Datasets:

TalTechNLP

/

EsimeneStuudio

like 0

Saatejuht: Tere, Ivo Rull: Head keskpäeva, arvamusfestivali külalised. Oleme demokraatia alal ja välja kuulutatud arutelupaneel on populismi kasv Euroopas, kas demokraatia korrigeerija või vaenlane? Seda saabub peagi Ivo Rull: juhtima Tõnis Saarts, Tallinna Ülikoolist Ivo Rull: ühiskonnateaduste instituudi võrdleva poliitika dotsent ja ilmselt võtab ta oma autoga kaasa siia ka Mari-Liis Jakobsoni samast ülikoolist, ühiskonnateaduste instituudist. Ja siit kõrvalt Kuku Raadio telgist kohe, kui saade olukorrast riigis või keskpäeva tund lõpeb, siis peaks liituma meiega Ahto Lobjakas ja mina olen Ivar Oll, ehk siis ainus sõdur praegu populismi väljal. Ivo Rull: Aga me võime rahulikult peale hakata, kuna tegemist on sellise kaasava aruteluga, siis ma jätaksin kõik need definitsioonid ja näited ja, ja kogu selle nii-öelda päevakava kohase jutu ikkagi selleks ajaks, kui arutelu juht kohale jõuab ja teised asjaosalised kohale jõuavad. Aga ma olen kirjutanud ühe tagasihoidliku raamatu, mille pealkiri on populismist. Seetõttu ma võin sellel teemal teiega nii-öelda vestelda ja arutleda, et, et ongi kohe selline ettepanek, et kas kellelgi on äkki olnud võimalus seda raamatut lugeda või, või on tekkinud mingisuguseid muid tähelepanekuid. Ja räägime siis Eesti kontekstist ja, ja populismi kasvust Eestis ja, ja, ja millised võiksid need arengud ja stsenaariumid olla senikaua, kuni me siis vestluspaneli kokku saame. Ivo Rull: Kas tahab keegi kohe midagi öelda või mõtlete natukene ja ma räägin senikaua, aga, aga järjest ja edasi muudkui ja, ja nii palju kui vaja on. Nii, näen naeratusega, ei näe ühtegi kätt tõusmas. Ja väga kena, palun tutvustage ennast ja, ja küsige. Ivo Rull: Jah. Karel Toomet, Osaleja: Ma tegelikult sellest nagu alustada ei lähe, sellest Osaleja: kiiresti üle ja ei küsi üldse, üldse sellist, et ei küsi üldse, et inimesed ei kuule. Mikri peaks andma siis, on ju siit, Osaleja: ühe, ühe mikri, jah, palun. Ivo Rull: Või tegelikult see publiku mikker on vist see. Ivo Rull: Et, Tõnis Saarts: Hallo, üks, kaks, kolm. Tõnis Saarts: Ma usun, et on lülitatud, et sai. Töötab jah, väga palju töötab. Et minu nimi on Karel Toomet. Osaleja: Ja tegelikult tahtsin siis küsida küsimust, mis, mis ei ole üldse Eestiga seotud, et siin viimastel nädalatel on siis Ameerika suur populismi edendaja Steve Bannon jõudnud otsaga Euroopasse ja on, on siis alustanud oma või. Osaleja: Alustanud siis oma selle organisatsiooni The Muumment propageerimist Euroopas. Et võib-olla küsimus olekski nagu selles suunas, et, et kas see, see on nagu midagi sellist, mis, mis võib ka kuidagi otsapidi siia Eestisse jõuda ja ka meie. Osaleja: Meie, siis parteide, Osaleja: parteidega Osaleja: koostööd tegema hakata, kes, kes meil võib-olla natuke rohkem sellist populismi, Osaleja: populismi ei propageeri, või siis kes populismi siis propageerivad, on ju. Et Bannon ise mulle tundub, et on hästi uhke selle üle, et ta nimetab ennast avalikult populistiks ja, ja, ja arvab, et see on nagu mingisugune suur väärtus ja võib-olla see ongi mingi suur väärtus, võib-olla ma olen lihtsalt asjast valesti aru saanud. Et, et võib-olla sellest, sellest natuke rääkida, see nüüd ei ole absoluutselt Ivo Rull: Eesti küsimus. Aitäh küsimuse eest, ma seda Ameerika konteksti nii palju väga täpselt ei tea, aga ma kujutan ette, et see midagi Emmanuel Macroni liikumiste taolist ja. Ja Eestis kindlasti praegusel ajal liigub neid ideid, et, et 21. sajand, sotsiaalmeedia, vanad partei struktuurid on oma aja ära elanud. Tuleks teha mingisugune uutmoodi liikumine, mis suudaks dünaamiliselt tugevate karismaatiliste liidrite eestvedamisel demokraatia uuesti nagu lõkkele puhuda. No ma ütleks selle kohta nii, et me oleme selle ju 90.-te aastate alguses kõik läbi teinud. Rahvarinde esimene inglisekeelne Ivo Rull: nimevastane oli Popular Front. Ja Rahvarinde Edgar Savisaare juhtimisel perestroika toetuseks oligi selline klassikaline populistlik liikumine. Noh, kontekst oli tol ajal muidugi hoopis teine. Et me tahtsime saada iseseisvaks, sõnumid olid väga lihtsad. Ivo Rull: Struktuuri oli vähe, toimusid pigem sellised ühislaulmised, miitingud. Kätes kinni hoidmine, Balti kett, väga palju sümbolistlikke aktsioone. Oli kahtlemata ka siis juba sellised programmitoimkonnad. Ja sealt edasi mindi ikkagi nii-öelda parteilise struktuuri juurde. Ja Keskerakond täna, nagu me teame, on jätkuvalt Eesti üks kahest populaarsemast parteist hoolimata sellest, et Edgar Savisaar seda enam ei juhi. Nii et mina olen konservatiiv. Ja minu nägemuses ikka ja jälle eriti ennem üldvalimisi tulevad sellised populistlikud algatused. See on paratamatu. Ivo Rull: Keskeltläbi 10 protsenti valijaskonnast on alati protestimeelsed. Kes ei ole rahul mitte ühegi parteiga. Eesti eripära on veel see, et, et kuni 30 protsenti valijatest iga valimiste eel ei ole oma otsustes enam kindel. Kuna see valik, mille nad tegid eelmine kord, ei ole neid rahuldanud. Eestis on koalitsioonivalitsused. Ükski erakond ei suuda oma lubadusi täiel määral ellu viia. Ja seetõttu Ivo Rull: tuleb paratamatu pettumus. Ja seetõttu tulevad siis kas Res Publica või Rohelised või tuleb Eesti200 või tulevad Vabamehed. Mis iganes uus selline liikumine on, on alati nii-öelda püünele tulemas, kui valimised on, on ees. Nii et, et see on osa demokraatiast ja, ja, ja valimised ilma populismita ei ole mõeldavad. Et kuna see kommunikatsioon on niivõrd intensiivne. See otsuste langetamise periood on lühike. Millal aktiivne valimiskampaania peale hakkab, millal nimekirjad esitatakse, on jaanuari keskpaik. Märtsi alguses me juba valime. Siis võidab ikkagi see, kes suudab oma sõnumi teha võimalikult lihtsaks, arusaadavaks, kõnetavaks, kes suudab üles ehitada põhilise konflikti. Ivo Rull: Möödunud, Ivo Rull: jah, tere tulemast Ahto Lobjakase otsestuudiost, ma olen siin praegu üksinda. Ivo Rull: Meil ei ole veel moderaatorit, aga ole hea võta istet. Me, me, me lihtsalt juhatame selle nii-öelda sujuvalt sisse kogu selle arutelu. Ja praegu oli esimene küsimus tegelikult. Ivo Rull: Steve Vannoni poolt loodavast muumendist, äkki sina oskad seda nagu spetsiifilisemalt kommenteerida, et kas on võimalus ja oht või hirm või, või lootus, et tuleb ka Eestisse midagi analoogset? Ahto Lobjakas: Ei ole mingisugust. Ahto Lobjakas: Tere, mul ei ole mingisugust isiklikku sissevaadet sellesse, ma pean tunnistama. Mind üllatas see, et EKRE on öelnud, et nemad vähemalt esimese hooga seda raha ja seda sidet ei taotle. Ja ma lugesin kusagilt ühte linki, nägin, et Poola õigluse ja Ahto Lobjakas: mis ta on see. Mul ei tule meelde, mis selle Poola valitseva partei nimi on praegu, et nemad on midagi sarnast öelnud. Ja oleks huvitav teada, mis on nende kaalutlused, aga see Poola link ei avanenud või oli kuidagi mulle kättesaamatu ja. Ma ei ole väga pikalt, tunnistan, sellele mõelnud. Ivo Rull: Tere tulemast moderaator, me anname nüüd juhtohjad Ivo Rull: üle, et me juba vaikselt alustasime sellise sujuva sissejuhatusega. Tõnis Saarts: Tervist kõigile. Tõnis Saarts: Ma vist juhatan siis selle arutelu sisse, et veidikene vabandame, jäime hiljaks. Ma arvan, et me peaks kõigepealt osalejaid tutvustama ka, me selle. Vähemalt hilinejaid jah. Vähemalt hilinejaid. Et minu nimi on Tõnis Sarts ja ma olen Tallinna Ülikooli Tõnis Saarts: poliitikateaduste õppejõud, õigemini siis täpsemalt võrdleva poliitika dotsent. Ja olen poliitika, noh niisuguste analüüsi teemadega ja muuhulgas ka erakondade populismiga tegelenud päris pikka aega ja selle teema vastu huvi tundnud. Tõnis Saarts: Aga annaks siit järjest edasi, et ülejäänud osalejad siis tutvustavad ennast ise. Mari-Liis Jakobson: Tervist, mina olen Mari-Liis Jakobson, ka Tallinna Ülikoolist, ka riigiteaduste valdkonnast. Mari-Liis Jakobson: Populismi teemaga võib-olla kõige rohkem haagib üks uuring, mida ma 2012 vist vedasin, mis puudutas populismi Baltikumis. Võimalik, et peatume nendel teemadel täna ka natukene, aga eks seda populismi on nii-öelda sellele akadeemilisele lugemislauale jõudnud nii enne kui pärast seda ka. Ivo Rull: Tutvustame nüüd nendele inimestele, kes vahepeal on juurde tulnud. Ivo Rull, populaarse käsiraamatu, Ahto Lobjakas: Populismist autor. Ahto Lobjakas: Ahto Lobjakas, ma päriselt ei tea, miks ma olen siin, aga eks me Ivo Rull: Avastame. Ahto on meil arvamusliider. Tõnis Saarts: Nii, Tõnis Saarts: nüüd asuks selle päris arutelu juurde. Et ma saatsin osalejatele ka mõningad niisugused teemad ja küsimused ette, mida me siit läbi arutame. Aga see üle, arutelu on üles ehitatud niiviisi, et me võtame mingisuguse, mingisuguse osa neid võtmeteemasid läbi, mis populismi ja demokraatia ja poliitikaga seostuvad. Ja siis ma vahele lasen ka publiku kommentaare, teie mõtteid, küsimusi ja päris lõpus siis teeme niisuguse pikema küsimuste aruteluringi. Aga vahepeal saate ka rääkida, nii et ma loodan, et see tuleb suhteliselt interaktiivne, mitte niiviisi, et ainult meie siin räägime ja siis alles teie saate lõpus sõna. Tõnis Saarts: Aga selle paneeli või arutelu siis temaatika ongi populism ja demokraatia ja et ennem kui me selle teema juurde läheme, peame me kindlasti paika panema selle, millest me räägime. Tõnis Saarts: Ja kui me võtame niisuguse populaarse arusaama populismist, mida me näeme ajakirjanduses ja mis on ka rahva suus liikvel. Siis populismiks kutsutakse seda, kui keegi pakub valijatele populaarseid lahendusi, mis iseenesest võivad olla üsna kulukad ja võib-olla ka ebamõistlikud. Noh, niisuguses pikemas perspektiivis. A la populism on see, kui keegi pakub mingisuguseid tasuta teenuseid või, või asju, näiteks tasuta Tõnis Saarts: ühistransporti või lubab langetada makse, aktsiise, nagu meil siin on õlleaktsiis või, või alkoholiaktsiis väga, väga kuum teema. Et see on, kui me vaatame ajakirjandust ja, ja seda, mis nagu, mis arusaamad rahva hulgas levivad, et see on populism. Ja nüüd ma küsiksin paneelist osalejatelt, et kas te olete selle definitsiooniga nõus, et populism on rahvale populaarsete Tõnis Saarts: poliitikate otsuste pakkumine, mis iseenesest võivad olla kulukad ja ebamõistlikud, aga muidu rahvuse hulgas populaarsed. Kas te olete sellega nõus või kuidas teie määratleksite populismi ja kes oleks populist? Ivo Rull: Kas me lähme järjest või? Ei, täiesti suvaliselt. Kuidas keegi tahab? Ma võtan siis initsiatiivi ja ütlen, et jah, osaliselt kindlasti, et üks kõige lihtsamaid ja geniaalsemaid poliitilise kommunikatsiooni käsiraamatuid on tegelikult Artur Ploki koostatud Murphy seadusest täielik kogu. Ja sealt tulevad mõned sellised reeglid, mis defineerivad ka populismi nagu, et keerulistel probleemidel on Ivo Rull: lihtsad, hästi mõistetavad, valed lahendused. Või et õnnestunud Ivo Rull: slogan või loosung võib katkestada debati 50-ks aastaks. Ja veel üks selline tore Murphy seadus, et, et kui ainus tööriist on haamer, siis tunduvad kõik probleemid olevat naelad. Et nii ongi, et lisaks sellele, mida Tõnis juba välja tõi, on üks väga oluline nüanss nii Eesti kui ka Euroopa populistide ja ka maailmas vohavate liikuvate seas ja see on, see on hirmutamine. See on mängimine võõraste hirmule, see on mängimine sõja ohule. See on mängimine terrorismi ohule, mis aitab tegelikult väga lihtsalt kiirelt tekitada need meie nemad vastandusi ja tulla välja selliste mustvalgete. Ivo Rull: Lihtsate, aga valede lahendustega, mis mingil hetkel luues ka emotsionaalse fooni tunduvad tõesti, et jah. Ivo Rull: See võiks olla see lahendus, ma ei tea, meie sotsiaalprobleemidele, julgeolekuprobleemidele, millele iganes. Ahto Lobjakas: Ma tooks sisse ühe funktsionaalse eristuse või erituse. Kui me räägime populismist, Ahto Lobjakas: kaks täiesti eri asja on populism võimupositsioonilt ja populism võimule soovija positsioonilt. Ahto Lobjakas: Nad muidugi mingil hetkel hakkavad kokku jooksma, kui see võimule pääs, päästva soovija sinna ka lõpuks jõuab, siis ta peab enda populismi noh, reeglina Ahto Lobjakas: ümberanalüüsi, ümber kujundama. Aga näiteks ütleme Vladimir Putini populism Venemaa juhina juba teist aastakümmet on hoopis midagi muud kui näiteks EKRE populism Eestis. Sooviga pääseda võimule ja need kaks konteksti üsna suuresti asetavad need kaks populismi vormi või versiooni, mille mõlema eesmärgiks või selliseks ühendavaks lüliks, eks, on legitiimsus taotlus. Legitiimsus taotlus, see legitiimsus taotluse aspekt realiseerub täiesti eri viisidel. Kui sa oled võimule püüdleja ja see on vist see populism, mis meid täna siin kõige rohkem huvitab, siis sa protestid tänase, tänane populism on defineeritud protesti poolt. See oli Ahto Lobjakas: noh, võib-olla ainukene selline ütleme siis nende kahe funktsionaalse aspekti ühendaja tänases maailmas tuntud ühendaja on Donald Trump, kes tuli Ahto Lobjakas: protestiplatvormiga, äärmiselt populistliku protestiplatvormiga. Mille, mille eesmärk oli Ahto Lobjakas: seada küsimärgi alla kogu kehtiva korra legitiimsus. Sai võimule ning nüüd on siis asunud mõnevõrra teistsuguse populismiga Ahto Lobjakas: valitsema. Ta ei saa enam küsimärgi alla seada omaenese võimu loomulikult, see võim on tal legitiimne. Ja noh, see on see huvitav, võib-olla ala minu arvates, minu jaoks populismi käsitledes, mis juhtub nende. Ahto Lobjakas: Nende poliitiliste jõududega, mis populismi abil on võimule pääsenud. Ja see on koht, kus, kus, kus, kus ma näen nagu sellist suuremat arutelu ruumi juba konkreetselt, sest et rääkida lihtsalt võimule pürgijate populismist ei, ei tähenda eriti midagi, sest et ilma vastutuseta on võimalik lubada kõike. Tõnis Saarts: Oota, ma täpsustaks Tõnis Saarts: korraks, et kui Ivo siin defineeris populismi lihtsate ja valede lahenduste pakkumisena, siis kuidas sina siis seda populismi defineerid või määratled? Sinu jaoks on see lihtsalt protest, ükskõik milline protest on populism. Ahto Lobjakas: Ei, see võtmesõna, see, see võtmesõna on legitiimsus. Võimulolija populism on enda legitiimsuse tsementeerimiseks, see on meile ajaloo algustest saadik, no ma arvan, et parim kokkuvõtlik kirjeldus sellele strateegiale on leib ja tsirkus. Ahto Lobjakas: Teine pool ja see on see tänane populismi teema, miks ta meile täna korda läheb, on protest, mis seab küsimärgi alla sellesama võimu legitiimsuse, kuhu ta pürgib. Ja legitiimsus on siin võtmesõna populism, kas Ahto Lobjakas: nii-öelda lisab legitiimsust või võtab legitiimsust ära, näitab defitsiiti legitiimsuses. Aga populism iseenesest ei tähenda mitte midagi, seda lihtsalt olla populaarne inimene, noh sa oled Ivo Linna ja kogu lugu, eks. Tõnis Saarts: Nii Mari-Liis, kolmas definitsioon, palun. Just, Mari-Liis Jakobson: Ma olen sellel teemal kirjutanud tegelikult päris mitu korda ja seda saanud defineerida päris mitu korda ja käinud ka mõningatel rohkem või vähem akadeemilistel konverentsidel, kus niimoodi seda on siis püütud defineerida. Ja noh, selleks, et talle anda sihukest lihtsalt lühivat, lühivat definitsiooni, peab ise ka natuke populist olema. Et olles käinud konverentsidel, siis hästi tüüpiline on see, et teadlased püüavad tullest välja, et oh, mul on see kõige parem lühike definitsioon. Ja alati need märksõnad ainult osalt kattuvad, et aga mitte, mitte täielikult, nii et ta ongi päris keeruline nähtus, mida meil niimoodi kolme märksõnaga on, on raske paika panna. Aga ma pakun oma kolm märksõna siis ka välja, et esimene märksõna on rahvas. Sõna populism tuleneb ju ladinakeelsest terminist, rahva kohta populus. Ja populist on selline poliitik, kes väidab, et tema teab, mida rahvas tahab ja tema nüüd tuleb ja annab seda rahvale, mida rahvas tahab. Et teised poliitikud, võõrandunud poliitikud, kes hoiavad oma toolist kinni, nemad ei, nemad on oma huvide eest väljas, aga mina tulen ja mina esindan rahvast. Ja selles näites on juba sees teine defineeriv tunnus, see on antagonism või vastandus. Ehk siis, et on rahvas, see õige rahvas, eks ole, kelle huve on vaja esindada, tõelised, need head inimesed, keda on alla surutud. Ja, ja siis on mingid teised, kes on siis kas need allasurujad, mingi eliit, mingid etableerunud poliitikud, kartelliparteid. Mari-Liis Jakobson: Või mingid vähemused, eks ole, kes käivad ainult oma vähemuste õiguste eest võitlemas ja õige rahva õigused nagu jäävad unarusse. Mari-Liis Jakobson: Ja, ja ütleme siis noh, selleks, et seda rahvast nagu hästi niimoodi löövalt ja säravalt tähelepanu äratavalt defineerida, siis tavaliselt tuuakse sisse ka see antagonist või see nii-öelda rahva vaenlane. Ja kolmas tunnus, kui ma pean valima, ütleme ainult kolm, siis kolmas on tõesti needsamad maagilised lahendused, mida Ivo mainis ka. Et enamasti populistlikus programmis, see ei pea olema tingimata raha lubamine, et populist saab olla ka ilma raha helikopterit külvamata. Aga peab olema lihtsad lahendused, mis tunduvad inimesele, kes nagu poliitika kujundamisest ja institutsioonide loogikast kõigest sellest mitte midagi ei tea. Aga saaks ikkagi aru, et vohh, see võiks nagu toimida. Mari-Liis Jakobson: Et immigratsioon on probleem, ehitame müüri, eks ole, et müürist on palju raskem üle ronida. Või noh, ma ei tea, et madal sündivus, paneme naised sünnitama. Milles, milles, milles küsimus, eks ole, sünnitagu siis ei ole enam lapsi vaja. Et noh, maagiliste lahenduste loogika on, on ka võib-olla kolmas tunnus, mis populismile on omane. Tõnis Saarts: Ühesõnaga, me oleme siin praegu saanud kolm erinevat definitsiooni, et Tõnis Saarts: populism kui lihtsate, aga valede lahenduste pakkumine, populism kui eliidi ja rahva vastuolu või vastasseis. Ja populism siis kui niisugune võimu legitimeerimis või võimuvõtmisvahend. Aga ma nüüd küsiks publiku käest ka. Küsiks võib-olla kahte moodi, et mida teie neist määratlustest arvate või võib-olla teil on mingisugune oma arusaam, mis on populism. Või võiks olla populist, populism. Tõnis Saarts: Ja küsiks ka seda, et võib-olla oskate tuua mingisuguseid näiteid, hiljem küsime seda paneelis osalejatelt ka. Et kes need populistid siis on? Nii et, kes on teie jaoks populist, populistid ja mis on populism? Tõnis Saarts: Et kuidas see korraldus siin on, et kas need inimesed tulevad ette, räägime mikrofoni või koha pealt? Tõnis Saarts: Jah, mhmh. Ahto Lobjakas: Teate, et eks need, Ahto Lobjakas: nende definitsioonide otsimine on selline, Ahto Lobjakas: ütleme võistlus, et kes on, kes on vaimukam. Ahto Lobjakas: Ega nad kusagile ei vii. Minu, minu hästi selline lihtne määratlus, et populism on lapsemeelsus. Ahto Lobjakas: See on umbes see mäng, et anname kümneaastasele, noh, sellise ülesande, et mis ma teeksin siis, kui ma oleksin peaminister. Ja siis 10 aastane hakkab, noh, välja pakkuma. Et ta lahendab tööjõuprobleemi sellega, et ta toob 100000 eestlast Soomest tagasi. Ma võtsin sõrmenipsuga. Kümneaastaselt pole mõtet küsida, et, et kuidas ta saavutab selle, mis ta välja pakub. Tal on lihtsalt idee või noh, selline Ahto Lobjakas: välja, väljapääs olemas ja noh, sisuliselt see ongi see, millega, millega populistid ära võluvad. Võluvad meid kõiki. Hästi sellised lihtsad, lihtsad lahendused. Tõnis Saarts: Oskad sa mõne näite ka tuua? Ahto Lobjakas: Aga tegelikult, miks me räägime kogu aeg EKRE-st, et minu meelest Ahto Lobjakas: noh, Ahto Lobjakas: Eesti, Eesti poliitikute valimiseelsed lubadused on suures osas kõik populistlikud juba alates sellest, sellest, kui. Ahto Lobjakas: Lubati viie rikkama riigi hulka jõuda, eks ole, Reformierakond ja siis IRL lubas hästi kiiresti eesti keelt kõnelevate inimeste arvu viia kahe miljonini. Ahto Lobjakas: Et no, et siis kui ma ise hakkasin poliitikuks, siis ma lubasin sellest innustust saades, et ma vähendan raskusjõudu Eesti territooriumil 15 protsenti. Et see, see on täpselt sama, sama saavutatav nagu need asjad. Et noh, et selles mõttes nüüd see, see, see populisti mängimine, et, et, et praktikast mul tuleb ka see hästi välja, defineerimisega nii hästi mul välja ei tule. Tõnis Saarts: No okei, väga hea. On veel mingisuguseid definitsioone, arusaame? audio-S223: Ma siiski ei tahaks otseselt definitsiooni pakkuda, aga tõstatada sellise küsimuse, et noh, vot kui me nüüd kuidagi paneme sildi, et populistid on lihtsakoelise mõtlemisega, opereerivad lihtsakoelistele inimestele. Et kust läheb piir populismi ja revolutsiooni vahel? Et kas ei ole nii, et kui vaatame ajalugu, kõik revolutsioonilised pöörded on ju see jõud, kes on pööret esile kutsunud või tahtnud esile kutsuda. On ka püstitanud mingit, eks ole, ta ei ole öelnud, et teeme 100 asja paremaks. Ta on öelnud, keskendunud mingile kahele-kolmele vastuolule ja pakkunud oma lahendusi, et vabandust, et mul ei ole definitsioone, aga ma arvan, et, et võib-olla seda populismi versus revolutsiooni vahe tegemist peaks see definitsioon ka sisa, sisaldama. Ahto Lobjakas: Ma arvan, et minu vaatepunktist olete saanud pihta selle asja tuumale. Ahto Lobjakas: Revolutsioon on võimule legitiimsuse puudumise äärmuslik vorm ja see on iga võimule pürgiva populisti Ahto Lobjakas: noh ideaalne stsenaarium. Ja ma võib-olla liialdan, võib-olla ei liialda, kui võtame näiteks meie enda situatsiooni täna Eestis, siis ei ole ju päris kaugel sellest, mida EKRE tahab. Revolutsiooni idee, tuleb rahvas ja kehtestab oma võimu. audio-S235: Ma ka definitsiooni ei paku, ilmselgelt kaldun küsimusest kõrvale, aga ma läheks selle algse pakkumise juurde korraks, et, et kas populism on populaarsete lahenduste pakkumine. Minu arust populistlikud lahendused ei pea absoluutselt olema populaarsed, näiteks Eesti võtmes euroskeptitsism, et astume Euroopa Liidust välja, siis läheb kõik paremaks. Ei ole populaarne lahendus rahva seas, isegi mitte selle õige rahva seas, keda mingid parteid võiks tahta esindada. Samamoodi on osa populistliku probleemi loomises selline vandenõuteoreetiline lähenemine. Ja siin ma tooks näiteks selle Keskerakonna probleemi e-valimistega. Et on selline konspiratoorne lähenemine, et on probleem, et keegi kuskil kontrollib valimisi, me ei tea kes, me süsteemi ei tunne, internetist aru ei saa, järelikult on paha. Lahendus on see, et lõpetame ära lihtsalt ja ongi probleem lahendatud. audio-S245: Nii ma nüüd, mind üllatas natuke Otto Lobjaka poolt lähenemine, et protestipopulism, populism on halb ja võimupopulism on hea. Noh, see nagu jäi kõvasti kõlama, et EKRE populism on halb, aga, aga see praeguse reformi ja nende populism on hea. No jah, aga ja teine asi, mis mulle silma torkas, on see, et audio-S245: populismi defineerimise raskuse. audio-S245: See ilmselt tulenebki sellest samast võimupopulismist. Ehk võimu käes on väga palju vahendeid enda populismi õigustamiseks ka audio-S245: teadusgrantide kaudu. Nii et seda kaudu nii-öelda, et see on see õige ja, ja seda tuleb õigustada ja siis, eks ole, et kuidas seda sõnastada, siis see teeb selle asja segaseks ja raha eest saada. audio-S245: Et aga kui nüüd pakkuda veel omalt poolt mingisugune definitsioon, siis et. audio-S245: Et populism on toimimisviis riigi juhtimises toimuva info kogumise katkestuse tingimustes. audio-S245: Et inimesed riigi tipuni välja ei toimu vabatahtlikku info juhtimist. audio-S245: Mida see siis tähendab? Et, et audio-S245: on sellised nii-öelda seostatud lendlaused, mille põhjal teevad inimesed otsustusi, mitte ei ole selline altpoolt ülespoole läbi analüüsitud informatsioon. Tõnis Saarts: Nii ühe võtaks veel ja siis lähme aruteluga edasi. Mari-Liis Jakobson: Ma võin võib-olla. audio-S263: Ma lisaksin siia juurde selle, et populism või populist teeb väga hästi jutustusi, ta põhimõtteliselt loob narratiivi. Narratiiv tähendab siis seda, et ta loob nagu põhimõtteliselt hea muinasjutu millekski või millegi kohta. Ja mida paremini ta seda jutustab, seda lihtsamalt inimesed sellest aru saavad. Ja see tähendab seda, et ükskõik, see ei pea olema nii-öelda EKRE, see ei pruugi olla Reform või IRL. Kas võib audio-S263: natuke kommenteerida ka siia juurde, et audio-S263: ma Mari-Liis Jakobson: Olen mitmete nende lisandustega hästi nõus, nii selle revolutsiooni aspektiga kui ka selle narratiivsusega, et ma olen ka ise ka väitnud, et populismi. Mida sageli tahetakse näidata ideoloogiana, et ta ei ole ideoloogia, et ta on pigem nagu kommunikatsiooni strateegia, lihtsalt. Ja mis ma tahtsin veel siin selle Mari-Liis Jakobson: rahva konstrueerimise kohta öelda, on see, et ega populistiks ei tee poliitikut see, kui ta on rahva seas populaarne. Või see, et kui ta saab õigesti aru, mida rahvas tahab. Populistiks teeb see, et ta väidab, et ta teab, mida rahvas tahab. Et sageli me näeme populistlikke parteisid, mille reiting võib seal olla null koma midagi. Ja samas, kui me nende retoorikat jälgime, siis on nad nagu väga tugevalt populistlikud ja noh, ei ole päris võimatu ka see, et poliitik, kes omab väga suurt toetust mingil ajahetkel, ei kasuta sellist populistliku repertuaari. Aga kui ma nüüd tulen korra selle 2012 uuringu juurde, et siis seal me kasutasime sellist gradatsioonilist metoodikat, et me ei seadnud eesmärgiks, et me selgitame nüüd välja, ma ei tea, Balti riikidest populistid, et kes on populistlikud erakonnad ja kes on mittepopulistlikud erakonnad. Et pigem me lähtusime sellest, et põhimõtteliselt kõik poliitikud, kes tahavad nagu vähegi edukad olla, nad peavad nagu teatud määral sellest populismi loogikast aru saama. Ja meil ei oleks ju demokraatiat, kui meil oleks poliitikud, kes ei, ei püüakski rahva tahet teostada, eks ole. Et aga küsimus on natukene jah, selles sihukses Mari-Liis Jakobson: sõnumi lihtsakoelisuses, mitte poliitikute, populistid võivad olla väga rafineeritud mõtlejad, aga lihtsalt see retoorika on selline suhteliselt lihtsakoeline, mida kasutatakse. Tõnis Saarts: Mina ise tegelikult, kui mul palutakse defineerida populismi, siis võib-olla mulle kõige sümpaatsem definitsioon on see, mida siin pakkus Mari-Liis, rahva ja. Tõnis, me töötame koos. Jah, okei, see ei ole sellepärast, siin on teised põhjused, lihtsalt Tõnis Saarts: noh. Tõnis Saarts: See, mida mina olen nagu ise Tõnis Saarts: kirjandusest Mari-Liis Jakobson: Lugenud. Mari-Liis Jakobson: Ja, ja kuidas, Tõnis Saarts: Kuidas ma sellest aru saan, et. Tõnis Saarts: Jah, minu jaoks populism on ennekõike eliidi ja rahva vastandus. See arusaam, et meil on olemas ühtne eliit ja ühtne rahvas. Tõnis Saarts: Meil on erinevad huvid, need huvid on vastandlikud ja see, mis on poliitikas juhtunud, on see, et see korrupeerunud omakasupüüdlik eliit on rahvalt selle võimu ära võtnud. Ja nüüd populistlike poliitikute, erakondade eesmärgiks on see võim rahvale tagasi anda. Teilt kui rahvalt on võim võetud, selle on korrupeerunud eliit enda kätte võtnud, ei esinda enam teie huvisid. Ja nüüd tulevad populistlikud erakonnad, ütlevad, mis on teie kui rahva huvid ja annavad teile selle võimu tagasi. Tõnis Saarts: Nii määratleksid mina seda populismi, jah. Ahto Lobjakas: Kas ma tohin nüüd sult vastuküsimuse korras täpsustust paluda? Tähendab sa ütled, sinu definitsiooni kohaselt inimesed, kes juba on võimul, ei saa olla populistlikud, kuna nemad ei saa ju öelda, et me oleme korrumpeerunud, rahvas on seal, tehke meid korda. Tõnis Saarts: Vot selle populismi puhul ongi see probleem, et kui sa saad võimule, siis mingil hetkel sa muutud ise selleks eliidiks. Ja me tegelikult noh, kui me vaatame poliitilist ajalugu, siis populism on nagu ennast hävitav ideoloogia. Ahto Lobjakas: Ja aga siin ma olen, siin ma olen 100 protsenti nõus, härrasmehega sealt esireast. Jah. Reformierakond olles 17 aastat võimul, rakendas tehnoloogiliselt väga populistlikke meetmeid ja oli võimul. Sorry, aga populism ei ole lihtsalt opositsiooni Ahto Lobjakas: eripära või tehnoloogia, mis on avatud. Ivo Rull: Sekundeerin Ahtole ja, ja tõesti juhin ka Tõnise tähelepanu, et ka Keskerakond, kes on võimu teostanud väga pikalt Tallinna linnas ja nüüd on võimul riigis. Ei ole võimalik sinu definitsiooni kasutades teda defineerida populistliku erakonnana, aga, aga, aga meenutame 2015, tõstame alampalga 1000-le eurole. Nad on täna võimul, nad ei tee seda, sest nad teavad, mis sellest populistlikust loosungist järgneks. Poole aasta jooksul oleks kõik veel see, mis ei ole Lätti läinud, need töökohad, need ettevõtted ja kõik muu taolised sinna ära kolinud, nii et. Et, et me peame ikkagi jah, tõesti võib-olla seda Ahto telge, see legitiimsuse telg on minu jaoks nagu definitsiooni mõttes nagu, nagu laiahaardelisem kui see, et me, me võtame seda niimoodi ainult eliidi ja rahva vastandusena või. Või siis hetkel poliitilisse eliiti kuuluvate ja hetkel nii-öelda sinna mitte kuuluvate vastandusena, seepärast, et Eestis poliitiline eliit on väga muutuv. Ivo Rull: Spordieliiti on oluliselt raskem saada, ennast üles töötada, teha täna MM-il tulemus, see nõuab 10 aastat tööd ja vaeva, treeninguid. Vaimsesse eliiti jõudmine nõuab õpinguid, tööd, vaeva. Ivo Rull: Finants, majanduse eliiti jõudmine nõuab tööd, vaeva, püsivust, järjepidevust. Ivo Rull: Poliitilisse eliiti on võimalik saada kahekuulise populistliku kampaaniaga, väga lihtsalt, väga vähe investeerides, noh sealt mujalt eliitidest ka tulles võib-olla. Aga selles mõttes eliiti poliitilises mõttes, poliitilist klassi Eestis, no on mõned veteranpoliitikud, on juba enam-vähem etableerunud erakonnad, aga me võime öelda, et, et sellist eliidi mõttes poliitilist eliiti ma ei näe. Mari-Liis Jakobson: Kui ma nüüd ka sekundeerin, siis ma tertsieerin või kuidas selle kohta öeldakse. Aga Mari-Liis Jakobson: kui ma täna mõtlesin või mitte täna, aga juba varem mõtlesin sellele arutelule tulles, et mida ma võiksin siin nagu uut öelda. Et siis minu mõte liikus sellele samale suhteliselt popu, ka poliitikateadlaste seas suhteliselt populaarsele nendingule, et populistid, kes saavad võimule, peavad hakkama muutuma nii-öelda rahvameestest riigimeesteks. Aga mulle tundub, et viimase paari aasta sihuke poliitiline praktika näib nagu noh, nendele teadlastele kohta natuke ettenäitavat. Selles mõttes, et, et see oleks tõesti raske, kui proovida jääda mingisuguse sellise eksisteeriva valitsemiskonsensuse sisse. Aga kui me vaatame näiteks, mis toimub USA-s või mis toimub Donald Trumpiga. Et noh, ütleme kui ta väidab, et ta läks sinna sood kuivendama, eks ole, et vändas pomm või siis seda nii-öelda korrumpeerunud eliiti sealt välja vahetama. Et noh, siis võis selle üle naerda, et ahaa-noh ühel hetkel nad ikka töötavad sinu jaoks. Aga kui olla selline Trumpi-sugune tõeliselt radikaalne poliitik, kes ei karda mingisuguseid järelmeid, mis tema otsustel võivad olla ja jättagi suur osa, ma ei tea, Mari-Liis Jakobson: sealsest välisteenistusest ametisse nimetamast ja, ja nii edasi ja noh, põhimõtteliselt lammutada vastutustundetult. Siis tegelikult saab väga edukalt ka olla võimul populist ja nii-öelda valitsedagi noh oma nende lubaduste toel. Mida ei õnnestu teha, on lubadusi ellu viia. Aga ta ei saa, et keegi ei saa öelda, et ta ei teinud seda, mida ta noh, nii-öelda lubas, lihtsalt välja ei tulnud. Tõnis Saarts: Nii, siin oli üks kommentaar vahepeal. audio-S343: Aitäh, Randel Länts on igaks juhuks ütlenud, et skeemiline ka, et, et meid Tõnisega seob juhendaja juhendatava audio-S343: suhe. Ja selles mõttes ma hea meelega võib-olla tuleksin korraks appi, et Tõnis tõi välja selle, et see on rahva ja eliidi küsimus, noh ma väga tegelikult nõustun sellega. Ja mitte sellepärast, et ma Tallinna Ülikoolis midagi kirjutan. Aga tegelikult on seal ju selles kohas ka väljapääs, et, et siin, mida toodi välja see, et, et kui ollakse võimul, et siis kuidas sa esindad seda korrumpeerunud eliiti. Ja kuidas sa siis distantseerud ennast rahvast, et tegelikult seda ei pea tegema, sellepärast et me ei räägi ju ainult rahvusriigi tasemel. Me räägime tegelikult rahvusvahelise tasemel, noh, kui me võtame näiteks, ma ei tea neid Ungari näite, eks ole. Võib-olla eurooplaste ja, ja selline, kus Ungari rahvas on noh populistliku liidri taga ja, ja siis see nii-öelda see eliit või see vaenlane on kas Euroopa Liit. On see mingisugused rahvusvahelised institutsioonid, on need immigrandid, noh müür on vahel, ise nägin. audio-S343: Väga-väga tõhusalt tegelikult töötab, et, et noh, et, et see, see ilmtingimata ei ole, ei ole noh, nii-öelda ei tee populistest mitte populisti, kui ta ei ole enam võimul. Need vaenlased on siis keegi teine ja rahvas versus keegi teine on alati. Osaleja: Jah. Osaleja: Mul ka kommentaari kui sellist võib-olla ei olegi, aga nii palju kui ma kuulasin, siis jäi selline mulje, et, et tegelikult sai nagu ära nimetatud kõik Eesti erakonnad. Suuremad erakonnad, et kõik nagu siis põhimõtteliselt ühe või teise lubadusega sinna populismi lausesse alla lähevad, on ju. Osaleja: Et, et küsimus on võib-olla ongi selles, et, Osaleja: et mis, mis nagu juhtub siis, kui mingisugused populistlikud lubadused ka nagu ära tehakse. Et kas me lükkame seda populismi sellist, Osaleja: nende lubaduste nagu massiivsust edasi? Ja noh, Keskerakond tegi meil siin mitu transpordiseaduse muudatust või tähendab lubas siin tasuta ühistransporti nii riigis kui linnas tehti ära, on ju. Et kas, kas see nagu lükkab seda piiri edasi, et kui me võtame noh ka siin Marinist tõi selle Osaleja: Donald Trumpi näite, et kui noh. Trump peakski selle müüri ükskord ehitama, nii et kas see nagu annab talle siis nagu rohkem legitiimsust ja rohkem võimalust ka hiljem nagu veel suuremaid mingisuguseid selliseid lubadusi anda ja, ja sellega siis enda, enda toetust kasvatada. Ahto Lobjakas: Kas ma, ma jäin mõtlema praegu otseselt, mitte nüüd selle kommentaariga seoses, aga te ütlesite, et populism ei pea olema positiivne või populaarne tingimata narratiivina ja minu arvates siin on üks nendest võtmekohtadest ka lihtsalt visata õhku. Üks meie enda lähiminevikust tuttav populistlik, äärmiselt populistlik loosung. Sööme kas või kartulivoori, et olla vabad. Mis siin populaarselt saab olla peale selle, noh kartulikoorte söömises, eks. Ja vabadus ka iseenesest ei teata ju midagi peale, peale lihtsalt meeleseisundi. Ja ma arvan, et me alahindamegi siin seda populaarsust ja populismi juurt võib-olla see, mis loob legitiimsuse ja see on see, miks ma olen legitiimsuses nii kinni. On hoopis keerulisem ja küsimus ikkagi on selles, et kes on võimul, tunneb, et tal on olemas legitiimsus ehk rahva, rahva tugi sõltumata, seda on võimalik saavutada sõjaolukorras näiteks, mida keegi eriti ei taha. Aga seda on suhteliselt lihtne inseneerida, näiteks Balkanil on see meil traditsiooniline, ühesõnaga traditsiooniline näide tuleb sealt. Et, et, et populaarsus on, on keerulisem mõiste ja, ja ma viiksin ikkagi tagasi jah, legitiimsusele. Kõik, mis seob, kõik, mis Ahto Lobjakas: kasvõi minu pärast suitsu ja peeglitega toob rahva toetuse võimu taha, on populism. Ivo Rull: See on hea küsimus, see praktika aspekt on tähtis ja Eestis me selles mõttes puhast tulemust pole saanud, kuna nagu ma mainisin, kõik on koalitsioonivalitsused ja kõik on pidanud oma populistlikke lubadusi sööma, kaasa arvatud Keskerakond või Reformierakond. Aga on üks selline üdini hästi populistlik lubadus, kus on kahe riigi praktika olemas, see on kodanikupalk. Ivo Rull: Kõigepealt pandi ta Šveitsis referendumile. Referendumeid üldiselt on populistlikud tööriistad. Eriti diktaatorid armastavad referendumeid. Referendumite käigus on võimalik probleemi äärmuseni lihtsustada ja mingisuguseid teisi kaasnevaid emotsionaalseid argumente panna üht või teist poolt tegema. Et David Cameroni poliitika oli ebaõnnestunud, seetõttu oli ka Brexit'il euroskeptikute võit. Aga šveitslased, ühed rikkamad maailma kodanikud, oma referendumil lükkasid kodanikupalga ettepaneku tagasi. Ja teispool lahte, põhjanaabrid soomlased on nüüd ette võtnud valimi vist 2000 inimest. Ja rakendavad praegu kodanikupalga eksperimenti, et kuidas need inimesed siis käituma hakkavad. Kuivõrd nad siis muganduvad, kuivõrd nad saavad mingisuguse loome või mingisuguse muu vaba tegevusega ennast teostada, kui neile lihtsalt Soome riik maksab täisväärset palka. Ja, ja, ja, ja selle eksperimendi tulemusi pole veel täna teada, aga, aga need on kindlasti väga-väga põnevad tulemused. Mari-Liis Jakobson: Ma võib-olla lisaks ka siia. Mari-Liis Jakobson: Vot üks asi, ma tulen jälle selle definitsiooni juurde tagasi, et lihtsalt lubada kellelegi tuhandet eurot ei ole minu meelest populism, et see muutub populismiks siis, kui me ütleme, et me võtame selle raha nendelt kapitalistlikelt kõrilõikajatelt või, või noh kelleltki, eks ole. Siis ära, et noh tekiks nagu mingisugune vastandus ka või noh, kes, kes iganes on, ma ei tea, ei maksa nendele. Inglise keeles on wellbeing, eks ole, nendele heaolu kuningannadele, eks ole, kes ainult sõltuvadki sotsiaaltoetustest ja, ja anname seda siis õigetele tublidele tööinimestele. Et mingi vastandus peaks seal sees olema. Aga pagan, mul läks mõte natuke rändama ausalt öelda. Mari-Liis Jakobson: Et Tõnis Saarts: Jah, ma tulen pärast selle juurde tagasi. Tõnis Saarts: Teid ja publikut kuulates ma olen veidikene segaduses, et mulle tundub, et populistid on kõik Eesti erakonnad, nagu siin ka märgiti. Ja praktiliselt kõik veidikenegi kahtlused, poliitilised lubadused on ka populistlikud. Et ma olen selles mõttes segaduses, et, et kui populistid on kõikjal ja kõik on populism. Siis no miks me seda paneeli teeme ja miks me sellest teemast üldse arutleme? Miks me selle populismi esiletõusu pärast muretseme, sest see on ju kõik ja see on täiesti loomulik asi. Kõik on populistid. Et ma olen segaduses, et, et me arutame siis nagu täiesti noh, igapäevast fenomeni. Mari-Liis Jakobson: Eks ole, see on ja, ja seal on kõik selge. Mari-Liis Jakobson: Tähendab, Mari-Liis Jakobson: mis ma tahtsin ka ennist öelda, tegelikult on see, et. Mari-Liis Jakobson: Et ega populismi kohta on ka öeldud, et see on mingisugune selline mõttevool või strateegia, mis käib lainetena. Et on selliseid ajajärke, kus populistid saavad nii-öelda tuule tiibadesse ja selline süsteem nagu toimib või et seda tüüpi lubatused toimivad. Aga sellele võib järgneda ka nii-öelda siis selline tagasilöök, et inimesed pettuvad või kainenemad või kuidas me iganes seda noh nimetame nii-öelda. Et noh, mida mina ei näe praegusel hetkel on see, et, et meil on, ütleme tulevad populistid võimule ja siis pärast seda tulevad veel hullemad populistid võimule, kes püüavad eelmisi üle trumbata. Et tavaliselt ka avalikus arvamuses me näeme nagu siukest teatavat lainetust või noh, mingisuguseid siukseid konjunktuurtsükleid. Et noh, tõenäoliselt see on see nähtus, mis põhjustab seda, miks me seda teemat arutame. Praegusel hetkel tundub, et noh, nii-öelda ka maailma ajaloolises plaanis me oleme jõudnud sellesse aega, kus populistidel on nagu selge kandepind olemas. Nad on võrdlemisi populaarsed ja, ja mitmel pool kannavad ka valitsuse vastutust. Aga noh, see ei pruugi kesta igavesti. Tõnis Saarts: Mari-Liis, kas sa oskad nimetada mõnda populist ikkagi? Ja oskan küll. Too mõned näited omalt poolt ka, siis oleks selge. Mari-Liis Jakobson: Aga mida ma tahan öelda, on see, et minu meelest ei ole see õige, et me defineerime populismi mingisuguse sellise. Nii-öelda absoluudina ja ütleme, et siin on meil üks absoluudne esindaja ja see teine ei ole selle absoluudne esindaja, et see on ikkagi mingisugune poliitiline strateegia, mida, nagu ma ütlesin, kõik tegelikult kasutavad teatud määral, kes püüavad vähegi poliitikas edu saavutada. Ahto Lobjakas: Põhimõtteliselt see nüüd, mida me praegu kuulsime, on essentsialistlik populismi definitsioon ja mina pean ütlema, et ma sellega absoluutselt nõus ei ole. See on, tekitab ka selle raskuse populistide nimetamisel. Loomulikult, kui defineerida populism kui mingi tsükliline või essentsialistlik nähtus, siis inimese tasandil, no keeruline on seda assotsiatsiooni tekitada mingi selle või tolle poliitikuga. Aga tulles tagasi nagu nüüd ütleme noh, meie tänase elu juurde, siis kasvõi see tsüklilisus, eks loomulikult seal on välised faktorid, aga üks nendest faktoritest Eestis nagu me väga hästi teame, oli 2015. aasta sündmused Saksamaal ja mujal Euroopas põgenikekriis. Mis rakendus meie kujutlusvõime viisidel, mis avasid omakorda ukse Eesti spetsiifiliseks populismiks ja selle noh, tsüklilisus siin on ikkagi konkreetselt ajalooliselt kontingentne, ehk siis on need faktorid välja toodavad. Miks see laine ka Eesti sisse haaras, aga ma tulen tagasi no jällegi selle oma definitsiooni juurde. See vastanduse aspekt näiteks, leib ja tsirkus, kus on siin vastandus, ometi ma kardan, et meil ei ole paremat populistlikku loosungit 2000 aastaga leiutatud. See, see, see raha ei võetud kelleltki ära, see annetati rikaste poolt õigel eesmärgil ja kõik olid rahul. Kui me räägime populismist tänases Eestis, siis nimetage mulle partei, kes ei tahaks omada legitiimsust võimul olles või legitiimsust võimule saada, sellepärast käib võitlus. Meil on üks poliitik, kes üritas hakkama saada ilma legitiimsuseta, tema nimi on Jevgeni Ossinovski. Nii Ahto Lobjakas: ma Tõnis Saarts: Võtaksin paar kommentaari vahele ja siis läheks, läheksime edasi. audio-S441: Püüan nüüd paneeli natuke provotseerida, vaat ma lähtun sellest diskussiooni algsest ülesande püstitusest, et me peaks mõtlema selle peale, kas kuidagi saab korrigeerida populism demokraatiat. Et ikkagi mulle tundub paneel natuke hiilis kõrvale sellest minu üleskutsest teha vahet revolutsionäärid ja populistide vahel. Sest et noh, kui me nüüd ajaloos vaatame tagasi need, kes seal Ameerika Ühendriikides, Bostonis loopisid neid teekotte, eks ole. Merre, noh see oli ju selgelt populistlik käitumine või Prantsuse, suur Prantsuse revolutsioon, eks ole. Kindlasti seal oli palju populismi või kes juhtus eile vaatama Katariina seda sarja, eks ole, seal ka arutleti, et kas võiks pärisorje vabastada. No selles konkreetses Venemaa kontekstis pärisorjade vabastamine on ka tohutult populistlik loosung, kindlasti see ei oleks andnud niisugust kiiret nagu majandustulemust. Ehk kuidas ikkagi tõmbate piiri selle vahel, kes siis on nüüd need populistid, kes siis lihtsalt pakuvad välja normaalpoliitikale mingeid absurdseid, eks ole, kõrvalpõikeid. Ja need, kes siis tegelikult ikkagi viivad mingi murranguni ühiskonnas, need poliitikud. Tõnis Saarts: Ole hea, jah, võtame teise küsimuse ka siis vastama. audio-S455: Et, seni on hästi selline negatiivne populismi nagu käsitlus olnud, et kas populismi võiks olla ka progressiivne jõud ühiskonnas, kui nagu valitseb sihuke peenhäälestuse ideoloogia. Et tõesti midagi, kus ongi kujutlusvõimet midagi, no näiteks Bernie Sanders Ameerikas ja temast lähtuv kõik see liikumine, mis on nüüd tekkinud. Või noh, kui ajaloos tagasi minna, kõik antikommunistlikud võitlused, sellised asjad. Mari-Liis Jakobson: No ma arvan, et, Mari-Liis Jakobson: et kui siin seesama Donald Trump tuua, siis see oli ka selles mõttes positiivne, et mitmed inimesed, kes olid poliitikast täielikult võõrandunud, järsku tundsid, et on keegi, kes saab nendest aru, kes nagu seisab nende eest ja, ja peavad seda väga positiivseks. Et kui mind siin enne essentsialismist süüdistati, et siis võib-olla ma lepitan väikse konstruktivistliku mõttekäiguga. Aga ma jään selle juurde, et on ka teatav selline essentsialistlik tsükkel, kui me peame selliseid termineid kasutama. Et ka Eesti kontekstis, kui vaadata seda populismi tsüklit, sest minul oli harukordne võimalus teha uuringut populismist olukorras, kus Eestis seda praktiliselt üldse ei olnud. Kaks 1011 valimiste eel ja noh, oli loogiline, et peale seda 2015 valimised tulevad meile hoopis teistmoodi. Ja noh, kui rääkida sellest samast põgenikekriisist ja sellest, kuidas see on Eestis mõjutanud, siis kindlasti noh, ütleme kes Mari-Liis Jakobson: erakondadest, eks ole, on rohkem sellise pagulaste vastase programmiga, ilmselgelt on EKRE. Et nemad on tõesti kasutanud seda pagulasteemat väga edukalt selleks, et oma reitingut veelgi tõsta. Ahto Lobjakas: Kas ma tohin lühikese kommentaari pakkuda? Loomulikult rahvas alati ei eksi. Ahto Lobjakas: Ühesõnaga, see on nagu see mündi teine pool, et rahval ei ole alati õigus ja loomulikult rahvas alati ei eksi. On olemas, ma ütleksin, objektiivsed tingimused aeg-ajalt, mis näitavad populismi, noh, kui seda väga laialt defineerida, positiivset jõudu ja üks nendest oli võib-olla tõesti seal Bostonis. Kuigi ma ei ole päris kindel, kas me kõik teame, mis täpselt Bostonis juhtus. Inimesed, kes neid. See seisnes sõja eellangust, ma räägin. Ja, aga ütleme Ameerika Ühendriikides see nõndanimetatud revolutsioon või mis iganes, kuidas ta algas. Olid inimesed, kes ei olnud rahul sellega, et neid maksustas Suurbritannia parlament, mille valimisõigust neil ei olnud. Nad tahtsid otsesidet Briti monarhiga, nende eesmärk ei olnud liikuda välja või iseseisvuda, mis iganes, et kõik asjad arenevad. Aga see, mida me kirjeldame ka populismina, on tihti väga kompleksne nähtus ja antud hetkel ma olen nõus, siin on näite ka üks näide sellest, kuidas nii-öelda objektiivselt rahva arvamus on see vale sõna. Aga ütleme olemasoleval korral puudus legitiimsus, teda ei toetatud, seda toetust oli piisavalt vähe, et rahva esindajad või inimesed võtsid relvad ja läksid olukorda muutma. Positiivselt. Tõnis Saarts: Meie arutelulava teema üks märksõna oli populism, aga teine oli demokraatia. Ja tegelikult me peaksime veidikene arutlema selle teise märksõna osas ka. Et populism ja demokraatia, kas populism pigem tugevdab demokraatiat või nõrgendab demokraatiat, aga demokraatia on ohuks või mitte. Et kui võtta see populismi definitsioon ja see, et Tõnis Saarts: populism on seotud rahvaga, rahva tahtega, siis iseenesest ju see on kõik demokraatiaga kooskõlas. Et mida meil saab vastu olla sellele, et tõesti rahva tahe valitsebki, rahva tahet võetakse rohkem arvesse, nii nagu seda populistid tahavad, sest demokraatia on ju rahvavõim. Järelikult populism on demokraatiale hea, demokraatiat tugevdav ja noh, siin on raske aru saada, et siis miks paljud Tõnis Saarts: poliitika analüüsijad ja, ja arvamusliidrid arvavad, et populism on demokraatiale kuidagi ohuks. Vastupidi, see peaks demokraatiat tugevdama, sest see annab ju rahvale võimu ja see ongi demokraatia olemus. Tõnis Saarts: Küsikski teie käest, kas see asi on nii lihtne, et populism ongi demokraatiale hea ja meie mured on täiesti alusetud, et see võiks kuidagi demokraatiat Tõnis Saarts: nõrgendada või mis suhe siis populismil ja demokraatial on? Mari-Liis Jakobson: See oli ju peaaegu, et suunav küsimus. Mari-Liis Jakobson: Aga poliitika Mari-Liis Jakobson: uuringutes on kahte sorti autoreid. Et ühed on selles paadis, et populism on demokraatiale pigem ohus, ohuks ja siis me räägime tavaliselt nii-öelda liberaaldemokraatiast, millele ta ohuks on. Ja oht seisneb selles, et kuna populism on välistav, siis ta võib hakata teatud vähemuste huve ja õigusi ahendama, noh nii-öelda sõites vähemustest üle siis selleks, et rahva, seda rahva või selle väidetava enamuse, mis ei pruugi alati olla päris enamus, tahet teostada. Ja on teised autorid, kes ütlevad, et populismi on alati vaja ja et need vähemused siis võiksid noh ka nagu sihukesi populistlikke strateegiaid kasutada selleks, et siis oma sellise retoorikaga välja tulla. See on väga lihtsas sõnastuses sihuke kokkuvõte. Ivo Rull: Minu jaoks on küsimus nagu skaalas, et loomulikult valimiste eel kõik erakonnad, nagu siin ka on korduvalt mainitud, kasutavad populistlikku retoorikat, teevad lihtsaid loosungeid. Püüavad kõnetada erinevaid valijate rühmi, kellele otsetoetusi jagades, kellele mingisuguseid muid hüvesid lubades, aga, aga kuskilgi on selles skaalas see nii-öelda punane piir. Millest üleminek selgelt noh tooks pikemas perspektiivis tagasilöögid. Ivo Rull: Et kui, kui liiga palju toetusi jagada ja tõsta neid alampalgamehhanisme, siis inimestel kaoks motivatsioon tööd teha või tööandjatel kaoks motivatsioon tööd pakkuda siin Eestimaal. Nii et, et ja pigem ka küsimus selles, et kas seda loosungit niimoodi ainult ühepoolselt kommunikeeritakse kõikvõimalike propaganda ja, ja kommunikatsioonivõtetega või toimub ka mingisugune aruteludebatt, diskussioon. Et, et loosung võib olla ja iseenesest populistlik, aga kui seal taga on ikkagi Ivo Rull: mingi selge rehkendus, et, et ütleme, perepoliitikas kolmanda lapse saamiseks perre. Ivo Rull: Kehtestatakse mingisugused maksusoodustused ja, ja naistele luuakse mingisugused garantiid tööturul ja, ja kõik muu sinna juurde kuulumis ei sunniks, aga motiveeriks peresid kolmandat last saama ja see on meie rahvuse keskmise seisukohalt tähtis küsimus. Siis populistlik loosung, et kolm last igasse perre on tegelikult motiveeritud. Aga kui, kui keegi tuleb mingisuguse populistliku loosungiga Ivo Rull: noh, mis on kas kellegi vastu või, või, või, või lubab mingisugust hüve, mille taga ei ole mitte mingisugust majanduslikku kalkulatsiooni, siis. Siis sellel skaalal minu jaoks lähevad seal Ivo Rull: mis ei ole demokraatiale tervendav ja hea, et see on nagu ravimitega. Et iga ravim on ole, olemuselt mürk, niipea kui te seda oma ravimit üle doseerite, siis annab ta tagasilöögi. Tõnis Saarts: Ma saan aru, et probleem on siis sellisel juhul, kui pakutakse mingisuguseid lubadusi, mis ei ole reaalselt täidetavad, ei ole ratsionaalsed. Ahto Lobjakas: Kui ma luban endale ise nüüd natuke essentsialismi, siis populism on võimutehnoloogia ja võim, mis peab apelleerima rahvale, millel, millel on see vajadus, ei saa nii või teisiti populismist üle ega ümber. Küsimus on populismi doseerimises. Kui me räägime demokraatiast, demokraatia on Ahto Lobjakas: noh, võimu, võimuorganiseerimise viis, eks, nii et selline otseside minu definitsiooni kohaselt selline, kas, kas populism on hea või halb, nagu puudub, ta on vältimatu, eriti arvestades, et demokraatia eeldab enamuste otsimist ja nii edasi. Aga kui me nüüd defineerime populismi noh, niimoodi nagu ütleme, te olete siin seni defineerinud suuresti Ahto Lobjakas: millenagi, mis on otseselt või kaudselt valetamine ehk siis millegi lubamine, mil, mis, mis teadlikult või kui väga alateadlikult noh, ei ole võimalik. Ja eks mõni inimene võib uskuda näiteks seda, et ma ei tea, et valge Eesti on kuidagi parem kui pruunikarva Eesti või midagi sarnast. Sellisel juhul ma arvan, me lähme tegelikult analüütiliselt ühes teises suunas, kus ma tooksin sisse sellise mõiste nagu fake news ja küsiksin, ma arvan, et küsimus on rohkem selles, kas tänastes oludes, kus fake news vale, libauudised on muutunud selliseks probleemiks on. On demokraatia ohus, mitte ilma populismita ta ei saa, aga kas ta saab ilma nende liialdusteta ja kas ta peab vastu koos nende liialdustega, mida võib kokku võtta terminina fake news, on teine küsimus minu arvates. Tõnis Saarts: Nii ma küsiks nüüd väga populistlikult, mida arvab rahvas? Tõnis Saarts: Ja, Tõnis Saarts: ja sellel teemal, et kas siis. Sa pead kõigutama, kui sa küsid. Just, just, et mis teie arvate, rahvas, kas siis populism on demokraatiale ohuks või, või pigem tugevdab demokraatiat, kui me vaatame seda, kuidas me oleme siin seda populismi defineerinud? audio-S245: Nii, ma lähtuksin võib-olla kõigepealt teie küsimusest, mis asi on demokraatia. Demokraatia on minu jaoks kodanike vabatahtlik informatsiooni kogumine riigi juhtimiseks. Ja seda teostatakse siis erinevatel viisidel. audio-S245: Nüüd, kui. audio-S245: On see katkestus selles info kogumises, vabatahtlikus info kogumises. audio-S245: Siis, audio-S245: siis see tähendab seda, et minu jaoks toimiv demokraatia ei saa audio-S245: lubada isegi sihukest audio-S245: nii-öelda lammutavat populismi, see nagu kukub seal läbi. audio-S245: Kas, kas mu hinnang on õige, et, et toimiva otsedemokraatia tingimustes selline räige populism, mis Eestis on, oleks võimatu, see tähendab, et see oleks tagasi sidestatud, toimiva, tagasi sidestatud demokraatia tingimustes. Räiget populismi ei saa teostada. Mari-Liis Jakobson: Ma võib-olla kommenteerin natukene seda definitsiooni, et, et. Mari-Liis Jakobson: Kui tõesti demokraatiat defineerida selliselt, et meil on kodanikud, kes tahavad infot koguda ja kes on huvitatud ise siis otsustama minemisest, eks ole, või, või nii-öelda võimu võtmisest. Et kui meil on tõesti sellised ratsionaalsed kodanikud, kes pärast süstemaatiliselt seda infot analüüsivad ja nii edasi, siis tõesti ei ole populism võimalik. Aga noh, demokraatia õnn ja õnnetus on see, et, et meil on mitmesuguseid kodanikke, et on tõesti neid inimesi, kes on need nii-öelda poliitilised loomad. Mari-Liis Jakobson: Vana Kreeka määratluses, eks ole, või kes elavad ja mõtlevadki noh, pidevalt nii-öelda poliitika ja ühiskonna ja üldise hüve terminites. Ja, ja on inimesi, keda see poliitika põrmugi ei huvita. Ja ikkagi lähevad nad valima oma kodanikukohust täitma, neil on see õigus, eks ole, seda, seda kohustust kanda. Ja, ja selles ongi võib-olla see populismi nii-öelda Mari-Liis Jakobson: pinge telg praegusel hetkel, et ta vastandub ennekõike sellisele liberaal demokraatiale, sellele arusaamale, et meil on veel mingisugused. Noh muud alusratsionaalsused lisaks sellele rahva tahtele, mis noh, et see ei ole päris A ja O, et on mingisugused alusväärtused, põhiõigused, muu selline, mille vastu me ei saa ja ei tohi minna. Et noh, selles kontekstis, kui kõik võtavad seda konsensuslikult, siis tõesti ei ole populismile ruumi. audio-S235: Ma teen siis ka disclaimer'i, unustasin selle alguses tegemata, et mul on ka tegelikult olnud siis Mari-Liisiga juhendaja, juhendatava suhe. audio-S565: Mingi seminar või kollokvium siin praegu. Ei, õnneks või kahjuks see suhe on nüüd läbi, me oleme omast ära kirjutanud. Kõik on arvestuse kätte saanud juba. Ma audio-S235: Ütleks, et kui ma lähen nüüd siis selle poole pealt, et kui populism on kommunikatsioonistrateegia, sa rakendad mingisuguseid meetmeid, et saavutada mingit eesmärki, siis ei ole võimalik vastu vaieldamatult vastata küsimusele, kas on demokraatiale hea või halb. Samamoodi nagu ei ole võimalik vastata küsimusele, kas mediatiseerumine on hea või halb, kas amerikaliseerumine on hea või halb. Nii üht kui teist, sellepärast et ma olen selles mõttes just selle juhendatava poole pealt natukene võib-olla rikutud selle osa pealt, et ma suhtun ka populismi kui rohkem sellesse skaalasse. Et sa ei saa öelda, et see on ja see ei ole populist, vaid et sa saad tuvastada mingisuguseid nähtuseid kui populistlikuid oma sellises olemuses. audio-S235: Aga ma arvan, et, et me ei ole kunagi, alates sellest, kui on olnud poliitika või demokraatia, kuni, ma ei tea, poliitika või demokraatia lõpuni olnud olukorras, kus populismi ei ole. Tõnis Saarts: Nii on veel mingeid arvamusi? audio-S579: Ja ma tahaks audio-S579: siia niimoodi, audio-S579: kuidas nüüd öelda, libedalt populistliku, populisti, populismi definitsiooni veel nagu lisada. Et kuidas, mulle meeldib seda endale lihtsustatult defineerida, et see on audio-S579: vastutustundetu, ettekujutatavale sihtgrupile pugemine. audio-S579: Kusjuures just nagu rõhul vastutustundetu, selles mõttes, et kujutletakse ette, kuidas see sihtgrupp tahab seda infot näha ja siis antakse sihtgrupile selline info, mis ei ole tõepärane. Et ja siin ongi see konks, et miks ta demokraatiat segab. Et kui demokraatia eeldab, et rahval on mingisugune informatsioon, mille põhjal teha mingeid otsuseid, siis juhul, kui see informatsioon on vale, siis ei ole see võimalik. Tõnis Saarts: Ma tegelikult tahaks seda demokraatia ja populismi temaatikat veidikene laiendada, et siin kõlas ka juba otsedemokraatia mõiste. Otsedemokraatia siis tähendab seda, et Tõnis Saarts: me otsustame olulisi küsimusi rahvahääletustega, referendumitega. Tõnis Saarts: Ja esindusdemokraatia institutsioonid, noh näiteks parlamendid, valitsus ja nii edasi, ei mängi siin enam nii olulist rolli. Et anname otse rahvale otsustada olulised küsimused rahvahääletustel. Tõnis Saarts: Ja paljud populistlikud erakonnad Euroopas ongi seda lahendust välja käinud. Et tõepoolest olulised küsimused peakski olema rahvahääletusel. Eestis tähendaks see sisuliselt seda, et meil on siin kuskil viis kuni 10 või isegi võib-olla rohkem rahvahääletust aastas. Ja kõik olulised küsimused, kusjuures populistlike parteide meelest ei tohiksin olla piirangud. A la aktsiisid, välispoliitika, Tõnis Saarts: kooseluseadus, Tõnis Saarts: kõik nii edasi, lähevad rahvahääletusele ja nii nagu rahvas otsustab, nii valitsus teebki. Ja see on see õige rahvahääl, mis siis peakski riiki valitsema. Ja mina küsiks panelistide käest, aga ennekõike just siin publiku käest, et kas Tõnis Saarts: see on, see on hea lahendus, mis teie sellest arvate? audio-S579: Seal on. Tulge palun. audio-S917: Jah, haarake, haarake mikrofon, nagu tuleb haarata võim. Just, haarake võim, täpselt. Ahto Lobjakas: Mulle see küsimus praegu hästi sobis, sellepärast et ma olen ühe sellise kodanikuühenduse liige, mille nimi on Terve rahvas. Ahto Lobjakas: Varro Vooglaid ja Markus Järvi ja mina ja, see on hästi selline kirju ja kummaline seltskond. Joonas Laks on seal praegu esimees. Ahto Lobjakas: Et see on see, see ühendus, mis propageerib põhiseaduse muutmist sinna, põhiseadusesse toomist, mingisuguseid selliseid otsedemokraatia tagavaid elemente. Ahto Lobjakas: Ja see erinev seltskond on seal kõik ilmselt, noh, nendel inimestel on erinevad motiivid. Ahto Lobjakas: Ma saan praegu rääkida ainult iseenda eest. Ma saan väga hästi aru, millist Pandora laevast mina isiklikult nagu püüan avada. Ma saan sellest väga hästi aru. Ja, ja lihtsalt küsimus, eks ole, et kui, et miks, miks ma seda teen? Ahto Lobjakas: Siis mul on lihtsalt see 20 või isegi rohkem need aastad, mis ma olen ajakirjanduses, mind on täiesti see ära tüüdanud. Ahto Lobjakas: Need vaidlused, mis mul algasid omal ajal juba Marju Lauristini küsimuses, kas, kas lugeja ja valija on tark inimene. Et Lauristin oli sellel raudsel seisukohal, et on väga tark. Ja, ja minul oli see tunne, et ta on väga loll. Ahto Lobjakas: Mida nüüd muidugi need kõik inimesed, kes otsedemokraatia ettepanekuid kritiseerivad selliseks, selliseks hästi-hästi varjatud kujuna, kui seda ütlevad. Et osalusdemokraatia on selline asi, mis või esindusdemokraatia, mis, mis paneb mingid filtrid vahele. Et see on see Riigikogu funktsioon filtreerida ettepanekuid ja suuremad lollused elimineerida. Ahto Lobjakas: Tegelikult Eiki Nestor ei taha öelda, et rahvas on, et valija on loll. Ja minu selline, selline tegevus praegu on sellele suunatud, et kurat, võtke see julgus kokku ja öelge seda. Ahto Lobjakas: Ma ei ütle praegu, et valimistidele, et võtke julgus kokku, öelge seda, vaid nojah, see, et öelgu seda siis see, see poliitiline eliit. Mida see ka ei tähenda, aga see poliitiline eliit, kellele on siin parajasti hästi palju selle paneeli ajal juba viidatud ja apelleeritud. Ahto Lobjakas: Võtke julgus kokku ja hakake asju noh nagu, nagu defineerima ja nimetama nii, nagu nad on. Ivo Rull: Andrei, mina julgen küll öelda, et suur osa valijaskonnast on lihtsameelsed. Aga lihtsameelsed inimesed suudavad teha väga adekvaatseid otsuseid oma vajaduste püramiidi alumisel astmel, mis on turvalisus, julgeolek. Kas Eesti peab olema iseseisev? See referendum läks väga hästi, kas Eesti peab olema oma raha? Kas Eesti võiks kuuluda laiemasse liitu, mis tagab meile turvatunnet ja majanduslikku tõusu? Need kõik need kolm referendumit on Eestis läbi tehtud ja rahvas selles küsimuses, ka lihtsameelne osa on olnud tegelikult vägagi hästi kaasatud ja väga hästi kaasatud. Kas nüüd lihtsameelsed suudavad referendumil otsustada, kas Eestisse on vaja tuumajaama või milline peab olema meie aktsiisipoliitika? Või, või, või kuidas me ehitame üles oma perepoliitika? Selles ma tõsiselt kahtlen, need ei ole referendumi teemad ja, ja, ja, ja referendumitel on võimalik tõesti murrangulistel, ajaloolistel hetkedel teha väga põhimõttelisi valikuid ja selles küsimuses on tõesti iga. Valimisealine, kuni iga sinuga koos kunagi vanadekodus üksindust veetev Ivo Rull: eakas võimeline ütlema jah, see on nii või ei, see ei ole nii. Ivo Rull: Ma Ivo Rull: nüüd teeks audio-S643: Ühe väikse, väikse täpsustuse, nagu kaks, kaks väikest kommentaari, et arutelu väga käest ära ei läheks, et, et see, mida sa kirjeldasid otsedemokraatia, on ju, see on äärmuslik kirjeldus. Kui me võtame ja ma tean, et, et Šveitsi võttes, eks me kirjeldame hoopis teistsuguse kultuuri, poliitilise kultuuri ja, ja, ja hoopis teistsuguse riigikorraldusega riiki, aga. Šveitsi referendumid, mida toimub siis aastas umbes nii palju, kui sa nimetasid siin Eestis võiks toimuda, näevad välja sellised, et, et neil on vaja 100000 allkirja selleks, et panna üks asi referendumile. Ja kui see on referendumile pandud, siis saadetakse see ettepanek, või no tehakse inimestele teatavaks, saadetakse postiga laiali ja siis on periood aega, mille jooksul igal kodanikul on siis võimalik saata oma, oma ettepanekuid kirjalikult või tänapäeval ka elektrooniliselt. Selle, selle referendumile mineva ettepaneku kohta sõnastada oma, oma poolt ja vastu argumente, siis nendest tehakse mingi selline kogum, kus tuuakse välja nii poolt, kui vastuargumendid, see kogum trükitakse ära, saadetakse kõikidele. audio-S643: Valijatele uuesti tagasi ja siis pärast seda pikemat protsessi toimub siis see, see hääletamine. Et see on nagu referendumite kohta, et isegi kui sa võtad otsedemokraatia selle nagu kõige puhtamal kujul referendumina, siis see ei pea olema, seda võib teha väga nagu korralikult ja, ja põhjalikult, aga. Teine väike täpsustus, otsedemokraatia ei ole, eks must-valge, vaid on skaala, nii nagu paljud teised asjad sellel skaalal on delegatiivne demokraatia, sellel skaalal on kuskil otsas on ka nagu osalusdemokraatia ehk et sa ei pea minema nagu, nagu riigielu küsimust, kõikide riigielu küsimuste otsustamisele referendumiga. Sa võid liikuda sellel skaalal rohkem inimeste kaasamise poole, ilma et sa läheksid, eks, teise äärmusesse välja, lihtsalt et see arutelu väga ära ei polariseeruks. Tõnis Saarts: Ma lihtsalt ütlen kommentaarina, et ma meelega võtsin niisuguse radikaalse visiooni, esitasin niisugust radikaalset visiooni, sellepärast et enamus populistlikke erakondi niisuguste vintidega ei tegele. Nemad näevadki seda, et vot paneme küsimuse hääletusele, toimub rahvahääletus ja rahvas otsustab. Et niisugust keerulist arutelu, noh, me rääkisime, et populistid üldiselt tahavad maagilisi lahendusi. Ahto Lobjakas: Kui ma nüüd tohin teema juurde tagasi tulla. Vabandust, siis ma tuleksin tagasi Andrei ja Ivo juurde. Tähendab arendaksin seda mõtet, ühesõnaga arendaksin mõtet, mis mul tekkis neid kuulates. Mul tuli meelde enda vanaisa, kes, see pidi olema aasta 92, paranda, kui ma eksin, aga tuli Eesti kroon. Vanaisa oli olnud juba, ta oli väga vana, ta oli kaua voodihaige olnud ja ma näitasin talle seda 10 kroonist, mis mul oli, see oli punane nagu kümnerublane, eks. Ja ta küsis, ta oli eluaegne põllumees olnud, küsis voodist, et kas sellel Lenin ikka peal. Ja ma ei ole päris kindel, et see oli nali. Aga teistpidi nüüd tagasi tulles selle juurde, kas tegemist oli inimesega, kes teadis, mida ta teeb, kas ta oli otsustaja, noh otsustaja positsiooni väärt ja nii edasi. Loomulikult ma arvan, et meil kellelgi ei ole kahtepidi arvamist, aga sellel mündil on teine pool ja see pool peab ka selgelt näha olema. Inimesed, kes hääletasid Eesti iseseisvumise poolt. Ahto Lobjakas: Mingil hetkel, eks, ja siis hääletas Eesti Euroopa Liitu astumise poolt. Ma ei ole kindel, et kumbki pool nendest päriselt sai aru näiteks sellest, et see, mis on meil kirjas praegu põhiseaduse preambulas eesti keele, rahva ja kultuuri kohta. On midagi, mis vähemalt tänases situatsioonis rakenduslikul tasandil peab läbi käima lõppastmes Euroopa kohtutest ja saama nii-öelda viimase sõna sealt, mitte meie suveräänsest tahtest. Ja see on see põhjus, otse, see on see probleem otsedemokraatiaga, mida konkreetsemaks on nii-öelda see jah või ei tõmmatud, seda suuremad on need semantilised väljad, millest me ei tea mitte midagi, mis iga inimest tõukevad, kui ta läheb selle. Selle kasti juurde enda silte sinna sisse panema ja mul poleks õrna aimu ka, mida täpselt mu vanaisa oleks mõelnud, kui ta oleks elanud nii kaua, et oleks saanud hääletada Euroopa Liiduga liitumise rahvahääletusel. Ja see eeldus, et me teame, mida need inimesed mõtlevad, on minu jaoks, Ahto Lobjakas: see on suvaline ja ülbe ja see on põhjus, miks mina olen otsedemokraatia vastu sellel tasandil, kuna inimestel ei ole võimalik seda küsimust esitada viisil, mis respekteerib nende erinevusi, nende päris inimeseks olemist ja nii edasi. Kui sa aru saad, mis ma mõtlen. audio-S694: Ma tahaks ka korra seda kommenteerida ja öelda, et Eesti demokraatia üks suurimaid vigasid on see, et meil on kõigepealt vaja otsedemokraatia viia sisse erakondade esimeeste juhatuste valimise süsteemis. See tähendab seda, et kui ühel erakonnal on 5000 liiget, siis ei valitaks mingit 1000 kausikest, ühesõnaga toidukausikest, ühesõnaga kes sealt toiduahelast saavad seda partei esimees sinna valima. Ja see ongi Eesti rahva kõige suurem viga, et tähendab erakonna esimehe juhatuse valimised peaksid olema ühetaolised, see tähendab seda, et kui erakonnal on 10000 liiget, siis valitakse hea küll 1000 delegaati, aga see, kes ei ole delegaadiks valitud, omab üldkogul täpselt samamoodi hääleõigus kui see delegaat, kes on delegaadiks valitud. Delegaat oleks lihtsalt juriidiliselt kohustatud isik, kes peab ilmuma erakonna üldkogule, et üldkogu oleks otsustusvõimeline. Täna nüüd öeldakse, omanik Lauristin ütles mulle ka, et ei ole nii suurt ruumi, kuhu mahub 5000 liiget ära, noh. No see on nonsense, eks ole, 5000 ei tulegi kunagi kokku, aga lihtsalt tuleb mingi 800 kausikest, kes, kes siis otsustavad ära, et vaat see hea küll, Ossinovski või, või Ratas või, või, või Savisaar või, või Kallas. Ühesõnaga, et see istub nüüd sinna partei toolile ja see on parim näide sellest, kuidas Eestis ei ole demokraatiat, ei ole demokraatlikke erakondi, on vaja viia erakondadest kõigepealt sisse otsedemokraatia, mis tähendab seda, et igal erakonna liikmel on üks hääl, ühetaoline see valimised ja, ja, ja nüüd, kui tuleb sinna kokku 1500 või tuleb 5000, nemad teevadki oma otsuse ära, kes on erakonna esimees. Mitte parteikausikesed ei otsusta seal toiduahelas, kuidas neid kausikesi omal ajal ma olen näinud, ühes erakonnas olnud, ühesõnaga kuidas siis jagati ja, ja kui sa seal vale lipikuga siis hääletasid, ühesõnaga siis järgmine kord sulle sõna ei antud. Aga mis puutub 20. aasta põhiseadusesse, siis ma ütlen veel ühe korra ära, et 20. aasta põhiseadus ja 33. aasta põhiseadus olid kõige demokraatlikumad põhiseadused. Tõesti 20. aasta põhiseadusel olid sotsid, aga nad mängisid sealt ühe demokraatliku reegli välja, sest nad teadsid, et nende mees ei saa presidendiks ühesõnaga või, või riigivanemaks. Ja, ja, ja nad presidendi institutsiooni välistasid sealt. Ja, ja see tõi kaasa vabadussõjalaste süsteemi, kes 33. aasta tegid ühe ainsa paranduse tegelikult 20. aasta põhiseaduse põhimuudatuse, et rahvas saab otsustada sellest, kes saab presidendiks. Aga siis paraku Pätsil ei olnud enam sinna presidenditoolile asja ja siis kehtestati nii-öelda ühe mehe parteiline süsteem, nii nagu Stalini Venemaal oli, kus siis kommunistlik partei oli kogu aeg võimul, ühesõnaga siis Päts tahtis Isamaaliitu, oleks kogu aeg võimul. Ühesõnaga nüüd me oleme Eesti Vabariigis 17 aastat näinud, kus Reformierakond on võimul ja meil on ikka jõudnud viie rikkama riigi hulka, ühesõnaga ja läheb vist 25 aastat veel ja me ei jõua tagantpoolt ka viie rikkama riigi hulka, aitäh. Tõnis Saarts: Nii aitäh kommentaari eest, muidugi võiks ka kommenteerida, et, et Päts oli ka ju ikkagi rahva poolt valitud ja, ja esindas rahvast selles mõttes nagu polnud populistide seisukohast probleemi. Aga noh, see on muidugi arutelu temaatika. Ma tegelikult läheks Tõnis Saarts: viimase teema juurde, mis on ka oluline. Et me räägime Tõnis Saarts: siin populistide esiletõusust ja oleme sellest rääkinud siin viimasel kümnendil ja noh, siin oli erinevaid arusaami, et, et kas see on tsükliline või, või kas see populism on nagu alati olnud. Aga ometi just siin viimasel 10-l aastal seda häirekella on palju rohkem löödud, et populistid on kuidagi demokraatiale ohuks ja nad on, populism on tõusuteel ja nii edasi. Ja ma küsiks kõigepealt panelistide käest, et mis te arvate, mis need põhjused on, et just viimasel kümnendil me näeme niisuguste populistlike erakondade poliitikute esiletõusu. Kas põhjused on kuidagi majanduses, viimases majanduskriisis, paljud inimesed on kuidagi Tõnis Saarts: sotsiaalse turvatunde kaotanud ja seetõttu otsivad niisugust kindlust ja lihtsaid lahendusi. Asi on sotsiaalmeedias ja internetis. Noh, me oleme kõik kuulnud interneti kõla, kõlakodadest ja, ja sellest, et on võimalik elada tõesti niisuguses inforuumis, kus sa kuuled ainult seda, mida sa kuulda tahad. Või asi on, või meil on käimas mingisugune väärtusrevolutsioon. Et nii-öelda vasakliberaalid on liiga kaua võimul olnud ja nüüd võiks nagu ühiskonda kuidagi muuta ja võiks rohkem rahvahäält kuulda. Mitte ainult selle vasakliberaalse eliidi häält, nagu paljud just paremäärmuslikud populistid väidavad. Või mis need põhjused on, mis teie näete, miks me näeme selle populismi väidetavat esiletõusu just nüüd viimase, viimasel kümnendil? Mari-Liis Jakobson: Ma võin hästi lühidalt teha, kuna ma ühe vastuse sellele küsimusele ütlesin juba ammu enne ära, mis puudutab seda tsüklilisust. Lisaks loetletud, Mari-Liis Jakobson: jah teemadele nagu sotsiaalmeedia ja, ja noh tooks ma välja võib-olla veel ühe asja, need olid üheksakümnendad. Mis nagu läänemaailmas olid suuresti, või ma ütleks, pigem parem liberalismi võidukäigu aeg. Mari-Liis Jakobson: Ja, ja noh, üldse selline nagu suhteliselt tugeva sellise liberaalse konsensuse kinnistumise aeg. Et päris märgiline minu meelest on see, et selline ka, ütleme siis liberaalne ajakiri nagu The Economist on hakanud nüüd välja andma sihukest lugude sarja, kus nad tutvustavad või ütleme siis taas tutvustavad erinevaid liberaalseid mõtlejaid. Et esimene vist, keda nad tutvustasid oli John Stuart Mill ja siis nad püüavad seda panna nii-öelda tänapäeva konteksti ja, ja, ja püüavad nagu aru saada, et, et kus siis nagu liberalismil valesti läks, eks ole, et, et noh, seesama see ratsionaalsuse püüd ja nii edasi, mis on võib-olla populismiga üks selliseid tugevamaid konflikte. On, on üks teema, mida nad on välja toonud. Mari-Liis Jakobson: Aga noh, kindlasti neid on veel. Mari-Liis Jakobson: Kõik Ivo Rull: Tõnise toodud aspektid on tähtsad, ma tooksin võib-olla välja ja juurde veel ka peavoolumeedia ja üldse kogu Ivo Rull: kommunikatsiooni arengu. Väga vähe on neid, kes süvivad pikematesse, analüütilistematesse tekstidesse ja suudavad neid kõrvutada ja iseseisvalt allikakriitiliselt jälgida ja, ja üha suurenev arv on. Neid, kes jälgib pildilist, visuaalset, plinkivat, helkivat, kiiresti muutuvat, emotsionaalset kommunikatsiooni ja see trend, Marju, paranda mind, kui ma eksin, on pöördumatu. Ivo Rull: See ilmselt kõikide taskustes olevate vidinate ja, ja, ja erinevate uute platvormide, erineva aplikatsioonide ja muu maailmas ja, ja ma ei tea ühtegi. Viieteist aastast inimest, kes väga tähelepanelikult loeks ajalehte, küll nad jälgivad pikki materjale kuskilt Youtube'ist ja mingitest oma kanalitest ja. Ja kasvavad hoopis teistsuguses meediatarbimise harjumuses, ma ei räägi üldse sisust, ma räägin sellest, kuidas informatsiooni vastu võetakse. Teda võetakse vastu kiirelt, emotsionaalselt ja see loob populismile väga soodsa pinnase. Tegelikult noh, seesama lihtne, kõigile arusaadav, aga vale lahendus selles olukorras levib nagu katk. Ivo Rull: Levib nagu epideemia ja, ja kui see epideemia käivitatakse kuu-poolteist enne valimisi, siis ei ole mitte midagi teha ja kui seda epideemiat käivitab meile mittesõbralik naaberriik, kus on terved majatäied. Kes veel ka sotsiaalmeedia ja, ja siin ajakirjanduses olevate kasulike idiootide kõige muu abil selle nii-öelda masinavärgid käima saavad. Siis me peame tunnistama, et demokraatia on suhteliselt nõrk ja kaitsetu nagu, nagu, nagu demokraatia oma olemuselt on. Ja, ja ei ole leitud lahendust Eestis ei PBK suhtes, ei väga paljude teiste vaenulike, meie oma maksumaksjate, Tallinna maksumaksjate raha poolt nummatavate kanalite vastu. Sest nad asuvad Läti territooriumil ja me läheksime kohe vastuollu sõnavabaduse ja vaba diskussiooni ja muude printsiipidega. Nii et see on nagu väga tõsine probleem ja, ja mina olen selles küsimuses pessimist. Ma näen, et, et see asi läheb hullemaks. Nii sinu pakkumine oli siis Tõnis Saarts: Liberalismi ebaõnnestumine. Ivol oli meedia. Ahto, mis on see põhipõhjus? Tsüklid ka. Ahto Lobjakas: Natukene, natukene kõike. Ahto Lobjakas: Põhimõtteliselt need, see on, ma pakun erinevate elementide koosmõju, need elemendid on siin ära nimetatud, aga ma paneksin nad võib-olla kokku natukene teistmoodi kui, kui eelkõnelejad. Majanduskriis ja ma arvan, et väga lühidalt, Ahto Lobjakas: millele ma osutaksin siin on pikem protsess, aga mis on võtnud ära. Ahto Lobjakas: Eriti lääne inimestelt, noh loome ennast ka sinna hulka praegu, selle varasema kindluse, mis tsenteeris liberalismi. Ahto Lobjakas: Et, et sul on töökoht ja sissetulek ei ole lõpuni ja heaolu ka pensionipõlves. Sellega Ahto Lobjakas: langes kokku kaks, Ahto Lobjakas: no ütleme vähemalt sama olulist faktorit, üks on sotsiaalmeedia revolutsioon. Kuigi mina analüüsivõime asemel, analüüsivõimes võime pärast väga veel ei nutaks või ei kurdaks. See, mis praegu toimub selle analüüsivõime minemine, minemine, lateraalseks guugeldamine või koogeldamine, nagu keegi ütles raadio kajastus kenasti täna hommikul. See tegelikult ei pruugi üldse halb olla, ta lihtsalt annab võib-olla teistsuguse mineeti asjale, kui sa ei loe, noh, ma ei tea, kunagi nagu loeti marksistlikke. Ahto Lobjakas: Ma ei tea, ütleme Ahto Lobjakas: noh, mis nad on ühesõnaga, ütleme mingit poliitilist kirjandust, see ei ole tingimata vajalik tänapäeval ja arusaamiseks on muid võimalusi, ega YouTube'i ei ole halb võimalus, aga mida sotsiaalmeedia revolutsioon on teinud teistmoodi, mille ta on toonud sisse. On mobilisatsioon, mis on instantne ja see on see, mis on toonud sisse volatiilsuse meie, ütleme lääneliku poliitilisse kliimasse viimase vähem kui 10 aasta jooksul, ütleme kümnekonna aasta jooksul. Ja kolmas element ja see on võti minu jaoks on, on, on identiteedikriis ja selle identiteedikriisi element, väiksed osakesi on olemas juba selles majanduskriisis ja sotsiaalmeedia revolutsioonis. Aga nojah, mis ta nii-öelda ära fikseeris või koju tõi, nagu ütlevad inglased, oli 2015 Euroopas eriti see migratsioon, immigratsioon, mis juba noh, erinevatel põhjustel, erinevatel meetoditel, erinevatel motiividel Ahto Lobjakas: puhuti üles. Sest et reaalselt, kui me vaatame numbreid, Saksamaa võttis vastu 2015, kui ma ei eksi, 700000 asüüliavaldust ja see ei ole eriti, see ei ole, see ei ole isegi ühte või kahte suurusjärku suurem, kui ta tavaliselt on. Vaid ta on niimoodi olnud varem ja nüüd ta on langenud, aga ta muutus oluliseks ja muutus oluliseks tänu sellele survele, identiteedi Ahto Lobjakas: loome, identiteedi säilitamise survele, mis oli juba olemas. Ta oli nagu katalüsaator. Ja nüüd tulles korraks selle juurde, mis Ivo ütles. Ma lihtsalt tahan, mitte korrigeerida, aga totaalselt teistsugust nagu vaadet asjale pakkuda. Eestis, kui me räägime idanaabrist, kellel on majad täis inimesi, kes tegelevad, ma ei tea, meedia sõja ja muu säärasega. See on ikka kaks täiesti eri asja, kas me räägime Eesti keskmise valija mõjutamisest, no milleni ilmselt Venemaa ei jõua ega ei ole siin Ameerika Ühendriigid, siin on oma keel, eks mitte inglise keel. Ja see on äärmiselt keeruline ja üks nendest eeldustest, et sotsiaalmeedia üldse toimiks mobilisaatorina, on see, et sa näed inimesi, kes on nagu sina. No ma ei ole veel näinud Vene trolle, kes oleksid nagu mina. Selles mõttes ma arvan, et ta Eesti valijat ei, ei mõjuta, pigem võib-olla on ta rakendatav Reformierakondliku positsioonilt, et. Et, et absurdi nii viies sundida inimesi nagu teisele positsioonile, kui, kui see, kui see, mida Venemaa tahab. Aga meil on ju olemas ka üle 300000 venelasest kaasmaalase. Ja kui me siin räägime lihtsalt sellest, et paneme, keerame neile nende põhilise infovälja lihtsalt kinni. Ja noh, nad on ju Eesti kodanikud või nad ei ole Eesti kodanikud, nende valida, siis me oleme ääretult naiivsed ja mängime tulega heinakuhja otsas, mis, mis kolmandiku ulatuses ei, ei koosne mitte põlevast materjalist, vähemalt kolmandiku ulatuses. Tõnis Saarts: Nii, küsiks nüüd publiku käest ka, oskate midagi lisada? Siin oli nüüd mitme põhjuse. Tõnis Saarts: Jah, annan Marjule. Siin ees on mikrofon. Tõnis Saarts: Ole hea, oleta. audio-S565: Tere-tere, kuna Ivo, Ivo mind provotseeris, siis ma. Just, et siin, siin oli Tallinna Ülikooli kolleegiumi varem, et ma tahaks nüüd Tartu, Tartu koolkonna häält ka sisse tuua. audio-S813: Ja ma tahaks, ma tahaks tõepoolest püüda võib-olla natuke teistmoodi vastata sellele küsimusele, mis te nüüd viimati arutasite, et populismi põhjustest. audio-S813: Ja, ja tegelikult teha seda vana hea kommunikatsiooniteooria seisukohalt, mida sina, Ivo, oled minu käest õppinud. Ja küsimus on lihtsalt selles, et selle niisuguse tõesti klassikalise kommunikatsiooniteooria seisukohalt. Kui sõnumid või kood lähevad liiga keeruliseks, audio-S813: siis inimene, iga inimene või inimese aju, redutseerib selle sõnumi lihtsamale koodile. audio-S813: Ja lihtsam kood kultuurikoodina on müüdi kood. audio-S813: Kui meil maailm läheb väga-väga keeruliseks ja sotsiaalmeedia revolutsioon instantsselt kutsub esile suurema volatiilsuse. Siis on karta, et seesama tavainimene ei saa mitte mõhkugi aru. Ja tema jagab siis maailma lihtsalt lollideks, need on teie, kes te räägite ja tarkadeks, kes oleme meie, kes saavad asjadest aru, nagu on. audio-S813: Ja need müüdid on ju tegelikult alati varnast võtta. Esimesed kõige lihtsamad on ju need mina või meie ja nemad, eks ole, me teame igas kultuuris, see on kõige lihtsam müüt. Defineeri, kes me oleme, defineeri, kes on meid ohustavad nemad ja siis on ju selge, must-valge, eks ole, meie võitleme nendega, nemad tahavad meid alistada, kas need nemad on vasakliberaalid, venelased, hiinlased, marsi elanikud, kapitalistid, kommunistid, proletaarlased, see on juba noh, nii-öelda tehnika küsimus. audio-S813: Ja audio-S813: miks see praegu just niiviisi toimus, esiteks sellepärast, et tõesti maailm läks järsku väga palju keerulisemaks. Ja läks väga palju keerulisemaks just nimelt sellepärast, et see liberaalne või, või tehnoloogiline revolutsioon taandas või, või tegelikult pihustas maailma palju väiksemateks osisteks indiviidideks, aga ka tehniliselt nendes samades sotsiaalmeedias väikeste, ühesõnaga need väiksed osised hakkasid omavahel tegema neid mustreid, mis ei olnud enam vanade selgete institutsioonidega korrastatud. audio-S813: Ja seega pidi iga inimene hakkama sellest ise aru saama, aga haridus ei ole jõudnud järele, meie haridus, meie, ma mõtlen üldse noh, ei ole jõudnud järele sellele maailma keerukustumisele. Meie haridus õpetab meid ikkagi A-st ja B-st seletama lihtsaid asju Newtoni moodi. Me elame tegelikult, ütleme nii, et me elame institutsiooni maailmas, aga seletame Newtoni moodi, isegi mitte Newtoni moodi, vaid vanavanaisade moodi, eks ole. Ja minu meelest see on üks põhiasi, miks praegu on populistid ja nendel halbadel populistidel. Selles mõttes on väga hea pinnas, sest nendel on võimalik tekitada see tõepoolest meie nemad lihtne, lihtne vastandus. Nemad ei saa teist aru ja teie ei saa nendest aru, meist te saate aru ja siis kõik, mida me ütleme, kui me ütleme arusaadavat asja, siis te olete meie. Ja seepärast on minu meelest siin kaks asja, mida siis noh, need, need, need teised meie, need, kes muretsevad olatiilsuse ja, ja revolutsiooni pärast meedias, mida me saame teha, üks on see, on harida. Ja suuta teha oma sõnumid selliseks, et neist saavad aru ka need, kes ei suuda kõiki neid keerukaid mõttekäike jälgida. Me teame, et seesama uus põlvkond jälgib audiovisuaalseid sõnumeid kõigepealt. audio-S813: Meie oleme harjunud sellega, et pilt on illustratsioon sõnale, nendele sõna on illustratsioon pildile. audio-S813: Ja me oleme pildimaailma olnud tegelikult nende nii-öelda multikate ja mängutegijate kätte ja ei ole suutnud tegelikult neid keerulisemaid asju väljendada metafoorides, mis oleksid pildiliselt arusaamatud. Me ei oska neid iseendale kindlasti seletada, see on haritus, see on kultuur, me oleme läinud kaasa sellega, mis ütles Maris õige, see neoliberaalne turu fundamentalistlik tegelikult väga materialistlik käsitlus, mis kultuuri peab nii-öelda lisandiks ühiskonnale. Aga just nimelt sellest, et me kultuur ja haridus ei ole järgi läinud sellele, mis ühiskonnas on olnud nii keeruliseks. Me hakkame nägema väga materiaalseid tagasivööke ja ma kardan väga, et audio-S813: see niisugune soov ja huvi audio-S813: selle põhjus saab olla väga kõva pauk. audio-S813: Kui seesama uus põlvkond hakkab aru saama, et nende ükskõiksusest, nende arusaamatusest, nende sellisest noh mõnusast hedonismist on kasu saanud teised onude tädid. Tõnis Saarts: Ma võtaks hea meelega Marju Lauristini Tõnis Saarts: väga heale sõnavõtule mõned kommentaarid, aga meil kahjuks hakkab aeg otsa lõppema. Me peaksime seda arutelu kuidagi ka kokku võtma ja kuidas seda arutelu kokku võtta. Ma arvan, et üks küsimus, mis meil jäi arutamata, on see, mida teha. Tõnis Saarts: Kas on üldse mingisuguseid retsepte, mingisuguseid ravimeid, Tõnis Saarts: kuidas seda populismi fooni veidikene Tõnis Saarts: maha keerata? Tõnis Saarts: Kuidas seda populismi Tõnis Saarts: niiviisi kujundada, et see oleks kuidagi ka demokraatiale vähem ohuks või, või pigem ei kahjustaks, ei kahjustaks demokraatiat, vaid pigem tugevdaks seda? Kas on üldse mingisuguseid retsepte, kas teil on pakkuda meile mõni hea retsept välja? Ja siis küsiks lõpuks ka publiku käest ja muud kommentaare, õige natuke veel aega meil on. Mari-Liis Jakobson: Kõigepealt tere juhendaja. Mari-Liis Jakobson: Ei ole siin midagi Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool. Mari-Liis Jakobson: Meil oli siin populaarne mäng nimega Tere juhendaja vahepeal, aga Mari-Liis Jakobson: ühesõnaga nüüd ma saan pakkuda maagilisi lahendusi kohe, kuidas tõrjuda populismi. Pakub maagilisi lahendusi? See sobib ideaalselt kõige sellega kokku, mida me oleme siin täna rääkinud. Aga tegelikult selliseid variante või võimalusi, mida proovida on minu meelest mitu. Esimene on see, et kui ma rääkisin tsüklist, siis variant üks on üle elada, eks ole, oodata järgmist tsüklit. Ja see on tõenäoliselt kõige toimivam lahendus, aga ka kõige õnnetum tegevus selline. Teine on tegelikult see, mida professor Marju siin välja tõi, on seesama harida, rääkida inimestega. Mari-Liis Jakobson: Aga noh, selle töötavus sõltub ka tõesti sellest, eks ole, milliseid meediume me kasutame, kuidas me nagu nende inimesteni jõuame, sest et keegi ei meeldi üldiselt inimestele. Kui nad just ise vabatahtlikult sinna auditooriumisse tulnud ei ole, ei meeldi, kui neile hakatakse loengut lugema ja noh, see lähtub tavaliselt eeldusest, et nad on rumalad, et neid tuleb hakata nagu selles mõttes harima. Ja noh, seetõttu on hästi oluline, kuidas me seda teeme ja, ja võib-olla see on siis nagu see kolmas lahendus, mida ma välja käiks. On see, et võib-olla tuleks mõelda natukene ka selle meediakultuuri peale või kuidas me poliitikast räägime. Et hästi selline tüüpiline formaat, mida poliitikas kasutatakse ja mida ka propageerivad need autorid tegelikult paradoksaalselt, kes ütlevad, et populism on hea ja tore asi. On vastandumine, eks ole, et poliitiline diskussioon peabki olema selline Mari-Liis Jakobson: laupkokkupõrke tüüpi üksteisele otsa jooksmine, et me nagu lihtsustame asjad ära, kumbki loobib oma siukseid lihtsaid tõdesid ja siis lõpuks tulevad nagu kõik lahinguväljalt ära öeldes, et meil oli õigus. Et tegelikult on vaja selleks pigem neid ühendavaid kujusid, kellele noh, Mari-Liis Jakobson: kelle osas nagu inimesed on neutraalselt meelestatud või vähemalt siis tunnevad, et jah, et, et ta on nagu, temas on killuke, midagi, mis on ka minus. Aga noh, võib-olla tuleb ikkagi minna selle variandi üks juurde tagasi selles plaanis, et ega ka Mari-Liis Jakobson: populistliku strateegiat kasutavad poliitikud on selle väga hästi ära tabanud. Ja kes iganes püüab hakata rahvast valgustama, siis küllap see ka varsti rahvavaenlaseks tembeldatakse. Ivo Rull: Ma jätkaks siit, et jah, tõepoolest lahendused peavad olema ju lihtsad ja mitte volatiivsed ja efemeersed. Ja nad peavad kõnetama ja ühel populistil, lahenduste pakkumiseks on alati kolm sõnumit, mul on ka need kolm tükki ja nad on lihtsad, lühikesed, löövad. Õppida, õppida, õppida. Ahto Lobjakas: Jah, ja kes meist ei teaks, et see oli Lenin, kes niimoodi ütles, eks. Aga, Ahto Lobjakas: sest üks asi, mis, üks asi, mida ma ei teeks, mille suhtes ma oleksin väga ettevaatlik, reageerides professor Lauristinile. On eeldada, et me saame selle, Ahto Lobjakas: selle meedia või selle, mis iganes selle nimi võib olla praegu, selle audiovisuaalse poole noortelt kuidagi üle võtta või ümber teha. Või me oleme lootusetult selle kurvi, selle horisondi taga ja me peame lootma, et need noored, noh meilt piisavalt palju on kaasa võtnud, et meil oleks veel millestki rääkida üldse, aga, aga nagu loota, et me hakkame nende multifilme tegema. See on lootusetu, see on kõige halvem asi üldse, ma arvan, mis juhtuda võiks. Ma ei arva, et, et te niimoodi mõtlesite, aga lihtsalt ma tahan, ma tahan seda rõhutada, et see on teatud mõttes tallist läinud hobune. Me vaatame talli uksi ja nii ta on, et need inimesed, noored inimesed vaatavad või võtavad infot pardal hoopis teistmoodi. Mida teha, selles suhtes ma arvan, et usaldagem noori. Teine asi, mida ma tahaks öelda, on see, et see müüdi, müüdi metafoor on, on, on mõjuga lööv, aga ta ei ole. Ahto Lobjakas: Oma universaalsuses ta on minu arvates juba natukene devalveerunud, kui me jätkame nende ladina juurtega siin, eks. Selles mõttes, Ahto Lobjakas: et Eesti situatsioon ja meie problemaatika ei ole Briti situatsioon ega Briti problemaatika. Kui me räägime Suurbritannia ja Brexiti fenomenist müütide tasandil, siis noh, üks keskmine briti tunneks müüti ära siis, kui ta isegi tagumikust hammustaks teda. Tolkieni filmis võib-olla, see on hoopis midagi muud, see meie ja nemad, asi, mis seal töötab. Ja seal on tõesti tegemist kommunikatsioonifailiga päris noh, ratsionaalsel tasandil, need bussid 350 miljonit nädalas ja seal ei ole midagi mütoloogilist, lihtsalt müüdi neile. Mis see eesti keeles on siis nagu noh, vanahobune, eks uue pähe ja see on hoopis teine juba teema. Saksamaa muidugi elab ühe suure müüdi varjus ja üritab endast parimat anda, et, et see ära unustada või, või mitte sellega enam elada, need lahendused vastavalt ka, ma arvan, peavad nagu arvestama sellega, et ühte universaalset essentsist, essentsialistlikku löövat asja Ahto Lobjakas: ei saagi olla. Ja, ja, ja mis puudutab noh tulevikku, siis ma ütleksin, et Ahto Lobjakas: inglise keeles on ilus ütlemine, see on nagu see on. Ja see kõlab Ahto Lobjakas: fatalistlikult, aga see on nagu see on. Kui peaks tõesti välja tulema, et meie tänasel elukorraldusel ei ole enam piisavat populaarset legitiimsust ehk siis rahvas ei taha teda ülal hoida. Ahto Lobjakas: Mis meil sinna parata on? Tõnis Saarts: Ühesõnaga, Tõnis Saarts: sinul mingisugust maagilist lahendust meile pakkuda ei ole? Sa võid ka küsida, ma võin mõelda. Aga nüüd küsiks, kas rahval on? audio-S917: Lugupeetud esinejad ja publik. audio-S917: Probleem on selles, et teie, ma mõtlen ajakirjanikud, ei ja audio-S917: muud nii-öelda massimeedia mõjutajad ei kasuta õigeid mõisteid ja õigeid termineid. Siin ongi, siia on koer maetud. audio-S917: Härra Ruust, te rääkisite peavoolu meediast. Palun näidake mulle ja öelge mulle, kus kohal on see peavoolu meedia? Kus kohal? audio-S917: Postimehe häälega. audio-S917: Vabandust, audio-S917: valitsusel on see peavool. Nii, seda ei ole, aga teie ja teid, me saame rääkida meedia peavoolust. See on kaks ise asja, kas peavool või meedia. Nüüd järgmine probleem on see, et te olete võtnud ära meilt. Ma ütlen, rahvalt selle otsustamise õiguse ja leiate, et teil on see Tõnis Saarts: Ainuõige otsustamise õigus. Nojah, sellest me saamegi siin kogu aeg rääkida. Aga ma võtaks nüüd vahele siia küsimuse. Noh. Ilmselt siis viimase kommentaari sellepärast, et inimesi hakkab juba lahkuma ja aeg on ka kokku tõmmata. audio-S930: Ja minul on väga lihtne küsimus, et kas te ei üle hinda seda, kui palju inimesed tahavad otsustada, et tegelikult mulle meeldis väga Ahto Lobjakas point selle kohta, et. On kadunud ära töökohad ja kindlus selle kohta, et sa saad selle töökoha oma pensionini ja siis sa saad ka seda pensionit. Ehk tegelikult enamik inimesi tahab, et nende elu oleks lihtsalt normaalselt kindlustatud ja kuni selle hetkeni, kuni ta on kindlustatud. Ei lähe talle tegelikult korda, kes on võimul, peaasi, et lihtsalt elu läheks paremaks, ehk siis tegelikult. See, et siin istub, ütleme üks protsent rahvast ja tugevat, mugavatel tugitoolidel ja räägib nendest asjadest, et see on alati niimoodi olnud. Inimesed ei ole kunagi lehti lugenud ja see on lihtsalt selline nagu meie ettekujutus, et kunagi inimesed süvenesid hullult, et tegelikult keegi polegi kunagi süvenenud ja see on lihtsalt paratamatus, ainult et nüüd on elu audio-S917: Nagu kehvemaks läinud. audio-S917: Oli see küsimus või vastus? audio-S930: See on minu nägemus, aga ma tahaks teada, mida teie Tõnis Saarts: Arvate? Nõus. Tõnis Saarts: Pigem oli see väga hea kommentaar meie arutelu lõpp, lõpetuseks. Tänan Tõnis Saarts: paneliste, Tõnis Saarts: tänan publikut. Aplaus ja Tõnis Saarts: loodetavasti see mõiste populism sai veidikene rohkem selgemaks ja see, miks ta on nii hea või halb, samuti.

Ivo Rull: Tere! Räägime populismi kasvust Euroopas. Saatejuht on Saatejuht: , külalised Mari-Liis Jakobson ja Ahto Lobjakas. Mina olen Ivo Rull ja alustan vestlust teisi oodates. Kas teil on populismi kohta mingeid mõtteid? Palun. Osaleja: Ameerikas populism kasvab, aga kas on oht, et see kultuur jõuab ka Eestisse? Ivo Rull: Ei tea täpselt. Arvatakse, et demokraatias on uusi tuuli vaja. Rahvarinne 90ndatel oli populistlik, aga kontekst oli ka teine. 10 protsenti valijatest on protestimeelsed. Ükski erakond ei suuda oma lubadusi täiel määral ellu viia ehk populism on loomulik osa demokraatiast. Valimisperiood on lühike ja võidavad lihtsate sõnumitega erakonnad. Ahto, tere, mis sa arvad? Ahto Lobjakas: Pole sellele pikemalt mõelnud. Ivo Rull: Annan sõna Saatejuht: ile. Saatejuht: Tere ja vabandused. Olen Tallinna Ülikoolist. Mari-Liis Jakobson: Tere! Ka Tallinna Ülikoolist, olen populismiga tegelenud. Ivo Rull: Ivo, kirjutanud raamatu populismist. Ahto Lobjakas: Mina ei tea, miks ma siin olen. Saatejuht: Räägime populismist ja demokraatiast ning vahele võtame küsimusi. Populism on kulukate ja ebamõistlike lahenduste pakkumine, kuid on populaarsed. Kuidas teie populismi määratlete? Ivo Rull: Keerulistel probleemidel on hästi mõistetavad valed lahendused. Hea loosung katkestab debati 50 aastaks. See on hirmutamine, mustvalgelt rääkimine. Ahto Lobjakas: Populism võimupositsioonilt ja võimule sooviva positsioonilt on väga erinevad. Populismi proovib olla legitiimne. Peaksime rohkem rääkima neist, kes proovivad populismiga võimule pääseda. Saatejuht: Kuidas siis defineeriksid? Ahto Lobjakas: Võtmesõna on legitiimsus. Protestija seab kahtluse alla võimu legitiimsuse, aga võimule pääsedes peab populismi kaudu seda hoidma. Saatejuht: Mari-Liis, palun. Mari-Liis Jakobson: Lihtsa definitsiooni andmine oleks ise populistlik. Kolm märksõna: poliitik väidab tundvat rahvast. Vastandus, et on allasurutud rahvas ja suruja-eliit. Ning maagilised lahendused, mis ei tähenda alati ainult raha jagamise lubamist. Saatejuht: Meil on kolm definitsiooni, aga mida rahvas arvab? Mis on populism ja kes on populist? Ahto Lobjakas: Populism on lapsemeelsus. Laps tooks tööjõupuuduse jaoks 100 000 eestlast Soomest tagasi teadmata, kuidas. Saatejuht: Oskad sa mõne näite tuua? Ahto Lobjakas: Praktikas oskan ka minagi populist olla, aga defineerida on raske. Saatejuht: Väga hea. Osaleja: Kust läheb populismi ja revolutsiooni piir? Revolutsioon on alati alguses populistlik olnud. Ahto Lobjakas: Täpselt. Revolutsioon on populisti unelm. See on EKRE unelm. Osaleja: Populism ei ole alati populaarsete lahenduste pakkumine. Pigem ebapopulaarne või hoopiski konspiratoorne. Osaleja: Ma ei nõustu, et protestipopulism on halb ja võimupopulism hea. Võimul oleval on palju vahendeid populismiks. Populism on riigijuhtimises info katkestamine. Saatejuht: Üks näide veel. Osaleja: Populism on muinasjuttude tegemine. Mari-Liis Jakobson: Olen päri. Populism on kommunikatsioonistrateegia. Populism ja reaalne rahva tugi ei ole sünkroonis. Kõik poliitikud peavad olema veidigi populistlikud, küsimus on sõnumi lihtsuses. Saatejuht: Populism on eliidi ja rahva vastandus, kus eliit on võtnud rahva võimu ära ja populistid lubavad võimu tagasi. Ahto Lobjakas: Võimulolijad ei saa olla populistlikud. Saatejuht: Populism ongi ennasthävitav. Ahto Lobjakas: Reformierakondgi on populistlik. Ivo Rull: Keskerakond samuti, kes pole oma lubadusi täitnud. Me peame vaatama populismi laiemalt kui ainult vastandust. Eesti poliitilisse eliiti saamine on lihtsam kui näiteks spordieliiti. Mari-Liis Jakobson: Öeldakse, et võimusaajad peavad muutuma riigimeesteks. Ja ongi raske jääda valitsevasse valitsemiskonsensusesse. Trump on suutnud populistina ka võimul olla ja talle on raske ette heita ebaõnnestumisi. Saatejuht: Kommentaar. Osaleja: Nõustun, et populism on rahva ja eliidi vastandus. Alati see nii-öelda vaenlane ei ole eliit, vaid näiteks Euroopa Liit või immigrandid. Osaleja: Mis juhtub siis, kui populistlikud ideed ellu viiakse? Ahto Lobjakas: Populistid tahavad, et neil oleks rahva tugi ja sellepärast ma räägingi legitiimsusest. Ivo Rull: Kõik erakonnad on pidanud oma populistlikke lubadusi sööma. Reformierakonna populistlikuim lubadus on kodanikupalk. Seda prooviti Šveitsis ja nüüd viiakse läbi Soomes. Mari-Liis Jakobson: Tuhande euro lubamine muutub populismiks alles siis, kui see on kelleltki teiselt ära. Saatejuht: Kas populism on siis loomulik asi? Mari-Liis Jakobson: Populism käib lainetena ja vahepeal toimib, kuid vahepeal mitte. Sel hetkel on populistid populaarsed ja võimul, kuid mitte igavesti. Saatejuht: Too näide, palun. Mari-Liis Jakobson: Kõik kasutavad teatud määral. Ahto Lobjakas: Kui nii ähmaselt defineerida, ei teki sidet. Tsüklilisusega olen nõus. Ikka käib võitlus legitiimsuse võimu üle. Jevgeni Ossinovski proovis poliitikasse saada populismita, ebaõnnestudes. Saatejuht: Paar kommentaari. Osaleja: Tahan meenutada revolutsionääride ja populistide vahet, millest on ajaloos palju näiteid. Kuidas piiri tõmmata? Osaleja: Kas populism võib olla ka progressiivne jõud? Mari-Liis Jakobson: Trump oli ka teatud seltskonnale positiivne muutus. Populism käib ikka lainetena. Ahto Lobjakas: Rahvas ei eksi alati. Ameerika vabadussõdagi oli positiivne nähtus, sest legitiimsust võimu vastu oli vähe. Saatejuht: Kas populism tugevdab demokraatiat, sest ta tahab rahva võimu? Mari-Liis Jakobson: Liberaaldemokraatias on populism oht, aga teised arvavad vastupidist. Ivo Rull: Teatud piiri ületades on populism halb. Küsimus on, kas debateeritakse muutuste üle. Populistlikud loosungid võivad olla põhjendatud. Saatejuht: Ehk probleem on täitmatutes lubadustes. Ahto Lobjakas: Populism on vältimatu, asi on selle doseerimises. Kas demokraatia saaks populismita hakkama? Saatejuht: Mida arvab rahvas? Osaleja: Demokraatia on kodanike vabatahtlik informatsiooni kogumine riigile, mis välistab räige populismi. Mari-Liis Jakobson: Demokraatia õnn ja õnnetus on see, et meil on poliitilised loomad, aga kui kõik oleksid ratsionaalsed, siis populismi ei oleks. Osaleja: Kui populism on kommunikatsioonistrateegia, siis ei ole see ei hea ega halb demokraatiale. Saatejuht: Nii. Osaleja: Populism on vastutustundetu pugemine, valeinformatsiooni andmine. Saatejuht: Kas otsedemokraatia oleks hea lahendus? Ahto Lobjakas: Mina olen otsedemokraatiat toetavas organisatsioonis. Otsedemokraatia kritiseerijad väidavad, et valijad on lollid. Riigikogu töö olevat filtreerida lollust, aga poliitikud ei julge seda nii öelda. Ivo Rull: Mina julgen öelda, et suur osa valijaskonnast on lihtsameelsed. Paljudel referendumitel ei ole suurem osa inimestest kvalifitseeritud kaasa rääkima. Osaleja: Šveitsis on vaja referendumile 100 000 allkirja ja siis on inimestel aega anda tagasisidet, mis taas uuesti inimestele saadetakse. Inimesi võib lihtsalt kaasata otsustamisse. Saatejuht: Populistlik erakond ei tegele vinjettidega. Ahto Lobjakas: Ma ei ole kindel, kas inimesed mõistavad, mida iseseisvus või Euroopa Liitumine päriselt tähendab. Mina olen otsedemokraatia vastu, sest see ei respekteeri inimeste erinevusi. Osaleja: Eesti demokraatia suurimaid vigasid on erakondade juhatuse valimise süsteem, mis on ebarealistlik. Igal erakonnaliikmel peab olema üks hääl. 20. aasta põhiseadus oli kõige demokraatlikum põhiseadus. Muudatusi on tehtud vähe, aga halbasid. Saatejuht: Aitäh. Räägime populismi tsüklilisusest, mis olevat viimase kümnendi jooksul tõusuteele läinud. Kas asi on majanduskriisis, sotsiaalmeedias või väärtusrevolutsioon? Mari-Liis Jakobson: Peale nende veel paremliberalism. The Economistki tutvustab liberaalseid mõtlejaid. Ivo Rull: Lisaksin veel kommunikatsiooni arengu, mis on aina kiiremaks muutunud. Noored ei süvene ja see loob aluse populismile. Vale lahendus levib nagu katk ja kui seda süsteemselt levitatakse, muutubki demokraatia nõrgaks. Saatejuht: Ahto? Ahto Lobjakas: Kõik nimetatud asjad kokku. Majanduskriis tekitas ebakindlust. Sotsiaalmeedia pole otseselt halb, on toonud volatiilsust. Identiteedikriisi tõi välja migratsioonikriis, mis oli ülespuhutud asi. Venemaa propaganda siin väga tugev ei ole, sest nad ei oska meie keelt. Venekeelsetelt info sulgemine on aga tulega mängimine. Saatejuht: Publik? Marju Lauristin: Toome Tartu koolkonda ka sisse. Inimesed on raske sõnumi lihtsamaks muutnud, müütideks muutnud. Tahetakse mustvalgust, meid ja neid. Raha, tehnoloogia revolutsioon pihustas maailma väikseks ja keeruliseks, millele haridus ei ole järele jõudnud. Populistidel tekib vanast haridusest soodne pinnas vastandumisele, sest nad levitavad arusaadavaid sõnumei, tihti pildimaailma kaudu. Selline lihtsus tekitab lõpuks kõva paugu. Saatejuht: Tõmbame otsad kokku. Kuidas populismi fooni maja keerata? Mari-Liis Jakobson: On mitu võimalust. Võib oodata tsükli üleminekut. Võib harida inimesi. Võiksime mõelda meediakultuuri peale ja proovida rohkem leida ühiseid jooni sõdimise asemel. Ivo Rull: Mul on kolm soovitust: õppida, õppida, õppida. Ahto Lobjakas: Noortelt me nende audiovisuaalset meediat enam ära võtta ei saa. Usaldagem noori nende uues meedias. Müüdi tasand on devalveerunud ja see, mis Inglismaal toimub, ei ole Eestiga võrreldav. Saksamaa elab ühe müüdi all. Ja praegu ei ole piisavalt populaarset legitiimsust, mille all elada. Saatejuht: Mida rahvas arvab? Osaleja: Ajakirjanikud kasutavad valesid termineid. Saatejuht: Viimane kommentaar. Osaleja: Enamik inimesi tahab kindlustatud ja normaalset elu ja kui see kaob, tahavad nad seda tagasi. Keegi pole kunagi süvenenud. Saatejuht: Tänan osalejaid.

1534457731-populismi-kasv-euroopas-kas-demokraatia-korrigeerija-voi-vaenlane

Saatejuht: Tere õhtust, noored kliimaaktivistid kuulutavad üle maailma, et meie planeet on ohus ja riigijuhid peaksid midagi kiiremas korras ette võtma, kohe arutame, mida saaksid teha Eesti inimesed ja poliitikud, et ökokatastroofi ära hoida, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast stuudiosse, noor kliimaaktivist Kertu Birgit Anton. Tere õhtust. Ja Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees, keskerakondlane Erkki Savisaar. Tere õhtust. Kertu Birgit, Anton, kui hull see olukord meie planeediga siis Kertu Birgit Anton: Praegu on? Olukord on väga hull, et kui vaadata näiteks ÜRO rahvusvahelise kliimapaneeli raporteid, siis juba 2018. aastal need ütlesid, et meil on jäänud alla 12 aasta, et muuta kogu maailma elukorraldust drastiliselt, et hoida globaalset soojenemist alla 1,5 kraadi. Mis see 1,5 kraadi tähendab, et tavainimene võib-olla ei teagi sellest midagi? See on see piir, millest edasi teadlased hindavad täna, et muut tulevad sellised suured muutused, mida inimene ei suuda isegi hästi ette kujutada, rääkimata siis nende peatamisest, et Arktika, Arktikas sulab jää, mereveetase tõuseb, kõrbete suurenevad ja nii edasi. Saatejuht: Erkki Savisaar, kas teil oli mahti vaadata kliimaaktivist Greta Thunbergi kõnet ÜRO-s ja mis te sellest arvasite? Erki Savisaar: Jah, ma olen vaadanud, aga ütleme, et siin tuleks mõned asjad siiski nagu eraldi hoida. Et kui me globaalselt saame sellest trendist väga hästi aru, siis teisest küljest siin väikses Eestis, ega me väga palju selle muutmiseks teha ei saa. Loomulikult me ei tohi mingisuguseid rumalusi teha siin, aga maailma kontekstis, nii Eesti kui ka Euroopa on suhteliselt väikesed CO kahe õhku paiskajad võrreldes teistega. Erki Savisaar: Teine pool on see, et kui me nüüd vaatame jällegi lokaalsemalt siin Eestit või Skandinaaviat, Erki Savisaar: siis meil on ka see keskkonnateadlikkus suhteliselt hea, meil, meil ei ole neid probleeme, mis on siin näiteks Aasias või, või Aafrikas või, või kusagil mujal. Ja, ja Eesti kohta ma saan öelda ka seda, et me oleme tegelikult Euroopas ainukene riik, kellel on selge plaan, kuidas päriselt jõuda CO kahe neutraalsuseni. Saatejuht: Sellest räägime hiljem, aga mis sellest kõnest te arvasite? Erki Savisaar: Ei no ma ütlengi, et noh, ühest küljest see kõne läks nagu maailma kontekstis õigesse kohta, sest väga paljud riigid tegelevad loosungitega, et jah, okei, teeme nagu CO kahe neutraalseks 2000 52035, aga mitte kellelgi ei ole mitte vähimatki aimu, kuidas seda päriselt teha ja ei ole ka seda tegevuskava. Eestil on see tegevuskava olemas, kuidas meie oma väikses riigis selle eesmärgi saavutame. Saatejuht: Kas üldse Eestis saab midagi ära teha maailma mastaabis, kui me mõtleme näiteks, et näiteks Hiina ütleb, et nad ei tee mitte midagi, et planeeti päästa? Kertu Birgit Anton: See ikkagi ei ole päris õige, et Hiina ütleks, et nad ei tee mitte midagi, et ühelt poolt Hiina on kasutanud inimese kohta vähem fossiilseid kütuseid, kui arenenumad riigid, näiteks Euroopa riigid ja Eesti ja näiteks, aga Ameerika Ühendriigid kasutanud on ja selle arvelt Euroopa riigid on saanud ehitada oma infrastruktuuri üles ja meil on teed ja koolid ja nii edasi. Ja teiseks me peame alustuseks ise olema eeskujulikud selleks, et me saaksime kogu maailmale öelda, et vaadake, tehke nüüd teie ka paremini, sellepärast et meie juba oleme väga head, aga antud hetkel Eesti süsinikuheitmeid inimese kohta on maailmas esirinnas või ühesõnaga, nad on oluliselt, oluliselt suuremad, kui nad võiksid olla ja meil on seal väga palju arenguruumi. Teeme alustuseks selle ära ja siis me saame hakata teisi õpetama. Saatejuht: Erki Savisaar, mis teie arvate, et milline peaks olema Eesti roll selles planeedi päästmises? Erki Savisaar: Noh, ma arvan, et Eesti võiks loomulikult pakkuda välja selliseid nutikaid lahendusi, mida saaks ka maailmale müüa ja tuua sellega rohkem nii seda tarkust kui ka vahendeid Eestisse niimoodi, et siin oleks parem elada. Ja, ja selles suhtes on õige, et enne kui minna maailma peale õpetama, tuleb endal kodus asjad korda teha, aga ma ütlen veelkord, meil tegelikult on suhteliselt korras. Erki Savisaar: Sest noh, need numbrid, mida ka võrreldakse, need pärinevad ju aastast 2015 2017, ei ole ei eelmise ega selle aasta õigeid numbreid. Ja, ja see aasta meil sisuliselt põlevkivi, põlevkivist elektrit ei ole toodetud. Et me oleme tegelikult ületanud oma 2030 eesmärke ja, ja enamgi veel. Nii et Erki Savisaar: arenguid on. Nüüd, kui me globaalselt räägime, siis tegelikult on meil vaja ikkagi tohutult revolutsiooni tehnoloogias, selleks, et päriselt nende eesmärkideni jõuda. Et me ainult tänase tehnoloogiaga seda ära ei tee. Et me võime kõik need ilusad asjad teha, et me mitte midagi enam ei liiguta. Ja, ja ma ei tea, lähme gaasiautode peale üle ja kõik need asjad, mida siin on välja käidud. Aga see ei peata seda kliima soojenemist. Ma arvan, et kui me jääme tänasesse tehnoloogiasse kinni, siis see soojenemine ei ole mitte 1,5, vaid see on vähemalt neli kraadi. Kertu Birgit Anton: Nii on, aga et kui me räägime sellest, et me peaks liikuma tulevikutehnoloogiate poole, siis kuidas on olukord põlevkivi uue kavandatava õlitehasega? Et see paistab ikkagi olema suhteliselt eilne tehnoloogia. Saatejuht: Tahtsin ka just sinna ise jõuda, et, et kuidas vastate? Erki Savisaar: No neid asju ei saa niimoodi vastandada, et teistpidi kõik need tulevikutehnoloogiad vajavad investeeringuid ja kuskilt tuleb leida investeeringuteks raha. Ja, ja üks võimalik võimalus on kasutada selleks põlevkivi, meie ühte kõige suuremat maavara. Nüüd need uued põlevkivi tootmisjaamad, võib-olla soojuselektrijaamad on oluliselt parema tehnoloogilise baasiga kui need vanad, mis tänaseks on seisma pandud. Et see energiaefektiivsus on seal palju suurem. Lisaks sellele nad peale põlevkivi suudavad kasutada ka biomassi ja suudavad kasutada ka rehve. Et isegi kui me läheme nagu üliroheliseks, et kõik on nagu ma ei tea, vesinikuautod ja, ja, ja mingid muud sellised masinad, rehvid jäävad, me peame kuidagi ka seda küsimust lahendama. Saatejuht: Samas ütleb riigikontrolör Janar Holm, et Saatejuht: Euroopa Liidu kliimapoliitika, poliitika tõttu ei pruugi põlevkivist õli tootmine ja rafineerimine tulevikus kasumlik olla, et see sõltub väga palju poliitikute otsusest tulevikus. Et kas on üldse mõtet seda tehast teha, ehk miks me siis seda teeme ja paneme sinna sadu miljoneid alla? Erki Savisaar: Noh, sinna ei pane, kui see plaan nagu kinnitatakse ükskord, siis ei pane sinna neid sadu miljoneid, mitte ainult riik, vaid paneb ka erasektor, et see ei ole nagu riigi selline personaalne ettevõtmine. Ja kui seda kasumlikkus seal ei nähta, siis loomulikult seda projekti ka ei algatata ja seda tehast ei ehitata. Aga tänases olukorras noh, see tõesti aitaks põlevkiviõli paremini turustada, ehk siis me ei räägi ju mitte sellest, et tehakse uus tehas, kus saab õli toota, me räägime, et tehakse üks tehas, mis seda õli, mis juba täna toodetakse, teeb paremaks niimoodi, et seda saaks parema hinnaga müüa. Saatejuht: Kertu Birgit, mis teie arvates võiks olla lahendus põlevkivi asemel siis? Kertu Birgit Anton: Põlevkivi asemel tulebki minna üle taastuvenergiale, arvatavasti peab see olema mingisugune kombinatsioonlahendus päikeseenergiast, tuuleenergiast, võib-olla ka hüdroenergiast, võib-olla tasuks kaaluda objektiivselt ka neljanda põlvkonna tuumajaama. Aga see ei ole vastus, mida mina oskaksin ise anda, sest et mina ei ole teadlane, vaid selleks peabki tegema riik koostööd teadlastega, erinevate teadlaste, Kertu Birgit Anton: erinevate tegevteadlastega ja, ja saama nende käest korrektse sisendi, et mis see õige lahendus on. Saatejuht: Kui nüüd rääkidagi näiteks tuuleenergiast, et kuidas te veenate need hiidlased ära, et see merepark sinna on hea? Kertu Birgit Anton: Isiklikust kogemusest, kui ma käisin sel suvel purjetamas, siis alustuseks ma nägin seda, et need 10 kilomeetri kaugusel olevad tuulepargid, mis, kust ma üldse mööda sõitsin, et alustuseks neid ei ole absoluutselt kuulda, neid ei ole peaaegu isegi mitte näha. Aga kui see ka hiidlasi ikkagi ei veena, siis mina usun, et võib-olla peaks riik mõtlema välja mingisuguse toetusmeetme, millega toetada Hiiu maakonna elujärge selle eest, et see tuulepark on seal nende lähedal, et nagu kompenseerima seda neile. Erki Savisaar, mis te arvate sellist ettepanekust? Erki Savisaar: Ei, neid toetusmeetmeid peab kahtlemata olema, et see huvi panna tuulik nii-öelda oma taha aeda oleks suurem ja see ei ole mitte ainult küsimus nagu Hiiumaal, see on üle-eestiline küsimus. Kus iganes tehakse, kas siis mingisugust jah, energiatootmisjaama või mingit muud tehast, et siin neid üritusi on palju. Nüüd tuulikute probleem ei ole mitte ainult see, et kas nad paistavad silma või paista, seal on ka teisi ökoloogilisi muresid ja ega neid mikrolaineid me ei tea, kuidas see ümbritsev mõjub. Aga kõige suurem mure on sellepärast, et need on täpselt linnurändetee peale ja ma arvan, et see on peamine põhjus, mille pärast ka hiidlased sellele vastu on seisnud. Kahtlemata lahendus leitakse, Läänemerre on planeeritud väga mitmeid Erki Savisaar: tuuleparke ja, ja mitte ainult Eesti riik üksinda, vaid ka kõik Balti riigid ühiselt püüavad neid ehitada, nii et need on ühendprojektid. Aga teadlased ütlevad ka seda, et tuule ja päikesega me siin ära ei ela. Et tuuleenergia saamisel seal ühest küljest jah, kui tuul puhub, siis on hea, aga kui ta liiga palju puhub, siis jälle energiat ei saa. Et neil tuulikutel peab olema selline optimaalne tuul, millega nad siis töötavad. Ja, ja küsimus on, kuidas täita siis energiavajadus nendel hetkedel, kui meil see päike ei paista ja tuult ei ole. Saatejuht: Kertu Birgit, nii soovisid vahepeal täiendada. Kertu Birgit Anton: Ja ma soovisin vahepeal täiendada seda kohta, et jah, tuulikud Kertu Birgit Anton: võivad olla ohtlikud rändlindudele ja see on, see on teada ka teadlastele, aga teiselt poolt, kui me jätkame fossiilsete kütuste pealt energia tootmist, siis see on ohtlik nii rändlindudele kui ka teistele liikidele maa peal, ka inimestele, sest et see põhjustab kliima soojenemist, et see ei ole ka alternatiiv. Saatejuht: Aga siis me jõuamegi siin nüüd majanduskasvuni, et et kliimaaktivistid ei ole nõus, et peaks taga ajama seda majanduskasvu. On see nii, et vähemalt need, neid välismaa kõnesid kuulates? Kertu Birgit Anton: Sellega on, ma ütleks, et see on natukene erinev, et erinevad kliimaaktivistid mõtlevad natuke erinevalt nagu, nagu inimesed ikka, aga milles kliimaaktivistid on täiesti ühel meelel, on see, et planeedil on ainult lõplikud ressursid. Ja hetkel majanduskasv on üles ehitatud justkui sellele ideele, et meil ei saa ressursid kunagi otsa, aga meil saavad ressursid kunagi otsa ja seega me peaks juba pikalt ette mõtlema, et et kuidas me siis elame edasi, et planeedil on ainult nii palju Saatejuht: Ressursse. Erki Savisaar, kuidas siis edasi? Erki Savisaar: Noh, eks see oletus baseerub arvamusel, et me kasutame ainult taastumatuid ressursse. Kui me kasutame taastuvaid ressursse, siis neid ressursse tuleb ju järjest juurde. Ja loomulikult me peaksime järjest rohkem kasutama, siis neid taastuvaid ressursse ja, ja suund sinna on. Ja see on ka väljakutse nii noortele kui teadlastele, kuidas siin eestimaistest materjalidest rohkem seda väärtust välja võtta. Kuidas me suudame ise toota kõik need tooted, mida me tarbime, et me ei peaks neid kusagilt sisse ostma. Ja siis me saame kontrollida ka seda, kui keskkonnasäästlikud nad on. Saatejuht: Samas teadlased ikkagi ütlevad, et kui me jätkame samas vaimus, et kliimamuutus on olemas, loodust reostatakse, siis lõpuks selle majanduskasvule ei ole mõtet, sest et majandus kukub niikuinii kokku üks hetk. Erki Savisaar: No võimalik, et ta üks hetk kukub, kui see kliima tohutult soojaks läheb ja, ja ma ei tea, me jõuame Erki Savisaar: nii kaugele, et meil enam külma talve ei ole ja, ja on selline Vahemere-laadne kliima juba Eestis ja see on kahtlemata probleem ja kõik saavad sellest aru. Ja, ja eks sellega arvestatakse, nagu ma ütlesin, töötatakse selles suunas, et siis Erki Savisaar: seda mõju leevendada ja leida keskkonnasäästlikumaid lahendusi. Aga kõik need lahendused maksavad midagi, et need ei teki nagu kuidagi nipsust, nad ei kasva nagu taimed, et paned mingi väikse seemne ja siis on ta kohe olemas. Need vajavad tõsist teadusuuringut, sest meil kogu seda tehnoloogiat ei ole veel täna olemas, millest siin räägitakse. Ja nad vajavad ka teatud investeeringuid taristusse ja kuskilt tuleb see ressurss võtta. Seda enam, et täna me ei ole ju mitte nagu järgijooksjad, vaid me oleme teerajajad Euroopa kontekstis. Me ju tahame, nagu me alustasime, et tahan maailmale näidata, kuidas see asi käib. Saatejuht: Noh, põlevkivis nüüd, kui seda mainida, siis ikkagi päris nagu eesrindlikud me ei ole, aga täna tutvustatud uuringu järgi läheb kliima neutraalsuse jõudmiseks 17,3 miljardit eurot, mis küll jaguneb 30 aasta peale. Kas see on meile jõukohane? Kertu Birgit Anton: Selle sama uuring ütleb, et see 17,3 miljardit ei ole täiendav investeeringumaht võrreldes sellega, et meil juba seni on olnud eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaase 80 protsenti. Ja lisaks on see, et see 17,3 miljardit, jah, see on suur summa, aga see kõik ei tule riigilt, suurem osa peab sellest tulema erasektorist. Seega see on raske, see nõuab pingutust, aga meil ei, meil ei ole teist alternatiivi, sest teiseks alternatiiviks on väga tugev kliima soojenemine, millega kogu maailma ühiskond kujuneb ümber, meil tuleb majanduslik ebastabiilsus ja nii edasi, et see lihtsalt meil ei ole teist varianti. Saatejuht: Erki Savisaar, kuidas teie peate, kas seda jõukohaseks või mitte? Erki Savisaar: Noh, nagu ma ka ütlesin, et Eesti on pika-pikka aega juba tegutsenud selle nimel, et neid mõjusid vähendada ja, ja see põlevkivienergeetika vähenemine oli sees ka juba täna kehtivas energiamajanduse arengukavas. Tõesti, see langus on olnud nüüd vähe järsem, kui toona osati prognoosida, aga ma ei tahaks kuidagi põlevkivi halvustada, sest põlevkivis on väga palju arenguid tehtud võrreldes näiteks söetööstusega, kus ei ole 100 aastat mitte midagi muutunud. Ja isegi kui me põlevkivist enam energiat ei tooda, siis põlevkivi kasutamine jääb edasi põlevkivikeemiaga, et siin töötatakse välja mitmeid põnevaid tehnoloogiaid, kuidas põlevkivi ilma õliks tegemata muuta mingiks järgmiseks tooteks. Ja, ja need on kohati päris paljulubavad. Aga kui me vaatame nüüd seda konteksti, kuidas me saame edasi liikuda, siis ma arvan, kahtlemata me peame vaatama sinna alternatiivseid lähenemisi. Üks on vesinikuenergeetika, et kuidas salvestada, sest noh, akudega see asi välja ei vea, ei Eestis ega maailma kontekstis. Me peame rääkima tõsisemalt tuumaelektrijaamast, see on ainukene nagu selline, mis töötab sisuliselt iga ilmaga. Saatejuht: Teie olete selle tuumaenergia poolt? Erki Savisaar: Et noh, tuleb läbi arutada kõik need riskid, aga kust me selle energia võtame, et ega see ei ole ka lahendus, et me lähme nagu püstkotta tagasi, siis kui me lähme püstkotta, siis me hakkame puid põletama, see jälle kliima kontekstis ju nagu ei sobi, eks. Me peame leidma mingisuguse teistsuguse lahenduse ja tuulest ja päiksest me ei saa piisavalt usaldusväärselt seda energiat, jah, seal on võimalused, võib-olla me saame teda salvestada kuidagi, aga see on ikkagi hästi lühiajaline, me peame saama teise lahenduse. Hüdroenergiat Eestis saab väga minimaalselt kasutada, meil suuri jõgesid ei ole, me võime veel arutada geotermo soojuselektrijaamade kasutamist, mis näiteks Soomes kohati juba töötavad ja, ja siis ongi alternatiivse tuumaelektrijaam. Ja kui meil on selline, millega ei ole neid riske, mis siin viimasel ajal on realiseerunud nii Ukrainas kui Jaapanis, siis võib-olla see on mõistlik, see on see, kust maailm energia saab, sest ärme unustame, et lisaks Eestile on veel nagu väga palju suuremad maad. Ja, ja kui Eesti täna ikkagi sulgeb oma põlevkivielektrijaamu, siis näiteks India valitsus vaatab, et kuidas me küll saaksime oma rahvale elektrit anda ja loob uusi söe elektrijaamu. Kertu Birgit Anton: Nii, aga Indiaga on see seisukoht, mis ma tõin ka juba enne välja, et Eesti on pikalt kasutanud fossiilseid kütuseid suhteliselt odava energia saamiseks ja selle arvelt me olemegi kasutanud oma majandust, me oleme sellega arendanud oma ühiskonda ja oleme jõudnud täna sellisesse olukorda, kus keskmise eurooplase süsiniku jalajälg on umbes 30 korda suurem kui keskmise indialasema, peast Eesti numbreid ei oska öelda. Ja seega me peame, me peamegi võimaldama ka neil alustuseks ehitada üles oma infrastruktuuri, et inimestel oleksid kodud, koolid, teed, haiglad ja nii edasi ja siis me saame neilt nõuda, et nad läheksid üle taastuvenergiale, sest et meie oleme ju kasu, me oleme nii palju arenenumad ja isegi meie ei ole suutnud minna üle taastuvenergiale, et see ei ole aus, kui me neilt nõuame rohkem kui iseendalt. Erki Savisaar: No eks see on soovide küsimus, ma ütlen, et need numbrid tulevad sul Inglismaalt ja, ja Prantsusmaalt, Eesti olukord on natuke teine, sest pool sajandit me investeerisime mitte nagu endasse, vaid ühe teise suure riigi suurde tulevikku ja, ja see tänu sellele seda põlevkivi kasutati ka kordades rohkem, kui me ise siin väiksel maal oleksime teda võib-olla kasutanud, aga põhimõtteliselt loomulikult me peame pakkuma neile lahendusi. Ja selleks tulebki rohkem neid tehnoloogiaid arendada, sest noh, tõsi on see, et, et kui nad täna teevad neid uusi söe-elektrijaamu, siis need töötavad veel vähemalt 20 aastat, pigem 60 aastat ja me räägime aasta 2050 eesmärkidest, mis on 40 aasta pärast, sel hetkel need jaamad veel töötavad, see ei ole, seal on nagu tugev vastuolu sees praegu. Saatejuht: Aga tuleme Eesti juurde korraks tagasi, et rahandusminister Martin Helme ütles, et et kliimaneutraalsusele ei ole Eesti ühiskonnas nõudlust, et vaid see on Euroopa Liidus sisse toodud probleem. Mis te talle Kertu Birgit Anton: Vastate? Kertu Birgit Anton: Ma vastaksin, et Eesti on ka planeedil maa ja planeedil maa on ühine atmosfäär kõigi riikidega ja seega kliimamuutus atmosfääri kaudu kogu planeedi kaudu mõjutab kõiki riike, Eestit ka. Ja näiteks kui kliimamuutuste tõttu paljud inimesed kaotavad oma elukohad, kas mereveetaseme tõusu alla või kõrbete laienemise alla, siis need inimesed peavad sealt kuskile ära kolima. Ja üks põgenikevool, mis on arvatavasti tulemas, ongi Euroopasse tulemas ja kas Eesti on selleks valmis? Saatejuht: Kas teie olete oma koalitsioonikaaslasega ühel meelel, Erki Savisaar? Erki Savisaar: No ma ütleksin, et Eesti panus globaalses soojenemisse on ikkagi ülimalt marginaalne, et see on pigem võrreldav nagu mõõtmisveaga. Erki Savisaar: Aga noh, sellele vaatamata tõesti see ühe inimese statistika on, see paraneb ja sellega tegeldakse. Ma arvan, et Eesti peaks siin nägema pigem sellist võimalust, kuidas ennast uuesti maailmas tuntuks teha, et selle IT-ga me korra hüppasime, me võiksime pakkuda ka häid keskkonnaalaseid lahendusi, mida me saame maailmas turustada, on see siis tehnoloogiad või teenused või mingisugused muud asjad, mis me välja mõtleme. Ja, ja see on Eestile väljakutse, et püüame leida lahendusi, seda, milles on probleem, seda me kõik teame. Kertu Birgit Anton: Ma märgiks siin ära, et kui me, kui Eesti tegi digihüpet, siis Eesti ei vaadanud maailmas väga ringi selle pilguga, et oh, kas keegi on juba teinud selle digihüppe ära, et kas me nüüd saame minna kellegi järgi, et me ei oleks esirinnas, et Eesti võiks ju kliimamuutustega võtta sama hoiaku, et katsume olla eriti tublid, eriti eesrindlikud ja eriti rohelised. Erki Savisaar: Eesti siiski vaatas maailmas ringi ja, ja maailmast leiti sellised huvitavad masinad, mida kutsuti arvutiteks ja siis meil tuli hea mõte, et kasutaks neid kuidagi jube ägedalt ära ja sealt tuli meie see digihüpe. Me oleksime nagu nööbist hakanud, me oleksime hoopis teise koha peal selles Saatejuht: Mõttes. Kolumnist Maarja Vaino kirjutas, et alaealiste laste kasutamine sõjas või poliitilises võitluses on amoraalne ja nõndanimetatud kliimasõda ei erine teistest sõdadest. Kertu Birgit, Anton, kas te tunnete, et teid kuidagi kasutatakse Kertu Birgit Anton: Ära? Absoluutselt mitte. Ma nõustun täiesti sellega, et alaealiste kasutamine sõjas on amoraalne, aga kliimaaktivism sellisel kujul, nagu me täna teame ja miks ma siin olen, on noorte poolt veetud. Selle juhtfiguurid on noored, Eestis ka. Kertu Birgit Anton: Seda ei maksa kinni ükski partei, ükski muu täiskasvanute poolt või ükskõik kelle poolt juhitud organisatsioon, see põhineb vabalikku, vabatahtlikult tööl. Ja, ja see kõik on noorte poolt veetud, jah, meil on teadlased, kes meid toetavad ja aga, aga see ikkagi on kõik noorte, noortekeskne, noorte poolt veetud. Erki Savisaar, miks on nii-öelda noorte südameasi? Erki Savisaar: Noh, eks puhast õhku soovivad kõik ja, ja see teema ei ole ju sugugi uus, see on olnud siin maailmas liikvel väga pikalt ja nüüd hilisemal ajal on ta siis Eestisse jõudnud, see keskkonnateadlikkuse Erki Savisaar: tõusmisega. Aga, aga ka noortele ma ütleksin sedasama, et vaadake, et teil oma nagu koduhoovis oleks kõik korras, eks, et prügi oleks sorteeritud ja maja oleks nullenergia, pigem isegi positiivne, et paneks sinna juurde. Et tarbime toita näiteks neid asju, mis on meil siin lähedal, mitte neid, mida imporditakse näiteks Poolast või, või Aafrikast. Kui me läheme puhkusele, läheme sinna rattaga, mitte lennukiga ja nii edasi, eks, et teeme kõik need sammud ära ja, ja siis mõtleme nagu edasi. Ja, ja loomulikult ma julgustan teid ka ülikoolis õppima keskkonnaalaseid Erki Savisaar: aineid ja, ja otsima ka neid lahendusi, ehk siis mõtlema insenerina, kuidas päriselt seda planeeti Saatejuht: Päästa. Aga suur tänu saatesse tulemast, oli põnev jutuajamine, loodame, et ka televaatajaid said kliima koha pealt natuke targemaks. Aitäh, et vaatasite, Esimene stuudio lõpetab, ilusat õhtut.

Saatejuht: Teemaks on kliimakatastroof Eesti vaatevinklist. Saates on kliimaaktivist Kertu Birgit Anton ja Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees, keskerakondlane Erki Savisaar. Kertu Birgit Anton, kui hull on hetkeolukord? Kertu Birgit Anton: Väga hull. ÜRO rahvusvahelise kliimapaneeli raportid ütlesid 2018. aastal, et meil on jäänud alla 12 aasta, et hoida globaalset soojenemist alla 1,5 kraadi. Saatejuht: Erki Savisaar, mida arvasite Greta Thunbergi kõnest ÜRO-s? Erki Savisaar: Eestis ei saa väga palju muutmiseks teha. Nii Eesti kui ka Euroopa on suhteliselt väikesed CO2 õhku paiskajad, aga Eestil on selge plaan, kuidas päriselt jõuda CO2-neutraalsuseni. Saatejuht: Kas Eesti saab midagi maailma mastaabis teha, kui näiteks Hiina midagi ei tee? Kertu Birgit Anton: Hiina on kasutanud inimese kohta vähem fossiilseid kütuseid kui arenenumad riigid. Me saame olla eeskujulikud, mida me hetkel pole. Saatejuht: Erki Savisaar, milline peaks olema Eesti roll planeedi päästmises? Erki Savisaar: Eesti võiks pakkuda välja nutikaid lahendusi. Meil on vaja suuri revolutsioone tehnoloogias, et päriselt nende eesmärkideni jõuda ja kliima soojenemist peatada. Kertu Birgit Anton: Aga kavandatav põlevkivi õlitehas on ju eilne tehnoloogia? Erki Savisaar: Kuskilt on vaja investeeringuteks raha ning üks võimalus on põlevkivi. Saatejuht: Riigikontrolör Janar Holm ütleb, et Euroopa Liidu kliimapoliitika tõttu ei pruugi põlevkivist õli tootmine ja rafineerimine tulevikus kasumlik olla. Miks me seda tehast ikkagi teeme? Erki Savisaar: Seda toetab ka erasektor. See tehas aitaks õli ka parema hinnaga müüa. Saatejuht: Kertu Birgit, mis võiks olla lahendus põlevkivi asemel? Kertu Birgit Anton: Tuleb minna üle taastuvenergiale ning tasuks kaaluda ka neljanda põlvkonna tuumajaama. Riik peab tegema teadlastega koostööd. Saatejuht: Kuidas veenda hiidlasi, et merepark on hea? Kertu Birgit Anton: Kui tuuleparkide vaikus neid ei veena, siis võiks riik mõelda toetusmeetmetele, et toetada maakonnas elujärge. Saatejuht: Erki Savisaar, mis te arvate sellest ettepanekust? Erki Savisaar: Toetusmeetmed peavad kahtlemata olema. Arvan, et hiidlased on vastu, sest merepark jääks lindude rändetee peale. Tuleb mõelda, kuidas täita energiavajadus, kui päike ei paista ja tuult ei ole. Kertu Birgit Anton: Jah, tuulikud võivad olla ohtlikud rändlindudele, aga fossiilsed kütused on kõigile ohtlikud. Saatejuht: Kas kliimaaktivistid ei ole nõus, et peaks taga ajama majanduskasvu? Kertu Birgit Anton: Kliimaaktivistid on ühel meelel, et planeedil on lõplikud ressursid ja me peame sellega arvestama. Saatejuht: Erki Savisaar, kuidas siis edasi? Erki Savisaar: Peame kasutama taastuvaid ressursse. Eestlastele on väljakutseks eestimaistest materjalidest rohkem väärtust saada. Saatejuht: Teadlased ütlevad, et majanduskasvul pole mõtet, kui majandus kukub kliimakatastroofist üks hetk kokku. Erki Savisaar: Töötatakse selle suunas, et mõju leevendada ja leida keskkonnasäästlikumaid lahendusi, aga see on kallis ning nõuab investeeringuid. Saatejuht: Täna tutvustatud uuringu järgi läheb kliimaneutraalsuseni jõudmiseks 17,3 miljardit eurot, kas see on meile jõukohane? Kertu Birgit Anton: Uuring ütleb, et see 17,3 miljardit ei ole täiendav investeeringumaht võrreldes sellega, et meil on olnud eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaase 80 protsenti. Suurem osa sellest peab tulema erasektorist, aga meil ei ole alternatiivi. Saatejuht: Erki Savisaar, kas peate seda jõukohaseks? Erki Savisaar: Eesti on pikka aega tegutsenud, et neid mõjusid vähendada. Põlevkivis töötatakse välja põnevaid tehnoloogiaid, kuidas põlevkivi muuta järgmiseks tooteks. Peame vaatama alternatiivseid lähenemisi, näiteks vesinikuenergeetikat või tuumajaam. Saatejuht: Teie olete tuumaenergia poolt? Erki Savisaar: Riskid tuleb läbi arutada. Tuulest, veest ja päiksest ei piisa. Geotermosoojuselektrijaama võib-olla mõistlik. India loob üldse uusi söeelektrijaamu. Kertu Birgit Anton: Me peame Indial lubama alustuseks ehitada üles oma infrastruktuuri, et inimestel oleksid kodud, kooliteed, haiglad. Alles siis saame neilt nõuda, et nad läheksid üle taastuvenergiale. Erki Savisaar: See on soovide küsimus. Kui nad täna teevad neid uusi söeelektrijaamu siis need töötavad kuskil 60 aastat. Me räägime aasta 2050 eesmärkidest, siin on suur vastuolu sees. Saatejuht: Rahandusminister Martin Helme ütles, et kliimaneutraalsusele ei ole Eesti ühiskonnas nõudlust, mis te vastate? Kertu Birgit Anton: Eesti on ka planeedil Maa ja kliimamuutus mõjutab Eestit. Kas Eesti on põgenikevooluks valmis? Saatejuht: Kas olete oma koalitsioonikaaslasega ühel meelel, Erki Savisaar? Erki Savisaar: Eesti panus globaalsele soojenemisele on ülimalt marginaalne. Eesti peaks nägema selles võimalust, kuidas ennast uuesti maailmas tuntuks teha. Kertu Birgit Anton: Eesti võiks kliimamuutuse lahendustega olla eriti tubli, eesrindlik ja roheline. Saatejuht: Kolumnist Maarja Vaino kirjutas, et alaealiste laste kasutamine sõjas või poliitilises võitluses on amoraalne. Kertu Birgit, kas te tunnete, et teid kasutatakse ära? Kertu Birgit Anton: Absoluutselt mitte. Kliimaaktivismi juhtfiguurid on Eestis noored ja see on noorte poolt veetud vabatahtlik töö. Saatejuht: Erki Savisaar, miks see teema on noorte südameasi? Erki Savisaar: See ei ole ainult noorte teema. Innustan noori oma tarbimisharjumusi muutma ja õppima ülikoolis keskkonnaalaseid aineid. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-erki-savisaar-ja-kertu-birgit-anton

Saatejuht: Tere, head sõbrad, oleme kogunenud siia eelarvamusfestivalile, et arutada siis teemal megataristud ja, ja elu. Et me oleme siin isekeskis tuttavaks saanud mõne minuti jooksul ja, ja teema juba, juba on väikse arenduse leidnud. Vaatan, et publiku hulgas on ka kõik omad inimesed, et ja kindlasti nüüd Omi tuleb juurde, kui kõva häälega rääkida. Et megataristud, tulge kuulama, megataristud. Ja mina olen siis tolle rühma moderaator, kes siis on üldse esimest korda elus eelarvamusfestivalil ja esimest korda ka arvamusfestivalil, nii et see formaat on minu jaoks uus ja huvitav, aga püüan siis seda omal kombel nagu. Ellu rakendada ja, ja, ja olen, nimi on mul Indrek Sarapuu, olen ajakirjanik ja võib öelda ka tänapäeval, et kodanikuaktivist enda tutvustuseks ja olen nii mõnigi aasta teinud kaastööd sellisele väljaandele nagu Teeleht, mis on Maanteeameti ajakiri ja, ja. Peab ütlema, et sellised numbriühendused ja kombinatsioonid nagu kaks pluss üks ja kaks pluss kaks on mulle väga koduseks saanud nende aastate jooksul ja mehed, kes siia on kogunenud, neile on need ka koduseks saanud, mõnele rohkem, mõnele vähem. Tanelile kindlasti vist see kaks pluss üks oli suht üllatus, eks ole, et see see aasta tekkis kuskile tee peale. Et, et eks ta ongi nagu, nagu selles mõttes üllatus kõigi jaoks, et tegemist ongi uue nähtusega ja uue ja alternatiiviga, millest on palju räägitud, aga mida veel on näha olnud alles pool aastat vist. Aga miks ma siin selles blokis nagu üldse, nagu panin oma mõtted nagu kirja, et kui tegemist on eelarvamusega ja on lubatud, et sul on eelarvamused, siis kasutan ka seda võimalust, et mikrofon on mu käes ja esitan mõne eelarvamuse. Et mul on jäänud mulje, et kõik need taristu projektid, mis Eestist, Eestis tekkinud on, et need on nagu sellised mütoloogilised olevused. Et, et isegi kui parafraseeriks, parafraseeriks ülemöödunud sajandi estofiile, kes ütlesid, et andke sellele rahvale eepos ja siis saab neist rahvast. Et neil tänapäeval nagu piirdub, piisab sellest, et anname neile ühe jubedalt suure lahmaka mingisuguse taristu projekti ja siis tekivadki vastandumised ja kired ja kõik sellised asjad, mis, mis, mis aitab meid koonduda näiteks mõne asja vastu või mõne asja poolt. Teiseks Saatejuht: nendest kaks pluss kaks teedest me juba rääkisime nendest võimalustest, et. Saatejuht: Mul on jäänud mulje, et lugedes sellist autoriteeti või tekkivat autoriteeti nagu Hannes Luts mõned ajad tagasi Postimehes, see vist oli 28 mai. Kus ta nagu minu arust üsnagi veenvalt ja selgelt rääkis sellest, miks kaks pluss kaks teed ehk siis neljarealised teed, mis uhaksid punktist A punkti B jäävadki punkti A ja punkti B vahele. Selles, selles tähenduses, et selle arvelt peaks nagu arendama või vähem arendama siis neid teid, mis viiksid meid näiteks raudteeni. Nii et mina isiklikult, kui rääkida mingitest eelistustest, mulle meeldiks auto pluss rong skeem nagu maaelanikuna rohkem. Ja, ja need on sellised, sellised teemad, mida me siinse seltskonnaga võib-olla saaksime nagu natukene avada. Igaüks siis oma spetsialiteeti pidi ja ma arvan, et kuna publik on meil selline Saatejuht: mõistev ja arusaadav, et siis tõenäoliselt igaüks saab ise paar sõna rääkida endast, kuigi ma, mul on ka paar sõna nende kohta öelda, meil on siis kohal siin Alo Kirsimäe. Kes on hariduselt jurist ja on Maanteeametis praegusel hetkel tegelemas liiklusjärelevalve ja, ja, ja selliste küsimustega. Siis on meil siinkohal Janar Taal, kes on tee-ehitaja, teeinsener. Siis on meil Tanel Talve, kellest juba oli juttu, kes on siis riigikogu liige ja kui protokolli etiketi oleks pidanud jälgima, siis oleks pidanud vist sinust alustama, et, et kõige rahvaesindaja. Saatejuht: Nii, ja siis on meil Sulev Valner, kes on aastaid tegelenud regionaalpoliitika küsimustega ja, ja omab tugevat suhet vähemalt sellega, mis toimub meil siin maal ja, ja ilma teeta ei ole ju maad, ütleme niimoodi. Ja siin ongi, et mikrofonid on siin laual, et, et võib-olla ma alustamegi siin, siin hoopiski. Saatejuht: Alo Kirsimäega, et Saatejuht: ühe soojaga kohe liikuma. Alo Kirsimäe: Töötab? Nii, teen väikese paranduse. Saatejuht: Üks, üks vahemärkus veel, et võite ka sekkuda, kui on kellelgi, annab käega märku, et tahab midagi vahele öelda, et siis kindlasti võib sekkuda, jah. Alo Kirsimäe: Väikse paranduse, et minu töömaa ei ole liiklus, mitte liiklusjärelevalve, aga on liiklusohutus. Liiklusohutusest, täpselt. Vabandust. Alo Kirsimäe: Nii, aga, aga teema ja mis mind seob Maanteeametiga, tegelikult on liiklusohutuse programm ja selle tegevused aastal 2016 kuni 25. Ja selle läbivaks suunaks on tegelikult, et see, kõik need tegevused, mis kavandatakse, oleks meile vajalikud ja sotsiaalselt vastuvõetavad. Võime planeerida megataristuid ja neid monumente, mida me näeme Mäos ja võib-olla ka Jõhvi külje all, aga kas meil kõigil on seda vaja? Et need seisavad pooltühjana, liikluskoormust seal peal ei ole. Nad planeeriti väga headel aegadel, aga tänane pilt on see, selline, et me püüame õppida oma eelnevatest vigadest ja mitte enam midagi sarnast rajada Eestimaale. Et see transport peab mis olema, et kui sa mainisid, et võib-olla auto ja rong. Laiendaksin seda, et see peaks olema mõistlikult korraldatud ühistransport ja siis isiklik liikumisvahend, on see jalgratas, mootorratas, auto või midagi muud. Saatejuht: Aga autost me ei pääse, eks ole, selles mõttes, et, et ma ise tahan nagu öelda siin olles nagu öelda maaelanik ikkagi siin kõigega võrreldes, et, et ikkagi see, see väikese tee kaudu jõuda kuskile suurema transpordisõlmeni, et saada sealt juba ühiskondliku transpordiga edasi. Alo Kirsimäe: Kas see viimane miil või tegelikult on palju pikem, et ega ma maal ilma isikliku transpordivahendita Alo Kirsimäe: elu tõenäoliselt väga hästi korraldada ei ole võimalik, et see on. On ja jääb väga pikkadeks aegadeks ka siis, kui meile peaksid jõudma kunagi 30 pluss aasta, aasta pärast ise juhitavad sõidukid, jääb põhiliseks liikumisvahendiks jääb maal ikkagi sõiduvahend, mis on sinu enda oma. Saatejuht: Aga see üks asi praegu, mis sa ütlesid, see vahelise iseliikuvad autod, et kui ma tegin möödunud aasta, tegin intervjuud ühe härrasmehega Maanteeametist, siis ta ütles, et see on nagu homse päeva küsimus, millal nad tulevad, kas nüüd on juba 30 30 aasta pärast see liikunud nihkunud, nagu see arvamine edasi? Alo Kirsimäe: Põhimõtteliselt, kui meil täna on aasta 2018, siis meil täna on liikluse registris juba enamik 25. aasta sõidukeid juba olemas. Me ei suuda seda sõidukiparki välja vahetada nende väheste autodega, mida me võib-olla mõne aasta pärast ja mis on isejuhtivad, näeme seal Toompea ümbruses ja Mere ja Laia ja Mere ja Pika tänava vahepeal. Et see Eesti pilti absoluutselt ei mõjuta ja ise, isejuhtiv sõiduk ei muuda probleeme, sellepärast täna ei ole isejuhtival sõidukil maailmas ühtegi tüübikinnitust. Ja inimene on paraku väga-väga mitmetes aspektides parem juht kui isesõitev sõiduk täna ja meil ei ole lahendusi ja meil ei ole kindlust, et me suudame lähimatel aastatel, võib-olla isegi lähimal viiel aastal välja arendada sellist Alo Kirsimäe: intellekti ise, isejuhtivale sõidukile, kui inimene. Saatejuht: Ma mõtlesin, et, et, et ütleme, see taristu arengud on sellised futuroloogilised just, üks, et tulevikku suunatud asjad, et aga võib-olla see, et inimene üldse siin maal liiguks, et ma nüüd võib-olla suunaksin küsimused siin Taneli poole, kes on tegelenud regionaal, mis sa seal olid, reformi. Saatejuht: Riigireformiga, eks ole, et, et ja selle e-majandusega kõige kätt, et kas, kuidas sulle tundub, et kas see, kas, kas me võtame inimestelt selliste uhkete taristutega, isesõitvate autodega tulevikus, neljarealiste teedega ära selle hirmu, mis inimesel üldse nagu maal elamise vastu on, sellesama puugi hirmu. Jah, tere ka minu poolt kõigile, ma tunnistan, et ma lugesin ka Saatejuht: seda Hannes Lutsu Saatejuht: artiklit Saatejuht: ja Tanel Talve: Tõepoolest ma Tanel Talve: olen selle paljude seisukohtadega nõus. Aga mu isiklik tunnetus on see, et loomulikult on ülitähtis see, et kuidas üle Eesti see teedevõrk siis, millises seisukorras ta on, kui hästi siin liikuma saavad inimesed ja nii edasi. Aga minu meelest, kui me räägime nüüd Eesti-sugusest üsna pisikesest riigist, ei oleks ju midagi nüüd nii üleloomulikku, kui ma ei tea, Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu ja Tallinn-Narva vahel oleks neljarealine maantee. Et see ei tähenda ju seda, et mujale ei peaks üldse teid olema, et loomulikult, kui see teedeehitus käib nüüd nende muude teede arvelt, noh siis on jama, et see peaks olema selline tasakaalustatud asi ikka. Aga ma, ma, ma nagu väga ei ise ei, ei noh, loomulikult ei pea mõtlema, et kas sellised mäo ristmiku sugused noh, võib-olla mõttetused on nagu vajalikud, aga lihtsalt nagu neli rida. Noh, kahe punkti vahel, kus inimesed saavad noh, sinna peale tulles kiiremini liikuda, ei ole ju paha mõte minu meelest, aga paar mõtet ütleksin veel ära, et üks asi on see, et kuidas mõelda pidevalt, et mismoodi neid teid juurde ehitada, nii-öelda asfaldit maha laotada. Aga ma arvan, et paralleelselt peaksime me väga palju tegelema, esiteks sellesamaga, mille, mida siin juba mainiti, ehk siis ühistranspordi teemaga. Sellega me täna ka riigikogu tasandil tegeleme, ehk siis püüame seda nutikat ühistransporti käima saada ja et seda mõtteviisi ka inimeste seas natukese rohkem levitada. Noh, et see kindlasti vähendaks, ma arvan, koormust loomulikult päris ilma isikliku autota, ma arvan, et noh, esiteks ei saa ja teiseks võib-olla ka noh, paljudele inimestele meeldib lihtsalt sõita ka isikliku autoga, aga, aga mingit koormust ta vähendaks. Aga teine asi, mis minu meelest on väga tähtis, et töö iseloom, kui selline, ajas on päris palju muutunud ja muutub lähiajal veelgi. Ehk siis me võib-olla ei peagi nii palju alati liikuma enam saama, et kui ennem oli vaja hirmsasti tööl käia kuskil, siis nüüd töö iseloomu muutudes ei ole vaja võib-olla enam nii palju liikuda, saad kaugtööd teha. Aga nüüd selle kaugtööga seoses on maapiirkonnas üks pisikene probleem, et enamus seda kaugtööd saad sa teha üle interneti ja mida ju inimestel eriti maapiirkondades ei ole, ongi see internetiühendus. Ja vaata, see on ka nüüd see asi, mida ma seal riigikogus üritan kogu aeg ajada, et see valguskaabel, mis, mille põhivõrk on üle Eesti juba ju ära pandud, et see jõuaks ka inimeste kodudesse ja ettevõtetesse välja, nii et kõik, kõik need asjad kokku, mina arvan, vajaksid korraga tähelepanu. Ja, ja siis on nagu mõistlik, et me ei saa nagu nii-öelda, et Tallinn-Tartu neljarealist ei ole vaja üldse. Et me ei tohi teha, et noh, see ei ole ju. Saatejuht: Mingisugune oma niisugune positiivne moment kindlasti juures, aga lihtsalt mõistlikkuse printsiip. Aga mina tahtsin nüüd tee-ehitaja, teeinseneri poole pöörduda, et, et olen hiljuti pidasin, tegin ühe intervjuu ja portreeloo Kuno Männiku nimelise autoriteetse teeinseneriga, kes ütles, et kui ta lõpetas omal ajal TPI või Tallinna Polütehnilise Instituudi pealkirja all tee-ehitajad, siis tee-ehitusega on ta oma elus kõige vähem tegelenud, et põhiliselt on tegelenud REK-ga ehk siis teede rekonstrueerimisega, et. Et ütlemegi, et, et noh, kas see tee-ehitus kui selline on siis niisugune rõõm, mida kõik Maanteeameti insenerid ja Maanteeameti ka seotud firmad on nagu ootavad, et oh nüüd poliitikud võtaks nüüd kätte ja ütleks, et tahame selle neljarealise ja nüüd hakkame vedama seda kruusat, on see unistuste tipp? Janar Taal: Seal esmalt tervitus ka minu poolt. Janar Taal: Kindlasti mõnele insenerile võib see pakkuda nagu suurt väljakutset, teha uut teed, ehitada, aga see põhi, põhitegevus ikkagi täna Maanteeametil läheb ikkagi olemasoleva siis teedevõrgu siis käigus hoidmiseks, ohutumaks muutmiseks. Et see on nagu põhirõhk, neid uusi asju, uusi taristu objekte on käputäis täna ja, ja, ja see on väga väike osa Maanteeameti tööst, eks ju. Et ega meie enda eesmärk on ka ikkagi esmane eesmärk on Maanteeametil see täna, see taristu, mis täna meil on, et see oleks sõidetav ja oleks mõistliku sõidutingimuste kaetud ja tagada ka liiklusohutus, eks ju, et see on see, mis ka alaealised teevad. Samamoodi see on põhieesmärk on tagada ohutust, ohutud tingimused inimestele. Saatejuht: Aga see lugu, et kui nüüd Maanteeametile tulebki need tellimused, siis need tulevad ju sellesama asja korrashoiu arvelt, sain ma nagu aru? Janar Taal: Nad osaliselt on tulnud täna sellist, mitte, noh, otse, mitte otse korrashoiu, aga osaliselt osade tegevuste arvelt tõesti täna üritatud arendada ja see ütleme ei ole päris nagu õige, õige, õige lähenemine siis. Et eriti veel on nagu täna kurb see, et me nagu just on oluliselt, noh, olulisel määral vähendanud just selliste maapiirkondades olulise, oluliseks tegevuseks on kruusateele katteehitus, eks ju. Nii, Sulev, kui Janar Taal: nüüd teed on Saatejuht: Kõik korras, kõik teed on korras, et põhimõtteliselt sõida ise või juhib auto ise, et kas siis tuleb, tuleb see rahvas, kumla rahvas tuleb maale tagasi või mis sa arvad? No Sulev Valner: Ma arvan, et tegelikult seda, Sulev Valner: et noh, seda ideaalset unistuslikku olukorda, et kõik teed on ideaalses korras, ma kardan, et sellist olukorda vist maailma üheski riigis ei ole. Ma ei tea, võib-olla mingis botaanis Sulev Valner: või kuskil mõni naftariik võib-olla suudab sellist. Kõrb, kõrb katab, liiv katab võib-olla tee. Aga, et, et selles mõttes ikkagi me peame ju lõpuks rääkima ikkagi noh, reaalselt reaalsuses sellest, et meil on niisugune noh, meil on, meil on need võimalused, mis meil on. Ja, ja selle, selle piires tuleb nagu leida need, see mõistlik tasakaal, eks ole, et. Et, et iseenesest noh, ma arvan, et regionaalpoliitiliselt on üks kõige olulisem asi, millest rääkida, noh, mis, mis võib-olla isegi aitab nagu maapiirkondi rohkem kui, kui mis iganes sellised regionaaltoetused ja kuhugi millegi toetusprogrammide andmine on see, et tegelikult need aegruumilised vahemaad väheneksid. Et piltlikult öeldes, eks ole, et kui sul on võimalik, mis on, mis on muide transpordi arengukavas isegi unistusena nii-öelda sisse kirjutatud, aga tegelikult võib-olla päris Kagu-Eestis ei, ei kipu täituma, et ma olen lugenud sellist ilusat lauset, et, et igast Eesti maakonnakeskusest peaks saama ühistranspordiga Tallinna vähem kui kolme tunniga. Saatejuht: Võib-olla nad teevad niimoodi, et jätavadki need maakonnakeskused järgi, millega saab praegu. Sulev Valner: No ilmselt, et noh, ütleme, et see on nagu jah, selles mõttes noh, täidetav vist peaaegu kõigis maakonnakeskustes peale Võru ja Valga praegu reaalselt. Noh, Põlva ka tähendab, on ütleme noh, sealt. Sulev Valner: No Kuressaarest on lennuk, eks ole, selles mõttes Kuressaare, Hiiumaa Saaremaa puhul on lennuk, mis seda päästab. Muidu oleks muidugi, ma sõitsin hiljuti Kuressaarest Tartusse kuus tundi bussiga, mul on väga tuttav see, see võimalus. Et aga et, et igal juhul nagu see Eesti ju peaks olema üks ühine võrk. Et kui me, kui me nüüd võtaks sellise mudeli, et Eesti on nagu, nagu ütleme üks linn, sest ega ta mõnes mõttes ju palju suurem jälle noh, justkui ei olegi. Et siis me ju lõpuks ikkagi võtame loomulikuna, et arenenud riigis, ütleme siis kaasaegses ühiskonnas, et, et ikka üldiselt kõik linnatänavad hoitakse mingis korras ja valgustatakse, eks ole, ei ole nii, et ütleme, keskväljak tehakse korda, seal pannakse tuled põlema, aga. Ütleme keskväljakult kõrvale, eks ole, läheb juba selline auk, augus kinni midagi või, või üldse ei lähe. Et selles mõttes minu meelest meil on liiga palju seda mõtlemist, et kuidas üksikud maakonnad peavad omavahel võistlema ja Eesti erinevate regioonide, ma ei tea, SKP-sid võrreldakse omavahel ja. Mis, mis iseenesest võib-olla sellise tervikliku mõtlemise puhul vahel natuke nagu eksitab, et tegelikult meil on see, meil on see üks Eesti, me peaks seda tervikuna korras hoidma ja. Ja siin ongi nüüd küsimus, et, et mida nimetada megataristuks, kui selle pealkirja juurde tulla, ma olen ka nagu filoloogiat õppinud. Et, et, et võib-olla tõesti siin ma Taneliga nagu nõus, et peaks nagu küsima, et mis on mega Eesti mõistes või mis on lihtsalt normaalne taristu. Et ma jälle räägiks seda, et kui ma mõni aasta tagasi sõitsin autoga Slovakkias, siis Bratislava, mis on umbes Tallinna sugune linn, eks ole, sealt sõidab ikkagi läheb kiirteid välja sinna tatrate poole, päris, päris jupp maad. Sulev Valner: Ja ei ole seal teises otsas isegi minu meelest Tartust midagi suuremat. Aga selles Sulev Valner: mõttes ma Sulev Valner: tahan nagu vahele ütelda nüüd ka Saatejuht: Värske paar aastat tagasi lõpetanud ka keskkonnaspetsialistina, et kes see keskkonnakoormus ei ole, Bratislava ja Tšehhis on keskkonnatingimused ikka midagi muud kui siin, eks ole. Et, et ega kui meil ikka siin oleme näinud siin projekte, eks ole, milline see elevuse see tekitab ja millised protestid see tekitab, kui me hakkame ikkagi seda tõeliselt seda teostama, mida praegu poliitikutel näiks olevat tahtmist enne valimisi välja Tanel Talve: Hõisata. Nojah, ma tahaksingi veel vahele siin öelda, et tõepoolest, et maailmas päris palju noh, eriti mootorrattaga ringi sõitnuna paneb natuke imestama küll, et kui me tuleme siia Eestisse tagasi ja nimetame mäoristmikud megataristuks, eks ole. Et siis vabandage väga, et noh, see, see on ju nagu natuke naljanumber, eks ole, et meie mõõtkavas või meie harjumuspäras mõõdetuna on tõesti tegemist megaprojektiga. Aga noh, kasvõi Kreekas hiljuti käies, kreeka keeles me oleme harjunud kuulma, et õudsalt raskustes ja, ja täitsa pikali maas, eks ole. Milliseid kiirteid läbi mägede seal, eks ole, ehitatakse ja, ja kui on mitmed tuhanded kilomeetrid. Ja siis nagu tundub küll, et vabandage, kas ma ei saa nüüd Tallinna-Tartu vahele 200 kilomeetrit lausk maale panna nüüd natukese seda asfaldit siis maha, et saaks inimesed kiiremini liikuma, et. Et eks selline natukese eemalt vaatamine võib-olla vahest tuleb kasuks ka, et siis me enam väga ei mõtle. Võib-olla sellises mõõtkavas, aga ma tahan seda ka veel öelda, et siin öeldi seda, eks ole, et see kõik tuleb ju millegi arvelt, et see on selge, et eks meil see riigieelarve on nii-öelda üks tükk, eks ole, ja eks seal sees saab prioriteetide kaupa natukese siia-sinna jagada, aga lõpuks on see ikkagi üks, üks tükk. Et kui sa hakkad ühest kohast teise tõstma, siis tuleb kellegi või millegi arvelt. Et nüüd on küsimus selles, et kas selle neljarealiseks nende teede tegemist siis saame ise kuidagi finantseerida või tuleks tõepoolest võtta selle jaoks laenu, noh, see on lihtne loogika, et kui kui sul ei ole, siis sa pead kuskilt selle laenama, eks ole, noh, mina ei tea antud olukorras finantseksperdid ütlevad, et täna oleks väga mõistlik seda laenu võtta, sest intressid on maas, eks ole. Et lausa, lausa oleks kohustatud iga tark finantsjuht täna oma nii-öelda ettevõttesse laenuraha panema, et seda investeerida siis sellistesse objektidesse. Noh, ma ei oska öelda, kuidas teie arvate, eks ole, või mis mõtted teil on, aga võib-olla ei olegi paha idee. Janar Taal: Maantee, maantee on ka selles mõttes vaeva näinud, et teha see prognoosi, eks ju. Ja, ja see nagu meie hindame on mõistlik, kui täna võtta laenu, hakata järk-järgult arendama. Ja kui samas vaadata üle lahe Soome poole, siis nemad on viimase paarikümne aasta jooksul tegelikult kõik suuremad teed, mis lähevad Helsingist välja, noh Tamperi turu lahti, Jyväskyla, kõik on välja arendatud, eks ju. Ehk see on see Kesk-Soome perimeeter on toodud oluliselt nagu aeg ruumis Helsingile lähemale ja see kindlasti annab olulise sellise majandusarengu sellele alale. Et noh, see ega Soomes ka see rongiliiklus ei ole nii müstiline, eks ju täna. Ega nad ei ole suutnud ka neid kaherealise ja suuri raudteetrass välja arendada samamoodi täna. Et aga, aga neil toona ei olnud ka seda otsest nagu sellist liikluskoormust nii suur, et oleks pidanud tegema, ehitama. Vaid, vaid nähti ka seda tulevikuvõimalust ja täna on see liiklus olemas seal täna. Et ega meil on ka, algul ta ei ole, aga ta tekib lõpuks sinna, sest liiklus päris tihedalt suurte trasside, mis on siis Tallinn-Tartu-Tallinn-Narva, kasvab ikka jõudsalt. Saatejuht: Ja ma mõtlengi, et, et hästi palju räägitakse erinevates, olen kokku puutunud ka siin selle Soome võrdlusega ja siis räägitakse Soome proportsioonidega. Aga mulle meeldib see Sulevi mõte, et, et kui vaadelda Eestit kui ühte linna, et, et me kindlasti ei saa Soomet vaadata kui Helsingit, eks ole, et, et, et. Soome ja Helsingi on ikka täiesti kaks eri asja, eks ole, et, et aga Eestit kuidagi oma lauguse ja lauskmaa tõttu me saame nagu vaadata. Et aga mis ma tahtsin sulle ütelda, siin oli see, et ma Orissaares koht, või oli see Orissaares, kohtasin ühte meest, kes esimest korda nägi seda tammi remonti. Kuigi ta oli 40 aastat vana, et, et, et noh, et, et tema jaoks oli see tõeliselt meganägemus. Et, et suuremat nägemust nagu Tanel Talve: Ei olnud. Tanel Talve: No ma ei tea, mina olen ikka öelnud, et Eesti maaelu päästab eit. Ja see eide all ma mõtlen siis kolme suurt valdkonda, see on elekter, internet ja teed. Ja noh, teede alla siis saab ka ühistranspordi tegelikult paigutada. Et ma arvan, et kui need kolm asja oleks ka maainimesel korralikult olemas, et siis, siis juba võib-olla sõltub endast ka väga palju, eks ole, et kuidas sa oma elu sättida saad. Ja kui agar sa oled ja kui ettevõtlik sa oled. Need kolm asja minu meelest võiks olla tal olemas, et olla võrdses seisus võib-olla suuremate linnade inimestega. Saatejuht: No ise maainimesena ma tunnen, et, et ma tegelikult noh, ma ei teagi, kes see, kes see maainimene tänapäeval on, et maal elavad väga, väga intelligentsed ja haritud inimesed. Saatejuht: Toome talle Internetti, et siis ta enam lauta ei lähe, et siis ta hakkab tegelema teadusega, eks ole. Et, et tegelikult see olukord on, et, et mis ongi, et need, mul on jäänud ka kõrvu, et need sellised sotsiaalsed parameetrid on jäänud nagu väga uurimata. Tegelikult on uurimata ka see, et mis tegelikult tooks selle linnainimesega siia poole elama, siia linna otsa nii-öelda, kui me räägime linnast, eks ole. Et, et sellega minu arust on tegeletud väga vähe ja see on väga paljude just praegusel hetkel teravate probleemide puhul. Kus maal suletakse teatud asju, eks ole, teatud osakondi mingitel struktuuridel, eks ole, toimivaid süsteeme. Et, et see on tegelikult uurimata, mis tooks tegelikult inimese maale, et, et ma arvan, et see ei ole see, et, et kas siin on kinod ja kontserdisaalid, et see on midagi muud. No Tanel Talve: Ma, ma tohib, ma ikkagi korraks veel vahele ütlen, et seda tõepoolest, ma ka ju ei tea sellist suurt uuringut või mingit väga teaduslikku lähenemist. Aga noh, ma ütleks nii, et ma olen väga palju mööda Eestit ringi sõitnud. Tõesti, ma ei, ei liialda ka, et ma sõidan väga palju mööda Eestit ringi. Erinevate külaseltsidega kohtudes pidevalt, noh siis ei ole vaja liiga teadlane olla, et öelda, mis sellel inimesel siis vaja on, et tal ei oleks vaja ära kolida. Ja üks nendest on see normaalne, ma isegi ei ütle mingisugune ultra kiire internetiühendus, vaid täitsa tavaline internetiühendus, mis on töökindel ja taskukohane. Et need, kui me räägime maaelust, eks ole, siis ma oma tuttavatele vahest noh ikka propageerin seda, et kuule, et maal elama, et puhas õhk ja lapsed jooksevad muru peal ja kogu see jutt on ju. Ja siis ta kuuleb ära, mõtleb, et jaa, aga ei minust seda loomapidajat saa, noh. Mõtlen, et kas see maaelu maine peab olema nii väga enam see loomapidamine, eks ole, mis on väga tore, et jumala eest, et seda looma tuleb ka pidada ja põllumajandusega tegeleda. Aga töökohad põllumajanduses on ju pidevalt vähenenud, tootlikkus samas tõusnud, mis on noh, normaalne protsess iseenesest, aga nüüd ongi nii, et meil on Voose külast, kust mina tulen, üks perekond, noor perekond tuli sinna elama, eks ole. Ja nüüd nad on natukese nagu raskustes seal, sellepärast et neil ei olegi seda normaalset internetiühendust. Mõlemad on arhitektid ja nende töö iseloom ei nõuaks tegelikult kogu aeg kuskil, ma ei tea, suurlinnas kontoris käimist. Vaid saaksid edukalt elada seal, kus nad on ja teha tööd kaugtöö korras, aga kui sul netiühendust ei ole, noh siis ongi jama. Ja selliseid inimesi, kes tahaksid niimoodi maale elama tulla, ma tean väga palju ja nad ei saa tulla sellepärast, et neil on mõned elementaarsed asjad puudu, sealhulgas ka teedevõrk. Aga noh, ma ütlen veelkord, et minu meelest kui me räägime megataristutest, et siis me ei tohiks jääda liiga kinni maanteesse või raudteesse või noh, sellisesse asja, et ka internetivõrk üle Eesti on minu meelest megataristu, millesse tasuks investeerida korralikult. Alo Kirsimäe: Siin jäi, siin jäi kõlama linnamõiste ja kaks pluss kaks teede. Linna ma räägiksin, et tegelikult kui mõelda linna, siis meis või Narvas 156 kilomeetrit Venemaa poole on põhjapoolseim linn, see on Sankt-Peterburg. Alo Kirsimäe: Põhimõtteliselt sealt Eestisse on ajaliselt vähem maad, kui nad kulutavad hommikul tööle sõiduks. Ja kui täna hakata planeerima, Alo Kirsimäe: planeerima, projekteerima, teha Narva sild korda ja kui see nüüd alanud kuus aastasel teisel poole idapiiri otsa saab, siis äkki järgmist kuut aastat ei tule ja tulevad paremad kuus aastat. Siis meil on väga kats, väga käegakatsutavas kauguses on väga palju inimesi, kes hea meelega tuleksid siia kas nädalalõppu veetma puhkusele ja tooksid siia kaasa väga palju raha tegelikult. Et kui arendada, siis kindlasti mõelda seda Narva suunda, mis viib välja, tagab meile tegelikult turistide voo mööda maismaad. Ja teine teema oli kaks pluss kaks, et mille pärast räägitakse kaks pluss kahte, tegelikult ka mina räägin ohutusest, aga ohutuse saab sama hästi tagada ka kaks pluss ühega. Meil on vaja tegelikult keskpiiret, et me ei kalduks vastassuunavööndisse ja on vaja külgpiiret, et me ei kalduks teelt välja. Aga kaks pluss üks ongi lahendus tegelikult, mis on möödasõiduvõimalusega üks pluss üks tee, mille vahel on piire. Ja täna on kava tehtud selliselt, et aastaks 2032 2033 on Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu kaetud peaaegu täies ulatuses kaks pluss üks lõikudega. Ja see kaks pluss kaks ei ole ime, viitas, et ega me seal kiiremini sõita ei saa. Kui me sõidame täna kas 90-ga või, või 100-ga, me võidame kilomeetri kohta neli sekundit. Alo Kirsimäe: Et selle nelja sekundi või 40 sekundiga või selle 80 sekundiga ega meil väga palju peale, peale hakata ei ole iseenesest, aga see teekond peab olema ohutu. Saatejuht: Mul, ma tahtsin siin veel ühte asja ütelda, et mida me ka alguses rääkisime, et küsimus on selles piirkiiruses. Et kuna need kaks pluss üks rajad on alles alguse saanud, eks ole, need esimesed lõigud on valminud ja seal on arusaadavalt see, et, et seal on see kiiruse piirang on sesoonne, eks ole, et ütleme, et praegusel suvisel ajal saab seal 100-ga mööda sõita. Aga siis, kui tuleb meil see sügisene kiirusepiirang, et siis seal on ka seal 90 ja 90-ga ei saa 90-st mööda sõita. Et nagu ma aru saan, et tee-ehitajad ja insenerid ise on ka öelnud, et, et kui me saaksime teehoolduses jõuda nii kaugele, et hoida seda piirkiirust 100 peal, oleks ta täiesti efektiivselt ja täiesti rahuldav tulemus Eesti jaoks. Tanel Talve: Ma, ma lihtsalt jälle vabandust korraks siia vahele mõttena, et minu meelest ei olegi asi nüüd nii väga selles kiiruses, kuivõrd selles stressi vabas jõudmises ühest kohast teise. Et ma olen seda kaks pluss ühte nüüd kasutanud ka, mis on ju Tallinn-Pärnu vahel, aga ma ei tea, nii palju kui mina seal need mõned korrad olen sõitnud, seal käib sihuke andmine, et see on midagi hullu, et minu meelest see on palju hullem olukord veel, kui seda ei oleks seal, et kõik üritavad nendest kolonnidest just selle koha peal selle lühikese lõigu jooksul ju mööda saada. Aga Saatejuht: Mis toimub kaks pluss kahega, kas mina nagu vaadates nagu Eesti temperamenti eriti vist Maanteeametis ka räägitakse Põhja-Eesti liikluskultuurist ja Lõuna-Eesti liikluskultuurist, mis on nagu öö ja päev, eks ole. Et kuidas Narvas kihutab sust mööda ja siis selle patsiku ees vajutab nagu täiega pidurit, vajub sealt läbi ja siis vajutab jälle edasi, et. Ja Saatejuht: ei, loomulikult Saatejuht: ja Tanel Talve: Lõppude lõpuks sõltub kõik ikkagi inimesest, mis siin kahe kõrva vahel on ka, sest et tänagi siia sõites Tallinnast, noh mitu korda ütlesin oma toredale kaasreisijale ka, et püha taevas, et kui need inimesed oleksid natuke isegi mõistlikum, need juhid. Et siis ei olekski meil vaja mingisuguseid megataristuid, et saaks kõik palju normaalselt ja stressivabamalt ju kohale. Aga no neid, vabandust, lolle leidus ikka terve tee jooksul päris palju, et no lõpuks jah, mõtlesin, et ja, ja tegelikult väga hästi aitab selles, et kui inimesed oma aja, aega planeeriksid paremini ja ei jätaks asju viimasele minutile ja jõuaksid siis ka palju rahulikumalt kohale. See liikluse olukord oleks meil nendel suurtel teedel ka väiksem, aga noh ikkagi ma arvan, et kaks pluss kaks teeb suuremate linnade vahel Eestis ei ole võimatu. Saatejuht: Aga miks see niimoodi mantraks on saanud, oskad sa mulle öelda, et praegu kõik nagu kõik räägivad sellest kaks pluss kaks ja me teeme ära ja kõik siukene värk, et see on ikkagi käe püüdmise teema või? Tanel Talve: No mina ei tea, nagu mida see sellest ikka tuleb rääkida, mida sul ei ole, eks noh, et kui sul ei ole internetiühendust seal maakohas, no ikka pead ju rääkima sellest, kuidas sa seda muidu siis ikka saad, eks ole, noh, aga muidugi rääkimisest üksi ei piisa, et tuleks hakata konkreetseid samme ette võtma, et seda kaks pluss kahte on ju räägitud, jumal, ma ei tea, kui palju aega juba ju, et ja iga kord ikka enne valimisi hakatakse ikka rohkem rääkima ja pärast me oleme ikka ilma internetita, eks. Janar Taal: Minu arust peaks lähenema nii nagu Põhjamaad täna teevad, eks ju. Nii, nii Soome, nii, nii Taani kui Rootsi, et seal on ikka see põhimõte, et parlament teeb suurtaristu ehitusobjekti otsuseid. Võetakse otsus vastu ja asi hakkab siis oma rada pidi käima. Selleks on tehtud mingil määral väiksed eeltööd, on võib-olla mingeid eskiise planeeringuid tehtud, aga reaalne projekteerimine, maade omandamine, ehitus läheb siis lahti, kui on parlament otsuse teinud. Janar Taal: Et siis ta ei ole nagu sellist nii tõmbe tuultest seal vahepeal valimistel, eks ju tehakse otsuse ära, et jah, see võiks ka ettevõtted välja arvata, eks. Tallinn-Narva, et hakkame arendama, eks ju. Ja sest see projekt on ju meeletult pikaajaline, sa, sa ehitad seda 10 kuni 15 aastat, eks ju, see ei ole niimoodi, et meil ei ole Eestis nii suurt võimekustki ehitada. Ja teine asi ka ehitusturu peal ei tohi teha niimoodi, selliseid nagu hüppeid, laineid, et äkki nüüd hakkame suure hooga ehitama, paneb hästi palju raha sisse. Siis noh, ei ole inimesi, ei ole ressursse täna, lõpuks sul on need poolaka kiirakad siia ehitada, inimesed ehitama siia, eks ju. See pole ka mõistlik, eks ju, täna. Ja see ei taha Grammy kvaliteeti veel lõpptulemust. Et ta eeldab sellist nagu pikka otsust ja pikka visiooni nägemist parlamendi poolt ka. Oota, aga Sulev Valner: Ma ei tea, mina võib-olla nüüd ei ole nii asjas sees, aga minu nagu mälu on küll ka selline, et, et seda, seda, et Tallinn-Tartu maantee nagu välja ehitada, eks ole, et sellest. No ma ütleks, et see on ikka sihuke umbes sama vana jutt kui haldusreformi tegemine, eks ole, tubli 20 aastat. Et ma, ma mäletan, et sai siis, kui Andrus Ansip sai kunagi peaministriks, siis, siis mina tõsimeeli mõtlesin, et kuna tartlane sai nüüd peaministriks, et ta teeb selle Tallinn-Tartu maantee nüüd noh, mõnede lähimate aastate jooksul noh, ütleme olulises osas ära, aga. Aga ta on ju tehtud. Imelikul kombel just nimelt minu meelest on sellest 20 aastat räägitud ja hirmus vähe tehtud tegelikult, et noh, see, see teosammul liikumine, eks ole, on noh, pigem, pigem on nagu mina, mina tegelikult ei saa aru, et, et kas selles osas on tõesti veel vaja mingit uut otsust. Ma, ma ei, ma ei tea, minu meelest. Ei, selles mõttes, et Janar Taal: Täna on see, et, et iga valitsus mood, Janar Taal: valitsusel pole suurt, pikemaid kavasid ei ole kui neli aastat ette. Aga nelja aastaga ei saa arendada ühtegi taristu objekti, suurt taristu objekti. Miinimumperiood on selline kaheksa aastat. Saatejuht: Et see eeldaks ikkagi sihukest riigireformi, Tanel Talve: Ütleme siis. Janar Taal: Valitsus ei saa võtta pikemaid kohustusi, kui ju, kui on eelarvestrateegia ju. Nii et, et noh, see hakkab sealt pihta, Riigikogu saab võtta pikemaid plaane ja seda Põhjamaad teevad edukalt täna. Tanel Talve: Ma olen siin 1000 protsenti nõus selle koha pealt, et me peaksime riigina palju rohkem pikemalt ette mõtlema. Et see tõesti see eelarvest eelarvesse mõtlemine ei vii ju mitte kuhugi, eriti selliste noh, selliste teemade puhul. Aga no mida sa teed, eks ole, sest et ega lõpuks on ju asi jällegi ikkagi rahas, eks ole, noh, et kus sa niisama, et parlament võib otsustada, no mis me siis otsustame, et teeme ära ja edasi. Aga aga otsus üksi ei tee, seda raha ka eraldama, eks ole, aga kui seda raha ei ole, noh siis ma ütlen veelkord, et tuleb kuskilt võtta, kas olemasoleva arvelt, mujalt mingisugusest sektorist, eks ole, ma ei tea. Saatejuht: Selge, kõik taandub rahale, oleme aru saanud, aga, aga lihtsalt, aga mina nagu mõtlen ka, et kui ma praegu vaatan neid pisikesi projektikesi, millega siin riik upakile lendab ja, ja oma asjadega nagu ära ei toimeta. Et, et tegelikult kõikide nende taristute arendamise puhul, et kas te kujutate seda, kui need mehed sealt nüüd kõrvallauast, need metsamehed tulevad siia ja, ja räägivad sulle seda juttu, et milline koormus, milline koormus on. See on ta teedeehitusel keskkonnale, et, et ja, ja kas see kaasatus ja kõik need asjad, et on riik juba nii kaval ja on need poliitikud juba nii osavad, et nad ja, ja ametnikud ka, et, et näevad ette. Et mis pahameele tormi või mis tormi põhjustab ühe sihukese taristu ehitamine nagu riigi kodanikus või, või, või ütleme, looduskaitses, keskkonnasõbralikkuses. Janar Taal: Minu teada see kaasatus on tegelikult juba ära tehtud täna, meil on olemas planeeringud nii Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu kui ka Tallinn-Narva kohta. Kus inimesed on saanud ka avalikult arvada, avada arvamust, eks ju. Et rassid on paika pandud, rassikoridorid on määratud, et kust need suured teed peaks tulema, isegi. Et see kaasatuse teema ei ole, see töö on ära tehtud, see oli pikk protsess, eks ju. Aga see on täna läbi käidud. Saatejuht: Et sa arvad, et kuskilt ei panda Facebooki rühma praegu ülesse ja läheb lahti, eks ole, tähendab, et selles mõttes, et. Ei, ei välista. Sulev Valner: No tuleb ikka, tuleb ikka. Ei, selles pole kahtlustki, aga eks sellega tuleb siis ju vastavalt, noh nii-öelda mõistlikult käituda ja tulebki rääkida, ega siis, siis tuleb veel kord rääkida ja veel kord rääkida ja. Ja ega selles mõttes on see ju nagu, nagu paratamatu, aga et pigem ma ütleks, et, et riigivõim peaks Sulev Valner: suhteliselt järjekindlalt ja selgelt mingi mõtted nagu lõpuni mõtlema, eks ole, et, et kui. Tõepoolest ütled A, eks ole, et siis noh, nagu mõtled lõpuni, et minu arust kõige kirkam näide, mis praegu nagu niiviisi lõpuni mõtlemata mõttest ju jutust on ikkagi see, see tore umbes kaheksa kilomeetrine raudteelõik, eks ole, seal Turba riisipere, mida tahetakse teha, eks ole, et noh. Me kõik saame ju aru, et, et, et lihtsalt ehitada raudtee sinna kaheksa kilomeetri peale sinna vahele, noh sellel ei ole ju mõtet, eks ole, ta peab kuhugi viima edasi. Aga, aga välja öelda nagu seda siis, et kuidas, et, et sihukeses kindlasõnaliselt, et teeme ta ikka lõpuni ka ära, eks ole, seda nagu no kuidagi nagu jääb nagu pooleli, eks ole, või, või no ma ei tea, isegi noh. Kasvõi noh, siis sellise toreda ütleme teemaga nagu Rail Baltic, eks ole, et noh, et. Tuli ära. Jah, tuli ära, et, et lihtsalt, et minu meelest on nagu Sulev Valner: noh, kuidas öelda, võib-olla noh, ma saan aru, et poliitikutel on keeruline olla väga kindlasõnaline kohati, eks ole, aga. Et ma ütleks nii, et kui see otsus on tehtud, siis peaks ka väga selgelt ja lõpuni ja selgelt ütlema, et otsus on tehtud. Eks ole, kuidagi, et praegu nagu ma ütleks, et noh, et ühest küljest kogu nii-öelda noh, kogu protsess liigub tegelikult, eks ole, edasi noh selle teadmisega, et, et asi läheb edasi. Aga sihukest väga kindlasõnalist ütlemist, et, et lähebki edasi noh, et, et tegelikult lähebki lõpuni edasi, et seda, seda nagu ka jääb nagu puudu nagu. Saatejuht: Nii, et tegelikult hakkab asi resümeeruma, mulle see meeldib, eks ole, et, et kuhugi me oleme välja jõudnud ja tegelikult mulle tõsteti siin näppu ka ja kuna ma olen siin. Olengi ja tulengi siia juurde, et meil on siin ka publik ja meil ongi publik, et siin on nii põnev istuda ise, kuna ma esimest korda seda teen, et siis ma unustan kõik ära, nii huvitavaks läheb, aga publik loomulikult, et härra, teil oli küsimus, et mikrofon. audio-S347: Ülo Tuvi, endine Võrumaa, Misso vallast. audio-S347: Mul on kahju, et see diskuteerijad on kõik audio-S347: siin võtnud sõna maavaenulikult ja kõik on selle suunaga, et tulge aga Tallinna, teeme aga audio-S347: Tartu maantee laiemaks. Ja teiselt poolt audio-S347: toetame aga suurt Rail Baltica investeeringud, samaaegselt rahva käest rahvaküsitlust tegemata. audio-S347: Meile, eestlastele, ei ole vaja sellist raudteed, mis hävitab meie loodust, talusid. Saatejuht: Ja vabandust, teil on küsimus ka, et, et me seda, noh. Saatejuht: On teil küsimus praegu, ütelda, küsida praegu selle teema kohta? audio-S347: Kas see päästab maaelu? Sulev Valner: Mina tahan kindlasti absoluutselt vastu vaielda sellele loogikale, et, et mina ütleme, rääkides Tallinn-Tartu maantee hästi sõidetavaks muutmiseks. Et ma kuidagi mõtlen sedapidi, et nüüd, et see tee on ainult ühesuunaline, Tallinnasse saab tagasi ei saa või et, et vastupidi, minu meelest see on. Kui ma noh, olles ise Võrumaal hulk aega elanud, eks ole, minu jaoks oli täiesti selge, et noh, ütleme kõik inimesed, kes siin piirkonnas noh, ütleme tegelevad, noh. Ütleme millegiga, mis, mis nõuab ikkagi aeg-ajalt kuskile kaugemale sõitmist, siis see aeg-ruumiline vahemaa, eks ole, see erinevus, et kas. Kas Võrus Tallinnasse sõitmine võtab sul aega noh, nii-öelda pool tundi rohkem või vähem, on juba oluline erinevus, muidugi veel noh, ma arvangi, et selles mõttes pigem ütleme, strateegiline otsus oleks muidugi. Palju rohkem kui selle maanteega võimalik on ikkagi ütleme kiirema raudteeühendusega seda aega vähendada, et noh, ise ma Tartust Tallinna sõites kasutan reeglina ainult, ainult rongi. Saatejuht: Me rääkisime alguses, te võib-olla ei olnud alguses kohal, meil tegelikult oli, me ei ole üldse, olen mina maalt täiesti ja siin on mehed maaga väga tihedalt seotud, et me tegelikult räägime maa asjast vägagi ja, ja, ja maa asjast on olnud juttu ja Tanel vastab ka. Tanel Talve: Ja mul on lihtsalt üks konkreetne näide, et ma ise olen Voose külast Harjumaal, Tanija vallast ja üritanud juba üle 15 aasta seda küla noh arendada ja elus hoida, siis võib isegi niimoodi öelda. Ja minu töö muutus sel hetkel poole lihtsamaks, kui Tallinn-Tartu neljarealine tuli koseni välja. Et kohe märgatavalt need inimesed, kes juba kaalusid ka ära kolimist, sest noh, on ikkagi raskem käia seal Tallinnas, kuigi on ainult 60 kilomeetrit. Niipea kui see osa paremaks muutus, mitte ei mindud ära tänu sellele suurele teele, vaid vastupidi, hakati tulema sinna Voosele elama, sest et noh ühendus selle suurema linnaga oli niivõrd hea, et sa ei pea ära kolima elamise mõttes sealt, eks ole, noh nii et. Ma kindlasti ka tahan öelda, et need ühendused ei ole ju ühesuunalised ja, ja minu näite puhul vähemalt töötab see täpselt ka vastupidi. Aga noh, loomulikult on väga tähtis ka see, et me nüüd nii-öelda üle ei pinguta jälle mingite asjadega, eks ole, et ühest kraavist teise ei kõnni ja, ja minu meelest on hästi tähtis ka seesama tasakaalustatud areng. Et loomulikult, kui sa jätad kõik muud teed Eestis unarusse, eks ole, kruusateed ei ole enam üldse läbitavad, inimesed ju elavad seal pühataevas. Et siis on väga raske selgitada, miks meil on vaja, ma ei tea, Rail Balticut või miks meil on vaja Tallinn-Tartu või Tallinn-Narva maanteed teha neljarealiseks, eks ole, et siis siis ongi keeruline, et see tasakaalustatud areng ja inimestega suhtlemine ja rahulikult seletamine on väga tähtsal kohal. Mida ma endale ka tuhka pähe raputades võin öelda, et me ei ole seda liiga hästi teinud. Riigikogu poolt ka siis näiteks vaadates. Saatejuht: Just ja mina ise ka alguses ütlesin, et minule meeldib kaks pluss kaks tasemel rääkida rong pluss auto või auto pluss rong hoopis sellises võtmes, et ja olles ise ise siin just äsja teinud ühe loo ühe teeinseneriga, kes tegelikult elab Jõgeval. On teeinsener, on teede, teede suur projektide elluviija, aga käib tööle Jõgevalt rongiga, teeb rongis tööd, eks, et, et see tegelikult see rong ja see ikkagi see Jaan Tõnissoni lause, mida ma tahan alati, kui ma vähegi saan debattides öelda, et raudtee, see on meie tulevik. Et, et kindlasti on, on neid kombinatsioone, mis on nii keskkonnasäästlikumad kui ka turvalisemad Eestis juba olemas ja, ja tuleb üha juurde ja seda me siin ka rääkisime, nii et kas on veel küsimusi publiku hulgast? Jah, kuulen. audio-S393: Tervist, Rain Epler, mina, maainimene. Minu küsimus on võib-olla kõige rohkem siin äkki Janar Taalile, et. audio-S393: Ja küsimusi on kaks, üks on küsimus kvaliteedist, et audio-S393: kui ma sõidan nüüd Tallinnasse, siis ma näen, et tehakse ühte kahe või 30 kilomeetrist jälle neljarealise juppi juurde ja rõõmustan ette, et varsti saab kiiremini sõita. Siis ta ühel hetkel saab valmis ja saabki kaks aastat kiiremini sõita, aga tihtilugu ainult seda juppi, sest toda järgmist juppi, mis kaks aastat tagasi valmis sai, juba remonditakse ja seal on noh, üks rida maha võetud. Ja Eestis käib sellega alati kaasas see noh müstilise ilma ja, ja ma ei tea, et soine pinnas ja kõik see jutt, et küsimus üks on siis kas ja mida Maanteeamet teeb, et need tee-ehitajad oma asja korralikult teeks või, või oleks projektid korralikud. Ja teine küsimus on natuke teisel teemal, et Eestis on teedeehituses näha seda, mis ka igal pool mujal muidugi vohab, on see, et bürokraat tahab inimesele öelda nii-öelda, kuidas ta elama peab, et kui ma tulen Tallinna poolt Tartusse sisse. Ja seal umbes natuke enne Viljandi ringi, mul tuleb midagi meelde, et ma pean tagasi pöörama, siis ametnik on otsustanud, et tagasipöörde saab teha seal peale lõunakeskust ringil, sest see Viljandi ring on betoonplokkidega vahepeal kuidagi niimoodi ära tehtud. Et noh, ametnik on kontoris mõelnud, vot sealt kurat ära tagasi keera. Et noh, kust sellised asjad ja ma siia selle nagu tarkade osuste juurde lisan veel selle, kui Põltsamaa juurde tehakse sirge lõigu peale möödasõiduala, millega pannakse vastassuuna möödasõit kinni. Et kui minna nüüd siin Slovakkiast oli juttu, ma hiljaaegu tulin Rumeeniast autoga läbi väga uhkeid kiirteid ja seal noh, peaaegu Austriani välja, siis Eestisse. Et mägistes maades tehakse möödasõidualad vastu mäge. Ja noh, ütleme kergelt kurvilises kohas, et kellel siis on, ütleme auto ja kiirem võimalus sõita ja nii edasi, et ta saabki seal rekkatest mööda, aga kes niikuinii 90-ga tiksub, et ta ei saa siis 100 sisse vajutada, et teisest, selle noh, sirge peal ka mööda ei saa, et. Et ühesõnaga esimene küsimus kvaliteedist ja teine, et noh. audio-S393: Jah, selge. Et kuidas neid asju nagu välja mõeldakse. Saatejuht: Keegi, võib-olla ma noppisin ühe asja välja, need on need turboringid, eks ole, kas siin ei ole tegemist sihukse kommunikatsiooni, kommunikatsiooni blokiga üldse, et, et ei ole seda turboringi nagu seda asja nagu korralikult ära seletatud, et, et miks see, miks see ohutu Janar Taal: On? No jälle me seletame oma arust seda turboringi päris pikalt, eks ju, ja ma tahaks alustuseks sealt, et kõik taga, Janar Taal: Viljandi ringil on kõik tagasivõrd võimalikud, eks ju, täna. Jah, Janar Taal: ma olen nõus, täna see tähistus ei ole keeruline, ei ole, keeruline, ei ole lihtne. Ja me üritame seda tähistust ka seda arendada edasi veel, ka meil omas majas on päris keeruline neid teemasid arendada, et meil on erinevad inimesed ja kes midagi arvavad, eks ju. Ja see tuleb sealt, eks ju. Aga ohutus ongi see, mida siin Alo ütles ka, et miks arendatakse kaks pluss üks lõike, keskpiirilõike, on see, et, et ei kalduks inimesi vastusena pööndisse. Ei tehtakski igasuguseid pöördeid, ega sealt on see, see puhas teema. Ja miks on need kaks pluss üks lõigud ka tehtud sellisena, on see, et eesmärk oli see, et kui sa jõuad sinna lõigule, sa kohe saad teha möödasõitu, mitte vastupidi, et sa teed ära, see, Janar Taal: noh, see loogika oli sealt, et sa jõuad lõigule ja siis sa saad kohe möödasõidud ära ja siis lõppude lõpuks teises otsas pead, mitte, ei saa võimalust, eks ju. Sa ei saa siis nagu siis kolm, kaks kilti mööda sõita. Aga eks see nagu üks lõik täna on tõesti natukese tee peal võõrkeha täna, see on paratamatus, me ei jõua kõike korraga arendada, eks ju, kõiki lõike välja ehitada. Eesmärk on see, et need selline kaks pluss üks lõigud või alad tekivad kuni Tartuni välja. Janar Taal: See on, eks see on esimene pääsuke, sa pead ju kuskilt maalt ju pihta hakkama, eks ju, täna. Janar Taal: Me, me, eesmärk oli see, et me ei tee eriti nende ristmike. Esimene nagu oli see teema ja teine, me ei tahtnud minimaalselt inimestel teha teekonna pikkus, suurendada, eks ju, täna. Me seadsime eesmärgid, et selline kolm kuni neli kilomeetrit võiks teekonna pikkus, kes kõrval elavad, võiks nende igapäevaelu pikkus suurendada, käigupikkus, eks ju. Sealt tulid valikud, eks ju, täna. Janar Taal: Teised lõigud, me üritame rohkem kogu aeg teid täna teha ja, ja rohkem pidevana teha need. Janar Taal: Aga ikka nad vahelduvad, eks ju. Mis puudutab kvaliteeti, siis tegelikult maanteeamet hästi palju siis pingutab selles suunas, et, Janar Taal: et me juhendmaterjalide põhimõtted ja, Janar Taal: ja sealt läbi need areneksid täna. Me oleme seal päris viimase aastaga päris pika sammu teinud, kahjuks need ei avaldu liikluses. Need ei ole väga nähtavad veel, eks ju. Aga me oleme jõudnud sinnamaani, et meie katte peaks olema kulumiskindlamad vastupidav, mis täna, mis täna tehakse võrreldes sellega, mis oli kolm-neli aastat tagasi. Me oleme seal päris palju nagu pingutatud selles suunas. Me üritame leida ka selliseid optimaalseid lahendusi rahaliselt, eks ju, ka kruusateele katete ehituses. Et mõistliku rahaga saada sinna katte peale. Et, et alati võib ju teha ka kullast neid teid sinna täna ja kulutada sinna pool, pool miljonit eurot kilomeetri peale panna seda raha. Aga kas see nagu mõistlik on? Järelikult raha lõpuks on ikka piiratud ressurss ja, ja, ja pead selle raha summa sees midagi valima, eks ju, kuhu sa teed. Aga tegelikult me enda arvates küll väga palju pingutame, et asi läheks kvaliteetsemaks, olulisemaks. Tegelikult, Saatejuht: Et kas ei ole nii, et ma olen ise ühe liiklusohutuse mehega Viljandist ka teinud ühe loo ja, ja ta ütles, et tegelikult see liiklusohutus ja need kõik see märgid, need kulinaariavid on see, kuskohast hoitakse tegelikult kokku, et kui hangeteks läheb, et siis hakatakse sealt maha tõmbama või on see niisugune? Janar Taal: Ütleme, et see võib-olla oli teemaks kolm-neli aastat, viis aastat tagasi, täna mitte. Et ega selle alluvalt kokku keegi ei hoia. Täna enam sead kokku ei hoita, onju, saad aru, et mingi, mingi miinimumtase on selline, kus nagu allapoole ei saa minna, eks ju, täna. Et, et aga noh, selline hästi mõistlik, peab ka mõistlikult seda raha kasutama, sest et noh, kui sul sinna, siin Lõuna-Eestis on teema kruusade katte, katteehitus, et, et see summa on sul ees. Et kui sa teed kallimaks, siis sa teed järgmised vähem kilomeetreid, keegi sulle raha rohkem juurde ei anna, eks ju. Saatejuht: Ma usun, et neid küsimusi vist on küll, kuidas meil ajaga on, lavamänedžer, on veel aega, selge, et, et tegelikult on, on meil siit küsimus, jah, väga hea. audio-S449: Ma tuleksin tagasi selle eelmise teema juurde, kus oli meil juttu sellest, et kui me megataristuid teeme, siis peab lõpuni läbi mõtlema, tahaks väga toetada seda mõtet, et need mõtted tuleb lõpuni läbi mõelda. Ja kui otsus on tehtud, siis on tõesti see, et, et kas minna edasi või, või mis me siis teeme, et sellised ebamäärased olekud ei ole tõepoolest ju head. Aga teinekord juhtub ka selline olukord, et otsus on tehtud, aga pärast selguvad asjaolud, et see esimene otsus ei olnud tark otsus. Ja minu arvates on üks oluline koht, milles, milles ka avalduvad praegu need ühiskondlikud probleemid on just selles, et, et valitsejad arvavad, et nende usaldus tekib sellest, kui nad on ühe korra otsuse teinud, et siis nad jäävad alati oma otsuseni kindlaks, kõik, mis juhtub. Ja ühiskond jällegi ootab seda, et, et kui on tehtud vale otsus, et siis ollakse valmis tunnistama, et jah, me eksisime selle otsusega, vaatame, mis nüüd tuleb teha selleks, et, et seda olukorda muuta. Et ühiskondlikud vastuseisud ei teki tühja koha pealt, vaid nendel on põhjus ja põhjus on just nimelt selles, et ei ole usaldust valitsuste vastu ja sellist usaldust ei saa nõuda valitsus. Usaldust tuleb ära teenida sellega, et inimesed näevad, et valitsus, kui ta näeb mingit vigu, siis ta teeb ka selle korrektuuri seal osas, et no selles mõttes ma küsikski, kas te olete nõus sellise väitega või mitte. Saatejuht: Et ühesõnaga, et, et Keskerakond oleks võinud taganeda oma sellest ühistranspordi tasuta tegemise projektist, saime aru, oli see näide tegelikult. audio-S449: See võiks ka näide olla, ma ilmselt võiksin Rail Balticu kohta rohkem näiteid tuua, aga see pole siin vist põhiteema hetkel. Saatejuht: Ei, see ei ole hetkel põhiteema, nii et mis me siis arvame sellest, kellel on arvamus? Saatejuht: Poliitik. Tanel Talve: Ei no mis mul muud üle jääb, jah, pean arvama, ei no mis, mis, mis, mis ma saan nagu sellele vastu vaielda, loomulikult, ega iga tark inimene ju noh, ei lähe silmaklapid peas. Ma ei tea, noh, ega see otsus ei pruukinud võib-olla olla ju vale tollel hetkel, kui see tehti, eks ole, aga noh, asjad muutuvad elus ja ja, ja siis oleks tark nagu neid otsuseid ümber vaadata ja ma tegelikult arvan, et ei ole me nüüd seal Riigikogus ka nüüd nii silmaklappidega midagi, et küllap me neid otsuseid ka ümber vaatame ja on ka vaadatud. Aga teate, ma isiklikust kogemusest võin öelda, ma olen selline hästi roheline poliitik ju tegelikult, ma polegi mingi poliitik, ma pean ennast jätkuvalt Voose külameheks tegelikult, kes üritab maa arengule kuidagi oma panust anda, aga ma olen tähele pannud seda, et meie ütleme, meediakajastus ja ka ühiskonna suhtumine sealt takkapihta kipub olema selline, et no tee, mis sa teed, ikka ei ole nagu rahul mitte keegi. Et no kasvõi see aktsiisipoliitika, eks ole, et kui jäädi endale kindlaks, eks ole, öeldi, et oi, et te olete nii jäärapäised, et ei tohi jääda kindlaks ja siis, kui see järgmine tõus nii-öelda ära jäeti, siis hakkasid, ma vaatasin ilmuma artiklid, kus öeldi, et te olete ikka pehmod ja lödipüksid, et no mis, mis valitsus see selline on, on ju. Et noh, et selles mõttes on see vaese poliitiku elu ka päris keeruline, et olla ju nüüd nii-öelda kõikidele meele järgi, aga ma ikkagi jätkuvalt toonitaksin seda, et sellist pikemaajalist mõtlemist meil kõigil, kaasa arvatud Riigikogu, kaasa arvatud valitsus, võiks rohkem olla. Ja siin ma olen nõus, et võib-olla tõesti parlament peaks natukese rohkem kandma seda pikaajalise mõtlemise rolli ja täna seda riigireformi alussõnastust eest vedades Riigikogus ma olen püüdnud viia seda mõtet sisse, et üks komisjon võiks olla Riigikogus kasvõi teiste komisjonide arvelt. Aga tulevikukomisjon võiks selle asja nimi olla ja, ja, ja see võikski kanda sellist pikemaajalist mõtlemist. Olla ka, ma ei tea, arenguseire keskusele selline suurem koostööpartner ja, ja, ja sealtkaudu natukese seda asja rohkem. Saatejuht: Aga kas see, ütleme, et need on ikkagi poliitilised sellised suunad, aga ikkagi see spetsialisti pool, et kui see spetsialisti pool, noh, me peame ju teadust usaldama ja me ei saa ju ilma teaduseta ja ilma selle baasita nagu ühtegi otsust ju tegelikult teha, et. Et, et kas see on Maanteeameti puhul on, on koostöö näiteks Tehnikaülikooliga tihe ja, ja kas, kas, kas selle, kuidas sellega suhted on? Janar Taal: Minu arust on suhteliselt hea koostöö täna ikkagi ja teatud olukordadesse me kaasame, tellime töid, eks ju neilt ja, ja me tõesti tegelikult teeme. Noh, me teeme teadusuuringuid niikuinii Maanteeamet tellib, aga noh, me saame seda teatud mahu tellides, kuna, kuna Eestis rohkem võimekust ei ole täna, reaalselt täna. Meil on teatud asutused, kaks ülikooli, kaks kõrgkõrgkooli, kes teevad teadustööd, eks ju, teevad, siis on teine tehnokeskus, veel mõned väiksemad ettevõtted, kes teevad teadust, eks ju. Ja, ja Maanteeamet panustab natuke alla miljoni euro sinna aastas teadustöösse, teaduse arendustesse, uuringu tellimistesse ja suht tihe koostöö käib ja minu teada ka meile. Praegu siis maantee peadirektor, kes on siis kuuluv TTÜ siis sinna Janar Taal: töörühma, et kes nagu vaatab asju läbi õppekavasid ja on seotud asjadega täna. Et selline väga tihe nagu koostöö käib ka ülikoolidega. Tanel Talve: Ma olen nüüd tegelenud päris jupp aega selle nutika ühistranspordi teemaga ja väga hea ja tihe koostöö ka Maanteeametiga. Aga ma tegelikult nagu näen seda protsessi nüüd siin läbi tehes, et võib-olla võiks ka seal poole peal, me täna räägime nüüd siin teedest, eks ole, põhiliselt, aga kui me räägime sellest nutikast ühistranspordist, siis seda teadmist, mismoodi täna inimesed liiguvad. Mismoodi nad võiksid liikuda, eks ole, et seda nagu liiga palju tegelikult ei ole, et me tahame ju täna Saaremaal alustada sellise pilootprojektiga, et seda nutikat ühistransporti seal käivitada. Et täna me oleme põrganud selle probleemi otsa tegelikult, et ega väga pea, palju kohapeal ka inimesed ei teagi üldse, et mis täituvused neil erinevatel liinidel ja, ja kuidas need inimesed üldse siis nagu noh käivad ja nüüd me üritame siis posiitiumiga seal rääkida läbi, et noh saada selgeks seda poolt. Et võib-olla ikkagi sellist koostööd nende teadusasutuste ja erinevate tehnoloogiaettevõtetega ka oleks võinud juba ka varem rohkem olla, aga no küll ta tuleb. Saatejuht: Tore, meil on nüüd vist üks minut aega, et igaüks saab siis öelda veel lõpetuseks midagi, hakkame sealt otsast pihta, on sul? Alo Kirsimäe: See meie aeg möödus väga ruttu ja, ja loomulikult tihti veeretati see otsustamine siis valitsuse või poliitikute kaela. Aga kui me siit ära lähme ja nagu enne oli ka kuulda, et see protsess võtab ka väga kaua aega, et kui teid ehitakse, planeeritakse, projekteeritakse, et see tsükkel on kuus kuni kaheksa aastat. Et ega me ei peaks jääma ootama kas valitsuse heakskiitu või, või poliitikute otsust, et ohutus algab meist igast, igast endist. Ja kui me läheme siit ära juba tükk maad rahulikumalt, me ei ärritu teiste liiklusvigade peale või suisa sigaduste peale, oleme natuke paremad inimesed, siis me näeme ära ka, kui see asi hakkab muutuma selle kümne-kaheksa aasta pärast. Ja need teed on siis vastavalt kaks pluss ühed, kaks pluss kahed on meil rohkem ronge või rohkem busse. Alo Kirsimäe: Me oleme tapnud inimesi sõna otseses mõttes möödaminnes ja kui jutt oli haldusreformist, siis oli haldusüksuse miinimumsuurus oli 5000 inimest. Me oleme praktiliselt ühe haldusüksuse selle ajaga nagu suutnud hauda ajada. Aitäh. Janar Taal: Ütleks niipalju lõpetuseks, et oluline on see, et, et me arendaksime suurojekte teiste teede arvelt täna. Janar Taal: Et ka need olemasolev taristu suudaks korraks hoida, arendaks kruusatelg katteehituse programme ja, ja siis tehakse ka suur, suurehitusi, kui selleks lõpuks on vajadus. Täna otsest nagu läbilaskvuse probleemi ei ole, meil on ohutuse ja aegruumi probleemid, eks ju. Tänase maantee puhul on see ohutuse teema, et eks ju, meil ei ole mingeid ummikuid, nagu me räägime kuskil Euroopas kiirtee peal, oled pool tundi tund aega ummikus, eks ole. Meil on pigem aegruumi ohutus, liiklusohutus. Tanel Talve: No mina siis veel, ma ei tea, neljandat korda umbes rõhutan jätkuvalt seda terviklikku nägemust, et me ei tohiks kinni jääda, ainult ma vaatan meediast ka nüüd, et Tallinn-Tartu neljarealine on kuidagi selleks sünonüümiks saanud. Esiteks on ka teisi linnu meil Eestis, mis vajaksid seda, eks ja, ja teiseks ikkagi ka seda tähele panna, et inimesed siis sinna suurele teele või kiirteele saaksid kuidagi siis oma elukohast, et need väiksemad teed ei jääks ka unarusse. Et selline tasakaalustatud areng ja veel kord ikkagi ma oma selle nii-öelda murelapse ehk interneti viimase miili osas tahaksin ka lõpetuseks öelda, et ka see on ülitähtis megataristu, mis võib-olla vähendaks ka natukese koormust, mis puudutab inimeste füüsilist liigutamist edasi-tagasi, et. Et kui kõiki neid asju korraga vaadata, siis ma arvan, et me oleme targalt tegutsenud. Saatejuht: Terviklahendused on sinu sõnum, nii. Sulev. Sulev Valner: Ma lihtsalt võib-olla ütleks ka, et tegelikult ei ole nii palju vaja võib-olla jalgratast leiutada, et Eestis on juba päris ammu tehtud näiteks üleriigiline planeering Eesti 2030 pluss transpordi arengukava, Eesti regionaalarengu strateegia, need kõik on olemas. Aga muidugi küsimus on, et kui palju otsuste tegemise ajal neid tegelikult loetakse. Et see on natuke probleemne, et kiputakse, et, et alustame nüüd uuesti mingite uuringutega, et hakkame jälle peale. Et aga ma võib-olla lõpetuseks tahaks selle positiivselt küljest öelda, et alati, kui autoga tulla Läti poolt Eestisse, siis tegelikult. Läheb tuju heaks. Siis tegelikult on ikkagi Eesti maanteeamet teeb päris head tööd. Jah, tubli kiitus. Olles ütleme haldusreformiga seoses, no ütleme, mitte ühe ringi, vaid ütleme kuskil kolm-neli ringi sõitnud läbi kõik Eesti 15 maakonnakeskust ja nendevahelised vahemaad. Siis ma võin öelda, et ei ole viga, päris, päris hästi on sõidetav tegelikult, et, et on, mida hoida. Et ei ole ainult nii, et, et hakkame kuidagi nullist peale. Ja siin on võib-olla noh, ütleme kohati ei ole kadestamisväärt see maanteeameti inimeste Sulev Valner: nii-öelda, kellelt nõutakse korraga nii seda, et, et saaks hästi kiiresti punktist A punkti B. Aga siis peaks arvestama nende inimestega ka, kes seal kõrval elavad ja, ja ühesõnaga tehke nagu, tehke korraga mõlemat. Nii jah, jah. Nii et jõudu meile kõigile. Saatejuht: Just, et ei saanud me läbi Lätita ja mina ütlesin ka omalt poolt kalambuuritsen siin, et, et võib-olla see maksud, mis me viisime Lätti, et, et kui me suudaksime neid makse suunata Läti tee-ehitusse. Oleksime me kõik võib-olla, ehk nad suunavad. Igatahes mina tänan selle toreda debati eest ja, ja Indrek Sarapuu oli minu nimi. Olin siis ajakirjanikuna siin modereerimas seda üritust ja suured tänud kuulajatele ja aitäh.

Saatejuht: Tere, arutame megataristute teemat. Mina olen ajakirjanik Indrek Sarapuu. Suured taristuprojektid tekitavad vastandumist. Arutame ka neljarealiste teede vajalikkust. Meil on siin Alo Kirsimäe, Janar Taal, Tanel Telve, Sulev Valner. Alo Kirsimäe: Tegelen liiklusohutusega. Peame arendama head ühistransporti. Saatejuht: Aga autost lõplikult ei pääse. Alo Kirsimäe: Jah. Saatejuht: Millal iseliikuvad autod tulevad? Alo Kirsimäe: Hetkel pole veel nende osas kindlust. Saatejuht: Tanel, kas neljarealised maanteed on ikka õige? Tanel Talve: Maanteede kõrvalt arendame ka üldist teedevõrku. Nõustun, et ühistransport peaks olema nutikam. Lisaks vajame paremat internetiühendust maapiirkondades kaugtöövõimaluste jaoks. Saatejuht: Kas teede ehitamine on maanteeameti unistus? Janar Taal: Maanteeameti peamine eesmärk on ohutuse tagamine. Saatejuht: Uued teed tulevad ohutuse arvelt? Janar Taal: Osaliselt tõesti. Saatejuht: Kas rahvas tuleb heade teedega tagasi maale? Sulev Valner: Peame toimetama võimaluste piires. Kagu-Eestist ei saa Tallinnasse kolme tunniga. Saatejuht: Maakonnakeskused jäetaksegi järgi. Sulev Valner: Meil on üks Eesti, mida peab tervikuna arendama. Bratislavas asjad töötavad. Saatejuht: Aga meil on teised keskkonnatingimused. Tanel Talve: Eemalt vaadates pole Eesti taristuprojektid ambitsioonikad. Finantseksperdid soovitavad täna Tallinn-Tartu maantee jaoks laenu võtta. Janar Taal: Soome arendas teid tulevikuvõimaluste vaimus ja meiegi peaksime mõtlema nii. Saatejuht: Soomet ei saa ühe linnana vaadata, Eestit saab. Tanel Talve: Maainimestel peab olema internet, elekter ja teed. Saatejuht: Pole uuritud, miks inimesed maale tahavad. Tanel Talve: Maale kolimisega võib avastada, et teid pole ja internetti ka mitte ja seepärast peab nendega tegelema. Alo Kirsimäe: Arendama peaks Narvat, sest Peterburis on miljoneid potentsiaalseid nädalavahetuspuhkajaid. Neljarealised annavad ainult sekundeid juurde, ehitama peaks hoopis kaks pluss üks maanteid. Saatejuht: Alatine piirkiirus 100 peal oleks efektiivne. Tanel Talve: Neljarealised vähendavad sõidustressi. Saatejuht: Ega liiklusohutus parane laiemate teedega. Tanel Talve: Inimesed võiksid aega paremini planeerida. Saatejuht: Kas see arutelu pole juba moeasi? Tanel Talve: Konkreetseid samme on vaja. Janar Taal: Suured taristus eeldavad pikka otsust ja visiooni. Sulev Valner: Sellest maanteest on 20 aastat räägitud. Janar Taal: Nelja aastaga ei saa arendada ühtki suurt objekti. Saatejuht: See eeldaks riigireformi. Janar Taal: Valitsus saab võtta vaid eelarvestrateegia piires kohtustusi. Tanel Talve: Olen nõus. Saatejuht: Vaatame seda ka keskkonnasõbralikkuse poole pealt. Janar Taal: See on juba läbi arutatud. Saatejuht: Arvad, et keegi ei ütle midagi? Sulev Valner: Ikka ütleb, ja siis tuleb uuesti rääkida. Otsuste tegemisel on kindlasõnalisusest puudu. Saatejuht: Publikus on küsimus. Osaleja: Ülo Tuvi Misso vallast. Arutelu on olnud Tallinna-suunaline ja Rail Balticat pole vaja. Saatejuht: Ja teie küsimus? Osaleja: Kas see päästab maaelu? Sulev Valner: Tallinn-Tartu maantee mõjutab ka Võrumaal elavaid. Saatejuht: Maast on juttu küll. Tanel Talve: Voose küla hakkas arenema koos uue maanteega. Aga muidugi peab olema tasakaalustatud areng, et ka kruusateed korras oleksid. Saatejuht: Raudtee on meie tulevik. Küsimus. Osaleja: Tervist, Rain Epler. Mida maanteeamet teeb korralike projektide teostamiseks? Ja kuidas mõeldakse erinevad möödumiskohad ja tagasipööramise kohad välja? Saatejuht: Turboringe pole hästi lahti seletatud. Janar Taal: Oleme pikalt seletanud ja Viljandi ringil saab tagasi keerata küll. Kõike ei saa korraga arendada. Osaleja: Lauges kurvis saaks möödasõitu teha. Janar Taal: Oleme pingutanud teede kvaliteetide tõstmiseks. Rahasummaga peab valima, mida arendada, mida mitte. Saatejuht: Kas hangetega hakatakse liiklusohutust vähendama? Janar Taal: Meil on miinimumnõuded paigas. Saatejuht: Küsimus. Osaleja: Ühiskond ootab, et vale otsuse korral suudaks valitsus seda tunnistada. Olete nõus? Saatejuht: Ehk Keskerakond oleks võinud taganeda tasuta ühistranspordist? Osaleja: Pigem Rail Baltic. Saatejuht: Palun. Tanel Talve: Otsuseid vaadataksegi ümber aeg-ajalt. Töö Riigikogus on tänamatu töö. Riigikogus võiks olla tulevikukomisjon, mis tegeleb pikemaajalise mõtlemisega. Saatejuht: Kuidas maanteeameti ja tehnikaülikooli suhted on? Janar Taal: Suhteliselt head. Tellime töid ja teadusuuringuid neilt. Maanteeamet panustab pea miljoniga teadustegevusse. Tanel Talve: Nutika ühistranspordiga on hea koostöö maanteeametiga. Teadusasutuste ja tehnoloogiaettevõtete vahel võiks rohkem koostööd olla. Saatejuht: Igaühele kiire sõna. Alo Kirsimäe: Oleme kõik rahulikumad sõitjad. 10 aasta pärast on meil paremad teed ja rohkem busse. Me oleme iseseisvusest saati alla ajanud haldusüksuse jagu inimesi. Janar Taal: Oluline on, et me ei arendaks suuri taristuid teiste arvelt. Tanel Talve: Rõhutan terviklikku nägemust. Tasakaalustatud areng ja viimase miili internet. Sulev Valner: Strateegiad on olemas. Maanteeamet on teinud head tööd, sest Lätist tulles vaatab vastu hea pilt. Kõikidega peab arvestama. Saatejuht: Tänan toreda debati eest, mina olin Indrek Sarap. Aitäh.

1529555852-megataristud-kas-suured-taristuinvesteeringud-eestisse-on-mottekad

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Toompeal rüselusega lõppenud meeleavaldus tuletab meelde, et ühiskonnas üles köetud hirmud ja pinged võivad kulmineeruda reaalse vägivallaga. Kui valitsus on teinud kõik valesti, siis millist riiki tahab ehitada EKRE ja kuidas taastada Eestis debatt, mis ei põhine hirmudel ja eufoorial? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast stuudiosse, EKRE esimees Mart Helme. Tere õhtust. Alustuseks jättes kõrvale see, mida täpselt Indrek Tarand sellel meeleavaldusel tegi, siis kas te saate üheselt selle järgnenud vägivalla hukka mõista? Mart Helme: Vastupidi, Mart Helme: Indrek Tarandi vägivald tuleb hukka mõista, sest kogu intsident on seotud tema tagasihoidliku isikuga. Meeleavaldus kestis kaks ja pool tundi. Mart Helme: See intsident Indrek Tarandiga kestis umbes viis-kuus minutit. Enne tema tungimist lavale, vägivaldset mikrofoni enda valdusesse haaramist, keeldumist seda omanikule tagasi anda, ei toimunud seal mitte mingit vägivalda, mitte mingit intsidenti, mitte mingit vägivallale õhutamist, nagu mõnest ajaleheartiklist võib ka lugeda. Ja ka pärast. Meeleavaldus jätkus, see oli emotsionaalne, aga seal ei olnud mitte midagi pistmist vägivallaga ja kui te küsite, kas võib hukka mõista, hukka mõista võib Indrek Tarandi, tema huligaansuse ja tema poolt algatatud vägivalla. Saatejuht: Hukka mõista ei saa seda, et EKRE meeleavaldajad lükkasid Tarandi pikali ja lõid teda korduvalt jalaga. Mart Helme: Seda ei saa hukka mõista, sest see oli rüselus, see oli rüselus, kuna ta ei andnud ära enda valdusesse vägivaldselt haaratud mikrofoni ja selle rüseluse lõpetas turvamees, kes ilmus kohale umbes kahe minutiga. Kui keegi püüab väita siin nagu ka vabariigi president on teinud, et korraldajatel lasub vastutus, et taolisi intsidente ei toimuks, siis korraldajad olid seisnud selle eest, et meil oli turvafirma, korraldajad olid seisnud selle eest, et meil oli kohal politsei ja mõne minutiga see intsident lõppes. Kogu intsidendi põhjustajaks on huligaan, provokaator ja vägivallatseja Indrek Tarand, nii et mingisugust kollektiivse süü presumptsiooni siin tekitada meeleavaldajatega, ma ütleksin, et te solvate neid inimesi. Saatejuht: See on üsna hämmastav, et ei saa vägivalda lihtsate sõnadega hukka mõista. Ma mõistan. See on ju dokumenteeritud, kõik Mart Helme: On. Ma mõistan hukka vägivalla, mille algatas Indrek Tarand, dokumenteeritud on kõik suurepäraselt ja on äärmiselt hämmastav ja äärmiselt murettekitav, et meil on valitseva erakonna, Keskerakonna loosung õiglane riik kõigile. Aga me näeme, et meil on õiglane riik Taranditele. Aga kui meie tema huligaanitsemise ja vägivallatsemise kohta teeme politseile avalduse, siis politsei leiab, et seda ei ole vaja menetleda. Kummaline ja arusaamatu arusaamine õiglusest siin riigis. Saatejuht: Sellest samal meeleavaldusel olid EKRE toetajad väljas niinimetatud reeturite võllapuuga, millel rippus mikser, kes kujutas siis välisminister Sven Mikserit. Mis te arvate, kuidas välisministri tütred seda pilti seal nagu vaatama peaksid, kuidas te seda õigustate? Mart Helme: Aga ma läheksin nüüd kolm aastat ajas tagasi. Ei, Saatejuht: Vastake palun sellele küsimusele, võllapuu, Sven Mikser ripub kujundlikult. Mart Helme: Te esitasite mulle küsimuse, laske mul rääkida, ma vastan, aga ma vastan, vastan alustades kaugemalt. Kui kuskil kolm aastat tagasi umbes kultuurilehes Sirp ilmus pilt minu pojast Martinist, kellel oli kaelas silt minu emm on puhas, ropu sõnaga välja kirjutatud, siis me samuti nõudsime, et selline solvamine, selline meelevaldne, erinevate asjade, rumalate asjade kokku panemine Tuleb Sirbi toimetuse poolt hukka mõista, mida meile vastati. Meile vastati, et see on kunst. Nii, nüüd mina vastan teile samuti. See on kunst. Saatejuht: See on rahvakunst. Hukkamise, hukkamist sümboliseerivad pildid, sümbolid, EKRE meeleavaldusel on kunst. Mart Helme: See on rahvakunst. Jah, rahvas väljendas oma loomingulist pahameelt sellega, mis toimub riigis, sellega, et nad seostavad paljusid meie juhtivaid poliitikuid rahvuse reetmisega. Väga lihtne, kui see ei jõua kohale selle noh, artiklite ja, ja muu kodanikualgatuse korras, siis ma ei näe selles mitte midagi hirmsat. Kui inimesed oma loomingulist fantaasiat natuke lennata lasevad. Saatejuht: See, et see loominguline fantaasia kulmineerub lõpuks inglise keelt kõneleva naisterahva kividega loopimiseni Stroomi rannas, seal ka mingit seost ei näe. Mis see meisse puutub? Ei puutu teisse. Aga mis see meisse puutub? Viha üles õhutamine välismaalaste suhtes. Kas me oleme oot, oot, oot, oot, oot, oot, oot, Mart Helme: Missugust viha meie oleme välismaalaste suhtes õhutanud? On teil konkreetseid näiteid? Saatejuht: Te jutlustate sellest, et Eestisse tuleb miljoneid inimesi. Aga tuleb ju. Te jutlustate sellest, et Eestisse tuleb miljoneid põgenikke, värvilisi inimesi, kes võtavad meie kultuuri üle, kui see ei ole hirmutamine ja vägivallale õhutamine koos nende võllapuudega, mis see siis on? Mart Helme: See on teie tõlgendus, mis on täiesti väär tõlgendus. Me juhime tähelepanu sellele. Sellest saab kuidagi teistmoodi aru saada. Leping võimaldab tulevikus tekitada olukorra, kus Eestis tõepoolest hakkab toimuma rahva väljavahetamine. Eesti rahvas on sellepärast mures, sest Eesti rahvas on kogenud seda ükskord ajaloos, Nõukogude perioodil. Te olite liiga noor, te ei mäleta, kuidas eelisjärjekorras anti kortereid Lasnamäele, Mustamäele, Õismäele, siia sissesõitnutele. Eesti rahvas on mures, et nüüd võib korduda samasugune asi. Eesti rahvas ei ole rumal, ehkki te tundute rumalaks pidavat Eesti rahvast. Eesti rahvas saab aru, et meid, eestlasi, on Eestis umbes 900000, aga maailmas on seitse ja pool miljardit inimest. Ja kui me ei kontrolli seda, mis toimub meie riigis, kui me lahkelt avame oma piirid, kui meil ei ole sisuliselt piirivalvet, ei ole piiridel kontrolli sissetulijate üle, siis võib vabalt juhtuda see, et paarikümne, 30 50 aasta pärast on eestlased siin vähemus, keda diskrimineerivad siia saabunud võõrad. See ei ole hirmutamine, see ei ole viha õhutamine. See on reaalse hinnangu andmine nendele protsessidele, mis maailmas toimuvad. Saatejuht: Reaalne hinnang eitab absoluutselt poliitilist olukorda. Kõik valitsuserakonnad, sotsid, Keskerakond ja Isamaa on üheselt öelnud, et nad on massiimmigratsiooni vastu. Kelle või mille vastu te võitlete? Mart Helme: Meie võitleme nende silmakirjalikkuse vastu, meie võitleme nende kahepalgelisuse vastu, sest sõnades, see seisneb selles, et Marrakechi lepingu kiitsid nad kõik Saatejuht: Hea. See ei sea riigile mitte ühtegi õiguslikku kohustust, mitte keegi ei sunni muutma Eesti kohustusi. Olge nii lahked. Meil on väga range kolmandate riikide kvoot, kust me võtame sisse 1300 inimest aastas. Tore. Kust te seda tonti näete? Mul on Mart Helme: Väga kahju, et te peate mind ja paljusid õigusteadlasi, aga ka neid tuhandeid inimesi, kes on võtnud vaevaks Marrakechi lepingu läbi lugeda, isegi inglise keeles läbi lugeda ja kes on sealt väga paljusid asju välja lugenud, mis ei vasta tõele. Saatejuht: Milleks see Eestit kohustab? Tooge see pilt, palun, milline siis see Eesti olukord saab olema? Mart Helme: See Eesti olukord saab olema selline, et me võtame endale kohustuse hakata järk-järgult Marrakechi lepingus kirja pandud ellu viima. Selleks on Marrakechi lepingule ju sisuliselt olemas rakendusakt, mis näeb ette, et aastaks 2030 peavad riigid, kes Marrakechi lepinguga ühinevad, olema selle Marrakechi lepingu sätestatu ellu viinud. Seal on Mart Helme: lausa astmetena välja toodud, mis tuleb selle aja jooksul teha, missuguse astme pealt läheme edasi järgmise astme peale. Nii et ei ole mõtet. Saatejuht: Kõikide õigusteadlaste, õiguskantsleri, välisministri diplomaatide hinnang, kes ütlevad, et Marrakechi ÜRO nii-öelda ränderaamistik ei kohusta Eestit muutma mitte ühtegi seadust, ei kohusta võtma meid vastu rohkem sisserändajaid. Nemad eksivad ja teie räägite õigust? Nemad ei eksi. Tunnistage, et nad ju ütlevad seda, et Eesti ei pea muutma mitte ühtegi seadust ega võtma vastu mitte ühtegi inimest rohkem, kui meie seadused ette näevad. Miks te siis valetate otse? Mina ei valeta, valetate teie praegu. Te valetate, kui te ütlete, et Eesti peab hakkama võtma miljonid inimesi vastu. Mart Helme: Mitte täna, mitte homme, aga ma Saatejuht: Ütlesin. Mitte selle raamistiku tõttu. Kolmkümmend. Mitte selle raamistiku tõttu. Kui Eesti valitsus otsustab, et ta muudab. Siis võetakse. Ma olen ise Mart Helme: Seda graafikut oma silmaga näinud ja selle graafiku astmete peale kirja pandud, lugenud. See on ÜRO dokumentides kättesaadav, inglise keeles. Nii et ärge tulge mulle hambasse puhuma, et mina valetan, ei valeta, valetavad kõik need, kes väidavad, et see ei ole Eestile siduv. See on siduv ja mis on kõige hirmutavam, me teate, miks Austria valitsus keeldus ühinemast. Kõige hirmutavam on see, et see nõuab ka meelsuskontrolli sisseseadmist. See nõuab seda, et riigid peavad ainult positiivselt rääkima migratsioonist. Riigid ei tohi kuidagigi jätta muljet, nagu nad oleks mingil määral rassistlikud ja kõik see on meelsuskontroll ja ma ei ole nõus sellega. Ma olen nõus, Mart Helme: ma olen nõus, ma olen nõus liberaalse demokraatiaga, ma olen nõus demokraatiaga. Saatejuht: Härra Helme, teie poeg Martin Helme ütles Riigikogus, et tuleb kasutada kõiki vahendeid, mis rahval on ja EKRE on valmis edasi eskaleerima pärast seda, kui siis juhtus see kahetsusväärne intsident härra Tarandiga. Saatejuht: Mida eskaleerida, kuidas eskaleerida, kuidas see välja Mart Helme: Näeb? Eskaleerida seda, et meie põhiseaduslikku korda salakavalalt samm-sammult meie oma võimu institutsioonide poolt lammutatakse. Selle vastast tegevust on vaja eskaleerida. Kui seda ei ole võimalik teha parlamentaarsel viisil, tuleb see viia teiste viiside juurde. Kuidas täpsemalt, mis viiside juurde? Nendesamade viiside juurde, et rahvas tuleb meelt avaldama. Riigipööre. Mis pärast riigipööre? Meil ei ole rünnakrühmasid, nagu siin keegi juba kirjutas, et järgmisena on vaja karta EKRE rünnakrühmasid. Meil ei ole rünnakrühmasid, meil ei ole mingit totalitaarset ideoloogiat. Küll on meil aga ideoloogia, mis ütleb, et me täidame Eesti Vabariigi põhiseadust. Saatejuht: Eesti Vabariigi põhiseaduse 12. paragrahv ütleb muuhulgas ka, et kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse või poliitiliste muude. Õige, Mart Helme: Ma olen sellega sajaprotsendiliselt nõus, aga see ütleb ka muide seda, et põhiseadusliku korra lammutamisele on rahval kohustus vastu hakata kõikide vajalike vahenditega. Andke andeks, aga kust te seda põhiseadusliku korra ohustamist näete? Aga ma näen põhiseadusliku korra ohustamist kõikides nendes tegevustes, mis avavad meid massimmigratsioonile. Ei ole neid tegevusi. Ei, kuidas ei ole, mis Saatejuht: Te tahate? Valitsus ei ole ühtegi seadust muutnud. Mart Helme: Kas te tahate nüüd öelda, et ma käin Tallinnas ringi pimeda inimesena, et ma ei näe, et siia on tekkinud viimase, no viimase viie aasta jooksul umbes, isegi vähema aja jooksul, väga palju selgelt võõrpäritolu inimesi. Saatejuht: Euroopa Liidus tõesti elab väga erinevate nahavärvidega inimesi. Saatejuht: Ei, me oleme ise ka naudime, Eesti inimesed naudivad vaba liikumist Euroopa Liidust, te tahaksite ära keelata Mart Helme: Selle? Ei, ma ei taha seda ära keelata, aga ma tahan kontrolli alla võtta selle. Kuidas te kontrollite seda? Täpselt nii nagu me oleme oma programmis ka öelnud, me loome sõjaväestatud piirivalve. Mart Helme: Aga paljud riigid, kulla sõber, teevad ju seda, Taani teeb seda juba, Taani teeb seda juba vist kolmandat või neljandat aastat. See on suur erand. Mart Helme: Ja me võime selle erandi taotleda. Minu meelest Austria tegi seda mõnda aega, mitte piirid kinni, vaid piiridele kontrolli. Mis asjaoludel? Mis asjaoludel? Nendel asjaoludel, et me teaksime, kes siia tuleb, miks siia tuleb, kauaks siia tuleb, kas ta tuleb tööd tegema või tuleb ta lulli lööma, kas ta tuleb meie kulul elama või on ta tõepoolest kõrgelt haritud IT-spetsialist, nagu meile püütakse selgeks teha, et Aafrikast hakkab meile neid miljonite kaupa nüüd siia tulema. Et selles on asi, keegi ei pane piire kinni, see on jällegi vasakpoolsete poolt välja mõeldud mingisugune laim ja vale, nagu me teeksime siin Põhja-Koread, ei tee. Aga me tahame, et me teame, kes siia tuleb, miks siia tuleb, kaua siin on, me teame, et Eesti on juba praegu väga tugeva migratsioonisurve all. Põhiliselt eelkõige slaavi riikidest, kõige rohkem Ukrainast ja me ei tea, kui siseminister, eelmine, lahkunud, ütleb meile infotunnis Riigikogus, Mart Helme: siseministeeriumil puudub ülevaade, kui palju meil on illegaalseid töötajaid, neid võib olla siin 10 kuni 20000, siis järelikult me ei tea, kes Eestis on, järelikult me ei kontrolli seda, mis meie riigis toimub ja järelikult tuleb see kontroll tekitada. Saatejuht: Härra Helme, kas te ei karda, et te mängite tulega? See, mida te siin jutlustate, et Eestis ei kontrollita, Eestis on massimigratsioon ja nii edasi. Kujutame ette, et noh, te ei ole ka enam esimeses nooruses, eks ole, et ühel hetkel EKRE radikaliseerub ja, ja ilmnevad, ilmnevad sellised jõud, kes juba lähevad nagu veel palju kaugemale. Mitte Mart Helme: Meie Mart Helme: ei külva Saatejuht: Hirmu, Saatejuht: vaid Mart Helme: Meie vastu külvatakse hirmu. Mart Helme: Te teete kogu aeg seda saate sissejuhatavatest sõnadest alates. Külvate te EKRE suhtes hirmu? Ma küsin teie käest, kuidas te selle võõra viha Mingit võõra viha, kulla sõber. Meil on soov olla oma maal peremees. Meil on soov, et Eesti säiliks rahvusriigina. Meil on soov teada, kes tuleb Eestisse, kas ta tuleb sõbrana või ta tuleb, ma ei tea, viienda kolonnina. Me soovime seda ja kui see on illegitiimne soov ja viha õhutamine, siis me saame asjadest väga-väga erinevalt aru. Saatejuht: EKRE võimule Facebooki grupis näidati sellist pilti täna. Kas see ei ole ka Mart Helme: Kuidagi probleem? Ma tean, et siin just tund aega tagasi oli Pealtnägija, mis jällegi õhutas Ekre vastast viha. Ei, rääkis ühest konkreetsest kaasusest. Rääkis ühest konkreetsest kaasusest, seostades seda meiega. Esiteks see konkreetne platvorm, EKRE Sõprade Klubi ei ole meie erakonna platvorm. Saatejuht: Seal on kuus EKRE liiget, kes seda modereerivad. Kes on ja, ja miks nad ei modereeri? Mart Helme: Ja miks nad seda teevad? Sellepärast, et kui see kodanikualgatuse korras tehti, hakkas sinna imbuma inimesi, kes hakkasid seal, noh, kirjutama ja, ja panema üles materjale, mis olid meie meelest sobimatud. Selleks, et seda vältida, otsustasime, et me võtame paar administraatorit, kes hakkavad jälgima, seal toimuvat. Me ei suuda seda jälgida, sest et seal on praegu juba peaaegu 7000 liiget, see infovoog on väga suur. Aga mida me oleme tuvastanud ja oleme tuvastanud väga mitmetel kordadel, et niisuguste piltide ülespanijad, need visatakse kohe välja. Need visatakse kohe välja. Saatejuht: See Tartu kaasus vist, millest räägitakse, kus Pealtnägija, millest pikalt kirjeldas, eks ju, kus üks seksuaalkasvataja püüab lastele anda nõu, mida siis teha, kui keegi neid käperdama tuleb. See postitus oli seal ja avalik sõim oli seal nädalaid. Saatejuht: Tartu Mart Helme: Postimees. Jällegi, jällegi, jällegi, esiteks EKRE sõprade klubi ei ole avalik, vaid on suletud. Siis võib. See on suletud, mitte ei või, vaid need visatakse sealt välja. See rippus. Ja sellega, administraatorid ei jõua sellega tegeleda, aga te laskete mul jälle, te ei lasknud mul jälle lõpetada. Te ei lasknud mul lõpetada. Te tahate mulle kogu aeg panna mingeid sõnu suhu. Ei, palun rääkige. Me ei õhuta viha, Mart Helme: sellised asjad visatakse sealt kohe välja, kui neile jaole saadakse, aga ma tahan öelda teile ja ma ütlen selle nüüd välja, kui te lõpuks lubate. Me oleme tuvastanud ja välja visanud terve hulga niisuguste materjalide ülespanemise, panijaid ja teate, kes nad on? Põhiliselt sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmed, põhiliselt sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmed, kes tulevadki sinna seda ruumi risustama, provotseerima ja annavad loomulikult kohe ka teada mõnedele oma meediakanalitele, et näete, missugused asjad seal on. Me tuvastame, kes on niisugused asjad teinud, me viskame nad sealt välja ja teeme kindlaks ka, kes nad on. On olnud reformierakondlasi, on olnud Isamaalasi. Saatejuht: Vastupidi, ma kuulan selle ära, paneme sellele punkti. Saateaeg on piiratud, ärme väga pikalt neid monolooge pea. Mart Helme: Sest see ei sobi teile. Mart Helme: Härra Helme, härra Helme. Sest sotsiaaldemokraadid on need, kes sigatsevad. Saatejuht: Milline, tuleme teie positiivse programmi juurde. Milline on see teie unelmate Eesti, mida te siis ehitama hakkaksite, kui te võimule tulete? No see on Mart Helme: Põhimõtteliselt meie põhiseaduses kirjas, see on meie põhiseaduses kirjas. Meie soovime, et Eesti on rahvusriik ja ta võib olla paljurahvuseline riik, aga riik, kus suhtluskeel, riigikeel on eesti keel, kus haridus on eestikeelne, mitte inglise keelne, mitte vene keelne, mitte araabia keelne või mingi muu keelne. Kus põhirahvas on, tunneb, et see on tema rahvuskodu, kus põhirahval on tööd, kus riik on maksupoliitiliste ja muude majanduslike vahenditega suutnud tagada selle, et riik on territoriaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud. Mitte nii nagu me praegu, ma sõidan mööda Eestit väga palju ringi, ma näen seda kurba pilti, kui 20 aastat tagasi oli Eestis iga onnikene, iga küla asustatud, siis nüüd on tohutult mahajäetud maju, külasid, varemetes hooneid. Mart Helme: Kuidas see edulugu Eestis on ikkagi siis nüüd niimoodi kulgenud, et meil on üle 100000 inimese ära läinud, meil maapiirkonnad on tühjad, meil põllumajandus on laiguti siin ja seal enam-vähem tasemel. Mart Helme: Aga tagasi rändeagentuuriga, maksupoliitiliste vahenditega, tagasi rändeagentuur on mis? Tagasi rändeagentuur on see, et ta võtab ühendust inimestega, õigemini inimesed, kes tahavad tagasi tulla. Noh, see on kahepoolne tee. Tekitame, tekitame kontakti, me nendele inimestele aitame otsida elukohta, aitame otsida töökohta, aitame lastele, kes võib-olla on kuskil Soomes või mujal juba kooli läinud, siin eestikeelse kooli leida, ühesõnaga aitame neil uuesti Eestis kohaneda. Ja, ja, ja see on, see on üks viis, aga teine viis on loomulikult või see, see on loomulikult suurem kompleks. Mart Helme: Oluline on loomulikult see, mida ma olen juba kaks korda maininud, et meil tuleb sisse viia regionaalsed maksuerisused ja regionaalsed maksuerisused mitte ainult firmadele, vaid ka isikutele ja, ja loomulikult ka palgakoefitsiendid. On tehtud suur viga sellega, et me ei ole hakanud juba 25 27 aastat tagasi tegelema eesti keele õpetajate kaadri ettevalmistamisega vene koolidele. Nüüd karjuvad siin enne valimisi eelkõige reformierakondlased, kuidas kogu haridus eestikeelseks. Ma olen sellega täiesti nõus, ainult et nii palju, kui me oleme spetsialistidega rääkinud, nad ütlevad, et miinimum neli aastat, et ette valmistada need tuhanded õpetajad, keda on vaja. Saatejuht: Selle programmi elluviimisel on vist üks probleem, et praktiliselt kõik parteid on teiega koostöö välistanud. Keskerakond, peaminister Jüri Ratas ütles hiljuti, et ta ei näe võimalust teiega koostööd teha, sotsid iseenesestmõistetavalt mitte. Reformierakond päris otse välistanud ei ole, et kas te näete sellist võimalikku koostööd Reformierakonnaga edaspidi valitsuses? Mart Helme: Ma näen seda koostööd, me näeme seda, kas see koostöö, koostööst keeldumine on reaalne või mitte, kolmanda märtsi öösel ja kõik sõltub valimistulemustest. Mart Helme: Ma tunnen Eesti poliitikat ja Eesti poliitikuid nii palju küll, et ma tean, kui kahepalgelised, kui selgrootud ja kui sõnamurdlikud nad on. Saatejuht: Mille peale nad tõttavad kõik selle iseloomusse peale teie valitsust. Mart Helme: Kui valimistulemused on niisugused, et ei ole võimalik teistmoodi valitsust teha, siis koputavad kõik meie ukse taga. Saatejuht: Teie ei välista koostööd kellegagi? Sotsidega välistada? Selle Tarandi kaasuse Mart Helme: Pärast? Ei, mis pärast, no meie põhimõttelised erinevused on nii sügavad ja nii, nii pikaajalised juba, et, et noh, siin ei ole lihtsalt millestki rääkida. Saatejuht: Töö ja vaba liikumine jätkuvalt on mõistlik, te jääte selle juurde? Mart Helme: Jah, aga me oleme ka seda meelt ja see on ka meil programmis, et me tahame sisse seada Mart Helme: õpilast ja üliõpilastipendiumid, mis on seotud, see on muide, Austraalia mudel, ärge hakake jälle mingist Põhja-Koreast rääkima. Mart Helme: Ma lihtsalt hoiatan ette, juba teil see komme on. Et seame sisse ka sellise lepingulise kohustuse, et õpilasel on stipendium, mille eest ta saab finantseerida oma õppeperioodi, aga pärast seda on ta siis kohustatud töötama riigi poolt pakutaval töökohal teatud hulk aastaid, kuni see nii-öelda õppelaen on riigile tagasi teenitud. Et välistada see olukord, mida ma näen muide oma perekonnas, mul üks poeg töötab arstina Soomes, et meie siin vaene riik koolitame oma väga häid spetsialiste, kes lähevad ära ja tõsi, ma ütlen, et paljudel puhkudel nagu mu poegki ütleb, et Soomes on ta saanud selle mõne aasta jooksul niisugust praktikat, ta on näinud seal niisugusi haigeid ja niisugusi juhtumeid, mida Eestis esineb haruharva. Kahtlemata see on nii noh, ütleme kvalifikatsiooni tõstmise seisukohast ka pluss, aga need plussid-miinused tuleb tasakaalu panna ja, ja, ja leida selline mudel, selline tasakaalupunkt, et Eesti riik ei koolitaks ainult võõrastele häid spetsialiste, ise neist ilma jäädes, et siin tuleb leida tasakaalupunkt. Saatejuht: Mart Helme, suur aitäh teile selle vestluse eest. Jõudu, edu. Aitäh. Kõike head. Esimene stuudio sellega täna lõpetab.

Saatejuht: Teema on rüselusega lõppenud meeleavaldus Toompeal ja EKRE soovid Eesti riigijuhtimises. Saates on EKRE esimees Mart Helme. Kas te mõistate Indrek Tarandi öeldule järgnenud vägivalla hukka? Mart Helme: Tarandi tehtu tuleb hukka mõista. Enne tema lavale tungimist ei toimunud vägivalda. Saatejuht: Kas seda ei saa hukka mõista, et EKRE meeleavaldajad lükkasid Tarandi pikali ja lõid teda korduvalt jalaga? Mart Helme: Ei, seda ei saa hukka mõista. Ta ei andnud ära enda valdusesse vägivaldselt haaratud mikrofoni. Kogu intsidendi põhjustajaks on Indrek Tarand. Saatejuht: Meeleavaldajate vägivald on ju dokumenteeritud. Mart Helme: Mõistan hukka vägivalla, mille algatas Indrek Tarand. Saatejuht: Samal meeleavaldusel olid EKRE toetajad reeturite võllapuuga, millel rippus mikser, mis kujutas välisminister Sven Mikserit. Kuidas selle mõju tema lähedastele kommenteerite? Mart Helme: See on kunst. Saatejuht: Hukkamist sümboliseerivad pildid EKRE meeleavaldusel on kunst? Mart Helme: Rahvas väljendas oma pahameelt loominguliselt. Saatejuht: Kuidas kommenteerite viha ülesõhutamist välismaalaste suhtes, mis kulmineerus reaalselt Stroomi ranna intsidendiga? Mart Helme: On teil näiteid? Saatejuht: Põgenikega seotud jutlused. Mart Helme: See on väär tõlgendus. Rahvas on mures, et võib korduda nõukogudeaegne rahva väljavahetamine. Eestlased võivad muutuda Eestis vähemuseks. Saatejuht: Kõik valitsuserakonnad on massiimmigratsiooni vastu. Mille vastu te võitlete? Mart Helme: Selle vastu, et nad Marrakesh'i lepingu heaks kiitsid. Saatejuht: See ei sea riigile mitte ühtegi õiguslikku kohustust. Mart Helme: Marrakesh'i lepingule on sisuliselt olemas rakendusakt, mis näeb ette, et aastaks 2030 peavad ühinenud riigid selles sätestatu ellu viima. Saatejuht: Õiguskantsleri ja välisministri diplomaatide hinnangul ei kohusta Marrakesh'i leping Eestit muutma ühtegi seadust. Miks te valetate? Mart Helme: Olen näinud neid dokumente, mina ei valeta. Saatejuht: Teie poeg Martin Helme ütles riigikogus, et EKRE on valmis edasi eskaleerima. Kuidas? Mart Helme: Põhiseadusliku korra lammutamise vastast tegevust tuleb eskaleerida. Me tahame, et täidetaks Eesti vabariigi põhiseadust. Saatejuht: Eesti vabariigi põhiseadus ütleb muuhulgas, et kõik on seaduse ees võrdsed. Mart Helme: See ütleb ka seda, et põhiseadusliku korra lammutamisele on rahval kohustus vastu hakata. Saatejuht: Valitsus ei ole ühtegi seadust muutnud. Mart Helme: Tallinnasse on tekkinud viimase viie aastaga väga palju võõrpäritolu inimesi. Saatejuht: ELis on tõesti erinevate nahavärvidega inimesi. Kas tahaksite keelata vaba liikumist ELis? Mart Helme: Ei, me loome sõjaväestatud piirivalve. Saatejuht: See ei ole ju vaba liikumine. Mart Helme: Taani teeb seda mitu aastat. Saatejuht: See on suur erand. Mart Helme: Me tahame teada kes, miks ja kui kauaks siia tuleb. Juba praegu puudub siseministeeriumil ülevaade, kui palju on illegaalseid töötajaid ja järelikult tuleb seda kontrollida. Saatejuht: Kuidas ohjeldada seda hirmu, mida te tegelikult külvate? Mart Helme: Vaid meie vastu külvatakse hirmu. Meil on soov olla oma maal peremees. Saatejuht: EKRE Facebook'i grupis näidati täna pilti. Kas see oli probleemne? Mart Helme: See ei ole meie erakonna platvorm. Saatejuht: Seal on kuus EKRE liiget moderaatorid. Mart Helme: Sest sinna pandi materjale, mis olid meie meelest sobimatud. Selliste piltide ülespanijad visatakse kohe välja. Saatejuht: Pealtnägijas viidatud postitus oli seal nädalaid. Mart Helme: EKRE sõprade klubi on suletud. Te panete mulle sõnu suhu. Me oleme tuvastanud, et teiste erakondade liikmed tulevad sinna provotseerima. Me viskame nad välja. Saatejuht: Paneme sellele punkti. Milline on Teie unelmate Eesti? Mart Helme: Kus riigikeel on eesti keel, kus haridus on eestikeelne. Kus põhirahval on tööd, kus riik on territoriaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud. Maapiirkonnad on tühjad. Saatejuht: Kuidas te inimesed tagasi tooksite? Mart Helme: Tagasirändeagentuuridega. Aitame lahkunud inimestel uuesti Eestis kohaneda. Tuleb sisse viia regionaalsed maksuerisused. Tuleb tagada eestikeelne haridus. Saatejuht: Kõik parteid on teiega koostöö välistanud. Kas te näete edaspidi võimalikku koostööd Reformierakonnaga? Mart Helme: Kõik sõltub valimistulemustest. Saatejuht: Te ei välista koostööd kellegagi? Mart Helme: Sotsidega. Saatejuht: Kas tööjõu vaba liikumine jätkuvalt on mõistlik? Mart Helme: Me tahame sisse seada üliõpilasstipendiumid, mille eest saab finantseerida oma õppeperioodi, aga pärast seda oleks kohustus töötada riigi poolt pakutaval töökohal, kuni õppelaen on riigile tagasi teenitud. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-ekre-erakonna-esimees-mart-helme

Saatejuht: Tere tulemast kõigile, kes on tulnud arutelule, Saatejuht: kas eestlane usub õnnelikku perekonda. Minu nimi on Karmen Maikalu ja modereerin siis, siis seda vestlust siin. Te ise saate osaleda selles vestluses kohe üsna aktiivselt ja Saatejuht: kust selline teema tuleb? Saatejuht: Mina ise töötan psühholoogina ja pereterapeudina igapäevaselt ja puutun kokku siis, siis rohkem nende perekondadega, kes ei ole õnnelikud. Millegipärast õnnelikud inimesed ei taha väga psühholoogi juurde tulla või nad ei näe sellel põhjust. Et ja, ja see, mis, see, mis ma näen, on see, et väga paljud Eesti perekonnad on ikkagi päris sügavas kriisis ja päris hapras seisus. Väga palju on lahkuminekuid ja lahutusi. Väga palju on perevägivalda, rohkem kui, kui me seda arvata oskame või, või, või tahaksime arvata. Saatejuht: Väga paljud lapsed on õnnetusseisus. Saatejuht: Ja inimesed ei oska kuidagi koos elada või nad ei ole koos õnnelikud ja rahul. Väga paljud inimesed, nii lapsed kui täiskasvanud, tulevad teraapiasse või psühholoogi juurde ja, ja ütlevad, et ma ei ole rahul selle pereeluga, mis mul on. Et see ei ole päris see, mida ma tahaksin, aga ma ei oska ka midagi teistmoodi teha. Et Saatejuht: väga palju ma olen kohanud seda, et, et seda võetaksegi kui paratamatust. Üks inimene ütles mulle kunagi niimoodi, et, et aga mu vanaema ütles, et niimoodi elataksegi. Et mis seal siis ikka, et kõik elavad niimoodi. Ja mõnikord just nagu normaliseeritakse seda, et, et inimesed ei peagi oma pereelus õnnelikud olema ja pereelul on hoopis teistsugune eesmärk. Et ma vaatan, mõned juba raputavad pead selle peale, et kohe saate öelda, mida teie sellest arvate. Saatejuht: Ja me alustame niimoodi, et, et kõigepealt meie panelistid tutvustavad ennast. Ja igaüks, ma palun, et kui te ennast tutvustate, et, et siis te Saatejuht: räägite lühidalt ka sellest, et mida tähendab õnnelik perekond teie jaoks ja kuidas see teema teie jaoks üldse Saatejuht: kõlab või, või kuidas te suhtestute selle teemaga. Mida, mida see õnneliku perekonna teema teie jaoks tähendab? Ja, ja kui me oleme siin selle sissejuhatava osa lõpetanud, Saatejuht: siis iga panelist liigub ühe laua juurde. Meil on seal kaks lauda ja siin telgi, telgi all on meil kolm lauda. Ja, ja ma palun, et, et siis inimesed ka koguneksid siis vastavalt sellele, mida te olete kuulnud, mida panelistid oma seisukohalt räägivad. Et te siis kogunete ühe panelisti juurde sinna laua ümber ja te otsite koos vastust küsimusele, milline siis on üldse õnnelik perekond ja kuidas või mida peaks tegema, et neid õnneliku perekondi, õnnelikke perekondi oleks Eestis rohkem. Saatejuht: Te saate selleks aega umbes 10 või 15 minutit ja siis ma annan märku ja siis inimesed siis liiguvad teise laua juurde. Nii et meil on siis, me jõuame teha umbes kolm vahetust, nii et te valige välja siis kolm panelisti, kes teile kõige rohkem huvi pakuvad ja kelle mõtteid te tahate kuulda ja kellega koos te tahate arutleda siis selle üle, et. Mida peaks Eestis tegema, et neid rahulolevaid perekondi ja rahulolevaid inimesi oleks rohkem. Saatejuht: Ja pärast seda tulevad panelistid siia ette tagasi ja teevad kokkuvõtte sellest, nendest ideedest, mida siis teie olete ka seal laua taga nendele kaasa andnud. Mina käin vahepeal, vahepeal ringi ja uurin, kuidas teil läheb, võib-olla ma mõne käest küsin ka, sobib teile nii. Saatejuht: Nii, aga alustame siis siitsamast. Saatejuht: Urmas Viilma. Saatejuht: Tere tulemast. Urmas Viilma: Tere jah, mina olen luteri kiriku juht. Aga tänases kontekstis on oluline öelda, et ma olen ka, ka ju Urmas Viilma: poeg oma emale. Ma olen vend oma oma vennale, ma olen abikaasa oma oma naisele, ma olen isa oma tütrele. Ma olen päris mitmele Urmas Viilma: lapsele ka ristiisa. Ja kui nüüd sissejuhatuseks öelda, siis, siis ma olen tähele pannud, et vahel nagu abielu ja perekond muutuvad sünonüümideks. Aga minu enda jaoks on, on perekond märksa laiem mõiste, kui, kui nüüd lihtsalt isa, ema ja laps või lapsed. Ehk siis see, see perekond on, on laiem mõiste ja kui me räägime õnnelikust perekonnast, siis, siis tähendabki see seda, et, et kõikidel peab olema see ruum selles perekonnas olla õnnelik. Urmas Viilma: Võib-olla, mida ma tahan, ma saan rääkida oma kogemusest, oma lapsepõlve kogemusest, oma kodus, mis ei olnud kristlik kogu kodu. Ometigi ma olin seal väga õnnelik, kasvades üles kahe, kahe venna ja, ja, ja vanematega. Ja, ja ma olen ka täna õnnelik, Urmas Viilma: olles siis abielus ja ühe tütre isa. Urmas Viilma: Ma olen ise lähtunud sellest, Urmas Viilma: et Urmas Viilma: paarisuhe või abielu Urmas Viilma: ei erine minu meelest vanema ja lapse suhtest selle koha pealt, et me ju eeldame seda, et me kunagi ei ütle lahti oma lastest. Hoolimata sellest, millised probleemid nendega on. Urmas Viilma: Ma kasvatan praegu koos oma abikaasaga teismelist tütart ja, ja noh, kõik, kes on selle tee läbi käinud, kujutavad ette, mida see tähendab. Aga ma mitte kunagi ei kujuta ette, et ma nagu ütlen temast lahti, isegi kui ta nagu väga selgelt väljendab minuga vastast, minuga vastupidiseid seisukohti. Aga ma olen algusest peale, kui ma hakkasin mõtlema omaenda perekonna loomisele, võtnud täpselt sama seisukoha ka, et alates sellest, kui ma abiellun ja minu, minu abielu sõlmitakse. Või ma sõlmin oma abielu oma abikaasaga, siis altari ees tekib täpselt sama tugev side nagu lapse ja lapsevanema vahel, ka kahe abielu poole vahel. Mis ei ole andnud mulle kunagi varianti mõelda selle peale, aga mis oleks siis, kui meie suhel katkeks, mis oleks siis, kui me lahutaks, minu jaoks ei ole seda alternatiivi. Pole algusest peale olnud ja see on olnud minu teadlik valik, mis tähendab seda, et nii nagu ma oma lapsest ei saa lahti öelda kuidagi, sest ma armastan teda. Ei saa ma ka kuidagi oma abikaasast lahutada, sellepärast et, et see on täpselt samasugune vereside nüüd juba, kui ma olen abiellunud. Ja, ja sellepärast ma arvan, ja see on meie, meie ühine arusaam olnud algusest peale, me oleme need asjad teinud selgeks algusest peale, enne kui me abiellusime, ja, ja sellepärast ei ole see, need teemad kunagi laual ja võib-olla see on üks põhjus, miks me oleme endiselt õnnelikud, sest me püüame leida lahendused probleemidele ja, ja leppida ka teatud küsimustes erinevate arusaamadega, aga mitte loobuda armastamast. Urmas Viilma: Suur tänu, meie järgmine panelist on Triin Kapp, kes on, Saatejuht: Tutvustab ka ennast siis ise, jah. Tere, mina olen luteri kiriku vaimulik. Saatejuht: Minu meelest antud teemal on kaks märksõna, need on usaldus ja tänulikkus. Ma olen läbi aastate jõudnud järeldusele, et õnneliku elu saladus on tänulikkus. Kui me suudame olla tänulikud, siis me olemegi õnnelikud, et see on valik. Saatejuht: Probleem Saatejuht: on sellega, milleks on usaldus. Ma arvan, meie ühiskonnas, usaldus on terve ühiskonna alus tervikuna, mitte ainult terve perekonna alus, vaid ka terve riigi alus, panganduse alus, mille iganes. Kõige aluseks tegelikult on usaldus ja minu küsimus ongi, et kuidas me suudame hoida usalduslikke suhteid? Saatejuht: Kuidas seda panna päriselt elama? See on minu küsimus. Saatejuht: Aitäh, Priit Sibul. Priit Sibul: Aitäh, tere, mina olen Priit Sibul, Riigikogu liige. Priit Sibul: Poeg, Priit Sibul: väimees ka. Priit Sibul: Mul on, või meie peres on neli last. Priit Sibul: Me abiellusime, möödunud laupäeval sai seitse aastat meie Priit Sibul: abielust. Priit Sibul: Pidi olema mingi sihuke kriiside aeg nüüd ees ootama meid jah. Ja ma loodan, et neid ei tule. Priit Sibul: Ma arvan, et Priit Sibul: abielu või, või terve pere saab olla terves ühiskonnas, et meil ei ole võimalik neid asju kuidagi omavahel lahutada. Priit Sibul: See, millest Karmen alustas, et ta tegeleb Priit Sibul: katkiste perekondadega ja need, kus asjad ei ole nii hästi. Lihtsalt kui ma vaatan nii-öelda ühiskonda, siis mulle tundub, et, et rohkem ongi kuulda kahjuks Priit Sibul: nendest probleemidest ja keerulistest olukordadest ja, ja vähem me kuidagimoodi ühiskonnas räägime nendest, millest täna siin ehk, ehk õnnelikest perekondadest ja nendest, kellel on kõigil hästi. Et eile õhtul ka, kui ma sõitsin Lõuna-Eestisse, siis oli taaskord see Vikerraadios kordussaade pereprobleemidest ja lahku läinud vanematest ja sellest, kuidas siis seal lapsi kasvatada. Kui ma mõtlen selle peale, et, et Sotsiaalministeeriumis ma ei mäleta taasiseseisvumisajast vist nüüd, nüüd möödunud aastal oli, kui ma õigesti mäletan, esimene kampaania kus räägiti nii-öelda perekonnast ja seal ka rohkem nii-öelda Priit Sibul: isaga koos kasvamisest. Ehk mitte tervest perekonnast ja, ja nii-öelda nendest positiivsetest asjadest, vaid koos isaga kasvamisest ja sellest isapuhkusest, aga, aga ma no ma ei julge päriselt lõpuni väita, aga ma kardan, et see võib olla ainumas kampaania, mida on tehtud nii-öelda pigem positiivse ja terve perekonna kontekstis. Et ülejäänud kohtades me näeme siiski, kus, Priit Sibul: kus avalikest vahenditest tegeletakse äärmustega ja nende propageerimisega. Ja, ja ma arvan, et see on see, mida me saame ja peame tegema, et positiivsete eeskujudega tegelema ja rääkima ka nendest asjadest kui, või nendest peredest, kus asjad on hästi, aitäh. Saatejuht: Suur tänu, Dagmar Lamp, Postimehest. Tere, mina olen siis väga valjuhäälne, nagu ma aru saan. Dagmar Lamp, Postimehe ajakirjanik, sõbranna.ee, nimelise portaali toimetaja. Lisaks ma vean sihukest podcast'i nagu naistejutud, mida võite kõik homme kuulama tulla, Postimehe telki. Saatejuht: Väga palju käis siin eelkõnelejate jutust läbi sõna abielu. Kaks korda lahutanud inimesena ma arvan, et tegelikult Saatejuht: ei pea olema just abielu perekonna alus. Nii et, et ma usun, et õnnelik võib olla inimene hoolimata oma suhtestaatusest ja inimene peakski olema õnnelik igas oma elufaasis siis. Et õnn võiks olla selline nagu inglise keeles on see väljend, baseline. Saatejuht: Et selge, et elu käib meil vahel üles-alla, aga, aga et kõik on väärt parimat võimalikku elu ja kõik peaksid püüdlema selle poole, et olla parimad võimalikud versioonid iseendast. Ja, ja öeldakse ka hästi palju seda, et perekonda ei saa valida või sugulasi ei saa valida. Sellele ma tahaks ka vastu vaielda, sellepärast et mina olen praeguseks suutnud end ümbritseda Saatejuht: inimestega, keda ma pean oma perekonnaks. Kes, keda, kellega mind siis ei seo ilmtingimata veri või mingid ametlikud dokumendid. Aga nagu siin Karmen viskaski nalja, et ühe naisega käin sünnitamas, teine, teine naine on tööabikaasa, kelle ma siia kaasa võtsin, et mul on näiteks jah, väga palju sihukseid lähedasi, sõpru. Saatejuht: Sõbrannal olin just sünnituspartneriks ja ma tunnen küll, et tema on ka osa minu sihukesest laiendatud pereringist, nii et, et vaatame, tulge minuga ka jutustama, et äkki teil on mulle vastu vaielda, nii et vaatame, kuhu me jõuame. Saatejuht: Suur tänu ja meie viimane panelist, Kaia Kaps, Tafur Rester. Tere minu poolt samuti. Väga suur rõõm on siin koos teiega arutada minu jaoks ääretult olulisi teemasid, südameteemad, nii spetsialistina kui inimesena. Saatejuht: Mina oma taustalt olen pereterapeut, aga olen fokusseerinud pigem siis paarisuhtele. Ehk siis ma olen ka paarisuhteterapeut ja oma igapäevases töös ma olen kogenud väga palju seda, mida, millest Karmen juba siin eelnevalt rääkis, nii et ma ei hakka sellest, Saatejuht: seda nagu üle rääkima. Küll aga ma mõtlesin tuua siia sisse ka ühe isikliku dimensiooni ja siis natukene mõtisklusi, kuhu siis see tänane paarisuhe või abielu liikunud on või, või isegi kulgemas või liikumas on. Saatejuht: Oli mul niisugune isiklik lugu siin, et tulen mina siia sellele üritusele ja näen siin ees enda kahte last. Meil on selline tore suur kärgpere, ma ei saa nüüd öelda, kas see on õnnelik värk, kärgpere, aga nemad olid siin koos oma isaga, nende bioloogilise isaga ja mina liikusin siia koos siis nende kasuisaga. Ja, ja siis nad olid üllatunud, et oi emme, mida sina siin teed ja siis ma märkasin, et ma ei olnudki seletanud neile ja võib-olla me oleksime võinud lapsed teises kohas üle anda või teisel moel, kui me oleksime omavahel natukene paremini kommunikeerunud. Aga siin me kohtusime ja siis me kallistasime, siis nad liikusid oma bioloogilise isaga, enda, omalt, enda, enda teed. Ja, ja mina jäin siia pereasju ajama. Ma ei oska öelda. Saatejuht: Ja ma ei taha ka kommenteerida, ma ei taha anda hinnanguid, aga selline tore kogemus oli. Nüüd, kui ma lugesin ja vaatasin seda teksti, mis siin siis Karmeni poolt koostatud oli või ka selle meeskonna poolt ja mulle märkas, tärkas silmi üks küsimus, kui vana on niinimetatud traditsiooniline abielu? Esimese hetkel ma mõtlesin, et mis küsimus see niisugune on. Aga siis ma, ma hakkasin selle üle sügavalt mõtisklema ja, ja leidsin ka kohe vastuse sellele, ma annan selle enda poolt. Niinimetatud traditsiooniline abielu, nagu me sellest täna aru saame siin lääne kultuuriruumis, on tegelikult üsna hiline. Kusagil noh, saja-kahesaja aasta vanune. Enne seda oli ka meie kultuuriruumis siin, meie alal, siin Euroopas, pigem korralduslikud abielud, korraldatud abielud. Saatejuht: See tähendab seda, et meil ei olnudki oma valikut, kellega me abiellume ja kui me läksime enda südameteed mööda, siis väga sageli me olime kogukonnast välja heidetud. Saatejuht: Neid lugusid ma tean, elades täna ka, ka siis Ühendkuningriikides, siis seal räägitakse veel vägagi neid lugusid, kus veel 80 aastat tagasi südamesunnil abiellutud. Saatejuht: Inim, abiellunud inimesed pidid lahkuma sellest kogukonnast, pidid täiesti uut elu alustama, täiesti uue identiteedi all, kusagil suurlinnas. Nüüd, Saatejuht: aga õnneks meie täna siin saame kõik abielluda oma südamesunnil. Me saame ise teha oma valikud, me saame ise ära tunda selle inimese, me saame ise minna suhtesse nii, et me tunneme, et meil kõhus liblikad lendavad ja me tunneme seda imelist helinat oma kõrvus. Aga suur šokk on tänapäeva ühiskonnas selle koha pealt, et pisut aega me oleme selles õnnelikus seisundis ja siis hakkab kõik lahtuma. Saatejuht: See tähendab seda, et me avastame üllatusega, et see inimene ei olegi täpselt see, kelleks me teda pidasime. See inimene ei olegi täpselt meiega ühtemoodi, meiega sarnane. See inimene on täiesti teistsugune, tal on enda vajadused, Saatejuht: tal on enda tahtmised, ta ei täida minu vajadusi. Täielik pettumus. Saatejuht: Mis me sellega siis peale hakkame, eks me siis otsime järgmist inimest, seda õiget oma ellu, eks ole. Saatejuht: Nii kaua otsime, kuni me selle õige leiame. Saatejuht: Ma võiks öelda enda poolt spetsialisti vaatenurgast vaadatuna, et need valikud, mida me niimoodi südamesunnil teeme, on siiski suhteliselt impulsiivsed. Ja ehk nad on siiski suhteliselt palju mõjutatud meie vanema aju osapoolt. Ja me võime tänasel päeval ju küsida tegelikult seda, et kas see üldse on meie asi, kuidas siis lähtuvalt meie valikutest tunnevad ennast inimesed meie ümber? Kas me peaksime üldse hoolima ja muretsema selle pärast, kuidas siis meie lapsed tegelikult ennast tunnevad? Et meie läheme ju liikvele südamesunnil, meie teeme neid ilusaid ja kauneid valikuid. Saatejuht: Sest me elame siin ju ainult üks kord, nii nagu me tahame uskuda. Saatejuht: Sellised mõtted minu poolt täna, praeguseks. Saatejuht: Suur tänu. Saatejuht: Nüüd Saatejuht: olete kuulnud kõikide osalejate esialgseid mõtteid. Saatejuht: Ja osalejad lähevad nüüd oma laudade juurde. Saatejuht: Dagmar Lamp, Postimehe ajakirjanik on siin tagumises lauas. Saatejuht: Kaia Kaps, ta Forrester, baariterapeut, kuhu sa panid oma koti? Ahah, Saatejuht: ahah. Saatejuht: Nii Kaia Kaps, ta Forrester, baariterapeut on siin keskmises lauas ja me teeme nii, et me paneme daamid kõik siia, siia telki ja härrased siis lähevad sinna põõsa alla, ma loodan, et see ei kõla kuidagi kehvasti. Et ja, ja Triin Käpp, vaimulik, naisvaimulik. Olete te kunagi rääkinud mõne naisvaimulikuga? Saatejuht: On seal äärmises lauas. Jah. Nii, peapiiskop Urmas Viilma, Saatejuht: meesvaimulik. Saatejuht: Ja, olete te kunagi rääkinud nii tähtsa meesvaimulikuga? Läheb, istub sinna tagumisse lauda. Ja poliitik, riigikogu liige Priit Sibul, kas te olete kunagi rääkinud mõne riigikogu liikmega? Täitsa niimoodi silmast silma, tuleb, istub siia ette lauda, et teil oleks kohe hea teda kätte saada. Nii et palun minge nendele laudade juurde, te saate võtta siit veel toole. Ja Saatejuht: 10 15 minutit esimeseks vestluseks ja siis vahetame. Saatejuht: Ja, ja te iga laua peal on suured paberid ja te mõtisklete siis koos selle üle, milline on üks õnnelik perekond ja mida võiks teha, et Eestis oleks rohkem õnnelikke perekondi. Kas siis riigi tasandil või inimese enda tasandil, kui teil on mingisuguseid mõtteid lisada sellele, mida siin eelkõnelejad juba rääkisid, siis, siis võite, võite seda teha. Me kogume need ideed ja ettepanekud kokku. Kes ei soovi osaleda vestluses, siis te saate istuda siin. Saatejuht: Aga parem on, kui, kui te lähete kuskile, kuskile laua juurde. Saatejuht: Nii ja läheme siis kokkuvõtete tegemise juurde. Saatejuht: Siin ees on istumas peapiiskop Urmas Viilma, Saatejuht: poliitik ja riigikogu liige Priit Sibul, Saatejuht: naisvaimulik Triin Käpp, Saatejuht: Postimehe ajakirjanik Dagmar Lamp Saatejuht: ja paarisuhteterapeut-Kaia Kaps ta Forester. Saatejuht: Nemad on nüüd viimase tunni aja jooksul vestelnud paljude inimestega sel teemal, et milline on üks õnnelik perekond ja mida teha, et Eestis oleks rohkem neid õnnelikke perekondi ja kohe hakkame kuulama siis nende kokkuvõtteid. Ja kui siis on küsimusi jooksvalt mõnele panelistile, siis andke käega märku, ma jooksen mikrofoniga ja saate kohe küsida ka. Saatejuht: Ma Urmas Viilma: Arvan, et vist kõigil oli lõpuks kolm rühma kujunes välja, vähemalt meil kujunes kolm rühma välja ja võib-olla oleks pidanud jääma üks viis minutit selleks, et ma oleks saanud enda jaoks nagu kokku tõmmata. Praegu ei, ei ole muud, ei jää üle, kui, kui ma tegelikult refereerin iga rühma Urmas Viilma: selliseid märksõnu, kuhu me välja jõudsime. Esimene rühm oli meil selline lähteülesanne siia kirja pandud, õnnelik perekond, ehk siis millised peavad olema need, Urmas Viilma: need eeldused Urmas Viilma: siis, et perekond oleks õnnelik. Urmas Viilma: Tunnistan, et me peaaegu kõikides rühmades jõudsime ikkagi praktiliselt paari suhte juurde, et mitte nii-öelda perekond laiemalt, vaid ikkagi paar. Urmas Viilma: Sarnased väärtused, mida vastastikku aktsepteeritakse. Urmas Viilma: Oskus leida kompromisse probleemide lahendamisel. Urmas Viilma: Ühine visioon või maailmavaade, meil oli seisukoht, et õnn on võimalik ainult siis, kui mõlemad usuvad Jumalasse või vähemalt sellesse kõrgemasse isikusse. Ja, ja, ja siis tegelikult leiti, et tõenäoliselt on õnnelik inimesi ka teiste hulgas, kes ei usu Jumalasse. Aga et keeruline on siis, kui, kui üks usub ja teine ei usu, siis, siis on eriline oskus see, kui suudetakse üksteisest lugu pidada ja arvamustest ja väärtustest, isegi kui need on täiesti erinevad, lugu pidada. Oskus andestada, see tuli ka teistes rühmades välja. Urmas Viilma: Perekonnas elamine nõnda, et, et igalühel on oma, oma roll selles konkreetses peres Urmas Viilma: teada. Urmas Viilma: Ja rolli all konkreetne arvamuse esitaja ütles, et mees peab olema ikka mees ja naine ikka naine, ehk siis mehe roll ja naise roll väga selgelt. Nii, see on esimese Urmas Viilma: grupi Urmas Viilma: kohta, teine grupp alustas sisuliselt samasuguse Urmas Viilma: lähteülesandega. Aga kuna siis Karmen vahepeal lõikas vahele, mis see lähteülesanne on ja siis ta kõlas niimoodi, et kas õnnelik perekond on üldse võimalik? Aga me ikkagi ei, ei hakanud arutama seda, kas ta on võimalik, vaid ikkagi jõudsime samasse kohta, et, et õnnelik suhe tähendab tööd või vaeva nägemist. Urmas Viilma: Peab olema mõistmine, peab olema lugupidamine. Tuleb otsida ühisosa ja pigem sellest lähtuda, mitte kogu aeg erinevusi rõhutada. Tuleb anda, vabadus peab olema, austus. Urmas Viilma: Veel kord tulid välja, et usulised või maailmavaatelises tõekspidamised võiksid olla ühised või see teeb asja kergemaks. Urmas Viilma: Öeldi ka, et isiksused võiks olla sarnasused. Noh, seal oli teema, et kas introvert ja ekstravert saavad Urmas Viilma: koos olla, valmidus ise muutuda, mitte niivõrd muuta teist, suutlikkus kohaneda ka teisega. Urmas Viilma: Usk õnnelikku perekonda ehk siis, et eeldus on juba see, et me usume, et meie pereelu on õnnelik ja küllap ta siis ka kujuneb selliseks. Ja ma ei tea, kui pikalt ma rääkida saan, aga kolmas grupp. Urmas Viilma: Siin on ka kenasti märk või laused lausa kirja pandud, mitte karta raskusi, see ühendab peret. Ehk siis arutasime selle üle, et kas, kas õnn kestab esimeste raskusteni või on osa õnnest perekonnas ka see, et ühiselt raskused ületatakse ja nendele ühiselt vastu minnakse. Abielu alguses või suhte alguses kokku leppida, mis peab juhtuma, et abielu lahutatakse või pigem siis pöörduda positiivseks, et otsustatakse, et ükskõik, mis juhtub, meie abielu ei lahuta. Urmas Viilma: Teadvustada, et kooselu võib sisaldada ka tagasilööke, mitte kiirustada seksuaalsuhetega saada enne sisuliselt lähedaseks, Urmas Viilma: sest ajapikku seksuaalsus, inimese seksuaalsus muutub ja, ja, ja muud asjad muutuvad Urmas Viilma: suhetes olulisemaks. Suhe nõuab vastastikust pingutamist ja panustamist ja muidugi andestamine, kui on olnud eksimisi. Urmas Viilma: Sest me kõik oleme ekslikud ja pere on õnnelik, kui on tööd ja leiba, ma tõdeti seda, et põhilised probleemid või ühed esimesed probleemid hakkavad tulema siis, kui raha üle vaieldakse või toimetulek on või puudus on peres. Urmas Viilma: Siis, siis tekivad ka probleemid ja kõige viimane lause, mis ma siia kirja panin, enne kui me laiali läksime, oli, oli ühe, ühe meie grupi liikme tõdemus, et oluline on ka teada, kus on see koht, kus antakse nõu ja abi ja, ja vastuseid, kui tekivad probleemid. Aitäh Urmas, kui sa nüüd, ära, ära anna veel ära, et Urmas Viilma: kui sa nüüd kuulasid Saatejuht: Neid inimesi, kes sinu lauas käisid, et ja, ja sa nüüd mõtled selle üle, et, et oskad, oskad sa öelda ühe asja näiteks, et mida mingisuguse nõuande. Mida siis võiks teha, et inimesed oleksid oma perekondades õnnelikumad? Urmas Viilma: Mul oli tunne, et kui ma nüüd kolme gruppi, võimalik, et ma ei vasta su küsimusele, aga kolme gruppi mõtlen, siis, siis natuke nagu oli kahte tüüpi lähenemist. Üks oli selline, et, et kui Urmas Viilma: näha vaeva ja teha tööd, siis tuleb ka armastus, ehk siis on võimalik suhe, hoid, suhet hoida ja päästa, kui näha vaeva. Ehk siis see on meie inimeste endi teha, meie endi teha, et me saame selle suhte korda või, või sealt edasi. Ja oli teist tüüpi lähenemisi, kus, kus oli pigem see, et kui ei sobi, siis tuleb, siis ei sobi. Et, et see oli võib-olla see selline erinevus. Kui sa nüüd minu käest küsid, siis mina olen selle esimest tüüpi inimene, kes ütleb, et, et tuleb vaeva näha. Ehk siis kui teed tööd, siis tuleb ka armastus. Tammsaaret tsiteerides ehk siis ja, ja ma olen ka seda seisukoha, sellel seisukohal, et, et tahe armastada, noh, see on ka üleüldine kristlik mõõde, tahe armastada on, on paljuski ikkagi minust endast kinni. See on nagu minu otsuse küsimus, nagu, nagu otsus armastada oma abikaasat kuni surmani. Saatejuht: Suur tänu, peapiiskop Urmas Viilma. Läheme edasi poliitikutega. Priit Sibul. Priit Sibul: Aitäh. No kuna teemad olid ju samad, eks ju, ja, ja ma arvan, muist inimesigi oli samad, ma vaatasin, et kõik ei pelganud mind, osad tulid Urmase juurest ja osad läksid sinna. Siis me küll püüdsime minu lauas rääkida veidi rohkem võib-olla nii-öelda sellest, Priit Sibul: et mida teha ühiskondlikul tasandil või ja, ja rõhutaks sõna püüdsime, sest lõpuks me jõudsime ikka sinna, et kõik hakkab ikkagi inimestest pihta. Et, et oleks õnnelik perekond ja, ja sealt peale ka õnnelik ühiskond, et ega neid kuidagi lahutada väga ei õnnestunud, aga, aga nii nagu minu sissejuhatavast sõnavõtust, siis me jõudsime ikkagi ka sinnasamma, et oleks vaja meil rohkem neid positiivseid eeskujusid ja teemasid ühiskonnas käsitleda. Priit Sibul: Ja, ja see nii nagu ka perekondlikul tasandil, samamoodi ühiskondlikul tasandil, et selleks, et ennast hästi tunda ja, ja, ja, ja oleksime õnnelikud, on vaja arvestada partneritega, siis abikaasaga, lastega, töökaaslastega, et, et eks see on nagu kõige alus. Ja nii nagu Urmas viitas, et, et kindlasti küsimus, et kui need kriisid ja probleemid tekivad, et meil oleks olemas need kohad ja ka võimalused, et, et seda nõustamist ja toetamist saada, eks ju. Mina ise olen ka prepis käinud ja, ja, Priit Sibul: ja ma mõtlen, ma tõenäoliselt osalesin ka siis, kui Priit Sibul: kas. Saatejuht: Inimesed ei tea, mis on prep. Aga sa ise pärast ütled. Ütle ikka kohe praegu, muidu jääb inimestel segadus. Priit Sibul: Mina käisin seal paarisuhte nii-öelda koolitusel, eks ju, mis on konkreetne metoodika, mis tuleneb usast ja põhineb nihuke kristlikul taustal ja arusaamisel. Noh, ennekõike eks ju, et aga selleks, et, et uskuda ja abi saada, ei pea otseselt nii-öelda uskuma jumalat, aga parem oleks, sest siis on, on võimalik maailmas paremini asjadest aru saada ja hakkama saada. Hea hoolivus, Priit Sibul: mitte nõuda, vaid panustada ja kuulata. Jõudsime sinna, nii nagu ühiskondlik-perekondlik tasandil, et, et me ju teame, et kõige keerulisemad hetked, kas neljakümnendad, mis iganes, et need alati ühendavad, muudavad meid tugevamaks, et. Et mitte ma ei, ei, ei taha ja ei kutsu teid kriise perekondades looma selleks, et õnnelikumaks saada, aga, aga tegelikkuses on ikkagi niiviisi, et kui me raskused eeskujus üle elame, siis me muutume koos tugevamaks. Ja siis teadvustada ja harida Priit Sibul: inimesi, et, et see perekond on osa nii-öelda tervest ühiskonnast. Mida ma siis mõtlen, noh, et korra sissejuhatavas ka mainisin, et noh, kas, kui, kui me räägime nüüd nii-öelda perekonnast ja lastest, et kas need on meie omad või meie omad selles mõttes, et vanemate omad või nad on laiemalt ühiskonnas. Ja mida ma siis mõtlen, noh kõige lihtsamad näited on, on võib-olla kaupluses, et, et kui palju me ühiskonnas täna oleme valmis selleks, et kui me seisame poes järjekorras, on poodnik on ilusti viimasele, enne nii-öelda kassa maksmist sinna need nätsud ja kommid pannud ja siis meil on need kolmeaastased ja kes on juba maitsnud elus kord kommi. Ja siis kuidas kõik sind vaatavad, et sa ei saa ju nendega hakkama, näed, oled siin soetanud ja võib-olla on veel abikaasa rase ka ja tahate veel saada, aga ei saa nendegagi õieti hakkama. Selle asemel, et lasta perekond läbi, kellel lapsed karjuvad või hüsteeriliselt sellili põrandal kommi nõuavad. Priit Sibul: Või, või siis need niinimetatud perepiletid, et ka Priit Sibul: siis kui meil oli kolm last, eks ju, ja käisime seal kusagil spaas, et siis perepilet oli kaks vanemat ja kaks last, et ma täpselt ei saanud aru, mis ma selle kolmandaga siis peale hakkan. Et kas ta kuulub perekonda või ei kuulu, aga tollest spaa jaoks tol hetkel ei kuulunud. Noh, see mõned trendid õnneks on nagu muutumas positiivses mõttes, aga see on minu arust nagu noh, kõige rohkem see küsimus, et, et kuivõrd me ühiskonnas tajume, et kas see on nagu teie ja teie pere probleem või see on nagu meil, meil ühine arusaam ja see. Noh, ma arvan, küsimus sellest, kas meil on lasterikkaid peresid, nii et, et see suhtumine, et ma tunnetan ühiskonnas tuge või, või tegelikkuses ei tunneta, et pean nii-öelda, et see on, see on minu rist, mida kanda ja siis nii hästi või halvasti, kui ma sellega hakkama saan. Priit Sibul: Urmas juba korra mainis, aga siin ka keegi viitas, et, et noh, puudust ei tohi olla ja peeti enne kõike silmas rahalist puudust ja öeldi, et mõneti tõenäoliselt sihuke krooniline rahapuudus on isegi, isegi hullem kui, kui alkoholism. Priit Sibul: Et oleks töö kodus või kodumaal olemas, et, et pered saaksid koos olla. Noh, ja siis jõudsime jah, koolis õpetatavate väärtuste ja töökasvatuse juurde ja jõudsime ka selleni, et, et, et noh Priit Sibul: küsimus on nii-öelda selles individualismis või, või selles, et, et mina tahan, et ülevalpool jõudsin, et on, on noh, nii-öelda ennekõike. Priit Sibul: Arvestamine teistega, aga, aga oli ka nii-öelda inimesi, kes ütlesid, selgelt on võimalik õnnelikuks õppida või saada nii-öelda kui, kui püüelda selle poole, et et ka üheskoos, et, et üks võimalik on, võimalus on alati enda tagauks kinni lüüa ja otsida uut ja paremat ja õnnelikumat suhet perekonda või võimalust ja teine variant on siiski koos omavahel läbi rääkides ja koos tööd tehes sinnamaale jõuda. Ja tuumpereisid vaja nii-öelda, et nad oleksid meil nähtavale olemas ja, ja seesama meeste rollide teema, et, et mees olgu mees ja, ja noh tööelu korraldamine ja perekond oli siin näiteid, eks ju, nendest ma ei tea, jõulupidudest, et kui sa oled pereinimene, et kuhu sa siis. Töö, kui töö juures korraldatakse jõulupidu, et kuhu sa need lapsed paned endal selleks ajaks, kui õhtul minnakse napsu võtma või nii edasi, et, et me veel liiga palju ei, ei mõtle sellele, et et ei ole ainult need inimesed, kes karjäärile mõtlevad ja, ja, ja toimetavad, et on, on ka neid, kelle jaoks on lasted ja, ja siis. Jah, et, et, et õnnelikud oleme siis, kui kui, kui lapsed saaksid oma hobide ja, ja võimalustega tegeleda, et nii-öelda see aineline värk, et kas see peab olema ainult perekonda või, või perekonna kanda või võiks olla see laiem, et et see on niisugune lühike kokkuvõte nendest aruteludest, mis meie lauas olid, aitäh. Saatejuht: Ütle üks asi, mida sina nüüd riigikogu liikmena poliitikuna arvad, et mida me riigi tasandil peaksime kõige esimesena ära tegema. Priit Sibul: Ma jään oma sissejuhatuse juurde, et me peame neid positiivseid Priit Sibul: peresid ja kaasusi rohkem kajastama ja näitama. Saatejuht: Ja ütle üks asi, sa ütlesid, et sa käisid oma naisega koos prepkoolitusel, ütle üks asi, mida te sealt õppisite, mis oli teile kasulik? Priit Sibul: No me saime ikka teineteisest väga palju rohkem teada, kui me enne seda teadsime. Priit Sibul: Ja see, mis, mis oli kõige minu jaoks kõige üllatavam, eks, et kui ma, ma, ma isegi ei mäleta, kas see oli prepis või imagos, kui keegi ütles mulle, et minu naine, et, et inimene valib omale abikaasa oma vanemate sarnase. Priit Sibul: Suur tänu, Priit Priit Sibul: Sibul, Priit Sibul: läheme Saatejuht: Edasi, vaimulik Triin Käpp. Ja ma kohe Priidule ütleks taustaks, et näiteks minu vennalaine on täpselt minu nägu. Et aga ma ei tea, kuidas see küll juhtunud on. Meid aetakse sassi sageli. Et ja lisaks selle sinu poe näite peale ma mõtlesin kohe kommenteeriks, et huvitav, et no millal nagu just see ühiskond jõuab nagu vastutuseni ka, et noh, et neid komme ei pandaks sinna. Ma saan aru, et see on väga kasulik loomulikult, sest et äkki mõni vanem annab ju alla teatavasti, aga äkki oleks ka üks lahendus, et neid komme ei pandakski sinna. Aga mul on kaks see pool lehekülge mõtteid, ma mõtlen, ma toon välja mõned sihuksed põnevamad, sest eks paljusid asju olid samad. Et üks muidugi oli küsimus õnn versus õnnelikkus, mis haagib teemaga mina versus meie. Et sageli me küsime, et minu õnn või siis meie õnnelikkus. Et kui me ajame taga enda õnne, siis võib õnnelikkus ka ära kaduda. Ja samamoodi see, et kas ma sean esiplaanile iseenda või oma perekonna, on sageli küsimus. Saatejuht: Siis üks huvitav teema, kuhu, mida tahaks kohe edasi uurida, tekkis meil mõttest teemal erinevad põlvkonnad. Ja uuringud näitavad, et praegu siis täiskasvanu ikka jõudnud Z-põlvkond on teistsugune just selles mõttes, et nad ei pühendu tööalaselt ühele tööle. Et mis neid haarab, on selline vaheldus. Paari aasta pärast vahetatakse tööd, et see on normaalne, see on normaalsus, et minnakse, uuritakse uut. Kuidas see mõjutab meie peresuhteid? Et kui tööelus see on normaalsus, siis kas kuidagimoodi võiks olla ka pereelu normaalsus? Me jõudsime küll järeldusele, et siin on erinevus, et materiaalsus versus vaimsus, et tegelikult vaimsuses me võiksime minna ühte liini pidi, samas kui materiaalsus toob erinevaid liine. Aga ma arvan, et see on üks teema, mida jah, mina mõtlen siit küll edasi. Saatejuht: Ja siis meil tekkis huvitav küsimus, et mis on rentaabel või, et ja küsimus ka, et mis on mugav. Et kas abikaasat või elukaaslast vahetada on mugav, sest et noh, mul ei ole selle inimesega enam mugav olla, et siis äkki oleks jälle mugav ära vahetada, eks ju. Noh, okei, tegelikult mul on üks hea sõber, ka juba pikalt abielus olnud, kolme lapse isa, kes ütleb, noh, ütleme mingi suvalise Katri naine, oletame, et on tema naise nimi, et, et noh, tead ma ei viitsi. Et noh, varsti mul on uus Katri kodus, et ei ole nagu mõtet. Et küsimus on jah, ka selles, et palju me oleme nõus oma mugavustsoonist tegelikult välja astuma selleks, et meil tegelikult pikaajaliselt oleks mugav olla. Saatejuht: Ja siis oli üks väga huvitav teema, oli vaba aeg. Mis asi on vaba aeg? Et siin olid näide selles, et uurimused näitavad, et mida rohkem on vaba aega, seda rohkem on depressiooni. Et ja kas on noh vaba aeg üldse sihukese tänapäevase maailma uus nähe, et mida sellega peale hakatakse? Et mõned head mõtted olid, et tegelikult tuleks metsa kolida ja, ja maja võtta endale või osta, et siis ei ole vaba aega, ei ole probleemi. Aga just, et see vaba aja nagu tähendusrikas sisustamine perekondlikult, et just see koostegemine ja tegemine koos igapäevaseid vajalikke asju. Et sellepärast see maja ja mets, et seal on alati igapäevaseid vajalikke asju teha. Et see kindlasti aitaks kaasa sellisele ühisele toimimisele. Ja kõige noorem inimene, ma pakun, kes meil seltskonnas oli, ütles ka, et ka tema tahaks seda, et rohkem ikkagi põlvkonnad omavahel suhtleksid, et ka vanemad tunneksid huvi, mida noored teevad ja oleks sellist koosolemist. Mis mul oli heaks punktiks, minu enda lapsed tulevad homme siia, et ma siis veedan nendega homme koos aega. Aitäh. Saatejuht: Mida võiks teha, et põlvkonnad rohkem saaksid suhelda omavahel? Saatejuht: Ma arvan, et on vaja positiivseid, noh see juba käis läbi positiivseid eeskujusid tegelikult, et meil oleks neid eeskujusid, näiteks kuidas, kuidas see toimib. Et sageli me ju ei oska, ema oli kogu aeg tööl, isa oli kogu aeg garaažis, on ju. Et mina ise olen leidnud ühiskonnast ühe abielupaari, kes on minule eeskujuks. Kahjuks Saatejuht: selle abielupaar üks pool on nüüdseks lahkunud. Aga, aga see tunne, et mul on keegi, kellele, kellel ma võin olla eeskujuks, annab mulle tuge, et olla kunagi kellelegi teisele eeskujuks. Saatejuht: Aitäh. Postimehe ajakirjanik Dagmar Laug, mida teie rääkisite? Nii, mul on hea meel, tõdeda, et ma natuke kartsin siin alguses kuulates, et äkki tõesti nüüd kõikides laudades räägiti, räägiti sama juttu, aga vist ikka päris nii ei olnud. Mina haarasin kinni, mulle väga meeldis Urmas, sul oli väga ilus mõte, väga hindan teie abielu mudelit siis või kuidas seda öelda või seda. Saatejuht: Et te otsustasite, et nüüd on see vereside sisuliselt. Aga mul kohe tekkis siin küsimusi, et kuidas ikkagi siis teada, kaua peab valima, kuidas valida. Et, et väga tore oleks tõesti teha see otsus ja olla väga kindlalt sammuda niimoodi käe, käsikäes elu, elu läbi elu. Aga et kaua siis noh, sa ei tea ju seda inimest, sa ei tea, ta pole teinud läbi kõiki eluraskusi veel ja, ja nii edasi. Nii et siis me hakkasime selle üle arutlema ja saime väga Saatejuht: ilusate asjadeni, jõudsime minu meelest, et, et üks probleem, mis minu meelest on, mida ka meedia väga palju on kindlasti tekitanud sellist suhtumist, et kuskil on olemas see õige. Kes siis vastab kõikidele asjadele, mida sa nõuad või tahad oma ellu, et ta on nii su hingesugulane, Saatejuht: parim sõber, suurepärane voodipartner, hea, ma ei tea, finantsiliselt kindlustatud ja kõik need asjad, hea isa või ema. Ja et sa paned talle hullult palju ootusi, sul on pikk-pikk nimekiri kõikidest asjadest, mis, mis peaks selles partneris olema. Ja, ja siis paratamatult tekib see hetk, kus ootused ei täitu. Ja, ja väga-väga kenasti või noh, ühesõnaga, et me jõudsime nagu selle mõtteni, et tegelikult, et palju rohkem on suhetes nagu murekoht see, et mitte, et see, et keegi teeks midagi õudset ja koledat, vaid et ootused ei täitu ja on sihuke pidev pettumustunne, mis siis võib olla lõpuks ruineeriv. Saatejuht: Aga ka leidsime, et võib-olla siis minnakse liiga kergelt sisse, liiga kergelt välja ja lõpuks jõudsin mina siin ka selle tõdemuseni, et mulle tundub, et, et kui ma vaatan ümberringi, siis inimesed ei ole ka seda, et liiga kergelt sisse, liiga kergelt välja, aga lepitakse liiga, Saatejuht: liiga lihtsalt. Saatejuht: Kuidas siis öelda, võib-olla ohvriroll käis sihuke sõna läbi, et lepitakse liiga, lihtsalt ohvrirolliga. Saatejuht: Et kui tegelikult saaks muuta, ma ei tea, alustades iseendast, eks ole, et, et sa ei saa panna vastutust oma õnne eest kellegi teise õlgadele. Aga siis ohatakse ja hoiatakse ja oh küll mul elu on halvad kaardid mänginud, aga no mis ma ikka siin juba olemegi 15 aastat abielus olnud, lapsed on ühised, maja on ühine, kus ma ikka siin hakkan minema. Et võib-olla see ei peagi minema, võib-olla alustaks selleks, et ära piinu nii palju, hakka, hakka endaga tööle, tööle. Ja et tegelikult õnn peitub ikkagi selles, et sa pead iseendaga olema rahujalal. Ja siis meil siin hästi ilus mõte, mis mulle nagu hästi meeldis, et, et, et lisaks sellele, et, et sul kõik need ootused, et sa saad lõpuks aru, et sa võid nendest ootustest äkki lahti lasta. Et armastus on otsus ja õnn on otsus. Ja see sama see ma tahan armastada, toodi mulle Urmase lauas sihuke sõnum. Saatejuht: Et ma tahan armastada ja, ja hoolimata siis sellest, et võib-olla see nimekiri, mida sa oma peas alguses lõid, et see võiks olla sinu ideaalne kallim, siis kui sa lõpuks leiad kellegi, kes on võib-olla totaalselt erinev, aga te koos otsustate. Saatejuht: Siis see võib-olla ongi see ja mulle meeldib hästi see mõte, et, et sa valid justkui iga hommik selle inimese enda kõrvale uuesti. Saatejuht: Ootustega oli veel ka see, et, et, et kui sa juba paned neid ootusi, noh, seesama, et maailm, maailmapilt peaks olema ühine ja väärtused ühised. Et, et sa saad panna küll inimesele ootusi, selles mõttes seesama, et ei tasu leppida millegi kehvemaga kui see, mis sa väärt oled. Aga sa pead ka teadma, et sul on alus panna neid ootusi, ehk siis sa pead juba seda inimest piisavalt tundma ja et tal peab olema. Saatejuht: Sina Saatejuht: oled ajakirjanik, Dagmar, kuidas sulle tundub, milline on ajakirjanduse ja meedia vastutus selles, kuidas meie perekonnad ennast tunnevad või, või millised, milline on üldse suhtumine perekonda Eestis? Oi, see on kindlasti väga suur vastutus, ma mäletan, kui ma olin Saatejuht: magistrikraadi, ma hakkasin tegema ja ma istusin oma manikeerija juures ja talle helistas mingi sõbranna, kes oli täiesti hüsteerias, tal oli midagi kodus juhtunud, ma ei tea, kas laps jonnis või midagi ja ma kuulsin seda kõnet pealt ja oli. Aga kogu aeg ma loen ajakirjades, kuidas kõik teised emad on nii täiuslikud ja mina siis olen üksi, kas ei saa hakkama. Ja siis ma kirjutasingi oma magistritöö sellel, sellel teemal, kuidas siis meedia, noh see emakuvand meedias, et tegelikult jah, ja meil ongi kõik need kuulsad ja, ja kenad, toredad ideaalkaalus kaunid lauljad, staarid, näitlejad, kõigil on, oi neil on nii hästi. Partner on nii toetav, lapsed on nii suurepärased. Väga tore, mul ei ole, mul juhtub ka neid kordi, kus nagu laps karjub ja, ja õhtul läheb magama ja tahaks ise nutta. Et selles mõttes jah, et seda ideaalset pilti ja pealesurutud, see käis meil ka vestlusest läbi, et see õnn on justkui norm, läbi Instagrami filtrite kõik on nii ilus ja sa pead kõik noh. Et jah, et selles mõttes, et, et see oskus nagu lugeda meediat ja üldse sihukest sotsiaalmeediat, et see inimesed. Saatejuht: Seda oskust peaks kindlasti, seda kirjaoskust nagu, või lugemisoskust arendama. Et see, mis sa näed, ei ole alati tõde, see on alati ilustatud tõde. Aitäh, Dagmar Lamp ja meie viimane panelist, paariterapeut, pereterapeut, Kaia Kaps, ta Forrektor, mis olid teie kõige olulisemad sõnumid? Saatejuht: Ma alustaksin samuti sellise toreda sõnumiga, mis meil siin lõpuringis kõlama jäi, et õnn ja armastus peaks olema tunnetatud paratamatus. Ehk see on siis selline nagu otsustuse koht tegelikult ja siin on ikkagi väga palju sinu enda teha, et kuidas sa nendesse asjadesse suhtud ja kuidas sa nagu nende oma sisemiste protsessidega nagu ise toime tuled, et kuidas sina võtad vastutust enda heaolu eest paari suhtes. Ja abielus. Saatejuht: Samal ajal me algasime sellise diskussiooni ka esimese grupiga, et abielu versus vaba abielu. Ja, ja, ja tuli, jäi kõlama mingi arvamus, et abielus on midagi lõplikku, mis võib olla ka hirmutav. Samal ajal mulle väga meeldis see dilemma, mis nagu esile tuli ja see tuli nagu selles mõttes ka maailmavaatest sõltumatult. Et kui inimesed on juba eelnevalt saanud mingisuguse negatiivse kogemuse oma, oma eelnevast abielust või nad on kogenud midagi, kuidas nende vanematel on läinud, seda mitte eriti hästi. Et on jäänud niisugune ebausk abielu osas, et see abielu ise nagu tooks õnnetust kaela. Et pigem oleks juba siis mitte nagu abielluda, et, et püüda kuidagi teistmoodi. Et minu, minu meelest oli väga-väga tore ja, ja vaimukas seda kuulda. Saatejuht: Ja siit edasi arutasime, et, et kuidas me siis abiellu siseneme. Et ma ütleks siis meie prepi terminite kohaselt, et väga sageli me ikkagi kaldume libisema ja väga olulised kokkulepped jäävad tegemata. Ehk siis me siseneme abiellu uisapäisa, ebateadlikult. Ja, ja, ja oli siin väga selline tore lugu, et, et siseneti abiellu, räägiti midagi ebamäärast, siseneti vabaabiellu, räägiti midagi ebamäärast, et abielust päris kokkulepped ja, ja lepinguid jäid sõlmimata. Ja, ja seda ei juhtunud kunagi, jäigi inimesele abiellumata. Nüüd tekkis selline tunne, hakati aja jooksul märkama, et ka mingid teised kokkulepped nagu ei pidanud. See tähendab seda, et see on selline suhtumise ja hoiaku küsimus tegelikult, et kas me ja väärtusbaasi küsimus ka ja nende dünaamikate küsimus, et missugust dünaamikat, missuguse dünaamika peale me siis oma tegelikult suhet üles ehitame. Saatejuht: Mulle väga see lugu meeldis. Saatejuht: Nii, mis siin, mis, millest me siin veel rääkisime? Ja jõudsime sellise koha juurde, kuidas hoida paarisuhet. Väga ilus mõte minu meelest. Ühelt inimeselt, kes Saatejuht: küll tuli perekonnast, kus vanemad ei olnud omavahel heas paarisuhtes, ta oli kogenud elu jooksul lapsepõlves nii mõndagi, aga tema jõudis enda isikliku vaimse kasvamisega sellise, sellisesse arusaamisesse, et abielu koosneb siis sõnadest abi pluss elu. Ja need mõlemad on väga suured mõisted ja tema jaoks on abielu püha. Ja see ei tähenda seda, et see midagi, mis nagu toimib maagiliselt iseenesest, vaid et tema on pidanud väga palju ise õppima ja et me võiksime nagu ikkagi kõik me eraldi ka ise õppida ja aru saada, et mida mina saan teha selleks, et meil see paremini toimiks. Need asjad ei lähe kunagi iseenesest ja paarisuhteterapeutina ma ütleks, et ma ei usu üldse sellisesse suhtesse ja abiellu, mis nagu libisevalt ja ladusevalt nagu iseenesest toimiks, see ei ole nii, see ei kehti niimoodi, see lihtsalt ei tööta niimoodi. Saatejuht: Nii, siis, et jõudsimegi paarisuhte kvaliteedini jah. Et, et ja ka selle koha juurde, et, et paarisuhe, kui paarisuhe toimib, siis seeläbi on ka meie lapsed õnnelikud. Väga toredaid lugusid ka isiklike kogemuste pealt, kuidas siis inimesed, inimeste vanemad õppisid omavahel teistmoodi suhtlema ja missuguse, missuguse nagu sellise kvaliteedinihke või heaolunihkega see inimese enda ellu tõi. Ehk siis, Saatejuht: kuidas me siseneme paarisuhtesse ja, ja jõudsime oskuste õppejõude, mida me siis ka prepi, prepi, prepi paarisuhtekoolituste kaudu väga-väga palju püüame inimestele jagada. See on oskuste õpe, kuidas käsitleda erimeelsusi turvaliselt. Et kuidas siis inimesed näevad enda osa, et mida mina Saatejuht: püüan õppida tegema teisel teistmoodi, ma võin ise rääkida enda isiklikust kogemusest seda, et jah, minu esimese abielu lagunemine ei olnud minu valik. Aga mida ma sellest õppisin ja omandasin, oli see, et ma täielikult sain teistsuguse arusaamise iseendast ja sellest, kuidas ma ei ole osanud olla hea partner oma eksabikaasale. Ja, ja, ja, ja peamine tulemus sellest on see, et kuidas ma püüan õppida tegema asju täiesti teistmoodi. Nüüd ikkagi ma ei saa aru, miks meie abielu peab selleks lagunema. Miks me ei võiks siis koos, üheskoos õppida seda, kuidas olla oma partnerite jaoks juba paremad kaaslased, juba paremad ja toetavad ja mõistvamad inimesed. Saatejuht: Ja jõudsime väärtushinnangute juurde. Hästi oluline koht on, oli inimeste jaoks see läbis nagu kõik need grupid, see teema. Et kuidas me siis mõistame seda, et teine on teistsugune. Saatejuht: Ja, ja, ja, ja kuidas suure tõenäosusega me peaksime õppima andeks andma seda, et ta on teistsugune. Saatejuht: Ja, ja, ja nii-öelda nagu ma ütleks siis, paarisuhteterapeutina, ülistama seda meie teistsugusust, seda, et me täiendame teineteist ja leiame siin nagu selle terviku üles. Saatejuht: Ja ka seda, et, et väga sageli me näeme seda, et see sisenemine paarisuhtes abiellu on nagu väga enda egokeskne. Et me nagu eeldame vaikimisi, et see on nüüd see koht, kus meie peaksime õnnelikuks saama. Selle asemel, et aru saada, et mida mina panustan, kus mina iseendast loobun ja kus see siis see terve andmise ja saamise tasakaal tuleks. Saatejuht: Ja kuidas on jällegi, kuidas on nagu, nagu teistel inimestel, mis on siin juba korduvalt ka kõlanud, kuidas on teistel olla siis minuga koos? Minu lastel, minu lähedastel, mida nad minult saavad, mida mina neile annan, selle asemel, et jätkuvalt saada, saada ja saada. Saatejuht: Tuli ka selline huvitav teema, et identiteedi muutus, kui me siseneme abiellu, siis miks me naised tänasel päeval ei taha võtta oma mehe abielu nime, mehe nime endale. Et, et võib-olla on siin ka mingi vastupanu, et me ei taha loobuda iseenda identiteedist ja kust see terve piir tuleb? Ja kus see terve piir jookseb? Ja, ja huvitav mõte oli ka see, et mida ühe osaleja isa oli temale ellu kaasa andnud, et, et inimesed võiks nagu aeg-ajalt abielulepingu üle vaadata, et mingi aja tagant, et see nagu motiveeriks nagu siis abielus olema. Esimene esmaetke kõlab šokeerivalt, aga, aga samas paarisuhteterapeutina mulle tundub, et tõepoolest me võiksime aeg-ajalt maha istuda ja küsida, et kuidas meil läheb. Kas sa oled ka suhtes sama õnnelik kui mina, sageli tulevad minu juurde paarid, kus üks on täiesti rahul, 90 protsenti ja mingi jama, teine on temaga koos olles nagu ma ei tea, vaevu, vaevu 20 protsenti annab välja seda rahulolu, eks ole. Siis ma sageli küsin ikkagi, et noh, et, et vaat-vaat, et kellel siin on rohkem kaotada. Et mina ei tea, minu probleem ei ole ka ikka tema probleemid, aga temal on minuga probleeme. Et siis võikski nagu, nagu maha istuda ja arutada, et kelle probleemid need siis on ja kuidas me ühiselt edasi läheme. Saatejuht: Arusaamiseni, et, et on võimalik midagi teha, need asjad ei juhtu iseenesest, asjad ei lähe lihtsalt sujuvalt. Saatejuht: Ja on võimalik omandada uusi oskuseid, on võimalik saada teadlikumaks juba eelnevalt, kui me hakkame suhtesse sisenema, suhte alguses. Kõigepealt saada midagi enamat teada iseendast ja noh, hea on öelda, et, et prepaari suhtekoolitus ja need toredad kogemused sealt. Need jäid väga ilusasti kõlama nii mõnegi inimese poolt, kellega mina, mina ühes lauas olin. Hästi meeldiv kuulda, tänud meeldiva positiivse tagasiside eest. Saatejuht: Et oli prepindiviidi koolitus ka väga hea. Saatejuht: Aitäh. Aija, sa oled teist korda abielus, ütle üks asi, mida sa teed praegu teises abielus teistmoodi kui esimeses abielus. Oi, neid on väga-väga palju, ütle üks. Saatejuht: Ma püüan rohkem mõista teist inimest, tema positsioonilt lähtuvalt. Saatejuht: Nii, nüüd me oleme läinud juba täitsa üle aja. Aga mida me saame lõpetuseks öelda? Kas õnnelik perekond on võimalik? Jah, on küll. Kas on võimalik õppida olla õnnelik? Jah, on võimalik õppida ja seda ei pea tegema eraldi, seda võib teha koos. Nii et aitäh teile kõikidele, kes osalesid, aitäh kõigile, kes andsid oma panuse nendesse ideedesse. Te loete seda kokkuvõtet hiljem Arvamusfestivali blogist ja, ja kindlasti muudest kohtadest ka Eesti Kirikute Nõukogu paneb selle kokkuvõtte üles. Ja, ja jälgige siis siis Arvamusfestivali kodulehekülge, Eesti Kirikute Nõukogu kodulehekülge. Armastus on võimalik, aitäh teile.

Saatejuht: Mina olen arutelu „Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?“ modereerija Karmen Maikalu. Töötan psühholoogina ja pereterapeudina. Kõigepealt panelistid tutvustavad end. Seejärel arutleme kolmes laudkonnas. Alustame Urmas Viilmast. Urmas Viilma: Olen Urmas Viilma, luteri kiriku juht. Paarisuhe või abielu ei erine vanema ja lapse suhtest – eeldatavalt me ei ütle oma lapsest kunagi lahti, ükskõik millised probleemid temaga on. Sama kehtib ka paarisuhtes ja abielus. Minu ja mu abikaasa jaoks pole alternatiivi lahutada, oleme selles ühel nõul algusest peale. Kui on probleeme, otsime lahendusi, oleme endiselt õnnelikud, ei loobu armastamast. Saatejuht: Aitäh. Nüüd palun Triin Käpp. Triin Käpp: Olen Triin Käpp, luteri kiriku vaimulik. Usaldus ja tänulikkus. Õnneliku elu saladus on tänulikkus – oleme tänulikud, siis olemegi õnnelikud. Usaldus on nii perekonna kui ka kogu on terve ühiskonna alus. Saatejuht: Aitäh. Nüüd Priit Sibul. Priit Sibul: Olen Priit Sibul, riigikogu liige. Terve pere saab olla terves ühiskonnas. Saatejuht: Aitäh. Nüüd Dagmar Lamp. Dagmar Lamp: Olen Dagmar Lamp Postimehest. Abielu olema perekonna alus – inimene võib õnnelik olla hoolimata oma suhtestaatusest. Ma ei nõustu sellega, et perekonda või sugulasi ei saa ise valida – olen end ümbritsenud inimestega, keda pean oma perekonnaks, kuigi meid ei seo veri või dokumendid. Saatejuht: Aitäh. Viimasena Kaia Kapsta-Forrester. Kaia Kapsta-Forrester: Olen Kaia-Kapsta Forrester, pereterapeut ja paarisuhte terapeut. Meile teada traditsiooniline abielu on lääne kultuuriruumis olnud umbes paarsada aastat, varem olid ka siin pigem korraldatud abielud. Tänapäeval saame siin abielluda oma südame järgi, aga kooselus võime avastada, et kaaslane polegi see, kelleks teda pidasime. Seepeale otsime enda kõrvale järgmist õiget inimest. Saatejuht: Laudkondades arutleti, milline on üks õnnelik perekond, ja mida võiks teha riigi või inimese tasandil, et Eestis oleks rohkem õnnelikke perekondi. Kokkuvõtetega alustame Urmas Viilmast. Urmas Viilma: Usulised või maailmavaatelisest tõekspidamised võiksid olla ühised, see teeb asja kergemaks. Õnnelik suhe tähendab vastastikust pingutamist ja panustamist ning andestamist. Peab olema mõistmine ja lugupidamine. Tuleb otsida ühisosa ja pigem sellest lähtuda. Tuleb anda vabadus, peab olema austus. Usk õnnelikku perekonda – et meie pereelu on õnnelik ja küllap ta siis ka kujuneb selliseks. Mitte kiirustada seksuaalsuhetega, saada enne sisuliselt lähedaseks. Oluline on ka teada, kus antakse nõu ja abi, kui tekivad probleemid. Saatejuht: Aitäh. Kas oskaksid anda ühe nõuande, kuidas inimesed oleksid oma perekondades õnnelikumad? Urmas Viilma: Meil oli kaht tüüpi lähenemist. Esiteks, et suhet saab hoida ja päästa, kui näha vaeva. Teiseks, et kui ei sobi, siis ei sobi. Saatejuht: Aitäh. Priit Sibul, palun. Priit Sibul: Õnnelik perekond algab inimestest endist, sellest edasi on ka õnnelik ühiskond. Meil on vaja ühiskonnas käsitleda rohkem positiivseid eeskujusid ja teemasid. Ennast hästi ja õnnelikuna tundmiseks peab arvestama partneritega – abikaasaga, lastega, töökaaslastega. Käisin oma naisega PREP’il. Saatejuht: Mis on PREP? Priit Sibul: Sa ise pärast ütled? Saatejuht: Selgita ise kohe. Priit Sibul: PREP on paarisuhtekoolitus, mis põhineb kristlikul taustal. Abi saamiseks ei pea olema usklik, aga see aitab kaasa. Oluline on olla hooliv – mitte nõuda, vaid panustada ja kuulata. Kriisid perekonnas alati ühendavad perekonda, muudavad tugevamaks. Tööd peaks olema kõigile kodumaal, et pered saaks koos olla. Kõik lapsed peaksid saama tegeleda oma hobidega – kas selle aineline pool peaks olema ainult perekonna kanda või võiks see olla laiem? Saatejuht: Ütle üks asi, mida me riigi tasandil peaksime kohe ära tegema. Priit Sibul: Peame rohkem kajastama ja näitama positiivseid peresid ja kaasusi. Saatejuht: Mida õppisid PREP-koolituselt? Priit Sibul: Inimene valib endale oma vanematega sarnase abikaasa. Saatejuht: Aitäh. Nüüd Triin Käpp. Triin Käpp: Kui ajame taga enda õnne, võib paari õnnelikkus ära kaduda. Praegu täiskasvanuikka jõudnud põlvkond ei pühendu tööalaselt ühele tööle – kuidas see mõjutab meie peresuhteid? Kui töökohti vahetatakse tihti, siis kas see võiks olla normaalsus ka pereelus? Vaba aega võiks sisustada tähendusrikkalt perekondlikult. Eri põlvkonnad võiks omavahel rohkem suhelda ja teineteise vastu huvi tunda ning koos aega veeta. Saatejuht: Mida teha, et eri põlvkonnad suhtleksid rohkem? Triin Käpp: Tuua rohkem välja seda oskavaid positiivseid eeskujusid. Saatejuht: Aitäh. Nüüd Dagmar Lamp. Dagmar Lamp: Paarisuhtes ja abielus võivad ootused mitte täituda ja tekkida pidev pettumustunne. Tihti minnakse siis liiga kergelt suhtest välja. Lepitakse liiga lihtsalt ohvrirolliga – muutust peab alustama iseendast, ei saa panna vastutust oma õnne eest kellelegi teisele. Armastus ja õnn on otsus. Saatejuht: Milline on meedia suhtumine perekonda? Dagmar Lamp: Meedias on tihti ideaalne emakuvand – ideaalkaalus, suurepärane partner, fantastilised lapsed. Tekitab tunde, et mina olen ainuke, kes hakkama ei saa. Tegelikult pole ka klantsartiklite kangelastel kõik nii ideaalne. Saatejuht: Aitäh, Nüüd Kaia Kapsta-Forrester. Kaia Kapsta-Forrester: Ise peab võtma vastutuse enda heaolu eest paarisuhtes ja abielus. Kui paarisuhe toimib, on ka meie lapsed õnnelikud. Saatejuht: Kaia, oled teist korda abielus – mida teed teisiti kui esimeses abielus? Kaia Kapsta-Forrester: Püüan rohkem mõista teist inimest tema positsioonist lähtuvalt. Saatejuht: Aitäh kõigile!

1536140306-kas-eestlane-usub-onnelikku-perekonda

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. President ei kuulutanud teatavasti pensionireformiseadust välja ja tõde selgub ilmselt Riigikohtus. Kas pensionireform on siis vastuolus põhiseadusega ning kui juristid on erineval seisukohal, siis keda me kuulama peaksime? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja sellise intrigeeriva sissejuhatuse tegime siis kahele vandeadvokaadile. Carri Ginter Sorainenist. Tervist. Ja Paul Keres advokaadibüroost Click Man Al Bin Laden. Tere tulemast. Ja ma kahtlustan, et tänases saates ei kõla sellised sõnad nagu pensionivandalism või raha põleb teises sambas, aga teeme mõned lihtsad asjad siiski selgeks. Carri Ginter, kas presidendi otsus seadus mitte välja kuulutada oli tavapärane poliitiline praktika või sekkumine Carri Ginter: Päevapoliitikasse? President täidab oma ülesandeid, mis tal põhiseaduses kirjas on. Kui president arvab, et seadus on põhiseadusega vastuolus, siis ta peab jätma selle välja kuulutamata. Selles ei ole mitte midagi erilist, presidendid on seda teinud 62-l korral läbi Eesti ajaloo, sealhulgas ka noh, kõik need nimed, keda me tunneme, et siin ei ole midagi sellist, mida varem pole nähtud. Saatejuht: Täpselt sama küsimus, kas tavapärane õiguspraktika või sekkumine poliitikasse? Paul Keres: Kui, kui president jätab seaduse välja kuulutamata vastuolu tõttu põhiseadusega, siis minu hinnangul ta peaks olema ikkagi väga veendunud selle põhiseaduse vastasuses ja kui, kui lugeda tema motiveeritud otsust, siis seda veendumust õiguslikus mõttes tegelikult sealt välja ei paista. Paul Keres: Väga lihtne on vahet teha, et kas president räägib poliitikast või ta räägib õigusest, see on see, et kui president hakkab otstarbekusest rääkima, siis see on poliitika. Ja valdavas osas on see otsus otstarbeküsimus. Saatejuht: Ma tõlgin selle eesti keelde, Paul Keres ütleb, et tegemist oli vähemalt osaliselt poliitilise vetoga. Paul Keres: Ta küll väidab, et see ei ole nii, aga kui otsust lugeda, siis ta tunnused on pigem poliitilised. Saatejuht: Ma ei hakka neid kõiki paragrahvi võib-olla, või tühja kah, loeme need siin ära siis. Väidetavalt siis on vastuolu põhiseaduse paragrahvidega 10 12 14 28, lõige kaks, 31 ja 32. Enne kui me seda hakkame vaatajatele lahti tõlkima, aidake mul tõlkida ära veel üks lihtne asi. Kuidas on võimalik, et mul on siin kaks vandeadvokaati, üks targem kui teine ja kaks täiesti seinast seina arvamust? Carri Ginter: Kui neid arvamusi lugeda niimoodi õigusliku analüüsi tasandil, mis on siis nagu asjaolud, paragrahv ja järeldus, siis need arvamused tegelikult väga palju ei erine. Erineb sellest, et mis on siis lõpuks sellele koosseisule antav hinnang ja see on subjektiivne hinnang nendele asjaoludele ja ka kohus teeb lõpuks ometi otsuse siseveendumuse järgi. Et võibki olla niimoodi, et üks ütleb, et on riive ja teine ütleb seda, et riive on juba muutunud rikkumiseks. Ma arvan, et seal ongi meie suur nagu erinevus. Saatejuht: Nii et see kolm juristi ja viis arvamust ei ole nali üldse? Paul Keres: Ta ikkagi natukene nali on, aga ma ütleks seda, et Paul Keres: kärikolleeg Allar Jõks oli eile ERR-is ja, ja Allar Jõks lõpetas oma intervjuu tegelikult väga niisuguse huvitava seisukohavõtuga, et tegelikult laias laastus pensionireform on kooskõlas põhiseadusega ja ainuke asi, mille üle meil seal tegelikult vaielda on, on seesama nelja protsendi teema. Saatejuht: Nonii väga hea, aga ma võtan hea meelega selle pakkumise vastu, sest tegelikult see raha väljamakse ehk siis võrdsuse küsimus on üks peamisi vaidlusaluseid ka siis, kui inimesed lihtsalt räägivad oma kodudes kohvilaua taga sellest. On siis probleem võrreldes sellega, kes on liitunud teise sambaga ja võtab oma raha välja võrreldes sellega, kes ei ole? Carri Ginter: Mina vaatan seda asja subjektiivselt oma vaatenurgast, mina ei ole selle teise sambaga liitunud. Nüüd minu tööandja maksab minu sissetulekutel sotsiaalmaksu, millest nelja protsendi eest peetakse üleval tänaseid pensionäre. Carri Ginter: Pauli tööandja maksab selle sotsiaalmaksust neli protsenti, liigub otsapidi teise sambasse ja noh, päris mitu aastat, 10 ma ei oska öelda, mitu aastat sa seal oled. Ja nüüd öeldakse niimoodi, et minu raha eest järgmised aastad, kuni ma olen väga kõrges vanuses, peetakse jätkuvalt üleval pensionäre, aga Paul võib oma rahaga poodi minna. Carri Ginter: Kas see on võrdne kohtlemine või ei ole? Saatejuht: Nojah, ja kus see probleem siis on, Ginter on lihtsalt kade, et kellest saab poodi minna? Carri Ginter: Ei, Ginter ütleb niimoodi, et kui annate Paulile selle raha välja, mis on mõeldud pensioniteks, siis andke Ginterile sealt esimesest sambast ka see neli protsenti välja ja lähme kõik koos šopingule. Saatejuht: Kuidas selle õigusliku poolega ikkagi on, on see õiguste riivamine või mitte? Paul Keres: See on täiesti otsitud probleem. Paul Keres: Sellepärast, et tegelikult juba tänane pensionireform või pensionisüsteem sellisena, nagu ta täna kehtib, teeb ju võimalikuks selle, et üks seltskond läheb rahaga poodi ja teine seltskond peab üleval pensionäre ja ma pean siin silmas seda, et tegelikult teise pensioni osakud on ju päritavad. Ehk siis kui me paneme selle asja nagu Kärri ja Pauli olukorda, siis Kärri raha peab üleval pensionäre. Aga kui peaks juhtuma mingi õnnetus, mida ma loodan, et ei juhtu ja, ja, ja mina saan surma, siis minu teise samba raha võetakse noh, cashis välja minu pärijate poolt, ehk siis ehk siis minu lapsed võtavad selle välja ja lähevad ja kulutavad selle ära. Ehk siis selline vahetegu, millest, millest on nüüd tehtud kohutavalt suur probleem, tegelikult juba kehtib, see on kehtinud juba alates selle süsteemi vastuvõtmisest. Ja, ja siiamaani ei ole mitte keegi teinud tegelikult suuri silmi, et vastuolu põhiseadusega ebavõrdne kohtlemine ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ja ma ütlen ka, miks seda ei ole tehtud, seda ei ole tehtud, sellepärast et tegelikult, kui nüüd ausameelselt mõelda, siis õiguslikult seal ebavõrdset kohtlemist ei ole. Carri Ginter: Nii, aga kus see probleem siis on? No ütleme niimoodi, et see järeldus on nüüd natukene ennatlik, et õiguslikult on ikkagi ebavõrdne kohtlemine ja see kõige rohkem sünnib just sellest, et muuta siis pensionisüsteemi võib põhimõtteliselt tulevikku suunatuna, aga see, et nüüd see viiakse sinna tagasi noh aastate taha ja öeldakse, et nüüd need otsused, mis aastate tagusel tehti, et need enam ei kehti. Ja õiguslik probleem on selles mõttes hästi fundamentaalne, see on see, et et sotsiaalmaksu kui sellist kogutakse kahel eesmärgil, milleks on pension ja haigekassa. Ja nüüd öeldakse, et vot Pauli sotsiaalmaksu puhul nüüd ootamatult seda nõuet enam ei ole ja see neli protsenti muutub tegelikult rahaks, mille sa saad panna oma krediitkaardile, minna sellega puhkusereisile. Ja see ongi selle asja nagu oluline osa, sotsiaalmaksuseaduse paragrahv üks on muutmata, sotsiaalmaksu eesmärgid on samad ja lihtsalt otsusega, et nüüd me jätame ühe osa rahast, võtame sellest lihtsalt välja, jagame laiali, et see nagu ei ole lubatav ja põhimõtteliselt on ka ebaõiglane ja samamoodi see ei ole vajalik. Et kui tahta näiteks noh, on Riigikogu muutis aktsiisi, üks valitsus kehtestas aktsiisiredeli, tuli uus valitsus, uus Riigikogu tõstis, muutis seda aktsiisiredelit, langetas, toimub vaidlus, aga seda tehakse kõik tulevikku. Aga kujutage nüüd ette, kui tuleb Riigikogu ütleb, et tegelikult nüüd viimase viie aasta aktsiis tehakse ümber ja keegi saab oma raha tagasi ja siis samas keegi teine ei saa ja see, mille järgi nad eristatakse, ei ole arusaadav. Saatejuht: See, millele Ginter viitab, on ka üks lause või viide presidendi põhjendustes ehk siis sotsiaalmaksu sihtotstarbe tagasiulatuv muutmine on vastuolus põhiseaduse paragrahv 10 sätestatud õigusriigi Paul Keres: Põhimõttega. Paul Keres: Nagu ma ütlesin, pärimise korral toimub see noh, kui seda nii võtta, et on tagasiulatuv sihtotstarbe muutmine, siis pärimise korral toimub see ka täpselt samamoodi täna. Ja, ja keegi, keegi ei tee sellest mitte mingisugust suurt probleemi, nüüd tehakse probleem lihtsalt sellest, et erinevalt pärijatest saab selle raha välja võtta ka see isik ise. Aga, aga kui me räägime põhiseaduse paragrahvist 12, Paul Keres: siis see on õiguslikult võrdne kohtlemine ja õiguslikult saab kohelda võrdselt õiguslikus samas olukorras või sarnases olukorras olevaid isikuid. Ja ma väidan seda, et mina teise samba kogujana ja Kärri esimese samba kogujana, me ei ole põhimõtteliselt võrreldavas olukorras ja ma ütlen miks? Põhiliselt seetõttu, et minul on minu raha olemas, Kärri raha ei ole olemas. See tähendab, riik on selle neli protsenti, riik on selle neli protsenti juba mulle andnud. Räägitakse ju ka sellest, et, et riik on petnud, et noh, et tegelikult ei, riik ei pane midagi juurde, et see on sotsiaalmaksu arvelt. Tegelikult riik on selle raha ära andnud juba mulle ja ostnud selle eest mulle pensioni osakuid. Ja nüüd lihtsalt lisatakse selle seadusega täiendav käsutusõigus selle, selle pensioni osaku suhtes, mis väljendub muuhulgas selles, et selle saab rahana välja võtta. Saatejuht: No see, mida Keres ütleb, et esimese ja teise samba kogujad ei ole juriidilises mõttes võrreldavad. Carri Ginter: Ja see on selles mõttes nagu pooltõde, et esimene ots on see, et me peaks alustama sellest, et kustkohast raha tuleb ja kõik inimesed, kelle palgalt makstakse sotsiaalmaksu, need on võrreldavad ja kõik inimesed, kelle palgast sotsiaalmaksu kogutakse, Haigekassal on võrreldavad ja kõik, kelle raha kogutakse pensioniks, on võrreldavad. Ja nüüd üks grupp on ühes pensionisambas, teine on teises, öeldakse vot, aga siin enam ei pea see olema pension. Et see on see ebavõrdne kohtlemine ja millisel juhul seda saab kõrvaldada, kas siis niimoodi, et tulevikus igaüks võib otsustada minna sama rada või siis, et ka mina esimesest sambast saan oma neli protsenti kätte, aga mitte niimoodi, et mina justkui jään edasi pensionäride eest hoolitsema ja samas teine seltskond, nagu seda justkui tegema peab vähemas ulatuses lootuses, et kui nad on vanad äkki siis saab midagi rohkem tagasi. Saatejuht: Mul tekkis õel küsimus, kas kindral võtaks oma neli protsenti välja, kui keegi annaks selle? Carri Ginter: Kui ma räägin praegu inimestega, ma olen küsinud seda väga paljudelt inimestelt, kes on siis noh, ütleme tulevad toime oma eludega, kellel on omad noh, niimoodi ja kes ei ole hädas, ütleme ja põhimõtteliselt noh, julgelt üle poole ütlevad, et jah, muidugi ma võtan selle raha välja, sellepärast et kui selliseid trikke tehakse, siis seda süsteemi enam ei saa usaldada. Et see ongi seesama küsimus, et küsimus on pensionisüsteemi ehitatakse noh, peaaegu igavihkulistena, et nad ei ole nagu, et sellel aastal on üks aktsiis, järgmine aasta teine aktsiis, et see ongi selle kogu süsteemi usaldusväärsus põhineb sellel, et ta on midagi, mida ei sudita. Praegu on niimoodi, et Eesti riigil on olemas hulk raha, mis on seal sotsiaalmaksust välja võetud ja ta on hoitud pensionite jaoks, see kaitseb meie tulevaid põlvi. Carri Ginter: Kuidas Kinteri argumendid Paul Keres: Tundusid? Ebaveenvad, ebaveen, ei tähendab ma, ma seletan veel korra, milles, milles Kärri minu arvates eksib, on see, et ta ei nõustu selle tõsiasjaga, et see neli protsenti on juba isikustatud. See on, see on juba isikutele kätte jagatud, aga ta on nende käes pensioni osakutena, niimoodi. Paul Keres: See ongi nende inimeste raha, nad saavad vahetada fondi sellega, saab põhimõtteliselt paigutada oma osakuid kuhu iganes ta tahab, eks ole. See on päritav. Need neljaprotsendiline teise samba osa ei ole kuidagimoodi enam, enam isegi mingisugusesse korrelatsiooni viidav sellega, et milline on neljaprotsendiline esimese samba osa. Sellepärast, et esimese samba osa liigub Paul Keres: indekseerimisega kogu aeg ühes taktis, eks ole, aga teise samba osa on jällegi avatud turumõjutustele. Ehk siis näiteks kui me võtame need nominaalsed väärtused, et neli protsenti ühelt ja neli protsenti teiselt ja, ja mõtleme, et kuidas me viime need tänased teise samba neli protsenti võrdsele stardijoonele esimese samba nelja protsendiga, siis seda ei ole võimalik välja arvutada. Ehk siis tegelikult ka need administratiivsed raskused selle, selle ebavõrdse või noh, ütleme siis võrdse kohtlemise tagamisel on, on sellised, mis on põhimõtteliselt ületamatud. Jäite ilma oma neljast protsendist Carri Ginter: Ikkagi? No ma tundub küll, et ma olen sellest ilma jäänud ja seetõttu tundub ka natukene naeruväärne see õigustus, mis on toodud siis, et, et minule selle võimaluse mitte andmine on kuidagi kompenseeritud minu suurema pensioniga tulevikus. Et noh, fakt on see, et, et minu pensioni saamise kindlus tulevikus on vähemalt kõhkluse all ja loomulikult see, et kas sealt saab sellist pensioni, millega on võimalik ära elada, see on veel suurema kahtluse all. Aga mis puudutab seda, et olukord juba praegu ongi selline, et see teise pensionisamba raha ongi juba inimeste enda raha, et see on selles mõttes natukene noh, naljakas, et noh, kui ta juba on meie enda raha, miks me sellega siis kohe poodi lähed, miks seda seadusemuudatust vaja on? Ja see fakt ongi see, et tegelikult temaga täna poodi minna ei saa, sest riik on sinna pannud nagu peale nõude, et seda me hakkame kasutama pensioni jaoks ja see on väga loogiline, sellepärast et tulevikus seda raha pensioni jaoks läheb vaja. Paul Keres: No et kas, kas hakkame seda kulutama pensioni jaoks või laseme pärijatel ära laristada, see on praegune süsteem, nii et, nii et see uus täiendav käsutusõigus siin ei ole mitte midagi põhimõtteliselt uut ega, ega põhimõtteliselt sõnamurdliku. Ainult selle erinevusega, et sa pead enne ära surema, kui seda saad kasutada. No jah, jah, jah. Väike vahe. No ei no väike vahe küll, aga, aga lõppkokkuvõttes see sihtotstarve, sihtotstarve on ju ikkagi, ikkagi selles mõttes erinev, et see sihtotstarve sellisena, nagu sina seda ütled, ei ole täielikult kivisse raiutud. Seda nelja protsenti võidakse teatud tingimustel kasutada ka muuks otstarbeks kui pensionide maksmiseks. Sa ütled ainult surmakorral? No surmakorral jah. No see on see väike erand on tõesti jah. Ei lõppkokkuvõttes majandusse ta läheb ju, käibesse ikkagi täpselt samamoodi. Saatejuht: Mõned uued tahud võib-olla sisse veel, kuidas õiguslikust vaatenurgast tundub, on kaitstud sambasse jääjate huvid, et kas siin on riive paragrahv 32-st oleneva omandi põhiõigusega või mitte? Carri Ginter: No kõige suurem argument, mis on siis selle saanud sambasse jääjate huvi, on just see, et kui toimub pangajooks, noh jutumärkides pangajooks, kui inimesed võtavad sellest süsteemist rahad välja selleks, et nad ei usalda seda süsteemi enam, siis see allesjääv osa võib olla üsna napp. Ja küsimus on siis see, et kas nendele antud lubadus tootlikkuse ja tulevikukindluse kohta, et kas seda saab siis pärast jooksu alles jäänud investoritega elujõulisena edasi hoida. Aga see on juba majandusteooria, et see on nagu juriidikas, juriidikas on ainult see küsimus, et et kas nad on võrdses kohtumises või mitte, eks ole. Paul Keres: Ja seal seal on tegelikult seda, seda, kas on omandi põhiõigust riivatud, seal seda on võimalik välja selgitada üsna-üsna lihtsalt ju, et kõigepealt me määratleme ära selle, et mis on see riive. No riive on siis ühe täiendava riski tekitamine, eks ole, niimoodi. Kui oluline see riive on, kui intensiivne ta on, me saame öelda ainult seda, et on hüpoteetiline risk, ta ei ole vahetu õigusmõju, tal ei ole, tal ei ole vahetut õigusmõju selle osaku väärtusele. Paul Keres: Kas see on realistlik, et selline pangajooksuringist stsenaariumi likviidsuskriis tekib, ma pigem ütleks, et see ei ole realistlik, sellepärast et noh, öeldakse, et kuulake eksperte, kuulamise eksperte. Kõige vähem likviidsema fondi juht Viseman on öelnud, et nendel on likviidsusega kõik korras ja kõik teised fondijuhid ütlevad ka, et nendel on likviidsusega kõik korras. Ja nüüd täiendavate ettepanekutega või täiendavate muudatustega, mis tulid teise samm või vabandust, teise lugemise eelt, on sinna sisse pandud veel täiendavaid tasandusmehhanisme, mis selle võimaliku fondijooksu mõjusid peaksid maandama. Saatejuht: Muide, mul on üks krutskiga küsimus mõlemale, vaadates poliitikuid sellel teemal väitlemas, siis nad on kaevunud kaevikutesse niimoodi, et vabandust, aga juuksetutt ka ei paista sealt välja, teie õigus inimestena, kui palju te tegelikult kuulate ja mõistate vastaspoole argumente, et jah, tegelikult seal on probleem olemas või on see, mida te siin saates räägite, täiesti absoluutne? Carri Ginter: Ei, noh, õiguses ei ole midagi absoluutselt, kuna õiguses alati on, on noh, näiteks konkreetsel juhul on eesmärk, abinõu ja siis selle mõõdukus, eks ole, et kas ja nüüd küsimus on see, et mis asi on siis mõõdukas, mis ei ole, kas abinõu on põhjendatud või ei ole, ehk siis kui me jõuame TGS'i õiguse arvamuse lugemise, me jõuame nagu väga palju nendesamade riskideni, kus siis öelda, et need riskid põhiseadustel on olemas ja siis küsimus on lihtsalt selles, et kas jurist arvab, et seda riski saab kuidagi vähendada või maand Carri Ginter: Need riskid, mida õiguslikes arvustus välja toodi Sorainen oma, sest TGS'i omas, et need riskid jäid maandamata. Et noh, see ongi, aga lõppkokkuvõttes otsustab ju Riigikohus, et kas see sekkumine põhiõigustesse on olnud liiga intensiivne, sest et me räägime riive, jah, põhikust ja riive siin kindlasti, ma arvan, me ei vaidle paljudes punktides põhikust ja riive on. Paul Keres: Ei, terve ilm on täis põhiõigust riiveid. Carri Ginter: Aga siit edasi minna siis küsimus, et kas see viib rikkumiseni, mina olen üsna sügaval veendumusel, et nende kahe grupi just see algses faasis sotsiaalmaksu tasandil ebavõrdne kohtlemine on rikkumine. Seda ei olnud võimalik ette näha mitte liitujatele, et selline asi juhtub ja kõik muu, noh, siin on selles mõttes need lähevad sama testi mööda. Paul Keres: Jah, mis Kers vastaks minu salakavale küsimusele? Kui hakkasid ilmuma esimesed analüüsid põhiseaduspärasuse osas, siis ma vaatasin ja lugesin natukene õudusega, et nüüd see on põhiseadusega vastuolus, sellepärast et on riive. Carri Ginter: Ja, ja, ja, ja see oli jah, ema ja. Oli, eks Paul Keres: Ole, on ju, et kõik hakkasid rääkima, et riive, riive, riive, nüüd on kõik pahasti, noh, tegelikult teel kontorist siia ma puutun kokku tõenäoliselt mingi 100 põhiõiguse riivega. Küsimus täpselt nii nagu Carri ütles, on see, et kui kaalukas on see eesmärk, mida abinõuga soovitakse saavutada. Ja kas siis see abinõu on iseenesest vajalik, sobiv ja proportsionaalne, nii. Ja, ja kui riive iseenesest ei ole väga intensiivne ja need riivid, millest me praegu räägime ja mida ma olen üritanud selgitada, on see, et nad ei ole väga intensiivsed ja eesmärk ise on kaalukas. Ja eesmärk on kaalukas, kui lugeda seaduseelnõu, siis seal ei teki küsimust põhiseadusega vastuolus. Saatejuht: Veel üks ja veel üks kiusakas küsimus, inimese vabadus versus riigi vastutus tulevikus, kumb kõvem valuuta on? Jah, Carri Ginter: See on selles mõttes selle küsimuse üks võti ongi selles, et pensioniteks raha kõrvale panemine on kõikidele arusaadav hädavajadus. Täna ei väida mitte keegi, et esimene sammas oleks piisav ja tegelikult riigil on põhiseaduse kontekstis konkreetsed kohustused tagada inimesele riigiabi vanaduse korral, hädakuuduse korral ja seda nüüd on riik otsustanud teha esimese sambaga ja teise sambaga. Need on nagu loodud asjad, need on olemas ja põhimõtteliselt selles osas ei ole vaidlust, et nendega põhimõtteliselt on võimalik inimesi vanaduses aidata. Ja nüüd on öeldud, et aga vot nüüd see põhimõtteliselt vanaduses aitamise vajadus on kuidagi väiksem kui see, et laseme selle raha vabaks tarbimisse ja inimeste otsustusõigust. Ja mina ütleksin, et Carri Ginter: kui me ei ole ära võtnud riigi vastutust selle inimese eest vanaduses, siis tegelikult see vabaduse andmine ei kaalu seda ülesse. Ma kulutan oma raha ära ja siis vanaduses ikkagi riik peab mind puuduse korral toetama ja siis tuleb see raha koguda kokku nendelt inimestelt, kes täna on 20 aastased ja, ja nooremad. Saatejuht: Paul Kerese ei käi siis seda mõtet veast läbi, et järsku riik tulevikus pühibki käed puhtaks ja keegi enam ei mäleta, kes selle reformi vastu Paul Keres: Võttis? Ta ei saa tulevikus pühkida käsi puhtaks ja ma seletan nüüd ühte asja veel, tähendab see sotsiaalsete põhiõiguste loogika rajaneb kolmele tasandile. Paul Keres: Esimene tasand on inimene ise ja inimese enda valikud, mida inimene teeb selleks, et tal vanaduspõlves oleks hea olla. Teine tasand on tema perekond, kes on tahes-tahtmata sunnitud teda toetama, mis tuleneb ka perekonnaseadusest. Ja alles kolmas tasand on riik, kes peab appi tulema siis, kui, kui tõesti mitte midagi muud ei, alles ei jää. Nüüd kui rääkida sellest pensionisüsteemist, siis pensionisüsteemi kui sellist ei ole põhiseadusesse sisse kirjutatud, põhiseadus ei maini pensioni mitte üheski kohas. Paul Keres: Rahandusministeeriumi seisukoht on see, et Eesti riik tagab oma põhilist sotsiaalriigi kohustust, abi vanaduse korral, tagab esimese sambaga ja täidab neid kohustusi ja sellega tuleb põhimõtteliselt nõustuda. Ehk siis isegi kui me kaotaksime siit kõrvalt ära selle teise samba tervikuna, siis seda sotsiaalpõhiõiguse tuuma tegelikult ei rikuta. Ja küsimus on nüüd ainult selles, et kas tuleb midagi ekstra, kas sinna tuleb midagi veel juurde. Ja see ei ole enam tegelikult põhiseaduse küsimus, vaid see on, see on otstarbekuse küsimus ja see on poliitiline küsimus. Saatejuht: Mul tekkis küsimus, mis abivahendit Ginter nüüd kasutusele Carri Ginter: Võttis? Mul on põhiseadus kaasas, et Paul ütles, et tal on pea, mul on siin nagu ikkagi paberi peal ja vaatasin, et kuna meil on presidendist juttu ja sellest, mida president otsustas, siis lugesin seda esimest otseselt põhiseadust ja ei leia kuskilt seda juttu selle kohta, et kõigepealt on inimene ise ja siis on perekond ja siin on ikkagi paragrahv 28 ütleb niimoodi, et Eesti kodanikul on õigus riigiabile vanaduse, töövõimetuse, toitja kaotuse ja puuduse korral. Ehk siis see on nüüd esimene õigus, mis põhiseaduses on sees ja vaidlust ei ole selles, et teine sammas on üks osa sellest riigiabist. Carri Ginter: Et ehk siis ja nüüd öelda, et me võime selle nüüd ära kaotada, asendada selle lese kohustusega või noh, ütleme kohustusega pidada üleval oma lahkunud abikaasa lapsi või kuidagi noh, niimoodi, et see on natuke abstraktsem, loomulikult on moraalsed kohustused ühiskonnas, mis on vanemate kohustused, laste kohustused, aga me teame, et tänapäeva ühiskonnas ikkagi need suhted on hoopis teistsugused. Aga põhiseaduse paragrahv kaheks on jäänud muuta. Saatejuht: Ma saan täpselt kaks lauset anda. Paul Keres: Ja perekonnaseadus kohustab ülal pidama oma abivajavaid vanemaid ja kui sa räägid sellest seadusest seal siis paragrahv 28 lõige kaks ja tõepoolest räägib nendest, need on sotsiaalsed soorituspõhiõigused, mida tuleb tõlgendada väga kitsalt, väga kitsalt ja põhimõtteliselt selliselt, et inimesel on katus pea kohal. Ta saab ööbida külma talve, külmal talvel soojas kohas, eks ole, tal on natuke toitu ja tal on riided seljas. Sellega on see miinimum täidetud ja kõik, mis sealt edasi tuleb, on lihtsalt hea poliitika või halb poliitika, aga selle üle meie juristidena tegelikult vaidlema ei peaks. Saatejuht: Täpselt kaks lauset mõlemale. Tõenäoliselt selgub tõde Riigikohtus ja senine presidentide skoor on 14-st 11 võitu. Kuidas läheb? Carri Ginter: See on väga raske otsus Riigikohtul teha, sellepärast et see on hästi poliitiline vaidlus ja Riigikohus peab täitma oma põhiseadusliku rolli kolmanda võimuna. Juba on avatud arvamused, et äkki Riigikohus ikkagi kuidagi sekkub poliitikasse. Ma loodan väga, et Riigikohtu kohtunikud, meie vilistlased Tartu Ülikoolist teavad siiski oma rolli põhiseaduse kaitsjana ja võtavad seda vaidlust väga, täie tõsidusega. Paul Keres: Mina arvan, et Riigikohtunikud ei sekku poliitikasse. Paul Keres: Ja erinevalt Kärrist, ma arvan, et see ei ole väga keeruline kaasus, mida lahendada, sellepärast et emotsiooni on selles vaidluses väga palju. Presidendil on olnud omajagu emotsioonid, on ju ise selle, selle olemasoleva süsteemi üks autoreid. Aga kui see asi võtta juppideks ja kuivatada nagu, kuivatada ära puhtaks õigusküsimuseks, siis põhiseaduse paragrahvi 12 küsimus, millest me oleme täna rääkinud, siin on võrdlemisi lihtsalt lahendatav. Ja see omandi põhiõiguse küsimus täpselt samamoodi. Saatejuht: Selge pilt, aitäh mõlemad selle sisuka pooltunni eest ja ilmselt need arutelud veel jätkuvad lähiajal. Suur tänu. Homme õhtul aga siinsamas stuudios saatejuht Johannes Tralla ja teemaks meie teine kohustuslik teema, apteegireform. Olge tublid. Saatejuht: Aitäh.

Saatejuht: Teema on pensionireform. Saates on vandeadvokaadid Carri Ginter ja Paul Keres. Carri Ginter, kas presidendi otsus seadus mitte välja kuulutada oli tavapärane praktika? Carri Ginter: Kui president arvab, et seadus on põhiseadusega vastuolus, siis ta peab jätma selle välja kuulutamata. Saatejuht: Paul Keres, sama küsimus. Paul Keres: President peaks olema veendunud põhiseadusevastasuses ning siinkohal see välja ei paista. Saatejuht: Tegemist oli vähemalt osaliselt poliitilise vetoga? Paul Keres: Jah Saatejuht: Kuidas on võimalik, et kahel vandeadvokaadil on nii erinevad arvamused? Carri Ginter: Erinevus seisneb selles, et üks peab seda riiveks ja teine rikkeks. Paul Keres: Allar Jõks arvas, et pensionireform on kooskõlas põhiseadusega. Saatejuht: Küsimus on selles, kes on liitunud teise sambaga ja võtab oma raha välja võrreldes sellega, kes ei ole. Carri Ginter: Ma ei pea seda võrdseks kohtlemiseks. Saatejuht: Kas see on õiguste riivamine või mitte? Paul Keres: Ka praegune süsteem on justkui ebavõrdne, aga sellest pole probleemi tehtud, sest see on õiguspärane. Carri Ginter: Sotsiaalmaksu kogutakse pensioniks ja haigekassaks ning seda ei peaks muutma reisirahaks – siit tuleneb ebavõrdsus. Saatejuht: Ginter viitab sellele, et tagasiulatuv sotsiaalmaksu sihtotstarbe muutmine on keelatud. Paul Keres: Hetkel lisatakse vaid täiendav kasutusõigus teisele sambale. Saatejuht: See on pooltõde. Carri Ginter: Pean seda olukorda siiski ebavõrdseks. Saatejuht: Ginter, kas võtaksite oma neli protsenti välja? Carri Ginter: Ei, sest pensionisüsteemi usaldusväärsus on läinud. Paul Keres: Carri Ginter eksib, sest ta ei nõustu, et teise samba neli protsenti on juba isikustatud. Carri Ginter: Minu pensioni saamise kindlus on kõhkluse all. Kui see on juba isikustatud, siis miks me seda juba kasutada ei saa? Paul Keres: Erinevus on vaid see, et pead ära surema, et seda kasutada. Saatejuht: Kuidas on kaitstud sambasse jääjate huvid? Carri Ginter: Küsimus on selles, kas alles jäänud raha saavad investorid elujõulisena hoida. Paul Keres: Fondijuhid ütlevad, et likviidsus on korras ning on sisse viidud tasandusmehhanismid, mis peataksid kriisi. Saatejuht: Kui palju te kuulate vastaspoole argumente? Carri Ginter: Küsimus on selles, kas on riske põhiõigustele ning minu arvates neid ei ole maandatud. Paul Keres: Tuleb välja selgitada, kui kaalukas on eesmärk, mida abinõuga soovitakse saavutada. Saatejuht: Kumb on olulisem, inimese vabadus või riigi vastutus tulevikus? Carri Ginter: Riigil on kohustus tagada abi vanaduses hädapuuduse korral. Teise samba kaotamine paneb tuleviku noortele suurema vastutuse. Saatejuht: Paul Keres, kas riik ei saa tulevikus vastutust eitada? Paul Keres: Riik on täiendav abiline inimese aitamiseks vanaduspõlves. Teise samba kaotamisega ei kao riigi kohustus. Carri Ginter: Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse korral. Perekonna moraalsed kohustused on abstraktsem teema. Paul Keres: Me vaidlemegi üksikasjade üle, mis on lisaks riigi kohustusele. Saatejuht: Kuidas riigikohtus läheb? Carri Ginter: Ma loodan, et riigikohtu kohtunikud täidavad oma rolli põhiseaduskaitsena. Paul Keres: Mina arvan, et riigikohtunikud ei sekku poliitikasse ja need küsimused on lihtsasti lahendatavad. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-carri-ginter-paul-keres

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Pensioni teise samba reformi arutelu Riigikogus algas oodatult teravates toonides, ent kuna koalitsioonil on hääled koos, võetakse eelnõu ilmselt lähiajal vastu. On siis tegemist mõistliku sammuga, mis suurendab inimeste valikuvabadust või pensionikandalismiga? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja tere tulemast saatesse, Sotsiaaldemokraatliku erakonna juht Indrek Saar. Tänan kutsumast. Ja Riigikogu Isamaa fraktsiooni juht Priit Sibul. Tere õhtust. Kuulge, lepime nii kokku, et me ei hakka enam pikki kirjeldusi tegema, ma usun, et eestlased on valdavalt selle reformiga kursis, aga Priit Sibul, ma jälgisin loomulikult seda diskussiooni eile üsna põhjalikult ja mulle jäi kõrva üks üsna lihtne sõnapaar. Rahandusminister ütles, et teil on hääled koos. Kas see sisuliselt tähendab seda, et see on natukene demokraatia mängimine? Priit Sibul: Enam kord ei ole, et me nägime, et eile nii-öelda oli debatt ja ma arvan, see tõsine debatt ja, ja erinevate sihtrühmade kaasamine seisab ees, nii et tõsised arutelud, ma arvan, ja poliitiline debatt Priit Sibul: saab olema tõsine. Saatejuht: Küsite, mis te küsite, võtame ikka vastu? Priit Sibul: Ei, no ei ole ju nii, no ma ütlen, et nii-öelda, et see, see protsess on nii-öelda alanud ja ja ma loodan küll, et võtame vastu, selles mõttes küll loodan, aga aga nii-öelda, et tänan sisuliselt parlamendi menetlus, et eile oli koalitsiooni ja, ja Isamaa poolse nii-öelda arusaamise arutelu, homme seisab ees Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt esitatud nii-öelda pensionireformi arutelu, et, et seda jutuajamist jätkub seal saalis pikalt. Saatejuht: No mul kriitiline sissejuhatus opositsioonile ka, lärmi tegite, aga ausalt öeldes ega uusi argumente ei kuulnud, kas sisuliselt ikkagi olete leppinud, et rong on läinud ja see on sõda sõja Indrek Saar: Pärast? Ei, me ei kavatse kunagi sellega leppida, sest see, mida valitsusliit Isamaa juhtimisel teeb, see meie arvates on sajandi sigadus, sest seda tehakse meie tuleviku arvelt ja, ja me kavatseme selle vastu protesteerida koos kõigi ekspertidega, kes on olnud väga kriitilised selle suhtes. Alates Eesti Pangast ja, ja Riigikontrollist kuni tööandjate ja ametiühinguteni välja, koos kõigi majandusteadlaste, rahvusvaheliste organisatsioonidega, kõik on öelnud, te võtate väga-väga suure riski ja, ja tõukate tegelikult tulevikus hulka inimesi vaesusse, võtavad ära nendele kindluse tuleviku eest. Ja, ja kusjuures Indrek Saar: see, see tulu, mida ka lühiajaliselt prognoositakse riigieelarvel, et justkui saab juurde, et koalitsioon saab siis enne kohalikke valimisi natukene raha laiali jagada, ka see on täna küsitav, et kui palju seda siis tuleb ja mille arvelt see tuleb. Kuidas me saaksime seda aktsepteerida ja sellega leppida? Saatejuht: No numbrid tulevad ja need on üsna suured, 400 miljonit sissemaksete peatamisest ja üks miljard siis tulumaksu käibemaksu suurendamisest, need on rahandusministri numbrid. Priit Sibul: No need on lootused ja arusaamised, mis on nii-öelda eeldatud selle pealt, mida uuringud näitavad, et umbes veerand inimestest võiks oma sissemaksed peatada ja teise pensionisamba nii-öelda süsteemist väljuda, et nende numbrite pealt on need prognoosid, prognoosid tehtud. Ja ma arvan, see noh liiga suuresõnalised oleme, et mingit sajandisigadust keegi toime ei paneks, et täna on ju selge, et need inimesed, kes on teeninud Priit Sibul: palka, kas keskmise lähedal või alla selle 20 aastat hiljem on, on selge, et nende inimeste pension oleks olnud suurem, kui nad ei oleks liitunud teise sambaga ja me lähiaastatel hakkame nägema neid inimesi järjest rohkem ja ma tahan näha, mida see indrek siis nendele inimestele ütleb. Üks nendest, eks ju, kes on 66 aastane on kogunud 17 aastat ja, ja see just Indrek Saar: Nii ju juhtub. See ei vasta tõele, lugege ilmselt kas või oma seletuskirja, mis seaduseelnõu juurde on pandud, ükskõik mida koalitsioon on üritanud, üritanud ka võib-olla ametnikele ette kirjutada, aga seletuskiri ütleb leheküljel 96. Et need inimesed, kes on 17 aastat ka madalapalgalised, sõltumata sellest, kui palju nende sissetulek oli, need inimesed, kes on 17 aastat kogunud teise pensionisambasse, nende pension tänasel hetkel on suurem kui nende pension, kes teise sambasse ei kogunud, kes kogus ainult esimesse sambasse, seda ütleb teie enda. Indrek Saar: Niimoodi nende vale valefaktide ja pooltõdedega ringi käies räägite meile, et küll on hea, kui saab vabatahtlikult midagi teha. Priit Sibul: Inimesed, kes on nii-öelda läinud pensionile või lähevad, on sõlminud kindlustuslepingu, kellele enam nii-öelda ei pension ei tõuse, vaid saavad teisest sambast nii-öelda kindlaid väljamakseid ja nii-öelda see pension enam ei muutu. Nendel inimestel, kes ei ole teise pensionisambaga liitunud, esimesest sambast indekseeritakse, mida sa tead sama hästi kui mina ja mõne aasta pärast viie aasta pärast on see murdepunkt, kus need inimesed hakkavad saama vähem pensioni ja 10 aasta pärast on see vahe juba päris suur. Indrek Saar: Seda ei näita ükski. Indrek Saar: Ekspertarvutus. See on midagi, mida. Näitab. Väidate ilma ilma, et seal oleks mingi analüüs taga, sest kõik need analüüsid, mida, nagu ma juba enne viitasin, Eesti Pank, Riigikontroll, OECD, IMF, 41 majandusteadlast, tööandjad Indrek Saar: ja, ja töövõtjad. Kõik nad on ühel või teisel moel analüüsinud ja oma argumendid ritta pannud, mitte ükski neist ei näita seda, et me võiksime tulevikus pikas perspektiivis tegelikkuses suuta maksta inimväärseid pensione, kui me selle teise samba ära lammutame. Kelle analüüs Isamaa usub? Priit Sibul: Rahandusministeeriumi analüüs on see, millest mina räägin ja, ja selles mõttes, et pensionisüsteem on alati olnud ühetaoline, alates sellest, kui ta tekitati, et see, mida Indrek räägib, et justkui saabub nagu kohe katastroof, kui teine sammas ära, kui ma ütlen, et esiteks Rahandusministeeriumi analüüs näitab, et sisulist vahet ei ole selle esimese teise samba puhul. Et esimene sammas nii-öelda seoses Eesti majanduskasvuga kasvaks kiiremini kui need inimesed, kes nii-öelda nüüd lähevad siis kindlustuslepingusse ja kelle pension enam ei kasva. Priit Sibul: Ja, ja see, see nii-öelda ei ole mõistlik mudel ja seda nii-öelda see Rahandusministeeriumi analüüs ju näitab. See on, Indrek Saar: See on, see on, see on teie, see on teie soovmõtlemine, seda, seda ainult teatud tingimustel, aga on võimalik terve rida erinevaid stsenaariume, sest muuhulgas ütleb seesama, sama seletuskiri, et esimesse sambasse minek, teisest sambast väljatulek ka madalapalgaliste jaoks tasub ära ainult sellisel juhul, kui on piisaval määral ka kõrgepalgalisi, kes teevad sama asja. Sellisel juhul esimese, nende tulek esimesse sambasse tõstab pensioni piisavalt kõrgeks, vähemalt mõneks ajaks, et nad saaksid samaväärset pensioni, aga kuna kõrgemapalgalistel ei ole mõtet teisest sambast ära tulla, neil on mõtet olla selle individuaalse teise sambaga seotud. Siis suure tõenäosusega nad sealt ära ei tule, mille tulemus on see, et need, kes olid esimesest sambast, neid muud, need, kes, kellel on madalamad palgad, nad tulevad teisest sambast ära, nendel jääb ainult esimene sammas, mis on madalam ja nad on tulevikus tunduvalt madalamal tasemel pensionit saamas, kui, kui see, mida me täna inimväärseks peame ja see jääb kõvasti alla selle, mis on täna keskmine pension, suhteline keskmine Priit Sibul: Palk. Rahandusministeeriumi analüüs näitab, et sisuliselt ei ole vahet, need 20 aastat inimesed on korjanud, et see, et kas sa liitusid esimese sambaga esimese teisega või nii või nii-öelda ei liitunud, et tegelikult see pension on sisuliselt ühetaoline. Aga miks siis Sotsiaalministeerium teile vastu vaidleb? Ja, ja miks te Sotsiaalministeeriumi ettepanekuid ei ole arvestanud? Olukord, me saame kõike arvestada, aga olukord, mida me oleme saavutanud, on see, eks, et esiteks suur osa rahast on Eestist välja läinud. Priit Sibul: Tõesti on üks sektor, kes on sellest teisest pensionisamba süsteemist väga palju võitnud, see on finantssektor ja ennekõike pensionifondid, eks ju, kes on saanud väga suuri haldustasusid ja kelle tootlus on sisuliselt olematu, sinu poolt viidatud OECD riikides oleme me kahes edetabelis tipus ja need on just need, et kõrgemad haldustasud. Indrek Saar: Mitte enam, me olime seal, me oleme, meie. Indrek Saar: Kukkunud 0,6 protsendi peale, mis on alla OECD keskmise. Jah, just ja ma arvan. Opereerida sellega, mis oli 10 aastat tagasi, jah, et nende tasudega tuleb jätkuvalt vaeva näha ja kogu seda süsteemi saab teha paremaks. Mina arvan, et turg reguleeribki neid süsteeme väga hästi. Aga ei saa käituda nii nagu teie, et kui, kui auto klaasipuhasti millegipärast ei tööta, et siis selle asemel, et, et kojamehed ära vahetada ja, ja panna vedelikku juurde, te sõidate lihtsalt vastu seina. Saatejuht: Kuulge, see on jube nauditav kuulata, ma lihtsalt prooviks mõned toonid tuua sisse, mis on natukene uuemad, üks värske süüdistus on see, et te olete Coop Panga emissiooni põhja lasknud, et tsiteerin siis Margus Rinki, et pensionireformiga on palju arusaamatusi, mistõttu ei julge fondid suuri investeeringuid teha, mis te sellele vastate? Priit Sibul: Palju õnne, eks, et me näeme seda, et tegelikult ongi seda pensionifondi ja süsteeme nähtud ennekõike Eestis ainult finantsinstrumendina, see pole kunagi teeninud Eesti pensionäride ja pensionide huve ja see ja see nii-öelda tänane artikkel Äripäevast, millele, millest räägid, täpselt seda näitabki. Et see on tõesti hästi toimiv finantsinstrument ja süsteem, mille kaudu on Eestist nii-öelda odavat raha väga palju välja läinud, aga Eesti pensionisüsteemi ja tulevikku suuri pensione, mida Indrek püüab väita, sihukeseid asju ei ole. Indrek Saar: Punkt üks, ilmselt majanduskriisi ajal oligi parem, et, et suur hulk nendest vahenditest ei olnud mitte Eestis, vaid oli mujal, sest Eesti majandus sai kõige kõvemini pihta, meil on väike ja haavatav majandus. Nii et kogu raha panna ühe kaardi peale ei ole tark, see tuletan vanasõna meelde, et muna ei maksa ühte korvi panna. Punkt kaks, tänaseks kogu aeg see protsent, mida investeeritakse Eestisse on viimastel aastatel kasvanud, see on tänaseks juba 14 protsenti, mida investeeritakse Eestisse, jah, nüüd on pangad öelnud juba nende uudiste, nende uudiste peale, mis on tulnud valitsusest, on öelnud seda, et nad ei julge enam uusi investeeringuid Eestisse ette võtta. Indrek Saar: Aga, aga jutt sellest, aga jutt sellest, mina usun Eesti Panka, Riigikontrolli, IMF-i ja. Indrek Saar: Mitte ja neid kõiki, ma usun, natukene rohkem kui Priit Sibulat. Indrek Saar: Aga et see raha ei ole teeninud Eesti inimeste huve, kas see ei vasta tõele, sest, sest jutt sellest, et see tootlus ei ole olnud piisav ja, ja vaata jälle omaenda valitsuse poolt koostatud seletuskirja, mis ütleb, et tootlus läbi seitsmeteistkümne aasta on pensionifondidel olnud ligi neli protsenti. Kusjuures reaaltootlus, kui sealt on juba maha võetud elukalliduse tõus, on olnud 0,8 protsenti, nad on kogu aeg kasvanud kiiremini kui, kui, kui elukallidus, nad on väga hästi teeninud huve, saavad muidugi veel paremini. Indrek Saar: Just Priit Sibul: Eelnõu esitanud, mis on suhteliselt sarnane, erineb peamiselt selles kontekstis, et ei anna inimestele täit vabadust ja ei tekita turule tegelikku konkurentsiolukorda. Absoluutselt konkurents ongi see, mis nii-öelda süsteemi mõistlikult paika paneb ja, ja nii-öelda Tõnu Pekk on öelnud, eks, et väljamaksete süsteem, mis selles eelnõus on, parandab selle väljamaksete süsteemi, mis on täna nii-öelda üks olulistest probleemidest ja, ja, ja minu hinnangul nii-öelda turg reguleerib seda oluliselt paremini kui, kui erinevad rahandusministrid, ükskõik millisest erakonnast nad oleks, millega me peame pidevalt tegelema. Ma arvan, et turg reguleerib seda olukorda kordades paremini ja sellepärast on mõistlik. Saatejuht: Küsimus, kuidas te inimeste teadlikkuse siis mingisugusele uuele ja enneolematule tasemele viite, et nagu reaalsus täna on see, et kolmas sammas ei ole üldse lennanud ja inimestel, kui neil isegi mõni kopikas on, siis seisab lihtsalt ja kogub tolmu pangakontol. Priit Sibul: No kolmas sammas ei saagi toimida selles suhtes, kui inimestel on kujutlus, et nad tegelevad täna oma pensioniga läbi teise süsteemi, mis ei ole kaugeltki mõistlik. Saatejuht: Okei, aga pangakontod. Et kui raha üldse on, siis ta lihtsalt vedeleb seal. Priit Sibul: Just, aga kui me vaatame nii-öelda, mis on, mis on toimunud selles mõttes, et ega ei saa öelda, et ka pensionifondide raha on, on seisnud nii-öelda lihtsalt pangakontodel ja see absoluutselt ei ole mõistlik ja ma arvan, et, et kui inimestel on neid vahendeid, mida investeerida, siis on seda ka võimalik teha ja kui, kui raha ei ole, siis ei olegi võimalik seda teha. Indrek Saar: No ma seda teadlikkuse vastust ikkagi ei saanud. Ma juhin tähelepanu sellele, et Priit Sibul räägib iseendale vastu, kui ta, kui ta just kurtis, et turg ei ole piisavalt reguleerinud haldustasusid, siis nüüd ta väidab, et turg hakkab järsku kõige paremini seda reguleerima. Millegipärast me oleme valitsuses, koos teiega valitsuses, kaks korda Indrek Saar: läbi regulatsioonide viinud allapoole tegelikult sisuliselt. Priit Sibul: Sellepärast, et täna on Indrek reguleeritud turg, ei ole vaba turg, mina räägingi, et anname vabaduse, et pangad ja fondid peaksid hakkama inimeste ja inimestele teenima raha. Aga needsamad haldustasud on tänaseks jõudnud ju täiesti rahuldavalt tasemele ja, ja näeme vaeva sellega, et need oleksidki veel madalamad ja tootlused oleksid suuremad. Näeme, näeme. Selles me oleme ühte meelt, sellega me oleme väga nõus. Kui me laseme turud vabaks, siis pangad, siis fondid nii-öelda tegelevad ja toimetavad sellega, meil sinuga pole vaja sellega üldse tegeleda. Mitte ei lase vabaks, vaid sisuliselt lõhuta ära süsteemi. Mille me. Priit Sibul: Siis ei ole võimalik seda tabureti. Mitte ühtegi süsteemi ei lõhuta ära. Sest Indrek Saar: Teise samba mõttekuse lõhuta ära ja te võtate inimeselt ära igasuguse kindluse, et see teine sammas üldse Saatejuht: Kestab. Priit Sibul: Sa tead väga hästi, et need inimesed, kes ei taha midagi muuta, neil ei muutu mitte midagi. Me anname nendele inimestele, kes tahavad ise midagi teha, toimetada, nendele anname võimalused, selles mõttes mingit lammutamist, mingit süsteemi ümberlükkamist ei toimu. Toimub see, et inimesed saavad oma raha üle ise otsustada ja fondid, kui nad on nii väga head, nagu nad väidavad, siis ma olen kindel, et nad suudavad seda igale inimesele tõestada. Saatejuht: Üks hetk, lähme, meil saade saab kohe muidu läbi. Kas investeerimiskonto annab reaalselt inimesele vabadust ja võimu juurde? Indrek Saar: No sellisel kujul, nagu ta praegu eelnõus on, ega seal nüüd mingit olulist uudist ei ole, et need on ikka enam-vähem samasugused vahendid. Küsimus on jällegi selles, et, et, et kui palju on neid inimesi, kes tegelikult selle investeerimiskontoga Indrek Saar: tahavad ise tegeleda. No mõned protsendid, senine praktika näitab. Aga küsimus ei ole ju niivõrd investeerimiskontos, küsimus on väga palju, palju, palju selles, et selle, see raha võetakse sealt välja ja tihtipeale on selle raha sunnitud välja võtma need inimesed, kellel on just kõige raskem, kellel on kõige vähem säästusid ja, ja nende inimeste pensioniga me oleme varsti lõhkise küla, küla ees. Saatejuht: Kuidas see investeerimiskonto inimesi siis aitab? Priit Sibul: Need inimesed, kes tahavad ise või nii-öelda investeerida, neil tekib see võimalus, ehk inimesed, kellel on täna raha ja vahendid, riik sunnib neid, mitte midagi ei garanteeri taga ja nüüd luuakse inimestele võimalus oma rahaga ise ümber käia sellisel kujul ja investeerida tõesti ei ole see ampluaa väga lai, on ju, sest me ei saa seda ju väga laiaks ajada, sest nii-öelda, et. Et pensionifondid ja, ja nii-öelda personaalne investeerimiskonto on sarnased tooted, eks ju, et neile kehtivad selles mõttes samasugused reeglid, et sinna ei saa igaüks ligi, sest see on inimese tuleviku vara ja, ja, ja sellepärast on seal ka teatavad piirangud, neid kindlasti saab arutada, et kas seda nii-öelda võiks veidi laiendada, seda ampluaad või mitte, aga see seisab parlamendis nii-öelda esimese, teise lugemise vahel ees. Saatejuht: Ehk siis põhimõtteliselt konto, mille pealt sa lihtsalt ei maksa vahendustasu? Priit Sibul: Üks on kindlasti see, et vahendustasu ei ole ja sul on võimalik endale investeerida ja neid vahendid valida just sinna, kuhu sa kõige mõistlikumaks pead. Indrek Saar: Indrek Saar, järsku me alahindame inimesi? Ja kui palju on neid inimesi, kes suudavad sama hästi investeerida nagu. Indrek Saar: Härra Viisemann või kes meil siin tuntumad investorid ja pankurid on, et kui palju, kui, kui palju me. Järsku me alahindame inimesi? Indrek Saar: Ei, ei alahinda, ma arvan, et, et ongi neid inimesi, kes, kes kindlasti teevadki väga targa otsuse, aga, aga on ka neid inimesi, kes hädasunnil võtavad selle teise samba raha välja ja kulutavad selle mingiteks hädavajadusteks ära, muuhulgas võib olla niimoodi, et inimene läheb, võtab heauskselt selle raha välja, sest ta on kuulnud, et seda raha ei lubata kohtutäituritel ära võtta ja seda on Isamaa siin rääkinud, kaitstes kogu seda reformi, ta võtab selle raha välja ja saab teada, et. Priit Sibul: Seda on kunagi rääkinud. Saatejuht: No Postimees täna kirjutas sellest, klaarime selle ära siis, põhimõtteliselt, kui võtad raha välja ja oled võlgu, siis. See on Priit Sibul: Loomulikult niimoodi, kui sa raha välja võtad, aga ma räägin, kui see on pension. Priit Sibul: Mida see inimene siis pensioni ajal teeb? Priit Sibul: On see, et esimene, teine, kui me räägime siin mõnest eurost või asjast, eks ju, siis minu väide on kogu aeg olnud, et teine pensionisammas ei aita, eks ju, see, mida te püüate väita, et ma ei tea, lapsed peavad, ma ei tea, see on alates pensioni, Bismarcki või, või enne seda, kui pensionisüsteem loodi, see on alati nii olnud, et töötavad inimesed peavad üleval vanemaid ja lapsi. Ja. Priit Sibul: Sellepärast meil see teine sammas ongi. Siis selle Indrek Saar: Alguse juurde tagasi, miks see pensionisüsteem niimoodi tehtud on, sellepärast, et 30 aasta pärast on tööl käivaid inimesi poole võrra vähem võrreldes pensionäride. See on mõne sammu eest teada, kui solvav. Seda me ju mõlemad teame ja sellepärast ongi vaja seda teist sammast, et me ei lükkaks neid kohustusi tulevikus laste kaela, et, et, et, et me ei paneks enda pensioni, pensioni maksmist laste kaela üle, üle mõistuse, kas maksudega või siis, või siis kohustusega tõsta pensioniiga väga kõrgele. Või siis, või siis kohustusega tuua sisse massiliselt võõrtööjõudu. Aga mis on juhtunud, Priit Sibul: Eks ju, kui me vaatame 17 tagasi, kui oli. Need inimesed on maksnud kaks protsenti täiendavalt, ma ütlen, 20 hiljem nii-öelda viie aasta pärast selgub, et nad ei saa rohkem pensioni, kui nad oleksid jätnud liitumata ja mitte midagi, see, mida sa kirjeldad, sellest ei ole ju tõde, et, et inimestel tulevik on täpselt samasugune, sõltumata sellest, et milline, kas see teine sammas on sellisena või ei ole. Saatejuht: Klaarime ühe asja veel ära, nende suhtes, kes ei ole teise sambaga liitunud, kas see raha väljavõtmise lugu, noh, ta, ta on, tingimuslikult tundub nagu ebaõiglane, kas põhiseaduslik vastuolu on või ei ole? Ei ole. Saatejuht: See on muutunud ka natukene juristide. Saatejuht: Muuhulgas Indrek Saar: Loob see pensionisüsteemi Indrek Saar: lammutamise plaan ka hulka täiendavat ebaõiglust, sest, sest need inimesed, kes, kellele öeldi 17 aastat tagasi, et sa saad koguda oma neli pluss kaks protsenti teise sambasse selle jaoks, et sellest tekiks sinu pension. See on osa sinu pensionirahast, osa sinu sotsiaalmaksust läheb sinna, nendele inimestele ei ja, ja inimesed tegid valiku, osad jäid ainult esimesse sambasse, osad läksid teise sambasse, neile, kes jäid esimesse sambasse, ei öelnud keegi, et sa saad tegelikult seitsmeteistkümne aasta pärast ka selle neli protsenti, saad sa välja võtta. Priit Sibul: Aga need inimesed tegidki, need saavad tulevikus ju kõrgema. Aga need, kes esimeses. Priit Sibul: Esimesse sambasse, nemad ei saa seda raha ju välja võtta. Aga küsimus ongi, et inimene peabki ju nii-öelda otsustama ja, ja kalkuleerima, mis talle mõistlik on. See on ebaõiglane, Priit. Selle järgi ta oma otsuse teeb, mis ta ebaõiglane on, me maksime sinuga ka mõned aastad tagasi, eks ju, 26 protsenti tulumaksu, täna me maks, maksame 20, need inimesed, kes tegid selle valiku, on maksnud kaks protsenti rohkem maksu, et kogumispensionid nii-öelda koguda. No see paneb muidugi kaks täiesti erinevat Indrek Saar: Asja kokku, üks on, üks on see, et, et meil on sotsiaalmaks, mis on mõeldud pensioniteks ja tervishoiuks ja, ja nüüd saab sellest järsku maks, mis on mõeldud. Priit Sibul: Ühe lühivõi pikaajaliseks. Priit Sibul: Maksukoormus on olnud kogu aeg erinev ja selles mõttes ei saa neid võrdselt käsitleda, sest nad tegid omal ajal otsuse, kas liituda või mitte ja sellest on nende maksukoormus olnud erinev ja sellest tulenevalt, kui me midagi muudame, on ka nende võimalused erinevad. Saatejuht: No septembri seisuga kogus pensionivara siis teises sambas 740000 inimest, Priit Sibul tunnetate te seda vastutust? Ja absoluutselt. Tohutu number. Priit Sibul: Ja absoluutselt ja ma ütlengi, kui see süsteem, mida ütleme aasta aega tagasi või, või, või poolteist, kui Isamaa selle teemaga välja tuli, rääkisid kõik, et nii-öelda käed eemale, süsteem on ideaalne, mitte midagi ei tee, täna ei ütle mitte keegi, et seda süsteemi ei ole vaja tugevalt parandada. Me räägime, homme on, eks ju, sotsiaaldemokraatliku reform, Reformierakonna eelnõu meil parlamendis, kus on väga jõhkrad muudatused, aga kui me meenutame sellest, kus debatt algas, et kõigest tuleb eemale võtta, siis me näeme, et seda pensionisüsteemi on vaja reformida. Saatejuht: Ma Saatejuht: tunnustan Indrek Saar: Isamaad, et kogu selle halva mängu juures üks hea asi on olnud, et me oleme tegelikult saanud selle teema lahti rääkida ja, ja, ja, ja ühiskonna üldine teadlikkus sellest, mida pensionisüsteem üldse endast kujutab, on, on tänu sellele tõusnud. Ja kui suudaks Isamaa sellest hullust plaanist, mis mulle millegipärast meenutab 19. sajandi Vene aadlikke, kes, kes mängisid maha oma maad ja, ja varad ja, ja lõppu takkapihta au ja, ja ei hooli üldse sellest, kus nemad ja nende lapsed elama hakkavad. Et kui te suudaksite sellest, sellest hullust plaanist see teine sammas ära lammutada. Indrek Saar: Ärme jõua ajalooliseks ekskursiks aega. Siis, siis kõik, kõik need, need asjad, kuidas seda süsteemi paremaks teha, seal me oleme kindlasti rõõmuga teiega Priit Sibul: Koos. Aga minul ei olegi võimekust vaadata oma emale otsa, öeldi, et see on jube mõistlik otsus, mille sa tegid nii-öelda 2003. aastal, kui tegelikkuses selgub, et 2024 oleks tema pension olnud kõrgem, kui ta oleks jätnud teise sambaga liituma. Kas sa oled valmis kahe-kolmekümne aasta pärast lastele otsa vaatama, kui nad küsivad su käest, et miks meie sotsiaalmaks täna on üle 40 protsendi? Ei, ja ma arvan, et ma ei, me ei, ma loodan, et me kunagi sinna ei jõua ja see, et minu 66 aastane ema teeb täna aktiivset tööd, 81 aastane onu, see on kõik see, mida, mida varasemalt ei olnud. Saatejuht: Täpselt üks lause, ma saan aru, et mõlemad täpselt ühe lause veel, meil on teine lugemine seisab ees, mis taktikaga peale lähete? Ma tahaksin. Saatejuht: Et Indrek Saar: Valitsus peaks tegelema tänaste pensionitega nüüd ja kohe, mitte mingi seitsme euro euroga inimesi nõrritama ja sinna veel täiendavat tulumaksu rakendama ja, ja mitte rääkima mingit. Saatejuht: Selge pilt, Indrek kasutas oma võimaluse ära, kui palju te kuulda võtate opositsiooni? Priit Sibul: Me võtame kõiki mõistlikke ettepanekuid kuulda, aga see, et meil on süsteem, kus me tänaste pensionäride arvelt kogume tulevikku ja viime raha Eestist välja, on ebamõistlik ja seda tuleb muuta. Saatejuht: Selge pilt, saade on läbi, debatid jätkuvad, aitäh teile. Homme jõuab aga teieni meie erisaade, otsesaade Brüsselist, Anna Pihl, Johannes Tralla, vaadake ja nautige.

Saatejuht: Tere õhtust! Saates on sotsiaaldemokraatide juht Indrek Saar ja Isamaa fraktsiooni juht Priit Sibul. Hääled pensionireformiks olevat koos. Priit Sibul: Debatt on ees. Saatejuht: Võetakse ikka vastu. Priit Sibul: Homme vaatame. Saatejuht: Olete olukorraga leppinud? Indrek Saar: Ei, Isamaa korraldatu on sajandi sigadus. Saatejuht: Numbrid on suured. Priit Sibul: Inimesed oleksid saanud rohkem raha mitte teise sambaga liitudes. Indrek Saar: Ei, teie enda seletuskirjas tõestatakse vastupidist. Priit Sibul: Teise samba pensionimaksed kaotavad ajas makstes väärtust. Indrek Saar: Me ei suuda teise sambata pensione maksta. Saatejuht: Kelle analüüsi Isamaa usub? Priit Sibul: Rahandusministeeriumi. Indrek Saar: Plaan vajaks rikkate inimeste lahkumist teisest sambast, mida nad ei tee. Priit Sibul: Pension on sama. Indrek Saar: Miks sotsiaalminister vastu vaidleb? Priit Sibul: Pensionifondid on võitnud. Indrek Saar: Kogu süsteemi tuleb parandada. Saatejuht: Pangad ei julge praegu investeerida. Priit Sibul: Pensionisüsteem on meil ikka finantsasi. Indrek Saar: Pensionifondid on tõusnud keskmiselt 0,8 protsenti elukalliduse suhtes. Priit Sibul: Konkurents panebki turu paika. Saatejuht: Kuidas inimestele kolmandast sambast rääkida? Priit Sibul: Nad tegelevadki teise sambaga. Saatejuht: No kui raha vedeleb kontol. Priit Sibul: Kui on, mida investeerida, investeeritakse. Indrek Saar: Priit räägib endale vastu. Priit Sibul: Seda räägingi, et laseme turud vabaks. Indrek Saar: Sellega võtate inimestest turvatunde ära. Saatejuht: Tagasi üks repliik. Priit Sibul: Inimene teeb oma rahaga, mida heaks peab. Saatejuht: Kas investeerimiskonto annab vabadust? Indrek Saar: Inimesed ise peavad huvitatud olema seda kasutama. Saatejuht: Kuidas see siis aitab? Priit Sibul: Luuakse platvorm neile, kes tahavad oma rahaga ise ümber käia. Saatejuht: Ehk ilma vahendustasuta konto. Priit Sibul: Ja valikuvabadus. Indrek Saar: Aga mõned kasutavad seda hädavajalikeks kulutusteks. Priit Sibul: Seda pole ma väitnud. Saatejuht: Raha välja võtted oled võlgu? Priit Sibul: Teine sammas ei tööta. Indrek Saar: Me ei taha ju pensionisüsteemi laste kaela jätta. Priit Sibul: Aga tulevik on ikka sama. Saatejuht: Kes pole sambaga liitunud, tunneb ebaõiglust. Indrek Saar: 17 aastat tagasi anti inimestele valik. Priit Sibul: Igaüks tegi oma otsuse, see pole ebaõiglane. Indrek Saar: Sotsiaalmaks ja teine maks on täiesti… Priit Sibul: Maksukoormus on olnud erinev. Saatejuht: Tunnete vastutust kogujate ees? Priit Sibul: Absoluutselt. Saatejuht: Nii, kas me jõudsime ühisele välja? Indrek Saar: Isamaad tunnustan avatud vestluse eest. Priit Sibul: Ma loodan, et sinu lapsed ei pea küsima kõrge sotsiaalmaksu kohta. Saatejuht: Mis taktikaga teisele lugemisele lähete? Indrek Saar: Valitsus peab tegelema nüüd! Saatejuht: Selge pilt. Priit Sibul: Süsteem on ebamõistlik. Saatejuht: Selge pilt.

esimene-stuudio-indrek-saar-ja-priit-sibul

Saatejuht: Tere õhtust. USA president Donald Trump kliirrib NATO-st lahkumise mõttega. Kuidas peaksime sellistesse juttudesse suhtuma ja kus suunas tuleks tüürida Eesti kaitsepoliitikat? Arutame Jüri Luige ja Leo Kunnasega. Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast stuudiosse, EKRE kaitseministri kandidaat Leo Kunnas. Tere. Ja praegune kaitseminister Isamaast Jüri Luik. Tervist. New York Times kirjutas, et Donald Trump on oma nõunikele korduvalt öelnud, et ta sooviks NATO-st lahkuda. Kas see on tõsine jutt? Jüri Luik: Mina viibisin koos president Kaljulaiuga sellel visiidil Washingtonis, kus siis toimus kohtumine president Trumpiga. Ja ma pean ütlema, et kuigi Trump oli väga kriitiline selles suhtes, et paljud liitlased ei kuluta kahte protsenti riigikaitseks, siis sellist tunnet, et ta tahab NATO-st välja astuda, absoluutselt ei olnud. Pigem ta ikkagi mõtles konstruktiivselt selle üle, kuidas need kulutused liitlastelt kätte saada, aga ei pannud kahtluse alla seda julgeolekugarantiid. Siin on võib-olla tasuks siiski tuua üks niisugune huvitav nüanss. Jüri Luik: Mõned inimesed ütlevad, et noh, Trump ei saagi tegelikult NATO-st välja astuda, et tegu on ju ratifitseeritud Washingtoni leppega ja millest me siin üldse räägime? Jüri Luik: Jah, aga tegelikult USA süsteem on selles mõttes huvitav, et on kaks pretsedenti, kus presidendid on ise astunud välja ratifitseeritud leppest. Viimasena George W Bush ballistiliste rakettide tõrjereppest, niinimetatud ABM leppest, ilma igasuguse senati heakskiiduta, nii et põhimõtteliselt kui ta ütleb, et ta tahab välja astuda, siis selline võimalus muidugi väga teoreetiliselt on. Aga ma ei näe mingit alust sellele, et esiteks, et ta tahaks välja astuda ja teiseks, et selleks oleks sisepoliitiliselt mingisugune vajadus. Ja ma ei ole kindel, kas ta seda tegelikult üldse öelnud on, sest tegu on ju niisuguse kuulujutuga, mis on ühte lehte lekkinud. Saatejuht: Leo Kunnas, kui usaldusväärne on Donald Trump teie arvates? Leo Kunnas: Selles mõttes ma arvan, et ta on kindlasti usaldusväärne, et ta ei taha loobuda Ameerika Ühendriikide hegemooniast maailmas. Trumpi väärtuste üle võib vaielda ja siin on oponeerivaid seisukohti. Aga ma olen kindel, et Trump saab aru, et kõik alliansid, mis Ameerika Ühendriikidel on, nii NATO kui kui teised kahepoolsed ja muud kokkulepped liitlasriikidega, näiteks Jaapani, Lõuna-Korea või teistega, et need on USA globaalse hegemoonia suhtes tähtsad. Ja sellest Ameerika Ühendriigid ei loobu, olgu siis Trumpi või mõnel muul ajal. Ma arvan, et loobuvad ainult siis, kui selleks sunnitakse. Ja ses mõttes on ka ka Baltikum tähtis, et et ükskõik, milline kaotus või katastroof Baltikumis tähendaks nii tugevat lööki sellele hegemoonia kontseptsioonile, et Ameerika Ühendriigid ei saaks endale lihtsalt seda lubada. Saatejuht: Samas juba Ameerika telesaadetes räägitakse sellest, et aga miks peaksid USA sõdurid siin Eesti-suguse või Läti-suguse riigi eest surema, viidates siis NATO artikkel viiele, et et teil ei ole kõhklusi, et sealt suunas ikkagi on mõtted tüürinud kuskile, kuhu võib-olla eestlased ei tahaks, et see tüüriks. Leo Kunnas: Neid retoorilisi küsimusi on ikka esitatud nii USA-s, Lääne-Euroopa riikides kui mujal alliansis, et aga riikidel on oma kohustused ja ma ei, ei mõtle nüüd seda, et et need muutuksid selliseks prevaleerivaks või domineerivaks seisukohaks. Et igas riigis on erinevaid inimesi, on, on ka patsifiste, kes üldse näiteks ei, ei poolda mingit sõjalist tegevust. Leo Kunnas: See seltskond on väga kirju ja ühtede arvamuste järgi ei saaks seda tervikut kujundada. Saatejuht: Samas mõned eksperdid ütlevad, et see, et ainuüksi seda ideed arutatakse, et see on sajandi kingitus Putinile, et et nii-öelda NATO-st lahkumise ideed, et kuidas teile tundub, kas Saatejuht: Trump töötab Venemaa huvides? Jüri Luik: Loomulikult mitte ja ma arvan, et selle debati puhul tuleb vaadata konteksti. Ja kontekst on see, et USA-s on praegu, aga on tegelikult alati olnud niisugune isolatsionistide liikumine, kes on arvanud, et USA võiks olla maailmas üksi ja siis vastavalt vajadusele otsustada, kas ta toetab kedagi või ei toeta kedagi. Ja praegu seda liini ajavad eriti mõned Fox News'i reporterid. Kõige tuntum nendest on seesama taktikaltsun, kes oli just see, kes praegu küsis, et milleks kaitsta Eestit ja milleks kaitsta Lätit. Ja ta küsis ka Trumpilt peale tema Helsingi kohtumist, et miks kaitsta Montenegrot. Jüri Luik: Ja ma arvan, et see on niisugune teadlik, kerge provotseerimine, et, et see kindlasti ei ole USAs levinud seisukoht ja kui me räägime sellest, millest räägivad suured rahvusvahelised ja Ameerika lehed või kongress või kõikvõimalikud mõttekojad, siis prevaleeriv arvamus on ikkagi see, et NATO on USA jaoks suur väärtus ja seda tuleb kaitsta ja säilitada. Saatejuht: Aga ometi ju Venemaa ja Trumpi vahel uuritakse seoseid ja tema kampaania vahel, et, et see ei ole õhust võetud, et kuidas teile tundub, et Saatejuht: kas Trump on kuidagi Venemaa huvide ees seisnud? Leo Kunnas: No ma ei laskuks siin spekulatsioonidesse, igal riigil oma rahvuslikud huvid ja ma olen kindel, et USA rahvuslikud huvid ei lange kokku väga Venemaa rahvuslike huvidega, et need on lihtsalt kardinaalselt erinevad. Kui me vaatame Trumpi kui rahvuslast või kui Putinit kui rahvuslast, siis Putini kui rahvuslase, alias suurvene šovinisti, huvid on loomulikult võimas Vene deržava ja seda ka lähi, lähi välismaa arvel. Võib-olla Trumpi kui rahvuslase huvid on mõningane globaalne tagasitõmbumine, aga ma arvan, et seda, see ei tähenda seda, nagu ma enne juba ütlesin, et Trump ja Ameerika Ühendriigid loobuks Ühendriikide hegemoonia taotlusest maailmas. Saatejuht: Kas võib see olla hoopis, et Trump lihtsalt püüab survestada seda, et NATO liitlased tõstaksid kaitsekulutusi, et vaatasin ka teie mõlema valimisprogramme ja teie mõlemad siis nii Isamaa kui EKRE plaanibki kaitsekulutusi tõsta, et kõigepealt Isamaa lubab tõsta kaitsekulutused 2,5 protsendini SKP-st, et mille arvelt Jüri Luik see tuleb? Jüri Luik: No esiteks ma arvan, et siin tuleb iseendale väga selgelt öelda, et kuigi me väga paljuski loodame ja toetume NATO liitlaste, sealhulgas ameeriklaste, abile, siis on selge, et eriti, mis puudutab niisugust esmast kaitsevõimet selles mõttes, et on selge, et läheb aega, kuni liitlaste peajõud siia jõuavad, siis see on meie vastutada. Ja kuigi me maksame praegu riigikaitsele kaks protsenti, siis noh, ütleme Eesti riigi mõttes on see suur summa. Aga kui me vaatame oma väiksust, siis absoluutväärtuses on see paratamatult üsnagi väike summa ja kui me ostame näiteks relvastust, eriti moodsat relvastust, siis meile ei tee keegi mingisugust allahindlust selle eest, et me oleme väike riik. Nii et me ostame tegelikult enam-vähem samade hindadega, millega ostavad rikkad riigid nagu Prantsusmaa või Saksamaa ja seetõttu on selge, et Eesti riigikaitsel on teatud vajakajäämised, teatud sõjalised võimed. Saatejuht: Usun seda kõike, ma küsisin teilt, et mille arvelt see tuleb, et kust te selle raha võtate, et selle, mis suurendate kaitsekulutusi? Jüri Luik: No tegelikult niimoodi võib ju küsida iga prioriteedi kohta, selles mõttes, et erakonnad esitavad need alad, mis on nende jaoks rahvusliku julgeoleku seisukohalt või rahvusliku arengu seisukohalt kõige olulisem. Ja loomulikult eelarve pannakse kokku siis erinevate prioriteetide võitluses või, või vaidluses, selles mõttes ei võta üks teiselt midagi ära. Saatejuht: Aga on teil läbi arvutatud, et mille, kust see võiks tulla või, või kuidas te selle raha leiate, et on teil mingi konkreetne idee? Jüri Luik: No konkreetsed ideed, esiteks puudutavad muidugi majanduskasvu, mis on, ma arvan, üks Eesti edu, Eesti võimaluste väga hea alus. Ja loomulikult, nagu ma ütlesin, alati tuleb miski prioriteetide arvelt, üks prioriteet või teine prioriteet, vahel visatakse nalja, et ühe erakonna prioriteedid tulevad teiste erakondade prioriteetide arvelt. Mis reaalsuses tähendab seda, et kui pannakse kokku koalitsiooni, siis tuleb selles lihtsalt kokku leppida. Aga minu arvates riigikaitse, ütleme niimoodi, et kui me riigikaitseks raha ei kuluta, siis väga paljud meie teised mõtted muutuvad tähtsusetuks või, või vähem tähtsaks. Me oleme kõik või väga paljud meist on elanud Nõukogude Liidu tingimustes ja minu arvates on väga selge. Kui me ei ole valmis oma julgeoleku peale kulutama, siis me riskime oma iseseisvusega, mis ei võimalda meil tulevikus ei rääkida eesti keelt, ei ajada Eesti asja. Me peame seda endale väga selgelt tunnistama. Arvestame kas või seda, et teised riigid panevad Eestisse märkimisväärseid finantse, saates siia näiteks oma väed, oma õhuturbe, et ega nad ei tee seda ju ka mitte niisama. Nad usuvad, et reaalne risk on olemas. Saatejuht: EKRE pakub üle, pakub üle, et 2,6 protsenti võiks siis minna Saatejuht: SKT-st kaitsekulutustele, et miks selline summa, miks selline protsent ja kus on teie katteallikad sellele? Leo Kunnas: Meil oli erakonnas selle üle tõsine debatt ja riigikaitse toimkond pakkus 3,0 protsenti. Meil on vaja saavutada iseseisva kaitsevõime tasemel, kus me suudame kõige ohtlikuma ohustsenaariumi ehk laiaulatusliku kallaletungi realiseerumise korral liitlasvägede saabumiseni vastu pidada. Ja selleks lihtsalt ongi nii palju raha vaja, et mille arvel? Loomulikult majanduskasv, number esimene, et majanduse stimuleerimispakett. EKRE on valmis ka laenu võtma, investeerimislaenu, kokku üle kuue miljardi 12 aasta jooksul, millest siis kaitsekulutuste või selle investeeringute osa täiendav oleks 60 miljonit igal aastal. Millest siis osa sellest täidetakse ja ülejäänud osa siis prioriteetide muutmise läbi. Aga muidugi ka olemasolev kaitse-eelarve tuleb hoolikalt üle vaadata, et et mida on vaja teha, on vaja lõpetada tegevused, mis iseseisvat kaitseväge ei toetada. Te näete seal kokkuhoiu kohti? Näen, Leo Kunnas: on vaja kasutada laialdasemalt tsiviilsektori ressursse. Sest kui me tahame sõjakaitseväge suurendada 21-lt 1000-lt 55-le 1000-le, siis seda ei ole võimalik teha ainult nii-öelda hangitava ressursi arvel. Leo Kunnas: Siis on vaja veel teha mitmeid muudatusi ministeeriumi struktuuris, see tähendab see struktuur optimeerida niiviisi, et järele jäävad ainult Kaitsevägi, Kaitseliit ja Välisluureamet. Sest siia vahepeale on tekkinud erinevate funktsioonidega, väikseid ametid, nende funktsioonid tuleb ära jagada nende kolme suure institutsiooni vahel. Hankeid tuleb teha ratsionaalsemalt, lihtsalt rohkem jälgida, kuhu me raha kulutame ja sellest kõigest me saame kokku. Saatejuht: Teie usute, et te leiate selle raha, aga laenu võtmine, kuidas teie suhtute sellesse, Sven Sakkovi välja käidud ideesse? Jüri Luik: Ma tahtsin just öelda, et tihtipeale erakonnad minu arvates proovivad leida mingisugust niisugust lihtsat lahendust või midagi, mis kõlaks hästi ja aitaks meid sellest probleemist üle, et ühelt poolt peaks nagu kulutusi tõstma, teiselt poolt, kust seda raha võtta. Ja siis on tõepoolest EKRE on välja käinud näiteks idee, et Ameerika Ühendriikidelt küsida miljard dollarit. Jüri Luik: Noh, ma arvan, et kõik me saame aru, et idee ilmselt on, on ebarealistlik, et praegu me saame Ameerika Ühendriikidelt igal aastal 30 miljoni dollari eest varustust, ma ei usu, et see nüüd radikaalselt tõuseb. Teie meelest on see. Mis puudutab laenu, siis noh, jällegi laen on selles mõttes niisugune kiire lahendus. Aga kui me ostame laenu eest näiteks keskmaa õhutõrjesüsteemi, mis on kindlasti üks vajakajäämine praegu, siis lisaks sellele, et need seadmed osta, tuleb neid ju üleval pidada, personal välja koolitada, laod ehitada, varjualused ehitada, ühesõnaga selle ühe sõjalise võime loomisel on niivõrd pikk finantsiline saba, et see laen meid eriti kuskil ei aita. Nii et see on, see on poliitiline ja strateegiline otsus. Saatejuht: Isamaa ei võta laenu. Isamaa laenu ei võta. Saatejuht: Aga kuidas siis Leo Kunnaste kavatsete Ameerikalt küsida üks miljard Saatejuht: kaitsekulutuste Leo Kunnas: Jaoks? See on formuleeritud kuni üks miljard nelja aasta jooksul, mis teeks isegi maksimumsumma puhul 250 miljonit aastas. Leo Kunnas: Selle formuleerime nii, et kui me teeme uue Leo Kunnas: pikaajalise riigikaitse arenguvisiooni sellest, millest ma enne rääkisin just lähtuvalt, siis. Saatejuht: Aga kas te tõesti usute ise, et, et järsku peaks Ameerika nüüd kinkima Eestile nii palju raha, et teie poliitilised konkurendid juba natuke naeravad teie üle. Leo Kunnas: Ameerika Ühendriigid aitavad oma liitlaseid, liitlasi ja partnereid väga suures mahus, näiteks 2016 olid need summad üle 50 miljardi, rääkimata näiteks, et tervet Afganistani armeed peetakse üldse üleval. Et meie kohus on lihtsalt minna ja küsida seda, ega loomulikult EKRE ei garanteeri seda kuidagi, et Ameerika Ühendriigid annavad meile selle, selle sõjalise abi nii-öelda varustuse ja relvastuse näol. Aga meie kohus on seda teha, sest me ei saa ka leppida sellega, et meie riigikaitse on seisus, kus Eesti riik ei ole tegelikult kaitstud. See, et Eesti riik on kaitstud, see on hetkel vale, me peame nii teisiti või kolmandat moodi selle probleemi lahendama. Saatejuht: Aga näiteks kui USA siin kaalub või Donald Trump ütleb, et Poolasse alaliste baaside rajamise ideed, siis ta ütleb, et see on ainult sellepärast, et Poola ise ütleb, et nad maksavad selle ise kinni. Et see läheb Trumpi loogikale vastu, et nad peaksid meile sellise summa andma. Leo Kunnas: See põhjendus, millega me põhjendame, ongi see, et kui me ise tõstame 2,6 protsendini ja küsime ka varustust ja abi veel teistelt liitlastelt ka, mitte ainult Ameerika Ühendriikidelt, see vajadus lihtsalt on siin täpselt selline, nagu ma kirjeldasin, see vajadus tuleneb Vene vägedest, mis meie naabruses on. Ja ma loodan, et Ameerika kindralid saavad sellest aru, et see jama, kui siin puhkeb sõjaline konflikt seetõttu, et me ei suuda seda tasakaalu luua ja hoida see, need summad, mis hiljem selle operatsiooni jaoks lähevad, on, on kümnetes ja sadades miljardites. See ongi see, sellest tuleb hästi lihtsalt, hästi otse ameeriklastega rääkida, nii nagu asjad on. Meil ei ole mõtet peita pead liiva alla ja öelda, et asjad on hästi, kui neid ei ole. Saatejuht: Teie olete kohtunud ameeriklastega, et kuidas tundub? Jüri Luik: Väga mitu korda ja väga mitmel tasemel. Ma arvan, et see on ikkagi lihtsustamine, et öelda, et noh, tuleb küsida ja siis nad annavad. Et tõepoolest on riigid, kellele USA annab suuremõõtmelist relvaabi, näiteks Iisrael ja Egiptus, ühele kolm miljardit, teisele kaks miljardit aastas, aga see oli seotud Iisraeli ja Egiptuse rahuleppega, mille siis niisugune positiivne tõuge USA poolt anti sellise lubadusega. Noh, Afganistani puhul ma arvan, me kõik saame aru, miks USA maksab niivõrd suuri summasid Afganistani armee toetuseks, et need on ikkagi suhteliselt niisugused spetsiifilised juhtumid, sellepärast ma ütlen, et kui me tõsiselt arvame, et meie kaitses on puudujääke ja ma muidugi ei ole Leo Kunnasega absoluutselt nõus, minu hinnangul Eesti on kaitstud. Loomulikult kunagi ei ole mingit absoluutset kaitset, me oleme väike rahvas ja peame sellega arvestama, et kui me tahaksime nii-öelda sajaprotsendiliselt kaitsta ennast Venemaa vastu, siis esiteks peaks meil olema kaugelt suurem rahvaarv ja, ja SKP ja hoopis teine geopoliitiline positsioon. Aga selleks, et anda vääriline vastulöök ja vaenlast heidutada nii oma vägedega kui ka liitlastega, meenutan, et liitlased asuvad meil 100 kilomeetrit Eesti-Vene piirist. Ma arvan, et selles mõttes me võime küll öelda, et Eesti on kaitstud, mis ei tähenda, et Eesti kaitset ei võiks märkimisväärselt parandada ja selle kohta noh, ma arvan, et väga paljudes küsimustes meil on ka samad arvamused. Saatejuht: Isamaa programmis on öeldud, et partnerlus ja liitlassuhted on Eesti julgeoleku ja heaolu olulisemaks garantiiks. Samas oli Isamaa see, kes ÜRO rändeleppe vastu sõdis ja õõnestas sellega meie liitlassuhteid, et Prantsuse suursaadik ütles, et see on kahetsusväärne, et, et selline olukord Eestis oli, et miks te siis õõnestate liitlassuhteid? No ma arvan, Jüri Luik: Et need väited, mis selles poliitilises debatis esitati, tegu oli niisuguse palavikulise poliitilise võitlusega, et see loomulikult ei ole tõsi. Et kui Eesti oleks jätnud ka alla kirjutamata ränderaamistikule nagu Läti jättis, siis midagi sellest ei oleks juhtunud. Kas Läti on praegu kuidagi halvemas positsioonis? Meie liitlassuhted põhinevad ikkagi pikaajalisel koostööl väga paljudes julgeoleku ja majandusküsimustes, liikmelisusele Euroopa Liidus. NATO-s kujutada ette nüüd, et ühele ÜRO deklaratsioonile mitte allakirjutamine võiks seda kuidagi kahjustada. Prantsuse suursaadik naeruväärne. Aga Saatejuht: Prantsuse suursaadik ütles, et, et see on kahetsusväärne, et ikkagi mingit muret see lükkab. No Jüri Luik: Prantsuse suursaadikul tuli üks tweet ja loomulikult see läks kohe Eestis arutelusse ja käibesse. Aga ma arvan, et see ka konteksti arvestades ei ole siin küll mingit põhjust muretseda. Saatejuht: Aga kiiresti lõpetuseks küsiks Leo Kunnast teilt, et mis on suurimad vead, mis on Jüri Luik, kaitseministrina teie arvates teinud? Leo Kunnas: No kaitseminister Jüri Luige suurim viga on olnud kaitseväe pensionite kaotamine, mis on, mis on tema ametiajal toimunud, aga aga see suur viga ise on saanud alguse palju varem, aga ka see toimus tegelikult Isamaa kaitseministri, kaitseministri portfelli hoidmise ajal 2012, millal põhimõtteliselt võeti kurss praegusele nii-öelda jõukohase riigikaitse doktriinile. Et see on põhiline vaidluspunkt, mis meil on olnud ja ka see on see punkt, mille alusel ma väidan, et et see nii-öelda kõigi aegade parim arengukava, mis pidi Leo Kunnas: looma meile tugeva iseseisvuskaitsevõime, Leo Kunnas: see ei loonud seda. Aga Saatejuht: Kuidas teie, ma pean kahjuks saateaeg saab läbi, et saaks kaitseminister vastata. Kas eripensionid oli viga? Jüri Luik: Kaks asja, esiteks Eestis kaotati kõik eripensionid, kõik ka kaitseväes, politseis, väga paljudes teistes ametites, see oli ütleme niisugune üldine riigi otsus. Kuid kaitseväes konkreetselt me otsustasime, et me maksame keskmisest Eesti palgast 30 protsenti rohkem, mis võimaldab siis kompenseerida seda pensionite kaotust, mida ma isiklikult ei toeta, minu arvates see ei ole õige otsus. Aga praegu olukord selline on ja mis puudutab Jüri Luik: nii-öelda kaitsekontseptsiooni, siis siin on väga oluline mõista, et praegune kontseptsioon on selline, et jah, vägesid on vähem, aga need on reaalselt eksisteerivad väeosad, mis ei ole paberil ja millel on väga selgelt olemas väljaõppe, varustuslaod, Jüri Luik: kõik, kõik. Saatejuht: Aitäh, me kindlasti valimiste ajal räägime sellest veel kahjuks, saateaeg on läbi, aitäh stuudiosse tulemast, Esimene stuudio lõpetab, ilusat õhtut.

Saatejuht: Teema on Eesti kaitsepoliitika. Saates on EKRE kaitseministrikandidaat Leo Kunnas ja praegune kaitseminister Isamaast Jüri Luik. Kas see on tõsine jutt, et Donald Trump soovib NATOst lahkuda? Jüri Luik: Sellist tunnet ei ole, et ta tahab NATO-st välja astuda. Saatejuht: Leo Kunnas, kui usaldusväärne on Donald Trump, teie arvates? Leo Kunnas: Ta on kindlasti usaldusväärne. Ta saab aru, et kõik kokkulepped liitlasriikidega on USA globaalse hegemoonia suhtes tähtsad. Saatejuht: Ameerika telesaadetes räägitakse sellest, et miks peaksid USA sõdurid Eesti-suguse riigi eest surema. Leo Kunnas: On erinevaid seisukohti ja ühtede arvamuste järgi ei saaks tervikut kujundada. Saatejuht: Kas Trump töötab Venemaa huvides? Jüri Luik: NATO-st lahkumine kindlasti ei ole USA-s levinud seisukoht. Saatejuht: Kas Trump on kuidagi Venemaa huvide eest seisnud? Leo Kunnas: Ma olen kindel, et USA rahvuslikud huvid ei lange kokku Venemaa rahvuslike huvidega. Saatejuht: Nii Isamaa kui EKRE plaanivad riigikaitsekulutusi tõsta, mille arvelt see tuleb, Jüri Luik? Jüri Luik: Meil tuleb parandada esmast kaitsevõimet. Saatejuht: Mille arvelt see tuleb? Jüri Luik: Eelarve pannakse kokku erinevate prioriteetide võitluses. Saatejuht: On teil arvutatud, kust see võiks tulla? Jüri Luik: Konkreetsed ideed, puudutavad majanduskasvu. Kaitsekulutused on Eestile väga olulised. Saatejuht: EKRE pakub, et 2,6 protsenti võiks minna SKT-st kaitsekulutustele. Leo Kunnas: Meil on vaja saavutada iseseisev kaitsevõime. See tuleks majanduskasvu arvelt ning EKRE on valmis ka laenu võtma. On vaja teha mitmeid muudatusi ministeeriumi struktuuris, et järele jääks ainult kaitsevägi, kaitseliit ja välisluureamet. Saatejuht: Kuidas teie suhtute Sven Sakkovi välja käidud ideesse? Jüri Luik: EKRE loodab Ameerikalt saada rohkem raha, mis on ebarealistlik. Laen on kiire lahendus, mis meid hetkel ei aita. Saatejuht: Leo Kunnas, te kavatsete Ameerikalt küsida üks miljard? Leo Kunnas: See on formuleeritud kuni üks miljard nelja aasta jooksul. Saatejuht: Aga kas te tõesti usute, et järsku peaks Ameerika kinkima Eestile nii palju raha? Leo Kunnas: Ameerika ühendriigid aitavad oma liitlasi väga suures mahus. See vajadus tuleneb Vene vägedest, mis meie naabruses on. Saatejuht: Jüri, Teie olete kohtunud ameeriklastega, kuidas tundub? Jüri Luik: Ma arvan, et see on lihtsustamine, et tuleb küsida ja siis nad annavad. Ma arvan, et me võime öelda, et Eesti on kaitstud. Saatejuht: Isamaa, miks te ÜRO rändeleppe vastu sõdisite? Jüri Luik: Kui Eesti oleks jätnud alla kirjutamata ränderaamistikule, siis midagi sellest ei oleks juhtunud. Saatejuht: Leo Kunnas, mis on suurimad vead, mis on Jüri Luik kaitseministrina teie arvates teinud? Leo Kunnas: Kaitseminister Jüri Luige suurim viga on olnud kaitseväepensionite kaotamine. Saatejuht: Kaitseminister, kas eripensionid oli viga? Jüri Luik: Eestis kaotati kõik eripensionid. Saatejuht: Saateaeg on läbi.

esimene-stuudio-juri-luik-ja-leo-kunnas

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Ulatuslikud elektrikatkestused tekitavad avalikkuses pahameelt, ettevõtjad loevad kokku kahjumeid ja riik hakkab üle vaatama kriisiplaane. Miks tormikahjude likvideerimine nii kaua aega võtab, kuhu tänaseks jõutud on ja kuhu peaks investeerima, et tulevikus tõsta elektrivarustuskindlust? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Jaanus Tiisvend, Elektrilevi juhatuse esimees, tere tulemast saatesse. Tere õhtust. No teeme kõigepealt kõige olulisema selgeks, kui kaugele te oma töödega jõudnud olete ja kui paljud Eesti pered hetkel veel küünlavalgel istuvad? Jaanus Tiisvend: Täna õhtuks oleme jõudnud põhimõtteliselt Jaanus Tiisvend: nii kaugele, et ütleks, et lõpp hakkab paistma juba, et täna, kui ma siia stuudiosse tulin, oli veel 900 klienti ligikaudu ilma elektrita, kuid ma tean, et, et meil pole veel inimesed platsilt ära tulnud. Et see number väheneb kuskil 200 250 kliendi võrra. Ja samas ma tean ka seda, et praegu teeme kokkuvõtteid ja juba valmistame ette hommikuks töökäsk, tööplaane, kuidas me siis inimesed hakkame uuesti välja saatma. Et ikkagi homme saaks suurem jagu sellest, kes täna oli ilma elektrita, on elektrivarustuse tagasi ja kahjuks mõned üksikud kliendid jäävad ka laupäeva hommikusse. Saatejuht: No ilmselt te saate ise tagasisidet ja vaatate ka lehti, kuigi ajad on kiired. Inimesed on üsna, noh, nad on harjunud võtma elektrit iseenesestmõistetavalt, inimesed on nördinud. Miks see kõik nii kaua aega võtab? Jaanus Tiisvend: Alustaks kõigepealt sellest, et see olukord, mis täna tegelikult Lõuna-Eestis on või ütleme, mida, mis on juhtunud, see ei ole tavaline olukord, et tegelikult on tegemist tõsiselt erakorralise olukorraga. Et kes ei ole seal võib-olla viibinud, ei tea, mis seal tegelikult toimub. Et kuna mina olen põhimõtteliselt üle poole oma elust Põlvamaal elanud, siis ma tean nagu päris, päris hästi, et kus elektrivõrk on seal ehitatud, mis seal on meie Eesti suurima rikkuse osas metsa osas, kus see mets paikneb ja kui sinna metsa tuleb ikkagi 100 aasta tugevam tuul, siis, siis, siis võivad kõik ainult ette kujutada, et mis seal tegelikult on. Saatejuht: No mul on mõned lihtsad küsimused. Kas ma olen õigesti aru saanud, et tuul rannikul sama tugev, teeb pisut vähem kahju kui nii-öelda keset maad? Jaanus Tiisvend: See on täiesti õige, sest seal, kus puhub, ütleme näiteks 25 meetri sekundine tuul rannikul, ei tee ilmselt mitte midagi, sest rannikul on see üsna tavapärane. Aga kui samasugune tuul nagu Võrumaal Kagu-Eestis tuli 26,1, mis on selle kandi rekord ja seda pole seal 100 aastat olnud, siis esimese hooga see tuul võtab maha kõik nõrgad puud, leiab üles kõik nõrgad kohad ja, ja, ja, ja tõesti see niimoodi on. Saatejuht: Üks asi, mida teile on ka meedias ette heidetud, on kommunikatsiooni nõrkus. Saatejuht: Võtate kriitika omaks, et kui on läinud üks SMS ja siis on võib-olla kolm päeva vaikust? Jaanus Tiisvend: Kommunikatsiooniga sellise kriisi puhul on, on esimene kõige tähtsam, Jaanus Tiisvend: ütleme, see etapp on see, et saada aru üldse, mis tegelikult elektrivõrgus toimub ja kui vaadata see tagasi, mis pühapäeva õhtul toimus, siis tegelikult juhtus see, et kolme tunniga põhimõtteliselt elektrita klientide arv tõusis 65000-ni. See tähendab seda, et see on olukord, kust me hakkame ümberlülitustega tegelikult leidma neid kohti ja neid kliente tuvastama, kellel üldse vool ära on. Ja asjaolule tegelikult lisas veel raskuste kaalu ka see, et mis ei ole ka tavapärane, et Võru kandis lülitusid välja ju ka väga paljud Eleringi liinid, põhivõrguettevõtte liinid ja tegelikult oli ka Võru toidu, põhitoitealajaam, oli katkestusega hõivatud. See tähendas seda, et kui suuremad võrguosad said pingestatud, siis me hakkasime järgmisi ülekandeliine pingestama ja see tähendas seda, et, et alles siis oli võimalik hakata üldse teoreetiliselt teatud kommunikatsiooni tegema ja seda ka esmajärjekorras ikkagi omavalitsuste tasandil, et, et jõuda kõigepealt siis eluohtlike ühiskondlikult tähtsate kriitiliste objektideni. Ja näiteks esimene ütleme, mille eest peaks Võru, Võru, Võru omavalitsuse inimesi tänama, et juba näiteks pühapäeva õhtul oli Võrus kriisikomisjon, kus tegelikult sai juba läbi arutada, mis siis tegelikult toimuma hakkab. No Saatejuht: Te natukene seda juba seletasite, ma teen selle lause veel lihtsamaks, et see õnnetu plekk-katus, mis Võrus alajaama lendas, see oli Elering, mitte teie. Jah. Teie olete see, kes toob inimeste ja ettevõteteni siis nii-öelda Eleringi, Eleringi kohale toodud Jaanus Tiisvend: Elektrikomplekt. Meie oleme võrguettevõte, kes toob jah, põhivõrgu ettevõttest Eleringist elektri siis iga inimese koduni. Saatejuht: Selge pilt. Kõige või noh, kas kõige, aga üks kriitilisemaid arvamusi, mis ma lugenud olen, oli Nopri talu peremehelt Tiit Niilolt, kes ütles, et elektrilevi ei saa oma tööga hakkama. Mis te talle vastate? Jaanus Tiisvend: Ütleks, et mina näiteks tahaksin tõsiselt kiita ja tänada neid inimesi, kes täna tegelikult selle elektrivarustuse taastamisega tegelevad, et neid on meil väljas igapäevaselt rohkem kui 250. Meil on 50 partnerettevõtet ja kui vaadata, kui ennastsalgavalt hommiku kella viiest osad brigaadid on väljas õhtu kella 12-ni toimetavad, siis, siis mina ütleksin suured tänud. Teistpidi loomulikult, mille üle võib, võib ettevõtja ette heita ja mida me ilmselt saame ka parandada, on kommunikatsioon, aga tuleks aru saada sellest, et kui me võtame tavaolukorra, siis, siis, siis ilmselgelt protsessid toimuvad teistpidi, aga arvestades seda, kui palju ikkagi toimus pühapäeval elektrikatkestusi, mis sündmused võrgus olid ja kus saaks üldse teoreetiliselt õiget kommunikatsiooni tegema hakata. Siis, siis see on nagu natukene mõtlemise koht, sest tegelikult päris reaalset kliendile põhinevat kommunikatsiooni saime siis tegema hakata, kui meil põhitoiteliinid olid pingestatud, kui elutähtsa teenusega seotud ühiskondlikud olulised objektid olid pingestatud ja see juhtus Jaanus Tiisvend: kolmapäeva hommiku teisipäeva õhtul, kui me saatsime konkreetselt personaliseeritud teated oma klientidele, et teie saate kindlasti tagasi elektri homme. Saatejuht: Vaatasin Aktuaalse kaamera ühte kajastust ja päris üllatuslikult avastasin, et käiaksegi füüsiliselt või sõidetakse liine läbi, et kas see pisut vanamoeline ei ole? Jaanus Tiisvend: Siin siin saab jälle seda öelda, et, et ega iga unustatud asi on hea ja ütleks, et ega tavaolukorras me nii palju ei käi liine läbi. Tavaolukorras valdav osa elektrivõrgurikke, et me saame tuvastada oma toite liinidele paigaldatud automaatika seadmete abil, kus me näeme päris täpselt ära, mis lõik kuskil liinis väljas on, mis me lülitame ümber ja kuidas siis me klientidele elektrivarustuse saame tagada. Näiteks Tallinna linnas tegelikult toimub iga päev paar elektrikatkestust. Aga mitte keegi ei tunne seda, sest kõik käib läbi automaatika korraldatakse ära. Saatejuht: Aga läbi käiakse neid siis füüsiliselt sellepärast, et puid võib olla ka viis tükki Jaanus Tiisvend: Kukkunud? Jah, sest sest kui oleks üks rikekoht, oleks väga lihtne, aga praegu antud erakorralise sündmuse puhul on täitsa tavapärane, et et liinilõik välja, minnakse kohale, tehakse üks rikekoht ära, vaatad nurga mastist järgmise mastini on järgmine rikekoht ja seal kohapeal lihtsalt ei ole teist võimalust, kui lihtsalt füüsiliselt läbi käia. Saatejuht: Te ütlesite umbes 250 inimest on pidevalt väljas, noh, ilmselt need inimesed, kes jätkuvalt ilma elektrita on, küsivad põhjendatult, et kas neid rohkem ei peaks olema? Jaanus Tiisvend: See on hea küsimus ja see on ka põhjendatud küsimus, sest alati ju assotsieerub sellega, et tegelikult on ju inimesi rohkem Eestimaal, kes kõik võiksid aidata ja aidata võiksid ka kohapealsed inimesed. Aga elekter on selline ohtlik asi, et et isegi see rikete likvideerimine, isegi siis, kui on kriitiline ja selline erakordne sündmus, siis ikkagi meie kõige suurem mure ja hool on selle eest, et need inimesed, kes hommiku sinna objektile lähevad ja tööle lähevad, et nad ka sealt elusalt tagasi tuleksid. Sest, sest töö käigus on väga range kord, kus brigaadid on, täpselt teatakse, kus on, mis lülitus toiminguid keegi kuskil teeb, sest, sest ju alati on oht, et vale inimene vales kohas võib elektripinge alla sattuda. Ja, ja sellepärast on see asi meil väga täpselt organiseeritud, on mahud jagatud, et oleks tagatud igal juhul kontroll, sest, sest tähtis on ikkagi see, et kes hommiku välja läheb, see tuleks õhtult oma pere juurde tagasi. Saatejuht: Mõned võib-olla teie jaoks lihtsad asjad vajavad avalikkusele selgitamist, kuidas käib sellises olukorras see prioritiseerimine, millised objektid kõigepealt ette Jaanus Tiisvend: Võetakse? Jaanus Tiisvend: Prioritiseerimisel on kõige suurem roll on meil koostöö omavalitsustega, sest objektid jagunevad väga lihtsa loogika järgi, et number üks objektid on oht inimelule. See on see koht, kus on näiteks elektri, elektriga toitel olevad hingamisaparaadid, haiglad. Jaanus Tiisvend: Kui nendel on prioriteet külge pandud, siis see on meile number üks oluline. Teine tulevad juba siis elutähtsa teenusega seotud, seotud objektid, on seal siis veepumplad, mobiilimastid, muud olulised asjad, siis tulevad kolmandana juba ühiskondlikud tähtsad koolid, lasteaiad. Sest ilmselgelt, kui on näiteks nagu antud juhulgi on elekter ära, siis, siis ikkagi tegelikult kool, lasteaed on see koht, kuhu pered saavad oma lapsed saata, kus saab soe söök tehtud ja kus saab ka päev korraldatud. Ja vaat nende objektide valikul, selgitamisel ja tuvastamisel ongi just kõige suurem roll kohalikul omavalitsusel, meie koostööl ja pluss loomulikult siis kõigil teistel elutähtsate teenuste osutajatel. Saatejuht: Kas see nimekiri on teil olemas kõikidelt kohalikelt Jaanus Tiisvend: Omavalitsustelt? Meil see nimekiri on olemas kõikidelt, kuid kuid mille osas saaks kindlasti paremaks minna. Jaanus Tiisvend: Me ise näitame initsiatiivi, kus ka omavalitsused peavad väga tõsiselt panustama, on see, et kas see nimekiri on alati täielik ja kas tegelikult seal on kirjas ka ikkagi need objektid, mis on näiteks ohtlikud inimelule, kas seal on ka ühiskondlikult tähtsad objektid, sest et nii kurb kui see ei ole, et vaatamata heale koostööle on meil täna ikkagi antud tormi käigus tulnud ka välja päris mitmeid objekte, mis ei ole antud nimekirjades olnud. Ja nüüd me saame sinna lisada, aga see on tulnud välja siis, kui kriis on juba käes. Saatejuht: No te väljendute väga diplomaatiliselt, mina lugesin siit välja, et nii mõnigi omavalitsus saaks paremini. Jah. Saatejuht: Kas te tahate need nimed välja öelda? Jaanus Tiisvend: Ma arvan, et Jaanus Tiisvend: et need omavalitsused, kes, kes ei ole neid prioriteete uuendanud ka peale seda, kui me septembri keskpaigas kohtusime kõigiga, et ma arvan, need asjad juhtuvad väga kiiresti ära. Ja teine on see, et et need mõni omavalitsus, kes ei ole seda teinud, siis siis alates esmaspäevast võin ma kinnitada, et et need objektid on tekkinud ja see koostöö, mis omavalitsustega on alates, ütleme siis teisipäevast juba on väga-väga konstruktiivne ja täna mina ütleks, et et võiks öelda, et on täiesti uuel tasemel, sest sest nii kurb kui see pole, siis selline lahing on nagu parim treening ja, ja see vilumus on tegelikult tulnud päris päevade ja tundidega juba. Saatejuht: Enne seda tormi, millal te viimati omavalitsustega kriisiplaane arutasite? Jaanus Tiisvend: Enne tormi oli meil kohtumine kõigi omavalitsustega, kuhu oli kutsutud kõikide esindajad ja see toimus meil 18 september, see oli Tartus ja seal oli täitsa üks teema oli meil, mis on kriisiplaanid, kuidas asju korraldatakse, kellel mis kohustused on ja kuidas siis määratakse prioriteetseid objekte, kuidas, kuidas neid kliente siis välja tuua. Ja sealt läksime siis koostööplaanidega edasi ja oluline veel märkida, et meil meil selleks, et selliste kriiside puhul õieti koostööd toimetada, on määratud igale omavalitsusele personaalne inimene, personaalne nii-öelda haldur, kes on ainukontakt, kelle kaudu saab kõike infot ja kelle kaudu, võin kinnitada, ka täna õhtu näiteks jagasime brigaade natukene ümber, kuna pöörasime tähelepanu sinna, mis on info omavalitsusest tulnud. Eile jagasime generaatoreid ümber tulenevalt omavalitsuste soovist, et see on hästi-hästi oluline. Saatejuht: No Eestis sellist suurt päevi kestvat blackout'i või elektrikatkestust ei ole olnud, kui tõenäoline üldse on võimalus, et selline situatsioon tekib, ma ei tea, suures osas Tallinnast, Tartust või Pärnust, noh, nende riskiplaanidega te peate ju Jaanus Tiisvend: Töötama. Jah, me töötame riskiplaanidega, meil on need riskiplaanid olemas, meil on riskiplaanid olemas päris mitmes lõikes, ütleme, et need tihtilugu jagatakse sellise nagu kriisiallika alusel, meil on näiteks kriisi riskiplaanid, kriisiplaanid üleujutuste korral, sest teatud tingimustes võib veetase päris kõrgeks minna, mis siis saama hakkab näiteks Pärnu linnas. Jaanus Tiisvend: Siis meil on olemas kriisiplaanid, kui näiteks magistraalliinidel toited ära kaovad, Jaanus Tiisvend: meil on olemas eraldi kriisiplaanide õppused näiteks Tallinna linnas, et, et meil need plaanid on olemas ja, ja me töötame sellega, et alati peab olema valmis, et kõige hullem tuleb, aga mina arvan, et me saame siin Eestis nii hästi hakkama, et selliseid asju ei juhtu, kuigi noh, tehniline süsteem on tehniline süsteem. Saatejuht: No aasta alguses, jaanuaris jäi suur osa Kuressaarest peaaegu pooleks päevaks ilma elektrita ja kui ma vaatan seda diskussiooni, mis täna toimub, siis mulle tundub, et sellest ei ole piisavalt õpitud, ei autonoomsete kütusejaamade ega ka paljude muude teemade puhul. Jaanus Tiisvend: Seda on nüüd raske öelda, et, et meie oma kokkuvõtteid teeme igast kriisist ka, ütleme, mis Saaremaal on toimunud ja ka see juhtum, mis täna ütleme, Kagu-Eestis on, et siin on ka kokkuvõtete tegemisel kindlasti meil siit õppida ja kõrva taha panna kindlasti on ka seda, mida me oleme päris hästi teinud, saame kinnitust, et, et, et ma arvan, siin on mõlemat. Saatejuht: Nii see kriis kui ka Kuressaare lugu juhtus suhteliselt sooja ilmaga, mis siis, kui tugev torm tabab meid miinus 15-ga? Jaanus Tiisvend: Siis loomulikult on see olukord kriitilisem, kuid seal on ka omad positiivsed nähud võivad olla, näiteks võrreldes seda, et mis täna täna Kagu-Eestis on siis vahetult enne suurt tormi kriisi, tegelikult oli ju paduvihmad, metsad on märjad, puud kukkusid ette teedele, mis tähendab seda, et maa oli märg, puu juured olid pehmed, kui on 15 kraadi külma. Näiteks ja ta on pikemalt, ta on küll, on ohtlik selles mõttes, et veetorud külmavad kiiremini ära, ruumid jahtuvad kiiremini maha, aga maapind on kõva. Maapind hoiab tihtilugu puu juuri kinni, me saame masinatega peale sõita sinna, kuhu muidu tavaolukorras ei saa. Nii et tegelikult mõnedes olukordades võib isegi see parem olla, kui tänane olukord. Saatejuht: Kui hästi muide liinid on hooldatud, liinialused maad, lihtsalt selline lihtne küsimus on, et kui need puud pidevalt kukuvad, et miks te sealt saega vähe laiemalt ei lase? Jaanus Tiisvend: Saega on tore lasta, aga nagu ma enne välja tõin, et mets on Eestimaa rikkus ja ja kuidas seda siis mõistlikult majandada, sest kui ikkagi võtta need puude pikkused näiteks kasvõi sealt, mis praegu Värskast lähevad Saatse poole, kes on kasvõi Saatse saapast läbi sõitnud ja vaatavad neid kõrgeid puid, siis. Siis võiks ju noh, täitsa hirmus oleks ette kujutada, kui need metsa metsa liinikoridorideks nii laiaks lõiganud, et mitte ükski puu sinna sinna peale ei kukuks enam. Ja loomulikult metsal ja metsal on vahe ka, et seal, kus on pehmemad puud, seal lõigatakse rohkem ja võib öelda, et me iga aasta näiteks puhastame liinitrasse 3000 kilomeetri ulatuses, et meil on lausa eraldi metsamehed tööle ettevõttes. No Saatejuht: Varustuskindlus on üks lause, mis torkab teie kodulehelt kohe esimese asjana silma. Kui palju, muide, maksaks kogu Eesti kaabli elektriga varustamine, see oleks siis tõeliselt sajaprotsendiliselt. Jaanus Tiisvend: Maakaabliga, kõik, kõik maa alla panna. Jah. Jaanus Tiisvend: Arvutasime välja, see on meil number teada, see on alati meil teada olnud ja kui täna võtta see tänaste hindadega, see oleks kuskil kaks miljardit eurot. See on päris palju. See on väga palju, sest võib-olla kui taandada meie igapäevaellu, siis see tähendaks hinnanguliselt kuskil 70 protsenti võrgutasu tõusu. Saatejuht: Ja sellele vastu on hoopis teistsugune trend. Aasta alguses olete te võrgutasu alandanud. Kas siin selles mõttes vastuolu ei ole, et te peaksite investeerima rohkem, et elekter ei katkeks? Jaanus Tiisvend: Alati võib öelda, et investeeri ka rohkem. Küsimus on selles, et kus on see mõistlik tasakaal siis võrguteenuse kvaliteedi ja hinna vahel ja mina julgen täna küll väita, et me oleme üsna mõistlikult valinud Eestis selle tee, et näiteks täna sellise investeerimismahu juures nagu 80 miljonit eurot me iga aasta investeerime Jaanus Tiisvend: rahulikult, süsteemselt, õigeid valikuid tehes, toimetades. Me suudame 10 aasta jooksul näiteks nende klientide arvu, kes kogevad Eestis elektrikatkestust, vähendada kaks korda. Et minu arust on see täitsa mõistlik tee ja alati ei tähenda ju ka see, et me paneme antud sektorisse nüüd ütleme intensiivselt hästi palju raha, see ei tähenda võrgukeeles rohkem kilomeetreid. Sest mida suurem on turul rahamaht, seda suurem on nõudlus teatud tööjõu järgi ja, ja vaadates täna Eestis laiemalt, siis, siis noh, majandus kasvab, erinevates infra, infrataristutes käib ehitustegevus, on tee-ehitus, valmistakse Rail Balticut ette, on riigi sidevõrguprogrammid, raudtee elektrifitseerimine, on erinevad keskkonnainvesteeringute keskust, tänavavalgustuse projektid, lõpuks veel kinnisvaraarendus. Et see kõik tahab ju tegelikult tööinimesi ja, ja, ja, ja meie sektoris ongi see mõistlik pidev, stabiilne, väga hästi läbimõeldud, väikeste nurkadega muutused on see, mis tagab tegelikult parima sellise hinna ja lõpuks ka kvaliteedi suhte. Saatejuht: No me ilmselt mõlemad saame aru, et keegi teile homme kahte miljardit lauanurga peale ei pane, kas ma saan õigesti aru, et teatud määral elektrikatkestused on paratamatus ka Jaanus Tiisvend: Tulevikus? Jaanus Tiisvend: Kui võtta, et võrk on tehniline süsteem, siis ma ei tea ühtegi tehnilist süsteemi, mis oleks rik ja kindel. Jaanus Tiisvend: Nii ka on elektrivõrk, et isegi kui me ta maa alla paneme, alati võib juhtuda midagi, kui ei juhtu seadmega vananemisest, siis näiteks võib keegi puru kaevata, et igal juhul on oht, et midagi võib juhtuda. Saatejuht: Ma ei tea, kas see vastus nüüd televaatajaid rahuldas, muide, mõned asjad veel ära klaarida, ettevõtjad loevad kokku, kahjusid ja kahjusid on päris palju, nii piimatootjatel kui toiduainete tööstusel. Kas maksate, kellele maksate ja kui palju maksate? Jaanus Tiisvend: Meie täidame oma lepingulisi kohustusi, et, et kui antud sündmustega oleme neid rikkunud, me oleme katkestusaegadest üle läinud, siis kindlasti need, mis on otsesed varalised kahjud, me vaatame kõik läbi ja kui need on argumenteeritud, põhjendatud, loogilised, siis, siis me oma lepingulisi kohustusi täidame. Saatejuht: Mis summadest me juttu võime rääkida? Jaanus Tiisvend: Sõltub nüüd, kuidas kahjunõudeid esitatakse ja mis, mis, mis, mis need tegelikult kahjud on. Et täna me seda ei oska öelda, sest täna pole meile veel esitatud, me võime ainult arvata varasemate kogemuste pealt, aga küll ma võin hinnanguliselt ütelda, et ma tean, mis see meie elektrivõrgu korrastamise vaates maksab, et see kindlasti on meil 750 ja rohkem 1000 eurot. Saatejuht: Kuidas on lood eraisikutega, kes on suve läbi ohtralt kukeseeni, vaarikaid, maasikaid ja muud väärtuslikku sügavkülma kogunud ja see on nüüd üles sulanud? Jaanus Tiisvend: Nendega kehtivad samad reeglid nagu äriettevõtjatega, et, et kui on lepingulisi kohustusi, oleme rikkunud, oleme ületanud katkestusaegasid, siis, siis paluks meie poole pöörduda. Kuidas te teate, kui palju moos maksab? See on väga lihtne, ütleme, et igale asjale leiab referentshinna. Moosi puhul, näiteks toormoosi puhul, võtame turul makstud keskmise maasikahinna, võtame kilo suhkruhinna, umbes on segu teada, tegelikult on ju materjalikulu teada. Saatejuht: Kuulge need rahaasjad natukene jäid meil üles veel, et te langetate võrguteenuse hinda, aga inimesed ütlevad ikkagi, et see on põhjendamatult kõrge Eestis, mis te sellele vastate? Jaanus Tiisvend: Võrguettevõte on reguleeritud ettevõte, et võrguteenuse hinna langetamine on meile tegelikult auasi, sest see näitab seda, et me oleme oma tööga päris hästi hakkama saanud, sest võrguteenuse hind saab langeda ainult siis, kui tekib oht, et me hakkame teenima rohkem, kui meil lubatud on ja kus lubatud teenimise kasv on, on see, et kas me oleme efektiivsemalt oma tegevust korraldanud. Jaanus Tiisvend: Oleme hästi majandanud, optimaalselt investeerinud, aga üks teine oluline mõju on ka see, et, et näiteks kui elektrikasutus kasvab, siis tegelikult ühikukulu jaguneb ju suurema hulgale elektrienergia kilovatt-tundidele. Ja lõpuks on see ka üks viis, kuidas tegelikult saab võrgutasu langetada, näiteks mina pooldan kahe käega kogu seda elektrifitseerimise programmi, mis täna on laual olnud, millest on Eestis räägitud ja seda just seetõttu näiteks, et kui me vaatame Eesti elektrivõrku, siis Eesti elektrivõrk on loomult haja elektrivõrk. Jaanus Tiisvend: Pange see numbrisse, mis see tähendab? Numbritest on ta väga lihtne, et kui meil on 60, ütleme, meil on kokku 60000 kilomeetrit liine, sellest 60-st 1000-st kilomeetrist 60 protsenti Jaanus Tiisvend: viib kohale ainult viis protsenti elektrienergiat, mis näitab seda, et väga palju elektrivõrku on väga väikestele koormustele tarbijatele ja põhimõtteliselt teoreetiliselt on seal ruumi elektrikasutus suurendada. Mis tähendab seda, et kui seda võrku rohkem elektrit täis saada, rohkem kliente elektrit tarbida, tarnida, siis on põhimõtteliselt võimalik võrgutasude siin veel langetada, et jäme arvutus on see, et kui elektrienergia kasutus tõuseb 15 protsenti, on võimalik elektrivõrgutasu vähendada 15 protsenti. Saatejuht: Lühike küsimus, lühike vastus, eelmine aasta maksis Elektrilevi dividende 9,9 miljonit pluss siis tulumaks kaks pool miljonit, on see mõistlik poliitika, kas see raha ei peaks minema investeeringuteks? See on omaniku otsus. Saatejuht: Teie vajate investeeringuteks raha? Jaanus Tiisvend: Jah, aga need Jaanus Tiisvend: asjad on küll omavahel seotud rahaliselt, aga, aga see ei piira mitte kuidagi meil investeerimist, et täna selle asja taha pole mitte mitte ükski asi jäänud, et, et ma arvan, et need on õieti toimetatud, investeerimisraha on meil piisavalt selleks, et mõistlikuid asju teha, sest, sest ma arvan, et meil on täna mõistlik tase. Saatejuht: Ja päris lõpetuseks küsimus ei ole mitte kas, vaid millal järgmine torm tuleb, kas me oleme sellest loost midagi õppinud või läheb kõik samamoodi? Jaanus Tiisvend: Millal järgmine torm tuleb, siis võiks natuke laiemalt vaadata, et mis maailmas tervenisti toimub, siis ma julgen väita, et et tormid ei pruugi, nende sagedus ei pruugi harveneda, vaid pigem neid hakkab tulema tihedamini või siis kui tuleb, tuleb, siis tulevad suuremad kui varasemalt. Saatejuht: Jaanus Tiisvend, suur tänu selle intervjuu eest ja jõudu tööle. Aitäh. Ja head vaatajad, aitäh vaatamast ja uued tuuled esimeses stuudios taas uuel nädalal, kõike head.

Saatejuht: Tere õhtust. Elektrilevi juhatuse esimees Jaanus Tiisvend, kui paljud pered küünlavalges ikka istuvad? Jaanus Tiisvend: 900, homseks enamus korras. Saatejuht: Miks kõik nii kaua aega võtab? Jaanus Tiisvend: Sajandi tugevaim tuul tekitas eriolukorra. Saatejuht: Keset maad teeb see rohkem kahju? Jaanus Tiisvend: Tõesti. Saatejuht: Kommunikatsiooninõrkuse võtate omaks? Jaanus Tiisvend: Enne kommunikeerimist pidime olukorra enda kontrolli alla saama. Saatejuht: Teie olete võrguettevõte? Jaanus Tiisvend: Jah. Saatejuht: Kas te ei saa oma tööga hakkama? Jaanus Tiisvend: Meil on palju tublisid töötajaid, aga muidugi saab areneda. Saatejuht: Käitegi füüsiliselt liine parandamas. Jaanus Tiisvend: Jah. Saatejuht: Miks? Jaanus Tiisvend: Pole muud võimalust. Saatejuht: Elektrita inimesed tunnevad pahameelt. Jaanus Tiisvend: Elektriku töö on ohtlik, turvalisus on prioriteet. Saatejuht: Millised objektid kõigepealt? Jaanus Tiisvend: Haiglad, siis teenuseosutajad, siis koolid-lasteaiad. Saatejuht: Nimekirja saate kohalikult omavalitsuselt? Jaanus Tiisvend: Jah, aga nimekirjad võiksid paremad olla. Saatejuht: Kus näiteks? Jaanus Tiisvend: Küll need tulevad. Meie vilumus on kasvanud. Saatejuht: Millal viimati omavalitsustega kriisiplaani arutasite? Jaanus Tiisvend: 18. septembril. Saatejuht: Kas suurlinnas võib ka elektrikatkestus tekkida? Jaanus Tiisvend: Kriisiplaanid on olemas. Saatejuht: Kuressaare elektrikatkestusest pole õpitud. Jaanus Tiisvend: Meil on õppida küll. Saatejuht: Mis talvetormidega saab? Jaanus Tiisvend: Mõneti on see isegi parem olukord. Saatejuht: Kas puid liinide juurest langetate? Jaanus Tiisvend: Mets on Eestimaa rikkus. Saatejuht: Kui palju maksaks terve Eesti kaabeldamine? Jaanus Tiisvend: Kask miljardit eurot. Saatejuht: Võrgutasu on alandatud. Jaanus Tiisvend: Hind on optimaalne ja jätab meile raha investeeringuteks. Saatejuht: Elektrikatkestused on paratamatus? Jaanus Tiisvend: Alati on oht riketele. Saatejuht: Kes toiduainetööstuse arved kinni maksab? Jaanus Tiisvend: Lepingu järgi vaatame. Saatejuht: Mis summadest räägime? Jaanus Tiisvend: 1000 euro kanti. Saatejuht: Kuidas eraisikutega lood? Jaanus Tiisvend: Lepingute järgi samuti. Saatejuht: Kui palju ülessulanud moos maksis? Jaanus Tiisvend: Materjali kulu järgi arvutame. Saatejuht: Kas elektrihind on ikka kõrge? Jaanus Tiisvend: Hinna langetamine on auasi. Rohkem tarbijaid elektrivõrgus tähendab väiksemat hinda. Saatejuht: Miks te dividende maksate? Jaanus Tiisvend: Meil on investeerimisraha küll. Saatejuht: Kas oleme sellest tormist õppinud? Jaanus Tiisvend: Tormid tulevad tulevikus hullemad. Saatejuht: Aitäh, kõike head.

esimene-stuudio-jaanus-tiisvend

Saatejuht: Tere õhtust, Jüri Ratase valitsus on loobumas plaanist hoida ühiskonda avatuna ja sulgeda koolid vaid viimases hädas. Kas viimane häda on käes või läks valitsus lihtsama vastupanu teed, kui saadab järgmisest nädalast Ida-Virumaa ja Harjumaa gümnaasiumi õpilased distantsõppele? Seda algavas saates uuringi, head vaatajad, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast saatesse värske haridus ja teadusminister Jaak Aab. Tere õhtust. Esmalt palju õnne uue ameti puhul. Aitäh. No öelge, kas valitsusel üldse on valikut, kui me räägime koroonakriisist, kas me oleme teel eriolukorra poole ja me ühel hetkel jõuame taas Jaak Aab: Sulgemisteni? Jaak Aab: Eriolukorda me ikkagi üritame vältida, me oleme seda ka öelnud siin sügisel, et võimalikult seda kaugemale nihutada ja võimalikult kaugemale nihutada seda olukorda, kus me kõik kinni paneme. Ja me oleme seda mitte lihtsalt oma tarkusest teinud, vaid meil on Jaak Aab: nõuanded Terviseametit, teadlastelt, ekspertidelt, teadusnõukojalt ja me neid kuulame iga nädal väga tähelepanelikult ja ja eks me oleme lähtunud nende nõuannetest, sest ka eksperdid ütlevad, et lõppude lõpuks peab otsustama valitsus selle tasakaalu. Palju me siis elu nagu välja suretame ja palju me võimaldame. Ja, ja päris väljasurutamine tähendab ju ka valusaid tagajärgi majandusele, töökohtadele, palkadele ja nii edasi. Saatejuht: No Krista Fischer ütleb, et uue aasta alguseks on meil 1000 inimest haiglas. Sellele meie tervishoiusüsteem tõenäoliselt vastu ei pea. Mida te ootate? Jaak Aab: No sellesama soovituste pealt me oleme rakendanud nüüd ju teatud piiranguid ja need piirangud on ikkagi suunatud sinna, et me ju räägime, et ennetusmeetmed on ju kõik ka väga head. Desinfitseerimine käsi, peseme käsi, hoiame distantsi, kanname maski. Aga midagi teha ei ole, kõige tõhusam meede on vältida kontakte. Kui kontakte on vähem, siis viirus levib vähem ja seda ka eksperdid ütlevad. Ja kuna need numbrid lähevad praegu kiiresti üles, eelmine nädal vist oli 112 haiglast, praegu on üle 180, et see kasv on päris suur. Meil on ta üllatavalt kaua olnudki suhteliselt madal, järelikult nüüd on see hetk, kus me peame siis veidi suuremaid piiranguid rakendama, et vältida kontakte, et pidurdada seda kasvu, et ei juhtuks nii, nagu Krista Fischer Saatejuht: Ennustab. Kas ma saan aru, esialgu veel valitsus loodab, et inimesed käituvad vastutustundlikult, mõistlikult ja see kasvutempo pidurdub? Jaak Aab: Noh, ma väga loodan, sest tegelikult need piirangud on ka rakendatud ju regiooniti ja seda ka eksperdid soovitavad, et ei ole ju mõtet kogu Eestis neid piiranguid rakendada nendes maakondades, kus seda levikut nii palju ei ole. Aga just nendes kohtades, kus levik on, tuleb reageerida. Saatejuht: Aga siiski, Jüri Ratas kevadel lubas, et teises faasis, kui viirus saabub ja naaseb, siis me ühiskonda ei tule, siis me sulgeme viiruse. Mis siis ikkagi valesti läks, et me jõuame sulgemisteni? Jaak Aab: Noh, me ikka päris kinni, vaatame, mis teistes riikides toimub, eks ju, seal on kõik kinni, seal on ikka päris lockdown, eks ju, kõik koolid kinni, kõik meelelahutusasutused kinni, kõik üritused kinni. Rääkimata sellest, et kuskil on liikumispiirangud lausa. Et meie selleni minna ei taha, see on selge meie soov, seda me oleme sügisel välja öelnud. Aga järk-järgulisi piiranguid ja kontaktide vähendamisi, kui kasv läheb nii kiireks, kus on ohus tervishoid, kus inimesed ei saa enam ravi, kui nad ei saa plaanilist ravi, on see samasugune häda kui koroonaviirusega, sealt võivad tulla teised tagasilöögid. Nii et me järk-järgult üritame ikkagi jälgime olukorda, jälgime neid numbreid, kuulame eksperte ja järk-järgult neid piiranguid teeme, kui on vaja. Sest kui need piirangud toimivad, seda tuleb ka jälgida, siis on võimalik mingi aja pärast jälle ka leevendada. Saatejuht: No paljude arvates te olete juba praegu liiale läinud, homme kogunevad Tallinnas maski vastased. Kas see on valitsuse tegemata töö? Jaak Aab: Ma ei tea tegelikult seda maski asja, võib-olla sellega oli ka väike segadus, mina ütlesin maikuus, sest noh, hea küll, võib-olla sellepärast, et ma maskidega olin veidi rohkem tegelenud ja natukene uurinud ka seda, et mida, mida siis oli maailmas teada saadud maskidest ja ja ikkagi oli väga selge Aasia näide, kus on hästi palju inimesi, masse koos ja, ja nendel on see nii harjumuseks saanud, neil on olnud erinevaid viirusi. Et ei ole see õluits, aga see on üks ennetav meede, mis annab lihtsalt jälle sutsu vähendada nakatumist ja, ja, ja ma arvan, et see on nii, nii mõistetav ja arusaadav. Et see protest, jah, see on ebamugav, aga, aga kui me tahame ikkagi vältida kõige hullemaid olukordi, siis me peame kasutama ära kõik võimalused, et piirata ja mask on üks, üks võimalus. Saatejuht: Kas teie olete ministrina aru saanud, et kas nende maskidega on juriidiline probleem või on meditsiiniline probleem, sest ausalt öeldes lihtne inimene on ammu juba selle järje ära kaotanud? Jaak Aab: No kardan, et need sõnumid olid segased siin kevadel ka natukene, et et isegi noh, teatud eksperdid meil või maailmas ja, ja juristid on täpselt niisamuti andnud väga vastakaid seisukohti ja see tekitab segadust ja inimene hakkab küsima, et aga kuule, et tema ütleb ju nii, miks ma siis teen, miks me peame? Ma arvan, et viimasel ajal on see sõnum olnud täiesti selge ja, ja on tehtud ka analüüs, juriidiline analüüs justiitsministeeriumi poolt, et Eesti seadus võimaldab ka selliseid piiranguid rakendada, kui on selline noh, hädaolukord. Saatejuht: No Allar Jõks, endine õiguskantsler ütleb, et see pole mingi õige võimaldamine, karistada ei saa. Jaak Aab: Noh, karistada, ma ei tea, ühelgi inimesel vist ei ole politseil ka praegu Jaak Aab: tahtmist karistada inimesi selle eest, kui nad maske ei kanna. Meil oli päris pikk arutelu sel teemal ja näiteks Terviseamet praegu annab ka Politsei-Piirivalveametile ühekordseid maske. Riik Jaak Aab: omalt poolt Jaak Aab: annab toimetuleku toetuse Saatejuht: Saajatele kaks korduvkasutatavad maski. Juba on kostunud kriitika, et miks see ring ei ole suurem, miks ei saa toimetuleku toetuse saajad või miks ei saa töötud ja miks töövõimetud ei saa? Jaak Aab: No ma arvan, et hea on see, kui erinevatel tasanditel ka vabatahtlikult seda tehakse, tegelikult kohaliku omavalitsusega riik otse ei lähe inimesele seda ulatama, meie anname omavalitsustele need maskid ja omavalitsus teab kõige paremini, kellel on vaja. Et me anname siiski veidi suurema koguse, kui on toimetuleku toetuse saajad, et siis on ka omavalitsusel valik ja nemad teavad kõige paremini, võib-olla on eakad inimesed, kes üldse kodust välja ei lähe. Ja samas on eakad inimesed, kes peavad välja minema ja seal on omavalitsus teab kõige paremini ja tunnustan Tallinna, kes ise nagu tuli ja ka mõned teised omavalitsused, nii et eks see ongi omavalitsuse ülesanne, meie saame neid aidata lihtsalt. Saatejuht: No veel üks hästi üldine küsimus, et esimesest detsembrist enam kriisistaabis ei ole Arkadi Popov, tema asemel on Urmas Sule, et miks te Popovil minna lasite? Jaak Aab: No mina ei ole võib-olla see õige inimene kommenteerima, et see on natukene teise ministri valdkond ja aga ma olen neid argumente kuulnud, nagu te teate, Arkadi Popov valiti ühe Tallinna haigla juhiks, kusjuures koroonakriisis on see haigla väga oluline. See on Lääne-Tallinna haigla, kus just nimelt enamus neid koroonahaigeid ka on ravil, et ja selline oli ka Arkadi valik, eks ju, ja, ja nõukogu soovib, et ta selle positsiooni võtab. Siis ma ei usu, et ta oma nõuannete või ekspertteadmistega kõrval oleks, kindlasti ta nõustab ka edaspidi Terviseametit, aga lihtsalt, et see vastutus tuleb kellelegi siis panna ja see on siis Urmas Sule. Saatejuht: Ehk siis vaidluses Kiik versus Kõlvart, peale jäi seekord Kõlvart. Jaak Aab: Noh, see on niisugune väga lihtne järeldus, aga, aga see on ka väga vajalik koht, ma seletasin, see haigla on tegelikult ka selles koroona epideemias väga oluline. Saatejuht: Tuleme teie uue ameti juurde ka, et opositsioonilt juba esimestel tundidel saite kriitikat, et haridusministriks valiti inimene, pigem parteiteenete eest ja nii edasi, mis pilguga seda kriitikat vaatasite? Jaak Aab: No ma ei tea, ma ei oska öelda, eks seda valikut peab põhjendama võib-olla siis erakonna esimees, peaminister, meie erakonna juhtkond, me ju arutasime seda. Saatejuht: Aga te olete kuulnud, kes seal sõelal veel olid, et kes olid kandidaadid haridus- ja teadusministri positsioonile? Jaak Aab: Ausalt öelda, juhtus nii, et kuna mina olin nädalavahetusel nagu ära, ma ei olnud Tallinnas, siis minuga palju nõu ei peetud, kui telefoni teel natukene ja mina sain viimasel hetkel teada noh, erakonna esimehe valiku. No nimed-nimed-nimed, inimesi huvitavad nimed. Noh, ma ei tea, võib-olla võite spekuleerida, mina. Yana Toom. Ja ei, ma tean, on käinud läbi. Katri Raik. Ja Mihhail Kõlvart ja nii edasi. Ma ei tea, kui tähelepanelikult. Kinnitate kõiki neid nimesid? Kindlat ei, ma tean, et nendega on räägitud ja et ma ei tea, kui Jaak Aab: konkreetselt see jutt lõpuks käis. Peaminister ütles ja põhjendas oma valikuid ja ja tal oli ka palve, et ma võtaks selle väljakutse vastu. Selles kriisiolukorras on väga oluline, et tegelikult noh, ütleme, et juba pool aastat, nagu me oleme ikkagi kabinetis ja ministritena selle teemaga kursis. Me teeme neid otsuseid ja teame, kuidas see peab käima, et seda kogemust kindlasti oli vaja. Ja teisest küljest olen ma ikkagi hariduselt õpetaja. Saatejuht: Just ma mõtlesin, et tõstan teie enesetunnet ka, et juba mõned õpetajad rõõmustavadki, ütlevad, et üle pika aja haridusministeeriumi juhtkonnas on ka mõni inimene, kes reaalselt on üldhariduskoolis käinud klassi ees. Võtate kiituse omaks? Jaak Aab: Nojah, ma olen töötanud õpetajana üle 10 aasta ja huvijuhina ja õppealajuhatajana ja ja siis isegi linnapeana on siin majandusõpet koolis edasi niimoodi lihtsalt kohakaasuse alusel. Et jah, see on mõni aeg tagasi, aga tegelikult selles teemas ma olen ikkagi pidevalt sees, kui me oleme siin oma erakonna valimisplatvormi programmi koostanud, siis ma kindlasti selles teemas alati olen osalenud ja juhtisin ka erakonna volikogu hariduskomisjoni kolm-neli aastat. Saatejuht: Aga te sattusite ministriks väga raskel ajal, sest vaadates ka neid otsuseid, mis reede õhtul lisaks Mailis Repsi lahkumisotsusele sündisid, et järgmisest nädalast lähevad distantsõppele Harjumaa ja Ida-Virumaa gümnaasiumid, siis kas me kuidagi valest otsast seda ühiskonda ei hakka sulgema, et koolid suhteliselt ikkagi esimeste meetmetena. Jaak Aab: No tegelikult seal meetmetes oli veel, eks ju, 50 protsenti täituvust kinodes, teatrites ja nii edasi, huvi hariduses kuni 10 inimest korraga ja selle sulgemise juures ma tahan ikkagi meelde tuletada, et on teatud erandid, on näiteks konsultatsioonid nendele gümnasistidele, kes tahavad teha sisseastumiseksameid kuskile võõrkeeles ja võõrkeele konsultatsioonid, pluss siis hariduslike erivajadustega lapsed, kes saavad käia tugiõppel koolis üksinda või grupiti. Ja lauale on ka teatud veel erandeid, aga, aga nüüd ma ei usu, vaadates neid numbreid, mis on ju ka isegi reedest jälle kasvanud, et me saaksime nüüd kohe öelda, et võtame nüüd selle korralduse maha. Pigem tuleb mõelda sinna edasi, et see kestab 10. jaanuarini, siin on vahepeal ka vaheaeg. Kui need piirangud mõjuvad, siis peab vaatama jälle umbes sama seisu, kui sügisel oli, et võib kontaktõpet, distantsõpet vaheldada, võib klasside kaupa proovida, aga see tuleb stsenaariumid läbi mängida ja vot see tulevik tuleks nagu kindlalt paika panna. Saatejuht: Päriselust, kui rääkida, siis uuest nädalast on võimalik selline olukord, kus Jüri Gümnaasiumi õpilased istuvad ühte samma bussi, sõidavad Tallinnasse kinno, lähevad, vaatavad filmi, peale seda lähevad kaubanduskeskusesse. Nad võivad minna kümnekesi isegi tantsutrenni, aga matemaatika riigieksamite ettevalmistuskursuse käigus ei saa nagu ühte ruumi koguneda. Jaak Aab: Ma ütlen, et me natuke neid erandeid veel kaalume, ma jään täna vastuse võlgu, Haridus-Teadusministeerium koos Terviseametiga on täna suhelnud ja tõenäoliselt teisipäeval need erandid ma lauale veel korraga toon. Aga mis puudutab seda nüüd, et gümnaasiumi õpilased, miks see aste, Jaak Aab: see on endiselt niimoodi, et huvihariduses ja, ja, ja ka ütleme siis koolis ja ka sotsialiseerumise suhtes on see aste, see, kus hakkas viimastel nädalatel väga kiiresti levima. Ja muidugi noored inimesed tavaliselt nad on asümptomaatilised, nad võib-olla ei põe, aga sealt kandub edasi eakamatele inimestele, et ikkagi, kui me tahame kontaktide piiramisega vältida viiruse levikut, siis tuleb, kui me ei taha kõike kinni panna, siis me peame tegema valiku ja see oli ka ekspertide valik, palun piirake gümnaasiumiastmes. Saatejuht: No Mihhail Kõlvart on teile teinud ettepaneku, et laske gümnaasiumi õpilastel kuidagigi koolis käia, et piirame natukene ka põhikooliastmest, et kas see idee on arutamist väärt? Jaak Aab: Praegu on eksperdid öelnud, et algklasside põhikooli või algklasside, eks see käib sellises järjekorras, tuleb minna siis, kui asi läheb veel hullemaks ja me peame vaatama, kuidas see statistika on, kus see levib jälle ja kust ta edasi läheb, viirus. Praegu oli soovitus see gümnaasium, aga nii nagu ma ütlesin, teatud erandeid me veel kaalume, et võib juhtuda, et jääb küll see korraldus, et üleüldine distantsõpe kuni vaheajani ja siis 10. jaanuarini, aga selle sees võib-olla mõned erandid on võimalikud, aga ma ei usu, et me saame kuskil viiskümmend-viiskümmend mängida, numbrid ei luba lihtsalt. Saatejuht: Aga algklasside õpilased, nemad ikkagi saavad jõuludeni koolis käia või iga kord, kui nüüd valitsus koguneb, siis lapsevanemad peavad murelikult vaatama uudiseid ja kahtlustama, et nüüd tuleb teade, et homsest enam lapsed kooli ei saa. Jaak Aab: Ma võiks ju väga populaarne olla öelda, et niisugust asja ei juhtu, aga ma ei saa seda kahjuks lubada, kuigi ka teiste riikide kogemus näitab ja ekspertide soovitus näitab, et no algklass on üleüldse kõige viimane, mida tasub kinni panna. Saatejuht: Kas Haridus ja Teadusministeerium kevadest ka midagi õppis, et sisuliselt abituriendid ei teadnud peaaegu viimase hetkeni, kas riigieksamid tulevad või ei tule, et mis see teie teadmine on, et kas kevadel sel aastal riigieksamid tulevad või taas hakkab see mäng, et tulevad ja ei tule, tulevad ja ei tule. Jaak Aab: See tuleb ka paraku läbi mõelda ja tulebki anda selge nagu otsus läbi rääkida, mis on kõige mõistlikum. Siin on põhiline põhjus on see, et kui see distantsõpe ja ka regiooniti praegu, siis on ju teatud ebavõrdsed võimalused ikkagi kontaktõppes midagi teha ei ole, õpib inimene paremini, õpib laps paremini. Et siis tuleb kaaluda, palju see võib mõjutada riigieksamitulemusi ja kas need riigieksamitulemused on siis adekvaatsed, võrdsed, õiglased. Aga. Saatejuht: Küsin, et ma loodan, et ma sain teist valesti aru, et selleks, et Tartu õpilased või Võru õpilased riigieksamitel paremini nii-öelda ei esineks, siis te saadate nad distantsõppele või? Jaak Aab: Ei, vaevalt küll, et ikkagi regiooniti me kaalume ja, ja noh, ega ei saa ju öelda, et näiteks Tartu, kelle numbrid kasvavad, me ei tea, millal see tuleb. Täna tehti ju soovitus huviharidust piirata ka Tartus ja Tartumaal, aga, aga ma ütleksin nii, et oleneb sellest pikkusest, palju distantsõppel peab olema ja palju neid erandeid ja ütleme kontakte saab luua seal sees, otsekontakte. Et siis tuleb hinnata, palju see on mõjutanud õppekvaliteeti. Ma arvan, et see on pigem otsus sinna jaanuarisse, et kui me näeme, mis siis juhtuma hakkab, milline on olukord viirusega ja palju me peame kontaktõpet piirama, vot siis peab tõsiselt mõtlema. Saatejuht: Ma kohtusin täna kahe opositsiooniliidriga, nad ütlesid otseselt, et Haridusministeeriumil ei olnud kevadel plaane, mida selle koroonaga pihta hakata, ei olnud augustis plaane ja tegelikult ei ole siiamaani plaane. Jaak Aab: Minu arvates oli väga selge sügisel, et antigi väga suur valik ju koolidele ja tegelikult soovitus oli Terviseametil ka, et kui on positiivseid, siis klasside kaupa, siis teatud tasemete kaupa. Ma arvan, et see oli mõistlik. Jah, natukene tekib alati paanika, ma pean ise otsustama, kuidas ma seda asja korraldan. Kuigi juhised siiski olid antud ja ma arvan, et koolipidajad või koolijuhtkonnad said väga erinevaid stsenaariume valida ja ma arvan, et see oli mõistlik, meil ei olnud see nakatumise tase nii kõrge. Praegu ta on kõrgem, nii et praegu peab tegema ka teatud üldisi otsuseid ja kui ta peaks nüüd nende piirangute tulemusel jälle langema, siis saab anda suuremat vabadust. Koolid on kõik erinevad, korraldused on erinevad, majad on erinevad, ei saa panna detaile paika siit kuskilt Tallinnast või Tartust, Haridusministeeriumist ei ole võimalik. Saatejuht: Ma saan aru, teie suurem risk, riskikäik valitsuses ikkagi saab olema sellel teemal, et koolid oleks võimalikult kaua ja võimalikult avatud, et enne oleme valmis ära jätma mõned korvpallivõistlused või midagi seal kultuurivallas, aga õpilaste õigus õppida, see on ikkagi põhiõigus. Jaak Aab: Ma arvan, et see on tasakaalus, et tegelikult me ei saa ju öelda ka, et kultuuris on midagi täielikult kinni pandud, et see on osaline piiramine praegu ja kõik me vaatame, mis see aitab, kuidas see mõjub ja siis peab kaaluma järgmisi samme. Saatejuht: Teil ei läinud reedel, kui valitsus selle otsuseni jõudis, ise kabinetis ei olnud, aga kas te tagantjärgi olete tuvastanud, et kuidas see arutelu käis, et kas see käis nii, et üks minister pakkus, et paneks Eesti kaheks-kolmeks nädalaks kinni, teine pakkus midagi muud, et piiraks näiteks juba seal kusagil põhikooli astmes seda koolihariduse siis kontaktõpet ja lõpuks siis tehti kusagil kompromiss või kuidas see arutelu käis? Jaak Aab: Noh, kogu selle koroona aja on olnud ikka niimoodi, et osad ministrid vahetevahel lähtudes võib-olla oma valdkonnast, tahavad leebemaid piiranguid, teised tahavad karmimaid piiranguid, sellele samale valdkonnale, kus nad ise ei ole. Et see on täiesti inimlik ja, ja, ja eks iga minister peabki oma valdkonna huvigruppe esindama, nende huvisid esindama. Aga me oleme ikkagi, vaatamata nendele erinevatele seisukohtadele, leidnud selle kesktee ja ma ütleksin küll, et see põhineb väga paljus ekspertide soovitusel. Saatejuht: Koroona alustab ja koroona lõpetab, aga õnneks mitte meie saadet, me jõuame veel mõned minutid rääkida ikkagi ka natukene teistel teemadel, et kust te haridusvaldkonnas alustate, kui nüüd jätta see koroona temaatika välja, et meil on siin venekeelse kooli küsimus, meil on kõrghariduses krooniline rahapuudus, neid muresid lõpetades õpetajaskonna vananemise ja järelkasvu probleemidega on veel ja veel. Millest te pihta hakkate? Jaak Aab: No ise te nimetasite paljud sellised aktuaalsed teemad kindlasti ära, et mina olen rääkinud, noh, võib-olla on see minu vaade natukene sealt Jaak Aab: tuleneb kohalike omavalitsuste poole pealt, sest et ma olen üle poole elu ikka selles valdkonnas töötanud. Nii omavalitsuse, siselinnade liidus, riigihalduse minister ja mul on see vaade nagu nii hirmsasti sees kuskil südames, et ma vaatan, mis toimub kohapeal ja, ja näiteks üks oht on tõsine, see ei ole praegu tulnud oht, kus siis kodulähedased koolid hakkavad sulguma. See ei ole mitte sellest, et, et see kooli sulgemine lõpetab elu, see elu on teistel põhjustel seal nagu vähemaks jäänud, lapsi on vähemaks jäänud ja kuidas teha seda, kuidas kahaneva elanikkonnaga piirkonnas targalt talitada ja mitmetel teistel teemadel, eluaseme teemadel, aga koolivõrgu teemadel ka. Et ma olen toonud välja selle, et ühinemislepingutes kohalikel omavalitsused praegu peale haldusreformi leppisid kokku enamus nii, et kõik koolid on lahti, vähemalt neli aastat, nüüd on järgmised valimised, järgmine sügis ja siis mingi noh, kulude kokkuhoid, laste vähenemine hakkab sundima seda, et me peame kuskil koolid kinni panema, mis on väga ebapopulaarne. Ma ka, kõige hullem on see, kui enamus nendest koolidest, kus on lapsi jäänud väheks, pannakse kinni ja viiakse väga kaugele. Kaks. Seal võiks olla valik, et äkki teeme mõned väiksemad koolid kodu lähedal, mitte ei pane kõiki kinni. Saatejuht: Kakskeelsest haridusest ka, et kas teie teate vastust, kas Keskerakond ei oska lahendada või ei taha lahendada seda kakskeelse kooli probleemi? Jaak Aab: See probleem ei tekkinud eile ja, ja siin on olnud valitsus ilma Keskerakonnata oi-oi-oi kui palju aastakümneid ja tegemata töö. Tegelikult oleks see tulnud siis ette valmistada korralikult, valmistada ette vastav õpetajate kaader. Jaak Aab: Ja üks asi, mis tehti ka, et seni, kui vene kool eksisteeris, oleks pidanud ka selle kvaliteedile mõtlema, kahjuks meil ikka nii mitmedki lennud või lapsed jäid tegelikult, kui me võrdleme natuke seda kvaliteeti, mis tuleb ka testides välja, jäi kehvemaks. Et siis oleks pidanud selle plaani nagu kiiremini paika panema, panema ressurssi ja ma olen öelnud, et me oleme näiteks Mihhail Kõlvartiga sel teemal rääkinud erakonnast päris tihti, Yana Toomiga nende ja nad räägivad päris õiget juttu, see soov õppida eesti keelt ja eesti keeles on järjest kasvav. See soov on suur, venekeelsete laste hulgas, perede hulgas, aga kui ei ole see kvaliteetne õpe kindlustatud, see üleminek teeb lapsed rumalamaks ja kiire üleminek järgmisel aastal, ülejärgmisel aastal, mina sellega nõus ei ole. Saatejuht: Kuulge lühidalt, ma ei saa alt latti joosta, õpetajad vaatavad, kas Jüri Ratase valitsus tegi vea, kui järgmisel aastal õpetajate palka ei tõsta? Jaak Aab: Seal oli oma põhjus, me ju nägime ära, et nii erasektoris kui avalikus sektoris palgad järgmine aasta ei tõuse ja see oli selline valus otsus, kui me oleks hakanud tegema erandeid, mida, mida meil oli ka arutusel. Aga ülejärgmine aasta? Mina ütlen, et kindlasti ei jää see neljaks aastaks paigale, seda ma luban. Saatejuht: Kuulge lõpetuseks, kas te rahvasuus levivat seda folkloori olete kuulnud, et Edgar Savisaar tegi teist sotsiaalministri, nii et vaatas telefoniraamatusse, oma telefoniraamatusse ja esimesena torkas silma sealt Jaak Aabi nimi? Jaak Aab: Seda nalja on kogu aeg visatud. Kas see vastab tõele? Ausalt öeldes, seda peab Edgari käest küsima, ma arvan, et päris ei vasta, aga üllatav oli see ka minul. Saatejuht: Ja kõige lõpetuseks, mis oli selles kirjas, mille haridus ja teadusminister Mailis Reps teile lauasahtlisse jättis? Jaak Aab: Ma ei ole seda kirja jõudnud isegi lahti teha, ma olin ainult korraks haridus- ja teadusministeeriumis, rääkisin juhtkonnaga, homme on pikk päev juba, küll ma siis vaatan, mis seal sahtlis on. Saatejuht: Head vaatajad, selline sai tänane Esimene stuudio, natukene vähe hariduse sisust jõudsime rääkida, aga ma loodan, et haridusministriga jõuame sellel teemal ka pikemalt rääkida. Esimene stuudio selleks nädalaks lõpetab, taas oleme eetris teisipäeval.

Saatejuht: Tere õhtust. Haridus- ja teadusminister Jaak Aab. Kas oleme teel eriolukorra poole? Jaak Aab: Proovime seda vältida. Saatejuht: Mida te ootate? Jaak Aab: Järsku pidime suuremaid piiranguid kehtestama hullema ennetamiseks. Saatejuht: Loodate inimestele? Jaak Aab: Väga. Reageerida tuleb ohualades. Saatejuht: Mis siis ikkagi valesti läks? Jaak Aab: Päris lockdowni ei taha ja kuulame spetsialiste. Saatejuht: Kas maskivastased on valitsuse tegemata töö? Jaak Aab: Mask on üks ennetav meede, mis aitab. Saatejuht: Kas mask on juriidiline või meditsiiniline probleem? Jaak Aab: Sõnumid olid segased. Saatejuht: Öeldakse, et karistada ei saa. Jaak Aab: Keegi ei taha karistada. Saatejuht: Miks töövõimetud maske ei saa? Jaak Aab: Erinevatel tasemetel seda tehakse ja isegi on olukord hea. Saatejuht: Miks te Popovil minna lasite? Jaak Aab: Ta läks tööle Lääne-Tallinna keskhaiglasse. Saatejuht: Ehk Kõlvart võitis. Jaak Aab: Haigla on ka tähtis. Saatejuht: Mis pilguga enda poole suunatud kriitikat vaatasite? Jaak Aab: Ei tea. Saatejuht: Kes veel sõelal olid? Jaak Aab: Katri Raik ja Mihhail Kõlvart ja mingid veel. Saatejuht: Olete õpetajagi olnud. Jaak Aab: Tõepoolest. Saatejuht: Kas te ühiskonda valest otsast kinni ei pane? Jaak Aab: Oli teisigi meetmeid ja koolides on hulgaliselt erandeid. Saatejuht: Aga õpilased tantsutrenni saavad koos minna. Jaak Aab: Me tahame viiruse levikut tõkestada, et see vanainimesteni ei jõuaks. Saatejuht: Kas pigem piirata põhikooli? Jaak Aab: Kui hullemaks läheb, siis algkool ja põhikool. Saatejuht: Kas algkoolilapsed saavad koolis käia? Jaak Aab: Jah, aga pole kindel. Saatejuht: Kas eksamid tulevad? Jaak Aab: Tuleb kaaluda. Saatejuht: Saadate õpilasi distantsile eksamitest kõrvalehiilimiseks? Jaak Aab: Ei. Jaanuaris otsustame. Saatejuht: Teil polevat plaane, mida teha. Jaak Aab: Sügisel andsime juhised, kuidas käituda. Saatejuht: Koole ikkagi hoitakse lahti. Jaak Aab: Kõikjal on osaline piiramine. Saatejuht: Kuidas see arutelu käis? Jaak Aab: Otsiti keskteed. Saatejuht: Mis probleemid teid ees ootavad? Jaak Aab: Kahanev elanikkond maakohtades. Teeme väiksemaid koole lahti. Saatejuht: Kuidas lahendada kakskeelse hariduse probleemi? Jaak Aab: Palju tegemata tööd. Soovi eesti keeles õppida on, meie peame selle ülemineku mugavaks tegema. Saatejuht: Kas oli hea mõte õpetajate palku tõsta? Jaak Aab: Neljaks aastaks see paigale ei jää. Saatejuht: Kas Savisaar tegi teist sotsiaalministri? Jaak Aab: Ei tea, pole kuulnud. Saatejuht: Mida Mailis Reps teile kirjutas? Jaak Aab: Homme vaatan Saatejuht: Lõpetame, aitäh.

esimene-stuudio-jaak-aab-324194

Saatejuht: Tere, tere. Henrik Roonemaa: Hea küll, me hakkame pihta, tere päevast kõigile. Kahe minuti pärast hakkame ametlikult pihta, aga tegelikult me juba alustame. Minu nimi on Henrik Roonemaa, geenius.ee portaali kaasasutaja, selle diskussiooni juht täna siin. Ja mõned tehnilised teadaanded teile, esmalt mul on teile Henrik Roonemaa: hea uudis ja halb uudis. Hea uudis on see, et siin varjus, kus päike ei paista, on tegelikult tumbasid, kuhu saab tulla istuma ja siis te ei saa päikse pistet. Halb uudis on see, et need tumbad ei ole kindlasti nii mugavad, kui need teie lõputamise toolid seal on. Et te peate ise otsustama, et kumba pidi te tahate. Aga jällegi hea uudis on see, et kui inimene istub sirge seljaga ja see on meile lähemal, siis ta on nagu rohkem diskussioonis sees. Ja tal võib-olla tekib ka tahtmine kätt tõsta ja osaleda selles ja öelda näiteks, et ma pole üldse nõus. Või et mina arvan nii. Igatahes need võimalused on kõik avatud. Nii et siin ma näen üks noh, kuus-seitse varjutumbat on kindlasti veel, nii et kes ei taha olla päikse käes, võib tulla siia. Aga meie räägime siis, mis me siis, mulle tundub, et see on selline rahva hirmutamise poolteist tundi. Millega me nüüd alustame? Et räägime küberturvalisusest ja, ja nagu te näete pealkirjas, siis kõige jõhkramatest turvaintsidentidest ja kes on nende ohvriks langenud ja kui kole on inimeste elu internetis, aga sinna kõrvale siis kahtlemata ka sellest, et kuidas ennast, kas ja kuidas ennast keegi saab kaitsta selle eest. Meil on väga väärikas paneel siin, minu vasakul käel on Kirke Saar, Teliest. Tere, Kirke! Tere! Sealt edasi Anto Veldre, kes on Eesti üks legendaarsemaid Henrik Roonemaa: turvaeksperte, kes ei vaja tutvustamist, ütleme nii. Ja Tõnu Tammer, CERT Eestist. Tervist! Henrik Roonemaa: Me hakkame siis selle, ma ei tea, kui ma ütlesin rahva hirmutamise Henrik Roonemaa: poolteist tundi, et see, see on selline teema, mida, mida aeg-ajalt tõstetakse üles. Mulle tundub ikkagi väga-väga paljus selleks, et, et inimesi hirmutada ja ehmatada ja isegi ähvardada ja öelda, et kui te nüüd kohe ei lähe ja ei pane endale poole meetri pikkust parooli ja igale teenusele veel erinevat, et noh, et siis poole tunni pärast on häkkerid teil igal pool sees ja noh, teie elul on kriips peal. Henrik Roonemaa: Sina, Anto, armastad rääkida selliseid Anto Veldre: Jutte inimestele? Ei no eks ma ikka pean neid rääkima jah, et vaata, kui sa lihtsalt lähed ja räägid mingit igavat 10 punkti ära, siis ei kuula ju keegi. Ahaa, sa oled klikkpeidi avastanud. No ja, ei mis avastanud, aga, aga siis sa räägid mingisuguse konkreetse loo, kuidas see sinuga juhtus ja vaatad ka silma ja vaat siis, kui sina käitud niimoodi ja, ja siis on nagu teistsugune efekt. Aga noh, mure on laiem, see, mis meil toimub, on väga kiire tehnoloogia areng. Pidevalt tulevad mingid uued IT-süsteemid, mis on võimelised kuulama ja vaatama ja, ja kraane kinni ja lahti keerama. Ja noh, inimesed on ikka needsamad uudishimulikud, siis nad lähevad näpivad ja, ja teised inimesed töötavad mingi koha peal, kus nad peavadki võõraid asju näppima ja teenivad sellega. Ja, ja, ja siis on tulemuseks jah mingisugune kompott, kus, kus see tavakodanik ei oska nagu enam istuda ega astuda, et issand, mis nüüd saab? Anto Veldre: No ja siis tuleb arutada, mis siis nagu saab või kas siis üldse saab või, et, et seda me vist täna teemegi siin. Henrik Roonemaa: Ja ma arvan, et me teeme jah, proovime siis luua tarkust. Kirke mitmel, Henrik Roonemaa: mitmes Telia võrgus olevas arvutis, nagu siis, kui kõik kliendid võtke kokku, mitmes ei ole viirust praegu? Ma Kirke Saar: Nii ei oska vastata, aga ma arvan, et päris mitmes ikka on, et, et see on ka üks asi, millega me igapäevaselt kokku puutume, on see, et kõik hakkab ikkagi pihta sellest inimese enda käitumisest, et. Et me lihtsalt keegi ei saa vist sellest aru, et meie elu on nii palju läinudki interneti ja tehnoloogiasse. Et enamik tegevusi, mida me täna teeme, on kuidagipidi seotud internetiruumiga ja seetõttu inimene, kui ta võttis aega, kui inimesed hakkasid välisuks, välisust lukustama kodus, siis tänaseks ma ütleks, et on paljudel inimestel piltlikult öeldes veel see harjumus, et see välisuks on lahti. Ja sellest need probleemid pihta hakkavad, et, et me keegi ju ei arvesta sellega, et tegelikult see, et me pidevalt kuskile midagi enda kohta kirjutame, pildistame, Kirke Saar: interneti paneme, et see kõik jätab selle ukse lahti. Ja kui me seda ust ise lahti jätame ja siis oleme pärast üllatunud, et keegi sealt uksest sisse tuleb, siis see on ikkagi, ma ütleks, et tänases internetiühiskonnas natuke naiivne käitumine. Ja seda tuleb väga palju ette. Anto Veldre: Ja nüüd läkski teema juba kaheks, et esimene häda on see, et sa ostad endale koju mingisuguse purgi, noh, ma ei tea, kas telio oma näiteks või? Seda sa ei pea ostma seda, see tuleb ise. Ei, ta päris ise ei tule, aga see ei ole tänase paneeli teema. Aga siis sa arvad, et sa oled targem ja paned mõne teise purgi, no näiteks mikrotiku oma, eks ole. Ja, ja noh, siis niimoodi oligi, et 170000 või 210000 või palju neid mikrotikusid siis nagu ära, ära ometi. Aga teine asi on see, millega Kirke peale hakkas, et iseenda käitumine, et see ei ole tegelikult tehnoloogiline probleem. See tuleneb globaalühiskonnast. Lastele rääkides ma küsin retoorilise küsimuse, palju eestlasi on? Ahah, miljon. Palju hiinlasi on? Ahah, miljard. Palju on ühiskonnas halbu inimesi? Ma tahtsin võib-olla Anto Veldre: siia jutule juurde lisada, Anto Veldre: et, et kui sa küsisid Tõnu Tammer: Alguses, Tõnu Tammer: et, et kas Tõnu Tammer: me peame kogu aeg hirmutama. Et ma arvan, et täna igaüks mõtleb, kui ta kodunt ära läheb, kas ta keerab ukse lukku, kas ta paneb aknad kinni, kas ta jätab autost telefoni nähtavale kohale. Või veel parem, paneme sularahapaki sinna, vaatame, kaua võtab aega, et, et, et me nagu ütleme füüsilises maailmas me võtame mõnda asja päris niimoodi iseenesestmõistetavana. Aga digitaalses maailmas nagu Tõnu Tammer: ma arvan, et me oleme veel noored. Me ei oska seda näha või neid ohte tunnetada ja siis kõlabki see, et, et, et inimesed, kes, kes selles natuke rohkem on sees, kogu aeg kutsuvadki välja, et näed hunt tuleb, hunt tuleb, kui te nii ei tee, kui te teistmoodi ei tee. Henrik Roonemaa: Nojaa, aga selle kohta inimesed ütlevad väga hea, ilmselt sina oled kuulnud seda sama palju kui mina. Lähed kellelegi loengut pidama turvalisest käitumisest, internetis salasõnadest ja kahe faktori autentimisest, siis ta tavaliselt ütleb, et aga miks mulle võtta, las nad tulevad, vaatavad. Anto Veldre: See on ju stsenaariumite küsimus, et kui vanasti kõige hullem stsenaarium, võtsid luua ukse eest ära, siis oli see, et külajoodik tuli sisse, võttis kapist viina, et nagu suuremat kahju ei saanud juhtuda. Aga praegu Anto Veldre: need stsenaariumid on läinud nii tehniliseks, nii mitmeastmeliseks, sa ei tule selle pealegi, et kui sa lähed Facebook'isse ja kekkad seal oma uue telekaga ja ühtlasi järgmise. Sissekandeteed, et ma nüüd kaheks nädalaks sõidan Tenerifele, et siis nendest kahest faktist nagu midagi võib järeldada. Henrik Roonemaa: Ja siis sa oled veel juhatuse liige, oled registreerinud oma mees ja koer OÜ-nda koju. Et siis on nagu mugav vaadata, kus sa ikka täpselt elad oma telekaga. Anto Veldre: No jah, muidugi rääkimata ka päris lollustest, et kui tahad riigitööle minna, siis oma CV saadad aadressilt kallismiisu 15, et ma ei tea, mismail.com. Henrik Roonemaa: Ei no okei, okei, okei, aga ikkagi ma tuleks tagasi, et me ju, Henrik Roonemaa: me kõik oleme seal internetis kogu aeg, eks ole, enamus meist tõenäoliselt rohkem kui peaks ja, ja ma ei tea, kahe-kolme-nelja kuni, kuni rohkemate seadmetega kasutame kõiki neid teenuseid. Henrik Roonemaa: No ei paista, et inimestel nüüd seal nii kangesti hirmus oleks olla, nad ei oleks seal muidu ju, Tõnu. Tõnu Tammer: No aga ega iseenesest internetis olek, kui me netisõltuvuse välja jätame, ei olegi midagi halba. Et, et, et täpselt samamoodi on see, et, et, et me oleme väljas või, või kas me peaks siis kogu aeg istuma toas sellepärast, et ma ei tea. Puuleht võib, võib pähe kukkuda või, või me väljas olles märjaks saada, et, et noh, et, et me nagu noh ei pelga seda ja me ei peaks ka pelgama. Aga, aga nii nagu igas kohas või tundmatus kohas käies me peaksime tegelikult hoidma silmad lahti, et mis kõik võib juhtuda ja olema teadlikud. Võib-olla see ongi see võti, et, et kui me oskame asju tähele panna, enamik, enamik õnnetusi, mis me näeme tegelikult juhtub inimeste teadmatusest. Ei osata sihukeseid hästi-hästi basic tõdesid Tõnu Tammer: vaadata. Henrik Roonemaa: No nimeta nüüd, hakkame, nimetame siis kohe mõned väga basic tõed, meil on siin terve hulk kuulajaid. Äkki, äkki mõni saab targemaks, number üks. Tõnu Tammer: Number üks, internetiaadress ei loeta vasakult paremale, vaid paremalt vasakule. Kaldkriipsust alates. Selles mõttes, et kui su interneti brauseril on aadress Facebook.com, punkt mis iganes punkt komm kaldkriips, traalivaali. Siis sa otsid selle kaldkriipsu ja sa hakkad sealt paremalt vasakule vaatama. Ehk, et algul tundub Facebook.com, väga hea, turvaline, logime sisse. Noh, võib-olla avaneb uuesti, logime uuesti sisse, olemegi sees, eks ole. Ilma arusaamata, et, et tegelikult selle käigus tõmmati paroolid ära. Henrik Roonemaa: Okei, lähme, see on väga hea ringmäng, Anto, number kaks. Henrik Roonemaa: Turvalise, turvalise käitumise nipp ja nõuanne. Henrik Roonemaa: Kirkel on number kolm. Tead Anto Veldre: Sa, ma kirjutasin, Keeniasse kirjutasin ka mingisuguse tädimaali jutukese ja, ja seal olid mõned punktid. Üks oli see, see nime, nime asi ehk nimetamine. Et noh, ära topi oma nime sinna, vaata vanad eestlased ka rääkisid mitte Hundist, aga, aga Võsavillemist ja noh, ära pane oma nime igale poole. Anto Veldre: Ära ütle, ära igasse auku topi seda nime, kõik augud ju küsivad, kes sa oled, et siis me saadame sulle selle PDF-uurimuse ja. Ärme pane, kirjuta sinna, kas ma ei tea, info, et politsei EE või D. Aga siis nad ei saada ju. No siis teed mingi varieidentiteedi kuhugi, et mul on oma postiserveris just üle 60 läks see paralleelminade arv. Et Henrik Roonemaa: Meie tunneme sind kui Anto Veldet, aga sinna on 60 tükki veel kusagil. Ei no jah, kui Anto Veldre: Keegi küsib mu käest, mis aadressil ja, ja kusjuures ei, see toob pärast tagasi. Mul on näiteks suunatud päris mitu valijast ühte postkasti kokku. Ja nemad seal saadavad igale minule viiruse, nad arvavad, et ma ei saa aru, aga minu postkastis, vaata, kui ma näen, et mul on neid kuus tükki täpselt ühesuguseid, üheminutilise vahega. Ja attachment on ka seesama, siis noh, mul tekib mõningaid kahtlusi. Aga jah, nimetamine, ära topi oma nime igale poole, pane sinna. Aga jaa, aga nüüd. Kirke, number kolm. Kirke Saar: Mina ikkagi tuletaks kõikidele seda meelde, et hakkame sellest pihta, et vahetame paroole, et kui te ostate mingi seadme endale ja saate sealt tehasega koos algparoolid, siis võib-olla vahetaks need ära, et meil Telia võrgus ka on ju. Kirke Saar: Enamik kliente ikkagi unustavad selle ära, et ruuterile võiks mingi parooli panna ja noh, soovitavalt sellise, mis siis ei ole kuidagi teiega avalikult seotud, et noh, esinimi ja perekonnanimi pluss siis veel nagu panen sinna sünnikuupäeva järgi. No Kirke Saar: tundub, et ei ole kõikidele inimestele arusaadav, et see ei ole turvaline ja seda esi, noh tõsiselt seda nagu esineb või noh ka oma meilikonto paroolid või kõik muud võimalikud sotsiaalvõrgustikud pluss see tasuks kasutada ühte ja sama parooli igal pool, on ju. Et see on ka endiselt, et ma saan aru, et on päris raske neid meeles pidada ja selleks on kindlasti Antol terve trobikond pärast nippe, kuidas neid erinevaid paroole genereerida ja meeles hoida neid erinevaid, aga. Aga et sellest võiks nagu pihta hakata, et ma ei pane igale poole ühte ja sama parooli, mis on kuidagi seotud mu nimega ja sünnikuupäevaga. Henrik Roonemaa: Okei, lähme tagasi Anto, korrutame ära, mul on 300 veebiteenust, ma mõtlen sinna veel 300 parooli, igaüks on 16 märki ja vahetan neid iga kolme kuu tagant, jah. Anto Veldre: Teate, seda paroolijuttu võis rääkida aastani umbes 2016. Ja, ja selle, selle ruuteri parooliga on ka niimoodi, et esimene asi, kui ma oma Telia ruuteri sain, siis kõigepealt ma lülitasin tal selle Telia wifi välja. Siis ma üritasin seal midagi vahetada ja pärast ma asendasin selle üldse oma tulemüüriga, see ei olnud mikro tikk. Anto Veldre: Aga. Henrik Roonemaa: Oota, aga mis siis nende paroolidega, miks me enam siis ei räägi seda paroolijuttu? See on lõpuks ometi üks asi, mida me oleme tõesti rääkinud 20 aastat ja no nüüd on enam-vähem lootus, et inimesed on hakanud aru saama. Tead. Ja sa tuled ja ütled, et see nüüd on ju mõttetu Anto Veldre: Jutt või? Ma juba kaks aastat räägin seda, et minu arust paroolide asi lõppes ära 2016, ma võin rääkida, kui sa oled otsustanud, et sa ikka, et sa muidu ei saa, et sa pead sihukese vanamoodsa asjaga tegema, et vot siis ma võin rääkida, kuidas. Aga praegu on ahel selline, punkt üks, kas see auk, kuhu sa tahad minna, see, mille sisse sa tahad astuda, kas see ID-kaardiga võtab su vastu või? Kui võtab, unusta omad paroolid, igasugused koodikaardid, asjad Henrik Roonemaa: Ja mine. No ja neid teenuseid on maailmas umbes kolm. Anto Veldre: Kohe, kohe, kohe. Mats, number järgmine, MID-ga, Smart-ID-ga mingite analoogidega saad, ka ei saa. Ja siis lähed, ostad endale selle 30 40 eurtsise, ma ei tea, Topazi või Ubici või mis need firmad on, neid on, neid on päris mitu. Ja ta töötab täpselt nagu ID-kaart, selle vahega, et mitte riik ei anna sulle, vaid sa ise. Lööd ta jalaga, ütled, genereeri mulle nüüd üks, siis ta genereb sulle ühe, siis sa saadad selle sinna Google'isse, kuidas see mehhanism täpselt käib ja, ja ütled, et kuule, Google, et ma nüüd edaspidi hakkan selle asjaga käima ja hakkadki. Ja nüüd on nii, et see asi on sul rahakoti vahel täpselt nagu ID-kaart. Lihtsalt veel kord, mitte Google ei andnud sulle seda, sa ise tegid endale selle omal soovil. Ja see on puhas kaks F-i, see ei ole see 1,5 F-i, eks ole, kus petid tulevad, kuulavad su SMS-e pealt selle üle, SS seitsme suunavad kuhugi ja võtavad su raha ära nagu Saksamaal. See on ühesõnaga tõeline kaks F-i, on kaks faktorit, on asi, mis on sul rahakoti vahel. Ja on teadmine, mis on sinu peas. Ja siis kasutadki, Facebook'it ja Google'it nagu Eesti ID-kaardiga. Henrik Roonemaa: Näita meile seda. Mul ei ole seda. Aga miks te siis räägite, et see peaks olema inimestel? Henrik Roonemaa: Ma luban ennast järgmiseks korraks parandada. Nii. Anto Veldre: Ja näita, Marvet, näita. Anto Veldre: Näita, aitäh. Meil on Peeter, Peeter Marvet, kes Henrik Roonemaa: Demonstreerib teile seninägematut vidinat. Henrik Roonemaa: Tulge lähemale, kui tahate. Henrik Roonemaa: See on umbes nagu teil on need juhtmete hiir. Anto Veldre: Räägi Peeter, tule, ei tule täitsa sekku, võta mingi mikrofon ka ja, ja räägi, kui keeruline selle asja ülepanek, ülespanek oli. Räägi, mitu kulli raha sa selleks kulutasid ja siis palju sa seal arvuti najal nõiatusid ja kui keerulisi küsimusi need Google'id ja Facebook'id küsisid. Henrik Roonemaa: Ja mis sa teed siis, kui sul on vaja telefoni ka kuhugi sisse logida? audio-S140: See on USB C, see käib mul telefoni külge ka põhimõtteliselt. audio-S140: Kurb, kurb reaalsus tähendab ja see ongi, mis ma tahtsin tegelikult nagu sõna sekka öelda, on see, et nende asjade nagu selline praktiline kasutatavus on suhteliselt keerukas. Minu käest küsis natuke aega tagasi ühe, ühe organisatsiooni, ah okei, küsis ühe organisatsiooni audio-S140: turbega tegelev inimene, et, audio-S140: et mida te kohtasite, kui te oma organisatsioonis võtsite need kasutusele. Ja ma ütlesin, et neid, seda praktiliselt iga teenusega käima panna, on meil IT organisatsioonis suhteliselt selline pain. Ja neid äärmus case'e, kus ei tööta, kus see muudab mingisugust inimeste töö raskemaks, on endiselt üsnagi palju. Ja see tähendab ühe poole pealt, aga noh lugu ei ole selles mõttes lootusetu. See tähendab seda, et meie erinevate teenusepakkujatele, kaasa arvatud needsamad nende Telia ruuterite küsimused, eks ju. Zone'is meie, kui me teeme mingisuguseid e-postiteenuseid ja muid asju, siis me peame lihtsalt nagu rääkima oma klientidega selle poole pealt, et me saame aru, et, et meie investeering on see. Meie riskihinnang on see, et me loome lahenduse, mis tagab, et see asi töötab. Meie loome lahenduse, klient ei pea muutma mingit ruuteriparooli, see ruuteriparool on meie poolt muudetud, et tagatud, et sellist asja ei juhtu. On tagatud see, et kui ma panen oma kohvikusse ülesse selle 4G ruuteri, siis sealt ei tehta minu nimele ei võeta SMS-i laenu. See on seda tehnoloogiat pakkuva ettevõtte riskianalüüsi küsimus. Ja kahetsusväärselt on kõigi nende võimaluste arvestamine, kõigi nende riskide tehnoloogiline maandamine ehk tegelikult oleks tõesti tehtud see asi, sest et keegi peab selle ruuteriparoolide genereerimise ja reset'imise omal tööks võtma, selleks on vaja noh mingisugune nii-öelda mingi osakond peab tegema mingi N-tüüpi tööd. See kõik on kulu ja oluliselt lihtsam on teha lahendusi, mis on ilma turvalisuseta. Ja oluliselt lihtsam on sellisel puhul ettevõtetele öelda, et, et noh, nagu me ei teadnud, me ei osanud arvata, mis on hästi lihtne öelda sellel hetkel, kui sa pole isegi proovinud arvata. Seda vist viisakalt öeldi, et see on funktsionaalne mõtlemine. Üks tore näide on kevadine Cambridge analüütika juhtum, kus siis öeldi, et aga noh Facebook võttis ju teadlastelt allkirja, et nad ei müü seda korrumpeerunud ettevõtetele edasi, eks ju. Me ju allkirja võtsime, kõik pidi töötama, eks ju. Mina ütleksin selle kohta, tähendab, et sõbrad, et teie riskianalüüs oli tehtud natukene nihu. See, et kui te annate informatsiooni välja suurele hulgale inimestele, kes annavad allkirja, siis on täiesti kindel, et need andmed lähevad varem või hiljem jalutama, eks ju. Selline noh, nagu noh, teie, teie, teie hinnang Henrik Roonemaa: Olukorrale oli lihtsalt. Siin on jah see, arvamusfestivalil on alati poliitikuid ka, et siis on teada, et kui sul on vaja midagi lekitada, siis tuleb erakonna siselisti saata kiri. Anto Veldre: Mina olen ka täna kuulanud siin neid turvadiskussioone kusagil ja öeldakse, et ikka küberi saab korda sellega, et teed seaduse. Et seadusega on võimalik reaalselt maailma parandada. Kirjutad seaduse ja siis kõik ruuterivaroolid automaadis muutuvad, Tõnu Tammer: Noh. Tõnu Tammer: See on umbes sama, kui, kui me ütleme, et me ei usalda eraettevõtteid, kes, kes meile teenust pakuvad, et, et kõik peab pakkuma riik. Mõtle, kui riik veab kaabli, tuleb nüüd see kopp, ta läheb kohe katki, kui ta üritab seda kaablit kaevata. No ei ole nii. Iga, igaüks peab ikkagi ise andma oma panuse, et temal ja teistel oleks turvaline. Anto Veldre: Ja vaadake, riike on mitu. Selle aasta jooksul on tulnud juba viis uudist selle kohta, et Cisco ruuterites on tagaukselt viis tagaust järjest. Need ei ole koduruutereid, need on need suured seadmed, mis on suurtes firmades, riigiasutustes. Et no peab siis teisi riike ka aeg-ajalt kartma või isegi meie sõpru. Henrik Roonemaa: No tõenäoliselt jah. Kirke, aga ma tahaks küsida su käest, et kas nii nagu Marvet siin vihjas või ütles, et kas, kas Telia ja teised telkod saaksid teha rohkem selleks, et kodukasutajal oleks turvalisem netis käia? Kirke Saar: Kindlasti me oleme seda ka hästi palju teinud, aga noh, ikkagi on ju kliendil peab olema ka mingi võimalus endale Kirke Saar: noh, oma seadmetele ka nagu ligipääsu vajalikult, et sellest tuleb see parooli jutt, eks ju. Ja, ja me pidevalt tegeleme sellega, aga see hakkab ikkagi veel kord ka, et noh, klient peab ise ka nagu tahtma seda turvalisena hoida, on ju. Klient peab, mis puudutab ärikliente, siis on ikkagi ka see, et. Et näiteks see vana krae juhtum, õnneks Eestis nagu väga palju ju pahandust ei teinud, aga, aga mis oli nagu, mis oli nagu meie sõnum äriklientidele on ka see, et. Kirke Saar: Kui te tahategi sellist teenust osta ja te ütlete, et ei, ma ei ole nõus nagu maksma mingi upgrade'i eest ja mul on mingi 10 aastat vana server, et endiselt on selliseid väikeettevõtteid ka, me oleme väevõimuga osadele nendele siis teistsugust teenust hakanud pakkuma, aga. Aga et telkod saavad hästi palju teha, aga see on selline üldine nii ärikliendi kui ka erakliendi ehk tarbija nagu teadlikkus ka, et ma pean ka nagu tahtma seda paremat teenust saada. Aga kas Henrik Roonemaa: Turvaauguga või, või isegi elu hullem näiteks noh, viirusega nakatunud seadmel on üldse õigus internetis käia? Henrik Roonemaa: Miks ta peaks sinna saama? Henrik Roonemaa: Noh, proovi, proovi seda ära keelata seadusega. Ma ei, no mitte seadusega, Telia võib öelda, et meie hoiame internetti puhtana ja kui sul on auk kui viirus, head aega. Henrik Roonemaa: No nagu purjus peaga ei tohi maanteel sõita, no meie internetis ei käi turvaauguga. Lihtsalt, Kirke Saar: Et sellest saab ka nagu ma ütleks, et see hakkab ka sellest pihta, et kindlasti Anto oskab tehnoloogiliselt paremini kommenteerida, aga, aga see hakkab ka sellest pihta, et tavaliselt läheb natukene aega, enne kui need, enne kui suudetakse tuvastada need nakatunud seadmed, et, et ega see ei ole nii, et. See on kohe nagu nähtav, et, et selles mõttes loomulikult siis, kui need seadmed on tuvastatud, saab need sealt välja võtta ja, ja saab need enda kasutuseks teha, aga, aga, aga see hakkab ka, miks need viirused endiselt levivad, on ju see, et see ei ole nagu nii lihtne ja tihtipeale selle tuvastamine ei ole, ei ole niivõrd kerge ja noh, kasvõi see spektra kaasus on ju. Kus oli ka, läks ikka tükk aega aega, enne kui üldse aru saadi, et mingi tagauks on olemas. Ja noh, ma arvan, et ka probleem on üha rohkem selles, et kuna see Kirke Saar: IT-teadlikkus ka nagu igasugustel pahatahtlikel inimestel on oluliselt kasvavam ja, ja ütleme füüsiliselt täna mingit vara saada või mingit kahju tekitada on raskem, et ikkagi interneti kaudu on enamik teenuseid lõpuks häkitavad. Sõltub vastavatest oskustest, siis, siis on ka erinevatel tootjatel üha rohkem just selliseid tootjapoolseid bugisid sees. Mis minu arvates on nagu väga selline ohtlik teema, et üks on see siskoruuterite näide, teine see vana krai, meil on päris palju viimase kahe aasta jooksul neid näiteid, kus ikkagi suurtel maailma turvalisemaks peetavatel tootjatel on mingi tagauks lahti. Ja, ja see ei ole, loodame tahtlikult tehtud, aga, aga lihtsalt ka see nagu nende pahalaste teadlikkus on nii palju kasvanud. Tõnu. audio-S140: Ma, ma samas kommenteeriks juurde, tähendab, et teenusepakkujate poolt noh, nii ilmselt nii teie kui meie vaatest on see, et see, selle arvuti ebaturvalisuse tuvastamine on meie jaoks kulu. Meie jaoks on oluliselt odavam on see, et meil on olemas mingisugune jäme toru. Ehk meid tegelikult see kodus olev arvuti otseselt ei sega. Täpselt samuti, kui me kujutame ette, et on mingi ettevõte kusagil, tema saab pihta, et, et niimoodi teenus tõkestus ründega. Siis hakkab, hakkab selle vastu võitlema see audio-S140: organisatsioon etapil, kellele see probleemiks muutub. Ehk et kui suurele näiteks IP transiidi pakkujale see ei ole probleemiks, siis tema ei piira seda. Seda piirab võib-olla siis see mingisugune teenusepakkuja, kelle, kelle jaoks see probleemiks on. Ja siis ühel hetkel ta äkki eskaleerub sinna selles mõttes ülespoole, et me tegeleme asjadega, aga turvalisus, aga täpselt vastavalt sellele, mis on meile majanduslikult. Henrik Roonemaa: Meie aeg on siin maksnud ja, ja, ja nad on siia selgelt raha pannud, et meie saaksime siin istuda ja rääkida turvalisusest, järelikult see. Tead, lähme nüüd, Anto Veldre: Lähme nüüd hästi konkreetseks. Kunagi Elionil, ükskord veel Elion oli, oli sihuke teenus, me nimetasime seda siseringis jumalikuks ettehoolduseks. See käis siis niimoodi, et CERT väljastas hommikul, kus mina siis töötasin, väljastas hommikul ühe nimekirja asjadest, mis on pahad, eks ole. Siis me saatsime selle Elioni siis tarka, või keegi vaatas selle üle, lükkas ruuterisse ja siis järgmiseks 24-ks tunniks võeti ligipääs ära nendele, ma ei tea siis IP aadressidele või domeenidele. Ja noh, mõningasi kahtlusi oli, vaata igasuguste automaatsensuuridega, noh te võite sisimas mõelda, et kas see, et Varrolt sõna ära võeti, on õige või mitte, eks ole, see on sama klassi probleem. Ja meil, ei noh eks ta vastik oli selles mõttes, et kell üheksa tuli tööle tulla selleks, et work flow'sse sobituda juba hommikul vara väga noh aktiivselt ja. Olgu, lõpe kõik ja meile tuli sisse üks domeen, mis kindlasti oli kakane ja me panime ta nimekirja ja me olime laisad, me hommikul ei kontrollinud, et tema lahendus IP aadressiks kaheksa punkt kaheksa punkt kaheksa punkt kaheksa. Noh okei. Kes naljast aru sai, siis see on Google'i nimeservere aadress. Ja Elioni jumalik ettehooldus siis tarka ruuteri näol, noh blokeeris selle aadressi ära. No neid karjeid, mis siis Eesti pealt kostis, ütleme ausalt, pärast seda CERT kodus ära tahtmine, jumalikuks ettehoolduseks, me saime aru, et noh, lisaks sellele power'ile tuleb ka veel vastutus. Räägin teise loo. Saabus info, et Narvas üks IP aadress on kakane. Anto Veldre: Helistame, ütleme, võtke maha. Nad ütlevad, me ei saa meest kätte, mees on kuskil. Saadi siis lõpuks mees kätte, siis tuli välja, et tegemist on Narvas suure kaubanduskeskusega, kus kõik need postterminalid jõuavad lõpuks ühele IP aadressile ja seal taga siis ilmselt noh, üks pisike arvuti on kakane, aga seal on, eks ole, no ma ei tea, mitmeid kümneid või mitu, palju neid seal on, postterminale. No midagi noh, Anto Veldre: tegime virila muigega, ootasime poolteist ööpäeva, kuni mees üles leiti. Mees tegi korda ja siis kõik kassaterminalid töötasid. Ehk siis tegelikult oli valik, oli risk, et nüüd sealt kaubamajast minnakse ja tehakse järgmine kaubamaja. Või teine risk oli see, et kuidas öelda piiriäärses külas, mitte põhirahvusest elanike tõuseb üles 20000 tükki ja kõik ütlevad, Elion on paha, Eesti riik on ka paha. See oli tegelik valik. Henrik Roonemaa: No Tõnu, sa oled meid nüüd siin kuulanud, kas see on sinu, kas sinu mure on see, et kodukasutajatele on võib-olla viirus arvutis või ei ole sinu mure ka? Tõnu Tammer: Mis, mis Anto ütles, et, et tegelikult see käib täna palju kiiremini ja, ja palju operatiivsemalt. Et, et, et jah, see oht alati on, et, et kui, kui midagi üles panna, ta tuleb 10 korda üle kontrollida, et, et jumala eest ei oleks sellel halba tagajärge, vaid oleks positiivne tagajärg, et, et kui sellesama 200000 mikrotiku otsas istub sul üks kontroller. Sinna võtad ligipääsu ära, no pingib, pingib, ei saa kätte, eks ole. Kas see oli tuumajaama kontroller? Tõnu Tammer: Noh, ma arvan, et meil need tuumajaama kontrollerid Eestit selles mõttes väga ei mõjuta. Aga su eelmise küsimuse juurde tulles, et kas me peaksime seadma õiguse interneti pääseda ainult nendel seadmetel, mis on turvalised? No ma arvan, et siis me võime kõik seadmed rahulikult võrgust välja võtta, lausa elektrigi välja võtta, sellepärast et iga seade, noh kuskil on seal midagi ikka sees. Sama küsimus on see, et kas me siis keelame autod ära, sest iga autoga mul on võimalik sõita rahva hulka, teha palju paksu pahandust. Mehed Anto Veldre: Tuleb ka ära keelata, sest meestel, te teate küll, mis lugu see on. Ja kui me räägime Prantsusmaast, siis mäletate, seal oli see free streik seadus, et kui sa kolm korda oled pira tõmmanud, siis keeratakse su kraan kinni. Et veel kord, need automaatsed asjad ei ole ilusad. Henrik Roonemaa: Okei, aga ma tahaks vist teiste, selle jutu võib-olla teise suunda pöörata, et me istume siin ja räägime küll, et on ohtlik seadmed, on auklikud turvaaugud, siis kohe tagauksed mikrotikud. Tegelikult, kui me vaatame Eesti seisu võrreldes muu maailma seisuga, siis meil siin ei toimu avalikkuse ees vähemasti mitte midagi. Meil pole olnud ühtegi suuremat tõsist küberturva intsidenti Eestis. Kõige suurem oli ID-kaart, mis oli peaaegu intsident, aga see ei olnud intsident, me kohe räägime. Aga kõik need suured mingid krediitkaardi lekked, ma ei tea, isikliku, isiklike andmete lekked, tohutud mingid suured krüptoruumavarad, seda kõike ei ole ju olnud, see kõik on ju Eestist mööda läinud või siis on see avalikkuse ees toitu teema, valgustage mind. audio-S258: Nii, ongi hea koht küsida, et räägiks nüüd rahast. Et paneme selle ID-kaardi intsidendi kõige kallimaks, aga noh, saate te lugeda ette järgmised rahaliselt maksumaksjate intsidendid? Henrik Roonemaa: Või näiteks miljonite kasutajate lekked, no mis me mäletame, Dropbox, pool miljonit, pool miljardit jah. Eestis, olgu, hakkame. Aga ma võtan maailma konteksti, panen juurde, jah uus lekkis peaaegu miljard. Vaadake, on olemas, Anto Veldre: On olemas potentsiaalsed ja kineetilised lekked, eks ole. Tammsaare pargist leiti USB pulk, mille peal oli kõigi kutsealuste nimekiri. Selle lihtsalt leidis õige inimene ja viis õigesse kohta, mis oleks olnud kahju, kui oleks vale inimene selle leidnud. Kes mäletab, 26. september, 1996, Aktuaalne Kaamera kõigepealt hilineb kolm tundi ja siis näidatakse, sorry, kolm minutit. Ja siis näidatakse seal Imre Berli andmebaasi, valitakse sealt välja Tiit Vähi nimi, tehakse talle, mis see oli, suhete analüüsi, võetakse telefoninumber ja pangalaenud. Anto Veldre: Aga see oli 22 aastat tagasi. Ja see oligi see koht, kus toimus ära Eesti kõige jubedam, kõige jõledam, kõige suuremate tagajärgedega leke. Me ei ole läinud Läänele seda kuulutama, me lihtsalt moka otsast mõnikord kobiseme, et noh, näiteks X-tee ülesehitus arvestab seda ja mõned muud asjad arvestavad. Aga see on just täpselt see, mis teistes riikides praegu juhtub. Meie ehitasime oma süsteemid nii üles, et ei saa korraga palju lekkida. Kui rahvastikuregistri andmed lekivad, siis neile otsa vaadates on ju kohe selge, haa, lekisid nad rahvastikuregistrist, kes on vastutav isik. Võetakse tal lipsust või mõnest muust kohast ja, ja noh, ja on selge, aga läänes ei ole seda, seal on need suured. Henrik Roonemaa: Aga ikkagi, aga Jarek, mul on õigus, kui ma ütlen, et meil ei ole üle 20 aasta olnud ühtegi tõsiseltvõetavat. Anto Veldre: Ei ole õige, info, info baas 1999. Kus sa oled, ikka, ikka eelmine sajand? Ma aitan natukene audio-S258: Antot, et paar aastat tagasi VKG pani päris hulga raha magama selleks, et oma tootmine uuesti käima saada. Tõsi küll, minu ettevõte 15 aastat tagasi pani kaks miljonit krooni magama. Sellepärast, et häkerdati, no mis teha, et on olemas suured rahalised ka, aga need on valdavalt ettevõtte suunalised. Me räägime, kellel on raha noh. audio-S258: Et vaene inimene, kellel raha ei ole, et kas tema võib natuke rahulikumalt ennast tunda või, või ainuke asi on see alastus, mis jõuab siis sinna Henrik Roonemaa: Interneti. Aga, aga isegi neid ei ole, neid on ju ka läänes olnud lugematu hulk, võib-olla isegi neid, kroonika ei ole saanud avaldada kellelegi. Anto Veldre: Ma saan aru, ma nüüd räägin, seal ei ole seal potentsiaalse geneetilise, aga võtame pangad. Meil on siin üks, üks Läti poiss Arnis teeb Tartus teadust ja siis, kui tal midagi muud teha ei ole, siis ta käib ja torgib kõiki panku ja ID-kaarte ja vaatab, kust logiseb. Ja ta suutis üles leida ühe huvitava hetke, vaadake, kui te lähete ID-kaardiga panka, siis on kaks süsteemi, esimene on see, mis vastu võtab, eks ole. Ja teine on see süsteem, noh, mis on siis pangasüsteem ja kuidagi see nüüd antakse nende kahe vahel üle. Arnis vist passis kaks aastat peale, enne kui ta leidis, ta sai mõlemad suuremad pangad kätte, põhimõtteliselt niimoodi, et ütleme, Anto ID-kaardiga logib sisse ja pärast vahetab kiiresti sertifikaadi tagant ära ja läheb Arnise kontot vaatama, no ta pidi oma kontot vaatama, muidu on ju kriminaalkuritegu. Üks neist tuli avalikult välja, teine neist vist ei ole publitseeritud juhtum, aga mõlema suure panga puhul Läti poiss suutis leida selle hetke, kui neil protseduurides oli auk, eks ole. Ja noh, muidugi tema kirjutas teadustöö ja andis kohe teada sinna, kuhu vaja, et ega tema siis panka tühjaks ei teinud, aga on see nüüd suur jama või ole? No jama jäi ju ära. Anto Veldre: Nojah, vot näed nüüd hakkab, nüüd hakkab tulema neid asju, aga teisest küljest, kui sul firma maksab selle eest, kui firmasse on sisse murtud, kui firmas on, ma ei tea, raha osakule. Nojah, see saapafirma, see andis teada, et tal, Tõnu Tammer: Et ta sai kirja ohvriks. Jah, ma tahtsin öelda, et, et, et võib-olla ei ole nagu üht suurt jama, mida tasuks mainida, välja tuua. Tegelikult neid jamasid on, neid on palju, nad on pigem väiksed. Aga kui sa paned nad aasta peale kokku, siis tegelikult tuleb päris suur jama. See, et kahju Tõnu Tammer: iganädalaselt, igakuiselt on kümnetes tuhandetes, tuhandetes või kasvõi 100, sadades eurodes. Seda juhtub kogu aeg. Henrik Roonemaa: Okei, aga väga hea, too mõned näited, ma ei mõtle konkreetselt, et ASC ja too, eks ole, aga, aga et mis tüüpi need nii-öelda väiksemad jamad on, millega sina kokku puutud ja mille, mille ohvriks inimeste firmad siis langevad, mis neile need väiksed kahjusid toovad? Tõnu Tammer: Kolm, kolm tüüpilist näidet. Tõnu Tammer: Tegevjuhi petuskeem. Mis see on? See on see, kui, kui sinu ülemus saadab sulle, kui raamatupidajale kirja, palun maksame kähku-kähku maksmata arve. Anto Veldre: On siin mõni raamatupidaja? Anto Veldre: Keegi ei julge praegu. Keegi ei julge tunnistada. Aga ütleme nii, et sa oled raamatupidaja, jah, mina olen su ülemus, ma saadan sulle e-maili. Õhtul kell kaheksa ütlen, vaat meil see diil hakkab nagu luhta minema, nüüd on vaja kiiresti teha ülekanne. Siin vaat see, ma ei tea, 150000 euri või. Teed ülekande? Anto Veldre: Näed, jäi mõtlema. Et no kaks vastust on, teen, ei tee. Ja siis, kui Anto Veldre: ei tee ülekannet, siis küsid, aga miks sa ei tee ülekannet? Ja õige vastus on see, et meil on firmas protseduurid, et meil ei tehta äkki otsuseid õhtul kell kaheksa ühe inimese Henrik Roonemaa: Poolt. No Eesti keskmine firma on piisavalt väike, et seal ei ole. Anto Veldre: Väikefirma peab olema ka selline noh, pidevalt, eks ole, niimoodi trikke tegema, et elus püsida. Aa, kiiresti vaja, loomulikult maksame noh. Ja on läinud päris ilusad summad. Siis küberpettus, meil oli siin see mingi veoautode värk vist jah, kui telliti. Tõnu Tammer: Seda oli, aga, aga noh, tegelikult ma tulen sellesama tegevjuhi petuskeemi kohta tagasi, sellest kevadest suurusjärk 40000. Henrik Roonemaa: Aga see on lihtsalt nagu meiliaadressi võltsimine. Anto Veldre: Ei, ta ei ole isegi meiliaadress, ta on usaldus, vaata sa. Anto Veldre: Oota, oota, oota, teeme nüüd konkreetselt, minu postiaadress on mis? Anto, et xr.ee, sa iga kord, kui üles tuleb, Anto Veldre, kontrollid, et seal all on xr.ee. Anto Veldre: Aga nüüd Kirke läks ja tegi näiteks, et on sul alles veel onlain-e, ei ole. Ei ole, no seal on mingi. Just, hot.ee on tal, vot nime. No midagi on, teeb sinna, aga kiri on ju küljes, Anto Veldre ja niipea, kui sa unustad selle aadressi check'imata ja niipea, kui sa ei tunne Anto spetsiifilist keelekasutust, eks ole, siis läbi, nii see usub. Aga see on nii labane, et ta lihtsalt, ta ei võltsi isegi meiliaadressi, vaid ta lihtsalt kirjutab nime sinna. Ta lihtsalt ja neid kohti, kus teha uut meiliaadressi, jah uus ja, ja ma ei tea, kus, neid on nii palju. On nii, Tõnu? See on Tõnu Tammer: Täpselt nii, kui natukene. Tõnu Tammer: Selles mõttes, et, et, et, et sinna alla ta ikkagi läheb, kui natukene kavalam olla, võib-olla ka teenusepakkuja on olnud pisut lohakam. Selline lihtne asi nagu SPF tegemata või tehtud poolikud, mis tähendab seda, et, et, et mina saan saata Kirke Saarelt telija.ee alt kirja. Anto Veldre: Ja minu, minu serveris on SPF tehtud selles mõttes, et kui keegi kavatseb mulle seda teha, siis mul midagi paneb karjuma, ütleb, kuule, see tuleb valest kohast. Täpselt. Tõstab punkti arvu kohe välja viskama. Ehk Tõnu Tammer: Et, et sellisel juhul ta paistab ka autentne välja, ei ole ainult see nimi, vaid on ka e-posti aadress, et, et, et ja, ja kui sa vaatad, noh tundub õige, eks ole. Alati parim lahendus, tundub kummaline, võta telefon, helista üle, kuule, kas sa saatsid siukse viis sekundit Anto Veldre: Teema maha. Kui te arvate, et see on keeruline, et selle jaoks on häkkerit vaja, siis 94. aastal, kui ma Tallinna 40 kolmandas koolis õpetasin, sorry mitte Linuxit tookord, UNIXit viienda klassi õpilastele. Siis minu viiendikud olid võimelised üksteisele saatma Lennart Meri nimelt sohikirju. Kuidas nad seda tegid? Tellnet, kohalik postiserver, port 25, siis sinna kirjutati mingi asi, punkt ja see kiri oli olemas. Ja see oli päris hea lõbustus, aastal 94 ja need olid viiendikud, nii et ärge arvake, et selleks mingit kvalifikatsiooni vaja on. Tõnu Tammer: Seda, see need, need nipid, mine Youtube'i, pane sisse, seal on videona õpetused olemas. Henrik Roonemaa: How to, how to hack my naaber? Jaa, okei, Tõnu number kaks, esimene oli tegevjuhi petuskeem. Just, Tõnu Tammer: Siis järgmine reeglina seal on, on kahjud olnud kuskile tuhandetes eurodes on krüptovara. Tõnu Tammer: Mis, mis tänapäeval muideks ei ole enam niimoodi, et, et sa lähed kuskile sinna tumeveebi ja ostad. Ei, tänapäeval see on juba ärimudel, sa ostad teenuse. Sina otsid koha, nemad pakuvad sulle sellist tarkvara teenusena ja kasseerivad noh, meie puhul mingisugune 40 protsenti vahelt sisse. Sina pead teadma, kuidas sa ta sinna sisse Anto Veldre: Saad. Kas politsei maksis või tal oli back-up? Anto Veldre: Minu teada tal oli back-up. Kas kiirabi maksis või tal oli back-up? Tõnu Tammer: Üldiselt. Minu teada tal oli back-up. Aga, aga, aga meil on teada taaskord juhus, kus, kus back-up oli. Eelmise aasta lõpust. No mis sa teed? Tõnu Tammer: Palju maksta tuleb? Tõnu Tammer: Eeglina küsitakse sinna alates poolest Bitcoinist, noh kellele see midagi ei ütle, suurusjärk 3500 eurot, pluss. Küsitakse terve Bitcoin, kaks Bitcoini, noh ütleme niimoodi, et, et, et tuhandetes eurodes. Anto Veldre: Ja kolmas. Aga Eestis on ikka ainult ühekordsed lood, Eestis sellist massilist ei ole teada, USA-s oli vist kas Atlanta Community, kus, mis, mis pidigi ennast hakkama tükkidest üles ehitama, kuna noh, praktiliselt kõik masinad ja kõik kogu andmestik ja et meil sellist massilist Eestis ei ole olnud. Okei Tõnu Tammer: Ja kolmas. Ei, mina ei tea, et. Mina ka ei tea, mina ka ei tea. Ja, ja ütleme, et, et sadades eurodes, see on nüüd Facebooki, Instagrami, sotsiaalmeedia kontode ülevõtmine, et, et, et. Et järjest enam on need platvormid inimestele nagu noh, töökohad, nad on seal professionaalsed Youtubeerid, nad, nad, nad teenivad läbi selle, et, et nad promovad üht või teist brändi, noh. Rõivaid näiteks ja, ja, ja võetakse need üle, vot see on seesama, millest me natuke aega tagasi rääkisime, kasutajatunnused ja paroolid. Mis, mis õngitsetakse sisse ja, ja siis saadetakse kiri, et, et umbes, kui sa nüüd kohe-kohe järgmise kahe-kolme-nelja tunni jooksul ei reageeri, me kustutame kogu Anto Veldre: Konto ära. Muide, kas te selle kirja olete juba saanud, et sa eile vaatasid pornot, võimalik, et hobuse või lapse pornot ja olete saanud jah, Tõnu Tammer: Vot, vot. Ja, ja, ja kasutajatunnus oli see ja nüüd tuleb maksta, noh kuskil 1000 2000 dollarit seal Bitcoini, vot sinna aadressile. Anto Veldre: No Anto Veldre: vot, eks ole, aga sellises ühiskonnas, kus säärane süüdistus paneb sulle varju peale ja võib-olla jääd töökohast ilma või midagi. No sul on valik, eks ole, kas sa maksad ära selle osakese Bitcoinist ja, ja oled Henrik Roonemaa: Tulevikus targem. Aga Tõnu, see, mis sa räägid, see on ju noh, see, see tõesti, see ei ole ju mingi küberkuritegevus selle sõna sellises õilsas või see on lihtsalt ju labane pettus ja väljapressimine. Kas siis nagu seda ägedat küberkuritegevust ei olegi või, nagu me oleme seriaalidest näinud, et mingid Henrik Roonemaa: tüübid äkivad sisse, nii et sõrmed lendavad mööda klaviatuuri ja masinad teevad piiks-piiks. Tõnu Tammer: Ei vaata, sellega on alati see, et, et Tõnu Tammer: kurjategijaid on suurusjärk nelja stiili. Ühed on need, kes tahavad lihtsalt vaadata, kas nad midagi saavad Tõnu Tammer: teha. Aga, aga teistel on reeglina alati see motiiv ja motiiv on kas raha peamiselt või ütleme noh, siin mõningate sõbralikema, ebasõbralikemate riikide vahel, mõned teistsugused huvid. Alati on, on eesmärk, seda ei tehta lihtsalt sellepärast, et oh, mul on lahe. Anto Veldre: Olgu, toome ühe näite veel. Kas keegi on kuulnud seda lugu, et Trump Trump alguses keelas ETA firma ära ja siis lubas ja siis mingid jamad olid sellega. Anto Veldre: Aga, Anto Veldre: vot Tõnu peab nüüd mikrofoni tagasi saama. Ma tahan tema käest küsida jah. Tähendab, mina väidan seda, et riigi infosüsteemi ametis, kolm korrust eemal sellest kohast, kus sina töötad, eks ole, on üks tuba, kus noh, kui sa parooli ära kaotad, siis sa käid seda seal vahetamas, ei ole veel midagi. Ja mina väidan, et selles toas mingisugune peaaegu kaks aastat pool tuba oli kinni selle all, et seal seisid ZETA ruuterid. Saad aru, nad lihtsalt seisid, kasutada neid ei tohtinud, Eestis pandi nendele keeld peale palju varem, kui Trump hakkas nendega. Aga ma nüüd küsin, aga palju ka nad nagu pearaamatus kirjas olid, need ZETA ruuterid, mis tegelikult ruudivad maru hästi. Oli see kahju? Nüüd küsime, kuhu nad ruudivad, eks ole. No, no ja kuhu nad ja selles mõttes noh, mina käisin ka silitisi neid vaatasin, seal on päris palju huvitavaid detaile, aga nad lõpuks viidi autoga kuhugi minema, ma ei tea, kuhu. Neid oli palju, te ei kujuta ette, nii suuri, nii ilusaid ruutereid nagu seal, neid oli mitu virna niimoodi riigi pealt kokku korjatud, noh. Mul Henrik Roonemaa: On küsimus, miks me sellest ei ole lugenud kusagilt? Anto Veldre: Ma ei tea, miks sa sellest lugenud ei ole. Ma loodan, et ma Henrik Roonemaa: Kogemata mingit riigisaladust ei leidnud. Vot näed, Henrik Roonemaa: mina oleks tahtnud olla see, kes seda oleks siis kirjutanud, aga näed, võib-olla avaneb veel võimalus isegi. Ei, ma, ma, ka laiem mõte on see, et kui riigiasutus X avastab sellise probleemi ja pool toataid ruutereid tuleb ära visata. Kas sa Henrik Roonemaa: siis kellelgi ei teki mõtet, et oo, et äkki nagu kuskil mujal on veel need ruutereid, erasektoris näiteks või midagi, et. Ma Anto Veldre: Arvan, et tegeldi sellega ka, tegeldi, tegeldi. Aga veel kord, mis sa nüüd arvad, et mida meie arvasime, et kas me peaksime nüüd Roonemaale teada andma, et tema annaks teisele poolele teada, et tema tagauksega ruutereid on ära korjatud või? Tõnu Tammer: Et, et nüüd saatke teised ruutereid, et me oleme nüüd need, C.T.'d asendanud mõne teise tootja omaga, et palun otsige nüüd sealt Anto Veldre: See asi. Sa ju jah küsid kohe, millisega. Saad aru, siin tuleb nüüd selline temaatika, kus nagu ei taha väga rääkida enam. Henrik Roonemaa: See, kui me kunagi tegime digitundi hea kolleeg Mart Parvega, siis ta tegi tähelepaneku, et Eestis on kahte sorti inimesi. Ühed Henrik Roonemaa: räägivad, aga ei tea midagi ja teised teavad, aga ei saa midagi rääkida. Eks vahepealsed. Aga meil on hea hetk siin praegu, et meil on, laval on inimesed, kes teavad ja nagu näha, saavad isegi natuke rääkida. Või siis mõtlevad hiljem, et kas see oli saladus või ei olnud. Henrik Roonemaa: Kirke, ma tunnen, et nüüd juba, kui härrad mõtlevad, mida nad veel saavad rääkida, siis Henrik Roonemaa: räägiks nendest seadmetest tegelikult. See on huvitav teema, et, et tõepoolest ka USA-s ju keelati demokraatlik partei keelas oma, oma kandidaatidel kasutada Huawei ja Z-tee telefone. Et isegi kui tasuta antakse, et ei tohi võtta neid vastu. Ega see seadme turvalisus kui selline on Eestis suhteliselt ju rääkimata teema. Mis, mis, kas te teate, mis teil võrgus toimub seal või, mis ruuterid teil on? Kirke Saar: Teame ja Huaweid ka kasutame ja tegelikult kasutame päris palju, aga, aga noh, selleks on ka jällegi selline. Kirke Saar: Noh, kuna nii-öelda võrgu turvalisus lõpuks on, on selle võrgupakkujale asi, on ju. Siis me testime need ruuterid enne läbi ja, ja seda selles mõttes jälgime neid ju pidevalt, on ju, nii et ma arvan, et see, et kui, kui mingisuguse ja meil on ka olnud juhuseid, kus lihtsalt. Teatud ruuteritel oligi väike tagaukse, me need Kirke Saar: eemaldasime ka ära tegelikult testimise käigus, et. Ruuterid või tagauksed? Ruu, selle, selle, selle tüüpi ruuteri võtsime välja, on ju testimiselt, et selles mõttes me ikkagi testime enne need seadmed, seadmed läbi. Mis on küll, aga nagu kummaline on see, et täitsa sõltumata, noh, seesama kliendiseade, mida me kõik kasutame, on ju, mis mulgi siin praegu käes on, on ju. Henrik Roonemaa: Kliendiseadmeks nimetad, siis. No Kirke Saar: Ütleme, antud juhul telefon on ju, et, et kui need ruutereid ikkagi tellija suhteliselt kontrollib, mida ta võrku paneb ja me need enne ära testime, siis see, mis telefoni keegi kasutab, on juba nagu ikkagi. Oluliselt keerulisem ja see, kui kiiresti mingeid turvauke lapib ära vastav tootja, et kui kiiresti tuleb iOS-ile uus update või Android, kui on avastatud mingi tagauks, et see on nagu kindlasti ka üks koht, et tihtipeale. Kirke Saar: Ma ütleks nii, et kui teile tuleb ikkagi teavitus, et, et pange uus versioon peale, siis mina seda soovitan soojalt teha, sest et iga natukese aja tagant on, on tulnud ju välja, et, et ikkagi mingeid turvauke on. Kirke Saar: Ja nüüd, mis on nagu viimaste, siis ma ütleks siis paari nädala, nagu see, millest oli teil ka kindlasti meedias lugeda, on ju, olid need sama kurunurukitisaare kõned. Henrik Roonemaa: Mis värk nendega on? Alguses öeldi, et oh ükski eestlane ei helistanud Anto Veldre: Tagasi, head naljakat. Ja siis läks natuke aega mööda ja selgus, et neid oli tuhandeid. Üks klient helistas 14 korda. Anto Veldre: Ma ei tea. Anto Veldre: Oota, aga nüüd küsi, mina avalikus pressis on ju räägitud ainult Elisast, kas siis nagu teistel? Ei, meil on väga informatiivne pärastlõuna, ära sega ajasid. Jaa ei. Me saime väga palju huvitavaid asju teada. Kõigile kliendi tüüpidele või oli seal ka mingisuguseid erisusi? Anto Veldre: Ja, ja sealt oli, eks ju, selles mõttes Kirke Saar: Seda on ka võimalik, et, et on ka meil ju monitooring peal, et niipea kui, kui teatud sellised anomaaliad on, on ju, siis, siis on võimalik neid ka nagu blokkida. Aga, aga jällegi on ju, et see intsidendi, et üks on see preventiivne töö ja tegelikult on siis juba see, kui mingi turvalugu on või turvaintsident juba võrgus on, kuidas siis käituda. Ja antud juhul ka seda ennetustegevust nagu ei olnud võimalik teha, sest et kunagi ei tea ju, mis see nagu petuskeem on. Sellel hetkel, kui me näeme mingit anomaaliat, et sellised kõned hakkavad võrku sisse tulema, on seda võimalik kinni keerata, aga kui siis kellelgi on see kõne juba tehtud ja ta ise tagasi helistab, et noh, siis on jällegi see koht, et. Et ma tohutult tahaks kõikidele öelda, et samamoodi nagu ärge vastake mingile petuskeemile, mis teil tuleb, et kui teil ikkagi juht tavaliselt ei kirjuta öösel kell 12, et tee ülekanne, siis samamoodi, kui sul tuleb ikkagi mingi pluss kaheksa, kolm viis, kaheksa numberilt kell 12 öösel kõne ja ta just ei ole tutvunud mõne kelmika. Anto Veldre: Samamoodi. Koeramaalasega, et ärge palun helistage tagasi. Henrik Roonemaa: Mis selle kõne hind oli muidu huvi pärast, tead peast? Kirke Saar: Peast ei tea, peast ei tea, Reigo oskab vist öelda, tema tegi seda uudist, aga seal oli ikka päris, oli neid numbreid. Kirke Saar: Et, et sellepärast, sellepärast veel kord, et, et teenusepakkujad saavad hästi palju ära teha, aga väga palju on siis ikkagi ikkagi inimese nagu enda käitumise lugu, onju. Anto Veldre: Ma räägin, ma räägin ühe sellise. Henrik Roonemaa: Mina kui Anto Räägib, ma vaatan sel ajal, kui Anto räägib, mina vaatan mööda publikut ringi, onju. Ja et kui keegi tahab sõna sekka öelda, palun andke käega märku, meil on palju mikrofone, kõik saavad rääkida. Anto Veldre: Kindlasti te kõik olete MID-d kasutanud. Mobiilid. Mobiilid, et sisestad sinna kuhugi ja siis saad oma teenusesse ja mis siis juhtub, siis tuleb sulle kõigepealt see verifitseerimise läpakas number, lätakas numbriga noh, näiteks üks, seitse, seitse, seitse. Ja siis sa pead vaatama, kas see on seesama number, mis sulle tuleb ja siis pead jess ütlema, eks ole. Mina olen näinud petuskeemi, veel üht petuskeemi, see vend lihtsalt testis, et mis võimalik on. Ühesõnaga kõrgema haridusega inimene öösel kell pool üks saab selle kutse. Ma nüüd ei mäleta, kas see oli panka või riigiasutusse või, või, või kuhugi. Anto Veldre: No kui te saate, et ei ole kusagil veebis sees, te ei ole algatanud mingit autentimist ja pool üks öösel tuleb see, et näed siit näiteks, no ma ei tea, riigi infosüsteemiamet. Anto Veldre: Üks, kaks, seitse, kuus vajutate jess sinna. Aga järgmiselt küsitakse pinni, kas panete oma pinni? Aga miks? Anto Veldre: Aga see naisterahvas pani mõlemad ära. Ja, ja siis pärast sai ta käest küsitud, et aga miks sa niimoodi tegid, et kas sa nagu aru ei saanud, mis see kontekst on. Ja tema ütles selle peale, et tead, aga mul tuli meelde 2007. aasta, siis kui saadeti need SMS-e, et ära mine platsi peale. Ma korraks siiralt mõtlesin, et äkki minu riik tahab mulle midagi teatada. Ja väga turvaliselt. Ja väga turvaliselt jah, ja, ja noh, vot siin vajuvad mul nagu käed rippu, et ma ei oska muud öelda, kui teil öösel tuleb see numbri küsimine. Siis te teate, et teie riik tahab teile midagi teatada, et kannatab ehk hommikuni, aga et mõned petuskeemid on ikkagi tõsiselt hullud. Ma, ma teeks Tõnu Tammer: Lihtsama näite. Tõnu Tammer: Käisime hiljuti tegemas sellist tavalist küberhügieenikoolitust ja muuhulgas sai öeldud, et, et noh, et paroole me ei jaga ja nii edasi ja nii edasi. Oma ID-kaarte ja koodi ka vallavanem vallasekretärile või oma assistendile ei anna, et, et noh, et, et siis on jaa mõnus niimoodi kõiki dokumente ära teha. Tõnu Tammer: No mitmed inimesed läksid näost punaseks. Henrik Roonemaa: Nii, meil on küsija ja mikrofon. audio-S445: Tervist, Hans on siin, et tahaks küsida teie arvamust selles suhtes, et, et tundub, et Balti riikidel on nagu erinev tundlikkuse aste taksoäpi ja andmeksuhtes. Et meil nad sõidavad, teenivad kliente, aga Leedus julgeolekuorganite peale selle ka sõimas ja siis julgeoleku komisjon võttis sellise seisukoha, et jäändeksi äpp roomab teie telefonis ringi, tõmbab midagi, saadab seda infot sinna, kuhu tarvis ei ole. Neil on sellise faktid ja anti soovitus mitte kasutada Leedu kodanikele jäändeksit, et kuidas see, kuidas see tundlikkuse aste saab erinev olla, mis te arvate? Anto Veldre: No tundlikkus ka siin Kasperski antiviiruse vastu on olnud erinev, et mis riigid on teda keelanud ja mis riigid on lihtsalt moka otsast öelnud, et no sa ei pea ju. Ja siis mulle tuleb meelde, on ka mingeid Vene televisiooni saated Lätis ja Leedus, mõlemas on olemas juhtumid, kui nende transleerimine on lühemaks ja pikemaks ajaks keelatud. Lihtsalt, et näidata selgelt koht kätte. Eestis on lihtsalt kehitatud õlg öeldud, et nojah, et nagu sa, kui sa lihtsalt ei saa muidu, et eks sa siis vaata neid. Et mulle tundub, see on laiem kultuuriline erinevus, et see ei ole, see ei ole küberiga kuidagi seotud. Henrik Roonemaa: Tõnu, kas see jäändeks teeb siis midagi päriselt või miks me teda ära ei ole keelanud? Tõnu Tammer: Miks me ei ole ära keelanud? Ma küsiks vastu, et kas me peame, kas riik peab kodaniku, kodanikuga suhtlema ainult käskude ja keeldude keeles, et, et, et oluline on see, et, et kodanik oleks informeeritud. Ja, ja see uudis leidis ju ka meil meediakajastust ja, ja me vaatasime otsa ja, ja tõdesime, et, et Jandeks küsib suurusjärk 40 erinevat õigust. Igaüks võib seda teha, võtate Google Play, poe lahti, seal on ilusti kirjas, mis õiguseid äpp küsib. Taxify küsib ainult 22, et no põhimõtteliselt pooli õigusi selleks, et samaväärset teenust pakkuda. Hinnad on erinevad, noh inimesed on vabad oma otsuseid teha. Anto Veldre: Ega Google Maps küsib ka suhteliselt palju, et lihtsalt sa pead otsustama, kas see, mis sa vastu saad, üks taksosõit või versus, et sul on kogu aeg kaart nina ees, noh. Tõnu Tammer: Aga, aga noh, tegelikult see, see, see laiem point on see, et, et, et kui me võtame sellesama taskulambi äpi. Vajutad nuppu, läheb telefoni see pildistamise jaoks mõeldud tuluke põlema, vajutame nuppu, läheb kinni. Kas see äpp peab saama ligi võrgule, peab saama ligi minu kontaktidele, minu asukohale? No kuidas on see seotud, ehk noh, et, et point selles on inimesed, palun lugege, mida te ära annate. Henrik Roonemaa: Oota, aga sina, sina oled nüüd CERT Eesti juht, eks ole, oli kuulajal oli küsimus, kas me peaksime ära keelama, ma võtsin nüüd Janeksi õigused lahti. Janeksi äpp tahab ligipääsu sinu kaamerale, kontaktidele, asukohale, mikrofonile, telefonikõnedele. Õigust SMS-e saata, sinu telefoni sisule, failidele, piltidele. Ja siis ader on veel terve hulk mingeid asju. Anto Veldre: Oot ma küsin nüüd veel ühe küsimuse. Vaadake, meil siin nõutakse, et firmade puhul oleksid teada tegelikud kasusaajad. Saate aru, mis see fraas tähendab? Eks ole, ma küsin nüüd Janeksi puhul, kes tegelik kasusaaja on, kes, kes omab Janeks Taxit? Aga kes üldse Janeksit omab? Ei, mul ei ole neid sajaprotsendiseid vastuseid, aga lihtsalt mõelge korraks sellele. Henrik Roonemaa: Ei no aga ma Tõnu käest küsin, et sa oled, eks ole, CERT-Eesti juht, et tuleb selline äpp, taksoäpp iseenesest tahab saada sinu fotodele ja ma ei tea mikrofonile ligipääsu. Henrik Roonemaa: Kas selle peaks nagu ära keelama või ei peaks või kuidas, kuidas see sinu, ma ei tea, protseduur või mõte, mõte nagu lõng liigub selle koha peal? Tõnu Tammer: Kui on teada väga selgelt, et äpp teeb midagi, mida ta meie riigi seaduste järgi teha ei tohi. Siis Tõnu Tammer: see on üks asi. Siin on täna Anto Veldre: Lihtsalt see. Kas ma tohin Tõnut tõlkida? Tõnu ütleb, et me kuulasime, mida see äpp räägib ja me ei püüdnud seda paketti kinni, millega mikrofoni side saadeti Venemaale. Selles mõttes, et, et see äpp töötab väga hästi, kogu liiklus on krüpteeritud. Anto Veldre: Et, et. Ma väljendasin ka täpselt, ma ütlesin, Tõnu ei püüdnud kinni seda paketti. Püüdsime, püüdsime, see oli lihtsalt, oli, oli, oli hästi töödeldud, et, et, et andmed on, on, on väga turvalised ja, ja. Nad lähevad siit Venemaale väga turvaliselt. Tõnu Tammer: Kusjuures tegelikult kui me vaatame seda Leedu kolleegide pressiteadet, mis tähelepanu juhtis. Siis Leedu juhtis sellele samale asjale tähelepanu, et see äpp küsib ebaproportsionaalselt nende meelest siis ligipääse. Pluss kui, kui ettevõtte esindaja Leedus kinnitas, et, et, et noh, et Euroopa kasutajate andmeid hoitakse Soome serveris. Siis tegelikult lugedes sealtsamast Google'ist seda small print'i, seal on muuhulgas kirjas, et võidakse viia ka välja. Tõnu Tammer: Ja see oli see, millele Leedu kolleegid tähelepanu juhtisid, et kõik ei ole paraku kuld, mis, mis hiilgab. Henrik Roonemaa: Okei, aga Eesti kolleegid ei juhtinud, Eesti ametkonnad ei teinud sellist pressiteadet, et vaadake, juhime tähelepanu, uus populaarne teenus on tulnud, äkki inimesed. Anto Veldre: Nojah, aga nad tegid seda Eesti stiilis, vaata eestlasele pole rohkem vaja kui kerge vihje, et mingi asi on kahtlane, et kui naabrimees on kahtlane, kuulub näiteks mingisse erakonda või siis sa enam ei ütle tere ju ka talle, eks ole. Et selles mõttes eestlane püüdis vihje kinni, meil on lihtsalt teine kultuur, me ei ütle niimoodi otse, et kuule installi see kohe maha. Tõnu Tammer: Küsiks Henriku käest vastu, et, et, et oled sa nõus oma sissetulekust loovutama protsendi või kaks või, või mingisuguse suurema numbri selleks, et Riia vaataks kõiki äppe sellise pilguga, mida poodi üles lükatakse? Henrik Roonemaa: Ei, selle jaoks on Google olemas, kes väidab, et kõik on väga turvaline, mis nende pood. audio-S140: See on nüüd selles mõttes nagu demagoogiline pool sellest küsimusest, et me räägime ühest poolest rakendusest, mis tõenäoliselt tuleb väga huvitavast riigist. Mida turundatakse väga laialt ja siis me, sa võtad nagu siia vastupidi näited, et see samunegi Tasku Lambi äpp. Sellel hetkel, kui Tasku Lambi äppi peaks hakatama Eestis väga suuresti turundama ja sellega andma kaasa mingisugust odavat taksosõitu, midagi muud. Siis mina küll tahaksin, et riigiametid selle raha eest, mida ma maksudeks maksan, süveneksid veidikene sellesse, mis sinna toimub. Sest et kõik ja see teine pool, et kas me peame kõiki äppe vaatama? Ei, keegi ei räägi kõikidest äppidest. Küsimus on, jällegi Anto kindlasti väga hästi mäletab sellist toredat tegelast nagu Rastor Kuuev, kelle raamatus on strateegia, informatsioon, või või nõu, on lugu kilpkonnast ja rebasest. Kuidas rebane tahab kilpkonna süüa. Aga kilpkonna ei saa süüa, sest et kilpkonnal on kilp seljas. Ja rebane mõtleb välja põhimõtteliselt infosõja strateegia, milleks on näidata kilpkonnadele reklaami. Reklaamis öeldakse, et kallid kilpkonnad, lennata on ilus, kõik, kõik lennu, kõik reklaam koosneb ainult lendamise kaatritest. audio-S140: Ja lõpuks öeldakse, et kilpkonnad, ka teie saaksite lennata, kui te viskaksite kilbi seljast ära, see on ainult see üks katse, põhimõtteliselt viskate kilbi seljast ära ja te tegelikult lendategi. audio-S140: Varem või hiljem võtsid kilpkonnad kätte ja viskasid seljast ära kilbi ja langesid söögiks. Et selles mõttes, et seal on nagu, on vaja nagu tajuda nende kahe asja erinevust ja, ja mõningatel puhkudel tõesti sügavamalt tegeleda sellega, mis on see informatsioon, mis liigub nende seadmete ja maailma vahel. Ja saama selgeks, kas, kas seal on nagu põhjust, kas see on paranoia, äkki, äkki ma ajan pärast täielikult paranoiat, eks ju. Aga äkki seal tõesti toimub midagi sellist, mille puhul võib-olla mingisugused riskistsenaariumid, mis on ohtlikud ja sellisel puhul, kui on nagu näha, et seal on nagu väga kahtlased ärimudelid, siis ma arvan, et me võiksime sellest küsimusest natuke rohkem avalikult rääkida kui lihtsalt ühe pressiteate vahendusel, sest et. Turunduses on selline nagu lugu, et kui me ütleme, et me ühe pressiteate juba tegime, aga ikka müüki ei teki, siis võib-olla tähendab see pressiteade ei olnud nagu see ainuke vahend, millega on võimalik müüki tekitada. Henrik Roonemaa: Okei, aga ma viskan siis teise küsimuse, kas, kas Värski on ohtlik või ei ole? Henrik Roonemaa: No vaata. Mitte härra, aga kas Värski, tema on tore vana, aga, aga mõtlen see tarkvara. Anto Veldre: Tema on kindlasti tark vana, tema on õppinud seal KGB ülikoolis. Henrik Roonemaa: Ja aga küsimus, kas ta, kas, kas Berski antiviirus on ohtlik või ei ole? Anto Veldre: No minul teda ei ole, ma ei, ma ei oska sulle niimoodi, tähendab, ma olen ka Berski antiviirust pidanud oma posti jaoks mingitel etappidel, kui ma ei arvanud, et see kriitiline on. Ja see oli ka sellepärast, et see oli mingi vana versioon ja ma ei pidanud selle eest maksma ja tegelikult ta puhastas päris hästi, et selles mõttes mul. Aga mingi hetk ma otsustasin, et ma ikka ei taha seda Kasperskit oma majapidamisse ja, ja ei, nad on kindlasti profid. Mul ei ole vähimatki kahtlust selles. Tõnu Tammer: Minul ka ei ole ja, ja Kasperski antiviirus, selles mõttes, et, et, et kui vaadata turul ringi. Siis siit mitte kaugel on üks vahva Eesti ettevõte, kes pakub sellist teenust. Ja pakub tegelikult tükk maad odavamalt, kui, kui, Tõnu Tammer: kui seda mujalt ostes. Henrik Roonemaa: Kas Eesti riigiasutustel on lubatud, kas päriselt kasutada? Anto Veldre: Keelatud otseselt ei ole. Täpselt. Jälle sellist käsulauda. Kas range soovitus on läinud teele? Anto Veldre: Noh, öeldi ju, et see ei käi Eesti vabariigis niimoodi. Vot enne nendest Huawei telefonidest rääkides, vabandust, ma ei suuda seda õigesti hääldada. Anto Veldre: Mina sain kunagi ükskord ühe Hiina oma kusagilt, tähendab Huawei ja ta on sihuke pisike peenike, saad aru, ta on elegantne, ta oli tegelikult sihuke daami telefon, aga ta mulle millegipärast meeldis, ma mõtlesin, võtaks kasutusele. Ja siis ma käisin ja kekkasin tal veel kaarti sees ei olnud ja patarei oli ka laadimata ja siis. Selle koha siis turvaülem, kus ma töötasin, nähes seda telefoni, tal läks nägu naerma, ütles nojaa. Ja siis me vestlesime natuke ja sellest ajast mul ei ole nagu. Mulle endal, ta ei ütlenud, et ära kasuta, ta lihtsalt rääkis mulle, mis asjad nendega seonduvad ja ma täitsa iseseisvalt loobusin edasises elus Henrik Roonemaa: Huawei telefonide. Oota, aga teid kuulates mulle tundub, et kusagil on olemas mingisugune IT turva inimeste mingi salakeel või nagu mingisugune märgikeel umbes, et noh, et kõik ju saavad aru, öeldud ei ole midagi, aga, aga noh, nagu te inimene kuulete, no ta ju väljendas ennast selgelt. Miks te siis ei ütle välja, kui on mingisugune jama? Anto Veldre: No mida sa nüüd ütled, võtame teise näite. Rea väljastas dokumendi selle kohta, kuidas Windows kümnet kasutada organisatsioonis. Mis selle dokumendi sisu on, et kui sa ostad absoluutselt kõige kallima neist, mis üldse olemas on. Ja, ja timmid seal veel paari parameetrit, siis noh, siis peaaegu juba võib installida, on vist sihuke sisu. Jaksate te koju endale seda corporate versiooni osta või? Et noh, no ma ei tea, no see sõnum on jah sihuke, kui sul on seal veel mingid, ma ei tea, võrgumeetmed ja kui sa oled ise võimeline vaatama, et, et noh, kus siis ja. Ja teisest küljest noh Microsoft on ikkagi austusväärne partner, et noh, kui ta nagu midagi teeb, siis noh ju see on hea, mis ta teeb, eks ole, aga noh. Ma tõesti ei tea, et noh ongi vot sihukene asi, et kui saad sa Tõnu Tammer: Kommenteerida? Ma ütleks veel kord, et, et, et mina ei pea õigeks, et me peaksime üht või, või teist asja keeldude või käskude keeles kommunikeerima, et, et, et ma olen selles mõttes. Petsiga nõus, et, et, et nendele asjadele tuleb tähelepanu juhtida, kasvõi seesama, et kas su taskulambi äpp tegelikult ka sihukeseid asju vajab, palun vaadake. Ja kui inimesed ise vaatavad, siis kaitsevad nad ennast palju laiemalt kui üks äpp. Mul võib olla taustal mingi teine äpp, mis teeb täpselt sama või veelgi rohkem. Kui me panustame ainult sinna ühte, Jandeks, mis iganes, eks ole, siis jah, tullakse kuskilt mujalt. Oluline on aru saada printsiipe ja põhimõtteid. audio-S140: Ma tahtsin seda just sellesama Kasperski kohta ka öelda, et Kasperski puhul tõenäoliselt üks selliseid suuremaid riskikohtasid on see, kui skaneeritavad ja kahtlased dokumendid laetakse kuhugi ülesse. Ehk paljudes rakendustes on sees täiesti selles mõttes legitiimsed funktsionaalsust, mis sinu organisatsiooni infoturbe poliitika vaatest võib osutuda äärmiselt Anto Veldre: Sobivaks. Ja käesolevas poliitilises maailmapoliitilises oludes võib osutuda pisut ebasobivaks. audio-S140: Jah, see on üks, kas, Kasperskiga seotud selles mõttes nagu noh, inimestele meeldib lugusid kuulata, sest Kasperskiga seotud toredamaid lugusid oli seoses USA salajaste dokumentide lekkimisega. Mis mäletamist mööda vist lekkisid ühest audio-S140: riigi, riigikontraktori arvutist. audio-S140: Kus oli Kasperski piraatversioon ja mis oli seadistatud niimoodi, et leitud kahtlased dokumendid laetakse ülesse Kasperskisse. Anto Veldre: Ja siis nad pärast pressis seletasid, kuidas nad esimest dokumenti nähes põrkusid vastase salajastest dokumentidest nagu õudsast hirmust ja saatsid kõik sinna tagasi. Mingi tore jutt käis juurde. audio-S140: Jah, jah, jah, jah, et selles mõttes, et, et sageli tehnoloogia puhul on see, et, et, et sellega, kui me ütleme, tähendab, et nagu üks tehnoloogia või üks konkreetne firma on paha, eks ju. Et see ei ole tegelikult see, millega me suudame ennast kaitsta. Täpselt seesama, et nendes samades ei kasuta Z-teed eks ju, aga Huawei's ja, ja mikrotikus on nagu neid, neid vigu küllaga, eks ju. Ja nagu ilmneb, siis need vead tulevad välja järjekordselt CIA või NSA mingisugusest lekkest, eks ju. Ehk need asjad on olnud teada vajalikele inimestele juba pikemat aega. Ehk et me nende tehnoloogia, tehnoloogiliste hirmude puhul peaks nagu üritama mängida mööda sellest, et nagu on ajakirjanduslik pealkiri, et. audio-S140: Turvalisuse vallas ei ole olemas sellist ühtset, ühte lihtsat trikki või ühte lihtsat toodet, millega me saame muuta meid turvaliseks. See ongi selles mõttes selline meeletult keeruline ja fusi maailm ja see keel nagu sa ütled, et see ongi mingi oma keel, eks ju. Et mida me hindame, me, me tõenäoliselt vaatamegi neid asju mingisugusel oluliselt sellisel noh, nagu abstraktsemal tasemel. Kus me üritame hinnata, et mis on nagu selle asja põhiline mõtteline risk ja kuidas me suudame selle seadme riski ära hinnata, ilma et me võib-olla isegi konkreetselt tegeleme selle paketi tasemel mingisuguse analüüsiga. Jah, me peame tegelema ka paketi tasemel analüüsiga ja kontrollima neid asju, aga noh, see on nagu, see lähebki keeruliseks ja siis on ja sealt tuleb seesama küsimus, mis sa mainisid just mingite muude nende rünnete puhul, et. Et kuidas pakkuda siis firmadele kohati nii-öelda noh, nagu sunniviisiliselt mingisugust kõrgema klassi teenust. Et nagu suurim asi, mida me ütleme, telekommi ja muu sellise äripoole pealt ja IT-äripoole pealt saame ja peame tegema, on see, et me audio-S140: veenaks oma kliente, et turvalisus on asi, mille eest tuleb maksta. Selles mõttes, et turvalisus on sageli, kuna ta ei ole selline nagu noh, nagu käegakatsutav asi, kuniks midagi ei juhtu, siis tegelikult noh, sa ei olegi nagu mingisugust teenust saanud. Aga selleks, et see ei juhtuks, sa peadki just olema eelnevalt valmis seda tegema. Ja see on nagu selles mõttes see koht, kus me oleme ka mingitel muudel üritustel, ma olen öelnud, et, et, et turvaprobleemide tuvastamine, omavahel jagamine ja see, et me tegelikult teineteist omavahel kommunikeerime, tähendab, et mida teie võrgus on näha, mida meie võrgus on näha. Mida me saame teha, see on see, kuidas me saame tegelikult tuua seda Eesti võrku turvalisemaks ja kui me ühiselt suudame kommunikeerida seda, et tähendab, et sõbrad, et noh, nagu, et sellele teenusele, mida te kõik arvate kogu aeg, mis maksab enam-vähem kabanossi late kuus, eks ju. Et tegelikult tuleks sinna panna nagu null otsa. Et siis on seal võib-olla taga olemas ka mingi patsiga poiss, kes natukene mõtleb, eks ju. Ja võib-olla sa peaksid oma ettevõtte jaoks tõesti tellima ennem kui mingisugune jama juhtub. audio-S140: Mõne 1000 eest selle, et keegi selle üle vaatab, eks ju. Sa mõtled, et oi, et ma olen siiamaani maksnud 50 eurot kuus ja nüüd ma peaksin paari 1000 eest selle võrgu kohta midagi küsima. audio-S140: Mul on küsimus audio-S140: nende Anto Veldre: Pangakaartide Anto Veldre: kohta, kus ei pea PIN-koodi panema. Igasuguseid Anto Veldre: hirmu jutte Anto Veldre: on Anto Veldre: tõepoolest, hakkame nüüd otsast peale. Ma olen näinud, vot see roheline kaart, mis töötab noh, praktiliselt sama, sama tehnoloogia peal, eks ole. Ma olen näinud poisse bussis mängimas, see käib niimoodi, et sa paned kaardi ligi, siis kui kollane tuli hakkab põlema, ehk ta juba midagi sai sealt kaardist. Siis poiss tõmbab kaardi kaugemale, siis on punane error, ei saanud kätte ja võidab see, kes suudab kõige rohkem seda kaarti hoida hallis tsoonis. Nii et veaparandus kogu aeg üritab päästa ja päästa, aga kaart on nii kaugel, et ta ei saa kätte. Et seda on huvitav vaadata, kuidas poisid noh võistlevad, aga see vahe on umbes noh, noh tõesti hästi natukene. Anto Veldre: Häkkerikonverentsidel on müügil need ümbrikud, kuhu sa saad oma kaardi sisse panna. Ma ka katsetan Anto Veldre: ja, ja Anto Veldre: tunnetan piiri, iseenesest nagu noh, väga mugav on, eks ole, sa lihtsalt nagu plõks paned. Ja, ja noh, loomulikult ma tean ka seda lugu, et, et ütleme, et ma töökoha seda uksekaarti ei tohi hoida rinna taskus, sest muidu ma. Söökla järjekorras põrkun ühe, ühe kodanikuga, kes ütleb ups ja, ja sel hetkel käib tema taskus piiks ja lugeja võttis selle koodi ära, eks ole. Osade kaart, noh täitsa see toimib ja siis me võime rääkida neist elektriautode kaartidest, kus on täpselt sama süsteem nagu Tallinna bussikaartidele. No nii on noh, RFID, NFC, eks ole. Kellel on taskus auto võtmeline. Sa pead ise oma riskid, ise oma riskid paika panema ja ise oma nii-öelda edevuse ja mugavusega balansseerima. Kas sa tahad olla edev, kas sa tunned piinlikkust, kui su taga on järjekord? No kui sa tunned piinlikkust, no pane siis sinna kuni 25 eest saad suppi osta, eks ole. Ja, ja kui sa piinlikkust ei tunne, kui sa ütled, et minu turv ja kõik muu selja taga käigu jala ja kannatad ära selle sõimamise, mis sa kummardad seal kassa juures, no siis toksid oma koodi, noh nii ongi. Ma Tõnu Tammer: Ütleks vastupidi. Kui sa paned selle PIN koodi ühe eurosele ostule ja see PIN kood vaadatakse pärast võetakse su kaart sealt ära, siis on su kahju Henrik Roonemaa: Palju suurem. Sa oled igatpidi tegelikult kaotusseisus, targem on üldse mitte midagi teha. Tõnu Tammer: Et, et aga, aga, aga jätkuks sellele, mis, mis Päts varem ütles, tegelikult, et üldse mitte inimesi hirmutada, sa küsisid ka varem, et kuidas meil tegelikult siis olukord on. Ma ütleks, et on väga palju sellist Tõnu Tammer: pahasid asju, mida Eesti IP-de peale ehk Eesti aadressidele ei jagata. Mida tulles mujalt sa saaksid, ma arvan. Anto Veldre: Muide, see on sügav probleem, siis kui Eestisse tuli esimene see noh, ransomware lunavara. Anto Veldre: See juhtum, noh ma olin tööl, siis kui see oli, see oli, mis see oli, mingi, mingi muuseumi turvamees sai selle vist vä. Siis me käisime, kasseerisime selle arvuti sisse, tõime endale laua peale, targemad mehed uurisid. Lasid ta veel kord käima, virtuaalmasinas, on vaja ju teada, kuidas see viirus elab seal. Ja, ja mis siis oli, tõesti alguses installiti ransomware ära ja me andsime kohe ka hoiatuse, et lunavara ja Eesti inimesed noh hoiduge selle eest. Ja siis, kui ta aru sai, et ta Eestis asub, siis ta tõmbas mingisuguse kaheksa tunni pärast endale peale mingisuguse pangaviiruse. Ehk siis saate aru, pättidel oli tehtud otsus, Eestis veel ei turusta seda. Ja isegi kui see sinna sattus mingit moodi, ma ei tea, kust see turva endale selle hankis, eks ole. Siis see vahetati millegi muu vastu. Ja mingi hetk käis klõps, otsustati, et Eestist on ka võimalik raha turvaliselt kätte saada ja politsei ei ole veel õppinud sellega tegelema ja siis käis mats ära ja siis said paljud väikefirmad sellega pihta. Hakkasid oma kõvakettaid hoidma riiulis, et noh, lootuses, et kunagi õnnestub jälle lahti krüptida. Et nii ta on. Tõnu Tammer: Aga mis mu jutu point oli tegelikult see, et, et, et, et meil on asjad suhteliselt paremal järjel kui võib-olla mõningates teistes Anto Veldre: Kohtades. Seda ma rääkisin ammu juba. Ma tõlgin, tõlgin, tõlgin, tõlgin, tõlgin, jälle. Ta tahab öelda seda, et on ohtlik saata viirust Eestisse sellepärast, et politsei ja tsert koostöös ja võib-olla saadavad raisakollid veel ameeriklastele ka uurimiseks. Ja siis on selge, kuidas selle vastu võidelda. Aga mingisse teise riiki, näiteks Bulgaariasse saata on jumala ohutu. Ma tahtsin just Tõnu Tammer: Paremini seda väljenduste, väljendite või kujundlikumalt seda esitada, et, et, et on aru saadud, et kui sa tuled meie hoovile kaklema, siis sa saad peksa. Ja targem on, on, on oma pättustega tegeleda võib-olla kuskil mujal. See ei tähenda, et need ei toimuks, aga, aga noh, kui küsida, et, et, et mida me tervikuna näeme, siis mõnes mõttes me oleme natuke paremas olukorras. See, mida Anto kirjeldas, noh, see on see miinus, et, et, et juhul kui tuleb võib-olla pauk natuke suurem, aga, aga, aga jah, et üldiselt me oleme natuke paremad. Et Henrik Roonemaa: Me oleme lihtsalt nii kõvad mehed, sa üritad väita. Anto Veldre: Muidugi oleme. Siin oli ka probleem, kes siin, kas Eesti Internet, jumal, kes see korraldas selle võistluse, et kes on küberturve poolest kõige parem? Ja siis tuli võtta alguses kohe otsus vastu, et Eesti esimest kohta ei võida, sellepärast et noh, muidu oleks nagu probleem olnud ja võitiski keegi teine tegelikult. Henrik Roonemaa: Aga tegelikult oleks pidanud võitma ikkagi Eesti ja. Henrik Roonemaa: Ma vaatasin, et see meie odaviskevõistlus on ka kolmandaks, aga Henrik Roonemaa: noh, ju see oli ka kokku lepitud. Kas meil on publikusse veel võimalik kellelegi mikrofon kätte suruda? Henrik Roonemaa: Ma kõiki ei näe ka telgiserva tagant, et. No pakkumisel on, näete. Oh ja lähebki kaubaks. Seal täpselt telgi valla taga on üks härra. audio-S641: Tahaks natuke seda IT-teemat võib-olla isegi sellest klassikalisest raamist laiemaks tõmmata. Et noh, see mugavus ja turvalisus, see on nihukene konstantne võitlus omavahel. Aga üha rohkem ja rohkem müüakse ju meile tegelikult mugavust ja kui me räägime nüüd arvutitest ja telefonidest, muudest seadmetest, mis teevad meie elu nutikamaks ja mugavamaks, rääkides tarkadest kodudest, kütetest, külmkappidest, kohvimasinatest. Et siis kui palju audio-S641: kasutajad peaksid või ei peaks nende pärast muretsema? Henrik Roonemaa: No Kirke, võib-olla sa vastad. Tegi võrguks natuke lahti. Jah, Kirke Saar: Ma arvan, et Kirke Saar: ma arvan, et seoses selle nii-öelda asjade interneti kasvuga, siis, siis oluliselt kasvab tavatarbija teadlikkuse vajadus, on ju. Et samamoodi, kui sa ikkagi mingisuguse tundmatust allikast masin omale võrku paned, siis sellele võib keegi, läbi selle võib keegi sulle võrku sisse tulla ja igast asju seal teha. Et selles mõttes kindlasti, kindlasti on see nagu kasvav ohuallikas ja ega me oleme oma nii-öelda IoT projekte tehes avastanud ka, et on teatud andurid, mis on olnud täiesti turvamata ka ettevõtetel, rääkimata siis mingitest seadmetest, mis on nagu siis. Kirke Saar: Ma ei tea, Kirke Saar: tavatarbijal kuidagi lihtsalt kodus, eks Anto Veldre: Ju. Kas meil see kodukaamerate faas sai nüüd läbi, need on kõik võrgust juba maha võetud, et nüüd ma saan aru, mingi andurite faas. Ei ole, kaamerad on ka. Kirke Saar: Et, et ega see on jällegi noh, selles mõttes, et, et midagi saab teha, midagi saab teha nagu operaator, midagi saab, saab teha inimene ise ja, ja midagi peaks olema ka selle tootja poole pealt kaasas nii-öelda turvalisuse mõttes, aga, aga selge on see, et iga seade, mis on võrgus. On printsiibis ikkagi nagu ohu allikas ja küsimus on selles, kui hästi sa seda siis oskad nagu kaitsta ja, ja mis sa selle jaoks teed? Henrik Roonemaa: Aga kuulge, mul on ikka nagu, kui ma panen ennast tarbija nagu tossudesse, nagu ma siin praegu olen, et ma ikka tahaks, et, et sina ja, ja Tõnu ja võib-olla Anto aitab kaasa, on ju. Et lahendaks ära selle probleemi, kaua käib mingi aur, et tarbija peab parooli muutma ja vahetaja eks sa ise ja hügieen ja. Kujuta ette, kui ma ostaks auto, mis aeg-ajalt pidurdab, aeg-ajalt ei pidurda, on ju, ja siis öeldakse, et no vot meil ongi niimoodi, et ega see kõik uus tehnoloogia teate see. Sul seda autot ei ole veel, mille rooli saab üle wifi keerata? Nojah, see on veel teine asi ja siis tuleb riik ja ütleb, et nojah meil on maantee, jah tõesti me oleme neid maanteid ehitanud, aga no vaadake, et seal aeg-ajalt võib lihtsalt juhtuda, et pimedas, et meil ei ole seda maanteed, et noh, saage aru, et. Me pole jõudnud veel ja, ja seal kuskil tapa taga on üldse maantee röövlid tihti, et aga noh, me ka jõudumööda ikka nagu proovime, et ma lihtsalt ütlen, et kuulge tehke korda. Üks Henrik Roonemaa: väga oluline Anto Veldre: Järeldus on tehnoloogia areng tegelikult võib viia, noh, ma ei tea, milleni diktatuurini maailma valitsuseni. Vaata kui ilus oleks, kui noh riik ei oleks, politsei peab mingeid järelpäringuid tegema kuskile Botswanasse, eks ole. Oleks kõik ühesõnaga üks võim ja tahate, tahate seda skeemi või? Henrik Roonemaa: Ei, ma lihtsalt tahan, et nad teeksid omavahel koostööd ja lepiksid kokku, kuidas see internet siis nüüd turvaline oleks. Ja ma ei peaks tegelema mingisuguste 60 kohaliste paroolidega. Ma küsiks, küsiks Tõnu Tammer: Vastu, et võtame sellesama füüsilise maailma. Tõnu Tammer: Võtad koduukse eest lukud ära, sest sa tead, et politsei on olemas kogu lugupidamise juures. No ei tee. Tõnu Tammer: Võtad aknad eest ära, paned, paned midagi kallist sinna koos sildiga, läksin kaheks nädalaks puhkusele, kedagi ei ole kodus. No ei tee, eks ole, et, et, et noh, et eeldada, et keegi teine tuleb, teeb kübermaailmas sinu eest ära, ma arvan, et me päris ka nii ei saa öelda. Kirke Saar: Ja, ja seoses sellega noh, et see, ma ütlen, et, et selline nagu elementaarne küberruumist arusaamine ja, ja enda nagu kaitsmine, et see on ikkagi, peab olema tulevikus iga inimese nagu ka vastutusel, et samamoodi. Et see maailm ongi nii palju muutunud, et vanasti seda terminoloogiat, seda noh vajadust üldse ei olnudki, seda ruumi ei olnud, täna see on tekkinud. Ja loomulikult on ju, riik teeb koostööd operaatoritega nii selle nii-öelda praktilise tegeliku tegevuse poole pealt kui ka selle teadlikkuse poole pealt, aga see on ikkagi enda, enda vastutus. Aga tulles siia nagu tavainimese ellu, et üks asi, mis me oleme hästi palju rääkinud täna siin paneelis sellest, et keegi ründab ja need andmed lähevad kuskile ja, ja kõige selle taga on nagu selline väga tugev nagu nii-öelda rahaline motivaator. Üks asi, mida, mis oli minule hästi silmi avav kogemus, oli meie suurima julguse kampaania, kus me käisime lastega rääkimas tegelikult erinevatel siis. Kirke Saar: Ütleme siis küberturvalisus on võib-olla liiga peensõna laste mõttes, aga, aga mismoodi käituda siis turvaliselt internetis. Ja, ja selleks, et sa oleksid nagu haavatav, ei pea üldse keegi alguses tahtma neid andmeid su käest kätte saada, et hästi palju on ikkagi seda, et me kipume ise vabatahtlikult tekitama sellist informatsiooni. Ja ka jagama seda, mida on võimalik siis hiljem ära kasutada, et need näited on olnud ka meedias, kuidas keegi saatis mitte võib-olla päris sellise avalikkusele mõeldud video kellegile. Kuidas Anto Veldre: Prokuratuur saatis Savisaare kaitsjale? Kirke Saar: No antud juhus, antud, antud asi oli nüüd küll nagu lastega seotud, et, et üks neiu saatis endast video enda siis nii-öelda suhtluspartnerile internetikeskkonnas. Kes seda hakkas siis hiljem kuritarvitama, see viis aastat tagasi oli väga suur probleem sellest, kuidas see video pärast maha saada, eks ju. Et ma tahan seda öelda, et, et üks asi on see, et see IoT seade võib kuidagi seal võrgus midagi teha ja, ja mingeid andmeid mult võtta. Aga, aga palju nagu kodulähedasem on see teema, kuidas me ikkagi ise ka igapäevaselt tekitame infot, jagame mingeid pilte, mida ma võib-olla ei taha, et kõik inimesed näevad ja saadan ka mingi sõnumi ka kellelegi või, või, või, või saadan ka mingis privaatsemas suhtluskanalis mingeid pilte, mis ei ole mõeldud kogu maailmale, on ju. Et ja, ja siin ma pean ütlema, et lapsed täna, Eesti lapsed, mulle tunduvad, Kirke Saar: on nagu väga teadlikud. Aga probleem on teiega, kes siin istute, on ju. Eks neid lapsi ole ka koolitada. Et lapsi on meil koolitada, ma tahan öelda, et see kasvab nagu generatsioon, et nemad nagu teavad, nemad ütlevad ka, et ega ma ei saadagi, ega ma ikka enne nagu saan aru, kellega ma suhtlen, on ju. Aga teie, kes siin ümber laua istute, on ju, siin kuulate täna meid. Et teie teete selliseid, ma julgen öelda kõva häälega nagu, et lollusi ja siis pärast imestate, et aga kuidas need pildid lekkisid või kuidas see inimene võis neid kasutada, kellelegi teisele näidata? No võiski, need olid tema telefonis. Henrik Roonemaa: Muide Eesti, mul tuli meelde sinu jutu peale, et Eesti pensionäridele pidi tegutsema Facebook'i spetsiaalne ennustaja. Kes, kes üle Facebook'i teatud väikse raha eest ennustab sulle igast asju ette. Palun, meil on küsimus. audio-S699: Minul küsimus, täpselt see sama, sama teema on sees, ei ole. Ma ei saa aru, me kuuleme suhteliselt halvasti siia lavale. Kas nüüd on jah? Et tegelikult täpselt sama teema, et, et panen kliendi sussidesse. Kuueteistaastane, elan selles mängudes üles kasvanud, kogu selles internetisüsteemis. Ma enam-vähem tean, mida ma jagan, kas panen võõraste nimedega, kuidas need koodid ja kõik nii edasi. Olen 65 aastane naisterahvas, mul on kaks kõrgharidust, ma töötan meditsiinis ja, ja, ja audio-S699: ma tean, et mul rahakott on taskus, kui keegi tuleb võtma, siis ma tunnen seda füüsiliselt. Ma ei tunne seda füüsiliselt või noh, ütleme virtuaalselt rahakotti, ma ei hooma seda. Ma olen 65 aastane, mul ei ole seda vaja olnud, ma ei ole mängudes üles kasvanud. Ja, ja, ja siis ma tulen ja siis mul tuleb öösel, tuleb samamoodi tuleb kõne, tuleb kaks kõnet ja ma olen kohusetundlik, lähen hommikul alati õigel ajal tööle, teen oma asjad ära ja ma helistan alati oma kõnedele tagasi vastu. Ja, ja nüüd, nüüd on küsimus, et, et kas võib-olla Telia peaks saatma mulle SMS-i ja ütlema, et, et stopp, et vaata, et, et, et on olnud rünnak ja, ja võib-olla oleks targem, kui sa jälgid, et sa ei helista tagasi. Teistpidi, seesama 65 aastane, ma ei vaata kunagi, kui ma tõmban selle jandeksi alla, et seal on 46, et ta võtab nüüd kõik, kõik asjad. audio-S699: Ühesõnaga ja raporteerib kuhugi. Et, et noh, inimesel on vastu pandud tohutult suur vastutus ja siin peakski võib-olla tõesti riik tulema natukene appi või, või siis need suured partnerid appi, et harima, kasvatama, koolitama. Kirke Saar: Ja ma olen sellega, ma olen sellega 100 protsenti nõus, aga sellesama puhul, et mõtlesime seal erinevaid lahendusi. Täna on ka nagu töös see, et kui need petukõned, siis neid tõesti, neid petukõnesid pole ütleme võrgus neli aastat ei olnud, et see oli üks nüüd esimene kord üle pika aja ja, ja, ja selleks on meil ka. Kirke Saar: Teatud nii-öelda täiendused olemas, et kuidas tõesti klienti paremini teavitada. Aga, aga ka see, sellepärast ka meie oleme täna läinud just inimesi nagu koolitama ja, ja rääkima, mida tegelikult peaks jälgima küberruumis. Sest et tõesti, kust see info tuleb, et nemad täna teatud, eks ju, vanusest edasi on enamiku oma elu elasid või kasvasid ja käisid koolis, kui sellist asja nagu küberruumi ei olnud ja. Ja nende jaoks ongi need uued reeglid, et tava, tavaruumis ta oskab ukse lukku panna, seal ta seda ei tea. Ja, ja see on kindlasti ongi nagu nii telkode kui kõiki IT-firmade kui ka ma arvan, riigi oluline osa just selliste inimeste nagu õpetamine ja sellele tähelepanu juhtimine. Kas riik peaks rohkem tegema, noh, ma arvan, et, et minu vestluspartnerid oskavad siin ilmselt öelda, kas selline karmimad nii-öelda võib-olla reeglid ja mingi asja ärakeelamine, kas see nagu aitaks, ma väga ei usu, ma arvan, et see peaks Anto Veldre: Ikkagi tulema sellest, et. Sisse viia trahvid. Trahvid jah. See vaene proua sinu näitel siis maksab seda trahvi enda sama sees. Ma tahan sellest vaesest prouast veel natukene rääkida, see oli väga hea näide, ehk siis temal on rahakott taskus ja tema tunneb, kui keegi sinna kallale läheb. Et sa ainult arvad, et see niimoodi on. Üks vahe, kui Tallinnas taskuvargad palju oli, politsei tegi vähe sellest, et need videod, kuidas nad töötavad paaris, eks ole. Aga ma olen kuulnud politseinike enda kommentaare, tähendab tuli üks soomlane, kes oli taskuvarguse spetsialist, politseis töötas. Ja kõik meie need Keskkrimka vennad, kes arvasid, et nad on nii targad, nad tunnevad seda hetke, kui neil rahakott tagumiku pealt ära võetakse. Noh, tagumik on niisugune koht, tead, tegelikult trump rabama hakkab, siis noh, pead ju tundma, eks ole. Nad ei tundnud, sulle pannakse teine ärritaja sellele, keegi patsutab sul rinda või, või tirib sind käest, et hallo hallo ja sa lihtsalt ei tunne, see on närvisüsteemi iseärasus, mida kasutatakse ära, sa ei tunne, kuidas see rahakott läheb. Mina olen ise ühe korra oma telefonist ilma jäänud, ma tean, kuidas taskuvargad töötavad ja mul lihtsalt läks paar sekundit, ma sain aru viis või kuus sekundit hiljem, et see läinud oli. Kaks meest ümber tantsivad, müüvad mulle seal midagi, eks ole. Üks sai selle siit kätte, lihtsalt korraks läks tähelepanu ära. Ma teadsin, et see telefon on 25 meetri raadiuses, kas mingi auto all või kuskil kohas. Ma ei saanud teda kätte. Välisriik, ma ei julgenud nagu füüsilisest ka minna ja noh, oligi õhtul panin oma kontod kinni, ostsin uue telefoni ja, ja tahtsin. Ehk siis see teadmine ei aita mõnikord, see on see kõige huvitavam. Ja küberiga on ju sama lugu, võtame paralleeli, seesama 65 aastane naisterahvas, võib-olla tal elu on möödunud ilma õnneliku armastuseta. Ja nüüd, eks ole, ühest siis Aafrika riigist, eks Henrik Roonemaa: Ole. Müütiline naisterahvas on omandanud väga reaalse kuidagi oleku siin juba, me tunneme talle juba kaasa. Anto Veldre: Ja kuigi ta teab seda, et, et mehed on nojah, ja, ja, ja tüsatakse ja internet on ebaturvaline. Aga need ta tärkab, ta armub ära ja mis see Eesti, vot Keskkrimm-Kommi ei ole siin hetkel näha, aga. Eestis kas mingi 140 või 150000 eurot on kõige suurem summa, mis üks naisterahvas on armastuse nimel siis välismaale, välismaa mehele kandnud. Nii et noh, ühekordsest teadmisest on vähe, tuleb korrutada ja võib-olla tuleb natukene peksa ka saada, et minu kodusüsteemi murti viimane kord sisse, kas oli 2001 või 2003, kusagil seal. Pärast seda ma ei tea, et oleks murtud. Henrik Roonemaa: Aga sa lihtsalt ei tea, teeme niimoodi, et Henrik Roonemaa: Päts, ma annan sulle ametikommentaari ja siis meil on seal lauas üks küsimus. audio-S140: Päts, ma tahtsin kommenteerida just enam-vähem sama suunda, mida Anto viitas ehk et kõikide nende asjade puhul me hästi palju räägime sellisest abstraktsest küberhügieenist, et tähendab needsamad, et pange parem parool ja muu selline. Et selleks, et inimestel tekiks nagu reaalne valutunne, on vaja nüüd needsamad Anto kirjeldatud juhtumid traageldada sisse meie nendesse samadesse prouade poolt vaadatavatesse seebikatesse ja muudesse kohtadesse. Paar päeva tagasi oli kohutavalt rumal näide, kuidas jäeti kasutamata võimalus harida inimesi. Nimelt Viljandi politsei avastas, et tegeletakse nii-öelda selle audio-S140: firmajuhi pettusega, ehk tuleb see kiri, kanna natukese raha üle. Ja sellest tehti mingisugune meediasündmus, et rünnatakse inimesi Viljandis, mis ilmselgelt ei olnud nagu õige case selles mõttes, et seda kunagi ei rünnata nagu niimoodi Eesti maakonna keskselt, eks ju. Et on üks firma, kes on selle saanud. Ma arvan, et neid tegelikult on selles mõttes, neid on iganädalaselt. Isegi augustikuus tundub, et eelmine aasta oli ka augustikuus oli täpselt üks laine, sest mul endal on üks blogipostitus eelmise aasta augustikuus, kus me võtsime selle kokku. audio-S140: Ja seejärel politseiga tehti ka raadios intervjuu. Ta kirjeldas seda asja, aga ta ei suutnud kirjeldada ühtegi spetsiifilist markerit, milline see kiri välja näeb, kuidas toimub täpselt see suhtlus. Ja kui me teame, et on olemas mingisugused kirjad, mille puhul juhtub midagi, siis meie nii-öelda selline nagu regivärsiline mälu, kus meile jäävad meelde jutud, me suudame seda rääkida kellelegi teisele edasi. Meil ei teki mälus seda pilti, meil ei teki seda võimalust tunda ära seda mustrit. Ehk et siis selles mõttes kõigile, kes tegelevad mingisuguse, mingi, mingit otseselt mingi turvaga või tahavad teisi inimesi harida, siis katsuge talletada kõiki neid näiteid. Teate, minul on. Küsige vajadusel minu käest või guugeldage, mul on olemas GitHubis üks repo, repositoorium väga seksika pealkirjaga, avameelselt küberelust. Sealt leiab minu poolt kogutud erinevate juhtumite nii-öelda petukirjade näiteid, seal on samas olemas laua, ekraanipildid nendest samadest nii-öelda maksekorraldusega seotud kirjavahetustest. Kõik on originaalkirjad, aga vahetatud nimedega ehk et neid võib avalikult kasutada ja kõik on selles mõttes noh, nagu täiesti olemas. Et me peame selliseid näiteid kasutama, tooma ja tekitama järgmistel kordadel võib-olla sellesama Anto näite alusel ka niimoodi, et see formaat, kuidas me kokku saame ja turvalisusest räägime, ei ole selline nagu turvalisust rääkimine, vaid meil ongi kambas nii-öelda väljaõppinud taskuvaras. Kes tavaliste muude biotrikkide asemel suudabki teha neid sinu reaalse rahakotiga seda trikki, eks ju. Kas me suudaksime tegelikult mängida ette sulle ekraani peal neid samu stsenaariumeid, mis on seotud erinevate interneti peal, petustega ja väikese läbi, läbimõtlemise korral on neid kõiki asju võimalik teha sellisteks noh, nii-öelda töötoa või selline nagu amusement toa formaati. Nüüd Henrik Roonemaa: See sadakond inimest läheb siit varsti minema ja hakkab siis vaatama, et mis telefonis alles on. Henrik Roonemaa: Kus ma tõmbasin, mis su, mis su see kaart oli? Minu telefon on olnud sinu kõrval viimased tund aega, ma ei tea. audio-S140: Jah, et selles mõttes, et me peame neid asju, tähendab suutma sellest abstraktsest asjast visualiseerida, muuta selles mõttes reaalseteks lugudeks, mida inimesed on suutelised edasi rääkima. Ja ma sattusin ühel juhul rääkima mingisugusel pentsakate üritusel ja vanaproua küsib siis, et. Aga mis ma nüüd selle teadmisega ette võtan, et kui mul tuleb see kiri, et kas ma siis pean sellest politseisse teatama, ma ütlen, et tead, et politsei on seda kirja ilmselt näinud ja CERT on seda kirja ka näinud, eks ju. Aga ole hea, teil on kindlasti olemas mingi padjaklubi seal, eks ju, käite koos, joote teed ja, ja värki kasvatate, begooniaid, eks ju. Räägi seal kõigile, kuidas on, ja ütled, kõik räägiksid, et meestele, räägi lastele ja räägi kõigile. Et selles mõttes, et rakendaks selle nii-öelda vanatädide võrgustiku selleks, et see sõnum tegelikult räägiks ja kõik, ja kõik, kõigil oleks võimalik, sest et kujuta ette, kui sa vanatädile räägid selle küberpettuse loo ja see on huvitav lugu. Ja tal on seda huvitav edasi rääkida, sest et tema teab seda sisemist lugu. Õnne 13 jah, siis on võib, võib arvata, tähendab, et mingi kolmanda ringi peal muutub see lugu tõsiselt õudseks. Kõik nagu turul räägivad sellest, kuidas tehti, kuidas tõmmati, ka mina tean, see oli mu tuttava tuttav, eks ju, see päriselt juhtus, eks ju. Me peame lihtsalt sedasama noh, nagu inimlikku sellist nii-öelda infosõja taktikaid võtma kasutusele ka enda poole pealt. Anto Veldre: Võtame ühe teise näite, seda te ju kõik teate, et USB pulk võib nakatada, eks ole. Aga seda te teate, et USB printer võib nakatada. Aga et fotoaparaat võib nakatada. Mul oli niisugune lugu, laps tuleb koju ja ütleb, kuule, tõmba mu pildid sisse, tõmba pilti sisse. Viirus tõrjub ja hakkab karjuma ja siis mingid punased asjad tulevad ekraanile. No lapse ehmatuse tunnistas üles jah, et oli käinud sõbrantsi juures ka mingeid pilte sisse tõmbamas. No ma siis trükkisin talle värviprinteriga välja selle hoiatuse, et sinu selles fotoaparaadis see ja see on viirus, see ja see ilus punane kast oli. Ja siis ta sellega järgmine päev siis ta oli koolis oli tehtud plika selles mõttes, et näe minu fotokas on viirus. No ma arvan, mingisugune ikka päris mitukümmend last said teada, et fotokas see Henrik Roonemaa: Ka viirus on. Nii meil oli seal juba jupp aega on olnud üks küsimus, audio-S801: Palun. Teema on väga õige, et tegelikult millega ma ise olen kokku puutunud nüüd viimased kolm-neli kuud ongi see, et kuna on raamatut olen sunnitud tutvustama, et küberturvalisusest. Siis ma alguses mõtlesin, et lapsevanemad on kindlasti huvitatud, aga tundub, et kõige suurem levinum põhjus, miks mingit küberturvalisuse raamatut osta, on see, et kinkida seda vanaemadele ja vanaisadele. Ehk siis tegelikult ma olen kohanud väga vähe inimesi, kes arvavad, et nad ise peaks lugema, aga kõik teavad vähemalt kolme inimest, kes peaksid lugema, et võib-olla see on üks meetod seda teemat levitada, et õpetage. Okei, siin on vist ka. audio-S807: Jah, natukene oponeeriks võib-olla Tõnu Tammmerile, et kui siin siiamaani me oleme rääkinud sellistest suhteliselt võib-olla väikestest üksikjuhtumitest ja noh, olgu 150000 eurot on ühe inimese kontekstis suur raha. Aga, aga kui rünnakuid viiakse läbi strateegiliselt ja suurema massi peal. Siis kui me võtame nüüd selle, et sul küberteadlikkus on tugev, sa tead, mida sa nii-öelda arvutisse tõmbad ja nii edasi, siis samuti võib sul kodus olla toredaid IoT seadmeid alates telekatest, külmkapidest, pesumasinateni. audio-S807: Mille osas sul võib-olla endal puudub üldse võimekus neid seadmeid kontrollida, uuendada, turvalisena hoida. Ja, ja kui ühel hetkel kogu see info, mis sinu kohta kogutakse, seda on võimalik kasutada noh, kas teatud manipulatsiooni eesmärkidel ära, et üks, üks näide, mille võib tuua, on USA valimised ja Cambridge'i analüütika. Siis see on ilmselgelt tase, kus tädi Maali võib-olla juba väga-väga teadlik selle koha pealt, et ta ei pane võõrast USB pulka oma arvutisse. Siis audio-S807: need, need nii-öelda teemad lähevad temast palju-palju kaugemalt, et, et kas sellised suurema strateegilise rünnaku ohtude likvideerimise osas on, on koht, kus siis CERT ja, ja teised võiksid audio-S807: midagi head teha? Tõnu Tammer: Teema, mida meie teeme igapäevaselt. Ma arvan, et, et sama teevad ka tegelikult operaatorid. See, kas nüüd on, ütleme noh, võtame sellesama teleka näite, eks ole. Saadab see telekas regulaarselt või ebaregulaarselt mingisuguseid pakette välja kuhugi kolmandasse riiki? Noh, tõenäoliselt on Telia võrgus neid telekaid N pluss üks, kõik käituvad teatud mustri järgi, saadavad kuhugi. Tegelikult noh, ei, ei peaks ju olema, pigem nagu telekas toob pildi kohale, ta peaks just nagu kohale tooma, mitte välja saatma, et, et see on asi, mida saab hakata uurima. See on asi, mida saab hakata vaatama ja vajadusel saab sellise saatmise kinni panna. Et, et, et, et kas seda nüüd saab teha iga üksikkodanik, ma arvan, et see teadmine ei jõua kunagi sinna tasemeni, et, et, et, et kõiki riske iga indiviid saab lõpuni ise maandada. Aga tegelikult on, on, on, on taustal väga palju. Anto Veldre: Ka keskelt ei saa neid maandada lõpuni, kõik peavad koos tegutsema. Toome näite, siin mingi aastat viis, kuus tagasi oli üks LG telekas, mis saatis faili nimesid. Ehk siis, kui sina oma USB pulga pealt vaatasid videot, mille nimi oli see Mari ja Jüri sauna taga ja siis mingid sõnad olid seal veel. Siis see läks LG peakorterisse ja see leiti, et on väga suur jama. Kas te seda teate, et ühel suurfirmal on patent selle kohta, et teleka küljes olev kaamera vaatab, mitu inimest istub diivanil ja seda filmi vaatab. Ja juhul, kui inimeste arv ületab mingi väärtuse, ma tõesti ei mäleta, kas neli või viis või kuus. Siis tuleb ekraanile teade, et nüüd on liiga palju inimesi. Teid on liiga palju jah. Nüüd tuleb maksta selles mõttes, et DRM tähendab, need omaniku õigused, noh et sa nagu kino ei korraldaks saalis. Ja, ja kuidas sa nüüd võitled suurfirmaga, mis ütleb, et temal on õigused ja tema tahab teate saata nüüd, ma ei tea, Senegal'i kus tal server on. Et need on rasked küsimused. Henrik Roonemaa: Hea küll, meil on kaks minutit lõpuni aega, ma tahaks teada, kas internetis on kuidagi turvaliselt ka võimalik käia? Henrik Roonemaa: Nii, et on okei, täitsa ei pea muretsema ja. Tõnu Tammer: Ikka on, tuleb olla teadlik ohtudest ja tuleb ise natukene lugeda põhitõed selgeks. Ütleme niimoodi, et, et võib-olla see protsent on, on vale, aga 95 protsenti ohtudest läheb siis mööda. Kirke Saar: Mina ütleks, on nagu tavaliikluses, et, et kui ma hommikul sõitsin autoga garaažist välja, siis sõites siia alati võib juhtuda õnnetus. Kui ma ise käitun õigesti, Kirke Saar: siis see õnnetuse tekkimise tõenäosus on väiksem, aga turvaline lõputult kindlasti pole, sest et nagu ma ütlesin enne ka, et kõik me areneme. See hea kasutaja areneb, aga see pahalane ka areneb, et lihtsalt tuleb teatud reegleid nagu jälgida ja, ja ise olla mõistlik. Henrik Roonemaa: No Anto lõppsõna jääb sulle, kas sina käitud internetis turvaliselt? Anto Veldre: No vaata, mina ei usu üldse, et on mingi ühtne jagamatu turvalisus olemas, vaata kasse ka ei ole ju ainult mustad ja valged kassid, on triibulised kassid ka vahepeal. Mina lihtsalt tunnen rõõmu, et meil Eestis on olukord oluliselt parem kui, kui mõnes, mõnes muus riigis, et. Ma saan siin hakkama ja ma usun, et mu vanaema kahjuks enam ei ela, aga 78 aastane ema saab ka suurepäraselt hakkama. Tõsi, ta alustas programmeerimist enne minu sündi, 1959. aastal, nii et tal teatavad eeldused juba olid, aga ta täitsa veedab seal oma aega ja ei ole veel suurt laksu saanud. Henrik Roonemaa: Aga kui sa vaatad seda publikut siin, kas sul on ka, kui sa vaatad neid ja mõtled, et noh, et tegelikult nad ju saavad hakkama või sa mõtled, et issand jumal küll inimesed. Ma tegelikult mõtlen, et neid on palju rohkem kui mu eelmises vestluses, et mulle, mulle meeldivad rahas kokku on tulnud. Selge, meie aeg on läbi, aitäh kõigile, kes te tulite siia kokku meile rõõmu valmistama ja turvalist interneti teile siis.

Saatejuht: Tere! Olen Henrik Roonemaa. Tulge istuge tumbadele, mis pole väga mugavad. Ise otsustage. Räägime küberturvalisusest ja jõhkratest turvaintsidentidest ning kuidas end kaitsta. Siin on Kirke Saar, Anto Veldre ja Tõnu Tammer. Hirmutame rahvast juttudega poolemeetristest paroolidest ja häkkeritest. Anto Veldre: 10 igavat punkti ei kuula keegi, aga lugusid kuulatakse. Tehnoloogia areng on kiire ja tavakodanikule hoomamatu. Saatejuht: Mitu Telia arvutit praegu puhtad on? Kirke Saar: Päris mitmed on viirusega, sest paljud meie igapäevastest asjadest on internetis. Ust me lahti ei jäta, siis miks me netis ukse lahti jätame? Saatejuht: Iseenda käitumisest hakkavad probleemid pihta. Iga eestlase kohta on mitu paha hiinlast. Tõnu Tammer: Füüsilises maailmas me võtame vargusohtu iseenesestmõistetavana, aga digimaailmas mitte. Saatejuht: Loengutes arvatakse, et küberrünnakud on tavalised. Anto Veldre: Vargused on läinud ka mitmekihilisemaks digimaailma abil. Saatejuht: Juhatuse liikmena nähtakse ka su aadressi. Anto Veldre: Või riigitöölasena. Saatejuht: Inimestel ei tundu hirmus olevat netis. Tõnu Tammer: Internetis olek iseenesest ei ole halb, me peame ohtudest teadlikud olema. Saatejuht: Nimetame mõned ohud. Tõnu Tammer: Internetiaadresse lugege vasakult paremale ja otsige kaldkriipse. Saatejuht: Anto. Anto Veldre: Ära kasuta oma nime igal pool, kus seda pole vaja. Mul on 60 varikontot. Saatejuht: Sind on veel 60? Anto Veldre: Viirused forwarditakse mitmelt meililt edasi ja see tekitab kahtlusi. Kirke Saar: Vahetage paroole, ka tehase algparoolid. Ja ärge kasutage ühte parooli ega oma nime või sünnikuupäeva. Saatejuht: 300 parooli muudan iga kolme kuu tagant välja? Anto Veldre: Ma vahetasin uuel ruuteril kohe parooli ära. Saatejuht: Ehk parooli vahetamine on mõttetu? Anto Veldre: Minu arust jah. Igasugused koodikaardid on olemas, mis jätavad su paroolid meelde ja mida võib kasutada, jätta rahakoti vahele. Saatejuht: Näita seda kaarti. Anto Veldre: See maksis palju ja võttis kaua aega. Saatejuht: Kuidas telefoni logid? Osaleja: Praktiline kasutavus on suhteliselt keerukas ja see muudab inimeste töö keerukamaks. Ettevõtted peavad leidma lahenduse, mis töötab ja tagama küberturvalisuse, aga see on neile kulu, nad ei taha seda teha. Anto Veldre: Ehk Funktsionaalne mõtlemine. Osaleja: Cambridge arvas, et andmete levikut saab allkirja võtmisega takistada. Saatejuht: Kui keelad jagamast meediaga, siis jagatakse. Anto Veldre: Riik peab sekkuma paroolide muutmisesse. Tõnu Tammer: Igaüks peab ikkagi panuse andma. Anto Veldre: Cisco ruuterites on tagauksed ja riigid kasutavad neid. Saatejuht: Kas Telia saaks teha kodukasutaja elu turvalisemaks? Kirke Saar: Kindlasti olemegi, aga turvalisus oleneb ka kliendist. Äriklientidele peame peaaegu et sundima turvalisemaid tooteid. Saatejuht: Turvaaugud võiks ära keelata? Kirke Saar: Nakatunuid seadmeid on raske tuvastada, nagu ka viiruseid. Kuna ka häkkerid õpivad, on enamik teenuseid tänapäeval häkitavad ja tagauksi on lahti. Osaleja: Ebaturvalisuste tuvastamine on kulu. Ettevõte tegeleb asjaga siis, kui ise pihta saab, kuid siis avaldub see mõju ka ülevalpool. Saatejuht: Telia on selle telgi kinni maksnud. Anto Veldre: Elion väljastas kunagi igahommikuselt nimekirja pahadest asjadest. Me võtsime ruuteritelt ligipääsusid ära. Ükskord läks halvasti ja siis me enam jumalat mängida ei tahtnud. Ükskord Narvas oli ühe arvuti taga tohutult postterminale. Saatejuht: Kas kodukasutajal võib viirus arvutis olla? Tõnu Tammer: Tänapäeval käib kõik operatiivsemalt ja kontrollitumalt. Seadmeid ära keelustada pole mõtet, sest iga seade on teoreetiliselt ohtlik. Anto Veldre: Aga kolm korda mööda pannes võiks keelata. Saatejuht: Eestis ei toimu midagi või sellest ei räägita? Mis summad Eestis liiguvad? Anto Veldre: Eestis toimus kõige suurem asi ära aastal 1997. Meil on süsteemid, mis ei lase suurelt lekkida. Saatejuht: Ehk 20 aastaga pole midagi toimunud. Anto Veldre: Ikka on. Kirke Saar: Kellel raha on, see on pihta saanud ka. Saatejuht: Isegi Kroonika ei avalda. Anto Veldre: Üks lätlane avastas lekke ID-kaardi süsteemis panka logimisel. Ta aga andis pangale sellest teada. Pangad vahest maksavad, et neile sisse murda. Tõnu Tammer: Suur kahju tuleb väikestest kahjudest kokku. Saatejuht: Mis need väiksed jamad on? Tõnu Tammer: Petuarve saatmised. Anto Veldre: Juhataja saadab kahtlasi arveid, aga seda saab ennetada. Saatejuht: Keskmistes firmades? Anto Veldre: Jah, mitu sellist intsidenti olnud. Tõnu Tammer: 40 000. Saatejuht: Meiliaadressi võltsimine? Anto Veldre: Jah, kui ei viitsi iga kord üle kontrollida. Saatejuht: Kas see on kuritegu? Tõnu Tammer: Jah, sellised ohud on. Anto Veldre: Mina ei lase sellisel asjal juhtuda. Tõnu Tammer: Kindel on üle helistada. Anto Veldre: Viiendikudki suudavad libakirju saata. Tõnu Tammer: Youtubeistki saab õppida. Saatejuht: Veel petuskeeme. Tõnu Tammer: Krüptovara teenustasu. Anto Veldre: Kes maksis? Tõnu Tammer: Tuhandetes eurodes küsitakse lunatasu. Anto Veldre: Massilist pettust Eestis polegi. Tõnu Tammer: Sotsiaalmeediakontodesse häkkimine. Anto Veldre: Või libakirjad. Tõnu Tammer: Ja siis pead maksma. Anto Veldre: Mängitakse hirmule. Saatejuht: Ehk tõsist kübervargust polegi? Tõnu Tammer: Kurjategijatel on erinevad motiivid. Anto Veldre: Trump keelas CD-firma ära ja need seisid ka Eesti tükk aega, tekitades kahju, mida ei märgatud, ja lõpuks viidi need ära. Saatejuht: Miks me seda ei tea? Riigil on palju mõttetuid ruutereid. Anto Veldre: Anname siis Roonemaale teada? Tõnu Tammer: Et otsige palun. Anto Veldre: Ei taheta rääkida. Saatejuht: Pärast mõtlete, kas oli saladus. Mis ruuterid Telial on? Kirke Saar: Võrgu turvalisus on võrgupakkuja asi ja me testime ruutereid, et tagauksed likvideerida. Saatejuht: Kliendiseadmeks nimetad sina siis…? Kirke Saar: Telefonid, ruuterid. Kui soovitatakse uus versioon alla laadida, siis tehke seda. Saatejuht: Ka eestlased langevad pätikõnede ohvriks. Osaleja: Klienditüüpidel on ka erinevusi? Kirke Saar: Anomaaliad on võimalik blokkida. Alati ei ole võimalik ka ennetustööd teha. Ärge vastake petuskeemidele. Saatejuht: Mis selle kõne hind oli? Kirke Saar: Ei tea. Saatejuht: Küsige, kui tahate. Anto Veldre: Kui keset ööd pead panema oma Mobiil-ID pini ilma autentiseerimist alustamata, siis kas teete seda? Üks naine langes selle ohvriks. Tõnu Tammer: Paljud inimesed on oma koode jaganud. Saatejuht: Küsimus. Osaleja: Miks on Balti riikides taksoäppide kasutamise tundlikkus erinev? Anto Veldre: See on laiem kultuuriline erinevus. Saatejuht: Miks me pole keelanud, Tõnu? Tõnu Tammer: Kodanikuga ei pea suhtlema keeldudes, vaid informeerides. Anto Veldre: Pead valima, kui palju vabadust annad rakendustele. Tõnu Tammer: Olge teadlikud, mida ära annate. Saatejuht: Kas Yandeksi peaks keelama? Anto Veldre: Mõtleme, kes on tegelikud kasusaajad. Saatejuht: Kas peaks keelama? Tõnu Tammer: Kui äpp on seadusevastane, siis jah, aga leedukate meelest nad küsisid ebaproportsionaalselt palju andmeid. Saatejuht: Eesti ametkonnad ei öelnud midagi. Anto Veldre: Meil on vihjamiskultuur, sellepärast. Tõnu Tammer: Kas maksaksid turvalisuse eest rohkem maksu? Saatejuht: Ei, Google on selleks. Osaleja: Mina tahaks, et äpid Eestis oleks turvalised. Kilpkonnad langetasid kilbid ilusa reklaami peale ja said sööduks. Peab aru saama, mis on paranoia ja teavitama peab rohkem kui pressiteatega. Saatejuht: Kas Kaspersky… Anto Veldre: Kaspersky on KGB-st. Saatejuht: … antiviirus on ohtlik? Anto Veldre: Ei oska öelda. Tõnu Tammer: Eestiski antiviiruseid. Saatejuht: Kas riigiasutused kasutavad Kasperskyt? Anto Veldre: Keelatud otseselt ei ole. Huaweist mulle räägiti, et see on ohtlik. Saatejuht: Miks te tehnikainimesed ei ütle välja, kui on jama? Anto Veldre: RIA väljastas dokumendi Windows kümne kasutamise kohta ja selle sõnum oli kahtlane. Tõnu Tammer: Käskude asemel peab tähelepanu juhtima. Kirke Saar: Kaspersky oht on see, kui laetakse dokumente ülesse. Anto Veldre: Tänapäeva poliitikas ohtlik. Kirke Saar: Kaspersky piraatversioon tekitas USAs sellise probleemi. Anto Veldre: Kõik ehmatasid. Kirke Saar: Pole häid või halbasid ettevõtteid ja pole üht head lahendust. See on segane ja abstraktne maailm. Ettevõtted peavad veenma, et turvalisuse eest peab maksma, maksma kümnekordselt praegusest. Selles peab kommunikeerima, et terve Eesti võrk turvalisemaks muuta. Saatejuht: Küsimus. Osaleja: Kuidas oma pangakaarti kaitsta libaviipemaksete eest? Anto Veldre: Bussis poisid mängivad rohelise kaardiga. Häkkerikonverentsidel on ümbrikud, mille sisse kaart panna. Või pane limiit peale. Peab balansseerima ebamugavust ja turvalisust. Tõnu Tammer: Pane PIN-kood üheeurosele ostule. Saatejuht: Ära üldse tee midagi. Tõnu Tammer: Eestis toimub tegelikult päris vähe halba. Anto Veldre: Sügavam probleem tuli Ranzumore lunavarajuhtumiga, kui pätid said aru, et Eestis poldud valmiks selliseks asjaks. Tõnu Tammer: Meil on tegelikult hästi. Anto Veldre: On ohtlik Eestisse viirust saata. Tõnu Tammer: Meie hoovil kakeldes saab peksa, üldjuhul. Saatejuht: Et oleme kõvad mehed. Anto Veldre: Eestil ei lubatud isegi küberturvalisuse võistlusel osaleda. Saatejuht: Eesti oleks võitnud. Osaleja: Kui palju peaksid kasutajad mugavuse üle muretsema? Saatejuht: Kirke. Kirke Saar: See on kindlasti kasvav ohuallikas. Anto Veldre: Kodukaamerate asemel on andurid. Kirke Saar: Iga võrguseade on põhimõtteliselt ohuallikas. Saatejuht: Mida ma tarbijana uue autoga teen? Tõnu Tammer: Autot veel wifiga juhtida ei saa. Saatejuht: Riik tahab tasapisi maanteid ehitada, eks. Anto Veldre: Tehnoloogia areng viib riigi hukuni. Saatejuht: Ei, nad võiksid leppida kokku, kuidas internet turvaline oleks. Tõnu Tammer: Ei jäta ju ust lahti politseisse uskumise pärast? Kirke Saar: Täna peab igaüks vastutama oma küberruumi eest. Me võiksime mõelda, mida me meedias enda kohta jagame. Anto Veldre: Savisaare juhtum meenub. Kirke Saar: See oli lastega seotud. Uus generatsioon teab, kuidas tehnikaga ümber käia, lollusi teeme meie. Saatejuht: Vanainemesi on kergem skämmida. Osaleja: Olen 65-aastan ja tahaks teada, kuidas ma võiksin ennast petukõnede eest kaitsta. Riik võiks appi tulla. Kirke Saar: Me tegeleme sellega, et kliente teavitada. Paljud vanemad inimesed käisid koolis, kui küberruumi veel ei olnud. Keelamine ei aita, aga riik ja ettevõtted peavad sellega tegelema. Anto Veldre: Rahakotti varastatakse ka nii, et sind ärritatakse kuskilt mujalt ja rahakott võetakse ära. Ükskord varastati mult niimoodi telefon ära ja sellest teadmisest polnud kasu, et kuidas see töötab. Saatejuht: Müütiline naisterahvas on omandanud reaalse oleku. Anto Veldre: Armastuse pärast saadakse ka pettust. Tuleb peksa saada, et õppida. Saatejuht: Küsimus. Osaleja: Küberrünnakud peaksid seebikates olema. Viljandis oli hea võimalus inimesi õpetada reaalse juhtumi põhjal, sest inimesed jätavad lugusid meelde konkreetsete asjade põhjal. Näited, nagu minu veebilehel, võiks rohkem olla. Taskuvaras ise võiks töötubades osaleda. Saatejuht: Mõni ehk siingi viiruse saanud. Osaleja: Abstraktsed asjad peab muutma reaalseteks lugudeks. Ühele vanatädile ütlesin, et rääkigu petukirjast kõigile oma lähedastele. See on väga tõhus. Anto Veldre: Viiruseid saab ka printeritest ja fotokatest. Saatejuht: Küsimus. Osaleja: Igaüks teab kedagi, kellele küberturvalisuse raamat kinkida. Osaleja: Isegi, kui inimene teab tavalisemaid küberohte, võib ta ikkagi suurema küberoperatsiooni ohvriks langeda. Kuidas seda vältida? Tõnu Tammer: Peab uurima, kas telekad saadavad pilte kuhugi. Igaüks võib muretsedes panna teleka kinni. Anto Veldre: Kunagi saatis failinimesid peakontorisse küll. Ühel firmal on patent kaamerale, mis loeb vaatajate arvu. Saatejuht: Kas internetis turvaliselt saab käia? Tõnu Tammer: Ikka. Kirke Saar: Me areneme. Saatejuht: Anto. Anto Veldre: Paremini kui mõnes muus riigis. Saatejuht: Publikusse usud ka? Anto Veldre: Neid on palju. Saatejuht: Aitäh.

1534884912-koige-johkramad-turvaintsidendid-kuberruumis-ning-kuidas-valtida-nende-ohvriks-sattumist

Maria Johanna Kull: Tere, Maria Johanna Kull: ma Saatejuht: Ei tea, kas keegi mind kuuleb, aga meil algab siin põnev arutelu Eesti rahvastiku vähenemisega seotud probleemidest. Ja meie lootustest ning võimalikest lahendustest siis sellele, et Eesti rahvastik väheneb ning sellega seoses võivad meil tekkida erinevad siis mured. Ja tänase arutelu nimi on meil siis, kuidas me kestame, mille ees on ka trellide märk, just viitamakski sellele, et me tahame, et inimesed mõtleksid kaasa erinevates Eesti osades siis rahvastikuga seotud probleemidele. Minu nimi on Maria-Johanna Kull ja. Minu nimi on Karl. Saatejuht: Ja meie tuleme Eesti Väitlusseltsist, kus me juba üle viie aasta tegelemegi siis sellega, et me arutleme ja debateerime erinevate probleemide üle, mis ühiskonnas on. Ja peale selle on täna siis see arutelu juhitud ning koostatud avatud Eesti Fondi, Eesti koostöökogu, Eesti Tööandjate Keskliidu, EAS, World Work in Estonia poolt. Teenusmajanduse Koja poolt, Mainor AS-i, Saatejuht: TTÜ, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Vabaühenduste Liidu ja veel mitmete vabatahtlike, kes siis on tahtnud oma õla alla panna selle arutelu toimumisele. Saatejuht: Ja tänases päevakavas siis me näemegi ette, et alustuseks üritame mõelda nende probleemide üle, mis meil Eestis on, võimalike murede ja lootuste üle ning läbi arutelu jõuda siis konkreetsemate lahendusteni, mida saaks päriselt siis hakata Eestis ka kasutama. Saatejuht: Ja sellega annangi sõna üle Karlile, kes teeb teemast täpsema ülevaate. Saatejuht II: Jah, tere ka minu poolt, ma proovin seda teemat natuke avada ja siis vaatame, kas, kas meil on piisavalt huvilisi siin, et, et gruppides edasi liikuda. Kui me vaatame seda Eesti rahvastiku olukorda täna, siis prognoosid kõige lillelisemad ei ole. Viimase 25 aastaga on Eesti rahvaarv vähenenud veerand miljoni inimese võrra ning kui need praegused trendid jätkuvad, siis aastaks 2100 elab Eestis kõigest 800000 inimest. Ning aastaks 2050 on meil 800000 tööealise inimese asemel neid kõigest 600000. Ning rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit on öelnud, et rahvuse, kultuurrahvana püsimajäämise piir ongi kuskil seal miljoni inimese lähedal. Nii et loodan, et, et, et see arutelu täna on siin kasulik ja kindlasti see on väga, väga suure mõjuga teema. Kui me nüüd mõtleme sellele, mida need rahvastiku muutused potentsiaalselt endaga võiksid kaasa tuua, siis kindlasti on, on Eesti rahva vähenemine oht meie keelele ja kultuurile, sest keegi peale meie lihtsalt seda keelt ei räägi. Ning kui, ning kui meid läheb siit järjest rohkem ära, väheneb ka siis meie keele ja kultuuri kandjate arv. Teiseks on kindlasti see oht ka meie konkurentsivõimele ning see on suurem majanduslik oht ka laiemalt. Meil on vähem maksumaksjaid, kes aitaks me süsteeme üleval hoida, meil on vähem töötajaid, kes neid, kes neid makse maksaks ning, ning need vähesed inimesed, kes siia alles jäävad, nende maksukoormus on paratamatult suurem. Nüüd, kui me räägime sellest, kus me peaksime lahendusi otsima, siis hästi tihti räägitakse, et me peame sündimust tõstma. See on kindlasti väärt ettevõtmine, kuid Eesti inimarengu aruande, aruanne ütleb meile seda, et isegi kui sündimus oluliselt suureneks, antud hetkel on siis sündimus Eestis ühe naise kohta keskmiselt 1,6, kuus last. Isegi kui see number tõuseks numbrini 2,07 last ühe naise kohta, siis aastaks 2025 oleks meid ikka 21000 inimest vähem, kui on praegu. Ning aastaks 2050 oleks meid koguni üle 100000 inimese võrra vähem kui täna. Ehk me peame natuke laiemalt seda teemat vaatama. Kindlasti üks valdkond, kust võiks lahendusi otsida, oleks tark ränne. Kuidas me suudame olemasolevaid inimesed siin hoida ning need inimesed, kes töötavad, elavad, õpivad välismaal, kuidas teha kindlaks, et nemad ikkagi oma, oma, oma kodutee siis siia tagasi üles leiaks. Ja võib-olla kolmas ala, kust võiksime lahendusi otsida, on see, kuidas me saame olemasolevaid inimesi paremini kaasata. Kuidas me kindlustame selle, et igal inimesel on töö mingis valdkonnas, kus ta saab oma potentsiaali kõige paremini rakendada. Kuidas me kindlustame, kindlustame selle, et inimesed, kes enam ei tööta, suudavad ikkagi kuidagi Eestis õnnelikult elada. Ning viimaseks ma ütleks seda, et, et minu arvates me peaksime sellest probleemist rääkima pigem varem kui hiljem. Isegi kui me seda probleemi kohe praegu ei tunneta seni, kuni need trendid on veel tagasi pööratavad, sest võib-olla 50 või 100 aasta pärast me ei saa enam lihtsalt mitte midagi teha ning siis on juba natukene liiga hilja. Ja me kutsuksime ka Saatejuht II: inimesi siia lähemale Saatejuht: Julgelt osalema arutelus, mõtlema kaasa nendel teemadel. Kindlasti ei ole midagi keerulist, üritame, üritame just koos mõelda, mis on meie lootused alguses ja. Aga ootame vast paar Saatejuht: minutit. Saatejuht: Ja, ootame teid kõiki lähemale. Saatejuht: Et kuna meil järgmine osa hakkabki sellise ühisloome ja grupitöödena, siis me ootaks tõesti siia lähemale, et tulge, tulge kaasa mõtlema julgelt, sest siin, siin saab ise päris palju teha. Ja, ja see siit me saamegi ka need tänased tulemused, et meie siin ees tegelikult väga palju enam ei räägi. Me tahaks koos teiega arutada. Saatejuht: No ja, ja-ja, tulge jah lähemale ja siis juba esimene grupp on meil juba moodustatud, aga jah. Saatejuht: Et ma panen ühe mikrofoni siia. Igor Taro: Ma ei tea, ma võtaks siis kuidagi sõnasabast kinni. Mina olen Igor Taro, elan siin Põlvamaal. Mul on neli last. Ma arvan, et ma mingisuguse panuse olen sellesse juba isiklikult andnud, et Eesti rahvas ei kahaneks. Ma ei tea, kas ma saan veel palju rohkem anda samas võtmes, aga. Igor Taro: Aga ma tahtsin öelda seda, et te viitasite väga õigesti, et rahvastiku kahanemine on ju tegelikult suures plaanis probleem meie keele ja kultuuri nii-öelda säilimisele laiemalt. Aga kui ma kitsamalt võtan nagu oma pere seisukohalt, siis Igor Taro: minu jaoks nagu väiksemas perspektiivis ja väiksemas piirkonnas on ju probleem ka see, et kuigi mina ise oma lastega tahaksin jätkuvalt siin Põlvamaal elada. Aga kui meie ümber, aga kui meie ümber nagu see inimeste hulk või see kriitiline mass nagu kogu aeg väheneb, kui me jõuame ühel hetkel nagu sellest piirist allapoole, kus siia ei saa jääda enam need inimesed, kes siia tegelikult jääda tahaksid. Siis see on noh, see on selline nagu tajutav, tajutav muutus, et meil ei ole võimalik näiteks last panna enam jalgpallitrenni või meil ei ole võimalik oma last saata laulupeole. Sellepärast et need rühmad või need laste arvud, nad ei anna välja lihtsalt siin piirkonnas ja siis on, siis sul on tegelikult nagu valida. Et variant üks, kas sa siis teed selle liikumise siserändena kusagile Tartusse või Tallinna poole selleks, et võimaldada oma lastele kõike seda. Või siis sa ei võimalda seda. Et noh, see on üks selline nagu jätk sellele probleemi püstitusele ja, ja üks huvitav Igor Taro: fakt, millega ma hiljuti kokku puutusin, kui ma natukene. Palju, või lasterikaste isadega suhtlesin ja selle teema võtmes oli minu jaoks nagu suur avastus või nagu teadasaamine see, et Eestis tegelikult enamikus Eesti piirkondades sünnib rahvastiku taastootmise mõttes nagu justkui nagu piisavalt lapsi, ehk see sündivuskordaja. On täiesti normaalsel tasemel kõikjal välja arvatud Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal. Igor Taro: Mis tähendab seda, et mida rohkem inimesed koonduvad nendesse linnalistesse piirkondadesse, seda rohkem jätkub see, see negatiivse arengu noh, nii-öelda eskaleerumine. Et, et võib-olla me peaks nagu sellele kuidagi mõtlema, et, et me ei aita sellele negatiivsele arengule nagu omalt poolt kaasa mingite muude otsustega. Vot, et ma annaks siit nüüd kellelegi edasi. Saatejuht II: Suur tänu, ma arvan, me võiksime sarnases stiilis edasi liikuda ja et kõik saaksid oma hirme ja lootusi tutvustada Eesti osas. Publikust: Jah, mina olen ühe tütre isa ja Publikust: sisemigratsiooni käigus Jõhvi linnast läbi Tartu Tallinnasse maandunud, nii et ma esindan seda linnastunud urbaniseerunud inimest. Publikust: Aga noh, selles mõttes see pilk terve Eesti koha pealt on ikka endiselt terav jah. Siia Kanepi kanti on toonud juba aastaid sõbrad. Nii Põlvas kui, kui siis ka seal Kanepi külje all ja, et siin päris palju käidud. Aga mis puudutab nüüd siis seda rahvastikuteemat, siis Publikust: teadupärast on ajalugu hea õpetaja. Sealt on võimalik ammutada igasuguseid huvitavaid varasemaid trende. Ja teine hea asi on see, et kui nüüd vaadata, kohe kukub. Publikust: Vaadata, mis ümber kaudsetes maades toimub, siis ka sealt on võimalik selliseid huvitavaid Publikust: siis trende ja tähelepanekuid teha. Publikust: Ja ma sain aru, et meil pidi üks rahvastikuteadlane täna siin ka osalema või? Saatejuht II: Ei, ma tsiteerisin Publikust: Lihtsalt. Et ma lihtsalt nagu korraks hüppan ajalukku, et teadupärast siis kui Põhjasõda oli läbi saanud ja näljahädad ja taudid ja katkud ja siis hinnanguliselt olla siia rahvast jäänud mingi 100 100000 või midagi sihukest. Ja juhtus nagu selline asi, mida ilmselt kõik olete vähem või rohkem kuulnud, on see, et see 100 aasta pärast oli seda rahvast. Ma isegi ei oska praegu öelda, peaaegu et kaheksa korda rohkem või, või midagi sihukest. Ja juhtus see asi mitte tänu sellele, et Eesti naised hakkasid hoogsalt sünnitama. Publikust: Vaid see juhtus ka läbi selle, et minu kõrvu on ulatunud lihtsalt see teadmine, et kuskilt sealt Soome saartelt, Ahvenamaalt ja siis kuskilt sealt Botnia lahe äärest tehti inimestele ettepanek, millest nad keelduda ei saanud. Ehk siis toodi rahvas sisse ja minu arust on eriskummaline tõdemus see, et kuidas meil siin Eestis, siis Lõuna-Eestis kusjuures, ei olegi mingeid rootslasi. Et kõik on kenasti ära Soome-Ugri stuudios siin käigu pealt ja, ja see on nagu mingi asi, mis paneb nagu positiivselt mõtlema selle asja peale. Et ehk siis nüüd napilt 300 aastat tagasi või 200 aastat täpsemalt, eks ole, on sihukene asi juhtunud. Ja me võiks sellise Publikust: kindlama meelega ja rahulikuma südamega siis käsitleda seda asja, mida nimetatakse siis rahvastiku kasv. Nüüd mitte siis oma vere läbi, vaid laenu vere läbi. Ainult, et edasine teema on see, et mis tingimustel ja kuidas see protsess käib. Ja minu arust nagu selle tulevikuvaates see ongi kõige olulisem. Publikust: Ja nüüd ma annan mikrofoni edasi. Saatejuht II: Aitäh selle väga värskendava mõtte eest ja, ja kuulame, kuulame sinu suurimat hirmu ja lootust. Publikust: Ei, mul väga hull hirm ei ole. Ma olen ka Lõuna-Eestist pärit ja urbaniseerunud Tallinnas, kaks last, sihuke noh tõeliselt klassika poeg ja tütar veel ja nii edasi, et. Aga ma ei saa nagu sellest väitest, selle väite seosest või mehhanismist aru, et, et kuidas ohustab Eesti rahvust ja kultuuri, kui meid on 800000. Mis on nagu see mehhanism ja see seos, et, et tõesti noh üks väide on jah see, et pärast Põhjasõda meid oli siin 100000, aga, aga samal ajal maailmas oli. Publikust: Kuskil alla miljardi vist üldse elanikke, et, et protsentuaalselt Publikust: see suhe on muutunud, et 800 800000 juures meid 100 aastat tagasi oli ka kuskil seal miljoni juures võib-olla ja. Et, et need trendid ei ole nii üks-üheselt, et, et nüüd kohe suremegi välja, kui meid alla miljoni langeb, et, et siis oleme, olemegi kadunud, et, et päris, päris see mehhanism nagu selles suhtes ei toimi. Aga, aga arusaadav on ka see Igori mure, et, et, et, et see maapiirkond jääb just, just tühjaks, et, et kõiksugu protsessid, mis meil praegu toimuvad, suunavad meid sinna, et me liigume peamiselt Tallinnasse. Tallinnas moodustab, on ju 70 protsenti Eesti SKP-st. Publikust: Palgad on kõrgemad, elu on kirjum. Et, et, et see on nagu, nagu see mure, et mitte see Publikust: rahvastiku arvu enda vähenemine, vaid seal kontsentreerumine ühte peamisesse punkti. Ja teiste alade nagu väga-väga suur tühjaks jäämine, et, et need mehhanismid, kuidas suunata inimesi ikkagi elama mitte Tallinnasse ja võib-olla ka mitte Tartusse. Et, et, et see on nagu see, millega me tegeleme, aga seda hirmu ma, ma, ma ka hästi ei mõista, et, et me võib-olla liialt sisendame endale, et, et see on meile kuidagi ohuks, et. Meie kultuur on ikkagi ja keel on niivõrd palju võimsam, suurem, kui me ise seda nagu tunneme, ütleme, et me oleme võimas rahvas. Ja, ja kasvõi 1000 kuradit, me saame ikkagi, tuleme nendega toime. Publikust: Siis me saamegi toime, kui me võtame sellise väljasureva, allaheitliku positsiooni tooni, siis on nagu noh kehvasti. Aga siin maapiirkondades on üks see hea väide, et, et kõige hullem asi, mis ühes maapiirkonnas juhtuda saab, on üks hea kool, sest et siis need lapsed lähevad linna ülikooli ja siis nad enam sinna tagasi ei tule, et, et tuleb lihtsalt. Koolid, kooliharidus maal ära lõpetada ja siis nad jäävad kõik maale, et nad ei saa ülikooli ja hobusepargiks minna. Heino Rüütlismaalt: Tervist, mina olen Heino Rüütlismaalt. Heino Rüütlismaalt: On kuulda? Heino Rüütlismaalt: Kuule. Heino Rüütlismaalt: Ma olen ka Põlvast pärit ja, ja suurem osa nüüd poole elu Tartus elanud. Heino Rüütlismaalt: Pidanud tahtma inseneriametit ja kooli õpetaja ja kõike ja tegelikult, kui ma olin umbes teavanune, kes seal laua taga on, siis mõtlesin, et ma jään ka Põlvasse tegelikult. Aga elu on põhimõtteliselt keerutanud siia ja sinna tegelikult koolid pluss komandeeringud, igasugused muud tegevused, sõjaväed ja õpingud ja, ja ja kõik ja elu keerab niiviisi, et paratamatult praegu enam paigal seista ei saa, peab, peab liikuma, on üks põhiline. Ja tegelikult ja, ja, ja noh, ütleme, et kui 30 eluaastani inimesed liiguvad ja pidevalt näevad lahtiste silmadega, siis, siis Heino Rüütlismaalt: nende peale rajada, aga mul oli üks, üks väikene, mis rahvastikku parandaks, üks väikene. Noh, võib-olla poole protsendine, vaid tegelikult. Heino Rüütlismaalt: Naistel on nagu tegevust maal veel, käsitöö ja kõik, aga mehed on sellised noh, ütleme, et rohkem tehnikalembelised. Nad õpivad, saavad juudopist kõik asjad kätte, tegelikult kui maailm on lai, foorumitest lugeda, tehnika kohta kõike, aga neid huviringe ja selliseid noh, kodus palju sa üksinda nokitsed? Aga põhimõte on toodud, et ma olen isegi huviringidele tunde andnud ja ka vanglas tunde andnud ja nii, et mitme kandi pealt. Tähendab ja, ja see koht peab olema, kus anda. Küla kogukondadele teevad selliseid väikseid, noh, ütleme tööstuslaborid, ma olen käinud ka Tallinna Tehnikaülikooli robootikalaboris, seal uurinud teda juba aastaid tagasi. Kui ta sai, nüüd on neid rohkem Tartus ja, ja ka juurde sinna Mustamäele veel tehtud kõik. Ja seal on selline asi, et seal tehakse väga keerulisi teadust, umbes doktorikraadiga mehed tulevad üle maailma kokku, nad on teatud erinevad kultuuriga. Tähendab Heino Rüütlismaalt: ja Heino Rüütlismaalt: ma tahan sellega rõhutada, et me peame nagu vanasti olid igal maakonnas need maakoja töökojad, kus oli. No paljast tolles mõistes selline räpane töökoda ei õigusta, aga tootmislabor, kus saab iga projekti teha vaba valikul, kuni kunstist pääle puitu, metalli, 3D printerit või mida iganes tegelikult seda saab teha. Ja tähendab, kui selline noh, ütleme, et teenus rendina välja on pakutud, sellepärast et töökohti maalt traktoristina, kombainerina, seal muude tootmishoonete lüpsioperaatorina või kuda toredalt öelda, ei, ei jätku tegelikult ja ei ole ka huvide käigus ja tõmmata lihtsalt inimesi sellesama peale, et ehitada selliseid tootmislaboreid. Heino Rüütlismaalt: Niiviisi, natukene aitab see, nagu see 200 aasta jooksul, mis ette on meil praegu juba programmi osa on mõelnud, kui me selle ajal hakkame tükkhaaval niiviisi tegema, küll me siis asja paika paneme, ärme muretse. Saatejuht: Jah, aitäh selle mõtteavalduse eest ka. Kas meil on veel keegi, kes tahaks oma? Saatejuht: Jah, väga hea, isiklikke hirme ja lootusi eest avaldada. Maiko: Tere, mina olen Maiko ja olen Paidest Maiko: siia tulnud. Et minul on küll hirm selle rahva kahanemise eest, et, Maiko: et minu meelest, kui, kui me teame, et meil on üle 100000 tööealise elaniku täna läinud Soome tööle või, või sinna suisa elama. Et siis tekib küsimus, et kes siis nende asemel selle töö siin Eestis ära teeb, mida nemad oleksid muidu siin teinud. Maiko: Ja selle inimhulga panus meie majandusse oleks olnud väga suur. Maiko: Ja küsimus on selles, et mis, kes või mis siis peaks nende asemele tekkima. Maiko: Ja Maiko: ma arvan, et, Maiko: et see rahvastiku vähenemine võib ühel hetkel nii-öelda see Maiko: hakata ennast palju suuremal viisil taastootma, kui me näeme seda trendi täna, seda rahvastiku vähenemise trendi. Maiko: Et ühel hetkel lihtsalt ettevõtjatel, kui ei ole enam tööjõudu, siis, siis töökohad liiguvad maapiirkondadesse veel enam ära. Mis omakorda toodab veel rohkem rahvastiku Maiko: vähenemist ja nii-öelda see, see allakäigu spiraal ainult kasvab. Et loomulikult me peaksime rääkima sellega kohanemisest. Aga ma arvan, et sellest on natukene vähe, et me ainult kohanemisega tegeleme. Et me peame ikkagi mõtlema selle peale, et kes tahaks siin Eestis siis elada. Et kui me oma sündivust Maiko: nii-öelda taastootmiseni tõsta ei, ei saa. Et see on juba täna sotsiaalteadlaste poolt kindlaks tehtud. Siis, siis kes siin Eestimaa peal elada tahaks ja keda me siia siis ootame, et, et viimane aeg oleks hakata sellest rääkima. Saatejuht: Aitäh ja äkki Saatejuht: üks härra veel soovib rääkida? Publikust: Sündivus juba tõsteti üles, kuid Publikust: minu poolt on hirm ka poliitikute ja üldse inimeste ükskõiksusele, mõtlemata tulevikule. Ja ühelt poolt on ka ikka, kui me räägime oma rahvuslusest ja patriotismist. Siis meid ei saa süüdistada mitte natsionalismist. Vaid me oleme oma maa ja Publikust: rahva eest Publikust: seisjad. Ja seda tuleks tunnustada, mitte hukka mõista igal juhul. Ma mõtlen seda just EKRE, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitikat. Kes on seljad sirgu ajanud ja kõike, mis on Eesti rahvusluse säilimiseks selgelt ka välja öelnud. Julgeolekuprobleemid Publikust: on meil samuti hirmuäratavad. Meie ohtlik naaber, piirilepingut ta pole ratifitseerinud. Ja kus Eesti piir on? See on kõigile küsimus. Kui me räägime Tartu rahust, siis Tartu rahuga pandi Eesti piir paika. Kui nõukogu, Venemaa tahab saada seda kontrolljoone tagust omale, siis peaks ta meile selle kompenseerima. Publikust: Siberis ja küüditamise kahjusid, need jäävad meil nagunii saamata. Aitäh. Saatejuht: Jah, ja nüüd, et võib-olla ka kontsentreerida seda arutelu natuke täpsemaks. Me jagame sellised kaardid välja, kuhu me paneksime, kuhu igaüks võiks siis panna kirja ühe sellise peamise hirmu või peamise probleemi, mida te näete seoses sellega, et Eesti rahvastik väheneb või Eestist inimesed kolivad välja. Või et me sündimus väheneb seoses nende asjadega, mida te ise näiteks olete välja toonud praegu. Saatejuht: Et siis meil on võimalik kuidagi konkreetsemalt edasi minna sellega hiljem. Saatejuht II: Ja meid on siin kuus tükki. Et see edasine arutelu efektiivsem oleks ja me lahendusteni kiiremini jõuaks, katsuks moodustada kaks gruppi. Et kaks kolmest gruppi Saatejuht II: täitsa oma äranägemise järgi ja siis võiksite natukene kokku poole istuda, kuigi siin juba tundub, et on, on jah. Saatejuht II: On, on kaks gruppi välja kujunenud. Saatejuht: Jah, ja nüüd, kui teil on individuaalselt pandud kirja midagi sinna kaartidele, siis grupis nüüd võiksitegi arutada omavahel ja valida välja ühe sellise peamise probleemi. Mida te tänase arutelu jooksul siis arvate, et me võiksime noh hakata neid lahendusi otsima, et lahendusi otsime hiljem, aga praegu valime välja selle ühe probleemi, millega siis võiks edasi tegeleda. Saatejuht II: Okei, nüüd on kuus minutit lausa täistiks olnud, kas te olete valmis esitlema siis seda ühte? Saatejuht II: Okei, teeme mikrofoniga, aga ma annaks selle mikrofoni ühele grupile. Kas keegi teist tahaks esimesena alustada ja tutvustada siis seda, seda hirmu, millel võiks hakata lahendust otsima? Saatejuht II: Toon teile. Igor Taro: Okei, kui see on hirmu võtmes, siis hirm on see, et ütleme niimoodi, et Eesti pered ei saa nii palju lapsi, kui nad tegelikult tahaksid. Igor Taro: Et Igor Taro: jah, just. Igor Taro: Et tundus, et meil on see selline nagu ühine, natuke erinevalt oli sõnastatud, kõik oli sellega seotud. Publikust: Meil, me nagu, Publikust: ma võtan vabaduse Publikust: defineerida, et mis meie arvates nagu oht on, on see, et see individualism on üks suur oht. Et meie nagu arvame, et see seltskond siin, kui tahab kesta edasi, siis ta peaks hakkama mõtlema kuidagi, kuidagi, kuidas teistega küünarvuki toel siis seda asja paremini sooritada. Igor Taro: Ühesõnaga, kui me ütlesime, et meie üks hirm või oht on see, et Eesti pered ei saa nii palju lapsi, kui nad tahavad, siis me võiksime siia kaardile kirjutada, et kuidas saaksime teha nii, et nad saaksid nii palju lapsi, kui nad tahavad. Kas ma sain õigesti aru? Grupiliige: Just, aga, aga isegi veelgi täpsemaks minna, et Grupiliige: mõelda, mis need põhjused võivad olla täna ja püüda nagu neid ka siin adresseerida. Et kuidas me saaksime teha nii, et siin tuli välja, et perede sotsiaalmajanduslik olukord oleks võib-olla parem, et Igor Taro: Üks. Aga ühesõnaga, me lähme detailsemaks siin. Ühesõnaga, me enam ei korda nagu seda ohtu, vaid et sõnastame läbi selle siis need lahendused. Just, selge. Publikust: Majanduslik pool. Publikust: Jah, ma üldistan kiiresti ära, et meie arvame, et peaks lahendama ära probleemi, kuidas inimesed Publikust: hakkaksid iseseisvalt mõtlema. Publikust: Et sealt nagu kujuneb mitmeid asju nagu edasi välja. Grupiliige: Võib kõiki. Grupiliige: Et Helenus on ka pildis, sul on siin juba Grupiliige: olemas, aga proovime neid lahendusi hästi palju genereerida. Saatejuht II: Äkki me jõuame siis ka tõeliselt põnevate ideedeni. Et esiteks võiksime võtta umbes kaks minutit, et grupisiseselt arutada, et, et mis see konkreetne lahendus võiks siis olla sellele kõige suuremale probleemile, mis te leidsite. Ning siis üritame individuaalselt natukene veel spetsiifilisemaks minna nende lahendustega. Saatejuht II: Ma kuulen, et siin gruppides on arutelu väga elavaks läinud, väga palju ideid. Prooviks korraks nüüd individuaalselt edasi liikuda ja siis uuesti lõpus gruppides arutada. Selline ülesanne, et teile jagatakse praegu märkmepaberid, teil kõigil peaks olema ka kirjutusvahend, kui ei ole, kindlasti tulge siia, me anname. Saatejuht II: Ja prooviks nüüd umbes kahe minuti jooksul esmalt leida siis mingisugust lahendust. Aga sellise kitsendusega, et teil on eelarves null eurot, kuidas lahendada siis seda teie kõige suuremat probleemi niimoodi, et üldse raha ei ole. Saatejuht II: Ja, ja kirjutage igaüks siis oma idee märkme paberile. Kui neid ideid tuleb rohkem kui üks, võite kasutada rohkem kui ühte märkme paberit. Grupiliige: Kas need paberid lähevadki nii marginaalselt? Saatejuht II: Okei, aga kui null eurone eelarve osutus liiga raskeks katsumuseks võib-olla, siis proovime. Saatejuht II: Okei, suurepärane, varsti saame neid ideid arutada. Saatejuht II: Aga proovime nüüd sarnast asja teha, aga kitsenduseks on see, et te olete esimese klassi laps või kuidas saaksid esimese klassi lapsed lahendada siis selle probleemi ära? Saatejuht II: Proovime seda individuaalselt teha nende märkme paberite peal ja siis me saame hiljem arutada koos. Grupiliige: Sellele perele 40 või annad, annad alla 3000 euro asemel võimaluse. Saatejuht II: Katsuks nüüd selle sarnase harjutuse veel viimast korda ühe kindla piiranguga läbi teha ja kui enne, enne paistis, et, et valmistab vähemalt mingisuguseid raskusi see, et raha ei ole, siis kujutage nüüd ette, et te olete start-up ettevõte. Või ma arvan, võite mõelda ka, et ettevõte üldiselt ja teil on raha, kuidas ta lahendaks siis selle käsitlusel oleva probleemi ettevõttena? Saatejuht II: Võtame jälle kaks minutit ja, ja pange märkme paberitele kirja. Saatejuht: Jah, ja meil vist ongi juba arutelu läinud ka grupis üldisemaks, et nüüd võimegi siis veel grupis võitegi üldisemalt vaadata, mis erinevad lahendused paberitele on kirja saanud. Ja kuidas neid saab siis omavahel grupeerida, millised on sarnased, millised on erinevad. Ja mis üldiselt siis teil grupis nagu on kõlama jäänud. Saatejuht: Aga jah, võtakski jälle nüüd arutelu üldisemaks, et kõik kuulaksid kõigi ideid. Ja äkki teie grupp näiteks alustab siis sellega, et mis te rääkisite, millised teie lahendused oleksid? Publikust: Jah, et siin selle nulleelarvelise lahenduse puhul jõudsime ilmselt kõige loogilisema järelduseni, et ega tuleb ise teha. Et ükskõik siis mida, aga hoiakud sealjuures on nagu vajalikud, et. Publikust: Probleem oli meil see, et peab siis vähem individualismi, rohkem siis heas mõttes kollektivismi. Et see siis aitab nagu elus hakkama saada ja paremat tulevikku ehitada. Ja, ja et siis tulebki nagu iseendast pihta hakata, kui null eurot on eelarves. Ja siis nüüd seal see järgmine etapp, et kui siis nüüd on start-up. Publikust: Meil on väga praktiline lahendus sellele asjale, et tuleb minna Soome, know-how järele. Saatejuht: Aitäh. Väga hästi. Kas teil on, oli veel mõni lahendus, mis nüüd veel lisaks tuli? Noh. Meil vist oli see Saatejuht: rahvaliikumise Saatejuht: lahendused olid ka vist. Publikust: No eks need on kõik omavahel seotud, et me üritasime nagu detaili vältida, et, et me ei ole keegi poliitik siin vist, ma saan aru, eks ole. Et me, me selles mõttes ei võta endale jultumust seda maailma nii täpselt hakata ette joonistama teistele inimestele, et. Et me üritasime filosoofilisse sellisesse Publikust: mõtteskeemi sisse jääda. Saatejuht: Hästi, ja teisest grupist, mis lahendused teil erinevate vaatepunktide kaudu siis välja joonistusid? Saatejuht: Ja võite ka siis alguses öelda, et mis teie probleem on. Publikust: Ma lisan juurde, tähendab, et mõlemal rühmal tegelikult on selles suhtes lahendamatud probleemid. Need on nurjatud probleemid, millel ei olegi võimalik lahendust leida. Ainus võimalus on nende suunas, lahenduste suunas liikuda, aga, aga neid ei lahenda mitte kunagi ära nagu, et. Et, et seetõttu me jäämegi jah, selliseks filosoofilisemaks. Maiko: Et Maiko: meil oli siis probleem, Maiko: perede sotsiaalmajanduslik olukord. Et kuidas seda parandada. Ja üheks selle nii-öelda siis meil on jagunenud siin nagu, me oleme ikkagi nagu erinevates suundades liikunud siin ka osaliselt paralleelselt. Maiko: Et ühe teemana on siis meil kerkinud see elamispindade puuduse teema just maapiirkondades, aga mitte ainult. Maiko: Tervet külad on siin tühjad, lisatakse. Maiko: Ja, aga ja teiselt poolt siis nii-öelda nagu sellistes nagu keerulisemates olukordades nagu tõsisemates raskustes olevad pered ja kuidas nagu neid aidata ja. Ja, ja kuidas neil lahendusi leida. Siis liikusime korra selle elamu temaatika juurde. Ja leidsime siis, et, Maiko: et seal oleks vaja sellist Maiko: mitmetahulist sellist lahendust. Kus ühest küljest peaks nii-öelda looma mingisugused finantsgarantiid. Et oleks võimalik oma Maiko: elamise soetamist või siis hoone renoveerimist kuidagi finantseerida. Et täna ei ole see maapiirkonnas võimalik. Teisalt tuleks, peaks seda toetama siis selline ehitusinnovatsioon. Et kuidas saada seda täna valdavalt käsitööna valminud väga kallist ruutmeetri hinda. Mis küündib seal täna juba 1500 või paari 1000 euro ringi. Mis on absoluutselt kättesaamatu täna keskmise palga juures. Et kuidas saada nagu see ehitushind siis nii-öelda nagu alla. Et üks variant täna, ainuüksi üks vähestest alternatiividest on ehitada ise. Maiko: Aga ka see on nii-öelda väga ressursimahukas, et ja, ja väga-väga pikk, et ennem jõuavad lapsed suureks kasvada. Maiko: Ja, ja siis oli meil see üks lahenduste kogum oli seotud ka kohaliku omavalitsusega. Et, et, et ka kohalik, et see sotsiaalmajandusliku olukorra selline toetus kohaliku omavalitsuse poolt. Et näiteks lasterikastele peredele tasub teenused või, või, või nii-öelda suurem abi. Et see võiks nagu olla ka üks selline lahenduste kogum nendele peredele. Maiko: Ja midagi siin soovivad härrased lisada veel? Grupiliige: Ma olen natukene nagu ära irdunud võib-olla selles seisukohas, et. Et Grupiliige: mina näen kõige suurema probleemina, mis meid tulevikus hakkab vaevama, on see, et see hulk lapsi, kes on vaesuses ja kehvas olukorras ja kellel puudub turvatunne, on väga suur. Ja see aina kasvab ja ainuke koht, kus nad tunnevad ennast turvaliselt, on see koolikeskkond. Ja praegu koolikeskkond õpetab neile ilusti matemaatikat ja eesti keelt ja kõike seda, aga ta jätab neile andmata turvatunde psühholoogilisel tasandil vä. Nüüd viimasel ajal on hakanud tulema sinna koolidesse psühholooge ja kõike seda ja see on kõik väga teretuletav. Aga see areng on liiga, liiga aeglane ja mida rohkem on problemaatilisi lapsi, kes kasvavad täiskasvanuks, seda suurem saab olema ühiskonna probleem tulevikus. Me peame olema läbi mõelnud oma. Grupiliige: Noh, 20 30 aastat ette, sest paratamatult see, et isad ja emad, kes on kuskil süstla otsas või alkoholipudeli otsas, ei tule sealt välja. Aga need lapsed võivad tulla, aga praegune süsteem ei too neid sealt välja. Saatejuht: Hästi. Ja. Oih, teil veel täiendav mõte. Grupiliige: Kasakul käel kõneleja võib-olla mainis, mul äkki kõrvust läks mööda, et siin muidu jutu arutelu lõpus kohaliku tooraine just ehitusmaterjali osas. Et mis aitaks võib-olla hinda võimalikult madalana hoida. Grupiliige: Võib-olla seal riigihangete, omavalitsushangete, elamispindadega seotud, mis omavalitsus võib-olla üritab noortele peredele korraldada. Et kui kohaliku puidutööstuse, saetööstuse Grupiliige: kaudu omahinnaga väiksemate transpordikuludega saab seda korraldada. Ja samal ajal kohalikku majandust sedasi turgutada, et see oleks võib-olla üks positiivne aspekt ka asja juures. Grupiliige: Öelda võib veel, et võib-olla sellistes suuremates kohtades on omavalitsusel mõttekas ehitada sotsiaalkorterid. Grupiliige: Noh arstidele, õpetajatele. Grupiliige: Noh sellistest kohtadest, kus on veel teatrit või selliseid suuremad Grupiliige: noh riigiasutused ka, et need töötajad, kes sinna tulevad, ei peaks siis sealt kohe elamispinna tõttu lahkuma. Grupiliige: Keskendume omavalitsustele. Noortele. Grupiliige: Nendesse tuleb kohis kasu. Need on juba teadlikud oma vahtidest, kes siin teid ümber ei kodeeri. Saatejuht: Jah, selge. Me nüüd kuulsime palju erinevaid lahendusi, mis erinevatest vaatepunktidest siin esile tulid ja nüüd äkki mõtlekski veel grupis konkreetsemalt, et olles omavalitsus, mis on see üks asi, mida saaks ette võtta? Ja siis mõeldes veel noh, mida saaks võtta ette kogukonna tasandil ja mida saaks ette võtta riigi tasandil? Et kolmel sellisel tasandil mõelda, mis see üks lahendus on, mis oleks praegusel hetkel võimalik siis kasutusele võtta? Saatejuht: Et see ei pea olema muidugi siis lahendus tervele probleemile, aga üks asi, millega saab leevendada seda probleemi, mis teil on, mida teeks riik, kogukond ja omavalitsus? Saatejuht: Jah, aga kuna meil siin arutelu juba otsakorrale hakkab jõudma, siis äkki nüüd ütleksimegi mõlemast rühmast, et mis te siis nüüd arutasite, mis see olulisem mõte nüüd jäi siis nii riigikogukonna kui omavalitsuse tasandil, näiteks teie grupp, jälle esimene. Publikust: Meie siin ei hakanud endale elu keeruliseks tegema, vaid tegime sihukese väga lihtsa, Publikust: nagu siis Publikust: struktuuri. Et meie arvates see asi hakkab pihta siis kohalikul tasandil, nagu ikka ja ükski keha ilma tervisliku toiduta püsti ei seisa. See on väga suur abi juba selleks, et inimesel hakkaks seal peavalu nagu töötama läbi siis hariduse, mis tema sisse pannakse ja mida ta ise vastu võtab. Ja sealt on väga suur tõenäosus, et hakkab ettevõtlikkus nagu sündima. Et ja see ettevõtlikkus meie siis fookuses on ikka see selline kollektiivne ettevõtlikkus. Saatejuht: Oli see vastus? Jah, ja teisest grupist, mis meil peale jäi. Saatejuht: Mina arvan, Grupiliige: Nendele vastupidi. Kõik algab riigi Grupiliige: poliitilistest otsustest. Kui tehakse poliitilised otsused Grupiliige: laste sündimuse toetamise kasuks, siis on meil iibe, iibet võimalik kasvatada ja lapsi kasvatada. Aga kui seda riigi poolt ei tule, siis kohalikule omavalitsusele jääb selle raha vähemaks igal juhul. Kuigi omavalitsus teeb enda paremini ka. Grupiliige: No mina pakuks välja selle variandi, et mis, mis asi on tähtsam, kas neljarealine Tallinn-Tartu maantee või turvaliselt üles kasvatatud lapsed. Et see on see koht, see küsimus, kuhu peaks riik oma ressursi suunama, kas Grupiliige: 1000 firma pangakaarti kõik raha pumpama ja kõik elavad nagu pealtnäha miskad või, kes ajakirjanduses sõna võtavad või. Või suuname selle probleemi ja raha tulevikku lastesse. Grupiliige: Siin Grupiliige: ringikaaslaste mõtteid kuulates, aga veel ei jõudnud väga põhjalikult enda mõtteid jagada, mida äkki lühidalt nüüd võin teha, et mis mõte veel tegi, et meil oli siin elamispindadest päris palju ka ringis juttu, et. Üks idee, mis mul tuli, et siin riigil, omavalitsustel, kodanikuühendustel on sageli päris palju infot, teadusinfot on palju läbi töötatud. Et mis võib olla kvaliteetsemad ehituslahendused ja inimestele ülevaade anda, et. Grupiliige: Ilmselt ei ole väga mõttekas võib-olla ja kui vähegi võib-olla Euroopa ja riigi ja omavalitsuste rahasid kaasata on, et seal võib-olla eterniitkatus panna, mis võib-olla varsti läbi läheb, et. Parem proovida Grupiliige: anda võib-olla ülevaadet, et mis need kestlikumad lahendused on ja võib-olla tervise ja keskkonnasõbralikumad, et mitte võib-olla nagu praegu siin Ülenurme kandiski Tartu külje all, et põllu peale ehitatud uued külad ja majad juba lagunevad, ei ole kümmet aastat vanadki. Kipsplaadist paljuski ja nii edasi, suured allergiaprobleemid ja Grupiliige: et Grupiliige: peredele inimestele rohkem infot anda ja seeläbi, et nad saaksid edaspidi rohkem lastesse investeerida, mitte lagunevatesse hoonetesse, et selline idee siin seoses elamispindadega tekkis mulle. Saatejuht: Jah, hästi, aitäh. Ja kuna meil siin arutelu ongi juba lõppfaasi jõudnud, siis selleks, et võtta nüüd see kokku, mis me oleme rääkinud, siis äkki need, kes nüüd praegu just sõna ei võtnud, siis näiteks teie ütlete, et mis teie jaoks sellest arutelust teile meelde jäi ning mis idee võib-olla te nüüd koju kaasa võtate siis? Igor Taro: Iseenesest Igor Taro: mulle jäi meelde, et keegi väga ei vaielnud selle vastu, et me iseenesest võiks midagi ette võtta selleks, et. Igor Taro: Et seda Eesti rahvastiku nii-öelda taastootmise vähenemise hirmu või, või seda nagu ohtu kuidagi vähendada. Igor Taro: Ja teiseks jäi mulle vist nagu kokkuvõttes kõrva see, et me võiks siiski riigi tasandil nagu selle strateegilise eesmärgiga kokku leppida. Et kokku leppida selle strateegilise eesmärgina, et, et me tahaks nagu sinnapoole jõuda. Igor Taro: Et kas see Igor Taro: on päris nagu rahvastiku taastootmise tase Igor Taro: saavutatud või ütleme, et meil on näiteks paarikümne, Igor Taro: paarikümne aastaga, me oleme suutnud nagu seda tohutut kahanemise trendi nagu kuidagi nagu pidurdada. Ja võib-olla siis anda talle ka mingi selline natuke helgem perspektiiv. Et see, Igor Taro: see on selline minu tunnetuslik kokkuvõte hetkel. Saatejuht II: Aitäh, meie poolteist tundi on kohe läbi ja nagu üks härra siin enne mainis, siis kuna rahvastiku vähenemise probleemi pooleteise tunniga ära ei lahenda. Siis ma kutsun teid kõiki seda tänast arutelu kaasa võtma, neid mõtteid kaasa võtma ja jätkame seda arutelu siis Paides toimuval Arvamusfestivalil. Kus on kaasatud ka oma ala eksperdid ning minnakse siis sama probleemiga palju rohkem süvitsi ja üritatakse lahendusi leida. Samuti toimuvad erinevate organisatsioonidega koostöös sügisel üle-eestilised arutelud, mille siis parimad lahendused või milles leitud parimad lahendused viiakse lõpuks ka siis erinevate Eesti ametnike ja poliitikuteni. Ning kui te ise olete huvitatud sarnase arutelu läbiviimisest oma kogukonnas, siis võtke teele ka ühendust, ta kindlasti annab teile infot, kuidas selles suunas võiks jätkata. Aga suur aitäh teile.

Saatejuht: Arutelus „Kuidas me kestame?“ räägime Eesti rahvastiku vähenemise probleemidest. Mina olen Maria Johanna Kull. Koos Karliga tuleme Eesti väitlusseltsist. Saatejuht II: Viimase 25 aastaga on Eesti rahvaarv vähenenud veerand miljoni inimese võrra. Nii jätkudes elab aastaks 2100 Eestis 800000 inimest ning aastaks 2050 ainult 600000. Rahvuse kultuurrahvana püsimajäämise piir on miljoni inimese lähedal. Saatejuht: Tulge osalege arutelus. Igor Taro: Olen Igor Taro Põlvamaalt. Rahvastiku kahanemine on probleem meie keele ja kultuuri säilimisele laiemalt. Kitsamalt võttes on see linnadest väljaspool piirkondade elujõulisuse probleem. Saatejuht II: Aitäh. Publikust: Mina olen Jõhvi linnast kolinud Tallinnasse. Pärast Põhjasõda ja näljahädasid ja taude olla siia rahvast jäänud umbes 100000. Saja aasta pärast oli umbes kaheksa korda rohkem. Rahvast toodi sisse Soome saartelt, Ahvenamaalt ja Botnia lahe äärest. Ka nüüd võib selline protsess vajadusel toimida. Saatejuht II: Aitäh. Publikust: Olen pärit Lõuna-Eestist, elan Tallinnas. Ma ei usu, et alla miljoni langedes olemegi kadunud. Maapiirkondade tühjenemise murega olen küll nõus. Publikust: Olen Heino Rütman, pärit Põlvast, aga elan Tartus. Maakohtades on naistel tegevust, käsitöö jne. Mehed on üldiselt tehnikahuvilised, oleks vaja rajada selle baasil nii-öelda tehnikalaboreid. Saatejuht: Aitäh. Publikust: Olen Maiko Paidest. Soome on läinud tööle või elama üle 100000 tööealise elaniku. Nende panus meie majandusse oleks olnud väga suur. Töökohad liiguvad maapiirkondadest veel rohkem ära. Saatejuht: Aitäh. Publikust: Oleme oma maa ja rahva eest seisjad. Tartu rahuga pandi Eesti piir paika. Kui Venemaa tahab saada kontrolljoone tagust omale, peaks ta meile selle kompenseerima. Saatejuht: Pange igaüks kirja üks peamine probleem seoses Eesti rahvastiku vähenemisega. Saatejuht II: Moodustame kaks kolmest gruppi. Saatejuht: Oma grupis valige välja üks, millele hakata lahendust otsima. Saatejuht II: Kas olete valmis esitlema seda ühte mõtet? Igor Taro: Eesti pered ei saa nii palju lapsi kui nad tegelikult tahaksid. Grupiliige: Individualism on üks suur oht. Igor Taro: Kas kaardile kirjutame, et mida saaksime asja lahendamiseks teha? Saatejuht: Jah. Lisaks ka selle olukorra põhjused. Igor Taro: Ühesõnaga sõnastame detailsemalt. Grupiliige: Tuleb leida viis, kuidas inimesed hakkaksid iseseisvalt mõtlema. Saatejuht II: Proovime kahe minutiga leida lahenduse teie tõstatatud probleemile kitsendusega, et eelarves on null eurot. Grupiliige: Kas üks idee ühe märkmepaberi kohta? Saatejuht II: Nüüd proovime nii, kuidas esimese klassi lapsena asja lahendaksite. Grupiliige: Lähevad õpetajale kituma. Saatejuht II: Nüüd aga olete ettevõte ja raha teil on. Saatejuht: Teie grupp võiks alustada. Grupiliige: Meie probleem oli, et võiks olla vähem individualismi. Nulleelarvelise variandiga tuleb ise teha. Ettevõttena tuleb minna Soome know-how järele. Saatejuht: Aitäh. Teil oli ka midagi rahvaliikumisega? Grupiliige: Kõik on omavahel seotud, aga meist keegi pole poliitik, jäime filosoofilise mõtteskeemi sisse. Saatejuht: Sõna teisele grupile. Grupiliige: Meie probleem oli perede sotsiaalmajanduslik olukord. Maapiirkondades on elamispindade puudus, on raskustes peresid. Oleks vaja luua finantsgarantiid eluaseme soetamiseks või renoveerimiseks. Seda peaks toetama ehitusinnovatsioon, et ehitushinna saaks madalamaks. Lisaks kohaliku omavalitsuse toetus lasterikastele peredele. Grupiliige: Koolid peaksid lastele andma suurema turvatunde ka psühholoogilisel tasandil. Grupiliige: Ehitushindasid saaks madalamana hoida kohaliku ehitusmaterjaliga – kohalikult saetööstuselt omahinnaga ja väiksemate transpordikuludega. Samas edendab kohalikku majandust. Grupiliige: Suuremates kohtades tasub omavalitsusel ehitada sotsiaalkortereid. Saatejuht: Mõtleme, mida omavalitsusena saaksime kohe praegu ära lahendada. Ei pea olema lahendus tervele probleemile, aga üks asi, millega saaks leevendada. Kogukonna, omavalitsuse ja riigi tasandil. Grupiliige: Kõik algab kohalikust kollektiivsest ettevõtlikkusest. Saatejuht: Sõna teisele grupile. Grupiliige: Kõik algab riigi poliitilistest otsustest. Grupiliige: Riik peaks suunama oma raha lastesse. Grupiliige: Inimestele võiks anda infot kestlikumatest, tervise- ja keskkonnasõbralikematest ehituslahendustest. Saatejuht: Sõna Igorile. Igor Taro: Riigi tasandil võiks kokku leppida strateegilise eesmärgi, et näiteks paarikümne aastaga oleme suutnud seda tohutut kahanemise trendi pidurdada. Saatejuht II: Aitäh kõigile!

1530006620-osalusarutelu-kuidasmekestame

Saatejuht: Tere, tere. Saatejuht: Tere, kell on saanud 14 null null ja me oleme 51 sekundit ajast üle läinud, viimane aeg on alustada siis siin energiapöörde alal järgmist arutelu. Kes on vaadanud kavasse, siis see näeb, et meil on väga konkreetne küsimus siin lahendada, millal, ajaline küsimus, millal elektri- ja gaasiautod maailma vallutavad. Võiks ju küsida kõigilt selle kuupäeva ära, laiali minna, aga jääks midagi puudu ilmselt, et aru saada, mis tulevik toob, mis olevikus seis on ja mis minevikust on meid siia toonud. Me räägime siis sellest transpordis toimuvast tehnoloogiapöördest sellise inimeste grupiga siin laval, keda ma tutvustan, alustame sealt tagantpoolt, on Maria Helbling, on siis Alexelast, Alexela Energia aktsiaseltsi juhatuse esimees. Tema kõrval Ahto ja Eesti biogaasi assotsiatsioonist, siis on Taavo Randna, Elektrilevist juhatuse liige ja Raul Potissepp, elektritranspordi OÜ-st. Mina olen Hans Lõugas, Keeniuse portaalist. Ajakirjanik, kes ma neid teemasid ka kajastan ja tunnen väga huvi. Enne kui ma maha istun, tahan öelda kõigile teile, kes te siia tulite, et autosid võib vaadata, autod on need, mis on siis, peaksid tulevikku meile kuulutama. Aga andke märku käega, silmadega, mingil muul viisil, kui te tahate Saatejuht: oma arvamust esitada, küsida, vastu vaielda, selleks see festival siin on. Igasuguseid arvamusfestivali häid tavasid, nagu te teate, ma ei hakka üle kordama, see on selge, et. Saatejuht: Lähme siis festivali juurde, teema juurde. Aga enne kui ma küsin ja, ja te saate hakata rääkima, siis teeks niimoodi, et kuna jutt on autodest, sõidukitest, transpordist. Saatejuht: Näidake teie ja teie ka, kes te laval olete, kes tuli siia mingisuguse sõidukiga, mis ei kulutanud liitritki bensiini ega diislit. Saatejuht: No nii, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, 10. Olen mina kokku. Saatejuht: Ma eeldan, et need kõik tulid siis kas Saatejuht: hüdroenergia jõul. Saatejuht: See oli Saatejuht: meie selline algustrikk, et hoog sisse saada arutelule ja see töötas. Väga hea ajastus, aitäh, lavamistrit. Väga hea, aga tundub, et tehnika töötab, kõik on hästi, mina jään ka kuivaks. Saatejuht: No meil on siin umbes paarkümmend inimest, 40 50, nendest umbes 10 tuli siis uue viisil. Selline küsimus ka veel. Kes jättis oma elektriautod Tallinnasse, kuna 100 kilomeetrit Paidesse ja 100 kilomeetrit tagasi on liiga palju, et see elektriauto aku saaks tühjaks? Ahah, kaks, mina ja üks inimene veel, väga hea. Miks see nii on, kohe saame siis teada. Meil on diskussiooniks aega poolteist tundi, me räägime sellest laiemalt, hakkame pihta, mis maailmas toimub, mis on teemad ja tuleme vaikselt samm-sammult lähemale Eestile, Eesti põletavatele teemadele, Eesti tavalise autojuhi jaoks. No maailma jaoks on väga palju juhtunud viimastel aastatel. Saatejuht: Ja räägime väga traditsioonilisest asjast, diiselkett. Saatejuht: Skandaal, et kogu maailma autotööstus, ma olen liialdanud natukene, üles ehitatud pettustele. On maailma suurimad autokontsernid Volkswagen grupis, Saksamaal teisi ka, kes on süstemaatiliselt töötanud selle nimel, et petta avalikust regulaatoreid selles osas, kui palju nende autod saastavad siis keskkonda. Ja see oli juhuslik, vaid süstemaatiline tegevus. Ja vist eelmisel, sel nädalal tuli see info jälle uuest kontsernist kuskilt Jaapanist. Öelge teie, ma hakkan sealt tagantpoolt pihta, kus kütust müüakse. Et kas need Saatejuht: diiselkoti ilmingud, mis on viimastel aastatel maailma rabanud, kas see on põhjus, miks me peaks rääkima üldse audio-S319: Elektri- ja gaasiautodest? Mari Helbling: Et ma ei usu, et see on see põhjus, miks me peaksime rääkima elektri- ja gaasiautodest, sellepärast et see on, ütleme siis diiselkott on statistika skandaal. Et diisel ei ole kuidagi puhtamaks või mustemaks muutunud ja, ja autod ikkagi pigem muutuvad efektiivsemaks ja, ja, ja, ja heitmeid siiski väheneb. Aga, aga see on selline, noh, mõtlengi numbri skandaal. Aga fakt, et, et fossiilsed kütused õhuheitmeid lisaks CO2-le ka kõikvõimalikke muid emiteerivad, on endiselt fakt ja jääb selleks ja see on pigem see, mille pärast me räägime täna elektrist ja gaasist. Saatejuht: Kuidas see diiselkõik on aidanud kaasa sellele, et, et meil nüüd üha kuumem teema on see, et me läheks üle Ahto Oja: Elektri- ja gaasiautodele? No ma arvan, et põhimõtteliselt on taunitav, et numbritega mängitakse ja nagu petetakse, et see on kindlasti taunitav. Aga ma arvan ka, et taastuvkütuste kasutamisel transpordis on pigem maailmavaate ja puhtama keskkonna küsimus, et eks ta natuke aina mainekujundusele kaasa ja kahjustab diiselkütuste mainet. Aga olulisem on tegelikult siis täpselt seesama faktiline saaste diiselkütustest ja tegelikult taastuvkütused tagavad meile ju puhtama linnaõhu pikema eluea. Ja näiteks Rootsis on 12. linnas selle linna biojäätmetest tehtud biometaaniga sõidavad kõik selle linna bussid. Et see võiks olla nagu näide positiivse poole pealt, kuhu võiks ka Eesti liikuda, on juba liikuma hakanud. Aitäh. Saatejuht: Mis teised arvavad, kas need Saatejuht: konkreetsed näited, kohtusse jõudnud korruptsiooniskandaalid, pettused, on need nagu õõnestanud seda usaldust ka traditsioonilise auto ja autotööstuse suhtes? Mida, mida? Jah, palun, Raul. Raul Potisepp: Jah, et minu arust diiselkett näitas selle ära, et üha karmistuvad keskkonna siis mõju, seaduste siis nii-öelda. Raul Potisepp: Järjest tulekul on, on diiselmootor kui selline, teda on päris kaua arendatud. Üheksateistkümnendal sajandil oli esimene, esimene diiselmootor, mis minu teada muide töötas biodiislil. Pärast tuli siis fossiilne diisel, aga ühesõnaga see näitab selle ära, et see diiselmootori autotööstustele on mõtekam rahaliselt siis petta, kui siis seda diiselmootorit veelgi efektiivsemalt edasi arendada, ehk siis noh. Ma arvan, et me näeme ära üsna varsti, et diiselmootor kui selline kaob ära just jah, nende kangemate keskkonnaseaduste Saatejuht: Tõttu. Kas sa, kas sa ütled seda, et diiselmootor on valmis? Sisepõlemismootoritehnoloogia, noh diisli näol, et see on valmis, pole kuhugi minna tegelikult edasi väga, et need võidud on nii väiksed vä? Raul Potisepp: Ma seda võib-olla ei julgeks öelda, et ta päris niimoodi valmis on. No võib-olla leidub mõni, mõni ettevõte, kes paneb sinna miljardid ja miljardid sisse ja leiab tänu sellele veel, veelgi nagu kohti, kus efektiivsemaks muutuda. Aga, aga see kuluefektiivne diisliarendus, võib-olla see faas hakkab läbi saama. Saatejuht: Taavi Rõivas ka, kas, mis see, kui me räägime nüüd autotööstuse kogusest, pettustest, mis seisukoht on, kas see on kuidagi mõjutanud või see läheb mööda, ununeb ja? audio-S110: Mulle tundub, et see diiselkõit noh, näitab seda tegelikult, et turg ootab nii-öelda CO2 vaba transporti ja, ja, ja noh, ma ei tea, kliendina. Tulles siia, ma säästsin, ma arvan, kuskil kaheksa eurot selle, selle eest, et ma nii-öelda sõitsin elektri peal, mitte diisi peal ja ma arvan, et see on selline, selline trend ja turg, turu suund tegelikult, kuhu, kuhu autotööstus liigub ja, ja eks need lahendused on, ma arvan, täna juba, juba ukse taga. Ahto Oja: Ja mul on lihtsalt lühike repliik, et tegelikult ju pole niivõrd küsimus mootoris, kuivõrd ikkagi kütuses, mida see mootor kasutab, et tegelikult ka ju gaasiga sõites me sõidame seni veel sisepõlemismootoriga. Saatejuht: Olgu, räägime veel korra need kauged maailma teemad ära, et saaks nagu konteksti, et miks me siin Eestis järsku need teemad sellised on. Kes oskab meile kõige paremini selgeks teha, et mis maailmas toimub? Kõiksugu suured riigid teevad kokkulepped omavahel, et kliima tuleb säästa, me peame olema energia suhtes tõhusamad. Kes teist oskab kõige paremini selgitada, et kuidas see siis meie elu ja seda, millise auto me saame poest endale valida ja millise peaks valima, kuidas see meid mõjutab? Need Pariisis ja mujal toimuvad kliimakokkulepped. Ahto Oja: Ta mõjutab nii, et me ikkagi saame selle puhtama keskkonna, et mina ei tahaks kasutada alternatiivseid kütuseid mitte sellepärast, et see on Euroopa Liidu kohustus, et transpordis 10 protsenti peaks pärinema taastuvatest allikatest kütused. Vaid ikkagi see positiivne pool, et selle taastuvkütuseid kasutades meie keskkond on puhtam ja see on väärtus, mis annab meile parema tervise. Et see on nagu tähtis. Raul Potisepp: Minu arust 21. sajandil üks põletavamaid teemasid kogu inimkonna jaoks on kliimamuutused. Raul Potisepp: Siin varalahkunud Raul Potisepp: Stephen Hawking ütles seda, et kui me kliimamuutuseid ei suuda inimkonnana nii-öelda hallata või, või siis. Kuidas öelda seda, seda kliima soojenemist piirata, siis kõige hullemal juhul muutub meie planeet selliseks, nagu on meie kõrvalplaneet Veenus. Seda muidugi mitte, mitte meie eluajal ja mitte järgmiste aastasadade jooksul. Aga see on see nii-öelda see lõpp, lõpppilt, kus me, kus me võime jõuda. Minu arust nagu see, et me jah transpordis CO2 vabale siis transpordiviisile lähme ja tehnoloogiatele lähme, see on nagu A ja O ja noh, kui me vaatame Eestisse ka, siis Eestis meil on. Taastuvenergia osakaal elektrisektoris on seal, noh, ta ei ole kiita, pole ka kiita, et on seal 15 ja 20 vahel. Soojusmajanduses meil on vist isegi üle 50 protsendi toodetakse, toodetakse soojust siis taastuvatest allikatest. Ja Raul Potisepp: noh, ma Ahto Oja: Tooksin selle maailma võib-olla kokku iseendasse, et inimene kui maailm ja tegelikult see valik, kas me, kuhu kliima liigub, sõltub igast eest endast. Ja oma valikutega, mis on väärtusküsimus, et me saame oma valikutega seda kliimat, kas siis muuta soojemaks, jätta samadaks või jätta jahedamaks, et see on nagu minu jaoks oluline, et see. Kauge kokkulepe ei ole meist kaugel, vaid tegelikult see kokkuleppe teostus on igaühe endi sees, meie enda valikute näol, mis kütust me valime, millega sõidame. Ahto Oja: Kõlab väga hea, kui juhtmõte. Mari Helbling: Ma ühe asja veel selle kokkuleppe osas jah, et, et võib-olla inimese tasandil noh, mingi Pariisi kliimakokkulepe on nihukene noh, abstraktne mõiste, et see tõesti nüüd mind ei pane valima ühte või teist kütust kodus. Aga, aga mida sellised kokkulepped kindlasti annavad, on needsamad traditsioonilised autotootjad, kelle vastu meil siis nüüd diiselgiidi tõttu võiks usaldus kaduda. Teistmoodi, ega me ilma nendeta ei jõua nende elektri ja gaasi ja muude kütusteni, sellepärast et lõpuks tavatarbija läheb sellesse samasse autopoodi, kuhu ta on harjunud minema ja otsib sealt siis lihtsalt teistsugust valikut ja selle teise valiku peab talle pakkuma see, seesama, seesama automüüja. audio-S110: Võib-olla oma kogemusest tooks, tooks võib-olla selle näite, et ega see väliskeskkonna ja noh, selline poliitiline kokkulepe siis Pariisis 2016. Eks ta tegelikult ju noh, väga palju hakkab muutma tegelikult seda väliskeskkonda ja, ja nii energiasektorit, nii, nii teisi sektoreid ja, ja näiteks kui Eestis on täna. audio-S110: Üheksateist megavatti juba päikesepaneel nii-öelda katustele liitunud just nii-öelda sellise väliskeskkonna toel ja hetkel on nii-öelda Eestis kuskil 30 megavatti päikesepaneel nii-öelda siis kohe-kohe valmimas, nii et, et see näitab jällegi seda, et, et nii-öelda taastuv. Ja nii-öelda roheline mõtteviis saab, saab tegelikult alguse ka elektri tootmisest, nii et, et see on, see on, ma arvan, sellise nii-öelda üldise kliima, kliimakaitse nii-öelda poliitika tegelikult tulemus. Saatejuht: See on muide väga huvitav ja tähtis teema, et kui me räägime elektrisõidukitest ja siis sellega seoses räägime keskkonnast, siis me ei saa ju mööda minna, et kust see elekter pärineb, on ju, see on võib-olla kõige tähtsam seal. Aga korraks veel teha ring peale selle, mis maailmas toimub. Vaielge vastu või nõustuge minuga, mis te ütlete, et need kauged kokkulepped, poliitikud kohtuvad Pariisis, Kopenhaagenis, arutavad, lepivad kokku midagi, need jõuavad meieni, tavaliste inimesteni siis, kui näiteks noh. Euroopaski mõni linn ütleb, et teate, et diiselmootoreid enam ei luba siia, et, et ikka see päriselt tavalisele autojuhile pannakse keeld peale ja piirang. Kas teie usute, et keelude piirangud on see viis, kuidas me neid asju saame kõige paremini siis edasi viia? Saatejuht: Keegi ei julge öelda ja. audio-S110: No ütleme, kui, kui nüüd jah, väljapoolt natuke veel sissepoole tulles, et ega nii ta on, et ega mitmed riigid ja mitmed linnad täna on nii-öelda siis öelnud avalikult välja, et nad plaanivad teatud aastatel keelustada siis nii, näiteks audio-S110: autode müügi, mis on, on siis näiteks bensiini või diiselmootoritega. Ja, ja, audio-S110: ja mitte kaugel tegelikult, et Norras, Hollandis, audio-S110: Eestis küll mitte, aga, aga noh, see on selge nagu selles mõttes suund, kuhu tegelikult ka nii-öelda siis riigid ja, ja, ja siis linnad tegelikult liiguvad ja millest nad mõtlevad. audio-S110: Kas, kas nüüd küsimus, et noh, kas keelud aitavad? Noh, ma arvan, et iga selline muutus vajab teatud nagu impulssi ja, ja ma arvan, selline nii-öelda üldine nii-öelda siis Euroopa või nii-öelda riiklik poliitika tegelikult aitab seda nii-öelda muutust ellu kutsuda, ellu nii-öelda suunata, et, et hiljem tegelikult turg paneb asja paika. Ahto Oja: Kaks repliiki Ahto ja siis üks publikust. Ja ma ei ole ka põhimõtteliselt käskude-keeldude pooldaja, aga ma arvan, et mõnikord võib-olla see avalik hüve või ühiskondlik kasu, mis näiteks kesklinnades diisel või fossiilselt kütustega sõitvad sõidukid keelustab, võiks olla alustuseks päris hea, sest ühest küljest vägisi õnnelikuks ei tee, aga toome näite suitsetamisest. Kümme aastat tagasi keegi ei oleks uskunud, et suitsetamine on avalikus kohas keelatud, täna on see juba tavapraktika ja see ei ole väga pikk aeg. Saatejuht: Väga hea, siit üks küsimus, jah. Kui te olete taga kaugemal, teil on küsimus, siis mul on lühikese rihma otsas koerale, nii et tulge lähemale, palun. Jah, Mario Kadastik, audio-S140: Tesla rendist. Tahtsin lihtsalt seda öelda, et need on klassikaliselt need keelud ja load on, on rohkem selline muna ja kana küsimus, et. Et ma arvan, et praktikas inimesed, neil ei ole midagi selle vastu, et sõita puhtama autoga, sõita autoga, mis on vaikne, mida saab kodus tankida ja nii edasi. Pigem on ta enamasti küsimus, et neid autosid, kas ei ole piisavalt või nad on kallid, seetõttu neid kohe alguses ei taheta, et sa pead tekitama neid muid motivatsiooniskeeme nii autotootjatele, et nad suudaksid nagu mahtudega järgi tulla ja selle tulemusena saada hinna alla. Inimeste jaoks, kui ka seda, et inimestele anda seda muu hüve nagu kulu, et, et kas sa oled nõus võtma nagu odavama auto ja sa ei saa sellega linnas käia. Või sa võtad natukene kallima auto, aga sa saad linnas sõita. Et, et ma arvan, need on sellised muna ja kana küsimused, mis, mis on vajalikud alguses, et see, see kogu kupatus ennast käima tõmbaks ja siis, kui see juba. Hinnapariteet juba peaaegu nagu kätte saabub, mis tegelikult ei olegi see isegi enam väga kaugel. Siis, siis tegelikult edasine turumajandus ju kogu töö ise ära, et praktikas ikkagi inimesed üldiselt ei ole nagu sihukesed tahtlikud saastajad. Et pigem nad on oportunistlikud saastajad või sihukesed laisad saastajad, et nad, nad ei viitsi nagu midagi ette võtta, et hakata puhtamaks. Et ega sa tegelikult nagu noh, kaua sa ikka seal kodus prügises istud, et üldiselt millestki sa koristad ära, on ju. Et noh, see on sihuke praktikas see toimub, aga see võtab natukene algust, aega. Raul Potisepp: Selge. Ma lisaks veel seda, et ma hoidsin ajakirjas, ajakirjandusel silma peal, kui Londonis tuli, tuli see keeld aastaks 2040 siis. Raul Potisepp: Diiselautod ära keelata ja, ja ma vaatasin just keskkonnaorganisatsioonide siis sellist reaktsiooni ja nende reaktsioon oli see, et miks nii hilja. Et sellest ei ole midagi kasu, et selleks ajaks on nagunii juba kõik on noh, kas siis hübriididel, pistik hübriididel, mis linna kesklinnas ei, ei pruugigi heitmeid siis õhku paisata. Ehk siis noh, nad just tahtsid nagu neid eesmärke a la 2025 ja, ja 30, et siis oleks nagu tolku, et noh, praegu aastal 2018 või 22 aastat saab igal juhul veel diisliga nagu noh, linna õhku ja teisi lapsi ja, ja vanemate inimeste kopsu ja saastada. audio-S533: Kõlab väga mõistlikult. Saatejuht: Nii lühiajalised piirid ja siis üles kommentaar. Teised ka, ärge ainult vaadake, et mis me siin peame teile loengut, öelge, mõelge kaasa, andke käega märku, kui tahate. Aga ma arvan, et arvestades selle arutelu pealkirja ja teemat ja räägime põhimõiste ära, mis on gaasiga sõitev auto ja miks ta on tavalisele autojuhile, siis mis see kogemus erineb ja elektriga sõitev auto, miks ta on erinev, mis on plussid ja miinused, kordame üle, et me oleks ühel samal lehel selle üle, mille üle me siin vaidleme. Ahto Oja: Kui me räägime jah, gaaskütustest autos, siis tuleb teha vahet nii-öelda LPG-l, mida, mida autogaas, mis on propaan-butaan. Kõlab palju keemilise ühendiga, aga oluline seda vahet teha, et, et ja mitmeid autogaase, et LPG, propaan-butaan ja siis on nii-öelda surumaagaas lühendiga CNG ja on suru biometaan. Ja need on metaanipõhised, mis pannakse paaki siis 250 paari all. Ahto Oja: Ja Ahto Oja: need on selles mõttes omavahel vabalt segatavad. Ja miks ta on, ütleme hea inimesele. Mina seesama Audi A kolm, mis siin platsi peal on, sõidab kodumaised biometaaniga ja ta kulutab 3,5 kilogrammi 100-le kilomeetrile ja ma maksan selle eest kolm eurot. See on nagu majanduslikult, ma eeldan, kaks-kolm korda soodsam, kui te võrdlete Ahto Oja: fossiilkütuste hindadega. Lisaks tulevad siis need keskkonnahüved, et ta on puhtam ja, ja, ja, ja parem. Korda üle publikule, miks ta on puhtam, parem, mis juhtub, kui see gaas ära põleb, kas sealt ei tule samu asju välja, mis tuleb bensiin ja diislit? Võrreldes bensiini ja diisliga ei tule sealt peaaegu üldse tahkeid osakesi, mis on tegelikult kõige suurem terviseriski inimese tervisele linna õhus. Ahto Oja: Ja, ja Ahto Oja: nüüd, kui ma mõtlen, et kumba auto Ahto Oja: ma siis ostan, sa ütlesid Saatejuht: Juba, Saatejuht: et mootor on põhimõtteliselt sama, mis nendel bensiin ja diisliautodel, jah, tuleb ainult teine paak panna, kust gaas on sees. Ahto Oja: Absoluutselt, minul on kahe süsteem, no mul on 15 kilo gaasi läheb sisse, sellega ma sõidan läbi 400 kilomeetrit keskmiselt, mul on viiekümneliitrine bensiinipaak, millega ma sõidan läbi 800 kilomeetrit. Põhimõtteliselt summaarne läbisõit on 1200 kilomeetrit ja vahetab automaatselt ümber. Mootor on optimeeritud gaasile. Nii kui mul on metaan kütus sees, kas siis surumaaga või suru peometaan, nii ta sõidab sellega, sõidab selle tühjaks, siis lülitab automaatselt bensiini peale. audio-S195: Jah, et Teet Rannma siin Eesti Raadio eest liikumisest, et põhimõtteliselt ma tahaks vastata esiteks selle arutelu teemale, et vastavalt eu audio-S195: lähenemisele peame 2050 olema põhimõtteliselt null saastega riik praktiliselt. Ja tõenäoliselt neid eesmärke soovitakse karmistada. Ja, ja selles kontekstis on elektritransport, on praktiliselt ainuvõimalik. Üleminekutehnoloogiaga, küll see biometaan on väga noh, nii-öelda odavalt saame seda kasutusele võtta. Aga siin juba suhteliselt lühikest perspektiivist tekib nagu ikkagi küsimus, et kust me seda materjali, biomaterjali saame, et, et seda kütust toota. Sest kui meil nagu praegult on nagu see, et ma võtsin selle biolisandid kasutusele ja siis nagu tänu sellele mujal tehakse palmiistandusi ja, ja džunglid hävivad. Siis nagu see on lihtsalt meie oma probleemide ja oma mugavuse lükkamine kellegi teise kaela, kes, kes kannab sellest kaotust, et me peame ikkagi väga täpselt nagu just selle biomassi päritolu tuvastama ja olema kindel, et see ei hävita keskkonda. Saatejuht: Ja väga hea, siit seisukoht täiesti, küsimusi ja vastuseid pole. Ahto Oja: Kindlasti ma olen nõus selle vedelate biolisandite importimisega palmiistanduse õlidest, et see on nagu selline poolik ja, ja minu arust ka lühinägelik ja vastutus kõrvalilm. Kui me räägime biometaanist ja Eestis toodetud biometaanist, siis täna on see võimalik Eestis toodetud biometaaniga juba enamus gaasisõidukeid nii-öelda tankida, sertifikaadipõhiselt. Ja kui me räägime ressursist, mida on tegelikult Tallinna Tehnikaülikoolis magistritööga arvutatud ja tõestatud, siis tegelikult meil on ressurssi, mis ei kahjusta ei põllumajandust, loomasööda tegemist, inimvilja, inim ütleme, loidu tegemist, ressurssi asendada kogu Vene maagaas kodumaise biometaaniga jätkusuutlikul ja keskkonnasõbralikul moel. Mis on umbes 450 miljonit normaalkuupmeetrit aastas. Mis see inimkeeles tähendab, kust see kodumaine biogaas tuleb, siis tegelikult? Biogaasi saab kõigist orgaanilistest materjalidest, mis käärib, mis ei ole puiduline, nagu näiteks lehmasõnnik või lehmaläga, silo, rohi, hein, ehk siis toidujäätmed, toiduõlid, ära visatud riknenud puuviljad, toit restoranides, super nendes supermarketites, hulgiladudes, kõik, mis põhimõtteliselt käärib, pannakse hapnikuvabalt käärima kolme-seitsme kraadi juures ja sealt saadakse sama CO neli toorgaasile 50 protsenti puhastatakse maagaasi puhtusele. Et tegelikult Eesti puhul on võimalik gaasiliste kütuste puhul fossiilne maagaas asendada pikas perspektiivses ressursi saamise mõttes. Tehnoloogiad on olemas, kodumaise biometaaniga. Kusjuures, et meelest ära ei lähe, mul on see mõte alati kirjas, et see on lisaks sellele, mida ei saa rahas mõõta, annab see meile ka ju tegelikult energeetilise sõltumatuse ja julgeoleku aspekti. Me ei sõltu enam Vene maagaasist. Saatejuht: Sõidame Saksa autoga ka Eesti siloga. Täpselt, absoluutselt, absoluutselt, täpselt. Saatejuht: Gaasiauto, tulen tagasi auto perspektiivi, ühesõnaga samasugune auto, aga kilomeetri hind on ikka palju odavam. Olgu, miks meil ei ole neid rohkem, on mu küsimus, aga jõuame sinna järgmisena. Räägime üle elektriauto siis põhitõed. Saatejuht: See on nagu mobiiltelefon, aku on sees, peab laadima, jah. Raul Potisepp: Jaa, elektriauto, mina ütleksin, Raul Potisepp: võite mulle vastu vaielda, ma ütleks, et elektriauto on, on revolutsioon, gaasiauto on evolutsioon. Gaasiauto ongi, ta on juba tänane sisepõlemismootoritehnoloogia. Elektriautod on, teevad siin, ma ütleks suures pildis esimesi samme. Miks, miks, miks mina nendega tegelen, on see, et elektriautod on, nende ülesehitus on väga palju lihtsam. Seal on, liikuvaid osasid on palju vähem kui, kui sisepõlemismootoris, mis tähendab, et hoolduskulud on madalamad. Ja, ja kui siin biometaani või maagaasiga saab siis sõita 100 kilti kuskil jah, mingi kolm kuni, ma ei tea, viis eurot, siis elektriga saab sõita, elektriautoga saab sõita 100 kilomeetrit. Null koma kuus kuni 2,5 eurot sõltub, kus sa laed ja millal sa laed. Et, et see, see, see kilomeetri läbimise hind on nagu veelgi, veelgi, veelgi odavam ja, ja noh, praegu ongi. Raul Potisepp: Väga paljud räägivad sellest, et elektriautod on väga kallid, siis tõsi, nad on. Nad on kallimad, kui nad on uued, kasutatud elektriautod, hakkavad juba noh, jõudma, sõltub muidugi müüjast konkreetsest, aga, aga, aga nad on nagu palju konkurentsi. Konkurentsivõimelisemate hindadega ja, ja Bloomberg ütleb, et 2023 24 25, siis elektriautod saavutavad selle. Hinna pariteedi võrreldes siis küll diisli ja, ja bensiinimootoriga autode osas. Mis see aasta oligi? Kaks 1023 kuni 2020. Saatejuht: Viis aastat, jätan meelde. Raul Potisepp: Aga, aga minu arust Raul Potisepp: automüüjad võiksid müüa elektriautosid teistmoodi, mitte nii, et, nii nagu sa müüd tavalist autot, aga, aga pigem rohkem rõhuda sellele total cost of ownership ehk siis auto omamise üldkulud. Eks, kui sa võtad uue elektriauto, võtad liisingusse, Raul Potisepp: siis seal see liisingumakse, jah, ta on kindlasti kõrgem kui, kui su tavaauto. Aga, aga kui sa vaatad seda säästu kütuse pealt, siis, siis see nagu. Pealegi sõltub väga palju, kui palju sa sõidad. Mida rohkem sa sõidad, seda suurem see elektriauto, kui see sääst on, kuna kütus on odavam. Saatejuht: Üks kommentaar on meil järjekorras siit eest reast siis kohe, aga ma ise ütlen ka, kui me räägime elektriauto plussid-miinused, teeme siis inimesele nagu ausa pildi ette, on ju, nagu gaasiautoga. Me ei saa mööda sellest, et praegu veel nad, Saatejuht: taskukohasemad autod sõidavad vähe kilometraaži mõttes, on ju, et see on nagu üks, mis läheb sinna miinuspoolele, kirge. Raul Potisepp: Ja, ma ise liigun suht tihti Nissan Leafiga, millel on siis 30 kilovatt-tundi aku. Ja-ja sellega suht tihti käime Võrus näiteks ja-ja Võrru ja tagasi siis kogu kütuse peale läheb kuskil neli-viis eurot edasi-tagasi. Ja-ja vahepeal peab Põltsamaal, me oleme teinud sihukese laadimispausi mingisugune 20 minutit suvisel ajal. Tõsi, talvel jah, kui sa ei taha just külmetada autos. Okei, Raul Potisepp: eeldab Saatejuht: Autojuhilt hoiakutes muutusi, et sa pead pause tegema, arvestama? Aga jah, Raul Potisepp: See, see on nagu 2016 aasta elektriautod, need, need, mis siin kõik on vasakul pool näha, teie paremal pool, siis need on kõik juba suuremate akudega ja suuremate läbisõitudega. Et ma ütlen, see akude tehnoloogia areneb nagu, noh, tundidega. Saatejuht: Väga hea, enne kui kommentaariks arutame teemasid edasi, teeks korra küsitluse, kas keegi, kes ei oma e-elektriga gaasiautot, julgeks teistele ka rääkida. On ta kaalunud nende ostmist ja, ja miks ta on ära öelnud nendest või mis on see pidur olnud või mis, mis tema näeb, et mis see on? Et me saaks nagu korraks pildi ette. Aga sina sõidad elektriautoga, sa näitasid, sa ei loe. Saatejuht: Elektrirolleriga, no okei, kuna keegi teine ei taha, siis. Aga kes tahab, andke käega märku. audio-S195: Jah, et, audio-S195: et põhimõtteliselt ma nagu selles mõttes, et kunagi alustasin Eestis seda elektriauto asja peale Meelis Merilat, olin teise, teine, kes alustas seda elektriautode asja. Ja siis me nagu seisime kõigi nende probleemide eest ettevõtjana ja põhimõtteliselt lahendused, mis me nagu leidsime, oli, olid kahetised. Et esiteks on nagu see, et tulevik on teenuste pärast. Et nagu Eestis on ka elektriautode eelkõige tõestan ennast taksodena ja rendiautodena. Ja nagu sihuke auto omamise kontseptsioon, see ilmselt on vananenud, kuna tegelikult auto on kõige kallim nagu sellel ajal, kui ta seisab seal parkimisplatsil. Sest kuni sa seda kasutad, see on võib-olla poolteist, kaks tundi päevas, aga ülejäänud aeg ta läheb kogu aeg vaikselt odavamaks. Ja, ja teine, mis me oleme nagu leidnud, on nagu see, et võimalik, et isegi ühiskasutuse puhul, kui me vaatame nii-öelda eetilises plaanis, et, et kui me näeme neid keskkonnaprobleeme. Et kas, kas auto üldse on tehnoloogiana jätkusuutlik ja, ja siis me nagu ikkagi leidsime, et, et tõenäoliselt on pigem nagu tulevik kergsõidukite päralt. Et, et praegult nagu näiteks valijad ka leiavad, et kergliiklusteede rajamine on Tallinna linnas kõige suurem prioriteet, sellel on kõige suurem valijate toetus. Ja, ja inimesed tegelikult tahaks keskkonnasäästlikult liigelda ja see on eelkõige võib-olla autole mingi alternatiivi tegemine, kas jalgratas, roller ja nii edasi, aga nendele peab olema teedevõrgustik, mis oleks ohutum. Saatejuht: Okei, väga hea, aga mõte väga lühidalt kokku võtta, et võib-olla auto kui selline üldse on oma aja ära elanud, lühike repliik siit ja siis oli meil kommentaar eesreas ja siis tagant. Ahto Oja: Ma tahaks kaks mõtet lisada isiklikust kogemusest ühe nagu maailma kogemust, isiklik kogemus on see, et kui ma võrdlen oma Audit ja Tesla sõidukogemust, absoluutselt Tesla sõidukogemus neli-viis, 10 korda võrreldamatult parem kiirenduse, sõidumugavuse ja kõige muu mõttes. Aga kahjuks Tesla on neli-viis korda kallim kui minu Audi. See oli isiklik kogemus. Teine kogemus on sellest, et sõiduautode puhul ma olen täitsa nõus, eriti rendiautod, väga hea rongiga linna, rendi ja elektriautod ja nii edasi. Aga mis on tänane oluline erinevus elektri ja metaansõidukite puhul, on ikkagi raskeveokid. Raskeveokid täna elektriga minu teada ainult arendatakse, me nägime pilti, et kuskil Tesla arendab, aga praktiliselt tehases ei tehta. Buss ei tehta, mis sõidaksid, aga samas gaasibussid, gaasibussid võib-olla sõidavad natuke jah, aga vähemalt raskeveokid, eks ole, sõida, aga gaasi raskeveokid sõidavad. Täna on juba 400 460 hobujõulised Iveko ja Skania tehase variandid olemas. Ahto Oja: Meil on arutelu nii Ahto Oja: põnevaks Ahto Oja: läinud, Ahto Oja: meil on Saatejuht: Palju mõtteid järjekorras seal elektritaksosest rääkisime, palun, et kas siis taks, auto jääb selleks teenusepakkuja, et me ei omagi enam autosid? audio-S296: Jah, Ermo Kont, see on Elektritakso. Et vahepeal läheb teema nii jõudsalt kõrvale, et pidi olema vaidlus selle üle, kas gaasi- või elektriauto, et võiks neid võrrelda, et muidu rollerid on kihvtid, aga no ei sõida Tallinnast Tartusse rolleriga mitte kuidagi. Et ma tahtsin, audio-S296: ma tõstsin käe sel hetkel, kui arutleti nagu kulude mõistes, et kui palju nagu maksab gaasiauto või elektriautoga sõitmine, et. Et no meil on väga suured kogused, mida me sõidame, me oleme sõitnud üle 13 miljoni kilomeetri tänaseks. Kuus aastat on nüüd kogemus sellega ja nagu Raul tõi välja, et elektriauto ostmisel võiks müüa, rääkida total cost of ownership, ma ei tea, kuidas eesti keeles võiks olla. Kogukulu, et no mis su kilomeetrile raha kulub või ja, ja kui sa võrdled neid, siis elektriauto toob sisse täiesti uusi vaatenurka, mida, mida nagu ei oskagi ilma kogemuseta ette ennustada. Et kui teil on tavaline sisepõlemisauto, siis teil on audio-S296: kuludena juhtub selle mootoriga igasuguseid asju, et seal ütleb generaator üles, sisepõlemismootor või mingi pump ütleb kuskil üles ja sa muudkui neid vahetad. Siis elektriauto on näidanud midagi sellist, et sa sõidad sellega sadu tuhandeid kilomeetreid niimoodi maha, et sul ei ole mootoris, akus, inertoris mitte ühtegi tõrget, meil on 13 miljonit kilomeetrit Nissan Leafidega. Ilma igasuguste tõrgeteta, nagu selle, selles osas, mis nagu sisepõlemismootoris katki läheb ja see toob selle kulu nagu gaasiautoga võrreldes nagu täiesti alla, et kuna meie elekter on mingi 100 kilomeetri kohta mingi kaks euri, circa tuleb. Ja, ja, ja bio või noh, siis CNG puhul tuleb ta sinna kolme natuke üle, siis tegelikult on elektriautol neid kokkuhoiukohti veel nii palju, et total cost of ownership on minu arust elektriautol palju parem, vähemalt see on meie kogemus, sest meie konkurendid sõidavad gaasiga. Saatejuht: Okei, väga hea, teame, et Saatejuht: taksoga sõita elektritaksoga väga mõistlik. Aga meil oli üks, vabandust, kaks arvamust veel reast, te peate natuke lähemale tulema, sest mul on see lühikese rihma otsas koer, et Saatejuht: vaat siit, siiamaale umbes. audio-S319: Tere, Hans. Tahtsin sellest gaasiautokogemusest rääkida, et mul on. audio-S319: CRV, on ta CRV, 2016 ja sõidab LPG-ga. audio-S319: Ma arvan, ma olen mingisugune 50000 umbes sõitnud sellega, ja. Aa, selge. LPG-ga jah, sõidab. Ja tõrkeid ei ole olnud. audio-S319: Hea, audio-S319: soodne. audio-S319: Et soovitan. audio-S319: Mis ma tahtsin, et just sellise suurema auto puhul, et ta bensiinikulu on ikka päris audio-S319: korralik. audio-S319: Elektriauto puhul on, on see, et audio-S319: ta justkui on soodsam ja nagu siin oli, oli jutt. Aga, aga noh, minu jaoks ta noh, on veel kallis ka. Ja ma nagu mõtlen, et kui me räägime sellisest audio-S319: keskkonnamõistest, siis mida me laeme sinna akudesse? See on põlevkivist tehtud elekter, et selles mõttes, et jah, et meil on, aga see, ütleme, kui me võtame siin selle, meil toodetakse circa mingi 15 16 protsenti on see taastuvenergia audio-S319: kuu lõikes, ütleme. Et siis ülejäänud nagu jah, et see liigub üle piiridesse, elekter liigub, eks ole, aga meie oma, mis meilt, mis me siin täna Eestis teeme, on ikkagi suht saastav nagu. audio-S319: Ja, ja, ja kolmas mõte, mis mul oli, oli, oli see, et millest väga palju, ma arvan, Eestis ei ole üldse räägitud. On, audio-S319: on see, et on ka olemas tegelikult nagu kolmas variant, ehk siis nagu vesinik. Et. Saatejuht: Ei tohi. Vesinik, väga hea teema, me otsustasime, et jätame vesiniku teema praegu kõrvale. Kuigi seal on väga palju plusse ja miinuseid, sellepärast et Eestis ei ole reaalselt vesinikku autot turul müügil ja kohta, kus tankida. Ehk kui me räägime tulevikuteemad, siis see on ülitähtis, aga siis oleks vaja meil poolteist tundi veel. Aga ma, ma selles mõttes sekkun, muidu ma austan, et arvustab arvamust. Alki, palun. audio-S319: Lihtsalt selle vesiniku selles mõttes, selle infrat, sellest ma praegu üldse ei räägi, ma lihtsalt mõtlesin, et selle idee oli see, et, et ta ei vaja sellist suurt metalli haruldaste metallide sellist kärakat. Seda akut, tal on kütuseelement ja, ja, ja, ja milline hea selline hoiustamisviis on vesinik. Kui me saame, kui me saaksime sinna sellesama taastuvenergia sellesse vesinikku ja siis selle paaki ja sealt tuleks vesi välja. Väga tore oleks. Saatejuht: Paar aastat läheb mööda, siis tuleb äkki vesinikku. Raul Potisepp: Ma ütleks jah, kaks mõtet erinevatest teemadest, aga üks oli see elektribusside teema. Minu arust absoluutselt õige, et mida väiksem, väiksema kaaluga siis sõiduk, seda mõistlikum on sellele praegu aku peale panna. Mida rohkem ta kaalub, seda, seda keerulisem see hetkel on. Aga elektribusside kohta Raul Potisepp: käisime Oslos konverentsil aasta alguses. Seal norrakad rääkisid, kuidas nad ostsid endale esimesed 17 elektribussi. Ja siis kõik terve saal plaksutasid, et oo, et noh, väga vinge saavutus. Ja siis järgmine kord, järgmine esineja tuli Hiinast ja siis ütles, et nemad siis panid endale just äsja tänavatele 17000 elektribussi. Raul Potisepp: Ja siis, siis jah, terve saal plaksutas jah, ahastuses või ühesõnaga. Aga teine jah, teine, ühesõnaga elektribussid väidetavalt tulevad väga kiiresti ja eelkõige Hiina tootjad jõuavad siis vallutavad selles segmendis maailma. Teine kiire kommentaar sellele taastuvenergia osa, taastuvenergiale, et meie laeme põlevkivielektrist autosid. See on täpselt sama nagu siis biometaaniga, et sul on vaja osta päritolutunnistusi, et tõestada, et kogu elekter, mis sa ostad, et see on 100 protsenti taastuvenergiast toodetud. See on täpselt sama nagu, nagu biometaan ja et see on statistiliselt on see noh, täna nagu kõige parem lahendus. Saatejuht: Kas me, kas me räägime veel sõidukitest või lepime kokku, et lähme sinna taristu juurde ära või? audio-S296: Ma tahtsin välja tuua sihukese asja, mida elektriautod teevad, mis see, see vaatenurk oli, et meil on praegult elektriautodesse paneme põlevkivi tegelikult. See on väga hea argument. Kui me ikkagi põlevkivist elektrit toodame, siis ei ole see puhas. Aga ma tahtsin öelda seda, et elektriautode tulek toob muutuse selles maailmas, sest taastuvenergeetika vajab väga salvestusseadmeid ja taastuvenergeetikas on väga raske midagi tõsist ära teha, sellepärast et salvestusseadmed on väga kallid. Et praegu elektriautode areng toob kaks aspekti, esiteks ta toob kohe selle taastuva akutehnoloogia täna autodele odavamaks. Aga ta teeb midagi sellist, mida meie teeme praegu oma firmas. Meil on praegu käimas Euroopa Liidu projekt, mille raames me kasutame vananissan Leafi akusid. Ja me paneme püsti 50 kilovatise päikse elektrijaama ja sealt paneme selle päikse oma vanadesse akudesse, mitte võrku ja laeme sealt omale autodesse. See tähendab, et me väärindame ära oma päikseelektrit, muidu ma saaks võrgust ajast väga vähe raha, aga kui ma panen akudesse otse, siis ma hoian väga-väga palju kokku. Ma tahtsingi öelda, et seda, et kui me läheme üle gaasiautodele, siis me teeme nagu poole sammu, et me saame biogaasi kasutada, aga kui me läheme üle elektriautodele, siis need kasutatud akud toovad muutuse ka taastuvenergeetika tootmisse. Saatejuht: Väga hea näide, aga ma tahan anda ühe repliigi veel ja siis ma tahan teada, mida arvab sellest kütusemüüja ja mida arvab see ettevõte, kes meile elektri on toonud seni, et kui me hakkame seda hoopis öösel laadima kogu aeg, aga repliik. audio-S381: Et ma tooks veel ühe aspekti sisse, mis võib-olla minu meelest isegi olulisem kui kogu see kogukulu teema ja, ja kõik sinna juurde kuuluv. Et elektriautoga on lihtsalt nii palju ägedam sõita, et ma soovitan kõigil teil, kel, kes te ei ole veel proovinud seda, et te seda, ma ei tea, lähete proovisõidule või võtate Elmorandist või mis iganes, et proovige ära, et see on see, mis, mis tegelikult auto ostjaid huvitab, et kui äge temaga sõita on, sest auto. Tahame seda või mitte, on ikkagi enamasti väga emotsionaalne ost. Aitäh. Saatejuht: Aitäh, see oli väga vajalik kommentaar, sest et tegelikku elu me ju ei ela Exceli tabeli järgi, vaid ikkagi emotsioonidega, on ju. Aga Saatejuht: räägime teiega, kes pole kaua sõna saanud. Saatejuht: Kütus. Saatejuht: Alexela müüb gaasi ka nüüd väga usinalt ja ehitab gaasitanklaid, on ju. Kõiki asju. Mis siis nüüd teie poolt vaadates on, kas ikkagi gaasiautod on see evolutsioon? Me hakkame ikka Eestis selle peale rohkem üle minema. Taristut ei ehitata selleks. Aga, aga see elektriautod, et need ei tulegi või? Need jäävad selliseks Mari Helbling: Lahedaks. Alustame sellest, et me oleme kütusemüüja, gaas on kütus, elekter on kütus, bensiin on kütus. Meie asi on, et kui tuleb klient, kellel on auto, mis tarbib mingit kütust, see on olemas. Ta saab meie käest seda. Mari Helbling: Mis puudutab auto valikut lihtsalt ühe repliigina, et tõesti näiteks LPG näide on väga hea. See on väga popp Ameerika autode ostjate hulgas, sest ta toob kütusekulu mõistlikule tasemele, aga täpselt seesama lause, auto ost on emotsionaalne otsus. Ja kui ma täitsa ausalt ütlen, siis Nissan Leaf ei tekita muuseas ühtegi emotsiooni. Ja, ja kahjuks olen sõitnud. Ja ikka null, ikka null ja i-kaheksa ja mudel S-i peale kahjuks rahakott ei hakka, noh. Et, et selles mõttes see on, see on üliemotsionaalne otsus ja, ja selle tõttu peab olema nagu muid alternatiive. Ja ma arvan, et täpselt viie aasta pärast, kui elektriautod on hinna mõttes tulnud sarnasele tasemele, mis täna on gaasi- ja kütus, või bensiiniautod, siis selle valiku tegemine on oluliselt lihtsam. Mari Helbling: See, kuidas mina personaalselt näen selle kütuseturu arengut meie, meie väiksel koduturul. Ja, ja kuna mul on au juhatada ühte tanklavõrku, siis, siis selle tanklavõrku visioon ühtib minu visiooniga. On, on see, et tegelikult palju varem kui 20 50 me ilmselt sõidame vesiniku elektriga. Mari Helbling: Meie usume siiralt, et gaas on sildkütus. Meie eesmärk on alandada, mõtlen meie siis kollektiivselt, kogukonna eesmärk on alandada õhuheitmeid ja see on kõige nii-öelda madalam õun, mida ära, ära, ära noppida. Mari Helbling: Ja, ja, ja me arvame, et me alustasime LPG-ga sellepärast, et jah, ta on mustem kui maagaas. Aga, aga see turg on suurem, sest seda saab kasutatud autodele lihtsasti paigaldada. Eestis on alla viieaastaseid autosid või õigemini alla kolmeaastaseid autosid täna viis protsenti turust, et meie keskmine auto eluiga on üle, üle 10 aasta, 12 aastat. Et, et sellepärast me alustasime LPG-st. Nüüd CNG, mis kasvab väga jõudsasti. Ja, ja on kindlasti järgmine kütus. Kindlasti tuleb see raske transport siiski võtta nagu teemaks, sest et eriti taristu arendaja jaoks ainult sõiduautode peale taristuid üles ehitada. Seal tuleb mängu LNG, sest et mahub rohkem paaki ja saab sõita pikemat maad täna veel. Aga, aga kindlasti vähem kui 30 aasta pärast Mari Helbling: on eratransport suure tõenäosusega elektri peal. Sealjuures tanklasse kipub ta kahjuks harva, sest tõenäoliselt suurema enamuse oma kütusest võtab ta kodus. Mari Helbling: Tankla, tankla poodide omanikuna, meile muidugi need 45 minutilised pausid tanklates väga meeldivad. Kui sa terve 45 minutit kohvi jood, siis me võime elektrit asutada. Selles mõttes on. Mari Helbling: Et põhimõtteliselt see meile sobib hästi, aga kahjuks tegelikult elektritranspordis, kui on isiklik auto, siis suurem enamus tankimist toimub kodus ja koduse kohviaparaadi ääres, et. Et selles mõttes on noh, meie peame samamoodi oma tankimisvõrgustikku kui sellist, see kontsepti nagu radikaalselt ümber mõtlema, et, et meie tankla ei ole enam trassi ääres asuv avalik asi, vaid on, on korteriühistu või eramaja hoovi peale tehtud pisikene karbikene. Saatejuht: Kas kui see gaas on see sild, ühesõnaga see sild jõuab sinna välja, et me kõik laeme oma akudega elektriautosid või see sild viib sinna, mis on see vesinik, millest me otsustasime, et täna ei räägi, aga et sild viib sinna elektri peale. Mari Helbling: Meie hinnangul küll, aga ma arvan, et siin on, siin on veel tehnoloogia arengu nii-öelda tehnoloogia odavnemise mõttes. On tegelikult teine, teine suur küsimus, mida me siin ilmselt täna ei aruta ja mis võib-olla ütleme, eestlase jaoks ei olegi nii suur küsimus, sest see on kuskil kaugel. On sellesama, nende samade materjalide kaevandamine ja hiljem kasutatud akude utiliseerimine, mille tegelikult me peame ka globaalselt lahendama selleks, et see kõik oleks keskkonna mõttes Saatejuht: Tasakaalus. Saatejuht: Lühikesed repliigid, siis ma tahaks rääkida pikemalt elektrist. Ahto Oja: Minu lühike repliik on see, et vastupidiselt elektriautode fanaatikutele vastandada elektri- ja gaasiautosid, mina neid ei vastandaks, vaid loeks väga tähelepanelikult debati pealkirja. Elektri ja gaasiautod vallutavad mind ja maailma, eks mina näen mõlemal on roll väikeautode puhul võrdselt maitse küsimus, emotsiooni küsimus, väärtustatud keskkonda mõlemal juhul, kui seda rohelise elektriga, selles mõttes ma ei näe konflikti. Aga pigem vastandaks just nimelt fossiilsetele kütustele, kus ma näen keskkonnakoormusi, jalajälge ja tegelikult linna saastet, mis mu kops, kops see saastab. Aitäh. Saatejuht: Aga Elektrilevi, elektrilevi juurde jooksevad kõik juhtmed nii füüsilises mõttes kui ka nagu sisulises mõttes tundub, et. Saatejuht: Olete te valmis selleks, et kõik tahavad teilt nüüd elektrit, et oma autosid laadida? audio-S110: No elektrilevi visioon on, on igal juhul seotud elektriga ja, ja, ja meie tulevik sõltub sellest, et, et, et noh, siit käis läbi tegelikult ju transpordi erinevaid teemasid, et, et noh, mitte ainult võib-olla sõiduautod, vaid tegelikult ka. Ka raudteetransport näiteks, et noh, Euroopas on see täna keskmine elektrifitseerimisosakaal 70 protsenti, Eestis kuskil 20 protsenti. audio-S110: Okei, on küll rohe, nii-öelda oran?id juba porgandid elektri peal osaliselt, aga minu arust on siin veel potentsiaali palju. Noh, maanteetranspordist okei, veokite osakaalu me täna ei usu. Noh, vaatame tuleviku poole, ma arvan, et see ühel päeval juhtub. audio-S110: Samuti ühistransport, et, et, et jah. Ja noh, elektrilevi taristu selles mõttes on, on, on kindlasti üks osa või noh, ütleme elektriautode osa on üks osa tegelikult elektri, elektrisüsteemist, et. Et nende lihtsalt tarbimismaht on niivõrd suur, et ühel hetkel, kui ta väga suureks paisub, siis me peame olema valmis selleks, et, et võrk ja, ja, ja, ja nii-öelda see võimsus. See asukohas, kus tegelikult klient siis hakkab oma, oma nii-öelda akut laadima, on tegelikult olemas. Saatejuht: Aga kuidas, et mul on kaks küsimust. Esimene, et kas see on elektrilevi poolt nagu Saatejuht: okei, kui on ettevõtlikud inimesed, kes ehitavad, noh lähevad teist täitsa mööda, võtavad ise päikesest elektrit, kuidas nad julgevad, ise laevad oma akusid ise, varustavad energiaga oma autoparki, et. audio-S110: Ja see on väga okei, sest ega minu arust see mõte ka, et, et noh, et tegelikult, mis siis energia sinna tegelikult nagu paaki läheb, on ju, et kas ta on põlevkivist või on ta tegelikult taastuvenergiast, et see on ka hästi oluline aspekt ja, ja ega tegelikult seda nii-öelda elektritranspordi arengut peabki tegelikult tasakaalustatult vaatama koos selle nii-öelda siis toorainega, millest me tegelikult elektrit toodame. Ja tegelikult noh, trend on väga selgelt sinna, et taastuvenergia osakaal kasvab. Ja see loob ka tegelikult selle tunde, et sa tegelikult laed oma autot tegelikult nii-öelda rohelise või taastuvenergiaga. Saatejuht: Laadimise juurest, no esimene selline kont, mida igas, kas foorumi vaidluses, õhtul kõrtsis õlle kõrval räägitakse, alati jõuab selleni kohe jutt, et kui me paneks Eesti elektriautodele arvule siis ühe nulli juurde või kaks nulli ka, et. Et noh, ega see elektrisüsteemi vastu ei pea, et kus see laetakse ja kedagi vist paremat inimest ei ole, kes oskaks sellele äkki siis vastata, et mida see tähendaks elektrisüsteemile, kui elektriautosid tuleks ma suurusjärgu võrra rohkem Eestisse. Saatejuht: Ja on see võimalik või ei ole? audio-S110: Ütleme, kui meil täna on, enne Eesti ütleme täna sellisel päeval nagu me siin oleme, umbes kuskil 700 megavatti on keskmine Eesti nii-öelda siis koormus kogu tarbimises. Noh, talvel ta on kuskil kaks korda suurem. Nüüd, kui me vaatame võrgu, puhtalt nii-öelda võrgu aspektist, siis tegelikult võrgu potentsiaal, ehk siis nii-öelda võrgu läbilaskevõime on kordades suurem. Ehk, audio-S110: ehk me, kui me nii-öelda ehitame võrku, on nad siis alajaamad, kaablid, tegelikult me ehitame perspektiiviga ja me ei, ja me ei ehita seda nii-öelda siis tänase hetke nii-öelda maksimumkoormuse peale, vaid tegelikult tulevikuperspektiivi arvestades. Ja, ja mis on ka, ütleme elektrisüsteemis oluline aspekt on tegelikult see, et koormus ajas on väga ebaühtlane. Et kui me mõtleme selle peale, et kui palju tegelikult on elektritarbimine koormus võrgus öösel. audio-S110: Kell 12 näiteks, kuni seal hommik, varahommik välja või, või, või siis kui inimesed hommikul tööle lähevad või õhtul koju tulevad, siis ta tegelikult on oluliselt suurem. Nii et, et siin tegelikult peaks vaatama seda nii-öelda kogu elektritranspordi arengut ja tarbimiste kasvu koos, koos süsteemi nii-öelda siis total cost of ownership'iga. Ja otsima tegelikult neid loogilisi nii-öelda motivatsiooni võimalusi tegelikult ka selle nii-öelda siis laadimise hinnastamisel, et kui sa laed näiteks ajal, kui, kui võrgu läbilaskevõime madalam, võib-olla on see siis soodsam. Noh, öötariifiga elekter täna on, on, on üks selline nagu lihtsalt selline lihtne meede. Aga kindlasti see nii-öelda, see hinnastamine saab minna tulevikus dünaamilisemaks. Ja, ja sellega kindlasti peab nagu arvestama. Saatejuht: Tavalisele inimesele, kui tellite Taxify või Uberi, on dünaamiline hinnastamine, siis noh, on loogiline, et selline asi jõuab ka elektrivõrku. audio-S110: Absoluutselt ja, ja noh, ja kui veel edasi mõelda, noh tegelikult noh, ma ei tea, elektriauto võiks mõelda, et ta on väike elektriski, mobiilne elektrijaam, mis tegelikult ju kannab endas hulga kilovatt-tunde kaasas, et. Et, et kui sa näiteks lähed suvemajja tulevikus, kus võib-olla puudub elektriühendus, siis võtad nii-öelda linnast elektri kaasa ja paned oma nii-öelda siis kohviaparaadi suvilast nii-öelda siis oma, oma, oma, oma, oma auto aku külge. Või siis, või siis teistpidi mõeldes nii-öelda, et, audio-S110: et, et, et kui on turul tekivad sellised audio-S110: nii-öelda huvilised, kes tahavad sinu näiteks akut päeval kasutada. Noh, otseses mõttes kasutada nii-öelda siis kui, kui nii-öelda süsteemi võimsust näiteks sellel ajal, kui sa oled kontoris teed tööd, aga aku, ütleme auto siis seisab kuskil parklas, mida tegelikult täna enamus autosid ju teeb, et, et autode kasutus on seal kuskil viie protsendi peal vist ajast midagi sellist. Et tegelikult noh, võib-olla tulevikus on, on võimalus, et elektri nii-öelda paak laetakse sul nagu tasuta täis põhimõtteliselt kellegi huvi, huvilise poolt, kes turul toimetab. Saatejuht: Okei, teeks sellise korralduse, et repliik Raulilt, kes tegeleb ju ka elektri laadimisega, siis oli meil üks küsimus publikust järjekorras ja ka veel küsimusi ootan. Tanklatest, elektrisüsteemist, sellest taristust. Võib-olla siis selle päritolust ka, nii. Ja Raul Potisepp: Kiire, kiire, kiire kommentaar. Põhjamaade kohta tehti äsja uuring, õigemini paar kuud tagasi, kus siis võeti kogu siis elektriautod, M1 klass, mitte, mitte suuremate jokkidega. Autod ja, ja, ja võeti siis eelduseks see, et kui kõik elektriautod Põhjamaades. See on siis, mis see on Norra, Rootsi, Soome, Taani oleksid elektrilised, kuidas see nagu elektrisüsteemi muudaks ja, ja seal oli järeldus on see, et jah, et kui, kui seda teha nii-öelda, kuidas öelda rumalalt või mittekordineeritult, siis jah, me peame hakkama elektrijaamu juurde ehitama kõvasti. Raul Potisepp: Võin selle numbriga eksida, kas see oli Raul Potisepp: paarkümmend protsenti, see elektritarbimine suureneb. Kui seda teha targalt, siis kogu, kogu Põhjamaade elektritarbimine, tähendab elektri siis vajadus elektrijaamade järgi ja võimsuste järgi kasvaks ainult kuus protsenti. Aga mis need märksõnad on, mis tähendab targalt tegemine, mis seal võiks teha? No see ongi osaliselt, Taavo natuke juba puudutas ka seda, aga jah, et üks viis on jah, hinnasignaalide järgi siis anda, anda elektriauto omanikele märku, millal laadida. Teine teema on muidugi, mis on võib-olla eraldi arutelu väärt on, on V2G vehicle to grid ehk siis, Raul Potisepp: siis nii-öelda mitte võrgust ei lähe autosse siis elekter, aga kui on vaja, siis elekter tuleb autost tagasi võrku. Ja, ja selliseid, kuna me tegeleme ka laadijate müügiga, siis sellised targad laadijad on meil tegelikult juba täna portfellis olemas, mis. Näiteks, mis siis vastavalt peakaitsmele ja, ja sellele, kui sa lükkad endal saunakeri sisse, siis ta tõmbab sul kohe auto laadimise selleks ajaks nagu alla. Et noh, kõik sellised teemad, et sul ei ole vaja nagu peakaitset majas suurendada. Ja ma tean, et Maarja on hea näide, kellel on vist 16 amprit, on peakaitse ja laeb oma kahte elektriautot. Saatejuht: Maarja on meil kommentaari järjekorras. Aga siit ennem üks. audio-S507: Tervist, mina olen Rain Neemlaid, ettevõttest Elektritransport. audio-S507: Raul Potissepp, kolleeg. audio-S507: Minu igapäevane tegevus on elektriautode laadimistaristuga tegeleda. audio-S507: Siin oli repliik, et elektriautot peab laadima 45 minutit. See on jällegi siin aasta 2018. Umbes poolteist kuud tagasi käisin ühes maailma suurimas elektriautode kiirlaadijate tootmistehases. Ja seal oli niimoodi, et ma ei suutnud oma silmaga päris hästi näha, et kui kaugele läheb nagu elektriauto kiirlaadijate rivi, mida transporditakse USA-sse. See oli meeletu, iga sihuke laadimisseade maksab umbes 100000 eurot. Et nagu see raha, mida autotootjad, taristuettevõtted panevad elektriauto laadimistaristusse, see on üüratu. Ja, ja sealt nagu rääkida seda, et meil on mingisugused, vabandust, aga no mingisugused gaasiautod, on ju. Noh, noh, see minu jaoks on täiesti jabur, on ju. audio-S507: Teine punkt. audio-S507: Raul, Raul mainis seda intelligentset laadimist. audio-S507: Intelligentne laadimine tähendab seda, et laadija ise siis paneb auto laadima öösel, sellel hetkel, kui võrgukoormus on madal, on ju, ja see info siis tuleb ilusti elektrilevilt, või siis Eleringilt. Et see nagu, ütleme elektriauto kui selline, ei ole ainult auto, vaid ta on ka osa nagu võrgust. audio-S507: Ja audio-S507: rääkides tanklatest, te mainisite, et väga suur osa laadimisest läheb koju, see on tõsi. Aga ma ei ennustaks teile nagu nii suurt, ütleme turuosa kaotust, sest et. Me plaanime teid kodus ka laadida. Aa, väga hea. audio-S507: Sest et needsamad kiirlaadijad, mis on siis seitse korda võimsamad kui meie praegused laadijad, see tähendab seda, et sa laed viie minutiga, laed autosse umbes 400 kilomeetrit sõiduulatust. See tähendab seda, et tankla on see, kuhu sa lähed ja viis minutit sa joodki seda kohvi ja siis sa paned edasi. audio-S507: Nojah, selles suhtes, et mõni mees peab ju vetsu ka minema, on ju. Aga selles suhtes ma nagu ei ütleks, et tanklad kuskil ära kaovad, ma arvan, et see jääb väga oluliseks infra osaks. Ja sellega ma oma repliigi lõpetaksin, aitäh. Saatejuht: Väga hea, aitäh. Ja tegelikult väga hea argument, et, et kas on tanklaid kiirlaadimist vaja või teeme ainult aeglast laadimist, aga te peate lähemale tulema, ma olen siin piiratud leviga. audio-S533: Veel lähemale. Tere, Taavet, tudeng. audio-S533: Ei ole spetsiaalselt, esiteks repliik, mis jäi natuke kripeldama, enne mainiti emotsiooni põhjal tehtud oste. Ma tahan öelda, et kui me tahame heas maailmas elada, siis oleme ikka ratsionaalsed. Teine asi, mis ka puudutab võib-olla natuke taristut. Mulle tundub, et kahte kütust võrreldes on selline hea termin nagu era, eroi ehk siis energy return on energy invested ehk siis mitu. Noh, see suhe, mitu ühikut energiat on kulutatud selle tootmiseks ja siis suhe sellesse, kui palju sellest vastu saada. Et, et ma ei tea, ma ei ole ekspert, võib-olla ongi hea kommentaar kuulata, aga talupojamõistus ütleb, et elektriauto puhul see võiks olla siis noh, see elekter on kuskil toodetud elektrijaamas, siis on sul mingid ülekandekulud sellest taristus ja siis ta lõpuks jõuab sinna tarbijani, mis on auto. audio-S533: Gaasi puhul mulle tundub, et see gaas, see peab kuidagi tootma, see biomass peab kuskil kasvama, seda peab koguma, seda peab transportima, seda peab tootma. Seda peab lõpuks levitama ja hoiustama ja kogu see võtab ka ju tegelikult energiat, mis on kuskil toodetud. Et, et võib-olla osatakse kommenteerida, mis see eraldi suhe võiks olla ja, ja ma ei tea, ma, mulle tundub, et elekterauto puhul see on mõistlikum, aitäh. Saatejuht: Kas keegi oskab sellele kommentaarile vastata, et kui me peame tootma seda lähtekütust energiat gaasi puhul näiteks, et palju me siis kasu saame sellest? Ahto Oja: Ma võrrelnud ei ole, aga ma ütleks, et kõiki kütuseid ju tegelikult toodetakse, kõikidel on kulud, et selles mõttes ma numbrit ei tea. Ahto Oja: Nii, aga sa olid järjekorras, palun. audio-S140: Ma võin sellele küsimusele ka natuke vastata. Selle koha pealt on standard väide olnud niimoodi, et see enamus energiast, mis kulub bensiini, diisli ja gaasi tootmiseks, tegelikult laias laastus taandub elektrienergiaks. audio-S140: Need töötavad enamasti elektrienergias, suur osa sellest on, on, on elektrienergia, see on veel suurem, on see vesiniku puhul. Ja laias laastus on niimoodi, et kui kõik autod teisendada täna kogu maailmas elektriautodeks ja kogu see energia, mis pannakse nende praegu kütuse tootmiseks, panna elektriautode laadimisse, siis see oleks peaaegu et nullist maha mäng. Et see, see kogus, mis sul selle asja peale kulub, on efektiivselt sul, see kasuteguri vahe on nii suur, see on mingi kaks kuni kaks pool korda on see kasuteguri vahe. Et sellest tulenevalt see, see nagu tegelikult ei ole nagu aspekt ja pluss elektriautod töötavad sul võrgustabilisaatorina, sest tegelikult noh, ma arvan, et sul selle päevase öise tarbimise vahe on, on päris arvestatav, mida on näha sellest elektri hinnast. Et kui su öine hind on umbes kaks korda odavam kui päevane hind, siis noh, sihuke poolpark, no sa võid ennustada, et umbes tarbimise vahe on umbes sarnases skaalas. Et tegelikult nii palju, kui ma olen aru saanud, audio-S140: võrgu puhul üheks suurimaks kuluargumendiks tegelikult on see tootmise variatsioon. Et elektritarbimise ja tootmise puhul kõige ideaalsem oleks, kui kõik oleks ühtlane. Sul töötaksid kõik need jaamad ühtlase võimsuse juures, sa ei pea neid käima panema, seisma panema, ajutisi jaamasid kähku käima panema ja kõike muud sihukest tegema. Ehk siis, kui sa suudad seda päevase öise tarbimise vahet vähendada, siis tegelikult läheb võrk efektiivsemaks ja see võiks ka summaarselt teoreetiliselt ka elektri hinda natukene isegi korrigeerida allapoole. Ma tegin kiire arvutuse siis, kui taheti, et audio-S140: kui me kulutame tootmise audio-S140: jaoks elektrit, siis me kulutame ka tootmise audio-S140: jaoks elektrit. Ahto Oja: Ma tegin kiire arvutuse siis, kui taheti, et kui me kulutame tootmiseks 2400 megavatt-tundi ja me toodame siis 12800 megavatt-tundi, nii et kuskil, mis ta on siis, mingi 10 15 protsenti kulub tootmiseks. audio-S110: Ma just ütlen võib-olla enda, ütleme, kas siis sellise nagu auto, autokasutaja kogemusest, et, et kui ma nii-öelda eelmisest suvest hakkasin nagu elektriauto omanikuks, siis tegelikult minu selline nii-öelda lisainvesteering taristusse oli null. Ehk ma tegelikult noh, laen oma autot siis noh, reeglina nii-öelda oma käitumisharjumuses, kas siis kodus või kontoris. Ja tegin ka nii-öelda Elmo kaarti, mis tegelikult noh, midagi ei maksnud ja kus ma olen käinud vahest laadimas, kui on olnud nii-öelda siis kuskil maanteel vaja laadida. Ja selline, et noh, kõige lihtsam tarkus ongi tegelikult see, et see, mida üks Maarja nagu rääkis, et, et noh, et, et, et seda autol panna see kell peale, et ta nii-öelda alustab laadimist kell 12 nii-öelda kuni hommikuni, kui on see nii-öelda odav, odav tariif, mis tegelikult noh, täna nii-öelda siis suunab seda nii-öelda noh, nii-öelda minu käitumisharjumust nii-öelda laadima siis odavama hinnaga. audio-S507: See eroi Raul Potisepp: Kohta veel, et noh, ma oskan elektriautode koha pealt nagu nii palju öelda, et see sõltub väga sellest, millest see elekter on jah toodetud, et kui see on toodetud põlevkivist, mille siis kasutegur elektrijaamade kasutegur on seal, ma ei tea, 30 ja midagi sellist protsenti. Siis muidugi eroi on siis, kuidas see on, suurem. Ja, ja kui, kui see on toodetud siis taastuvatest allikatest või kütusevabadest taastuvatest allikatest, kuhu, mille poole me võiks liikuda siis, siis see kasu on ju noh, kordades suurem, sest. Raul Potisepp: Okei, ma, mulle Saatejuht: Tundub, et võiks avada ühe laeka, äkki. Ma ei tea, kas see on Pandora laekas, võib-olla ei ole. Ma tahaks seal gaasitaristust ka paar sõna. Gaasitaristu jaa, täpselt, räägime gaasitaristust ka enne, kui ma selle laekun. Ahto Oja: Et gaasitaristu puhul isiklik mälu ulatub aastasse 2009, kui avati esimene siis nii-öelda surumetsa-ankruttustankla Tallinnas. Ja me tegime tol korral visiooni, et neid võiks olla aastaks 2020 25 Eestis. Ja tänaseks on meil neid tanklaid 10, paar tükki, kolm-neli tükki tuleb sel aastal juurde ja, ja toetustega on tänaseks see arv enam-vähem teada, umbes 23 ringis, aga tegelikult voor lõppes, et võib veel suureneda. Nii et tegelikult see, mis tundus täieliku sotsiaalutoopiana aastal 2009, on suure tõenäosusega väga lähedane tegelikkus aastal 2020. Ja siin peab ka kiitma kolleegi Alexelat, et kui meil enamus täna Eesti gaasi tehtud tanklaid on toru kõrval, kus on noh, piltlikult öeldes kuskil võsa vahel metsa taga, siis Alexela puhul on nad tõesti väga käidavates kohtades Võru tankla, Jüri tankla, Sikupilli laagri, kus teil veel tuleb Haapsalu, kus te planeerite, sa tead paremini. Aga et see on väga hea, et ma tõesti lähen sinna tanklasse, mul on seal kõik olemas, ma saan bensiinilaadida vajadusel, gaasi, võtta kohvi, eks ole, ja süüa oma kaasa võetud lõunat või osta koha pealt teile käivet tehes, et. Saatejuht: Aga ma tahangi küsida selle korda lähemalt, kui mulle isiklikult tundub, et gaasiauto on tõesti väga hea sild, ta ei nõua autotelt väga palju oma senise käitumisharjumuste muutmist. Ta on odavam ikkagi. Saatejuht: Siis neid nagu ei tule väga palju juurde Eestisse neid gaasiautosid, vahepeal isegi üks suur kontsern peatus nende müügi. Aga mis nende tanklakettides, sul peab olema tanklakett, on ju, neid on, tekib, et mis seda tagant nagu tõukab või ei tõuka miski. Kas te veate eest, et te ise teete, saate end toetust ka, ehitate juurde rohkem gaasitanklaid ja siis näete, et võiks tulla rohkem kliente juurde või on see nõudlus? Mari Helbling: No ilmselgelt on praegu aidanud gaasitankla taristu rajamist KIK-i see metaani tanklate toetusmeede, mis loomulikult noh, ütleme, et. Mari Helbling: Isegi koos selle KIK-i meetmega, see Võru tankla on hea näide, eks ole, et seal tehti siis see Mari Helbling: noh, kohaliku transpordihange, kus oli, bussid pidid kõik gaasi peale minema. Aga toru Võrus ei ole ja, ja selle tõttu me veame selle sinna LNG-na kohale ja siis teeme kohapeal surugaasi. Ja, ja selles mõttes see noh kõige efektiivsem lahendus ei ole ja selline ei ole ka kõige odavam surugaasi tankla, mida õnnestub välja mõelda. Aga, aga sellise KIK-i toetusega vähemalt sellise enam-vähem nulli ringiga PR projektina nagu noh lendab küll. Mari Helbling: Aga, aga ütleme, et siin Tallinna tanklad juba noh, Jüri tankla on täiesti toetuse vabalt ehitatud, et siin juba tänase tarbimise vastu nagu noh, nibin-nabin jõuab nulli ära. Aga lihtsalt LPG-ga me nägime seda samamoodi, aga siis LPG tanklaid me hakkasime kunagi täpselt samamoodi ehitama sisuliselt nullnõudluse vastu. Ja, ja kuskil nihukene 12 tanklat Eesti peale, siis, siis sai nagu paisu tagant minema see autode mass. Et, et noh, CNG puhul samamoodi natuke peab eest vedama selleks, et inimesed julgeks selle kütuse peale minna. Gaasieksperdid, et enne ma tahtsin küsida, viivad jutu järgmiseks selle kiirlaadijate juurde, taristu, väga Saatejuht: Kuum teema. Et aga mis, Saatejuht: miks neid CNG autosid Eestis väga ei osteta? Ahto Oja: Vastupidi, ma julgeks väita, et ostetakse üha enam, et see nii gaasi tarbimine transpordis on väga selgelt nagu tõusev joon. Täna on meil juba mitmed tuhanded neid autosid ja ma tahtsingi öelda seda, et see muna-kana probleem, ma loodan, laheneb või areneb samamoodi nagu ta oli Austrias, kus nelja aasta jooksul metaankütuste tanklate arv tanklakettide kokkuleppel investeeriti neli korda, tanklate arv suurenes. Sama aja jooksul suurenes ka sõidukite arv neli korda. Et siia ma näen ka Eestis seda väga selget tendentsi, et kui tuleb tanklaid, tuleb ka tarbijaid, isegi oma 100 protsenti metaanküttes, tankla näitel oma metaan tootmise jaama kõrval. Juba kuulen, et farm mõtleb, ahhaa, paneks ka paar sadul veokit metaani peale. Külamed mõtlevad, ahhaa, kolm eurot 100 kilomeetrit. Äkki peaks gaasiauto ostma, operaatorid valisid juba gaasiauto välja põhimõtteliselt endale ostmiseks. audio-S625: Andrias, Tartust, Aasta Autost, tegeleme skoda müügiga. audio-S625: Natukene võib-olla võiks see taristu juttu ka rääkida, et meil on, me oleme päris palju müünud sihukeseid skoda CNG tooteid ja. Meie klientide põhimureks ongi olnud ikkagi põhiliselt see taristu puudumine. Et see lühike ots, saad teha mõned sõidud. Aga ütleme, äriklientidele on pigem olnud see probleem, et see taristu on, kelle müügipersonal sõidab ringi mööda Eestit, et siis kui ma arvan, see saab parema tulemuse, siis kindlasti see sild on parem neil. audio-S625: Kui ma nüüd, kui mu mälu ei peta, siis kuskil samamoodi nagu see. Nelisada. Jah, 400 440 sinna vahemikku. audio-S625: Aitäh. Saatejuht: Väga hea, lähme gaasi juurest jälle edasi elektri juurde ja. Mul tuli meelde ju see fakt, et Eesti on maailmas täiesti erakordne riik, et ta ju kõige esimesena maailmas kaeti täiesti elektriautode kiirlaadijatega. Me tegime rekordi ära, oleme sellel planeedil nagu unikaalne koht elektriautoga sõitmiseks. Et kiidame ennast siin, või, või avalikult plaksutame hurraa, Eesti on elektriautode paradiis, on ju. Saatejuht: No vot oli, kastab juba vees reast. Saatejuht: Aga rääkige teie, rääkige teie, miks, mis, mis nendega teha, mis te arvate? Teeme igaks juhuks inimestele meenutame, miks need kiirlaadid enam ei sobi ja mis nendega edasi võiks Ahto Oja: Teha? Aga ma tahaks küsida juhusliku küsimuse, kui siin natuke mentaalautosid kotiti, et jabur ja nii edasi, et siis emotsionaali mõttes, et mina küsiks, kui meil on nii hea tankla taristu, 165, mis meil kiirlaadijad on, seal kandis. Siis miks meil tegelikult elektriautod selle aja jooksul, kui see taristu on olnud, pole praktiliselt on tõusnud, võib-olla mõned kümned aastased juurde ostetud. Saatejuht: Väga hea küsimus. Hakkame siit minema. Raul Potisepp: Hakkame sealt minema jah. Ma arvan, et eestlased hellitati ära. Raul Potisepp: Kaks 1012 kuni 2014 oli elektriauto toetus oli kaheksa, kuni 18000 eurot. Ja, ja, ja pärast seda noh, jah, kui sul on võimalus, on ju, noh 18000 tasuta nii-öelda saada Raul Potisepp: toetust, siis noh, iga, iga nupumees kasutas ära selle. Pärast seda esindused lasid oma hinnad selliseks, nagu nad tegelikult tol hetkel olid. Ja, ja seega jah, kukkusid, kukkus autoode müük nulli. Raul Potisepp: Eelmised kaks aastat olid minu arust kuskil 50 uue elektrika juures olid uute, uute elektrite, esmaregistreerimine tegelikult. Raul Potisepp: Ehk siis see arv oli jah, sisuliselt null. See aasta on juba juulikuu seisuga minu teada on peaaegu 100 autot või 85 või midagi sellist on, on müüdud ja. Raul Potisepp: Ja see on osaliselt sellepärast, et uued mudelid hakkavad tulema. Raul Potisepp: Lihtsalt kui meil oli see toetuste voor, siis noh, nagu Andrus ütles, me olimegi, noh, tegelikult me olime nagu maailmameistrid. Me tegime, me tegime väga kiiresti või väga vara, tegime väga kõva asja ära. Ja, ja siis autotootjad võib-olla ei olnud veel järgi jõudnud oma mudeli valikuga ja, ja akude see, kuidas öelda, sõiduulatus ei vastanud siis keskmise inimese, inimese omale. Et nüüd tuleb, noh järjest tuleb siin, noh nagu siin on näha, on ju uusi, uusi mudeleid. Varsti tulevad Hyundai ja tulevad KIA-d, tulevad täiesti juba, no nad on küll nõks ikkagi veel kallimad, aga, aga täiesti selles suhtes, et akud on juba üle 60 kilovatt-tunni. Raul Potisepp: Ja, ja millega saab ka jällegi noh, ma ei tea, kolmsada-nelisada kilomeetrit kindlasti ära sõita. Et ma arvan, et jah, vahepeal oligi see, me Eesti oli lihtsalt liiga ees. Ja nüüd me hakkame jõudma jällegi sellisesse olukorda, kus, kus ülejäänud maailm jõuab meile järgi, aga noh, laadimistaristu osas jah, nüüd kuna meil on viis. Viis ja võib-olla viis pool aastat vana laadimisvõrk, siis, siis jah, me peame selle Euroopa autotootjate laadimisstandardi ka kuidagi oma võrku integreerima, kas siis läbi uute laadijate ostu või siis uue operaatori Raul Potisepp: läbi. Saatejuht: Ma segan sind vahele korra, vaatan, seal on Tesla, siin on Nissan, BMW, Audi sõidab gaasiga, okei. Ja Volkswagen, Golf, neist saab kiirlaadida Eestis ainult seda Nissanit, on ju. Või ma eksin? Teslat saab ka, Raul Potisepp: Teslal on spetsiaalne adapter, mis siis pannakse sinna Chademo otsa ja. Õige. Sellel ei ole ka probleemi, aga, aga jah, ütleme nii, et ülejäänud autosid, noh sarnaselt nagu CNG taristule, et see CCS ehk siis see kombo ots, seda Eestis on praegu kahes kohas. Sügisel tuleb nüüd. Meie paneme siis viis kiirlaadijat Tartusse üles, kus, kus on juba mõlemad otsad olemas, nii Jaapani kui Euroopa ja muu maailma autosid saab kiirelt laadida. Mis, mis sa arvad elektrilevi poolt, et Raul Potisepp: kas Saatejuht: Olime maailma tipus ja jõudsime sinna keskmike või allapoole? audio-S110: No eks see, me olime ise ka tegelikult Elektrilevi tol hetkel selle nii-öelda 2012 projekti juures, kuna noh, kõik need nii-öelda laadimispunktid tulid elektrilevi võrku, noh peamiselt valdavalt. Ja, ja tegelikult noh, tol hetkel ega, ega see turg oligi täpselt selle teadmise juures, et see tolle hetkese standard audio-S110: noh, ongi kõige parem ja tol hetkel ei olnud nagu Euroopas väga selgelt sellist nagu eelistandardit välja kujunenud ja. Ja kuna see partnertehing siis CO2 müügist oli seotud nii-öelda siis ühe Aasia ettevõtte ja noh, audio-S110: nii-öelda Aasia riigiga, siis sellest ka selline võib-olla natuke selline suuna, suunavalik. Aga kindlasti see tihedus on täna tegelikult väga hea ja selles me oleme endiselt, ma arvan, siin nagu maailma nagu esirinnas. Et kui mõelda nagu avaliku, avaliku laadimiste nii-öelda arvu, siis näiteks elektriautode suhtarvu. Et see on meil minu teada kuskil kaheksa. audio-S110: Norras näiteks, kus on eelmisel aastal müüdi peaaegu pooled uutest autodest siis elektrimootoriga. audio-S110: Seal on see suhtarv kuskil 19 ehk tegelikult meil on, on siis nii-öelda autode kohta rohkem laadijaid. Aga, aga jah, see, mis siit tegelikult see probleem tegelikult läbi jooksis, siis noh, kui seda autoparki siin kõrval vaadata, siis sellist kiirlaadimist, milleks tegelikult see avalik laadimine, noh võiks olla nagu peamiselt mõeldud. audio-S110: Tegelikult nii-öelda siis seda Euroopa autot ja Euroopa siis autotootja sellist nagu standardit ehk siis CCS-i tegelikult ei toeta. Saatejuht: Alexelale võib-olla järgmisena mikrofon, et küsimus. Saatejuht: Võib-olla see on liiga päevakajaline, ega me ei tee siin mingit raadiosaadet, aga mind huvitab ikkagi, et see riik ju tahab, tahtis maha müüa selle, selle pakkumisesse. Kiirlaadimisvõrk, teie nägite, et see silla ots on liiga kaugel, et, et ei ole mõtet sinna minna või? Mari Helbling: Ei, üldse mitte. Mari Helbling: Meie nägime, et antud võrk on sillast ammu maas juba. Et me sellepärast ei tahtnud sinna väga minna. Et me väga tõsiselt kaalusime, aga, aga me jah, sellepärast jätsime pakkumise esitamata, et, et selle võrgu uuendamise ja ülalpidamiskulud tundusid meile. Mari Helbling: Lähedal uue võrgu rajamiskuludele ja sellisel juhul tundus nagu loogilisem hakata hoopis vaatama nii-öelda noh nullist ehitamist. Saatejuht: Olgu, et ühesõnaga oli meil väga vinge võrk aegus ära ja nüüd on ta nii aegunud, et põhimõtteliselt võiks ehitada uue. audio-S110: Ma, ma, ma ka nii nagu, et ütleme nagu musta värvi vist ei, ei joonistaks, et, et noh, siin ees reas on nagu elektritaksod ja teised võib-olla nagu. Elmo, Elmo kasutajad tegelikult, kes sõidavad ju, ju selle, selle autoga, mis tegelikult saab kiirlaadimist kasutada, et 50 kilovatti ikkagi on nagu piisavalt suur võimsus selleks, et, et see nii-öelda vajalik. Saatejuht: Mida Tesla rent arvab sellest kiirlaadimisvõrgust? audio-S140: Ta on, jaa, selles mõttes, et see võrk oli alguses tore, ta andis hea katvuse selleks, et nagu pindala suhtes ta on väga hea, aga. Aga seal on nagu paar sihukest, aga, esiteks on see, et meil ei ole ühtegi kiirlaadijat, mis oleks 50 kilovatti. Et best on nad 45 kilovatti ja 80 protsenti on tegelikult 32 33 kilovatti. Ehk siis tegelikult enamus liitumisi on, on tehtud madalamalt kui see jaama võimsus. audio-S140: Teiseks on see, et nad on paigutatud selle ühtlase reegliga, et nende vahe peaks olema mitte rohkem kui 40 kilomeetrit, ehk sihuke ühtlane jaotus üle Eesti. Mis tähendab, et on umbes 15 20 laadijat, mis on sihukeses üliaktiivses tarbimises ja siis umbes 100 laadijat, mis näevad mõni laadimist aastas. Et, et see on nagu tegelikult selle võrgu suurim probleem, et, et ta on jaotatud, ta on ehitatud sel ajal, kui keskmine sõiduauto sõiduulatus oli seal 80 kuni 100 kilomeetrit arvestatud. Ja talvel, talvisel perioodil veel vähem. Et nüüd uue generatsiooni autode puhul tegelikult, mida oleks oluliselt rohkem vaja, on see, et trassidel ja linnades on laadijaid korraga rohkem. Sest üpris tavapärane on sul lihtsalt see, et kui sul on selline auto, millega sa pead tihti laadima, siis sa lihtsalt pead ootama järjekorras. Mis ei ole väga nagu normaalne. Et, aga mis ma tahtsin kommenteerida ka selle koha pealt, et noh, esiteks on see autode müük on olnud sama muna-kana teema, et meil on küll hea võrgustik, mistõttu keegi nagu pole tahtnud uusi laadijaid paigaldada. Pluss see praegune Kredexi poolt tehtud hinnastuspakett on selline, et keegi erasektorist ei hakka ise laadijat panema, sest see on miinusega müük, mida seal praegu tehakse sellele elektrihinnale. Ehk siis noh, avalik konkurents puudus tänu sellele ja nüüd audio-S140: kuna seda kombo laadijat tänu sellele juurde ei tulnud, sest uusi laadijaid keegi panna ei tahtnud. Siis kogu Euroopa autode, mis sa oleks saanud müüa, inimene ei hakka ostma endale autot, noh, kasvõi võtta seesama iPace, mis siin on. Muidu jumala normaalne auto, aga laadida sa seda ei saa. audio-S140: Sest ka kodus laadimine on antud autol tehtud täiesti aeglaseks. Aga muidu nagu kiirlaadija mõttes ta on kombo, sa saaksid väga normaalselt laadida teda. audio-S140: Aga sul on täpselt kaks laadijat, üks on Pärnu Virta, kus 20 minuti pärast tõmmatakse vool alla ja teine on ABB kontori ees olev demolaadija. Et noh, see ei ole nagu normaalne infra. Et aga minu küsimus on, et miks te tegite pakkumist kasvõi sellele, et saada liitumispunktid? See oli juba ainuüksi mitme miljoni audio-S507: Väärtuses. audio-S507: Kellele see küsimus oli? Mari Helbling: Mulle ma eeldan. Mari Helbling: Ühtepidi jah. Mari Helbling: Teistpidi tegelikult oli meie jaoks seal veel see probleem, et siin üks O tähega konkurent on, kelle tanklates on väga arvestatav hulk neid laadijaid ja ei ole üle 10. Isegi äkki. Mari Helbling: Elame-näeme, vist võrdselt. Mari Helbling: Seal on rohkem, neil on rohkem, aga, aga lihtsalt probleem oli selles, et seal on need lepingud, mis on sõlmitud, see läheb nüüd ülidetailseks, aga need lepingud, mis on sõlmitud nende. Selle pinna kasutamiseks, kus need laadijad asuvad, on, on mõne kuulise etteteatamisega võimalik üles öelda, et seal juhtub natuke see, et siis võib-olla sul on liitumispunkt, aga sul ei ole seal seda tükki maad enam. Seal kollases tanklas, kuhu seda laadijat püsti hoida, et, et see, see tekitas meie jaoks ka natukene küsitavusi, et, et sellisel neutraalsemal osapoolel on lihtsam kõikide nende osapooltega lihtsalt läbi rääkida ja, ja sõbraks saada. Saatejuht: Meil läheb siin vaidlus selle laadimispunktide erastamise üle. Mari Helbling: Selles mõttes ma saan aru, et, et ongi õnnestus, et ostja leidus, et see, et me ei pakkunud, ei olnud. No ühesõnaga pakkujaid leidus vähemalt, et, et see, et me pakkuma ei läinud, ei, ei ole nüüd nagu jah, kõige suurem traagika. Saatejuht: Olgu, aga meil on tegelikult 75 minutit lennanud siin. Veerand tundi on meie arutelu lõpuni. Mul on ettepanek, teeks lõpuks niimoodi, et igaüks saab arvamusfestivali, esitad oma arvamuse, argumente me oleme kuulnud igatpidi oleme viinud ennast samale nii-öelda taustsüsteemile, et me teame autosid, taristu probleeme, kõike. Saatejuht: Et võtame selle arutelu pealkirja ja räägime sellest igaüks, et mis te arvate, et see oli vist millal jah? Millal, mis selle tagasi hoiab, mis selle tagant tõukab, millal meil on? Ma täpsustan korraks, mis see, mis see pealkiri, arutelu pealkiri oli täpselt? Saatejuht: Vallutavad maailma, see on hea muidugi selline annab nagu Saatejuht: keerutada. Aga, aga põhimõtteliselt küsimus, mis te arvate siis, et millal me jõuame sinna, et Eestis vähemalt jõuaksid elektrisõidukid või gaasisõidukid või ja gaasisõidukid sinnamaale, et neil on oluline osa kogu Eesti autopargist, võib-olla isegi suurem osa. Mis selle tagasi hoiab, mis me peaks tegema? Pakkuma lahendusi. Saatejuht: Ja Saatejuht: riigi poolt Saatejuht: võib-olla noh, kuna Raul Potisepp: Varsti Raul Potisepp: elektriautod on juba ka nendele, kes neid Excel'eid loevad. Ja koostavad nendele ka nagu soodsamalt, siis Raul Potisepp: riigi poolt võib-olla ootakski, et kui nüüd selle Elmo võrgu saaks erastatud, et, et ta ei, ta ei jätaks seda päris niimoodi, noh, uue operaatori meelevalda, aga, aga, aga vaatakski, et kuidas see nagu taristu selle uue operaatori käes edasi areneb. Ja noh, siin enne jällegi see, et see CCS-i teema. Saatejuht: Olgu, et meil on Eesti kaetud laadimisjaamadega vähemalt selles osas, kus saab laadida ka neid uusi, soodsamaid, praktilisemaid autosid, on ju. Ja, ja. Aga kas sellest piisaks? Raul Potisepp: Ei, sellest ei piisaks. Noh, alati kõige lihtsam teha otsetoetust, aga see on poliitiliselt sihuke keeruline teema ja, ja, ja nagu osad ettevõtted siin väidavad, siis nad saavad juba ilma turutoetusteta tegelikult Raul Potisepp: autosid osta. Raul Potisepp: Meie üksinda võib-olla veel vajaksime ikkagi mingisugust toetust, aga, aga ma arvan, et see toetus, kui ta oleks isegi mingisugune, ma ei tea, 1000 eurot või selline osa, siis see annaks nagu jällegi nagu sellise. Mõttepaneku nagu tarbijate või inimeste pähe, et okei, et elektriautod on ka olemas, sest noh, kui nagu midagi ei ole. Raul Potisepp: Keegi ei, ei korralda mingisuguseid teadlik, teadlikkuse kampaaniaid, noh mida KredEx'i ajal ju tehti. Ja mis aastast 2014 on täiesti ära nagu vaibunud. Sellepärast ka võib-olla eestlaste keskmine elektriauto teadmine ongi see Raul Potisepp: vanem Nissan Leaf ja, ja see Mitsubishi nagu meie ütleme, I-MARi või, või siis I-Miev. Et, et võib-olla siin, ma arvan, et Maarja ja vist Ermo on ka varem öelnud, et see, see põhi, peamine takistus ongi inimestel nagu siin kahe kõrva vahel, et ja, ja sinna kahe kõrva vahele jõuda, selleks tuleb nagu teha tööd. Võib-olla pehmed meetmed nagu mina pakuks välja vanalinna, näiteks Tallinna vanalinna. Raul Potisepp: Muid kui elektri või saastevabasid autosid, siis ei lasekski, et noh diislid ja sellised asjad nagu. Jah. Juba tahetakse laiendada tsooni siin ees. Raul Potisepp: Ja kui küsida, või kui see küsimus oli veel see, et millal siis elektri- ja gaasiautod vallutavad. Raul Potisepp: Noh, ütleme maailma nad vallutavad järgmisel kümnendil, ma olen selles päris kindel. Et kui 2016 ma kartsin, et võib-olla autotootjad annavad katete lubadusi, siis nüüd on ikkagi näha, et, et noh, üks, üks on küll Tesla, on ju, kes on neid utsitanud nagu. Ja ärgitanud elektriautosid tootma, teine on seesama, mis me alguses rääkisime, keskkonnanormid Raul Potisepp: ja, ja rangemad seadused ja, ja see. Ehk siis järgmise aasta, järgmise kümnendil, ma arvan, et elektriautod vallutavad küll maailma ja, ja, ja elektrifitseeritud autod, ehk siis pistikhübriidid ja noh, hübriidid on ju tegelikult täna vist 25 protsenti Toyotadest, mis on müüdud, on juba hübriidid, et. Ma Raul Potisepp: ütleks küll, et massides, et. Saatejuht: Okei, siin on palju häid mõtteid, mis edasi viiks. Saatejuht: Mis veel? audio-S110: No mul on kolm märksõna võib-olla, et ambitsioon, tehnoloogia ja tegelikult kliendi valik lõpuks, et võib-olla ambitsioonist peale hakates, siis noh, kui me tahame olla nii-öelda. Noh, kaks, kaks, teist me olime tegelikult eeskujulik elektritranspordi arendaja, noh, täna me enam ei ole, et kui me tahame selleks hakata, siis tegelikult bussirajast sõitmine, noh, sellest ei piisa. Et, et selleks, et minna nii-öelda elektriauto peale üle või siis gaasiauto peale. audio-S110: Küll aga arvan, et, et noh, riik saab siin tegelikult väga palju teha ja kui järgmine aasta hakkab tegelikult transpordi arengu nii-öelda arengukava koostamine, siis tegelikult noh, saab vaadata kogu seda valdkonda tervikuna. Alates rongidest kuni tegelikult tarbesõidukiteni välja ja tegelikult audio-S110: noh, riiklikult ka, ka näha on tegelikult vastavad nii-öelda jõulisemad meetmed ette. Siis tehnoloogia, noh täna tegelikult noh, ma arvan, et, et noh, need laadijad, et noh, miks need laadijad ei ole uuenenud on ju tegelikult noh autosid ei ole, et noh, ma arvan, kui oleks nagu elektriautosid piisavalt palju, siis see tegelikult turg oleks järgi tulnud, et. Et noh, vähemalt audio-S110: viimased ütleme siis raportid ja, ja noh, viimased infod, mis näitavad seda, et kui paljud tegelikult autotootjad täna nii-öelda sellesse elektritranspordi valdkonda tootmisse nagu investeerivad. audio-S110: Milliseid investeeringuid plaanitakse, on tehtud tegelikult siis akude tehastesse. Kasvõi siinsamas Rootsis, audio-S110: Saksamaal, noh ütleme Tesla tehase Ameerikas, et siis. audio-S110: See kõik tegelikult näitab seda, et see juhtub ka, ma arvan, järgmisel aastakümnendil, see selline noh, ütleme suurem läbimurre. Aga tehnoloogia ka nii-öelda sellistes nagu laadimis, laadimisvõimsuste kasvatamises ehk siin käis läbi, et noh, et Ameerikasse lähevad suured kolonnid nii-öelda võimsaid laadijad 300 pluss iga kilovatti nii-öelda võimsusega, siis tegelikult noh, kui sa saad täna bensiiniauto täis, kahe, kahe minutiga elektriauto, noh seal oluliselt kauem, siis, siis see on kindlasti üks asi, mida, millega tuleb tegeleda. Ja, ja noh, kindlasti kõik kliente on väga erinevaid, et, et noh, me siin räägime tegelikult noh, ütleme enda kogemust võib-olla eramaja klient, et kus sa saad nagu oma, ma ei tea, noh, pesuri pistikusse põhimõtteliselt panna selle nagu elektriauto nagu laadima ööseks, aga. Aga noh, kui me mõtleme selle peale, et, et audio-S110: üle 90 protsendi inimest tegelikult ela, elab võib-olla kortermajades, kus tegelikult noh, sul ongi valik, kas sa tegelikult avalik laadimine või siis kuskil kontoris, et sa ei too nagu noh, aknast mingit pistikut pikendusjuhtmega nagu välja. Et kindlasti see nõuab ka nagu taristut nii-öelda noh, kortermajade ja võib-olla nagu nende inimeste jaoks, kes on ühel hetkel hakkavad nagu neid valikuid tegema. Ja noh, lõpuks siis see kliendi aspekt, et, et noh, et, et noh, jah, ta ei saa olla ainult emotsionaalne, emotsionaalne, neid kliente on selgelt vähe, et, et ta peab olema lõpuks ka nii-öelda siis majanduslikult nagu mõistlik otsus. Ja, ja see on tegelikult noh, kogu siis selline nii-öelda see sümbioos kõikidest nendest aspektidest, et alates sellest auto, auto müügi huvist, elektriauto või gaasiauto nagu inimesele müüa ja tegelikult ka sellest nagu hinnaklassist, millega see auto tegelikult siis. Nii-öelda siis selle TCO, mis Raul sisse tõi, nii-öelda elukaare kulude mõttes tegelikult kliendile kätte, kätte tuleb, et, et ma arvan, et elektri hind on, on, on nagu piisavalt stabiilne selleks, et nagu pikaajaliselt selle nii-öelda elektri, elektritranspordi peale nagu, nagu jääda. Saatejuht: Olgu, siin on päris mitu aspekti. Saatejuht: Ma küsin ühe detaili vahele, kes on Oslos käinud, on näinud, et autod pargivad kortermaja regioonis, on ju tänava kõnnitee ääres on need laadijad, kas Eestis võiks ka olla võimalik, et me ja laeme tänavavalgustuspostidest oma elektriautosid kortermajadele? audio-S110: Absoluutselt, et Elektrilevil on täna kogemus Tallinnas-Tartus opereerida valgustusvõrku ja ma võin öelda, et Tallinnas näiteks päeval kogu valgustusvõrk seisab. Ehk piltlikult öeldes ta on malli lülitatud ja noh, see seitse megavatti näiteks Tallinna linna puhul seda võimsust võiks tegelikult minna päeval nagu elektriautodesse, et see nagu ootab. Ja, ja see tehnoloogia täna on juba olemas, sest ta pole nagu massidesse veel läinud, et ma arvan, et see on, see on aja küsimus, millal see juhtub. Ahto Oja: Gaas. Mul on lõppsõnaks jah, asjad, mis ütlemata on jäänud, muidu äkki jäävadki ütlemata, et igatahes metaankütust, neid kasutavad autodena väga hea järelturg juba Eesti portaalis on neid üle, üle 100 ja kui võtta Rootsi, Saksamaa portaalid juurde, neid kümneid tuhandeid saate valida automargi järgi, aastaarvu, hinna, mille iganes järgi tehases jäädistusega. Metaan kütuse autosid volvodel, Mercedesel, Audi, skoda, Volkswagen, Coupel, Fiat ja ka raskeveotis, siis bussid, veoautod, Iveko, Skaan ja Mann. Mercedes, Renault, Volvo, Solaris ja Soll, nii et selles mõttes see valik ja need on tehase nii-öelda liinid tulevad asjad. Ahto Oja: Üks aspekt on huvitav veoauto ettevõtetele, et 250 paarise surve all olevat metaankütust sellest surugaasi balloonist on väga raske nii-öelda noh, võtta muuks otstarbeks ehk varastada. Et noh, mõnele veoautoettevõttele on see pannud päris mõtlema, et, et palju ma siis selgub, et palju siis seni vasakule läks, piltlikult öeldes. Ja tehnoloogia arenduse mõttes ma olen aastaid rääkinud, et ja ootan või kui tuleks aega, teeks ise innovatsiooniprojekti väikesemahulisele biometaani veeldamisele. Sest see, mida korra Maria mainis, LNG, ehk siis veeldatud metaankütuse läbisõit on samaväärne kui diiselveokiga. Et see on selle veeldatud, veeldamise mõju. Sa võtad kaasa enam-vähem samas koguses kütust veeldatuna metaankütust, nagu diiselkütust. Ja lõpuks vastus küsimusele, et millal siis vallutab maailma? Mul on siin lühike vastus on see, et, et mida saaks tegema, esiteks peaks hoolima keskkonnast ja endast ja oma tervisest ja väärtustama seda oma tervist ja keskkonda. Ja kui vallutust defineerida, et mis see vallutus siis tähendab, kas 10 protsenti või 50 või 100. Et siis kui öelda, et enamus autosid oleks nii-öelda mitte fossiilsed, elekter, autoväsinik, mis iganes. Siis mina ennustan, et selleks maailmas kulub üks, kaks põlvkonda, ütleme, autovahetuspõlvkonda. Noh, kes siis selleks peab, on see autovahetuspõlvkond 10 aastat või, või 30 aastat. Et ma ennustan, et ta jääb ikka sinna järgmise, või selle sajandi, ütleme poole peale 2000 42050, kus tõesti fossiilkütuseid oleks nagu vähem transpordis kasutuses, kui taastuvkütuseid. Ja isiklikus maailmas, minul on see vallutus juba käes. Ahto Oja: Nagu ma alustasin. Ahto Oja: Jah, Mari Helbling: Ma arvan, et see vallutamine juba toimub. Mari Helbling: Isegi maailmas rohkem kui Eestis. Et noh, mis puudutab eriti gaasi, siis Euroopas, Ameerikas on, on, on gaasi kasutus oluliselt rohkem levinud kui meil siin. Mari Helbling: Noh, see, see saabki olla evolutsiooniline, et seesama LNG näide, et meie viime nüüd kevadest kõik oma kütuseveod LNG peale. Ja noh, oma kütuseveokid LNG peale. Tahtsime juba aasta tagasi viia, aga lihtsalt polnud sellist LNG veokit, noh. Ja nüüd kevadeks siis kand saab valmis. Et, et noh, ta selles mõttes natuke selle, noh nihuke selle taga on, aga, aga, aga nii kui võimalus on, nii, nii valikuid tehakse. Ja noh, teine asi, mis on ikkagi, Mari Helbling: inimesed kipuvad olema alalhoidlikud ja sellised uued tehnoloogiad, uued asjad esialgu tunduvad nagu kahtlased, et seal peab olema mingi konks, ta ei saa ju päriselt nii odav olla. Ja, ja seda me kuuleme päris palju nii gaasikütuse puhul, ilmselt kuule, kuulaks, kuulak, kuuldakse ka elektrikütuse puhul, et seal ikka mingi konks järelikult on. Ja, ja ma arvan, et selles mõttes see, see aja andmine, et, et see hulk kliente, kes tulevad autot ostma turule, kus elekter ja gaas on juba täiesti tavaline valik. Ja mitte midagi uut, et, et mida rohkem seda generatsiooni peale kasvab, seda, seda vähem ostetakse traditsioonilisi kütuseid tarbivaid autosid, sest, sest jah, noh kulu mõttes tõesti see, noh, see ei ole loogiline valik enam. Et, et selles mõttes, et ma, ma arvan, et ta tuleb päris kiiresti, aga, aga ikkagi võib-olla sellepärast, et ma olen naisterahvas, aga mina arvan, et see emotsionaalsuse moment jääb ikkagi sinna sisse. Et, et ilmselt me nii-öelda fossiilsetest kütusest lõplikult ei vabane, sest ühel hetkel selline noh, ma ei tea, mõni diisliuunikum on nagu lihtsalt omab sellises ajaloolises mõttes mingisugust väärtust, et, et selle tõttu ilmselt jääb ka neid fanatte, kes, kes siiski sõidavad sellega edasi. Saatejuht: See töötab täpselt samamoodi meesterahvastel, nii et see autode emotsionaalne teema. Saatejuht: Üheksakümmend minutit on läinud. Väga palju teemasid tuleks veel rääkida sellesama juure, autode, mõlema nende gaasielektriauto juures. Väga palju tuleks rääkida sellest, et tõesti, kas auto muutub, kas meil on linnades kerge transport, mis iganes, aga jõuame veel. Kindlasti see teema ei lähe kuhugi ära. Ma tahan, et tehke üks kõva aplaus esiteks neile neljale inimesele. Saatejuht: Ja, ja siis teeme ühe aplausi teile.

Saatejuht: Tere. Millal elektri- ja gaasiautod maailma vallutavad? Siin on Mari Helbling, Ahto Oja, Raul Potisepp ja mina olen Hans Lõugas. Alustuseks vaatame, millega keegi kohale tuli. Umbes viiendik elektriautodega, tore. Kas me peaksime rääkima elektriautodest just praeguste diiselskandaalide põhjal? Mari Helbling: Diiselautod emiteerivad igal juhul heitgaase, olgu kui tõhusad tahes. Saatejuht: Kuidas see ikkagi kaasa on aidanud? Kuidas diisel Keit on aidanud kaasa sellele, et et meil nüüd üha kuumem teema on see, et me läheks üle elektri- ja gaasiautodele Mari Helbling: Taastuskütuse kasutuselevõtt on maailmavaate küsimus. Võiks kasutada biometaani ühistranspordis. Saatejuht: Mida teised arvavad? Ahto Oja: Diiselmootor kui selline kaob rangete keskkonnaseaduste tõttu. Saatejuht: Tahad öelda, et diiselmootoril pole enam mõtet? Ahto Oja: Kuluefektiivne diisliarendus hakkab läbi saama küll. Saatejuht: No mida veel arvate? Raul Potisepp: Elektriautod on trend, sellega saab raha säästa. Mari Helbling: Asi pole mootoris, vaid mida mootor kasutab. Saatejuht: Kuidas mõjutab näiteks Pariisi kliimakokkulepe meie autoostmise valikuid? Mari Helbling: Taastuvkütuse on keskkond puhtam ja seeläbi tervis parem. Ahto Oja: Kliimateemad on meie sajandi põletavaim teema. Ühistranspordis võiks rohkem taastuvenergiat kasutada. Mari Helbling: Kliimakokkulepe on igas meie valikus. Mari Helbling: Kliimakokkulepe ei pane mind ühte või teist kütust ostma. Raul Potisepp: Kliimakokkulepe hakkab energiasektorit palju muutma, roheenergia on odav. Saatejuht: Kas keelud on kõige parem viis taastuvenergia edendamiseks? Raul Potisepp: See on tegelikult see suund, kuhu me liigume. Turg paneb lõpuks asja paika. Mari Helbling: Ma ei poolda, aga mõnikord on sellest kasu, näiteks suitsetamise puhul. Saatejuht: Küsimus publikust. Osaleja: Elektriautosid tahetakse, aga need on praegu veel kallid. Aga me liigume sinnapoole. Ahto Oja: Diiselautode ärakeelamisele reageeritakse positiivselt, et tahetakse isegi varem keelata. Saatejuht: Publik, rääkige kaasa. Mari Helbling: On erinevaid gaase, mille vahel tuleb vahet teha. Minu auto on fossiilkütusega autost puhtam. Saatejuht: Kas gaasi põlemine ei saasta? Mari Helbling: Palju vähem, sest gaas on puhas. Saatejuht: Mootor on sama mis bensiinikatel? Mari Helbling: Mul on kahepaagisüsteem, saan vahetada gaasi ja bensiini vahel. Osaleja: Olen Teet Randma. Kui me tahame 2050 nullsaasteni jõuda, on biometaan ainult ajutine lahendus. Saatejuht: Väga hea. Mari Helbling: Saan aru, aga meil on tõendeid, et me saame biometaani kasutada tulevikus ka jätkusuutlikul moel ja nii, et me pole Venemaast sõltuvad. Biometaani saab kõigest, mis käärib. Saatejuht: Elektriauto on nagu mobiiltelefon, et laed? Ahto Oja: Elektriauto on revolutsioon. Selle hoolduskulud on väiksemad ja hind kilomeetri kohta väiksem kui gaasiautol. Kasutatud elektriautod on juba suhteliselt odavad. Saatejuht: Aasia autod on hetkel ikkagi taskukohasemad. Ahto Oja: Jah, mul endalgi selline ja sellega tuleb laadimiseks pause teha. Saatejuht: See eeldab hoiakumuutust. Ahto Oja: Akude tehnoloogia areneb tundidega. Saatejuht: Kas on keegi, kes on mõelnud elektriauto ostmisele, aga pole seda teinud? Osaleja: Tulevik on teenuste päralt: elektriautod on end tõestanud taksodena ja rendiautodena. Autode omamine on mõttetu. Kergliiklus on prioriteet. Saatejuht: Väga hea mõte. Mari Helbling: Tesla on parem kui Audi, aga kallim ka. Suurematele rekkadele ja bussidele on raske elektrimootorit teha, nad nõuavad rohkem energiat. Saatejuht: Kas siis jäävadki ainult taksod? Osaleja: Me oleme sõitnud 13 miljonit kilomeetrit ja märganud, et elektriauto vajab palju vähem hooldust ja see annab meile konkurentsieelise. Saatejuht: Taksoga sõita on mõistlik. Osaleja: Tere, Hans. Soovitan gaasiautot. Elektriautodesse laaditakse põlevkivist tehtud elektrit. Lisaks on ka vesinik võimalus. Saatejuht: Otsustasime vesinikust mitte rääkida, sest Eestis pole selleks infrastruktuuri. Osaleja: Vesinik oleks hea hoiustamisviis taastuvenergiale. Saatejuht: Paar aastat ootame seda. Ahto Oja: Väiksemale sõidukile on mõistlikum aku panna. Elektribusse tulevad väga kiiresti. Ja elektrit saab nii osta, et see on sada protsenti taastoodetud. Saatejuht: Räägime nüüd taristust? Osaleja: Põlevkivine energia on hea argument. Autoakud odavnevad kogu aeg. Elektriautosid kasutades aitame kaasa ka üleüldisele rohepöördele. Saatejuht: Üks repliik veel. Osaleja: Elektriautoga on lihtsalt väga äge sõita! Saatejuht: Me elame emotsioonidega. Kuidas kütusetootjate poole pealt tundub? Mari Helbling: Meie toodame kliendi järgi. Emotsioon on ostmisel tähtis ja viie aasta pärast on valikuid rohkem. LPG kasvab jõudsasti ja me investeerime sellesse. Rasketranspordi võti on LNG, aga kõik läheb lõpuks elektriliseks. Saatejuht: Huvitav. Mari Helbling: Elektritranspordiga peame aga me oma ärimudeli ümber tegema. Saatejuht: Gaas on sild elektrini? Mari Helbling: Jah, keskkonda peab tasakaalus hoidma. Saatejuht: Lühikesed repliigid. Mari Helbling: Mina gaasi ja elektrit ei vastandaks. Saatejuht: Kõik tahavad Elektrilevist elektrit? Raul Potisepp: Elektrilevi näeb potentsiaali raudteevõrgustiku ja ühistranspordi elektrifitseerimisel. Elektriautode puhul peame valmis piisavaks võimsuseks olema. Saatejuht: Aga ettevõtlikud inimesed saavad ise on elektri? Raul Potisepp: See on okei. Peaasi, et tegemist oleks taastuvenergiaga. Saatejuht: Mis juhtuks, kui elektriautosid oleks kümme korda rohkem? Raul Potisepp: Võrgu läbilaskevõime tarbitust on kordades suurem. Me ehitame võrku tulevikutarbimist arvestades. Hinnastamine muutub tulevikus dünaamilisemaks. Saatejuht: Nagu Uber. Raul Potisepp: Absoluutselt. Tulevikus võiks akuga ühendada erapidamise ja suvila. Või laetakse paak tasuta täis samal ajal, kui tööl oled. Saatejuht: Küsimusi on palju. Ahto Oja: Elektriautode täielikuks pöördeks on vaja palju elektrijaamu juurde. Targalt tehes kasvab elektritarbimine kuus protsenti. Näiteks aitavad hinnasignaalid ja elektri suunamine autost tagasi tarbimisse. Saatejuht: Lühike kommentaar. Osaleja: Tere, olen Rain Neemlaid. Raha, mida elektriautode taristusse investeeritakse, on tohutu, ja gaasiautod on mõttetud. Tanklad ära ei kao, seal on kiirlaadijad. Saatejuht: Hea argument. Osaleja: Tere, Taavet. Me oleme ikkagi ratsionaalsed, mitte emotsionaalsed. Ma ei ole kindel, aga mulle tundub, et elektri tootmine on gaasi tootmisest tõhusam. Saatejuht: Kas keegi teab? Mari Helbling: Ei tea. Osaleja: Bensiini tootmises on enamus energiat elektrienergia. Elektriautodele üleminek oleks põhimõtteliselt nullmäng. Elektriautod töötavad ka elektrivõrgu stabilisaatorina, mis säästab elektrivõrgu sisse-välja lülitamiselt. Akuelemente jääb järjest vähemaks. Mari Helbling: 10 protsenti kulub tootmiseks. Raul Potisepp: Odavad laadimiskohad suunavad küll harjumusi muutma. Ahto Oja: Kasutegur täielikult taastuvenergia puhul on sada protsenti. Saatejuht: Räägime gaasitaristust. Mari Helbling: Esimene gaasitaristu tuli 2009 ja nüüd on tanklaid kahekümne ringis. Need on väga heades kohtades ja tuleb aina juurde. Saatejuht: Kas nõudlus on suur? Mari Helbling: Toetusmeetmed aitavad nullideni jõuda. LNG-tanklaid rajasime nullnõudlusele, kuid inimesed tulid järgi. Saatejuht: Miks CNG autosid Eestis ei osteta? Mari Helbling: Ostetakse just rohkem. Kui tanklaid neli korda lisada, lisandub ka gaasiautode arv neli korda. Saatejuht: Kommentaar. Osaleja: Andreas Tartust. Škodas ongi probleemiks taristu puudumine. Saatejuht: Palju ühe paagiga sõita saab? Osaleja: Umbes 400 kilomeetrit. Saatejuht: Eesti kaeti esimesena maailmas kiirlaadijatega, aga mis neist sai? Mari Helbling: Miks elektriautode arv pole tõusnud? Saatejuht: Hea küsimus. Ahto Oja: Toetuste valguses tõsteti elektriautode hindu. Uute mudelitega saab juba 400 kilomeetrit sõita, aga me peame oma taristut juba vaikselt uuendama. Saatejuht: Kiirlaadijad on ainult Nissanitele? Ahto Oja: Teslat saab ka laadida, aga töötame selle kallal, et eri laadijaotsi paigaldada. Saatejuht: Olime tipus, aga kukkusime? Raul Potisepp: 2012 ei olnud veel standardeid ja tegime tolle aja parimat taristut. Nissani ots tuli Aasia koostöö tõttu. Meil on rohkem laadijaid auto kohta kui Norras, aga kiirlaadijaid Euroopas veel ei toetata. Saatejuht: Riik tahtis kiirlaadimisvõrgu maha müüa. Mari Helbling: Me seda ei tahtnud, kulud oleks suuremaks läinud kui nullist ehitamine. Saatejuht: Et uut võrku on vaja? Raul Potisepp: Ma nii pessimistlik ei oleks. Saatejuht: Kas Tesla Rendile sobib see võrk? Osaleja: Katvus on ka ebaloogiline ja ehitatud vanale sõiduulatusele. Linnas võiks rohkem laadijaid olla. Toetuste tõttu puudub avalik konkurents laadijate ehitamiseks. See kombo tingib elektriautode vähesuse. Mari Helbling: Meil on konkurents ja nende lepingut on läinud ülitäpseks, mis raskendab teatud olukordi liitumispunktidega. Saatejuht: Vaidlus läheb laadimispunktide erastamisele. Mari Helbling: Pakkujaid hankele oli vähe. Saatejuht: Võtaks selle teema nüüd kokku. Millal on elektriautod suurem osa Eesti autopargist ja mis seda takistab? Ahto Oja: Riik ei tohiks jätta elektriautosid ühe operaatori meelevalda. Saatejuht: Kas praegune laadimisvõrk piisab? Ahto Oja: Ei. Riigipoolsed toetused on tähtsad motiveerimaks elektriautosid ostma. Võiks olla ka teadlikuskampaaniaid. Lubame Vanalinnas ainult elektriautodega sõita. Elektriautod ja hübriidid vallutavad maailma, selles olen kindel. Saatejuht: Mis veel? Raul Potisepp: Ambitsiooni tõstmiseks saab riik palju teha, näiteks arengukava ja ostutoetused. Taristusse investeeritakse tohutult, aga peame mõtlema ka kortermajades elavatele inimestele. Klient teeb lõpuks ikkagi majanduslikult mõistliku otsuse. Lahendus ongi nende asjade sümbioosis. Saatejuht: Kas Eestis võiks tänavavalgustuspostides autot laadida? Raul Potisepp: Absoluutselt. Valgustus päeval seisab, ja see võiks autodesse minna. Mari Helbling: Metaankütusega autodel on hea järelturg. Autode vallutamine oleneb sellest, mille eesmärgiks võtame, aga ma arvan, et 2042 aasta kanti. Gaasikasutus on mujal levinum kui siin, aga asjad liiguvad ka siin. Inimesed on ka kahtlevad uute tehnoloogiate osas. Fanatikud jäävad diiselautosid veel kauaks ostma. Saatejuht: Emotsionaalsus ka loeb. Aitäh, aplaus.

1534314749-millal-elektri-ja-gaasiautod-maailma-vallutavad

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Kadri Simson käib Euroopas ringi ja teeb Ursula von der Laieni rohelisele plaanile usinalt müügitööd. Kodused põlevkiviärimehed ütlevad aga, et komisjoni pakutud raha on naljanumber. Kuidas müüa rohelist plaani kliimaskeptikutele ja kas selle majanduslik loogika peab? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast saatesse, Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson. Tere. Olete te juba jõudnud Brüsseli kuulsa maamärgi aatoomiumi otsa ronida? Kadri Simson: Ei, ei ole, aga minu kabinetiliikmete aknast ta paistab. Saatejuht: Mis see probleem siis on? See memode hulk lauanurga peal ületab lihtsalt inimvõimete piirid. Kadri Simson: Tõepoolest, mul ei ole veel olnud Brüsselis seda ringivaatamise päeva. Saatejuht: On see nii nagu King's Colledži päevil, ma lugesin teie meenutusi 2012.-st aastast, et päevas tuli lugeda 100 lehekülge ja tegelikult ööpäevast jäi nende läbimiseks väheks? Kadri Simson: See võime palju teksti lugeda ja ka meelde jätta, et see selles ametis on jälle harukordselt vajalik. Kadri Simson: Sest minu päevad on suuresti täis ka kahepoolseid kohtumisi erinevate riikide esindajatega. Ja siis, kui sa oled laua taga ja kohtud partneriga, pead sa juba teadma, mis on tema probleemid, mida ta tõenäoliselt tõstatab ja sul peavad olema ka vastused Euroopa Komisjoni vaatavusesse neile probleemidele. Ja kuidas sa muidu teada saad, kui et sa eelmine päev, eelmine õhtu oled põhjalikult neid materjale memosid tudeerinud. Mis kellaks äratuskella panete hommikuti? Sõltub päevast. Rekord on see, kui ma olen pidanud ajavahe tõttu Brüsseli aja järgi juba kell viis olema kõnetoolis. See oli möödunud nädalavahetusel, kui ma olin Abu Dhabis, rahvusvahelise taastuvenergia organisatsiooni aastakoosolekul. Saatejuht: No kui suur erinevus siis on nüüd olla Eesti majandusminister ja Euroopa Komisjoni energeetikavolinik, et kust need erinevused siis peamiselt sisse tulevad? Kadri Simson: Mastaabis, et valdavalt tuleb, tuleb erinevus sisse mastaabis ja, ja ütleme nii, et Eesti majandusminister teeb väga olulist tööd. Aga professionaalse väljakutse suhtes voliniku töö pakub veelgi enam. Saatejuht: No kui inimestelt pärast Euroopa Parlamendi valimisi küsiti, mis mure neid sinna valimiskasti juurde viis, siis umbes 80, vabandust, 70 protsenti rootslastest ja taanlastest vastas, et kliima. Kas te teate, kui paljud eestlased seda arvasid? Kadri Simson: Ma arvan, et see ei olnud eestlastele kõige olulisem küsimus. Küll aga on näha, et üle Euroopa oli ta väga tähtis ja see siis väljendub selles, et uus Euroopa Parlament on väga roheline, väga ambitsioonikas. Saatejuht: No see eestlaste protsent, kes kliimat pidasid oluliseks, on 22, mis võiks siis ka olla võrreldav selle nii-öelda mandaadiga, mis Ursula von der Laienile roheliseks pöördeks anti, mitte eestlaste vaates just kõige kindlamal alusel või mitte suurem, kõige suurem prioriteet. Absoluutselt, Kadri Simson: Minul kui energeetikavolinikul on sama tähtis küsimus kui, et meie energia tootmine oleks siis Kadri Simson: säästvam ja vähem saastavam. Ka see, et kogu Euroopa Liidus oleks energiajulgeolek tagatud ja, ja et meil oleks inimeste toetus sellele rohepöördele läbi selle, et nad teavad, et Kadri Simson: et nende kulutused märkimisväärselt ei kasva. Saatejuht: No kuidas te kavatsete seda rohelist pööret ikkagi, mis on see peanarratiiv, mida teie ka energeetikavolinikuna edendamas olete, müüa nüüd nendele inimestele, kes peavad seda kõike üheks kliimahüsteeriaks, mis ainult suurendab elukallidust, vähendab konkurentsivõimet, ühesõnaga teeb meie elu ikkagi tarbetult keeruliseks. Kadri Simson: Mul on energeetika eest vastutajana väga hea stardiplatvorm, et ka siis, kui Eesti oli Euroopa Liidu eesistuja, rääkisime me läbi elektrituru ülesehituse ja selle, et, et kuidas rohe, Kadri Simson: roheelektrit rohkem oleks. No jaa, Kadri Simson: aga inimesed lihtsalt ei saa aru, miks see vajalik on, väga Kadri Simson: paljud ei saa aru, Kadri Simson: Skandinaavias muidugi Saatejuht: Jällegi saavad, aga no 22 protsenti Eestis, veel vähem Lätis, mis seal tagapool oli vist veel Rumeenia, Kreeka, et noh, on ikkagi väga paljud, kelle jaoks on see uus narratiiv raskesti mõistetav. Ja kui me Kadri Simson: Nüüd mõtleme, et millest inimesed aru saavad, siin väga hästi, näiteks sellest, et oma maja tasub soojustada, sest siis on sinu kulutused väiksemad. See on üks esimesi asju, mida Euroopa Liidu tasemel tegema hakatakse, seda nimetatakse renoveerimislaineks ehk et kui me täna 40 protsenti kulutame majade soojustamisele ja, ja lõuna pool jahutamisele, siis seda kulu saab vähendada märkimisväärselt, kui me renoveerime oma hooneid. Miks neid ei renoveerita, sest gaas finantseerimine pole olnud piisav. Kui seda toetada tugevamalt, siis ilmselt igaüks tahaks, et tal oleks mugav ja soe, aga väiksemate kuludega. Või siis teine asi, kuidas me saame kõik energiat kokku hoida ja mida me ilmselt ei märkagi, on see, et kui sa lähed ostma, lähed ostma uut pesumasinat või külmkappi, siis sa hinna kõrval näed seda värvilist energiamärgistust. Ja vaistlikult ilmselt võtad seda, selle masina, mis vähem kulutab. Kadri Simson: Jah, see vanasti oli manuaalides kirjas, nüüd on Euroopa Liit otsustanud, et selline lahendus teeb tarbijale asja lihtsamaks, nii et mõningaid asju me kõik teeme juba selle nimel, et vähem energiat kuluta. Saatejuht: VKG Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann küsib, kas 125 miljonit eurot Eestile põlevkivi loobumise eest on nali. No jällegi vaadates koduseid meeleolusid, ei ole justkui väga julgustav algus. Kadri Simson: See 125 miljonit on lisarahastus Eestile, mida eelmise komisjoni ettepanekust järgmiseks seitsmeks aastaks eelarveperioodiks polnud olemas ja sellisena Eesti saab kõige suurema toetuse inimese kohta, nii et ma arvan, et see on päris hea saavutus. Saatejuht: Nojaa, aga see on Eesti põlevkivisektori aastane maksutulu ja kui me vaatame 30 aasta peale ette, siis 23 miljardit lisandväärtust võiks põlevkivisektor luua 3,6 miljardit eurot maksutulu, vähemalt nii väidab põlevkivi eestkõneleja. Kadri Simson: Ja eks põlevkivi eestkõneleja põhiline ülesanne on see, et ta peab oma toodangule turgu leidma, seda riik tema eest ei leia ja vastupidiselt seda 25 miljonit, millele me juurde paneme veel teistest fondidest poolteist korda ja riigi kaasfinantseerimisena ka 45 protsenti sellele otsa, aitab meil sellesse piirkonda tuua teisi tööstusharusid, mis annavad selle piirkonna inimestele Kadri Simson: tööd, tööd kodu lähedal. Järelikult jah, kui põlevkivisektoril ei ole enam oma toodangule sellist turgu ja midagi muud tuleb asemele, siis see teine tööstusharu annab meile samasuguse maksutulu. Saatejuht: No aga Eesti valitsusel on nüüd ikkagi suur idee hakata panema maksuraha Saatejuht: põlevkiviõlitehasesse. On see Euroopa kliimapoliitika selle suure uue narratiiviga, mille eestkõneleja teie olete, sobituv? Kadri Simson: Õiglase Üleminekufondist ühtegi fossiilse kütusega seotud investeeringut teha ei saa. Saatejuht: Aga on see mõistlik raha kulutamine Eesti valitsuse poolt, sest et VKG ju seda üksi ometi ette ei võtaks. Kadri Simson: Ja ma saan aru, et ka Eesti valitsus ei otsusta seda ennem, kui neil on, kui neil on olemas tasuvusuuringud. Tasuvusuuring peab näitama, et see toodang, mis sellest eelrafineerimistehases tulema hakkab, omab ka turgu. Saatejuht: On see turg Euroopas võimalik? Kadri Simson: Ka täna läheb ta valdavalt siis maailma meredel seilevatele laevadele ja, ja tõsi. Kadri Simson: Euroopas on karmimad reeglid. Väljaspool Euroopat kasutatakse fossiilseid kütuseid ju ilmselgelt edasi. Ja, ja siin tulebki hinnata, et kas see, kas see 30 aastat ees olevat perioodi annab seda turgu ja selle turu kindlust. Just täna oli hommikul uudistes Davosi majandusfoorumi analüüs, kus ka merendussektor lubab, et nad päris palju hakkavad investeerima sellesse, et laevu ümber ehitada ja et nende kateldes edaspidi poleks ka vähem saastatav Saatejuht: Kütus. See on selline Euroopa energeetikavoliniku pehme soovitus nüüd valitsusele, et ärge sellesse põlevkiviõli rafineerimistehasesse sadu miljoneid pange. Kadri Simson: Me oleme jõudnud sinnamaani, et soodsaid laene näiteks Euroopa investeerimispangast ei ole enam võimalik peale aastat 2021 ühelegi fossiilsele kütusele saada. Saatejuht: Teisisõnu, see ei ole perspektiivikas projekt. Kadri Simson: Samas mõningatel juhtudel erasektor investeerib ja võtab selle riski endale, nii et, et Kadri Simson: noh, eks seal olegi erinevaid riskitasemeid, millesse riskitakse. Ja, ja muidugi aus on öelda, et põlevkivi ei ole kivisüsi, et põlevkivist saab väärtuslikumad lisandväärtust kui ainult elekter. Ja, ja ma arvan, et sellega tasuks teadus-arendustegevus teha küll. Saatejuht: No maalige pilt Ida-Virumaast 10 aasta pärast, kui see õiglase üleminekufondi raha on seal ära kulutatud, millega seal tegeletakse? Kadri Simson: No kõige ilmselgem võimalus on see, et seal on uusi tootmisüksusi, kes on sinna tulnud sellepärast, et riik on saanud neid aidata siis näiteks kommunikatsioonidega. Ja, Kadri Simson: ja Kadri Simson: ettevalmistatud tööjõuga, seda õiglase üleminekufondi raha saab ümberõppeks ja täiendõppeks kasutada. Ega keegi ei tule oma tootmisüksust ehitama sinna, kus töötajaid ei ole. Nii et Kadri Simson: see raha on hea võimalus meie Ida-Virumaale, ka Eestile laiemalt, seda ei pea kasutama. Aga kui see ära kasutatakse, siis Kadri Simson: natukene targemad töökohad, Kadri Simson: vähem saastavad töökohad, need on täielikult Kadri Simson: päris reaalne võimalus. Saatejuht: Yana Toom ütles siin hiljuti välisilmale, et kui me hakkame väga eeskujulikult täitma kõiki rohelise agenda nõudmisi, siis ootab meid Ida-Virumaal ees sotsiaalne katastroof. Saatejuht: Miks ta midagi sellist võis öelda? Kadri Simson: Ei tea, sellepärast et tänasel päeval me näeme seda, et Ida-Virumaal elektri tootmine ei sõltu sellest, kas meie täidame eeskujulikult midagi või mitte, vaid puhtalt turukonkurentsist tulenevalt on tunde, kus põlevkivielekter ei võistle Kadri Simson: selliste puhtamate energiaallikaliikidega. Saatejuht: No te teate ilmselt üsna hästi, kui keeruliselt sündis kompromiss kliimaneutraalsuse toetamiseks Eesti valitsusele. Teie endisel võitluskaaslasel Jüri Ratasel on ilmselt üsna keeruline seda suunda valitsuses hoida. Kas Eesti ikka tegelikult on Euroopaga selles rohelises plaanis kaasas ja ühes paadis? Kadri Simson: On küll. Et kui me vaatame seda, et aasta 2050 väga ambitsioonikas plaan on, on maailmas ainulaadne, siis see ei oleks usutav, kui meil ei oleks juba täna-homme ja esimesel kümnendil. Kadri Simson: Milliseid Kadri Simson: elumuutusi kliimaneutraalses Kadri Simson: Euroopas elamine Kadri Simson: eeldab? Saatejuht: Eeldaks. Kas see pöörab meie nii-öelda elu ja majanduse fundamentaalselt ümber? Kadri Simson: Ta annab meile tööstuses uusi lahendusi. Ta ilmselt annab meile transpordis puhtama õhu ja, ja ta annab meile ka energiasõltumatuses sellised trumbid ehk et me ei ole nii sõltuvad, sõltuvad enam Kadri Simson: fossiilsetest kütustest, millest nii mõndagi tuuakse sellistest keerulise, Kadri Simson: keerulise. Kadri Simson: Keerulistest regioonidest. Saatejuht: Ma küsin hästi lihtsalt, kas Kadri Simson soovitab veel homme osta televaatajale endale diiselauto, kui parasjagu see liisingukalkulaator on just käest läbi käinud? Kadri Simson: Sõltub. Kadri Simson: Kui pikaks perioodiks sina endale auto ostad. Aga, aga praegusel hetkel. Kadri Simson: Praegusel hetkel oleme me olukorras, kus elektriauto on veel kallim. Kõik prognoosid näitavad, et 20.-te keskpaigaks on elektriauto diiselautoga või bensiiniautoga samas hinnaklassis. Nii et kui on selline luksus, et saad endale auto osta üheks liisinguperioodiks viieks aastaks, siis viie aasta pärast elektriauto on juba kõva, kõva edusammu teinud. Saatejuht: No mida teha selle Eesti turuga solkiva Vene elektriga, mille pealt, kui meil kõigil elektriautod oleks, siis me just selle toel praegu sõidaksime? Kadri Simson: Nii on, et Venemaa energia, miks vist 75 protsenti on ilmselt tuumaelektri 25 siiski kivisöejaamadest ja nemad ei ole siis emissioonimaksuga liitunud. Kadri Simson: Meie ei kauple Venemaa elektriga, aga küll tuleb Venemaa elekter läbi Soome, kes lisab omalt poolt tariifid ja Valgevenes tuleb siis veel Leetu elekter. Nüüd see küsimus, et kui me täidame ise kõiki neid kliimakohustusi, Kadri Simson: mida me oma liikmesriikidele teeme, mitte ainult elektri tootmises, vaid ka näiteks tsemenditööstuses või terasetööstuses, siis kas ei juhtu nii, et, et Kadri Simson: kaubanduspartnerite juures toome ikkagi sellise suure ökoloogilise jalajäljega kaupa? Kadri Simson: Ja selle lahenduseks siis komisjon hakkab arutama nii-öelda Kadri Simson: eraldi piiriülest mehhanismi. Saatejuht: See on teie kabineti töö see välja Kadri Simson: Töötada? Kuna ta on valdavalt seotud siis kaubandusega, on seal. Kadri Simson: Mitte ainult energeetika peatükk, vaid ka kaubandus, mis on Phil Logani portfellis ja, ja kuna ta on seotud siis sellise maksulahendusega, siis ka Paolo Jantiljoni, kes on maksu, tõest vastutav volinik, on sellises protsessi väljatöötamises vastutav nii-öelda pea vastutaja. Saatejuht: Aga see, et Venemaalt imporditakse meile nii-öelda elektrit, mis ei ole CO kahe kvoodiga maksustatud, see on probleem ja see lõpeb ära, ma saan aru. Kadri Simson: Sellisena, et tema ei pea mitte mingit vahetariifi tasuma, see kindlasti jätkuda ei saa, sest et vastasel juhul me ei muudaks ju väga palju, kui me oma tootmise ära lõpetame, aga samavõrra tarbime piiri taga toodetud samasuguse jalajäljega elektrit. Saatejuht: Kas Eestis peaks üldse olema oma elektri tootmise võimekus või piisaks meil lihtsalt piisavalt jämeda kaabli vedamisest oma naabrite juurde? Kadri Simson: Kindlasti peab meil olema ka enda elektri tootmise võimekus ja ennem kui sa mingeid võimsusi sulgema hakkad, peab sul teada olema, et kas naabritel on ületootmist, nii et ka tiputundidel su vajadus on kaetud. Kui sa selles kindel olla ei saa, siis peab sul olema kasvõi tagavarajaamad, mis sinu Kadri Simson: vajadusi kõige kriitilisemal hetkel täidavad. Saatejuht: Millised võiksid olla need Euroopa Komisjoni rahastatavad Eesti elektri tootmise võimekused? Teisisõnu, kas neid põlevkivikatlaid ikkagi peaks igaks juhuks nagu töökorras järgmised aastakümned veel hoidma? Kadri Simson: No eelkõige on Euroopas toodete nüüd toetust piiriülesteks projektideks ehk et me saame taastuvenergiat rohkem Kadri Simson: kasutada siis, kui turg on suurem. Ja ja loomulikult on abi oodata ka uuteks meretuuleparkideks, need tekivad piirkondadesse, kus täna mitte ühtegi võrku ei ole. Saatejuht: Nii et see Eesti Energia ambitsioon ehitada valmis näiteks Liivi lahe meretuulepark niimoodi, et see oleks ühendatud ka Lätiga, see võiks komisjonilt teie nii-öelda valitsuse ajal raha saada? Kadri Simson: Absoluutselt sellised meretuulepargid toetuseks kindlasti kõlbulikud on. Saatejuht: Aga miks tuumaenergeetika ei ole osa sellest kokteilist? Me teame, näiteks Prantsusmaal on ju riiklikult, riiklik monopol tuumaenergeetikal. Ma ei usu, et Prantsuse valitsus nüüd paneks oma tuumajaamad kinni ja hakkaks Saksa tuuleenergiat sisse ostma. Kadri Simson: Keegi ei saagi ühelegi liikmesriigile öelda, et sa pead kinni panema ühe või teise tootmisvõimsuse. Ja, ja see on tegelikult iga liikmesriigi enda suveräänne otsus, millest tema energiaportfell koosneb. Me teame seda, et on mõned liikmesriigid, kes panevad tuumajaamu kinni, näiteks Saksamaa. On mõned, kes hakkavad alles ehitama oma ajaloo esimest tuumajaama, näiteks Poolas on selline otsus tehtud, see jaama tasemel ehitada esimene tuumajaam. Saatejuht: Euroopa Liidult raha nad selleks ei saa? Just. Euroopa Kadri Simson: Liit Kadri Simson: rahastab tuumaohutust ja mitte ainult omaenda liikmesriikide pinnal, vaid ka naabrite juures, näiteks Ostrovitši tuumaelektrijaam Valgevenes ja, ja lisaks siis kahte, kahte Vana Tšernobõli tüüpi reaktori sulgemist ja sellega seotud kulusid. Et eks tuumaelektrijaamadel see tuumajääde ongi kõige suuremaks probleemiks. Saatejuht: Räägime veel jäänud minutite jooksul Nord Stream kahest. No mis ikkagi saab sellest Vene-Saksa gaasijuhtmest? USA on kehtestanud ettevõtetele sanktsioonid, sellega käib väike, ütleme, sõnasõda ja pinged Ameerika ja Euroopa Liidu vahel on ilmsed. Te ütlete, et Euroopa reegleid rakendatakse täiel määral. Mida see siis tegelikult tähendab, kust see Gazprom sinna seda nii-öelda kolmandate ettevõtete gaasi siis sinna torusse nüüd sisse pumpama peaks hakkama? Leitakse mingisugune riiulifirma Maltalt, fiktiivselt tehakse see ära, on see ka päriselt reaalne? Kadri Simson: Et tõepoolest aasta tagasi uuendati siis gaasidirektiivi ja see ütleb, et kõik gaasijuhtmed, mis tulevad kolmandatest riikidest, pole tähtis, milline see kolmas riik on, peavad vastama meie reeglitele. Kadri Simson: Ka tariifide osas ja ka selles osas, et nad peavad olema, teatud maht peab olema broneeritud siis kolmandale tarbijale. Ja see siis tähendab tegelikult ka seda, et millises mahus saab Gazprom ise seda toru kasutada. Saatejuht: No millises mahus ta siis saab ja kas seal üldse paistab mingisugune reaalne viis, et nad neid Euroopa Liidu nõudeid ka täita saaksid? Kadri Simson: See, et nad neid täidaksid, Kadri Simson: seda eeskätt peab siis Kadri Simson: rahvuslik agentuur ehk Saksamaa puhul Pundas NETS agentuur kontrollima ja garanteerima. Euroopa Komisjon kontrollib, et, et see oleks, et see oleks nii, et muidugi nad saavad. Ega ega keegi ei mõelnud välja reegleid, mis, mis tunduvad sellised, nagu saadetaks vaeslaps jaanuaris metsa maasikale. Saatejuht: No Venemaal on riiklik gaasimonopol, kes see teine siis Venemaalt seda gaasi Euroopasse nüüd müüma hakkab mööda seda toru? Kadri Simson: See valmisolek peab sellel torul olema ja seal peavad olema teatavad reservid. Saatejuht: See tähendab, et Venemaa saab piltlikult öeldes kasutada seda toruvõimsust umbes pooles ulatuses. Kadri Simson: Et te Saatejuht: Lihtsalt loodate, et see ei tasu neil ära seda pidada või? Kadri Simson: Euroopa jaoks on tähtis see, et gaasitrassid oleksid mitmekesised, tarbijaid oleks, mitte tarbijaid, vaid siis varustatud tarnijaid oleks erinevates piirkondades. Ja, ja loomulikult seda on kõik Euroopa Liidu tasemel öelnud, et Nord Stream üks ja kaks kuidagi sellele eesmärgile abiks ei ole. See toob põhilise gaasitarnija trassi ühte koridori. Kadri Simson: Omalt poolt me teeme kõik, et see nii ei oleks. Ma arvan, et väga oluline oli ka see, kuidas detsembris Euroopa Komisjon vahendas Ukraina ja Venemaa läbirääkimisi, saime järgmiseks viieks aastaks sinna transiidilepingu pikendatud. Ja ja on näha ka seda, et teised projektid annavad meile seda, seda kindlustunnet, noh näiteks Poolast Norrasse gaasitrass. Aga, aga jah, et. Kadri Simson: Reeglid, mis on kehtestatud, mis on universaalsed, kehtivad igale turule ja nii on see ka Nord Stream ühe ja kahe puhul. Saatejuht: Kadri Simson, me oleme viimasel kümnendil Euroopas näinud kaht suurt kriisi, majanduskriisi, rändekriisi, kas lõhe erinevate liikmesriikide lähenemise vahel kliimaeesmärkide täitmisele võib saada uue kümnendi Euroopa kriisiks? Kadri Simson: Ma ei arva, et see liikmesriikide vahel kriisiks saaks. Saatejuht: No Poola ei ole huvitatud kliimaneutraalsusest sellistel tingimustel, nagu te seda teile talle pakute. Kadri Simson: Vastupidi, isegi Poola on teinud selged arvutused, kui palju ta peab investeerima, et see eesmärk oleks päriselt teostatav ja on välja arvutanud, et see on kolm protsenti SKP-st igal aastal. Ja kui sa poleks huvitatud, siis sa selliseid arvutusi ei teeks. Võib-olla siin tuleb välja nagu see eripära, et mõni mõtleb nagu väga detailselt, kui ma luban, mida ma selle nimel teen ja, ja mõnel, mõnel liikmesriigil on ambitsioon eelkõige ja siis hakkame mõtlema, kuidas me selle saavutame. Saatejuht: Kadri Simson, jõudu ja edu teile selles väga keerulises töös. Aitäh, et saatesse tulite, meie aeg kahjuks on täna läbi. Head vaatajad, aitäh, et olite meiega homme on esimeses stuudios Andres Kuusk. Rahulikku õhtut.

Saatejuht: Tere õhtust! Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson, olete jõudnud Atooniumi otsa ronida? Kadri Simson: Ei. Saatejuht: Mis takistab? Kadri Simson: Töö. Saatejuht: Päevas 100 lehekülge. Kadri Simson: Inimestega kohtudes pead nende vajadusi teadma. Saatejuht: Mis vahe on olla Eesti majandusminister ja Euroopa Komisjoni energeetikavolinik? Kadri Simson: Mastaabi vahe. Saatejuht: Kui paljusi eestlasi kliima huvitab? Kadri Simson: Mitte paljusid. Saatejuht: Kas rohelisus on prioriteet? Kadri Simson: Absoluutselt, tahame rahva toetust. Saatejuht: Mis teie peanarratiiv on? Kadri Simson: 2030. aasta plaan. Saatejuht: Kuidas see narratiiv eestlastele selgeks teha? Kadri Simson: Renoveerimisfinantseerimiste ja energiatõhususmärgistega näiteks. Saatejuht: Põlevkivi loobumise toetus olevat naeruväärselt väike. Kadri Simson: Ikkagi päris märkimisväärne. Saatejuht: Tootmine annaks kordades rohkem. Kadri Simson: Selle asemele tulebki roheenergiaturg. Saatejuht: Kas uus narratiiv on õiglane? Kadri Simson: Jah. Saatejuht: Kas see on mõistlik raha kulutamine Eestilt? Kadri Simson: Kõike kulutatakse tasuvusuuringute põhjal. Saatejuht: On roheturg Euroopas võimalik? Kadri Simson: Pikemas perspektiivis jah. Saatejuht: Ehk põlevkivisse ärge investeerige. Kadri Simson: Soodsaid laene põlevkivitööstusele ei saa. Saatejuht: See pole perspektiivikas. Kadri Simson: Tasub uurida. Saatejuht: Milline on Ida-Virumaa kümne aasta pärast? Kadri Simson: Targad töökohad. Saatejuht: Kas seal võib ees oodata sotsiaalkatastroof? Kadri Simson: Ei. Saatejuht: Kas Eesti on Euroopa kliimaeesmärkidega ühes paadis? Kadri Simson: On. Saatejuht: Milliseid muutusi on oodata? Kadri Simson: Uued lahendused. Saatejuht: Kas soovitate diiselautot? Kadri Simson: Ei. Saatejuht: Mida teha vene elektriga? Kadri Simson: Hakkame arutama piiriülest mehhanismi. Saatejuht: See on teie töö? Kadri Simson: Jah. Saatejuht: Venemaa maksustamata elekter lõppeb siis? Kadri Simson: Maksud tulevad. Saatejuht: Kas peaksime naabrite juurde kaabli vedama? Kadri Simson: Endal peab ka tootmisvõimekus olema. Saatejuht: Kas põlevkivikatlaid peaks töös hoidma? Kadri Simson: Asendame selle tuulikutega. Saatejuht: Liivi lahe tuulikupark oleks ühendatud ka Lätiga? Kadri Simson: Absoluutselt. Saatejuht: Miks tuumaenergeetika ei sobi? Kadri Simson: See on variant. Saatejuht: Liidult raha selleks ei saa. Kadri Simson: Tuumajääde on probleem. Saatejuht: Mis Gazpromist saab? Kadri Simson: Gaas peab vastama meie reeglitele. Saatejuht: Kas reegleid täidetakse? Kadri Simson: Seda kontrollitakse. Saatejuht: Kas Venemaa gaas hakkab mööda seda toru tulema? Kadri Simson: Peab selleks valmis olema. Saatejuht: Võimsust saab kasutada pooles ulatuses. Kadri Simson: Jah. Saatejuht: On see tasuv? Kadri Simson: See aitab mitmekesisusele kaasa. Saatejuht: Kas kliimaeesmärkidest saab uus kriis? Kadri Simson: Ei usu. Saatejuht: Poolal on küll probleem. Kadri Simson: Nad on huvitatud seda lahendama. Saatejuht: Edu. Head õhtut.

esimene-stuudio-kadri-simson-294436

Saatejuht: Tere, ilusat õhtupoolikut. Saatejuht: Kell on vist minutike üle viie, nii et me võime alustada. Saatejuht: Minu nimi on Tiia Kõnnusaar, ma olen Tartu Ülikooli eetikakeskusest. Ja mul on hea meel teid kõiki siin täna tervitada. Saatejuht: Alustuseks ma räägin põgusalt ja lühidalt Saatejuht: tänase arutelu korraldajast, ehk siis Tartu Ülikooli eetikakeskusest. Saatejuht: Eetikakeskuse inimestelt küsitakse sageli, et millega me õigupoolest tegeleme. Saatejuht: Esiteks tegeldakse keskusest teadustööga. Eetika on üks filosoofia haru. Saatejuht: Ja eetikakeskuse teadurid uurivad siis eetika erinevaid valdkondi. Teiseks tegeleme väärtuskasvatuse arendamisega koolides ja lasteaedades. Saatejuht: See tähendab, et eetikakeskus aitab koolidel ja lasteaedadel selgust saada, millised väärtused on neile olulised ja kuidas neid oma Saatejuht: igapäevases töös väljendada. Saatejuht: Ja keskuse kolmas valdkond on siis ühiskonnale suunatud ettevõtmised, nagu see siin praegu. Konverentsid ja seminarid, ka raamatud. Saatejuht: Ja tänase kokkusaamise teema oligi mõneti ajendatud meie kevadel ilmunud raamatust, mille pealkiri on kaose ja korra piiril kasvatusest ja haridusest isiklikult. Saatejuht: See on intervjuu raamat kõigile neile, kes huvituvad sellest, Saatejuht: kust me tuleme ja kuhu me teel oleme ja mis on need väärtused, mida me tahame oma lastele kaasa anda ja, ja milliseid võib-olla mitte. Saatejuht: Ja selles raamatus, mida ma julgen siiralt soovitada, annavad siis intervjuud Saatejuht: Liis Eppe-Lehin, luuletaja. Sotsiaalteadlane Rein Taagepera, kes on ka täna meie külaline. Lavastaja Lembit Peterson, Justin Petrone ja, ja paljud teised. Aga miks eetikakeskus otsustas suhtluskultuuri alal just laste kasvatamise teemal arutada? Ja no küllap te olete jälginud selliseid kaunis ägedas toonis poliitikute debatte telesaadetes. Saatejuht: Ja, ja pannud tähele, et, et meil ei ole just üksteise kuulamisega eriti hästi ja seda võib-olla ilmestab ka ühe tänase Saatejuht: foorumi pealkiri. Küberruumi argipäev, sõimata ja peksa saab iga nurga peal, kuidas edasi? Saatejuht: Et Saatejuht: kas see, et see, kas meie järeltulijatest kasvavad Saatejuht: koostöövõimelised inimesed on võib-olla inimkonna ja planeedi tuleviku seisukohast üks kõige olulisemaid küsimusi? Ja hea koostöö ei saa tekkida ilma 11 respekteerivalt kuulamata ja ilma hea suhtluskultuurita. Saatejuht: Ja, aga ma siiski rõhutaksin, et hea suhtlemiskultuur ei, ei välista konflikte ja eriarvamusi. Need käivad elu juurde. Kuid hea kuulamisoskus ja suhtluskultuur on siiski koostöö eeldus. Saatejuht: Aga lähme siis tänase kohtumise teema juurde. Kõigepealt ma teen väikese sissejuhatuse ja siis annan sõna meie külalistele. Iga küsimuste vooru järel on paaril inimesel publikust võimalik saada mikrofon ja avaldada oma arvamus või küsida konkreetselt ühelt meie külaliselt oma küsimus. Saatejuht: Ja teemad, mille üle me arutleme, on järgmised. Miks on tähtis lapsi kuulata ja neile sõna anda? Kuidas vältida kahte äärmust? Autoritaarsust ja täielikku vabakasvatust ja mida teha siis konfliktide korral? Ja kolmandaks, milline võiks olla tegude ja sõnade vahekord kasvatuses? Kas teooriate järgi üldse on võimalik lapsi kasvatada? Saatejuht: Ja kui tulla tänase arutelu pealkirja juurde, siis see on sõnastatud üpriski välja, väljakutsuvalt, käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Saatejuht: Aga kui me mõtleme edasi, siis kust on pärit see üpriski levinud käi, käibefraas, mida meil kasutatakse üsna iroonilises võtmes? Saatejuht: Ma natuke sondeerisin maad ja leidsin, et algne versioon pidavat pärinema keiser Neeru kaasaegselt ja kasvatajalt, antiikfilosoofilt, Senekalt. Kes oma moraalikirjades Lutsiliusel on kirjutanud. Aitajaks oli see, keda vaadates imetled rohkem kui kuulates. Aga legendi järgi olevat selle teksti ümber pööranud üks pastor, kes Saatejuht: oma Saatejuht: kogudusele tõsimeeli soovitas. Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Tema ei öelnud seda mitte iroonilises võtmes, vaid kristlikus alandlikkuses, tunnistades oma ekslikust inimesena. Saatejuht: Ja tegelikult, kui minna veelgi kaugemale klassikasse, siis ka apostel Paulus on öelnud, et sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Meie arutelu kontekstis on sellel lausel mitte ainult irooniline, vaid ka sügavam tähendus. Saatejuht: See viitab tõsiasjale, et me võime tahta parimat, kuid tegelikus elus sageli ebaõnnestume, sest oleme lapsevanemateni kas liiga väsinud, stressis või lihtsalt ei oska. Saatejuht: Ja ma loodan, et me tänase arutelu lõpuks saame sellelt küsimärgi tagant ära võtta või selle pealkirja hoopiski ümber pöörata. Saatejuht: Tere, Saatejuht: minu nimi on Triin Käpp: Triin Käpp, oma tööelus. Kuigi seda on raske piiritleda, olen luteri kiriku vaimulik ja Tartu luterliku-peetri kooli üks asutaja, kaplan, pidajaliige. Ühesõnaga teen, mida vaja. Triin Käpp: Olen ka töötanud eetikakeskuses, väga tore kogemus oli. Triin Käpp: Ja olen kahe lapse ema. Triin Käpp: Vanem on üheksa ja noorem on, hakkab lähenema kolmele ehk siis julgen tunnistada, et mul on kaks teismelist last. Rein Taagepera: Mina olen Rein Taagepera, füüsika doktor, sotsiaalteaduste emeriitprofessor ja peamine, et meil on olnud Marega kolm last ja seitse lapselast. Ja praeguseks mu peamine kvalifikatsioon on, et ma olen kaheksa lapse tagumikku pühkinud. Kaks lapselast olid selles vanuses paraku mujal. Ülo Vihma: Mina olen Ülo Vihma, Ülo Vihma: kolme lapse isa, kellest kõik on Ülo Vihma: juba täiskasvanud, iseseisvad. Inimesed, kõige noorem on üle 30. Ülo Vihma: Ja ka ma olen Ülo Vihma: suur isa. Ülo Vihma: Eesti tavakeeles vanaisa. Saatejuht: Aitäh ja nagu öeldud, mina olen Tiia Kõnnusaar, eetikakeskusest. Mul on ka kaks last, kaks poega, 28 ja 17. Ja enne seda, kui ma tulin eetikakeskusse, töötasin ma pikalt ajakirja Pere ja Kodu peatoimetajana ja olen kirjutanud ka mõned lasteraamatud. Aga asumegi siis nüüd esimese küsimuse juurde. Miks on tähtis lapsi kuulata? Saatejuht: Islandil elav eesti muusik ja muusikateadlane Tui Hirv, kes töötab seal ka lasteaiakasvatajana, on kirjeldanud, kuidas Islandil õpetatakse lapsi juba lasteaiast saadik oma arvamust kujundama ja seda väljendama. Näiteks istuvad lapsed hommikuringis maha ja arutavad üheskoos, mida ette võtta. Kasvatajad on välja valinud selleks päevaks paar-kolm tegevust ja lapsed siis saavad igaüks sõna ja, ja kõiki kuulatakse. Kuidas teie meelest on laste kuulamise ja, ja nendega aru pidamisega meil Eestis? Saatejuht: Ma kõigepealt küsiksin Ülo sinu käest, et kas, kas sina mäletad oma lapsepõlves seda hoiatust, et laps räägib siis, kui kana pissib ja kas sa oled mõnikord ka ise seda oma lastele öelnud? Ülo Vihma: Minu jaoks on see puhtalt kirjanduslik väljend. Ülo Vihma: Keegi minu lähikonnas pole seda öelnud ega mind selle järgi ka liistule tõmmanud ja, ja mina oma lapsi samuti mitte. Ülo Vihma: Aga kui ma tulen selle küsimuse juurde, et kuidas Eestis on, no kus pagan mina tean, kuidas Eestis on, ma ei ole sotsiaalteaduslikku uuringut teinud. Aga sind kuulates Ülo Vihma: ja seda Islandi näidet kuulates läks mu mõte sellele, et Ülo Vihma: meie laste Ülo Vihma: noh, eks me peame seda nimetama kasvatamiseks. Kasvatuse üks kõige olulisemaid Ülo Vihma: toiminguid olid ühised söömaajad. Ülo Vihma: Ja nende ühiste söömaaegade juures me rääkisime. Ülo Vihma: Ja kasvatusmoment tuli sinna juurde, kui lapsed olid noh, nagu lapsed ikka, emotsionaalsed ja, ja tahavad palju rääkida, siis Ülo Vihma: minu hea armsa abikaasa. Ülo Vihma: Rangemal nõudmisel ta palus mõnikord lapsel lühemalt rääkida. Ja võib-olla isegi uuesti rääkida, et ta mõte tuleks nagu, et ta mõtleks ennem natukene ja siis väljendaks seda niimoodi, et see oleks, oleks paremini arusaadav. Ja selline, võiks öelda siis eneseväljenduse kool meie ühises sööma laudas, ühises sööma lauas on minu meelest. Ülo Vihma: Noh, ma võiks öelda, et päris hästi mõjunud. Saatejuht: Rein, kas, kas sulle on see väljend oma lapsepõlvest tuttav? Ja mis sinu meelest selle manitsuse mõte on? Rein Taagepera: Ei, ei ole üldse tuttav. Rein Taagepera: Seda ma kuulsin alles vist esimest korda neljakümneaastaselt. Aga Rein Taagepera: miks sinu meelest Saatejuht: On oluline oma lapsi kuulata ja neile sõna anda? Rein Taagepera: Aga kuidas, kuidas siis ilma? Rein Taagepera: Nad on inimesed, nad tahavad rääkida, neil on vajadus rääkida. Minul on vajadus teada, mida, mida nemad mõtlevad ja arvavad. See on ju Rein Taagepera: täiesti loomulik. Rein Taagepera: Ma ei kujuta ette, miks peaks neid sundima vaikima. Välja arvatud see, mida Ülo ütles, et kui nad liiga Rein Taagepera: lahjalt mulisema hakkavad, et siis jah, et nad lühemalt ja täpsemalt räägiksid. Saatejuht: Triin, ma küsin sinu käest, et, et millal sinul emana on kergem oma lapsi kuulata ja millal see on nagu raskemaks osutunud? Triin Käpp: Jah, see mulisemine on hea väljend, mul on ka kombeks oma vanemale tütrele, kui ta tuleb emotsionaalselt. Triin Käpp: Sõnasta, sõnasta, mis sa öelda tahtsid. Aga ma tahtsin seda pissimise asja ka kommenteerida, et mina küll mäletan seda lapsepõlvest, ma arvan, et see ei olnud mu ema, kes seda mulle ütles, tõenäoliselt see tuli kuidagi nagu foonilt. Aga keegi polnud mulle Triin Käpp: rääkinud, millal need kanad pissivad. Et noh, mul oli sihuke tunne, et ah äkki siis võib kogu aeg rääkida, keegi polnud öelnud, et noh millal see siis toimub. Triin Käpp: Aga, aga selle Islandi näite kohta siis mulle tundub, et kui vaadata Eestit tervikuna, siis koolide osas see kujundav hindamine on natukene sarnane ja tegelikult kui seda, seda, seda rauda taguda, siis me liigume õiges suunas. Saatejuht: No ma. Saatejuht: Selleks, et, et lapsevanemana saada sellist peegeldust oma. Saatejuht: Ütleme siis olemasolevale maailmale, tasub aeg-ajalt lugeda Juku anekdoote. Saatejuht: Ja, ja ma leidsin kaks toredat anekdooti, Saatejuht: mis võiksid natuke võib-olla seda meie tänast vestlusteemat ilmestada. Üks neist on selline, et Juku helistab vanaemale. Vanaema, vanaema, kas sa saad mulle midagi lõunaks süüa teha? Aga kus su ema on, küsib vanaema. Ah, ema lobiseb sõbrannadega Skype'is. Aga isa? Isa mängib arvutis strateegiamängu. No on ikka arvuti hullud, ütleb vanaema. Hea küll, pojake, ma panen Facebookis, Facebooki farmis tomatid kasvama ja, ja siis hakkan kohe lõunat tegema. Saatejuht: Ja teine anekdoot, mida ma leidsin. Saatejuht: Juku ütleb emale, emme vaata, leevike, kas sul leiba on? Ema vastab, ära sega Juku, söö ilma leivata. Saatejuht: Et võib-olla me jõuamegi siis nüüd selleni, et, et kaasajal heidetakse noortele, lapsevanematele sageli ette, et nad ei sekku palju oma laste kasvatamisse, sest nad on Saatejuht: tõmmatud. Saatejuht: Ise virtuaalreaalsusesse ja peagi tõmmatakse sinna ka lapsed. Saatejuht: Võib-olla mõnedes toredamates perekondades nagu teil mitte, kui te koos lõunat sööte. Aga et, Saatejuht: et Saatejuht: kuidas te seda kommenteeriksite, seda suhtlemist, suhtlemise olemasolu? Kas te olete märganud mingeid selliseid Saatejuht: olukordi, kus, kus te näete, et laps püüab vanemaga kontakti saada, aga tal see kuidagi ei õnnestu? Triin Käpp: No eks seda ikka juhtub kõikides peredes ja ma arvan, et seda on juhtunud alati, et kui tänapäeval on Facebook, siis vanasti kooti šoki ja võib-olla oli vaja silmust täpselt ajada. Aga mulle meenus eile õnneliku perekonna teemal arutletud see mõte, et mis asi üldse on vaba aeg. Või et millal tekivad need suhtlusolukorrad, et, et selline asi nagu vaba aeg on tegelikult suhteliselt uus nähe, et meil ei ole olnudki lihtsalt sihukest aega, kus sa peadki olema internetis või tegema, vaatama telekat või midagi sellist, et noh. Muul ajal suheldagi tööd, töö tegemise kõrvalt ja siis sa ei suhelda, et nüüd ma arvan, et see küsimus on tekkinud hoopis sellise mõistusega nagu vaba aeg. Ülo Vihma: Mina tahan lisada, et minu kogemus, Ülo Vihma: nagu me räägime lastega suhtlemisest, aga ka mitte ainult. Ülo Vihma: Sageli väga tõsised, väga sügavad isikliku vaimu ja hingeelu puudutavad vestlused saavad mõnikord püsti ja laetud. Ülo Vihma: Umbes niimoodi, et esikus sisenedes enne väljumist või kuskil tõesti mingi töö kõrvalt. Ja, ja mingil moel see, see õhustik, selline sihukene Ülo Vihma: noh, nihuke just nagu möödalibisev olukord ja, ja, ja sihukene põgus hetk, mida siis tuleb, on võimalik täita. See, see paradoksaalne kooslus annab mõnikord tohutult head tulemust. Ülo Vihma: Rein. Rein Taagepera: No kõige lihtsamalt toimub see, kuna koos enam tööd eriti ei tehta, et nagu matkadel. Just, kus on tunne, et ei ole kohustus midagi rääkida ja siis tuleb jutt vabamalt. Rein Taagepera: Väike, väikeste lastega muidugi enne magama minekut Rein Taagepera: on, on hea aeg, kus saab neile midagi ette lugeda või rääkida või tuleb ette lugemisest rääkimine. Rein Taagepera: Ja muidugi Rein Taagepera: ma oleks väga olnud lapsena huvitatud sellest, kuidas mu vanemad Rein Taagepera: lastena tegutsesid. Ja ma ei teadnud nende last, lapsepõlvest midagi, midagi. Ja ma tundsin, et kuna nemad ei räägi ju siis minul ei ole sünnis nemad, nendelt hakata küsima nende lapsepõlve kohta. Rein Taagepera: Ja nemad võib-olla arvasid, et, et mis see ikka mind huvitab, nad ei hakka mind tüütama oma lapsepõlve mälestustega. Nii et Rein Taagepera: see, mida mina oleksin igatahes väga tahtnud. Rein Taagepera: See jäi Rein Taagepera: olemata kuni palju hiljemaks Triin Käpp: Ajaks. Triin Käpp: Mul tuli selle Reinu mõttega matkadest just meelde, et üks mu tuttav nelja lapse ema, kes elab Torontos, kus siis lapsed ei tohi väga üksi käia, neid tuleb kogu aeg autoga vedada igale poole. Ütles, et aga see on ju suurepärane, ma võtsin ennast lausa vabaks vahepeal, sest nad on mul seal autos kinni ja ma saan neile kõike rääkida, mis ma Saatejuht: Tahan. Minu kogemus on sama ja mulle meenub ka ühe, Saatejuht: ühe kristliku autori, Rose Campbelli Saatejuht: raamat, kuidas ta kirjeldab Saatejuht: oma teismelise lapsega läbikäimist ja noh, see on muidugi Ameerikas. Et seal vanemad ikkagi käivad lastel autoga järel ja sõidutavad neid hästi palju, sest äärelinnadesse nad ise ei käi. Ja siis ta kirjeldab seal väga mahlakalt, kuidas ta sõidab terve pika tee restorani, siis nad istuvad seal, söövad vaikides, ei räägi midagi teist, milline on üsna kidakeelne, nagu nad kipuvad olema. Siis nad istuvad uuesti autosse, sõidavad tagasi ja siis umbes viimase kolmandiku peal koju hakkab laps rääkima sellest, mis talle tegelikult nagu muret teeb või mis tal hinge peal on. Et, et selleks, et üldse tekiks mingit sorti avanemine, on vaja ka seda, seda vaikset ruumi selle ümber, et, et võib-olla on hästi oluline Saatejuht: seda meeles pidada. Ülo Vihma: Aga minu meelest see siin ei ole mingit vahet, kas on tegemist suhtlusega lastega või täiskasvanutel omavahel. Täpselt sama värk. Saatejuht: Et kas keegi publiku hulgast tahaks praegu midagi kommenteerida või küsida, sest jaa, palun. audio-S194: See autosõiduga seoses. Ja palun tutvustage ka ennast. Kall, Kulbani on minu nimi. Autosõiduga seoses ma soovitaksin siis, et Eesti seaduse järgi ei tohi mobiiltelefoni autos kasutada, juht aga kui kaassõitjatel sama asi kehtiks, siis saaks suhtelda palju paremini. Mina olen sunnitud tahaistmele panema telefoni laadijat oma teismelistega sõita koos. audio-S194: Nii et keelame autos sõites kõikidel internetis olemise. Saatejuht: Aitäh, hea mõte. Saatejuht: Kas keegi tahab veel midagi küsida või kommenteerida? Kasutage palun juhust. Saatejuht: Kõik on selge. Saatejuht: Nonii, aga lähme siis, tundub, et me oleme hämmastaval, hämmastavalt üksmeel on selles osas, et lapsi peab kuulama, nendega peab rääkima, selleks peab aega võtma. Või et, et õigupoolest on siiski täiskasvanu asi korraldada selliseid olukordi, kus, kus nende, kus sisukad vestlused võivad aset leida. Saatejuht: Mul on üks küsimus Reinule ja ka teistele, et me oleme rääkinud laste kuulamise tähtsusest, aga teinekord ületatakse nähtamatu piirjoon. Ja laps muutub perekonnas domineerivaks, tal on nagu liiga palju võimu ja vastutust. Ja see paneb talle ka suure koorma. Saatejuht: Et, Saatejuht: et milline on sinu kogemus ja kuidas leida tasakaal siis nende kahe äärmuse vahel, mis on, üks on liiga autoritaarne, ehk siis laps räägib see, kui kana pissib ja teine on see, et laps on perekonnas kõige tähtsam. Rein Taagepera: Selle telje vahel, kus Rein Taagepera: on ühelt poolt, ma nimetasin keelukasvatus, ära tee, ära tee. Ja teine, kus laps teeb kõike, mida tahab. Ma tee, Rein Taagepera: tõmbaksin pigem kolmnurga ja kolmas Rein Taagepera: kolmnurga tipp oleks võimestuskasvatus. Rein Taagepera: Lühidalt, ise jooksed, ise kukud, ise tõused püsti ja püüad end puhtaks. Tähendab keelukasvatus ütle, ütleb, et ära jookse, no jookse, no näe juba kukkusidki ja tehakse kukkumisest nagu kuritegu. Rein Taagepera: Vabakasvatuses laps teeb, mida tahab. Aga kui siis kukub või midagi juhtub, siis on vanema kohustus seda, seda olukorda lahendada. Mõlematel on ühine, et laps ei vastuta. Rein Taagepera: Võimestuskasvatus on ka vastutus, vastutuskasvatus. Rein Taagepera: Jah, võid joosta, Rein Taagepera: kui kukud, seda ma, seda juhtub. Saad aru, et elu koosneb mõnikord väikestest haigete, haiget saamistest. Ja ise tõused püsti ja teinekord tead, kus on piirid, kui kõrgele maksab puu otsas ronida. Rein Taagepera: Arvestades, et mis juhtub, kui alla kukud ja kui kõrgele ei maksa. Rein Taagepera: Ja võimestumine tuleb see juurde ka selles, et mitte ainult Islandi laste kombel, et Rein Taagepera: arutame, et mida me tahame saada, vaid kuidas sinna jõuda. Rein Taagepera: Et kui mida me täna söögiks tahame, Rein Taagepera: kes läheb poodi toiduaineid tooma ja kes seda, kes seda Rein Taagepera: keedab. Rein Taagepera: Mare seadis meil, kui noorim laps Jaan oli kuueaastane, sisse korra, et igal tööpäeval üks laps tegi toitu. See tähendab, ta käis poes, mis oli viie minuti kaugusel. Rein Taagepera: Ostis toidu, teadis, kui palju tal selleks raha on ja, ja keetis. Viie, kuueaastase puhul muidugi pidi keetmise ajal keegi täiskasvanu kodus olema, gaasipliit. Rein Taagepera: Ja toit oli väga lihtne. Hakkab peale juba sellega, kus Rein Taagepera: kui kolmeaastane võib-olla on huvitatud Rein Taagepera: nõude pesemisest. Rein Taagepera: Olgu keelu või vabakasvatus. Vastus on umbes sama. Ah ära sega, sa ju ei oska veel, teed veel mõned nõud katki. Ja kui laps kastub, aga see läheb liiga aeglaselt, ma teen ise ära. No kuidas ta õpib, kui tal ei lasta. Ja kui siis kolmeaastased, Rein Taagepera: kui ta on huvitatud, ei, ei, ei kasutata seda ära. Kui siis kolmeteistaastaselt katsutakse teda panna nõusid pesema, siis ollakse juba Rein Taagepera: kolm, 10 aastat hiljaks jäänud. Jukule soovitaksin, selle asemel, et vana, vanaemale helistada, ise avastada, kus on külmkapp ja mida sealt süüa saab. Saatejuht: Aitäh. Ülo Vihma: Tahtsin, see jõustamiskasvatus on tore sõna. Või, võimestuskasvatus jah, võimestuskasvatus ja mul hakkas peas ringlema enda jaoks uus sõna, ettehoolduskasvatus. Ülo Vihma: Mis võiks olla siis selle autoritaarse kasvatuse näiliselt varjatud. Aga tegelikult sisuliselt sama, sama külg. Et ettehooldavalt ma teen kõik ära. Ülo Vihma: Sinu Triin Käpp: Eest. Triin Käpp: Mina jäin mõtlema selle peale, et kui me tahame ühiskonnas saavutada seda, et inimesed oleksid ettevõtlikud. Et on alati ju kõik võimalikud ettevõtlikud inimesed on öelnud, et julgege teha vigu. Et mulle tundub, et see on täpselt seesama asi selle võimestuskasvatuse tagajärg tegelikult, et kui me soovime ettevõtlikuid inimesi, kes julgevad teha vigu, kes ei karda seda, et neid siis kutsutakse direktori juurde. Et see kindlasti on üks, üks lahendus sinna ja minu kolmeaastane tahab küll praegu nõusid pesta jah, ma just naeran, mul on kodus kaks nõudepesumasinat praegu, üks töötab lihtsalt natuke aeglasemalt, aga noh, pole hullu. Saatejuht: Jah, see, see meenutab mulle minu tuttavat, 18 aastast noormeest, kes kirjutas oma luulekogu inglise keeles. Ja kui ma temalt küsisin, et no miks inglise keeles, siis ta ütles, et ta ei, ta ei, ta ei suuda eesti keeles kirjutada, sest kui ta hakkab eesti keeles kirjutama, on tema selja taga kõik need emakeeleõpetajad, kes ütlevad, et sa tegid, sa teed seda valesti. Saatejuht: Aga mulle meenub Rein ka see tore lugu selle lillepotiga teie elutoas. Saatejuht: No Rein Taagepera: Selles. Rein Taagepera: Iga lapsega me hakkasime rohkem ja rohkem lubama. Esimese lapse ei lasknud vanu kingi nuusutada, teise kandes või järgi ja keegi haigeks ei jäänud. Aga viimane siis eksemplaridega üheksa ja 10, tähendab siis kolm last ja seitse lapselast. Kümme, üheksa ja 10 olid kaksikud. Rein Taagepera: Kuni sinnamaani mul püsis üks keelukasvatuslik norm, et toas ikka lille, lillepotist mulda välja ei koogi. Rein Taagepera: Ja eksemplariga üheksa ja 10 ma hakkasin kahtlema, et aga mis siis juhtub Rein Taagepera: kui, kui lasen. No mis siis juhtus, oli, et tõmbasid mõlemad mõningad kämblatäied sinna välja ja siis oli, läks igavaks. Mina panin kühvli ja. Rein Taagepera: Harjaga 15 sekundiga tagasi. Järgmine päev kordus. Rein Taagepera: Sama lugu, kolmandal päeval lille pott enam ei pakkunud huvi. Ja mina mõtlesin, et miks ma tola pidasin Rein Taagepera: nädalate pikkust võitlust. Ühe lapsega järgneb, iga, iga laps, kui ta roomama hakkas, jõudis selle lille potini välja. Ja kuna see, kuna ma seda takistasin, siis see võitlus, huvi tõusis ja kestis ja kestis nädalaid. Rein Taagepera: Ja nii, et kogu aeg ma. Rein Taagepera: Kui oli keeld, tuli keelele, siis mõtlesin kogu aeg, et kas ma nüüd hakkan keelama sellepärast, et asjal on mõte taga. Või lihtsalt sellepärast, et juba minu lapsepõlves selliseid asju keelati. Triin Käpp: Jah, mind on ka see lugu väga inspireerinud, alati kui ma lille potte näen, siis ma mõtlen selle Reinu loo peale. Aga mulle meenus üks teine hea lugu, mis võib-olla on paljudele ka tuttav, aga mis mulle ka tohutult meeldib, mitme lapse kohta, et esimene laps sööb rannas liiva, et siis oled valmis emosse jooksma. Noh, teine laps sööb rannas liiva, siis noh pühid ära ja lähed edasi. Kui kolmas laps sööb rannas liiva, siis mõtled, et kas õhtusööki on vaja üldse teha. Ülo Vihma: Ma tooksin ühe pinge momendi siia sisse meie ühiskondlikus elus, me räägime hästi palju isiklikust elust ja, ja oma kogemusest lapsevanemana ja nii edasi. Aga kui ma mõtlen sellele, et missugune Ülo Vihma: kasvulava on see ühiskondlikul tasemel. Ülo Vihma: Ja need kasvulavad on kõigepealt sõim, aga siis on lasteaed ja lõpuks kool. Ja, ja see kujunemisperiood, esimene kujunemisperiood on enne kooli ju hästi oluline. Et noh, mis seal siis lubatud on ja lubatud ei ole. Et järjest loen siit-sealt näiteid sellest, kuidas Saksamaal näiteks, mis on meie jaoks ju ranguse kants. On lasteaiad, kus lapsed võivad rahumeeli poris mütata, platserdada, vihmaga väljas käia, märjaks saada, puu otsa ronida, viiakse lapseeaialapsed, viiakse metsa. Ülo Vihma: No ma ei ole kuulnud, et Eestis eriti midagi sellist tehakse, pigem mulle on jäänud mulje, et see meil on kõik keelatud. Triin Käpp: Ma kohe kommenteeriks, et Tartus on olemas õuelasteaiad, näiteks. Ülo Vihma: Ma isiklikult tean neid ja olen neid isegi konsulteerinud või, või koolitanud, aga ja mul on tohutult hea meel selle üle, aga, aga noh, see on üks tilk perre. Triin Käpp: Jah, aga samas on väga põnev, ma just hiljuti kuulsin nende käest seda, kuidas siis ikkagi on jätkuvalt skepsis, et kes siis ikkagi seal lasteaias käib ja kas ta päriselt saab ka kooli sisse pärast seda lasteaeda või. Ja kui siis öeldi, et need sealt puu otsast said Miina Härma Gümnaasiumisse sisse, no siis läksid silmad suureks. Ülo Vihma: Ehk et siis kuidas võimestuskasvatust perekonnast välja viia sellisele ühiskondlikule tasemele, ehk siis näiteks lasteaeda? Rein Taagepera: Selles suhtes mul otseseid kogemusi ei ole, aga ma oletan, et, et on sama. Rein Taagepera: Selle muidugi juriidilise küsimusega, et, et poris lasta lastel Rein Taagepera: ennast lõbustada, seda võib vabalt. Rein Taagepera: Kui on puu otsa ronimine, siis peab olema väga selge kirjalik kontakt Rein Taagepera: vanematega, et nad saavad aru, millisesse hullu kohta nad oma lapsed Rein Taagepera: saadavad. Rein Taagepera: Muidu Rein Taagepera: peaks olema täiesamuti rakendatav. Triin Käpp: Nojah, aga õnneks, õnneks või kahjuks on meil olemas ka väga sellised Triin Käpp: selge pilguga naabrinaised, et meie lasteaias siis Tartu Lutterliku Peetri kooli lasteaias oli ju ka juhtum, meil on ka seal puupakud ja lausa lastakse naelu haamriga puupakku sisse taguda. Ja siis oli naabrinaine, kes käis ikka ja kaebamas, et ikka see on nii ohtlik ja mis te kõik teete ja see, et see on ka selline üldise kuvandi näide, et mis siis ikkagi on lasteaia Ülo Vihma: Mõte. Kas see naabrinaisel endal lapsi oli? Saatejuht: Ei tea. Saatejuht: Jah, võib-olla me oleme kuidagi natuke liikunud liiga ühte serva ja võiksime sinna kesk, keskpunkti tagasi tulla. Aga ma küsin Rein sinu käest, et sul on nüüd ilmumas või praegu on trükis raamat võimestus kasvatusest. Et kellele see mõeldud Saatejuht: ja mis see sinu sõnum seal on? Rein Taagepera: Lühidalt öelda. Rein Taagepera: See oleks hea lugemine teismelistele poistele, kes seda kindlasti lugema ei hakka. Tähendab, pealkiri on võimestus kasvatus ja all pealkiri, kuidas lastes rõõmu tunda. Sest ma vaatan, et see, Rein Taagepera: meie tundsime Marega lastes väga palju rõõmu, ühest oli nii palju rõõmu, et tasus teine juurde teha. Siis läks asi mõnes mõttes kergemaks, sest ühte last peavad vanemad lõbustama, kaks last juba lõbustavad 11 omavahel. Rein Taagepera: Ja Rein Taagepera: nii, et Rein Taagepera: siis rõõmutsesime veel kolmanda lapse juurde. Rein Taagepera: Aga Rein Taagepera: mu tagamõte oli muidugi see, et, et nii keelukasvatuse kui vabakasvatuse juures kipub lastega muretsemine ülekaaluline minema. Ja mul on siis ühelt poolt maksavillilik mõte, et sellega, et, et. Rein Taagepera: Aidata kaasa, et vanemad lastes rohkem rõõmu tunneksid, ka eesti rahva laste arv tõuseks. Aga teisest küljest see ei ole sugugi maksavillilik, sellepärast et seda me Marega ise tegime ja me teame, kui palju siis rõõmu on. Ainult, et eriti siin Rein Taagepera: tulevastele isadele ma ütleksin, et kõigepealt, et Rein Taagepera: hakake lapsega tegelema niipea kui ta ilmunud on. See tähendab Rein Taagepera: mähkmete vahetamine ja hiljem pudeli andmine. Rein Taagepera: Sest selleks, et lastes rõõmu tunda, peab olema neid tundma, noh nii nagu inimene, kes midagi pole loodusest näinud, linn, suurlinna elanik. Looduse näeb ainult, või heal juhul esitab, eristab, et on Rein Taagepera: rohi ja puud, võib-olla põõsad ka, üksikasjad, mis teevad asja põnevaks. Ta ei suuda neid jälgida ja kui siis Rein Taagepera: isa pole 10 aastat pojaga tegelenud, siis võib ju olla selliseid juhtumeid jah, et on, ollakse nüüd siis parkla ja restoranis Tartus. Ilmselt on poja sünnipäev. Rein Taagepera: Isa ei oska pojaga mitte midagi rääkida, see on tundmatu inimene talle. Ja siis, et ruumi täita, seda piinlikult aega haarab igast lapse mingisugusest kujuteldavast üleastumisest kinni ja, ja ütleb, kas lähme kohe koju? Rein Taagepera: No kahju on sellest. Või isa, kes on saadetud lapsega välja ja lihtsalt siis tegeleb oma, oma moblaga ja Rein Taagepera: ta ei oska lastes rõõmu tunda, sest seda peab hakkama kohe alguses peale. Saatejuht: Aitäh, see oli väga ilus mõte. Ülo Vihma: Ma ütleksin siia ühe praktilise mõtte täpselt Reinu mõttest haakuvalt juurde. Ülo Vihma: See soovitus isadele, noortele, et alustada kohe lapsega tegelemist ja mähkmete tagumikku pühkimist ja mähkmete panemist. Mina hoolitsen oma isa eest nüüd, kes on voodihaige. Sisuliselt on ta nagu laps. Ja, Ülo Vihma: ja ime-ime, ma poleks kunagi arvanud, et minu suur isa, kes on suur kasvusama, noh minu suurune ja tugev sportlik inimene olnud kogu aeg, et ühel hetkel ma hoian teda süles. Nüüd see nii on. Ja kui, kui mingil päeval oli vaja mu õega hoolitseme, siis Ülo Vihma: ära käia ei saanud olla seal juures. Ja palusime siis minu poega, kes on nüüd siis ise värske noor isa, Ülo Vihma: tulla appi ja, ja, ja vaadata teda ja hoolitse, hoolitseda tema eest paar päeva. Ja küsisin pärast Peetri käest, et kuidas oli, siis Peeter ütles, et ah, see oli täpselt sama, mis ma praegu amandaga teen. Ehk et ei olnud midagi traagilist, nii et alustades varakult Ülo Vihma: imikuga võib vanurite hooldamine osutuda oluliselt hõlpsamaks. Triin Käpp: No ma lisaks siis siia juurde, et isapuhkus, ütleks mina selle kohta, et ikkagi seesama Põhjamaade näide, et vanema, vanemapuhkus, no mis oli üldse jabur mõiste muidugi, mis puhkusest me räägime, kuidas see oli. Mul keegi ütles selle kohta mingi tohutult hea sõna, vanemateenistus vist oli see jah, et kui on kaitseteenistus, et see võiks olla ka vanemateenistus, millega ma olen väga nõus. Et minul on teise lapsega see kogemus, et minu abikaasa oli kodus temaga seitse kuud, mina olin aasta, tema oli seitse kuud. Ja, ja see on olnud äärmiselt hea kogemus kogu perele, et mina küll väga-väga-väga soovitan. Saatejuht: Nüüd meie vestlus on läinud väga helgete nootide peale. Ma natuke siiski intrigeeriksin. Ülo, sina oled õppinud, no ma küsisin enne, et kas tohib sind nimetada konflikti eksperdiks. Aga sa ütlesid, noh, et sa oled konflikti teemaga tegelenud, millised on need olukorrad Saatejuht: sul oma lastega olnud, mis on nagu tekitanud konflikte? Ütleme siis tüüpolukorrad ja kuidas sa neid oled lahendanud? Ülo Vihma: No ikka on tekkinud jah. Ülo Vihma: Ma ei tea, kas need on tüüpolukorrad, aga, Ülo Vihma: aga noh, praegu kohe meenus konkreetselt üks lugu, kui me kunagi. Ülo Vihma: Istusime kõik, Ülo Vihma: kõik kogu pere sofa peale ja diivani peale ja meil väike telekas oli, tahtsime telekat vaadata ja siis tekkis küsimus, aga mida me vaatame, millist kanalit? Ja, ja kuidas ja tekkis tõsine konflikt, sellepärast et üks lastest tahtis kindlasti midagi vaadata ja, ja, ja teised jälle ei tahtnud seda vaadata, tahtsid midagi muud. Ülo Vihma: Jah, võiks öelda siis huvide konflikt, klassikaline huvide konflikt. Ülo Vihma: Ja, Ülo Vihma: ja kuna me oleme kõik suhteliselt emotsionaalsed ja temperamentsed, siis sel hetkel läks see nagu sära kõünal. Et ei olnud seal pikka aega midagi niimoodi, et oot-oot-oot, et arutame nüüd seda asja nüüd rahulikult, et eks ole, et, et vaatame nüüd siis, mida sina soovid, mida sina soovid, mida sina soovid. Kas me järjestame selle, kõik sihuke klassikaline, nihukene ratsionaalne probleemilahendus jäi ära. Ülo Vihma: Oli lihtsalt üks sädemete pildumine. Aga jäime, ühesõnaga see lahendus antud hetkel oli lihtsalt see, et, Ülo Vihma: et vanemal inimesel on eesõigus. Saatejuht: Triin, millised on need olukorrad, kui sul tekib lastega või no ütleme peres tekib mingi konfliktiolukord ja mis sa siis teed? Triin Käpp: No eks neid olukordi on erinevaid, aga ma arvan, et üks mõte seoses laste konfliktidega, mis mind on kõige rohkem edasi viinud, on laste nutu mõistmine. Et üks raamat, mis mulle kätte sattus, kui ma väike, suurem laps oli väike, et, et nuttu ei, ei tasu nagu karta. Saatejuht: Aleda, solteri, nut ja jonnihoid. Triin Käpp: Tõenäoliselt just, just, et lihtsalt mul kohe assotsieerus see minu enda kasvatus, et laps nutab, anname kommi. Et noh, nagu esimene asi, mis ei tohi teha, et inimesel söömishäired ei tekiks, eks ole. Aga just see, et mina lasen oma lastel nutta, kui neil on vaja nutta ja, ja ma olen näinud ka seda, kas oli täna siin arvamusfestivalil, kui ma nägin, et mu kõrval oleval emal oli probleem sellega, et minu, minu laps nuttis mul süles. Ta tahtis seda hullult lahendama hakata. Ja mulle ütles, et mul on asi kontrolli all, et las ta nutab, ma tean, miks ta nutab, tal on praegu vaja, ta on väsinud, tal on väga konkreetne nutt. Ma tegelen sellega. Et, et ma arvan, et väga paljud konfliktid jääksid ära, kui me lihtsalt laseks lastel tunda oma tundeid. Jah, et ei ole midagi, kui Triin Käpp: laps tunneb, et tal on Rein Taagepera: Midagi. Ja see, et nutt tähendab, et laps, laps jonnib. Rein Taagepera: Tegelikult Rein Taagepera: jonn haarab last, lapsel ei tarvitse isegi meeldida ja küsimus, kuidas asuda lapse liitlaseks jonni vastu. Rein Taagepera: Ma olin teinekord lapsena üsna viril ja ma mäletan, see pidi siis olema, kui ma olin juba Rein Taagepera: nelja aastane. Et oli üks hommik, kus Rein Taagepera: midagi läks viltu ja tuli nutt. Rein Taagepera: Ja, ja siis oli juba selline hale tunne, et iga väike asi hakkas häirima ja tõesti keskpäev jõudis kätte. Ja mõtlesin sellele, et mida kõik selle hommiku oleks võinud peale hakata, kui ma poleks seda maha nutnud. Ja selle võtte peale ma hakkasin jälle nutma. Rein Taagepera: Ja meie teenija, jah tol ajal Tartu professori perekonnal oli teenija, teenija Hella küsis tüdinenud, no mis sul jälle on. Rein Taagepera: Ja ma mäletan, ma ütlesin, ei ole midagi, mul on lihtsalt nututuju. Ja võib-olla sellepärast ma suutsin selle välja ütelda, et mul on lihtsalt nututuju. See jäi mul meelde, sellepärast et see oli nii erakordne, ma suutsin välja ütelda. Ja ma kahtlustan, et pärast seda ma suutsin nuttu kontrollida just sellepärast, et ma suutsin seda välja ütelda. Saatejuht: Jah, et, et tegelikult käib ju ka see Saatejuht: kuulamis ja suhtlemisoskuse juurde, kuivõrd me teise inimese tundeid, lapse tundeid tunnistame ja laseme neil olla. Samamoodi käib ju ka täiskasvanutega suhtlemise puhul. Et kui keegi tuleb sulle oma muret kurtma ja sa ütled talle kohe, et mul on sinu probleemile lahendus. Siis ta leiab, et sa tegelikult ei hooli tema tunnetest paradoksaalsel kombel, kuigi sa võib-olla tahad teda aidata. Saatejuht: Nüüd on see koht, kus ma küsin jällegi publiku käest, kas keegi tahaks rääkida mõnda oma lugu, sest meil on ikkagi arvamusfestival, mitte kuulamisfestival. Olge lahked, astuge mikrofoni juurde, jagage oma lugu või esitage küsimusi meie tänastele külalistele. audio-S448: Tere, mina olen Õnne. Ja vaatamata sellele, et ma ema ei ole, ma olen 30 kordne tädi ja kahekordne vanatädi. Ja selle käimine, sõnad mitte tegude järgi audio-S448: kasvatus põhimõtte puhul, mul on see küsimus, et kas see üldse on õige. Sest et lapsed võtavad ju sõna hoopis teistmoodi kui meie. Et üks lugu, mis mulle kohe meelde tuli, oli see, et ma hoidsin ühte oma õepoega ja ma vaatasin rahulikult telekat ja tema siis tahtis, et ma temaga kogu aeg tegeleks. Tädi, Õnne, paneme pusleid kokku ja tädi, Õnne, teeme seda, teeme teist. Ja ta oli nii tüütu ja ma ütlesin talle lihtsalt, et ah, tee mis tahad. Et mina saaksin teha seda, mida mina tahan, ehk vaadata telekat. Ja mida see väike laps tegi, oli see, et ta läks otsejoones kommikappi, võttis need kommid ja kui mina küsisin, et mida sa teed? Aga ise sa ju ütlesid, et tee mis tahad. Et audio-S448: selle nii-öelda selle sõnakõlksu puhul tekib mitu küsimust, et kes üldse on lapsevanem, et tema sõna peaks olema lapse jaoks nagu ainuõige, et kas lapsevanemad on alati ilmeksimatud? Teine asi, mis või teine küsimus, mis mul tekib, on see, et audio-S448: kas seda üldse on vaja, et laps kuulaks su sõna ja ei oska ja ei oska näha seda ebakõla sinu sõnad ja käitumise vahel. Sest et kas see mitte ei kasvata terveid täiskasvanuid, kui nad oskavad sinust kahelda? Saatejuht: Kuidas te kommenteerite? Ülo Vihma: Ma ei oska kommenteerida, lihtsalt meenus üks seik. Ülo Vihma: Üsna hiljuti üks vanahärra, kui me rääkisime mingitest asjadest Ülo Vihma: ja, ja midagi, mis, mis ei tulnud mul, me pidin tegema midagi, tundus nii hästi välja või täpselt nii nagu, nagu rääkisime ja. Ja selle peale ta ütles, et ei ole midagi, ei ole midagi, peaasi oli see positiivne intensioon. Ja siis ta, Ülo Vihma: siis ta ütles, et see on pida, pidada olema kanti filosoofiast pärit. Et see on kõige tähtsam. Ülo Vihma: Ja siis see muidugi lohutas mind sel hetkel, ma ütlesin, et jah, muidugi hea kavatsus, see on ju suurepärane. Aga kui käitumine ja tulemus on pehmelt öeldes vilets, siis mis sellest kavatsusest siis ikka. Ja, ja, ja siis meenub mulle praegu näiteks selline lugu, et, et laps viskas mingisuguse, ütleme puupulgaga, näiteks paras, nagu aia teibamõõtu. Tokk viskas niimoodi litaki üle, üle rohuplatsi ja viskas sõbrale, ma ei tea, vastu õlga või pead või midagi. Ja, ja, ja muidugi me ehmusime kõik ära. Ja, ja see sõber sai vihaseks. Ülo Vihma: Ja, ja minu, minu jaoks oli hästi adekvaatne, adekvaatne reaktsioon. Ja ta midagi, mingi, ma ei tea, kas andis selle litaka sellele poisile tagasi või midagi sellist. Ja asi oli lahendatud, täiesti. Et noh, et mis kavatsus seal oli, et noh, ma tahtsin lihtsalt lennutada seda kuhugi, aga näed, läks sulle vastu pead. Et noh, see vastuolu sõnade ja tegude vahel, see igal juhul pinget tekitab. Ja, ja ma arvan. Aga kas see vastuolu on halb? Ülo Vihma: Kas see vastuolu on halb või? Ülo Vihma: Ma ei, ma ei tea halb, noh kas pinge on halb? Noh, me kõik tahame võrdselikus rahus istuda ja vales kella ja, ja kõik pingutused lõpuks peaksid suubuma kuhugi mõnusasse lõõgastusolekusse. Aga kui seda pingutust ei ole Ülo Vihma: ja konfliktsust sõna, selles mõttes tähenduses ei ole, et tekib mingisugune vastuolu kuskil, siis, siis ei ole nagu elu ka. Ülo Vihma: See on nagu elutunnus. Ülo Vihma: Ja, ja iseasi on see, et kui, kui kavatsuslik ikkagi see, see on või ei ole, aga, aga see reaktsioon Ülo Vihma: on täpselt samamoodi, võib öelda, kas see oli nüüd kavatsetud reaktsioon või ei olnud, see oli impulsiivne reaktsioon. Ülo Vihma: Et noh, selle sinu näite puhul, minu meelest laps toimetas täiesti absoluutselt adekvaatselt. See umbes niimoodi nagu kunagi saadeti siit Ameerikasse noori, kui ma töötasin Ameerika saatkonnas ja, ja neid valmistati ette, keskkoolinoored. Siit noh, meie sihukest postsovjetlikust ühiskonnast peavad minema nüüd sinna Ameerikasse kodudesse elama ja, ja et noh, et neid moraalselt ette valmistada ja siis öeldi, et no vaata, sa lähed nüüd sinna selle perekonna koju. Ja siis ameeriklastel on kombeks öelda, et noh, et, et help yourself, eks ole, aita iseennast või noh, toimeta ise siin, toimeta ise siin. Ja siis küsiti, et poisi käest, et, et mis sa selle peale teed. Ja poiss ütles, et eks ma siis aitan ennast. Tal täiesti mingisuguseid nihukeseid eelarvamusi ei olnud. Täpselt nii ta teebki, läheb võtab külmkapist toitu, kui tahab. Ülo Vihma: Või kapist kommi. Triin Käpp: Mulle see küsimus, et kas laps peab oma vanemat kuulama ilmtingimata kuskilt talle olen lugenud, et esimesed seitse eluaastat laps armastab sind sellepärast, et sa oled ta vanem edasi tuleb see armastus välja teenida. Ma arvan, et see on suhteliselt adekvaatne, et, et sa oled, sa oled lihtsalt esimesed seitse aastat enam-vähem ta autoriteet, noh seitse on muidugi sihuke noh, nii ja naa, minul läks umbes viis-kuus. Siis aitas autoriteedist küll. Aga, aga sellega selle reaktsioonilisusega või sellega just nimelt, et need sõnad ja teod ei ole alati kooskõlas, siis noh, minul on hetkel väga keerulised olukorrad oma väikse poisiga, kellele meeldib mind õhtuti hammustada. Ja jalgadega kõhtu taguda ja siis ma olen väga palju juba teooriaid lugenud selle kohta, kuidas peaks käituma, kuidas oleks kõik õige käituda. Arvake ära, ma olen teda päriselt ka vastu hammustanud ja ma tean, et ma ei tohi seda teha. Aga mingi hetk lihtsalt enam ei suuda. Ülo Vihma: Aga kes ütles, et ei tohi? Raamat ütles. Rein Taagepera: Noh Rein Taagepera: sa ju ise ütlesid, et tee mis, mis tahad, siis võib ju täpsustada, et, et ma Rein Taagepera: vabandust, ma ei väljenda ennast küllalt täpselt ja et on siiski mõningaid asju Rein Taagepera: mida, mida, mida ei saa teha. Rein Taagepera: Mida vähem saab Rein Taagepera: keelata, seda kergem, seda parem on. Nende kaksikutega, nende meelispaik nii poolteise kuni kolmeaastaseni oli autokuuris. Auto viisin välja, no autokuuris teate isegi, kui palju seal asju on. Ja kui nad siis midagi uut avastasid, Rein Taagepera: nad vaatasid minu poole, et kas, kas tasub putkuda. Kui ma noogutasin, siis oli asi muretu. Rein Taagepera: Enamik vastu, pangutasin pead natuke murelikult, siis teadsid, et jah, ise jooksed, ise kukud, ise tõused püsti, et selle asjaga võib üllatusi juhtuda. Rein Taagepera: Ja kui oli asi tõesti selline, mida ei, Rein Taagepera: kohe mitte ei maksa putkuda, siis ma tegin häält, mida ma õppisin emakoeralt. Rein Taagepera: See on selline spetsiaalne uriin, mida emakoer tarvitab ainult Rein Taagepera: kutsikate korralekutsumiseks. Ja siis nad teadsid, kuna ma väga harva seda tarvitasin, et nüüd on asi tõsi taga. Rein Taagepera: Ma ei keelanud ühelgi puhul, lihtsalt avaldasin oma arvamust. Võrreldes sellega isa või ema, kes kogu aeg ütleb, ära tee, ära tee, ära tee. See ei anna lapsele mingit muud teavet, et ahah, ema on, ema on kohal ja teeb oma tavalist häälitsust. Rein Taagepera: Kui palju see sinu küsimuse vastab, ma ei tea, ma olen kõrvale kaldunud. audio-S448: Ei, ma olen väga rahul selle kõigega, et ma isiklikult arvan, et kui lapsevanem ütleb üht ja teeb teist. Et noh, minu jaoks see õpetab võib-olla nagu sellele lapsele seda, et teinekord võid tüssu saada ka selle käest, keda sa kõige rohkem usaldad ja see on minu arust päris iluterve suhtumine. Saatejuht: Kas keegi, aitäh selle küsimuse eest, kas keegi tahab veel järsku küsida või kommenteerida? audio-S533: Riho. audio-S533: Küsiks sellise paradimade kohta, eetikakeskus, teil peab see millegi põhiline. Ma vaatasin just siit järgi, ma ei leidnud sellist teie keskuse koduleheküljel sellist, millel baseerub teie eetika. Ma saan aru, et siin on kristlikud inimesed koos, aga kas on teil sõnastatud, milline see sellele rajaneb, kas seda saab kusagilt lugeda, olete te selle välja toonud ja kas te kuidagi, kuidagi esitate seda, et meil filosoofia, meie eetika baseerub sellele tollele? Saatejuht: Tegelikult eetikakeskusele, see läheb küll natuke meie teemast kõrvale, aga ma väga lühidalt vastan, et. Et eetikakeskusele sageli kirjutatakse, küsitakse meilt eetilisi hinnanguid ühe või teise ühiskonnas toimunud sündmuse kohta. Selliseid hinnanguid meie ei anna, ma soovitaksin minna eetikakeskuse lehele eetika.ee ja seal on väga selge kirjeldus, millega eetikakeskus tegeleb ja millega ei tegele. Ja nagu ma ütlesin ka alustuseks, et meie üks suundi on teadustegevus ja teadus ei anna hinnanguid, vaid uurib. Saatejuht: Aga üks küsimus oli nüüd. Saatejuht: Jah, teile sinna taha poole. audio-S545: Olen Kalle ja tahaksin küsida seda, et kes on laps ema jaoks ja kes on laps isa jaoks. Ja tahaksin küsida ka seda, et kuidas, mida te olete tähele pannud, kuidas kulgeb see vastastikune kasvatamine, et laps ju kasvatab vanemaid ka, eks ole. Et, et mida, mida selle juures oleks hea nagu kõrva taha panna ja, ja, ja milliseid stereotüüpe te enda juures olete tähele pannud lapsevanematena? Aitäh. Ülo Vihma: Päris mitu küsimust. Neid on mul vabavali, noppida neist see, mis mulle meeldib. Ülo Vihma: Ma mõtlesin sellele, et jah, loomulikult olen seda ise mõttes sõnastanud mitmel korral, kuidas lapsed on mind nii-öelda kasvatanud. Ülo Vihma: Avavad päris mitmeid tahke minus endas, millest ma ennem võib-olla teadlik ei olnud, või näitavad mingisuguseid uusi võimalusi elus. Ja see on imeline. See on see puhas rõõm, millest Rein rääkis, rõõm lastest. Ja, ja, ja, ja teisest küljest praegu ma mõtlesin sellele, et vaata kui lapsed, kes vähemasti väiksemad lapsed, ei ole verbaalselt nii sõnaosavad nagu täiskasvanud veel ja, ja, ja see. Ülo Vihma: Praegu minu sõnad tema laste sõnad ei ole nii, nii ütleme siis ka demagoogilised nagu täiskasvanud võivad olla. Pigem on lastel see käitumine esiplaanil. Ja, ja see õppimine toimub eelkõige laste käitumise ja nihukese vahetu, võiks öelda peaaegu animaalse reaktsiooni põhjal. Mida, mida ma olen kogenud ise. Ja see on väga kõnekas. Ülo Vihma: Käitumine, mis on väga kõnekas. Saatejuht: Aga jah, ei ole. No Triin Käpp: Ma võin siis mõne sõnaga kommenteerida paari asja, et esiteks loomulikult on lapsed meie kõige suuremad kasvatajad üldse, et ma olen suhteliselt kannatamatu inimene, et. Aga tuleb õppida iga päev ja loomulikult märkamist, just sedasama seda pisiasjade märkamist, milles lapsed on eriliselt osavad. See on äärmiselt vinge, aga see isa ja ema küsimus, vot see on tõeliselt põnev, ma vaidlen oma abikaasaga selle umbes nagu kord nädalas sellel teemal, et tema on ikka väga veendunud, et isal ja emal on erinev roll ja mina nii veendunud ei, ma just ei taha olla lihtsalt. Et aga ma olen näinud, sest ma olen ka näinud selle kahte erinevat poolt. Triin Käpp: Meie noorem laps enne seda, kui ta lasteaeda läks, oligi see, kui ta oli olnud kodus nii minu kui oma isaga. Ja ma tunnetasin sellist võrdset vanemlust täiesti. Kui ta lasteaeda läks, siis loomulikult see emasse klammerdamine tuli uuesti tagasi. Aga mis on ka loomulik, mis on arenguliselt täiesti loomulik, aga see oli väga-väga põnev on olnud näha seda mitmekülgset arengut. Saatejuht: Aitäh ja nüüd võiksime minna siis Saatejuht: meie vestlusringi lõpuosa juurde. Ja ma jääksin ikka selle teema juurde, et sõnade ja tegude vahekord kasvatuses ja, ja kuivõrd on võimalik lapsi kasvatada raamatute ja teooriate järgi. Saatejuht: Ma leidsin ühe huvitava tsitaadi Imbi Paju intervjuust Soome-Rootsi kirjaniku ja psühhianalüütiku Mikal Enkeliga. Saatejuht: Et tal on õigus, Saatejuht: et, et tema heade saavutuste üle rõõmustatakse südamest, et ta võib vajadusel saada abi ja kaitset, vaid et ta peab olema edukas. Siis ta annab Saatejuht: vastutuse üle autoriteedile. Ja selline inimene ei näita ka ise täiskasvanuna kunagi kellelegi õla tunnet ega ei astu kellegi kaitseks välja. Ta võistleb, ta tahab olla edukas ja läheb kaasa manipulatsioonidega. Saatejuht: Ja veel ütleb Enkel, et kui ühiskond või üksikinimene takerdub täiskasvanu eas infantiilsusesse ja seda mustrit ei avata, siis püsib ta kurjuses ja vales. Enkel näeb, et kui täiskasvanud pole selles emotsionaalselt suletud maailmas võimelised käsitlema oma elu, oma minevikku ja kollektiivset ängi ja valesti tehtud tegusid, siis ongi tema esimene reaktsioon peitmine, valetamine, eitamine ja reetmine. Ja need refleksid kanduvad üle lastele, järgmistesse põlvkondadesse, koolisüsteemi ja isegi riikidevaheliste suhtluse, suhtlusse ning poliitikasse. Saatejuht: Ja nüüd ma küsiksingi teilt, et kuivõrd teie näete ühiskonna nii-öelda infantiilsust ja milles see väljendub laste kasvatamise vallas. Ja kas mõneti käib infantiilsuse alla ka see, kui me annamegi vastutuse üle autoriteedile ehk siis raamatutele ja teooriatele. Saatejuht: Püüame oma lapsi nende teooriate järgi kasvatada. Ja kui, nüüd on mitu küsimust, aga mõte on võib-olla arusaadav. Ja kuivõrd on oluline see, et me lapsevanematele ka oma südant ja oma kõhutunnet kuulaksime. Saatejuht: Et palun, kes kommenteeriks? Triin Käpp: Mina mäletan just seda hetke oma esimese lapse päris algus, algusest, kuidas ma ükskord Facebook'is karjatasin, et ma enam ei saa aru, mis see õige teooria on. Ja siis mu hea sõbranna, tollel hetkel kahe lapse ema ütles, et sul on, sul on instinkt, et kuula oma südant. Ja, ja see oli hästi hea. Aga kuulates seda pikka juttu, siis mul tuli üks mõte, mida saaks praktiliselt rakendada. Et tunnusta protsessi, mitte tulemust. Kui me tunnustame lastes ja täiskasvanutes protsessi, saavutust, pingutust, mitte seda, mis on lõpptulemus. Siis ma arvan, et see on teie lahendus, Ele. Rein Taagepera: Kui Rein Taagepera: infanti tõlkida kui imik ja infantiinsus siis imiklus, siis kõige selle, mida seal on kirjeldatud, nimetame imiklikuks. Rein Taagepera: Siis on seesama solvav imikutele kui mõnede inimeste tegude nimetamist seatembuks, sest see oleks solvav sigadele. Rein Taagepera: Ja ma lihtsalt seda maailma, mida ta kirjeldab. Rein Taagepera: Ma seda hästi ära ei tunne, et selliseid asju esineb perekonnas ja maailmas. Aga see on lihtsalt selline sünge Rein Taagepera: eitav hoiak, mille kohta ma võin ainult õlgu kehitada. Ülo Vihma: Mind pani see küsimus tõsiselt mõtlema ja ma sõnastasin selle küsimuse natukene ümber. Et, et kas on võimalik iseennast Ülo Vihma: mingi teooria abil kasvatada? Ma pean silmas iseennast, eks ole, me räägime enese arendamisest, kõik see, Ülo Vihma: tänapäeval laialt levinud pideva arendamine, isiksuslik töö endaga ja nii edasi ja nii edasi. Ülo Vihma: Et noh, eks ma olen seda ka õppinud tükk aega, igasuguseid asju, alates psühhoteraapiast kuni organisatsiooni nõustamiseni ja juhtimiskonsultatsioonideni. Ja, ja praegu coach'ina näiteks ma mõtlen, et see on mingisugune Ülo Vihma: variatsioon sellest teoreetilisest mudelist, et kui ma tean täpselt, milline on ideaalne inimene. Ülo Vihma: Ja suudan seda väga selgelt kirjeldada ja, ja mõõdistada, siis võiks kõne alla tulla mingi teooria Ülo Vihma: ka selle, Ülo Vihma: ei ole midagi, killutavad õnne. Ülo Vihma: Et miks seda öeldakse, ma arvan, sellepärast, et noh, et ei maksa üle dramatiseerida mingi klaasi lõhkumist. Ülo Vihma: Aga et, et sellisel juhul oleks tõenäoliselt võimalik, aga kuna mul ei ole ideaalse inimese kirjeldust. Ülo Vihma: Kaasa arvatud ka iseendale, ma väga täpselt ei tea, milliseks inimeseks, summa summarum, ma tahan ennast kujundada. Kui Ülo Vihma: lapsel klaas katki Ülo Vihma: läheb, Ülo Vihma: siis keelukasvatuses ta Ülo Vihma: saab Rein Taagepera: Pahandada. Vabakasvatuses ei saa. Rein Taagepera: Võimestuskasvatuses kutsuks ta kaasa, et Rein Taagepera: too palun kühvel ja kühvel ja hari ja pühib selle koos kokku. Et laps on, tunneb, et mõndagi juhtub. Aga ta on ka võimekas oma juhtumisi. Rein Taagepera: Juhtumisega hakkama saama ja, ja jah, on suuteline ise killud kokku korjama. Mis puutub teooriatesse, siis Rein Taagepera: skautidel on nagu vanas testamendiski omad kolm, 10 käsku. Ja Toronto vanas skautidega me lisasime sinna 11. skaudi käsu. Rein Taagepera: Skaut ei ole loll. See tähendab, et kõiki need eelnevaid 10 skaudi käsku tuleb rakendada mõistuse ja südame piirides. Saatejuht: Aitäh. Saatejuht: See oli, see oli väga tore kokkuvõte. Kas, kas keegi tahaks veel küsida midagi Triinult, Reinult või Ülolt või kõigilt kolmelt korraga? Et praegu on mikrofon vaba ja teil on see võimalus. Saatejuht: Et ma näen, et küsimusi ei ole. Ja siis ma paluksin teil lõpetuseks rääkida Saatejuht: ühe loo, mida te kindlasti tahaksite täna kuulajatega jagada, kui teil mõni selline lugu on. Saatejuht: Et kas äkki, Triin, alustame sinust? Triin Käpp: Jah, Triin Käpp: ma arvan, et üks minu jaoks on olnud selline teooriatest lahti laskmise koht. Triin Käpp: Minu vanem laps on üpris kehv sööja, ma tean, ma olen ta ise ära rikkunud. Ja ma tean täpselt teooriat, kuidas on täisväärtuslik toitumine toimub. Triin Käpp: Aga vahel tuleb lasta kõigest lahti ja saada aru, et friikartul on ka kartul. Ülo Vihma: Ma tahan jagada teiega Ülo Vihma: oma rõõmu ühest hiljutisest lugemisest. Eesti keelde on tõlgitud raamat, mille nimi on koeralausuja. Ülo Vihma: Selle autor on, kui ma ei eksi, Carlos Mendel, hispaanlane, mehhiklane, kes läks Ameerikasse ja hakkas seal koerte treeneriks ja, ja ta on rohkem kui treener. Ja kui ma seda raamatut lugesin nüüd kevadel, siis see on nagu juhtimisõpik. Ülo Vihma: Ja, ja, ja üks niisugune allusioon või niisugune seos Rein sinu häälitsusega. Kui sina tegid selle ema, emakoera häälitsuse Ülo Vihma: lastele, siis Carlos teeb koertele ja see pidi universaalne olema, teeb. Ülo Vihma: Ja sellega kehtestab ta ennast kui karjajuhti. Ülo Vihma: Ja soovitan seda raamatut soojalt lugeda. Rein Taagepera: Ma lisaksin hoopis ühe viimase Rein Taagepera: tarkuse sõna, et. Rein Taagepera: On võimalik asju ütelda väga mitut moodi. Võib ütelda, ära tee. Rein Taagepera: Ja siis on küsimus, et lapsel või teist, või teisel täiskasvanul võib jääda tunne, et kui ta siis ei tee, siis on minu tahe peale jäänud. Aga kui ta teeb, isegi kui ta sellega endale haiget teeb, vähemalt tema tahe on peale jäänud. Selle asemel võib ütelda. Rein Taagepera: Seda peaks, ei pea, ei peaks tegema või, Rein Taagepera: või, või, või, aga saab ka ütelda hästi, ütleme, hakkame ära tee või tee midagi. Seda võiks teha nii, võiksid teha niimoodi, seda peaks tegema niimoodi. Ja kui seda ütelda nii ükskõikselt, seda kõige parem, et parem oleks seda, seda niimoodi teha, või parem oleks seda mitte teha. Siis ei tule autoriteedi konflikti, sest sa ei ole andnud käsku ja laps ei saa Rein Taagepera: oma autonoomiat sellega märgistada, et ta astus sinu käsust üle. Ma olen andnud soovituse, Rein Taagepera: mitte käsu. Ja see, see kahandab paljugi konfliktiolukordi. Saatejuht: Kas võib siis kokkuvõtteks öelda, et, Saatejuht: et loeme ikka tarkvaraamatuid, tutvume teooriatega, aga, aga kuulame ikka oma südant ja peame aru oma mõistusega. Ja ärme anname kogu vastutust üle autoriteetidele. Saatejuht: Et kas keegi tahab äkki veel midagi öelda, Tiiu Kuurme on meil publiku hulgas? Ei. Saatejuht: Okei. Saatejuht: Et kui, kui teil rohkem küsimusi ei ole, siis ma arvan, et me võiksime ka selle teadmisega Saatejuht: ja nende mõtetega, mis siin meil tekkisid praegu, otsad kokku tõmmata. Suur aitäh teile kõigile osalemise eest ja kohtume järgmise aasta arvamusfestivalil. Aitäh teile.

Saatejuht: Tere, olen Tiia Kõnnussaar Tartu Ülikooli eetikakeskusest. Tegeleme eetika, väärtuskasvatuse ja konverentsidega. Täna arutleme laste kuulamisest ja kasvatamisest, konfliktidest, sõnade ja tegude vahekorrast. Tänane pealkiri tuleneb keiser Nero kaasaegsetelt, mille üks pastor oli ümber keeranud. Me tahame lapsevanemana head, kuid tihti ei tee seda erinevatel põhjustel. Triin Käpp: Tere, olen Triin Käpp, olen luteri kiriku vaimulik. Rein Taagepera: Olen Rein Taagepera, emeriitprofessor. Ülo Vihma: Olen Ülo Vihma. Saatejuht: Miks on tähtis lapsi kuulata? Islandil õpetatakse lapsi oma arvamust avaldama, aga kuidas Eestis on? Ülo Vihma: Kus pagan mina tean. Kasvatamise juures on kõige tähtsamad ühised söömaajad, mil minu abikaasa õpetas lapsi oma arvamust selgelt väljendama. Saatejuht: Rein, kas tunned väljendit, et laps räägib, kui kana pissib? Rein Taagepera: Ei. Saatejuht: Miks on oluline oma lapsi kuulata? Rein Taagepera: Sest nad on inimesed. Saatejuht: Millal on kerge lapsi kuulata? Triin Käpp: Mulle seda väljendit on öeldud, aga ma ei saanud sellest aru. Ja Eesti tervikuna liigub õiges suunas. Saatejuht: Kas on olukordi, kus laps üritab vanemaga kontakti saada, aga ei õnnestu? Triin Käpp: Muidugi, enne Facebooki lihtsalt kooti sokki. Vaba aeg on iseeneses täiesti uus mõiste. Ülo Vihma: Mõnikord kõige paremad vestlused toimuvad möödaminnes. Rein Taagepera: Kõige lihtsamini toimib see matkadel või enne magamaminekut. Ma oleksin rohkem oma vanemate lapsepõlve kohta kuulda. Triin Käpp: Ühele mu tuttavale meeldib lastega autos rääkida. Saatejuht: Jah, avanemiseks on ka vaja vaba ruumi. Ülo Vihma: Laste ja täiskasvanute vahelisel suhtlusel pole mingit vahet. Saatejuht: Publikust küsimusi? Osaleja: Autos saab nutitelefoni kasutamise keelata ja suhelda. Saatejuht: Hea mõte. Kuidas teha nii, et laps ikkagi liiga palju võimu perekonnas ei saaks? Rein Taagepera: Keelamise ja vabakasvatuse juurde paneksin ka võimestuskasvatuse. Et laps ise tõuseks püsti, kui ta kukub, et ta teaks oma piire. Lapsi peab kaasama igapäevastesse tegevustesse ja laskma neil õppida. Ülo Vihma: Hoolduskasvatus on kui autoritaarne kasvatus, et teen kõik ära. Triin Käpp: Kui me tahame ettevõtlikuid inimesi, siis peame normaliseerima vigade tegemise ka laste jaoks. Saatejuht: Üks noormees tegi inglisekeelse luulekogu, sest eesti keeles kirjutades kartis kõiki õpetajaid, kes sealt vigu otsivad. Rein Taagepera: Mina hakkasin üks hetk mõtlema, et mis siis juhtub, kui laps lillepotist mulda välja kougib. Kui ma lõpuks lubasin seda, kadus huvi koheselt. Triin Käpp: Kui laps sööb mitu korda rannas liiva, siis lõpuks enam ei muretse. Ülo Vihma: Eestis lasteaiad on ranged, Saksamaal lapsed võivad mürada ja plätserdada. Triin Käpp: Tartus on olemas õuelasteaed. Ülo Vihma: Üks tilk meres. Triin Käpp: Aga nad said edasi Miina Härmasse. Ülo Vihma: Kuidas viia võimestuskasvatus ühiskondlikule tasemele? Rein Taagepera: See on juriidiline probleem. Triin Käpp: Seal lasteaias lasti isegi haamreid ja naelu kasutada ja naabrid olid mures. Ülo Vihma: Kas naabril endal laps oli ka? Saatejuht: Rein, mis su uue raamatu sõnum on? Rein Taagepera: See räägib, kuidas lasteaiast rõõmu tunda. Tulevastele isadele soovitan lapsega kohe tegelema hakata, sest muidu tekib olukord, kus isal ei ole lapsega tema üles kasvades millestki rääkida. Saatejuht: Aitäh, väga ilus mõte. Ülo Vihma: Siia juurde ka, et praegu hoolitsen ma oma isa eest, kes on nagu laps. Mõnel päeval palusin enda poega teda hoidma, kes ütles, et täpselt samasugune toimetamine nagu oma lapsega. Triin Käpp: Mina väga soovitan vanemapuhkust, mis võiks nimetada küll vanemateenistuseks. Saatejuht: Ülo, mis on tüüpkonfliktid ja kuidas neid lahendada? Ülo Vihma: Kasvõi see, mida telekast vaadata. Antud olukorras lihtsalt vanemate eesõigus määras. Saatejuht: Triin? Triin Käpp: Laste nuttu ei tasu karta. Laseme lastel tundeid tunda. Ülo Vihma: See on seesama ettehooldus. Rein Taagepera: Mina lapsena nutsin palju. Saatejuht: Nii laste kui täiskasvanute puhul räägimegi ju suhtlemisoskustest. Publikule sõna. Osaleja: Ühele tüütavale tüdrukule ütlesin, et tee, mis tahad, ja tema võttis sõnakõlksust kinni ja läks komme sööma. Ülo Vihma: Üks vanahärra ütles mulle, et peaasi on positiivne intentsioon. Teinekord viskas poiss pulga vastu sõbra pead ja too andis litaka tagasi ja asi ants. Küsimus on selles, kas reaktsioon oli kavatsetud või impulsiivne. Triin Käpp: Pärast seitset aastat on vaja lapse armastus välja teenida. Kui väike laps hammustab ja jalgadega taob, kuidas siis reageerida? Rein Taagepera: Peab täpsustama, et mingeid asju ikkagi ei tohi. Minu lapsed alati vaatavad mind enne, kui mingit uut asja näppima hakkavad. Mõnikord urisen nagu emakoer, kui midagi on väga ohtlikku. Saatejuht: Kui teed üht ja teed teist, tekitab see küsimuse usaldusest. Osaleja: Millel eetikakeskuse eetika põhineb? Saatejuht: Meie kodulehel on kõik kirjas. Üks meie suund on teadustegevus. Osaleja: Milliseid stereotüüpe olete enda juures vanemana märganud ja kuidas laps teid kasvatab? Ülo Vihma: Lapsed on mind õpetanud ja toovad palju rõõmu. Laste puhul on väga tähtis nende animaalne käitumine. Triin Käpp: Lapsed õpetavad mind märkama pisiasju. Minu kaasa on veendunud, et isal-emal on kasvatuses erinev roll, kuigi mina nii ei arva. Samas on loomulik, et laps klammerdub ema külge. Saatejuht: Kui tähtis on lapsevanemana oma kõhutunnet kuulata? Triin Käpp: Ma ei saanud alguses aru, mis õige teooria on. Mul soovitati instinkti kuulata, kuid mina hoopis tunnustaksin protsessi, mitte tulemust. Rein Taagepera: Öelda imiklik on solvav imikutele. Ülo Vihma: Kas on võimalik end mingi teooria abil kasvatada? Ma olen seda õppinud ja inimesed õpivad ajapikku. Eneseareng on lõputu protsess ja laste kasvatamiseks jaoks pole ühte õiget teooriat. Rein Taagepera: Kui klaas katki läheb, palun tal see ära koristada. Saatejuht: Aitäh, lõpetuseks üks lugu. Triin Käpp: Vahepeal peab teooriatest lahti laskma. Ülo Vihma: Soovitan soojalt raamatut nimega „Koeralausuja“. Rein Taagepera: „Ära tee“ asemel võiks öelda „kas seda peaks tegema?“. Käsklemine ei aita. Saatejuht: Loeme, kuulame enda mõistust ja laseme lastel rääkida. Aitäh.

1534020780-kai-minu-sonade-mitte-tegude-jargi

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Aasta kõige olulisem eelnõu ehk riigieelarve on jõudnud parlamenti ja tulised debatid seisavad muidugi veel ees. Opositsioon ütleb, et nii kehva eelarvet pole kunagi olnud ning koalitsioon räägib kogu Eesti arendamisest ja ebavõrdsuse vähendamisest. Kumb versioon on tõele lähemal? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja tere tulemast saatesse endine rahandusminister Aivar Sõerd. Tere õhtust. Ja praegu riigihalduse ministrit ametit pidav Jaak Aab. Tere õhtust. Ja sissejuhatuseks palun siis hästi konkreetselt. Jaak Aab, Reformierakonna juht Kaja Kallas kirjutab oma blogis, et see on sõnamurdjate eelarve ja mahalaristatud raha asemel ähvardab maksutõus. Mis te nendele karmidele sõnadele vastate? Jaak Aab: Noh, ega nendest sõnadest on tihtipeale raske midagi välja lugeda, sest ühelt poolt öeldakse, et te laristate ja teiselt poolt öeldakse, et kõik kulud on katmata, et ei ole kulutatud sinna tänna ja kolmandasse kohta. Eks opositsiooni sõnavaras see alati niimoodi on. Mina arvan, et see eelarve on päris hästi tasakaalustatud, mitte selles mõttes, et see eelarve tasakaal peaks ka säilima sinnapoole, me oleme teel. Aga ma mõtlen, et ka need prioriteedid, kuhu see raha siis kulutatakse ja kuhu kulub vähem ja kuhu rohkem, on tasakaalus. See on selle valitsuse nagu tahe olnud. Saatejuht: Selge sissejuhatuseks piisab. Aivar Sõerd, kas nii karmide sõnadega opositsioon nagu pisut üle ei pinguta ja seda tõsiseltvõetavust ei vähenda? Aivar Sõerd: Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et see ongi sõna murdmise ja see on selline paigaldiksumise eelarve. Noh, sõna murdmist on siin küll, kõigepealt Aivar Sõerd: jäeti täitmata lubadus, mis puudutas erakorralist pensionitõusu, jäeti täitmata lubadus suurendada pensionäride 50 euro suurust tulumaksuvabastust. Nii et Aivar Sõerd: pensionäridele antud lubadused jäid täitmata. Aivar Sõerd: Teadus-arenduskulud Aivar Sõerd: on paigal ja muidugi taustaks on, on muidugi see, et me oleme jõudnud olukorda, kus majanduskasv aeglustub ja samal ajal me peame eelarve seisu parandama. Aga see olukord on tekitatud ju teil endal. Et eelmine Jüri Ratase valitsus ei suutnud kulusid kontrolli all hoida, üle laekuvad ühekordsed tulud kulutati ära ja muidugi kõige selle taustaks on veel see, et Aivar Sõerd: kohe ju mindi eelarveseadust lõdvendama. Saatejuht: Me peame kohe nüüd hakkame võtma vastulause ka. Ja ka nendesse piiridesse ei suudetud jääda. No enne kui me läheme konkreetsete teemade juurde, klaarime ära ühe asja veel. Jaak Aab, koalitsiooni sünniajal ja ka tegelikult pärast seda oli noh, sellist hästi suuri lubadusi ja jutte ikkagi õhus, et ma lihtsalt natuke õelavõitu küsimusena küsin, et mis vahet on Reformierakonna peentunnimisel ja Keskerakonna Jaak Aab: Peentunnimisel? Noh, ma ütleksin nii, et valitsus ju alles kevadel paika sai. Me oleme teinud väga tõsised plaanid ja kindlasti ei ole võimalik kõiki neid plaane hakata ka ellu viima kohe ja mõne kuuga. Et see on esimene eelarve. Me kindlasti Jaak Aab: oleme rahul sellega, et näiteks Jaak Aab: Reformierakonna valitsuste poolt niisuguse kriisi äärele viidud tervishoid, mis eelmise valitsuse poolt sai toetatud, me jätkame seda. Haigekassa saab 145 miljonit eurot juurde järgmine aasta. Ehk siis arstiabi järjekorrad kindlasti ei pikene, mida nad vahepealsetel aastatel kippusid tegema. Me oleme tõstnud vahepeal väga tugevasti õpetajate, politseinike, päästjate palkasid, mida ka varasemad valitsused ei teinud. Seekord küll kehvavõitu. No aga me jätkame seda tõusu vähemalt kui hirmutati, et seda üldse ei tule. Lisaks sellele me oleme tõsise plaani võtnud vaadata otsa ka riigi valitsemise struktuurile. Ja küsimus tahetakse püstitada nii, et ahah, nüüd teil raha ei ole, siis hakkate kuskilt midagi tohutult kokku hoidma ja kärpima. Me tahamegi vaadata, et see riigi riigi valitsemise aparaat oleks tõhus, optimaalne ja, ja võib-olla noh, ei taha jälle kogu aeg eelmistele valitsustele ette heita, aga näiteks eurorahade laialijagamise süsteem on küll kole ära paisutatud ja, ja ei ole tõhus. Saatejuht: Lõpuks on ikka Ansip süüdi, nagu ma aru saan. Ja see on Aivar Sõerd: Kõik tore jutt ja te võite muidugi kirjutada kõik need Aivar Sõerd: head aastad, mis majanduses olnud enda nimele. Haigekassa eelarve tugev seis on, on paljuski tänu sellele, et meil on olnud praktiliselt täistööhõive ja palgakasv on olnud päris kiire. Haigekassa saab oma tulud sealt ja Aivar Sõerd: jätkaksin sellega, et ega väga raske on tuvastada mingeid selgeid prioriteete, eks ta selline üleelamise eelarve on. Aivar Sõerd: Natukene leiti palgaraha juurde, aga noh, see ongi selline tiksumise eelarve. Aivar Sõerd: Mul Aivar Sõerd: on ettepanek, Aivar Sõerd: hoiame Saatejuht: Seda makrotasandit korra natukene tagasi. Jaak Aab, ma pean Keskerakonda tunnustama suurepärase PR-töö eest, te tõstate pensioneid seitse eurot ja serveerite seda avalikkusele kui ajaloo suurimat pensionitõusu ja küsimus siit on loogiline, kas nii väikesel tõusul üldse on mõtet? Jaak Aab: Kindlasti on mõtet, sellepärast et kokku tähendab see keskmine pensionile kasvu järgmine aasta ikkagi 45 eurot ja järgmistel aastatel, kui me. Jüri Ratas ei Saatejuht: Mõelnud välja pensioni indeksit. Jaak Aab: Jah, aga see indeks suurendab ka selle väikse lisamise suuremaks, nii et ja kusjuures lisa tuleb ka just nimelt väiksematesse pensionitesse ja pensionivaesusesse, kus siis see tõus on protsentuaalselt suurem. Saatejuht: No aga te saate sellest küsimusest aru, riigi peale kokku kulutate ära 20,8 miljonit ja tegelikult nagu päris õnnelik ei ole lõpuks keegi. Jaak Aab: No kas me ükskõik millise otsuse üle kõik õnnelikud olema, see on omaette, aga see on samm sinnapoole, mida me oleme lubanud ja kindlasti me seda lubadust ei unusta, ei saa öelda, et, et, et me seda teinud ei ole. Investeeringutest, mida mainiti, investeeringute juures unustatakse ära, et üks osa kogu riigist, see on kohalik omavalitsus, mis on kõige lähemal inimesele ja seda elukeskkonda kõige paremini saab parandada. On viimase kolme aastaga saanud rahakoti juurde ligi 30 protsenti tulusid ja omavalitsused investeerivad järgmine aasta 500 miljonit eurot. Saatejuht: Väga hea, mul on ettepanek, tuleme selle juurde tagasi. Aivar Sõerd, järsku peaks ikkagi valitsus tunnustama see sellepärast, et seitse eurot on rohkem kui null eurot. Aivar Sõerd: Seitse eurot, seitse eurot on tegelikult väga väike summa ja see on väga väike osa sellest, mida lubasite, aga rääkige ära ka jutu teine pool. Aivar Sõerd: Jaak, sa mäletad, nõukogude ajal oli selline Brežnevi pakikesed olid, et see, et kui tahtsid mingit defitsiitset kaupa saada, siis pandi mingi tarbetu kraam pandi sinna veel juurde. Teil on selle seitsme euroga on kaasas ka tulumaksukohustus. Viitsadat eurot ületav 28 eurot makstakse tulumaksuga. Keskmist pensioni on alati on hoolitsetud selle eest, et keskmine pension ei lähe tulumaksu alla, ise on täies ulatuses olnud tulumaksuvaba. Aivar Sõerd: Selle 28 euro pealt on tulumaks viis eurot 60 senti jääb järgi euro 40, nii et rääkige see jutu teine pool ka ikkagi ära ja, ja ärge kirjutage seda 38 eurost indekseerimisega saadud pensionitõusu enda arvele. See on ikkagi tuleneb majandusest ja, ja, ja. Ma õiendaks, et, et tegelikult Jaak Aab: On iga erakorraline pensionitõus lisa. Miks Reformierakond ei teinud siis erakorralisi pensionitõuse, kui indeks üldse ei tõusnud? Ma küsiksin tagasivaates niimoodi. Ja viimane, see, et erakorralised pensionitõusud olid, Aivar. Siis, see on naljakas olukord, need mõlemad lehed on siin laua taga. Jaak Aab: Kaks 1007. Ja tuhu, tunnustan ka Aivarit, rahandusministrina, me leidsime need vahendid ja tõstsime, olid ka paremad ajad ja laekus päris hästi, aga ka seda raha oleks võinud ju suunata kuskile mujale. Me suunasime selle pensionitõusu Haigekassasse, kus tervishoiu olukord paranes ja me oleme seda joont ja neid prioriteete ka praeguse valitsusega tegelikult ju pidanud. Saatejuht: Muide, ega see Reformierakonna pikka valitsemisaega heas valguses ei Aivar Sõerd: Näita. See oli Andrus Ansipi esimene valitsus, kui jah, tõepoolest olid, majanduses olid head ajad, natuke paremad isegi kui praegu. Aga ma vaatasin just seda, neid protokolle, sellele, sellele erakorralisele pensionitõusule, see oli 40 protsenti vist, kahe aasta jooksul. Kahe aasta jooksul 50 isegi. Isegi 50, sellele eelnes see, et, et raha pandi kõrvale. Me veel vaidlesime valitsuse istungil, Jaak ütles, et erakorralise pensionireservis on kõrvale pandud kuus miljardit krooni, tolles vääringus, meie Andrus Ansip ütles. Jaak Aab: Kui me ei oleks tookord tõstnud see 50 protsenti, siis praegused pensionid tiksutamisega, indekseerimisega oleks kolmandik väiksemad, nii et ja me jätkame seda. Ja aga me panime raha kõrvale. Aivar Sõerd: Kui praegu praegune valitsus oleks olnud tol ajal, siis oleks raha ära kulutatud ja oleks puudugi veel Saatejuht: Jäänud. Mul lihtne küsimus, tuleme tänasesse päeva tagasi, Jaak Aab, kas mujalt ei oleks saanud kärpida, kui selle keskmiste pensionide juurest? Jaak Aab: Tähendab, me ei ole ju midagi kärpinud. Ja Jaak Aab, te võtate ära. Tähendab, me ei võta ära, üldkokkuvõttes ju tõuseb see pension nii või teisiti. Saatejuht: Kas te vaidlete sellele viie, 60 ja ühe 40 loogikale vastu? Jaak Aab: Jah, aga ikkagi tõuseb, tähendab, küsimus on ju selles, oleneb pensioni suurusest, kui me vaatame kogutõusu koos indekseerimisega, noh, ütleme, et see on 500, ongi see mitte päris keskmine, vaid 545, sealt läheb ära siis 45 euro pealt see üheksa eurot. Et tegelikult on see tõus ju ikkagi tõus. Nii et ja üldine 500 eurot, noh, tuleta meelde, et kui me räägime sellest maksuvaba miinimumi tõstmisest, Reformierakond tiksus tükk aega alla 200. Me tekime ära 500 peale maksuvaba miinimumi tõusu. Aivar Sõerd: See puudutab kõiki inimesi. Esimene asi, lahendage ära või, või toetage meie tänast eelnõud, mis vabastab keskmise pensioni tulumaksust ja lahendab ka töötavate pensionäride olukorra. See eelnõu läbis muide esimese lugemise täna Riigikogus. Jah, ma tean, Jaak Aab: Et tegelikult see 500 eurot kohtleb ju võrdselt kõiki, nii töötavaid inimesi, töötavaid pensionäre kui lihtsalt pensionäre, aga me ei ole öelnud, et me ei ürita seda teha, et edaspidi keskmine pension oleks maksuvaba ja selle juurde me kindlasti tuleme. Ma räägin, et meie valmistume ikkagi neli aastat korralikult seda riiki valitsema ja me kindlasti järgmise aasta kevadel tuleme nende küsimuste juurde tagasi. Aivar Sõerd: Hea, et Jaak mainis seda 500 eurost tulumaksuvabastust. Aivar Sõerd: Ja see, see kohalike omavalitsuste tulu laekumine, see kõik on, see, see läheb selle teemaga hästi kokku. Ei lähe. On, on küll. Me oleme erakorraliselt tõstnud ka omavalitsuste tulu. Jaa, aga rääkige, jällegi, rääkige ära ka jutu teine pool. Alates selles tulumaksusüsteemis, alates 1200-st eurost, hakkab maksuvaba tulu järsult vähenema. Võtame needsamad õpetajad, õpetajate miinimumpalk juba on üle 1200 euro. Aga kui palgad tõusevad 1500 euroni, siis ei ole maksuvaba tulu enam mitte 500 eurot, aga on 300 eurot ja sealt tuleb täiendav tulumaks. Pange see ka oma jutule juurde, rääkige teine pool ka ära. Vähenemine hakkab keskmisest Jaak Aab: Palgast umbes nii, et noh, seda ei tasu ka rääkida, et väheneb, et endiselt kuni keskmise palgani on sellest 500 eurosest maksuvabast tulust kõik võitnud ja seda on võitnud 70 protsenti Eesti inimesi. Kui me hakkame vaatama, kes siis võitnud on ja, ja kindlasti see küsimus on ju laual, keegi pole teda ära pühkinud, ka maksude üle tuleb rääkida, ka maksuvaba tulu tõstmise üle tuleb rääkida jätkuvalt ja edasi. Ega selle eelarvega Eestis elu ei lõpe. Saatejuht: No seda ma tahaks väga loota. Paari sõnaga käisid läbi investeeringud siin, üks suur opositsioonikriitika on see, et siis ligi 100 miljonit on eelarvest kadunud. Saatejuht: On selline olukord jätkusuutlik? Jaak Aab: Noh, need, mis seal öeldakse, et nüüd on kadunud või edasi lükatud, see on tavapärane protseduur. Et tegelikult teatud arendused või ehitused kogu aeg iga aasta lükatakse edasi, kui on täpsustunud projektid ja ei olegi võimalik kasutusele võtta teatud asju. Aga noh, alles hiljuti me otsustasime tegelikult noh, kui tuuagi kinnisvarainvesteeringutest niisugused märgilised asjad, mis olid pikka aega tegemata. Kaunite kunstide kool läheb ehitusse, Rahvusringhäälingu stuudiote maja läheb ehitusse ja Rahvusraamatukogu renoveerimise jaoks on ka reserveeritud vahendid. Lisaks siseministeeriumi haldusalas me väga palju tõstsime investeeringumahtu. Jaak Aab: Politsei-Päästeameti ühishoonet. Ja päästeametite komandode jaoks. Saatejuht: Pärnu lennujaam, CO kahe kvoodirahad, elamufond ja nii edasi. Aivar Sõerd: Jah, Aivar Sõerd: te, te saate välja tuua paar riigimaja, mis nüüd siis. Riigimaju tuleb üheks täis. Aga, aga, aga, aga vaadake, milles on asi. Aivar Sõerd: Kevadel, kui riigile strateegiat tehti, siis lükati asjad sügisesse, et küll sügisel tuleb parem prognoos ja siis saame probleemid ära lahendada. Ei tulnud. Majanduskasv hakkas aeglustuma ja nüüd, mis me siis kuulsime, eelarvet oli vaja parandada viie 50-st miljonist oli jutt ja siis oli vaja leida veel ruumi eelarvesse palka tõsta ja, ja erakorralist pensioni saada. Ja, ja siis me imestasime, et kust äkki tekkis see Aivar Sõerd: lisaraha. No siis me otsime, kust see tekkis ja noh, siis me vaatamegi, et siin on mingeid investeeringuid on edasi lükatud, aga investeeringute kallale minek olukorras, kus majanduskasv aeglustub, on kõige kehvem lahendus. Jaak Aab: Ma ütleksin vastu, et neid investeeringuid on päris palju, näiteks ka Euroopa Liidu selle perioodi veel rahastusvahendid on järgmisel aastal väga suures osas investeeringutes ja, ja ka kõik need suuremad objektid on ju plaanis, need on meil ka nelja aasta peale jagatud ja nad ei ole kuskil sealt kadunud. Aga, aga noh, nii nagu ma ütlesin, näiteks keegi ei räägi sellest, et tänu omavalitsuste tulubaasi kasvule, mis on tehtud erakorraliselt, me oleme suurendanud maksuprotsenti, me oleme suurendanud tasandusfondi viimase kolme aasta Saatejuht: Jooksul. Ma just tahtsin küsida, kust te see 2,3 miljardit kokku lugesite, et see pressiteade tundus liiga ilus, et tõsi olla? Jaak Aab: Nii on need kogutulud järgmine aasta omavalitsusel ja, ja tegelikult see, et me seda tulubaasi niimoodi tõstsime, erakorraliselt, tõigi selle kasvu, kus 30 protsenti need kogutulud kolme aastaga kasvavad. Nii et ei saa öelda, et midagi tehtud ei ole. See jääb nii kaugeks, kui me räägime mingi tulubaas omavalitsusel. Ei, see on erakordselt oluline teema. Aga see on kõige lähemal inimesele, omavalitsuste võime investeerida on kõige parem, mis üldse Eesti ajaloos praegu on olnud. Laenukoormus on kõige väiksem, nii et omavalitsused saavad investeerida, saavad teha korda elukeskkonda, koole, lasteaedu, teid ja see võimalus on palju suurem, kui see oli mõni aasta Saatejuht: Tagasi. Aivar Sõerd, kas te lugesite sama positiivse noodi sealt Aivar Sõerd: Välja? Jah, ma töötan ise ka kohaliku omavalitsuse eelarvekomisjonis ja, ja ma näen neid laekumisi. No Teams'is on hästi. Ja see on muidugi Keskerakonna teene, et majandusel on viimasel aastatel olnud. Aivar Sõerd: Tööhõivele. No vot, kõike tahetakse maha teha, on ju. Ei ole midagi teha. Laseme rääkida. Aivar Sõerd: Aga Aivar Sõerd: rääkige ära teine pool ka. Aivar Sõerd: Üksikisiku tulumaks on eelarves kõige paremini laekuv maks järgmise aasta prognoosi järgi, 25 protsenti laekub üksikisiku tulumaksu rohkem, samal ajal kui noh, ütleme samalt baasilt arvestatud sotsiaalmaksu laekub rohkem seitse protsenti. Aga kust see 25 protsenti tuleb, see tulebki sellest, et see astmeline tulumaksusüsteem, kus maksuvaba tulu hakkab vähenema järsult alates 1200-st eurost, nüüd ongi tekkinud see olukord, kus keskmised palgad ja inimesed oma tuludega, mitte ainult palk, kogu tuludega liiguvadki sellesse tsooni, kus maksuvaba tulu hakkab järsult vähenema ja järjest rohkem on neid inimesi, kes ei saa isegi Aivar Sõerd: seda maksuvaba tulu, Mis oli kunagi. Aivar Sõerd: Aga Jaak Aab: Kui inimene saab üle keskmise tulu, mida ka saan mina, mina olen küll nõus rohkem panustama, see ongi peaaegu astmeline tulumaks ja täpselt Aivar Sõerd: Nii see toimib. See on, ongi keskmise sissetulekuga inimeste tööjõu. Üle keskmise sissetulekuga inimeste. Maksukoormuse tõus. Üle keskmise sissetulekuga. Saatejuht: Kuulge vaatame päris suurt pilti ka siinsamas laua taga, Eesti Panga president ütles teisipäeval, et nad alandavad nii selle kui järgmise aasta majanduskasvu numbreid, siis järgmine aasta ühe koma üheksale. Jaak Aab, kas te hakkate eelarvet kärpima, enne kui see valmis saab? Jaak Aab: Tegelikult eks need prognoose tehakse ja pärast tehakse ümber, eks ju, siis kui tõsielu kätte on jõudnud. Muidugi on märke, et majandus on jahtumas, siin on teatud sektorites seda näha. Ja ega see põhjus on ju see, et me elamegi väikse riigina globaalses maailmas, see kaubavahetus ja kõik toimib ju väga-väga suurte mahtudena ja meie ei ole just need dikteerijad, kuidas see majandus kasvab või mitte. Aga kindlasti me oleme tõsiselt arutanud ja tõsiselt mõelnud, et kui on ees näha seda jahtumis faasi, siis pigem meie kavatseme järgmistel aastatel ette valmistada just seda, mis võiks majandust elavdada, ehk teha siis investeeringuid ka suurtesse infrastruktuuri objektidesse. Et anda siis veidi selle majanduse elavdamist juurde. Aga tsükliliselt muidugi liigub ta allapoole. Saatejuht: Kas Sõerdi rahuldus see vastus? Aivar Sõerd: Kindlasti mitte, sellepärast et. Aga mis see soovitus on kokku hoida? Need eelarve parandamise meetmed, need on sellised ajutise iseloomuga ja need on seotud riskidega. Aivar Sõerd: Eelkõige, mis puudutab nüüd seda, seda tulude poolel näidatud asju, riigiettevõtete dividendid ja CO kahe tulud ja nii edasi. Aga väga suur risk on, et ka me näeme samasugust mustrit, nagu oli aastal 2018, on tänavu. Eelarve vastuvõtmise ajal räägiti meile, et me oleme tasakaalu lähedases olukorras. Aga palun väga, 2018 lõppes 1,7 Aivar Sõerd: protsenti SKP-st miinusega, mis on üle 400 miljoni euro, mida tuleb siis nüüd hakata tagasi tegema, et uuesti tasakaalu saada. Seda nõuab eelarve. Aivar teab ise ka, Jaak Aab: Et, et ka see eelarve tehti tegelikult kõige parema teadmise juures Rahandusministeeriumi prognoosi järgi. Kui läks pool aastat mööda, siis see prognoos näitas hoopis teisi numbreid. Ja ega see prognoosimine ongi tänamatu asi, et see pole täppisteadus. Takkajärgi saab hinnata, kas ta oli täpne või olnud täpne. Aga me oleme selle olukorra lahendanud, me oleme selle nelja aasta perspektiivis näinud ette, et me saame tasakaalu selle eelarve ja vaatame, mis see prognoos edasi toob. Aga kindlasti tuleb ka selles, nendes tingimustes, noh, mida ma küll tuletan Reformierakonnale meelde, et kui tuli eelmine kriis, siis ei elavdatud majandust, vaid tõmmati kõik ka riigipool välja raha ja ma arvan, et tänu sellele me vindusime kriisis päris kaua, et rääkida, et Reformierakond on majandusekspert ja rahandusekspert. Aivar Sõerd: Me tulime, me saime hakkama selle kriisiga ja, ja paljuski tänu sellele. Paljude inimeste vaevaga. Paljuski tänu sellele, et meil olid headel aegadel kogutud reservid. Seda me tegime. Praegustel headel aegadel jäeti meil eelarve puhvrid loomata ja kui majanduslangus Aivar Sõerd: tuleb järsk, siis me enam nii lihtsalt ei pääse nagu eelmisel, eelmises kriisis. Saatejuht: Kuulge, meil on mõnikümmend sekundit saate lõpuni. Aivar Sõerd, kas ööistungid Riigikogus tulevad? Aivar Sõerd: Meil ei ole Aivar Sõerd: ööistungite sellist traditsiooni, aga kindlasti Aivar Sõerd: ma juba vaatan seda meie fraktsiooni meelsust, siis siis need katuserahad, mida näiteks see oligi näide ka kulude kontrollimatust, kulutamise. Saatejuht: Me täna ei jõua rääkida, kui palju eelarvele täpselt üks lause. Jaak Aab: Tähendab, nüüd on niimoodi, et nüüd saab siis Reformierakond näidata, milliste kulude pealt ta tahab siis tõsta ja kuhu ja, ja siis me näeme, kui praegu räägitakse, miks te sinna ei panda, miks te sinna ei pannud, siis me tahame näha, kust võetakse ja kuhu tahetakse panna. See võimalus on opositsioonil olemas, ettepanekuid teha. Selge pilt. Aivar Sõerd: Jah, eelarve on meil veel läbi töötamata. Aitäh, Aivar Sõerd. Muudatusettepanekute tegemise aeg. Aitäh, meie saade on läbi Saatejuht: Ja lõppes täpselt sellise koha peal, et tundub, et me peame samal teemal veel saateid tegema. Aitäh vaatamast ja Esimene stuudio on taas eetris järgmisel nädalal. Olge tublid.

Saatejuht: Teema on riigieelarve eelnõu. Saates on endine rahandusminister Aivar Sõerd ja riigihalduse minister Jaak Aab. Jaak Aab, mida vastate Kaja Kallase blogipostitusele? Jaak Aab: Sellest on raske midagi välja lugeda. Arvan, et eelarve on hästi tasakaalustatud. Saatejuht: Aivar Sõerd, kas opositsioon ei vähenda karmide sõnadega tõsiseltvõetavust? Aivar Sõerd: Ma nõustun Kaja Kallase sõnadega. Pensionäridele antud lubadused jäid täitmata ning teadus-arenduskulud on paigal. Raske olukorra tekitas eelmine Jüri Ratase valitsus. Saatejuht: Jaak Aab, mis vahet on Reformierakonna ja Keskerakonna eelarve peenhäälestamisel? Jaak Aab: Valitsus sai kevadel paika ning plaane ei saa kohe ellu viia. Haigekassa saab järgmine aasta 145 miljonit juurde. Me oleme tõstnud vahepeal õpetajate, politseinike, päästjate palkasid. Vaatame edaspidi otsa riigivalitsemise struktuurile. Aivar Sõerd: Tegemist on üleelamise eelarvega. Kõige kehvem on, kui eelarvet üritatakse parandada ajutiste abinõudega ja investeeringuid lükatakse edasi. Saatejuht: Jaak Aab, kas nii väikesel pensionitõusul on mõtet? Jaak Aab: On mõtet, sest kokku tähendab see järgmine aasta keskmisele pensionärile 45€ kasvu. Saatejuht: Te kulutate kokku 20,8 miljonit ja päris õnnelik ei ole lõpuks keegi. Jaak Aab: See on samm sinnapoole, mida me oleme lubanud. Investeeringute koha pealt - kohalikud omavalitsused on viimase kolme aastaga saanud juurde ligi 30 protsenti tulusid ja omavalitsused investeerivad järgmine aasta 500 miljonit eurot. Saatejuht: Aivar Sõerd, kuidas suhtute pensionitõusu? Aivar Sõerd: Seitse eurot on väga väike summa ja sellega on kaasas ka tulumaksukohustus. Jaak Aab: Viimased erakorralised pensionitõusud olid 2007. Aivar Sõerd: Kahe aasta jooksul 50 protsenti. Jaak Aab: Kui me ei oleks tõstnud 50 protsenti oleks praegused pensionid kolmandik väiksemad. Aivar Sõerd: Siis me panime raha kõrvale. Saatejuht: Jaak Aab, kas mujalt ei oleks saanud kärpida, kui keskmiste pensionide juurest? Jaak Aab: Üldkokkuvõttes pension tõuseb. Me tõstsime ka maksuvaba miinimumi 500 peale. Aivar Sõerd: Toetage tänast eelnõud, mis vabastab keskmise pensioni tulumaksust. Jaak Aab: Me üritame seda teha, et keskmine pension oleks maksuvaba. Aivar Sõerd: Jätsid rääkimata, et alates 1200-st eurost hakkab maksuvaba tulu järsult vähenema. Jaak Aab: Kuni keskmise palgani on 500 eurosest maksuvabast tulust kõik võitnud. Saatejuht: Üks opositsiooni kriitika on see, et ligi 100 miljonit on eelarvest kadunud. Kas see on jätkusuutlik? Jaak Aab: See on tavapärane protseduur. Tegemist on kinnisvarainvesteeringutega kultuuris ja siseministeeriumi haldusalas. Aivar Sõerd: Investeeringute edasilükkamine olukorras, kus majanduskasv aeglustub, on kõige kehvem lahendus. Jaak Aab: Investeeringuid on palju ja nad ei ole kuskile kadunud. Omavalitsuste võime investeerida on kõige parem, mis üldse Eesti ajaloos on olnud. Saatejuht: Aivar Sõerd, kas te lugesite sama sealt välja? Aivar Sõerd: See on Keskerakonna teene, et majandusel on viimastel aastatel olnud tänu kõrgele tööhõivele ka suurem üksikisiku tulumaksu protsent. Kasv tuleb tulumaksusüsteemist, kus maksuvaba tulu hakkab vähenema järsult alates 1200-st eurost. Saatejuht: Jaak Aab, kas te hakata eelarvet kärpima, enne kui see valmis saab? Jaak Aab: Meie kavatseme järgmistel aastatel ette valmistada seda, mis võiks majandust elavdada, ehk teha investeeringuid suurtesse infrastruktuuri objektidesse. Aivar Sõerd: Need eelarve parandamise meetmed on ajutise iseloomuga ja riskantsed. Jaak Aab: Me oleme nelja aasta perspektiivis näinud ette, et me saame eelarve tasakaalu. Kui tuli eelmine kriis, siis ei elavdatud majandust ja ma arvan, et tänu sellele vinnusime kriisis päris kaua. Aivar Sõerd: Me saime hakkama tänu reservidele. Praegu ei ole neid loodud ning järgmises kriisis me nii lihtsalt ei pääse. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-aivar-soerd-ja-jaak-aab

Saatejuht: Tere, tere. Marleen Pedjasaar: Tere kõigile. Marleen Pedjasaar: Vuhuu. Marleen Pedjasaar: Mina olen Marleen Pedjasaar, Heateo Sihtasutusest. Ja heateo sihtasutusest on siin täna veel Pirko, minu kolleeg ja Kärt, minu kolleeg. Ja meie heateo sihtasutuses oleme kunagi käima tõmmanud ja koos kodanikuühiskonna sihtkapitaliga käima tõmmanud ja viime praegu läbi ühte inkubaatorit, mis on Eestis ainulaadne. Selle poolest, et, et me inkubeerime seal ehk toetame mitte lihtsalt tavalisi start-up'e, vaid sotsiaalseid start-up'e ehk ühiskondlikke algatusi. Ja kevadel millalgi läbisid seitse väga ägedat algatust, väga tiheda konkurentsisõela. Marleen Pedjasaar: Ja said meie inkubaatorisse. See tähendab, et, et need probleemid, mida nad lahendavad ja millest te hetke pärast kohe kuulete ja need lahendused, need probleemid on olulised, teravad ja need lahendused on ägedad ja uuenduslikud. Ja, ja nende algatustega me oleme nüüd mitu kuud töötanud ja töötame kuni oktoobri lõpuni. Nad on käinud erinevatel koolitustel, lihvinud oma finantsmudelit, seadnud täpsemaks oma ideed, õpivad, kuidas oma mõtteid paremini selgitada, kommunikeerida. Nad tulid, osad neist päris toorest ideedega ja nad on liikunud väga palju oma ideedega edasi. Täna te kuulete siis, kuhu täpsemalt ja, ja teil on võimalus ka küsida selle kohta. Marleen Pedjasaar: Nagu te kohe kuulete, siis need algatused on väga erinevatest valdkondadest, mitmed tegelevad haridusega, tegeletakse vaimse tervisega, toitumisega, vanemaealistega. Nii et, et see tänane ettevõtmine siin saab olema teil tempokas ja põnev, sest me hüppame ühelt, ühelt ideelt teisele umbes 10 minutit, räägime ühest teemast ja siis hüppame järgmise teema juurde ja räägime sellest järgmisest teemast. Marleen Pedjasaar: Mida te veel peaks teadma? Muidugi, kui te olete juba mitmetel aruteludel käinud, siis ehk teate, aga Arvamusfestival sel aastal siis esimest korda teeb helisalvestused kõikidest aruteludest. Ja nii ka meie arutelus siin. See tähendab, et, et rääkida tuleks mikrofoni, küll meil on siin väike piirang, kuivõrd see mikrofon on juhtmega. Nii et kui tekib olukord, et te tahate küsida, siis andke märku, kui te olete seal taga või isegi keskel, siis küsige ikka, lihtsalt ma kordan teie küsimuse siia mikrofoni üle, nii et inimesed, kes kuulavad seda kuid või aastaid hiljem jooksurajal, trennisaalis või koristades. Ja mõtlevad meiega kaasa, siis nad teavad ka täpselt, millest jutt käib. Marleen Pedjasaar: See, ma arvan, on, on võib-olla see oluline taustainfo, mida te peaksite teadma, enne kui me sukeldume teemadesse. Marleen Pedjasaar: Ja esimene teema, millesse me sukeldume, on laste toitumine. Marleen Pedjasaar: Ja enne kui ma annan ekspertidele sõna, kes siis selle teemaga tegelenud on, uurinud on ja on, on ka lahenduse laste tervislikumaks toitumiseks välja mõelnud, siis ma küsin teilt ühe küsimuse. Ja nüüd ma lähenen kellelegi selle Marleen Pedjasaar: mikrofoniga. Marleen Pedjasaar: Või annan võimaluse küsida kelleltki tagareast ja ma lihtsalt hoiatan, et see ei ole viimane kord, kui ma seda teen. See on esimene ja kindlasti mitte viimane, nii et olge valmis avaldama oma arvamust täiesti jaburatel teemadel ja vastama küsimustele, mis ma olen välja mõelnud. Aga minu esimene küsimus on, et mõelge mõnele lapsele, keda te teate, võib-olla teil on endal laps või õde-vend või, või te lihtsalt ma ei tea, töötate õpetajana või, või olete lapsi näinud kunagi varem oma elus. Marleen Pedjasaar: Ja küsimus ongi väga lihtne, te olete istunud siia esimesse ritta, te ilmselt teate, mida see tähendab. Eriti kui tegemist on juhtmega mikrofoniga. Et mida lapsed armastavad süüa? Kas sa jagaksid oma mõtteid, kui te kõik mõtlete lapsed, söök, mis teil silme ette esimese asjana ujub, on ju, mis ühe lapse toiduladvikule on. Marleen Pedjasaar: Okei, friikartulid ja viinerid, no hõigake veel. Marleen Pedjasaar: Jäätis, makaronid ketšupiga, kummikommid, Marleen Pedjasaar: krõpsud, saiakesed. Marleen Pedjasaar: Limps, pelmeenid, Marleen Pedjasaar: küpsised, Marleen Pedjasaar: vaarikad. Tuleb ka väike optimismi noot sisse. Marleen Pedjasaar: Kas keegi on üritanud lastele ka midagi muud pakkuda? Marleen Pedjasaar: Ja, kuidas sul läks see pakkumine? Marleen Pedjasaar: Väga hästi. Marleen Pedjasaar: Tuleb varakult hakata, siis harjuvad ära, et see on nagu selle konna keetmisega, et kui paned konna vette ja, ja hakkad keetma niimoodi järjest tõstad temperatuuri, siis konna ei tea välja hüpata, aga kui sa paned ta keevasse vette, siis ta hüppab kohe välja, et tundub, et laste tervisliku toitumisega on siis sarnane paralleel. Ma hoiatasin teid, eks ole, et ega need halvad naljad ei jää, ei jää viimaseks. Marleen Pedjasaar: Okei, et sul tuli hästi välja, hakkasid varakult harjutama, kas keegi veel on proovinud Marleen Pedjasaar: lapsele midagi muud anda, mis ei ole pelmeenid ja kummikommid? Marleen Pedjasaar: Ülejäänud on andnud alla ja jäänud klassikaliste meeldivate valikute juurde. Marleen Pedjasaar: Alustada. Marleen Pedjasaar: Et rämpstoitu saab ainult mingitel kindlatel juhtudel. Marleen Pedjasaar: Okei, no tuleb siis välja nii, et, et lapsed loomuomaselt armastavad asju, mis võib-olla on soolased, rasvased, värvilised ja mõnusa tekstuuriga ja kõige muuga tuleb siis alustada varakult ja läheneda hellalt. Ja võib-olla selle tulemusena, et lapsed armastavad süüa mitte alati ülitervislikult, kuigi kindlasti on, on ka erandeid, siis on meil tegelikult Eestis ka probleeme laste ülekaalulisusega ja üldse tervisliku toitumisega. Ja nüüd seda probleemi märkasid ka, head inimesed, Eesti toitumisnõustajate ühendusest ja, ja Külli nende tiimi siis esindajana tuleb ja räägib meile, et millest täpsemalt on probleem ja millise lahenduse nad on välja mõelnud. Küllil on selleks aega kolm minutit. Pärast mida on teil aega viis minutit küsida küsimusi. Aga ole hea, Külli. Külli: Aitäh, aitäh, Marleen. Nii et siis probleem tundub olevat siiski üsna nagu tuttav. Nii et kas teie ka siis olete olnud lausa meeleheitel, kui lapsed keelduvad söömast köögivilju ja nõuavad järjekordselt friikaid, kummikomme, mis oli pelmeene veel, limpsi ja hoopis on aga selliseid toite, mida te üldse ei tahaks lastele tegelikult anda. Sest me kõik teame, et see pole tervislik ja tõepoolest olen selle probleemiga väga kursis, olen ise toitumisnõustaja, Külli on mu nimi ja esindan siin Eesti toitumisnõustajate ühenduse meeskonda. Ja me olemegi siis siin välja pakkumas probleemile lahendust, kuidas siis lapsi tervislikumalt sööma saada, sest need lapsed, kes söövad ikkagi ühekülgselt, need on sagedamini haiged, nende õpiedukus jätab soovida ja nende seas on kahjuks ka rohkem ülekaalulisi. Ja olukord on selle koha pealt ikkagi üsna keeruline ja halb, sest iga neljas esimesse klassi minev laps on juba ülekaaluline või lausa rasvunud ja probleem on ka tegelikult alakaaluliste laste suure arvuga. Ja kuidas siis ikkagi õpetada seda väikest Laurit või Laurat neid köögivilju siis sööma, et hea mõte on alati alustada võimalikult vara. Aga just see, et millisel moel, et me võime ju vägisi üht-teist nagu suu neile toppida mingi, mingi aeg, aga noh, hiljemalt teismeeas nad seda enam ei tee. Ja eesmärk olekski saada lapsed siis need köögivilju sööma ja võib-olla need ka lausa täiesti armastama. Ja oleme siis leidnud sellise lahenduse nagu nimeline õppemeetod, mis keskendub hoopiski meelte arendamisele ehk meie maitsemeeled, nägemine, kuulmine, kõik, mis osaleb tegelikult igapäevasest söömis, söömisaktsioonis. Ja loomulikult hästi toitumine on oskus, mida tuleb õppida kindlasti juba lasteaias, kodus ja kindlasti ka koolis. Ja mis veel väga tähtis on see, et kuidas me seda õpetame, et on ju üsna selge, et pildi järgi keegi tomatit armastama ei hakka. Et ikka väikesele lapsele meeldiks pigem tomatiga mängida, seda nuusutada, sellega ühesõnaga seda võib-olla natuke mudida käes ja võib-olla sellest lõpus ka ise suppi keeta. Ja nii võibki juhtuda, et niimoodi mängides ja meeli arendades võib siis tomatile lisaks hakata meeldima veel ka mõned keerulisemad köögiviljad nagu paklašaan või nuikapsas või mõned sellised juba natuke võib-olla ka mõrkjamad maitsed. Ja väheneb just sellise uue maitse kartus sinna juurde. Ja kinnituseks ongi see, et seda sajaperemeetodit on siis kasutatud juba üle 20 aasta nii Soomes, Rootsis, Taanis kui ka paljudes teistes riikides ja tulemused on, on suurepärased. Laps, laste toiduvalik on laienenud ehk et on siis toiduvalikus rohkem erinevaid toite, erinevaid maitseid ja on vähenenud muuseas ka ülekaalulisus. Nii et kui me suudaksime seda, seda Külli: ka meil rakendada, siis oleks kindel, et just sellise läbi mängu, läbi meelde arendamise saaksime ka meie Eesti lapsed paremini toituma, sest tõsi on, et tänane toiduharidus on meil siis suhteliselt ikkagi jalgu jäänud ja suhteliselt konservatiivne ehk et rohkem on pilte, hädapärast võib-olla mänguasju, aga päris tomatit kohtab selles õppeprogrammis nagu üsna harva. Külli: Ja nii nagu ütlesin, tervislik toitumine on õpitav, nii nagu lugemine, nii nagu arvutamine. Ja meie siis valmistame ette sellist pilootprojekti, kus me koolitame lasteaednike õpetajaid ja just see, et kuidas seda saab peremeetodit siis igapäevaselt kasutada. Ja kasutame siis rahastamiseks oma koolitustasusid, aga otsime loomulikult juurde toetajaid ja haridusvaldkonna spetsialiste. Ja kes on teemast huvitatud või kellele teema üldse kõnet huvi pakub, siis vaadake Facebookis meie lehekülge, Sinu laps ei söögi veel brokkolit ja, või siis toitumisnõustajate kodulehekülje peal. Aitäh. Marleen Pedjasaar: Hästi, Marleen Pedjasaar: selline idee siis hakata pakkuma meeltepõhise õppeprogrammi esialgu siis lasteaedades. Kui te nüüd seda mõtet kuulasite, kas tekkis mingeid küsimusi või kommentaare, tahate lihtsalt jagada oma mõtteid, täiendada kuidagimoodi, siis nüüd on selleks hea võimalus. Osaleja: Jah, aga miks mitte lihtsalt vanemana and, andagi enda lapsele mingi tomat kätte ja las ta mängib, lõbutseb sellega, et miks selleks nagu erilist programmi vaja on, et mis see nagu eelis on? Külli: Et kahe lapse emana oskan ma väga täpselt vastata, alguses on see väga tore anda lapsele üks tomat, ta mängib sellega, mökerdab sellega, mätsutab seda ja algus on väga lahe, aga mingil hetkel saab lihtsalt väga kõrini, sest köögikoristamisele kulub oma kaks-kolm tundi. Ja nii see kahjuks juhtubki, et alguses antakse väiksele lapsele rohkem aega, rohkem tutvumiseks ja mingil hetkel see innustus kaob ja kui laps seda tomatit suhu ikkagi ei pane, siis vanem väsib ka seda pakkumast. Et ja siis tuleb see, see vestlus nagu toitumisnõustamisel, et ma ei osta neid köögivilju, sest sa ei söö neid niikuinii. Ja tõsiselt vanemad ongi juba arvamusel, et lapsed noh, peavadki sööma frikade ja pelmeene. Marleen Pedjasaar: Hästi, ole hea, lihtsalt valju häälega ja ma kordan üle su küsimuse. Marleen Pedjasaar: Et kas programm laieneb ka lapsevanematele? Külli: Väga hea küsimus, just see, et see pall käib kogu aeg väravast väravasse, lasteaednikud ütlevad, et lapsed tulevad lasteaeda ja nende söömisharjumused on nii, nii üksluised ja nii kehvad. Ja siis ütleb kodu, et jah, just lasteaiast, on aga tulevad lapsed need selle selle harjumusega, et peale suppi peab olema alati magus toit. Nii et siin on loomulikult ka selles projektis ja programmis on mõeldud nii lastevanematele, kes siis on, aga kaasatakse selle lasteaia või kooli programmi ka kaasa. Ehk et tehakse siis neid lapsevanemapäevasid, kus lapsevanemad saavadki tulla ja osa siis sellest programmist, mida lastega siis kas lasteaias või koolis ka läbi viiakse. Sest loomulikult ilma, ilma vanemata ei, ei õnnestu see. Aga Soomes, kus on seda pikalt rakendatud, ongi leitud seda, et ka vanemate just tagasiside ja vanematega koostöö on see, mis viibki edasi. Marleen Pedjasaar: Kas on veel küsimusi, kommentaare, mõtteid? Osaleja: Minu küsimus oleks, et kuidas see programm siis välja näeb, et ma, laps tuleb, istub tooli peale, mis siis edasi saab? Külli: Et programm ei ole veel lõplikult valmis, aga mõte on selles, et see toiduharidus integreeritakse igapäevategevusse. Et kui me võtame näiteks tavalise lasteaiapäeva, mis algab näiteks hommikuringiga, kus on nädala või päevateemad, millest räägitakse, siis üks teema tuleb sellest ka üks, kas toiduaine või mingisugune on aga maitse näiteks. Et täna räägimegi näiteks, aga maitsemeelest, mis, millised need siis maitsed on, magushapu, kibe, umami, eks ole, ja nii edasi, et see on tegelikult mõte selles, et see ei ole mitte tund millel me räägime ainult toidust, vaid see on nii, nagu meil igapäevaelus on üks osa meie igapäevasest tegevusest. Marleen Pedjasaar: Aga toome näide mõnest harjutusest, ma tean, et sa oled mulle toonud nagu väga värvikaid näited, et mida lastega teha saab, võib-olla mõned inimesed siin saavad, seda saab ka kodus tegelikult järgi teha, on ju. Külli: Just et näiteks on ju ka sidrunipolitseimäng on väga-väga efektiivne, et kui teil lapsed hakkavad nagu nagu ära väsima kuskil, siis tehke nendega sidrunimängu. Saadke üks ukse taha või vähemalt põõsa taha ja võtke sidrun ja määrige ühel lapsel näiteks käed sidrunimahlaga kokku ja siis kutsuge põõsa alt laps jälle tagasi ja lasta siis nuusutades teeb kindlaks, kes on sidruni varas. Et see siis, kes lõhna, kelle käed siis sidruni järgi lõhnavad. Mõnikord võib tulla isegi kaasosalisi, nii et mäng on päris lõbus ja, ja vähemalt selline lasteaed ja algklass innustub sellest päris hästi. Marleen Pedjasaar: Hästi, kui rohkem küsimusi hetkel ei paista, siis suur aplaus Külile veel kord, aitäh sulle. Marleen Pedjasaar: Ja meie liigume oma mõtetega ja, ja teema mõttes klassijuhatajate juurde. Kas tuleb silme ette, kes oli teie esimene klassijuhataja, kui paljud teist mäletavad oma esimest klassijuhatajat, andke käega märku. Marleen Pedjasaar: Nii ühiskondlik mõju on tuvastatud ilmselgelt. Kõik mäletavad oma esimest klassijuhatajat, kuigi sellest võib olla väga-väga pikk aeg möödas. Milline siis esimene klassijuhataja oli ka? Marleen Pedjasaar: Seda ei julge keegi. Marleen Pedjasaar: Stressis, Marleen Pedjasaar: palju tööd, Marleen Pedjasaar: mida noor oli. Tore, Marleen Pedjasaar: milline veel? Marleen Pedjasaar: Karm, range, Marleen Pedjasaar: õiglane, aktiivne või passiivne. Marleen Pedjasaar: Okei, kellelgi kindlasti oli ka passiivne, universumis valitseb tasakaal teadupärast. Marleen Pedjasaar: Okei, aga kas siin on keegi, kes on õpetaja? Võite käega märku anda, kui on juhuslikult. Marleen Pedjasaar: Kolm tükki. Kas on keegi, kes on olnud kunagi õpetaja? Ahhaa, suurem hulk. Kas on keegi, kes kunagi mõtleb minna õpetajaks? Marleen Pedjasaar: Ma näen, et, et mõned on valmis minema teisele ringile. Kas on keegi, kes on olnud klassijuhataja ka? Marleen Pedjasaar: Okei, päris mitmed on olnud ka klassijuhatajad. Kui te olite klassijuhatajad, mis teie tööülesannete hulka siis kuulus? Marleen Pedjasaar: Võib-olla jagate mõnda mõtet seal näiteks teie ja teie? Marleen Pedjasaar: Ei meenu täpselt. Marleen Pedjasaar: Rääkisite pere, perega siis arutasite, et kuidas last toetada kõige paremini. Marleen Pedjasaar: Okei, Marleen Pedjasaar: aga mis peaks kuuluma klassijuhataja ülesannete hulka? Kõik teised nüüd saavad siis anda suuniseid ja, ja tööülesandeid, et mida peaks üks klassijuhataja tegema? Marleen Pedjasaar: Suhtlema vanematega? Mida? Märkama? Marleen Pedjasaar: Kõva häälega kõik. Marleen Pedjasaar: Ei kuule väga hästi. Marleen Pedjasaar: Mida veel? Märkama, suhtlema vanematega, korras, midagi veel? Marleen Pedjasaar: Teistele õpetajatele andma tagasisidet lapse kohta, tundub loogiline. Kas midagi veel? Marleen Pedjasaar: Olema toeks, usaldus, Marleen Pedjasaar: suunama, motiveerima, Marleen Pedjasaar: klassiväline töö Marleen Pedjasaar: ja klassisisene töö. Marleen Pedjasaar: Kas midagi veel? Marleen Pedjasaar: No sai juba päris muljetavaldav nimekiri, eks ole, et, et kui see tööintervjuul pannakse lauda, et siis päris palju võib-olla kohkuksid, aga mitte kõik. Näiteks meie järgmine esineja, Marleen Pedjasaar: kes on ise klassijuhataja. Marleen Pedjasaar: Ja ma annangi sõna üle Mari sulle, klassijuhatajate arenguprogrammist ja Mari räägib, et, et mis on siis see probleem, mille, mida nad märkasid oma töö käigus ja kuidas nad on otsustanud selle ära lahendada. Ole hea. Mari: Aitäh. Mari: Mina esindan siis klassijuhatajate arenguprogrammi, mille eesmärk on toetada klassijuhatajaid. Mina olen Mari. Ma olen ise üldhariduskoolis õpetaja ja ka klassijuhataja. Minu teisel õpetaja aastal tuli minu juurde kooli direktor, kes ütles, et üheksandal klassil on vaja klassijuhatajat. Et ma annan sulle pool tundi aega, mõtle välja ja ütle, kas sa tahaksid seda väljakutset vastu võtta. Kuna klass oli tore ja väljakutse tundus huvitav ja ega ma ei ka väga öelda ei oska. Siis saingi endale klassi, sain täiendavad volitused e-kooli ja kui aus olla, siis sellega suhteliselt see asi piirduski. Mari: Kõik, mida ma oma klassiga teha tahtsin, tuli mul ise kokku otsida suurest infotulvast ja Mari: täide viia. Mari: Mina nägin aga väga suurt potentsiaali laste arengu toetamisel just klassijuhatajal. Ja sellest sündiski algne idee klassijuhatajaid toetada. Minu ideega liitus Krista, kes praeguseks on endine õpetaja, kuid ikka suur haridushuviline. Ja me küsitlesime ka teisi klassijuhatajaid, kes, kelle käest me siis leidsime, et meie ei ole selle probleemiga üksi. Mari: Aja jooksul ja nula toel sündiski, siis meie idee klassijuhataja arenguprogrammist, mille eesmärk on pakkuda klassijuhatajale konkreetset tegevusplaani kogu õppeaasta vältel. Sinna programmi kuuluks, siis näiteks võtted, ideid, meetodid, kuidas Mari: klassist kujundada meeskonda. Kuidas lapsevanematega kontakti luua, kuidas seda kontakti hoida, kuidas näiteks arenguvestlusi pidada ja muud praktilist. Mari: Oma programmis plaanime kasutada ka teisi haridusprogramme, nii meilt kui mujalt, näiteks MindVali või School of Life, Kiva, Vaikuseminutid ja nii edasi. Mari: Programmi rahastamiseks pakuksime seda koolidele, koolitusteenusena. Mari: Me leiame, et see programm lihtsustaks kõvasti klassijuhatajate tööd, muudaks klassijuhataja töö kvaliteetsemaks ning mis kõige olulisem, Mari: me toetaks meie lapsi nende arengus. Mari: Meie lähiajalised eesmärgid on hetkel kaardistada veel klassijuhatajate vajadusi laiemalt. Ja leida väga kirglikke ja kogenuid klassijuhatajaid üle Eesti, kes on nende asjadega kokku puutunud ja kes saaksid meile veel mõtteid, ideid vahendada, et oma programmi siis tervikuna kokku panna. Mari: Ja see olekski kõik ja kes on huvilised, kutsun üles mõtteid vahetama ja kaasa rääkima, aitäh. Marleen Pedjasaar: Jah, siin ka siis tiimi teine liige Krista, keda Mari juba mainis. Marleen Pedjasaar: Klassijuhataja arenguprogramm, kui te nüüd kuulasite selle kohta, kas tekkis küsimusi, mõtteid, kommentaare? Ole hea. Osaleja: Küsimus, et kas see tegevus on teil kuidagi vanuste kaupa ka piiritletud või fokusseeritud, et võiks oletada, et kui on seitsmeaastaste klass või 17 aastaste klass, siis on neil äkki erinevad mured või ei ole äkki, ei tea? Mari: Neil on kindlasti erinevad mured ja Mari: et meie, kuna ise, minu kogemus on pigem vanematega hetkel, siis ilmselt me alustame sealt, aga, aga kindlasti tuleks tegeleda ka algklassidega ja mis on teine maailm küll, tõsi. Marleen Pedjasaar: Veel mõtteid, küsimusi, kommentaare kellelgi? Marleen Pedjasaar: Et küsimus on siis ärimudeli kohta, et, et see eeldab, et koolid maksaksid ja küsimus oli, et kas koolidel on üldse võimekus maksta. Külli: Ma võib-olla vastan siinkohal ise, et koolidel on eelarves ette nähtud raha oma õpetajate täiendkoolituseks. Et ma siin vaatan näiteks Triinu otsa, kes siin ka müüb ühte teenust koolidele, ilmselt võib kinnitada, et, et on koolidel raha selliseks tegevuseks ette nähtud. Loomulikult koolide olukorrad on erinevad, et kui on mingisugune 20 õpilasega väike maakool, siis need rahastamisvõimalused on natukene teised võrreldes mingite väga suurte linnakoolidega. Aga, aga jah, see, see ei ole midagi sellist, et, et koolid nüüd vaataks meile otsa ja küsiks, et hulluks olete läinud või et kust me selle raha võtame. Mari: Ei no väljakutse oleks muidugi meile ka see, et oleks toetajad ja et see oleks võimalikult odav ja kättesaadav, et see on ka asi, millega me peame kindlasti väga palju veel Külli: Tegelema. Et kui keegi tahab meile raha anda, siis me kindlasti ei ütle, et pole vaja. Külli: Ja Laura, Marleen Pedjasaar: Et tundub, et probleemi üks kese on ka õpetajahariduses ja küsimus oli, et kas te puudutate kuidagi ka õpetajaharidust. Külli: Mina natukene olen uurinud seda, et, et kas ülikoolides otseselt sellist nii-öelda klassijuhataja õpetust tehakse, et on eraldi. Külli: Siis eriala, mida ülikoolis saab õppida, on, on klassiõpetaja, aga vot need ongi need pisikeste õpetajad, aga otseselt, kui sa lähed näiteks füüsika õpetajaks õppima, siis ega sind keegi seal klassijuhatajaks ei õpeta, loomulikult räägitakse mingitest üldpädevuste arendamisest. Aga, aga otseselt, et mis need klassijuhataja rollid on, Külli: mida klassijuhataja veel saaks teha, mingeid meetodeid, tehnikaid, seda tegelikult hetkel ülikoolis väga ei tehta. Nii et, kas me tahaksime, tahaksime ikka. Tahaksime ja. Aga jah, et see oleks võib-olla ka väljakutse tulevik. Marleen Pedjasaar: Meil oli veel üks küsimus siin keskel. Osaleja: Mul tegelikult sama küsimus. Külli: Õpetajaharidust puudutav. See, ma nii palju veel lisan, et uuringutest on tegelikult seda ka välja tulnud ja välja toodud, et, et võib-olla ülikoolides võiks sellele osale õpetajate tööst suuremat rõhku panna. Ja nagu te, Mari: Ja nagu ka publik tõi ju väga palju erinevaid ülesandeid välja, mida klassijuhataja kõik tegelikult tegema peab ja milleks ta võiks olla ka ju siis Külli: Pädev ja teadlik. Külli: On veel kellelgi soovi kõneleda? Marleen Pedjasaar: Kui mitte, siis suur aitäh, veel kord suur aplaus ja jõudu. Marleen Pedjasaar: Ja me jätkame tegelikult hariduslainel. Ja olukord koolides on selline, et õpetajal on päris palju õpilasi ühes klassis. Kellega ta tegelema peab ja neil õpilastel on erinevad vajadused. Mõni saab keskenduda siis, kui ta saab samal ajal pinginaabrite togida, mõnele meeldib arutada paarilisega asju kogu aeg, mõni tahab kirjutada, mõni tahab näha. Sest tundub päris keeruline olukord, mida lahendada õpetajana. Marleen Pedjasaar: Kas ma võin teilt küsida midagi? Palun öelge jaa. Sest muidu ma ei tea, kuidas edasi minna. Marleen Pedjasaar: Kas te käite veel koolis? Mis klassis te käite? Marleen Pedjasaar: Okei, 10 11 klass. Et ma ei tea, kas teil on olnud sellist olukorda, et, et keegi segab tundi kunagi? Marleen Pedjasaar: On olnud jah. Mis siis ette on võetud? Osaleja: Hea võimalus. Marleen Pedjasaar: Õpetaja käratab. Marleen Pedjasaar: Okei, kas on mingeid lahendusi veel tulnud? Marleen Pedjasaar: Meil on saadetud klassist välja päris tihti ja siis kõige hullematel juhtudel direktori kabineti muidugi. Õpetaja läheb ise ka klassist välja. Marleen Pedjasaar: Tundub hea lahendus. Marleen Pedjasaar: Miks te arvate, miks nad on tundi seganud? Marleen Pedjasaar: Igav on. Igav jah, okei. Marleen Pedjasaar: Selge. Marleen Pedjasaar: See juba oli seal kinni. Marleen Pedjasaar: Okei, aga küsimus sulle, Mari, kui klassijuhatajale, et kui sina nüüd klassijuhatajana märkad, et, et keegi õudselt, noh, niheleb, on ju, raske on keskenduda tunnis tundi, et ja sa tunned, et noh, oleks mingit abi oleks vaja. Kelle või mille poole sa siis pöördud või kas üldse? Mari: Ma arvan, et see oleneb sellest niheluse suurusest ilmselt, et kas on mingisugune. Mari: Noh, kui ma klassi tunnen, eks siis võib-olla ma tean, kas see on suurem probleem või väiksem probleem, et kui see on väiksem probleem, siis ilmselt noh, mina olen alati selle poolt, et inimene peab rääkima ja tuvastama probleemi ja siis vaatama, mis teha saab, võib-olla ma oskan ise seda lahendada. Ja kui ma ei oskaks seda lahendada ilmselt, siis ma pöörduks oma kolleegide poole. Kuna meil nii luksus ei ole maakoolis, et meil iga päev oleks psühholoog käepärast võtta. Kui oleks, siis suuremate probleemide puhul ma pöörduksin sinna ilmselt. Marleen Pedjasaar: Okei, et otsiksid pigem kellegi üles, kes saab sind aidata või, või prooviksid ise mõelda, kas on mingeid selliseid praktilisi abivahendeid ka, mis on õpetajale kuidagi kättesaadavad, et, et sa saad seda kasutada ja siis on lapsel lihtsam keskenduda, näiteks. On koolis kuskil selline riiul näiteks. Ja sinul? Mari: Ei ole, ma, ma ise olen mõelnud küll, et ma peaks mingit stressipallid oma klassi võtma, aga mul ei ole neid veel ja, ja see on asi, mida ma tahan teha ja. Marleen Pedjasaar: Okei, aitäh, et sa jagasid oma kogemusi meiega. Marleen Pedjasaar: Ja meie järgmine ühiskondlik algatus mõnes mõttes mitte päris, mitte mõnes mõttes, vaid päris otseselt tegelebki selle probleemi lahendamisega. Et õpetaja klassiruumis on, on sageli vaja mingit praktilist abi ja tegelikult ma olen nüüd õppinud, et, et selliseid Marleen Pedjasaar: vahendeid, mida kasutada, et ühte või teist last tema õpingute juures toetada, on päris palju. Ja seetõttu meil on siin meeskond eestjudent, kust ma annan sõna kohe Heleriinile, kes räägib, et milles täpselt see probleem seisneb ja kuidas täpselt nad on otsustanud seda lahendada, teeme talle suure aplausi ka. Heleri: Tere, Heleri: mina olen Heleri ja ma olen eripedagoog. Ja ma esindan täna e-studenti tiimi, mis, tiim on siin kivi juures, et saate lehvitada ja, ja seal taga ka veel on tiimiliige. Heleri: E-studenti tiim on tulnud kokku, et, et lahendada võrdsete võimaluste tagamist hariduses. Eestis iga viies õpilane kogeb õpingute jooksul Heleri: mingisugust laadi õpiraskust ja saab tugispetsialisti erituge. Heleri: E-studendi tegevuse märk on luua võimalus, kus iga inimene, iga õpilane saab end ise, eale vastavalt toetada ja aidata, aidata. Ja, ja see on see, miks meie näeme vajadust välja töötada uusi lahendusi ja võimalusi, kuidas mitmekesistada haridust ja individualiseerida õppimist. Sest see on võrdsete võimaluste tagamine ja, ja meil tuleb. Heleri: Individualiseerida ka õppimist ja õpilaste toetamist. Meie tänane mure on see, et, et me ei tea, missugused abivahendid on haridusvaldkonnas võimalikud. Meil puudub selle kohta teave. Me ei oska neid abivahendeid võib-olla sihipäraselt kasutada. Ja kõige suurem probleem on kindlasti kättesaadavusega. Aga meie algatus lahendab seda probleemi. Me muudame haridusliku erivajaduse jaoks välja mõeldud abivahendid kättesaadavaks. Ja, ja, ja koondame neid ühte kohta, kust saab inimesed infot. Selleks me töötame välja kodulehe, kus lapsevanem, pedagoog, kes iganes leiab, siis lapse raskuste kohta küsimustele vastates sobilikke tooteid, kuidas, kuidas aidata last selle raskuse kompenseerimisel. Ma võin siinkohal tuua mõned näited. Näiteks me teame, et, Heleri: et kui lapsel on düsleksia, see lugemisraskus, siis tegelikult aitab teda, kui ta kasutaks lugemiskile. Heleri: Kui õpilasel on näiteks raskusi sotsiaalsete suhete või kommunikatsiooniga, siis aitab teda, kui ta kasutab suhtlemisel piktogramme. Ja meil on veel kaasas stressipalle, ma vaatasin, et läks, on kuum kaup. Kivi peal on tegelikult kaasas väga palju näidistooteid ja me oleme koostanud tänaseks Arvamusfestivaliks ka kataloogi, kus saab näha erinevaid tooteid, mis toetavad õpilasi õppimisel, muuta seda efektiivsemaks. Heleri: Seega meil on umbes 30000 haridusliku erivajadusega, kas siis ajutise või püsiva õpiraskusega noort, kes kõik väärivad samaväärset tuge. Ja Eesti tudengid panustab siis sellega, et, et püüab võimalikuks teha, et, et abivahend, mis on olemas juba, oleks ka kättesaadav meie õpilasele. Heleri: Lisaks õppevara vahendusele tegeleb Eesti tudengid ka õppevara ja abivahendite arendusega. Me pakume Heleri: lahedate õppevara autoritele partnerlussuhet toodete elluviimisel ja, ja turustamisel. Ja, ja kutsume kõiki üles, kas te teate oma õpetajaid näiteks, kes on välja töötanud mingeid huvitavaid õppematerjale, õppevara abivahendeid, meiega ühendust võtma, et kindlasti rääkige meile, ma kutsun teid kõiki üles teavitama inimesi ja, Levitama seda infot e-studenti ettevõtmisest, et, et, et rahastajad ja arendajad ja meie toodetest huvitatud inimesed ja meiega koostööst huvitatud inimesed meid leiaksid. Aitäh. Marleen Pedjasaar: Aitäh sulle. Marleen Pedjasaar: Selline algatus siis e-student ja vahendab siis erinevaid abivahendeid, mida õpilased saavad kasutada, et neil oleks lihtsam siis uusi teadmisi omandada. Osaleja: Kas me võime vahepeal jagada ka voldikuid? Me tegime tänaseks voldikud, et me jagasime sinna huvitatud inimestele. Pange teele. Osaleja: Tere, mina olen Marliin, üksi meeskonna liikmetest. Ja voldikutega on nüüd see teema, et natuke loovust, ehk siis loete ühtepidi ära, siis keerate teistpidi ja loete edasi. Marleen Pedjasaar: Esimene kord. Marleen Pedjasaar: Tahtsid midagi öelda, Pirko? Osaleja: Tahtsin küsida, et te vist mõnda asja näidata, et ta siin kivi juures, aga näidake. Marleen Pedjasaar: Tooge välja kivi tagant need Marleen Pedjasaar: vahendid, millest jutt on. Marleen Pedjasaar: Kataloog. Marleen Pedjasaar: Aga ja neid vahendeid on tõesti väga erinevaid, mõned on väga lihtsad ja mõned on sellised suuremad ja, ja keerulisemad, mida kasutada. Kuna ma oleks nagunii küsinud neilt mõnda näidet, siis koos visuaaliga on kindlasti parem. Osaleja: Päris kõvad teed. Osaleja: Ole hea, räägi mikrofoni. Ja siin on abivahendid, kuidas lastele selgitada harilikke murde. Meil on, Osaleja: meil on kaasas kehva peenmatoorikaga õpilaste jaoks Heleri: Abivahendid, pliiatsihoidu korrigeerivad abivahendid, mis aitavad siis käekirja parandada. Vasakukäelistele ka veel on üks väga. Heleri: See on stressi rullik, sõrmerullik. Tegelikult oleks mul võinud siin käes olla, kui ma esinesin, et oleks saanud mõnusasti ennast rahustada. Et kindlasti koolis õpitakse tänapäeval ka ju luuletusi pähe ja, ja tehakse igasuguseid. Osaleja: Vaimselt pingelist tööd. Samuti on meil siin stressipallid. Äkki, äkki võib rahvas ikka visata ühe stressipalli? Asi hakkab võtma rokk-kontserti mõõtmeid. Osaleja: Mis tunne on? Marleen Pedjasaar: Tagumiku, Marleen Pedjasaar: tagumises kolmandikus on stress langenud. Heleri: Jaa, Hiina meditsiinist me teame, et jalad alla, all on väga palju punkte, mis ergutavad meid mõtlema ja, ja miks mitte vahetunnis teha sellist väikest jalatallamassaaži, et, et järgmiseks tunniks ette valmistada või siis juba tunni ajal ja teha selline väike vahepala ja arvutuspulki ja, ja nii edasi ja nii edasi. Et tulge, me oleme siinsamas, saate pärast meiega lähemalt rääkida ja, ja. Marleen Pedjasaar: Täpselt nii, et Eesti Udenti tiim on siin selle arutelu lõpuni kenasti olemas ja pärast on võimalik neid veel, jah, kõike seda lähemalt uurida. Aga kas, jah, kas, kas kellelgi tekkis mõni küsimus või kommentaar, ole hea. Osaleja: Te ütlesite, et teie eesmärk on muuta need vahendid kättesaadavaks. Aga see, et te teete kodulehe, mis on siis, kuhu te need tooted panete, koondate nii-öelda e-poeks kokku, see ei tee neid ju kättesaadavaks veel. Kuidas te selle lahendate? Heleri: Ja siin on mitmeid võimalusi. See on meie ettevõtmise või meie algatuse juures üks väga suur probleempunkt, et, et kes on tegelikult klient. Klient on ju tegelikult tarbija, on ju see õpilane, õpilasel raha ei ole, siis kes ostab, ema ostab. Heleri: Me kuidagi jah, me nagu väga soovime, et, et igas koolis oleks, see on meie unistus, et igas koolis oleks selline üks riiul. Igas klassis on ju, miks me ei või unistada, kus õpilane siis saab ja oskab ennast ise aidata ja ta valib sealt selle abivahendi, mis, mis teda aitaks. Et see eeldaks loomulikult riigi ja, ja hariduspoliitika toetust, et see on see valdkond, millega meil tuleb nagu lobitööd teha ja et see, kes ka nagu kaasamise juurde. Marleen Pedjasaar: Ja võtamegi pealt teie küsimuse. Marleen Pedjasaar: Küsimus oli, et kas abivahendid peaksid olema klassis, et seal igaüks saab kasutada? Heleri: Ja kuna mudimine aitabki just paremini keskenduda raamatu lugemisel, näiteks et, et kui mul, et ma ei, et ma ei torgiks enda pinginaabrit, ma mudin pigem enda pallikest või, või muud stressi maandavat vahendit. Et ilmselgelt ja, aga loomulikult see peab olema kooskõlas ja, ja, ja metoodika peab toetama abivahendite kasutamist. Metoodika on väga tähtis. Absoluutselt, ja. Marleen Pedjasaar: Mari, sul oli ka küsimus. Marleen Pedjasaar: Okei, et üks õpetaja on, on vähemalt valmis ostma teie toodet. Marleen Pedjasaar: Kaks küsimust, esiteks, kes toodab ja kui te vahendate, palju teie teenite? Heleri: Kes toodab, me oleme praegu erinevatest allikatest kokku ostnud neid tooteid, kuigi Eesti Audenti algatuse Heleri: teine pool on siiski õppevara ja abivahendite arendamine, nagu ma siin natukene mainisin. See tähendab seda, et, et me väga loodame Heleri: panna aluse ergutada seda valdkonda siin Eestis, et Eesti õpetajad ise tundes, teades meie õpilasi, töötavad välja väga häid programme, et me saaksime enda töötajatele, enda diisleritele, kellele iganes pakkuda tööd ja teha Eesti tooteid rohkem, et praegu me oleme jah, läinud pigem selle vahendamise peale. Aga me soovime kasvatada seda oma toote osalust. Marleen Pedjasaar: Ja, Triin. Selline küsitakse, Osaleja: Tunduvad, et on ka võib-olla sellised, kus ongi juba liigne stress või hinge, et mis oleks tegelikult ka võimalik ennetada selle kõik, et. Osaleja: Küsimus, et kas saab ka Osaleja: ennetustööks Marleen Pedjasaar: Informatsiooni, et ennetada mingeid Heleri: Probleeme? Ja ennem kui ma tulin lavale, mul oli täpselt see mõte, et, et siin oli see arutelu või sissejuhatus, kus tuli jutuks, et, et kui juba on selline tunnirahu häirimine, et tegelikult me näeme, et needsamad vahendid võikski olla kasutusel just ennetamise, et kõige lihtsam on ju ennetada. Marleen Pedjasaar: Ja, seal taga on küsimus. Marleen Pedjasaar: Kas koos õpetajakoolitusega pakute tooteid? Heleri: Täna veel mitte, et meil ei ole selleks ressursse. Me näeme nagu enda ettevõtmise edenedes seda, et, et meie esmased koostööpartnerid saavad olla rajaleidja nõustamiskeskuse töötajad, kes oskavad omakorda välja koolitada õpetajaid enda piirkonnas. Heleri: Ja väga lahe, aitäh selle idee eest. Osaleja: Üks asi selle küsimuse täienduseks oleks veel see, et me ei müü lihtsalt toodet, et meie idee selle juures on ka see, et me loome sinna juurde nii-öelda tutvustava bukleti. Kasvataja toa. Just, et, et kuna meil Osaleja: endal on ja on tulemas ka lapsed, et siis selles osas on hea nendele ka juba nagu titeeast anda mingeid asju kätte, näha, kuidas laps sellega selles osas üldse käeliselt tegeleb. Et paberi peal võib see asi olla kõik ilus, tore, on ju, aga reaalselt ka, kas laps sellest saab abi, et, et seda infot ja seda kõike me tahame nagu ka sinna juurde panna ja jagada. Marleen Pedjasaar: Aitäh, me saame viimase küsimuse võtta. See kuulub sulle. Mul Osaleja: Tuli kurjaks ja lõppes siis sellega, et õpetaja jooksis ka klassist välja. Osaleja: Ja ei tulnud kohe järgnevat tundi klassi. Osaleja: Ja kuidas te muudate õpetajate suhtumist sellesse, et palju, ma kujutan ette, et paljud võivad suhtuda sellesse kui tundi segavat faktorit, et õpilane ei ole täie nii-öelda tähelepanuga siis töö juures. Kuidas te nagu muudate õpetajate suhtumist sellesse? Marleen Pedjasaar: Küsimus siis, et kuidas muuta õpetaja suhtumist, et õpetaja oleks valmis kasutama neid tooteid? Heleri: Meie võimuses on muuta tegelikult ainult iseennast. Aga, aga, aga kuidas me saame seda teha, on läbi näitlikustamise. Et kui me loome selle e-poe, siis me paneme sinna juurde ka videoõpetuse, kuidas seda teha ja me lihtsalt näemegi seda, et, et kogu ühiskonna teadlikkus ja, ja sallivus on see, mis peab kasvama. Et, et see, see on väga keeruline probleem. Marleen Pedjasaar: Aitäh, suur aplaus. Marleen Pedjasaar: Kolm algatust kuulatud, neli veel kuulata. Marleen Pedjasaar: Asjad siis ta, tagasi tuua kivi juurde. Marleen Pedjasaar: Me liigume edasi vanemaealiste teemaga. Täpsemalt siis vanemaealised tööturul ja tegin natukene kodutööd. Guugeldasin, vaatasin, mis uuringuid sel teemal on tehtud. Marleen Pedjasaar: Küsin teie käest, mis te arvate, aastal 2045, siis 50 kuni 74 aastased, kui suure protsendi elanikkonnast nad moodustavad? Marleen Pedjasaar: Kaks 1045, aasta on Eestis. Aasta on 2045 ja räägime 50 kuni 74 aastastest inimestest, kui suure protsendi nad moodustavad? Marleen Pedjasaar: Kolmkümmend, 50, mis veel pakutakse? Nelikümmend, 70 suisa nagu oksjonit viiks läbi. Marleen Pedjasaar: Palju karjäärivalikuid? Marleen Pedjasaar: Tuleb veel mõni number? Marleen Pedjasaar: Kolmkümmend on praegu kõige madalam pakkumine ja 70 kõige kõrgem. Ja tegelikult see uuring väitis, et 45 protsenti moodustavad elanikkonnast. Ehk siis mõtlesite üsna õiges suunas. Ja, ja samal ajal siis mingi teine uuring, mis läbi viidi, uuriti organisatsioonide juhtide käest, et kuidas nad näevad seda, seda teemat, et võib-olla vanemaealised nende ettevõttes või organisatsioonis. Ja 77 protsenti väitis, et, et nad ei, ei arva, et lähiajal vanemaealiste osakaal nende kollektiivis tõuseb. Et nad ei tajunud seda, et, et see on mingi teema, mis, mis, mis neid varsti puudutama hakkab. Kuigi ilmselgelt hakkab. Ja üks küsimus teile veel, et kui te kujutate ette, et kui te oleksite, võib-olla keegi juba on, aga kes ei ole, siis ülejäänud peavad seda ette kujutama. Kuuekümne aastane. Marleen Pedjasaar: Ja te olete just ära tulnud töölt, mida te olete teinud võib-olla pikka aega, võib-olla mitte väga pikka aega ja mõtlete, et okei, et koju nagu nukrutsema jääda on ka veidi varavõitu. Marleen Pedjasaar: Aga nagu ei tea, mida teha. Mis te teeksite, mis oleks see koht või, või see inimene või, või kuhu te läheksite, et, et tööturule kuidagi tagasi tulla või, või midagi uuesti tegema hakata? Marleen Pedjasaar: Töötukassasse, okei, tundub loogiline koht, kes kuhu veel läheks? Marleen Pedjasaar: Õppima hoopis ja õpiks mingi uue ameti selgeks. Marleen Pedjasaar: Mis veel? Marleen Pedjasaar: Okei, et lapsed äkki on ju tulevad mingi hea pakkumisega. Tundub loogiline. Marleen Pedjasaar: Mis veel keegi teeks? Marleen Pedjasaar: Ettevõtjaks. Marleen Pedjasaar: Okei, et variante on mitmeid ja meie järgmine algatus ei ole sugugi mitte pimeduses selle teema osas, et vanemaealiste osakaal nii ühiskonnas kui ka ilmselgelt tööturul järjest kasvab. Ja nad on otsustanud midagi siis ette võtta, et inimestel oleks lihtsam võib-olla vahetada tööd või, või püsida pikemalt aktiivne tööturul. Ja ma palun siia Anna-Liisa, meie algatusest senior ship, teeme talle julgustava aplausi. Marleen Pedjasaar: Ja Anna-Liisa siis samamoodi tutvustab lähemalt, et, et mis on see probleem, mida te asendama, lahendama asusite ja kuidas te olete otsustanud seda teha, palun. Anna-Liisa: Tere, mina olen Anna-Liisa ja ma räägin teile täna, kuidas vanemaealised tagasi tööturule tuua. Ma plaanisin nüüd küll alustada väikse statistikaga, aga Marleen võttis täpselt minu faktid ära, aga ma kordan sellegipoolest üle. Jah, need olid korrektsed, selles mõttes. Ühesõnaga aastal 1980 moodustasid inimesed vanuses 50 pluss meie ühiskonnas 27 protsenti. Tänaseks on see number tõusnud 40 protsendini ja aastaks 2040 moodustab see vanusegrupp peaaegu poole meie rahvastikust. Ja vanemaealiste tervis on üha parem ja eluiga pikem ja seoses sellega on muutunud ka nende vajadused ja suutlikkus. Nad tahavad jätkata uute oskuste ja kogemuste omandamist ja leida endale rakendust, kuid kahjuks kogevad nad täna tööturul vanuselist diskrimineerimist. Ja teisest küljest on Eestis jällegi ettevõtted, kes on silmitsi üha süveneva tööjõupuudusega, mida ei lahenda tulevikus enam ei automatiseerimine ega võõrtööjõud. Vanemaealised on täna Eestis kasutamata ressurss, keda ühiskondlik surve juba vanuses 45 pluss hakkab tööturult välja tõrjuma. Ja meie tahame, et Eesti seda ressurssi kasutama ja väärtustama hakkaks. Ja selles seisnebki meie lahendus. Seeniorship saadab vanemaealised ettevõtetesse praktikale. Meie platvormil saavad kokku siis ettevõtted ja praktikandid ja meie registreerimisvormi abil on võimalik lihtsalt ja mõjusalt välja tuua oma oskused ja tugevused. Praktikant läheb siis seejärel ettevõttesse kolme kuni kuue kuu pikkusele praktikale, mille käigus omandab ta tööpõhise õppe läbi kõik tööks vajalikud omadused ja teadmised. Ja praktika edukal lõppemisel saab praktikandist täiskohaga töötaja. Anna-Liisa: Meie ise oleme selles protsessis aktiivsed vahendajad ja me võtame vahendustasu kuulutustelt, mis ettevõte meie veebiplatvormile üles paneb. Meie tiimi kompetentside hulka kuuluvad ettevõtlus, äriarendus ja turundus ja meil on kogemust nii start-up'ide kui korporatsioonide äri arendamisega. Ja meid kõiki ühendab samuti veel see, et me tahame kompetentsid, oma kompetentsid üle tuua valdkonda, kus on võimalik ka reaalset ühiskondlikku mõju tekitada. Ja lisaks sellele oleme tegemas ka väikest viisi regionaalpoliitikat, kuna meie tiimi kuuluvad Seto, saarlane ja narvakas. Anna-Liisa: Me oleme hetkel töötamas koos ettevõtetega, kellel on tööjõupuudust just klienditoe ja teeninduse valdkondades, kuna nendes valdkondades on siis tööjõupuudus konkurentsitult suurim. Ja me oleme septembris lansseerimas oma pilootprojekti, mille käigus lähevad siis esimesed praktikandid ettevõtetesse oma seeniortraktikat tegema. Ja meie piloodiga on liitunud sellised ettevõtted nagu G4S, TPD, AS Hoolekandeteenused, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda, Lmp, Advokaadibüroo ja teised. Ja meil on praegu käimas konkurss kõigile, tähendab konkurss siis praktikakohtadele kõigis mainitud ettevõtetes ja nende hulka kuuluvad siis sellised positsioonid nagu projekti assistent, tehnik, büroo juht, häirejuhtimisspetsialist, tegevusjuht ja paljud muud. Nii et kõik kuulajad, kellel on juba natuke elukogemust, olete julgelt oodatud kandideerima ja kõik töökuulutused on siis üleval meie Facebooki lehel. Siin, aitäh. Marleen Pedjasaar: Aitäh, Anna- Liisa Marleen Pedjasaar: ja tiim. Marleen Pedjasaar: Kas tekkis küsimusi kellelgi? Sul on küsimus. Osaleja: Kas tuleb ka mingi hetk, kus te tõmbate selle ülemise vanuse piiri? Ei. Et te plaanitegi üheksakümnesi ka sinna lasta? Mari: Selles mõttes, Anna-Liisa: Et mingit keeldu ma kindlasti ette ei pane, aga praeguseks fookuseks, kuna selline 45 50 pluss on suht selline lai sihtgrupp. Peamiselt me keskendume 55 kuni 65 vanuses inimestele. Et nemad on peamine sihtgrupp, kes on valmis tegema selliseid klienditoe tööülesandeid, nagu meil on praegu siis siin G4S-is on ja TPD-s on sellised klientide teenindamisega seonduvad ülesanded. Vanemaealistel, nagu sa mainisid siin 90 aastastel, tekib väike piirang sellel, sellega, et nad ei taha enamasti kaheksa tundi päevas töötada. Et noh, neile on kõike võimalik kohandada, aga siis ettevõte peab lihtsalt ise olema vastutulelikum ja kohandama tööaega. Osaleja: Aga kas Tervise ei ole seda nutipädevust ka vanema generatsiooni juures? Anna-Liisa: Ja kindlasti see on, see on üks oskus, mida saab praktikate raames arendada. Et meil on just praegu käimas läbirääkimised sellise positsiooniga, kus on siis vanemaealisel võimalik praktiseerida e-kaubanduse valdkonnas. Ja kusjuures ettevõtete poolt on väga positiivne olnud see, et mingit nagu arvutioskuse alampiiri nad ei ole seadnud, et sa pead kindlasti nagu olema sellel levelil, et muidu tööle ei saa. Et öeldakse lihtsalt, et kui inimene on valmis õppima, siis kõik sellised nutiseadmed ja ka arvutioskused on võimalik kohapeal õppida. Marleen Pedjasaar: Teeme nii, et sealt tagant kõigepealt annan sulle võimaluse küsida. Marleen Pedjasaar: Mis on alampiir, vanuse alampiir, ma saan aru? Anna-Liisa: See on suhteline, ütleme seal 45 kanti. Sigrid: Seadusega ma tegelikult ei saa seda piiri paika panna, kahjuks. Marleen Pedjasaar: Aga oh, sul oli küsimus. Anna-Liisa: Kuidas näeb välja ärimudel? Hetkel me oleme siis, noh peamine ärimudel, millele me praegu oleme keskendunud, on vahendusmudel, et me võtame vahendustasu kuulutustelt, mis ettevõte siis meie platvormile üles paneb. Aga piloodi raames me olemegi testimas erinevaid variante, kuidas ettevõte soovib tasuda, et kas see on siis kuulutuse pealt, värbamise pealt või siis praktika lõpus, siis praktikandi täiskohaga töötajaks värbamise pealt. Et see on nagu praegu katsetamisel ettevõtetega. Marleen Pedjasaar: Siit ees terve küsimus. Osaleja: Kuidas see teie mudel erineb tavalisest personaliotsingu firmast? Anna-Liisa: Siin on, ma ütleks, kaks peamist poolt, üks on see, et me vahendame praktikaid, mitte töökohti. Et see praktika ongi mõeldud siis sellise uuendusliku õppimisvormina, et ta ei ole ei töökoht ega ka kooliõpe, et see on siis selline praktiline koht, kus on võimalik omandada oskused, mis, millest muidu jääb võib-olla puudu, kui kandideerida täiskohaga tööle. Ja teiseks meie platvorm ongi keskendunud just sellele sihtgrupile ja me kasutame nagu sellist nii-öelda lähenemist, et me turundame ennast kui seenioritele mõeldud platvorm, mis tähendab, et seeniorid ilmselgelt seal ei diskrimineerita. Mis on põhjus, mis meie uuringutest on välja tulnud, et paljud inimesed isegi ei kandideeri lihtsalt sellepärast, et nad juba ette tunnevad ennast diskrimineerituna. Osaleja: Lisaks siia juurde veel selle, et läbi selle platvormi inimene ei pane ise oma CV-d üles, vaid me nii-öelda aitame tegelikult läbi sellise vormi inimest ennast ka tööjõuturul paremini turundada. Anna-Liisa: Ja meil on seoses platvormi lansseerimisega ka sellised lisaväärtuse kohad, et näiteks üks suur probleem, mida me oleme sihtgrupi seas märganud, on 21. sajandi oskused. Ja just see, et kõik need kogemused ja tugevused, mis sellel inimesel võivad olla, ei tule tema CV-st välja. Ja sellepärast ma siin põgusalt mainisin ka, et see registreerimisvorm, mis meie platvormiga kaasneb, see küsib täpselt õiged küsimused sellelt praktikandilt ja ta täidab ära need väljad, mis peaksid CV-s olema ja siis talle genereeritakse selle läbi automaatne CV. Marleen Pedjasaar: Võtame siit eest järgmise küsimuse. Marleen Pedjasaar: Kas see praktikaperiood inimestele on kuidagipidi tasustatud või see või mitte? Anna-Liisa: See on enamasti tasustatud, et see oleneb nagu ettevõttest, aga need seitse ettevõtet, kes meil praegu on, viis neist on tasustatud. Et see on üsna individuaalne ka, aga sellises klienditoe sektoris on enamasti kõik need tasustatud. Ettevõtted on siiamaani kasutanud sellist mudelit, et praktika ajal on siis tasu võrreldes täiskohaga tööajale rakenduvast töötasust natuke väiksem. Et kuna seal on sellist õppemomenti Külli: Rohkem. Sealt keskelt küsimus, palun. Marleen Pedjasaar: Kui on palju kandidaate, kes valib, kes saab selle praktikakoha? Anna-Liisa: Ettevõte valib, üldiselt praegu selline katsetamise raames me oleme teinud niimoodi, et meie kogume lihtsalt CV kokku ja turundame siis neid pakkumisi oma kanalites. Aga valiku teeb ettevõte, aga see, kuidas see lõpuks siis välja kujuneb, ilmselt tuleb nagu meie pilootprojekti käigus saame ka rohkem teadmist selles osas, et kas meie peaks seal vahel ka võtma mingid sammud enda kanda. Marleen Pedjasaar: Kas oli, Triin? Osaleja: Et siis see tundub ka sihuke oluline sõnum, et kui kõik vanemaealised on klienditeenindajad, et siis on ikkagi Osaleja: selgelt viisakas, et ka tegelikult, et ta nagu topelt Osaleja: ka elukogemuse kohta ja, ja nii Osaleja: edasi. Marleen Pedjasaar: Küsimus oli, et kui palju vaadata lihttöid ja kui palju siis muud? Anna-Liisa: Üldiselt on niimoodi, et me mainisime praegu klienditugi, see on selline termin, millega meil on raskusi inglise keeles, inglise keeles tõlkimisega, et nagu customer support on see valdkond. Me oleme praegu täiesti teadlikult jätnud kõrvale sellised täiesti lihttööd nagu näiteks laotöötajad, müüjad, pakendajad. Kuna me arvame, et noh, meie tehtud uuringu põhjal on selge see, et selles vanusegrupis inimene tahab töötada peaga, mitte kätega ja tahetakse just nagu vähem vastutust, et kui siin on need doktorikraadiga inimesed, siis nad ei tahagi jätkata kuskil tipppositsioonil, kus vastutus on liiga suur. Ja sellepärast me läksimegi sellesse klienditoe valdkonda, aga sellel on hästi palju erinevaid väljundeid. Et on inimesi, kes töötavad näiteks siis GNLS-i puhul häirekeskuses. Et see on küll tööklientidega, aga seal on palju aspekte, mida õppida, et see on täiesti uus valdkond ja selle töö hulka kuuluvad ka paljud teised väiksemad ülesanded, mis ei ole seotud klienditeenindusega. Siis selle e-kauba, e-kaubandus on üks väljund veel, tehnik. Külli: Ma lisaks juurde siia selle, et me oleme ise seadnud kõikidele pakkumistele selle standardi, et see peab olema arendav kuidagimoodi. See on hästi subjektiivne küll, aga ta peab olema kuidagimoodi arendava, uusi oskusi, teadmisi, mida, mingi, mingisuguseid uusi asju juurde tooma selle inimese jaoks. Marleen Pedjasaar: Aitäh teile, võimalikud ülejäänud küsimused tuleb küsida siis pärast seda arutelu otse tiimilt, teeme suure aplausi. Marleen Pedjasaar: Ja me liigume edasi jälle järgmisse valdkonda ja nagu ikka, siis mul on teile kõigepealt üks küsimus. Et kas kellelgi on olnud olukorda, kus teil on vaja tellida transporti, aga ei piisa nagu tavalisest taksost, sest teil on vaja, et teid aidataks selle juures veidi enam. No näiteks teil on lapse käruga vaja abi või, või teil on jalaluu katki või teil on suured kohvrid vaja tassida. Kas on kellelgi olnud mõni selline olukord, te võite mulle käega märku anda? Marleen Pedjasaar: Okei, et nii mõnelgi on. Tavaliselt taksojuhid ikkagi aitavad Marleen Pedjasaar: sellega. Aitavad taksojuhid, okei, aga see olukord on sul olnud, on ju ja siis taksojuht on sind aidanud. Väga hea. Marleen Pedjasaar: Ja, ja mitmetel oli veel, et, et sina, sind aitas taksojuht, kelle sa tellisid, kuidas teistel on, kas, kas samamoodi tellisite taksoja? Okei, aga jaga oma, oma lugu. Külli: Mis olukord Külli: oli, jah? Külli: Okei, Külli: sul Marleen Pedjasaar: Ei läinud nii edukalt, et ei saanud piisavalt abi. Kas keegi soovib veel jagada, kuidas teie olukord lahenes? Marleen Pedjasaar: Ei soovi, siis üks huvitav. Marleen Pedjasaar: Mõttekild teile veel, et Eestis on 150000 erivajadusega inimest ja nendest paljud vajavad assisteerimist igapäevastes toimingutes ja sealhulgas see võib olla takso peale jõudmine ja takso pealt näiteks maha liikumine. Et kui teil siin paljudel sellist abi tarvis ei läinud, siis tegelikult on väga palju inimesi, kes ilma abita ei saa või neil on palju keerulisem. Ja, ja meil on üks tiim, kes, kes seda muret märkas, teab hästi ja otsustas mitte niisama joputada, vaid võtta kätte ja lahendada selline olukord ära. Nii et juhatan sisse, Ingrid, tiimist, tugitakso, ole hea, räägi, milles täpselt seisneb probleem ja mis on see lahendus, mida te pakute? Marleen Pedjasaar: Tere, Marleen Pedjasaar: meie peres kasvab erivajadusega laps ja muuhulgas on temal ka liikumispuue. Ja meie mehega tegeleme igapäevaselt selliste küsimustega, et kes viib lapse kooli, sealt edasi logopeedi juurde. Ja mis juhtub üldse siis, kui me mõlemad juhtume töö juures hõivatud olema? Marleen Pedjasaar: Me kasutame osaliselt selleks riiklikku teenust, meil on ka riigipoolne teenus, aga paratamatult see ei suuda lahendada kõiki vajadusi. Sellega kaasneb alati koormav bürokraatia ja ühepäevase etteteatamistega muudatustest ei ole mõtet rääkida, need ei, ei teostu. Ehk siis sealt tekkiski Tugitakso idee, Marleen Pedjasaar: kasutada ära taksot, millega me ise väga operatiivselt igapäevaselt saame liikuda. Et taksoteenus on tänapäeval väga lihtsasti kättesaadav, läbi äppi eelkõige. Marleen Pedjasaar: Ja selleks aga, et sellega saaks liikuda erivajadusega inimene, vajab ta individuaalset tuge. Et näited tõid välja, et meil kõigil võib mingil ajal olla vaja seda, seda tuge. Et kui me ise saame lihtsamini sellega hakkama. Ehk siis tassime ka ise oma kohvrid, avame ise ka lapsevankrit, siis. Meile on näidanud testperiood, et erivajadusega inimesed jäävad tegelikult hätta, et on pimedaid inimesi juhtkoeraga, keda ei võeta auto peale, sellepärast et taksojuht ei nõustu võtma koera peale. Ja on näiteid, kus siis sellise ilmaga ratastool on, on liiga porine. Ehk siis me võime kõik vajada mingi hetk sellist tuge, aga, aga erivajadusega inimesed on siin nõrgemas positsioonis. Me läksime oma tiimiga taksorakenduste juurde ja tegelikult me saime teada samamoodi, et ega on, on olemas väga palju abivalmivad inimesi, abivalmivad inimesi taksojuhtide seas. Ja, ja saime teada ka seda, et, et taksorakendused ja taksoettevõtted on ise sellise asja peale mõelnud. Aga ühel või teisel põhjusel ei ole nad sellega midagi ette võtnud, et esimese asjana seostub neile see, et neil läheb vaja suurt parki autosid, mis kõik peavad olema tõstukiga, aga tegelikult erivajadusega inimesi on erinevaid ja see tugi on ka erinev. Ja Hoop Taxi on selline takso rakendus, kes on meile julgelt meiega kaasa astumas ja me oleme nendega koostööd tegemas. Nende abil on siis hetkel välja valimas suur, suure südamega taksojuhti, kes on, on, on valmis panustama. Ja me saadame need taksojuhid juba, juba peagi koolitusele, et nad just julgeksid ja, ja nad oskaksid erinevaid erivajadusega inimesi abistada. Ja muidugi siis see kättesaadavus, et täiendamisel on äpp, et sa saaksid Marleen Pedjasaar: sisestada sinna äppi siis oma isiklikud vajadused, kas selleks on siis kohvritassimine või on selleks Marleen Pedjasaar: ratastool, mis vajab tõstmist autosse. Aga sama hästi ka see taksojuht tuleb sulle näiteks kolmandale korrusele vastu, abistab sind treppidele, abistab sind autosse ja, ja abistab sind samamoodi ka sihtkohas, et kas sa pead siis minema kooli, Marleen Pedjasaar: kinno, arsti juurde, et neid vajadusi on erinevaid. Marleen Pedjasaar: Ehk siis tegelikult täiesti lihtne idee, aga see lihtsustabki neid samu tuhandete perede logistikaplaane, mida peab igapäevaselt sättima, see annab erivajadustega inimestele juurde iseseisvust, leevendab perede, perede koormust. Marleen Pedjasaar: Jah, aitäh. Marleen Pedjasaar: Minu tiim, Kerli ja Liina. Marleen Pedjasaar: Kas tekkis kellelgi küsimusi, kommentaare? Hoo, nii, aga võtame sealt tagant hoopis, anname teile sõna kõigepealt. Marleen Pedjasaar: Kas eakamad inimesed kuuluvad ka teie sihtgruppi? Ja meie, meie mõte sai alguse nagu ma noh, oma perest ja, ja kõige lähemalt erivajadusega inimesest, aga me oleme saanud väga palju tagasisidet, et, et noh, et me ei räägi ainult toest erivajadustega inimestele, et me räägime mis tahes toest, et kui vanaema tahab minna. Talvel libedaga arsti juurde, siis ja ta ei taha liikuda, et siis tema vajab samamoodi sõidutamiste tuge, et noh, et, et kui te ise ei suuda läbi selle rakenduse või, või siis tegelikult ka telefoni teel saab ju tellida taksot, seda, seda vajadust, vajadust sisestada, siis saab selle tema eest tellida, talle tellida selle, selle teenuse, et aga. Aga kindlasti saab olema ka telefoni teel takso tellimine, mis jääb sellepärast, et erivajadustega inimeste seas on ka siis nägemisraskustega inimesi, kes ei saa kasutada äppi, et nemad siis saavad kasutada telefoni, et, et kindlasti see siin ei ole piiranguid. Marleen Pedjasaar: Ja kellel oli veel? Marleen Pedjasaar: Palun. Marleen Pedjasaar: Kas jääte Tallinnasse või laienete? Ja no me alustame Tallinnast, kuna me oleme ise kõik Tallinnast, et aga, aga me oleme saanud väga palju tagasisidet, et, et tulge ka Viljandisse ja aidake mul, aidake mind, palun, sellepärast et mul hakkab laps käima Sauelt Tallinnasse igapäevaselt kooli, et. Ja me oleme ka seda rääkinud taksoettevõtetele ja nad on täiesti valmis näiteks Marleen Pedjasaar: sõlmima regulaarseid kokkuleppeid, et last vedada, aga me ei saa hetkel midagi lubada, aga, aga me loodame, et see kõik jõuab igale poole. Meil oli, andke julgelt uuesti käega märku, ma. No, palun. Osaleja: Mulle väga meeldib see idee. Tahtsin küsida, et kuivõrd taksojuhil tõenäoliselt on rohkem siis vaja oma aega panustada, oma jõudu, siis kuivõrd palju kallim on selline teenus ja kes selle eest maksab, samuti? Marleen Pedjasaar: Et alustame siis otsast. Et see nõuab kindlasti rohkem aega ja on olnud ka taksojuhtide ja ettevõtete, taksoettevõtete nagu tagasiside, et kui, kui taksojuht hakkab abistama erivajadusega inimest või siis ühesõnaga ta teeb sõite, mis, kus vajatakse rohkem tuge, siis kindlasti talle peab alles jääma ka need sõidud, mis toimuvad operatiivselt ja, ja ta ei pea sellist lisatuge osutama. See hoiab teda motiveeritult ja muidugi see toob tema leiva lauale. Kindlasti selline usaldusteenuse toetav teenus maksab rohkem, et meie eesmärk on, et Marleen Pedjasaar: nii-öelda hinnastatakse ära selle toe osa ehk siis sellele sõidule lisanduks siis ka see tasu toe eest, ehk siis see teeb tegelikult selle sõidu kallimaks, kui sa tavaäpi kaudu tellid, et ma sõidan tööle kolme euro eest, noh, et see teeb selle, selle sõidu kallimaks, et. Et siinkohal ongi tegelikult üleskutse, et kui me töötame selle nimel, et, et toetada ka selliseid sihtgruppe, kes ei suuda selliste sõitude eest ise maksta, et, et igasugune toetus on, on teretulnud ja, aga tuues ikkagi välja ka need takso rakendused, kes on nõus aitama, et seesama on ise nõus toetama, nemad on tegelikult meid läbi heateo sihtasutuse ise üles otsinud, et nad tahavad ka heategevust toetada ja teha head. Et ka nemad on näiteks valmis toetama teatud sihtgrupi sõite. Marleen Pedjasaar: Oli veel küsimusi, andke märku, kui oli. Ja, palun. Marleen Pedjasaar: Kaks küsimust, ma kordan selle eelisalvestuse tuleb, esiteks, kas on võimalik tellida kellelegi teisele taksot ja teiseks, kas on võimalik saada visuaalset tõendust, et see inimene, takso on siis jõudnud selle inimeseni, näiteks vanaemani, kellel takso telliti. Et see kõik on arenemas ja see kõik on, on veel väljatöötamisel, aga meie sisend on olnud samamoodi, et, et noh, et see peab ühtmoodi olema ka usaldusteenus. Et, et kui ma ka panen sinna takso peale oma lapse ja saadan ta kooli, et siis ma tahan ka saada tagasisidet, et nüüd, nüüd jõudis garderoobi ja nüüd on, noh, nüüd on autos, nüüd on garderoobis, eks, et. Et see on kindlasti olnud meie sisend, et, et see nüüd sõltub siis konkreetselt rakendusest või meie koostööpartnerist, et kes ja kuidas on võimalik see arendamine, et aga, aga see on kindlasti olnud meie sisend ja teistele tellimine, ma arvan, et see on ka tänapäeval juba võimalik iseenesest taksarakenduse kaudu, et see ei ole nii ränk. Meil ruumi üheks küsimuseks veel, kui kellelgi on. Marleen Pedjasaar: Kui mitte, siis suure jah, okei küll. Marleen Pedjasaar: Koertel eraldi rakendust ei ole, aga. Koerad reisivad. Aga, aga ka siin oli kohe meie koostööpartneril nagu, meie koostööpartner oli nagu valmis leidma lahendusi, et see, see, see ei pea olema, et iga auto on valmis taksot või et iga auto on valmis koera või muud lemmiklooma peale võtma, aga et saab korraldada, et, et mõned sõidukid on varustatud tekkidega või et, et vastavalt sellele siis. Kes kuidas autot hoiab. Aitäh teile, suur aplaus veel kord. Aitäh. Aitäh. Marleen Pedjasaar: Meil on jäänud kaks ühiskondlikku algatust, kaks ideed veel kuulata ja vahetame natuke jälle valdkonda. Minu küsimus teile siis kõlab seekord selliselt, et kui teil on olnud elus mõni keeruline olukord, näiteks tunnete, et tööl on läbipõlemine lähedal või on keegi lähedane haigestunud või olete ise haigestunud või midagi muud, mingi keeruline olukord. Siis kas ja kust olete te läinud abi otsima ja või abi saanud? Marleen Pedjasaar: Või kui teil endal ei ole mõnda olukorda ja uju silme ette, siis võite alati mõelda oma sõbra peale. Marleen Pedjasaar: Mõelge, võib-olla keegi on nii julge ja abivalmis, et hõikab välja, et kust ta on abi otsima läinud. Osaleja: Sõbralt, Osaleja: arstidelt, Osaleja: psühholoogilt, Marleen Pedjasaar: Google'ist. Marleen Pedjasaar: Kas said nimetatud need tugisambad? Marleen Pedjasaar: Ise võtnud selle toetaja, ise olnud see sõber, on ju, siis kellegi jaoks, kelle abi on vaja. Marleen Pedjasaar: Okei, ma ütlen teile ühe sõna. Marleen Pedjasaar: Kogemusnõustaja, tõstke käsi püsti, kes teab, mis see tähendab? No kohe oskaks mulle anda sellise korrektsed, et ma ei küsi teilt, aga. Marleen Pedjasaar: Nad hakkasid nagu alla minema vaikselt. Ma tean. Marleen Pedjasaar: Okei, aga tõstke käsi püsti, kes ei ole varem üldse kuulnud, kogemusnõustamine, täiesti võõras sõna on. Marleen Pedjasaar: Tõstke julgelt, see ei ole mingi häbiasi, et okei, päris mitmed ja siis ülejäänud või, või kindlasti on ka neid vahepealseid, kellel on nii ja naa. Et see on midagi, millega ka mina väga lähedalt tuttav ei olnud. Nüüdseks olen rohkem tuttav tänu meie järgmisele tiimile, kes kohe siia ette astub. Tiimi nimi on Hooldajate Ühenduse kõneleja, nimi on Sigrid, ole hea, tule siia ja, ja räägi meile lähemalt, et mis on see probleem, mida te ühiskonnas märkasite ja mis on siis see lahendus, millega te välja olete tulnud, palun. Sigrid: Aitäh, ma teen, mina olen siis Sigrit ja mina ise olen kogemusnõustaja ja oleme siin koos Heleniga ja räägime siis täna, kuidas me läbi kogemusnõustamise kaudu saame inimesi aidata, kes on sattunud keerulisse, elusse probleemi. Võib-olla ma küsin siit siis Marleenile jätkuks sellise küsimuse, kes on tundnud stressi või on keegi lähedastest olnud Sigrid: olukorras, kus ta ei tea, kuidas emotsionaalse kriisiga toime tulla? Sigrid: Ka päris hea protsent. Näha oli, et inimesed olid kursis kogemusnõustamise teenuse terminiga, aga ma räägin siis siin korra üle, et millega tegemist on. Kogemusnõustamist õpitakse, seda saavad õppida inimesed, kes on ise läbi elanud mõne sügavama kriisi ja on sellest taastunud ja selle jaoks on siis riiklikud, riiklikult Sigrid: kinnitatud programme ja, ja samuti on kogemusnõustamine teenusena sees, rehabilitatsioonimeeskondades. Samas potentsiaal on väga palju suurem, sest iga-aastaselt riik rahastab kogemusnõustamiste õpp, väljaõpet ja tänaseks on neid üle 200. Samuti on inimesi, kes reaalselt vajavad keerulises olukorras tuge, aga nad ei pöördu psühholoogi poole sellepärast, et teenus on kallis või nad ei saa lihtsalt enda jaoks, enda jaoks probleemile õigel ajal. Ei saa, ei saa põhjendatud, et millega tegemist on. Sealjuures on siis inimestel ka probleem pikkade järjekordadega, sest tavaliselt me tahame kohe abi saada. Sigrid: Meie, meie idee on siis kogemusnõustamise veebiplatvorm, kus me viime kokku keerulisse olukorda sattunud inimesed ja mina ise olen elus kogenud ärevust, samuti ma olen sügavalt läbipõlenud inimene, kuna ma olen tahtnud kõike väga hästi teha. Ja selle väga hästi perfektsionismi tulemuseks on hoopis olukord, kus ma ei saa kodus olla ema ja kus ma olen töö juures Sigrid: üha halvemini teinud oma töösoovitusi. Sigrid: See viis mind siis kogemusnõustamise väljaõppeni ja, ja, ja samas olukorras olnud inimesed, ükskõik millise probleemiga, kas nad on siis kaotanud, kas nad on näiteks kellegi lähedase Sigrid: kaotuse tõttu jäänud kriisiolukorda, kas nad on ise läbi põdenud mõne füüsilise haiguse Või nad on vaimse haigusega kokku puutunud, on neil väga hea vahetu kontakti saamiseks rääkida samas kriisis olnud inimesega. Ja kuna Eestis ja üleüldse Euroopa Liidus tervikuna tegelikult kasvab vaimsete terviseprobleemidega inimeste arv, näiteks depressiooni haigestunute hulk on üks tõsisemaid töövõimetuse põhjustajaks. Siis ka Eesti riik otsib uusi lahendusi selleks, et inimesed oleksid vaimselt tervemad ja lapsed saaksid kasvada siis terviklikumas perekonnas. Ja see on siis meie eesmärk saada läbi meie, Sigrid: meie esimene nii-öelda üleskutse oleks siis Facebooki platvorm, kus on lootustunne kaudu võimalik meid üles leida ja tehke oma panus sellega, et tulge sinna liikmeks ja aidake seda kõlapinda siis kasvatada, et inimesed jõuaksid kogemusnõustajateni ja teaksid, millega tegemist on. Aitäh, mina olen Sigrid. Marleen Pedjasaar: Kätlin, eri. Marleen Pedjasaar: Ole hea. Osaleja: Mis on see erinevus täna töötukassa poolt pakutavast kogemusnõustamisteenusest? Tegelikult ju teenus kui selline on olemas. Sigrid: Just, teenus on olemas, see on kättesaadav ainult rehabilitatsiooni meeskondade või siis teatud organisatsioonide tellimusel ehk siis töötukassa, kes tänasel päeval väga väikses mahus seda kasutab, kuna ta saab seda teenust pakkuda, kui inimene ise seda valib, aga kui inimene ei tea, mis on kogemusnõustamine, ta ei oska seda teenust valida. Sigrid: Töötukassas ongi töötud peaaegu. Sigrid: Ja et sellepärast ma ütlesingi, et neid institutsioone, organisatsioone, kelle kaudu kogemusnõustajani jõuda on väga vähe ja, ja veel vähem on neid, kes siis saavad riiklikult seda teenust kasutada. Osaleja: Ma küsiks siis tegelikult kohe ühe väga sihukese kurva küsimuse. Sest noh, minu tutvusringkonnas isegi eksisteerib selliseid inimesi, kes on sihukesed nagu kurjad ja teevad nagu hästi palju lolli nalja, et minu jaoks on selline tunne, et see tekitab nagu platvormi, kus näiteks läheb mingi depressioonis inimene reaalselt tahab abi, on ju. Ja siis ta satub mõne trolli otsa, kes nagu reaalselt veenabki teda, et enesetapp on nagu ainus väljapääs, on ju. Et nagu mina näen, et siin hakkab see probleem tekkima. Sigrid: Just, aitäh küsimuse eest, et loomulikult on meie platvorm üles ehitatud ikkagi turvalisuse kaalutlustel ja need kogemusnõustajad, kes läbi selle platvormi siis saavad teenust pakkuda, on sertifitseeritud ehk nad on saanud selle väljaõppe, neil on olemas tunnistus. Ja lisaks me oleme siis ise nendega teinud lepingud, et nad vastavad siis meie nõuetele, meil on olemas väike juhend neile. Osaleja: See ei ole vaba platvorm, vaid see on konkreetselt. Sigrid: Tegelikult selle temaatika saab kätte loost ehk siis kogemusnõustamine baseerub enda loole ja need väiksed loo jupikesed või sissejuhatused me paneme veebi üles, mille kaudu siis tegelikult hakata endale kogemusnõustajat otsima. Osaleja: Ja veel üks küsimus. Kuidas on teie rahastusmudel? Sigrid: See on ka põnev küsimus, sest nagu ikka sotsiaal ja tervishoiu valdkonnas on, vajavad probleemi lahendamist. Et kontaktipõhiselt loomulikult me saame kogemusnõustajatelt oma sissetuleku protsendi, aga see ei ole piisav selleks, et kogu teenust ülal hoida, nii et me siiralt loodame siis riigiabile või siis linna või siis teiste tegevus piirkonna KOV-idega koostööle, et midagi ma pean välja nuputama. Sigrid: Ja, palun. Marleen Pedjasaar: Kas platvorm vahendab andmeid või saab juba platvormil ka siis vestelda kogemusnõustaja ja abivajav inimene omavahel? Sigrid: See on üks meie peamisi Sigrid: erisusi, et meie kaudu saab seda abi siis Skype vahendusel. Kui te leiate endale kogemusnõustaja, siis ei ole vahet, kas te olete geograafiliselt Pärnus või Viljandis. Selle saabki läbi Skype vestluse siis pidada ja see ahel, kuidas siis abisaaja ja kogemusnõustaja omavahel kokku saavad, seda me siis juhime enda poolt, et administratsioon on meie poolt siis olemas. Osaleja: Ja, palun. Osaleja: Küsimus on selles, kas selles kogemusnõustajal on siis olemas ka mingi meditsiiniline background, et millal ta saab aru, kas see juhtum patsiendiga on, kui hull see on? Kas see on mingi tugev depressioon juba või see on algses etapis või see on lihtsalt sihuke masendus ja stress ja kas ta saab aru seda ka läbi Skype'i kõne? Et kas see on reaalselt nagu kiiresti vaja noh, reageerida selle juhtumile ja mingi arsti juurde saata või psühhiaatri juurde või siis see kogemusnõustaja, kui noh, kvaliteetset teenust ta siis lõpus pakub? Sigrid: Ja aitäh küsimuse eest, kogemusnõustajate väljaõppes on selle peale mõeldud ja öeldud, et kui te vähegi tunnete, et teil käib üle jõu selle kliendiga kontakt, siis nad alati võivad seda klienti suunata edasi, kas siis psühholoogi või kellelegi teise juurde, kes antud kriisiolukorras saaks ta paremini aidata. Et kogemusnõustaja tegutseb siis ainult enda nii-öelda amplua ulatuses ja ta ei, ta ei lähe nagu sellest üle. Marleen Pedjasaar: Kui on, siis üheks küsimuseks on meil veel ruumi. Marleen Pedjasaar: Kui mitte, siis aitäh aplausi kõigile. Marleen Pedjasaar: Ja meil ongi jäänud kuulata siis viimane, kuid kindlasti mitte hapu viimane sotsiaalne algatus. Marleen Pedjasaar: Ja minu küsimus teile mõttesoojenduseks on järgmine, et kui paljud teist on käinud noh, kas nooruspäevil või, või ka praegu, miks mitte, mõnes huviringis? Marleen Pedjasaar: Andke käega märku, mina isiklikult käisin mitmetes, külge ei jäänud väga midagi. Okei, et valdav enamus, äkki keegi on julge jälle ja, ja hõikab, et mis suviringides te käisite Osaleja: Või käite? Osaleja: Loodusesõbrad, tantsimine, Osaleja: näitlemine, laulmine, kunstiring, Osaleja: kergejõustik, Osaleja: klaver, Osaleja: erinevad trennid, mis veel? Osaleja: Kunstiring, Osaleja: mida? Osaleja: Keraamika, Marleen Pedjasaar: Okei, et huvitav, päris palju neid huviringe sai lauale. Marleen Pedjasaar: Kindlasti olete veel käinud, võib-olla kõik ei hõikanud praegu välja, aga meil on selline mingis mõttes naljakas olukord, et, et tööturul järjest enam oodatakse võib-olla inseneeria oskuseid ja, ja IT-alaseid teadmisi ja nii edasi, aga tegelikult võib-olla nende harjutamine, eriti noores eas, ei olegi nii kättesaadav. Et palju lihtsam on, on leida üles laulmisring või keraamikaring, mis on ka ägedad. Aga kui sa näiteks tahaks tegeleda robootikaga, võib-olla see nii lihtne ei ole. Ja meie järgmine algatus põrkus sama küsimuse ette või vastu. Ja nad asusid seda lahendama. Pilleriin, Marleen Pedjasaar: siin sa oled. Marleen Pedjasaar: Teeme pilleriinile aplausi. Marleen Pedjasaar: Pilleriin on algatuses nimega Edu läheb ja räägi lähemalt, mis on see probleem, mida te lahendate ja kuidas te olete mõelnud seda teha? Pille-Riin: Nii tere, mina olen Pilleriin ja mina nagu paljudki teist, olen tegelenud mitu aastat laulmisega, mis oli nooruses siis vägagi kättesaadav. Kuid inseneeria maailma avastasin ma üpris hiljuti täiskasvanu eas ja hakkasin mõtlema ka natukene tänu sellele oma lapse tuleviku peale. Et huvitav, millised võimalused temal on, kas ta ongi nii-öelda raamidesse surutud, peab valima siis spordi või muusikaringi, mis praktiliselt igas koolis olemas on või ehk on tal laiem valik nii-öelda? Ehk siis minu arvates teaduse praktiline kasutamine ehk inseneeria võiks olla tulevikumuusika. Pille-Riin: Ja mis on siis see probleem, mida me lahendame? Nagu ma mainisin, muusikute sportlaste karjäär algab juba varakult, kuna see on niivõrd kättesaadav. Pille-Riin: Ja nendel valdkondadel on siis ajalooliselt lai toetav kultuur. Insenerikarjäär hakkab aga tihtipeale alles kutsekoolis või ülikoolis. Lisaks on tehnilistele erialadele astunute osakaal üha väiksem ning ettevõtted ei leia Eestist vajalikku haritud tööjõudu, olenemata siis kõrgest palgast, mis nad oleksid valmis pakkuma. Ja miks see nii on? Jällegi nagu mainisin, noortel on vähe praktilisi inspireerivaid, aga ka mängulisi kokkupuuteid inseneeriaga, mille abil võiks inseneride juurdekasv suureneda. Pille-Riin: Eesti Teadusagentuuri ning Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uuringute põhjal on huvikoolides ligikaudu kuus protsenti loodust täppisteaduste ehk LTT huviringe. Üldhariduskoolides on see kuni 15 protsenti ja seda Tartus, siis kus me tegutseme. Pille-Riin: Ja miks on neid huviringe vähe? Tagasiside põhjal on kaks suurimat takistust, puudulikud sobilikud õpetajad ehk siis nende kompetents ei ole vajalikul tasemel või potentsiaalsel juhendajal kulub liialt palju aega sellise ringi ettevalmistamiseks. Pille-Riin: Lahendusena pakub Edulab LTT huvitegevuse valmis paketti, mis sisaldab endas tundide läbiviimiseks vajalikke detaile, töövahendeid ja õppematerjale nii õpetajale kui õpilasele. Ehk siis me nii-öelda vähendame seda ettevalmistuseks kuluvat aega. Ja meie teemade seas on nii raketiteadust ja elektroonikat kui ka toidukeemiat ja teadusteatrit. Noored saavad enda valmistatud leiutised koju kaasa, mis on üks väga oluline aspekt. Pille-Riin: Meie tahame siis lõhkuda dogma, kus juhendav õpetaja peab olema 200 protsenti teadlik teemast, mida ta õpilastele edasi annab. Uuringud on näidanud, et just selline mänguline õppimine ja eksimuste läbi õppimine on kõige parem viis. Ja soovime, et juhendaja, kelleks võib olla ka näiteks abiturient või entusiastlik lapsevanem, saaks koos noortega vigasid teha ja ühiselt lahendusi otsida. Meie eeldus ei ole, et igast huviringis osalenust saaks insener tulevikus, ent meil on antud lihtsalt võimalus tekitada huvi, esmane huvi ja laiem maailmapilt. Pille-Riin: Praeguse seisuga oleme komplektidega käivitanud uued leidurite huviringid Rannus ja Luunjas ja sügisest plaanime käima lükata ka Saku noortekeskuse inseneeria ringi. Pille-Riin: Meie meeskond koosneb endistest ja praegustest teadushuviringide läbiviijatest, sealhulgas Rakett 69. osalenutest, kes panustavad oma leidlike ideedega. Lisaks on meeskonnas elektroonikamehaanikainsener, disainer ning turundusmüügijuht. Pille-Riin: Ning igapäevaselt töötab meie meeskond Tartus ParkMaker Labis, mis on inseneeria ettevõtluskallakuga noorte ja huvikeskus. Ning kui kahtlete täiskomplekti tellimisest, siis saame lihtsalt alati korraldada näidistunni kõik üle Eesti. Võib ühendust võtta. Aitäh. Osaleja: Aitäh, kas tekkis küsimusi, mõtteid, kommentaare? Osaleja: Ja, palun. Osaleja: Et Marleen Pedjasaar: On, kas Marleen Pedjasaar: siis ei ole juhendajaid võib-olla rahastust või mille taha olete takerdunud? Pille-Riin: Ma ütleks, et mõlemad probleemid on väga aktuaalsed, et juhendajad, nagu ma juba mainisin, lihtsalt puudub selline aeg, et ettevalmistusi teha. Ja meie siis pakumegi sellele nii-öelda lahendust, et näiteks ka abituriendid või üliõpilased saaksid neid ringe läbi viia. Ja rahastuse poole pealt tõesti koolidel pigem ei ole ressurssi, kuid loodame selle peale, et rahastust leida kohalikelt omavalitsustelt või siis halvemal juhul õpilaste või lastevanemate enda taskutest. Kuid siiski loodame selle peale, et äkki näiteks ka kohalikud tööstusettevõtted või siis omavalitsused sponsoreerivad Marleen Pedjasaar: Nii-öelda seda. Ma just mõtlen, et väga loogiline tunduks, et ettevõtted sponsoreeriks seda, kuivõrd neil saab olema see terav tööjõuprobleem mõne aja pärast, et kas te olete ettevõtetega suhelnud või mis reaktsioone te olete sealt saanud või? Pille-Riin: Jah. Pille-Riin: Sellele ma paraku jään praegu vastuse võlgu, kuna sellega mina tiimis ei tegele. Osaleja: Okei, kellelgi veel Osaleja: küsimusi? Marleen Pedjasaar: Kui vanadele lastele need komplektid on mõeldud? Pille-Riin: Põhiliselt teisele ja kolmandale kooliastmele. Osaleja: See on siis vanus. Osaleja: Jah, kuues kuni üheksas klass. Okei, arusaadav. Marleen Pedjasaar: Kui ei ole rohkem küsimusi või kommentaare, siis tegelikult eduläbi ja nende komplektide kohta on ka internetist info leida. Marleen Pedjasaar: Et uurige järgi. Sellist ägedat asja nad teevad. Aplaus veel kord. Marleen Pedjasaar: Kell saab umbes ühe minuti pärast 19 30. Mul on väga hea meel, et te täna siia tulite, selle aja leidsite, meiega kaasa mõtlesite, kui midagi jäi siin kripeldama, tahate veel uurida, siis meie algatused on, on siin telgi ümbruses. Otsige üles, küsige, vaadake nula inkubaatori Facebooki lehte, postitame sinna ka, millega me tegutseme ja nautige festivali.

Saatejuht: Tere, olen Marleen Pedjasaar Heateo sihtasutusest. Sealt on ka Pirko ja Kärt, kellega koos toetame sotsiaalseid algatusi. Täna räägime seitsmest neist, mis on aja jooksul palju arenend. Küsige julgelt. Esimene teema on laste toitumine. Mida lastele meeldib süüa? Friikartulid, viinerid, jäätis, makaronid, limpsid, küpsised. Tuleb varakult vaikselt õpetada. Osaleja: Tavalist toitu. Rämpstoit on preemia. Saatejuht: Meil on Eestis probleem ületoitumisega ja lahendusest sellele räägib Külli. Külli: Aitäh. Lapsed tahavad ebatervislikke toite. Esindan Toitumisnõustajate ühendust. Paljud lapsed söövad ühekülgselt ja on ülekaalus. Köögiviljadega alustada varakult. Lapsele peab andma toite meelte kaudu, laskma tomatiga mängida. Mujal see meetod töötab. Meid saab jälgida Facebookis. Saatejuht: Meeltepõhine õppeprogramm lasteaedades, hea idee. Osaleja: Miks eraldi programmi vaja on? Külli: Vanemad ei jaksa seda lõpuni ise läbi viia. Saatejuht: Kas programm laieneb ka lapsevanematele? Külli: Kõige tähtsam ongi lapsevanemate ja lasteaedade koostöö. Osaleja: Kuidas see täpsemalt välja näeb? Külli: Toiduharidus integreeritakse igapäevategevusse. Saatejuht: Mõni näide ehk? Külli: Näiteks sidrunimäng. Määrige ühel lapsel käed sidruniga täis ja laske peidus oleval lapsel arvata, kes on sidrunivaras. Saatejuht: Aitäh! Räägime klassijuhatajatest. Millised teie klassijuhatajad olid? Osaleja: Karm. Osaleja: Noor. Saatejuht: Kes siit on olnud klassijuhataja, milline kogemus oli? Ah et pidite kodus käima. Mis ülesandeid peaks veel klassijuhatajal olema? Osaleja: Suhtlema vanematega, olema toeks. Saatejuht: Kas midagi veel? Osaleja: Klassisisene töö. Saatejuht: Muljetavaldav nimekiri. Mari räägib klassijuhatajate arenguprogrammist. Mari: Aitäh. Mina sain üheksanda klassi klassijuhataks. Teiste klassijuhatatega tekkis meil idee töötada välja konkreetne klassijuhata aastane arenguprogramm. See toetaks lapsi nende arengus, ja praegu tegeleme kaardistamisega. Saatejuht: Küsimusi? Osaleja: Kas vanustel teete vahet? Mari: Praegu tegeleme vanematega. Saatejuht: Kas koolidel on võimekust osta seda teenust? Külli: Koolidel on ette nähtud raha õpetajate koolitamiseks, nii et see on võimalik. Saatejuht: Kas te puudutate ka õpetajaharidust? Külli: Ülikoolis saab õppida klassiõpetajaks, aga klassijuhatajaks otseselt ei saa. Sellele tahetakse suuremat rõhku panna. Mari: Klassijuhatajal on palju ülesandeid küll. Saatejuht: Aitäh! Jätkame hariduslainel. Mis juhtub, kui tundi segatakse? Mis lahendused on? Osaleja: Saadetakse välja. Saatejuht: Aga miks nad segavad? Igavusest? Mida nendega teha? Mari: Väiksema probleemiga üritaksin ise lahendada, suurega otsiksin abi. Saatejuht: Praktilisi abivahendeid pole? Mari: Ei ole. Saatejuht: Selliseid vahendeid on ja sellest räägib Heleri. Heleri: Meie eesmärk on taga võrdsed võimalused hariduses, sest paljudel on õpiraskused. Me koondame abivahendite kohta infot. Lugemiskile, piktogrammid ja stressipallid on kuum kaup. Me ka ise arendame abivahendeid. Levitage infot! Saatejuht: Selline algatus siis. Osaleja: Jagame voldikuid ka. Osaleja: Voldikud on kahepoolsed. Saatejuht: Tooge kivi pealt asjad siia. Heleri: See aitab käekirja parandada. Stressirullik, stressipallid. Mis tunne on? Saatejuht: Stress alaneb. Heleri: Jalatallad ergutavad mõtlema, seda võiks rohkem rakendada. Saatejuht: On veel küsimusi? Osaleja: E-pood ei tee asju kättesaadavamaks. Heleri: Me ei teagi, kes meie klient on. Igas koolis võiks olla abivahendite riiul. Saatejuht: Kas abivahendid peaksid olema klassis? Heleri: Jah, muidugi kooskõlas metoodikaga. Saatejuht: Kes toodab ja kui palju teenite? Heleri: Praegu pigem vahendame. Saatejuht: Kui palju tasuta infot leiab? Heleri: Kõige tähtsam ongi ennetada. Saatejuht: Kas koos õpetajakoolitusega pakute tooteid? Heleri: Täna veel mitte. Osaleja: Seda võiks läbi Tervise arengu instituudi teha. Heleri: Hea mõte. Oma toote juurde teeme ka tutvustava bukleti. Saatejuht: Viimane küsimus. Osaleja: Kuidas panna õpetajad neid tooteid kasutama? Heleri: Teadlikkuse kasvu kaudu. Saatejuht: Aitäh. Räägime vanemaealistest. Kui palju vanureid on meil aastal 2045? 30 kuni 70 protsenti? 45 on õige. Paljud ei taju vanemaealiste pealetungi, kuid kuhu minna 60selt? Töötukassasse? Õppima? Ettevõtjaks? Anna-Liisa räägib lähemalt. Anna-Liisa: Tere! Vanemad inimesed on aina tervemad ja tahavad rakendust. Meie ettevõte saadab vanureid ettevõtetesse praktikale. Eduka praktika järel saab praktikandist täiskohaga töötaja. Meil on kogemust ja me oleme hajutatud Eesti peale. Meiega on liitunud mitmed väärikad ettevõtted ja juba praegu on võimalik kandideerida paljudele töödele. Saatejuht: Küsimusi? Osaleja: Kas ülempiir on? Anna-Liisa: Ei, aga pigem keskendume 45-65-aastastele. Osaleja: Nutipädevaid töid on ka? Anna-Liisa: Jah, kui inimene on valmis õppima. Saatejuht: Mis on alampiirvanus? Anna-Liisa: 45 kanti. Saatejuht: Kuidas teenite? Anna-Liisa: Praegu vahendustasu pealt, kuid proovime teisi variante ka. Saatejuht: Kuidas teie mudel erineb tavalisest personaliotsingufirmast? Anna-Liisa: Esiteks, et see on praktikakohtadele. Ja teiseks, meil ei diskrimineerita seeniore. Meil on ka lihtsam kandideerimisvorm, mis küsib õigeid küsimusi. Viis seitmest ettevõttest pakuvad tasustatud praktikat. Saatejuht: Kes teeb valiku kandidaatide osas? Anna-Liisa: Ettevõte. Saatejuht: Kui palju vaadatakse lihttöid? Anna-Liisa: Neid ei ole, sest seeniorid tahavad töötada peaga, mitte kätega, aga ei taheta ka liiga palju vastutada. Klienditugi oli hea kompromiss. Külli: Pakkumised peavad olema arendavad. Saatejuht: Aitäh. Kas teil on vahest vaja veidi rohkem kui taksot? Vahest taksojuht aitab, vahest mitte. On palju inimesi, kellel on assisteerimist vaja. Tugitaksost räägib Ingrid. Ingrid: Meie peres on erivajadustega laps ja riiklik teenus pole piisav. Taksoteenus on hea, aga mitte erivajadustega inimestele. Taksorakendused on selle mõelnud, kuid kohkuvad ideest suure uue taksopargi peale. Saadame varsti abivalmisid taksojuhte koolitusele. On ka eraldi äpp, kus saad oma vajadusi väljendada. Saatejuht: Aitäh, küsimusi? Kas olete ka vanuritele mõelnud? Ingrid: Jah, see on kõikidele, ja taksot saab ka helistada. Saatejuht: Kas jääte Tallinnasse või laienete? Ingrid: Alustame Tallinnast, sest oleme kõik sealt. Osaleja: Kui palju kallim see teenus on? Ingrid: See abistamine peab tooma leiba lauale. See tõenäoliselt on siis kallim, aga mõned taksofirmad on nõus seda ise katma. Osaleja: Kas on võimalik tellida teisele takso ja võimalik saada kohalejõudmisest teade? Ingrid: Kõik on väljatöötamisel. See on usaldusteenus ja see sõltub konkreetsest partnerist. Saatejuht: Küsimus koerte kohta. Ingrid: Oleneb jällegi partnerist. Saatejuht: Aitäh. Kui lähedane põleb läbi, kust abi otsida? Sõbralt, arstidelt, psühholoogilt, Google´st. Kes teab kogemusnõustajat? Sellest hakkabki Sigrid rääkima. Sigrid: Kogemusnõustaja on kriisi läbi teinud inimene, kes aitab teisi. Psühholoogi juurde minek on kallis ja aeganõudev. Minu raske aeg viis mind kogemusnõustajaks. On palju hädadega inimesi, keda aitab teiste sama kogenud inimestega rääkimine. Eesti arendab seda ala. Aitäh. Osaleja: Kuidas see erineb Töötukassa kogemusnõustamisest? Sigrid: Seda ei tunta hästi. Vähesed saavad seda kasutada. Osaleja: Mõned lolle nalju tegevad inimesed satuvad trollide otsa. Sigrid: Kogemusnõustajad on sertifitseeritud. Igaühel oma tutvustav video. Osaleja: Kuidas teie rahastusmudel? Sigrid: Vahendustasu, aga loodame riigi abile. Osaleja: Kas veebi teel saab ka nõustada? Sigrid: Jah. Osaleja: Kui kvalifitseeritud kogemusnõustaja on? Sigrid: Nad võivad patsienti edasi psühholoogi juurde saata, kui nii tunnevad. Saatejuht: Kui paljud käivad huviringis? Tantsimine, näitlemine, laulmine, klaver, kunst. Aga kui tahta robootikaga tegeleda? Anname Pille-Riinile sõna. Pille-Riin: Inseneeria avastasin hiljuti, sest see, erinevalt muusikast või spordist, tuleb tihtipeale alles kutse- või ülikoolis. Huvi tehnika vastu ka väheneb, sest ka õpetajaid on vähe. Meie pakume valmis paketti huviringi läbiviimiseks. Õpetaja ei pea kõike teadma, vaid koos õpilastega õppima. Oleme alustanud huviringe kolmes kohas. Saatejuht: Küsimusi? Mis suurim probleem on? Pille-Riin: Juhendaja ajapuudus, rahastuse puudus. Saatejuht: Mida ettevõtted on öelnud? Pille-Riin: Ei oska öelda. Saatejuht: Kui vanadele lastele on see mõeldud? Pille-Riin: Teisele ja kolmandale põhiliselt. Saatejuht: Aplaus. Nautige festivali.

1534416627-kuidas-lahendada-uhiskondlikke-probleeme-7-varsket-algatust-raagivad-oma-plaanidest

Saatejuht: Ja tere õhtust. Kestev väärtuskonflikt jätab aina vähem aega ühiskonnas tegeleda tuleviku Eesti küsimustega. Kas plaanitav abielureferendum võiks tuua kodurahu või vastupidi, lõhed ühiskonnas süvenevad veelgi rohkem. Ja mida ikkagi seal abielu referendumil inimestelt küsida? Need on mõned küsimused, mida algavas saates plaanin küsida. Head vaatajad, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja tere tulemast saatesse, Riigikogu esimees Henn Põlluaas. Tere õhtust. No täpselt nädal tagasi valitsus leidis taas kodurahu, paljud pettusid, paljud rõõmustasid. Aga teist endast rääkides, kas eelmisel nädalal korraks oli tunne ka, et see valitsus võibki päriselt laguneda? Henn Põlluaas: Noh, kahtlemata mingi hetk olid emotsioonid üleval ja kõrged, aga tegelikult tuleb ju koalitsiooni vaadata kui sellist mõistuse abielu, et erinevad erakonnad on seal koos, nad on kokku leppinud ühisosa, aga kõigil on siiski omaenda erinevad arusaamad ja ja eesmärgid ja sihid. Ja noh, tahes-tahtmata mingisugusel hetkel tekivad siis vaidlused ja, ja mis mõnikord lähevad ka tuliseks, aga terve mõistus võitis ja ja täiesti ühiselt ikkagi teadvustati seda, et, et ega paremat koalitsiooni ja paremat koostist selles Riigikogu koosseisus valitsusele ei ole võimalik leidagi. Saatejuht: Ehk siis irooniliselt öeldes see teada-tuntud armastus Reformierakonna vastu, see oli see asjaolu, mis seda valitsust koos hoiab. Henn Põlluaas: Jah, kindlasti see on üks, üks oluline aspekt, sellepärast et Reformierakond on ju ise oma käitumisega, oma arrogantsiga ja, ja enda kõikidest teistest paremaks ja targemaks ja, ja, ja ka ilusamaks pidamisega ju tinginud selle olukorra, et, et ega nendega keegi koostööd teha eriti ei soovi. Seda enam, et kui me vaatame neid erinevaid koalitsioone, mis on Reformierakonna poolt läbi aastate tehtud, siis praktiliselt kõikidele oma partneritele on nad varem või hiljem noa selga löönud. Saatejuht: Ärme täna Reformierakonnast räägi, nendega tegeleme mõni teine kord. Täna on saates EKRE esindaja. Räägime EKREst ja EKRE tegevusest, kas erakonna esimees Martin Helme, kui ta eelmisel esmaspäeval seadis kahtluse alla peaminister Jüri Ratase usaldusväärsuse, kas see oli erakonnas teil läbi arutatud samm, et Martin Helme peaministrit ründama läheb? Henn Põlluaas: Noh, nagu ma ütlesin, et, et see oli see hetk, kui emotsioonid olid üleval ja, ja noh, mis on tegelikult ju ju tänaseks peaks kõigil selge olema, et, et kogu see ažiotaaž ju tekkis tühjal pinnal, et, et Mart Helmele pandi suhu sõnad, mida ta ei ole kunagi öelnud ja, ja noh, seda ma soovitaks tänagi veel Delfil, Delfi ajakirjanikel ja, ja meie poliitilisel oponentidel lugeda üle, mida ta siis tegelikult ütles, aga sellelt pinnalt tekkis jah, see arusaamatus ja ja kaine mõistus võitis nagu ikka ja, ja lõpptulemus on väga hea. Koalitsioon läheb veelgi tugevamana edasi, sellepärast et ka kõik need väljaspoolt tulenevad rünnakud ju tegelikult panevad meid üha rohkem selga kokku panema. Saatejuht: Improviseerime, provotseerime, eskaleerime, see on üks EKRE meediastrateegia, see on teile edu toonud ja ka sel korral Martin Helmet saatis edu. Henn Põlluaas: No see ei ole mitte ainult EKRE strateegia, vaid see on kõikide erakondade ja, ja kui see oli nüüd see tsitaat, mida ta on kasutanud, siis see, seda on öelnud ju James Bond, see ei ole mitte midagi EKREle ainuomast. Saatejuht: Aga see improviseerimine, see oleks võinud ikkagi EKREle maksta koha koalitsioonis. Henn Põlluaas: No ma arvan, et ei tasu üle dramatiseerida seda. Ja, ja ma tahaks siinkohal Henn Põlluaas: rääkida ka veel sellest, mille üle on väga palju imestust ja avaldatud, miks koalitsioon kirjutas siis sellise dokumendi alla, kus tsiteeritakse põhiseadust, siis tegelikult tõlgendus sellele on ju üsna lihtne. Et meid on nii EKRE-t kui kui tervet koalitsiooni, on ju tegelikult algusest peale sellest valitsuse moodustamises alates süüdistatud põhiseaduslike printsiipide rikkumises ja põhiseaduse rikkumises ja nii edasi. Sellega me deklareerisime, et põhiseadus on meie jaoks püha ja oluline dokument, me järgime seda ja see oli pigem selliseks üleskutseks kõikidele meie poliitilistele oponentidele, et ka nemad peaksid Eesti põhiseadust aus. Saatejuht: No te heitsite kinda ajakirjandusele, ütlesite, et siseministrit tsiteeriti valesti, aga peaminister mõistis samamoodi, et kas peaminister Ratas reageeris üle? Henn Põlluaas: No aga ajakirjandusel on ju alati olnud kõikides nendes nii-ütelda kriisides, mis on olnud ja, ja umbusaldustes on ju olnud väga suur roll, et ajakirjandus on ju rõõmuga hagu alla lükanud ja, ja püüdnud kõiki asju üle dramatiseerida ja, ja võimalikult suureks ja koledaks puhuda, nii et, et kindlasti see ajakirjandus peaks vaatama ka enda peeglisse. Saatejuht: No samas te tõenäoliselt alahindate peaministrit, ega ju peaminister oma seisukohti ainult Eesti lehti lugedes ei kujunda, tõenäoliselt see arvamus kujunes kuidagi teistmoodi. Henn Põlluaas: Ei no kindlasti, eks ka peaministril on nõuandjaid, on häid nõuandjaid, on halvemaid, küllap jõuavad ka temani kõikvõimalikud signaalid mujalt, mille põhjal siis arusaam kujundada. Nii et noh, me, me keegi, ka peaminister ei ole mitte isolatsioonis ja, ja ainult üksi oma päi ei mõtle kõike välja. Saatejuht: Kuulge see kompromiss, tsiteerin, me ei luba ühtegi, ühegi inimese väärikust alandada ega kedagi rünnata, valitsuskoalitsioon seisab ühemõtteliselt viha õhutamise vastu, ma saan aru, kirjutate ka alla? Muidugi. Kogu EKRE fraktsioon, te tunnete neid väga hästi, nii oma fraktsioonikaaslasi, oma erakonna liikmeid, Saatejuht: kui referendum tuleb, siis te lähtute nendest põhimõtetest. Henn Põlluaas: Aga loomulikult, selles ei ole üldse kahtlustki ja mis puutub minusse, siis mina ei ole iialgi selliseid drastilisi väljendeid kasutanud, et ma ei pea seda õigeks. Saatejuht: Ehk siis värvikas sõnakasutus kaob ära? Henn Põlluaas: Kas ta nüüd peab ära kaduma? Eesti keel on väga rikas ja, ja, ja ma arvan, et ei ole mingisugust põhjust seda kuidagi täiesti lamedaks ja ilmetuks teha, värvikas sõnakasutus jääb ikka. Saatejuht: No meil pole mõtet siin ümber palava pudru keerutada. EKRE on astumas abielu referendumi suunas, lepiti kokku, et kolm koalitsioonierakonda töötavad selle nimel, et see toimuks kevadel. See on EKRE selle koalitsiooni kõige suurem töövõit. Henn Põlluaas: See, et referendum toimub, see lepiti kokku juba koalitsiooniläbirääkimistel ja see läks leppesse sisse. Meie oleks eelistanud tõepoolest kohe minna Henn Põlluaas: põhiseadusemuudatuse juurde, aga kahjuks jah, tänaseid neid poliitilisi realiteete vaadates siis ilmselt see kava ei lähe läbi ja referendumi korraldamine abielu teemal sisuliselt annab, kui see tulemus on positiivne, nagu me loodame, annab ju tegelikult abielule mehe ja naise vahel põhiseadusliku kaitse. Miks teil seda vaja on? No aga vaadake, millises olukorras Eesti on. Henn Põlluaas: Kaks 1014 15, kui Reformierakonna ja sotside Henn Põlluaas: jõul pressiti see kooseluseadus läbi vastu ühiskonna enamuse tahet, siis sellest hetkest ju tegelikult selline ühiskonna lõhestamine algas ja, ja tänane olukord on ju üsna trastiline. Täna on ju juba rohelised ja Eesti 200 ja korjavad allkirju petitsioonile, et abielu institutsioon üleüldse ära lõhkuda. Ja, ja täna olemegi sellises olukorras kõikide nende asjade tõttu, kus perekonna eest tuleb seista ja lasta rahval otsustada sellises olukorras, kus Henn Põlluaas: emotsioonid on lakke viidud, kus ühiskond on tõesti selles küsimuses üsnagi lõhki, siis tulebki anda rahval võimalus otsustada selle üle, millises suunas me tulevikus läheme. No Saatejuht: Te saate aru, et inimesed lähevad kaevikutesse, kes sotsiaaldemokraatide, Eesti 200, Roheliste taha, kes EKRE, ma ei tea, Isamaa võib-olla osa Keskerakonna taha, et kuidas seal saab sündida see teadmine, et mis on Eestile parim? Henn Põlluaas: No inimesed on juba aetudki nende Henn Põlluaas: siin pooleteist aasta jooksul, mis valitsus on tegutsenud, ongi aetud kaevikutesse, neil on maalitud ju kosmeetiliselt pilte, kuidas tänane valitsus kõike lammutab ja lõhub ja, ja kuidas kohe-kohe kukub meile taevas kaela ja, ja väga paljud inimesed kahjuks on selle valega kaasa läinud, jäänud seda uskuma. Aga mina olen seda meelt, et kui rahvale antakse üheskoos võimalus otsustada millegi üle, et see pigem ühendab meid, mitte ei lahuta ja kahtlemata, kui otsedemokraatia saab võimaluse, rahvas saab võimaluse otsustada kõige olulisemate ja tähtsamate küsimuste üle meil ühiskonnas, siis kindlasti see sidusus suureneb. Saatejuht: No õiguskantsler Ülle Madise seal teie toolil eile istudes ütles, et rahvalt tuleb küsida lihtne, arusaadav küsimus. Mingit petukaupa ei tohi organiseerida, et kas suudetakse selline küsimus välja mõelda, mis siis vastab põhiseadusele ja millest inimesed üheselt aru saavad? Henn Põlluaas: Jah, kindlasti see vastus peabki olema. Henn Põlluaas: Ja küsimus peab olema selline, millel vastus saab olla ainult jah või ei. Ja, ja kindlasti see peab olema selline tulevikku vaatav, mitte mitte kinnistama aega küsima hetkeolukorra kohta, vaid kuidas me käitume edasi, millisena me näeme abielu institutsiooni ja, ja, ja millisena ta siis edasi jääb kestma. Ja, ja kindlasti neid variante, mida ja kuidas küsida, on ju mitmeid ja, ja koalitsioon on konsulteerinud ka pidevalt õiguskantsleriga. Nüüd, kui need käidi kaks varianti välja, need ka kindlasti õiguskantsleriga koos vaadatakse üle. Et tõepoolest ei, ei tekiks mingisugust sellist kaheti mõistmist. Saatejuht: No kuidas tõesti täna siis demokraatia töörühm, Andrei Korobeinik ütles, et kaks varianti, kas Eesti Vabariik tunnustab abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna või siis teine variant, kas Eesti Vabariigis kehtib abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna, et kuidas see selle Ülle Madise loogikaga võiks kokku minna, et teie hinnangul, kas on võimalik üks nendest küsimustest käiku lasta? Henn Põlluaas: Põhimõtteliselt küll, aga, aga neid küsimusi saab ju veel timmida, et, et keegi ei ole öelnud, et nüüd on, see on lõplik, et, et siin enam mingisugust parandamisvõimalust ei ole. Kindlasti saab need kõik üle vaadata veel ja, ja, ja lõpuks see küsimus formuleeridagi sellisena, et ta vastab täielikult kõikidele nõuetele. Saatejuht: No sotsiaalmeedias selle kahe küsimuse pinnal juba visatakse nalja, et valitsus või koalitsioon plaanib hakata viktoriini korraldama. Henn Põlluaas: No Henn Põlluaas: ma arvan, et sellistele asjadele ei tasu tähelepanu pöörata, sellepärast et noh, me teame ju väga hästi, kuidas teatud ringkonnad suhtuvad ükskõik millesse, mis valitsuskoalitsiooni poolt välja käiakse. Saatejuht: No riigiõiguse professor ka Aktuaalses Kaameras ütles, et küsis täna tudengitelt, erinev arusaam, erinev valmidus, sest kes teab perekonnaseaduse paragrahv ühte peast, see saab vastata nendele mõlemale küsimusele ainult jah, sest see on ju nagu fakti küsimus. No aga Henn Põlluaas: Nagu ma ütlesingi, et kindlasti seda küsimust timmitakse veel ja, ja, ja seal tegelikult see olukord paraneb, kui sinna panna vahele sõna peaks. Kas Eestis peaks kehtima? See on üks, üks lahendusvariant. Saatejuht: Teil selle kahe küsimuse puhul, mille ma ka siin mõni hetk tagasi ette lugesin, on oma lemmikvariant või praegu veel lemmikut pole kujunenud? Henn Põlluaas: Minul oli vist, meeldib rohkem isiklikult see, et kas Eesti Vabariigis peaks kehtima Henn Põlluaas: abielu vaid mehe ja naise liiduna, umbes nii ta oli formuleeritud. Henn Põlluaas: Aga, aga nagu ma ütlesin, Henn Põlluaas: teema on ju veel arutelul ja referendumi on aega. Riigikogu peab ju veel ka selle otsuse kinnitama. Ja, ja Riigikogu Henn Põlluaas: formuleerib ju siis ja kinnitab otsusena just selle küsimuse, nii nagu ta referendumile läheb. Saatejuht: Kui õiguskantsler ütleb, et see on põhiseadusvastane, siis koalitsioon ei lähe seda põhiseadusvastast küsimust referendumile panema? Henn Põlluaas: No kindlasti ta seda ei ütle, sellepärast et me konsulteerime temaga, üheskoos formuleeritakse see lõplik küsimus ikkagi ja, ja kui õiguskantsler on juba korra leidnud, et, et see vastab kõikidele kriteeriumitele ja nõuetele ja seda ei ole võimalik vaidlustada, siis, siis kuidas ta peaks saama seda hiljem teha? Saatejuht: Tänaseid intervjuusid kuulates keskne küsimus lisaks sellele, et kas on viktoriin või ei ole, on ka see, et kas see rahvaküsitlus, kas see on siduv, sest Mailis Reps ütles, et see ei ole siduv, see on nagu laiendatud Emor, et lihtsalt tahetakse teada, et kuidas teie sellest aru saate, on siis siduv? Henn Põlluaas: No see on ilmselt tema, ma ei oska öelda isiklik arusaam, aga loomulikult iga referendum on siduv, et, et selles ei ole üldse kahtlustki, et, et me ei tee mingisugust niisama Emori küsitlust, vaid Henn Põlluaas: me korraldame referendumi. Saatejuht: Te näete, kuidas praegu ühiskonnas väga aktiivselt nooremad liberaalsamad inimesed aktiviseeruvad. Nad tulevad valimistel välja. Kas te arvestate sellega, referendumil välja, kas te arvestate sellega, et see tulemus võib teile loodetust täpselt vastupidine tulla? Et kahe täiskasvanu liit on Saatejuht: võib-olla lahendus. Henn Põlluaas: Mis siis saab? Ma ei usu sellesse tulemusse. Kui me vaatame kõiki neid küsitlusi, siis enamus meie inimestest ikka täiesti selgelt toetavad seda, et abielu on ja, ja peab jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks, et, et noh, ma ei, ma ei usu, et ka kõige rängema ja, ja suurema sellise aju pesu ja Henn Põlluaas: vastukampaaniaga suudetakse see olukord ümber muuta. Aga, aga tegelikult ju samme selles suunas on ju tehtud juba aastaid. Tegelikult on olnud ju ka selle kooseluseaduse Henn Põlluaas: vastuvõtjatel olnud ju salasiht silme ees jõuda ikkagi samasooliste abieluni. Sven Mikser ütles selle ju nüüd üsna avameelselt välja, et et, et nagu näha väikeste sammudega liikumine, edasiliikumine ei õigusta, nüüd teeme suure hüppe. No minul tuli isiklikult küll suur partei Hiina parteiboss Mao Zedong meelde, kellel oli ka omal ajal suur hüpe ja, ja kultuurirevolutsioon. Aga ma ei usu, et see revolutsioon Eestis läbi läheb. Saatejuht: Opositsioon pingutab, et sellest rahvaküsitlusest teha Jüri Ratase valitsuse usaldushääletus, et ei minda mitte mingisugust perekonda või abielu defineerima, et kas EKRE poolt või EKRE vastu. Te kindlasti olete Saatejuht: teadlikud, et sellisel puhul, kui rahvas ei hääleta seda, mida teie küsite, siis võib see küsimus ikkagi saada ootamatu vastuse, et, et võib juhtuda niimoodi, et tuleb EKRE vastane Henn Põlluaas: Hääletus. Ei, kindlasti mitte ja, ja üleüldse sellise Henn Põlluaas: eesmärgi püstitamine on ju ülikünniline. Kui me arvestame seda, et EKRE-t valis 100000 inimest küsitluste järgi, lisaks veel mitusada 1000 inimest. Viiskümmend viis protsenti vist ühe küsitluse järgi toetab mehe ja naise liitu abieluna, siis tegelikult see tähendab seda, et need, kes niimoodi väljendavad, need ei välista mitte ainult EKREt, vaid nad välistavad ka suurema osa Eesti rahvast ja kui see ei ole lõhestamine ja viha Henn Põlluaas: õhutamine, siis mis siis veel on? Kui, kui meil on ühiskonna enamus selline, kes nende jaoks ei kõlba, keda nemad peavad välistama, siis noh, andke andeks, siis me jõuame mingisugusesse totalitaarsesse režiimi, kus mingisugused vähemused määravad enamusele, kuidas peab käituma, kuidas mõtlema, mida tegema ja sellises ühiskonnas me oleme juba olnud ja, ja sinna me kindlasti ei ole nõus tagasi minema. Saatejuht: Aga kui te saate ikkagi selle enda poolt loodetud jahi kätte, mis see, mis see tähendab siis, kas te lähete ka kooseluseadust tühistama? Henn Põlluaas: Eks igat asja vaatame vastavalt olukorrale ja vastavalt situatsioonile. Eks me näe, mis edasi saab. Üks meie siht on küll see, et kui rahvas selle referendumi läbi Henn Põlluaas: kinnitab, et meie ühiskond valib ikkagi selle normaalse tee, selle, kus me oleme olnud, siis ja annab sellele abielule põhiseadusliku kaitse referendumi läbi, et siis peaks sellest mandaadist küll juba piisama, et põhiseadust muutma, muuta ja viia see printsiip ka sinna sisse. Saatejuht: Kas te inimesena mõistate neid inimesi, kes töötavad selle nimel, et abielul oleks kahe täiskasvanud inimese vaheline liit? Henn Põlluaas: Ma mõistan seda, et loomulikult inimene võib teist inimest armastada ja, ja sõltumata sellest soost ja elada koos ja olla oma Henn Põlluaas: vahel õnnelikud. Ja absoluutselt mitte keegi ei olegi seda ju iialgi keelanud. Ja noh, need süüdistused, justkui me keelaksime armastust, noh, need on ju täiesti lapsikud ja naeruväärsed. Aga, aga ma ei pea absoluutselt õigeks seda, et, et nende tahe oleks kuidagi prevaleeriv, et nemad on need, kes saavad siis eriõigusi või nõuavad neid eriõigusi endale. Eestis mitte ühegi rahvusvahelise monitooringu järgi mitte mingisugust diskrimineerimist, tagakiusamist mitte ühegi grupi suhtes ei ole ja, ja väiteid justkui see samasooliste abielu oleks inimõigus, ei vasta ka tõele. ÜRO inimõigustearta räägib abielust mehe ja naise vahel. Euroopa Inimõiguste kohus on ka deklareerinud täiesti selgelt, et abielu on mehe ja naise vahel, et seda ei saa diskrimineerimiseks pidada, kui, kui kuskil riigis ei ole Henn Põlluaas: samasooliste abielu legaliseeritud. Nii et, et noh, nendel argumentidel ei ole nagu jalgu all. Kuulge, Saatejuht: Kaja Kallas siin kaks päeva tagasi ütles, et Eesti 200 ja Rohelised andsid sellele referendumile sisu ehk siis mindi EKRE mänguväljale. Nõustute Kaja Kallasega? Henn Põlluaas: Ei, ei nõustu selles suhtes, et see on olnud ju tegelikult nii Kaja Kallase kui terve Reformierakonna Henn Põlluaas: unistus ja, ja ka sotside unistus ja siht. Aga lihtsalt Rohelised ja Eesti 200 on märksa julgemad, nemad ütlesid välja, mis on nende jaoks oluline. Henn Põlluaas: Kuulge Henn Põlluaas: meile antud aeg saab Henn Põlluaas: läbi, me Saatejuht: Võiksime pikalt ja pikalt jätkata. Muuseas, kas te olete kunstnik, kas teie tööd ripuvad endiselt Riigikogu esimehe kabinetis? Henn Põlluaas: Minu tööd ei ripu, seal ripub üks minu tehtud maal, jah, tõepoolest, kui ma selle oma kontori ja kabineti sain, siis miks mitte. Loomulikult kaunistan, nii nagu kõige õigemaks pean. Saatejuht: Muuseas kunstiinimesena, mis pilguga te jälgisite seda Pärnu volikogus peetud moodsa abstraktsete kunstiteemalist vaidlust? Henn Põlluaas: Ma ei jälginudki seda, aga noh, minu meelest. Henn Põlluaas: Teie lehma leiate nendelt moodsatelt kunstiteostelt ikka üles? Henn Põlluaas: No küllap ma leian, sellepärast et ma ise ka tegin põhiliselt enamuses just abstraktset kunsti ja, ja ma ei pea õigeks, et, et hakatakse loomeinimestele dikteerima, millist kunsti nad viljelevad, kui see just ei lähe vastuollu mingite üldinimlike eetiliste ja, ja kõlblusnormidega. Saatejuht: Aitäh, suur tänu, Henn Põlluaas, selline sai tänane saade, Esimene stuudio selleks nädalaks lõpetab, eetris oleme taas teisipäeval, nii et kena nädalavahetust.

Saatejuht: Tere õhtust, Riigikogu esimees Henn Põlluaas. Kas tundus, et valitsus laguneb? Henn Põlluaas: Mingi hetk tõesti. Saatejuht: Armastus Reformierakonna vastu hoidis valitsust koos. Henn Põlluaas: Nad on pea kõigile noa selga löönud. Saatejuht: Kas EKRE teadis Mart Helme rünnakust? Henn Põlluaas: Kogu asi tekkis arusaamatusest, nüüd oleme tugevamad. Saatejuht: Martin Helme provotseerimist saatis edu. Henn Põlluaas: See on kõikide erakondade strateegia. Saatejuht: Improviseerimine oleks võinud koha maksta. Henn Põlluaas: Ei tasu üle dramatiseerida. Saatejuht: Kas Ratas reageeris üle? Henn Põlluaas: Ajakirjandus. Saatejuht: Peaminister loeb ka muud kui eesti ajalehti. Henn Põlluaas: Muidugi, tal on nõuandjad. Saatejuht: Referendumil põhinete viha õhutamise vastu olemisele. Henn Põlluaas: Täpselt. Saatejuht: Värvikas sõnakasutus kaob siis ära. Henn Põlluaas: Jääb ikka. Saatejuht: EKRE suurim töövõit on abielureferendum. Henn Põlluaas: Referendum annaks põhiseadusliku kaitse mehe ja naise abielule. Peame edasise suuna otsustama. Saatejuht: Inimesed on kaevikutesse aetud. Henn Põlluaas: Otsedemokraatia aitab meid. Saatejuht: Kas õige küsimus mõeldakse välja? Henn Põlluaas: Jah, kahetimõistmist ei tohi olla. Saatejuht: Kas praegused variandid sobiksid? Henn Põlluaas: Jah, aga neid saab timmida. Saatejuht: Naljatatakse viktoriinist. Henn Põlluaas: Ei tasu tähelepanu pöörata. Saatejuht: Need on ju ainult faktiküsimused. Henn Põlluaas: Variante on veel. Saatejuht: On teil lemmikvariant? Henn Põlluaas: On. Saatejuht: Õiguskantsler võib küsimuse tagasi lükata. Henn Põlluaas: Aga me töötame temaga koos. Saatejuht: Kas rahvaküsitlus on siduv? Henn Põlluaas: Loomulikult. Saatejuht: Arvestate vastupidise võimalusega? Henn Põlluaas: Ma ei usu sellesse ajupesusse. Saatejuht: Ootamatu vastuse puhul kukub EKRE valitsusest? Henn Põlluaas: EKREt ja abieluküsimust toetavad sajad tuhanded. Saatejuht: Kas tahate kooseluseadust tühistada. Henn Põlluaas: Eks näis. Saatejuht: Kas mõistate oma vastaseid? Henn Põlluaas: Jah, me ei keela armastust. Abielu on mehe ja naise vaheline ÜRO järgi. Me ei taha erikohtlemist. Saatejuht: Kas Eesti 200 ja Rohelised andsid sellele referendumile sisu? Henn Põlluaas: Ei, nemad olid lihtsalt julgemad. Saatejuht: Kas teie kunstitööd ripuvad ikka valitsuskabinetis? Henn Põlluaas: Üks jah. Saatejuht: Kuidas Pärnu volikogu moodsa abstraktse kunstiteemalist vaidlust jälgisite? Henn Põlluaas: Kunstnikele ei saa dikteerida, mida nad tegema peaks. Saatejuht: Aitäh, head nädalavahetust.

esimene-stuudio-henn-polluaas-321277

Saatejuht: Ja tere õhtust, head televaatajad. Poola-Valgevene piiril toimuv sunnib küsima, kui kaitstud on Euroopa Liidu välispiir, kuidas aidata hübriidründe alla sattunud riike ja lisaks uurin täna saates, kuidas peaks käituma nüüd uues olukorras Eesti. Head vaatajad, Esimene stuudio alustab. Kristian Jaani: Tere tulemast saatesse siseminister Kristian Jaani. Tere õhtust. No Poola-Valgevene piiril on olukord juba mõnda aega murettekitav, kui turvaliselt Eesti selles uues olukorras ennast tunda saab? Kristian Jaani: Tõepoolest, olukord regioonis tervikuna on murettekitav ja ärme unusta ära seda, et ega meie naabrite lätlaste ja leedulaste juures ei ole ju ka Kristian Jaani: olukord lahenenud, me võime küll seal näha teatud stabiilsust, aga see, et täna olukord on eskaleerunud Poola-Valgevene piiri peal. See on fakt ja noh, ma ei tea, kas me täna üldse peame siin rääkima seda, et on hübriidrünnak või midagi sellist. No mis siin enam hübriid on, keegi isegi ei varja enam seda, ei Lukašenka ei Valgevene ja see on ikkagi otsene rünnak, rünnak selle vastu, et destabiliseerida olukorda Poolas, Euroopa Liidus tervikuna naabrite vahel, liitlaste vahel, nii et loomulikult ei ole hea olukord. Kristian Jaani: Ehk need ei ole rahumeelsed põgenikud kusagilt sõjapiirkonnast, neid organiseeritakse sinna ja see on nii-öelda moodsad rohelised mehikesed? Kristian Jaani: Loomulikult organiseeritakse, need tulevad sinna turistidena, maksavad väga palju raha selleks, et Valgevenesse jõuda, usuvad katete lubadusi, et justkui see on prii pääse Euroopasse, noh, täna me näeme, et eelkõige Saksamaal, Kesk-Euroopas see ei, see ei ole prii pääse, sealt edasi Euroopa Liitu ei saa. Kristian Jaani: Ütlesite rünnak-rünnak Poola, Läti, Leedu vastu? Kristian Jaani: Ja loomulikult, aga mitte ainult, vaid Euroopa Liidu terviku kui ühtsuse vastu. Täna on valitud jah, need riigid, mis on vahetult nii-öelda piiriülesed nende jaoks, aga loomulikult, et täna keegi enam ju ei varja selles vaates, et noh, justkui turistid tulevad ja ise satuvad kuidagi sinna piiri peale ja tahavad Euroopasse saada ja. See on ikkagi nii konkreetne tegevus sellises olukorras, kus üks riik, üks diktaator tahab nii-öelda oma poliitilist tahtmist läbi suruda läbi selle, et kasutab ära tegelikult süütuid inimesi ja see on ikkagi päris karm. Kas see on ka rünnak NATO vastu? Kindlasti, kui me räägime täna seda, et meil ka sõjaväelised jõud kogunevad Valgevenes, me näeme, mis toimub nii-öelda õhus, mida teevad pommitajad seal, nii et loomulikult seda aspekti peab kindlasti vaatama ka läbi kaitse aspekti ja, ja seda täna ju ka tehakse, ka kaitseminister on meil täna kohtunud siin viimastel päevadel ka teiste riikide kaitseministritega, nii nagu välisministrid kohtuvad, nii nagu väga palju Euroopa Liidu tasandil välispoliitiliselt tegeletakse, nii nagu ka mina kohtun erinevate siseministritega. Kristian Jaani: No Leedut me oleme aidanud, me oleme saatnud politseiüksusi, okastraati, patju tekke. Poola abi ei ole küsinud, aga kuidas me saaksime neid aidata? Kristian Jaani: Noh, mina kohtusin viimati nii Poola on asesiseministriga kui Läti-Leedu siseministritega reedel, rääkisime konkreetsest olukorrast, mis võiksid olla need plaanid, mida koos teha, kus seljad kokku panna. Ja loomulikult noh, Poola nägi sellist eskaleerimust ette juba reedel, kui me kohtusime ja noh, esmaspäeval me nägime, kuidas olukord hakkas eskaleeruma. Ma võtsin ühendust ka esmaspäevale Poola asesiseministriga, väga otseselt, pakkusin ka temale abi, et kui vaja on, Eesti on kindlasti valmis kahepoolsete suhete alusel tulema appi. Kristian Jaani: Asisesi minister tol hetkel ütles, et neil abi ei ole vaja. Poola on ka suur riik muidugi, aga ta teab. Iga võib mulle helistada ja me saame kindlasti ka Poolale samasugust abi pakkuda, nagu me täna oleme seda Leedus tegemas. Kristian Jaani: No väga palju ma täna saates nendele inimestele aega ei pühenda, kes, keda siis ära kasutatakse selle nii-öelda siis hübriidründe korraldamisel, aga kas me teame, kuidas seda võrgustikku korraldatakse, kes seda juhib, sest muljetavaldav on ju see võrgustik lendude mõttes, Damaskusest, Beirutist, Istanbulist, Dubaist, see on nagu üks korralik reisibüroo ju. Kristian Jaani: Lühike konkreetne vastus, Valgevene riik seda organiseeribki ja loomulikult täna me näeme ka seda, et väga palju tuntakse juba ka nii-öelda organiseeritud kuritegevuse poolt huvi nii-öelda sellise inimese muugeldamise vastu nii-öelda ka lähteriikides, nii et aga täna nii-öelda see turismiettevõte on Valgevene riik. Kristian Jaani: No kui vaadata neid pilte piirilt, siis nendel, kes läbi murda püüavad, on käes okastraadi lõikurid, neil on käes kirved. Mis nad tulevad lennukisse sellega või ostavad lennujaama, ma ei tea, Tax free poest või kust nad need saavad? Kristian Jaani: See, mida me näeme, see ongi see, et inimesed üritavad illegaalselt ületada riigipiire ja tungida teise riigi territooriumile ja see, mida täna Poola teeb, mida on tegemas Leedu, mida ka Läti on teinud, see ongi see, et need riigid kaitsevad oma riiki. Mitte kellelgi ei ole õigust vägivalda, füüsilist jõudu kasutades ületada teise riigipiiri. Riigid kaitsevad seda ja teevad väga õigesti. Kristian Jaani: Piiril praegu on suhteliselt tühine osa neid rändesubjektis osalejaid. Kokku on viimastel kuudel hinnanguliselt Minski lennuväljal maandunud kümme-viisteist 1000 inimest. Kas me teame, mida Lukašenko plaanib? Kristian Jaani: Eks selliste inimestega on alati väga keeruline ette aimata, mida nad plaanivad. Tõepoolest, me teame, et Minskis, Valgevenes selliste inimeste hulk, kelle eesmärk on pääseda Euroopasse, konkreetsemalt Kesk-Euroopasse, konkreetsemalt Saksamaale, nende inimeste hulk on tõenäoliselt tuhanded kuni kümned tuhanded. Mis on iseenesest muidugi positiivne olnud see, et see esialgne lähteriik, milleks oli Iraak ja ka Iraagi lennud, mis toimusid Iraagi ja, ja, ja, ja Valgevene vahel, siis noh, see on muidugi olnud välispoliitiline võit. Kristian Jaani: Me oleme näinud, kuidas Kristian Jaani: ka Kristian Jaani: üle Kristian Jaani: Valgevene- Läti Kristian Jaani: piiri Kristian Jaani: on Kristian Jaani: Mindud. Kas Eesti on valmis selleks puhuks, kui toimub suurem läbijooks Lätti ja sealt tõenäoliselt algab ka surve läbi lõunapiiri meile? Kristian Jaani: No kui kuid tagasi see illegaalne piiriületus algas, algas kõigepealt leedulaste juures, pisut hiljem ka lätlaste juures, siis Eestis me nägime eelkõige riskina tõepoolest seda, et ja püstitasime hüpoteesi, et kas hakatakse Eestit ära kasutama nii-öelda siis transiidina, illegaalse transiidina, selle eesmärgiga, et pääseda Põhjamaadesse, Soome-Rootsi. Ja seetõttu me pöörasime ja jätkuvalt ka täna pöörame väga palju tähelepanu tegelikult hoopis sisepiiridele, sest kui me räägime meie välispiiridel, siis me täna hetkel välispiiridel selliseid anomaaliaid ei näe, täna hetkel, rõhutan. Ja sisepiiridel tõepoolest me seda ohtu nägime. Aga tänaseks sellisel kujul see oht realiseerinud ei ole. Me oleme tabanud Eestis viis inimest, sellist inimest, kelle osas me oleme kindlaks teinud, et nemad on sisenenud illegaalselt Euroopa Liitu, kas siis läbi Läti, Kristian Jaani: Leedu või Poola, tulles siis Valgevenest. Loomulikult. Noh, see on see, mida me oleme kätte saanud, osad on saanud ka siit filtrist läbi, aga need on olnud üksikud. Me oleme saanud tagasisidet kolleegide soomlastelt, rootslastelt ja meil on veendumus, et see transiitkoridor sellisel kujul realiseerinud ei ole. Ja need, keda me oleme siin kätte saanud, kes on ka nii-öelda lähteriigina Iraagist tulnud, meil on õnnestunud need inimesed ka tänaseks täitsa kenasti Iraaki tagasi saata. Kristian Jaani: No tänase päeva märksõna uudistes on Pihkva lennuväli. No millal teieni see info jõudis, et seda Pihkva lennuvälja võidakse Eesti proovile panemiseks kasutada? Kristian Jaani: Noh, PPA-l on see informatsioon olemas tegelikult juba pikemat aega, et sellised plaanid venelastel olnud on, et nii-öelda ka Pihkva lennujaama siis kasutada, kasutada tšarterlendudeks selleks, et Venemaa inimesed saaksid siis puhkusereisidele minna, noh, see on nii-öelda siis. See on ikka päris turism? See on, ma tahtsin öelda, see on siis see nendepoolne nii-öelda informatsioon selle koha pealt, aga loomulikult ega sellesse informatsiooni peab suhtuma kindlasti ettevaatlikkusega. See mõte ja tahe Venemaal tegelikult selliste lendude avamiseks oli tegelikult juba tükk maad ennem, kui nähtavalt avaldus see kriis, mis algselt sai alguse siis Valgevene ja, ja Leedu piiride vahel, nii et see mõte tegelikult on olnud tükk maad varasem. Aga veel kord, informatsioon on kindlasti selline, millest ei saa mitte mingil juhul mööda vaadata ja, ja, ja Peep Ajal on see informatsioon, nagu ma ütlesin, pikemat aega olemas olnud ja loomulikult sellega ka arvestama peab. Kristian Jaani: No ma saan aru, et Pihkva lennujaam siis tahtis teenindama hakata Türgi, Egiptuse, Valgevene reise, et põhimõtteliselt sobiks ikkagi ka need hübriidrünnaku tekitamiseks. Kõikide variantidega peab arvestama. Kristian Jaani: Aga kui esimene Minsk-Pihkva lennuk ikkagi õhku tõuseb, siis kas see on viimane eelhoiatus meile? Kristian Jaani: Ta on kindlasti üks eelhoiatus, kui sellised lennud peaksid päriselt ka algama. Täna selliseid lende me ei näe, selliseid lende täna ei ole olemas. Kristian Jaani: No Poola on oma piiridele või sellele konkreetsele piirilõigule ikkagi tuhandeid mehi suunanud, seal on nii piirivalvureid, politseinikke, kaitsevägi on abis, need jõud on muljetavaldavad. Kui valmis meie oleme, kui suured ressursid on meil inimjõus kasutada? Kristian Jaani: Meie välispiir on väga hästi valvatud ja siin me peame vaatama muidugi kahte aspekti. Üks aspekt on see, et meie piiriehitus tegelikult on alanud juba nüüd mõni aasta tagasi nii-öelda piirkonnas, kus meie eksperdid nägid, et on kõige suurem tõenäosus, et toimuvad illegaalsed piiriületused piiripunktide vahel. Kristian Jaani: Ja see 23 kilomeetrine lõik täna kagunurgas kolmiknurgast, kolmikpunktist natuke ülespoole, Luhamaa poole, seal on ju piirid ära meil tänaseks ka praktiliselt valmis ja kogu ehitustegevus tegelikult juba ka sealt edasi liikunud üle 60 kilomeetrisele piirilõigule. Ehk siis see 60 pluss kilomeetrit on täna see ala, mis on täna ehituslepingutega kaetud ja, ja käivad aktiivsed tegevused, aga noh, loomulikult ega piiri valvamine ei ole ainult füüsiline piiri tara, vaid piiri valvamine on füüsiline tõke, on inimene, kes seda piiri valvab ja on kindlasti ka tehnilised vahendid. Nüüd teine aspekt selle asja juures on see, et kui meil on vaja kiiresti tõkestada ajutised tõkked nii-öelda siis piirile paigutada, siis siin on väga konkreetsed kohad olemas, kus on need kriitilised kohad, kuhu me need ajutised piiri tõkked paneme. Kaitseministril ma olen palunud, et juba nüüd viia kohapeale nii-öelda need vahendid, millega ajutiselt piiri tõkestada. Nii et jah, me oleme ka valmis selleks, et nii-öelda ajutiste tõkestega väga kiiresti tõkestada välispiir. Kristian Jaani: Jutt käib siis okastraadist peamiselt, ma saan aru, et endine siseministeeriumi asekantsler Erkki Koort eile ka Postimehes ütles, et okastraat peaks piirile teel olema ja ma saan aru, et sõna otseses mõttes ongi teel piirile. Kristian Jaani: Kaitseminister on oma käsulaua juba alla andnud selle poole pealt ja me räägime siis tõepoolest niinimetatud lõiketraadist ehk siis seesamasugune lõiketraad, mida me andsime ka Leedule siis, kui Leedu seda väga vaja oli. Ja me oleme seda siis kindlasti kõike telepildis näinud, et kuidas seda Leedu siis oma välispiirile paigutas, mitmes kihis, kuidas ja nii edasi, nii et tõepoolest jah, me räägime sellisest lõiketraadist. Kristian Jaani: Ja kui vaja, siis lisaks piirivalvele tulevad appi ka Kaitseliit, Kaitsevägi, see valmisolek on meil olemas. Kristian Jaani: Politsei-Piirivalveamet täna jah, kindlasti üksinda omaenda ressursiga sellisel kujul hakkama ei saaks. Aga siin jah, on tõepoolest kokkulepe Kaitseliiduga, kui kiiresti, millises ulatuses tulevad kõigepealt kaitseliitlased, võimalik on kaasata ka kaitseväelasi, ka siin me oleme korduvalt kaitseministriga nendel teemadel rääkinud ja konkreetsed kokkulepped teinud ja see kaasamise protsess on iseenesest väga lihtne. Seda saab teha ametikorras. Aga sel juhul on ta ilma nii-öelda siis sunnikasutamise ja relvakasutamise õiguseta. Kui me tahame seda, et kaitseväelased, kaitseliitlased tulevad nii-öelda siis ka sunnikasutamise ja relvakasutamise õigusega, siis siin on tõepoolest vaja ka valitsuse korraldus ja, ja presidendi nõusolekut, aga Eesti-suguses toredas väikses riigis need protsessid käivad ikka väga kiiresti. Kristian Jaani: Niisiis räägime ka idapiiri väljaehitamisest, olete selle teema juba lauda toonud, aga kui hakata niipidi mõtlema, et kui need lennukid nagu päriselt seal Pihkvas peaksid hakkama maanduma, siis aega ju ehitamiseks enam ei ole. Et see on tulevikku suunatud tegevus. Kristian Jaani: Piiri ehitus kui selline on tulevikku suunatud tegevus, ehk siis ehitada kvaliteetselt välja, julgen öelda, üks moodsamaid välispiiri Euroopa Liidus, ehk siis Euroopa Liidu üks moodsam välispiir. Tõepoolest, aga küsimus on selles, et, et kui kiiresti on võimalik püstitada ajutised tõkked ja seda on võimalik teha väga kiiresti. Kristian Jaani: Aga ka kui seda piiri hakata ehitama, meil on üle 30 kilomeetri lõiku ka valmis, aga kui nüüd hakata kiiremas korras ehitama, kas kõigepealt siis tara ja sinna peale okastraat ja kõik need troonipesad, kellad ja viled tuleks jätta natuke ootama? Kristian Jaani: No efektiivne piir ikkagi tähendab seda, et on piirid ära, on inimesed ja on ka tehnika, ehk siis seiretehnika ja me oleme täna ka nii-öelda seda protsessi kiirendamas, kuidas nii-öelda siis seda tavapärase või plaanipärase piiri ehitusega edasi minna, et nagu ma ütlesin, siis meil on ehituslepingud peal täna üle 63 kilomeetrise piiri lõigul ja täna on PPA ka juba alustanud läbirääkimisi nagu selles vaates, kas on võimalik nii-öelda olemasolevate tingimuste sees kiirendada ehitustegevust. Kuigi me täna juba näeme, et ka täiesti nagu loomuliku protsessi raames on täna ehitus päris mitu kuud ees sellest, mis oli algselt planeeritud ja nüüd kõik järgmised hanked, mis on planeeritud, need on meile nii-öelda tulemas ettepoole nii ehituse osas, projekteerimise osas kui ka seiretehnika hankimise osas. Kristian Jaani: Vaatan uudised viimasest päevas, viimastelt päevadelt ütlevad seda, et nüüd on ka okastraat ja see tara Euroopa Liidu jaoks ikkagi nagu selline abikõlbulik, et kuivõrd me saame loota Euroopa Liidu toele, rahalisele toele? Kristian Jaani: No need on positiivsed sõnumid, sest Eesti on siin olnud tegelikult üks nendest riikidest või isegi eestvedaja, kes on päris mitmeid aastaid rääkinud Euroopas sellest, et meil peaksid olema Euroopa Liidus kehtestatud välispiiri miinimumstandardid ja see miinimumstandard ei tähenda seda, et, et kui kõrge, lai peaks see piirid ära olema, vaid see miinimumstandard räägib ka sellest, kui kiiresti peab olema võimekus nii-öelda jõuda konkreetse piirijuhtumini näiteks kohapeale. Ja tõepoolest, ega siiamaani väga palju edu ei ole olnud ja selle piiristandardi eesmärk on ikkagi see, et kui on ühtsed piiristandardid Euroopa Liidus, siis on ka finantseerimine. Ja alguses tunnistan ausalt, kui Leedus algas kriis pihta, siis ka siis me väga jõuliselt nii Eesti kui ka Leedu kui ka lätlased Euroopas sellest rääkisime ja vastused olid suhteliselt sellised, et pole võimalik, mitte mingil juhul sellist finantseerimist ei tule. Täna me näeme, et siin on suhtumine muutumas ja see on positiivne ja ma arvan, et siin on Eestil olnud ka väga oluline roll selles. Kristian Jaani: No Eestis ju tegelikult sellest piiri väljaehitamisest hakati valjult rääkima peale kaitsepolitseinik Kohveri siis röövimist. Aga miks see kõik on nii kaua aega võtnud? Vahepeal mulle meenub, et Rõivase Pevkur proovisid ühekaupa kõik piiripostid avada, aga kus see piir on? Kristian Jaani: Ja tõepoolest, et kahjuks on nii, et ennem peab midagi väga hirmsat juhtuma, kui asjad hakkavad liikuma ja kui me läheme nüüd tagasi ajalukku, siis tegelikult piiri ehitusprotsessi algas 2015, kui tehtid esimesed projektid. Kristian Jaani: Ja esimese projekti maksumus oli tegelikkuses siis 188 miljonit, et kogu piir nii-öelda ideaalkujul valmis ehitada. Kaks 1019 tuli tolleaegse valitsuse poolt otsust, et piiri tuleb ehitada, kuid vähendatud mahus ja kui algselt oli 188 miljonit, siis täna me ehitame piiri 88 miljoniga ja sellele lisandub veel siis otsa käibemaks. Ja see on siis mõeldud puhtalt ainult piiri taristu väljaehitamiseks. Kui me räägime nüüd seiretehnikast ja seiretehnika soetamiseks on planeeritud seal circa 23 miljonit eurot, siis need on nüüd need vahendid, mida me hakkame taotlema, mitte taotlema, vaid me kasutame nii-öelda Euroopa Liidu vahendeid ja need avanevad siis 22. aasta märtsis. Kristian Jaani: Ja tagantjärgi tarkus, midagi odavamaks ajas pole läinud, vastupidi, kui vaadata viimaseid ehitushindu, siis need ainult tõusevad. Kristian Jaani: Ja loomulikult, et eks ajas tõepoolest ehitushinnad muutuvad, kindlasti ka seiretehnika hinnad muutuvad. See on loomulik, aga täna on meil vähemalt see kindlus olemas, et see raha, mis on täna planeeritud tänaste planeeringute vaates meie välispiiri väljaehitamiseks, see raha meil täna olemas. Kristian Jaani: Ja siis meil on veel Lämmijärv ja Peipsi järv jääb loota, et tuleb soe talv, et see jäätusest, kui venelastel, valgevenelastega midagi suuremat on plaanis, siis no tuhanded naised-lapsed-mehed saavad sealt üle küll. Kristian Jaani: Noh, meil on väga tublid piirivalvurid, kes oskavad kõiki ilmastikutingimusi arvestada ja oma taktikaid paika panna. Kusjuures Peipsi järv on tehnika vaates kaetud sajaprotsendiliselt, ehk siis see eelhoiatus on väga pikk. Kristian Jaani: Aga meil on selleks plaan olemas? Kristian Jaani: Ja ikka on loomulikult, meil on olemas plaan nii selles vaates, kuidas igapäevaselt nii-öelda erinevaid muutuseid arvestades nii-öelda piiri vallamise taktikat ellu viia ja kui me räägime sellest, et meil tekib nii-öelda hädaolukorra lahendamine, ehk siis meil tekib olukord, kus meil on massiline, illegaalne piiri ületamine, siis ka selleks on olemas nii-öelda hädaolukorra lahendamise plaan, mille juhiks on Politsei- ja Piirivalveamet. Ja meil on olnud päris mitu kuud aega valmistuda ette konkreetseteks tegevusteks, panna paika konkreetsed rakendusplaanid. Seal on väga paljud erinevad partnerid, kes aitavad seda plaani ellu viia ja tõesti, meil on täna tõesti olnud see olukord, kus saab öelda nagu noh, positiivses mõttes, et päris pikalt on olnud aega valmistuda selliseks olukorraks. Kristian Jaani: Mis see ikkagi tähendab, et jäälõhkuja Peipsile või? Kristian Jaani: Ei, see ei tähenda seda, see tähendab seda, et, et kui meil näiteks piiripunktide vahelisel alal hakkab selline massiline piiriületus, piiriületuse katsed, kuidas siis nii-öelda PPA sekkub koos oma partneritega, millised tegevused ellu viiakse ja nii edasi. Kristian Jaani: Meelis Oidsalu, endine kaitseministeeriumi kõrge ametnik, juhtis tähelepanu, et Venemaa on hakanud väga kiires tempos ise piiritaristut välja ehitama. No ei ole otseselt küsinud nüüd Kristian Jaani: kellegi Kristian Jaani: käest Kristian Jaani: Nii-öelda Kristian Jaani: naaberriigist, et miks, aga tõepoolest, et ka Venemaa on nagu enda poole pealt aktiivselt piiri välja ehitamas. Jah, tõepoolest. Kristian Jaani: Kas rahulik aeg siin Baltikumis on mõneks ajaks möödas? Kristian Jaani: Kindlasti on see aeg möödas, mis on olnud pisut rahulikum, kui, aga jah, me peame vaatama regiooni tervikuna, me peame arvestama ka sellega, mis on täna Ukraina piiride ääres jätkuvalt toimumas ja veel kord kõige olulisem ikkagi on see, et kuidas me Euroopa Liidus nii-öelda hoiame, oleme ühtsetena Euroopa Liidus tervikuna, kahepoolsetes suhetes oma liitlastega, see on kõige tähtsam, see on see, mida täna Valgevene üritab lõhkuda. Kristian Jaani: Ehk siis 2015 Soome rändekriis minimaalsel kujul lõppes päevapealt, nüüd siis Leedu-Läti-Poola, pole mõtet tekitada illusiooni, et meid ei puutu keegi. Kristian Jaani: Ei, kindlasti mitte, see asi toimub meie tagahoovis põhimõtteliselt, me peame sellega arvestama, me peame selleks valmis olema ja me oleme reaalseid tegevusi läbi viinud selleks, et päriselt ka valmis olla. Kristian Jaani: Uskumatu, harukordne saade, minut on saate lõpuni, me pole koroonast rääkinud, kui palju koroona praegu Politsei-Piirivalveameti tööd segab, takistab? Kristian Jaani: Väga palju, jätkuvalt, kui võtta kasvõi eelmise nädala andmed, siis üle 800 erineva maski kohustuse kontrolli, üle 400 ettevõtte kontrolli, kus on siis nii-öelda kohustus kontrollida Covid passe. Aga ka tulemus, ma arvan, on olnud see, kus PPA on kindlasti oma panuse andnud selleks, et meil täna olukord on selline, nagu ta on ja täna me näeme ikkagi teatud stabiilsus selles vaates. Ja loomulikult need eilsed uudised, kus Keskkriminaalpolitsei pidas kinni ühe medõe, kes leidis endale nii-öelda noh, niisuguse kerge raha teenimise võimaluse, siis noh, ühtepidi väga kurb näide, teistpidi positiivne, mis näitab seda, et kui sellised infokillud tulevad, me reageerime väga kiiresti ja sellised ahelad lõikame väga kiiresti läbi. Kristian Jaani: No kui raske praegu on olla politseinik patrullis, et vist saab maadelda vahel ja sõimata ka? Kristian Jaani: Patrullis ei ole kunagi lihtne, olgu ta Covidi periood või, või, või mingisugune teine periood. Täiesti igapäevane patrullitöö, kaheteisttunnine vahetus on alati väga raske ja alati väga ootamatute olukordadega. Kristian Jaani: Kuulge, kas aastavahetus jääb ära? Kristian Jaani: Kindlasti ei jää ära, aastavahetus tuleb, jõulud tulevad, kõik tuleb, aga oluline on see, et me neid turvaliselt veedame. Kristian Jaani: No siin oli uudis, täna vaatasin Rahvusringhäälingu portaalis, et kui kell 23 lõpevad peod, siis ei saa ilutulestikku lasta tantsida ja pidutseda, aga ma saan aru, et koroona ajal võib-olla seda kõike ongi palju tahta. Kristian Jaani: Ja südames saab ikka pidutseda ja oma hinges. Kristian Jaani: Head vaatajad, selline sai tänane Esimene stuudio. Kena Saatejuht: Nädalavahetust ja kohtume taas uuel nädalal. Olge terved.

Saatejuht: Tere õhtust, siseminister Kristian Jaani, kuidas Eesti julgeolek tunneb end Poola-Ukraina piiriolukorra valguses? Kristian Jaani: Olukord on ebastabiilne. Saatejuht: Nii-öelda moodsad rohelised mehikesed. Kristian Jaani: Põgenikud usuvad Euroopa priipääsmesse. Saatejuht: Ütlesite rünnak Poola, Läti, Leedu vastu. Kristian Jaani: Terve Euroopa vastu. Saatejuht: On see rünnak NATOgi vastu? Kristian Jaani: Seda aspekti peab ka vaatama. Saatejuht: Kuidas Poolat aidata saaksime? Kristian Jaani: Aitame kohe, kui seda küsitakse. Saatejuht: Kes seda rünnakut korraldab? Kristian Jaani: Valgevene riik. Saatejuht: Kust nad okastraadilõikureid saavad? Kristian Jaani: Piiriületamine on ebaseaduslik. Saatejuht: Mida Lukašenko plaanib? Kristian Jaani: Ei tea, aga neid lennumarsruute tühistatakse. Saatejuht: Kas ka Eestile tuleb survet? Kristian Jaani: Täna anomaaliad ei ole, transiitkoridor pole realiseerunud. Saatejuht: Kas Pihkva lennuväli võidakse Eesti proovipanekuks kasutada? Kristian Jaani: Seda kasutatakse päris turismiks, aga peame ettevaatlikud olema. Saatejuht: Kas Minsk-Pihkva lend oleks hoiatus meile? Kristian Jaani: Oleks. Saatejuht: Kui valmis meie piiriprobleemiks oleksime? Kristian Jaani: Päris hästi, oleme selleks aedade ehitamisega ette valmistunud. Saatejuht: Okastraat siis. Kristian Jaani: Jah. Saatejuht: Kaitsevägi aitab ka vajadusel? Kristian Jaani: Jah, Eesti käivad need protsessid kiiresti. Saatejuht: Kas peaksime aia valmis ehitama? Kristian Jaani: Ajutisi tõkkeid on võimalik kiiresti ehitada. Saatejuht: Aga muud asjad jääksid tahaplaanile. Kristian Jaani: Paljud ehitusprojektid on ettepoole tulnud. Saatejuht: Kui palju Euroopa rahastusele saab loota? Kristian Jaani: Vastused ei olnud paljulubavad. Saatejuht: Miks piiri ehitamine nii kaua võtab? Kristian Jaani: Ehitatakse siis, kui hirmsaid asju juhtub. Saatejuht: Ehitushinnad ikkagi tõusevad. Kristian Jaani: Raha on õnneks olemas Saatejuht: Loodame, et järved ei jäätu. Kristian Jaani: Meil on stsenaariumid sellekski. Saatejuht: Plaan olemas? Kristian Jaani: Jah, on olnud aega ette valmistuda. Saatejuht: Jäälõhkuja Peipsile või kuidas siis? Kristian Jaani: Ei, muudmoodi. Saatejuht: Miks venelased oma piiritaristut ehitavad? Kristian Jaani: Pole küsinud. Saatejuht: Kas rahulik aeg on läbi? Kristian Jaani: Jah, aga peame regiooni tervikuna vaatama. Saatejuht: Praegune kriis mõjutab siis meidki. Kristian Jaani: Jah, see on meie tagahoov. Saatejuht: Kui palju koroona teid segab? Kristian Jaani: Väga palju. Saatejuht: Kui raske on olla praegu politseinik? Kristian Jaani: Pole kunagi lihtne. Saatejuht: Kas aastavahetus jääb ära? Kristian Jaani: Ei, aga olgem turvas. Saatejuht: Pärast 23 jääb pidu ära. Kristian Jaani: Südames saab ikka pidutseda. Saatejuht: Kena nädalavahetust.

esimene-stuudio-kristian-jaani-365429

Saatejuht: Ja tere õhtust, Rahandusministeeriumi värske prognoos ütleb, et Eesti majandus kasvab ka järgmistel aastatel. Tavapärasest hoogsam on ka inflatsioon ja keskmise palgakasv, see sunnib küsima, mis saab päästjate, politseinike, õpetajate palgatõusust ja riigi üldisest kärpekavast. Head vaatajad, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast stuudiosse, rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus. Tere õhtust. No uudised tänasest päevast siis ütlevad, et sel aastal Eesti majandus kasvab üheksa pool protsenti, järgmisel aastal neli protsenti, seda kõike on rohkem, kui loodeti ja oodati. Ometi pole täna veel teie suust kuulnud, et kõik need kevadel jutuks olnud kärpekavad tühistatakse ja palk tõuseb kõigil. Miks te nii kitsi olete? Keit Pentus-Rosimannus: Ma arvan, et need uudised, mis tänase majandusprognoosiga kinnitust said, kindlasti on tõesti head uudised ja ja eelkõige tänu meie ettevõtjatele, kes kes on kriisis väga tublisti hakkama saanud, kes on kiiresti kohanenud. Ja, ja kui majandusolukorrast nagu natuke laiemalt rääkida, siis iseenesest kogu Läänemere piirkond on, on selline, mis võrreldes Keit Pentus-Rosimannus: eelmise kriisiga ei ole nagu nii sügavat kriisi kogenud, et see piirkond on ka taastumise mõttes olnud päris heal järjel, aga, aga Eesti majanduse kohta tõesti saab öelda, et Keit Pentus-Rosimannus: Me oleme Euroopa Liidu riikide hulgas kõige kiiremini, sisuliselt kõige kiiremini taastunud majandus, nii et see on asi, mille suhtes veel kevadel tõesti keegi nii suuri ootuseid ei, ei julgenud välja öelda. Praeguseks on see kinnitust saanud, aga muidugi ka baas on, on väga madal olnud, sest et noh, kukkumine ju ikkagi varasemal ajal on olnud samamoodi üsna tugev ja sektorite väga erinev. Saatejuht: Toimunud on oluline paradigma muutus, kohtusin eile peaministriga, tema enam kärbetest ei räägi, räägib tarbetute kulutuste vähendamisest ja riigireformist, et oskate selgitada, mis siis toimub, et kas nüüd tehakse läbimõeldud riigireformi või siis tõesti kärpeplaan on sahtlis? Keit Pentus-Rosimannus: No riigireformist oleme me rääkinud kevadest alates selle valitsusega ja see, et riigi kulutused peavad kontrolli all olema, tuleb kontrolli alla saada. No sellest Keit Pentus-Rosimannus: see peaks olema kuidagi iseenesestmõistetav suhtumine kõikides ministeeriumites ja valitsemisalades. Ja samamoodi kokkuhoiu kohti, seniste poliitikate ülevaatamist, Keit Pentus-Rosimannus: otsustamist, kus võib-olla aastakümneid tagasi tehtud otsused enam ei ole kõige asjakohasemad maksumaksja raha kasutamise mõttes, seda tuleb teha kõikides valdkondades, sellega me lähme kindlasti edasi. Saatejuht: Aga möönate, et üks asi on kärped ja see ühtlane siis kärbe kõikidelt, on see siis kuus või seitse protsenti või veel vähem. Aga riigireform, see on ikkagi läbimõeldud plaan, kus kõikidelt võrdselt joonlauaga ei võeta. Keit Pentus-Rosimannus: Ega siis ühtegi kokkuhoiu kohta ei tohi teha nii või ei tohi leida nii, et see ei oleks läbimõeldud ja selleks kõik valitsemisalad on pidanud enda sees tõsist tööd tegema, et leida neid kohti, kus reformida, kus kokku hoida ja kus just nimelt tuleviku peale mõeldes ümberkorraldusi teha. Saatejuht: Kuuskümmend miljonit, see ju ei oleks ka riigireform. Keit Pentus-Rosimannus: See kindlasti on väga oluline osa sellest, et riigi varasemad kulutused üle vaadata ja ja mis, mida majanduskasv võimaldab meil teha, on kõige sellistes tundlikumates valdkondades. Saatejuht: Käisin nagu kass ümber palava pudru, kas kärped tulevad või ei tule? Keit Pentus-Rosimannus: Ei, nagu ma ütlesin, siis kulude kokkuhoidmise võimalusi loomulikult sellega tuleb edasi minna ja tuleb leida, sest et kui me mõtleme ka selle aasta peale, siis hoolimata sellest, et meil on üheksa ja poole protsendine majanduskasv, me oma riigieelarvega riigi rahandusega oleme jätkuvalt ju väga suures miinuses. Meil on ligi miljardi võrra Keit Pentus-Rosimannus: eelarve puudujäägis ja sellest see ei kao kuidagi iseenesest ära, see eeldab, see eeldab seda, et me ikkagi saame riigi kulud kontrolli alla ja noh, siin ei ole teist varianti, kui me oma riigi rahaasjad tahame korda saada. Saatejuht: Ehk siis kindel protsent kõikidele ministeeriumitele tegevuskulukärbet, see jääb jõusse, seda tänane prognoos maha ei Keit Pentus-Rosimannus: Võta? No nagu ma ütlesin, et majanduskasv võimaldab kõige tundlikumates sektorites kokku ülesannet leevendada, see puudutab eelkõige siseturvalisust. See puudutab ka näiteks sotsiaalvaldkonda, et see muudatus, Keit Pentus-Rosimannus: seda on võimalik tänu majanduskasvule teha, aga üleüldine nõudlikkus riigi kulude, maksumaksja raha kasutamise vastu, see ei tohi kuskile kaduda, sest et. Muidu me lihtsalt sellest suurest eelarve puudujäägist ei jõuagi välja ja seda me ei saa Eesti ka endale lubada. Saatejuht: Jäin sind teid kuulama ja püüan mõelda siis, et kas see kärpeplaani sümboliks kujunenud kaitseväeorkester, kas see nüüd siis tänase prognoosi valguses jääb alles või ikkagi lähevad need pillimehed oma teed? Keit Pentus-Rosimannus: Ka sellele on kaitseministeerium ju juba lahendust otsinud ja lahenduse leidnud, nii et ma arvan, et et nii nagu nad selle lahenduse välja pakkunud on, nii see ka olema saab. Saatejuht: Ehk siis üks orkester on parem kui kaks? Keit Pentus-Rosimannus: Ehk siis maksuraha tuleb kasutada võimalikult ja kõige mõistlikumal ja efektiivsemal moel igas valitsemisalases sektoris. Saatejuht: Te nüüd vahepeal ei ole mõelnud, et see kevadine kärpejutt, mis ka Reformierakonna reitingut punkt punkti haaval ikkagi on natukene madalamale viinud, mis ei ole ka erakonnas sees teil erilist poolehoidu leidnud, et see ikkagi võis olla natukene taktikaliselt vale? Keit Pentus-Rosimannus: Ma olen täiesti veendunud, et et riigi rahaasjade kordasaamine. Keit Pentus-Rosimannus: Reformide tegemine nendes valdkondades ja nendes poliitikavalikutes, kus see on põhjendatud ja võimalik, see on, see on vajalik ja ja seda, Keit Pentus-Rosimannus: et me riigi rahaasjad oleksid korras, tegelikult oodatakse Eestis ka laiemalt. Saatejuht: No püüan ikkagi järjele saada, küsin ja küsin, aru ei saa. Täna ka pressikonverentsil ütlesite, et see prognoos annab võimaluse, et mingid kärped ikkagi ära jätta. Kas te teate, millised kärped siis ära jäävad, et kaitseväe orkester alles ei jää, sellest sain ma aru. Aga mis jääb? Keit Pentus-Rosimannus: Ja aga nii nagu ma mõned minutid tagasi ka ütlesin, et nendes valdkondades, kus kus reaktsioon, mitte ainult reaktsioon, aga ütleme, mis ongi ka kriisis väga valusalt pihta saanud ja, ja kus see kokku ülesanne puudutas kõige tundlikumad Keit Pentus-Rosimannus: osa ehk siis nii, ma räägin eelkõige sisejulgeolekust kui sotsiaalvaldkonnast, seal on võimalus kokku ülesannet leevendada. Ja see on võimalik tänu sellele, et majanduskasv Keit Pentus-Rosimannus: on sedavõrd kiire ja meie taastumine tõesti on olnud väga jõuline. Saatejuht: No mõne nädala eest intervjueerisin siseminister Kristjan Jaanit, ütles Vikerraadio otse-eetris, et sisejulgeolek vajab 30 miljonit eurot lisaraha. Muidu tulevad koondamised. Leidsite talle või leiate selle 30 miljonit eurot sisejulgeoleku tarvis? Keit Pentus-Rosimannus: Eelarve kokkupanek algas sel nädalal ja saab läbi, saab valmis septembri lõpuks. See, et leida lahendus Keit Pentus-Rosimannus: palgaprobleemidele nii haridusvaldkonnas õpetajate palgast rääkides kui päästjate palgale. See on asi, mida ma tõepoolest eelarvet kokku pannes, koos valitsuse liikmetega, mida tuleb teha ja mida ma tahan leida. Saatejuht: No Politsei ja Piirivalveameti juht Elmar Vaher ütles tol samal päeval Õhtulehes, et tal on tegelikult juba koondamiskavad valmis ja kui raha ei saa, tuleb hakata koondama. Kas hirmutatakse niisama, on see selline traditsiooniline metsiste pulmatants, mis igal aastal, kui on eelarve koostamine, lahti läheb? Keit Pentus-Rosimannus: Neid siis pulmatantsuks ma seda kindlasti ei nimetaks. Ja see, et erinevad jällegi Keit Pentus-Rosimannus: juhid oma valitsemisalas mõtlevad läbi, milliseid muudatusi teha, kas neid teha, millised tulemused need muudatused kaasa toovad, see on iseenesest vajalik. Nüüd Keit Pentus-Rosimannus: eelarve Keit Pentus-Rosimannus: siis palgateemadest rääkides tõesti, kui me vaatame seda, kui kiiresti keskmine palk Eestis on järgmistel aastatel kasvamas meie praeguse prognoosi järgi, siis on arusaadav, et nii ütleme pääste valdkonnas, aga jällegi ma nimetan jällegi ka näiteks õpetajaid, haridusvaldkonda. Kui seal ei, ei oleks võimalik riigieelarvest leevendust pakkuda, siis see vahe lihtsalt käriseb keskmise palgaga sedavõrd suureks, et seda hiljem juba tagasi teha on väga-väga keeruline. Tegelikult kui me näiteks õpetajate palga peale mõtleme, siis seal üks nendest probleemidest, mis teeb selle olukorra nendel aastatel nagu eriti teravaks, tuleb just sellest, et eelmise valitsuse otsus sel aastal jätta õpetajate palk täielikult siis muutmata, jätta ta sellisel tasemel, nagu ta oli, see tegelikult on muutnud, tekitanud olukorra, kus õpetajate palk juba jääb keskmisele palgale alla. Ja seda nüüd tagasi teha tähendab, et me vajame sinna ühel aastal väga suurt summat, mis riigieelarve mõttes ei ole väga lihtne ülesanne lahendada. Saatejuht: No lugesin täna sotsiaaldemokraat Läänemetsa pressiteadet, ta juba ilmestas, et tegelikult need kärped sisejulgeoleku valdkonnas käivad juba praegu, et ühendatakse Rapla ja Paide politseijaoskond, lisaks osakonnajuhile kaotab üks patrullijuht koha, Paidesse lõpetavad töö üks piirkonna politseinik ja kaks uurijat. No irooniliselt küsides siis Rapla ja Paide inimesed taas juba võidavad. Keit Pentus-Rosimannus: Mina ei ole seda teadet lugenud, aga Keit Pentus-Rosimannus: ma kuidagi ei või hoiduks sellest, et, et suhtuda kuidagi üleolevalt Keit Pentus-Rosimannus: sellesse Keit Pentus-Rosimannus: ütleme asutuste juhtide ülesandesse ja asutuste juhtide soovi ikkagi pidevalt üle vaadata seda, kuidas kõige mõistlikum oma tööd korraldada on. Ja seda valdkonda tunneb kõige paremini just nimelt selle valdkonna juht, nii et ka neid tuleb usaldada. Saatejuht: Te arvate, kui neil raha oleks olnud, siis see koht oleks ikkagi ära koondatud? Keit Pentus-Rosimannus: Ma olen täiesti kindel, et see otsus on olnud väga läbimõeldud ja sisuliselt põhjendatud. No Saatejuht: Tegelikult ma ei ole ikkagi kuulnud vastust küsimusele, kui palju siis järgmisel aastal päästjate või politseinike palk tõuseb, et kevadel oli juttu kolmest protsendist, siis oli suur uudis, väga selline rõõmus, aga palju nüüd siis plaan on tõsta? Keit Pentus-Rosimannus: Küll oleks hea, kui ma saaks juba kõikide ütleme siis eelarve ridade kohta täna vastata, aga tõepoolest eelarve kokkupanek on alles alanud ja see kestab nagu tavapäraselt septembrikuu, septembri lõpuks, ma olen täiesti kindel, et see saab olema hea eelarve ja, ja tõesti palga mure on see, millele, millele ma soovin lahendust leida. Millises mahus see täpselt võimalik on, kui palju eurotäpsusega keskmine näiteks õpetajate või päästjate palk kasvab, seda on võimalik öelda siis, kui kõik need kokkulepped on, on sõlmitud. Saatejuht: Mis see teie eesmärk on, on see 10 protsenti, on see viis protsenti, no mingisugune eesmärk või ambitsioon võiks ju valitsusel olla, et ei saa ju kuidagi Exceli tabelist, palju järgi jääb, siis paneme natukene. Keit Pentus-Rosimannus: Ei, kindlasti kindlasti see nii ei käi ja loomulikult on, on soovid, mis alati on pisut suuremad kui, kui võimalused. Aga noh, ma olen ka eelarve tegemisega varasemalt kokku puutunud Keit Pentus-Rosimannus: nii palju, et et vältida sellele libedale teele minekut, et väga detailselt praegu, kui eelarve kokkupanek alles algab, siin numbreid juba meedia vahendusel kuidagi välja käia, aga me tõesti otsime. Võimalusi, et et just nimelt keskmise palgasuhet Keit Pentus-Rosimannus: silmas pidades nii päästjate kui kui ka õpetajate palk Keit Pentus-Rosimannus: siis see mureleevendus saaks. Saatejuht: Keskmine palk tõuseb seitse protsenti, üle seitsme protsendi, siis võiks olla eesmärk, saan ma aru, et kui midagi siit saatest teada saada. Keit Pentus-Rosimannus: Veel kord, et Keit Pentus-Rosimannus: me peame silmas neid võimalusi ja piiratud vahendeid, mis riigieelarvel kasutada on. Ja ka valikut tuleb teha ka erinevate sektorite vahel. See kõik on alles alguses, selle kokkupanek ja mõned nädalad läheb aega, enne kui kõik need detailid paika saavad. Saatejuht: No mitu omavalitsusjuhti saatis kirja, üks ka neist helistas, ütles, et valimised on tulemas ja kindlasti tuleks rahandusministrilt küsida, et mis nüüd prognoosi valguses selle laste ringirahaga tehakse, et kas jätate selle omavalitsustele selle toetuse alles, ehk siis jätate lastele ringiraha toetuse alles või ikkagi midagi pole teha, otsust ümber ei vaadata. Keit Pentus-Rosimannus: Te peate silmas nüüd huvihariduse rahastamist ja kindlasti needsamad omavalitsuste juhid, kes, kes saatejuhi poole pöördusid, Keit Pentus-Rosimannus: tõid ka välja selle, kui palju omavalitsuste järgmiste aastate tulu kasvab ja kui palju rohkem neil on tegelikult võimalusi ka huviharidusraha suunata ja laste ringide pakkumist tegelikult laiendada. Ma loodan, et see nii oli. Mina ise üldiselt pean mõistlikuks, et sellist valitsuse poolt väga tugevalt sildistatud Keit Pentus-Rosimannus: ütleme siis raha omavalitsustele oleks, ütleme, et selle asemel oleks omavalitsustel suurem õigus ise otsustada täpselt, kuidas nad oma tulubaasi sees otsuseid teevad. Ehk siis teisisõnu ma arvan, et omavalitsuste raha rahastamine tervikuna peaks olema Keit Pentus-Rosimannus: võib-olla pisut paremal järjel, kuidas seda praegu on. Ja, ja noh, siit on olnud ka mul üks ettepanek, et ka tulumaksust, mida kõik inimesed oma palgalt maksavad, võiks suurem osa laekuda omavalitsustele, nii et neil oleks endal võimalus otsustada, kuidas seda raha kõige paremini kasutada ja kindlasti tähendaks see ka, et omavalitsusel oleks suuremad võimalused huvihariduse rahastamiseks. Saatejuht: No need omavalitsusjuhid rääkisid, et tõenäoliselt lastevanemate omaosalus hakkab tõusma, aga no tahes-tahtmata jääb ikkagi selline mulje, et see riigireform, millest siin saate alguses sai ka räägitud, ikkagi algabki siis nüüd lastest. Keit Pentus-Rosimannus: See on pahatahtlik tõlgendus. Saatejuht: Kas te olete muidu suur filmisõber? Keit Pentus-Rosimannus: Ma olen, kui aega on, siis üldiselt filmisõber küll. Saatejuht: Eile jäi siin stuudios üks palvega õhku, et teades, et tulemas on rahandusminister, siis kas filmirahvas palus küsida, et kas nad selle kolm miljonit eurot oma eelarvesse tagasi saavad? Keit Pentus-Rosimannus: Vot jah, eelarvet me paraku nii kokku ei pane, et esimeses stuudios siis neid selliseid taotlusi, Saatejuht: Aga võiks? Keit Pentus-Rosimannus: Taotlusi jah, läbi läbi käiksime, aga või, või esitada saaks, aga, aga kui nüüd nagu tõsisemalt rääkida, siis ma arvan, et filmi puhul, kui me Eesti filmist räägime, siis tegelikult üks väga oluline otsus, mis Keit Pentus-Rosimannus: mis puudutab meie filmi tulevikku ja võimalusi, see on filmilinnak. Ma arvan, et see on asi, mis on olnud üks väga mõistlik otsus Riigikogu kultuurikomisjoni poolt üles võtta ja, ja sisuliselt Saatejuht: Otsustada. No esimese hooga, nad hülgasid selle, olid olulisemad riiklikult tähtsamad kultuuriobjektid. Keit Pentus-Rosimannus: Ma arvan, et oluline on see, et, et see filmilinnak tuleks ja, ja selles osas otsus praegu ikkagi kaldub sinnapoole, et filmilinnak lisatakse nende oluliste kultuuriobjektide loetellu ja et see tekib ja miks see oluline on ka lisaks sellele, et filmisõprade jaoks kindlasti on see, on see tähtis otsus. See on üks nendest investeeringutest, mis tegelikult jääb majandusse hiljem ka raha tagasi tooma. Nii et ka rahandusministrina ma ütlen, et ma väga toetan, et et see filmilinnaku rahastamine lahenduse leiaks. Saatejuht: Ma teen teile ühe komplimenti ka saates, et tundub, et täna te siin saates lubadusi ei jaga, see on poliitiku puhul midagi aru, arukordset, eriti kui valimised on lähenemas. Muuseas, kas aktsiisidest ka, hoolika lehelugejana panite tähele, Õli Liit süüdistab valitsust siis ühe keskmise perekonna, ühe toidukorvi varguses kuus. Keit Pentus-Rosimannus: See oli selline Keit Pentus-Rosimannus: hea maitse piiril või pisut seda ületav kampaania, mille puhul osade Keit Pentus-Rosimannus: siis ilmutatud reklaamide puhul oli isegi jäetud märkimata, kes selle tellija ja, ja, ja kes selle reklaami üllitaja on, nii et et noh, ühest küljest tegu on lobi organisatsiooniga, kes arusaadavalt, kelle ülesanne ongi lobi teha ja seda noh, ei saa neile võib-olla ette heita. Aga teise külje pealt Keit Pentus-Rosimannus: kui me räägime siis sellest kriisi ajal ajutisest Keit Pentus-Rosimannus: aktsiisileevendusest, siis see on tõepoolest eelmise valitsuse ajal nii otsustatud, et see leevendus lõpeb koos siis kriisi lõppemisega ja noh, tegelikult me teame, et meil kriis ju sellisel kujul sel aastal saab, saab juba ületatud. Järgmisel aastal peaks aktsiisi siis leevendus ka lõppema, aga see arutelu kindlasti tuleb meil eelarve tegemise käigus. Saatejuht: Jüri Ratas täna ka sotsiaalmeediast tegi ettepaneku ikkagi see teema, teema kõne pruuki kasutades lauale panna ja need aktsiisid siis ikkagi külmutatuna hoida, et no tõotab põnev tulla. Keit Pentus-Rosimannus: No ma muidugi ütleks, et et on omaette nagu teema või omaette nagu kummaline see, et et ikkagi need poliitikud, kes tõsiselt räägivad muuhulgas ka kliimamuredest ja rohepöördest samaaegselt võitlevad siis diisliaktsiisi Keit Pentus-Rosimannus: leevenduste eest, et need kaks asja tegelikult kokku ei käi. Keit Pentus-Rosimannus: Ja, ja on päris raske neid kahte asja ühildada, aga, aga noh, nagu öeldud jah, et aktsiisipoliitika teemal kindlasti eelarve tegemise käigus arutelu tuleb. Saatejuht: Kuulge rohepöördesse saaks oluliselt panustada, kui Eestisse seakasvatus hävineks. Täna lugesin, hoolika lehelugejana Maalehest, et seakasvatajatel on suured ootused riigieelarvele, tahetakse nii-öelda siis riigipoolset toetust. Muidu ei ole seakasvatus Eestis enam jätkusuutlik ja võimalik, et noh, kas võtate Eesti seakasvatuse hääbumise oma hingele? Keit Pentus-Rosimannus: Ma hindan kõrgelt teie püüdeid Keit Pentus-Rosimannus: juba valmis eelarveridade kohta informatsiooni küsida, aga pean vastama samamoodi, et eelarve kokkupanek on alles algusjärgus. Saatejuht: Ei, ma möönan, et siinpool lauda on täna väga lihtne olla, tuleb lihtsalt küsida, et sinna on raha vaja ja sinna on raha vaja. Kas te olete proovinud ka kokku lugeda, et mitme miljoni eest või, või mitme 100 miljoni eest saatejuht juba ettepanekuid on teinud? Keit Pentus-Rosimannus: Neid on päris, Keit Pentus-Rosimannus: päris, päris hulgi olnud, jah. Saatejuht: No ma püüan esindada lihtsalt erinevaid huvirühmi, kes on oma nii-öelda murega pöördunud, aga koroonast ka natukene, saate lõpp läheneb hirmuäratava kiirusega. Kas testimine uuel aastal jääb tasuta? Keit Pentus-Rosimannus: Väga palju sõltub sellest, millises faasis see pandeemia on ja kas me, Keit Pentus-Rosimannus: kas me oleme pandeemiast väljumas või üle saanud, üle saanud või mitte, et et sellest sõltub väga palju, et igal juhul on selge, et nii vaktsineerimine kui kui testimine järgmisel aastal saavad olema. Keit Pentus-Rosimannus: Igal juhul peavad jätkuma. Saatejuht: Aga teisest haiguspäevast siis hüvitamine, see on siis nii-öelda haigusraha, et, et see lõpeb ka selle aastaga. Keit Pentus-Rosimannus: Taas, et see on eelarve läbirääkimiste eelarve kokkupanemise käigus arutluse all olev teema ja, ja no ikkagi, et Keit Pentus-Rosimannus: sõltub sellest, kuidas me pandeemiast ja kas me pandeemiast väljume, kuidas me liigume edasi vaktsineerimisega sel aastal, sest et et kui me rääkisime eelnevalt majanduskasvust, siis see, et meie majandus püsiks avatuna, et me ei peaks taas piiranguid peale panema hakkama, See omakorda sõltub ikkagi väga palju vaktsineerimisest. Saatejuht: Saate lõpp läheneb hirmuäratava kiirusega. Üks lühike küsimus, kas järgmise aasta eelarves suudetakse vältida neid vigu, millele riigikontroll viitas siis eelmisel nädalal, kus siis arvutuslikult mitusada miljonit oli nii-öelda siis nii-öelda viga? Keit Pentus-Rosimannus: Me igal juhul ja soovime neid vigu vältida, aga ma ütleks, õiendaks ka selles mõttes ühe asja ära, et siin on väga nagu teravik on läinud rahandusministeeriumi kuidagi ametnike süüdistamisele, mis ei ole absoluutselt õiglane, sest et et üks osa sellest põhjusest ja suur osa sellest põhjusest, miks Keit Pentus-Rosimannus: riigikontroll on nii kriitiline olnud, on ikkagi seotud olnud sellise ka poliitilise juhtimise üldise suhtumisega riigi rahandusse. Ja muuhulgas seotud ka sellega, et kui poliitikud, valitsuse liikmed teevad olulise mõjuga eelarve otsused väga viimasel minutil, siis need eksperdid ja ametnikud, kes peavad selle eelarve keelde kirja panema, noh, nendel on sisuliselt aega väga suurte otsuste kontrollimiseks ja kirja panemiseks loetud tunnid ja arusaadav, et sellisel juhul võivad tulla ka vead Saatejuht: Sisse. Ma ei saa küsimata jätta kõige lõpetuseks, et värske emana, no mis beebi pere suudist? Keit Pentus-Rosimannus: Beebi tähistab täna sünnipäeva ja sai endale täna ka nime. Saatejuht: Ja kas naasete peale eelarve kokkupanemist taas koju või jätkate nüüd töises vormis? Keit Pentus-Rosimannus: Ikka naasen koju, tulin kodust pärast seda, kui õhtune valmitamine oli tehtud ja õhtune toitmine oli tehtud ja naasen kiiresti koju. Saatejuht: Suur tänu, head vaatajad, selline sai tänane Esimene stuudio, olge terved ja uute kohtumisteni.

Saatejuht: Tere õhtust. Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus, miks te majanduse tõustes kitsi olete? Keit Pentus-Rosimannus: Hetkelise tõusuga ei juleta veel suuri eelarvemuudatusi teha. Saatejuht: Kärpeplaanist enam ei räägita. Keit Pentus-Rosimannus: Kulutused peavad kontrolli all olema. Saatejuht: Riigireform oleks läbimõeldud plaan. Keit Pentus-Rosimannus: Jah. Saatejuht: 60 miljonit poleks riigireform. Keit Pentus-Rosimannus: Kulutused tuleb üle vaadata. Saatejuht: Kas kärped tulevad? Keit Pentus-Rosimannus: Ei, sest me oleme ikka miinuses. Saatejuht: Tegevuskulukärbe ikkagi tuleb? Keit Pentus-Rosimannus: Kärpeid peab läbi vaatama. Saatejuht: Kas kaitseväe orkester jääb? Keit Pentus-Rosimannus: Lahendus on leitud. Saatejuht: Üks orkester on parem kui kaks. Keit Pentus-Rosimannus: Raha tuleb targalt kasutada. Saatejuht: Kas kärpejutt oli halb otsus? Keit Pentus-Rosimannus: Riigi rahaasjad peavad korras olema. Saatejuht: Kus kärped ära jäävad? Keit Pentus-Rosimannus: Sotsiaalvaldkonnas eelkõige. Saatejuht: Kas sisejulgeolek saab raha juurde? Keit Pentus-Rosimannus: Seda arutame. Saatejuht: Hirmutatakse juba koondamistega. Keit Pentus-Rosimannus: Päästes ja hariduses peab leevendusi pakkuma. Saatejuht: Sisejulgeolekus kärped juba käivat. Keit Pentus-Rosimannus: Valdkonna juhti peab usaldama. Saatejuht: Raha olemasolul poleks koondamisi olnud? Keit Pentus-Rosimannus: Usun, et oli läbimõeldud otsus. Saatejuht: Kui palju politseinike palka tõstetakse? Keit Pentus-Rosimannus: Eelarvearutelud alles hakkasid. Saatejuht: Mis teie eesmärk on? Keit Pentus-Rosimannus: Numbreid veel välja ei käi. Saatejuht: Keskmine palk tõuseb seitse protsenti või ei? Keit Pentus-Rosimannus: Ei tea veel. Saatejuht: Mis lasteringide rahaga saab? Keit Pentus-Rosimannus: Omavalitsuste rahastamine võiks üleüldiselt areneda. Saatejuht: Riigireform algab lastest. Keit Pentus-Rosimannus: See on pahatahtlik tõlgendus. Saatejuht: Olete suur filmisõber? Keit Pentus-Rosimannus: Üldiselt jah. Saatejuht: Kas filmirahvas saab oma miljonid tagasi? Keit Pentus-Rosimannus: Filmilinnak on tähtis. Saatejuht: Esimese hooga see edasi ei saanud. Keit Pentus-Rosimannus: Mina väga toetan. Saatejuht: Mis aktsiisimaksust arvate? Keit Pentus-Rosimannus: Aktsiisileevendus lõppeb järgmisel aastal. Saatejuht: Tahetakse ikkagi leevendus külmutada. Keit Pentus-Rosimannus: Kummaline, et samal ajal räägitakse rohepöördest. Saatejuht: Kas võtate seakasvatuse hääbumise oma hingele? Keit Pentus-Rosimannus: Eelarve kokkupanek on alles algusjärgus. Saatejuht: Kui palju saatejuht on juba ettepanekuid teinud? Keit Pentus-Rosimannus: Päris palju. Saatejuht: Kas testimine uuel aastal jääb tasuta? Keit Pentus-Rosimannus: Oleneb pandeemia faasist. Saatejuht: Kas haigusrahad lõppevad? Keit Pentus-Rosimannus: Taas, alles arutame. Saatejuht: Suudate eelarvevigu vältida? Keit Pentus-Rosimannus: Soovime vigu vältida. Saatejuht: Värske emana, mis beebiperes uudist? Keit Pentus-Rosimannus: Beebi sai nime ja tähistas sünnipäeva. Saatejuht: Naasete nüüd koju? Keit Pentus-Rosimannus: Ikka. Saatejuht: Suur tänu, kohtumisteni.

esimene-stuudio-keit-pentus-rosimannus-357684

Saatejuht: Ja tere õhtust, head vaatajad. NATO liikmesriigid otsustasid Euroopa Liidu idapiirile paigutada rohkem uusi üksusi. Samas Putini sõjamasin lonkab ja hävitab Ukrainas edasi. Kuidas tuua tagasi rahulikum maailm? Head vaatajad, seda täna saates uuringi. Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja tere tulemast saatesse, kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm. Tere õhtust, ilusat õhtut. No kui te vaatate seda Putini sõda Ukrainas, siis kui nende tagajärgedega silmitsi seista, kas hirm ei tule peale? Kusti Salm: Hirm ei tule peale, aga küll on täna üks väga veider päev. Et ühtepidi pole riigikaitses olnud kunagi asjad nii hästi, meil on kõige kõrgem kaitsetahe. Täna valitsus pole kunagi nii palju raha pannud riigikaitsesse. NATO liitlased arutasid täna Brüsselis, kuidas Euroopat kaitsta, Euroopas samamoodi. Kusti Salm: Aga samal ajal sai täna täis kuu aega Ukrainas sõda, sõda, millest pole olnud Euroopas 70 aastat. Et väga veider on see olukord. Saatejuht: Aga võib-olla see täpsem sõna oleks jõuetus, sest kui vaadata neid pingutusi, et lääs kehtestab sanktsioone, annab Ukrainale relvaabi, ukrainlased võitlevad väga vapralt, peavad vastu selle plaanipäraselt Putini sõnade järgi kulgeva erioperatsiooni. Ma ei ütleks, et see Saatejuht: on Kusti Salm: Jõuetus. Kusti Salm: Euroopa Liit, NATO liitlased kõik, kaasa arvatud Eesti, on väga palju teinud esimesel kuul ajal. Kusti Salm: Mis võib-olla vahepeal tekib, on see, et sa jääd nagu natukene nendesse rindeteadetesse kinni. Et seda üle horisondi vaatamist jääb vähemaks ja see on see, mis läheb iga hetk keerukamaks, oli vaja anda relvi, Eesti on andnud 200 kahe 220 miljoni euro väärtuses relvi. Me oleme andnud seda kiiresti ja noh, loomulikult me oleme andnud ära enamus asju, mida saab anda ja sama on ka teistes riikides. Nüüd sedasama abinarratiivi edasi rääkides on ainult keerukam leida uusi lahendusi. Kusti Salm: Nüüd üleüldiselt poliitiline narratiiv sellest, mismoodi me läänena käitume niimoodi, et see sõda lõppeks seal Ukraina võiduga ja Ukraina võit mitte mingisuguse kahtlase rahutehinguna, vaid Ukraina võit sellega, et venelased on sealt välja kihutatud ja seal kehtib rahu, demokraatlik õnnelik riik. Saatejuht: Just nimelt, sest vaadates praeguseid arenguid, siis Putini jaoks inimelu Venemaal ei maksa mitte midagi, las omad surevad, Putin läheb ikka edasi, aga nii ju ei saa lõputult. Kusti Salm: No ei saa jah, aga ega sellest rahastamisest siin ju ei piisa, et me peame ikkagist leidma lahendused, millega on kõik liitlased nõus, Kusti Salm: millega on kõik Euroopa valijad nõus, Ameerika valijad nõus ja mis ka lõpuks töötavad, mis sobivad ka Ukrainale. Saatejuht: Ja see ei saa olla lootus, et Putin ühel hetkel taltub ja halastab. Kusti Salm: No üleüldiselt lootus on üldse väga kehv juhtimisstrateegia või niisugune pöidla hoidmine. Et eks seda siin praegu nuputatakse, seda NATO ja Euroopa Liidrid arutavad. Saatejuht: Kas ühel hetkel Lääs peab olema ka valmis selleks, et ise reaalselt Ukrainale appi minna ja see tähendab siis saapaid Ukraina territooriumil? Kusti Salm: Ma ütlen, täna ei ole sellist asja laual ja seda ei ole laual ainult ühel põhjusel ja see põhjus on tegelikult erakordselt ratsionaalne. Kusti Salm: Sõtta sekkumine tähendaks sõda NATO ning Vene Föderatsiooni vahel, see on asi, mida on üritatud 70 aastat vältida edukalt. Ja noh, see tähendaks konflikti mitmekordistumist koheselt. Ja noh, loomulikult see on kõik, mida NATO liidrid tahavad vältida. Me peame leidma lahenduse kuidagi Ukraina, Ukrainas isoleeritult. Aga noh, öeldes seda ei saa loomulikult välistada, et see hetk mingi mingi hetk tulevikus tuleb. Saatejuht: No mõned ütlevad, et Euroopa Liit ja NATO tegelikult on juba sõjas, lihtsalt me ei taha seda endale tunnistada. Kusti Salm: No analüütikud on palju igast asju öeldakse. Saatejuht: Aga mis see siis tähendab, et me saadame Ukrainasse tapvat relvastust, Vene tankid purunevad, Vene sõdurid surevad ja meie selles sõjas ei osale? Kusti Salm: No me osaleme selles sõjas selles mõttes, et me oleme Venemaale kehtestanud läbi ajaloo kõige jõhkramad sanktsioonid. Kusti Salm: No siin on erinevaid arvutusi, silma järgi tundub, et nad on täna umbes 2000.-te alguses, mõne nädala pärast üheksakümnendates ja siis läheb veel paar kuud ja on seal Brežnevi ajas. Mitte ainult majanduslikud, vaid repressioonid ja kõige muude asjadega. Me oleme andnud relvi ja noh, tõsi, iga tank, mis lastakse puruks Kusti Salm: Ukrainas, meie on üks tank vähem, mida tuleb siin puruks lasta, kui vaja peaks olema. Nii et selles mõttes nad kõik leiavad oma otstarbe seal. Saatejuht: Millest see ikkagi räägib, 141 riiki ÜRO-s ütleb, et Putin lõpeta, mine Ukrainast välja ja sellele ei järgne mitte mingisugust reaktsiooni Venemaa poolt. Kusti Salm: No mitte mingisugust, mitte mingisugust selles mõttes, et nad ei ole. Nad tegutsevad edasi. Kusti Salm: Noh, see, mismoodi Venemaa opereerib, mismoodi nad toimib, on natuke teistsugune, kui nad 141 riiki, seal ei ole funktsioneerivat demokraatlikku valitsust, seal ei ole vaba meedet. See, mismoodi Putin defineerib Ukrainas oma võidu, kaotuse, patiseisu või mingi muu seisu, on noh, põhimõtteliselt tema oma otsustada ja ükskõik mismoodi see asi seal lõpeb, on temal võimalus seda demonstreerida võiduna. Küll aga ei ole seda võimalust ei Zelenskil Ukrainas ega ka mitte ühegi teise riigi peale NATO-s või Euroopa Liidus. Saatejuht: Küsimuste küsimus on ju ikkagi see, et kuidas siis sellist agressorit peatada, kes ei mõista ei kollaseid, ei punaseid kaarte, kes vilistab, tapab, vägistab ja noh, ma võiks seda loetelu siin jätkata, paljud meist ju teavad, et tegemist on noh, kahtlusteta sõjakurjategijaga. Kusti Salm: Tuleb tõsta hind kõrgeks, rahvusvaheliselt muuta baariaks, anda Ukrainale nii palju relvi kui võimalik ning pidevalt otsida seda ja ka ellu viia seda poliitilist narratiivi, poliitilist lugu sellest, et me ei lõpeta toetamist enne, kui Ukraina territoriaalne terviklikkus on taastatud. See muuseas hoiab ka selle mängulaua tühjast nendest, Kusti Salm: nendest kaartidest, millega siis üleüldse Venemaa võiks kokku leppida mingi hetk. Kusti Salm: Kerge asi, ma ütlen, see ei ole väga kerge ülesanne. Saatejuht: Putin ju samamoodi tõstab panuseid, kui mõelda sellele, et tema volitatud kõneisikult küsiti taktikalise tuumarelva kasutamise kohta, siis noh, võib ju öelda, et kas ta jättis vastamata või siis noh, sisuliselt ikkagi ütles, et kui väga vaja, kui on eksistentsiaalne oht Venemaale, siis võib kasutada küll. Et see on ju väga kõnekas. Kusti Salm: Tuumarelvad on selline asi, mis Kusti Salm: Venemaa teab, et see ajab tundlad üles absoluutselt igal Euroopa Liidu kodanikul, igale inimesele NATOs. Nad teavad, et see tekitab hirmu, nad teavad, et see tekitab ärevust, nad teavad, et see tekitab poliitikutele siis ootust, et sellega tuleb kuidagi tegeleda. Ja mõnes mõttes on see eskalatsioon, eskalatsioon, milleks sul piisab, piisab üks sõna Vene Föderatsiooni esimeses stuudios ühel õhtul. Saatejuht: Ja Biden räägib samamoodi, et on andmeid, et Venemaa võib ette valmistada siis kas keemia või ka bioloogilise relvarünnakuid. Mis siis saab, kui Putin seda teeb? Mis on lääne plaan? Kusti Salm: No see on selge eskalatsioon, kui on tuumarünnak, siis võimalust, et lääs seda asja pealt vaatab, enam ei ole ja seda ütles täna, täna välja ka president Biden. Ja mis see siis tähendab? Kusti Salm: Noh, eks seda siin siis nuputatakse, et seda me siin, ma arvan, täna õhtul lahkama ei hakka. Saatejuht: Ehk siis vastus on ikkagi see, et ühel hetkel võib juhtuda, et Ukrainas nende territooriumil võitleb rohkem rohkemate riikide üksusi. No Kusti Salm: Selleks peab sõjaväljal midagi dramaatiliselt juhtuma. Kusti Salm: Selleks, et tekiks rahu, noh, rahu sõjaväljal ei ole nagu malemängus. Vaatamata kumbki võita ei saa, lepime kokku, lähme koju ära. Keegi peab dramaatiliselt sõjaväljal jääma vähemusse, peab kaotama, et talle on lihtsam oma nägu kaotada ning sealt selge ees välja minna. Kui siis edasi võidelda. Kusti Salm: Kui kunagi mingi selline olukord peaks Vene Föderatsiooni suunas tekkima, siis on tõenäosus, et et ka NATO tegutsemisruum läheb laiemaks, et see konflikt kuidagipidi ära lõpetada, kas siis rahuvalveoperatsiooni või mingi muu asjaga. Aga sellest olukorrast, noh, me oleme kindlasti kuude ja kuude kaugusel veel. Ehk siis sõda viiki jääda ei saa? Kusti Salm: Ma ei ole ausalt öeldes kursis ühegi sõjaga maailma ajaloos, mis oleks viiki jäänud. Aga külmunud konflikti saab ikka tekitada? Ja see külmunud konflikt oleks Kusti Salm: Ukraina jaoks loomulik katastroof, aga Eesti jaoks selle asja kõige hullem Kusti Salm: tulem. See annaks Putinile sõnumi, et saab ka nii, okei, see on hästi valus, kallis, aga saab ka nii. Lääs lõpuks lepib. Kusti Salm: Ja noh, siis me võime ainult edasi kerida seda lõngakera, kuhu see mõte järgmisena võib jõuda. Saatejuht: No suur pilt on vaadatud, tuleks siis väikesesse Eestisse, aga ennekõike esmalt Brüsselisse, kus täna siis põhimõtteliselt kõikvõimalikes formaatides maailma liidrid said kokku. Aga alustuseks selle teemaplokis. Eile Eesti Ekspressist lugedes jäi silma teie mõte, et järgmised kuus kuud on otsustavad, mis meist järgmisel 10-l aastal saab, et kas see rahuaeg Eestis on võimalik, et kas see tänane päev, kui te mõtlete nüüd, see ei ole veel lõppenud, sest ülemkogu kestab. Kusti Salm: Kas meil läks hästi? Ma arvan üleüldiselt meil läheb hästi. Kusti Salm: Olukord, kus Kusti Salm: keegi ei arvaks, et Venemaa ei ole Euroopale oht, täna enam ei ole, me ei pea mitte kedagi selles enam veenma. Kõik NATO Euroopa Liidu liidrid on nõus, et tuleb idatiiba tugevdada, tuleb teha rohkem, tuleb investeerida rohkem ja kõike muu. Noh, loomulikult on seal ka keerulisemad küsimused, et kui sellega kõik nii tohutult hästi oleks, noh siis ei pea sõitma ju Brüsselisse kõik tähtsad peaministrid ja presidendid. Kusti Salm: Et noh, eks see elluviimise ots on see, mis nõuab arutelusid, nõuab küsimusi, kes teab vähem, kes teab rohkem. Sest ei ole mitte ühelgi riigil ühtegi pataljoni kuskil võimlas ootamas, et saaks mõnda riiki minna. Kõik on töös ja selleks, et teha vägesid juurde, selleks, et saata kuhugi rohkem lennukeid, on vaja neid rohkem juurde osta. Ja see loomulikult võtab aega, see võtab raha, nõuab poliitilist toetust ja seda tulebki kõik sealt läbi rääkida, aga selleks, et me oleksime selles läbirääkimistes edukad noh, me peame kõigepealt ütlema seda, et mis me teeme. Ja ma arvan, et peaminister Kallasel oli täna väga hea istuda Brüsselis mõlema laua taga ja öelda, et me oleme pannud kokku peaaegu miljardi. See on rohkem kui kaks pool protsenti SKP-st järgmisel neljal aastal. Mis te teete? Ma saan aru, Saatejuht: See meie kõige suurem soov on see, et NATO mõtestaks ümber selle heidutuse loogika, et kui siiamaani kehtis loogika, et meie heidutus on see, et meil on tugevad sõbrad, et kui keegi meile kallale tuleb, siis siia saabub kiiresti üksusi, siis nüüd meie soov on, et meil oleks siin nii palju üksusi, et keegi isegi ei Kusti Salm: Mõtleks meie ründamisele. No te võtsite selle kenasti kokku, ma oleks ise oluliselt keerukamalt rääkinud. Aga mis on Ukraina sõja nii-öelda strateegiliselt kõige olulisemad järeldused täna NATO jaoks on see, et puuduvad analüütilised vettpidavad alused, et öelda, et sõda on NATO vastu ei tule. No esiteks loomulikult Ukrainas käib sõda, 20 armeed üle 1000 kilomeetri rinnet, õhuvägi, dessantvägi, merevägi ja nii edasi. Ja teistpidi järeldus sellest, et Vene Föderatsioon on sõda alustanud absoluutselt valedel alustel. Noh, täiesti jõhkrate valearvestustega. Ehk meil puudub igasugune alus arvata, et ta seda veel ei võiks teha, et ta ei võiks samasugust valearvestust teha NATO vastu. Ja see loob selle olukorra, mis te just kirjeldasite, et me peame tekitama väehoiaku, mis on kohapeal, aga ka üleüldiselt usutav läbi Kusti Salm: siis juhtimisstruktuuride, läbi paigutatud varustuse, läbi õppuste ning läbi kõige selle muu, mida siis need Vene Föderatsiooni kindralstaabi kaitse planeerijad vaatavad, et okei, vist ikka ei ole mõtet, me saame kohe vastu hambaid Saatejuht: Saada. Kui kaugel täna me sellest seisust oleme, ehk siis kui palju me trenni peame tegema? Kusti Salm: Me oleme sellele ausalt öeldes Kusti Salm: väga lähedal, me ei ole seal, et me võiksime ennast 100 protsenti kindlalt tunda, aga me kindlasti jõuame Madridi tippkohtumisel järgmisele tasemele. Saatejuht: No üks sõnum tänasest päevast oli see, et peaminister küsis siis NATO kolleegidelt pataljoni esimese hooga, loomulikult ei öeldud ei ega jaa, kas Madridis võiks öelda siis NATO välja, et aga meil võimlas siiski oli üks Kusti Salm: Pataljon, et nad tulevad Eestisse. No pataljon meil muidugi juba praegu on, liitlaste pataljon, tegelikult on meil juba isegi kaks pataljoni, et peaminister Kallas Kusti Salm: ütles täna Brüsselis välja, et usutav väehoiak igas Balti riigis oleks diviisi suurem üksus. See ei tähenda seda, et meil peaks olema siin diviisi jagu liitlaste sõdureid, see peaks kokku moodustama siis rahvuslikest vägedest ning NATO vägedest. Kusti Salm: Diviis on 10000 meest. No isegi natukene rohkem. Kas need mahuvad siia ära ka reaalselt? Kaks brigaadi, see on kokku üle 10000. Kusti Salm: Natuke tuleb juurde ehitada üht-teist, aga kui me sellega hakkama saame, et see on, ma arvan, üsnagi mõistlik hind maksta selle eest, et me võiksime ennast julgeolekuliselt turvaliselt tunda. Saatejuht: Küll aga täna öeldi välja, et või õigemini see sõnum tuli juba eile, et idapiirile tuleb uusi eelpaigutatud üksusi Rumeeniasse, Bulgaariasse, Ungarisse ja Slovakkiasse, et miks mitte Eestisse, Lätti ja Leetu? Kusti Salm: No see loogika on seal, et Eestis, Lätis, Leedus juba on, see otsustati juba viis aastat tagasi, rohkemgi. Kusti Salm: Ungaris, Slovakkias, Rumeenias, Bulgaarias ei ole, et see loogika ongi see, et ta taolised siis eelpaigutatud NATO pataljonid on nüüd igas ida, idas siis rinde või idatiiva riigis. Saatejuht: Biden põhimõtteliselt on andnud mõista, et ta ei taha minna Ukrainasse siis sõtta, et seda sõda eskaleeruda. Kas me saame kindlad olla tänaste kohtumiste pinnalt sellega, et Biden meie pärast on valmis igal ajahetkel Kusti Salm: Sõtta minema? Ma ütlen päris ausalt, saame olla täiesti kindlad ja saame olla kindlad just Ukraina näitel. Seda vastust, et ma ei lähe appi täna Euroopas, NATO-s, ei ole võimalik anda mitte ühelgi riigijuhil. Sest ükski kodanik seda lihtsalt ei lepiks. Saatejuht: Praegu on käimas Ülemkogu ja praegusel eesistujal Prantsusmaal on ka selline omaalgatus, et suurendada Euroopa Liidus siis kaitsevaldkonna rolli või neid kaitsetegevusi, mida Euroopa Liit teeb, et kas Macron tahab siis luua Euroopa Liitu nagu sellise mini-NATO või kuidas teie sellest aru saate, on see meie huvides? Kusti Salm: No täna ülemkogul võeti vastu selline tähtis dokument nagu strateegiline kompass. See on siis Euroopa Liidu strateegia julgeolekus järgmiseks 10-ks aastaks. Ja see kõige tähtsam sõnum, mis seal on, on Venemaa on Euroopa Liidu jaoks oht. Noh, televaataja nüüd võib-olla mõtleb, et tõesti neljapäeva õhtul tegid sihukese avastuse siin 2022. Miks see on oluline, on see, et see seab NATO või vabandust, Euroopa Liidu samme järgmiseks järgmisteks aastateks. See tähendab seda, et Euroopa Liit hakkab panema rohkem raha, enesekindlus tõuseb, tahetakse teha tugevamaid operatsioone. Noh, ja loomulikult on seal taga Kusti Salm: noh, ambitsioon olla siis maailma areenil tugevam, tugevam tegija, aga noh, Prantsusmaa ei ole kunagi teinud saladust sellest. Saatejuht: Kui palju me kaitsevaldkonnas praegu sõltume teiste riikide armust, sest vaadates viimaste kuude otsuseid, siis me oleme väga kiiresti tegutsema hakanud, me saame aru, et probleem on tõsine, aga see vahepealne aeg tuleb ka üle elada, kui see varustus ja laskemoon Eestisse jõuab, mitte et seda ei oleks, aga seda on tarvis veel, et kui palju me teistest praegu Kusti Salm: Sõltume? Kusti Salm: Eesti riik on kaitstud Eesti oma kaitseväega, meil on 26 tuhandeline reservvägi, me saame selle välja 48 tunniga. See on päris suur saavutus. Kusti Salm: Meil on Kaitseliit maakaitsega, meil on piisavalt laskemoona, meil on liitlased Ämaris, meil on liitlased Tapal, me võime ennast tunda üsna kindlalt ja ei pea kuidagi ennast mingit alaväärsust siin tundma, et me ei saa hakkama. Saatejuht: Ometi hakkame ostma, mida meil kohe vaja on või mida küsiks lihtsamalt, eile juba vaja oli? Kusti Salm: No täna oli, tuli tõesti väga hea uudis, ostame juurde õhutõrjerakette, kaheksa kilomeetri pealt tekib juurde sadakond väikeüksust, kes vaatavad, et ükski dessant ja ükski helikopter sinna Eestisse ei lenda. Ostame juurde palju tankitõrjet, et ei julgeks ühtegi metsatukka või külla või linna sisse sõita, teadmata, et sind puruks ei lasta. Teeme K-1 liikursuurtükkide pataljoni poole suuremaks. Kusti Salm: Hangime endale siis need Kamikaze droonid, inglise keeles on see loitering või on ission. Kusti Salm: Ning ma arvan, võib-olla isegi ühe olulisema aspektina suurendame Kaitseliidu maakaitset kahekordseks ehk me suudaks vastu võtta kõik need vabatahtlikud, kes siis kriisi või konflikti korral tahaksid relva alla tulla. Saatejuht: Ja suuremaks kulutamiseks läheb ikkagi järgmisel aastal, kui palju sellest tänastest uudistest on nii-öelda kulurida selle aasta Kusti Salm: Eelarves? Enne kui me lõpetame, ma tahan ikkagi öelda selle ka veel ära, et valitsus otsustas, et tuleb ka keskmaa õhutõrje. Kusti Salm: See otsus vormistatakse suvel, siis kui on NATO tippkohtumine läbi Madridis, me teame täpselt, mismoodi need asjad siin saavad olema. Aga täna sisuline poliitiline otsus tehti ära, et tuleb ka keskmaa õhutõrje. Mis see teine küsimus oli? Kui palju me sellel aastal kulutame? Sellel aastal kulutame peaaegu 800 miljonit, aga sellest konkreetsest paketist umbes 15. Saatejuht: Keskmaa õhutõrje ja lühima õhutõrje, varsti saab iga televaataja aru, millega tegemist on, suured vaidlused maha peetud, no kumba siis rohkem vaja oli? Kusti Salm: Mõlemat on väga vaja ja nüüd me võime olla rahul, et me mõlemad ka saame. Saatejuht: No see praegune aeg on tegelikult, kui kaks aastat tagasi tekkisid meil harrastusviroloogid, siis meil on tekkinud nüüd harrastusmilitaristid, kes kõik teavad, millises järjekorras, mida tuleb osta, et aidake natuke televaatajat, et kuidas teha vahet päris ekspertidel ja nendel harrastusekspertidel? Kusti Salm: No see ei ole ju ometi halb, et meil on palju militaareksperte, on militaareksperdid, on nendel tõenäoliselt ka suur kaitsetahe neid kõiki relvastust kasutada, noh kõige lihtsam viis teha vahet päris eksperdil ja mitte päris eksperdil on, on üleüldiselt rohelise vormi ning siis siia või siia Kusti Salm: kinnitatud tunnusmärkide abil. Teil pole kumbagi? Aga ma ka ei praali sellest, kuidas meil on, kui kaugele õhutõrje lendab või mõni muu asi. Saatejuht: Kuulge, mida see Ukraina kriis on näidanud selles osas, et milline koht on sümbolitel ja patriotismil võitlustahtel ja sellele, et tahetakse sõdida? Kusti Salm: See koht on, ma arvan, võib-olla märgiline seal selle koha alus on see, et iga, ma toon selle kohe Eesti näitele. Iga eestlane, ma olen täiesti kindel, tahab kaitsta Eesti riiki, kui Eesti riiki rünnatakse, siis Eesti, olenemata keelest, päritolust, Eesti riiki me hakkame kaitsma. Kaitsetahe sõltub sellest, kui palju me usaldame oma riiki. Ja selleks, et me suudaks seda võimendada, meil peab olema kaitsetahe, meil peab olema kaitsevägi, mis võimaldab selle kaitsetahte siis rakendada, kui vaja on. Saatejuht: Kas te seda ei kahetse, et Saatejuht: vähem kui aasta tagasi kaitseväe orkester saadeti muuseumisse ühes kärbitud eelarve ja kärbitud koosseisuga? Kusti Salm: Selle kärpeprotsessi jooksul me ostsime Kaitseliidu maakaitsele juurde umbes 20 miljoni euro väärtuses tankitõrjerakette. Ja ma arvan, et tänases olukorras see vastab sellele küsimusele väga hästi. Saatejuht: Kuulge lõpetuseks küsimuste küsimus, kas teie teate, kus on soigu? Kusti Salm: Ausalt öeldes ei tea, pole viimasel ajal, pole viimasel ajal mulle ka helistanud. Saatejuht: See on ju tegelikult väga kõnekas, kui keset sõda ühe riigi kaitseminister kaob ära, tõsi, täna üritati teda justkui näidata, aga samas kas see oli soigu ja kas need olid värsked kaadrid, see jääbki küsimuste küsimuseks ja müsteeriumiks. Kusti Salm, suur tänu saatesse tulemast, rahulikku õhtut ja loodame, et see Ukraina sõda, mille Putin algatas, saab kiiresti läbi. Teile ka, aitäh nägemist. Aga head televaatajad, homme õhtul sellel samal teemal jätkame ja siis on juba Andres Kuuse külaliseks Veiko Vello, palm kindral, nii et uute kohtumisteni.

Saatejuht: Tere õhtust, kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm. Kas hirm Putini sõjast ei tule? Kusti Salm: Ei, kaitse on meil tugev. Saatejuht: Aga tekitab tülpimust? Kusti Salm: Ei, lihtsalt uusi abistamisvõimalusi on raske leida. Saatejuht: Putin läheb ikka edasi. Kusti Salm: Lahendused peavad olema liitlastega läbi räägitud. Saatejuht: Putini halastamisele ei saa loota? Kusti Salm: Lootus on kehv strateegia. Saatejuht: Kas lääs peab sõtta sekkuma? Kusti Salm: Täna pole seda laual. Saatejuht: Öeldakse, et Euroopa Liit on juba sõjas. Kusti Salm: Kõike öeldakse. Saatejuht: Meie saadame abi ja me pole sõjas? Kusti Salm: Iga seal purustatud tank on üks tank siin vähem. Saatejuht: Putin ei reageerinud teiste nõuetele. Kusti Salm: Putin võib kõike võiduna näidata. Saatejuht: Tegemist on sõjakurjategijaga. Kusti Salm: Ukraina toetamine pole kerge. Saatejuht: Räägiti tuumaohust Kusti Salm: See on hirmu tekitamiseks. Saatejuht: Mis siis saab? Kusti Salm: Seda me ei lahka. Saatejuht: Ehk suure sõja võimalus on olemas? Kusti Salm: Selle jaoks peaks midagi dramaatilist juhtuma. Saatejuht: Sõda viiki jääda ei saa? Kusti Salm: Külmuda saab, aga see on kohutav variant. Saatejuht: Mis Eesti rahuajast saab? Kusti Salm: Meil on hästi. Idatiiba tuleb tugevdada ja läbirääkimised käivad. Saatejuht: Heidutusloogikat tahetakse muuta. Kusti Salm: Tahame tekitada olukorra, kus NATO ründaminegi oleks ebamõistlik. Saatejuht: Kui kaugel me sellest oleme? Kusti Salm: Lähedal. Saatejuht: Kas NATOlt on võimalik pataljon saada? Kusti Salm: Igas Balti riigis peaks olema üks diviis. Saatejuht: Miks eelpaigutusi siia ei tule? Kusti Salm: Siin juba on. Saatejuht: Kas Biden aitab meid? Kusti Salm: Aitab. Saatejuht: Kas Euroopa Liidu kaitsevägi on meie huvides? Kusti Salm: Tahetakse liidu julgeolekut tugevdada. Saatejuht: Kui palju me sõltume teistest? Kusti Salm: Eesti riik on kaitstud Eesti oma kaitseväega. Saatejuht: Miks siis juurde ostetakse? Kusti Salm: Oleme varustust suurendanud. Saatejuht: Kas see on selleaastane kulurida? Kusti Salm: Jah, peaaegu 800 miljonit. Saatejuht: Kumba, keskmaa või lühimaa õhutõrje, rohkem vaja oli? Kusti Salm: Mõlemat. Saatejuht: Kuidas teha vahet ekspertidel ja harrastusmilitaristidel? Kusti Salm: Rohelise vormi järgi. Saatejuht: Milline koht on sümbolitel? Kusti Salm: See näitab kaitsetahet. Saatejuht: Kas kaitseväe orkestri laialisaatmine oli viga? Kusti Salm: Saime tankitõrjerakette juurde. Saatejuht: Kas teie teate, kus on Soigu? Kusti Salm: Ei tea. Saatejuht: Aitäh, kohtumiseni.

esimene-stuudio-kusti-salm

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Kaks nädalat kestnud Glasgow kliimakonverents päädis dramaatilise lõppmänguga, milles Hiina ja India lahjendasid oluliselt eesmärke. Mis siis tegelikult otsustati, mis muutub ja milline on Eesti panus? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Kliima ja energiapoliitika erisaadik Kaja Tael, tere õhtust. Tere õhtust. Kas me jäime täna ilma suurepärasest keskkonnaministrist või vajas see valdkond tegelikult värsket pilku ja käiguvahetust? Kaja Tael: See on selline valdkond, kus Eestis on nüüd vahetunud mitu ministrit järjest ja nüüd Tõnis Mölderiga oli küll selline lugu, et pärast seda, kui ta Kopp 26-le ära käis, siis meil tekkis juba väga hea koostöösuhe ja lootus, et on võimalik nüüd veel rohkem Eestis kliimapoliitikat Edasi arendada. Et nüüd peame siis alustama jälle algusest. Saatejuht: No see, et ikkagi keskkonnaministri viimaseks sammuks enne tagasiastumist jäi õlitehasele nurgakivi panek, no see paistab ka kaunis kõnekas. Kaja Tael: Kui me nüüd alustame seda saadet kohe sellest, et me peame rääkima Eesti põlevkiviõlitehasest, siis siis ma tahan ka väga lühidalt öelda, et eestlastele on üldiselt kombeks otsida enese juures võib-olla väga palju vigu, rohkem kui kõrvaltvaataja isegi märkab. Et noh, me ei saa kliima neutraalseks päevapealt ja pole ühtegi Euroopa riiki, kellel poleks neid ülemineku vaevu ja sünnimärke. Ja kui see kivi, põlevkiviõlitehas praegu on otsustatud rajada, kusjuures ärimudel on tegelikult päris kõvasti muutunud viimaste aastatega, siis siis ma arvan, et me ei pea nüüd sellepärast ka arvama, et Eestis on rohepööre kuidagi läbi kukkunud. Saatejuht: No sellest meie uus keskkonnaminister Erki Savisaar lubas Prantsusmaa riigipeale Manuel Makroonile öelda, et tema kliimapoliitika on loosunglik. On see hea mõte? Kaja Tael: See sõltub asjaoludest, ütleb diplomaat. Saatejuht: Teie tõenäoliselt seisaksite ta kõrval, kuidas ta ütleb? Kaja Tael: Vaevalt küll, aga, aga kui see niimoodi oleks, siis noh, ma tahaksin näha president Makrooni vastust ja ilmet, aga ma kujutan seda umbes ette. Sest tegelikult ma saan aru, mis on selle selle sõnumi mõte, et ma arvan, et tulevane minister vist ka vist ka juba Kaja Tael: avaldas lähemalt arvamust selle kohta, et Eesti on see, kes on realist, meil on kaks jalga maa peal. Ometi Kaja Tael: pole Erki Savisaar päris kindel, kas ja mil määral on kliimamuutused ikkagi Saatejuht: Inimtekkelised. Kas ka seda peaks Kaja Tael: Makroonile ütlema? Kaja Tael: See muide on üks Kopp 26 tulemusi, et vastu võetud Kläsk Õu kliimapaktis on vist kõige esimene peatükk see, kuidas tuleb usaldada teadust. Ja tõepoolest Kaja Tael: ÜRO raames on ekspertide paneel, kes pani juunikuus kokku kogu maailma teaduse kliimamuutuste asjus ja jõudis ilma igasuguse kahtluseta järeldusele, et see kliimamuutused on inimtekkelised. Ja Kopp 26, siis kõik need kokku kogunenud delegatsioonid seda ka tunnistasid. Nii et meil on tegelikult tõestus olemas. Saatejuht: No mul on hea meel, et me saame nüüd rääkida faktidest, mitte enam erinevate teadlaste argumentidest, millest mõnikord armastavad mõned poliitikud rääkida, aga tegelikult kutsusimegi ma teid loomulikult saatesse selleks, et mina ei käinud Klaaskovskohal, teie käisite ja, ja selle põhjal, mis mina lugenud olen, oli see kohtumise nii-öelda lõppakord ikkagi erakordselt traagiline. Saatejuht: Läbirääkijad olid pisarais, mis siis ikkagi Kaja Tael: Juhtus? Kaja Tael: No ma pean ütlema, et ka mina ei olnud sellel lõpupäeval kohal, et ma olin kohal esimeses pooles. Aga lõpupäeval juhtus see, et läbirääkimiste käigus ei õnnestunud saavutada siis maksimum eesmärki. Ja ma saan sellest pealäbirääkija copy presidendi Alekshorma reaktsioonist selles mõttes väga hästi aru, et see tekitab väga suurt frustratsiooni, loomulikult. Suurbritannia oli pannud väga-väga palju poliitilist kaalu sellele konverentsile ja, ja see oli kokkuvõttes edukas, täiesti selgelt. Ma ei ole näinud tegelikult ühtegi kommentaari, mis ütleks, et kopp 26 kukkus läbi. Saatejuht: Või mina olen neid lugenud täna väga palju Saksa ajakirjandusest, Soome ajakirjandusest, Helsingin Sanomat pühendas sellele ühe oma juhtkirja ja nii edasi. Kaja Tael: Aga millele nad rajanevad, rajavad väite, et see oleks läbi kukkunud. Kopp, kope on ajaloos olnud selliseid, mis tõesti kukuvad läbi, et, et mulle tuleb meelde Kopp 19 Kopenhaagenis, kus ei jõutud noh, mitte mingisugusele kokkuleppele. Kopp 26 punkt üks tõesti lõpetas Pariisi lepingu raamistiku reeglistiku läbirääkimised. Selles mõttes oli saavutus 100 protsenti. Ja Glasgow kliimapakt, mis vastu võeti, mis on siis noh, poliitiline deklaratsioon, sisaldab ka ikkagi väga paljusid asju, millest enne pole kunagi juttu olnud. Saatejuht: Kas Hiina ja India rikkusid tegelikult ühe hea tippkohtumise ära, et nüüd see kliimakatastroof, millest räägitakse, mis siis tabab meid, kui me ei suuda pidurdada maailma soojenemist vähemalt 1,5 kraadi peal, eks ju, tuleb nüüd nende kahe maailma suurima rahvaarvuga riigi Kaja Tael: Tõttu? Ma ei tea, kas tuleb. Kaja Tael: Ma väga loodan, et ei tule, sest lõppude lõpuks, ega siis nüüd aasta 2021 ei ole ka veel määrav aastaga 2050 tulemuse suhtes. Kaja Tael: Õige on see, et ei Hiina ega India ei, ei ole valmis seadma endale täpselt samasuguseid eesmärke, nagu on seadnud nüüd Euroopa Liit ja, ja millega on kaasa tulnud enne koppi Kaja Tael: paljudki teised suured tööstusriigid, mõned ikkagi väga pika hambaga. Ja Kaja Tael: me kõik muidugi loodame, et neid kappe tuleb veel ja, ja see ambitsiooni tõstmine käib ka kogu aeg edasi. Et ma olen ise mõelnud, et siin on hea võtta võrdluseks tegelikult Eesti mudel. Et Eesti on riik, kes nagu paljud teised maailma riigid võib-olla ei ole kõige rohkem kannatanud kliimakatastroofide käes. Kaja Tael: Me oleme küllalt ambitsioonikad selles mõttes, et me tahaksime oma majandusega järele jõuda, meil on selged eeskujud, kellele me tahame järele jõuda. Ja, ja meil oli loomulikult või on meie rahvuslik maavara põlevkivi, mis, mis tekitab ikka märkimisväärses koguses heitmeid, kui teda ahjus põletada. Nii et selles olukorras, kui keegi oleks öelnud näiteks aastal 2015 Eestis pärast Pariisi kliimaleppe Kaja Tael: allakirjutamist, oleks öelnud Eestile, et me aastal 2025 lõpetame igasuguse põlevkivi kasutamise. Et ma kujutan ette, mis reaktsiooni see oleks ühiskonnas esile toonud. Kaja Tael: Aastal 2021, meil on nii valitsuse eesmärgid põlevkivist väljumisel kui meil on ka Eesti Energia väga konkreetsed äriplaanid. Et selles mõttes meil on toimunud mingi vaimne pööre, aga see ei ole toimunud üleöö ja oodata, et India ja Hiina seda teeksid, üleöö on ilmselt liig. Saatejuht: No kas tegelikult ei ole see läänemaailmalt natuke silmakirjalik nõuda ikkagi arengumaadelt kivisöe kasutuse lõpetamist olukorras, kus tegelikult noh, USA eestveetud leer keeldus näiteks üldse puudutamast gaasi ja teiste fossiilkütuste teemat? Kaja Tael: Noh, kusagilt peab alustama. Et võib-olla kivisüsi on siiski üks, üks selgeid realistlikke võimalusi, kust alustada. Meil on maailmas näiteid sellest, kuidas majandused on loobunud kivisöest ja sellest hoolimata me võime rääkida nii majanduskasvust kui ka siis heitmete vähendamisest. Nii et miks mitte alustada sellistest edulugudest. Et ja mis puudutab gaasi probleemi, siis ärgem unustagem, et üks kopi saavutusi oli tegelikult Kaja Tael: ülemaailmne lubadus, on selle nimi, Kaja Tael: vähendada metaani heitmeid, eeskätt just gaasitorustikest. Saatejuht: No siiski, me räägime väga vaestest riikidest, India nii-öelda keskmine jõukuse tase on ikkagi võrreldamatu Euroopaga ja, ja noh, rikkamad riigid on küll ka lubanud nendele arengumaadele toetust, aga kui palju sellest siis ka reaalselt nüüd välja makstud on? Kaja Tael: See on nüüd nagu nipiga küsimus, sest selleks peab olema rahandusekspert, et teada, kui palju on välja makstud. Mina, mina võin rääkida sellest, kui palju on lubatud ehk eraldatud raha. Et meil oli arenenud riikidel plaan see summa saada 100 miljardi peale. Kaja Tael: See meil ei õnnestunud plaani kohaselt, me jääme sellega paar aastat hiljaks. Aga me oleme seal 100-le miljonile, miljardile siiski suhteliselt lähedal. Nii et noh, raha lubadusi on, on antud päris palju, selles mõttes ka reaalselt see raha on olemas. Saatejuht: Ikkagi väga paljud vaatlejad on märkinud, et seda lahendust sellelt kliima tippkohtumiselt ei tulnud, ka ÜRO peasekretär Antonio terves ütles pärast tippkohtumist, et noh, kliima soojenemise pidurdamiseks sellest leppest nüüd küll üksi ei piisa, kuidas siis saab ikkagi rääkida sellest, et see oli edukas? Kaja Tael: Aga kuidas saab rääkida sellest, et see on läbi kukkunud, kui meil on olemas praeguseks Pariisi reeglistik, mis sätestab nüüd pärast seda tippkohtumist, mis sätestab selle, kuidas riigid hakkavad esitama aruandlust iga viie aasta järel, kuidas nad hakkavad esitama oma rahvuslikke plaane? Kaja Tael: See on kõik täiesti enneolematu. Saatejuht: No üks teadlaste vaade siis, mille järgi saab öelda, et see oli läbikukkumine. Me kulutame ära oma süsiniku eelarve piltlikult öeldes selle kümnendi lõpuks ja siis on 1,5 kraadine temperatuuri tõus juba vältimatu. See on teaduslik fakt, et ikkagi see valmisolek neid drastilisi muutusi teha meie majandustes, meie käitumistes, seda ju tegelikult sellelt kliima tippkohtumiselt ei paistnud. Kaja Tael: Ühiskonnad on erinevad ja lõhed on mitte ainult ühe riigi sees, vaid on väga-väga erinevad ka noh, isegi naaberriikide vaated selles selles küsimuses, et noh, ma toon sellise lihtsa näite, et meil tulevad Saksamaal inimesed tänavale muuhulgas ka seetõttu, et öelda, et kopp 26 tegi liiga vähe, eks ole. Ja, ja noh, Saksamaa on, on raudselt tuumaenergia kasutamise vastu. Ja kõrval Prantsusmaal meil tulevad inimesed tänavale selle nimel, kui president Macron üritas tõsta siis autokütuste aktsiisi kaudu kütuste hinda. Kõik väga õilsatel kliimaeesmärkidel. Nii et see on alati ühiskondliku kokkuleppe küsimus, kui palju me talume. Saatejuht: Ja see on väga huvitav teema ja me selle juurde tõesti ma loodan ka järgmise umbes viie minuti pärast jõuame, aga aga räägime natuke Eestist ja, ja milliseid kohustusi see kliimakonverents siis nüüd Eestile tõi või, või, või vist pigem peaks ütlema, ei toonud. Kas see tähendab seda, et me tegelikult saame oma loorberitele nüüd puhkama jääda, ei peagi midagi tegema? Kaja Tael: Meile ei tulnud otseselt kohustusi juurde seetõttu, et me oleme need kohustused juba võtnud. Võrreldes ülejäänud maailmaga on Euroopa Liit ikka väga selgelt pioneer kogu selles tegevuses. Ja, ja noh, ilma selle Euroopa Liidu eeskujuta ma olen täiesti kindel, et me ei oleks ka praegu nii kaugele jõudnud, et ma ei ole väga kindel, aga ma arvan, et meil on praegu umbes 90 protsenti maailma riikidest, kes on tegelikult selle kliimaneutraalsuse eesmärgi pardale tulnud. Ja noh, seda tegelikult ju keegi ei lootnud, et seda tingimata saavutatakse just nimelt sellel top 26 tippkohtumisel, vaid see surve käis siis pidevalt just tippkohtumise eel. See tippkohtumine ise on lihtsalt ajend ja noh, me enne tippkohtumist nägime ju järjest, kuidas, kuidas suured tööstusriigid tulid nagu Euroopa Liiduga kaasa selles asjas. Kui korra ikkagi Kaja Tael: Eesti Saatejuht: Juurde tagasi tulla, noh seoses kohalike valimistega oli hiljuti põhjust lugeda läbi Tallinna ja Tartu kliimastrateegiad ja, ja noh, need ütlevad väga üheselt, et eratranspordisüsiniku heide näiteks Tartus 10 aastaga kasvanud enam kui kolmandiku võrra, Tallinn oma kliimaeesmärke samal kursil jätkates ei saavuta, need on kõik kohustused, mis me endale võtnud oleme. Miks me siis ei näe, et näiteks need äsja sõlmitud koalitsioonilepingud nii Tallinnas kui Tartus seda autostumise teemat noh, ikkagi väga vähe puudutavad, praktiliselt ei puuduta? Kaja Tael: No siin on Euroopa Liiduga võrreldes on, on samu põhjuseid ja on, on Eesti eripära, et kogu Euroopa Liidus on tegelikult transpordisektor kõige suurem murelaps. Ja kui me näiteks energeetikas oleme suutnud selle rohepöörde käivitada päris edukalt muuhulgas Eestis, siis transpordisektoris Euroopa Liit tegelikult ei ole seda suutnud, et see on täiesti tõsi, et pigem toimub autostumine. Ja, ja mida õieti selles asjas teha, on, on, on miljoni dollari küsimus, noh väga paljud riigid on läinud maksude tõstmise teed, muuhulgas. Saatejuht: Kui me, kui me aastal 2025 avastame, et sisepõlemismootoriga autod peaks nagu linnadest välja tõrjuma, nüüd kui me tahame oma kliimaeesmärke tõsiselt võtta, siis Saatejuht: järsku imestame, et miks inimesed tänavatel on, kas ei peaks sellega natuke varem tegelema? Kaja Tael: Kindlasti peaks ja, ja huvitav on siin just vaadata ka teiste kogemusi, et vahel räägitakse, et noh, poliitikute lubadused on, on lihtsalt puhas sõnavaht ja, ja sellest midagi ei muutu. Tegelikult on ju maailmas näha, kuidas ärimudelid väga selgelt muutuvad pärast selliseid lubadusi ja siit me saame tagasi minna selle saate alguse juurde, et miks president Macron võib-olla tahab rohkem loota uuele tehnoloogiale kui, kui meie siin, sest Lääne-Euroopas on seda nähtud, kuidas tööstus muudab oma ärimudeli juba sellise poliitilise lubaduse peale, et me kavatseme heitmeid vähendada. Autotööstuses väga selge. Saatejuht: Kuidas teile tundub, kas Eesti avalikkuseni tegelikult see teadmine, mida rohepööre eeldab, on ka jõudnud või me elame ikkagi selles ilusas teadmises, et majandus kasvab lõputult, meie elu, elus tegelikult midagi muutuma ei pea ja lihtsalt kusagil taustal käib ära ka rohepööre. Kaja Tael: Väga raske on öelda, mis, mis Eesti inimene keskmiselt sellest rohepöördest arvab, et meil on olnud küsitlusi, kui tähtsaks Euroopa Liidus inimesed peavad keskkonnateemasid ja, ja mõnda aega me olime selgelt maas ülejäänud Euroopas, et meie jaoks tõesti mingid muud teemad olid tähtsamad. Kaja Tael: Mingite teiste küsitluste järgi ikkagi Eesti inimene tähtsustab keskkonda ja ma ei ole üldse selle üle imestunud, sest see on minu meelest eestlasele olnud väga loomuomane, et et looduskaitse on meie jaoks tähtis. Kuidas me nüüd sellesse rohepöördes siseneme? Kas me saame aru, et, et me tegelikult räägime majandusmudeli muutusest ja see maksab midagi, millest osa ilmselt kannab ka tarbija paratamatult? Selles osas ma arvan, et me ei ole valmis nii palju igaüks üksikisikuna oma rahakotti kergendama, nagu see võib-olla mõnes teises riigis on. Saatejuht: Ma küsin siis niipidi, et kas meie poliitiline eliit, eesotsas keskkonnaministriga, ei peaks tegelikult ühiskonda ette valmistama põhimõtteliseks elulaadi muutuseks, millele on viidanud kõik viimase aja kliimapoliitilised otsused ja, ja eksperdid? Kaja Tael: Valitsus kahtlemata peaks inimesi ette valmistama edasiseks eluks ja looma selleks eeldused ja tingimused. Noh, Euroopa Liidus on rohepööre ikkagi mõeldud selgelt Kaja Tael: majandustegevusena, et tegelikult me ei räägi Euroopa Liidus sellest, et me peame kõik silmapilkselt kokku tõmbama oma tarbimise ja asuma veganiks ja, ja lõpetama poest hambapasta ostmise. Saatejuht: No see on üsna, need on äärmuslikud näited. Aga nad on olemas. Aga elumuutusi tuleb siiski Kaja Tael: Teha? Jah, no elumuutusi me sooviksime teha selliseid, mis siiski ei osutu inimestele liiga raskeks, et noh, nende sotsiaalne olukord liiga palju ei halveneks ja, ja selle eest tahab Euroopa Liit ju väga selgelt hoolitseda, et noh, mitte ilmaasjata pole meil ka õiglase üleminekufond loodud Ida-Virumaa jaoks. Saatejuht: No see õiglase üleminekufond viib mu mõtted kohe selle peale, et kui me mõtleme siis selle peale, kuidas Euroopa Liit seda rohepööret tegema hakkab ja võtame noh, näiteks kaks riiki Rumeenia ja Taani, mõlemad Euroopa Liidus erinevad oma ostujõult ja ka kliimaohtude tajumiselt ikkagi noh, mitmekordselt. Kuidas me ikkagi Euroopas selle kliimaneutraalsuseni nende keeruliste otsustega jõudma peaksime, kui meil on tegelikult nii suured käärid? Kaja Tael: Mina ütlen tavaliselt selle asja peale niimoodi, et et Euroopa Liidu kõige tugevam külg on koorma jagamine. Et see on see, mille peal Euroopa Liit tegelikult püsib ja mis on näha noh, kõikides eluvaldkondades. Ja nii et see rohepööre Kaja Tael: ei saa mitte kuidagi ka mitte ideoloogiliselt olla tehtud kuidagi teistmoodi. Ja praegu noh, me juba näeme, et nendes ettepanekutes, mis, mis laua peal on, on, on ette nähtud lisarahalised vahendid. Kaja Tael: Eriti haavatavatele riikidele, vaesematele piirkondadele, vaesematele elanikkonna kihtidele. Ja kahtlemata lähevad need läbirääkimised tuliseks nagu iga viimane kord, kui Euroopa Liit raha üle läbi räägib. Saatejuht: Põlevkivisektor ütleb selle peale, et te pakute meile õiglase üleminekufondi raames umbes samas suurusjärgus raha, nagu on meie sektori aastakäive. Ei lohuta see neid väga? Kaja Tael: Aga ilmaasjata ei lohuta, sest sest tegelikult me ju soovime ikkagi kogu ärimudelit ümber teha ja see õiglase üleminekufond on tõepoolest lihtsalt abivahend. Et, et peale selle on ju olemas ikkagi veel väga palju muid vahendeid, kuidas, kuidas seda tööstuselu ümber korraldada, aga noh, muidugi ma ei taha kuidagi öelda, et see on lihtne ja me selle võtme oleme juba päriselt leidnud. Aga tõsi on ka see, et et tegelikult tööhõive mudel Ida-Virumaal on juba muutunud. Saatejuht: No suur panus Eestis pärast seda, kui me lõpetame põlevkivi ahju ajamise, on ikkagi tehtud tuuleenergiale. Ometi ei taha keegi tuulikuid. Me vajame mingit strateegilist muutust, et me päriselt selle ilusa eesmärgi saavutaksime. Kaja Tael: Jah, ja noh, mingis mõttes peaks tõesti igaüks ikkagi ka peeglisse vaatama, et, et Eestis on tihti niimoodi, et ühed ja samad inimesed võitlevad põlevkivi kasutamise vastu, võitlevad tuuleparkide ehitamise vastu, võitlevad metsa raiumise vastu. Kaja Tael: Aga noh, kusagilt peab ikkagi see asendustulu või siis asendusenergia tulema. Ja noh, riigis on seda nüüd jälle teiste riikide kogemuselt õppides on, on praegu on siis plaan seda lahendada niimoodi, et, et tekiks siis ka kohalikule omavalitsusele väga selge tulu sellest, sellest mõeldavast tuulepargist. Aga noh, idee sellest, et Kaja Tael: kui mingisugune kogukond kusagil ütleb, et, et meie esteetikameel on häiritud sellest, et silmapiiril paistab tuulepark merel. Et. Kaja Tael: No on väga raske vaielda selle vastu, et, et see tekitab mingisugust ebamugavust, aga siis võiks võib-olla meelde tuletada seda, et Ida-Virumaal on aastakümneid ja aastakümneid Kaja Tael: rajatud kaevandusi ja, ja toodetud energiat ja needsamad ilusad maakonnad on kõik seda energiat tarbinud, nii et võib-olla peaks kehtestama tegelikult mitte selle kohaliku huvi instrumendi, mis peale maksab. Vaid võib-olla peaks kehtestama luksusmaksu nendele piirkondadele, kus, kus on noh, täielik rahu ja puhas esteetika. Saatejuht: Huvitav idee iseenesest, meil on minut saate lõpuni jäänud, ma tahaks, et te aitaksite mul tõlkida ära ühe nii-öelda peamise saavutuse, mis siis sellelt viimaselt kliima tippkohtumiselt tuli, kui siis nii-öelda algses teksti versioonis selles kliimapaktis kirjeldati siis kivisöe ja fossiilkütuste subsiidiumide järk-järgulist kaotamist, siis lõppteksti jõudis sõnastus, et järk-järgult tuleb vähendada kivisöe ja ebatõhusate fossiilkütuste subsiidiumeid, see on nüüd minu enda vaba tõlge. Mis asi see ebatõhus fossiilkütus siis tegelikult on ja jätab see siis tegelikult riikidele ikkagi nagu väga avarad tõlgendamisruumi? Kaja Tael: Ma ei oska ka väga täpselt öelda, mida selle all on mõeldud, ilmselt see on teatud asendussõnastus millegi muu jaoks, Mõeldi, on küsimus. Kindlasti mõeldi, ebatõhus on näiteks põlevkivi, ebatõhus on tegelikult ka kivisüsi. Et ebatõhus on tegelikult ka vesinik. Nii et jah, kütused jagunevad selle selle alusel, kui, kui tõhusad nad on. Aga, aga see, et me nüüd räägime hetkel vähendamisest ja kaotamisest, noh, kas klaas on pooltühi või pooltäis? Kahe 1009. aasta jooksul. Jah, me ei saanud seda maksimumtulemust, me ei kaota neid, aga esimest korda räägitakse kokkulepitult vähendamisest, nii et asi seegi. Saatejuht: Kaja Kael, see vestlus võiks siin jätkuda veel umbes sama kaua, nagu see on toimunud. Suur aitäh selle põneva arutelu eest ja head vaatajad, Esimene stuudio on tagasi juba homme.

Saatejuht: Teema on Glasgow kliimakonverents. Saates on kliima- ja energiapoliitika erisaadik Kaja Tael. Kas kliimavaldkond vajab värsket pilku? Kaja Tael: Peame nüüd tõesti algusest alustama. Saatejuht: Keskkonnaministri viimaseks sammuks enne tagasiastumist oli õlitehasele nurgakivi panek. Kaja Tael: Sellepärast ei pea arvama, et Eestis on rohepööre läbi kukkunud. Saatejuht: Erki Savisaar lubas Prantsusmaa riigipeale Emmanuel Macronile öelda, et tema kliimapoliitika on loosunglik. Kaja Tael: Ma tahaksin näha president Macroni vastust. Eestis tegeleme reaalsete tehnoloogiatega, mõned riigijuhid tegelevad unistustega. Saatejuht: Ometi pole Erki Savisaar päris kindel, kas kliimamuutused on inimtekkelised. Kaja Tael: Glasgow kliimapaktis on kõige esimese peatüki sisu see, et teadust tuleb usaldada. Kliimamuutused on inimtekkelised. Saatejuht: Glasgow konverents oli dramaatiline, mis seal juhtus? Kaja Tael: Läbirääkimiste käigus ei õnnestunud saavutada maksimumeesmärki. Saatejuht: Ajakirjandus väidab, et konverents kukkus läbi. Kaja Tael: Glasgow kliimapakt sisaldab paljusid häid asju, millest enne pole juttu olnud. Saatejuht: Kas Hiina ja India rikkusid tegelikult hea tippkohtumise ära? Kaja Tael: Hiina ja India ei ole valmis seadma endale samasuguseid eesmärke, nagu on seadnud Euroopa Liit. Ei saa oodata, et neil toimuks üleöö vaimne pööre. Saatejuht: Kas pole läänemaailmalt silmakirjalik nõuda arengumaadelt kivisöe kasutuse lõpetamist? Kaja Tael: Kusagilt peab alustama. Saatejuht: Me räägime siiski väga vaesetest riikidest. Kaja Tael: Euroopa Liit toetab neid. Saatejuht: ÜRO peasekretär Antonio Guterres ütles pärast tippkohtumist, et kliimasoojenemise pidurdamiseks sellest leppest ei piisa. Kaja Tael: Meil on olemas Pariisi reeglistik, mis sätestab selle, kuidas riigid hakkavad esitama aruandlust iga viie aasta järel. Saatejuht: Valmisolek käitumises drastilisi muutusi teha sellelt kliimatippkohtumiselt ei paistnud. Kaja Tael: See on riigiti erinev ühiskondliku kokkuleppe küsimus, kui palju me talume. Saatejuht: Milliseid kohustusi see kliimakonverents Eestile tõi? Kaja Tael: Meil ei tulnud kohustusi juurde, aga paljud riigid võtsid kohustusi juurde. Saatejuht: Miks äsja sõlmitud koalitsioonilepingud nii Tallinnas kui Tartus autostumise teemat vähe puudutavad? Kaja Tael: Transpordisektoris ei ole Euroopa Liit suutnud rohepööret käivitada. Saatejuht: Kas autostumisega ei peaks juba tegelema? Kaja Tael: Kindlasti. Saatejuht: Ka Eesti avalikkus mõistab, mida näeb ette rohepööre? Kaja Tael: Ma arvan, et me ei ole üksikisikutena valmis oma rahakotti kergendama. Saatejuht: Kas meie poliitiline eliit eesotsas keskkonnaministriga ei peaks ühiskonda ette valmistama põhimõtteliseks elulaadimuutuseks? Kaja Tael: Valitsus kahtlemata peaks inimesi ette valmistama. Elumuutusi me sooviksime teha selliseid, mis ei osutu inimestele liiga raskeks. Saatejuht: Kuidas jõuab Euroopa kliimaneutraalsuseni, kui meil on nii erineva ostujõuga riigid? Kaja Tael: Euroopa Liidu tugev külg on koormajagamine. Saatejuht: Põlevkivisektorit ei lohuta Euroopa Liidu rahad. Kaja Tael: Ilmaasjata ei lohuta, tegelikult me soovime kogu ärimudelit ümber teha. Saatejuht: Vajame mingit strateegilist muutust, et me päriselt selle ilusa eesmärgi saavutaksime. Kaja Tael: Väga raske on vaielda nende vastu, keda tuulepargid häirivad. Võib-olla peaks kehtestama luksusmaksu nendele piirkondadele. Saatejuht: Aidake tõlgendada kliimatippkohtumise saavutust. Mida peetakse silmas ebatõhusa fossiilkütuse all? Kaja Tael: See on tõesti mitmeti tõlgendav. Esimest korda räägitakse vähemalt vähendamisest. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-kaja-tael

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Vabariigi president küsis oma aastapäeva kõnes kriitiliselt, millega sa tegeled, armas Riigikogu ja kutsus Riigikogu saadikuid Toompeal üles tegema oma tööd. Kas nutika seadusloome mehhanism on kokku jooksnud ja riigikogulased veedavad aega teineteist solvates? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast saatesse, Riigikogu esimees Henn Põlluaas EKREst. Tere õhtust. Ja endine peaminister, Reformierakondlane Taavi Rõivas. Tere õhtust. Henn Põlluaas, kui president rääkis Andrestest ja Pearudest, kas teie tundsite ennast ära? Henn Põlluaas: Ei tundnud minu meelest üldse selline. Pearu ja, ja Andrese valimine enda kõnes oli üsnagi ebaõnnestunud, sellepärast et esiteks Pearu ja Andres ei ole sellised tüüpilised eestlased ja ja ühe heaks ja teise halvaks lahterdamine ka nagu väga hästi ei lähe. Kuigi president ju täiesti selgelt ütles, et pear on halb ja, ja siis koalitsioon ja valitsusliikmed ja Andres on hea, aga teisest küljest Andres oli ju naistepeksja, ajas enda naised surma, mitu last, et, et noh, ma arvan, et selline võrdlus oli ääretult ebaõnnestunud. Saatejuht: Ja teil nagu väga kahju ei oleks, siis pearu isegi olla, sest Andres oli pigem halb. Henn Põlluaas: Noh, ka Tammsaare ja, ja on ju tegelikult välja toonud, et ega see pööru ei olnud ju tegelikult halb, vaid, vaid pigem võib-olla äkki selline kaval Antsu moodi tegelane. Noh, igas inimeses on head ja halba, et et minule ei meeldi selline lahterdamine. Saatejuht: Taavi Rõivas, kui palju teie presidendi kriitikas Reformierakonda ja iseennast ära tundsite? Saatejuht: Minu jaoks oli tuttav see koht, kus president rääkis ehitajatest ja lammutajatest ja, ja ma olen ka tunnetanud seda, et kui võib-olla Jüri Ratase eelmine valitsus lasi liugu varasemate valitsuste saavutatu peal, siis praegune on tegelikult ikkagi üsna teadlikult asunud ka varem saavutatud lammutama. Ja see on Eesti ajaloos esmakordne, sellepärast et mäletan väga täpselt, kui mina esimest korda peaministriametisse asusin, siis esimese asjana, peaaegu esimese asjana ma tunnustasin kõikide varasemate valitsuste tehtud, sõltumata parteidest, sõltumata sellest, et paljudega olime meie omal ajal aastaid tagasi opositsioonis ja ütlesin, et ainult nendele tegudele ehitades on võimalik Eesti edasi viia. Taavi tundis ära ainult siis kriitikat koalitsiooni suhtes, aga kui president näiteks ütles, et kui Riigikogus üldse toimub asjalik arutelu, on see juba nii-öelda uudisväärtuslik sündmus, noh, selles ju tegelikult peitub kriitikaga opositsiooni pihta, kes ju seda arutelu ometigi kujundama peaks. Ei, sellega ma ei ole nõus, sellepärast et tegelikult olles nüüd olnud neljas erinevas Riigikogu koosseisus, siis muutus tuli paraku ikkagi viimase aasta jooksul, kui ühest erakonnast sai valitsuserakond ja, ja see küsimuste vastamise stiil diametraalselt muutus. Ei saa ette heita ei sotsiaaldemokraatidele, ei Isamaale ega tegelikult ka Keskerakonnale seda, et nad kuidagi väga ülbitseks või üleolevad oleks, vähemasti sõnades on nad hoidnud viisakat joont. Aga ma ei arva ka, et see, see nagu väga käresõnakasutus, et see on tegelikult Eesti kõige olulisem probleem. Kõige olulisem probleem on see, et selle käreda sõna kõrval on teod väga lahjaks jäänud või siis püha tegemata jäänud. No Henn, samal ajal kui teie mõttekaaslased pidasid siis Tõrvikurongkäiku Tallinnas, eks ju, istusite teie Ugalas esireas. Kas see oli selline katse presidendiga lepitust otsima minna? Henn Põlluaas: No eks mina olen ju rääkinud kogu aeg seda, et, et erinevad pooled peaks keskel kokku saama ja, ja teineteise suhtes viisakalt ja, ja mõistvalt suhtuma ka oma hommikuses kõnes pidulikul lipuheiskamise tseremoonial. Ma ju ütlesin selgelt välja, et, et Eesti rahvas, kõik peaksid oma mõtted, teod ja südamed ühendama, et üheskoos edasi minna. Kahjuks sellist ühtsusele ja, ja, ja, ja leplikkusele ühtegi üleskutset presidendi kõnes ei olnud. Aga sellega ma olen Taaviga täiesti õigus, sama meelt, et muutus on olnud üsna kardinaalne ja just nimelt selle Riigikogu koosseisu ajal. Et opositsioon saab olla konstruktiivne, mõelda kaasa, töötada kaasa ja, ja selline, et, et teda selle läbi siis ka arvestatakse või vastupidi, just nimelt selline lammutav, lõhkuv, ebakonstruktiivne, a priori kõigele vastu olles. Ja, ja tänases olukorras me näemegi seda, kuidas opositsioon on absoluutselt kõigele vastu. Kuidas infotundides küsimuste ajal, selle asemel, et asjalikku dialoogi arendada, küsida asjalikke küsimusi, provotseeritakse, valetatakse, demagoogitsetakse ja kui siis tõesti sellel ministril, keda rünnatakse kaks tundi järjest, hing saab lõpuks täis, Siis ollakse üliõnnelikud, et, et oh nüüd, mis nüüd juhtus. Saatejuht: Taavi muljed sellest ka siis. Ma just vaatasin tänase päeva jooksul neid arenguid, et kas siis pea presidendi kõnest on kuidagigi nagu õpitud või, või õppust võetud ja natuke stiili tagasi hoitud, siis ma nägin, et veel peoõhtul nimetas üks EKRE juhtfiguure presidenti ja vabandage nüüd minu sõnakasutust, aga ma tsiteerin hulluks mutiks, kelle jauramist pidi televiisorist vaatama, tegemist on ühe EKRE juhtfiguuriga. Ja EKRE aseesimees seadis kahtluse alla presidendi intelligentsi ja arukuse. Kas siia võiks nimed ka külge tulla, muidu jääb natuke anonüümseks. Ja no esimene on EKRE fraktsiooni juht Tallinna volikogus Mart Kallas, kes postitas Facebook'i selle sama päeva õhtul. Mitte Henn Põlluaas ühesõnaga. Ei, ei, ma ei taha sind kuidagi isiklikuks. No mina ei ole kunagi sellist sõnakasutust tarbinud. EKRE aseesimees on, on Jaak Madison, kes siis, kes siis seadis presidendi intelligentsi küsimuse alla, aga ka EKRE esimees täna kostitas meid teadmisega, et me esindame väärastanud mõtteviisi. Aga veel kord küsimus ei ole nendes nendes sõnavõttudes ainult ja, ja küsimus oli isegi selles, et, et need sõnavõtud jõuavad ka Riigikogu saalist väljapoole ja, ja kuna teil on täna voli tänu Jüri Ratasele antud mandaadile või Jüri Ratase poolt valitsusse võtmisele on teil voli esindada Eesti riiki, esindada ametlikku seisukohta, siis ma ei räägi ainult ka sellest, et, et ka kõik välismaalased, väga paljud välismaalased on ära solvatud või arvavad, et see ongi nüüd Eesti seisukoht. Vaid ma ütlen ikkagi, et see kõige olulisem probleem on see, et sisulisi tegusid selles parlamendis selle aasta jooksul, mida see parlamendi koosseis on tegutsenud, on vähevõitu. Ja mis puudutab nüüd opositsiooni konstruktiivsust, siis võtame kas või selle töönädala. Umbes pooled päevakorrapunktid on esitatud opositsiooni poolt ja seni on kõik nendest koalitsiooni poolt, ilma isegi arutamata, esimesel lugemisel tagasi hääletatud. Ja mööname, et neid punkte tervikuna on kole vähe. Üksteist punkti Riigikogul nädalaks, ma arvan, et me teeme praegu halvas mõttes rekordeid, kui vähe Riigikogus on tegelikult sisulisi teemasid. Taavi see opositsioonist ülesõitmine on muidugi Eesti parlamentaarse poliitika üsna lahutamatu osa, ma vist ei liialda, kui ma ütlen, et Andrus Ansipi pikal valitsuse ajal lihviti see tegelikult ikkagi täiuslikkuseni. No küllap leiab ka neid näiteid, kus Taavi Rõivase valitsuse ajal mõned opositsiooni ettepanekud maha hääletasid, hääletati ja seda heidetakse meile siiani kogu aeg ette, et kuigi Jüri Ratas on juba üle kolme aasta peaminister olnud, ikka olen mina kõige. Hea küll, aga mulle see pidupäeva kõnes, tegelikult Henn Põlluaas, teie pöördumisest jäi väga hästi meelde see teie ilus tsitaat, kus te ütlete, et me vajame üksmeelset ja tugevat Eestit, kus väärtustatakse igat meie inimest ja ma mõtlesin nende sõnade ajal. Kas Henn Põlluaas peab siin tõesti silmas ka nüüd sotse, LGBT kogukonda näiteks, kas pidasite? Henn Põlluaas: Ma pean kõiki inimesi silmas ja ma olen Henn Põlluaas: nende sõnade taga 100 protsenti. Me oleme niivõrd väike riik ja niivõrd väike ühiskond, et, et noh, selline lõhustatus ja, ja, ja viha ja vaen teineteise vastu, headeks-halbadeks klassifitseerimine, see meid edasi ei vii. Henn Põlluaas: Kuidas te nendega leppinud olete? No ega küsimus ei ole selles, et ma pean kõigega nõus olema. See ei tähenda seda, et ma priori kõike heaks kiidan, aga see ei tähenda ka seda, et, et siis selle eest mind tohiks siis hakata sildistama ksenofoobiks, ma ei tea milleks kõigeks, mida opositsioon ja meedia on ju teinud nende inimestega, kes on ju enamik, kes selliseid asju heaks ei kiida. Aga tulles Riigikogu juurde tagasi, siis ka see valitsus on tunnustanud alati kõiki neid positiivseid asju, mis on tehtud, aga me ei nõustu vigadega, mida on varasematel aegadel tehtud ja neid tuleb ümber teha ja parandada. Ja kui me räägime siin hääletamisest ka opositsiooni eelnõude suhtes, siis küsimus ei ole ju selles, kust need eelnõud tulevad, vaid küsimus on selles sisus ja sinuga, Taavi, me tulime ju peaaegu otse Riigikogu istungilt siia, kus siis ka opositsioon omavahel hääletas teineteise eelnõud maha. Teie olite sotside eelnõude vastu, nemad teie oma, nii et, et tegelikult me ei saa rääkida seda, et, et siin nüüd jookseks see joon selgelt, et koalitsioon a priori lükkab kõik opositsiooni eelnõud tagasi. Saatejuht: Ja ei, sellega ma olen ka nõus ja muuseas, ma olen ka nõus sellega, et see kõne, Riigikogu esimene kõne vabariigi aastapäeval oli väga hea kõne ja mõned irvhambad viskasid isegi sotsiaalmeediast nalja, et ega ometi ei ole mõni siis Eiki Nestori vanadest kõnedest sahtlipõhjast üles leitud. Henn Põlluaas: Tema kõned olid väga tigedust täis, kui, kui vaadata neid. Saatejuht: Ja, ja küll, aga ma ütlesin seda siiralt, et see kõne oli hea, kui ülejäänud 364 päeva aastas saaks ligilähedaseltki sama tooni hoida, oleks juba hästi. Aga selleks on vaja kahte poolt. Ja tõsi on ka see, et mitte ükski valitsus või ükski valitsusliit ei ole nii palju sidususest rääkinud ja samas nii palju seda sidusust lõhkunud. Aga kui me vaatame tegelikult, miks EKRE minu, minu hinnangul, miks EKRE nii palju sellist noh, ütleme siis rusikatega vehib või käredaid sõnumeid edastab, siis ma kahtlustan, et selle taga on see, et tegelikult sisulist programmi ei ole õnnestunud selle aasta jooksul, mis te olete valitsuses olnud, ellu viia. Saatejuht: Noh, peaaegu null ideed, et ma tegelikult olen nagu proovinud järgida väga tähelepanelikult, et mis siis on see suur asi, mida EKRE ära teeb, sellepärast et olgem ausad, ka minu valimisringkonnas Lääne-Virumaal olid väga suured ootused osadel inimestel ja me võitlesime väga tihedalt valijate toetuse pärast ja need inimesed, kes EKREt toetasid, arvasid, et EKRE tahab, teeb nüüd vot suuri asju. Saatejuht: Kui me Henn Põlluaas: Vaatame kas või liikme, liikmete arvu, siis Reformierakonna liikmete arv väheneb pidevalt. Henn Põlluaas: Mis kasvab ja, ja valitsus on tõesti väga palju ära teinud, lihtsalt noh, selge see, et opositsioon ju keeldub seda tunnistamast ja tunnustama. Saatejuht: Mul on selle sidususe osas üks küsimus veel, et noh, kui te leiate tõesti, et nüüd ütleme kõik eestlased on tähtsad, mis on väga sümpaatne seisukoht iseenesest, siis olete te Mardile ja Martinile ka juba sõnad peale lugenud, et nad oma selles nädalavahetuse raadiosaates natukene kuidagi tooni alla tõmbaksid, et see vist sidusust ei ehita. Henn Põlluaas: Nojah, eks eks igal inimesel on oma väljendusviis ja, ja, ja kuidas ta räägib. Henn Põlluaas: Me oleme selles suhtes erinevad, aga ega nemad ju ka ei püüa mitte lõhkuda vastupidiselt sellele, mida väidetakse, vaid tegelikult samamoodi kutsuvad ikkagi Henn Põlluaas: üksmeelele kõiki. Saatejuht: Okei, Taavi ikkagi see opositsiooni pidev maailmalõpu kuulutamine, mida me tegelikult kuuleme ju Riigikogus nendes aruteludes, kuidas ikkagi kõik on väga halvasti. Kas see ei ole ju ka kõige konstruktiivsem taktika? Te ju tegelikult noh, naudite seda, et te pigem saate valitsuse kohta halvasti öelda, aga see noh, lõhed ühiskonnas sellest ju ei tasandu. Ei, me ei naudi halvasti ütlemist, küll aga opositsiooni töö ongi leida üles vead, juhtida endale tähelepanu ja loomulikult opositsiooni töö on palju ebamugavam selles mõttes, et peabki rääkima sellest, mis on halvasti, kes meist tahaks tegelikult nendest asjadest rääkida või kes meist tahaks see kritiseerija olla? Saatejuht: Ma olen täiesti kindel, et, et Reformierakond ongi valitsuserakonnana oluliselt tugevam kui, kui opositsioonis, aga saame ka opositsiooni tööga hakkama ja paraku on tõesti nii, et praegune valitsus aitab meid selles väga tugevalt, sest kui me ei, sa enne ütlesid enne, et toob väga palju neid asju, mida nüüd on EKRE valitsus korda saatnud. Kui ma võtan teie lubadused valimistest ja vaatan, mis on reaalsed teod, siis ma näen ainult edasilükkamisi, eelarve miinust, ma näen väga palju sellist asju, mis on kas ära jäänud või noh, võtame eestikeelse hariduse, võtab kõik teie lubadused järjest järjepanu. Ei, ei, ei, ei, ära, ära nüüd sugugi utreeri. Ei leiagi üks teatud mööndusega poole ulatuses õnnestus teil ellu viia, kus meie olime ka samal seisukohal, see on alkoholiaktsiisi osaline langetamine, minu meelest oleks olnud rohkem pidanud langetama, aga, aga see oli ka niimoodi, et langetati pool sellest, mida Jüri Ratase esimene valitsus oli tõstnud, ehk siis sisuliselt noh, oma vigadest umbes pool parandati ära. Ma Henn Põlluaas: Arvan, Henn Põlluaas: et sa tead väga hästi, kuidas koalitsioon toimib, kui me võtame teie lubadused erinevatest valimisperioodidest, siis võib ju öelda ka, et, et tegelikult mitte midagi te ei teinud, teie programm kuskile ei jõudnud, et, et kogu sinu valitsuse idee oli lihtsalt tiksumisest, sest Eesti oli ju valmis, vajas ainult veel häälestust, mingeid uusi häid ideid ei olnud. Aga koalitsioon, mis koosneb kolmest erakonnast, see on loomulik, et ükski erakond ei saa 100 protsenti enda programmi sinna sisse, leitakse ühisosa, ühised asjad, mida hakatakse edasi viima ja, ja neid on kõiki väga palju ja, ja mida me ei saanud sinna sisse, ega see ei tähenda, et me oleks kõikidest nendest mõtetest ja eesmärkidest loobunud. Hetkeks pandud ootele. Mulle Saatejuht: Tundub ja ma vist ei ole ainus, kellele see nii tundub, et inimesed tegelikult on sellest vägikaikaveost poliitikute vahel Toompeal väsinud. Äkki te pakute midagi, äkki te pakute, äkki te pakute midagi helgemat? Küsimus on selles, et, küsimus ongi selles, et me ei tohi kunagi väsida demokraatlikust diskussioonist, me ei tohi kunagi väsida ideede konkurentsist. Demokraatia ongi see, et me ka vaidleme ideede üle. Meil loomulikult vaidluse kultuursus on ülioluline ja sellele juhtis ka president tähelepanu, tulles tagasi selle algse teema juurde. Ja kuidas me saamegi nagu eeldada inimestelt lugupidamist, kui me üksteise suhtes neid debatte pidada ei suuda lugupidavad olla? Absoluutselt. Kuidas ikkagi? Henn Põlluaas: Ma küsin sedasama sinule otsa vaadates, et, et miks teie ei suuda olla lugupidavad koalitsiooni suhtes, koalitsiooniministrite suhtes, keda te kutsute. On sul mõni konkreetne etteheide, kas minult või minu erakonnalt? Absoluutselt, kui me vaatame neid sõnavõtte, neid infotunni küsimusi, kus te täiesti süstemaatiliselt tegelikult rikute ju meie töö ja kodukorra seadust, sõidate sellest üle. Kas on mõni näide? Teie küsimused ei mahu selle kahe minuti sisse, kui ma teen märkuse, et, et nüüd on aeg, siis leitakse, et ma olen ääretult kallutatud, ma järgin lihtsalt kodukorda. Kas on mõni näide, ma küsin konkreetsemalt? Vaata, vaata need infotundide näiteks videod üle ja, ja, ja kuidas teie enda erakond ja ka sotsid käituvad, milliseid väljendeid, sõnu nad kasutavad, ma ei taha neid siin korrata, need on. Aga too üks näide, Henn Põlluaas: lepime kokku, et ühe me kasutame. Hea küll, lepime kokku. Viimati, praegu mul tuleb meelde see, kui teie erakonna liige Henn Põlluaas: Urmas Kruuse teatas, kuidas Mart Helme on valitsuse kõige suurem Henn Põlluaas: esu viskaja. Saatejuht: Peale, ma lihtsalt mõtlen, kuidas nüüd ikkagi see Eesti poliitika nendest kaevikutest välja tulema peaks või tegelikult, olgem ausad, poliitiliselt on see teile lihtsalt kasulik. Te naudite seda kaevikutes istumist? Saatejuht: Ei naudi seda, et Eesti saavutatud lõhutakse iga jumala nädal, iga jumala kuu. Et see, nii nagu ütles Vabariigi President. No see kõlab nagu mees, Taavi Rõivas istub kaevikus ja ütleb, viskab selle pommi praegu, et seda kõike lõhutakse iga päev. Kõige avalikumas kohas Eestis, Rahvusringhäälingu stuudios, ütles ta täiesti avalikult ja täiesti sõbralikult, et me tahame rääkida rohkem suurtest asjadest, mis Eestit edasi viivad, tulevikku palanidest. Reformierakond ka praegu täna esitas eelnõu, mis sai muuseas valimistel väga tugeva mandaadi, mis puudutab tulumaksu, me ei pea sellesse detaili minema, aga see on väga kasulik eelnõu ja täna noh, moka otsast lubasid ka mõned valitsuserakondade liikmed, et nad on valmis selle toetamist kaaluma. Elame-näeme, ma julgeks olla natuke skeptiline, aga, aga tulles tagasi selle juurde, et mis on Eestis päriselt oluline, siis selle üle me peamegi debatti pidama ja, ja selleks on ka see saade siin väga hea. Loomulikult Henn Põlluaas: See on ääretult oluline ja debatti peab pidama, aga, aga kui see lähtub ühelt poolt sellest, et kõik, mis nemad tegid, on hea ja õige ja, ja kui teine pool arvab teisiti, siis on see lammutamine ja lõhkimine, lõhkumine. Saage lõpuks üle sellest ja, ja saage aru sellest, et tänane valitsus ei vii ellu Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide poliitikat, vaid just nimelt selle koalitsiooni poliitikat ja, ja, ja sellega tasuks leppida, võib-olla see annaks siis võimaluse ka koostööks ja, ja, ja sisukaks mõtte arenguks. Saatejuht: No ma kuulan siin ja just mõtlen, et kas need maailmavaatelised erinevused teie vahel tegelikult on ka nii suured nagu siit laua tagant võib-olla tahate lasta paista, või tegelikult saaksite te ikkagi normaalselt. Kas majanduse mõttes, Henn Põlluaas: Majanduse mõttes ma ütleks, et meil on Reformierakonnaga väga palju sarnaseid mõtteid, et, et siin oleks väga palju ühist, kas või seesama eelnõu, millele nüüd Taavi viitas, mis nad täna sisse andsid. Noh, me oleme ju põhimõtteliselt ka nendel samadel seisukohtadel olnud. Võiksite toetada? Me võiksime toetada, see on asi, mida tasub arutada, aga ei tohi ka unustada seda, et me oleme koalitsioonis, meil on omad kokkulepped, üks kokkulepe on näiteks selline, et, et maksusüsteemi me ei torma muutma. Saatejuht: Taavi, kuidas on siis ühisosa Ekrega? Ma arvan, et kui me umbes kuu aja pärast siin saates uuesti on või kes iganes siin on, siis saate kontrollida, kas EKRE toetas seda eelnõu või mitte ja, ja siis oleme juba tagantjärgi targad. Ma arvan ka, et EKRE ei ole meil põhiküsimuseks või veelahk, miks majanduspõhiküsimuseks on ikkagi väärtusküsimused ja ja on ka teatud määral ikkagi ka see, ka see poliitika tegemise stiili küsimus, et et on need probleemid küll ja, ja mina loodan, et, et meie parlamendi debatt muutub sisulisemaks, aga tegelikult muidugi on näha ka viimastest ütleme arengutest see, et, et valitsuskoostöö ka sellisena, nagu ta alguses oli, on tegelikult ju kokku jooksmas Mingit selliseid suuremaid algatusi või positiivsemaid algatusi selle valitsuskoosseisu jooksul enam ei tule ka. Henn Põlluaas: Ma mäletan väga hästi, kuidas kohe peale uue valitsuse moodustamist Reformierakond kuulutas, kuidas jaanipäevaks läheb valitsus laiali ja siis oli august ja siis oli september ja ja november, detsember, ühesõnaga loomulikult see on nende unistus ja, ja soov, aga, aga valitsus töötab väga hästi. Loomulikult meil on erinevaid arusaamasi ühes ja teises küsimuses, aga noh, ma olen kuulnud ju ka nende meie kolleegide käest, kes on olnud eelmistes Reformierakonna valitsustes, et, et sellist koostööaldist Henn Põlluaas: õhkkonda ei ole varem olnud. Henn Põlluaas: Uksi selliseid asju ei ole meie valitsuses küll juhtunud. Saatejuht: Ma muuseas juhtusin pealt kuulama veel täna, ma arvan, et sa ise olid ju seal ka juures ja mõlemad Mart ja Martin Helme olid juures, kus siis Keskerakonna ja Isamaaga üksteise peale üsna niimoodi käredal toonil Saatejuht: ütleme siis sõnu asetasid ja see puudutas üldse mingit üsna sellist mittepoliitilist eelnõu, aga, aga olgu sellega, kuidas on. Saatejuht: Mina näen, et eile valitsuserakonnad hääletasid igaüks eri suunas, kui, mis puudutas väga põhimõttelist küsimust apteegireformi. Mina loodan, et see töine õhkkond, nii nagu teie seda mõistate, lõpeb mingil hetkel ära ja me saame päriselt Eesti edu hakata Henn Põlluaas: Edasi. Eelmisel jaanipäeval. Saatejuht: Head sõbrad, saateaeg on kahjuks läbi. Palju huvitavaid küsimusi oleks tahtnud veel küsida, aga ma väga loodan, et Riigikogu tööõhkkond läheb ikka aina paremaks. Henn Põlluaas: Ma loodan ka kindlasti ja, ja kindlasti ei juhtu nii, nagu president ütles, et, et me saalis solvame teineteist ja siis lähme kohvi jooma. Kohvi ei jooda? Joome küll, aga, aga ma ei tea, kas tema lootis seda, et, et me siis väljaspool saali hakkame kaklema omavahel. Kindlasti mitte, Saatejuht: Kindlasti mitte. Aitäh teile, head vaatajad, et olite meiega. Esimene stuudio tagasi homme õhtul. Rahulikku ööd.

Saatejuht: Teema on Riigikogu hetkeolukord. Saates on Riigikogu esimees Henn Põlluaas EKREst ja endine peaminister, reformierakondlane Taavi Rõivas. Tere õhtust. Henn Põlluaas, kui president rääkis Andrestest ja Pearudest, kas tundsite ennast ära? Henn Põlluaas: Arvan, et see võrdlus oli ebaõnnestunud. Saatejuht: Eelistate Pearu olla? Henn Põlluaas: Igas inimeses on head ja halba, minule ei meeldi selline lahterdamine. Saatejuht:Taavi Rõivas, kas tundsite end presidendi kriitikas ära? Taavi Rõivas: Praegune valitsus on asunud varem saavutatut lammutama. Peaministrina tunnustasin varasemate valitsuste tehtut. Saatejuht: Kas tundsite ära vaid kriitika koalitsiooni suhtes? Taavi Rõivas: Jah, muutus tuli viimase aasta jooksul, kui EKREst sai valitsuserakond. Sõnakasutus on käre ning teod on lahjaks jäänud. Saatejuht: Henn Põlluaas, te ei osalenud tõrvikurongkäigul, kas see oli katse presidendiga lepitust saada? Henn Põlluaas: Erinevad pooled peaksid teineteise suhtes viisakalt ja mõistvalt suhtuma. Muutus on tõesti selle koosseisu ajal olnud kardinaalne. Opositsioon on kõigele vastu, valetatakse ja provotseeritakse. Saatejuht: Taavi, EKRE oli opositsioonis konstruktiivne partei? Taavi Rõivas: EKRE juhtfiguur Mart Kallas nimetas peoõhtul presidenti hulluks mutiks, kelle jauramist pidi televiisorist vaatama ja Jaak Madisson seadis ta intelligentsi kahtluse alla. Kõige olulisem probleem on aga see, et sisulisi tegusid parlamendis selle aasta jooksul on vähevõitu. Saatejuht: Opositsioonist ülesõitmine on muidugi Eesti parlamentaarse poliitika lahutamatu osa. Henn Põlluaas, kas teie üksmeelse Eesti sekka kuulub ka LGBT kogukond? Henn Põlluaas: Üksmeelse Eesti hulka kuuluvad kõik, aga see ei tähenda, et ma kõigega nõus pean olema. Opositsiooni eelnõude suhtes on küsimus nende sisus. Taavi Rõivas: Teie kõne oleks hea, kui ülejäänud 364 päeva aastas saaks sama tooni hoida. EKRE ei ole suutnud oma programmi siiani ellu viia. Henn Põlluaas: EKRE on ainus erakond, kelle liikmeskond kasvab. Saatejuht: Põlluaas, kui te leiate, et kõik eestlased on tähtsad, siis kuidas kommenteerite Mart ja Martin Helme raadiosaadet. Henn Põlluaas: Ka nemad kutsuvad üksmeelele kõiki. Saatejuht: Taavi, kas opositsiooni negatiivne kriitika on konstruktiivne taktika? Taavi Rõivas: Opositsiooni töö ongi vigadele tähelepanu juhtida. EKRE ei ole valimislubadustest palju tegudeks teinud. Vaid alkoholiaktsiisi osaline langetamine õnnestus. Henn Põlluaas: Ka teie valitsused ei suutnud lubadusi palju ellu viia. Kolme erakonnaga koalitsioon ei suudagi kõiki lubadusi ellu viia. Saatejuht: Inimesed on väsinud vägikaika veost Toompeal. Taavi Rõivas: Me ei tohi väsida ideede konkurentsist, aga vaidluse kultuursus on ülioluline. Henn Põlluaas: Miks teie ei suuda olla lugupidavad koalitsiooniministrite suhtes? Taavi Rõivas: Tooge näiteid. Henn Põlluaas: Te rikute süstemaatiliselt töö- ja kodukorraseadust. Ka opositsiooni sõnavõtud on ebaviisakad, näiteks Urmas Kruuse öeldu. Saatejuht: Kuidas poliitika nendest kaevikutest välja tulema peaks, või kas te naudite seda? Taavi Rõivas: Eesti saavutatut lõhutakse iga päev. Tahame rohkem tulevikuplaanidest rääkida ning debatti pidama. Henn Põlluaas: Debatt ei tohi lähtuda vaid kriitikast ning me tahame ellu viia koalitsioonipoliitikat, mitte opositsiooni poliitikat. Saatejuht: Kas teie maailmavaatelised erinevused on tõesti nii suured? Henn Põlluaas: Meil on majanduse mõttes palju ühist, aga me ei torma maksusüsteemi muutma. Saatejuht: Taavi, kuidas on ühisosa EKREga? Taavi Rõivas: Põhiküsimuseks on väärtusküsimused ja poliitika stiil. Henn Põlluaas: Mina olen kuulnud, et varem pole sellist koostööd Reformierakonnas ka olnud. Taavi Rõivas: Ka täna oli koalitsioonierakondade vahel vaidlust. Loodan, et varsti saab päriselt olulisi küsimusi arutada. Saatejuht: Saateaeg on lõppenud.

esimene-stuudio-henn-polluaas-taavi-roivas

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Majandusekspertide hinnangud valitsuse kavandatavale pensionireformile erinevad nagu öö ja päev. Üks nimetab reformi vandalismiks, teine võrdleb seda pärisorjusest vabanemisega. Õnnelikul kombel on mõlemad eksperdid siin minu kõrval üle laua, et oma argumendid väitluses proovile panna. Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja tere tulemast saatesse, Ardo Hansson ja Indrek Neivelt. Tervist. Ardo Hansson, valitsus ütleb, et inimestele antakse selle pensionireformiga valikuvabadust juurde, aga teie võrdlete seda vandalismiga. Miks Ardo Hansson: Ometi? No ma ütlen, et siin on tegelikult see reform või need muud, kavatsetud, ettekavatsetud muudatused on väga mitmetahulised ja osad nendest on väga minu meelest loogiline, et me räägime nendest näiteks siin on räägitud sellest, et kas investeerimisfaasis anda inimestele rohkem valikuvõimalust, on isegi räägitud sellest investeerimiskonto kasutamisest ja nii edasi. Ma arvan, sellised debatid on väga loogilised ja teises otsas, kui on räägitud sellest, et kui sa lõpuks jõuad sinna pensioniikka, ütleme 60 pluss, sa pead selle pensioni välja võtma, et kas sel hetkel on sul nagu võimalik, oleks vaja rohkem vabadust ja seda ma arvan, see on väga loomulik, aga see keskmine osa, kus me ütleme, et sa oled 30 aastane, 40 aastane, 50 aastane. Sul on juba mingit raha sinna kogutud ja nüüd me ütleme, et üks variant on seda kõik laiali, laiali tassida, ma arvan, et see on see süsteemi lõhkumine, ta, ta võib selle süsteemi väga-väga mitmel moel nagu tasakaalust välja viia. Ehk see on fatalism? Ma arvan, et see on fatalism, sest ta lõhub selle kogu süsteemi loogikat. Saatejuht: Indrek Neivelt, no te olete pensionireformi tuline toetaja erinevalt üle laua istuvast Ardo Hanssonist, no võrreldes seda ajakirjanduse veergudel ka näiteks pärisorjusest kaotamisega, no mis selles siis nii orjastavat on, et inimesed pensioniks riigi mahitusel raha kõrvale panevad? Indrek Neivelt: No vaadake seda selle selliselt, et me oleme täna seda reformi teinud 17 aastat on see pensionikogumine on käinud, ehk siis inimene korjab umbes 40 aastat ja siis ta jääb pensionile, 40 45 aastat ehk me oleme peaaegu poole peal. Indrek Neivelt: Ja kui me samamoodi jätkaksime, nii nagu me siiamaani oleme jätkanud, siis Eesti inimene saab võrreldes rootslasega näiteks kolm korda vähem raha kätte, kui me iga iga kuu paneme sama palju raha kõrvale. Indrek Neivelt: Miks, mis, mis seal erinevused, sama samamoodi, et iga kuu panevad mõlemad näiteks kas on 10 või 20 eurot kõrvale või, või kes rohkem, kes vähem, aga pärast, kui hakkab pensioni maksmist, siis erinevus on kolm korda, see tuleb sellest, et meie toetus on siiani on kaks protsenti või natuke rohkem ja nemad suudavad kuue protsendiga investeerida ja pärast, kui see läheb pensionile, siis siis on veel sama lugu, et meil on indekseerimata, neil on indekseeritud see pension. Ja see tuleb kokkuvõttes kolm korda erinevus, see ei ole see, mis meil töötasust sõltub, see on see, kui me paneksime iga, noh, võrdselt paneme kõrvale ja siis, kui me tahame sellest fondist, meil on sinna fondi nagu lukku pandud, me ei saa ära ka minna sealt, meil on kohustuslikus korras, me peame korjama sõltumata sellest, et mis sa, kas sul on raha kusagil mujal veel, ei iga kuu kaks pluss neli protsenti kuus protsenti kõrvale panna ja muudkui korjad. Ja siis, kui sa jääd pensionile, et siis siis on sul kaks või kolm kindlustusseltsi, kus sa saad seda teha, no see on tegelikult pärisorjus. Saatejuht: No äkki annab süsteemi parandada, mitte ei pea ära lammutama, nagu Ardo Hansson ja teised kriitikud Indrek Neivelt: Ütlevad. Parandada, no esiteks on, teoreetiliselt on, on üldse nagu väga raske nagu esimese sambaga konkureerida meie majanduse või selles olukorras, kus me praegu oleme, kus on Euroopa Keskpank trükib raha juurde, eks ole, Eesti Pank kaasa arvatud ja see noh, see kõik, mis keskkonnas me oleme, sealt on väga raske tegelikult saavutada seda palgakasvuga võrdset tootlust. Ja noh, et ja ega nüüd need fondihaldurid eriti nagu uut, mis alati ka pole olnud, eks ole, ega kui me oleme midagi kirjutanud ka siin tulevaga seoses, kolm aastat tagasi hakkasime pihta, ega ju nad ühe artikli kirjutad, siis tuleb 10 vastu, et kui hea kõik on, süsteem on hea, aga nagu ma ütlesin, kolm korda on erinevus rootslusega võrreldes, no see on, see on tegelikult, see on hullem kui pärisorjus. Saatejuht: No mis te ütlete, Ardo Hansson selle kriitika peale, et asi ei toimi, lammutame laiali, inimesed siis ma saan aru ise teavad, kuidas koguda ja esimene, esimene sammas on see, kuhu siis seda raha peaks koguma. Ardo Hansson: Ma arvan, me räägime siin esiteks või Indrek räägib minevikust, eks ju, ja minevikus me oleme, me teame, me vaatame statistikale otsa, ma arvan, et Eesti fondidel ei ole läinud nii hästi, kui paljudelt teistelt riikide loetelud ja analüüs näitab seda. Ma arvan siin minna teise äärmusse on ka üsna demagoogiline öelda, see jutt, et raha põleb, raha põleb või raha sulab sammastes, täiesti vale jutt, kui sa vaatad rahandusministeeriumi andmeid, mida mina usaldan, siis viimase seitsmeteistkümnenda aasta jooksul on see keskmine fond kasvanud umbes kolm ja pool protsenti aastas, mis on natuke kiirem kui inflatsioon. Oleks võinud paremini minna, aga samas ta on ikka säilitanud oma väärtuse, nii et see põlemise jutt on minu meelest meile meelest vale. Nüüd minevik oli minevik ja me oleme vahepeal seda vaadanud, diagnoosinud, mis seal võis valesti minna, ilmselt alguses me olime konservatiivsed. Riigikogu ise seadis jälle üsna rangeid piiranguid investeeringutele. Teine asi oli, et konkurentsi oli vähem, sest teenustasud olid selle võrra nüüd nüüd kõrgemad. Nüüd vahepeal on mitmed asjad juhtunud, on konkurentsi juurde, juurde tulnud, Indrek on selle taga olnud, ma arvan, tuleva tulek oli väga-väga oluline, ma ütleks kohe müts, müts maha ja teine asi on, et neid investeerimisvõimalusi on avardatud, nii et vahepeal on seda süsteemi parandatud ja ma, ma ei näe mingit põhjust, miks. Meie ei saaks sarnaseid tulemusi nagu kui rootslased või, või taanlased või mis iganes, et mis ei ole, et me oleme krooniliselt äpud või mingisugused võimetud raha teenima. Saatejuht: No uuringud on näidanud, et keskmine eestlane ei ole tegelikult selle tänase pensionisüsteemiga kuigi hästi kursis, teeme ühe põhimõttelise asja selgeks, oletame, et inimene teenib, ütleme keskmist palka ja kogub usinalt ka sinna teise sambasse, no kui suur osakaal teise sambasse kogutud rahast siis kogu pensionist näiteks aastal 2060 on. Saatejuht: Kui palju sellest on, kas need on kolm võrdset nii-öelda sammast, kui on kõik kolm sammast kasutusel või on see teise samba raha osakaal ikkagi kaduvväike, nagu Indrek püüab öelda? Indrek Neivelt: No keskmist palka, eks ole, keskmist palka ja sellest rohkem saab mingisugune kolmandik inimesi, nii, kui me räägime jällegi sellest praegu esimene sammas versus esimene ja teine sammas, eks ole, siis tegelikult see keskmine, keskmise palga saaja saab sama palju esimesest sambast, kui ta saaks teisest sambast. Sel juhul, kui meie pensionifondid suudaksid saavutada majanduskasvu nominaalkasvu oma tootluse iga aasta, et siis ta suudab saavutada keskmise palga, keskmine palga jaoks on see keskmise palgasaaja jaoks on võrdne ehk et tegelikult meie see süsteem töötab jõukama inimese kasuks, et ta vähendab solidaarsust selle kogu see teine sammas. Saatejuht: Hästi lihtsalt öeldes, keskmist palka teeniva inimese jaoks on ainuüksi esimesse sambasse kogutud pension parem kui esimese ja teise samba pension kokku või? Jah. Olete nõus sellega? Ardo Hansson: No ma arvan, et, et siin on nagu ja, ja ka jälle väga raske võrrelda, et kui me vaatame lähiminevikku, ühest küljest me võrdleme ühte perioodi, kus esimese samba puhul, kus siis laekumised sõltuvad sotsiaalmaksust, hõivest ja mis iganes, see oli periood, kus Eestis hõive kasvas väga-väga kiiresti, ootamatult kiiresti, palgad kasvasid ja nii edasi, nii et raha jooksis päris kenasti sinna esimesse sambasse. Ja see periood oli ikka ka teise samba suhtes oli väga ebaõiglane, sest samal ajal sinna vahemikku langes viimase 80 aasta kõige suurem majanduskriis, mis ikka väga oluliselt mõjutas neid tootlusi, nii et me peame ikka vaatama natuke pikemas perspektiivis ja vaatama ka, et see, need soodsad demograafilised trendid, mis meid, mis meil olid viimased kümme-viisteist aastat, need lõppevad. Ja kui vaatad ikka neid numbreid ja neid suhtarvusid, vanapensioni, pensionärid versus töötavad inimesed, need hakkavad ikka varem või hiljem üsna dramaatiliselt muutuma ja, ja sellepärast ma arvan, on vajalik, et meil on, kui meil on mingi kogus raha säästetud, ükskõik, kas me oleme rahul selle tootlusega või mitte, me oleme sinna punkti jõudnud, kus see raha on olemas. Need tulevikupinged on palju väiksemad, kui meil on sel hetkel ka mingisugust kogutud raha, millega, mida, mida välja maksta ja mitte ainult sõltuda jooksvatest laekumistest, mis sel hetkel on väga väikesed. Aga Indrek Neivelt: Noh, samas Rahandusministeeriumi prognoos näitab, et aastal 2056 on see esimene aasta ehk siis 30 rohkem aasta pärast kui, kui üldse nagu esimest korda esimesse sambasse või tõmbamist teise sambasse välja võetav raha ületab seda sisse paneb samal aastal ehk nii kaua me, see on, see on see ametlik prognoos, nii kaua me ainult maksame sisse, tegelikult see on nagu. Noh, nagu suhteliselt mõttetu tegevus, eks ole, kui mõelda, et üle 35 aasta pead maksma, enne siis hakkad rohkem tagasi saama, kui sa seda korjanud sinna, et nii kaua ta töötab ainult nagu fondid kasvavad, kasvavad, kasvada, aga raha välja tuleb vähem, ehk siis nagu pensioni saaja ei saa midagi, oleks, oleks seesama raha, mis läheks teise sambasse, oleks esimesse sambasse pensionisse läinud, oleks kõigil nagu parem elu tegelikult, see on see, see on Rahandusministeeriumi prognoos, eks ole, seda seda ei ole välja mõelnud mina. Saatejuht: Ma küsiks ikkagi väga lihtsalt, et kuidas nüüd ikkagi vananeva rahvastikuga ühiskonnas kindlustada väärikas vanaduspõlv olukorras, kus me teame, et tööealise elanikkonna ja pensionäride suhe muutub kogu aeg tööealise elanikkonna kahjuks, kas me tegelikult seisame vältimatu olukorra ees, kus nii esimene kui teine sammas ehk kogu meie pensionisüsteem on aastal 2060 töövõimetu? Indrek Neivelt: No see on selles mõttes, et ma arvan, et neid prognoose mõnes mõttes on neid pikaajalisi demograafilisi prognoose lihtne teha, kui tead, et immigratsioon on null, eks ole, noh, seda väga suurt väga lihtne teha, eks ole, et elanikkond natuke pikenenud, see on suhteliselt kerge prognoosida. Aga tegelikult me ei tea, kui palju tuleb mujalt Euroopa Liidust elanikke siia, kes tuleb tööle, kui, mis see tähendab, kui palju meil kasvab tööl käiva inimese iga, millal ta läheb üldse pensionile, võib-olla on 75 juba 2050 see, mis inimene normaalselt tahab pensionile minna. Sest ega praegu pikendatakse seda aega, et, et hiljem pensionile minna, me tegelikult ei tea, me võime täna statistiliselt öelda, et see on 1,3, on see, et ühe pensionäri kohta tuleb 1,3 töötavat, aga tegelikult noh, see ei pruugi nii minna ja sest et ka viimased paar aastat näitavad, et Eestisse tahavad inimesed tööle tulla. Saatejuht: Kuidas teile tundub, kas valitsus seda reformi nüüd ette valmistades üsna lühikese aja jooksul on need asjad läbi analüüsinud, kas teie neid, Saatejuht: seda protsessi kõrvalt vaadates saate olla kindlad, et Eesti majandusele mingit ootamatut tagasilööki sellest kõigest ei tule? Ardo Hansson: No mina ei saa kindel olla, ma ei ole loomulikult seal laua taga, taga olnud, aga minule tundub, et seda valmistatakse ette kiirustades, valmistatakse ette väga väikses grupis, tagatoas ja kui eelmine kord tehti seda reformi aasta sajandivahetusel, siis võttis neli aastat selle kontseptsiooni paberist kuni selle seaduse vastuvõtmiseni või rakendamiseni. Ja selle aja sajavahemikus olid igasugused sidusgrupid, analüütikud räägiti edasi-tagasi, kalibreeriti, see puudutab kõiki inimesi ja mulle, mina lihtsalt väga kardan, et praegu siin paari kuuga tehes kardinaalseid otsuseid ilma väga suure mõjuanalüüsita, see ei pea olema täpne, see sa oled täppisteadus. Aga sa võid vähemalt analüüsida paari-kahte-kolme stsenaariumi ja öelda, et kui see niiviisi läheb, siis mulle tundub, et praegu on nagu lihtsalt natukene siit kohvipaksult neid, neid asju tehtud ja ehku peale nagu minnakse ja ma arvan, et see on hästi riskantne. Indrek Neivelt: No mina ei karda selles mõttes, et kui me nüüd vaatame, et reaalselt ikkagi tõenäoliselt vähem kui pooled raha võetakse, pooled inimesed võtavad raha välja, sealt see on nagu kõige tõenäolisem stsenaarium ehk et see ei mõjuta tegelikult midagi ja samas ka Eesti majandusega ei ole need tegelikult need pensionifondid noh, praktiliselt seos puudub, et siia on investeeritud natukene üle 10 protsendi raha. Et ta ei mõjuta ka Eesti majandust, vastupidi, et ta võib mingisuguseid tarbimise tuua, aga nüüd, kui sellest mõjuanalüüsist siis, siis mida me tegelikult ei ole teinud, ka samamoodi mõjuanalüüs, et võiks teha mõjuanalüüsi, et kui palju me oleme kaotanud sellega, et meil see teine sammas on olnud. Et kui meil seda teist sammast ei oleks olnud, siis oleks olnud meil pensionid kõrgemad, meil oleks neli miljardit, peaaegu neli miljardit oleks raha siin Eesti majanduses, selle peal oleks majandus suurem, neli miljardit. Hardo Pajus on 15 protsenti meie SKT-st, eks ole, meil oleks võib-olla kümnendiku võrra SKT suurem selle, selle, selle raha võrra, kui ta, kui ta tiirleks siin ja neli miljardit on väga-väga suur raha. Saatejuht: Hardo, mis te ikkagi arvate sellest, kui lasekski selle raha majandusse voolata, mis praegu istub kusagil välismaa pensionifondidel, pensionid keskmise palgatõusuga kasvaksid, võib-olla see esimene sammas ongi see, millega inimesed tulevikus ära elavad ja loodetavasti siis investeerivad targalt ise. Ardo Hansson: No ma arvan, et me oleme seda juba läbi elanud ja me elasime läbi väga hullu majandusbuumi, mida kütsid tagant needsamad Rootsi pangad, see, et ei ole alati nii, et mida rohkem raha, seda parem. Me elasime selle läbi, kus lihtsalt Eestisse voolas meeletu hulk raha. Lühiajaliselt oli see väga tore, eks ju, palgad kasvasid, mis iganes, eks ju, aga see pidi lõppema ja see lõppes väga valusalt ja mida me peaksime kindlasti vältima, on selline liigne tsüklilisus majanduses, et nagu ja ma praegu kardan, et kui me räägime, Indrek ütleb, et no võib-olla pool, ma ei tea, ma ei tea, kas see on nagu kõhutunde alusel, on analüüs või mis iganes. Uuring oli. Aga ütleme, see on kaks miljardit eurot ja me räägime tegelikult, kui me räägime eelarvepoliitikast, me räägime siin 20-st miljonist miljonist 10-st miljonist 50-st miljonist, kui mingist arvestatavast summast ja nüüd võib järsku juhtuda see, et kaks miljonit, miljardit voolab Eesti majandusse, no võib-olla see kõik voolab jälle välja või ma ei tea, eks ju. Aga võib-olla mitte ja võib-olla tal kinnisvaraturu tasakaalust välja see raha väljavõtmine lööb aktsiaturud alla, eks ju, et see võib olla väga-väga nagu suur šokk kogu kogu majandusele, kui me räägime sellest, et kuidas see oleks mõjunud vanasti, siis kindlasti selle sama masu ajal peatati need sissemaksed paariks aastaks. Ilmselt see oli täpselt üks viis, ma arvan, et see oli tark tegu, sel hetkel oli võimalik need peatada ja mingil määral seda raha süstida majandusse, aga selle viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul, ma arvan, Eesti majandus on olnud tihti sellises positsioonis, kus ta juba toodab üle oma võimete piiri ja seal hakata veel rohkem raha sel hetkel sisse kütma, lihtsalt kütab intuitsiooni, ma ei usu, et see suudab väga palju majandust seal Indrek Neivelt: Kasvatada. Indrek Neivelt: No mina usun küll, et kui, kui inimeste rahakott kokkuvõttes rohkem kätte jääb, et siis see ikka kasvab majandus ka, sisemajandus kasvab ja noh, tuleb vaadata, et lihtsalt see eelmine buum, mis oli siin üle 10 aasta tagasi, siis oli see, et jooksevkonto läks väga tasakaalust välja, eks ole, praegult on jooksevkonto ülejäägis, seda nagu probleemi ei ole. Ja ega seal valitsusel on ka piirangud peal, et kuni 10000 eurot võtta, tohib võtta vist inimese kohta, erinevad piirangud välja võetud ja küllap siis tuleb veel, tuleb seal mingeid muud piirangud ka tõenäoliselt kohe see mingisuguse kuu aja jooksul see kaks miljardit ei tule. Aga noh, näiteks kui sellest kahest miljardist saaks ka tarbimiskrediidi tagasi maksta, mis on 900 miljonit, et siis ju tarbimisse ei tule raha tegelikult. Saatejuht: Kas siin ongi kiirlaenujagajad ühed suurimad võitjad sellest reformist? Pidi Indrek Neivelt: Nad on kaotajad ja kui, kui neile peaks laenud tagasi maksma, siis neil ju enam ei ole, kellele laenu anda, eks ole. Miks neid laene ei peaks kohe järgmine päev uuesti vahetama? Noh, tõenäoliselt osa võtavad, osa ei võta, eks ole, selles mõttes see, see ei ole niisama lihtne, osa võib-olla rõõmustavad, et saavad oma võlakoormast lahti. Saatejuht: Kas ja kuidas ikkagi hakkab fondidest raha väljavõtmine mõjutama nüüd nende, ma ei tea siis poolte või kahe kolmandiku inimeste varaväärtust, kes otsustavad teise sambasse jääda, on seal see mõju või kütavad siin fondihaldurid paanikat, et tekib ebastabiilsus ja, ja tegelikult see oodatud kasv jääb tulemata? Ardo Hansson: No ma arvan, et see, kui raha on paigutatud välismaale likviidsetele turgudele, siis ilmselt see väga palju seda meie tegevus siin väga palju ei mõjuta, aga see osa, mis on Eestisse investeeritud, Ardo Hansson: on väga mitte likviidne ja seda nüüd kiiresti hakata realiseerima on kindlasti hinnad hakkavad, hakkavad nagu alla kukkuma. Ma kardan seda ka, et need fondihaldurid nüüd, teades, et poliitikud tulevad iga paari aasta tagant ja ja väga kardinaalselt hakkavad selle süsteemi, asuvad selle süsteemi kallale, nemad muutuvad nii kartlikuks, et nad muutuvad veelgi konservatiivsemaks oma oma investeeringutesse ja rõhutavad likviidsust ja see tootlus hakkab kannatama lihtsalt sellepärast, et see ebamäärasus on, on nii suur, nii et ma arvan, ainuüksi see ebamäärasus, mis on tekitatud, on olnud suur karuteene sellele Eesti majandusele. Kasvule. Jagate seda muret? Noh, Indrek Neivelt: See, ma saan aru sellest murest, et tõepoolest, aga veel kord Eestisse on investeeritud natuke üle 10 protsendi varadest ja, ja nagu seal peaks Ardo parem teadma, sa oled finantsinspektsiooni nõukogu liige, et seal on oma piirangud peal, et sul peavad olema tegelikult pensionifondis likviidsed varad, et seda nad kõik deklareerivad, et seal on likviidsed varad tegelikult. Et seda mina ei pea seda suureks probleemiks, et, et see veel kord kümmekond protsenti natuke rohkem, seal võib-olla mõned üksikud lepingud, mis võivad olla sellised noh, vähem vähem likviidsed, aga, aga küllap neid saab ka kuidagi ära lahendada. Saatejuht: Mis ikkagi juhtub, kui inimesed tahavad massiliselt hakata oma teise samba raha välja võtma ja kasutama, kas siis võib meil probleeme tekkida, kui see nii-öelda hulk on suurem kui, kui pooled, mida rahandusminister Martin Helme siin on ka ennustanud? Indrek Neivelt: No sõltub jällegi, et mis on investeerimisobjektid, näiteks võib-olla sama samal ajal tulevad hoopis mingid uued ja huvitavad investeerimisobjektid. Veel kord, noh, mis ma sellest pensionisammastest olen ka rääkinud, et et kui me vaatame, et et meie teenime seal pensionifondides kaks-kolm protsenti, see kolm pool, mis sa ütlesid, see on ühe osaku kasv, mitte nagu läbikaalutud portfelli. Et see selle selleks, aga et kaks-kolm protsenti ja siis meie pealt teenib, teenivad needsamad pangad 20 30 protsenti, kui nad Eesti rahvast teenindavad, eks ole, Rootsi, Rootsi pangad siin. Et noh, võib-olla saab selle raha eest hoopis mõne panga näiteks ära osta. Indrek Neivelt: Noh, näiteks et, et miks me siis ikka niimoodi toidame kedagi teist siin. Saatejuht: Mis te sellisest uitmetest arvate, et selle asemel, et see raha teisest sambast välja võtta, saaks inimene selle näiteks piiranguga kanda ainult oma isiklikule investeerimiskontole. Kas see ei oleks Ardo Hansson: Parem reform? Ardo Hansson: Noh, ma arvan, et see, seda tasub kaaluda, ma arvan, et on, on seotud mingid riskid, eks ju, et me võime arvata, et see inimene tegelikult praegu on meil tegelikult nüüd umbes 30000 investeerimiskontot 1,3 miljoni elaniku juures, Nii et tegelikult ega neid väga palju, väga palju ei ole, aga võib-olla sellise, et katsu, võiks katsetada, eks ju, aga noh, seda, seda selle puhul peaks ka mõjuanalüüsi tegema, natuke läbi mõtlema, et mis siis juhtub ja kuidas see välja näeb, aga vähemalt see raha on siis nagu ikka kuhugi nagu paigutatud, aga täpselt see kõige hullem variant on minu meelest see, et sa lihtsalt ütled, et et lahku süsteemist, teeme süsteemi paindlikumaks ja pakume süsteemisiseselt rohkem võimalusi. See Ardo Hansson: lammutamine lööb selle asja väga tasakaalust välja ja need kaks süsteemi on nagu Yin ja Yang, esimene ja teine sammas, nad täiendavad üht teist. Ja kui see üks on see üks ei ole solidaarne, teine on selle võrra solidaarsem, kui sa nüüd selle ühe kaotad ära, siis see teise nagu parameetrid jooksevad, lähevad tasakaalust välja. Saatejuht: Indrek, kas te päriselt usute, et ütleme sellist keskmist palka teeniv eestlane, kes statistika järgi suuri sääste ei oma, hakkab nüüd pärast sellest teisest sambast raha kätte saamisel Saatejuht: säästma, investeerima näiteks sama kuue protsendi ulatuses, mis talle siis rohkem Indrek Neivelt: Kätte jääb? No vot see mulle tegelikult üldse ei meeldi, et me, me mõtleme kogu aeg sellesse, et me tahame, et kõik inimesed säästaksid hirmsat moodi ja, ja, ja koguksid, kõik inimesed ei saa korjata raha ja sa, omada hoiuseid ainult pangas, keegi peab laenu ka võtma. Ja ikkagi on niimoodi, et inimene ühes oma, kui ta on noorem, siis ta võtab laenu, kui ta on vanem, siis ta maksab laenu tagasi, korjab raha, muudkui säästavad eks ju pensioniks ja kõike muud. Ehk et me ei saa nagu selliselt, et nagu, et paneme kõik 18 aastat alates, et nüüd kohustuslikus korras pead koguma hakkama raha. No milles siis inimene vanaduspõlves elab? No no näiteks, et noh, võtame näiteks sellise perekonna, kellel on, on kaks või kolm last, on seal ostnud kunagi neljatoalise korteri näiteks, lapsed saavad suureks, müüvad oma korteri maha, võtavad neljatoalise asemel kahetoalise korteri ja kohe on korralikult vaba raha olemas, rohkem kui sinna pensionifondi oleks korjatud. Teie panustaksite sellele? Et ma tahan öelda, et vot inimest ei saa nagu alahinnata, et inimesed on tegelikult on väga leidlikud, kes korjab nagu marke, kes, kes fondidesse raha, kes ostab kinnisvara, kes maad, kes saab midagi, et et ärme nagu tee nagu nii-öelda sunniviisiliselt kõik nagu ühte rivisammu, et nüüd kõik pead raha korjama mingitesse fondidesse ja need selle raha veel Eestist välja Saatejuht: Viima. Suur tänu, lühike mõte lõpetuseks, mis te arvate sellisest ideest, et inimene müüb korteri maha ja ei peagi teise sambasse raha koguma? Ardo Hansson: Ma arvan, et ma arvan, et üksikindiviidi seisukohast võid alati mõelda mingit olukorda, kus mingisugune täiendav paindlikkus aitaks konkreetsel isikul seda probleemi lahendada. Ma arvan, et me peame natuke riik nagu riiklikumalt lähenema, et me näeme näiteks, et 96 protsenti, me võtame kogu pensioniraha Eestis, 96 protsenti on teises sambas, ainult närune neli protsenti on seal kolmandas sambas vabatahtlik, 25 korda suurem on see teine sammas. Mis viitab minu meelest sellele, et inimesed tegelikult väga ei säästa pikaajaliselt ja nüüd, kui me seda nagu mõtleme tulevikus, ütleme märkaks üles aastal 2040, Indrek on rahandusminister ja järsku ta avastab, et neid pensionäre on palju rohkem, töökäsi on, on palju vähem, kõik need väiksed asjad jäävad kõrvale ja sa pead ikka päeva lõpus leidma seda raha. Mis kas siis lubab sul pensioneid tõsta või mis iganes, eks ju, ja need valikud saavad olema väga rasked, ma arvan, et me elame tuleviku arvelt praegu. Saatejuht: Härrad, kahjuks me peame sellele jutule siin panema punkti, sest saateaeg on lihtsalt läbi, head vaatajad, ma loodan, et tänane mõttevahetus aitab teil otsustada, mida ja kuidas oma säästudega toimetada, aitäh, et vaatasite, Esimene stuudio, Hanna Pihliga eetris homme, rahulikku õhtut.

Saatejuht: Saate teema on pensionireformi kavandamine. Saates on Ardo Hansson ja Indrek Neivelt. Ardo Hansson, miks te võrdlete pensionireformi vandalismiga? Ardo Hansson: Ettekavatsetud muudatused on mitmetahulised. See lõhub süsteemi loogikat, kui sa saad raha välja võtta enne pensioniiga. Saatejuht: Indrek Neivelt, te võrdlete pensionireformi pärisorjuse kaotamisega. Mis selles orjastavat on? Indrek Neivelt: Kui me jätkame samamoodi, siis saab eestlane võrreldes rootslasega kolm korda vähem raha kätte, pannes sama palju raha pensionisambasse. Meil on toetus siiani 2 protsenti, neil 6 protsenti, neil on ka indekseeritud pension. Kui lähed pensionile, siis on vaid kaks-kolm kindlustusseltsi, kus seda teha saab. Saatejuht: Kas süsteemi annaks parandada, mitte lammutada? Indrek Neivelt: Esimese sambaga on raske konkureerida. Praegune süsteem on hullem, kui pärisorjus. Saatejuht: Mis te selle kriitika peale ütlete, Ardo Hansson? Ardo Hansson: Indrek räägib minevikust. Eesti fondidel ei ole läinud nii hästi kui paljudel teistel riikidel. Rahandusministeeriumi andmete järgi, on viimase 17 aasta jooksul keskmine fond kasvanud umbes 1,5 protsenti aastas, mis on natuke kiirem, kui inflatsioon. Ilmselt oli alguses probleemiks, et Riigikogu ise seadis rangeid piiranguid investeeringutele ja konkurentsi oli vähem. Vahepeal on süsteemi parandatud. Saatejuht: Kui inimene teenib keskmist palka ja kogub ka teise sambasse, siis kui suur osakaal on teine sammas kogu pensionist aastal 2060? Indrek Neivelt: Keskmist palka saab vähe inimesi. Keskmise palgaga saaks sama palju esimesest ja teisest sambast, kui pensionifondid saavutaksid iga aasta tootlusega nominaalkasvu. Süsteem töötab jõukate kasuks. Saatejuht: Siis keskmist palka teeniva inimese jaoks on esimesse sambasse kogutud pension parem kui esimese ja teise samba pension kokku? Indrek Neivelt: Jah. Ardo Hansson: Lähiminevikku vaadates oli periood, kus esimene sammas kasvas päris hästi, aga see periood oli teise samba suhtes ebaõiglane. Ka demograafilised trendid on suures muutumises, mis tähendab, et pensionieas võiks olla mingi kogus raha teise sambasse igaks juhuks kogutud. Indrek Neivelt: Rahandusministeeriumi prognoosi järgi ületab alles 2056. aastal teisest sambast välja võetav raha sisse makstavat. Kui see raha oleks esimesse sambasse läinud, oleks kõigil parem elu. Saatejuht: Kas me seisame vältimatu olukorra ees, kus meie pensionisüsteem on vananeva ühiskonna tõttu aastal 2060 töövõimetu? Indrek Neivelt: Tegelikult me ei tea, kui palju tuleb mujalt Euroopa Liidust töötajaid ja ka pensioniiga võib kasvada. Viimased aastad näitavad, et toimub tööliste sisseränne ehk ühe pensionäri kohta on rohkem töötajaid. Saatejuht: Kas Eesti majandusele võib tulla pensionireformist ootamatu tagasilöök? Ardo Hansson: Tundub, et sellega hetkel kiirustatakse ning erinevaid stsenaariume võiks riski vähendamiseks rohkem analüüsida. Indrek Neivelt: Kui vähem kui pooled inimesed võtavad raha välja, siis see ei mõjuta majandust halvasti, pigem stimuleerib tarbimist. Võiks teha mõjuanalüüsi, kui palju me oleme kaotanud teise samba tõttu. Saatejuht: Ardo, mis te arvate, kui lasekski teise samba rahad majandusse voolata? Ardo Hansson: Ei ole alati nii, et mida rohkem raha, seda parem ning peaksime vältima liigset tsüklilisust majanduses. Võib juhtuda, et 2 miljardit voolab järsku Eesti majandusse ning lööb kinnisvaraturu tasakaalust välja ja kütab inflatsiooni. Indrek Neivelt: Usun, et kui inimestel jääb rohkem raha kätte, siis sisemajandus kasvab. Viimase buumi probleeme enam ei ole ning on ka piirangud raha välja võtmisele. Kui saaks tarbimiskrediidi tagasi maksta siis tarbimisse see raha ei lähegi. Saatejuht: Kas kiirlaenujagajad on ühed suurimad võitjad sellest reformist? Indrek Neivelt: Nad on kaotajad. Keegi kohe uuesti laenu võtma ei torma. Saatejuht: Kuidas mõjutab fondidest raha väljavõtmine nende vara väärtust, kes jäävad teise sambasse? Ardo Hansson: Välismaa turgudele paigutatud raha see ei mõjuta, aga Eestisse investeeritud raha realiseerimisel hakkavad hinnad kukkuma. Ilmselt hakkab fondide tootlus kannatama, sest olukorra ebamäärasus on suur. Indrek Neivelt: Mina ei pea seda suureks probleemiks, sest Eestisse on investeeritud vaid umbes 10 protsenti varadest ja need on enam-vähem likviidsed. Saatejuht: Kas võib probleeme tekkida, kui teisest sambast tahab oodatust rohkem inimesi raha välja võtta? Indrek Neivelt: Sõltub, mis on investeerimisobjektid. Kui meie teenime pensionifondides 2-3 protsenti, siis Rootsi pangad teenivad 20-30 protsenti. Võib-olla saame raha eest hoopis panga osta. Saatejuht: Kas see oleks parem reform, kui raha saaks teisest sambast kanda ainult isiklikule investeerimiskontole? Ardo Hansson: Seda tasub kaaluda. Tuleks teha mõjuanalüüs, aga vähemalt ei ole see lihtsalt süsteemi lammutamine. Saatejuht: Indrek, kas te päriselt usute, et keskmist palka teeniv eestlane hakkab peale teisest sambast raha kättesaamist säästma ja investeerima? Indrek Neivelt: Koguaeg ei peagi säästma ja koguma, keegi peab laenu ka võtma. Inimest ei saa alahinnata ning kõiki ei saa sundida 18 aastaselt koguma hakata. Ardo Hansson: Peame natuke riiklikumalt lähenema. Tulevikus on ilmselt palju rohkem pensionäre ja töötajaid vähem. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-ardo-hansson-ja-indrek-neivelt

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Genfis, Brüsselis ja Viinis pannakse sel nädalal proovile globaalsed jõujooned. Miks nõustus Lääs Kremliga relva ähvardusel läbi rääkima, mis on nende kõneluste tegelik sisu ja mis on kaalul Eesti jaoks? Esimene stuudio alustab. Jonatan Vseviov: Välisministeeriumi kantsler Joonatan Vseviov, tere õhtust. Tere õhtust, Johannes. Euroopas on tõsine oht relvakonfliktiks, ütles NATO peasekretär Jens Stoltenberg, Stoltenberg täna pärast Vene-NATO nõukogu istungit Brüsselis. Mil määral selle ohu iseloom täna selgemaks sai? Jonatan Vseviov: Ei saanud oluliselt selgemaks, aga lähme päris algusesse või noh, nii algusesse, kui saateformaat meil lubab minna, mõne minuti jooksul. Alates sügisest on Venemaa suurendanud oma vägede kohalolekut Ukraina piiridel. Sellega on juba mõnda aega kaasnenud erakordselt agressiivne retoorika. NATO on pakkunud Venemaale võimalust arutada julgeolekuküsimusi, kui Venemaa peaks seda soovima, tegelikult juba mõnda aega. Nüüd võttis Venemaa selle pakkumise vastu, olles küll eelnevalt pannud lauale omad ettepanekud, mis teevad täiesti klaarselgeks, et sihikul ei ole midagi rohkemat ega vähemat kui soov keerata aeg 25 aastat tagasi. Ja sihikul ei ole muidugi mitte ainult üks või teine riik, vaid kogu Euroopa julgeolekuarhitektuur. Meie jaoks on oluline, et NATO räägiks selles situatsioonis ühel häälel, teeks selgeks Venemaale, et need ettepanekud loomulikult kuhugi ei lähe. Et valik on Venemaa oma, kas eskaleerida edasi, mis juhul saab olema meie vastus sellele ühtne ja jõuline või de-eskaleerida. Nüüd see kohtumine, mis täna toimus, seda sõnumit kandis. Meie poolt, me teadsime, mida me ütleme, kõik 30 liitlast võtsid sõna, peasekretär on seda kõike ilusti oma meedia sõnumites ka kokku võtnud, me olime teinud tööd, et meie sõnumid oleksid ühtsed. Nüüd kuulis Venemaa ja nägi oma silmaga, et liitlaste vahel mingisugust erimeelsust Euroopa julgeoleku põhiküsimuste osas ei ole, ei ole ka erimeelsust selle osas, mis on toimumas Ukraina piiridel ja ei ole erimeelsust selle osas, et vetoõigust kolmandatele riikidele NATO valikute osas me kellelegi ei anna. Jonatan Vseviov: Nagu me täna ka kuulsime, siis Venemaal ei mõlgu mõttes ainult Ukraina tulevik, vaid mõlguvad mõttes ka Balti riigid. Aleksandr Kruško korrutas täna seda nõudmist siis täpselt keerata aeg tagasi 97. aasta eelsesse perioodi ja tuues eraldi välja Balti riigid. Mida me selliste avaldustega peaksime peale hakkama, kui tähelepanelikult ja tõsiselt ma neid kuulama peaks? Jonatan Vseviov: Kuulama peab alati tõsiselt, aga käsi tuleb laiutada selle kõige peale. Ega see tõsine ettepanek loomulikult ei ole, ma usun, Venemaal saadakse aru, et see ettepanek aega tagasi keerata ei ole tõsine. Kui ei saadud, siis nüüd vast saadakse, kui 30 liitlast seda neile kinnitasid. Me oleme alati valmis tõsiseid küsimusi arutama. Me oleme alati valmis andma diplomaatiline dialoogile võimalust. Tegelikult on neid ettepanekuid varem tehtud, tuleme saame kokku, arutame, kui teil on mingisuguseid muresid, mis vähegi kvalifitseeruvad tõsiselt Jonatan Vseviov: See praegune arutelu ei toimu siiski nii-öelda Euroopa algatusel. Seitsmeteistkümnendal detsembril esitas Venemaa ju sisuliselt ultimaatumi ja need kolm kõneluste vooru, mis sel nädalal toimuvad, toimuvad mõnes mõttes Lääne jaoks relv hoiukohal. Kas see ise ei ole juba nõrkuse märk, et Venemaa tekitab olukorra, tekitab ise probleemi ja siis kutsub lääneliitlased seda lahendama ultimatiivses keeles? Jonatan Vseviov: Ei, see iseenesest ei ole mingi nõrkuse märk, sest küsimus on ju selles, mida me nendel kohtumistel Venemaale ütleme ja kas me teeme seda piisava selgusega. Näis muidugi, mis on nüüd Venemaa järeldused nendest eilsest kahepoolsest kohtumisest ameeriklastega ja tänasest NATO-Vene nõukogust. Homme on veel oluline kohtumine OSCE raamides. Tõenäoliselt siis pärast seda Moskvas kogunetakse, tehakse kõigest, mida kuuldi, omad järeldused. Jonatan Vseviov: Kuidas te muide suhtute sellesse Harri Tiido järeldusse, ikkagi endine Eesti suursaadik NATO-s, kes leiab, et Putini-sugusel Jonatan Vseviov: mehel sellise mentaliteediga autokraatsel juhil ei ole võimalik sellisest ultimaatumist taganeda, kus ta sisuliselt ütleb, võtke meie pakkumine või tuleb sõda. Jonatan Vseviov: No kõigepealt ma pean ütlema, et suursaadikute mõtted on alati muidugi õiged. Aga ma ei tea täpselt Tiidu mõttekäigust suurt midagi, ma parema meelega ei spekuleeriks, me saame seda kõike peatselt näha. Mis minu jaoks on oluline, millega meie iga päev tööd teeme, on see, et me oleksime oma poliitikas ja ka sõnumites päris nii selged kui vähegi võimalik. Ja need sõnumid on väga lihtsad. Meie vahel mingisugust erimeelsust liitlaste osas ei ole. Me oleme valmis ennast kaitsma, loomulikult kollektiivkaitsega me läheme edasi ja me oleme valmis vastama Venemaa võimalikule eskalatsioonile väga jõuliste meetmetega. Praegu on lootus selles, et seda võetakse kuulda, kuidas see kõik ära seletatakse oma kodupublikule ja teistele, ei oska mina öelda, ju sellega tegelevad teised spetsialistid ühes teises riigis. Jonatan Vseviov: No siiski olukorras, kus Putin püüab sisuliselt NATO-t sundida kapituleeruma, Ukraina piiride taha on koondatud 100000 sõdurit. Ma ei ole näinud, et lääs oleks teinud mingeid jõulisi vastusamme peale ütleme selle tavapärase retoorika, et kui Venemaa peaks seda agressiooni Ukrainas jätkama, no küll siis järgnevad tõsised sanktsioonid. Kas praegu ei peaks varustama Ukrainat juba tõsise sõjalise jõuga ja bolsterdama liitlasi NATO idatiival, kus ka meie juhtumisi praegu istume? Jonatan Vseviov: Ma alustan sellest teisest, sest see puudutab meid vahetult. NATO välisministrite viimane korraline kohtumine sügisel, nagu ka NATO tippkohtumine suvel, tegi terve rida otsuseid, mis kollektiivkaitse tugevdamist puudutavad. Me pole kunagi arvanud, et julgeolek on valmis saanud ja ausalt öeldes julgeolek nähtavasti ei saagi kunagi valmis, ei selles mõttes, mida me iseenda julgeoleku heaks teeme Eestina ega kollektiivkaitse mõttes. Jonatan Vseviov: No praegu pole tavalised ajad, kas praegu ei peaks võtma täiendavaid samme? Jonatan Vseviov: Muidugi peaks, muidugi peaks ja kindlasti võtame ka nii meie kui kollektiivkaitses tegutsev NATO. Jonatan Vseviov: Millised need sammud siis on olnud, kuidas näiteks julgeolekut Balti riikides, selles ikkagi väga provokatiivses olukorras, kuhu Venemaa meid oma retoorika ja ka ütleme reaalsete sammudega Ukrainas, kus ka praegu käivad reaalsete tankide ja mitmekümne 1000 mehega sõjalised operatsioonid, väljaõpe, eks ole, siis mida me teinud oleme? Jonatan Vseviov: Julgeoleku poliitikas on parem, kui võib nii rahvalikult väljenduda, kaagutada pärast muna munemist. Muna munemine toimub? Munamune, mille toimub, on kogu aeg toimunud. Siin ei ole eriti uudisväärtuslik teadaanne, et Eestis asuvad liitlaste väed ja need liitlaste väed ei tulnud siia mitte lihtsalt puhkust veetma, vaid nad tulid osalema meie ühises heidutus ja kaitsehoiakus, kus loomulikult on kriitiline roll ka meie enda võimetel ja vägedel, aga kus mängivad täna rolli mitmed liitlased Eestis, Lätis, Leedus, meil on juhtimisstruktuur, meil on õppused, meil on planeerimine, kõik see, loomulikult kõik need plaanid, mida me teeme edasiseks noh, ütleme nii, see, mis paistab välja, on jäämäe veepe Praegu on sisse lülitatud mingi teine käik? Meil on kogu aeg sellest teine käik. Kolmas käik? Meil on kahekäiguline masin. Jonatan Vseviov: Aidake palun tõlkida, mida tähendab Venemaa asevälisministri lause, et Ameerika pool võttis siis esmaspäeval Venemaa ettepanekuid väga tõsiselt. Need ettepanekud, mis näivad ausalt öeldes Tallinnast vaadates sellised, mida väga tõsiselt võtta ei saa. Jonatan Vseviov: Ma arvan, et kõiki neid avalikke väljaütlemisi, nii tänaseid eilseid üldse siin praegu toimuvat, tasub võtta väga-väga tugeva filtri abil. Jonatan Vseviov: Need sõnumid paljuski on mõeldud meie segadusse ajamiseks ja, ja ka läbirääkimis või kõneluspartneri püüdmiseks mingisugusesse retoorilisse lõksu. Ma ei tea, mis see tähendab, et võeti tõsiselt, no ju siis ei naerdud keset koosolekut, aga asi on ka naljast kaugel. Aga ma tulen selle Ukraina küsimuse juurde tagasi, sest enne jäi mulle vastamata, mis tuleb teha Ukraina suunal. Muidugi tuleb Ukrainale anda toetust nii poliitilist kui materiaalset. Tegelikult sellega tehakse, siin jooksis ka hiljuti uudistest läbi üks Eesti ja Saksamaa ühine projekt, mis on tegelikult juba mõnda aega ette valmistatud, mis puudutab ühe välihaigla annetamist Ukrainale. Igasuguseid muid uudiseid on läbi jooksnud. Riigid üldiselt abistavad praegu Ukrainat pigem kahepoolsel alusel, aga poliitilisi signaale sellest, mis on meie hoiakud Ukraina territoriaalse terviklikkuse osas, neid me oleme andnud välja nii NATO nagu Euroopa Liiduna. Need sõnumid on üpris selged. Loomulikult, kui eskalatsioon peaks toimuma, siis saab see meie vastus olema hoopis teistsugune, kui on see tänane foon. Me taotluslikult ei ütle, mis täpselt. Jonatan Vseviov: Sest arusaadavalt, kui näiteks jutt on majandussanktsioonidest, siis pole mõtet enne sanktsiooni kehtestamist üleliia detailselt sellest rääkida. Sanktsioneeritu võtab vastasel juhul tarvitusele kavalad sanktsioonist kõrvale hiilimise meetmed. Jonatan Vseviov: Kas sanktsioneeritu ei ole mitte tegelikult juba viimased 10 aastat valmistunud suuremaks vastasseisuks läänega ja tegelikult sellises isolatsioonis elamist noh, kas nüüd just naudib, aga tuleb sellega igal juhul kordades paremini toime kui lääs ja võib-olla ka kui me ise arvame. Jonatan Vseviov: No kõike tuleb seletada ka riikides, kus valitsemisvorm ei ole demokraatlik. Mul on tunne, et süvenevalt keeruliseks ja eriti juhul, kui peaks toimuma agressioon või süvenev agressioon Ukraina vastu, süvenevalt keeruliseks muutub seletada oma rahvale seda, miks seda kõike tehakse ja kas see hind, mida selle eest makstakse, on neid eesmärke väärt, mis võib-olla siis kusagil taktikalisel lahinguväljal saavutatakse. Ma ei tea, milleks ollakse tegelikult valmistunud, aga märgid, mida me näeme nii retoorilised, poliitilised kui sõjalised loomulikult ei tekita kindlust, et Venemaa sooviks kaasuda Euroopa julgeoleku aruteludesse konstruktiivselt ja märk sellest on ka needsamad sinu poolt enne viidatud niinimetatud lepingu eelnõud, mis tõepoolest tõsiseltvõetavat arutelu ei vääri. Jonatan Vseviov: Mida läänel siis üldse sellistest kõnelustest võita on või tegeleme me tegelikult praegu nii-öelda kaotuste minimeerimisega lootuses, et diplomaatia õnnestub diplomaatia, kui õnnestub kuidagi sõda ära hoida? Jonatan Vseviov: Ei, me tahame anda alati valiku, me tahame anda alati valiku ja demonstreerida seda, mida me oleme valmis ühel või teisel juhul sõltuvalt sellest, millise valiku siis teine pool langetab tegema. Me oleme valmis tõsiselt arutama, kui tarvis tuleme liitlastena kokku ja arutame, see kutse arutamiseks on olnud alati laual, võtame sellesama läbipaistvuse või usaldustemaatika. Me oleme alati olnud valmis naasma nende debattide ja arutelude juurde, loomulikult eeltingimus on siin see, et Venemaa ka täidab endale võetud rahvusvahelisi kohustusi. Võite olla kindlad, et ka seda sai täna üle korratud, et need sammud, mis viimastel aastatel on astutud alates Krimmi ebaseaduslikust annekteerimisest, lõpetades sõjategevusega Ida-Ukrainas, et ka need sammud on meile mitte ainult teatavad, vaid erakordselt vastuvõetamatud. Jonatan Vseviov: Ma võin ainult ennustada, kuidas need sõnumid võetakse vastu Kremlis, kus ilmselt Putin oma käskjalguu ootab ja, ja siis neid kokkuvõtteid loeb, aga kui ikkagi langeb otsus tema peas, et siit teist väljumist ei ole, kui pidada, pidada maha üks sõda, siis kuidas ikkagi lääs selliseks asjade käiguks valmistunud on, kui ma vaatasin neid uusaastakõnesid või lugesin intervjuusid kas või Euroopa liidritega, siis ma ei ole kindel, et Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia riigijuhtide peades on selline valmidus olemas, et asjad võiksid nii minna. Jonatan Vseviov: No me muidugi väga loodame, et sellist katastroofiliselt ekslikku valikut kusagil ei langetata. Aga need, kes julgeolekupoliitikaga on tegelenud, ka siin Euroopas, on juba aastaid ja aastaid pidanud leppima tõdemusega, et see aeg, kui võis öelda, et ka riigipiire näiteks relvajõul ei muudeta meie maa, maailma jaoks, et see aeg on mööda saanud. Ma arvan, et Euroopas ei ole neid riike, kes elaksid enam niisuguses naiivses usus, et ohud on kuhugi kaugetesse piirkondadesse ära surutud. Mul ei ole erilisi kõhklusi või, või kahtluseid selle osas, et kui see katastroofiline valik peaks langema, et siis lääne vastus saab olema väga kategooriline. Jonatan Vseviov: Me oleme läänes üldiselt väga mõnusat elu, rahu aeg on meid teinud mugavaks, viimased Jonatan Vseviov: no vaata, et pool sajandit, kui mitte kauem juba, kui sõltuvalt mida siis nii-öelda äre, piisavalt äreva sündmusena Euroopas mõelda. Aga Jonatan Vseviov: kuidas ikkagi saab olla kindel, et Jonatan Vseviov: et meie enda julgeoleku arvelt ei tehta Venemaaga kompromisse? No siin on jällegi kõlanud juba mõttekäigud, et me võiks ikkagi arutada näiteks NATO idatiival õppuste vähendamist, see oleks ju selgelt meie julgeoleku arvelt. Jonatan Vseviov: Õppused on muidugi väga oluline element meie üldisest kaitse ja ehitushoiakust, sellest võiks kõigest rääkida paari kuu pikkemalt, kui jällegi meil siin aega on. Peamine, mis meile annab selle kindluse, on meie liitlassuhted ja asjaolu, et meie istume nende samade laudade taga, kus neid otsuseid tehakse. Mitte ükski liitlasriigi diplomaat või riigiametnik, kellega mul on olnud võimalus viimasel ajal kohtuda, ei ole selle suhtes kuidagi sinisilmne või naiivne. Loomulikult nüansse tajutakse erinevalt, vaatenurgad on erinevad, sellepärast me nii intensiivselt räägimegi, et tuua lauale ja vaatluse alla ka need nüansid, mis võib-olla ei ole relevantsed ühegi teise vaatenurga alt, kui just Balti regiooni vaatenurga alt. Meid kuulatakse, meie muredega arvestatakse, sellepärast et mitte keegi ei taha minna ajalukku sellena, kes kuidagi kogemata mingisuguse poliitilise eksituse tulemuse, tulemina Euroopa julgeolekuarhitektuuril kokku varises, lasi. Aga NATO selgroogu püütakse praegu murda? Muidugi kogu aeg proovitakse testida seda, kus täpselt asub see ühisosa, mis liitlaseid kokku toob. Need testid on siiamaani kõik läbi kukkunud. Tulles tagasi ühe varasema küsimuse juurde, miks võis olla kasulik NATO-Vene nõukogu toimumine? Just see on üks põhjuseid, miks on kasulik. Me istume kõik laua taga, kõik istuvad laua taga. Kõik NATO liikmesriigid räägivad sama juttu. Selle teadmine, see teadmine viiakse tagasi ka selle riigi otsustaja juurde, kuhu see pall parajasti veerenud Jonatan Vseviov: On. Kui sellest tänasest koosviibimisest rääkida, siis milline oli Eesti peamine sõnum seal laua taga? Jonatan Vseviov: Need samad, mida me oleme rääkinud ka Eesti avalikkuses, siin mingisuguseid üllatusi ei ole. Tegelikult täpselt needsamad sõnumid, mida peasekretär Stoltenberg hiljem oma pressikonverentsil kordas, mida ta on kordanud läbivalt. Siin selles mõttes midagi eriti põnevat ei ole. Me ütleme kinniste uste taga seda, mida me ütleme välja avalikult, muuhulgas seda, et mingisugust vetoõigust kellelgi ühegi teise riigi julgeolekupoliitiliste põhivalikute üle olema ei saa. Jonatan Vseviov: Tundub, et NATO liitlased ja Venemaa räägivad väga erinevat keelt, räägitakse väga erinevatest asjadest. Millest räägitakse homme Viinis? Jonatan Vseviov: Homme Viinis, ma arvan, räägitakse laias laastus nendest samadest teemadest, muidugi Viinis on uus päev ja uus organisatsioon. Jonatan Vseviov: Tuleb tähele panna loomulikult, et Viinis on noh, kasvõi seesama Ukraina. USA osalise riigina samamoodi laua taga. NATO liikmesriik Ukraina ei ole, homme saab ka tema öelda välja sealsamas ühise laua taga, mida tema sellest kõigest toimuvast arvab. Nii et ma usun, et need, kes ootavad läbimurret. Jonatan Vseviov: No Jonatan Vseviov: Homme peavad nähtavasti pettuma. Muide, kuidas teie tööpäevad pärast seitsmeteistkümnendat detsembrit muutunud on, kas pühade aeg möödus rahulikult või, või on teil ka nüüd sisse lülitatud mingi täiesti Jonatan Vseviov: Teine käik? Meil on kogu aeg olnud teine käik sees, selle, seda ma ütlesin juba mõnda aega tagasi. Teil isiklikult ei ole seda? Ei, pühade aeg oli ikka rahulik. Aga me oleme loomulikult ärkvel ja me jälgime seda, mis toimub, me jälgime seda, mitmed Eesti riigiasutused jälgivad seda, mis toimub ja meie loomulikult välisministeeriumis eriti teravdatult jälgime seda, mis toimub diplomaatilisel areenil. Oleme ühenduses liitlastega. Ega see selles mõttes praegu vaikne aeg just ei ole. Jonatan Vseviov: Endine välisminister Urmas Reinsalu käis välja mõte, et Eesti peaks tõstatama NATO artikkel nelja rakendamise Ukraina sündmuste tõttu. On see mõistlik Jonatan Vseviov: Jutt? Jonatan Vseviov: No ma lühidalt ei hakka talle templit peale lööma, sellepärast et see nõuaks jälle rohkem aega, aga ma ütlen nii, et artikkel nelja, artikkel viite, kõiki neid artikleid, mis on Washingtoni lepingus, noh nende rakendamine on niisugune rahvalik vormel. Nende alusel on võimalik kokku kutsuda liitlaste konsultatsioonid, kui meie peaksime tajuma, et meie julgeolek on vahetult ohustatud. Loomulikult oleme me vabad igat artiklit iga hetk kasutama või rakendama niimoodi rahvalikult öeldes. Ja me seda ka teeksime, kui me tunneksime, et on tarvis konsultatsioone kokku kutsuda. Praegu ma võin teile kõigile kinnitada, et konsultatsioonid toimuvad ka ilma meiepoolse kutseta ja just nimelt nendel teemadel, millele ka meie saadame, soovime konsulteerida. Jonatan Vseviov: No te olete kogenud diplomaat, kuidas NATOs sellistele riikidele, kes pidevalt häirekella löövad, üldiselt vaadatakse? Jonatan Vseviov: Ma saan aru, kuhu vist küsimus tüürib, otsekui oleksime meie siin häirekella lööja rollis. Ma pean ütlema, me ei ole häirekella lööja, häirekella lööja rollis, vähemalt mitte selles kriisis. Neid häirekella lööjaid on kaugelt enam, nad on kaugelt suuremad liitlased, kui meie oleme. Jonatan Vseviov: Üldiselt on nii, et see, kes Jonatan Vseviov: hoiatab liitlaseid millegi eest, mis tuleb, teenib sellega hiljem poliitilist krediiti. Kes aga nagu vanasõnas hüüab hunti ilma, et hunti päriselt oleks, kulutab poliitilist krediiti. Eesti on viimase, noh, vähemalt 10 aasta jooksul poliitilist krediiti oma tegevusega NATO-s pidevalt kasvatanud. Jonatan Vseviov: Räägime meie põhjanaabritest Soomest, kus on pärast vist Krimmi annekteerimist jälle tõsiselt tõusnud üles NATO debatt. Jonatan Vseviov: Kui tõenäoliseks te peate, et Soome alliansiga selle kriisi tuules või selle kriisi mõjul Jonatan Vseviov: Liituda võiks? Jonatan Vseviov: No kriisi ajal on alliansiga liitumine loomulikult igal juhul keeruline. No alliansiga liitumine, nagu me omast kogemusest teame, ongi üks keeruline. Jonatan Vseviov: Mitte nii keeruline. Nad on vähemalt ise öelnud, et nende valmisolek NATO nii-öelda, NATO-ga tehniliselt liituda on sisuliselt olemas. Jonatan Vseviov: Loomulikult on NATO-ga liitumiskõneluste alustamiseks tarvis esmalt selle riigi enda poliitilist otsust, et ta seda soovib. Ja Soome ei ole sellist poliitilist otsust vähemalt mitte mulle teadaolevalt teinud. Ja just täna lugesin ka avaliku arvamuse küsitlusi, mis viitavad sellele, et üldine hinnang Soomes NATO liikmesusele on umbes selline, mis ta oli kuus kuud tagasi või aasta aega tagasi. Nii et noh, loomulikult, kui soomlased jõuavad endas selgusele, et nad seda soovivad, siis see protsess käivitub. Aga meie enda kogemusest me teame, et ka siis, kui kõiki tingimusi täita, siis see päris niisugune protsess nagu mingisuguse lennufirma Kuldhordi liikmeks astumine ei ole, et seal tuleb ikka läbida teatav kadalipp. Loomulikult on NATO uks avatud, NATO on seda korduvalt kinnitanud ja iga kord, kui NATO ütleb, et uks on avatud, siis millegipärast arvatakse, et me räägime tingimata Ukrainast, me räägime tingimata Gruusiast, muidugi me räägime ka Ukrainast ja Gruusiast, aga NATO uks on sama palju avatud kui Soomele või Rootsile. Jonatan Vseviov: Kas Eesti teeb kuluaarides praegu tööd, et veenda neid, kes Soomes kahtlevad, Jonatan Vseviov: otsustama selgemalt alliansiga liitumise kasuks, sest iseenesest oleks ju tore, kui 80 kilomeetrit meist põhja pool oleks riik, kellel on sisse antud tellimus näiteks F-35 hävitajatele. Jonatan Vseviov: Me teeme kuluaarides kogu aeg igasugust tööd, aga oma lähedase, liitlase või partneri, sõbra, Soome avaliku arvamuse mõjutamine ei kuulu nende teemade hulka, kus me tegutseme. Soomlased on piisavalt kogenud julgeolekupoliitikas, et jõuda enda sisejäreldusele ja tunnevad ka meid piisavalt hästi, et seda meie kuluaaris tegutsemist, noh, ütleme siis muigega võib-olla vaadata. Nii et ei, loomulikult see otsus on soomlaste teha ja hiljem on loomulikult see 30 NATO liitlase teha, aga mingit niisugust Jonatan Vseviov: avaliku arvamuse kallutamist me pole ette võtnud. Jonatan Vseviov: Kui hea mõte on praeguses olukorras saata Eestist relvi Ukrainasse, Ukraina neid relvi ju kahtlemata vajab, selles Jonatan Vseviov: Pole küsimust. No üldiselt demonstreerida valmidust, juhul kui see ei kahjusta meie enda kaitsevõime, ka kollektiivkaitsevõimet demonstreerida valmidust mitte lihtsalt rääkida Ukraina toetusest, vaid ka midagi omalt poolt teha. Noh, see kuidagi vastuoluline mulle ei tundu, mis täpselt kuidas, millal, kelle nõusolekul on loomulikult juba keerulisemad detailid. Siin ei ole välisministeeriumil muud, kui loota sellele, et kaitseministeerium langetab tarku valikuid ja siis, et kõik need riigid, kes peavad sellele nõusoleku andma, ka selle plaaniga kaasa tulevad. Aga Ukraina toetamine, see küsimus käis enne ka läbi, kahepoolsel alusel toetamine, loomulikult koordineeritult meie liitlastega. Ta on praegu väga päevakajaline küsimus. Jonatan Vseviov: Millist toetust lähiajal veel Eesti võiks saada? Siin mõni päev tagasi kuulsime me nii-öelda Taani täiendavast abipakkumisest Eestile. Kas selliseid pakkumisi on veel õhus ja me kuuleme neist lähiajal? Jonatan Vseviov: No Taani tegi teatavaks oma panuse laiemasse NATO kollektiivkaitsesse tegevusse. Meil on kollektiivkaitsega kõik hästi. Ja see osa, mis vajab parandamist, see osa on meil parandamisel. Siin veebruaris toimub jälle korraline NATO kaitseministrite kohtumine, sealt on oodata terve rida otsuseid ja suvel NATO tippkohtumine. Me arvestame sellega, et vajadusel seisab meie taga kogu NATO, kõikide oma võimetega. Jonatan Vseviov: Jens Stoltenberg ütles, et NATO on valmis Euroopas sõdima. Tegelikult ka ikka on või? Jonatan Vseviov: Muidugi oleme. Jonatan Vseviov: Suur aitäh, Joonatan, selle intervjuu eest. Head sõbrad, Esimene stuudio Saatejuht: On tagasi homme ja vaatame tööandjate ja ettevõtete pilku hetkel lööma vale teisele suurele energiakriisile. Mirko Ojakivi vestleb ka erialaga. Head õhtut.

Saatejuht: Tere õhtust! Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov, kas on oht Vene sõjale? Jonatan Vseviov: Venemaa tahab aega tagasi keerata, aga NATO on ühtne. Saatejuht: Kui tõsine oht Baltimaadele on? Jonatan Vseviov: Hetkel mitte väga. Saatejuht: Kas Venemaa kontrollib läänt? Jonatan Vseviov: Ei. Saatejuht: Öeldakse, et tuleb sõda. Jonatan Vseviov: Ei spekuleeriks. Saatejuht: Kas NATO ei peaks Ukrainat aitama? Jonatan Vseviov: Julgeolek pole kunagi valmis saanud. Saatejuht: Täiendavaid samme pole vaja? Jonatan Vseviov: On kindlasti. Saatejuht: Millised siis? Jonatan Vseviov: Liitlased ja muud, mida pole näha. Saatejuht: Kas Ameerika võtab Venemaa lausungeid liiga tõsiselt? Jonatan Vseviov: Seda tuleks läbi filtri võtta. Ukrainat oleme abistanud muuhulgas välishaiglaga. Saatejuht: Kas sanktsioonid päriselt aitavad? Jonatan Vseviov: Venemaa ei suudaks oma rahvale rünnakut põhjendada. Saatejuht: Loodame diplomaatiale? Jonatan Vseviov: Ei, meie oleme aruteludeks lahti. Saatejuht: Kuidas me sõjaks valmis oleme? Jonatan Vseviov: Lääne vastus oleks kategooriline. Saatejuht: Ega meie julgeolek vähene võimalikes kompromissides? Jonatan Vseviov: Liitlased on ühtsed. Saatejuht: Mis oli Eesti sõnum aruteludes? Jonatan Vseviov: Sama, mis teistel. Saatejuht: Millest homme Viinis räägitakse? Jonatan Vseviov: Samadest teemadest. Saatejuht: On teil kiire tööaeg? Jonatan Vseviov: Teine käik on sees. Saatejuht: Kas peaks tõstatama NATO artikkel nelja rakendamise? Jonatan Vseviov: Siis, kui see vajalik tundub. Saatejuht: Kuidas häirekella löövatele NATOs vaadatakse? Jonatan Vseviov: Eesti on oma krediiti pidevalt kasvatanud. Saatejuht: Kas Soome liitub NATOga? Jonatan Vseviov: See on keeruline. Saatejuht: Aga sisuliselt saaks? Jonatan Vseviov: Loomulikult, kui Soome seda endale õigeks peab. Saatejuht: Kas Eesti aitab kaasa? Jonatan Vseviov: Koostööd teeme kogu aeg, aga otseselt ei mõjuta. Saatejuht: Kui hea mõte on saata Eestist relvi Ukrainasse? Jonatan Vseviov: Pole küsimust. Saatejuht: Kas saame Taanilt abi? Jonatan Vseviov: Terve NATO seisab vajadusel meie selja taga. Saatejuht: Suur aitäh, head õhtut.

esimene-stuudio-jonatan-vseviov-371914

Saatejuht: Tere Saatejuht: kõigile, kell on kuus saanud, hakkame siin laval pihta. Järgmine poolteist tundi on siis meil kõigil ühiselt täita, loodan selles osas ka teie peale, lugupeetud kuulajad. Ja et siis kõigepealt, Saatejuht: millest juttu tuleb, püüame teha juttu siin erinevate nurkade alt usaldusest. Sellest, mis, mis asi see täna on, kust me, mis ta varem on olnud, mis probleemid, hädad sellega on ja kuhu me sellega siis ettevaatavalt tulevikus välja võiksime jõuda. Saatejuht: Ma kõigepealt teeksin oma kaasvestlejate tutvustusringi ja siis, kui sealtpoolt pihta hakata, siis on meil kõige ääre peal istub Sven Sakkov, kaitseuuringute keskusest. Saatejuht: Järgmiseks on Urve Eslas, kes on siis Euroopa poliitikauuringute keskus, Saatejuht: praeguse töökohaga. Siis on Robert Kitt, kes juhib ühte kohalikku panka. Ja siis on meil filmitegija, täna filmirežissööri ametit pidav Saatejuht: Ilmar Raag, kellel varasemalt on siis küll ka jah, mõningaid selliseid rohkem või vähem institutsionaalseid Saatejuht: seoseid olnud teemadega, millest täna juttu tuleb. Ja mina olen Tarmo Jüristo. Saatejuht: Sellist päevatööd ja, ja leiba teenin Praxise mõttekoja juhina. Saatejuht: Et see pall kuidagi liikuma saada, siis mu esimene plaan ja mõte oli see, et, et ma võtaksin, aa üks enne, enne kui me veel selle juurde läheme, et ma natuke sellises kodukorra koha pealt ütleksin seda, et, et kui kellelgi tekib seda meie vestlust kuulates. Saatejuht: Mingi küsimus või hästi pakiline kommentaar, mida tingimata tahate lisada, et, et siis ajage käsi püsti, ma püüan silma peal hoida ja, ja et siis saaksite selle asja ära küsida jooksvalt. Ei pea ootama tingimata lõpuni. Aga et, et jah, et kui me selle päris lõpusirgele jõuame, et siis ma hea meelega ootaksin ka juba seda, et kui teil on sellel ajal kogunenud reflektsioone, mõtteid, vastuväiteid, kaasanoogutamisi, mida iganes. Selle kohta, mida me siin mikrofonidega rääkinud oleme, et siis ma püüaks jätta aega ja võimalust teil siis ka sekkuda, kaasa rääkida, kaasa mõelda, välja öelda, küsida kõik need asjad, mis teil kogunenud on. Aga, et nüüd jah, siis pall liikvele saada, siis ma kõigepealt mõtleks, mõtlesin, et ma hea meelega küsiksin siis oma kaasvestlejate käest sellise esimese kiire ringina üle selle, et, et mis on siis igaühe teie vaatenurgast see suund või. Või nurk, kuidas te selle usalduse teemaga ise tahaksite ennast siduda või, või selles diskussioonis tahaksite haakida sellega ja kuhu te selle diskussiooniga tahaksite noh, nii-öelda siis sellises ideaalis selle pooleteist tunni jooksul välja jõuda, et, et mis see, mis see eesmärk või suund võiks olla, kuhu me, kuhu me sihiksime. Ja ma eeldan, et need on erinevad nurgad ja asjad, aga et saaks sellise nagu raami ette, et, et kui, kui me tutvustusringiga hakkasime sealtpoolt, et siis äkki hakkame sellega kõigepealt siitpoolt, et Ilmar sinust pihta. Saatejuht: Mina seostaksin usalduse küsimuse enda jaoks kõigepealt see sellise mõistega nagu Saatejuht: ettenähtavus või, või siis peaaegu Saatejuht: põhjus-tagajärg seos. Ma toon siis ühe lihtsa näite, kui inimene läheb mingit filmi vaatama, siis te ei tea, kui hea see film on. Saatejuht: Te peate mingi muu informatsiooni põhjal langetama oma otsuse. Saatejuht: Et jah, ma usaldan piisavalt võib-olla seda kogemust, mida ma lähen sinna saama ja ühel hetkel olema kinos ja siis selgub, kas see usaldus oli õigustatud või mitte. Aga nüüd tulebki see kõige olulisem asi, et kõige, kõige rohkem on seal, seal on kaks argumenti, kuidas inimene oma seda valikut teeb. Esimene on uudishimu, kus usaldus mängib poolikut rolli ja teine, mis see reaalselt filmiturundus on tõestanud, mängib seda peamist rolli, on see, millised on mu kogu varasemad kogemused nende näitlejate või selle režissööri või, või selle teemaga. Ehk et, et tekib selline soov, et ma olen korra juba saanud hea kogemuse, järelikult ma olen valmis seda kontakti uuendama, selleks, et sedasama kogemust saada. Aga me võime sellesama asja panna kasvõi siis näiteks Saatejuht: julgeolekupoliitika konteksti, kus me tegelikult usaldust tarbime ka sellisel viisil, et, et keegi on meile Saatejuht: midagi lubanud ja selle ära teinud. Ehk et ma panen näppu selle ärategemise või nii-öelda kätte toodud tulemuse peale. Robert Kitt: Robert. Ma mõtlesin, Robert Kitt: mõtlesin, kuidas defineerida ja jõudsin mingi sellise küllalt sarnase Robert Kitt: mõtteni, et, et mis asi on usaldus, usaldus on vastutus mingisuguse riski võtmise ees. Või mingisuguse riski vastu ja vastutus just, et mina, ma võtan selle riski ja ma vastutan selle tagajärje eest, et ma tean, mis asi on risk. Risk on seotus määramatusega. Mul on tõenäosuslik komponent, see on määramatus ja mul on seotus. Ma olen, ma olen viisil või teisel sellega seotud. No näiteks lennukist välja hüppamine ei ole risk, sellepärast et määramatust ei ole, saad surma, kindlalt. Ja nüüd kuidas see usaldusega on seotud, on minu arvates see, et kui on seotus määramatusega, ma individuaalselt vastutan selle eest, et ma võtan selle riski, mina vastutan selle eest. Ma lähen seda filmi vaatama, ma siis kaotan oma raha või noh, nii-öelda ei saa vastavat emotsiooni või mitte. Ja kuhu ma nüüd välja tahan jõuda, mis see vektor on, kuhu suunas liikuda, on see, et, et, et just määramatuse osas viimasel ajal väga palju paelunud metafoor, et kas ma arvan millestki midagi. Või ma tean millestki midagi, kas ma arvan või ma tean. Kui ma tean, et kaks pluss kaks on neli, siis on okei. Kui ma arvan, et kaks pluss kaks on neli või et ma arvan, et praegu sajab Paides vihma. Noh siis no võib-olla seda isegi ei julge öelda, et ma tean, aga, aga noh, et ma, ma arvan, et, et no Tallinnas ei 100 vihma, et see on arvamus. Ja nüüd see usalduse muundumine või kadumine minu arvates on väga palju sellest, et liiga palju arvatakse, aga vähe teatakse. Et see on minu arust ka vektor, kuhu suunas ma liiguks. Robert Kitt: Urve. Urve Eslas: Ma mõtlesin veidike selle üle, et kuidas siis läheneda usalduse küsimusele üldisemalt ja siis ma leidsin, et võib-olla kõige lihtsam ja kõige võib-olla ka parem viis on läheneda selle kaudu, mis on need teised mõisted, mis usaldusega külgnevad. Urve Eslas: Sest see aitab aru saada sellest, mida usaldusest mõeldakse. Sest üks on see, mida võivad mõelda akadeemikud usaldusest või inimesed, kes tegutsevad mingisugusel alal, näiteks ajakirjanikuna või riigitöötajana. Aga teine asi on see, kuidas sellest usaldusest kõnelevad need, keda see otseselt siis puudutab. Ja, ja mulle näib nõndaviisi, et nihe on tekkinud usaldusest rääkimise suunas ses mõttes, et enam ei ole usalduse mõttes niivõrd oluline see, kas teave vastab tegelikkusele või mitte. Vaid see, kuivõrd selline mingi teave suudab anda vahendid hakkama saamiseks. Urve Eslas: No ja seda siis kahes mõttes, et ühtepidi me räägime Urve Eslas: näiteks sotsiaalmeediast, me saame rääkida sellest, et see usaldus inimeste, inimeste usaldus mingisuguse informatsiooni suhtes. Kujuneb välja nende sellisest kogukonnatundest, mis selle informatsiooni ümber justkui toimub, justkui kerkib. Ja siin me ei saa ju rääkida usalduse kadumisest, sest vastupidi, me saame rääkida sellest, et usaldatakse uskumatuid asju, millele alati, kohati ei pruugigi olla väga pistmist ei tegelikkuse ega ka ratsionaalsusega. Ja, ja huvitav ongi selle juures see ratsionaalsuse kadu, mis on taas kord üks aspekt, mida võib-olla tuleks siia juurde tuua. Kui me räägime usalduse muutumisest. Ja teine asi on Urve Eslas: hakkamasaamine, on ka selline täiesti materiaalne hakkamasaamine. Läinud nädalal, Nick Leag, Kopenhaagenis konverentsil, kõneles sellest, et, et kui ei oleks olnud 2008. aasta majanduskriisi, siis tõenäoliselt ei oleks Brexiti referendumit toimunud. Urve Eslas: Ehk siis on olemas mingisugused selged eeldused või selged vajadused ühiskonnas, inimesed tahavad saada hakkama. Sellest hetkest, kui teile tundub, et mingid institutsioonid, kes peaks tagama nende hakkamasaamise, ei ole oma tööga hakkama saanud. Sellest hetkest alates siis selline usaldamatuse kasv hoogustub. Urve Eslas: Sven, Urve Eslas: sinu Sven Sakkov: Sõnad. Minu sõnad oleks kogukond ja muutused. Ehk et teisisõnu, inimesel on vajadus grupi kuuluvuse järgi. Sven Sakkov: Arvatavasti ka teistel olenditel, Sven Sakkov: kognitiivsetel olenditel, et lõpetasin hiljaaegu lastele maagli ettelugemise. See on väga õpetlik lugu sellest, kuidas maagli tahtis kuuluda kuhugi. Karja hulka, inimeste hulka, mõlemast kogukonnast aeti ta välja. Ja, ja noh, see grupi kuuluvus, see, see nii-öelda jagatud kogemus, mis ühe noh, vanal ajal siis ühiskonnagrupi Sven Sakkov: väikse osa ehk külaühiskonnas oli. See oli ühine, seal oli usaldus, oli suur, aga samas valikuid väga ei olnud. Et sul ei olnud valikut võimalik ellu jääda, kui sa nagu tegelikult ei olnud koefemistlik selles osas, mida see väike külaühiskond sulle andis. No tänapäeval see grupikuuluvus, mis tekitab usaldust, on läinud väga palju laiemaks. Võib-olla mitmekihiline ja mitmetahuline, no võtame näiteks mingi jalgpallifännid mingi konkreetse klubi puhul, see on grupikuuluvus samamoodi. Mis võib-olla ma kujutan ette, et kompenseerib natukene seda, et sinu ümber külas ei ela need inimesed, kes kõik mõtlevad samamoodi, kõigil on ühesugune arusaamine. Ja miks ma ütlesin teise, Sven Sakkov: selle märksõnana muutused on just nimelt sellistel aegadel, ma pakun, kus tehnoloogia, ühiskonnakorraldus väga kiiresti muutub, siis inimeste ebakindlus suureneb seetõttu. Ebakindlus suureneb ka sellepärast, et sul ei ole seda turvavõrgustikku, mis sul 200 aastat tagasi oma külas oli. Sven Sakkov: Sa oled mõnes mõttes nii-öelda üksi ja inimese grupikuuluvus, see tahtmine karja kuuluda, nii-öelda hundikarja kuuluda, maugli puhul, see ei ole muutunud. Ja tänapäeval üha rohkem ja rohkem leitakse endale siis mõttekaaslasi, kes nagu kunagi 200 aastat tagasi külas kõik mõtlevad samamoodi. Sotsiaalmeedias, kus siis see sotsiaalmeedia kõlakoda võimendab, ehk et sa tegelikult kuuled ja näed ainult ühesugust arvamust ja sulle tundub, et see ongi tõde. Ja, ja, ja seetõttu tegelikult selline usaldus kõige selle vastu, mis on sellest grupist väljaspool, kahaneb ja usaldus selle grupi sees suureneb. Ehk et tegelikult need grupid, kui nad varem olid geograafilised, Sven Sakkov: küla, noh mingi vald, Sven Sakkov: võib-olla suuremad Sven Sakkov: jupid, siis tänapäeval on nad tihtipeale täiesti laiali tõmmatud ja ei puuduta üldse nagu geograafiat, ei puuduta teist mingit nagu tõekspidamisi. No näiteks noh, toome sellised näiteid nagu ekstreemsed näited nagu lapiku maa uskujad. Et selliseid hulle, küla hulle on alati olnud. Neil ei ole kunagi varem olnud Sven Sakkov: enda ideede levitamiseks üle maailma sellist platvormi nagu on internet ja sotsiaalmeedia. Ja, ja taaskord sellesama selle grupi sees usaldus kasvab, noh iga päev ja kõik, igasuguse info vastu, mis tuleb kuskilt mujalt, see väheneb, ehk et ma arvan, tegelikult selline usaldamatus. Ühiskonnas seetõttu, et, et nii-öelda see kogukond on nüüd geograafiliselt laiali pillatud, see on nii-öelda huvipõhine. Et tehnoloogia muutub väga kiiresti, ühiskond muutub väga kiiresti. No isesõitvad autod, ta-ta-ta tehisintellekt ja kogu see värk. Sven Sakkov: Inimesed ei tea enam, mis toimub kapoti all või mustas boksis või mustas kastis, kust tuleb sulle internet või kus on sinu arvuti, kus on sinu andmed. Et see kõik tekitab tegelikult sellist Sven Sakkov: noh, ebalust ja, ja usaldamatust ja ma arvan, et see asi läheb veel hullemaks. Saatejuht: Sa tahtsid midagi kommenteerida? Ma tahtsin öelda, et see kogukonda kuulumise aspekt, see tundub mulle eriti viimasel ajal tohutult-tohutult tähtis. Ja ma tahan öelda, et kui me siin usaldusest räägime, siis me tihtipeale ju räägime sellest, et me saame mingisuguse signaali, me peame seda seedima, tõlgendama ja siis langetama otsuse, kuidas me selle signaali puhul käitume. Nüüd siis, Saatejuht: kui, Saatejuht: kui me kuuleme midagi, mis meie elu otseselt ei mõjuta, siis me programmeerime oma käitumise selle järgi, kuidas see, kuidas see mõjutab meie suhteid meie kogukonnaga. Ehk et me langetame selle informatsiooni tõesuse või vajalikkuse üle otsuse selle põhjal, Saatejuht: kuidas on seotud selle suhted oma kogukonnaga. See on meie ellujäämise strateegia ja see läheb, langeb kahtluse alla alles siis, kui me peame Saatejuht: kokku puutuma informatsiooniga, mis vahetult hakkab nii mind kui kogukonda mõjutama. Ma toon siis nagu konkreetsema näite, mis on iseenesest, mis julgeolekuteooria vallas huvitav, et, et hiljuti siis viimase 10 aasta jooksul on Saatejuht: Lääne militaarsed mõtlejad mõelnud selle kummalise fenomeni üle. Et seda siis näiteks Afganistanis või Iraagis või Aafrikas. Me oleme näinud, et me, lääneväed suudavad võita kõiki kohalikke relvastatud üksusi, aga samal ajal Saatejuht: kohalikud elanikud tihtipeale valivad nende pättide bandiitide poole, keda nad tegelikult ei armasta. Ja mis on siis see vahe? Aafrikas seletate seda asja niimoodi, et nii, ükskord sõidavad valged sõdurid sealt külast läbi, lähevad ära. Siis nädal aega hiljem tulevad sinna kahel autol islamipolitseinikud ja ütlevad, et nii sõbrad, homme enam laulda ei või, värvilisi riideid kanda ei või, jalgpalli ka enam ei mängi ja lisaks sellele peate meile maksu maksma. Külast valib välja selle kõige vanema mehe, sina saad islamipolitsei kohalikuks pealikuks. Et kui sa maksu ei kogu, sa ei taha teada, mis sinuga juhtub, külaelanikud, kui keegi teist temaga käitub viisil, mis ei ole aupaklik, siis ta ei taha teada, mis teiega juhtub. Ja siis sõidavad need islamipolitseinikud ära. Nüüd külaelanikud arutavad, et mida me siis nagu edasi teeme. Meil ei ole kogemust või kindlust, et need valged sõdurid tulevad siia mingil nähtaval ajal, võib-olla tulevad, võib-olla ei tule, me ei tea seda. Aga see, et need vennad võivad siia tagasi tulla, sest nad on kõrvalkülades juba seal kedagi maha löönud, see on väga tõenäoline. Me ei armasta neid, aga noh, selle informatsiooni kindluse suhtes meie kui kogukonna ellujäämise strateegia on see, et me siis pigem hakkame neile maksma. Urve Eslas: See on, see on päris oluline, oluline aspekt minu meelest tõepoolest ja see on ka see, mis kohati tekitab, tekitab segadust ja sellist kahetimõistmist. Me leppisime küll enne Tarmoga kokku seda, et me ei räägi väga palju tõest ja ei lähe akadeemiliseks, aga ma ühe näite siiski tooksin. See on teema tegelikult, millest on püütud kõnelda noh vähemasti mõtteloolises kontekstis palju, et seda püüda kuidagi seletada seda erisust. Vast kõige parem näide on Umberto Eco oma, oma semiootika raamatus kirjeldas seda kui kahte erinevat tõsikindlust. Üks on sotsiaalne tõsikindlus ja teine on füüsikaline tõsikindlus. Kuigi tegelikult õige on ju see füüsikaline tõsikindlus. Siis kogukondade jaoks, ühiskondade jaoks selleks, et nad saaksid koos toimida, on sotsiaalne tõsikindlus alati esmane. Selles mõttes, et tõde langeb sellisel hetkel justkui täiesti kontekstist välja. Saatejuht: Ma siit tegelikult võtakski hea meelega korraks, Saatejuht: et noh, praegu Urve, sa juhatsid meid juba sellesse järgmisesse teemasse sisse, aga et sinna selline nagu tõuge või põrge saada, et ma korraks nopiks ülesse ühe teema. Sellest, mida ennekõike kõigepealt mainis Ilmar ja siis natukene teise nurga alt Robert, et minu, mulle tundub, rääkisite veidi sarnasel moel sellest, et usaldus on teatud laadi suhe teadmatusega, et, et see on riski või teadmatusega on ju. Ja nüüd võttes kinni seesama näide, mida sa Ilmar tõid filmi kohta, et siis see, ma kujutan ette, kirjeldab üsna hästi seda, kuidas usaldus ennast taastoodab juhul, kui ta juba on tekkinud. David Fincher'i filmi vaatamas, see sulle meeldis, on ju, ja siis sa tahad, mõtled, et vot tuleb järgmine film, ma lähen vaatan. Kui sa usaldad, et Jaan Ruus ütles millegi kohta üht või teist asja, et, et ütleb teise kohta, siis sa lähed jälle. Aga see ei selgita väga hästi seda, kuidas usaldus tekib, kuidas sa esimest David Fincher'i filmi vaatama sattusid. Et, et mis on see, see asi, mis annab tõuke sellele, kuidas ta, kuidas ta üldse maailma satub usaldus. Ja siit võib-olla selline noh, ka lähtekohana on see asi, mida natuke eks Sven, kui sa mainisid seda kogukonna olulisust usalduse juures, et, et siis võib-olla sihuke üks üldine. Selline levinud lähtekoht on see, et usalduse selline nii-öelda primordiaalne vorm on, on individuaalne usaldus, see on see, kus on isikutevaheline usaldus, et, et kus sul tekib see kuidagi mingisuguse. Jagatud noh, see võib olla tõesti grupikuuluvus, et, et ma olen temaga sarnane, järelikult ma eeldan, et mul on mingisugune. Arvamus, et, et tema valikud või otsused võiksid olla sarnased minu omadega, tema väärtused võiks olla sarnased minu omadega, see on baas, millele hakata ehitama seda usalduse suhet, eks. Aga et nüüd sellises olukorras, kus sul seda ei ole, kus sul ei ole selliseid lähtepunkte, millele toetuda, kust see saaks tekkida? Robert Kitt: Kas see Robert Kitt: ei ole nagu algallikas ikkagi ühene, et, et ellujäämise instinkt. Et sa pead nagu mingit pidi, filmi puhul on natuke raske võib-olla, et noh, et ma pean nagu. Ei pea. Ei pea, eks ju, aga, aga et noh, et kogukonnas kindlasti minna sellisesse primordiaalsesse konteksti, et lõppude lõpuks sa. Sul oli individuaalne vastutus ja kollektiivne vastutus selles osas, et me oma külana kogukonnana ellu jääks. Me suudame kaitsta ennast. Robert Kitt: Samamoodi tekkis, tekkis vastutus, et hüva, et valged sõdurid võivad tagasi tulla, võivad mitte tulla, need tüübid tulevad. Robert Kitt: Tõenäosus läks just hästi palju alla, nad tulevad tagasi ja ellujäämise soov, noh, on kogu aeg kõrge. Seega ratsionaalne valik, mingit pidi, no võib-olla ma liiga, liiga ratsionaliseerin seda, aga Saatejuht: Mulle tundub, et. Rohkem, kas see on usaldus, et see, sa võid öelda, see on mingisugune ellujäämismehhanism, see ei ole päris sama, mis usaldus, et, et kust see usaldus sellises olukorras tekib? No usaldust sa käsitled kui midagi nagu positiivset, mida me suudame tulevikku projekteerida. Jah, aga võib olla ka negatiivne. Võib olla ka negatiivne. Noh, ma arvan, et seal on laias laastus, kuidas ma esimest korda seda mingisugust filmi näen, teada saada, et David Fincher mulle meeldib. No üks võimalus on tihtipeale see, et mis on see sunduslik asi, et koolis öeldakse ja ma vaatan selle ära ja pärast leian, et noh, ei olnudki nii halb. Saatejuht: See, aga, aga, aga see on kahtlemata noh, väga kitsas nagu võimaluste aken. Kõige, kõige peamiselt see otsus langetatakse ikkagi mingisuguse juba tuttava, juba usaldusväärse instantsi poolt, kes annab mulle informatsiooni. Robert Kitt: Aga, aga neid, ütleme kategooriaid, millega sa oled olla seotud, on lõpmatu palju, et üks asi on filmid ja soovitajad, eks ju. Aga näiteks teine väga praktiline probleem, Bauhovis tuleb osta reha. Et kõik rehad. Kellel ei oleks olnud sellist probleemi? Tuleb osta reha ja seal on no põhimõtteliselt enam-vähem võrdses hinnas on Viskariisi rehad ja Kardeena rehad. No kumba võtad, no põhimõtteliselt mina ütleks, et nullpunkt on suhteliselt juhuslik. Saatejuht: Tunduvalt hullem on see asi, kui, kui sa ei ole ise selline fanaatiline pesupesija, aga lähed poodi, sa pead ostma pesupulbrit. Ja, ja ma olen tabanud ennast sellest, et, et ma ei taha langeda reklaami ohvriks, otsime seda, mida ma ei ole näinud sealt teleekraanilt, mis ei ole millegagi sarnane. Saatejuht: Televisiooni või, aga siis ma ei, ma ka ei mõtle, et aga miks see siis see teine asi on jäänud ilma reklaamita ja kokkuvõttes oli suur probleem. Sven Sakkov: Muide, täiesti joonealune märkus, et väidetavalt olla kunagi 20 aastat tagasi Venemaal olnud väga edukas pesupulbri kampaania. Pesupulbri pealkirjaks oli Sven Sakkov: tavaline pesupulber, sest seda reklaamisid kõik ülejäänud. Sven Sakkov: Valge, karp, seal oli kirjas, et tavaline pesupulber, odav ja osteti. Saatejuht: Aga noh, natuke natukene veel sinna seda Saatejuht: küündääre alla ajades, eks, et, et me mulle tundub, et me äppidi jõudsime juba ka selleni, eks, et üks võimalus usalduse tekkimiseks. Ja see, mulle sa päriselt nii vist ära ei sõnastanud seda, Ilmar, eks, aga et on ka isiklik kogemus on ju, eks, et jah, et sa, sa lihtsalt proovid järgi ja siis. Saatejuht: Kategooriaid järgi proovida. Ei jõua jah, just ja nüüd siit me jõuamegi selle teise asjani, et, et mis on, mida, mida te mainisite mõlemad ka möödaminnes nagu nii-öelda selline institutsionaalne usaldus. Et meil on institutsioonid, mis siis kas toodavad usaldust, hoiavad seda ja, ja need on siis tõepoolest hästi sageli kogukondlikud. Nad on mingil moel seotud identiteediga, et nüüd millised on ja, ja see mulle tundub, on asi, millega praegu, miks, miks see usalduse teema nii palju üleval on, et need klassikalised nii-öelda usaldust tootvad institutsioonid, millega meie kõik oleme üles kasvanud. On kuidagi kõikumas või, või siis löögi all, ehk et me üle juba viimase kümnendi jooksul üle maailma räägitakse hästi palju usalduse langusest poliitiliste institutsioonide vastu. Kuidas inimesed ei usalda parlamenti, kuidas nad ei usalda valitsusi, kuidas ei usaldata Euroopa Liitu, kuidas Saatejuht: langeb usaldus meedia vastu, mis on olnud nii-öelda klassikaliselt selline. Liitev või usaldust hoidev, usaldust tootev institutsioon. Et kuidas teie erinevate nurkade alt siis selle probleemi kokku, kokku võtaksite, et mis on selle institutsionaalse usalduse häda, et miks, miks ta on nagu kuidagi liidestest lahti praegu, et mis seal juhtunud on? Ma võtan selles suhtes hästi lihtsalt, et Eestis tehakse ju uurimusi Saatejuht: institutsioonide usaldusväärsuse kohta, mis, mis seal eesotsas on? Saatejuht: Põhimõtteliselt Päästeamet, politsei, kaitsevägi ja siis tulevad riburadad kõik muud, valitsus ja meedia on seal nagu pigem allpool. Päästeameti puhul väga-väga selge on see, et, et inimesed saavad väga lihtsalt, väga selgelt aru, millega nad tegelevad. Ja nad üldjuhul arvavad, et päästjad teevad ka seda, mida nad teevad. Mida nad ütlevad, et nad teevad. Politseiga on enam-vähem sama asi, et see põhjus-tagajärg seos nende tegevuses ja seda, mida nad ütlevad, teevad, see on läbipaistvalt hästi lihtne. Kaitseväega muidugi tunduvalt keerulisem, sellepärast et kaitseväe nagu tegevuse tulemust me kuigivõrd ei tea. Aga võib-olla see, et nad on kaugel ja nad üldse ei mõjuta meid, tavalist inimest, on, on ka nende pluss. Nüüd valitsuse puhul tekib juba see komplitseeritus, et me tegelikult ei saa aru kõikidest nendest valdkondadest, millega valitsus tegeleb. Ja väga paljudega me ei ole ka nõus. Sellepärast, et tunduvalt lihtsam on olla nõus sellega, et kui maja põleb, siis oleks tore, kui see tuli ära kustutatakse. Saatejuht: Aga kui ühiskonnas on midagi viga, siis me kõigepealt ei saa aru, mis seal viga on ja me ei ole kindel, et valitsus kasutab õiget asja selle kustutamiseks. Urve, Urve Eslas: Sul oli kommentaar. On kaks uuringut, mida ma tahaks siinkohal mainida. Urve Eslas: Üks on suhteliselt hiljuti ilmunud, mida ka tehakse igal aastal, mis on usalduse parameeter. Ja, ja see tõepoolest näitab sel korral, et usaldus on kukkunud veel madalamale, kui ta oli eelmisel aastal. Tähelepanuväärne, siis 20 kaheksat, kaheksat riiki uuriti ja erinevaid institutsioone seal. Ja huvitav on see, et eriti madalale kukkus usaldus ajakirjanduse vastu sellel aastal. Ta kukkus kõige vähem usaldusväärsemaks institutsiooniks üldse ja siis globaalselt. Urve Eslas: Tulemused olid üht suhteliselt veidrad, veel ka teises mõttes. Nimelt inimesed mitte üksnes ei usalda enam meediat, vaid nad enam ka ei loe seda, nad enam ka ei vaata seda. Pooled vastanutest taas globaalselt ütlesid, et nad vaatavad kõigest korra nädalas seda nii-öelda peavoolumeediat siis jah. Ja, ja 25 protsenti ütlesid, et nad üldse ei vaata peavoolumeediat sellel põhjusel, et see lihtsalt ärritab neid. Urve Eslas: Aga see on lihtsalt, me võime pärast tagasi tulla selle meedia, meediaküsimuse juurde. Küll aga nagu ma ütlesin, ta näitas siis, et kõikide institutsioonide vastu tõepoolest see usaldus on kukkunud seni kõige madalamale tasemele üldse. See teine uuring, mida ma tahaks mainida, tehti juba mõned aastad varem, 2016 Suurbritannias. Aga see annab natukene võib-olla seletust selle kohta, et miks siis on nõndaviisi läinud, miks see usaldus on siis nii kaugele läinud. Urve Eslas: See oli üsna ulatuslik uuring, kus küsitleti, olid sihukesed pikad intervjuud tõepoolest, mitte sellised noh lühivastused, vaid pikad-pikad intervjuud. Küsitleti pooltsadat valitsusametnikku, Urve Eslas: kes siis erinevates positsioonides töötasid erinevates riigistruktuurides. Urve Eslas: Ja nad tõid välja kaks aspekti, mis Urve Eslas: näitavad võib-olla kätte mingisugused juhtnöörid, kuidas edasi minna selle teemaga. Üks, mis nad välja tõid, on see, et see, kes haldab infot, see on muutunud. Ehk siis kuna informatsioon liigub kiiresti ja seda on kätte võimalik saada väga paljudest kanalitest, siis kui midagi juhtub ühiskonnas, siis tavaliselt see informatsioon on enne inimestel käes. Kui valitsus, valitsus suudab seisukoha võtta ja suudab siis välja öelda. Siin on mitu erinevat põhjust, üks on see, et riiklikud institutsioonid peavad alati kontrollima, kas info on tõene ja seetõttu juba see faktikontroll võtab aega. Aga siin on ka loomulikult meedial oma roll, kuna meedia konkurentsi tõttu on väga oluline saada informatsioon välja nii kiiresti kui võimalik. Ja seetõttu ja loomulikult on ka internet, inimesed oskavad kasutada open source materjale, nad saavad ligi informatsioonile täpselt sama hästi, kui saavad, saavad riigiasutused. See on, see on üks probleem, aga see ei ole peamine. Sellest probleemist tulenevalt jõuame peamise probleemini ja mida siis küsitletud ütlesid? Urve Eslas: Kõik tegelikult või kogu see informatsioon, mis oli olemas selleks, et ennustada ette 2008. aasta majanduskriisi või sellele järgnenud kriise, sest nad tulid ju üksteise järel ja arvatakse, arvatigi, et see on üks põhjus, miks see usaldusväärsus järjest, järjest madalamale langes. Sest üks kriis järgnes teisele ja tundus justkui, et midagi ei suuda Euroopa sellega ette võtta. Urve Eslas: Mis siis leiti, et see informatsioon oli nendes ametiasutustes, vähemasti Suurbritannias, oli kõik olemas. No nüüd meil just noh, näitena nüüd me just rääkisime. Urve Eslas: Kümme aastat sai mööda Gruusia sõja algusest. Urve Eslas: Taas kord küsiti, kuidas seda ei nähtud ette, et selline asi võib toimuda, nähti küll. See informatsioon oli olemas, samamoodi arvatakse, et majanduskriisi kohta, siis need küsitletud rääkisid, et ka majanduskriisi kohta oli olemas informatsioon. Miks see ei jõudnud õigete inimesteni? Ja siis hakati seda fenomeni seal raportis nimetama mustadeks elevantideks, ehk siis need, need asjad, mille kohta on teada, et nad on, aga me ei taha neid teada. Ja miks ei taheta, miks need ei jõua see informatsioon õigete inimeste või otsustajateni, leiti, et see on osaliselt seotud selle informatsiooni muutumisega. Kuna on muutunud suhted ka institutsioonide sees, kuna informatsioon liigub teisipidi, siis on nõrgenenud nende positsioon, kelle ülesanne oleks viia see informatsioon õige inimeseni, otsuse langetajani. Ja neile ja nad on muutunud ebakindlamaks seetõttu ja neile soovitatakse ära kõiguta paati. Kui sa tead midagi, mis ei lange kokku päris selle kogukonna arusaamaga sellest, kuidas asjad on, siis hoia see endal ära, kõiguta paati. Ja nii ongi, vähemasti selle raporti järgi nõndaviisi siis ongi jõutud sinnamaani, et ei ole võetud õigeid otsuseid vastu Urve Eslas: sellisel hetkel, kui neid oli vaja vastu võtta. Ja paratamatult inimeste usaldusväärsus, inimeste usaldus nende institutsioonide vastu on seetõttu kahanenud. Sven Sakkov: Institutsioonid ja usaldused, ma arvan, et ma ei eksi, et selles samas Ilmar sinu poolt osundatud Sven Sakkov: uurimustes kõige madalam usaldus on poliitikute, erakondade ja kogu nii-öelda poliitika tegemise vastu. Ja ma arvan, et selle põhjus on mõneti selles, et, et viimasel paarikümnel aastal maailmas üldiselt või noh, nii-öelda siis läänemaailmas suure eel tähega on poliitikast nurgad ära kadunud. Mida ma selle all silmas pean, on see, et, et kui USA viimane presidendikampaania, valimiste kampaania oli haripunktis, Sven Sakkov: siis uuriti inimeste käest, Sven Sakkov: mujal riikides, et mille eest seisab siis kandidaat Trump ja nad oskasid öelda kohe. Pild või vool ja nii edasi, noh, niisugused märksõnad olid olemas, küsiti, mis selle eest Clinton seisab, mitte keegi ei osanud vastata, sest tal ei olnud ühtegi nurka. Ehk et olid ära lihvitud fookusgrupid, kedagi ei tohi välja jätta, eks ole, nii-öelda selline masin ehk et poliitika oli muutunud nii-öelda nii-öelda ideede elluviimisest ja nende eest seismisest selliseks nagu fookusgruppide sellise tasakaalu hoidmiseks ja selliseks noh, kõik. Nii-öelda sellised täiesti nagu noh, veretuks mõnes mõttes läänedaim, eks see on ka inglise keeles hea, hea sõna selle kohta. Ja me näeme tänapäeval, et tegelikult need erakonnad, kellel on väga selged nurgad olemas, Sven Sakkov: kelle puhul inimesed teavad konkreetselt, mille eest nad seisavad, need on edukamad kui need, kes proovivad kõikidele meeldida. Ja tegelikult lõpuks nad ei meeldi mitte kellelegi, sest sellisel puhul, kui sul on mingi väga selge seisukoht olemas, siis see võib inimestele meeldida või mitte meeldida, on nagu noh, nii-öelda, aga nad teatakse ja usaldatakse, et sul on mingid seisukohad olemas. Mis Sven Sakkov: puudutab jõustruktuuride populaarsust või nii-öelda usaldusväärsust, vabandust. Et päästeamet on selles mõttes hea näide, see on ka muide üks institutsioon, kus Eestis läbi viidud arvamusuurimiste puhul on olenemata emakeelest, on usaldus sama suur, mujal nagu see kõigub. NATO puhul kõigub, Kaitseliidu puhul päris palju ka, aga see, et kui sul on tule, tuli on, on takus. Kass puu otsas. Ei ole nagu mingit, mingit vahet emakeelele või siis ka sellele, mis keeles räägib see päästeametnik, kes su ära päästab, eks ole, või sinu kassi ära päästab. Aga Eesti puhul ma arvan, mis on, mis on hästi riigikaitses, näiteks usalduse puhul, on see, et, et ajateenistus teeb selle kogemuse isiklikuks väga paljudele inimestele, noortele meestele. Ning nende perekondadele, see ei ole mingi sihukene nagu noh, abstraktne asi, nagu nad kuskil on, see on nagu sinu asi. Sven Sakkov: Ja see paneb loomulikult ka selle ajateenistuse riigikaitse läbiviijatele hoopis suurema nõudmise, kuna nad on lastevanemate väga kulli pilgu all, ehk et tegelikult, mis seal toimub. Kaitseliit, eks ole, on, on, on teine sarnane näide. Ja viimane jupikene siia Sven Sakkov: on, mis puudutab Sven Sakkov: Eestis võib-olla iseloomulikku kõrget usaldust, on tegelikult igasuguse siis e-riigi ID-kaardi ja kogu selle värgi vastu. Sest on üllatavalt palju, olen ma kogenud, näinud ja kuulnud või lugenud selle kohta, kuidas Sven Sakkov: need noh, see on asi, mida nii-öelda Eesti e-riiki tullakse vaatama delegatsioonide kaupa. Riikide kaupa, ma arvan, enamus Aafrika riike on sealt läbi käinud. Sven Sakkov: Siis e-valitsemise akadeemias, mul on loenguid konsulteerinud, et see on asi, mida õpitakse, mis on ainulaadne ja vägev. Ja väga paljud riigid ütlevad, et see kõik on tore, mis teil on, aga meie ühiskonnas ei ole sellist usaldust, et sa annad riigile oma andmed. Sven Sakkov: On ja neid põhjusi on noh, mõnes mõttes on selliseid noh seinast seina, et on, olen kuulnud Sven Sakkov: näiteks seda, et sakslased ütlevad, et neil ei saa noh, nii-öelda staaži ja gestaapo taustaga, nad ei noh, ei seda usaldust ei ole ja riik ei tohi neid saada ja noh, nii-öelda see on kõik, privaatsus on eelkõige. Sven Sakkov: Tuleneb ajaloost. Olen kuulnud Jaapanis mismoodi, et inimene on nii väärikas, et tema ei saa olla number. Sul ei saa olla mingit ID numbrit, sellepärast et see on inimväärikust alandav, see tuleb kultuurist, eks ole. Sven Sakkov: Ehk et noh, nii-öelda sellest on, proovitakse selleks siis nagu ümber laveerida, aga Eesti on selles mõttes unikaalne olnud, et siin on usaldus Sven Sakkov: selle vastu olnud. Saatejuht: Ei ole probleemi ei gestaapo ega inimväärikusega. Sven Sakkov: Sellepärast, et meil on olnud nii gestaapo kui ka AGP, aga need on meie enda omad. See on nagu, ma arvan, erinevus Eesti ja Saksamaa puhul, need ei olnud meie omad, need olid võõrad. Ja Ilmar teab sellest rääkida nagu väga pikalt ja põhjalikult. Aga noh, näiteks eks ole, tõesti, kui ka eelmisel sügisel siis peaaegu aasta tagasi ID-kaardi kriis lahvatas. Siis selle järelmine, või selle järel, kui see oli laabunud, tegelikult ID-kaardi ja igasuguste muude Sven Sakkov: autentimiste võimaluste kasutamine hoopis suurenes. Ehk tegelikult usaldus suurenes, vaatamata sellele, et iga õhtu sul televiisoris räägiti, et mingi, mingi jama on. Saatejuht: See on see üldine pesupulber. Aga ma korraks kasutaks seda, enne, ma tulen kohe siia teie juurde tagasi, aga ma kasutaks ära, et see Sveni jutt läks korraks poliitika peale ja ma hetkeks astuks oma moderaatori kingadest kõrvale, et see, see on üks asi, kus mul on endal hästi kõvad arvamused. Ma püüaks selle siin lühidalt välja öelda ja siis taanduda jälle sellesse moderaatori rolli, aga et, et see on omaette huvitav teema, et sa, Sven, just kasutasid seal kuulasin, hakkas hästi kõrva see sõna, et. Kui sa mainisid, ütlesid, et on, kui, kui on poliitika, mis meeldib kõikidele, siis ta ei meeldi päriselt nagu mitte kellelegi ja sa kasutasid seal seda sõna, et see on sihuke veretu poliitika. Saatejuht: See ei olnud ilmselt see varjund, mida sa seal tähele panid või mida sa silmas pidasid seal selle juures, aga et ma tahtsin, minu peas tekkis kohe see assotsiatsioon, et ma ütlesin, et näiteks kogu seesama. Euroopa Liidu konsensuspõhine demokraatia, see, et otsitakse läbi nende noh, nagu sa ütlesid, fookusrühmade või läbi pikkade diskussioonide üksmeelt. See kasvas välja väga konkreetses ajaloolises ja ühiskondlikus kontekstis peale teist maailmasõda, kus inimestel oli väga värskelt see pilt silme ees, mis juhtub siis, kui poliitika ei ole veretu. Et, et oli, oli üks selline paar dekaadi Euroopa ajaloos, kus Euroopa poliitika oli kõike muud kui veretu ja nii selles otseses kui ülekantud mõttes, eks. Ja see hind, mis selle eest tuleb maksta, kui sul juhtub see, et sul ei ole institutsioonide vastu usaldust, sul ei ole usaldust ühiskondade sees, sul ei ole usaldust ühiskondade vahel. Kuhu see välja võib viia, siis see oli see noh, nagu kontekst, kus need institutsioonid, milles me tänaseni suuresti elame, tekkisid. Ja see, see on üks asi, mis minu arust on selle juures hästi oluline silmas pidada, omamoodi huvitaval kombel ju see praegu. Saatejuht: On näha see, et see, see noh, nii-öelda mitte veretu poliitika, see reljeefne vastanduv poliitika tekitab võimalusi loomulikult igal erakonnal adresseerida oma valijaskonda, meeldida nendele inimestele, kelle nad tahavad meeldida. Aga selle nagu tagajärjeks, kaasas käivaks asjaks on see üldine nii-öelda see collateralage kogu selle erakondliku süsteemi suhtes, kõikide erakondade usaldus langeb. Erakondade kui institutsioonide usaldus langeb, kuigi võib-olla igaüks üksikuna oma valijate suures suudab seda usalduse seierit tõsta. Saatejuht: Ma, mul oli kaks repliiki, ma püüan mõlemad kiirelt ütelda. Kõigepealt Saatejuht: sekundeeriksin sellele, mida Sven ütles kaitseväe usalduse, usaldusväärsuse kohta. Et nendes riikides, kus on ajateenistus, on ta suurem. Tõepoolest, näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal räägivad sealsed kaitseväe kolleegid, et ega inimesed ei mõista, mis kaitsevägi teeb ja selle tõttu, sest ei ole ja seda iga perekonna kontakti kaitseväega selle tõttu institutsioonina on ees usaldusväärsus madalam. Nüüd tulles tagasi nii sinu poliitikute jutu juurde kui ka Urve eelnevalt Saatejuht: välja toodud ühe aspekti juurde, et, et kui ühe asjana me räägime sellest, mismoodi näeb usaldus, usaldamatus või usaldus välja seisundina. Siis on oluline esitada see küsimus, et kuidas me oleme sinna jõudnud, et miks meil see usaldusväärsus on langenud. Ja, ja selle puhul üks teooria on ka selline võõrandumise protsess, kus me näeme, et mitmel puhul on organisatsioonid, institutsioonid ja nii edasi üheaegselt juhitud kahe eraldi motivatsiooni poolt. Ma toon siis ühe sellise näite, Saatejuht: mis vestlusest, mis toimus umbes aastal 2007, november või detsember 2008, enne majanduskriisi. Vestlesin ühe tolleaegse, kas see oli Swedbankur või Hansapankuriga, ei ole tähtis, aga. Saatejuht: Vestlus oli umbes selline, et tema rääkis, et tead, et me oleme väga huvitav, me vaatame oma neid tabeleid ja meil on tunne, et inimestel ei ole seda raha, mida nad on laenudena saanud. Ja et see on nagu üks mull, tohutu suur mull on tekkinud ja samal ajal kõik linna peal teavad, et kui sa lähed sealt pangakontorihoonest mööda, sind haaratakse sisse ja pannakse laen taskusse, lükatakse kontoriuksest välja. Et miks te siis niimoodi teete, miks te käitute vastutustundetult, kui te teate, et, et nende halbade laenude osakaal Saatejuht: väga, väga kõvasti võib suureneda. Ja siis vastus oli see, et aga näed, vaata, kui meie praegu hakkame käituma vastutustundlikult, siis me kaotame oma turuosa ja võib-olla me oleme turult väljas juba enne, kui see kriis tegelikult plahvatab. Seetõttu läheme sellesse suurde pauku niimoodi, et oma konkurentidega me oleme kõik võrdses seisus. Ja samal ajal toodame selle nagu paugu tuleku aega lähemale. Saatejuht: Ja me teame, jah, see ei ole iseenesest nagu vastutustundlik, sellepärast et meie tegevus suurendab ka selle paugu suurust. Saatejuht: No õnneks see pauk oli suhteliselt väike. Saatejuht: Aga, aga ka poliitikute või ka meedia puhul on seesama, kus nagu öeldakse, et meedias samal ajal, kui tuleb online, toimub diskussioon, kus öeldakse, et meedia kolletub. Ja samal ajal meedia sees öeldakse, me saame aru, et asi on halb, aga kui me hakkame kvaliteeti taga ajama, siis me oleme homme konkurentsist väljas ja sellest ei ole mingit kasu, et me teeme väga kvaliteetset toodet. Noh, see on nagu klassikaline võõrandamise situatsioon, tulemuseks on usalduse kaotus. Ma nüüd tuleks, Robert Kitt: Mul on päris mitu kommentaari. Et kõigepealt ma Robert Kitt: teeks kiire remargi ja protestiks Urvele vastu, et see, mitte isegi sulle, vaid sellele uuringule, mida sa viitasid, et, et. Sest kui on Tarmo Alnõi küsimus oli, et, et miks on institutsiooni vastu usaldus langenud ja siis üldse on mingi uuring tehtud, et noh, et ühesõnaga institutsioonil on olemas vastav info, aga seda õigel ajal ei ole võetud kasutusse, mistõttu noh, on asjad läinud hapuks ja siis on halvasti. Ma Robert Kitt: vaidleks kategooriliselt sellele vastu, et, et noh, ma arvan, et infot, et homme lähevad aktsiaturud üles või alla, on täpselt 50 protsenti mõlemad suunas. Robert Kitt: Info, ma küsiks nagu lihtsalt, et 90 kraadi, et mis oleks, kui see hispaanlane oleks olnud 90 kraadi teise nurga all eile või üleeile oma selle lennuki ja raketiga. Kas me peaks seda diskussiooni siin täna või? Ma ei usu hästi, aga et noh, selles mõttes ma väidan, et, et informatsiooni, et sul on olemas nii ja naasuguseid argumente ja et, et noh, et seda, et võetud kasutusele. Ja olen lugenud see Yom Kipuri sõja kohta, et noh, et, et info oli kogu aeg on olemas, et noh, millal sa reageerid. Aga nüüd ma vastaks ka Tarmo nagu küsimusele, et miks minu arvates on informatsioon, institutsioonide vastu usaldus langenud. Ja see on nüüd natuke pikem jutt, et tänu sulle endale, Tarmo, ma leidsin sihukese autori nagu David Graver, kes siis sai hakkama paar aastat tagasi teosega Utoopia of rules. Ja, Robert Kitt: ja noh, ta põhimõtteliselt kirjeldab inimtegevust kui sellist nagu mängu, kus tuleb kogu aeg reegleid juurde ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd ma eelmine nädal tegelesin ka sellise tegevusega nagu, ühesõnaga Utoopia of rules, meil on nagu inimesed on õppinud abituks. Ma eelmine nädal tegelesin sellise tegevusega nagu ma pidin terrassi õlitama, ma olin täiesti abitu. Ma ei teadnud, missugust seda õli tuleb osta, kas värvitud või mitte, mis pintslit, kas rulliga tohib või ei tohi, mul oli meeletu hulk küsimusi. Üldiselt päris paljud ütlesid, et sa pead selle mehe võtma, kes selle ära teeb. Ma ütlesin, et kurat, no tegelikult ei saa väga raske olla terrassi õlitamine, sa pead noh, õpitud abitus, ei oska teha, ma mõtlen, et ma ei oska teha ja seega peaks keegi reguleerima seda kuidagi. Ja nüüd kuhu ma tüürin, on see, et, et meil on, meil on noh, ütleme selline kollektiivne õpitud abitus, sellepärast et päris palju asju on reguleeritud. Esimene jaanuar jõustus Eesti Vabariigis, kus oli 400 õigusakti. No mitte ükski normaalne inimene ei suuda neid selles mõttes kogu aeg teada. Ja kuhu ma tüürin, et kui meil oli usaldussuhe üks-ühele kogukonna sees, mina teadsin sind, sina, sa teadsid mu isa, vanaisa, lapselapsed, eks ju. Robert Kitt: Siis meie vahel oli sellist laadi usaldus. Robert Kitt: Institutsionaalne usaldus tekiks, et one to many, et eks ju, et üks inimene, üks institutsioon, mitu inimest kuulas. Ja mis on probleem lihtsalt, on see, et maailm on läinud kogu aeg keerulisemaks, kompleksamaks, reegleid tuleb juurde. Me ei suuda selles, selles rägastikus orienteeruda, aga noh, kuskil on arvamus, et noh, et, et, et tegelikult ikkagi võiks. Ja mis see minu, minu probleem siin on, või mis minu nagu diagnoos on see, et, et ootused institutsioonile, ükskõik milline ta ka ei oleks. On mingit pidi ebareaalsed, kõrged, sa ei suuda selle vastu, sa ei suuda sellele vastata, sest sul on seda infot nii palju käes. Ja siis, kuna ootused on kõrged, siis loomulikult majanduskriis tuli, halb. Ja nüüd, kuhu me oleme jõudnud, see usaldus on lennanud. Ma ilmselt trügin ajakavas ette, aga et usaldus on lennanud mingit pidi pilbasteks, institutsioonide vastu on langenud, samal ajal on usaldus jagatud. Usaldus, et noh, et, et okei, et, et seal booking.com'is need hotelli kommentaarid on ikkagi adekvaatsed, kuigi ma tean, et on mingeid näiteid, kus saab see. Jah, kus saab seda fake'ida, aga, aga et ühesõnaga usaldus on jagatud. Ma väidan, et siin tegelikult on ees samasugune kriis mingil hetkel, lihtsalt tõenäoslik harjutus, et see tõenäosus, et minu ja Tarmo sünnipäev on ühel kuupäeval, on üks 360 viiendik, lihtne. Nüüd, mis on tõenäosus, et mitu last peab klassis olema, et suvalisel kahel lapsel oleks ühel päeval sünnipäev? Robert Kitt: Kakskümmend kolm vähem või, 23. Et, et tõenäosus oleks 50 protsenti, et oleks samapalju, sünnipäev on 23, ehk siis kuhu ma jõuan, on see, et, et noh, et, et jah. Robert Kitt: Võrk või süsteem, kellelgi võib olla oma arvamus ja noh, siin me veel võime jahuda, kas see on arvamus või teadvus selle hotelli kohta. Aga, aga et noh, et, et kas nüüd konkreetsel Svenil on arvamus selle hotelli kohta, no väga tõenäoliselt mitte. Et mis, mis minu hinnangul ongi, ma natuke võib-olla valgun laiali, aga et kokku võtta, minu hinnangul on usaldust devalveerunud just see, et institutsioonid, et elu on läinud nii palju keerulisemaks, süsteemid komplekssemaks. Robert Kitt: Vajadused komplekssemaks, et ootused, et ära juhtida majanduskriis, mis sõltub nii paljudest asjadest, on mingit pidi kõrge. Seda ootust teie ees ei ole võimalik täita, seda ei täidetud, usaldus langeb, aga ta võrgustub ära. Robert Kitt: Meil on, meil on võrgus palju inimesi, kes arvasid samamoodi, et, Robert Kitt: et alati on võimalik leida 100-st inimesest üks, kes arvab, et noh, et, et homme tuleb, ma ei tea, midagi. Uus majanduskriis. Uus majanduskriis, eks ju, ja siis on umbes 50 tükki, kes arvavad, et ei tule, et selles mõttes ja siis kui see, see on, kui see üks inimene ütleb kolm päeva järjest, et aktsiad läksid üles, siis lõpuks ta muutub fakiiri staatusesse, eks ju, et ta, tal ongi kogu aeg õigus. Et kuhu ma tahtsin jõuda, et minu arvates on usalduse langus institutsioonide vastu on just eelkõige sellest, et elu on läinud nii palju keerulisemaks, komplekssemaks. Prognoositavus nii palju alla tulnud võrreldes 105 50 aasta taguse ajaga, et lihtsalt institutsioonid ei suuda kanda sellist ennustamiskoormust. Kas ma Urve Eslas: Võin vastata? Urve Eslas: Loomulikult seda ka see raport käsitles, ehk siis et on olemas asju, mida me ei suuda ennustada. Ja sellisel juhul on selge, et ükskõik mis informatsiooni meil on või ei ole, me seda ei ole võimalik kasutada selleks, et teha mõistlikke järeldusi. Samal ajal kasvõi Gruusia sõja näitel või ka 2014 Krimmi annekteerimise eel oli teada, et see luureinfo oli olemas. Et see võib aset leida, ometi seda ei rakendatud, ehk siis meil on olemas mingisugune materjal, mille kohta me saame öelda, see on usaldusväärne, me saame selle põhjal teha järeldused. Nad ise jagasid raportis need asjad, asjad selle järgi, et asjad, mida me teame, et me teame, asjad, mida me teame, et me ei tea ja nii edasi, sa tead seda. Urve Eslas: Aga mida ma tahtsin veel lisada veel enne, kui me hakkasime rääkima ID-kaardist ja Ilmar saab sellest rääkida kohe edasi. Aga ma tahtsin mainida seda, et minu meelest me oleme läinud praegu natuke seda teed, et me räägime usaldusest natuke liiga ratsionaalselt. Urve Eslas: Ma toon ühe näite, ma enne, enne Ühendriikide presidendivalimisi, ma käisin Washingtonis ja juhtusin pooljuhuslikult seal intervjueerima Washingtoni kodutuid. Urve Eslas: Juba kasvõi rääkides sellest, et kui me ütleme, et meil on poliitikute vastu usaldust ei ole, Trumpi vastu on usaldus suhteliselt suur Ühendriikides. Urve Eslas: Kellel on kellel ei ole. Absoluutselt, absoluutselt. Aga see on väga ja see ei ole üldse ratsionaalne usaldus. Ma nüüd räägin nendest intervjuudest, mis ma tegin seal. Ma kohtusin ühe hilisõhtu jooksul. Urve Eslas: Kümnekonna kodutuga ja nad kõik usaldasid, et Trump teeb nende elu paremaks. Üks nendest oli naisterahvas, kes ütles, et Trump seisab naiste eest. Üks nendest oli mehhiklane, kes ütles, et Trump seisab mehhiklaste õiguste eest. Üks oli veendunud selles, et Trump kaitseb kõiki vaeseid. Urve Eslas: Ja, ja üks lihtsalt ütles, et kuna piiblis on kirjas, et maailmalõpp tuleb ja Trump on uus antikristus, siis kõik, mis me teha saame, on aidata sellele kaasa, et ta tuleks. Ehk siis, mis ma tahan öelda sellega on see, et kõik usaldasid Trumpi ja see on täiesti irratsionaalne usaldus ja vaata, see probleem on minu meelest palju suurem kui, Urve Eslas: kui muud, ehk siis, et see usalduse mõiste ise on nii palju muutunud, et ta on muutunudki Urve Eslas: mitte enam ratsionaalsel kaalutlusel põhinevaks. Saatejuht: No vot siin ma ise olen küll üsna kahtlev selle osas, et kas meil õnnestub ajaloost leida see hetk, kus, kus ta on päriselt ratsionaalne olnud. Saatejuht: Päris ratsionaalne ei ole, Urve Eslas: Küll aga ta on muutunud pigem mitte ratsionaalsemaks veel. Saatejuht: Mina olen ka võib-olla sellest ajast saadik, kui, kui ma kommunikatsiooniga olen üldse tegelenud, näinud iseenda sees kasvavat seda veendumust, et, et see põhiline infotöötlemine ja siis ka usaldus toimub sellesama ikkagi Saatejuht: kogukonda kuulumise ihaluse ainetel. Kus, Saatejuht: kus see ainukene, see Saatejuht: reaktsioon maailmalt, mida ma ootan, on see, et kas ma, kas ma olen kogukonnas sees või ei ole. Aga kogukonnad, neid on selles kaasaegses maailmas tänu ka internetiabile, neid on aina rohkem tekkinud, sest me ise kuulume ju paralleelselt mitmesse kogukonda, meil on mitu identiteeti. Saatejuht: Ja need on enamvähem tegelikult need kogukonnad on ju kõik need ettekujutuslikud kogukonnad. Ja nüüd siis see tekitab selle, selle olukorra, et, Saatejuht: et ma usaldan iga, igat asja, mis tuleb minu kogukonnast, aga ma tean, et ümberringi on väga palju teisi kogukondi ja a priori ma ei usu, mida nemad räägivad. Huvitav oli, ja nüüd ma natuke kaldun ka kõrvale, aga see on lühikene lugu. Huvitav oli New York Times'is üks selline raadiosaade, Saatejuht: mis, Saatejuht: mis rääkis pärast Helsingis toimunud tippkohtumist. Seda, kuidas ajakirjanikud vaatavad üksteisele otsa ja küsivad, et, et kas see on nüüd võimalik, mis juhtub, noh loomulikult see nagu liberaalsem pool sellest ajakirjandusest. Ja ütlevad, et kas see on nüüd nagu see pöördepunkt, kust algab Trumpi allakäik pärast seda, kui ta ütleb, et ta usaldab teise riigi presidenti rohkem kui oma riigi eriteenistusi. Ja, ja siis toob mind tagasi, et ei-ei, ootake, aga meil on neid punkte olnud ju vahepeal juba mitu ja kõige esimene neist oli Hollywoodi aksess lindiskandaal, kui veel presidendivalimiste kampaania ajal tuleb välja see suhteliselt vana videolint. Kus president Trump ütleb, et jah, ma võin naisi haarata ka sammusest kohast, mille peale meeskond, kampaania meeskond üheselt oli langetanud käed rippu, enamik vabariiklastest, no nii, see on nagu selline skandaal, et siit enam nagu mingit tõusmist ei ole. Ja siis oli olnud see David Banno ja Trump, kes oli öelnud, et aga et noh unustame ära, inimesed ei, ei hakka seda seedima ratsionaalselt. Need, kes on juba minuga, need on täiesti ükskõik. Saatejuht: Ja, ja et me jätkame kampaaniat ja nüüd ajalugu nüüd näitas, et neil oli õigus, et tegelikult see nagu faktiline, ka tõene materjal iseenesest ei, ei maksa mitte midagi, maksab ainult see, kas, kas see kogukonnatunne töötab või mitte. Sven Sakkov: Märkus selle kohta usalduse kohta ja kogukonna kohta, et ma arvan, oluline aspekt on ka see, mis on distants või siis kontrast. Ehk et mis on see keskkond, kus sa oled, ma toon sellise hästi lihtsa näite, et kaks noh võrukeskkonnad kohtuvad Haapsalus, on kindlasti kohe suured sõbrad. Sven Sakkov: Ma usun, et kõik teist on kuskil, no näiteks mulle meenub mingi kohtumine soomlasega Vietnamis, Sven Sakkov: me olime kohe kõige suuremad sõbrad. Sven Sakkov: Sest noh, nii-öelda usaldasime teineteist, sest me olime Mehhist ja Soomest ja olime nagu noh, jõime õlut ja kõik oli nagu, sina üldiselt. Sven Sakkov: Ma Tallinna tänaval mingit soomlast näen, ma ei hakka teda kaelustama kohe, see on nagu lihtsalt see kontrast, distants mängib rolli. Saatejuht: Ma korraks nopiksin ülesse, Ilmari jutust käis läbi üks termin, need ettekujuteldavad kogukonnad, et, et mis on siis. Pärineb noh oma, oma algses vormis ühelt hästi kuulsalt 20. sajandi nüüdseks paraku surnud sotsioloogilt, antropoloogilt, Benedikti Andersenilt, kes kirjutas. Selle kohta ühe hästi mõjuka raamatu ja et ilmselt paljud teist on sellega ka tuttavad, aga ma käin sealt, võtan nopin sealt ühe idee üles ja püüan seda põrgatada edasi, mida see siis konkreetsemalt peaks tähendama. Benedikti Andersen nimelt siis rääkides nendest kujuteldavatest kogukondadest. Saatejuht: Benedikti Andersen tegeles hästi palju rahvustega ja, ja siis rahvuste tekke ja sünni ja nende noh, kogu selle, mis tegi võimalikuks rahvusriikide sünni siis 18 19. sajandi Euroopas. Ja üks asi, mis tema väga mõjukas mõte oli see, et, et, et rahvast ta nagu omamoodi poolenisti ilmselt sihuke naljaga defineeris, et kui sellist kujuteldavat kogukonda siis kunagi näost näkku 11 ei ole kõiki näinud. Aga kes jagavad ühte rituaali, et nad loevad hommikuti sama ajalehte. Ja et see viib meid tagasi nagu sellise meedia juurde, meedia rolli juurde, kogukondliku usalduse tekitamise juures. Ja nüüd tõepoolest, kui vaadata ka eesti rahva sünnilugu, siis papa Jansenil ja Pärnu Postimehel on seal oluline roll selle juures, on ju, eks. Et tekkis selline samakeelne uudiste ruum, kus oli samasugune noh mingilgi moel kompaktne või sihuke ühtlustatud interpretatsioon maailmast, et mis juhtub, mis, mis, mis just sündis, kas on õige, kas on vale. Ja nüüd see on see võti, millest ma tahaksin korraks siis nagu küsida ka teie peegeldusi või arvamusi selle suhtes, et, et me oleme siin täna rääkinud palju sellest ja ühelt poolt sellest, et kuidas meedia vastu usaldus on langenud. Kuidas meil on tekkinud paljud need erinevad kogukonnad, kus tõepoolest ka inimesed loevad erinevaid nii-öelda nende hommikused rituaalid, mida nad loevad, ongi erinevad. Mis on selle mõju sellisele kogukondlikule usaldusele, mis ikkagi mingisuguse rahvustunde aluseks on, eks, et, et mis, mis paneb sind ära tundma seda noh, mis, mis vähendab seda distantsi või kontrasti võrreldes teistega. Jah, väga hea, sa ütlesid Saatejuht: rahvustele, Saatejuht: sellepärast et kokkuvõttes Saatejuht: ega ju inimkond on elanud ka rahvuste eelset ajalugu. Ma Saatejuht: arvan, et, et Saatejuht: see, Saatejuht: mis praegu ühe Saatejuht: trendina Saatejuht: või Saatejuht: ühe võimaliku tulev, tulevikuna on toimumas, on tõepoolest see, et. Saatejuht: Et me läheme võib-olla keskaega tagasi. Et see internet on paljastanud selle, mis tegelikult varem eksisteeris, need erinevused, mis on ka selle rahvuse sees või ühiskonna sees erinevates kogukondades. Ja nüüd siis sealt edasi need juba eraldunud kogukonnad hakkavad taas tugevnema ja mõtleme siis keskaegse maailma peale, kus talupoeg elas ikkagi suhteliselt oma maailmas. Mungad elasid oma maailmas, lugesid vanu ürikuid ja teadsid mõnda tarkust veel ja siis ülikud ja kodanlased elasid ka oma maailmas. Ja nad kõik loomulikult vastastikku umbusaldasid 11. Saatejuht: Keegi veel selle, selle teema kohta midagi? Sven Sakkov: Midagi tahtsin öelda, aga mul. Saatejuht: Mulle, mulle lihtsalt seda, seda kirjeldust, mis sa ütlesid, et ühtemoodi tõepoolest jah, võib öelda, et see läheb nagu tagasi sellesse keskaegsesse, kus küll ütleme nii, et Prantsuse ja, ja Inglismaa või, või siis ka Itaalia talupojad ilmselt omavahel suurt solidaarsust või ühtekuuluvustunnet ei, ei tundnud. Aga teiselt poolt kõlab see mulle sellise Marxi Internatsionaalina, et, et kus püüdi globaalset proletariat'i mobiliseerida. Ei, aga ma ei, noh talupoegade puhul on ju väga oluline see, et näiteks see, miks Eestis ei tekkinud rahvust enne, kui siis alles 19. sajandil. Suuresti põhjus oli nende pärismaisuses ja pärismaisus, pärismaisuse tulemus oli ka see, et nad suhtlesid omavahel tunduvalt vähem. Ja seetõttu seda nagu ühisuse teadmine, et see ettekujutus oma ühisest kogukonnast või ühisest saatusest tekib, selle võrra oli ka vähem. Sven Sakkov: Just hiljaaegu lugesin ühte päevaraamatut, Ungern-Sternbergi üks nendest paljudest, kes oli siis Vene tsaaririigi ratsamehe ohvitserina Napoleoni sõdades. Ja seal on väga ilmne see, mis see grupi kuulus, see oli siis, see oli Sven Sakkov: siis mitte staatuse, vaid tegelikult Sven Sakkov: siis, et kas sa oled aadlik, noh käsitööline, põllumees. Ehk et ma tegelikult arvan, et ma ütleks selle vastu natukene, et just nimelt, et põllumehed tundsid omavahel solidaarsust, nii nagu ka siis aadlikud tundsid. Tal ei olnud mingit, sellel Sternbergil ei olnud mingit probleemi Saksamaal, Sven Sakkov: Sileasias, igal pool mujal Sven Sakkov: kohe saada sõbraks tema seisusele vastavate haritud inimestega. Ei olnud mingi probleem, ma kujutan ette, et samamoodi võib-olla sõdurid, kes olid tema selles polgus, said omavahel hästi läbi nii vene kui sileese, kui, kui mingi saksa või. Kui nad just ei tulistanud 11. No parasjagu need ei olnud, et ja, ja seisustepõhises ühiskonnas oli see usaldus oli hoopis teistmoodi üles ehitatud. Sven Sakkov: Ma arvan, et see oli päris Sven Sakkov: selles mõttes kurb aeg, et kui palju läks kaotsi talenti, mis sinna maailma sisse ei olnud, kuna ta oli vales lahtris. Aga, aga samas usaldus oli, ma arvan, kõrge. Saatejuht: See selles suhtes on ju väga hea Prantsuse film 30.-test aastatest Suur illusioon. Mis räägib loo siis Saatejuht: Esimese maailmasõjaaegsest vangilaagrist, kus prantslased on sakslaste juures vangis, aga siis laagri komandant on aristokraat ja prantslaste seast on ka üks endine aristokraatlik ohvitser. Nad omavahel suhtlevad, räägivad maailma asjadest, joovad veini ja noh, kokkuvõttes respekteerivad 11 teatud viisil, on see ka seisusele kohane sõprus. Samal ajal prantslased organiseerivad põgenemist ja nad annavad teada siis ka oma ohvitserile, et nüüd toimub põgenemine. Ohvitser kuulab seda ja ta on oma sõduritega seotud rahvuse kaudu. Ta mängib seal väikese diversiooni mängu, aga kuna ta on andnud ausõna teisele aadlikule, siis ta ise ei saa põgeneda. Ja nii-öelda saades oma rahvuskaaslased põgenema, läheb ta ise tagasi vangi. Ja sealt tuleb siis nagu see seisusevahelise usalduse küsimus. See lõi definitsiooni või? Ei, ei, see oli, see oli Jean-Claude Junckeri film jaa, et seal. Ma mõtlesin, et ma Robert Kitt: Otsisin mingit muud filmi. Robert Kitt: Oleks natuke pessimistlikum, kui siin võib-olla natuke nüüd päris hoogsaks see toon läks, et, et ikkagi info liikumine ja vahetus on mõnevõrra parem kui 200 aastat tagasi. Et ma arvan, et, et, et noh, et, et needsamad, eks ju, von Sternberg kahtlemata oma seisusega inimesega seal rääkis, sõdurid ka võisid vennast või nii edasi, ei olnud probleemi. Lihtsalt täna infoturbe Robert Kitt: sotsiaalmeedia, sul tegelikult on võimalus olla ühenduses kogu aeg, et ütleme nii, et piltlikult öeldes, et aadlikud täna juba ongi ühenduses ja, ja soldatid samuti. Et sinu mainekeha, mis on noh, ühes või teises geograafilises punktis lihtsalt noh, tollel hetkel oli see, ütleme suhtlemine ja funktsioon sellest, kus su keha oli. Täna on suhtlemine, funktsioon see, ei ole funktsioon sellest, kus su keha on. Ja, ja ma olen nagu selles mõttes natuke pessimistlikum või näeks, näeks ikkagi selget muret, et kui see kõik on nii lihtne. Sa vahetad oma mõtteid, ma optimeerin globaalselt, mitte lokaalselt, siis ikkagi varem või hiljem jääb järjest vähem argumente, miks kõrgesti koolitatud inimesed peaks eesti keeles tegema teadust või eesti keeles tegema kultuuri. Ja üleüldse siin olemas, noh me üldiselt oli, ennem oli soe, aga nüüd sajab jälle vihma, on ju. Saatejuht: Aga sa räägid praegu kahest eri asjast, sellest üks on nagu meie soov. Mul oleks nagu hea meel, et eesti keel ja nii edasi säiliks. Teine on see, kuidas me näeme maailma võimalikke arengu Robert Kitt: Stsenaariumeid. Aga seda ma ütlesin, kuidagi, et, et noh, mingit pidi olekski nagu, oleks nagu murelik just selles kontekstis, ma näen, et minu meelest see Robert Kitt: rong või, või see rada liigub kuidagi nagu sinnapoole, et tegelikult see efektiivsus surub nii palju peale. Urve Eslas: Sotsioloogid on ju uurinud seda, et kuidas internetiajastu, eriti sotsiaalmeedia ajastu on muutnud inimeste sellist kuuluvustunnet, kuidas ta on seda ümber kujundanud. Ja, ja leitakse seda, et, et tekib mitu sellist kuuluvuskonteksti ja need kuuluvuskontekstid 11 üldse ei välista. Et see identiteet natukene muutub igas selles kuuluvuskontekstis ja vastavalt siis ka see meedia, mida sa siis oma sellise identiteedi turgutamiseks loed. Aga need ei välista 11, ehk siis see, et, et sa, sinu üks identiteetidest on, on olla Eesti kogukonna liige või eestlaste kogukonna liige, see ei välista mingit globaalset konteksti. Saatejuht: Ma tahtsin selle puhul küsida, et, et on teatud futuroloogid öelnud, et eesti keele küsimus omandab teise staatuse, kui kogu see kaasaskantav elektroonika muutub meil selliseks, et me võime igal ajahetkel ükskõik millises maailma keeles vabalt rääkida. Selle, selle abivahendiga, mis meil on kaasas ja sellisel juhul Saatejuht: noh, kõigepealt võõrkeele õppimine muutub põhimõtteliselt mõttetuks, sellepärast et masin teeb selle ära täpselt samamoodi, nagu me ei õpi praegu enam telefoninumbreid pähe. Või mõned ei õpi enam orienteeruma, sellepärast et see Google Maps ütleb sulle ära, kuhu sa pead minema ja miks siis õppida võõrkeeli, et kas see on nagu šanss eesti keelele? Saatejuht: Ma ei tea, siis võib ka sedapidi küsida, et miks sa õpid eesti keelt, et, et, et kui. Saatejuht: Aga ma korraks Saatejuht: püüaks, kuna meil on siin hakkab aeg lõpule lähenema, mitte nüüd kohe läbi saama, aga et, et natuke jõuda siis nagu selle juurde, et, et me võtaksime, vaataksime ettepoole, et, et mis siis oleksid need asjad, et, et kuidas seda. Praegust tundub üldise seisukoha järgi ka kurba või, või kahetsusväärset olukorda võiks parandada, et, et mis meil ees seisab, et mis see optimistlik, optimistlik noot tulevikuks võiks olla. Ja et selle asja sissejuhatamiseks üks asi, mida ma, mulle tundub ka, et ma kõigi teie jutust erinevatel hetkedel erinevatest tahkudest olen üles noppinud. Et üks selline determiniteet selle usalduse kao või murenemise juures on olnud tehnoloogia, see, et, et meil on olnud, me oleme vastamisi sellise olukorraga, kus me enne ei ole olnud ja see on nüüd koht, et kus jällegi mina ütleks, et. Mulle tuleb ette, et me oleme ühiskonnaga, inimkonnana Saatejuht: või siis ka konkreetselt Euroopana selles olukorras olnud. Noh, mõned korrad, et vähemalt ühe korra minevikust ma võin kohe võtta, et, et mis oli siis see, kui Gutenbergi trükipressi levikuga muutus äkki ühtäkki maailm Euroopas. Ja see oli suuresti noh, mida seotakse näiteks eks, noh see, seal oli ka ajalooline järgnevus, et peale seda tuli protestantismi katoliiklaste ususõjad suured, et millel suur põhjus oligi ka see, et info levis ilma, et seda oleks olnud võimalik regionaalselt piirata või kontrollida. Ja see oli põhjus, miks näiteks Lutterist sai reformatsiooni ja protestantismi eeskäija, kui Jan Hus enne teda avaldas üsna samasuguseid seisukohti ja lihtsalt saadeti suuremat tseremooniat tuleriidale, et, et see. Huvitav on see, et Lotman on kirjutanud ühe essee, kus ta räägib, et, et kõige suurem nõiajahi aeg oli samuti pärast Gutenbergi revolutsiooni tekitamist. Ühesõnaga siis, kui hakkas informatsioon levima, siis suurenes ka ebausu hulk. Saatejuht: Ma tahangi öelda, et, et mulle tundub, et, et sellel ajal Gutenbergi trükipressi levikul ja interneti sotsiaalmeedia infokanalite levikul on palju sarnasusi sellele, et, et nüüd ma mõtlengi, et, et kas me saame kas selle analoogia baasil või siis noh. Kuidagimoodi sarnaselt mõelda seda, et noh, et Gutenbergi trükk peale trükipressi ei lakanud tsivilisatsioon olemast. Usaldus ehit, tekkis uuesti, ta tekkis uute institutsioonide kaupa, uute jõujoonte kaupa ja sealt muuhulgas samamoodi tekkis kogu selline arusaam võimalikust noh meediast. Enne kui sa kogukondadest rääkisid, Ilmar mul just tuli meelde see, et, et mis on siis nüüd, kuidas see prantsuse keeles ongi, inglise keeles republic of leaders. Et mis oli siis nagu üle-euroopaline intellektuaalide, mida, mille nad ise viitasid kui riigile, kui vabariigile. Et mis oli samamoodi kujuteldav kogukond, millel oli hästi selge oma identiteet ja oma siis solidaarsus omavahel, eks. Aga et need vanad usalduse ja solidaarsuse ühtekuuluvuse identiteedi vormid murenesid, nende asemele tulid mingid muud. Nüüd minu küsimus oleks see, et kui me püüaksime nagu mängida sellist Saatejuht: kristallkuuli ja vaadata tulevikku, et kust kandist otsida neid uusi usaldusinstitutsioone, siin me võime rääkida tõepoolest sellest. Mida Robi juba mainis jagatud usaldusest, et kuidas me täna usaldame Taxify't selles, et, et me saame, jõuame ühest kohast teise õigel ajal ja ettenähtava summaga, isegi kui me seda inimest ei tea ega ei tunne. Ja tal ei ole mingit institutsionaalset põhjust meil teda usaldada, noh nagu, et ta kuulub taksofirmasse ja et me saame sellega kohale, aga et me oleme valmis seda usaldama, tellime selle takso ja teame, et me oleme sellel ajal seal. See on üks võimalus, kas on veel mingeid teisi selliseid asju, millele te tahaksite näpu peale panna? Urve Eslas: Enne kui me lähme näidete juurde, jah, see on see, et minu meelest usaldus iseenesest ei ole vähenenud. Muutunud on see, keda me usaldame ja miks me usaldame. Ja mis kanalis? Ja mis kanalis jah, et pigem on see muutunud, ma ei näe, et kui sa mainisid justkui, et on usaldus on justkui murenemas, ma arvan, et päris ei ole nii, sest noh usaldus on endiselt seal, lihtsalt selle vorm on muutunud. Sven Sakkov: Ma ei vasta, ma arvan päris sinu sellele küsimusele, aga tahaks targutada just nimelt selles tehnoloogia. Sven Sakkov: Ja, ja ühiskonna osas ja mis ma arvan, et erinev ka Gutenbergist ja, ja siis trükipressist on praegu lihtsalt see, et see tehnoloogia areng on kohutavalt kiire. Ja ta hõlmab väga suurt osa ühiskonnas, no meie puhul, eks ole, valdavalt osa ühiskonnast. Sven Sakkov: Ja ma isegi läheksin nii kaugele, et me sellised suured muutused, mida me läbi elame praegu. Sven Sakkov: On võrreldavad eelnevate väga suurte revolutsioonidega inimkonna ajaloos. Sven Sakkov: Mõned toovad välja eraldi nii-öelda kognitiivse revolutsiooni, aga noh, alustame näiteks siis põllumajandusrevolutsioonist, tööstusrevolutsioonist. Ja tegelikult praegu on võib-olla, ma pakuks välja, toimumas uus suur murrang või revolutsioon, kus tegelikult me hakkame siis abi saama Sven Sakkov: masinatelt mõtlemisest. Kui me ütleme, põllumajandusrevolutsiooni tagajärjel inimkond suutis võtta enda kontrolli alla teatud ulatuses tuleviku toiduvaru. Ehk et noh, sa ei, ei pidanud iga päev küttima ja korjama, vaid sa varusid ja kasvatasid. Ja kui tööstusrevolutsioon tegelikult võttis siis, vabastas inimese ja tema kasutuses olevad loomad kui ainsad nii-öelda musklid ja asju liigutavad asjad, ehk et tekkis nagu aur, elekter ja nii edasi. Ja, ja praegu me oleme mõneti nagu, nagu, nagu siis uues revolutsioonis. Erinevalt teiste eelnevatega on see, et kui te vaatate põllumajanduse revolutsiooni peale, siis see toimus aastatuhandete jooksul, paar aastatuhat läks sellele. Sven Sakkov: Tööstusrevolutsioon toimus noh, nii-öelda 100 aastaga või 150 aastaga. Aga siis praegu, mis meil toimub, on see, et noh, 11 aastat tagasi tuli välja esimene iPhone. Sven Sakkov: Jaanuaris 2007. Sven Sakkov: Ja praegu ja noh, seetõttu me hakkasime internetti endaga kaasas kandma, sinna peale tulid teenused, ilma milleta enam elada ei saa. Sinna peale tuli sotsiaalmeedia ja Google Maps ja kõik muu, mis täidavad meie tänapäeva päevi ja see kõik toimub mitte isegi ühe inimpõlve, vaid noh, 10 aasta jooksul. Ja need muutused on kohutavalt kiired, inimesed on kindlasti seetõttu Sven Sakkov: väga noh, nii-öelda haavatavad. Ei ole suutelised tegelikult ei infomahuga, ei selle noh, nii-öelda Sven Sakkov: infostruktuuriga, kus see tuleb hakkama saama. Kindlasti tulevikus see loksub paika tasapisi, sest inimene on väga adaptiivne loom, noh nagu ratski, osab ellu jääma, ta on kõigesööja, omnivoor ja suudab nagu ellu jääda. Aga enne seda meil võib olla tõesti väga rasked ajad. Mõnes mõttes seetõttu Sven Sakkov: 30 aastane sõda, ususõjad on hea näide tegelikult noh, sellega tegelikult ju ikkagi hävitati suur osa Saksamaast ära. Kolmsada 10 aastat peeti lihtsalt suuri sõdu Kesk-Euroopat ja need olid mõnes mõttes, ma arvan Sven Sakkov: just nimelt see vallandatud. Saatejuht: Sa tahtsid öelda seda, et noh, kuna kui me paneme selle tänasesse konteksti, siis me 30 aastat sõda ei pea. Piisab nagu kolmest päevast, aga tulemus on sama. Sven Sakkov: Ja siis viimane, viimane asi on veel see, et, et mis on nüüd selles maailmas ka täitsa hoopis teistmoodi, on see, et noh, nagu ma enne ütlesin, igas külas oli oma hull. Aga nüüd need hullud, noh, labedamaad ja röövikud või vaktsiinide vastased, need leiavad, et neid on jube palju, eks ole. Kuna need iga üksikud küla hullud üle maailma igast külast on teineteist leidnud. Ja, ja siis nemad saavad tegelikult noh, sellest nagu toitu juurde, et nemad, noh nemad teavad tõde. Valitsus varjab seda nende eest, eks ole, seetõttu valitsuse, Sven Sakkov: valitsuse usaldusväärsus loomulikult langeb, sest nendel on tõde. Saatejuht: Ma kiirelt kommenteeriks korra seda, tegelikult see on sisuliselt singulaarsuse argument, mis sa rääkisid, see kiirenev, kiirenev muutuste skaala. Ma pean ütlema, et ma ise olen selles suhtes kogu aeg väga skeptiline olnud, mul on endal kahtlus, et kunagi Pablonias sellesama Saatejuht: agraarrevolutsiooni ajal arvamusfestivalil ka ilmselt istusid ja ütlesid, et kunagi inimkonna ajaloo selle muutused nii kiirelt toimunud ja et. Et näed, et meil siin alles, alles Argo, Argoader võeti alles 20 aastat tagasi kasutusele ja nüüd juba kõik põllud lokkavad, on ju, eks, et, et, et lihtsalt see, et kui me tagasi vaatame, siis need asjad tunduvad nagu sellised kõik noh, nad, nad asetuvad oma kohtadele, et meil on see tänane privileeg. See inimeste astmeseadus selle. Saatejuht: Mina kahtlustan küll seda, et, et kui nagu 1000 aasta pärast vaadatakse tagasi 21. sajandi algusele, siis arvatakse, et heal vaata, kus toimus jube, jube aeglaselt, et inimestel, et info hakkas levima ja ühtäkki leiutati, leiutati internet ja siis võttis aega 100 aastat, enne kui sellega osati midagi mõistlikku peale hakata, sinnamaani vaadati kassi pilte. Et, et siis see, see on auru, aurumasinatega või näiteks elektrimasinaga oli täpselt selline huvitav näide sellest, et aurumasinate peale ehitati üles terved tehased, kus oli siis see, et sul üks masin ja jõuülekanded igale poole. Kui tuli elektri masin, siis pandi samamoodi elektri masin ja jõuülekanded igale poole ja võttis aega 50 aastat, enne kui keegi tuli selle peale, et paneks pistikud töökohtadele igale poole oma väikse masina. Aga et see kõik on meie jaoks nagu tagasivaates muutunud üheks selliseks tööstusrevolutsiooniks, mis võttis aega 150 aastat, ma kahtlustan, et, et noh, et see on natuke sarnane olukord, aga mitte selle üle ei tahtnud ma täna siia tulla vaidlema. Et meil on veerand tundi veel jäänud, ma korraks hea meelega küsiksin korra siis publiku poolelt, et kas kellelgi on siin midagi lisada, küsida ühelegi? Oh, see on nüüd küll vana hea tuttav. Saatejuht: Kas kellelgi teisel on midagi enne küsida? Saatejuht: Sest ma kardan, muidu meil tuleb üks väga pikk jutt, et kui ma selle härra kätte mikrofoni annan, et eelmine aasta ma olen selle vea korra teinud, et, et ma hea meelega. Teeme nii, et räägime pärast, et see, ma teist, teist aastat järjest seda, seda viga ei teeks. Saatejuht: Kas kellelgi teisel on midagi lisada? Saatejuht: Tahate vä? Saatejuht: Lihtsalt ma ütlen, mul on see kogemus, et mis, mis juhtub, aga et usalduse küsimus, mul on kadunud see usaldus praegu, et kuna ma olen moderaator, siis ma praegu teeksin siin selle otsuse, et ärme sinna lähe. Saatejuht: Korraks veel siis äkki teeks. Saatejuht: Aitäh. Jah, Ilmar, sa tahtsid lisada? Ma, kui siin oli vahepeal küsimus, et kuidas me vaatame seda tulevikku ja mis juhtub, siis mingisuguseks lähimaks tulevikuks. Ma näen selle fragmenteerumise, ühiskonna fragmenteerumise süvenemist ja mis tähendab ka siis nagu üle kogukondade põhise usalduse vähenemist ja samuti murenemist. Võib-olla me saame sellest üle. Saatejuht: Noh, selles suhtes, et meil on ka ju nagu ühiseid teenuseid, näiteks jagatud pension või midagi sellist. Saatejuht: Aga ma, ma meenutan siinkohal ühte Saatejuht: mõttekohta, mis oli minul Saatejuht: kolm aastat tagasi või neli aastat tagasi, kui ma olin kesk, Aafrika Vabariigis Eesti kaitseväega missioonil. Ja me olime sealses pealinnas, Panguis, meie vastutusala oli kaks linnaosa, kus kokkuvõttes oli umbes 200000 elanikku ja see oli põhimõtteliselt nagu slummide keskkond. Saatejuht: Ma aeg-ajalt küsisin nende käest, et noh, räägitakse, et varsti tulevad teil presidendivalimised, kelle poolt te tahate valida, nii nagu eestlased on, ütlesid, ei ole kellegi poolt valida, me ei taha kedagi. Kui palju te üldse teate, kes selle valitsus on? Ei, ei tea ka ja ei huvita, sellepärast et see, mis nad teevad, see nagu meie elu nagunii ei mõjuta. Ja ainuke, mis me tahame, et siin nagu pätid lõpetaksid oma röövimised ja relvastatud mehed ei oleks tänaval. Saatejuht: Ja noh, et mida teiegi suudate teha, et teie olete siin praegu, ainult praegu, et pärast lähete ära ja et kas te suudate meie valitsust mõjutada? Ühesõnaga väga palju sellist pessimistlikku tagasisidet. Saatejuht: Ja siis ühel hetkel taandasime selle asja kõige väiksemale nagu ühisele Saatejuht: ühikule, mida me suutsime välja mõelda, et mis te arvate, et kui me suudame näiteks neli kuud elada niimoodi, et teie kvartalis on rahu, keegi ära ei sure. Saatejuht: Et kas see oleks nagu mingisugune asi, mida te sooviksite või ei taha, isegi seda ei tasuks püüda. Mõtlesid, mõtlesid, et kui neli kuud meie kvartalis ühtegi tapmist ei oleks, tegelikult oleks see ka päris hea. Saatejuht: Ja noh, põhimõtteliselt me saime aru, et okei, et see on nüüd ka üks, üks võimalus, et me nagu liigume selle käega katsutava võimaliku tuleviku suunas. Saatejuht: Sellepärast, et selle peale suudame ka selle usalduse üles ehitada, kus me teame, et meie need partnerid suudavad lõpuks ka teoks teha seda, mida nad ütlevad. Saatejuht: Robert jah. Robert Kitt: Ja ma prooviks eelmise selle mõtte juurde tagasi tulla ja võib-olla seon su ka ära, et, et sa küsisid, eks ju, et mis see noh, me oleme Gutenbergi press, me mingit pidi oleme seda juba näinud, eks ju, progress, et alati tundub hästi kiire praegu ja ennem noh, oh-oh-oh, kui rumalad nad olid. Et meil praegu, mis sa ka vahepeal nimetasid, eks ju, et me praegu otsime konsensust, kogume õpitud abitust ja, ja noh, ütleme lähme, teeme seda otsime, mis siin tulevikus tuleb. Aga asjad on ikkagi noh, selles mõttes kokkuvõttes suhteliselt nagu hästi, eks. Kirume valitsust, võib-olla midagi sellist. Aga et veel kord, 90 kraadi või 180 kraadi eile või üleeile ja teemad oleks hoopis teised. Ja, ja ma arvan, et noh, kogu, kogu Euroopa mõttes ja, ja kui ütleme siis noh, globaalseks minna, et noh, tegelikult on Pekingis suhteliselt palju on seda tolmu ja noh, raske on hingata. Et kui mõnes kohas veel on raske hingata ja keskkond ikkagi natuke kehvemaks läheb, et, et noh, võib-olla siis meil tekivad mingid järgmised ühised huvid, kogukond liitub, et, et mingeid ühiseid päris probleeme lahendada. Ja, ja ma lihtsalt loodan, et see ei saa väga valus olema. Sven Sakkov: Ma arvan, et natuke sellest Sven Sakkov: kadunud Hispaania raketist, et minu arvates on Eestis nagu see Sven Sakkov: liiga palju. Sven Sakkov: Noh, isegi ei tahaks öelda hüsteeria, aga noh, sellist nagu tohutut teravdatud tähelepanu sellel olnud. Sven Sakkov: Noh, seda see, et uuritakse, selle järelmid ja totaalsed on kõik nagu väga hea. Noh, nii peabki olema. Sven Sakkov: Aga noh, tuletan meelde seda aastal 2006 kukkus terve Vene hävituspommituslennuk SO 25 Leedus maha, mis ei pidanud üldse seal olema. Lihtsalt juhtub selliseid asju, eks ole. Ja, ja, ja, ja, ja sealt me noh, ma ei saaks öelda, et 2006. aastal oleks Euroopa poliitika seepeale kohe muutunud. Et NATO riigis kukkus alla hävitus, hävituspommituslennuk. Et ma arvan, et Sven Sakkov: seda võiks nagu rahulikuma südamega võtta, et noh, paraku Sven Sakkov: asjad lendavad ringi suurel kiirusel ja hulgikaupa ja midagi juhtub ikka kogu aeg. Noh, näiteks SO 25 kukub Leedus alla. Saatejuht: See oli huvitaval kombel jah asi, et, et mis Eesti rahvas suutis liita, et tekkis Delfisse kohe raketiblogi, et, et see oli Saatejuht: tõesti usaldus. Urve, kas sul on ka veel midagi öelda, et ma äkki tõmbaks kokkuvõtvalt? Urve Eslas: Ma oleksin üsna optimistlik siiski, kõigest hoolimata, sest mulle tundub, et selliseid ka usalduse ümber Urve Eslas: koonduvaid kogukondi on ka heade näidetena sotsiaalmeedias üsna üksjagu. Urve Eslas: Ma olen paari nende liige ja ma jälgin, kuidas need just nimelt sellised globaalsete probleemide lahenduse suunas, selles mõttes, et see globaalne, globaalne probleem on hea näide. Kuidas nende lahenduse suunas suudetakse koonduda ja hakata pakkuma siis erinevaid lahendusi, seal on sellised tõsised arutelud, kuidas üht või teist asja lahendada. Ja ma näen, et seal on nagu tekkimas midagi uut, tõsi küll. Urve Eslas: Siin on nüüd omakorda igasugused probleemid, mis siis juhtub, kuna nad on ühe sotsiaalvõrgustikupõhised, mis siis juhtub, kui see konkreetne. Urve Eslas: See konkreetne firma kaob näiteks, kes seda siis noh, näiteks kui Facebookiga läheb halvasti pärast kõiki neid probleeme, mis ta ette on tulnud. Kuhu siis hakatakse koonduma, aga ma olen üsna kindel, et selliseid koondumispunkte lõppkokkuvõttes ikkagi hakkab tulema. Sven Sakkov: Orkut tuleb tagasi. Ma arvan ühe asja veel, et usaldus meedia vastu, võib-olla see pöördub tagasi tõusupoole, just nimelt seetõttu, kuna infot on väga palju. Sven Sakkov: Ja inimesel on vaja kedagi usaldada selles osas, et noh, see võib olla mingi oma kogukond, aga noh, samamoodi võib olla ma ei tea, Sven Sakkov: ööpäevatoimetus, keda sa usaldad. Robert Kitt: No kuidagi ka, kuna ma siin kõige pessimistlikumalt kõlasin, siis minu arust tegelikult on koondumine ja, ja ühtede eesmärkide tagasi ajama globaalse probleemi lahendused. Ei oska midagi muud öelda kui täiesti käega katsutav maailma puhastamise päev, mis ees seisab, et minu arvates on ma ei tea, kas juba kolmekohaline arv riike, aga on, on liitunud selle initsiatiiviga, nii et tundub, et saab küll. Saatejuht: No kuna ka meie kõige pessimistlikum inimene optimistliku noodiga lõpetas. Võib, ma võtan ka ühe. Saatejuht: Ma tahaks ka siis ütelda, Saatejuht: et oli. Saatejuht: Oli veel üks kultuuriteadlane, kes tuli välja terminiga jogging efekt, mille sõnum oli põhimõtteliselt selles, et sul, nii nagu füüsikas on alati jõud ja mingi vastasjõud ja sel hetkel, kui hakati rohkem tarbima kiirtoitu, samal ajal tekib kultuuri näiteks tervisesport. Saatejuht: Ja täpselt samamoodi ka meie jutust tuleb välja, et mida rohkem tekib usaldamatust, siis erinevate kommunikatsioonipoolte vahel, seda enam tekivad nagu tugevamad usaldussidemed Saatejuht: teiste kogukondade vahel. Et noh, selles suhtes me ei saa rääkida sellest, et usaldus totaalselt kõigi pealt kogu aeg ära läheb. Ta tekib teise kohta. Saatejuht: No selle positiivse noodiga siis tõmbaks meie siinsele vestlusele joone alla, aitäh kõikidele kaasvestlejatele, aitäh teile kuulamast ja siis toredat arvamusfestivali jätku kõigile, aitäh.

Saatejuht: Tere, täna räägime usaldusest. Meil on siin Sven Sakkov, Urve Eslas, Robert Kitt ja Ilmar Raag, mina olen Saatejuht: . Publikust võib iga hetk vahele segada. Mis suunast te selles vestluses tahate usaldusele läheneda? Ilmar Raag: Usaldus on teiste kuulamine, aga kontrollimine. Uudishimu mängib rolli, kuid ka varasem kogemus antud asjaga. Robert Kitt: Usaldus on vastutus mingisuguse riski võtmise ees. See on seotud määramatusega. Minu meelest inimesed arvavad liiga palju ja teavad liiga vähe. Urve Eslas: Usaldusele võiks läheneda seda külgnevate mõistete kaudu, et seda paremini mõista. Vahepeal räägitakse kogukonnatundest, teinekord on asi täiega ebaratsionaalne. Institutsionaalne usaldus on murenenud. Sven Sakkov: Inimestel on vaja grupikuuluvust ja see on tänapäeval laienenud. Tehnoloogia suurendab inimeste ebakindlust ja kunagised turvavõrgustikud puuduvad. Samamoodi mõtlejad leitakse sotsiaalmeediast, kus kuuleb ainult enda arvamust. Hulludelgi on nüüd oma platvorm ideede levitamiseks. See asi läheb veel hullemaks. Ilmar Raag: Kogukonda kuulumine on tohutult tähtis ja me langetame otsuseid oma kogukonna väärtuste põhjal, ignoreerides asju, mis meie maailmaga kokku ei lähe. Näiteks pole valged sõdurid suutnud Aafrikas korda hoida, sest kohalik politsei on sündmustel lähemal. Urve Eslas: Kaheti mõistmist on palju. On kaks erinevat usaldust: sotsiaalne tõsikindlus ja füüsikaline tõsikindlus. Saatejuht: Usaldus on teatud laadi suhe teadmatusega, riskimine. Usaldus taastoodab ennast: kui midagi usaldad, usaldad edasi. Aga kust see usaldus tekib? On individuaalne ja isikute vaheline usaldus, mis põhineb sarnasusel. Aga kui seda ei ole, kust usaldus siis tuleb? Robert Kitt: Algallikas on ikkagi ellujäämisinstinkt. Meil on vastutus, et meie küla ellu jääks. Ilmar Raag: Minu meelest need pole seotud, usaldus võib olla positiivne või ka negatiivne. See otsus, kas midagi meeldib, langetatakse eelneva kogemuse pealt. Robert Kitt: No aga, kuidas õiget reha valida, kui need on samasugused? Ilmar Raag: Pesupulbrit ostes ma teadlikult ostan neid, mida pole reklaamitud. Sven Sakkov: Muide, Venemaal oli populaarne „tavaline pesupulber“. Saatejuht: Mainisite institutsionaalset usaldust, mis praegusel ajal on kõikuma löönud. Inimesed ei usalda institutsioone, aga miks? Riik teeb nii palju asju, millest me aru ei saa ja kui maja põleb, siis me ei tea, kas riik kustutab õigesti. Urve Eslas: Usaldus on teaduslikult tõestatult madalamale kukkunud, eriti meedia vastu. Paljud jälgivad peavoolumeediat harva või mitte üldse. Suurbritannias tehtud uuringul tuli välja, et info levib valitsuse moodustatutest seisukohtadest kiiremini. Peamine põhjus usaldamatuseks oli aga saamatus kriisidega tegeleda. Kriise teatakse ette, aga need on nagu mustad elevandid, sest me ei taha nendega tegeleda. Info liikumine on muutunud ja õigeid otsuseid ei võetud siis, kui oli vaja. Sven Sakkov: Usaldus poliitika vastu on langenud, ja seda seepärast, et erakonnad on proovinud suhestuda kõigiga. Kõige edukamad erakonnad on need, kellel on selged eesmärgid. Kui on kindel seisukoht, siis inimesed austavad seda. Päästetöötajatest saadakse jah aru, nende töö on konkreetsem. Kaitsevägi tekitab paljudes isiklikke kogemusi. Ja meie e-riigi süsteemis on palju usaldust, aga kõigile riikidele see ei sobi. Saatejuht: Miks meile sobib? Sven Sakkov: Sest seda teevad meie enda inimesed. Saatejuht: Sa ütlesid, et kõigile meeldiv poliitika on veretu poliitika. Euroopa liidus proovitakse leida ajaloolistel põhjustel alati konsensust. Verine ja usaldamatust tekitav poliitika võib väga kalliks minna. Vastanduv poliitika võib erakonna populaarsust tõsta, aga süsteemi usaldust madaldada. Ilmar Raag: Riikides, kus on ajateenistus, on usaldus selle vastu suurem. Teine asi: miks on usaldus langenud? Näiteks enne 2008. aasta kriisi pankurid teadsid, et inimestel pole raha laene tagasi maksta, aga nad ei tahtnud oma turuosa enne kriisi kaotada. Robert Kitt: Õnneks pauk oli suhteliselt väike. Saatejuht: Kuidas kellelegi. Kui meedia ajaks kvaliteeti taga, oleksid nad konkurentsist väljas. Robert Kitt: Infot selle kohta, mis homme toimub, on alati mõlemast suunast. Eelmine nädal mängisin mängu, et olen abitu ja pidin terrassi õlitama. Ma ei osanud, ja mõtlesin, et seda on vaja reguleerida. Mõte selles, et seaduseid ja reegleid on liiga palju ning meie ootused institutsioonidele on liiga kõrged. Usaldust peaks rohkem jagama. Alati on inimesi, kes arvavad et kriis tuleb ja alati ollakse selle vastu ka. Usaldus on madaldunud, sest elu on läinud keerulisemaks. Urve Eslas: Me ei suuda kunagi täpselt ennustada, isegi, kui on usaldusväärne info. Washingtoni kodutud usaldasid Trumpi, nende seas naised, mehhiklased ja vaesed ning see oli irratsionaalne. Ilmar Raag: Usaldus pole kunagi päris ratsionaalne olnud. Urve Eslas: On muutunud nüüd veelgi irratsionaalsemaks. Ilmar Raag: Kommunikatsioon töötab ka kogukonda kuulumise ihaluse alusel. Tänapäeval kuulume me mitmetesse kogukondadesse ja jätame uskumata teiste kogukondade tõdesid. Trumpide seoses oli video, mis oleks ta karjääri lõpetama pidanud, aga kogukonnatunne oli tähtsam. Sven Sakkov: Kogukonnatunne oleneb ka distantsist. Vietnamis olin soomlasega suur sõber. Saatejuht: Benedict Anderson on rääkinud kogukondadest, kes pole üksteist kunagi näinud, aga loevad sama ajalehte. Ka Eestis oli Pärnu Postimehel suur tähendus. Mis mõju on sellel rahvuslikule ühtsustundele, et kõikidel on nii palju erinevaid kogukondi? Ilmar Raag: Rahvus on 300 aastat vana kontseptsioon ja nüüd liigume tagasi keskaega, sest näeme, kui erinevad me oleme ja peame rohkem üksi omasugustega olema. Saatejuht: Mulle meeldib see mõte, kuid see kõlab Marxi internatsionaali moodi. Eestis polnud rahvust enne 19. sajandit, sest ei suheldud teiste talupoegadega väga. Sven Sakkov: Keskajal toimis seisuslik ühiskond täiesti teisiti. Talupojad tundsid omavahel ühtsust, samuti aadlikud omavahel. Saatejuht: Ühes filmis näidatakse ka, kuidas saksa ja prantsuse aristokraadid austavad üksteist. Seisus oli rahvusest tähtsam. Robert Kitt: Info liikumine on praegu parem kui 200 aastat tagasi. Praegu sotsiaalmeedia kaudu kõik omasugused ongi ühenduses, sest keha asukoht ei mängi enam suhtlemises rolli. Samas on see suur oht eesti keelele ja kultuurile. Ilmar Raag: Eesti keele säilimine ja globaliseerumine on kaks eri asja. Robert Kitt: Olen ikkagi mures. Urve Eslas: Sotsiaalmeedia on tekitanud inimestes mitu kuuluvustunnet, aga need ei välista üksteist. Saatejuht: Kas mugav masintõlge oleks võimalus eesti keelele? Ilmar Raag: Miks siis üldse eesti keelt õppida? Saatejuht: Mis see optimistlik noot võiks olla lõpetuseks? Üks usalduse rikkujaid on olnud tehnoloogia areng, aga sedasama pessimismi tuli ka trükipressi leiutamisega, pärast mida tekkisid sõjad ja luterlus levis ja ebausk suurenes. Usaldus tuli aga tagasi, järgides uusi jõujooni ja praegune olukord on sarnane. Kui me juba taksoteenust usaldame, siis kas meil on usaldust tulevikku? Urve Eslas: Usalduse vorm on lihtalt muutunud. Sven Sakkov: Guthenbergidest eristab praegune olukord see, et tehnoloogia areng on tohutult kiire. Praegu on toimumas suur revolutsioon. Põllumajandusrevolutsioon võttis tuhandeid, tööstusrevolutsioon sadu, aga sotsiaalmeediarevolutsioon ainult kümme aastat. Me adapteerume, aga ees on rasked ajad. Saatejuht: Kolmekümneaastane sõda kestab kolm päeva? Sven Sakkov: Võib-olla. Kõik külahullud leiavad üksteist üles. Saatejuht: Tagantjärgi vaadates asetuvad kõik asjad ajaloos oma kohtadesse, aga praegu oleme me pimedad omale ajaloole. Tuhande aasta pärast vaadatakse, et interneti hakati mõistlikult kasutama alles 100 aastat hiljem. Tööstusrevolutsioon võttis tegelikult 150 aastat. Kas publikud on küsimusi? Tegelikult, siis läheb liiga pikaks. Ilmar, kas me saame ühiskonna fragmenteerumisest üle? Ilmar Raag: Aafriklased ütlesid, et neid poliitika ei huvita, nemad tahavad lihtsalt pättidest lahti saada. Oli palju pessimismi, aga siis me pakkusime neile käega katsutavaid lahendusi ja see kasvatas usaldust. Robert Kitt: Progress tundub alati kiire, aga eks me õpime. Ma usun, et inimestel tekivad ühised huvid nii lokaalselt kui globaalselt. Sven Sakkov: Teatud asjadel on liiga teravdatud tähelepanu. Asjad lendavad suurtel kiirustel ja igasugu asju juhtub. Saatejuht: Hispaania rakett liitis jah Eesti rahvast. Urve? Urve Eslas: On positiivseid ja usaldavaid kogukondi, näiteks globaalseid probleeme lahendavad grupid Facebookis. Sven Sakkov: Kedagi on ju vaja usaldada, kes infot läbi töötaks. Robert Kitt: Kui juba maailmakoristuspäevaga on liitunud kolmekohaline arv riike, siis tundub, et saab küll. Ilmar Raag: Igal fenomenil on vastasjõud. Saatejuht: Sellega lõpetame, aitäh!

1534193750-usaldus-koige-vaartuslikum-ressurss

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Äsja sotsiaaldemokraatide juhiks valitud Lauri Läänemetsa ees seisavad hiiglaslikud väljakutsed, sest konkurents Eesti poliitikamaastikul on üsna halastamatu. Millised on siis need uued ja kandvad ideed, kuidas plaanib ta tõsta sotsid tagasi kõrgliigasse ja kuidas parandada Eesti poliitika kvaliteeti? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja tere õhtust, uus sotsiaaldemokraatliku erakonna juht Lauri Läänemets. Tervist. No ma ei tea, kas ma ütlen teile nüüd saladuse välja, aga te olete sattunud paraja portsu otsa. Erakonna reiting on mudaliigas. See rõõm, et te saite juhiks, läheb mööda umbes nädalaga ja kui te ebaõnnestute, riskite võimalusega olla sotside viimane kapten. Palju õnne. Lauri Läänemets: Aitäh, aga ma niisama erakonna juhiks ei kandideerinud, et ma usun sellesse, et erakond, kes on Eesti riigi loonud, seda eksiilis hoidnud, selle uuesti üles ehitanud, et sellel erakonnal on selles olukorras, mis täna Eestis on ka võimalus, et kui me vaatame, mis toimub, meil on kriis kriisi otsa, koroonakriis, elektrikriis mõjutab majandust. Meil on kliimakriis, ühesõnaga selline palju segadust, kus kohas mitte ei saa pihta ainult inimesed, vaid saavad ka pihta ettevõtted ja ma arvan, et no ideoloogilises mõttes pole kedagi paremat pakkuma sellist koostööl põhinevat ühiskonnakorraldust, kui seda on sotsiaaldemokraadid. No Saatejuht: Esimese kondiproovi erakonna juhina te läbisite, eks ma loomulikult panin ka gaasi põhja, aga millele teie optimism ikkagi tugineb, et Saatejuht: reitingud on ikkagi üsna kehvas seisus ja, ja noh, kui suusataja teeb 80. koha tulemusi, et ta võib anda sära silmseid intervjuusid, aga ta ei lähe olümpiavõidule ju. Lauri Läänemets: Hea, aga ma arvan, et me ei, mis ma tahan öelda, et me ei peaks vaatama mitte sotsiaaldemokraatlikku erakonda, et küsimus ei ole erakonnas, vaid küsimus on selles, et milliseid lahendusi me Eesti riigile pakkuda saame ja, ja minu arvates kõige olulisem asi nii-öelda muutus ka sotside jaoks on see, et et me peaks pakkuma Eestile uue uue majanduspoliitika. Ehk siis tänane majanduspoliitika, noh, minu arvates energiakriis tähendab, vähemalt näitab seda, et see ei toimi, et siiamaani me vaatame kuidagi niimoodi, et näeme riiki kui turutõrgete kõrvaldajat, aga tegelikult riigil peaks oluliselt suurem roll olema. Ja ma arvan, et niisugune sotside pakkumine Eestile võiks olla selline koostööl põhinev majanduspoliitika, ehk siis ehk siis innovatsioon ja kõik hea, mis juhtub, noh, seda me ei peaks ootama ja lootma, et äkki turul juhtub, äkki kuskil Eesti piirkonnas juhtub või, või kuskil otsas, vaid riik ja ettevõtjad peaks seda kõike koos tegema. Saatejuht: Väga hea, me energiast kindlasti ka räägime, mõned poliitilised sellised huvitavad triibud. Poliitikavaatlejad spekuleerivad, et võib-olla ühe otsustava avalduse selleks, et Läänemetsas saaks juht, tegi teie erakonnakaaslane Marianne Mikko öeldes ühes intervjuus, kõik, kellel on nimi, annavad oma hääle Riinale, et olete Mariannele tordi saatnud juba? Lauri Läänemets: Ei, ma arvan, et ei pea torti saatma, et erakonna liikmed tegid selle otsuse ja, ja ma arvan, et erakonna liikmed ei, ei valinud nime järgi, ei valinud nagu isiku järgi, vaid, vaid see, mida sotsiaaldemokraadid valisid, valisid tegelikult muutust, suunamuutust. Ja, ja, ja see, noh, mida me vajame minu arvates, on meie fookusteemade kõrval, et mille järgi meid ära tunnetatakse ühiskonnas, noh, selline niisugune demokraatia seismine, inimeste põhiõiguste seismine. Ma arvan, et sinna kõrvale peavad tulema töö teemad, töö teemad, inimeste toimetulek, pereinimese toimetulek ja, ja kuidagi Eestis tihti mõeldakse, et, et töö küsimus või, või, või siis palgavaesuse küsimus on millegipärast nagu maapiirkondade probleem. Ei ole. Palgavaesus, võiks öelda, näiteks, on Eestis väga palju haritud inimese probleem või haritlaste probleem. See on kõrgkoolides probleem, see on õpetajatel, need inimesed, kes on kõrghariduse omandanud, sotsiaaltöötajad, kultuuritöötajad, politseinikud, päästjad ja, ja nad on kõik nii-öelda oma olemuselt need inimesed, kes kunagi väga palju sotsiaaldemokraate on toetanud, et mina tahan, et sotsiaaldemokraadid pööraksid näo uuesti nende inimeste poole, nii et need inimesed näevad ja tunnevad seda. Saatejuht: Ma tahan ikkagi aru saada, see ei olnud juhuslik lause, see pisut peegeldab seda, mis sotsides viimastel aastatel on toimunud, et on justkui nagu nimega ja nimeta sotsid. Et ühed on siis nagu pisut elitaarsemad ja teised on siis pisut nagu sinna, ma ei tea, Rahvaliidu poole. Lauri Läänemets: Ma ei tea, elitaarsust sotsiaaldemokraatides ei ole, et see maailmavaate oma olemuselt ei ole üldse elitaarne. Saatejuht: Šampanjasotsialism on õel väljend. Lauri Läänemets: Ja, aga see on selline konkurentide väljend, et meie seda enda sees ei tunneta ja ma arvan, et et olgu, mis oli üldkogu alati on see konkurents, see normaalne demokraatia protsess, kus kus noh, antud juhul siis kaks inimest konkureerisid. Inimesed peavadki oma valiku tegema ja siis valime selle suuna või, või selle inimese, keda nad toetavad. Aga pärast, kui valik on tehtud, nii nagu riigis, nii ka igas erakonnas minnakse koos edasi. Saatejuht: Nii et need pisarad ja solvangud jäävad maha? Lauri Läänemets: Ei olnud ka pisaraid ja solvanguid. Saatejuht: No Lauri Läänemets: Ma ise isiklikult pole märganud, et me lähme koos edasi ja, ja, ja ma arvan, et iga sotsiaaldemokraat teab, et kui me hoiame seljad koos ja kui me hoiame sellise tempo, mis meil oli nüüd viimased kaks kuud sisevalimistel, no siis me teeme ka hea valimistulemuse. Saatejuht: Ma kuulasin teie noh, sellist esialgset visioneerimist saate alguses ja ma ikkagi pean küsima, kas, kas tänases Eesti poliitikamaastikus on üldse kohta sotsiaaldemokraatial? Keskerakond hoolib kõigi eest ja isegi Reformierakond küll pärast pikki vaidlusi ja pisut hapu näoga, aga nõustus helikopterilt raha külvama. Lauri Läänemets: Küsimus ei ole ju raha külvamises või ainult hoolimises, küsimus on selles, et inimesed näevad, et noh, minu arvates, mis ma ütlen, et seesama majandusmudel, et lõppkokkuvõttes, kus kohas sotsiaaldemokraatide jaoks väga oluline küsimus, kus kohas tekib ebavõrdsus. Ebavõrdsus tekib majandussüsteemis on ju, et minu arvates inimesed tahaks näha, et see majandus, et see mudel, et see maksusüsteem töötab nagu kõigi jaoks. Saatejuht: Mis ma tahan öelda, on see, et see poliitika telg on nihkunud, et et see ei ole enam nii, et üks on seal väga paremal ja teine on väga seal. Lauri Läänemets: Ta, ta, ma arvan, et see on tunnetuslik, selline, et on nihkunud, et loomulikult täna tänases ühiskonnas me näemegi, et ka Reformierakond trügib natukene siia sotsiaaldemokraatide maale vasakule, et nad räägivad väga palju peretoetustest, aga see ongi signaal, et kogu selline parempoolsel ideoloogial põhinev majandussüsteem ei tööta. Et nende lahendused enam ei tööta, et sa ei saa öelda ettevõtjale koroonakriisis või energiakriisis, et sa ise hakkama, turg toimib, ei toimi. Meil on vaja täna, et riik ja ettevõtjad koos istuks maha ja vaataks, kus kohas on need lahendused ja milliseid lahendusi on vaja ja, ja, ja, ja see noh, see on ka see agenda, millega sotsiaaldemokraadid minu arvates peaks tugevalt tegema ja kus lahendusi pakkuma. Saatejuht: Nii et ikkagi muutute rahvalikumaks? Lauri Läänemets: Me oleme kogu aeg rahvalikud olnud. Aga rahvalikumaks? Lauri Läänemets: Me oleme kogu aeg minu arvates rahvalikud olnud, vähemalt mina olen olnud, et mul pole probleem ükstapuha millise inimesega, ükstapuha kus millise sissetulekuga suhelda, et ma ei tea, mida siin veel muutuda saab. Saatejuht: Nojah, selle rahva poole näoga, mida on ka muuhulgas presidendivalimistel räägitud, on alati see nii-öelda populismi tont, et kas poliitikas on võimalik olla edukas ilma populismita? Lauri Läänemets: Natuke populismi on alati hea, aga täiesti populismis ei saa elada, siis reaalsed lahendused jäävad, jäävad välja käimata. Saatejuht: See on natuke populismi kõlas nagu natuke sõda. Lauri Läänemets: Ei, ei, ei, seda niimoodi võrrelda ei saa, aga, aga tsipa peab seda olema, et noh, kui sa täiesti kuiv tükk oled, siis no mitte keegi ei taha sind kuulata. Saatejuht: Teeme siis selgeks tänase saate tuumküsimused, kes need müstilised Ivari Padari valijad ikkagi on, keda te püüdma Lauri Läänemets: Hakkate? Ma tegelikult olen neid juba nimetanud siin saates ja, ja ekslikult arvatakse, et Ivari Padar siis kui erakonna esimees oli, ei, mina tulin erakonda sellel hetkel, kui erakonna esimeheks sai Sven Mikser. Sotside toetus oli 20, vahepeal isegi ligi 30 protsenti. No aga ajad on muutunud. Ja, ja siis oli Ivari Padaril väga palju neid toredaid valijaid, keda ei ole, on ju, et ma olen öelnud, et, et Eesti inimene võib-olla päris paljudes poliitikates ei tunne, noh, nii-öelda sotside poliitikates ei tunne ennast ära. Ja, ja, ja me peame, peame tegelema just nende küsimustega, mis täna Eestis on inimeste jaoks olulised. Ega see puudutab eakate, eakate toimetulekut, see puudutab perede toimetulekut ja, ja väga palju ka tööküsimusi, et ilmaasjata ei ole tööerakond väga paljude sotsiaaldemokraatide, sotsiaaldemokraatlike erakondade nimi teistes riikides. Sest lõppkokkuvõttes sellest töö juurest hakkavad hargnema igasugused sellised ebavõrdsuse küsimused, on ju see palgavaesuse küsimused ja lõppkokkuvõttes me siis, kui need küsimused, kui need probleemid ei ole ära lahendatud, siis me riigina lappima auke ja, ja siis teeme sotsiaaltoetusi siia, sotsiaaltoetusi sinna. Palju mõistlikum oleks see, et majanduse toimimise nii-öelda keskmes oleks, oleks põhimõte, et iga inimene peab oma palgaga ilusti toime tulema, ära elama. Saatejuht: Ja sest kui sõna-sõnalt võtta, siis Padari viimaste valimiste saak oli alla pooleteist 1000 ja see on selle soovitud 100-st 1000-st paist või kallist või mis see kujund iganes oli, küll valgusaastate kaugusel. Lauri Läänemets: Sada 1000 südamele koputust on Saatejuht: Meie ees. Südamele koputust oli see täpselt ja Saatejuht: värske Ekspress tuletas meelde ühte abielu referendumi aegset võitlust, kus Anti Poolamets nimetas teid revolutsiooniliseks madruseks. Ma ei tea, kõigepealt, kui hea närv teil on, et sellist kujundit lugedes käib korraks südame alt läbi ka või? Lauri Läänemets: Ei, ega see ju iseloomustab olukorda, et minul oli närv väga hea, aga Anti Poolametsal tulid need sõnad millegipärast üle huulte, et seal noh, kaks, ütleme nii, et elus kõige suurem käivitav jõud minu jaoks on ebaõiglus. Ja antud juhul selle referendumi arutelu juures tehti ju taheti selle referendumiga teha väga paljudele inimestele liiga ja teine asi oli see, et võeti ära, mitte minul kui parlamendiliikmel võimalus oma ettepanekuid tutvustada, vaid võeti ära minu valijatel läbi minu olla parlamendis ära kuulatud ja mina seal komisjonis ütlesin ainult ühte asja, et lugupeetavad, mul on õigus seaduse järgi ja minu valijatel õigus olla ära kuulatud ja see komisjoni istung siit enne edasi liigu, kui see on tehtud. Ja see oli kõik väga rahulikult sai seda teha. Saatejuht: Mul on lihtsalt kaks teed, nüüd kuidas edasi minna, ma, ma tahtsin tegelikult selleni jõuda, et see revolutsiooniline madrus, et kas see tähendab siis, et sotsid hakkavad rohkem barrikaadidele olema? Lauri Läänemets: Kui vaja lähevad sotsid ka barrikaadidele ja muideks see on, see on üks eesmärk, mis ma organisatsioonilises vaates olen sõnastanud ja minu arvates iga poliitilise organisatsiooni juures või erakonna juures on see oluline, et et sa mitte ei pea olema lihtsalt organisatsioonina tugev, vaid organisatsioonina nii tugev, et su ümber on selline kodanikuühenduste ja kodanikuliikumiste ökosüsteem. Et kui vaja, seletada oma poliitikuid, kui vaja, saab palju paremini läbi selle rahvast kuulata, aga kui vaja, saab ka läbi kodanikuliikumiste valitsust ja Riigikogu mõjutada oma poliitikat elluviimiseks. Saatejuht: Kas selle tänavapoliitikaga ei lähe te mitte pisut, vaid üsna jõuliselt EKRE mängu maile? Lauri Läänemets: Ei, ega me ei hakka kunagi sellist tänavapoliitikat tegema nagu EKRE, aga kui vaja, me tuleme välja, et mina olen, noh, ma olen oma elus seisnud küll õiguste eest üliõpilasena, ma olen koos rektoritega seisnud Toompea ees ja rektorid käivad muideks, mis on väga piinlik, käivad koos üliõpilaste ja, ja ülikooli töötajatega siiamaani veel ülikooli ees või seal Riigikogu ees seismas. Saatejuht: Martin Helme on tunnistanud, et tema ja erakonnakaaslased pidasid pöialt teie konkurendile, et kas teil on kuidagi soojemad suhted Ekrega või kuidas see välja hakkab nägema, et muidu on ju selline klassikaline kõige verisem vastasseis? Lauri Läänemets: Ma arvan, et see vastasseis, Ekrega vastasseis, on selles mõttes vale, et sotsiaaldemokraadid peaksid olema avatud koostööks kõigiga, välja arvatud juhtudel, kui see puudutab siis kellegi, kellegi kuidagi häbivääristamist või, või, või viha või noh, neid küsimusi on ju. Näiteks abielureferendumit? Ma arvan, et seal tegelikult oleks pidanud EKRE olema valmis hoopis meiega suhtlema, on ju, et seal olid need jõupositsioonid teised, aga ma olen täiesti veendunud, et, et ka kohalikul tasandil on neid EKRE liikmeid, kes tõesti tahavad elu paremaks teha ja ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks nendega suhelda, miks nendega koostööd teha. Lihtsalt, mis ma tahan öelda, et sotsiaaldemokraadid ei, ei noh, see, see vastandumine ei anna meile mitte midagi. Pigem EKREle? Jah, neile annab, sest nemad on selle peale kõik üles ehitanud, nende loogika on ju see, et, et nad adresseerivad väga hästi teatud probleeme ja ka teatud sotsiaalprobleeme, aga need ei paku lahendusi, neil ei ole lahendusi ja nad ei tahagi sinna pakkuda lahendusi. Aga mis ma tahaks öelda, et Eesti kuidagi poliitikas on see viltu läinud, et et et millegipärast niisugused liberaalsed erakonnad tahavad siis omavahel neid valija, valijate pärast võidelda ja siis sa kuidagi niisugune, ma ei tea, et need inimesed, kes EKRE poole vaatavad, et neid me ei kõneta, minu arvates on vale, neid tuleb just kõnetada, sest neil on probleem, neil on ainult üks erakond, kelle poole täna vaadata ja, ja paljud nende probleemid just on ka sellised sotsiaaldemokraatlikud. Mis puudutab sinu toimetulekut, sinu tööd, seda, et kuidas sinul seal kuskil Eesti otsas läheb, on ju, laste, laste nagu tulevikku, et need on üdini mitte ainult tegelikult sotsiaaldemokraatide nii-öelda teemad, vaid väga paljude teiste erakondade teemad, ehk me ei peaks kartma siis mõelda ka nende inimeste peale. Saatejuht: See on ikkagi põhimõtteline muudatus, kui sotsiaaldemokraadid hakkaksid koostööd tegema EKREga, et selle peale ma kahtlustan, et need nimega inimesed Sikkuti tiivast küsivad, et kuhu jäävad väärtused. Lauri Läänemets: Ma arvan, et valitsust tänasel hetkel sotsidel koos EKREga teha ei ole võimalik ja ma kardan, et ka tulevikus ei ole võimalik, aga see ei tähenda seda, et me ei peaks mõtlema neile inimestele, kes täna millegipärast EKREt valivad. Alati minu arvates on üks väga tähtis küsimus on miks-küsimus, miks need inimesed nii teevad, miks, miks nad, ma ei tea, miks nad tulevad tänavale või, või, või, või miks nad lähevad sinna valimiskasti juurde, teevad selle järelikult neil on mingi probleem ja hästi kurb, kui Eesti poliitikas on erakonnad, kes ei taha nende probleemi mõista, kuulata ja sellega tegeleda. Miks inimesed tulevad tänavale praegu? Ma arvan, et erinevad põhjused, et aga üks kindlasti põhjus on see, et trots on, trots on, sest sotsiaalteadlased on väga pikalt rääkinud, et kui lugeda inimarengu aruandeid või, või ükstapuha mida, nad ütlevad, et osa Eestist tunneb, et neil ei ole selles ühiskonnas enam mingit rolli. Ja, ja sa tunned, et sa pole selle ühiskonna jaoks väärtuslik, on ju, et ja, ja siis ongi kerge vajutada neile nuppudele, mis sul seal alles veel jäänud on, on ju nii-öelda identiteedis, et sa oled kas, ma ei tea, mees, valge, hetero ja mingid sellised asjad ja need käivitavad ja kerge on inimesi selles olukorras ka üles kütta, et. Ma olen seda koroonanäidet ka toonud, et kui, kui me ühiskonnana palume inimeselt, et palun jää koju või palun kaota töö, on ju, sellepärast et ühiskond saaks sellest raskest terviseolukorrast välja tulla, siis me ei saa seda inimest jätta üksi. Et ühiskond, me peame teda aitama, et ta tuleks ka toime, et kui sul töö ära kaob, väga raskeks läheb ja kui sa pingutad ühiskonna nimel, aga riik sind ei märka, siis loomulikult sa pettud ja tuleb lõpuks tänavale, et selliseid asju ei tohiks juhtuda. Mis teid tänases Eesti poliitikas kõige rohkem häirib? Lauri Läänemets: Vot see on hea küsimus. Mul on kõik head küsimused. Ja, kõik on head küsimused, aga ma arvan, et meil on vähe sellist kaugele vaatamist, et tegelikult ma, mina, ma olen veendunud, tahes siis sotsiaaldemokraatide poolt pakkuda, noh, mitte ainult ühiskonna või, või mitte ainult majandusmudeli mõttes, vaid ka ühiskonna toimimise mõttes uue sellise pikema vaate Eestile. Ma olen veendunud, et, et Eesti inimestel või Eesti ühiskonnal seisab varsti ees siis valik või debatt, et kas, Lauri Läänemets: kas siis nii-öelda eelistada sotside pikemat vaadet või Eesti 200 pikemat Saatejuht: Vaadet. Kõlab, ma pidin ütlema, kõlab nagu Eesti 200. Lauri Läänemets: Ja, ja võib kõlada niimoodi, aga see ei tähenda, et meil ei võiks pikemat vaadet olla ja, ja see on, ma arvan, üks suur mure, et mida ei ole lihtsalt vahe sotside Eesti 200 vahel on see, et meie pikem vaade siis toetub kogukondadele sellisele koostöömudeleile ühiskonnas ja nendel pigem sellisele tehnoloogiale, tehnokraatlikule. Saatejuht: Kogukonnal on 200-l väga oluline roll. Lauri Läänemets: Ja, aga kui me vaatame kõiki nende sõnumeid, siis seal on ikkagi selline, et no lahendame, teeme riigi hästi väikeseks, kui me riigi juba väikeseks teeme, siis ma ütlen, et seal koostööd enam ei ole, et seal see inimene kaob vahelt ära ja seal on see suur vahe ja, ja ma tahaks, et sügisel oleks Eesti ühiskond, saaks siis debateerida, valida tegelikult, et, et ühe või siis teise sellise suurema, suurema nägemuse vahel. Saatejuht: Paar sõna veel ka suurest poliitikast, siis koalitsiooni poole vaadates. Kas Kaja Kallase elu viimased kuud väga kerge ei ole olnud, et Jüri Ratas on grilli tööle pannud ja küpsetab aeglasel tulel. Lauri Läänemets: Jah, selline valitsus, kes omavahel pikka-pikka aega jageleb ja lõpuks siis teatavad, et noh, me oleme siin mingis, ma ei tea, see sama elektriarvete ja, ja gaasi arvete kompenseerimise süsteem, et me oleme nüüd saavutanud võidu, onju. Siis sellist valitsust Eestil pole vaja, sest see võit mitte ei olnud ju inimeste võit või ettevõtjate võit, vaid see oli lihtsalt noh, nad päästsid oma valitsuse ära sellega, et nüüd, kui me mõtleme nendele no mitte võib-olla siis küttearvete selle kompenseerimismeetmele, aga see mis, mis siin tehti, seal olid need parameetrid siis sisuliselt 16 eurot vähendati elektriarvet, aga kui see elektriarve on 100 või 150 eurot, siis ma ei tea, kas see 16 eurot seal väga aitab. Saatejuht: Hea küll, aga energiast lubasime ka rääkida, jaanuari arved olid siiski väiksemad, et tahate niimoodi moka otsast valitsust tunnustada ka? Lauri Läänemets: Aga jaanuari arved olid väiksemad sellepärast, et elektri börsi hind oli väiksem. Ja ma, ja ma ütlen, et. Aga kompensatsioonimeetmed olid ka. Jah, kompensatsioonimeetmed olid, selle eest, mis oli, tuleb kindlasti aitäh öelda, kuigi mina ütleks, et seda oli vähe, ma arvan, et palju olulisem asi, mille üle me täna ühiskonnas debatti ei pea, on see, et et meil on väga kõrge inflatsioon, hinnad tõusevad sisuliselt kogu see eelmisel aastal või, või selle aasta pensionitõus on eakatelt läinud, on ju. Eelmise aasta palgatõus inimestelt või selle aasta oma, see toob kaasa selle, et hindade kallinemine, et inimesed tahavad suuremat palka, ta seab ettevõtjad oluliselt keeru, keerulisemasse olukorda. Saatejuht: Aga mida riik saab teha peale selle, et nentida, et probleem on? Lauri Läänemets: Kui me nüüd mõtleme lahendustele, et siin on noh, ühest või teisest otsast, et üks on see, et, et kas, kas siis inimesed ja ettevõtjad maksavad selle kriisi kinni või maksab riik ja, ja kui ma mõtlen riiki, siis siis tuleb ausalt öelda, et et kõik need aktsiiside ja, ja maksude laekumised, mis, mis nüüd tulevad tänu sellele kallinud energiahindadele, kõiki neid ei võeta kasutusele, tegelikult tuleks need kohe ühiskonda tagasi suunata, sest sest inflatsioon on palju suurem probleem. Ja lõppkokkuvõttes, kui me mõtleme, miks meil nii suur inflatsioon on, siis see on seesama energiaprobleem, et ega see, ega see elektribörs ei tööta ju normaalselt või, või siis ütleme nii, et ka taastuvenergia lahendused on tehtud ja me, ma arvan, et me ei saa ühiskonnana minna nüüd järgmisele talvele ja ülejärgmisele talvele vastu täpselt sama loogikaga, et teeme natukene toetusi, sest noh. Saatejuht: Vastupidi, see on muutunud püsimeetmeks, kui sa selle ära kaotad, siis tekib protest. Lauri Läänemets: See vot tegelikult ei oleks, tuleks teha nii, et seda pole vaja, sellepärast et me sisuliselt ju viime osa raha riigist välja läbi nende kallite energiahindade ja kui seal lahendusi ei tule, siis me lihtsalt maksame ennast vaeseks ja miks ma ütlen, et on vaja sellist teistsugust lähenemist ühiskonnale või, või majandusele, et täna riik tegeleb pealtvaatamisega. Aga pigem on meil vaja sellist koostöökohta otsida, ettevõtjatega on ju, energiatootjatega ja, ja, ja riik ei peaks lootma, et turg ainult organiseerib, siis organiseerib, siis ma ei tea, taastuvenergialahendused nagu näha, et ei, ei ole seda juhtunud, on ju. Riigil peab olema roll, on ju, oma ettevõtja, oma inimese kaitsmisel. Saatejuht: Üks asi, millest ma ei ole aru saanud, keskkonnapoliitika on sotside südames ja aastaid olnud, aga kas te pisut nagu tagurpidi ei tee, et te peaks, ma ei tea, Narvas pikette korraldama põlevkivitööstuse toetuseks. Lauri Läänemets: Ei, me võime seda ka teha, me võime seda ka teha, aga selles mõttes. Ei, see on üleskutse. Ei, ja, ja, ei, me ei tee tagurpidi, et võib-olla tuleb öelda, et noh, mitte ainult, et ma arvan, et Eesti ongi hiljaks jäänud selle põlevkivi küsimuse lahendamisega, see ja muideks sotsiaaldemokraadid adresseerisid seda probleemi, mäletan, ma olin veel noor poliitik sellel hetkel, aasta 2010 juba rääkisime nendest probleemidest, kui seal Auvere, vist tehti umbes, sealkandis või oli enne seal, kui seda Auvere elektrijaama ehitati ja nii edasi, kõik, kõik seesama oli ette näha, on ju. Et mitte probleem, energiahindade kallinemise probleem muideks ei ole mitte selles mitte rohepöördes, et me rohepöörde teeme, vaid selles, et me pole rohepööret tegema õigel ajal hakanud ja, ja noh, nüüd me elame selle kõige käes. Saatejuht: Hea küll, aeg on täiesti lootusetult läbi, mul on kaks lühiküsimust veel. Miks üldse teie võidu puhul räägiti nii-öelda Rahvaliidu võidust, mõned aastad Rahvaliidu tausta teil, et mida te sellest ajast õppisite? Lauri Läänemets: Jah, läksin kunagi tõesti Rahvaliitu noore üliõpilasena, seal oli hästi palju üliõpilasesindajaid, mäletan, et sai seal arvatud igasuguseid asju, et teenisin vist ära isegi niisuguse, las see olla, mis hüüdnime ma seal teenisin ära. Oot-oot-oot. Ei, las, las ta jääb, aga muidu ma siin panen eetris endale mingisuguseid hüüdnimesid, aga muideks jah, mõeldakse, et ma olen kuidagi Rahvaliidu taustaga ja siis noh, niisugune maavärk on. Ei, maale ma läksin siis, kui ma olin sotsiaaldemokraat, läksin vallavanemaks Järvamaale tööle ja ma olen väga rahul, see on ideaalne koht, kus kohas elada ja kus kohas asju teha ja ja, ja ma arvan, et minu see selline, selline pilk sinna maapiirkondadesse ka tuleb sellest, et et selline sotside põhiväärtus, ebavõrdsuse küsimus on ju, seda tekib regionaalselt väga palju. Saatejuht: Ja päris lühidalt, ma saan aru, et te olete üsna enesekindel, sellepärast et teil on kaart tagataskus olemas, et kuuldavasti oli teie algatatud Väätsa lumememmede paraad pisut tagasihoidlikum seekord, et seal on täistöökoht olemas. Lauri Läänemets: Jah, seal on täis lumememme, meistri töökoht on alati mul olemas, kui vaja ja muideks ma ei lahku kunagi oma kogukonnast ja nendest üritustest, et minu inimesed ja ja sinna ma jään. Saatejuht: Väga hea, huumorimeel on sotside uuel juhil olemas, aitäh ja jõudu tööle. Aitäh. Ja head vaatajad, soovitan vaadata ka homset Esimest stuudiot, koos Marianne Härmaga lahkame koroonakriisi hetkeseisu, kõike head.

Saatejuht: Tere õhtust, uus sotsiaaldemokraatliku erakonna juht Lauri Läänemets. Erakonna reiting on mudaliigas. Lauri Läänemets: Ma usun sotsiaaldemokraatlikusse korraldusse. Saatejuht: Millel teie optimism tugineb? Lauri Läänemets: Küsimus on selles, milliseid lahendusi me Eesti riigile pakkuda saame. Saatejuht: Marianne ennustas teie võitu. Lauri Läänemets: Valiti suunamuutus. Meil on haritlaste probleem. Saatejuht: Sotsid kahestuvad. Lauri Läänemets: Sotsid pole elitaarsed. Saatejuht: Šampanja-sotsialism, öeldakse. Lauri Läänemets: Me ei tunneta seda. Saatejuht: On olnud solvanguid? Lauri Läänemets: Pole märganud. Saatejuht: Kas sotsiaaldemokraatial on tänases poliitikas koht? Lauri Läänemets: Jah, tahame maksusüsteemi uuendada. Saatejuht: Poliitikatelg on nihkunud. Lauri Läänemets: Reformierakond muutub meie moodi. Toetused aitavad ja majandust peab reformima. Saatejuht: Poliitikas on võimalik olla edukas populismita? Lauri Läänemets: Natuke populismi on hea. Saatejuht: Millist valijat te püüate? Lauri Läänemets: Inimesed ei tunne ennast meis ära. Meie põhimõte on, et inimene saab palgaga hakkama. Saatejuht: Teid on nimetatud revolutsiooniliseks madruseks. Lauri Läänemets: Mul on õigus olla ära kuulatud. Saatejuht: Kas hakkate rohkem barrikaadidel olema? Lauri Läänemets: Jah, kodanikuliikumiste ökosüsteem on meil tugev. Saatejuht: Kas see pole EKRElik? Lauri Läänemets: Ei. Saatejuht: Kuidas EKREga läbi saate? Lauri Läänemets: Me ei taha nendega vastanduda. Meil on palju ühist. Saatejuht: See koostöö tekitaks küsimusi. Lauri Läänemets: Miks inimesed EKREt valivad? Inimesed tunnevad, et neil pole selles ühiskonnas rolli. Saatejuht: Mis teid poliitikas kõige rohkem häirib? Lauri Läänemets: Pikema vaate puudumine. Saatejuht: Kõlab nagu Eesti 200. Lauri Läänemets: Meil on erinevad lähenemised. Saatejuht: Kogukonnal on 200-l oluline roll. Lauri Läänemets: Nad teevad Eestit väikeseks. Saatejuht: Kaja Kallase elu pole kerge olnud. Lauri Läänemets: Valitsus on vähe saavutanud. Saatejuht: Tahate valitsust tunnustada ka? Lauri Läänemets: Kompensatsioonimeetmed olid väiksed. Saatejuht: Mida riik teha saab? Lauri Läänemets: Maksta toetusi. Saatejuht: Toetused on püsimeetmeks muutunud. Lauri Läänemets: Nii me maksame end vaeseks. Saatejuht: Kas keskkonnapoliitika on sotsidele tähtis? Lauri Läänemets: Rohepöördega oleks pidanud ammu alustama. Saatejuht: Mida Rahvaliidu ajast õppisite? Lauri Läänemets: Teenisin seal endale hüüdnimesid. Saatejuht: Teil on varutöökoht olemas. Lauri Läänemets: Oma kogukonnast ma ei lahku. Saatejuht: Huumorimeel on olemas. Aitäh, kõike head.

esimene-stuudio-lauri-laanemets

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Vabariigi aastapäeva eelõhtu on hea hetk, et vaadata peeglisse ja küsida, kuidas meil tegelikult läheb. Kui tugevatel jalgadel seisab 103 aastase riigi demokraatia, kuidas vähendada ühiskonnas süvenevaid lõhesid ja millised on väikeriikide võimalused keerulises situatsioonis püsima jääda? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Kirjanik ja kauaaegne diplomaat Jaak Jõerüüt, tere tulemast saatesse. Tere õhtust. No enamus tööd tehakse tänapäeval ära arvutis, aga kui me võtaksime teiega ette lehevalget paberit ja hakkaksime kirjutama kõnet 103 aastasele Eesti Vabariigile, Kas selle kõne toon võiks pigem olla noomiv, murelik või optimistlikult tulevikku vaatav? Jaak Jert: Ma valiks selle kolmanda variandi, aga küsimus on selles, et kuidas seda tulevikku vaatamist ja optimismi väljendada sõnades, missuguste sõnadega. Aga mina alustaksin, see on huvitav. Tõesti jah, eksprompt, aga ma alustaksin võib-olla mingisuguste võrdlustega, sellepärast et see mul tihtipeale peas keerelnud, et Eestis natuke nüüd klammerdutakse iseendasse ja, ja räägitakse noh, Eestist kui sellisest kas siis noh, ülivõrretes või vastupidi, mingisuguste ülikriitiliste nootidega, aga alati tekib küsimus, et kui sa hindad midagi oma riiki näiteks või mõnda inimest, mis taustal. Jaak Jert: Ja noh, võrdlusi on mitmesuguseid. Ma sel puhul küsiksin Jaak Jert: niimoodi seda kõnet pidades kõigepealt retooriliselt saali käest, et kas te siin saalis teate, kui vana on India Vabariik? Jaak Jert: Sellepärast, et India on niisugune koht, mida ka seostatakse ju millegi noh, väga vanaga ja, ja väga suurega ka niikuinii. Aga tegelikult on tõde selles, et India Vabariik on umbes 70 aastane ja Eesti on siis 103 aastane. Tõsi, täpselt niimoodi see on, sellisel kujul on India niisugune. Aga edasi läheks mu mõte tõenäoliselt kohe ühe lemmikajalookirjutaja Norman Davis peale. Sellepärast et ka eesti keeles on õnneks saada niisugune teos nagu kadunud riigid ehk Euroopa, ma ei mäleta, mis oli alapealkiri, on Euroopa märkamatu ajalugu või midagi niisugust. Ja sealt leiab neid näiteid Jaak Jert: eksisteerinud riikide kohta, kelle ühe rekord on vist lühiduse rekord on vist üks ööpäev. Ja on ka veel, mulle tuli seal ka üllatusena igasuguseid nimetusi, näiteks et Ruuria, kuna ma olen suur etruskide huviline olnud, et etruskide ajastu oli siiski enne Kristuse sündi pool aastatuhandete. Ja ometigi on 19. sajandil Napolion ajal eksisteerinud seal nii-öelda Firenze kandis et Ruuria Vabariik umbes 15 aastat. Ja nii edasi ja nii edasi, nii et ka Euroopa Liidu liikmetest on ju, ütleme, väikeriigid Küpros ja Malta on ju alles kuuekümnendatel iseseisvunud. Nii et kui me Eestist hakkame rääkima, siis kõigepealt paneme ta nagu õieti sellesse sellesse kompotti, kus me tegelikult oleme praeguses maailmas. Ja veel üks asi tuleb meelde. Jaak Jert: Euroopa Liit, kuhu me kuulume ja noh, kui me alati räägime, et meil on nüüd hästi läinud ja me räägime Eesti tulevikus, siis on koos Euroopa Liiduga, noh, see on ka seesama kontekst. Jaak Jert: Ükspäev tuli mulle see tõesti meelde ja seda ma nüüd siis praegu ka meenutan, et Euroopa Liidu juured on ju söe ja terase liidus. Jaak Jert: Kuus Jaak Jert: asutajaliiget, Jaak Jert: nende Jaak Jert: hulgas oli kolm suurriiki, Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa. Ja nende hulgas oli kolm väikeriiki. Jaak Jert: Luksemburg, Madalmaad ja Belgia. Saatejuht: See on lihtsalt suurepärane. Ma teadsin, et ma teen õige avangu, kui ma pakun teile kõne kirjutamist, sest teie teis on koos nii diplomaadikirjaniku kui ka pikka poliitikaringi teinud mehel. Te olete ka 20. augusti klubi liige, on teilt tüdimuseni küsitud, et kas me sellist Eestit tahtsime või häirib teid see küsimus üldse? Ei häiri ja minult ei ole seda üldse küsitud. Vot nii. Ei, absoluutselt Jaak Jert: Mitte. Jaak Jert: Ühes jah, mingis mõttes ma olen seda kusagil kirjutanud, ükskord niimoodi noh, intervjueerija on küsinud küll, aga ma ütlen, et erakordselt vähe muidu ei jah, vabandust, ma mõtlesin, et muidu nagu tänava peal küsitakse selle, sellest asjast osa võtnud inimese käest ja ja ühes intervjuus ma siis ka vastasin, et jah, Jaak Jert: tahtsime küll, sellepärast et me tahtsime vabadust. Jaak Jert: See seltskond, kes seal noh, lõpuks hääletas või kes seal saalis istus, siis 69, meid hääletas. Jaak Jert: Nüüd juba kohe 30 aastat tagasi, see seltskond tahtis saada iseseisvat riiki ja vabadust. Mis kellegi peas riikus, et missugune see peaks olema, mis, mis mängureeglid, mis väljavaated, mis iganes. Jaak Jert: See ei olnud üldse päevakorras. Üks eesmärk oli, see oli väga suur eesmärk, mäng oli elu ja surma peale, ei rohkem ega vähem võime rahulikult öelda. Ja selles mõttes on see kõik õnnestunud ja nüüd edasi võib ju natuke kriitiline olla, et kas ma noh, need kõiki neid asju, mis täna on plussid ja miinused suuremad või väiksemad, kas ma seda ette kujutasin, aga aus vastus on see, et see ei ole nurin, ma ei tea. Ma ei tea, mida ma siis oleksin arvanud, kui ma oleksin nii-öelda Jaak Jert: ajamasinaga tänasesse päeva kandunud ja ma arvan, et mõned teisedki ütlevad umbes sedasama, aga noh, põhimõtteliselt on päris hea. Saatejuht: Aga sellest kõnest, mida me siin kahe peale siis kirjutama hakkasime, jäi välja siiski selline diagnoos, mida ma ka saate alguses lubasin teilt küsida. Kuidas meil läheb, ma saan aru, et vastus sõltub natukene sellest, kes on küsija tema hoiakutest ja tema positsioonist ja võib-olla ka tema usust, aga on seda võimalik kahe sõnaga üldistada? Jaak Jert: Ma märkan seda, et te olete lugenud seda Ekspressi lugu, mis mul täna oli. Täna oli. Mul on eeltöö tehtud ja. Just, aga sellepärast, et seesama mõte oli mul seal ka sees, et see sõltub praegu Eesti olukorra hindamine sõltub rohkem kui mõnel muul ajal sellest, missugune on inimese mõtteviis ja analüüsivõime, ütleme ka hariduse taust, parajane eluseis ja nii edasi ja nii edasi. Objektiivselt ütelda midagi nüüd ühe eestlasena siin Eestis, et meil on täpselt nii ja kuidagi teisiti ei ole võimalik. Aga mis on jälle rõõmustav, noh, mis ma siin ikka oma arvamusi kogu aeg jagan, näiteks just jõudsin õhtul lugeda, vist oli Postimehes, oli päris hulk küsimusi küsitud erineva, erinevas vanuses ja erineva elulaadiga inimeste käest, et noh, kuidas meil läheb. Ja see oli hästi huvitav, kuidas täiesti erinevad inimesed, täiesti erineva vaatenurgaga, aga ja erineva argumentatsiooniga siis seletasid, et tegelikult on ikka väga hästi. Saatejuht: Aga see näiteks, et me oleme tohutult edetabelite usku, meil on kogu aeg nagu vaja, et keegi meile kõrvalt ütleks, et ja te olete küll või, või juba peaaegu olete või, või hakkate saama, et kas see näitab mingisugust sisemise ebakindluse märki? Jaak Jert: No see näitab seda, et ei maksaks seda usku alla päris otse ütlen, aga minul on niisugune taust, et Jaak Jert: miks ma nii otse ütlen, et ma olen ju Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusharidusega. Ja sel ajal oli üks minu õppejõududest, hilisem akadeemik ja ka muuseas Riigikogu liige ja nii edasi, Uno Mereste. Suur statistik, ma olen Mereste juures statistikat õppinud ja sellepärast olen ma ükskõik millise statistika suhtes, ma ei ole mitte kriitiline, vaid ma lihtsalt vaatan seda kõike teistsuguse pilguga, sest ma tean, mis seal taga on ja kuidas seda kõike peaks lugema. See ei tohiks võtta must-valgelt, ei seda, mida pandeemia kohta ja meie niimoodi Jaak Jert: seisundi kohta selles pandeemias parajasti iga päev räägitakse, seda ei tohi võtta must-valgelt, need on arvud, aga arve tuleb alati analüüsida. Ja arvude taga ja nende kogumise taga on terve hulk igasuguseid Jaak Jert: statistilisi termineid ja statistiliste meetodite nüansse, ma olen seda lihtsalt koolis õppinud. Nii et ma tean, et ka sedasama asja küsides teise küsimusega või teise meetodiga, me saame teise tulemuse. Ma ei ole nii kui must-valge tabelite statistika usku ja täpselt sama puudutab ka kõiki neid kooliõpilaste tabeleid ja nii, aga üks asi veel. Jaak Jert: Üks nimi veel, Rudolf Jalakas Jaak Jert: oli niisugune, kes ei mäleta lühidalt, ta oli siis Rootsis elav väliseestlane, kes toodi meile ülemineku ajal appi, väga hinnatud pangandus ja finantstegelane Rootsis ja ta oli ka siis selle rahakomitee liige meil vahepeal. Ja kui ma olin siis üleminekuaja parlamendis, see 90 92, kaks ja pool aastat, siis riik oli juba käes, majandus oli täiesti põhjas, loomulikult, ja oli 92. aasta algus ja Rudolf Jalakas tuli mingisugusest eelarve arutluse juurde parlamenti meid õpetama sinna ülem, viimase ülemnõukogu saali. Ja vastas igasugustele küsimustele hästi intelligentselt, hästi rahulikult, ma mäletan, et üks küsimus puudutas ka statistikat või mingisuguseid andmeid ja umbes niimoodi, tõesti nagu provotseerib, et meil läheb ju no täiesti halvasti, no mis nüüd saab. Ja siis ütles Jalakas niimoodi, et vaadake, et kunagi uskuge ainult arve ja praegu ka ma soovitan, jah, need arvud on niisugused ja üsna negatiivsed. Minge siinsamas Tallinnas pärast tänavale, käige rahulikult ringi ja vaadake, mis toimub poes ja vaadake ja ja nendes kohvikutes ja mis nüüd kõik tekkinud on, teenindustöökodudes, vaadake, mis inimestel näos on ja vaadake endale näkku ja vaadake üldse, kuidas elu käib ja siis võrrelge koos arvudega ja pange need kaks asja kokku. Teate, mis on juhtunud Saatejuht: Avaliku debatiga Eestis, mingisugused skeptikud võtavad nüüd Jõerüüdi jutust selle ühe lõigu, mis neile meeldis ja rakendavad selle oma väidete tõestuseks mingisuguse vankri ette. Jaak Jert: Sinna pole mitte midagi teha, see on tegelikult ju niimoodi, et ükskõik, mis me siin täna ka ei räägiks, igaüks võtab sellest seda, mida ta tahab. Saatejuht: Väga hea, eriti meie järgmisest teemast, me oleme päris pikalt suutnud poliitikast peaaegu kõrval olla. Kasutades ära seda, et teil on päris pikk ring poliitikas olnud, olete olnud kaitseminister ja näinud seda asja noh, päris mitme erineva tahu poolelt. Kas see, mida me Eesti poliitikas täna näeme, on madalseis? Saatejuht: Ei ole. Jaak Jert: See on jälle noh, hakkab ikka loengut pidama, aga seesama lühikene asi, et oleneb, millega või kellega me võrdleme. Jaak Jert: Kuidas siis saab madalseis olla, kui meil on iseseisev riik? Kas te mäletate niisugust aega, kui Eestis loeti peaaegu nädalat ja siis pärast päevade kaupa seda, et me oleme oma iseseisvuse kätte saanud, aga eelmine iseseisvus, nii-öelda see Pätsuaegne, omaaegne vabariik, on ikkagi veel olnud pikem kuni okupatsioonini, kui meil nüüd praegu see uus. Taastatud iseseisvus. See oli niisugune, niisugune natuke paaniline ja kramplik lugemine, mis, kas me saame tõesti selle aja kätte või läheb kohe enne seda midagi untsu. Jaak Jert: Sellest ajast on aastaid juba möödas, see tähtpäev, see verstapost on möödas ja seda isegi ei mäletata, seda paanilist lugemist. Meil on ammu juba pikem aeg, kui see niimoodi õnn, õnnis Tõnissoni ja Pätsu aega ja kui raskes olukorras me oleme selle kätte saanud ja jällegi võrdlus, üks mu lemmik võrdlustest, meil on umbes 6000 keelt loetakse maailmas ja ÜRO-s on natukene alla 200 riigi, meie sealhulgas, oma eesti keelega, oma väikese rahvaarvuga ja meil on õnnestunud praegu mitte lihtsalt nii-öelda seda Pätsu aega ajaliselt üle trumbata. Kõigi oma riigimehhanismidega, mis on ju poliitilised mehhanismid ennekõike, meil on see õnnestunud ja ma ei ole nüüd täpset aritmeetikat teinud, aga kui ma olen lennult ütleksin, et me tõenäoliselt oleme nüüd nii-öelda oma vaba, ka sisuliselt vaba aja, pluss siis see esimene vaba periood ja nüüd see järgmine 91.-st aastast alates. Me oleme selles, seda summeerides tõenäoliselt ületanud nüüd selle okupatsiooniaja pikkuse. Aga seda küll ei ole võimalik, et me oleksime omadega kraavis ja see siiski kõik on toimunud. Saatejuht: Nagu hommikul lehed lahti lüües, siis on, meil on EKRE, meil on Reformierakond, meil on Isamaa, meil on Keskerakond ja, ja kogu aeg käib üks mingisugune lahing. Jaak Jert: No midagi ei käi, mõelge, kui igav see oleks, et mitte midagi ei käiks, et keegi seal istuks, tuleks sardelli söömast puhvetist, Saatejuht: Laseksid kätte ja läheksid tagasi. No päris sardellisöömist ma silmas ei pidanud, ma mõned, vabandust, kui need kõlavad klišeelikult, aga mida poliitikast armastatakse rääkida, on see, et, et need suured isiksused ei tule praegu poliitikasse, et näete te, et need Lennart Merid siis kujundlikult on ka tänases poliitikas olemas. Jaak Jert: Ennem korraks selle eelmise asja juurde tagasi. Jaak Jert: Vabandust väga, aga te teate paremini kui mina, et press armastab rohkem skandaale kui midagi muud. See lihtsalt töötab, see on vaba turumajanduslik maailm, vaba sõna maailm, see käib niimoodi. Saatejuht: Aga pressi saab panna silmi kinni, kui võimul on erakond, kes maadleb korruptsiooniga, kui meil on raadiosaated, kes solvavad liitlasi ja nii edasi. Aga ikkagi, Jaak Jert: Te teate paremini kui mina ja kõik teoreetikud siin majas ka teavad paremini, mis müüb nii-öelda rohkem, mis tõmbab rohkem, mida rohkem vaadatakse. Jaak Jert: Enne kui selle, selle, selle teise asja juurde läheme, on see, et kuidas tuua tippe poliitikasse. Jaak Jert: Hästi lühidalt, peale Tallinna ma tunnen suhteliselt hästi kahte Eesti väikelinna, see on Haapsalu ja Viljandit. Kui me kõneleme sellest niisugusest närvilisest õhkkonnast, mis tekitab tunde, et madalseis ja kõik nii edasi, siis see on ikkagi väga Tallinna-keskne minu arvates. Õhkkond kui selline on mõõdetamatu, seda tajutakse, me tajume seda. Tallinn on paratamatult tunduvalt närvilisem ja ka nii-öelda energeetilisem, kiirem, temporiitne ja nii edasi. Kui ma lähen näiteks Viljandisse, kui ma üks üsna tihti käin seal, siis see õhkkond seal on hoopis midagi muud. Jaak Jert: Ja kuidas Jaak Jert: nende Jaak Jert: Lennart Meridega on? Sellega on niimoodi, et et. Jaak Jert: Aga mis mõttes, keda te tahate? Saatejuht: Kas need tipud on olemas praegu poliitikas või ongi siis nii, et poliitik saab heaks siis, kui ta on lahkunud või, või päriselt lahkunud? Jaak Jert: Maitse asi. Lennart sai ka pressivaenlase tiitli lõpuks. Sai küll, sai küll. Lennart'i aeg või ütleme see Lennart'i ja Mart Laari ja nende inimeste aeg oli hoopis midagi muud. Oleks väga ettevaatlik võrrelda seda kõike. Meil on täiesti uus aeg ja väga kiiresti on need ajastud vahelt, vaheltunud. Jaak Jert: Küsimus on lihtsalt selles, et kas minu arvates, kas nii-öelda tipp-poliitikas peavad olema, jätame kohaliku poliitika kõrvale, see on täiesti teine, teine mäng. Kas tipp-poliitikas peavad olema tingimata niimoodi, noh, riigi kõige targemad pead või, või, või ma ei tea, kõige-kõige säravamad isiksused või? Võib-olla see on üks teine amet, mis pikkamööda alles hakkab Eestisse tulema. See siis, kui seaduste pakk, nagu ta meil juba on, on ikka väga paks juba, kui väga palju asju on juba tehtud ja kui läheb tõepoolest suurte asjade tegemiseks vaja väga pikka ja põhjalikku ja peent analüüsi. Ehk teisiti öeldes ma ei arva, et, et midagi väga muutuks, kui noh, homme viis Lennart Merit oleks, veets üldse õige oleks. Täna oleks minu arvates Lennart Meril ideaalne aeg juba, juba ja kui ta, kui ta nüüd oleks meie keskel veel, siis ta teeks edasi filme, ma arvan. Et see oleks tegelikult õige normaalne riik, kui, kui mingid professionaalsed poliitikud, aga mitte nii palju neid nii-öelda peibutusparte, nagu see ikka veel praegu kestab, professionaalsed asjale pühendunud poliitikud töötaksid seal koridorides. Ja tarkust oleks sinna muidugi igal juhul vaja, aga sedasorti tarkust, ma ütlen nüüd natuke paradoksaalse lause, sedasorti tarkust, mis lubaks tekkida rohkem sellel olukorral, kus kõike ei politiseerita. Saatejuht: Mõned mõisted on meie poliitilises debatis üsna segamini, et kas teil on olemas selgitus, kuidas see sai niimoodi juhtuda, et nii sõnast konservatiiv kui liberaal on saanud otsekui sõimusõna ja, ja mõni ütleb lausa, et mõiste rahvuslus on Eestis kaaperdatud, et kas te nõustute sellega kõigepealt või? Jaak Jert: Kõigepealt see viimane asi, mitte mingit rahvuslust ei ole võimalik kaaperdada, kui rahvuslus, ma lähen natuke lüüriliseks, aga see on tõsi, rahvuslus, kus sinus hinges kas on või ei ole, seda ei ole võimalik kaaperdada. Jaak Jert: Noh, näiteks kui siinsamas Tallinna vanglas kuskil või ma ei tea Jõhvis või praegu mõni tõesti mõni mõrtsukas joob sedasama lihtsalt paljast vett, keegi kaaperdab minu veeklaasi, minu vett, ma joon seda ikka edasi, see ei ole võimalik. Rahvuslust ei ole ka võimalik kaaperdada, see, kas sul on olemas südames või mitte, see, kas sul on sees või mitte, see, kas sul on mõtetes või mitte. See, et mõni poliitik proovib seda teha, see on tema asi. Aga inimesed peaksid aru saama, et mõned asjad ei ole lihtsalt kaaperdatavad. See sõltub nendest enesest. Saatejuht: Aga nende siltide löömisega, kuidas on võimalik niimoodi debatti pidada? Jaak Jert: Kas te pole ise selle peale mõtelnud, et näiteks liberaalidega on juba algusest peale, kui see meie käibesse tuli nii-öelda, nii kui okupatsiooni aeg lõppes ja erakonnad hakkasid tekkima. Jaak Jert: Ja inimeste alateadvuse ja teadvuse Jaak Jert: tööle ei ole võimalik lihtsalt Jaak Jert: vastu vaielda. See on sinna külge kleebitud, siis peetakse seda tahes või tahtmata automaatselt natukene liiga libedaks. Jaak Jert: See ei ole absoluutselt õige ja sellel ei ole lahendust. Ja siis see muutub niimoodi niisuguse mõnitava alatooniga sõnaks kuidagi iseenesest ja ega konservatiividega on ka natukene keerulisem, sellepärast et noh, konserv Jaak Jert: on eesti keeles teada, mis mõned niisugused sümbolkonservid nagu spratid, räim tomatis ja nii edasi. Ma tahan lihtsalt seda ütelda, et noh, sõnakasutus on ikkagi kohutavalt oluline ja täpsed sõnad on kohutavalt olulised, mõnede vastu on väga raske võidelda. Ainukene asi on see, miks me seda ka praegu räägin, on see, et teadvustada omale, et oot-oot-oot liberaalsus, mis mulle väga meeldib tegelikult, ei ole mitte mingisugune libedus või, või nii nagu mäletan, et üheksakümnendatel hakati muidu need liberaalid, väga libedad mehed. Liberaalsuse algpõhimõte on ju lihtsalt suurepärane, see Jaak Jert: langeb kokku üsna palju selle kõige levinuma moraalireegliga, ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks. Jaak Jert: Meie Jaak Jert: aeg läheb Saatejuht: Kohutava kiirusega, lühidalt homne tõrvikurongkäik häirib teid või mitte? Jaak Jert: Teine Jaak Jert: lühike Saatejuht: Küsimus, kas vihakõnega sellisel kujul, nagu koalitsioon seda praegu proovib teha, peaks võitlema või mitte? Jaak Jert: See häirib mind küll. Minu arust täitsa mõttetu. Jaak Jert: Ma saan nendest asjadest aru, kuid seda argumenteeritakse või tähendab sellesama vihakõne tekeprotsessis argumentatsiooni, aga Jaak Jert: ma võin seda kõike niimoodi mõistusega võtta, aga siin on jälle see ühiskonna tajumise asi, millest me ei olegi täna jõudnud rääkida veel nagu, millest Tarmo Soomere on mitu korda ja nüüd hiljuti alles möödunud nädalal rääkinud, et jumal, kui me teame inimese, noh, ütleme ma ei tea, kas aju või soolestiku tegevusest raku tasemel kohutavalt palju. Aga me ei tea, kuidas ühiskond toimib ja see on üsna kriitiline lähtus, nii et kuidas ühiskonnad toimivad ja kuidas inimese mõistus tegelikult töötab. Nii et see vihakõne asjaga võib juhtuda väga kergesti niimoodi, et nagu see vana hull ütlus kõlab, tahtsime kõige paremat, aga läks jälle nagu tavaliselt. Tajuvist need väljapakkujad seda, et see hea idee ei lange viilakale pinnasele praegu, minu arvates on täitsa mõttetu. Saatejuht: Ja päris lõpetuseks, meie aeg on kuidagi kiiresti ära kadunud kusagil, me peaks oma kõne nüüd ära lõpetama, kas me peaks sinna mingisuguse lõpu mõtte kirjutama näiteks koroonast, et järsku me õpime sellest seda, et isolatsioon õpetas meile, et kõike seda mammonat ei ole vaja. Jaak Jert: Või midagi muud? Ma ei kirjutaks kõne lõppu midagi koroonast, sellepärast et sellest on nii palju juttu juba, kui siis kusagile keskele väga provokatiivselt, et Jaak Jert: see looduse vallutamine on meid sinnamaani viinud, et, et loodus tuleb koroona näol ja ähvardab meid, aga Jaak Jert: et aastapäeva eelõhtul on siiski ilus ütelda, et noh, homme ei toimu, eks ole, praadi ei toimu vastuvõttu ja niimoodi. Ja eks inimesed, ma olen lugenud ka, mõtlevad, et noh, et kõik on nagu teistmoodi. Ja mina ütleks nendele, et kullakesed, et on üks laul. Jaak Jert: Isamaa kohta, et ta siiski elab südames. Saatejuht: Aitäh ja võin kinnitada, et mis paraadi puudutab, siis näete mitte ainult südames, vaid näete ka päris pikki tankitorusid ja poisse kaevikus, aga Jaak Jõerüüt, palju õnne meile kõigile. Palju õnne meile kõigile. Ja head vaatajad, homme on vabariigi aastapäev. Palju õnne meile kõigile.

Saatejuht: Tere õhtust! Stuudios on kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt. Kas 103-aastane Eesti on heas seisus? Jaak Jõerüüt: Jah, vaatame optimistlikult. Eesti on vanem kui India. Euroopas on teisigi Eestist nooremaid riike. Euroopa sai alguse ju söekaevandusliidust. Saatejuht: Suurepärane. Kas sellist Eestit tahtsimegi? Jaak Jõerüüt: Jah, tahtsime vabadust. Küsimus oli elu ja surma peale, aga detailidele me siis ei mõelnud. Saatejuht: Eesti minek sõltub siis küsijast. Jaak Jõerüüt: Objektiivselt midagi öelda on raske, aga tundub hästi minevat. Saatejuht: Kas edetabelite usk näitab ebalust? Jaak Jõerüüt: Statistikat ei tohiks võtta must-valgelt, arvude taga on rohkem. Vaadake, mis tänaval toimub ja võrrelge seda arvudega. Saatejuht: Mis on juhtunud avaliku debatiga Eestis? Jaak Jõerüüt: Igaüks kuulab, mida tahab. Saatejuht: Kas Eesti poliitikas on madalseis? Jaak Jõerüüt: Oleneb, kellega võrrelda. Oleme olnud kauem vabad kui esimesel iseseisvusajal. Eesti riik on ime. Saatejuht: Poliitikas käib kogu aeg lahing. Jaak Jõerüüt: Muidugi käib. Saatejuht: Kurdetakse suurte isiksuste puudumise üle. Jaak Jõerüüt: Press armastab skandaale. Saatejuht: Võimul on korruptsioonierakond. Jaak Jõerüüt: Tallinnas on närvilisem, mujal mitte. Saatejuht: Kas poliitik saab lahkudes heaks? Jaak Jõerüüt: On teised ajad. Ma ei usu, et Lennart Meride tulek muudaks olukorda. Saatejuht: Kas mõistlik rahvuslus on Eestist kadunud? Jaak Jõerüüt: Rahvuslus pole kaaperdatav. Saatejuht: Kuidas siltidega on võimalik debatti pidada? Jaak Jõerüüt: Liberaal sõnana on ise end mõnitavaks teinud. Konservatiivid samuti. Libe konserv. Liberaalses ideoloogia põhimõte on suurepärane. Saatejuht: Homne tõrvikurongkäik häirib teid või mitte? Jaak Jõerüüt: Ei, see on normaalne demokraatia. Saatejuht: Kas vihakõnega peaks võitlema? Jaak Jõerüüt: Hea idee ei lange viljakale pinnasele ehk mõttetu. Saatejuht: Mida kõne lõppu kirjutada? Jaak Jõerüüt: On üks laul isamaa kohta, et ta siiski elab südames. Saatejuht: Aitäh. Homme on vabariigi aastapäev, palju õnne meile kõigile.

esimene-stuudio-jaak-joeruut

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Valitsus sidus pensionireformi usaldushääletusega vältides nii kurnavaid ööistungeid Riigikogus. Miks opositsiooni ettepanekutest teerulliga üle sõidetakse? Kas opositsioon pingutas ise ligi 1000 parandusettepanekuga üle ja kas koalitsiooni hääled ikka Riigikogus peavad? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast saatesse Reformierakonna juht Kaja Kallas. Tere. Ja Isamaa juht Helir-Valdor Seeder. Tere õhtust. Rõõm näha mõlemat ja sissejuhatuseks palun siis umbes ühe minuti jooksul oma seisukohta öelda ja saates läheb nii, nagu läheb. Kaja Kallas, opositsioon andis täna pensionireformi teemal ühise pressikonverentsi, see ei ole just päris igapäevane tegevus. Mis teid ikkagi rohkem häirib, kas see, et pensionireform tuleb sellisel kujul või see, kuidas valitsus selle nüüd läbi surub? Kaja Kallas: No kõige rohkem meid häirib ikka see, et see pensionisüsteem lõhutakse selliselt ära, nagu on plaanitud lõhkuda. Kaja Kallas: Kõik ekspertarvamused on öelnud ühte ja sama, see on väga halb mõte Eesti tuleviku suhtes, see on väga halb mõte Eesti inimeste, pensionite suhtes. Ja seal on põhiseadusriib, et seal on kõik probleemid, mida on erinevad eksperdid välja toonud. Ja seetõttu me sellele vastu ka võitleme, sest me soovime kasutada kõiki võimalusi selleks, et seda kuritegu nii-öelda ära hoida. Saatejuht: Opositsioon ütleb siis, et valitsus kardab diskussiooni ja te kardate oma inimesi, keda siis Seeder Helir-Valdor Seeder: Kardab? Helir-Valdor Seeder: Ei, mina ei karda kedagi ja, ja Isamaa ja valitsuskoalitsioon ka kedagi ju ei karda. Ja mis puudutab nüüd seda pensionireformi, siis pensionireformiga mitte midagi ei lõhuta, vaid olemasolevat süsteemi muudetakse päris oluliselt, tehakse paremaks, antakse inimesele vabadus otsustada, kelleltki ei võeta õigusi vähemaks, kõik saavad õigusi juurde. Ja see, mis puudutab nüüd valitud teed, siis see loomulikult tuleneb opositsiooni hulganistest ettepanekutest, millega blokeeritaks Riigikogu töö nädalateks, mis ei ole absoluutselt sisuline vaidlus, vaid mis on aja viitmine ja selleks, et siit edasi minna ja parlamendi tööd mitte nädalateks blokeerida, ongi siis seaduses ettenähtud võimalus siduda usaldushääletusega eelnõu vastuvõtmine, Mida on küll kasutatud Eesti poliitikas väga harva, aga mida on ka varem tehtud ja mis siis ilmselt ka, mis siis ka homme saalis toimuma saab, nii et ma arvan, et see on niisugune väga mõistlik lahendus sellele Saatejuht: Kujunenud olukorrale. Sissejuhatuseks 946 parandusettepanekut, Kaja Kallas, see ei ole ju konstruktiivne. Kaja Kallas: Kuidas me tegime ka väga sisulised ettepanekud, esiteks me esitasime oma sisulise eelnõu, mis teeks pensionisammast, Kaja Kallas: teist pensionisammast paremaks, kuidas saaks seda raha kasutada, kuidas võiksid toimuda sissemaksed, väljamaksed ja nii edasi, esiteks me tegime selle. Teiseks me tegime terve rida sisulisi muudatusettepanekuid ja kolmandaks me tegime tõepoolest terve rea muudatusettepanekuid selleks, et panna koalitsiooni ka arutama nende teemade üle. Kui see muudatus puudutab Kaja Kallas: 747 tuhandet Eesti inimest, siis see tähendab seda, et, et me seda peabki korralikult arutama, neid etteheiteid on väga palju välja toodud ja, ja miks me ei võiks seda teha, kuid eriti arvestades, et valitsusel ju mingeid muid eelnõusid ei tule ja Riigikogu päevakorrad on sisuliselt tühjad. Nii et, et jah, ja meie soovisime ka seda, et, et kui tõepoolest Kaja Kallas: valitsus peab seda niivõrd oluliseks, kavatseb rullida üle opositsioonist kõikidest ekspertarvamustest ja siduda selle oma usaldusega, siis ajaloo huvides on väga hea, et inimesed 20 aasta pärast, kui tekib küsimus, et kes selle jama kokku keeras, siis on selge. See oli Jüri Ratase valitsus, kes kogu oma jõu rakendas selle eelnõu taha. Jüri Ratase valitsus, kes ütleb, et see eelnõu on kogu selle valitsuse kõige olulisem eelnõu ja, ja kui seda eelnõust ei tule, siis ei ole ka seda valitsust ja veel on minu meelest väga märgiline, et seda, seda eelnõud tuleb meile kaitsma EKRE minister, mitte siis peaminister ise. Saatejuht: No aga pea, peasüüdlane istub ikka siin ja? Helir-Valdor Seeder: Kaja kirjeldus olukorrast parlamendis ei vasta muidugi tegelikkusele, et need muudatusettepanekud, mis esitati, valdav enamus ei ole üldse sisulised, vaid need on aja viitmiseks esitatud muudatused, mille luba ma lõpetan, ma ühtegi sõna sulle vahele ei rääkinud. Et sadade viisi on esitatud muudatusettepanekuid näiteks erinevate jõustumistähtaegadega, me võime tundide viisi istuda ja arutada, kas seadus jõustub esimesel jaanuaril, teisel jaanuaril, viiendal jaanuaril, seitsmendal jaanuaril, see ei ole sisuline arutelu. Sisuline arutelu on tänaseni toimunud tegelikult kahe lugemise jooksul juba ja nende vahel, kus on kaasatud inimesi ja valitsus kiitis heaks ka eelnõu esmaspäevasel istungil, kus arvestati ka parlamendi aruteluga, kus on viidud neli-viis olulist ja sisulist muudatusettepanekut sisse. Tegelikult viimasel hetkel arvestatud ka õiguskantsleri teatud ettepanekutega viidi ka täiendavalt sisse. See on olnud sisuline arutelu, aga hakata nädalate viisi hääletama vahetusaegadega niisuguseid formaalseid muudatusettepanekuid, see oli sisuline arutelu. Ja üks moment veel, mida tahan juurde siia lisada, on see, et kui Kaja viitas algusele, et kõik eksperdid on vastu, kõik eksperdid, kes esindavad erinevaid finantsasutusi, on avaldanud oma arvamust, kusjuures väga mitmed on oma seisukohti muutnud, näiteks üle-eelmine nädal teatas ka Rain Lõhmus, et tema toetab teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemist. Ja me küsitluste tulemusena erinevatest uuringufirmadest teame, et enamus neid inimesi, kes on teise sambaga ühinenud ja kes on tegelikult väga kriitilised kehtiva pensioniseaduse suhtes. Saatejuht: Riigikontrolör Janar Holm on äsja Postimehes öelnud, et eelnõu tegeleb mõjude ja kuludega umbes kolme aasta perspektiivis, et siis selgub, et Holm seikub ka poliitikasse. Kaja Kallas: Ja seda peate küsima nendelt, kes kritiseerivad kõiki, kes sisuliselt puutuvad. Tahtsin öelda, et. Kaja Kallas: Kaasamisüritus, mida tegi rahanduskomisjon, kahe tunni jooksul kuulati ära 18 organisatsiooni, igale organisatsioonile oli kolm minutit oma seisukohtade esitamiseks. Selle järel oli Riigikogu liikmetel 20 minutit kokku kõikidel küsimuste esitamiseks. Öelda, et see on sisuline arutelu, on tegelikult nendele inimestele ikkagi, nende inimeste üle naermine, kes käisid seal oma seisukohti esitamas. Öelda, et neid seisukohti on arvestatud, on lihtsalt vale. Ka õiguskantsleri seisukohti, tema põhiline seisukoht oli see, et ei tohiks olla inimeste ebavõrdset kohtlemist. Need, kes on teises sambas, saavad oma sotsiaalmaksu osa välja mõtle, võtta, seda kasutada ja need, kes seal ei ole, seda sotsiaalmaksu kasutada ei saa. See on ebavõrdne, see läheb põhiseadusega vastuollu. Teine asi, et ei tohi olla tagasiulatuvast. See, et edaspidi tehke, mis tahate, aga tagasiulatuvalt see kõik need inimesed, kes on teise pensionisambaga liitunud, ei tohiks seda raha sealt välja saada võtta. Nii et, et see, et neid asju on arutatud, see ei vasta tõele. Need muudatusettepanekud, me ei ole ka absoluutselt seda varjanud, et me tegimegi need muudatusettepanekud selleks, et kasutada kõiki võimalusi, mis opositsioonil on, et seda jama ära hoida ja obstruktsioon on opositsiooni üks, üks tööriist. Ja, ja kui selle jooksul tekiks võimalus, et ka sisuliselt arutame neid õiguskantsleri etteheiteid, riigikontrolöri etteheiteid, Eesti Panga etteheiteid, erinevate finantsinstitutsioonide etteheiteid, et, et seda ei ole mõistlik teha, siis me saaksime parema Saatejuht: Tulemuse. Seeder klaarime ühe asja ära, te kritiseerisite eelmisel nädalal teravalt õiguskantslerit, süüdistas teda poliitikasse sekkumises. See oli selline emotsionaalselt üles köetud avaldus Helir-Valdor Seeder: Teilt. Ei, vastupidi, mina ei ole kritiseerinud kedagi, mina olen öelnud oma arvamuse välja oma kommentaari õiguskantsleri tehtud ettepanekutele ja olen jätkuvalt selle juures. Ja mulle on üllatus, et suur osa meediast ja ajakirjanikest on nii valuliselt reageerinud. Helir-Valdor Seeder: Need on inimesed, kes eelkõige peaks just arvamuste vabadust toetama, sõnavabadust toetama. Riigikogu liikmena tegin ma oma tööd, avaldasin arvamust ja jätkuvalt olen seda meelt, et needsamad õiguskantsleri erinevad ettepanekud sisaldavad nii õiguslikku analüüsi kui õiguslikke ettepanekuid. Ja sealhulgas on küll erinevaid sotsiaalmajanduslikke arvamusi, ettepanekuid, poliitilisi seisukohti ja ettekirjutusi Riigikogule, mis kindlasti ei ole õiguskantsleri pädevus. Täna ma olin Vikerraadios, aga neid Helir-Valdor Seeder: rääkisin laiemalt ja põhjalikumalt lahti, nii et kellel on huvi, kuulake järgi. Vaevalt et see tänane formaat meil võimaldab sügavuti minna, aga ma väga loodan, et meil tulevikus tekib see võimalus ka põhjalikumalt siin televaatajatele lahti seletada, millised siis on siin poliitilised ettepanekud, seisukohad, arvamused, millised õiguslikud. Ja, aga ma Saatejuht: Tahaks veel. Seeder ei vaidlusta ajakirjanike õiglust küsimusi küsida. Helir-Valdor Seeder: Aga mind üllatas siiralt, et minu arvamust kritiseeriti, et ma ei tohi arvata õiguskantsleri ettepanekute kohta mitte midagi. Ma ka ütlesin esimeses kommentaaris, mis paraku jäi välja, et ma pean seda loomulikult, et õiguskantsler pöördus Riigikogu poole, tal ei olnud mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus, aga ta oleks võinud piirduda ja pidanud piirduma õigusliku hinnanguga. Kaja Kallas: Ja ka palju rohkem kui seda, et ründate õiguskantslerit selle eest, et ta teeb oma tööd. Kaja Kallas: Oleks mõistlik kuulda neid argumente, millega te lükkate kasvõi need ettepanekud tagasi, mis, mis õiguskantsler esitab või need põhiseaduse probleemid, mis ta välja toob, on see tagasiulatuvus, on see õiguskindlus, on see ettevõtlusvabadus, neid, neid kohti, kus see eelnõu riivab põhiseadust ja läheb põhiseadusega vastuollu, on üsna palju ja neid on toonud välja ka teised eksperdid. Lisaks sellele, et kuidas ikkagi sotsiaalmaksu kasutatakse ja mille jaoks, et palju rohkem tahaks kuulda siis debateerimist sisu üle, mitte siis isikute üle. Helir-Valdor Seeder: Ja repliik. Nii nagu ma täna ütlesin, käisin Vikerraadios, kuula Kaja, vähemalt pooli aspekte ma seal kommenteerisin. Mis puudutab nüüd õiguskantsleri ettepanekut erinevatest aspektidest lähtuvalt võrdset kohtlemist, jõustumistähtaegasid, tagasiulatuvat mõju, siis tagasiulatuva mõjuga eelnõusid on Riigikogu küll ja küll vastu võtnud. Mitte sellises mahus. Ja siin ei ole mitte midagi erakordset. Ma annan sulle üle siin Riigikohtu põhiseadusliku järele, järelevalve kolleegiumi otsuse, audio-S114: Kus on. Seeder jätkab traditsioone. Kus on väga selgelt öeldud, et Helir-Valdor Seeder: Ja, ja siin on väga selgelt ka öeldud, isegi jättes kõrvale, kas antud eelnõus on tagasiulatuvat mõju või ei ole, on, on selgelt öeldud ka Riigikohtu poolt. Tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute audio-S114: Ootuspärase ja õiguspärase ootuse. Seda adresseerib ka, seda adresseerib ka õiguskantsler oma kirjas viidates sellesamale lahendile. Helir-Valdor Seeder: Ja et aitäh, et. Aga palun mitte pikalt, sest meil on kaks inimest. Ja et õiguspärase ootuse printsiip loomulikult need, mis puudutab õiguskantsleri erinevaid ettepanekuid, ka need kõik kaalutakse läbi ja kui peaks minema vaidlus ka Riigikohtusse, siis loomulikult on meie kõigi kohustus ka Riigikogus arutleda nende ettepanekute märkuste üle ja, ja lõpliku otsuse langetab niikuinii sel juhul ju Riigikogu. Ja. Kaja Kallas: Õiguskantsler viitab sellele samale asjale, millest sa oled rääkinud ja ta tegelikult lükkab ümber sinu praeguse väite selles oma kirjas. Ta ütleb seda, et, et jah, on võimalik kaaluda erinevate põhiseaduse riivete vahel, et üks on suurem ja teine on väiksem ja teatud juhul on tagasiulatuv mõju, kaalub üles siis selle, et kellegi õigusi riivatakse. Aga õiguskantsler ütleb selles kirjas, et antud juhul, kui see puudutab 700 47 tuhandet inimest, kui see puudutab viite miljardit eurot pensionifondides, siis see ei kaalu üles tegelikult tagasiulatuvat mõju. Et tagasiulatuv mõju oleks mõistlik ja, ja seetõttu see lahend, mida sa viitasid, täiesti selgelt ütleb, et, et see mõju on liiga, liiga suur selle jaoks, et seda. Helir-Valdor Seeder: Võtaks siit lühikese repliigi. Jah, need ongi argumendid, mida Kaja välja tõi, miks on vaja seda seadust muuta, et see on niivõrd suure rahalise mahuga seaduseelnõu, mida me praegu muudame, nii suure pikaajalise mõjuga. Helir-Valdor Seeder: Sa räägid, Kaja, korduvalt vahele. Ma nüüd valitsen ennast. Et see on niivõrd suure ja laia mõjuga ja niivõrd ebaõnnestunud seadus, mis on praktikas 17 aastat toimunud ja tõestada praegu ära, et mingisuguste juriidiliste nüansside tõttu ei ole võimalik täiesti ebaefektiivselt toiminud ja ebamõistlikku seadust muuta. No see ei ole kindlasti Eesti põhiseaduse sisu ega mõte ja kindlasti me leiame Riigikogus põhiseadusega kooskõlas oleva lahenduse, millega olemasolu, olemasolevat olukorda on võimalik muuta. Kaja Kallas: Ja kui, kui sulle õiguslikud argumendid ei päde, siis majanduslikud argumendid, mida on esitanud OECD, IMF, Eesti Pank, Arenguseire Keskus, Kaja Kallas: neid organisatsioone on väga-väga palju, kes ütlevad just seda, et need majanduslikud mõjud sellel otsusel on niivõrd suured, et sellist otsust ei tohiks teha niimoodi uisapäisa, niimoodi kiiresti, niimoodi läbi rammides, ilma argumentidele tuginemata. Need väited, mis sa ütled, et et raha põleb nendes fondides, see ei vasta ju tõele. Tootlus on olnud kõrgem kui siis inflatsioon, ehk siis raha sukasäärde kogudes oleks sellest rohkem kaotanud kui siis, kui see on pensionifondides. Veelgi enam, viimase aasta jooksul on need tootlused olnud ikka päris head, parimatel fondidel on nad üle 20 protsendi, aga keskmiselt üheksa kuni 10 protsenti, see on palju rohkem kui inflatsioon. Tegelikult need väited ka ei vasta majanduslikult tõele. Lisaks sellele, et siin on põhiseadusega suured. Saatejuht: Järsku fondid on õppinud majandama viimase aasta jooksul? Helir-Valdor Seeder: Mina tahan öelda, et kindlasti on mõistlik mõelda rohkem oma peaga ja lähtuda oma konkreetsest olukorrast. Kui me oleks arvestanud OECD ja mitmete teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ettepanekuid, siis me ei oleks ka täna läinud üle või omal ajal läinud üle Eesti kroonile, kes oli rahareformi vastu. See on ju kirjalikult, ma andsin need audio-S114: Paberid. Ja need on kodanik audio-S114: Hea, Sulev, mul on väga kahju, ajalugu ei andnud, ei andnud kajale. Väga osav tema koostöös. Helir-Valdor Seeder: Aga nüüd, mis puudutab menetluse kiirust, siis kahtlemata 2001. aastal oli muudatus veelgi olulisem kui praegu, kui me lõime täiesti uue pensionisüsteemi, kus me lõime uue teise samba, kohustasime inimesi maksma kaks protsenti, võtsime sotsiaalmaksust neli protsenti, panime teise sambasse, lõime kogu selle uue skeemi ja millisena nägi välja siis tol ajal menetluse kiirus. Aprillis anti eelnõu menetlusse 2001. aastal, 12. septembril, vahepeal oli kolm kuud suvevaheaega, 2001 võeti eelnõu vastu, mis jõustus juba esimesel oktoobril 2001. Selline oli omaaegne menetluskiirus. No millest me oleme ikka väga kaugel. Kaja Kallas: Ja, Kaja Kallas: hea, et sa selle ajaloo sisse tõid, et tõepoolest Mart Laari valitsus selle pensionisüsteemi lõi, seal oli oma töörühm, kus olid väga prominentselt isikud ja kui meenutada seda ajalugu, siis tol hetkel olime me vaidlustes Isamaaga ühel pool, Reformierakond ja Isamaa tahtsid suuremat kogumispensioni osa, et rohkem inimesed vastutaksid oma säästude kogumise eest. Sest nii on teistes Euroopa riikides, nii on nendes riikides, kus pensionid on kõrgemad. Teisel pool, Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid tahtsid rohkem, et rohkem oleks riigi osa, riigi osa oleks suurem. Nüüd kompromissiks tuldi selle kuue protsendi peale kokku, et kaks pluss neli ja, ja kogumispensionisüsteem oli teie valitsuse lubadus, kas sa tahad öelda, et, et Mart Laar tegi omal ajal valesti selle eest seistes ja kas sa Mart Laariga oled nendel teemadel ka rääkinud? audio-S114: Nii, viimane ja nüüd viimane Helir-Valdor Seeder: Repliik ajaloo rubriigist. Ja mina olen rääkinud Mart Laariga ja ma olen paljude teiste erakonna liikmetega rääkinud, kes ka tol ajal olid Helir-Valdor Seeder: suures poliitikas, kus mina veel siis ei olnud. Aga Helir-Valdor Seeder: ma arvan, et inimesed on arenemisvõimelised ja ka vigu tuleb tunnistada ja parandada. Helir-Valdor Seeder: Praktika on tõe kriteerium ja täna me peaksime julgema tunnistada, et sellisel kujul 17 aastat tagasi võetud seadus ei olnud mõistlik, ei ole praktikas täna toimima hakanud, inimesed on rahulolematud, rahulolematud ja kõige rahulolematud on need inimesed, kes on jõudnud täna pensioniikka ja saavad neid väljamakseid, ehk on jõudnud väljamaksete süsteemi, kes praktiliselt tunnetavad, mida see süsteem lõppkokkuvõttes neile tähendab ja annab. Nii et kui me näeme, et see seadus, mis omal ajal vastu võeti, praktikas ei toimi sellisena, nagu me tahame, siis peab olema meil julgust ja valmisolekut ka muuta. Kaja Kallas: Seda, et kas sa oled rääkinud ka nende 14500 Isamaa endise valijaga, kes teid seekord ei valinud, et, et võib-olla see oli põhjus, miks nad teid seekord ei valinud, miks teie valimistulemus oli nii palju kehvem, kui teil eelmine kord oli. Helir-Valdor Seeder: Aga see vist ei ole ka päris meie saate teema? Ei ole saate teema, aga ma võin vastata, et ma arvan, et, et nii nagu te siin ju mäletate, et pool aastat või rohkem enne valimisi oli Isamaa reiting kolm ja neli protsenti ja valimiste päeval oli see üle 11 protsendi, et küllap just see, et me tõime välja ka ühe Eesti elu kõige valulisema probleemi, tõstis meie reitingu viimastel kuudel mitmekordselt. Aga ma korraks pööraks selle täiesti. Küsitlused, küsitlused ju seda väga selgelt ka kinnitavad, et inimesed. Saatejuht: Olemas olema. Ma pööran selle korraks täiesti teistpidi, üks hetk, ma pööran korraks täiesti teistpidi selle Kaja Kallase, te peate tunnustama omamoodi Seederit, ta saab valimistel 11,4 protsenti häältest ja surub läbi viimaste aastate suurima reformi, see on õpikujuhtum poliitikas. audio-S114: Aga ma tahtsin, ma tahtsin tulla nende. Aga kuidas vastus võiks olla? Kaja Kallas: Ja ei, selles mõttes müts maha, et te suudate sellise asja, milleks rahva mandaati ei ole, seepärast tõepoolest 11,5 protsenti hääletas Isamaa poolt ja kõik teised erakonnad, Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid, Reformierakond ja EKRE ei arvanud siis, et on hea idee lõhkuda pensionisüsteemi sellisel kujul. Ma tahtsin öelda nende arvamusküsitluste juurde, et Helir siin viitab pidevalt arvamusküsitlustele, et näete, et inimestele ju meeldib, kui inimestelt küsida, et kas te soovite näiteks, et me riigi reservidest jagaksime kõigile 1000 eurot kätte, siis ma arvan, et see saaks ka vähemalt 80 protsenti toetust ja me saaks öelda, et see on väga populaarne idee, tehke seda ometi, et me ei saa ju sellele tugineda, lugege neid majanduslikke argumente, mida on rida. Saatejuht: Mul on sama kiuslik küsimus Seedrile ennem kui ta saab sellele avantüürile vastata, aga meedias ringleb täna Jüri Ratas umbes pooleteist aasta tagune intervjuu, kus ta ütleb, et teise samba vabatahtlikuks muutmine ja raha tarbimisse võtmine tähendab, et inimesed peavad tulevikus leppima madalama pensioniga. Seeder saab nüüd umbes 100000 televaataja ees ära öelda, kuidas te Jüri Ratas ära tinistasite? Helir-Valdor Seeder: Ma kohe vastan sellele, aga ma ennem ütlen Kajale, et siin me oleme ka Kajaga erineval arvamusel, mina arvan, et kui teha küsitlus rahva hulgas, et kas riigireservid jagada rahvale ühekordselt laiali, siis me ei saa 80 protsendilist toetust, ma arvan, et Eesti rahval on kainet mõistust ja, ja majanduslikku mõtlemist tunduvalt rohkem, kui teie arvate ja selles kajastub ka teie suhtumine. audio-S114: Aga Seeder oli salarelv, aga Seeder ei salarelv, Seeder ei salarelv. Helir-Valdor Seeder: Aga, aga, aga nüüd vastused, kui sa ajad õiget asja ja oled ise veendunud, siis sa oled veenev ka teistele ja suudad tõestada, selgeks teha Helir-Valdor Seeder: oma taotlusi ja, ja, ja põhjendada, argumenteerid seisukohti ja inimesed on arenemisvõimelised. Ma vaatan, et ka Kaja Kallas on arenemisvõimeline, mitte kaua aega tagasi, Kaja Kallas on teinud ettepaneku kaotada sotsiaalmaks, mis tähendab, et kaotada ära pensionisüsteemist nii esimene sammas kui ka teine sammas täielikult. audio-S114: Tänaseks, täna, tänaseks on Kaja seisukohta. Ei maksa panna mulle sõnu. Ei ole, mina. Ja, ja, ja arengus on toimunud muudatused. Meie aeg läheneb kohe. Sama on toimunud. Kaja saab, Kaja saab selle ära parandada nüüd, sest meil saab kohe aeg läbi pangast, nii on ju see hetk. Kaja Kallas: Siiski see, see nüüd ei vasta tõele, et ei, ei, ei vasta tõele see, et mina tahaks ära lõpetada siis, siis pensionisüsteemi või mis iganes, ühesõnaga see väide. Helir-Valdor. audio-S114: Kuidas on sotsiaalmaksuta võimalik pidada üleval? Kaja Kallas: Maksusüsteemi debatt, et, et just selles võtmes, et mida me maksustame, kui inimesed töötavad erinevalt, siis mida me peaksime maksustama selleks, et suudaksime üleval pidada pensionisüsteemi sellisel kujul, nagu meil praegu on, kui me teame praegu. Ja. Ühe pensionäri ülevalpidamiseks läheb, on meil vaja. Aitäh, Saatejuht: Seeder oli väga nutikas poliitik, visates selle pommi täpselt siis, kui aeg on läbi, mul on täpselt üks küsimus Kaja Kallasele, kas Jüri Ratas on homme õhtuks veel peaminister? Kaja Kallas: See on küsimus pigem Helirile ja koalitsioonile, et, et selles mõttes ma loodan muidugi, et inimestel tuleb vastutustunne, südametunnistus koju ja nad mõistavad, mis vea nad teevad seda asja toetada. Helir-Valdor Seeder: Täpselt üks lause. Helir-Valdor Seeder: Homne hääletus on eelkõige pensionireformi seaduse hääletus ja see, et ta on seotud valitsuse usaldusega, on täiesti teisejärguline küsimus. Homme kindlasti koalitsioonisaadikud toetavad pensionireformi vastuvõtmist ja Riigikogu võtab selle vastu. Saatejuht: Aitäh selle tulise debati eest, vaadake ka homset Esimest stuudiot, siin on saatejuht Johannes Tralla, kõike head.

Saatejuht: Teema on pensionireformi sidumine. Saates on Reformierakonna juht Kaja Kallas ja Isamaa juht Helir-Valdor Seeder. Kaja Kallas, kas teid häirib rohkem see, et pensionireform tuleb sellisel kujul või see, kuidas valitsus selle läbi surub? Kaja Kallas: Kõige rohkem häirib ikka see, et pensionisüsteem lõhutakse ära. See on halb mõte Eesti tuleviku suhtes. Saatejuht: Opositsioon ütleb, et valitsus kardab diskussiooni. Helir-Valdor Seeder: Pensionireformiga mitte midagi ei lõhuta. Olemasolevat süsteemi muudetakse paremaks. Valitud tee tuleneb opositsiooni hulgalistest ettepanekutest. Saatejuht: 946 parandusettepanekut ei ole ju konstruktiivne. Kaja Kallas: Me tegime ka väga sisulised ettepanekud. Pensionisüsteemi muudatust tuleb tõsiselt arutada. Helir-Valdor Seeder: Valdav enamus muudatusettepanekuid ei ole üldse sisulised. Muutuseid on tõsiselt arutatud. Saatejuht: Riigikontrolör Janar Holm on äsja Postimehes öelnud, et eelnõu tegeleb mõjude ja kuludega umbes kolme aasta perspektiivis. Kaja Kallas: Sisulist arutelu ei ole toimunud. Saatejuht: Seeder, kritiseerisid eelmisel nädalal teravalt õiguskantslerit, süüdistades teda poliitikasse sekkumises. Helir-Valdor Seeder: Mina ei ole kritiseerinud kedagi, vaid avaldasin oma arvamust. Mind üllatas siiralt, et minu arvamust kritiseeriti. Kaja Kallas: Kohti, kus eelnõu riivab põhiseadust, on üsna palju. Helir-Valdor Seeder: Seda kriitikat on juba puudutatud. Kui vaidlus peaks minema Riigikohtusse, siis loomulikult on meie kõigi kohustus arutleda muudatusettepanekute üle. Kaja Kallas: Õiguskantsler peab tagasiulatuvat mõju siiski suureks probleemiks. Helir-Valdor Seeder: Me leiame kindlasti Riigikogus põhiseadusega kooskõlas oleva lahenduse, millega olemasolevat olukord on võimalik muuta. Kaja Kallas: Neid organisatsioone on palju, kes ütlevad, et majanduslikud mõjud sellel otsusel on niivõrd suured, et sellist otsust ei tohiks teha kiiresti. Helir-Valdor Seeder: Kui me oleks arvestanud OECD ja mitmete teiste organisatsioonide ettepanekuid, siis me ei oleks ka täna läinud üle eurole. Meie menetlus ei ole ülearu kiire võrreldes eelmise pensionisüsteemi muudatusega. Kaja Kallas: Kas sa tahad öelda, et Mart Laar tegi omal ajal valesti? Helir-Valdor Seeder: Täna peaksime julgema tunnistada, et 17 aastat tagasi võetud seadus ei ole toimima hakanud. Kaja Kallas: Miks teie valimistulemus oli nii palju kehvem kui eelmine kord oli? Helir-Valdor Seeder: See ei ole saate teema. Saatejuht: Seeder, kuidas te pensionisüsteemi teemal Jüri Ratase meelt muutsite? Helir-Valdor Seeder: Suutsin olla veenev ning kindel oma arvamustes. Saatejuht: Kaja Kallas, kas Jüri Ratas jätkab peaministrina? Kaja Kallas: See on küsimus pigem koalitsioonile. Helir-Valdor Seeder: Homme kindlasti koalitsioonisaadikud toetavad pensionireformi vastuvõtmist ja riigikogu võtab selle vastu. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-kaja-kallas-ja-helir-valdor-seeder

Saatejuht: Tere õhtust, IMF-i ja Eesti Panga soovitus on hoida teine pensionisammas edasi kohustuslikuna. Miks võimuerakonnad ei kuula ekspertide nõuandeid? Kohe küsime järele, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast stuudiosse erakonna Isamaa juht Helir-Valdor Seeder. Tere päevast. Ja Riigikogu liige Andres Sutt, Reformierakonnast. Tere õhtust. Härra Seeder, IMF ja Eesti Pank ütlevad, et teine pensionisammas peaks jääma kohustuslikuks. Miks te ei kuula asjatundjate nõu? Helir-Valdor Seeder: Alati on tark kuulata ära erinevad arvamused, nõuanded, ettepanekud, aga otsustada ikka oma peaga ja iseseisvalt. Ja seesama IMF soovitas omal ajal Eestil rahareformi mitte teha, jääda vene rubla peale ja Eesti kroonile mitte üle minna. Ja ma võtsin siin ka habem abimaterjali tänaseks Helir-Valdor Seeder: saateks kaasa. Siin Siim Kallas, ma tsiteerin, räägib. Ühel hetkel tuli IMF-i kiri soovitusega rubla alles jätta. See aga pehmelt öeldes ei sobinud meile ja meie suhted IMF-iga katkesid seepeale. Ehk enamgi veel, ma, ma siiski pean oluliseks seda tsiteerida, IMF oli soovitanud rahareform ära jätta ja selle asemel rubla tugevdamisega tegeleda. Ja veel 92. aasta mais, nagu me teame, 92. aasta juunis rahareform lõplikult toimus. Aga räägime. Helir-Valdor Seeder: Peale, et lükake edasi see rahareform ja lõppkokkuvõttes ütleb Siim Kallas, kõik, mis me tegime, tegime oma peaga ja Andres, ma annan sulle selle abimaterjaliks pensionireformi läbiviimisel. Ma soovitan ka meil täna pensionireformi puhul mõelda oma peaga iseseisvalt, eriti olukorras, kus meile on peaaegu 20 aastat Eesti rahvale on pakutud maailma kõige halvemat toodet. Aga sellest kohe räägime, anname Andres Suttile. Saatejuht: Nii Andres Sutt, teie olete IMF-i juures töötanud, te olete olnud Eesti Panga asepresident, kuidas teie arvate, peaks valitsus suhtuma Eesti Panga ja IMF-i nõuannetesse? Andres Sutt: Mõistagi peaks kuulama, et ma lihtsalt tulen korra tagasi selle juurde, mis hea kolleeg Helir-Valdor, mulle andis, ma võin samamoodi öelda, et Eesti rahareformi tegemine oli minu elu tipphetk, olin toona Siim Kallasega koos, tegime koos rahareformi ja ma ütlen, et IMF-il oli ülioluline roll, et kogu rahasüsteem, kogu majanduspoliitika, kogu maksupoliitika, mis toona tehti, pandi üheks tervikuks kokku ja niisamuti on teise sambaga. Et ma olen nagu elus kahte asja õppinud, oluline on vaadata suurt pilti ja küsida, mis probleemi me lahendame, kui me vaatame suurt pilti, räägime pensionisüsteemist, siis see koosneb kolmest sambast, praegu me nagu väga vaatame sihukese luubiga teist sammast, aga see on nagu kolme jalaga taburet, need kõik sambad täiendavad 11. Kui me ühe samba, ühe jala taburet ära võtame, siis kukub ta pikali, nii et selles mõttes teha teine sammas vabatahtlikuks, võtta pensionisäästu kasutusele enne pensioniiga, et selle tulemus on madalamad pensionid tulevikus ja väiksemad investeeringud Eestisse. Saatejuht: Seda ütleb ka Eesti Pank, Heldur Valdus, Heldur, kuidas Helir-Valdor Seeder: Teie. Ei, nii kindlasti see ei ole, ma olen ka tutvunud ju Eesti Panga erinevate aspektide analüüsidega ja mul on see ka kaasas ja ma annan selle abimaterjali ka, Andres. Helir-Valdor Seeder: Olulised kohad alla Helir-Valdor Seeder: joonitud, aga. Helir-Valdor Seeder: Praktika on tõe kriteerium ja, ja nii nagu ma ütlesin, pea 20 aastat on meil see süsteem toiminud ja keegi sellega rahul ei ole. Tegelikult Helir-Valdor Seeder: inimeste säästud teises sambas põlevad. See on riiklikult kohustuslik süsteem ja, ja mõistlik on alati usaldada inimest, uskuda ka inimese vastutustundesse, mõistusesse, inimeste erinevatesse võimalustesse ja erinevate, erinevatesse vajadustesse. Kuidas säästa, millisel eluetapil säästa, kuidas investeerida, kuidas oma raha paigutada ja noh, see praktika siiamaani on näidanud, et keskmise talupojamõistusega inimene suudab oma rahasid kindlasti paremini paigutada ja oma rahadega majandada. Kui seda on teinud täna need erinevad pensionifondid, kuhu siis inimesed kohustuslikus korras on raha paigutanud, nii et meie reformi peamine mõte on see anda inimestele vaba otsustusõigus, et nad ise saaksid oma rahalisi vahendeid kasutada ja langetaksid otsuseid oma parimate teadmiste alusel ja just nii nagu neile on see sobilik ja majanduslik. Saatejuht: Aga kas tulevikus on pensionid madalamad tänu sellele ja makse tuleb tõsta? Helir-Valdor Seeder: Ja tänu sellele on tulevikus pensionid kindlasti suuremad, sellepärast et kui me võrdleme teist sammast, seda näitavad erinevad analüüsid, ka seesama Eesti Panga analüüs kinnitab seda. Näitan siit koha, koha ette, kus on näha, et esimese ja teise samba pensioni. Lahti ja vaata. Ma olen vaadanud. Esimese ja teise samba. Teise samba pension kokku on suurem. Helir-Valdor Seeder: Esimene, esimene ja teine pensionisammas kokku juba mõne aasta möödudes inimese jaoks on kaks sammast kahjulikumad kui ainult, kui tal oleks, kuula lõpuni, kui tal oleks esimene sammas, mida indekseeritakse ja mis mõne aasta möödudes pensionil olles kasvab suuremaks, sellepärast et teist sammast ei indekseerita. Lisaks sellele tuleb meeles pidada, et kogu elu on ta kaks protsenti oma palgast pannud kõrvale ja saanud vähem palka kui see inimene, kes teise sambaga ei ole ühinenud ja on esimeses sambas. Helir-Valdor Seeder: On inimestele kasulikum täna selle raamistiku raames, mis on tehtud kohustuslikult sellisel alusel. Saatejuht: Anname Andres Suttile ka sõna vastata. Ja Andres Sutt: Et nii Eesti Panga mõjuanalüüs kui ka tegelikult seesama 104 leheküljel olev rahandusministeeriumi analüüs, kui ma ei eksi, siis tabel number neli näitab seal väga selgelt, et tulevikus, kui sa oled esimese sambaga ja teise sambaga liitunud, on sinu pension kõrgem kui ainult esimeses sambas olles, seda sõltumata sellest, kui suur on sinu sissetulek. Ja samamoodi Andres Sutt: ei võta kelleltki kahe, kahte protsenti palgast keegi ära, kui ta on teise sambaga liitunud, vastupidi, need inimesed, kes on teise sambaga liitunud, säästavad kaks protsendipunkti rohkem kui need, kes ei ole liitunud, kui me võtame need riigid, kus pension on kõrge, mida on ka meie pensionärid soovinud, näiteks Holland, Taani, Rootsi, siis nendes riikides on kohustuslike pensionifondide maht. Andres Sutt: Hollandis kaks korda SKP-st, Rootsis Andres Sutt: umbes 100 protsenti SKP-st, meil on Andres Sutt: 18 ehk et selleks, et meil tulevikus oleksid pensionid kõrgemad, selleks tuleb kogu elukaare vältel säästa. Teine fakt, palju on täna inimesi, kes ise investeerivad, iga 50., kaks protsenti, kui me vaatame, palju on kolmandasse sambasse investeeritud, need investeeringud on täpselt samal tasemel, nagu ta oli 2007 ja sinna investeerivad kõrgema sissetulekuga inimesed. Ehk et tehes teise samba vabatahtlikuks, lubades sealt raha välja võtta enne pensioniiga, saavad kõige rohkem pihta just need inimesed, kelle sissetulekud on madalamad, need, kellel on sissetulekud suuremad, need saavad endaga niikuinii hakkama, nii et kelle eest te seisate? Olukord on Helir-Valdor Seeder: Täiesti vastupidi, just need inimesed, kes saavad keskmist ja väiksemat palka, Helir-Valdor Seeder: nendel on kaotus teise sambaga ühinemisel oluliselt suurem, sest teine sammas sõltub oma olemuselt täielikult inimeste sissetulekutest ja arvestab sellega ja mida väiksem on sissetulek, seda vähem on sul teisest sambast võita. Ja, ja tegelikult, kui me teeme selliseid analüüse millegipärast Eesti Pank ei ole välja toonud ka oma analüüsides näiteks miinimumpalga või keskmise palgaga ja keskmist palka, ei ole, keskmist palka saavate inimeste tegelik elukaar ja ka väljamaksete süsteem, tahan rõhutada eriti ka väljamaksete süsteemis olevad inimesed, mis on tegelikult hästi selle nii-öelda pensionikoguja või inimese vaenulik, milleni olete jõudnud ju teiegi koos sotsiaaldemokraatidega, sotsiaaldemokraatidega. Helir-Valdor Seeder: Luba ma ka nüüd lõpetan, tunnistades, et kogu see väljamaksete süsteem on täielikult ebaõnnestunud ja olete ka esitanud nüüd eelnõu, nii nagu on ka meie eelnõus kirjas ja, ja koalitsioonilepingus varem kokku lepitud, et inimesel oleks vaba võimalus pensionile minnes iseseisvalt otsustada, et ta võiks selle raha välja võtta, et ta ei peagi sisenema sellesse teise samba maksete süsteemi, mis on ülimalt kahjulik. Aga nüüd ma tulen lühidalt hästi selle Eesti Panga analüüsi. Helir-Valdor Seeder: Selle kohta oli küsimus, et see Eesti Panga analüüs on selles mõttes täiesti tendentslik ja ütleme, tudengile kolme hinnet välja panna ei ole võimalik. Aga mis koha pealt täpselt? Esiteks. Ma olen ka majandust õppinud, et minu meelest on täiesti adekvaatne. Me oleme mõlemad ilmselt siin majandust õppinud ja, ja, ja selles mõttes suudame seda ikkagi lugeda. Helir-Valdor Seeder: See arvestus on tehtud olukorras, kus nähakse ette, et järgmise 50 aasta jooksul mitte mingisugust majanduskriisi ei tule. No me kõik teame, et sellist majanduse arengut tulevikus mitte kunagi ei tule, see on täiesti teoreetiline, hüpoteetiline, kõige-kõige väiksemate kogemustega, elukogemustega inimene, see tuleb Eesti Panga analüüsist, vaadake. Ja siis, kui me võrdleme neid fondi tootlusi, mis on pandud kogumisperioodil neli pool protsenti, ajalooline tegelikkus on 3,2 ja väljamaksete perioodil on pandud kaks protsenti, tegelikkus on null või vähem. Helir-Valdor Seeder: Eesti Helir-Valdor Seeder: Pank ei ole teinud täiesti adekvaatset ja objektiivset analüüsi, kahjuks. Mina arvan, et on. Aga noh, eks meil ongi erinevad arvamused paljudes küsimustes. Nii teeme korraks kõrvalepõike Saatejuht: Ja väga tore, mis saab inimestest, kes teisest pensionisambast raha välja võtavad ja selle laiaks löövad, et kas riik tuleb neile appi tulevikus siis? Andres Sutt: No esimene sammas, kui me räägime kolmesambalisest pensionisüsteemist, on tegelikult selleks, et tagada, et inimene ellu jääb, see on selle asja mõte, miks täna pensionid väiksed on üks väga oluline põhjus on selles, et inimestel ei ole olnud võimalik oma tööajal säästa. Ja see on selle põlvkonna, see on põlvkondadevahelise siis noh, mõneti nagu ebaõiglane nende põlvkondade suhtes, kes kes, kes täna on nagu pensionil. Nüüd Andres Sutt: kui inimene võtab oma raha välja, Andres Sutt: siis ta tõenäoliselt läheb ikka valimiskasti juurde. Teda ei huvita väga see, mis aastal 2019 räägiti ja küsib, et, et kus on minu pension. Kui ma enne valimisi ühe valijaga sattusin pikemalt vestlema, ta ütles, et Andres Sutt: ma ei tea, kuidas ma hakkama saan, kui ma nüüd töötamise ära lõpetan, minu pension on umbes kolmandik sellest palgast, mis mul täna on. Andres Sutt: Ja ta ei saanud aru, kuidas ta seda sellega hakkama saab, et täna on Eestis pensioni, keskmise pensioni suhe keskmisse palka umbes 40 protsenti ja see läheb halvemaks, kui teine sammas ära kaotada, nii et tulemus on see, et pensionärid jäävad vaesemaks ja see koorem kajastub siis kas kõrgemates maksudest, kõrgemas pensionieas. Andres Sutt: Või suuremas riigivõlas, et mingit kolmandat varianti seal ei ole. Saatejuht: Kui inimene ostab puhkusereisid ja ma ei tea, külmkapi ja siis 20 aasta pärast arvas, avastab, et tänu sellele tal pole pensionisäästu, et kas, kes siis vastutab? Helir-Valdor Seeder: Ma pean enne ümber lükkama kolleegi väiteid, mida ta siin ütles, et kui inimene lahkub teisest sambast, siis me peame väga hästi aru andma endale, et see 20 protsenti tema sotsiaalmaksust hakkab tulevikus laekuma esimesse sambasse, riiklikku sambasse ja selle võrra on tema pension esimesest sambast ehk riiklik pension suurem. Ja kui me arvestame veel seda, et esimest sammast indekseeritakse, ainuüksi järgmine aasta indekseerimise tulemusena tõuseb esimese samba riiklik pension 38 eurot, siis loomulikult inimene võidab, nii et ärme hirmuta, me jagame valeinformatsiooni. Olukord on vastupidi, need, kes on Helir-Valdor Seeder: nende pension tulevikus on kindlasti suurem ja ärme hirmutame ja teeme paanikat inimeste hulgas, et inimesed jäävad tänavale. Nüüd ja, ja nii palju veel, mis on ju küsitlustest selgunud, et valdav enamus Eesti inimestest ei tea, et kust see nii-öelda 20 protsenti sotsiaalmaksust täiendavalt või kogumaksust neli protsenti, et kust see tuleb, et inimene paneb kaks protsenti ja riik paneb neli protsenti juurde. Ei, riik ei pane kusagilt abstraktselt seda nelja protsenti juurde, riik võtab selle raha inimese, selle konkreetse inimese riikliku pensioniarvestusest ära ja paneb teise sambasse ja selle võrra on inimestel tulevikus riiklik pension väiksem. Helir-Valdor Seeder: Tulles jah, et need inimesed, kes raha ära kulutavad, ega alati on ühiskonnas mingi protsent inimesi, kes ei ela palgapäevast palgapäevani, kulutavad, raiskavad raha ära, aga neid on kindlasti vähemus, väga väike osa kogu ühiskonnast. Aga kes siis vastutab, kes neile appi tuleb? Kohe jõuan, neid on väga väike osa ühiskonnast ja kogu ühiskonna seadusandlust ja regulatsiooni ei saa teha sellest viiest või seitsmest protsendist lähtuvalt, kes ära kulutavad oma teise samba raha, kui nad välja lähevad. Kõigepealt väga õige, nendel jääb riiklik pension alles ja see tagatis on meil olemas. Kui suur see on keskmisest palgast või nende pension? Aga, aga seda me tegelikult ei tea mitte keegi, kui siin tehakse 50 60 aasta peale, me võime täna hinnata, kas see on 40 protsenti, eks ole, keskmisest palgast, langeb ta 35-le, tõuseb ta 40-le viiele protsendile, et esimene sammas jääb alati riiklikuks pensioniks ja jääb ka poliitikute meelevaldse tulevikus. Nii et seda, milline on tegelikult riiklik pension 20 30 või 50 aasta pärast, seda ei tea meist keegi, see on hüpoteetiline. Kuskilt peab tulema raha. Ma ütlen veelkord, et neid inimesi on alati ühiskonnas olnud ja nende alusel ei saa 90-lt kolmelt protsendilt võtta ära perspektiiv ja võimalus mõistlikke oma rahalisi vahendeid kasutada. Andres Sutt: Ja Andres. Mina, kuskohast see seitse protsenti tuleb, mina ei ole ka ühtegi niisugust uuringut näinud, küll ma olen näinud uuringuid, mis näitavad väga selgelt, et selliseid inimesi, kes, Andres Sutt: kes elavad Andres Sutt: palgakasv, palgapäevani, on nagu väga palju ja väga erinevates sissetulekuklassides, ainult suur erinevus on selles, et suurema sissetulekute inimestel tegelikult on finantsvarad oluliselt suuremad. Ja finantsvarad on peamine kindlus selleks, et kui saabub pensioniiga, siis mul on tegelikult ka midagi kulutada ja kasutusele võtta. Ei ole ilmaasjata Holland, Taani, Soome, Rootsi teinud kohustusliku kogumispensionisüsteemi, seda tehtud ühel ja lihtsal põhjusel. Esimene sammas tagab ainult minimaalse vajaliku äraelamiseks. Teine sammas on see, mis tagab inimesele eluväärika või sarnase, võrreldava elatustaseme võrreldes sellega, mis tal oli, oli enne pensionit. Nii et ärge lubage inimestele tühja asju. Helir-Valdor Seeder: Te jätkuvalt hullutate inimesi teise sambaga ja, ja näitate seda Veerpalu pilti mererannas. Mina ei ole ühtegi veerpalu pilti näinud, ma olen küll neid näinud omal ajal. Ma arvan, et inimesed ei usu seda ja, ja põhjusega, sest elukogemust seda näitab. Helir-Valdor Seeder: Eesti Panga ökonomist, et ei ole meie Eesti Panga ökonomist, eks ole, näed, Janika Meri küll, me rääkisime, et teise samba inimestel on rohkem vara ja, ja te jätate tsiteerimata, mis ongi pooltõde ju. Kogumispensioniga liitunutel on aga suuremad kohustused kui teise sambata isikutel, seda nii pangalaenude kui ka krediitkaardi kasutamise ja arvelduskrediidi puhul. Ja siis te jätate Andres Sutt: Tsiteerimata, mis on ka pooltõde, järgmise lause võib mingi. Kus oli kirjas, et nende netovara ehk vara miinus kohustused on suurem. Aga, Helir-Valdor Seeder: Aga, aga nüüd nii palju, et. Helir-Valdor Seeder: Vale vale arusaam, et palgapäevast palgapäevani on Helir-Valdor Seeder: tõepoolest elajaid rohkem kui seitse protsenti või 10. Nii. Kelle sissetulekud on väikesed, ma rääkisin nendest, kes kulutavad vastutustundetult raha ära, neid ei ole ühiskonnas väga palju. Saatejuht: Räägime praktilistest nõuannetest, kuhu on seda teise samba raha mõistlik investeerida, kas Andres Sutt näiteks eluasemelaenu sissemakseks teie meelest on see mõistlik välja võtta? Andres Sutt: Seal on kaks asja, et kõigepealt keskmine jääk täna on umbes 6000 eurot, Andres Sutt: selle eest mõnes kohas saab kinnisvara, noh Tallinnas näiteks ei piisa sellest suurt palju miskit, nii see on nüüd 6000, nii nagu ta seal on. Kui inimene võtab, või ütleme, et kellelgi on 10000, võtab see 10000 välja, Andres Sutt: siis kõigepealt maksab ta selle pealt 20 protsenti. Kui siis juhtub selline asi, et see inimene on saanud keskmiselt palka 1200 eurot kuus ja kasutanud täies mahus maksuvaba miinimum 500, siis tänu meie suurepärasele jutumärkides maksusüsteemile, Andres Sutt: Tuleb sellel inimestel maksuvaba miinimum ära võtta ja ta võib maksta täiendavalt juurde veel kuni 1200, ehk et sellest 10-st 1000-st saab 8000, miinus 1200 ehk 6800. Sealt võtab riik väga-väga palju ära, mis on suurepärane turuallikas teiste kulutuste finantseerimiseks, ehk et minu meelest selles eelnõus, mis te olete esitanud, seal on palju mõistlikke asju, mis puudutab eriti väljamaksete süsteemi ja seal, olen ma sinuga nõus. Meil on ühisosa päris palju, kus me oleme fundamentaalselt eriarvamusel ja mis ma arvan, on üli-ülivastutustundetu, on see, et eelnõu võimaldab enne pensioni ja saabumist raha välja võtta, mis põlistab Eestis madalat pensioni. Saatejuht: Härra Seeder, teie eluasemelaenu. Ma vastaks ka teie küsimusele. Seda ma just tahtsin küsidagi teilt. Helir-Valdor Seeder: Et Helir-Valdor Seeder: kogu reformi peamine eesmärk on ju anda vabadus inimestele otsustada ja just nimelt oma konkreetsetest võimalustest ja vajadustest lähtuvalt, sest inimestel on erinevad palgasuurused, erinevad sissetulekud, erinevad kohustused, pereerinev suurus, erinevad võimalused ja ka erinevad teadmised raha paigutada. Need, kes on finantsgurmaanid, keda ei ole tõepoolest palju, seadus näeb ette teha endale investeerimiskonto ja kanda sinna ja hakata ise oma rahasid suunama. Mina muidugi ei soovitaks üldse teise sambaga liituda, vaid paigutada oma raha juba varasemalt, kas näiteks kinnisvarasse või, või, või ka väärismetalli või millesse iganes. Aga kindlasti paljudel juhtudel on väga mõistlik selle kogunenud rahaga ära maksta oma tarbimislaen, see kallis 20 protsendiline tarbimislaen, et säästa raha, tulevikuperioodi kulutusi vähendada ja niimoodi tegelikult võimaldada endal ka. Kiirlaenud Helir-Valdor Seeder: on omaette teema veel, mina rääkisin praegu tarbimislaenudest, sest nagu me näeme, väga paljud inimesed on kogunud kümne-kahekümne aastaga endale teatud säästud, neil tekib ühel hetkel vajadus seda raha kasutada Helir-Valdor Seeder: eluasemeks või millekski muuks, siis nad on sunnitud minema teise käega panka, võtma seda kallist tarbimislaenu samal ajal, kui tal on see raha olemas. See on väga ebamajanduslik lähenemine ja et seda vältida, et inimesele anda vabadus ja võimalus säästa tulevaste perioodide kulutusi, on mõistlik anda inimesele vabadus parimal moel otsustada, kui ta tahab, jätkab teises sambas investeerimist, aga kui tal on mõistlikumad vajadused ja paremad võimalused selle raha investeerimiseks ja tulu teenimiseks, siis anda ka inimestele see võimalus. Saatejuht: Härra Sutt, aga teie ei ole Reformierakonna liige, Reformierakond on alati olnud ju just selliste isikuvabaduste pooldaja, et miks te siis nüüd nii vastu olete, et saavad inimesed ise otsustada? Helir-Valdor Seeder: Selle vastu me ju ei ole. Olete küll, te olete ju Reformi vabatahtlikkuse vastu ju. Helir-Valdor Seeder: Mille, Andres Sutt: Mille poolt me oleme, on see, et Eesti inimesel oleks tulevikus parem elujärg, kui tal täna on. Ja selleks, kui me usume teiste riikide kogemusse ja ma ütlen, see on esimest korda 30 aasta jooksul, pea 30 aasta jooksul, mil ma olen Eesti majanduspoliitikaga olnud seotud, kus me millegipärast ei soovi mitte midagi kuulda, õppida sellest, mis teised on teinud hästi ja mis nad on teinud valesti. Võtame Poola, Ungari, kaks õnnetut näidet, kes asusid oma teist sammast remontima, jagasid raha laiali. Poola jõudis nüüd tagasi selle tarkuse juurde, et taastame, teeme niisuguse süsteemi, nagu enne oli. Andres Sutt: Me oleme kahe käega, on õige, me oleme kahe käega selle poolt, mis puudutab väljamaksete paindlikumaks tegemist. Ma olen ka selle poolt, mis puudutab investeerimisvõimaluste avardamist, nii nagu seda tehti 2008, nii nagu seda tehti 2015. Et, et kui me lammutame ära teise samba, siis see tulemus on see, et me tõmbame vaiba alt Eesti ettevõtjatel, kelle jaoks pensionifondid on ainsad pika rahapakkujad olukorras, kus pankade vaheline konkurents on palju väiksem. Saatejuht: Aitäh, kohe hakkab, saab, saab saade läbi. Härra Seeder, viimane küsimus teile. Miks seda eelnõu menetletakse nii kiires tempos, et see on suur reform ja viis päeva ainult? Helir-Valdor Seeder: Oi ei, viis päeva ei ole seda reformi on ette valmistatud Rahandusministeeriumis pool aastat juba ja seda mitte üksi kabinetivaikuses, vaid suheldes aktiivselt pankadega, teiste asutustega, osapooltega. Ta on nüüd juba nii küpseks. Kuus kuud, nüüd hakkab menetlemine ja, ja kindlasti ka parlamendis menetletakse seda mitu kuud, aga ma tahan ka öelda, et praegune seadus, mis kehtiv, kehtiv seadus on, ma võtsin kaasa ka veel ühe materjali, algatati 10. aprillil 2001. Helir-Valdor Seeder: Sellele järgnes kahe kuuline menetlus, siis suvepuhkus ja vastu võeti ta lõplikult septembri esimesel istungil 2001. aastal. Helir-Valdor Seeder: Kuud menetleti sisuliselt parlamendis, see ajakava on. Helir-Valdor Seeder: Ma tahan veel kord öelda, et me ei menetle seda sugugi ülepeakaela ja kiiresti, see on tavaline menetlusprotsess ja me oleme valinud ka selle tavalise seadusloomeprotsessi läbi valitsuse kooskõlastusringi parlamendis kolm lugemist, mingit erimenetlust ei tule. Saatejuht: Olgu, suur aitäh saatesse tulemast, saateaeg on kahjuks otsas, kindlasti saame sellel teemal veel siin esimeses stuudios rääkida, ilusat õhtut. Saatejuht: Aitäh.

Saatejuht: Teema on teine pensionisammas. Saates on erakonna Isamaa juht Helir-Valdor Seeder ja Riigikogu liige Andres Sutt Reformierakonnast. Seeder, IMF ja Eesti pank ütlevad, et teine pensionisammas peaks jääma kohustuslikuks. Miks te ei kuula asjatundjate nõu? Helir-Valdor Seeder: IMF soovitas omal ajal jääda vene rubla peale ja meie suhted IMFiga katkesid seepeale. Soovitan pensionireformi puhul mõelda oma peaga. Saatejuht: Andres Sutt, kuidas peaks teie arvates valitsus suhtuma Eesti panga ja IMF'i nõuannetesse? Andres Sutt: Neid peaks kuulama. Teise pensionisamba kaotamise tulemus on see, et meil on tulevikus madalamad pensionid ja väiksemad investeeringud Eestisse. Helir-Valdor Seeder: Keskmine suudab oma rahasid paremini paigutada, kui seda on teinud pensionifondid. Reformi mõte on anda inimestele otsustusõigus. Saatejuht: Kas tulevikus on pensionid madalamad? Helir-Valdor Seeder: Ja tänu sellele on tulevikus pensionid kindlasti suuremad. Kaks sammast on kahjulikumad kui üks. Andres Sutt: Rahandusministeeriumi analüüs näitab, et kui sa oled esimese ja teise sambaga liitunud on sinu pension sõltumata sissetulekust kõrgem kui ainult esimeses sambas olles. Helir-Valdor Seeder: Vastupidi - mida väiksem on sissetulek, seda vähem on teisest sambast võita. Eesti Pank ei teinud objektiivset analüüsi. Saatejuht: Mis saab inimestest, kes teisest pensionisambast raha välja võtavad ja selle laiaks löövad? Andres Sutt: Selleks on esimene sammas. Keskmise pensioni suhe keskmisesse palka halveneb, kui teine sammas kaotada. Saatejuht: Kes vastutab, kui inimene oma teise samba säästud ära kulutab? Helir-Valdor Seeder: 20% sotsiaalmaksust laekub tulevikus esimesse sambasse ehk riiklik pension suureneb. Väga vähesed kulutavad oma säästud ära ning seda pole mõtet arvesse võtta. Keegi ei tea, milline on tulevikus riiklik pension. Andres Sutt: Kohustuslik teine sammas tagab inimesele väärika pensioniea ja varasemaga võrreldava elatustaseme. Helir-Valdor Seeder: Kogumispensioniga liitunutel on suuremad kohustused kui teise sambata isikutel. Saatejuht: Kuhu on teise samba raha mõistlik investeerida? Andres Sutt: Teisest sambast maksab väljavõtja tulumaksu ja maksuvaba miinimumi ehk riik võtab palju ära. Helir-Valdor Seeder Reformi eesmärk on anda otsustusõigus. Inimesed peaksid kasutama teise samba raha tarbimislaenude tasumiseks. Saatejuht: Sutt, kas teine sammas piirab isikuvabadusi? Andres Sutt: Me tahame, et Eesti inimesel oleks tulevikus parem elujärg. Saatejuht: Seeder, miks seda eelnõud menetletakse nii kiires tempos? Helir-Valdor Seeder: Seda reformi on ette valmistatud rahandusministeeriumis juba pool aastat ning see on tavaprotsess. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-helir-valdor-seeder-ja-andres-sutt

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Äsja IT-ministriks saanud Kaimar Karu on oma seniste tegemiste eest kiita saanud, ent üheks väljakutseks uues ametis saab kindlasti kohanemine Eesti poliitika käänuliste kurvidega. Kas Eesti e-riigile tuleks teha restart, kuidas meie maine paistab Londonist vaadates ja kuidas suhtuda Eesti poliitika kõige reljeefsematesse väljaütlemistesse? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Väliskaubandus ja IT-minister Kaimar Karu, tere tulemast saatesse. Tervist. Ja loomulikult palju õnne ja kaastunne uue ameti puhul, nagu me oleme traditsiooniliselt öelnud. Aitäh. No te olete täna, niisiis andnud ametivande, osalenud esimesel valitsuse istungil. Kas teile õhtuks on kohale jõudnud, millise supi sisse te sattusite? Kaimar Karu: Noh, teie Kaimar Karu: nime välja käimist on Kaimar Karu: saatnud Saatejuht: Üsna haruldane mõõdukas aplaus. Mul on teile uudis, sellised mesinädalad saavad üsna ruttu mööda. Kas te ebaõnnestumist ei karda? Kaimar Karu: Võtab mõtlema? Või no selles mõttes, et Kaimar Karu: et noh, loomulikult kardan, eks, võib-olla kartuse juures õige sõna, et, et ebaõnnestumine on alati variant ja aga sellest hirmust või sellest, sellest tundest, et võib-olla ebaõnnestub, ei tasu ennast lihtsalt juhtida last, et kui ainult sellele keskenduda, et äkki läheb midagi halvasti või äkki ebaõnnestub, siis noh, siis üldse midagi ette võtta, eks, et Kaimar Karu: ma ei saa teha rohkem, kui ma suudan teha. Ja, ja parim, mida ma teha saan, on see, mida ma suudan teha, eks, et ma teen parima, mida ma oskan, parima, mida ma suudan ja ma loodan, et et see õnnestub. Saatejuht: No meil on täna ka selline lihtsate küsimuste saade, miks te selle ametikoha vastu võtsite, et te ju teate, et see võib olla nii hüppelaud, aga sageli ka sügav soov. Kaimar Karu: No minu see, ütleme siis selle taga, et, et ma ütlesin jah, et ma olen nõus selle teemaga edasi liikuma ja siis selle ameti vastu võtma. Noh, mitu põhjust, eks, et, et üks põhjus on kindlasti see, et et ma olen mõelnud, noh, praeguseks siis peaaegu võib-olla aasta, et et rohkem siis kui tavaliselt, et võib-olla võiks Eesti jaoks miskit ära teha, eks. Kaimar Karu: Noh, oma kogemusi, kontakte kasutada, et, et nagu midagi head ära teha. Kaimar Karu: Väljakutse on teine kindlasti, noh, üks on nagu see, et, et, et tahaks, teine on see, et tundub, et äkki isegi nüüd saab, et on võimalus. Ja, ja kolmandaks on see, et nagu tundub, et hästi palju on ära teha, noh, mitte ainult IT poole pealt, ikkagi nagu väliskaubanduse poole pealt ka, mis on omavahel seotud. Et noh, mingis mõttes peaaegu et miks mitte, eks, et võimalus on, tahe on ja tundub, et, et Kaimar Karu: äkki, äkki töötabki. Saatejuht: Te olete lubanud ühes intervjuus lähtuda oma tegevuses koalitsioonileppest, no täiesti omavahel öeldes see koalitsioonilepe on üks üsna ümar dokument ja ei ütle mitte midagi. Mida minister Kaimar Karu siis tegema hakkab? Kaimar Karu: No sain täna kokku ka, ka suure hulga enda, enda töötajatega ministeeriumis, kui ma käisin korraks läbi. Kaimar Karu: Väga-väga nagu tore kokkusaamine oli, et natukene ootamatu ka, kui, kui teel ministeeriumisse öeldi mulle, et kõik on, kõik ootavad mind ja ja, ja minu esimese sõnu, et noh, okei. Kaimar Karu: Ja mida ma ütlesin siis seal ka, et Kaimar Karu: et ma ei taha võtta seda rolli ei riigi kontekstis ega ministeeriumi kontekstis, et, et muutun inimeseks, kes Kaimar Karu: kes ütleb, kuidas asju teha, eks. Et, et minu suur ülesanne, ma tunnen, on, on see, et kuidagi, et aidata nii ministeeriumi sees kui ministeeriumite, ütleme siis asutuste vahel, eraettevõtete ja riigi vahel, Kaimar Karu: aidata luua keskkonda, kus, kus sünnivad head mõtted ja kus need häid mõtteid on võimalik realiseerida ka, eks. Noh, see on selline üldisem, üldisem foon, et, et, et olla see võimaldaja ja, ja, ja aidata inimestel teha rohkem, mitte see, kes ütleb, et Kaimar Karu: sina teed halvasti, mina tean, kuidas parem on ja, ja see peab tegema nii, kui mina ütlen, onju. Eks seda kindlasti taheti juhtuks. Konkreetsemad suunad, noh, väliskaubanduse poole pealt, jällegi see on see, kus see on IT-ga seotud, eks, vähemalt osaliselt. Ja ikkagi kui Eestit teatakse, teatakse pigem siis digiriigina, eks, et, et rääkida Eesti IT-lahendustest, siis, siis kõrvu on juba inimestel kikkis nagu enne, kui nad kuulevad, mis on, sellepärast et see tuleb ju Eestist. Eks, et see on nagu see on nagu hästi hea, aga, aga see ei ole ainus, mida me suudame teha. Ja, ja sellega, et nagu see ei ole ainus, mida me suudame teha, et siis on nagu see küsimus, kas, kas me tahame olla peatöövõtu riik või alltöövõtu riik, eks, et kas keskenduda siis ütleme siis Kaimar Karu: allhankele või siis ise kasutada meie know-how'd, meie, Kaimar Karu: meie inimesi, meie, meie, meie taibukust, meie, meie haridust, et luua üha siis nagu kõrgemal asuvaid süsteeme või, või tooted või teenused, et mis pakuvad üha rohkem lisavajadust, et, et see välja mõelda. Saatejuht: Ma sellest jutust sain praegu aru, et ei kavatse olla ainult IT-minister, muide, president on koos äridelegatsiooniga praegu Kuveidis, kui olulised sellised akende avamised on? Kaimar Karu: Akende avamised väikeriigile nagu meie Kaimar Karu: üliolulised, eks, noh, muidugi suurriikidele ka selles mõttes, et aga lihtsalt suurriike on nagu peaaegu et ebaviisakas mitte vastu võtta, eks ole, väikeriigi puhul on lihtsam öelda, et ei, kahjuks meil pole aega, eks. Ja siin ongi see, et me ei saa, me ei saa olla, ma ei tahaks öelda, et me ei saa jääda, aga, aga me ei saa olla Kaimar Karu: nagu one trick poni, et, et me ainult ühe asja pärast meid teatakse. Sellepärast et mingil hetkel jõuavad teised riigid mingites valdkondades järele, siis tekib seal konkurentsi, kui me oleme panustanud ainult ühele kuvandile, siis, siis sellest lihtsalt ei piisa, et jätkusuutlikkuse mõttes on ka vaja muid asju teha. Pluss meie siis teeme palju rohkem kui lihtsalt IT, eks. Muide, presidendi töö teie tegemistega olete rahul või? Kaimar Karu: Kas peaks mitte olema rahul? Saatejuht: No see oli natukene konksuga küsimus, me jõuame võib-olla selle teema juurde laiemalt. Olgu. Viimastel päevadel on teie käest korduvalt küsitud maailmavaate kohta. Jah. Lugesin huviga ja ega ma päris täpselt aru ei saanud, kes te siis olete, parempoolne, konservatiiv, liberaal või midagi veel kolmandat? Kaimar Karu: Aga samas Kaimar Karu: selline tugev Kaimar Karu: konservatiivne triip Kaimar Karu: käis Kaimar Karu: sealt Kaimar Karu: läbi, keel, rahvus, Saatejuht: Riik? Kaimar Karu: See on noh, kuidas ma ütlen, tänapäeval on, peetakse seda konservatiivseks, eks, et, et minu jaoks on see alati oluline olnud ja nagu ma olen ka paar korda öelnud, et ma arvasin ise, et ma olen pigem liberaal. Aga, aga kui ma vaatan, et, et mida tänapäeval konservatiiv, konservatiivse maailmavaatena käsitletakse, siis, siis ma leian seal palju jooni või palju mõtteid, millega ma ka ise nõus olen. Et ma ütleks, et, et selline noh, natuke ikkagi Rootsi laua moodi, eks, et, et erinevad seisukohad tulevad erinevalt, et gruppidelt, osadega ma olen nõus, osadega ma ei ole nõus, ei ole ühtegi sellist silti, mis sajaprotsendiliselt mind ära kirjeldaks. Saatejuht: Väga hea, käime korraks tagasi Londonis, te elasite seal päris pikalt ja töötasite, kuidas sealt vaadates Eesti sisepoliitika tundus, et meile siin vahel jääb mulje, et kogu elu seisnebki selles, mida Jüri Ratas ütles või Mart Helme mõtles? Kaimar Karu: No seal on Kaimar Karu: kaks aspekti, eks ole, et, et mida ma nägin, nägin või kuulsin teiste käest ja mida, mis nagu minuni jõudis, eks ole, et. Kaimar Karu: Üldiselt võiks öelda, et nendes ringkondades, kus mina liigun, Eesti sisepoliitika üldiselt teemaks ei tule, eks, et kui Eestist räägitakse, räägitakse positiivselt, võib-olla on nagu lugu ka selles osaliselt, et meie nimed on kohati väga keerulised, on ju, et ei jää ju meelde, kes see täpselt midagi ütles, aga. Kaimar Karu: Neid, ütleme siis Londonis elavaid minu tuttavaid, minu äri, äripartnereid, neid ikkagi huvitab see Eesti, Eesti kuvand, see Eesti digiriigi kuvand väikese ettevõtliku, edasijõudva, sellise nagu pioneerilise riigi staatus, eks ole, et, et te teete nii lahedaid asju, me tahaksime ka samasuguseid asju teha. Teil on nagu kõik tundub nii kihvtilt, e-residentsus on väga selliseid positiivseid, positiivset vastukaja saanud, et, et nii lahedad selliseid asju teete ja kuuled, ma just registreerisin ennast ka ära ja, ja kuule, et just registreerisin ja ma tegin firma ka ja noh, selles mõttes nagu hästi positiivne on, on see kuvand tegelikult. Saatejuht: Taavet Hinrikus, ilmselt üsna tuttav inimene, ütles siin stuudios eelmisel nädalal, et Eesti on viimasel ajal oma mainet välismaal maha mänginud. Olete nõus selle hinnanguga? Kaimar Karu: Minu kogemuse järgi, sõltub jällegi ilmselt, et millistes ringkondades rääkida, et et kui me räägime võib-olla diplomaatia ringkondadest, siis seal kindlasti on tekkinud küsimusi. Kaimar Karu: Kui me räägime IT-sektorist ja, ja siis nendest inimestest, kellega mina võib-olla suhtlen tihedamini, siis siis maine mahamängimist mina pole märganud. Ma ütleks, et maine on jätkuvalt tugev. Aga mida ma olen märganud, on see, et peale pärast siis e-residentsuse programmi avalikustamist ja siis selle siis nagu propageerimist ei ole ühtegi uut asja enam tulnud ja ma ei ütle, et me peaksime igal aastal väljastama tohutult uusi teenuseid ja tooteid. Aga, aga jah, et nagu see on praegu jäänud kõlama, see inimestele tohutult meeldib. Noh, nüüd on küsimus, on küll nüüd on küsimus see, et mis meie järgmine sarnane projekt võiks olla. Saatejuht: Ma ikka hoiaks natukene veel sellest mugavustsoonist ja infotehnoloogiast teid tagasi. Olgu-olgu. EKRE programmi olete ikka tänaseks läbi lugenud või? Olen. Nii, ja kuidas siis tundub, te olete öelnud, et kõikide seisukohtadega nõus ei ole? Kõikide seisukohtadega tõepoolest nõus ei ole. Aga sinna on konflikt sisse kirjutatud. Miks? Sest klassikaline EKRE liige on kriitiline presidendi tegevuse suhtes, on seisukohal, et noh, lihtsalt mõned teemad, nad on seksuaalvähemuste õigused, võõrtööjõud, see jooksevad kohe suusad risti teil. Kaimar Karu: Need on teemad, millest räägitakse, kui sa ütled, et on selline nagu keskmine või, või standartne, kas siis EKRE valija või EKRE toetaja, et ma olen nüüd selle nädala, peaaegu nädala jooksul ikka vestelnud väga erinevate EKRE, EKRE liikmete ja toetajatega ja Noh, ma ei, ma ei, ma isegi ei oskaks öelda, et kas on selline mall, et nad alati mõtlevad ühtemoodi või, või teistmoodi. Mõned teemad on neile südamelähedasemad, põhjused on selleks erinevaid. Mõnedel teemadel võetakse ka rohkem sõna. Saatejuht: Ja mõningaid väljaütlemisi peab pärast mitu nädalat selgitama, et mida siis keegi mõtles selle all? Kaimar Karu: No Kaimar Karu: lihtsalt, kuidas Kaimar Karu: teie väärtustega Kaimar Karu: langevad Kaimar Karu: kokku Kaimar Karu: sellised juba Saatejuht: Legendaarseks Saatejuht: saanud laused Saatejuht: nagu süvariik kiusab homopropaganda peavoolumeedia valetab või kvoot on null ja võib lõputult jätkata? Kaimar Karu: Et seda ma olen ka varem mõned korrad öelnud, et et nagu keelefilosoofi, mul on, mul on keelde teistsugune suhe võib-olla kui, kui enamikel inimestel ja, ja ma näen keelt kui, kui vahendit. Ja, ja mulle meeldiks see, kui, kui ühelt poolt, kui keelt kasutatakse selle otstarbel, et muuta suhtlust lihtsamaks, aidata inimestel omavahel suhelda. Aga teiselt poolt Kaimar Karu: see, et tekib arusaamatusi, eriti kui, kui, kui on võimalik väljendada või siis ütleme niimoodi, et Kaimar Karu: et kandepinda leiavad eelkõige reljeefseid väljendid või sellised lühifraasid, mitte mitte pikemad lood. Eks, et, et see on nagu puudu. Mulle tundub, et nagu küsida inimeste käest, aga kui sa niimoodi ütlesid, siis mida sa tegelikult mõtlesid? Eks, et hästi palju toimub sellist tõlgendamist teiste eest. Et kui ta niimoodi ütles, järelikult mõtles ta seda. Ja, ja väga tihti on tegelikult mingite selliste reljeefsemalt väljenditega hoopis mingi teine mure või, või küsimus või, või teema mida, mille lahkamiseni ei jõutagi, sellepärast et mingisugune sõnakõlks jääb nagu kõlama ja siis kogu kogu kemplus hakkab selle ümber käima. Mis, mis mulle nagu ei tundu väga produktiivne lähenemine üldiselt. Saatejuht: No ma võin teile ühe lingi ühtede raadiosaadete asukohaga saata. Liituda erakonnaga või mitte? Kaimar Karu: Ei ole otsustatud, et ettepanek on tehtud. Kaimar Karu: Esialgu ma püüan ikkagi ametile keskenduda ja siis mingil hetkel tuleb see teema tagasi lauale. Saatejuht: Muide, EKRE juht Mart Helme ütles alles kaks nädalat tagasi, et infotehnoloogia on Eestis fetišeeritud ja uus minister peaks tegelema üldse väliskaubandusega, et mis mõtteid teis see lause tekitab? Kaimar Karu: Mõttepaus. Ei mõttepaus, ma püüan nagu välja mõelda või kuidagi, kuidas kõige paremini selgitada, et Kaimar Karu: et Kaimar Karu: võib ju öelda, et tegelikult on tal täiesti õigus. Kaimar Karu: Ja ma selgitan, miks. Kaimar Karu: Et mujal maailmas, aga ka Eestis, väga tihti, mis teeb minnakse, on see, et, et IT-lahendusi vaadatakse kui väärtust omaette. Ehk siis IT-lahenduse, IT-projekti edutegur on see, et projekt on läbi viidud. IT-lahenduse edu või edukuse mõõt on see, et see lahendus on siis nagu välja lastud või see on nüüd olemas, eks. Ja hästi tihti neid investeeringuid tehakse ja selgitatakse tehnoloogia aspektist. Aga, aga tegelikult Kaimar Karu: ei ole ju Kaimar Karu: iva mitte selles, et tehnoloogiat Kaimar Karu: kasutada tehnoloogia pärast, vaid et see, et mida me sellega teha saame. Saatejuht: Aga meil ei ole ka mõtet toota tootmise pärast, et see tundub natukene selline sõja. Kaimar Karu: Aga tehnoloogia poole pealt, et kui me suudame välja mõelda selle, et, et miks me neid asju teeme või mitte välja mõelda, võib-olla, või paremini selgitada, et me teeme neid asju sellepärast, et me saame siis saavutada seda, luua seda, selline lisaväärtus. Et kui, kui vähemalt osa sellest retoorikast pöörduks ära tehniliste lahenduste pealt, Kaimar Karu: selle peale, et miks, mis inimestele paremaid, paremaks muutub või mida nad saaksid rohkem teha või lihtsamini teha või, või kuidas me saame enda välismaiseid äripartnereid paremini aidata nende lahendustega, et kui need on need müügipunktid, et see muutub paremaks, lihtsamaks, odavamaks, kergemaks, siis, siis me ei fetišeerimine tehnoloogiat, siis me räägime sellest, miks me neid asju teeme. Ma Saatejuht: Näen, et Londoni aastad on müügimees karu tugevasti õpetanud. Saatejuht: Kas Eesti riik vajab siis restarti või piisab peendunumisest, kuidas tundub? Saatejuht: Kas riik üldiselt või? No ma mõtlen pigem ikkagi e-riigi projekte, mainet, müüki? Ma ei ütleks, et.. Aga ka suuri infrastruktuure loomulikult. Kaimar Karu: Jah, et, et ma ei ütleks, et ta restarti vajab, sest see on ikkagi, Kaimar Karu: noh, Kaimar Karu: restarti käigus me viskame ikka päris palju asju, või viskaksime päris palju asju minema ja sellel lihtsalt ei ole mõtet, eks. Saatejuht: No e-tiiger magab, te saate aru küll, neid, neid kujundeid me ise pillume, kas me oleme ise liiga kriitilised? Kaimar Karu: Muidugi me oleme liiga kriitilised, et kas, kas meile tundub, et see meie siis digitiiger lippab nii kiiresti, kui ta kunagi lippas, kui ta oli meie jaoks täiesti, no ütleme, tiigrikutsikas on natukene aktiivsem, eks ole, mängib, hullab rohkem, mängib rohkem, et, et kas, kas meie tiiger on, on jätkuvalt tiigrikutsikas, loomulikult ei ole, eks. Et tiiger on suureks saanud, sellega kaasneb noh, kogu see, see, see legacy nii-öelda või nagu see tehnoloogia, mis, mis ei ole enam oma esimeses nooruses, millega lihtsalt tuleb tegeleda, aga see ei tähenda seda, et, et meie tiiger joosta ei suudaks, lihtsalt me oleme ise väga kriitilised. Kaimar Karu: Ja, ja mingis mõttes on see nagu ka hea, eks, et me nõuame rohkem, me sunnime läbi selle arendama uusi kihvte lahendusi, et me oleme nõudlikud. See ei puuduta ainult IT-valdkonda. See ei puuduta ainult IT-valdkonda, et jah, võib-olla tõesti, et eestlastel on kombeks tegelikult üsna kriitiline olla asjade suhtes ja selle kohta on ka üle ühe anekdoodi, eks, aga, Kaimar Karu: aga et selline edasipüüdlikkus, et kui, kui me ei oleks kriitilised selle osas, mis meil on ja me ei tahaks paremat või kui me ei oleks valmis siis tegema ohverdusi selleks, et paremat saada, siis, siis me seda tiigrit, digitiigrit ilmselt ei oleks ka üldse kunagi olemas olnud. Saatejuht: Kui korraks praktilisema poole pealt vaadata, mitmed suured Eesti IT-projektid on ebaõnnestunud, neid on auditeeritud, tulemusi on nimetatud katastroofilisteks. Tellimused muutuvad, too tellija ei tea, mida ta tahab. Ja tulemus on katastroof. Miks see nii juhtub, on see infotehnoloogia probleem või nii-öelda projekti Kaimar Karu: Juhtimise kvaliteet? Okei, ma kõigepealt ütleks nagu võib-olla selle ära, et, et katastroof on hästi-hästi tugev sõna ja seda on tõepoolest kasutatud mõne projekti kohta, mis on ka meediast rohkem läbi käinud, et, et enamik projekti siiski nagu. Saatejuht: Kuna ma praegu ühtegi ei nimetanud, me võime olla kujundlikumad. Kaimar Karu: Jah, et, et mõned võib-olla tõesti on nagu väga-väga halvasti läinud, et Kaimar Karu: see olukord, kus, kus tellija ei täpselt ei tea, mis ta soovib, et see ei ole ei Eestile unikaalne, ka Eesti avalikule sektorile unikaalne. See on ülemaailmselt täpselt sama teema ja sellepärast ongi, noh, ütleme siis agiilset metoodika tarkvara arenduses on nagu üks viis, kuidas sellega tegeleda, et kui, kui me teame, et me päris alguses kõike ei tea, siis kuidas me saame arendada järk-järgult, eks. Aga siin tulevad erinevad raskused sisse, üks on rahastamine, kuidas need rahast, kuidas on paika pandud rahastamispõhimõtted, harjumused. Ehk siis inimesed teavad, et saab ka teisiti või, või, või saaks teisiti. Tihti see ei ole võimalik olnud. Jällegi eri põhjused, eks. Et, Kaimar Karu: noh, hästi palju tahke on seal, et inimesed tüüpiliselt tahavad teha kõige paremal moel, aga mingil põhjusel keskkond ei võimalda seda selliselt teha. Saatejuht: Teie eelkäija lubas läbi viia e-valimiste süsteemi analüüsi ja sõltumatu rahvusvahelise auditi, kas te jääte selle plaani juurde? Kaimar Karu: Jään selle plaani juurde, et töögrupp praegu veel töötab, lõplikku aruannet, ma usun, et lõplik aruanne ei ole praegu veel, praegu veel esitatud. Kaimar Karu: Vahepeal tulid mõned punktid sealt välja, eks ole, mida oli arutatud ja kus oli ka mingeid otsuseid, et kas liigume edasi või ei liigu edasi, et seal oli päris mitmeid väga asjalikke punkte. Minu isiklik seisukoht on see, et, et e-valimised on, on valimissüsteemi osa, meie valimissüsteemi osa ja me peame ikkagi usaldama või saavutama olukorra, kus me usaldame tervet valimissüsteemi, eks, ja kui e-valimised on selle osa ja küsimus on õhus, siis sellega tuleb tegeleda. Mis küsimus on õhus? Kas on turvalised või ei ole turvalised, eks, et kas, kas me saame usaldada e-valimisi või me ei saa usaldada e-valimisi? Saatejuht: Miks me ei saa usaldada e-valimisi? Saatejuht: Küsimus on õhus. Kelle küsimus? Saatejuht: Teie olete IT-spetsialist, oskate öelda ühe näite? Saatejuht: Ühe näite sellest, et. Miks e-valimised ei ole usaldusväärsed? Kaimar Karu: Miks nad võib-olla pole usaldusväärsed? Olgem täpsed ja. Olgem täpsed. Kaimar Karu: Kas, Kaimar Karu: ma toon ühe näite ja siis ma toon ühe sellise nagu paralleeli sinna juurde, et, et ühelt poolt, kas, kas see, kes, kas see, kes on hääle andnud, on ikka see inimene, kelle, kelle alt see hääl sinna kirja läks, eks, või et kas, kas see hääl, mille mina andsin, kas see ikka läks selliselt kirja või mitte, või et kas on kusagil keegi, kes, kes lisab hääli? Noh, niimoodi, eks, et need on võimalikud stsenaariumid, kuidas see süsteem võiks olla ebausaldusväärne või ebaturvaline. Kaimar Karu: Päris mitmed teemasid on muidugi ka selliseid, mis Kaimar Karu: noh, ütleme siis, mis kehtivad hääletamise kui sellise kohta üldiselt, et ei ole ka paberhääletamine 100 protsenti kindel, eks, et, et noh, et kui palju või, või millisel määral me üldse saame süsteemides nagu täiesti kindlad olla. Et erinevaid, nagu erinevaid võimalusi, kuidas teoreetiliselt võiks see süsteem olla haavatav ja, ja see audit peaks siis ära näitama selle, kas, kas nii on või nii ei ole. Saatejuht: No lihtsalt, et lihtsa lausega aru saada, et kas karu läheb seda e-valimiste süsteemi arendama või lõhkuma? Kaimar Karu: Karu läheb meie Kaimar Karu: valimissüsteemi elektroonilist osa Kaimar Karu: usaldusväärsemaks muutma. Saatejuht: Selge pilt, teeks ühe rahvusvahelise triibu sisse, muide Eesti kirjutas alla äsja USAga memorandumile hiinlaste, kuigi selles memorandumis ei sisaldu sõna Huawei, kui, ma ei tea, kui tähelepanelikult te olete seda Saatejuht: vaidlust jälginud, on seal siis turvariskid või Kaimar Karu: Mitte? Ei ole väga tähelepanelikult jälginud, et homme. Aga see tuleb kohe teie lauale? Just et, et homme mul on selle temaga kohe esimene briifing, et saada, saada paremat pilti ette, et noh, sellest viis G, viis G teemast üldiselt on nagu hästi palju juttu olnud, eks ole, mitte ainult Eestis, vaid mujal ka. Kaimar Karu: Hästi tihti jällegi natuke võib-olla see paralleel selle fetišeerimisega, et hästi palju fookust on olnud tehnoloogial ja natukene vähem olnud fookus sellele, et aga miks see meile hea on, eks, et mida me sellega siis rohkem või paremini teha saame ja ja kuidas, nagu meie saaksime sellest võita riigina, riigina, eks. Aga jah, et see on nagu homse, ühe homse briifingu teema. Saatejuht: Aeg surub hirmsasti peale, kaks lühikest lõpuküsimust. Olete Londonis oma elu kokku pakkinud ja Tallinnas päris tänaval ei pea olema? Kaimar Karu: Tallinnas tänaval ei pea olema, Londonis kogu elu veel kokku pakkinud ei ole, et see võtab veel veidikene aega. Saatejuht: Mis on see üks asi, et aasta kahe või kolme pärast vaadata peeglisse ja mõelda, et see risk tasus ennast ära? Kaimar Karu: Ja see ei ole üldse tehnoloogiline tegelikult, et kui ma mõtlen, et kuidas ma, kuidas ma võiksin öelda, et, et see oli, minu töö oli edukas, et ongi see, et kui ma, kui ma näen, et Kaimar Karu: koostöö on inimeste jaoks oluliselt lihtsamaks muutunud, et kui ma, kui ma selle suudan kuidagi ära teha, siis juba selle, juba tänu sellele on ilmselt selle kolme aasta jooksul juhtunud väga-väga palju lahedaid asju. Saatejuht: Aitäh, Kaimar Karu, selle intervjuu eest ja jõudu tööle! Aitäh! Head vaatajad, Esimene stuudio on taas eetris järgmisel nädalal. Olge tublid.

Saatejuht: Tere õhtust! Väliskaubandus ja IT-minister Kaimar Karu, millise supi sisse uue ametiga astusite? Kaimar Karu: Tasapisi hakkab kohale jõudma. Saatejuht: Kas te ebaõnnestumist ei karda? Kaimar Karu: Ma annan endast parima. Saatejuht: Miks selle ametikoha vastu võtsite? Kaimar Karu: Tahan Eesti jaoks midagi ära teha. Saatejuht: Mida tegema hakkate? Kaimar Karu: Looma head keskkonda ministeeriumi ja ettevõtete vahel, tegeleda IT-lahendustega ja mõelda, kas me oleme peatöövõturiik. Saatejuht: Kui olulised on akende avamised? Kaimar Karu: Väga olulised. Saatejuht: Presidendiga olete rahul? Kaimar Karu: Miks mitte? Saatejuht: Mis teie maailmavaade on? Kaimar Karu: Sildid on kaotanud tähenduse. Saatejuht: Aga pigem konservatiivne. Kaimar Karu: Ühte nimetust minule ei ole. Saatejuht: Kuidas Eesti elu välismaalt paistis? Kaimar Karu: Positiivne e-riigi kuvand. Saatejuht: Kas Eesti on oma mainet maha mänginud? Kaimar Karu: Diplomaatias ehk küll, aga IT-ringkondades mitte. Saatejuht: Olete EKRE seisukohtadega nõus? Kaimar Karu: Kõikidega mitte, seal on vasturääkivusi. Saatejuht: Ja väljaütlemisi peab nädalaid selgitama. Kaimar Karu: Absoluutselt. Saatejuht: Kuidas teie nendesse suhtute? Kaimar Karu: Ennast võiks selgemalt väljendada. Saatejuht: Kas liitute EKREga?. Kaimar Karu: Vaatame. Saatejuht: Mis tundeid teravad kommentaarid teie suunal tekitavad? Kaimar Karu: IT-maailm on veidi fetišeeritud küll. Saatejuht: Kas toota tootmise pärast? Kaimar Karu: Peame mõtlema, miks me midagi teeme. Saatejuht: Mida Eesti riik vajab? Kaimar Karu: Restarti. Saatejuht: Tiiger magab. Kaimar Karu: Tiiger on suureks kasvanud. Tahame aina paremaid IT-lahendusi. Saatejuht: Miks IT-projektid läbi kukuvad? Kaimar Karu: Katastroof on liialt tugev sõna. Saatejuht: Kedagi veel ei nimetanud. Kaimar Karu: Tellijad ei tea täpselt, mida tahavad. Saatejuht: Kas jätkate e-valimiste rahvusvahelise auditiga? Kaimar Karu: Jah. Saatejuht: Näide, miks e-valimised ei ole usaldusväärsed? Kaimar Karu: Kindlus, kas hääletaja olen ikka mina? Saatejuht: Kas minnakse e-valimiste süsteemi arendama või lõhkuma? Kaimar Karu: Usaldusväärsemaks muutma. Saatejuht: Kas Huaweil on turvariskid? Kaimar Karu: Ülehomme on mul sellel teemal briifing. Saatejuht: On teil Tallinnas kodu? Kaimar Karu: Kolimine võtab aega. Saatejuht: Mida loodate saavutada? Kaimar Karu: Lahedaid asju. Saatejuht: Aitäh, olge tublid.

esimene-stuudio-kaimar-karu

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. President rääkis eile haiget tegemise aastast ja kutsus Riigikogu üles oma tööd tegema. Kas Eesti poliitika vajab siis kapitaalremonti ja millist rolli selles võiks mängida uued poliitilised jõud? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Eesti 200 juht Kristina Kallas, tere tulemast saatesse. Kristina Kallas: Tere tulemast ja aitäh kutsumast. Saatejuht: No see haiget tegemise aasta oli vaieldamatult eilse kõne üks jõulisemaid kujundeid, kas president tabas naelapea pihta või lõi suure kaarega mööda? Kristina Kallas: Ma arvan, et ta sõnastas väga hästi selle emotsiooni, mida inimesed on tundnud möödunud poliitika aasta kohta. Möödunud poliitika aasta oli emotsionaalselt väga raske ja kusjuures kõikidele osapooltele ja ka valijatele oli emotsionaalselt väga raske, sest see, mis valimistulemus oli, oli kolmanda märtsi öösel ja see, mis sealt edasi siis kaks kuud kestis ja tegelikult palju pikemalt, oli ju üks selline lõputu. Kristina Kallas: Kuidas ma ütlen siis, või lõputu vägikaikavedu ja väga-väga emotsionaalne, ma arvan, et kõigil oli väga raske ja päriselt ei saanud ju ei Riigikogu ega valitsus korralikult tööd tegema hakata, kuni päris viimase hetkeni. Saatejuht: Kes teeb kellele haiget Eestis? Kristina Kallas: Teate, see on nagu peretüli juba, et sa enam ei tea, kes alustas, et kuna kõik on emotsionaalselt juba nii üles laetud ja kõik on kedagi juba kellelegi haiget teinud, siis enam ei teagi, kes, kus alustas ja ma arvan, et see ei ole oluline, et presidendil oli seal kõnes hästi hea väljend, kus ta ütles, et me oleme 11 solvanud lukku, et me oleme nii lukus sellega, et keegi kedagi kuskil solvas, igaüks on solvunud. Ja kõik tunnevad, et kõigil on haiget tehtud, nii et mulle tundub, et me oleme hästi kinni jooksnud selle möödunud apoliitilise aastaga, väga kinni jooksnud. Saatejuht: Millega sa tegeled, armas Riigikogu, see ei ole liiga õel või? Kristina Kallas: Ma arvan, et see on sellesama küsimus, et kas me jätkame samas vaimus üksteisele kurje sõnu loopides. Kristina Kallas: Ja jäämegi sellega tegelema. Või me päriselt hakkame tegelema asjadega, mis on Eesti jaoks olulised, kusjuures president oma kõnes nimetas need asjad ära, mis tema arvates on väga olulised ja millega Riigikogu peaks tegelema. Aga noh, Riigikogus on toimunud pool aastat või isegi rohkem tegelikult praktiliselt aasta aega ikkagi, ikkagi üksteise solvamine. Saatejuht: Kas siin natukene seda probleemi ei ole, et poliitikat ja poliitikuid on niigi popp kiruda, et lõpuks meil ei tulegi ükski teadlane, ei tulegi ükski majandusmees Kristina Kallas: Poliitikasse? Muidugi see oht on, aga presidendi sõnum oli palju Kristina Kallas: teistsugusem minu jaoks. President ütles, et palun tegeleme ise oma väärikusega. Et Riigikogu peab tegelema ise oma väärikusega, et me ei saa eeldada, et meisse suhtutakse hästi poliitikutesse, kui me ise tegelikult väärikalt ei käitu ja üksteisesse tegelikult väärikalt ei suhtu. See on ju tänase poliitik, poliitilise kultuuri probleem Eestis. Saatejuht: Mis mulle kohutavalt meeldib, on, et me terve aasta jagu räägime juba tõesti õigusest, me, me kohe liigume sellest teemast edasi. Kuulge, aga see Andres oli ka ikka üks suur jurakas, et kas see metafoor üldse toimis? Kristina Kallas: Ta toimis selles mõttes seal kohapeal hästi, me saime väga hästi aru, kuidas president oma kõnes neid karaktereid välja joonistas, see ei tähenda tegelikult seda, et raamatus ja filmis need karakterid sellised olid. Aga president andis oma tähenduse nendele karakteritele, nii-öelda suure laia pintsliga. Nii et see sõnum oli väga selge, kes on Andresed ja kes on Pearud. Ega, ega see, kusjuures ei jooksnud partei liini pidi, ma tahaks öelda seda, et neid Pearusid on meil kõikides erakondades ja kõik erakonnad on käitunud Pearulikult ja paljudes erakondades on väga palju Andreseid. Saatejuht: Mis tähendab seda, et kui me praegu kuuleme pigem kriitikat konservatiivide leerist, siis nad on natukene nagu teiste patud endale võtnud lihtsalt. Kristina Kallas: Ei, ma tahtsin, ma, ma lihtsalt tahan öelda, et presidendi sõnum oli ju kõikidele erakondadele, see ei olnud ainult valitsusele ja koalitsioonile, see oli kõikidele erakondadele, ta ütles Riigikogu, millega te tegelete. Ta tõi välja ka konkreetse Õhtulehe pealkirja, mis ei rääkinud ju ainult koalitsioonist, et et ma arvan, et see tunne minul ja näiteks täpselt samamoodi paljudel valijatel on ikkagi see, et et ega see koalitsiooni kirumine ei ole ka päris õige, sest sest ka opositsioon on olnud väga emotsionaalne ja mänginud kogu aeg emotsioonidega. Saatejuht: Kuulge, aga poliitiline teerull lihviti filigraanseks juba siis, kui Jüri Ratas oli vähetuntud munitsipaalpoliitik. Noh. See ei ole nüüd juhtunud. Kristina Kallas: No aga kui kaua me siis poliitikas niimoodi mängima, et mina olen solvunud selle eest, mis sa mulle 17 aastat tegid, nüüd ma olen võimul ja ma teen sulle seda tagasi. Et noh, me ei saa niimoodi edasi, me ei saa Eestit niimoodi edasi juhtida. Saatejuht: Et lihtsalt see poliitiline olukord ära kaardistada, kus me täna oleme, samal ajal kui presidendi poolt kutsutud pidutsesid Viljandis, toimus üsna rahvarohke tõrvikurongkäik Tallinnas. Saatejuht: Kas Kristina Kallast kuidagi häirib või segab see, et meil on nagu kaks paralleelset reaalsust ja kaks paralleelset tõde või on see lihtsalt vaba maa ja iga mees teeb, mis tahab? Kristina Kallas: Mind häirib see selles mõttes, et mitte, et ma ei arva, et see tõrvikurongkäik see peaks toimuma ja need inimesed teevad midagi valesti. Ma arvan, et nad ei tee midagi valesti, nad teevad täpselt nii, nagu nemad õigeks peavad ja ma pean seda respekteerima, sest seal on mingi sõnum, mida nad mulle saadavad läbi selle tõrvikurongkäigu, nad tahavad ju mulle midagi öelda. Ja minu ülesanne on neid kuulata ja mõelda, mida nad mulle tegelikult öelda tahavad ja kas ma olen valmis neid kuulama, välja kuulama, ära kuulama. Ja vot see on ka üks mure, mis mul on, et selles nii-öelda lukku solvamise kultuuris me tegelikult enam ei oska 11 kuulata. Kristina Kallas: Me keskendume hästi palju viimasel ajal poliitikas sellele, et mis meid eristab või mis meid lahku lööb, et, et me ei keskendu üldse sellele, mis meid tegelikult seob ja meid seob väga palju. Ja eile Viljandis seal presidendi vastuvõtul ma mõtlesin ka, et ajakirjanikud ja kaamerad küsisid minu käest kogu aeg küsimusi selle kohta, et kes või mis mulle ei meeldi ja kuidas see poliitikas ikkagi, kes on halb ja kes on hea ja kes ütles õigesti ja kes ütles halvasti. Aga mulle tuli meelde aeg, kui presidendi vastuvõtul ajakirjanikud küsisid, et külaliste käest, et mis teie tahaksite täna Eesti jaoks soovida, et mis teie sünnipäeva soov Eestile on, mis on palju positiivsem, mis ühendab väga palju inimesi. Et võib-olla me peaksime mingi hetk nii-öelda kõik korraga maha istuma, sügavalt sisse hingama ja rääkima nendest asjadest, mis meid ühendavad, mis meid ühendavad need inimesed, kes Viljandis olid ja neid inimesi, kes Tõrviku rongkäigul olid, sest ma arvan, et meid ühendab väga palju. Saatejuht: Kas ma siit ridade vahelt loen ka seda välja, et Kristina Kallase pikk plaan Ekrega seoses on pigem nad ära kuulata ja nendega rääkida Kristina Kallas: Siis tulevikus? Mitte Ekrega, vaid nende inimestega, kes olid seal Tõrviku rongkäigul, neid inimesi tuleb kuulata, see on poliitiku ülesanne, ei saa olla niimoodi, et need ei ole minu inimesed, et ma neid inimesi ei kuula. Ma ei ole nõus sellega, kuidas täna poliitilisel areenil neid inimesi esindatakse, see poliitiline jõud, kes neid inimesi esindab Kristina Kallas: on tegelikult ise ennast nurka mänginud oma poliitilise retoorikaga, küll aga ei tähenda see, et nende inimeste mured ja see sõnum, mida need inimesed tahavad poliitikutele öelda, ei ole olulised. Saatejuht: Te olete ise mõned päevad tagasi sotsiaalmeedias kirjutanud, et meil on nõrk Riigikogu, kes ei ole suuteline ise algatama suuri, julgeid muutusi. Mul on lihtne küsimus, miks te nii kriitiline olete? Kristina Kallas: See on täpselt seesama, mida president ütles, sest ta on kogu aeg väga suur emotsioonide vaht ja vähe, vähe tolku, vähe tolku sellest. Kristina Kallas: Kui te mäletate, siis nagu umbes poolteist aastat tagasi, kui ma olin esimest korda esimeses stuudios, me rääkisime sellest, kuidas on vaja väga korralik investeering eestikeelsesse haridusse. Seda ei ole juhtunud, aasta aega on juba möödas uuesti Riigikogu tööle saamisest. Meil on üles kerkinud väga terav teema, mis on seotud rohepöördega ja kliimaneutraalsusega. Meil ei ole tegelikult ei plaane, ei samme, ei visioone, ei arutelusid korralikke Riigikogus sel teemal. Nii et noh, ma arvan, et presidendil on õige küsida vabandust, aga millega te tegelete seal Riigikogus, kus on töö, mida Eesti inimesed ootavad teilt? Meil on perearstidega väga-väga tõsine kriis, ma pean lugema uudist sellest, kuidas Haapsalus on perearstiteenus läbi videosilla, noh, see, see ei ole juba, see on ikka päris kriitiline situatsioon, nii ei saa Eesti riiki pidada. Saatejuht: Aga te teate küll, mis teie kriitikud ütlevad, et mis sellel Eesti 200-l viga praegu kritiseerida, et oleme Riigikogust väljas ja ei vastuta millegi eest. Kristina Kallas: Ei no muidugi, aga see on ka meie töö nendele valusatele kohtadele osutada, me võime ega, ega vait olemine ei lahenda seda probleemi ammugi mitte. Saatejuht: Päris päevakajalistest teemadest, täna kukkus EKRE apteegireformi tagasipööra veel nõu Riigikogus läbi, ma ei mäleta, et te oleks sellel teemal väga sõna võtnud, et kas apteegid ei ole teie teema? Kristina Kallas: Teate, ma olen, ma olen ilmselt täiesti tavaline keskmine eestlane, kes vaatab seda apteegireformi arutelu ja mõtleb, et ma enam üldse ei mäleta, kust see pihta hakkas ja mida üldse praegu lahendatakse, sest see asi on kerinud juba nii segaseks enamus inimeste jaoks. Et inimesed ei saa enam aru, et mis see probleem oli algselt, mida me lahendama läksime. See oli viis aastat tagasi ja, ja, ja küsimus oli ju selles, et kas apteegi ja ravimimüügi teenus on äri või ta on nii-öelda tervishoiuteenuse osa. Kui ta on tervishoiuteenuse osa, siis ta peab olema riigi poolt garanteeritud kättesaadavus ja seal on vaja tegelikult reguleerida turgu päris korralikult ja sinna suunda see apteegireform liikus. Ja nüüd me siis järsku oleme viis aastat hiljem, kui me tahame selle jõustumist hakkama uuesti rääkima sellest, et tegelikult on see üks tavaline äri ja me peaksime selle turu täiesti lahti laskma ja liberaliseerima. Aga keegi ei räägi sellest, et kas sellega siis ikkagi garanteeritakse inimestele ravimite kättesaadavus maapiirkondades ja kas sellega garanteeritakse ka see hind, mis oleks palju õiglasem, sest algas see kõik ju sellest, et Eesti inimene maksab ravimite eest kõvasti rohkem kui meie naaberriikides. Saatejuht: Aga kui te pürgite poliitika kõrgliigasse, siis esimene aprill läheneb ja teie käest küsitakse poolt või vastu, mis te teete selle apteegireformiga Kristina Kallas: Siis? Kristina Kallas: Sellisel kujul, nagu ta täna vastu võeti, tuleks teda jõustada, teda tuleb parandada, ma arvan, et kui ükskord jõustub, siis on näha need probleemid ja mured ja meil on kindlasti aega seda parandada. Aga tagasiminek ei ole tegelikult lahendus. Saatejuht: Te mainisite paari sõnaga hariduse teemat, päris ennem, kui me jõuame sinna nende rahade juurde, siis Eesti koolid on viimase aasta jooksul näinud mitme kooli direktori kangutamist. On need õnnetud üksikjuhtumid või süsteemne viga juhtimises? Kristina Kallas: Need ei ole õnnetud üksikjuhtumid, see on süsteemne viga juhtimises. See on see viga, kus 30 aastat tagasi seatud süsteem tegelikult täna enam ei tööta. Ehk siis omal ajal, kui otsustati, et kooli omanik ainuisikuliselt teeb otsuseid kooli korralduse üle, igapäevase töö üle, ehk siis oma kohalik omavalitsus on valdavalt meil kooli omanik suures osas, siis toona võib-olla see oli mõistlik, sellepärast et kooli ümber tekkivad kogukonnad olid noored, kogenematud ja nii edasi. Noor riik ka. Täna on meil kooli kogukonnad üsna tugevad, lapsevanemad, õpetajad, õpilased on palju aktiivsemad koolielus osalemisel ja täna ei tööta enam see süsteem, kus on üks vürst kuskil vallavalitsuses või linnavalitsuses, kes otsustab selle konkreetse kooli üle praktiliselt kõike, ilma et see kooli kogukond sinna kaasatud on. Ja see ei ole õige. Saatejuht: Kas see natukene anarhia ei ole või ma tean, et skeptikud küsivad, et kas eriti just väiksematel omavalitsustel on ikka piisavalt kompetentsi, et kooli ja koolisüsteemi juhtida? Kristina Kallas: Seda kompetentsi ei ole tegelikult valla juhtimise tasandil, seda kompetentsi, see kompetents, kui ta üldse seal väikeses kohas on, siis ta on sealsamas koolis. Ta on sealsamas koolis nende õpetajate, nende direktorite ja ka lastevanemate poolt. Kõige suurem huvi tegelikult selle suhtes, selle vastu, et kool oleks hea ja kvaliteetne, on ju lapsevanemal. Tema tahab, et tema laps käiks heaks, heas koolis ja täna tal seaduse järgi on üsna piiratud võimalus sõna sekka öelda kooli juhtimisotsuste puhul ja ka selle puhul, kes seda kooli juhib. Üldiselt ta saab seda teha ainult nelja aasta jooksul, nelja aasta tagant, läbi valimiste ja see on väga kaudne osalemine kooli otsustusprotsessis. Saatejuht: No see on selles mõttes hea test, et kui reaalne üldse on selles suures mängus kaasa mängida, kogute hääli selleks, et nii-öelda demokraatlikumaks seda protsessi teha, aga mis siis? Kristina Kallas: No saime need hääled kokku, nii et nüüd siis vaatame, kuidas sellele reageerib Riigikogu. Tegelikult rahvas on oma sõna öelnud ja ega me ei teinud seda ainult rahvaalgatusega nii-öelda, et 1000 häält kokku saada, me rääkisime kõikide huvigruppidega läbi, me rääkisime koolijuhtide ühendusega, me rääkisime õpilasomavalitsuste esindusega, me rääkisin Laste Vanemate Liiduga, kõik on selle muudatuse poolt, kõik tunnevad, et aeg on see asi ära muuta Eestis. Ja, ja ma nüüd, pall on selles mõttes järgmisest nädalast on pall Riigikogu käes. Et kas, kas Riigikogu erakonnad kuulavad seda või ei kuula ja noh, üldiselt on laiem teema, mis ilmselt kohalike omavalitsuste valimistel ka lauale tõuseb, on see kohalike kogukondade osalemine kohaliku võimu teostamises rohkem kui ainult iga nelja aasta tagant valimiskastide juures. Ma arvan, et see on hästi oluline teema ja see kooli, kooli juhtimine on üks osa sellest, aga see on palju laiem teema. Saatejuht: Kas sügisel avatud Kohtla-Järve riigigümnaasium on edulugu või on seda veel liiga vara hinnata? Kristina Kallas: Vara hinnata, aga kõik märgid praegu näitavad, et see on edulugu. Mina olen, mina olen väga rahul sellega, kuidas lõpuks see kriis lahenes. Sest see töö, mis Hendrik Agur seal koolis teeb koos oma meeskonnaga, on fantastiline. Saatejuht: Mul on ainult üks mure kogu selle haridussüsteemi jutuga, kas, kas ühest küljest on tore, et meil sellised heas mõttes fanaatikud on, aga kas teistpidi ei ole murekoht, et, et kogu süsteem natukene noh, tugineb sellistele noh, heas mõttes hulludele, ma loodan, et Agur ei pahanda selle Kristina Kallas: Peale. Kristina Kallas: Ma arvan, et meil üldjoontes on Eestis tegelikult sellega väga hästi, meil on, meil on väga võimekad ja head koolidirektorid, meil on tugev ühendus, kes neid juhib, meil on üksikuid nõrki kohti loomulikult ja ma arvan, et see ongi see koht, kus kogukonnal peaks olema rohkem otsustusõigust, et need nõrgad kohad ka nii-öelda ära parandada. Aga noh, üleüldiselt on ikkagi vaja ka koolivõrgu korralikku reformi ja noh, ikka raha, raha, raha, raha on sinna süsteemi päris korralikult juurde vaja. Saatejuht: Raha on juurde vaja, aga, aga kust see raha siis tuleb? Ma saan aru, et Ida-Viru koolijuhid on pöördunud murekirjaga ministeeriumi poole ja koolide tase on, me teame, ebaühtlane, raha napib ja sinna see jääb. Et ma saan aru, et isegi kirjad jäävad vastamata, et kuidas seda pusa lahti harutada? Kristina Kallas: No ega see raha kuskilt mujalt ei tule, kui, kui riigieelarvest, et kus, et noh, seal on see kulurida, aga see on ka prioriteetide, poliitiliste prioriteetide küsimus. Et kui praeguse olemasolevale valitsusele minu suureks üllatuseks, see ei ole prioriteetne teema, sest üks asi on valimiskampaania ajal sellest kõva häälega rääkida nagu, nagu tegi ju tegelikult Isamaa ja teine asi on see, et näidake mulle oma eelarvet ja eelarvest selgub, et tegelikult sellele mitte mingisugust tähelepanu pöörata, eestikeelsele haridusele siis Ida-Virumaal ja, ja see asi jääb tegemata tõenäoliselt selle valitsuse. Saatejuht: Mailis Reps valib juba praegu Kuuse ja Kallase numbrit ja teeb vastupidise selgeks. Kristina Kallas: Ei ole tulnud lisaraha eesti koolidele Ida-Virumaal ja ka vene koolidele Ida-Virumaal selleks, et nad suudaksid oma eestikeelset õpet parandada, seda ei ole tulnud. Ja mina olen sügisel töötanud kahe venekeelse kooliga selleks, et nad valmistaksid ette oma kava, milliseid lisaressursse on nendel vaja selleks, et nemad saaksid minna paremini üle palju paremale eesti keele õppele või eestikeelsele õppele. Ja kui nad mulle need rahanumbrid ütlesid, siis tegelikult need numbrid ei ole väga suured ja ma tegelen ausalt öeldes praegu sellega, et ma otsin eraettevõtjaid, kes on valmis heategevuse korras seda raha sinna panema, selleks et kasvõi need kaks kooli seal Ida-Virumaal, kes on ise eesrindlikud ja tahavad seda teha, saaksid seda teha, sest me oleme selles seisus, kus ma enam ministeeriumi ja valitsuse peale ei looda, selles osas. Saatejuht: Mida te vastate neile skeptikutele, kes ütlevad, et teie ideed sellest ühtsest koolist on inimkatsed? Kristina Kallas: Ma ei saa sellest aru, et mis asi on inimkatse, kui sa täna nii-öelda kahe paralleelsüsteemi asemel lood ühe terviksüsteemi ehk siis, et sa ei suuna enam lapsi koduse keele järgi kahte erinevasse kooli, vaid sa paned nad ühte kooli õppima. Ja noh, muidugi see saab olema esimestel lendudel keeruline, sellepärast et me kõik peame oma mugavustsoonist välja tulema. Eestlased peavad oma mugavustsoonist välja tulema ja venelased oma mugavustsoonist ja Kohtla-Järve Gümnaasium seda väga hästi näitab. Et noh, kõigil on raske, sellepärast et kõik olid varem harjunud teistmoodi. Igasugune uus asi vajab harjumist. Ja ma arvan, et see ei ole mitte katse, vaid see on lihtsalt uuega harjumine ja ma arvan, kuskil, kui me selle ära teeksime, siis kümne-viieteist aasta pärast tundub meile imelik, miks me üldse kunagi jagasime neid lapsi erinevatesse koolidesse. Saatejuht: Vaadates korra pilti natukene suuremalt, värsked küsitlused näitavad sellel teisel kallasel kajal läheb peaministri küsitlustes päris hästi, erinevalt Jüri Rataselt, kelle reiting siis tuleb allamäge ja seda eriti Ida-Virumaal. Muide, piirkonda tundva inimesena, kas te olete aru saanud, on see hirm rohepöördega kaasneva töökohtade kaotuse ees või ei saa Ida-Virumaa inimesed lihtsalt aru, mis seal Ratase kontoris toimub? Kristina Kallas: Ja ei, ma arvan, et see on hirm konkreetselt rohepöördega kaasnevate tagajärgede või nii-öelda, mis see tulevik toob ja kuna valitsusel tegelikult ei ole vastuseid, ei ole vastuseid nendele inimestele, et mis saama hakkab, siis usaldus Jüri Ratase juhitava valitsuse vastu lihtsalt kahaneb ja sealhulgas ka Jüri Ratase vastu. Keskerakonna reiting Ida-Virumaal on väga tugevasti kukkunud alates detsembrikuust. Saatejuht: No Ratas ütleb korduvalt siinsamas laua taga ütleb, et plaan on olemas. Kristina Kallas: Mina olin eelmine neljapäev kohtumisel Kohtla-Järvel, kus oli suur osa Ida-Virumaa inimesi kohal, kus oli ka kaks ministrit ja Kadri Simson ja neljal erineval moel sai küsitud ühte sama küsimust, kas on olemas plaan? Kristina Kallas: Ja vastus oli väga põiklev ühtepidi ja teistpidi, aga noh, lõpuks me siis saime aru, et plaani tegelikult ei ole. Saatejuht: Aga ikkagi, kuidas see tasakaal leida, me saame aru, et see noh, roheline mõtteviis on selline ka trendikas ja moeasi, aga ta on ka vajalik kindlasti samas tuhanded ja tuhanded töökohad koos peredega, et kuidas see tasakaal leida? Kristina Kallas: Ma arvan, et kiire Brexit ei ole realistlik Eesti jaoks. Selge on see, et see Brexit juhtub, aga arvestades Ida-Virumaad, me ei saa tormata sellega absoluutselt, aga samal ajal me ei saa ka keskenduda ainult sellele Brexitile, me peame keskenduma samal ajal sellele, et kui me selle, kui see Brexit ükskord juhtub, siis selleks ajaks on meil midagi muud asemel. Kas see on vesinikutehas, kas see on robootikatööstus, mille me sinna oleme meelitanud, kas see on filmi ja kultuuritööstus, ma ei tea, aga me võiksime kõiki neid ideid tegelikult väga tõsiselt kaaluda ja täna tuleb selles suunas tegutsema hakata. Sest ma tean, et Ida-Virumaa kaks kolledžit, kaks kõrgkooli, kes seal on, ootavad juba ammu stardipakul, et kui valitsus ütleb, et nende plaan on teha see, teine või kolmas, siis nemad on valmis hakkama õppekavasid välja arendama ja valitsusega koos samas suunas jooksma. Aga noh, vastuseid ei ole, tegelikult ei ole väga selget nägemust, mis asemele saab ja enne kui me ei tea, mis asemele tuleb, siis ei saa ka tegelikult hakata kiiresti kinni panema seda, mis seal täna on. Saatejuht: No olete viimastel päevadel sageli mõelnud, milline oleks Eesti poliitikamaastik, kui Eesti 200 oleks Riigikogusse sisse saanud? Kristina Kallas: Ei viimastel aegadel ei ole, pärast valimistulemuste selgaks saamist ja uue valitsuse moodustamist ma mõtlesin ikkagi päris pikalt, et kui me oleks olnud seal sees, siis tõenäoliselt oleks Eesti valitsus olnud teistmoodi. Saatejuht: Oleksid poliitikas, ei loe? Kristina Kallas: Ei loe muidugi. Saatejuht: Teie reiting on viimastel kuudel olnud üsna hea, ma ei taha olla tujurikkuja, aga praktika näitab, et head reitingut alati võileiva peale piltlikult öeldes ei anna määrida. Saatejuht: See ei garanteeri teile veel mitte midagi? Kristina Kallas: Muidugi ei garanteeri, aga see on indikaator, see on lihtsalt üks näitaja selles mõttes, et meil tuleb ikkagi tööd teha, väga konkreetselt ja kõvasti tööd teha, meil on järgmiste valimisteni umbes poolteist aastat minna. Kas natukene, kui Kristina Kallas: vaadata teie Saatejuht: Hingeelu, mõtlen erakonda, siis see suure plaani jutt ei ole pisut ebaõnnestunud, et võib-olla jäävad meelde sellised pikad, keerulised, küll olulised, aga siiski sellised tüvitekstid, aga valija noh, võib-olla ma lihtsustan, aga tahab siiski selliseid lühilauseid ja, ja pealkirju. Kristina Kallas: Ma arvan, et see on valijale nii-öelda sõnumi selgeks tegemine, võib-olla tõesti selline keeruline spetsialisti jutt, mida me rääkisime, kõigile kohale jõudnud. Aga see ei tähenda seda, et pikk plaan oluline ei ole. President oma kõnes eile rõhutas mitu korda neid teemasid ja ütles, et tulevikuga tuleb tegeleda, lugupeetud Riigikogu, aga tulevik ei olegi midagi muud kui pikalt ettevaatamine. Ja, ja ma olen presidendiga 100 protsenti nõus ja ma väga-väga-väga hea meel, et ta kogu aeg seda rõhutab, et tulevikuga tuleb tegeleda. Eesti 200 puhul me peame, me peame kuidagi õppima seda, et kui, kui, kui valija tuleb ja küsib, aga kas te pensioni tõstate, siis. Et mis sa sellele vastad, et mis sa sellele vastad, et kas sa hakkad keeruliselt selgitama, eks ole, riigieelarve seisu ja seda, et tulevikku vaadates tegelikult realistlikum on hoopis see ja valija kõnnib selle lõkkesu juurest Saatejuht: Minema. Kristjan Jaak, tuleb vastata jah, muidugi tõstame. Aga see on puhas populism. Kas ilma populismita ei ole võimalik Kristina Kallas: Poliitikas? Mina usun, et on, mina usun, et on, et võib-olla on inimesi, kes tahavad, et neile mett moka peale määritakse, aga ju see siis ei ole tegelikult see valija, keda Eesti, kes peaks Eesti kahtesadat usaldama. Ja aga Eestis on väga palju inimesi ja meie reitingutõus näitab tegelikult seda, et väga palju inimesi, kes ei taha populismi, kes tahavad ka päriselt tegutsevat ja hästi töötavat Riigikogu ja hästi töötavat valitsust, et seal on inimesed, kellel on väga selge idee ja plaan, miks nad seal on ja mida nad järgmise nii-öelda perioodi jooksul saavutada tahavad. Täna on mul natuke ebaselge see tänase Riigikogu puhul. Saatejuht: Meil on mõnikümmend sekundit saate lõpuni, ma ei taha mustades toonides lõpetada, aga võib-olla kõige valusam kujund presidendi väljaütlemistest oli võrdlus Soome ja Rootsiga, siis kui veel nende SKP oli võrreldav meie tänase seisuga, siis investeeriti teadusesse vastavalt 2,7 ja 3,1 protsenti. Tulevik on tume, Kristina Kallas. Kristina Kallas: No mis ma oskan öelda, mis ma oskan öelda, kui korrutada, et on väga rumal, kui me neli aastat kaotame sellega, et me laseme oma teadusele, mitte ainult teadusele, vaid ka kõrgharidusele, mis on ka kõvasti alarahastatud Eestis, laseme neli aastat tegelikult väga raskes rahalises seisus vinduda ja me kaotame aega. Ja see on väga rumal. Nii et noh, Kristina Kallas: mis ma oskan saate lõpuks öelda, ma arvan, et see on, et Eesti 200 üritab teha kõik selleks, et see sõnum jõuaks ka valijateni, et nõudke oma poliitikutelt ja oma erakonnalt rahastust kõrgharidusele ja teadusele. Saatejuht: Aitäh, jätkame tulevikus neid jutuajamisi. Esimene stuudio jätkab aga oma kohtumisi homme õhtul ja siis on siin Johannes Tralla. Olge tublid.

Saatejuht: Tere õhtust. Eesti 200 juht Kristina Kallas, kas presidendi öeldu haiget tegemise aastast on tõsi? Kristina Kallas: Sõnastas emotsiooni hästi. Saatejuht: Kes teeb kellele haiget? Kristina Kallas: Ei teagi enam. Saatejuht: Kas president oli liiga karm? Kristina Kallas: Ei. Saatejuht: Lõpuks ei taha keegi poliitikasse tulla. Kristina Kallas: Oodatakse väärikust. Saatejuht: Andres oli suur jurakas. Kristina Kallas: Igas erakonnas oma Andres ja Pearu. Saatejuht: Nii et kõik on patused. Kristina Kallas: President pöördus kõikide erakondade poole. Saatejuht: Solvutakse vanade asjade peale. Kristina Kallas: Kättemaks pole lahendus. Saatejuht: Kas paralleelreaalsused segavad? Kristina Kallas: Tõrvikurongkäik ütleb midagi. Presidendi vastuvõtud olid enne positiivsemad. Saatejuht: Plaanite EKREga koostööd teha? Kristina Kallas: Ei, tõrvikurongkäigul käinuid. Saatejuht: Miks te nii kriitiline valitsuse suhtes olete? Kristina Kallas: Emotsiooni on palju, tolku vähe. Saatejuht: Eesti 200 ei vastuta veel millegi eest. Kristina Kallas: Vait olemine ka ei aita. Saatejuht: Kas apteegid pole teie teema? Kristina Kallas: Keegi enam ei mäleta, kust see alguse sai. Saatejuht: Aga olete poolt või vastu? Kristina Kallas: Poolt, aga parandustega. Saatejuht: Kas haridussüsteemi juhtimises on viga? Kristina Kallas: On, vana süsteemi peab uuendama. Saatejuht: Kas omavalitsustel on kompetentsi kooli juhtida? Kristina Kallas: Ei, kompetents tuleb õpetajatelt, lastevanematelt. Saatejuht: Mida plaanite teha? Kristina Kallas: Kõigiga on räägitud, pall on Riigikogu käes. Saatejuht: Kohtla-Järve uus riigigümnaasium on edulugu? Kristina Kallas: Tundub jah. Saatejuht: Kas haridussüsteem tugineb fanaatikutele? Kristina Kallas: Meil on hästi, aga saab paremini. Saatejuht: Kust raha saada? Kristina Kallas: Riigieelarvest. Saatejuht: Mailis Reps vaidleb vastu. Kristina Kallas: Valitsus pole toetanud Ida-Virumaa koole. Saatejuht: Öeldakse, et ühtne kool on inimkatse. Kristina Kallas: Ei nõustu, aga ühtne kool nõuab harjumist. Saatejuht: Mis juhtub Ida-Virumaaga rohepöörde käigus? Kristina Kallas: Hirm on, sest vastuseid pole. Saatejuht: Ratasel olevat plaan olemas. Kristina Kallas: Ei ole näha. Saatejuht: Kuidas tasakaal rohepöörde ja töökohtade vahel leida? Kristina Kallas: Tehase asemele midagi muud leida. Saatejuht: Milline oleks valitsus Eesti 200ga? Kristina Kallas: Teistsugune. Saatejuht: Oleksid poliitikas ei loe. Kristina Kallas: Ei loe muidugi. Saatejuht: Hea reiting ei garanteeri midagi. Kristina Kallas: Tuleb tööd teha. Saatejuht: Valija tahab lühilauseid. Kristina Kallas: Tulevikku peab vaatama. Saatejuht: Kas populismita ei saa? Kristina Kallas: Inimesed tahavad päris tegusid. Saatejuht: Põhjalas investeeritakse teadusesse meist rohkem. Kristina Kallas: Meie nõuame kõrghariduse rahastamise kõrgendamist. Saatejuht: Aitäh, olge tublid.

esimene-stuudio-kristina-kallas

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad, koalitsioonikõneluste esimene ring on jõudmas lõpusirgele ja avalikkus ootab suuri otsuseid, mis saab Rail Baltic'ust ja teisest pensionisambast, kuidas töötab Eesti ülikoolides väidetav immigratsioonipump. Kas vängete sõnade taga on oodata ka sisulisi poliitikamuutusi või jätkub kõik vanaviisi, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast saatesse, Keskerakonna aseesimees Kadri Simson. Tere õhtust. No järjekordne kõneluste päev on õhtusse jõudnud, millest te täna kokku Kadri Simson: Leppisite? Täna me rääkisime keskkonna ja energeetika teemadel. Saatejuht: Rail Baltic'u e-hääletuse tühistasite ära? Kadri Simson: Rail Baltic'ust rääkisime me eile, aga tõepoolest seal pigem kõik erakonnad said oma seisukohti tutvustada, igal erakonnal on ju programmis selle kohta nii mõndagi öeldud ja ühisosa hakkame otsima siis esmaspäeval. Saatejuht: No sellest toolist, kus teie täna istute, kõlasid eile õhtul samal ajal väljendid nagu e-valimised on täielik häbiplekk ning Eesti e-valimiste usaldusväärsus on olematu. Mida te ütlete, kui EKRE paneb lauale e-hääletuse tühistamine, tühistamise nendel kõnelustel? Kadri Simson: Eks selliseid väljendeid ole aegade jooksul kasutanud ka teised, on ka minu erakonnas neid liikmeid olnud, kes on pannud e-hääletused kahtluse alla. Aga ma arvan, et tähtis on see, et e-hääletuse puhul oleks turvalisus kõigile kindel ja kinnitatud ja, ja loomulikult ka häälte ülelugemine, mis praegusel hetkel pole võimalik, saaks vähemalt selgitatud avalikkusele, et miks ta ei ole võimalik. Saatejuht: Vabariigi valimiskomisjon ütles, et kõik on kontrollitav ja tulge ainult läbige koolitus ja kontrollige üle. Kadri Simson: Väga hea ja siis peab see olema ka kõigile teada ka neile, kes praegu valimistulemusi ei lase välja kuulutada, sest et nad on näinud seal piisavalt kahtluse äratavat ja on pöördunud Riigikohtu poole. Saatejuht: Nii et e-hääletamise tühistamine, on see välistatud või on see siiski võimalik? Kadri Simson: Me ei tõmba punaseid jooni. Isegi sellises küsimuses mitte? Aga ma arvan, et et iga samm selgusele, läbipaistvusele ja kindlusele on valimisprotseduuride puhul ainult teretulnud. Saatejuht: Arstide Liit ootab Martin Helmelt vabandust, sest ta süüdistas jällegi siinsamas stuudios eile õhtul naistearste arstivande rikkumises ja selle mõistis täna hukka ka president Kersti Kaljulaid. Kas me peaksimegi selliste avaldustega Stenbocki majast nüüd edaspidi harjuma? Kadri Simson: Ei, kindlasti mitte. Ja kui Jüri Ratas juba ei ole suutnud ja jõudnud Eesti naistearstide ees vabandada, siis ma vabandan Keskerakonna nimel kindlasti. Mina olen kokku puutunud väga paljude naistearstidega, kes on pühendunud, kes töötavad selle nimel, et Eestis oleks naistel hea arstiabi ja sünniks palju terveid lapsi. Tõepoolest, mõnikord naise tervis nõuab ka seda, et nad peavad selle lapseootuse katkestama, aga ega see ei ole naisele ega arstile mitte mingil mõttes kerge protseduur. Saatejuht: Eile saatis Mart Helme Stenbocki maja eest lendu sõnad, kus muusikaakadeemia välistudengeid nimetati algklasside tasemel kääksutajateks. Olete ka valmis selle eest vabandama? Kadri Simson: Saan kinnitada, et väga sageli Muusikaakadeemiast, Muusika, Muusikaakadeemiast möödudes kuulen ma sealt väga kauneid heliviise, nii et mul ei ole mingit kõhklust, et Muusikaakadeemia annab tipptasemel haridust. Ja, ja võib-olla on ka küsimus maitses, et kellele meeldib rohkem Kadri Simson: klassikaline muusika ja viiulimuusika ja kes eelistab sellist muusikastiili nagu Mart Helme on rahva südamesse laulnud. Saatejuht: No küsimus on ju selles, et ma saan aru, sisserände piirarv jääb samaks ja EKREl on vaja näidata, et kusagilt nüüd see paljukirutud valitsuse immigratsioonipoliitika teeb muutuse või kannapöörde ja see koht, kus neid muutusi teha, on välistudengid, millist probleemi välistudengitega see uus valitsus lahendama asub? Kadri Simson: Siin tegelikult on üks probleem see, et me räägime tunde sisulistest asjadest ja siis paraku ajakirjanikud ootavad ka kontsentraati, erakonna esimehed tulevad ukse taha ja ei suuda neid tunde arutelu edasi anda, aga annavad mõned särtsumad hetked, nii et tegelikult, kui me rääkisime võõrtööjõust või ka Eestisse tulnud inimestest, ei rääkinud me niivõrd tudengitest, kuivõrd rääkisime renditööjõust. Sest Eestis on ka palju inimesi, kes teevad siin tööd, mis kahtlemata on vajalik, aga tulenevalt siis renditööjõu eripärast ei ole siin tööloaga ja seetõttu ei jää ka nende maksud siia. Saatejuht: Kas ma saan aru, et välistudengeid pihtide vahele ei võeta ja see kõik jätkub samamoodi nagu praegu? Kadri Simson: Välistudengitega tegeletakse igapäevaselt, et need, kes siia tulevad tudengiviisana, viisaga tõepoolest siia õppima tuleksid, jälgitakse pidevalt neid ülikoole, kes välistudengeid siia kutsuvad, et nad annaksid tasemel haridust ja et see oleks kõrghariduse nime vääriline. Ja, ja ma arvan, et olles ise olnud välistudeng Suurbritannias, et selline hariduse eksport tegelikult on üks nutikat liiki eksport. Saatejuht: Nii et koalitsioonileppesse mingeid lisamärkmeid selle kohta sisse ei läinud, et need välistudengitega tuleks hakata kuidagi eraldi tegelema? Kadri Simson: Tõepoolest koalitsioonileppesse vähemalt eilsel seisul ei tulnud eraldi punkti, et hakkame välistudengeid vähendama, see ei ole kindlasti ka Eesti kõige suurem probleem, see pigem annab meile ja ülikoolidele võimalus tegeleda hariduse ekspordiga. Saatejuht: No rääkides sellest samast renditööjõust, siis jällegi kõlasid siin väited nagu nii põhja kui lõunapiiril tuleks rakendada piirikontroll, et need kuulsad Ukraina renditöölised, kes Eestis maju ehitavad, üha rohkem kinni püüda. Kuidas te seda täpsemalt ette kujutate? Kadri Simson: Seda ma täpselt ette ei kujutagi, aga ma kujutan ette, et tööandjatega loomulikult saab heas partnerluses selgeks teha, et kui neil on tööjõudu vaja, siis aus on siin tehtud töö ja siin makstud tasu eest maksta ka maksud meile siia. Saatejuht: See kõik on see piirikontrolli küsimus, see oli väga konkreetselt õhus, et nüüd tuleb põhja ja lõunapiiril ehk nii Soomest kui Lätist tulevad renditöölised hakata piiril kinni pidama. Ma lugesin Schengeni eeskirju, mis näevad ette, et piirikontrolli ajutine taaskehtestamine tuleb ette. Tõsi, tuleb kõne alla tõsise ohu puhul avalikule korrale või sisejulgeolekule. Kas Eestis on avalik kord või sisejulgeolek renditööjõuga seoses tõsises ohus, mis lubaks seda ajutist piirikontrolli kehtestada? Kadri Simson: Seda ma ei tea. Et ta oleks ohus, küll ma tean, et aeg-ajalt meil selliseid kontrolle korraldatakse, kui on näiteks tippkohtumised ja tuleb tõepoolest vaadata, et ega ei tule huvitavaid või ohtlikke isikuid hulgakaupa ja suurtel kiirustel Eestisse seda tippkohtumist väärama. Saatejuht: Aga olukorra reguleerimine tööjõuturul on midagi muud? Kadri Simson: Absoluutselt, ja ma arvan, et põhiline, põhiline relv, mis meil olla saab, on ikkagi koostöö tööandjatega ja selgitamine, et aus maksude maksmine annab meile kõigile võimaluse paremaid hüvesid pakkuda kõigile, kes siin Eestis elavad. Saatejuht: No selle jutu põhjal tundub, et seda erakorralist piirikontrolli ka ei tule. Kadri Simson: Pean tunnistama, et möödunud nädalal ma läbirääkimistel ei olnud ja seetõttu seda, mis saab täpselt piirivalvest ja mis tema roll on edaspidi Politsei-Piirivalveametis, tuleb küsida nende käest, kes laua taga olid. Saatejuht: No te lubasite ehitada õiglast riiki kõigile, aga nende sõnumite põhjal, mis me praeguseks oleme koalitsioonikõnelustelt kuulnud, tundub, et kõik tegelikult veereb vanaviisi edasi, et kas see õiglane riik ongi siis nüüd käes? Kadri Simson: Ta kindlasti on õiglasem, kui ta on mõned aastad tagasi olnud ja, ja loomulikult see õiglane riik on ka niimoodi avatud riik, ehk et kui me tööturu juurde veel korraks tagasi tuleme, siis kõigi osapoolte ühine arvamus oli see, et me peame looma sellise tööturu olukorra, et need, kes on viimasel kümnendil lahkunud, leiaksid põhjuse tagasi tulla. Nii et ka see on üks reserv, mis meil tänases tööjõupuuduses on täies mahus kasutamata, naasvad eestlased. Saatejuht: No see tegelikult see saldo on läinud juba teistpidi, Soomest tuleb eestlasi rohkem tagasi, kui eestlasi läheb Soome, siin on kindlasti põhjust tänada mitte ainult Keskerakonna viimast juhitud valitsust, vaid ka teisi valitsusi, kelle nii-öelda, kes on Eesti majandust kasvatanud ja seda rikkust siin, aga ikkagi me oleme nädala jagu kuulnud asjadest, mida ei tule, me siin järjest võtsime need asjad läbi, mida kõike ei juhtu, mis on parteiprogrammidest nii-öelda maha tõmmatud. Mis on ikkagi see suur plaan, mis Eestis selle arenguhüppe siis tagab? Kadri Simson: See on tegelikult areng, mis ei ole ainult pealinna või mõne üksiku linna keskne, vaid mis ulatub üle kogu Eesti. Me oleme päris palju tähelepanu pööranud ka regionaalsele arengule. See on loomulikult plaan, et Eestis on ja jätkub kõrge tööhõive ja me oleme rääkinud eraldi ka majanduskeskkonnast rääkides, et kuidas me saame aidata eksportivaid ettevõtteid ja kuidas Eesti välisesindustes peaks tugevdama ka majandusdiplomaatide osakaalu. Nii et Kadri Simson: võib-olla ei olegi šokki vaja, võib-olla on rahulikku, aga kindlat edasiminekut vaja ja selle juures nii, et mitte ükski piirkond ei tunne, et areng toimub kuskil mujal ja meie oleme mahajäetud. Saatejuht: Kui kiiresti te ehitate valmis neljarealised maanteed ja kui palju selleks laenu Kadri Simson: Võtate? See on tõepoolest võimalus ehitada nelja aastaga kõiki 300 kilomeetrit. Kadri Simson: Maanteeamet tõenäoliselt ei suuda, aga laenuga sellises Kadri Simson: realiseeritavas ajagraafikus on see tehtav. Ja see on üks Kadri Simson: ütleme valdkond, kuhu me ei karda laenu võtta. Saatejuht: Kahjuks ei saanud üldse aru sellest vastusest, realiseeritav ei karda laenu võtta, mida see konkreetselt tähendab? See tähendab, et vaja on ehitada. Millal ehitate? Vaja on Kadri Simson: Ehitada 300 kilomeetrit selle jaoks, et Pärnust, Narvast ja Tartust saaks neljarealise maanteega sõita pealinna. Saatejuht: Kui kiiresti see tehtav on ja kui palju selleks raha olete valmis laenama? Kadri Simson: Ja Maanteeamet ütleb, et peale seda, kui on tehtud projekt ja maad omandatud, suudavad nad ehitada ja nii-öelda hankega katta umbes 75 kilomeetrit aastas. Saatejuht: Okei, kui kiiresti ja millises mahus langetate elektri- ja kütuseaktsiise? Kadri Simson: Meie oleme võtnud eesmärgiks, et elektriaktsiisid võiks nüüd alla viia, mitte ainult nii, nagu me tegime suurtootjatele, vaid ka kõigile elektritarbijatele Euroopa Liidus lubatud miinimummäärale ja see, millisel määral me nüüd makse alandame, tegelikult tuleb lauale uuel nädalal, kui me näeme, millised on võimalused. Nagu me teame, rahandusministeerium on andnud viite, et ühe aasta eelarvelubaduste maht võib olla 250 miljonit suurusjärgus ja, ja ega tänasel valitsusliidul ei ole erilist soovi uus, uusi makse kehtestada, mis tähendab erilist soovi tegelikult ei ole meil laual uute maksude kehtestamist, et selles mahus peame me neid häid asju tegema, mis siis sisaldavad endas maksude alandamist või ka mitmeid lisakulutusi. Saatejuht: No võib juhtuda, et teil nendeks uuteks lubadusteks väga palju raha ei jäägi, sest et rahandusministeeriumi esialgne hinnang on see, et see praegune koalitsioon on eelarve lasknud miinusesse, nii et ei olegi väga ja Jüri Ratas seda ka täna Vikerraadios muide, kinnitas, et need prognoosid on kehvemad, kui ta oli oodanud, võib-olla siis ei olegi muud varianti kui senisel kursil ja natuke kokkuhoidlikumalt jätkata. Kadri Simson: Ma pean tunnistama, et nii nagu mina seda uudist nägin, ei ole eelarve mitte miinuses, vaid struktuurses miinuses, ehk et kuna majandus on kasvanud rohkem kui eeldati, siis tuleb olla eelarvega karmim kui, kui möödunud aastal oldi. Nii et see ei ole mitte see, et nominaal nominaalselt või siis tegelikult ikkagi tulu oli suurem kui kulu, aga oleks pidanud kulu olema noh, ülejääki veel rohkem tekitama. Saatejuht: Seda on keeruline seletada, aga põhimõtteliselt raha on vähem kui te arvasite ja tuleb hakata kärpima. Kadri Simson: Ja samas me oleme möödunud kahel aastal näinud, et sügisel tehakse lisaeelarved, kus päris suures mahus saab teha ümbertõstmisi, nii et Kadri Simson: selles suhtes saab lihtsalt öelda, et võib-olla ei saa sellel sügisel teha täiendavaid kulutusi sellises mahus, nagu eelmisel ja üle-eelmisel aastal sai. Saatejuht: Mida te teete Isamaa lubadusega muuta pensioni teine sammas vabatahtlikuks? Kadri Simson: Me oleme sellel teemal kohtunud erinevate arvamusliidritega ja loomulikult ka pankadega ja Kadri Simson: see võimalus teise samba puhul, et ta ei ole kohustuslik kõigile ja automaatselt, nii nagu ta minuvanustele omal ajal ei olnudki, Kadri Simson: on kindlasti laual. Saatejuht: Nii et te ei välista, et teine pensionisammas edaspidi sõltub raha kogunemine sinna sellest, kas inimene seda ise tahab või mitte ja kui tekib olukord, et inimene võtab selle raha ühe korraga välja, kas riigil on mingisugune vastutus selle eest, kuidas see inimene pensionipõlves hakkama saab? Kadri Simson: Ja loomulikult, et nii nagu minuvanuste puhul ei ole teine pensionisammas kohustuslik, see inimene, kes on valinud ainult esimese pensionisamba, panustab siis igast oma palgapäevast 20 protsenti, siis pensionite maksmisse, tal ei lähe neli protsenti sotsiaalmaksust teise sambasse. Ja seetõttu tegelikult ei saa vähetähtsaks muuta ka esimest pensionisammast, esimene pensionisammas endiselt on oluline. Saatejuht: Olete te mures Eesti poliitilise kultuuri muutumise pärast? Kadri Simson: Olen küll, olen juba pikalt olnud selles mõttes, et mulle tundub, et osa valijaid liiga kõrgelt hindab ebaviisakust, solvanguid ja ajab selle sassi aususega. Aga osa poliitikuid? Kadri Simson: Teie Kadri Simson: premeerite neid poliitikuid Kadri Simson: kutsuge Saatejuht: Valitsusse. Kadri Simson: Ja ma ei rääkinud praegu ainult ühest erakonnast, ka Reformierakonnas on neid suur suid küllaga. Saatejuht: Miks te arvate, miks on üle 25000 inimese vähem kui nädalaga liitunud Facebook'is kõigi Eesti kampaaniaga, on see kampaania demokraatia vastu, nagu ütleb üks erakond, või mõistate te selle paarikümne 1000 inimese muret sallimatuse kasvu pärast? Kadri Simson: Muidugi ma mõistan ja ma mõistan ka seda, et on veelgi enam inimesi, kes andis oma hääle Reformierakonnale ja andis selle teadmisega ja sooviga, et ka nende poolt toetatud programm võetakse kuulda. Ja mida ma saan kinnitada, on see, et olles ise sellise poliitilise taustaga, kus me 10 aastat olime opositsioonis ja pidime tegelikult väga palju tööd tegema, et meie mõtteid üldse kuulda võetakse, et sellise karastuse pealt võtame me alati arvesse ka neid vaateid, mis ei ole otseselt valitsuses esindatud. Saatejuht: Kuidas te selle lõhe ja need pinged kavatsete nüüd ära siluda, mis ühiskonnas on, neid on tavalisest enam, arvestades keskmist valimiste järgset õhustikku. Kadri Simson: Sageli on pinged kõige suuremad siis, kui kardetakse, et midagi juhtub ja need pinged leebuvad, mahenevad siis, kui see hirm ei osutunudki tõeks. Kadri Simson: Te loodate, et see läheb iseenesest üle? Ma loodan, et visa tööga ja Kadri Simson: ja tegelikult, Kadri Simson: tegelikult valitsuses on võimalik Kadri Simson: nii mõndagi, nii mõndagi enamat teha ka praktiliselt kui ainult Riigikogu opositsioonis oma sõna jõu ja meedia tähelepanu pärast võideldes. Kadri Simson: Ma arvan, et iga erakond valitsuses saab väga palju suurema vastutuskoorma enda õlule ja see ja see vastutuskoorem ka kasvatab. Saatejuht: Kas vastab tõele, et te avaldasite Keskerakonna juhatuse koosolekul arvamust, et tegelikult sellises olukorras oleks erakonnal mõistlikum jääda opositsiooni? Saatejuht: Kes seda enam mäletab, see on päris pikka aega tagasi. Päris selge poliitiline seisukoht, ma usun, kui te seda ütlesite, siis te seda mäletate. Kadri Simson: Aga ma arvan, et ma ei öelnud seda, sest et ma olen püüdnud mõelda peale valimisi, mida minu valijad ootavad ja seda koalitsiooni, mida minu valija kindlasti toetaks, seda ei ole peale valimistulemuste selgumist võimalik kokku panna. Aga nüüd, kui ma mõtlen oma valija peale, siis kindlasti ei andnud ta oma häält mulle selle jaoks, et ma loobuksin võimalusest oma lubadusi ellu viia, läheksin lihtsalt opositsiooni, annaks võimaluse kellelegi teisele, et siis oleks minu valija selle hääle andnud ka kellelegi teisele. Saatejuht: Mis te arvate, millega tegeleb praegu Raimond Kaljulaid? Kadri Simson: Võib-olla loeb mõnda huvitavat raamatut. Ma mõtlen, see Saatejuht: Poliitiline tegevus, see, kus ta tegelikult on omaenda poliitilise tuleviku justkui mängu pannud, selle nimel, et seista oma põhimõtete eest, kui uskuda tema enda juttu või on teil teine nägemus tema tegevusest? Kadri Simson: Ma arvan, et Raimond Kaljulaid on tegelikult päris kõva poliitikakooli selja taga, et on aastaid näinud, kuidas poliitikat tehe, tehakse ja aidanud ka sõnastada neid Keskerakonna põhimõtteid, nii et. Kadri Simson: Mis ta siis teeb praegu? Kadri Simson: Kasutab oma tugevust, ta on hea esineja. Miks ta seda teeb? Saatejuht: Ei, absoluutselt on väga hea esineja, aga miks ta seda teeb, kas ta tahab Jüri Ratase kohta, kas ta teeb endale kampaaniat Europarlamendi valimisteks, mis see on? Kadri Simson: Ei, ma arvan, et see pole väga haruldane, tähendab, see on pigem haruldane, kui poliitikule antakse võimalus kõneleda ja. Ta võtab ise selle Saatejuht: Võimaluse, ta läks erakonna mainstreami vastu selgelt ujuma vastuvoolu ja tema ütleb, et need on põhimõtted, mille eest ta seisab. Kadri Simson: Ja see on täiesti aktsepteeritav, nagu näha on, tänane Keskerakond teisitimõtlejaid kuidagi ei karista ja akna alla ei saada, nii et see, et inimestel on erinevad arvamused, on meile, on meile aastatega selgeks saanud. Saatejuht: Kui palju hääli sellel koalitsioonil koos võiks Riigikogus olla, arvestades sedasama Raimond Kaljulaidi, Mihhail Kõlvartit, Yana Toomi ja palju teisi poliitikuid, kes selle koalitsiooni sündi just entusiasmiga toetamas ei ole. Kadri Simson: See sõltub koalitsioonileppest, et mul on usaldus erakonna esimehe suhtes, et ta ei tule meie volikogu ette leppega, mille puhul inimesed ei saa rahulikult seda koalitsioonilepet toetada, nii et kõik on selles kokkuleppe sisus kinni. Ja me teame, et, et on, Kadri Simson: on olemas mitmeid poliitilisi selliseid valikukohti, kus, kus võib-olla taluvuse piir väga õhkõrn, nii et Jüri Ratas on sõlminud selliseid töötavaid kokkuleppeid väga eriilmeliste poliitikutega, Kadri Simson: ja see on siin jälle järjekordne raske nii-öelda eksam tal. Saatejuht: Miks te arvate, et Reformierakonna niinimetatud punased jooned ei oleks läbirääkimistel samamoodi sulanud nagu suurem osa EKRE lubadusi, mis tänaseks on läbitud ja millest me oleme kuulnud, mis on olnud oluliselt kallimad, seesama käibemaks näiteks ja paljud muud teemad, mida me täna juba puudutanud oleme. Kadri Simson: No Reformierakonnal oli üks punane joon, et nad teevad maksureformi siis kõigile 500 eurot ja see ei tähenda, et tänane väiksepalgaline saab 500 peole, vaid siiski neile, kes teenivad üle. Saatejuht: Minemist kindlad, et see nii jääb paika? Kadri Simson: Mitte nii jäigas toonis ja ilmselt Reformierakond ei saa endale nii jäika peale kärkimist lubada, sest 10 aastat on ta meid välistanud. Meil siiski on see minevik, eks ole, kus Reformierakond Kadri Simson: ei võtnud isegi kõige raskematel hetkedel meiepoolseid ettepanekuid kuulda. Ja loomulikult ma arvan, et Reformierakond ise ei tulnud ka mustrist välja, et et ma, ma olen kaks korda olnud läbirääkimiste juures, kus Keskerakond pidas läbirääkimisi Reformierakonnaga 2002 ja 2005. Ja, ja toona paraku oli nii, et Reformierakond pani lauale, et koalitsioonilepe on siin ja nimetage üks väike või üks üks keskmine ja paar väikest lubadust, mida te ellu tahate viia. Saatejuht: Kui Kaja Kallas taganeks oma 500 eurosest tulumaksu erandist kõigile, kas Keskerakond oleks valmis neid kõnelusi alustama? Kadri Simson: Mulle Kaja Kallas inimesena ja poliitiline väga meeldib, aga Jüri Ratas on mulle siiski väga palju sümpaatsem ja, ja seetõttu, kui Keskerakonnal on võimalik oma seisukohtade eest seista, Kadri Simson: siis eriti hästi on meil võimalik seista siis, kui meil on peaminister. Saatejuht: Koos partneriga, kellega, kelle avaldusi te peate pidevalt tõlkima ja pehmendama ja tema eest vabandama, nagu teie ka täna siin teinud olete, see on parem valik. Kadri Simson: Tõepoolest EKREl on Kadri Simson: üle piiri minev sõnakasutus nii mõnelgi juhtumil, aga samas regionaalpoliitika vaates, Kadri Simson: tavalise tööinimese või, või maapiirkonna arengu mõttes on meil Rahvaliidust välja kasvanud EKREga palju suurem teineteise mõistmine kui Reformierakonnaga. Saatejuht: Eesti teravaim probleem on vaesus, mitte kooseluseadus, kirjutab Rein Raud oma äsjases arvamusartiklis Postimehes, olete nõus? Olen küll. Saatejuht: Ja samuti kirjutab ta, et üks Eesti probleem on ka selliste poliitikute olemasolu, kes on nõus võimu säilitamise nimel vassima, valetama ning ütleme lahti oma varasematest põhimõtetest, kui need kujunenud olukorras enam unelmate tugitooli ei garanteeri. Mida te selle peale ütlete? Kadri Simson: Ma arvan, et Eesti probleeme ei tekita poliitikud, et igaüks neist 101-st, kes Riigikogu valitud sai, tuleb Riigikokku sooviga teha parimat, mida ta ette kujutab Eesti riigi jaoks. Isegi kui Saatejuht: Enne valimisi välja antud lubadusi pärast valimisi Kadri Simson: Rikutakse. No me kõik teame, et ennem valimisi antud lubadusi sajaprotsendiliselt ühel erakonnal ellu viia. Saatejuht: Kellega tehakse koostööd, kellega mitte. Kadri Simson: Paraku valijad valimispäeval otsustavad, kellega üldse on võimalik toimivat koostööd teha ja kõik see, mida meie oma unistustes tahaksime unelmate valitsuses näha, kui valijad sellele unelmate valitsusele koalitsiooni moodustamiseks hääli ei anna. Saatejuht: Neid võimalusi on täpselt kolm, aga meie aeg tänase vestluse jaoks on läbi. Suur aitäh teile tulemast, head vaatajad, aitäh, et vaatasite, homme on siin Esimeses stuudios saatejuht Anna Pihl, rahulikku õhtut.

Saatejuht: Tere õhtust! Keskerakonna aseesimees Kadri Simson. Millest täna valitsuses räägitakse? Kadri Simson: Energeetikast. Saatejuht: Rail Baltic'u hääletuse tühistasite. Kadri Simson: Ühisosa otsime esmaspäeval. Saatejuht: Kas e-hääletuse tühistamine tuleb lauale? Kadri Simson: E-hääletuse puhul on turvalisus tähtis. Saatejuht: Kõik olevat kontrollitav. Kadri Simson: Väga hea. Saatejuht: E-hääletamise tühistamine on võimalik? Kadri Simson: Ei tõmba punaseid jooni. Saatejuht: Kas peaksime harjuma Helme solvangutega? Kadri Simson: Ei, kindlasti mitte. Vabandan Keskerakonna ees. Saatejuht: Vabandate ka eilse Helme ütluse eest? Kadri Simson: Maitseküsimus äkki. Saatejuht: EKRE tahab välistudengeid vähendada. Kadri Simson. Pigem on probleem renditööjõus. Saatejuht: Välistudengit siis pääsevad? Kadri Simson: Hariduseksport on nutikas. Saatejuht: Nii et välistudengitega ei tegeleta? Kadri Simson: Ei tegeleta. Saatejuht: Kuidas Ukraina töölisi peatada? Kadri Simson: Tööandjatega koostöös. Saatejuht: Kas piirikontroll on ohuks Eestile? Kadri Simson: See on turvalisuse pärast. Saatejuht: Tööjõuturg on midagi muud. Kadri Simson: Põhiline relv on ikkagi koostöö tööandjatega. Saatejuht: Piirikontroll siis tuleb? Kadri Simson: Ei tea. Saatejuht: Kas see ongi õiglane riik? Kadri Simson: Õiglasem kui enne. Saatejuht: Mis Eesti arenguhüppe tagab? Kadri Simson: Rahulik ja regionaalne plaan. Saatejuht: Millal neljarealised maanteed valmivad? Kadri Simson: Laenuga nelja aastaga. Saatejuht: Ehk millal? Kadri Simson: 300 kilomeetrit. Saatejuht: Ehk? Kadri Simson: 75 kilomeetri aastas. Saatejuht: Kas langetate elektrikütuseaktsiise? Kadri Simson: Plaanime langetada Euroopa liidu miinimummäärale. Saatejuht: Eelarve olete lasknud miinusesse. Kadri Simson: Struktuursesse miinusesse. Saatejuht: Tuleb hakata kärpima. Kadri Simson: Lisaeelarveid enam nii suuri teha ei saa. Saatejuht: Mis teise sambaga saab? Kadri Simson: Muutub vabatahtlikuks. Saatejuht: Kas riik vastutab? Kadri Simson: Loomulikult. Saatejuht: Kas olete poliitilise kultuuri muutumise pärast mures? Kadri Simson: Olen, mulle ei meeldi solvamine. Saatejuht: Aga kutsute neid valitsusse. Kadri Simson: Reformierakonnaski suursuid küllaga. Saatejuht: Mõistate „Kõigi Eesti“ grupi inimesi? Kadri Simson: Mõistan täielikult. Saatejuht: Kuidas kavatsete pingeid maandada? Kadri Simson: Hirmude kaotamisega. Saatejuht: Kas Keskerakonnal oleks mõistlik opositsiooni jääda? Kadri Simson: Ei, mulle ei anta hääli opositsiooni minemiseks. Saatejuht: Millega tegeleb Raimond Kaljulaid? Kadri Simson: Tal on hea nägemus ja kogemus. Saatejuht: Aga miks ta seda teeb? Kadri Simson: Võttis võimaluse kõneleda. Saatejuht: Ta läks erakonna vastu ujuma. Kadri Simson: See on okei. Saatejuht: Kui palju hääli koalitsioon võiks saada? Kadri Simson: Sõltub koalitsioonileppest. Saatejuht: Mis on Reformierakonna punased jooned? Kadri Simson: Maksureform. Saatejuht: See pidi ära jääma. Kadri Simson: Reformierakond pole meid kuulanud. Saatejuht: Kas kõnelusi alustataks? Kadri Simson: Keskerakond seisab enda eest. Saatejuht: Peate nende eest alatihti vabandama. Kadri Simson: EKREga mõistame üksteist. Saatejuht: Kas Eesti poliitikud on populistlikud? Kadri Simson: Ei. Saatejuht: Valimised viiakse täide? Kadri Simson: Ei. Saatejuht: Kellega koostööd teete? Kadri Simson: Valijad otsustavad. Saatejuht: Suur aitäh.

esimene-stuudio-kadri-simson

Saatejuht: Nii kallid lugupeetud, kes te siin lähikonnas olete ja keda alkohol päris ükskõikseks ei jäta. Saatejuht: Võite tulla siia poole, ma luban teile siin jagada mitte midagi, isegi raha eest mitte, aga juttu võib küll sel teemal natukene rääkida. Tulge kuulake, mis meil öelda on, kas viin tõesti võiks olla üks inimõigusi, nagu see on juba mõned mõnede teistegi asjade puhul. Astuge siia poole, päiksepool on natukene soojem, seal mõned kohad veel on, prouad võtad enda kõrvale. Siin on noored daamid, teevad sooja teile, saate sinna kõrvale minna ja siis ma tutvustan teile, kelle me siia laua ette võtame, siia kalaseltsi, kes me siin täna oleme. Nii daamid, siis kõigepealt saage tuttavaks, Mari-Liisa Parder on siin, noor doktorant, tegeleb noorte inimestega, alkoholiga. Kuidas siis vahepeal kombeks on ja ühtlasi on daamid ka otsa saanud selle, selle ühe tütarlapsega siin, Kristo Andreson on meil, Saatejuht: on see mees siin mustade prillidega. Väga hea, see oli väike peenike vihje jah, Andres Mihkelson on kuskil siin. Andres on ka kenasti kohal ja viimaks on meil Helmer Allik. Need, kes liiga kiiresti sõidavad, teavad, et Helmeriga võib tulla jutuajamine. Nii mikrofonid ka palun, siin on niimoodi, et daam saab oma mikrofoni, teised pead natukene jagama seda omavahel. Saatejuht: Ja, aga võtame selle pulga siiski, et džentelmeni küll, aga kuidagi niimoodi omavahel jagame ära. Saame siis põgusalt tuttavaks, kes siin on, kuna siin natuke kaugemalt meie ka näiteks mina, siis täitsa niimoodi Tallinna oma, et tunnen ennast lõunas küll hästi, mul on Põlvast suurem hulk sugulasi pärit. Aga kes on meil siin lauas, siis kui te veel ei tea neid noori mehi, siis teeme kiiresti tuttavaks. Andres, millega tegeled ja mis asjaolu teil täna istud siin seoses alkoholiga? Tere, Andres Mihkelson: Olen Andres Mihkelson: sellise noorteorganisatsiooni nagu Juvente juhatuse liige. Ja Juvente tegeleb siis igapäevaselt noortele alkoholi ja tubakavabade, vaba keskkonna pakkumise ja, ja vaba aja veetmise tegevuste pakkumisega. Mida te siis tegelikult pakute? Andres Mihkelson: Meil on seltskond, Andres Mihkelson: kellega aega veetes ei, ei pea tundma survet näiteks alkoholi tarbida, mis tihtipeale noorte seltskondades on ju väga levinud, et. Te sööte Saatejuht: Ainult tablette, ma saan aru? Saatejuht: Õnneks ka seda mitte. Mis te siis teete ikkagi, kuidas õhtu möödub, lihtsalt hakkasin vaimu silmas. Kõige Andres Mihkelson: Tihemini on meil sellised, käime ühiselt kultuuriüritustel, käime matkadel, samuti me käime hästi palju rahvusvahelistel noortevahetustel samasuguste noortega üle Euroopa kohtumas. Et, et ka nendega vahetada kogemusi, kuidas saada meie ühiskonnas paremini hakkama. Saatejuht: Ja kui mõni tegelane teie seast ütleb, et võtaks ühe väikese õlle, siis te ütlete mida? Andres Mihkelson: Selge, palju Andres Mihkelson: teid on? Meid on praegu umbes paarkümmend. Saatejuht: Asi selge. Helmer, alkoholiga, milline seos esimesena kargab pähe? Helmer Hallik: Eks ta, eks ta ikka üks kurb asi on, et. Helmer Hallik: Lisaks sellele, et ma olen Helmer Hallik: Põlva Võru ja Valgamaal politseijaoskonna juht, siis värskelt kaitsesin ka magistritööd teemal lapsed perevägivallas ja, ja, ja, ja kahjuks kargab esimesena pähe see, et Helmer Hallik: kuskil on lapsed, kes on hädas. Saatejuht: Kas see probleem on meil järjest tõsisem või kuidas pärast seda magistritööd, mida võib väita? Helmer Hallik: Magistritöö oli küll suuresti fokusseeritud sellele, kuidas erinevad erialaspetsialistid koostööd teevad, et lapse parimaid huve kaitsta. Aga kahjuks tööst, tööst tuleb välja jah, see, et see on süvenev probleem ja alkoholi tagajärjel vägivalla toime panemine aina Saatejuht: Kasvab. Kui me juba akadeemilise rinde lõime, siis Mari-Liisa, noored ja alkohol, mis pidi seoses akadeemilises töös? Mari-Liisa Parder: Mina kirjutan oma doktoritööd ja ma keskendun seal lisaks sellele, et kuidas suhtuvad noored alkoholi, sellele, kuidas nad suhtuvad mitte joomisse ehk et kuivõrd see on nende jaoks valik, mida nad sellest arvavad, aga ka natuke ikkagi sellele, et mis rolli alkohol nende elus mängib. Saatejuht: No siin on juba kolm inimest, kes ütlevad, alkohol ei kõlba kuhugi, aga alkohol võiks vägagi hästi minna, see hoiaks vist ühe väikese poe üleval või kuidas sellega lood on? Räägib ärimees? Kristo Anderson: Ei ole oma ärimeest, et Kristo Anderson: et ma olen Põlva Tarbijate Ühisteenistuse, Põlva siis juht, et Kristo Anderson: küsimus oli. Saatejuht: No küsimus oli sellest, et me oleme siin natukene ka sellepärast me oleme kuulnud, et kui viina ei müü, siis pane pood kinni, ma saan aru, et viin on väga hea, järelikult. Kristo Anderson: Jah, tegelikult nii see on, et noh, et viin hea on, aga ta aitab ühe maapoe üleval hoida, sest maapoes on circa 50 protsenti käibest moodustab viin ja tubakas. Midagi ei ole teha, see on karm reaalsus. Saatejuht: Ja kui kukub alla 50 protsendi, on see poele surmaotsus? Kristo Anderson: No kui poes käib keskeltläbi mingi 70 inimest päevas ja ühel hetkel sul seal 50 inimest päevas, et siis ta kahjuks ei tule välja, jah. Saatejuht: No need on nüüd absoluutarvud, aga see tähendab, kui 50 inimest käib, siis 25 protsenti neist peavad ostma ainult viina. Või tähendab pooled siis omakorda neist ehk 25. No Kristo Anderson: Vaatasin hommikul saadet, Roaldi nädal kordus, külapoed, soovitan kõigil järgi vaadata, kellel see võimalus on, et ka sealt oli välja joonistumas, et 50 protsenti inimestest ostis ainult alkoholi. Saatejuht: Meedias tehakse need lood ka natuke sellisemaks, et nad kõlbaksid paremini vaadata, ma võin oma tarkusest natukene öelda, aga põhimõtteliselt on muidugi asi õige. Ma võin need numbrid ka lauale tuua. Meil on nüüd jutt siin inimõigusest, alkohol kui inimõigus. Soomes kuulutati hiljaaegu isegi interneti inimõiguseks juba. No kui Saatejuht: vaadata inimõiguste Saatejuht: definitsiooni, siis sellest Mari-Liisa Parder: Üks, üks moment on enesemääramisõigus. Ja siit tegelikult see konfliktikoht ju tekibki, et minul isiklikult ju on õigus ennast surnuks juua, kui ma tahan ja teiselt poolt on riigil õigus sekkuda, kui see hakkab kahjustama teiste inimeste põhiõigusi. Et meil on, meil ongi selline kahvlikoht, et kuidas me seda olukorda lahendame. Saatejuht: No seal kõrval toimub ka diskussioon teemal, et võtame metsa maha, ei võta metsa maha, seal ka kahjustatakse teiste inimeste õigusi, vähemalt moraalselt. Kas need on võrd, võrreldavad asjad? Mari-Liisa Parder: Ühiskond Saatejuht: Läheb igavaks kätte, siis hakkavadki inimesi igasugused teised asjad ju segama. See on kõige tavalisem, Andrese peaaegu ei peagi üldse olema mingi konkreetse asja pärast tühistanud, lihtsalt ei seedi teineteist ja ongi kõik. Helmer Hallik: Jah, nii ta on, et ühelt poolt on õigus ennast surnuks juua, teiselt poolt on meil oma ameti tõttu korrakaitseseaduse alusel kohustus Helmer Hallik: tõrjuda ohtu, kui inimese elu või tervis on ohus. Ehk meie koos oma koostööpartneritega peame selle inimese, kellel on õigus ennast surnuks juua, päästma, et ta ei jookseks. Saatejuht: Ja kui ta ennast tahab surnuks juua, keda ta siis häirib sellega? Helmer Hallik: No tegelikult on jah, Mari-Liis vist peab seda täpsemalt, aga tegelikult on ju niimoodi, et selle inimese ümber on keegi veel, keegi lähedane ja, ja kuna lapse parimad huvid mul nii hinges on, siis see on tegelikult vägivallatsemine lapse kallal, kui näiteks tema üks vanematest alkoholi liigtarvitab. Saatejuht: Ja ongi nokk kinni ja saba lahti. Saatejuht: Ja nii lihtsalt ongi. Aga kui te oma tööd hästi teete, kui te hoiate lapsi, noh siis märatseva isa eest või siis kuidagi hoiate asja kontrolli all, kas siis on inimõigustega kõik korras? Helmer Hallik: Vähemalt on see, et, et Euroopa lapseõiguste konventsiooni alusel on lapse parimad huvid alati esikohal ja kõige tähtsamad, et kui on peres lapsed, siis ei ole meil küsimust mitte kunagi, et. Lapse parimad huvid, sealt peavad saama tagatud, edasi tulevad siis juba järgmised erinevad õigused. Saatejuht: Andres siin arstid vahepeal leppisid omavahel kokku selle küll mitu aastat tagasi juba, et, et äkki räägikski sellest, et igasugune alkohol on tingimata paha, vaid räägiks sellest, et mõõdukas tarbimine tegelikult võiks olla vägagi okei, sest mida sa võitled tuuleveskitega, kuskilt ta ikka nagu voolab sisse ja. Ja näed mõnedki siin läbi imbunud siin ilmselt meie seas ka, kes me siin oleme, et kuidas selle mõõdukuse ja karskuse vahekord võiks olla tänasel päeval millest, mis sünnib? Andres Mihkelson: Ma arvan, et, et ka meie oma organisatsiooniga eelkõige ikkagi taotleme mõõdukust ja taotleme seda, et igal noorel oleks valikuvabadus. Ehk siis praegu me tunneme, et ühiskonnas on väga-väga suur surve, mistõttu tegelikult võtab see ära väga paljude noorte valikuvabaduse, kas nad tarbivad alkoholi või mitte, juba väga noorest peast. Ja, ja seetõttu meil tekibki siit nagu väga palju probleeme, et tegelikult kui, kui oleks noortel see valikuvabadus, ei oleks nii suurt sotsiaalset survet, siis oleks ka meie järgmised põlvkonnad palju, palju mõõdukamad ja alkoholi kahjud tervikuna oleksid palju väiksemad. Saatejuht: Andres, kas pole imelik, mida tõhusamalt teie oma tööd teete, et hoiate noori alkoholist eemal, seda kindlamini pannakse maapoed kinni. Andres Mihkelson: Mul mulle tundub, et tegelikult kahjuks meie maapoed Andres Mihkelson: pannakse tihtipeale nagunii kinni, sest lihtsalt meie, meie maapiirkonnad jooksevad inimestest tühjaks. Seda on väga palju näha. Minu kodukandi maapoed Kesk-Eestis pandi kinni juba ammu enne seda, kui hakkasid alkoholiaktsiisid palju kiiremalt tõusma. Sest lihtsalt ei olnud enam inimesi, ei olnud enam kliente. Saatejuht: Jutt on loogiline. Kristo, kas ei olegi maal niimoodi, et need, kes jäävad, on suuresti joodikud ja siis ei tohiks olla ühtegi põhjust enam jätta maapoodi nagu kinni, ehk siis nad ju niikuinii varustavad teid rahakesega. Kõik, mis neil on, toovad teile. Saatejuht: Räägime otse omadega, mis seal ikka siis. Kristo Anderson: No eks eelkõnelejal oli õigus ka, et eks need maapiirkonnad lähevad Kristo Anderson: või vähenevad, rahvaarvud seal ja ostjate arvud, et, et aga tegelikult see viimane, viimased aktsiisimuudatused näitasid selgelt ära, et kui need alkoholi hind hakkas tõusma, käive alkoholil vähenes pea poole võrra, siis kahjuks need poed enam ei tulnud majanduslikult välja. Saatejuht: No üks variant on ka see, et kasutate aktsiisitõusude kattes ära võimalusi panna poed kinni, mis ka muidu mingil muul põhjusel ei töötanud. Mulle meenus siin, mis oli üks aasta või poolteist tagasi, kui te panite ka seal Lõuna-Eestis omajagu poode kinni. Mõned olid seal vist Leevi pood näiteks tuleb meelde kuskilt lõunast ja ja sealt jäi see piir jäi hästi kaugele ja siis terve Õhtuleht arutas sel teemal, et kuule, kuidas see joodik nüüd oma seal jalgrattaga nüüd 60 kilomeetrit sõidab sinna ja siis 60 kilomeetrit tagasi, et see on niisugune väga otsitud põhjus. Kas te tahaksite aus olla ükskordki elus? Kristo Anderson: Ja ma võin täitsa aus olla, et mul kolleeg elab Rakveres ja Rakveres meil on Ta käib jalgrattaga või? Ei, meil on taaraautomaadid seal Narvas on taaraautomaat Narvat väga palju see Läti puudutas, seal on Venemaa kõrval. Aga Narva võib, meil on täna tõsine probleem. Läti pandi taara, mida vastu ei võeta, see jäetakse kõik meile prügikastidesse. Et on see Rakveres probleem, on see Tallinnas probleem, et tegelikult see, see 50 kilomeetrit, mis Leevist on Läti piirini umbes. Järelikult teil on ka täppisandmed Leevi prügikasti kohta. Leevi prügikasti kohta mul praegult andmed. No kuna poodi pole, siis peab prügikasti ka olema, eks ole. Pood on olemas. Pood on, et siin klaariks ära ka selle, et Pood on ka olemas siis? Et me andsime poe kohalikele õhinapõhistele aktivistidele üle, et Kuidas neil läheb praegu? Mari-Liisa Parder: Väga hästi. Väga hästi läheb. Mina elan Leevil. Järelikult Kristo Anderson: Koop ei oska äri teha või milles on asi? Noh, kui sa teed asja õhinapõhiselt, siis on teine, aga kui sa pead kõik need asjad nagu Kristo Anderson: päris seaduslikult ära ajama, siis kahjuks see poepidamine välja ei tulnud. Mari-Liisa Parder: Ka kaitstes ka siis selles mõttes kohalikule kogukonnale on ikkagi, nad töötavad ikkagi põhimõtteliselt ilma palgata hetkel, nad katavad neid poemüüjaid siis nii-öelda omade inimeste pealt. Ja Coop, nagu ta ütles, andis neile oluliselt odavamalt selle, need vahendid seal selle maja ja need varustuse kasutada ja nad saavad kohalikult omavalitsuselt tuge, aga pood praegu toimib. Ja neil minul külastajana on, on mulje, et neil läheb väga Saatejuht: Hästi. Kas on teada ka, kuidas praegu alkoholimüügi protsent on võrreldes teiste kaupadega? Ei tea. Huvitav fakt oleks ju teada. Kas tegelikult ka, sest me praegu peame usaldama suurkaupmehi, eks ole, kes seda meile väidavad. Miks ma natuke niimoodi tõre olen, Coop'i suhtes, kes on iseenesest väga tore firma ja väga toredaid poode on igal pool. Tohib ennast kaitsta korra? Ja ma juba kaitsen teid. Kristo Anderson: Ma, ma tuletan meelde ühe seiga, kui kutsuti mind ahjale. Kutsuti välja, inimesed kutsusid välja, et sortimenti ei ole Prisma oma, hind ei ole Säästumarket, see oli üks viis aastat tagasi. Siis ma palusin ahja nendel kohalikel kirjutada kiri Prismale, Maximale, Rimile, et olge head, tehke pood ahjale. Kristo Anderson: Siis oli vaikus majas. Saatejuht: Ja, ja see on nüüd tõesti kaubanduslik mõtlemine, seda ei saa teile tegelikult ju ette heita, aga kas natukene küüniline ei ole, et me ütleme tõesti, et kui me viina ei müü, siis pood läheb kinni. No mõtleme lihtsalt nüüd inimeste tervise peale kõige sellele, et ma saan aru, et see on Mantraks tulnud juba omamoodi, eks ole, aga no ikkagi kõlab ta niimoodi. Kristo Anderson: No tähendab seal tuleb puhas Kristo Anderson: majandusmatemaatika tuleb mängu, et kui sul ei ole piisavalt katteid maksta palkasid kütta, paraku on jaekaubandus või toidu ja esmatarbekaubandus on seotud ka mingisuguste elektrikuludega, külma tootma. Aga koop ju töötabki niimoodi, et suuremad poed peavad väiksemaid üleval. Kahjuks jah, see on mingisugune selline üldine arvamus, et Coop peab töötama kahjumiga, Coop on täpselt samasugune äriühing nagu. Ütlesin, et suured poed peavad väiksemaid üleval. Aga kahjuks suured poed täna konkureerivad ka teiste suurtega ja sealt ei jää enam raha üle. Saatejuht: No vaatame siis politsei otsa veel korraks, kas kaubandusest on mingisugust abi loota, et, et see üldine joomapalavik, mis meil siin vabariigis haaranud on, et see kuidagi kontrolli all paremini hoida? Helmer Hallik: Eks ta niimoodi on, et kui meil on siin nagu kallim ja, ja kuna Valga on ka minu piirkond, siis seal on inimesed justkui õnnelikumad vahepeal, et käivad sealt läbi ja, ja läheb paremaks, et. Helmer Hallik: Tekitab see ju olukorda, kus öeldakse naabrimehele, et ise ei sõida 60 kilomeetri kaugusele, aga too mulle ka ja, ja, ja tegelikult hakkab vohama selline täiesti kontrollimatu alkoholi toomine, et mul. On tuttav inimene, kes kirikus tihedamini käib kui keegi teine ja, ja, ja tema ise tuli selleni, et ütles, et tulin ka Lätist, käisin sellest odavast poest läbi. Kirikuõpetaja või? Kirikuõpetaja, käisin sellest odavast poest läbi ja võtsin ka mõned restid, sest tõesti on odav ja, ja mõtlesin, et mul on nüüd mitmeks aastaks olemas varud ja ütles, et ehmatusega vaatasin, kuu aja pärast oli läbi. Helmer Hallik: Et, et eks see on, eks see on nagu see, et, et Helmer Hallik: Ostad. Kogusest oli ka juttu või? Ei, jätame kogused sisse paika. Ei, ta ei olnud, ta ei olnud meeletu suur, aga, aga, Helmer Hallik: Aga pigem oli nagu küsimus selles, et see inimene oli jahmunud sellest, et, et, et kui saab odavalt, siis läheb ka. Saatejuht: No vot, see on nüüd hea point, et tulla korraks selle nädala sündmuste juurde tagasi, et Jüri Ratas meile ütles, et tõenäoliselt ei olegi joomine suurenenud, aga inimeste varud on erakordselt kasvanud, et meil on mingisugused uskumatu keldrid tekkinud kuhugi, kus on hästi palju alkoholi. Nüüd isegi kirikuõpetaja paneb kuuga kõik laiaks, eks ole. Saatejuht: Jah, kas te usute, nagu keegi seda juttu ka siiralt, et meil on tekkinud erakordsed rajud? Ja tore, no näete, rahvas teab, rahvas teab, kuidas tundub nüüd doktoritöö põhjal, kas ja isegi kui see ei olnud nüüd teemaks vahetult, aga see, et inimesed suudavad koguda väga suuri varusid, üks moment härra, me saame sõna varem-hiljem. Et kogume suuri varusid ja hoiame neid siis niimoodi targalt niimoodi, kuidas tundub Mari-Liis? Mari-Liisa Parder: Seda on keeruline hinnata, et kas neid varusid hoitakse või mitte. Inimesed ise ju selles uuringus ütlesid, et päris suur hulk ütles, et nad on hakanud rohkem alkoholi tarvitama, kui nad varem tegid. Samas oli seal ka hulk inimesi, kes ütlesid, kes ütlesid, et nad tarvitavad sama palju või, või isegi vähem kui nad varem tarvitasid. Nüüd selle uuringu pealt, et seal oli näha sellist väikest nõksu tõusu, eks ole, et senimaani on, on Eestis alkoholi tarvitamine langenud, olnud pidevalt langustrendis, nüüd oli näha sellist väikest jõnksu ülesse. Seda, kas see on nüüd trendi muutus või, või on see, on see juhuslik, seda me näeme, ma arvan, aasta pärast, kui konjunktuuriinstituut avaldab nüüd siis 2017 2018. aasta, aasta andmed, et, et mis see number sealt edasi teeb. Ma oskan noorte kohta öelda nii palju, et enne veel, kui kogu see aktsiisimüük alguse sai ja nii, nii suureks teemaks läks, siis 2015 2016 ilmus siis Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring. Seal siis uuritakse 11 13 15 vanuses noori ja nende, nende alkoholi tarvitamist, see on iga nelja aasta tagant toimuv, toimuv uuring. Ja kuni aastani siis, kuni siis eelneva uuringuni oli, olid need numbrid tõusvas trendis ja nüüd viimane 2015 2016 enne alkoholiaktsiiside tõusu näitas langustrendi. Nüüd jällegi, kas see oli juhuslik või mitte, seda me näeme. Millal tulevad uued? See on siis 19 22020, me saame järgmised, saame tutvuda järgmise raportiga, mis need numbrid siis teevad või mitte, aga seal oli näha. Mis sisetunne ütleb? Mari-Liisa Parder: Sisetunne nende noortega, mina ei uuri seda, kui palju noori alkoholi tarbib, mina uurin seda, kuidas noored alkoholi enda jaoks mõtestavad, mida nad sellest kõigest arvavad, mis rolli see nende elus mängib. Ja nüüd see kuus aastat, mis ma olen uurinud, pluss kaks aastat magistritööd ette, näitab, näitab seda, et kuigi meie noored tarvitavad Euroopaga võrreldes ikkagi väga palju alkoholi ja nad joovad väga tihti ja nad joovad purju ennast. Siis on pöördumas natuke muudatuse poole, et, et minu uurimistööst tuligi välja selline asi, et Mari-Liisa Parder: noored ise otsivad võimalusi mitte joomiseks, neil on tugev sotsiaalne surve ühiskonna poolt ja kaaslaste poolt, aga. Ja seda ei ole mujal maailmas väga-väga leitud või väga uuritud, aga nad otsivad võimalusi, et ma ei taha alkoholi tarvitada, ma tegelikult tahaks sellel peol kaine olla, aga Saatejuht: Ma ei oska. Olen ka käinud mööda Eestit palju ringe, üheksandik, aga hästi palju rääkinud ja mulle tõesti tundub, et on tekkinud mingisugune seltskond, kelle jaoks on jonn see, ma põhimõtteliselt ei lähe selle juraga kaasa. Ja need, kes ka ei häbene kätt tõsta, kui sa küsid, et jood või ei joo? Ei joo. Ja keegi naera ka seal toas enam või siis no mõni teeb puhkuse kuskil nurgas, eks ole, aga see ei ole enam häbiasi iseenesest. Ma arvan, et Saatejuht: siin on natuke noorte sellist Saatejuht: protesti Mari-Liisa Parder: Ka, et, et nad otsivad uusi võimalusi nagu ennast näidata ja ennast avastada ja, ja kuna joomine on juba nii tavaline, siis leiame nagu vähem tavalise momendi, et ma ei joo. Et minul oli üks, üks intervjuu, mis ma tegin, oli grupi liidriga, kes tavaliselt tarvitab väga palju alkoholi, siis ühel hetkel ta teatas, et ma tahan nüüd teistest teistmoodi olla, ma ei tarvita alkoholi. Aga kui kaua tal see periood kestis, vaat seda ma ei tea kahjuks. Saatejuht: Samas on näinud ka viieaastaseid lapsi, kes kuuldes, et minnakse jälle Lätti, teevad üsna ühemõttelise näopähe, teadagi, miks minnakse Lätti. Kuidas tundub politseile, kas see Läti ja viina ütleme siis samastumine, tähenduse samastumine, kuidas selline asi hakkab mõjutama seda põlvkonda juba? Saatejuht: Turvatoolis istub. Helmer Hallik: Eks ta, eks ta ohtlik trend on, et tavaliselt meie inimesed, kes siis tee peal puutuvad kokku omavahel Helmer Hallik: liiklejatega, siis on kaasas lapsed. Terve perekond läheb, nad käivad natukene sügavamal Lätis, Valmieras ja toovad sealt depoo poest ehitusmaterjale ja tagasiteel võetakse ka alkoholi, et, et see kahjuks on niimoodi, et need väikesed lapsed seal normaliseerivad Helmer Hallik: Selle. Kaubandusreis isegi karusselli peale ei minda. Ei, mis karussell need, küprok ja. Karussell tuleb kodus õhtul juba siis, kui pea ringi käib, jah. Et, et aga ma Helmer Hallik: Tahtsin juhtida tähelepanu sellele, mis on veel ohtlik, et millest ka nüüd räägiti Helmer Hallik: eile, et, et püüame nagu koguseid vähendada sellega, et me siin enda riigis Helmer Hallik: paneme hinda juurde, et siis kogused lähevad väiksemaks. Helmer Hallik: Siis tegelikult see päris, päris nii lihtne ei ole, sest mul tuleb meelde ühe perevägivalla juhtum, kus pereisa oli ema löönud ja ütles selle peale seto keeles, et Indial ei ole tsilka viina, kotlet ta ost leiba. Et. Ma saan hea ütlemine. Mis tähendab seda, et ega alkoholi vähem siis ei osteta, seda võetakse siis pere arvelt. Saatejuht: Aga äkki see ongi meie kultuuri osa ja maadle sellega palju tahes, ei kao ta kuhugi. Mari-Liisa Parder: Kultuur ei ole ajas kuidagi kivistunud, et kultuur alati muutub edasi vastavalt sellele, millised on inimeste tarbimiskäitumised ja kuidas nad ise neid teemasid mõtestavad. Et siin on ju paar aastat tagasi joome poole vähem, tegi kõva kampaaniat, see vähemalt nüüd ma räägin nagu isiklikust perspektiivist. Minu isiklikust tutvusringkonnas on väga kõvasti kanda kinnitanud, et töötas, juhakse poole vähem või ei jooda peaaegu üldse Saatejuht: Mitte. Kui me seal Läti juures juba olime, siis kevad on selline hea aeg, et valmib mõned tööd. Ulla on õpetaja, et mitte öelda lausa rektor Tartus ja üks tema tudengeid või siis koolitudengeid on teinud ühe uurimustöö, mis räägib meile päris huvitavaid andmeid sellest, et kuidas siis tegelikult on ka Lätis toodud viinaga ümber käidud. Palun Ulla. Ulla: Jaa, Ulla: tere kõikidele ja tõesti paar päeva tagasi oli meil tervisekaitse tudeng Tuuli, kes samuti võttis koos juhendajaga teemaks uurida selle, et kuidas siis see piirikaubandus toimib ja kuidas see tarbimisharjumusi ja käitumist on mõjutanud. Ja, ja siis ma mõtlesin, et oleks hea välja tuua ikkagi sellised mõned numbrid, võib-olla, mis sellest suurest ajakirjanduslikest ülevaadetest võib-olla nii selgelt ei kuva, et kes need on tegelikult, et kes see kõige suurem rühm on, et see uuring haaras koostöös EMOR-iga tervet Eestit ja üle 1000 inimese tegelikult küsitleti. Ja, ja et põhiline grupp inimesi ikkagi, kes käivad, on sellised noored elujõulised inimesed, et see vanusegrupp tuli 32 kuni 40, et nemad kõige aktiivsemalt sõidavad ja, ja mis oli võib-olla selline huvitavam, mille, mis selgelt. Algul ei olnud nii-öelda Ulla: eesmärgiks, mis selgus, on see, et just sellised ettevõtlikud ja hakkajad inimesed, et mitte ei ole nii, et me nagu justkui eeldame, et alkoholi tarbivad võib-olla inimesed, kas siis väga palju või viimases hädas, aga. Aga ja, ja teine tendents, et kui Lõuna-Eestis on selline levinud arvamine, et lõunaeestlased kindlasti alkoholi rohkem tarbivad, siis seoses Lätiga tuli vähemalt selle uuringu põhjal välja see, et. Täna nad pigem transpordivad, aga tarbimine ei ole konkreetselt selle tõttu just Lõuna-Eestis nagu kasvanud, et on küll selgelt, et tuuaksegi, et, et siin võib nagu leida ka ikkagi seda seost, millele siis nii-öelda peaminister viitas, et, et vahel võib tekkida see uus äri, mis tegelikult me ei taha, et Eestis tekiks, et inimesed ikkagi toovad. Saatejuht: Ja ometi me ju tahame, et lapsed oleksid ettevõtlikud ja nüüd neist on saanud siis alkoholimuulad sama hästi kui. Ulla: Just no tegemist siiski kindlasti on täiskasvanutega, aga, aga need trendid ei ole kindlasti sellised, mida me ootame. Saatejuht: No aga täiskasvanud, 32 kuni 40 pere, eks ole, kui vana nende laps on? Ongi täpselt viis kuni 10, kuskil sealkandis, eks ole. Täpselt seesama tegelane, keda Karussellile ei viida seal Lätimaal. Ja see on suhteliselt kurb lugu. Nii hea publik, see on nüüd esimene hetk võimalik kaasa rääkida praegu sel teemal, kuhu me siia oleme jõudnud, me oleme jõudnud Lätimaale, ütleme oma nime ka, siis on veel parem. Publikust: Heldur, ma siit lähedalt. Mina käin muidugi, Publikust: ma, ma, ma käin muidugi päris agaralt Lätis toomas. Ja kahjuks mul kõik küla, oi, ma olen väga uhke. Publikust: Enne vanasti, enne aktsiisi, me istusime ikka nädalas korra aia taga ja tegime meestega ühe pudeli. Nüüd oleme vist üle päeva ja teeme neli pudelit, nii palju oleme toonud kokku. Ja ikka öösiti käivad mu käest küsimas. Nii et, et ma kademees ei ole, muidugi jagan. Mis mõttega te praegu selle lauluga tulite? Ei no ma tahtsin lihtsalt ütelda, et siin muidugi aetakse teist juttu, et kõik on nii ilus ja kõlb, aga ma räägin seda, mis nüüd elu on. Saatejuht: Aga mis te öelda tahate sellega, et Läti panigi teid rohkem jooma ja nüüd on teil siis väikene varu seal ja joote neile kahe asemel neli pudelit ja. Noh, nüüd on sõpru rohkem tekkinud ümber. Sõpru rohkem, eks ole, jah, nii kõik sõbrad on samasugused. On täpselt, Saatejuht: on elu. Mina ei hakka siin midagi, noh midagi soga ajama. No politseiga ei ole veel kokkupuudet olnud või sõpru ei ole ära tulnud? Ma ei ütlenud õnneks, kus kohas ma elan, ega ta võib seal nuhkida küll. Mina olen Mari-Liisa Parder: Jüri ja tahaks viidata just sellele probleemile, mis on siin praegust puutumata jäetud. Kes seda alkoholi toodab? Toodab Saku Õlletehas, Tartu Õlletehas, Liiviko ja muud piiritusetehased, Eesti omad kõik ju. Saatejuht: Aga Elduril saaks muidu pidutseda ju. Aga miks, miks siis Eesti Mari-Liisa Parder: Riik peab selle kauba vedama Lätti, et sealt saab odavamat kätte, aga mis see probleem on? Saatejuht: See on see teema, kuhu me jõuame, aga kui me nüüd tähelepanelikult vaatame, siis meil ei ole täna siin poliitikuid ja. Poliitik Mari-Liisa Parder: Ei ole seal, seal on riigi, riigi majandamine Saatejuht: On see. Nojah, riigi majandamist ei otsusta nüüd veel noored doktorandid, aga mõte on ju arusaadav, me arutame tükk aega siin selle üle, eks ju, miks peab inimene minema Lätti, et selleks tuua sealt veel kaks korda rohkem alkoholi. Mitte kaks korda rohkem, vaid kaks korda odavamat ja mis on Eestis toodetud ja Eestis. Ei välista teist jah. No Saatejuht: riik ja Saatejuht: ärimehed Saatejuht: on ka kaks eri asja, kas te soovite veel midagi öelda? Ikkagi majandus on riigi käes. Selge, majandus on riigi käes, sellel on võimatu vastu vaielda. No ütleme oma sõna sekka, aga see võiks sisaldada küsimust. Publikust: Politseideteran, mulje Mihkel Räpina vald, no kõigepealt ma pean prefekti parandama, õigust surnuks juua ei ole mitte kellelgi. Publikust: See on meie maksumaksja küsimus, me peame teda, kui ta on surnud, me peame teda matma, see on minu raha, see on sinu raha prefekt. See on selle raha. No ja joome, joome edasi. Kuidas saab ilma viinata, kuidas saab ilma viinata elada, ütleme ausalt, milleks seda junni on vaja, ma ei tea. Kui sisse rääkida, on kohe põhjus selge. Publikust: Raha on vaja, meie väiksel, vaesel, sõjas oleval riigil on vaja raha, et sõdida Afganistanis ja nuumata jänka, jänkisid. Vot milleks on meil raha, nii. Selge. Teiseks, piirata, Publikust: kaupmees, piirata Põlva maakonnas kolm punkti, ma olen rääkinud sellest 30 aastat, üks on Kanepis, üks on Põlvas. Ja üks on Räpinas ja panna sinna turvamees, Publikust: kes kontrollib, kellele müüa, kas ta on juua täis või ta on alaealine. Mitte see neiukene kassas ei pea tegema politseitööd, inimesed, ja peab maksma seda, mitte ostma. Natukene väiksemaks võtta, aitäh. Mitte ei pea seda maksma temale palka see, kes ostab, vaid see, kes viina tõi, poodi. Mõte on tegelikult täitsa arusaadav, aitüma, aitüma. Saatejuht: No selge, aga mis me siis räägime nendest, aga tegelikult on siin alkoholi kättesaadavuse teema ju kumas siit päris hästi läbi ja see vastutus, et me võib-olla ei peaks seda alkoholi kõigile andma. Muuhulgas on hüpotees tõstetatud ka täiskasvanud inimestega, eks ole, kes on tõesti purjus, keda teatud valdkondades vist ei teenindatagi, et kas meil siin oleks edenemisruumi? Ma küsin seda ka koobi käest hetke pärast. Helmer Hallik: Ja, ja me saamegi ühiselt vastata, sest enne siia laua taha istumist meil oli, oli sihukene mõttevahetus, kus me proovimegi tihendada, parandada, aga ka praegu tehakse selle nimel tööd ja, ja kõik on ju täiesti õige. Meil on ju teatud põhjused, miks me alaealistele ei, ei müü ja ei taha müüa, meil on põhjused, miks täisealised, kes on juba Helmer Hallik: sellises joobes, et ta on niigi ohtlik endale ja teistele, et neile ei müü, et loomulikult ma olen sellega täiesti nõus, aga et me iga inimese kõrvale palkame turvamehe, siis noh, nii rikkad me veel ei ole. Saatejuht: Hea küll, aga kas siin midagi reaalselt on korda saata, no kuidas see asi oleks tõhusam, no olgem ausad, kes meist ei teaks, siis pubekaid 15, kuueteistaastaseid, kes suudavad nelja minutiga tuua selle algse ükskõik kust ära, täiesti seadusliku alkoholi veel. Poest loomulikult keegi tuleb ja ostab selle, eks ole, aga väikesed poed ju tegelikult teavad väga hästi, et kui see mees tuleb ja kellel raha ei ole ja nüüd äkki ostab terve kasti, siis see kast ei lähe talle. Saatejuht: Turvamees paneb seegi alkoholi, toob ja toodab. Ja selge pilt, ja selge. Helmer Hallik: Aga tegelikult loomulikult on, et alkoholipoliitikast kui, kui eraldi nähtusest on siin täna päris pikalt räägitud, et tegelikult on see ju tervishoiupoliitika üks osa. Ja, ja, ja noh, see on minu arvamus, aga alkoholipoliitika tundub mulle kuidagi sihukene tükiline olevat, kus noh vahel mingid osad nagu võetakse väga fookusesse, aga teised jäetakse ära, et. Et see, mida Mari-Liis uurib ja, ja, ja see ennetav pool, vot see on see oluline osa, et, et kunagi läheks paremaks. Saatejuht: Hea küll, aga see reaalsus näeb välja ikkagi niimoodi, et tatt läheb ja ostab selle pudeli, kuidagipidi saab selle lihtsalt kätte, eks ju, faktiliselt ta saab, me võime rääkida praegu tervishoiupoliitikast ja igasugust alkoholipoliitikast, aga kuidas teha niimoodi, et ta ei saaks seda kätte. Andres Mihkelson: Mari-Liisa, äkki on ideid tekkinud? Mari-Liisa Parder: Noored, noored saavad jah, alkoholi kätte. Seda on ka minu intervjuudest välja tulnud ja kui küsida, et mida siis teha saaks, siis ma ütleksin, et üks meede siin on mitte vaadata nüüd kuhugi kaugele, et mida keegi teine kuskil teha saab, vaid, et mida mina ise teha saan. Ja üks moment, mis minu arust Eestis ei ole väga palju teemaks olnud ja millele ei ole väga palju rõhku pööratud, on kodused alkoholivarud, olid ka enne alkoholiaktsiisi. See on see, kust, kust teismelised ka saavad alkoholi kätte. Isa baarikapp, ema baarikapp, kodus olev alkohol, kui see pudel on lahti ja sealt natukene on kadunud, seda ei panda kohe tähele. Kas Saatejuht: See töötab meile doktoritöö või lihtsalt vaist? Mari-Liisa Parder: Seda ütlevad nüüd need intervjuud, mida ma olen teinud, see ei tähenda, et see kehtib kõigile, aga need noored, kes on jaganud oma kogemust, et kust nad kätte saavad, tõesti üks, üks koht on kodused alkoholivarud, see on murekoht. Kas Saatejuht: Mitte vanasti ei olnud olemas lukustatavaid baarikappe? Saatejuht: Juba naljata noh, olid olemas sellised asjad, eks ole, no mitte päris juhuslikult lukustatavad, vaid ikka võtmega kohe niimoodi kinni pandavad. Mari-Liisa Parder: Ja teine moment on nüüd, nüüd, nüüd see, et ikkagi selline, kui noored on seal juba vanuses 16 17 hakkavad kohe-kohe 18 saama, siis ütleme, et see, see. Mis joonistub minu uurimistööst välja, on see, et 16 on nagu see moment, kui muutub täiskasvanute jaoks nagu vanemate jaoks ka selliseks enam-vähem aktsepteeritavaks, et ta on varsti täisealine. Anname selle lonksu ära. Anname selle lonksu ära. Seal kõrval on nüüd see, et on, on vanemad, kes ostavad just nimelt selle, selle põhimõttega, et lasta parem tarvitab minu silma all, kui ta tarvitab kuskil mujal. Ja on vanemad õed-vennad, vanemad sugulased, tädid, onud, oma lähedased inimesed, kes selle alkoholi toovad, et selle jaoks ei pea üldse, üldse müüja, müüja otsa vaatama, et müüjat on võimalik kontrollida ja ega nad väga palju need Tai testostud on ka näidanud, et ega nad väga, väga nii, nii enam kätte ei saa, kui nad varem said. Aga just see kodune, kodune olukord. Saatejuht: Enne läks kampaaniatele jutt ka, meil on siin suur kampaania olnud, et aitäh, ema, et sa ei pakkunud mulle viina ja aitäh, isa, et sa teinud, see on ka natuke mõjunud või ei ole? Mari-Liisa Parder: Et selles mõttes me peame nendest teemadest rääkima ja tõesti see moment tuleb lapsevanematele üllatusena, et, et minu isiklikust baarikapist ja teine moment on see, et uuringud näitavad, et see, et ta minu silma all tarvitab, ei tähenda seda, et ta mujal ei tarvita. Saatejuht: Kristo, kui suur kuritegu see on, kui teie aparaadis leidub inimesi, kes müüvad alkoholi neile, kellele ei peaks? Kristo Anderson: See on väga õige küsimus, selles suhtes, et me oleme sellest aastast alga, alates või noh, tegelikult me oleme juba varem ka pööranud tähelepanu, aga sellest aastast järjest rohkem tähelepanu selle alaealiste alkoholi müümine, müümisele. Oleme ise teinud nüüd selle aasta jooksul juba kolm kontrolli ära. Kristo Anderson: Oleme teinud neid juhendeid, oleme kassasüsteemis teinud arendusi, et müüjal oleks lihtne juba dokumendilt arvutada seal seda kuupäeva, kust alates võiks nagu selle alkoholi sellele ostjale ulatada. Aga ütleme nii, et ei ole päris puhtad nende kontrollide tulemusena, et järjest tegeleme selle teavitustööga ja noh, kahjuks peab ka tooma halbu näiteid, et ega sellisel müüjal, kes ikkagi alkoholi alaealisele ära annab, ilmselgelt ilma dokumente küsimata sellel inimesel nagu jaekaubanduses kahjuks kohta ei ole. Saatejuht: Praegu on hea võimalus hirmutada ka koobimüüjaid. Kui palju te teete tegelikult reide, kui suur tõenäosus on ühel väiksel maapoel, kui mitu korda satub sinna keegi, kes teeb testostu? Kristo Anderson: No selle aasta jooksul oleme teinud, meie oleme kõigis oma kauplustes teinud mõned suuremates rohkem, kuna seal on see töötajate arv suurem. Et oleme teinud kolm sellist täis. Kokku kolm aasta jooksul? Kõigis kauplustes, meil on 20 erinevat toidu esmatarbekaupust, et et see tähendab siis vähemalt mingi 80 kontrolli oleme see aasta ära teinud. Teie kliendihakatised, noored ikka natuke erinevad ka, roteeruvad. Loomulikult iga kord kasutame uusi inimesi, et sellel meil on täna. Saatejuht: Ja mis ootab seda? Üks moment, palun. Kes, mis ootab siis, milline karistus ootab seda inimest, kes on müünud alkoholi Kristo Anderson: Alaealisele? Kahjuks oleme pidanud ka mõnest inimesest loobuma. On see erand või reegel? Ei tahaks sellist reeglit teha, sest inimesed eksivad, kui nad korduv eksimine on, siis ei saa kahjuks kannatama, andeks anda. Saatejuht: No mis oleks sellisele inimesele õige värk, kui politsei silmaga vaadata? Helmer Hallik: Noh juriidilises vaates on tegelikult ju asi lihtne, et alaealisele alkoholi kättesaadavaks tegijal on kriminaalkaristus. Saatejuht: See on kriminaalkaristus ja te ei lase isegi inimest lahti mitte. Kristo Anderson: Jah, me ei ole politsei. Kristo Anderson: Politseiga ennem rääkisime, et peaksime rohkem koostööd tegema. Kas te annate Saatejuht: Üldse teada politseile, et selline juhtum oli või olete kõik enda teada? See on ju tegelikult varjamine, kuriteo varjamine juba, kui te seda ei tee. Kas ma eksisin terminoloogias praegu? Helmer Hallik: Ei, tegelikult ei ole see kuriteo varjamine, aga, aga. Ahah, mis see on? Oluline on minu arust hoopis see, et, et, et me annaksime ühiskonnale nagu laiemalt hinnangu, sarnase hinnangu, et minu jaoks ei ole tähtis see, kas inimene saab kriminaalkorras karistada või mitte. Oluline on see, et me suudaksime teda mõjutada, tema väärtusi ja hoiakuid nagu mõjutada, et need Saatejuht: Muutuksid. Väga hea, et me sinna jõudsime. Mis on Eestis kõige tõhusam Saatejuht: mõttemaailma muutja? Ma just juhtisin ka Tarbijakaitse ühte konverentsi ja seal oli täpselt sama asi jutuks, et räägime, räägime, räägime aastaid, räägime, räägime, räägime. Tõepoolest asjad muutuvad. Aga trahvid on tehtud 30 eurot, 45 eurot, mõni juriidiline keha on saanud isegi 100 eurot trahvi, eks ole. Kas me tõesti usume, et sellel puudub igasugune jõud? Helmer Hallik: Ei kindlasti ei ole nii, et igasugune jõud, et. Saatejuht: Rääkimata sellest, et sul on, sul on võib-olla siin tingimisi karistus näiteks peal. Helmer Hallik: Ja et Helmer Hallik: ütleme niimoodi, et rahaline karistus või, või vabadus kaotuslik karistus, see on need meetmete paketis ikkagi üks osa. Et mina ise usun rohkem sellesse, et, et me peame palju rohkem panustama kõik meie sellesse, et midagi muutuks, et ühiskond reageeriks tervikuna. Helmer Hallik: See võib inimest mõjutada, võib mitte mõjutada, pakett peaks olema suurem, et küllalt on neid riike maailmas, kes, kus kohtunik haamrit lüües paneb väga erinevaid Helmer Hallik: karistusliike inimesele, teades, et midagi talle mõjub. Helmer Hallik: Hea Helmer Hallik: publik, kes te siin Helmer Hallik: olete, Helmer Hallik: kus teile Helmer Hallik: tundub, Saatejuht: Üks Saatejuht: moment härra, te olete juba näidanud teie allu kontrollile, ma annan nüüd teistele natukene võimaluse ka, eks ole. Kuidas muuta ühiskondlikku arvamust sellest, et joomine võib-olla ei ole maailma parim asi ja võiks käituda samamoodi nagu need noored inimesed, kes jonnist võtavad midagi muud ette, lähevad Andresega seal lustima, hoopis kuhugi matkarajale näiteks. On kellegi mõtteid? Eks need mõtted lähevad natukene eemale ka sellest, et määra meil trahvi ja karistuse ja nii edasi, rahvas ju hea meelega nõuab neid ja vangi ja ära tappa ja nii edasi. Kas on paremaid mõtteid ka? Helmer Hallik: Rahvas tahab ja et teisi pannakse vangi ja karistatakse. Enda ja enda lähedaste osas on mõtted natuke teised. Saatejuht: Mis endale sobib? Endale sobivad need Helmer Hallik: Muud alternatiivid, et, et mis on nagu pehmemad. Saatejuht: Teeme kampaaniat jah, just. No kõik kampaania usku võib-olla, näed väga häid ideid ei tulnud praegu siit saalist. Kampaaniatest natuke oli juttu, aga kas on veel midagi tõhusamat? No see paarikapp ja lukustatav sai ka natukene võib-olla utreeritud näide, eks ole, aga Andres, kas on mingisuguseid häid mõtteid, kuidas tegelikult võiks reguleerida seda ühiskondlikku arvamust natuke paremini? Andres Mihkelson: Meiepoolne vaade on olnud see, et tegelikult peaks sellele võib-olla lähenema ka läbi haridussüsteemi. Praegu meile teadaolevalt ei ole sellist Andres Mihkelson: täielikult läbimõeldud lahendust, et kuidas läheneda üleüldse põhikoolis alkoholi ja tubakateemadele niimoodi, et, et see ei oleks lihtsalt ühekordne, et on nüüd räägitud ja, ja nüüd jätame selle teema. Kas on ettepanekuid? Andres Mihkelson: Ettepanek oleks võib-olla riiklikult läbimõeldud viia läbi sellist praktilist õpet, et ei ole lihtsalt, et keegi tuleb ja räägib sulle ühe korra näiteks, tuleb politseist keegi või. Jälle sama lugu, mida ma ennegi pinnisin, kuidas see välja näeb? Andres Mihkelson: Välja näha niimoodi, et, et võib-olla äkki meie nendest samadest organisatsioonidest, kes teemaga tegelevad, tulevadki inimesed läbi viima praktilist töötuba, kus õpilased ise väga aktiivselt peavad näiteks ennast Andres Mihkelson: proovima läbi, et kuidas nendest tulla välja olukorrast, kus nad, neile pakutakse alkoholi ja nad, ja nad peavad ütlema ei, et just mängida läbi selliseid olukordi, kus nad on sotsiaalse surve all. Aga, aga nagu peavad sellest kuidagi välja tulema ja, ja, ja samal ajal siis ilusti ka samas seltskonnas edasi olema. Saatejuht: Igasugused ettepanekud on väga teretulnud. Mari-Liisa, kui tõsiselt see kõlab? Mari-Liisa Parder: Ma tegelikult võtaksin siit sõnajärje tõesti üle, et, et noorte jaoks see tõesti kõlab tõsiselt. Just nimelt see, et lisaks läbimängimisele see, et nad saavad neid teemasid arutada. See on üks moment, kus ma praegu teen natuke soovitusi haridussüsteemile ka oma doktoritöös, On see, et üks probleemkoht on tõesti, millele Andres viitas. Kuidas koolis sellest teemast räägitakse, kuidas seda käsitletakse. Ja see on väga-väga ebaühtlane, lisaks sellele, et käivad inimesed koolis ühekordselt rääkimas, on hästi juhuslik kooliti see, kes on see inimene, kes alkoholist, narkootikumidest ja tubakast teismelistega räägib, millised on tema enda teadmised ja millised on tema enda oskused ja suhtumised sellesse teemasse. See on väga-väga-väga ebaühtlane. Nüüd niimoodi, ma arvan, et ma ei tee koolidele liiga, kui ma ütlen, et mõnes koolis läheb seda teemat rääkima see õpetaja, kes tõmbab kõige lühema tiku. Et milline on tema ettevalmistus, ei ole teada. Saatejuht: See on nüüd see kõige valusam koht, meil tegelikult ei ole neid inimesi, kes oleksid empaatiavõimelised, kellel oleks teadmisi, oskusi, kirg, kes töötaksid olematu raha eest. Saatejuht: Aga seetõttu on see ainult fiktiivne kõik. Jah, Mari-Liisa Parder: Selles mõttes on see, on see tõesti üks valukoht. Saatejuht: Nüüd võiks öelda, et me võiksime selliseid inimesi koolitada, kas te usute, et selliste inimeste koolitamine on põhimõtteliselt võimalik, kellel on empaatiavõime, kes suudavad inimesi hoida eemal kõikidest pahedest siin ilmas ja nii edasi, kas te usute seda siiralt või me jäämegi lobisema sel teemal? Mari-Liisa Parder: Ma usun sellesse, et meie koolis on väga head õpetajad. Nad on empaatiavõimega, täiesti korrektne jutt. Mu ema on õpetaja. Järelikult on kõik. Mari-Liisa Parder: Ma näen, ma näen selles mõttes nagu ja ma töötan ise haridusvaldkonnas ka, ma näen neid õpetajaid, ma näen, kuidas nad suhtuvad nendesse teemadesse, need on nende jaoks probleemid. Meile tuleb, nüüd ma räägin oma, oma ametipositsioonilt, meile tuleb koolitusele inimesi, me räägime väärtustest ja sellest, kuidas, kuidas siis üldse nendest elulistest teemadest koolis õpetajad saaksid õpilastega rääkida, nii et sellel oleks mingi mõju. Ja need õpetajad tulevad meie koolitustele tõesti tõsiste muredega, sest neil ongi sellised probleemolukorrad lahendada, kus nad ise ei tea, neil puudub informatsioon, neil puuduvad võib-olla ka oskused ja nad otsivad vahendeid. Meie koolides on need inimesed olemas, kes otsivad võimalusi ja vahendid ja tahavad asju ära teha. Huvitav, Saatejuht: Mida õpetaja Laur oleks teinud, kui Toots oleks hakanud suitsetama kogu aeg, jah, nurga taga. Mis ta oleks teinud? Helmer Hallik: Ma, ma arvan, et viiulil oleks saanud keegi teine. Viiuliga pähe võib-olla. Ei, ma arvan, et ta ikka oleks ta viiuli juurde viinud. Vähemalt tundub nii. Saatejuht: Mõnus mõte, see tähendab, et me räägime tegelikult millegi andmisest, me räägime heaga mõjutamisest, see kõlab väga vingelt. Ma lihtsalt kuulan seda juttu ja jällegi skepsis läheb väga suureks, ma ka nagu elustunud inimene, te olete kooli näinud, ma olen elu näinud näiteks, eks ole, ja vaatan ka ja mõtlen, et kas see kõik on ikka võimalik. Teate, millest noored räägivad, kui jutt on koolilõpu peost? Üheksandik. Mari-Liisa Parder: Ja, ma tahtsin seda tegelikult teha, et tõsta, tõstke publikum, tõstke käed, et kui öeldakse lõpu läbu, siis mida see tähendab? Saatejuht: Mida see siis tähendab? Lähme Rootsi, kaks ööd laus joomist, eks ole, ja õpetajad tõmbavadki tikku, kes peab kaasa minema nendega. Nüüd öelge, kuidas seesama õpetaja saab tulla teises tunnis ja öelda, et alkohol on paha? Mari-Liisa Parder: See koolilõpu läbu, noortel ei vaja see enam mingit definitsiooni ka, et sellest räägitakse avalikult ja häbenemata, on liiga hilja. See moment on juba liiga hilja. Meie, Mari-Liisa Parder: see, kust ma oma uurimistööd alustasin, oli, oli internetifoorum, kus noored käivad abi küsimas üksteiselt, ise, ise oma muresid jagamas. Selles osas, et ma ei taha enam juua, alkoholi tarvitamine on minu jaoks probleem. See on üks vähemus. Ja ei, aga mis ma tahan öelda, on see, et kas te teate, kui vanad need noored on, kes seal foorumis arutamas käisid? Kõige nooremad olid üheksa-aastased, üheksa-kümme 11. Saatejuht: Aga Lätis käiakse viie-seitsmeaastaselt juba harjutamas, järelikult läheb asi juba sinna lasteaiaikka. Mari-Liisa Parder: Natuke kipub jah, selles mõttes, et alkohol ei ole midagi, mis tuleb täiskasvanu elust, see on kogu aeg inimeste, inimeste ümber olemas, ka laste ümber on see olemas. Küsimus on selles, et kes ja mis hetkel sellega tegelema peab, see ei ole ainult kooli vastutus, see on ka lapsevanemate vastutus. Saatejuht: Kristo, on teil lapsi? Saatejuht: Kaks. Kaks, no vanus kuskil seal 10 kandis ka. Üksteist ja seitse. Kuidas te neile selgitaksite, panite ühe kaupluse kinni, kuna viinamüük oli väike? Saatejuht: Miks ma peaks neile seda selgitama? No aga küsib näiteks ühel päeval, vaatab, et televiisoris räägib onu, et isa räägib siis jah, ütleb, et näe, panime poe kinni. Miks viina pärast on vaja kauplus kinni panna? Saatejuht: Kas nüüd järgneb loeng majandusest? Ma just mõtlesin, et ma sinna ei hakkaks laskuma, et. Või hoopis tõusma? Saatejuht: See on ju silmakirjalik lugu tegelikult. Mis on olulisem? Seal kõrval arutati täpselt sedasama, kas võtame metsa maha selleks, et mets oleks palk, millest me maja ehitame ja müüme selle kuskile mujale maha, eks ju. Või tegeleme hoopis mingite esteetiliste, eetiliste väärtuste hoidmisega, mõtleme loodusele ja nii edasi. Kumb on ikkagi olulisem? Saatejuht: Küsimusest ei saanud aru. Saatejuht: Ma mõistan seda. Ettevõtjad ei pruugigi sellest aru saada, tingimata alati. Aga las ta tühi siis olla. Ma ütlen, pahandada saavad need, kes on kohal. Ja kuna siin on kohal praegu üks esindaja kogu kaubandusvõrgu eest ja koopia on neist suurim, kõige hullem, siis tema sai vastu pead natuke. Ulla: Ma tahaks kohe nagu väga ettevõtjate kaitseks, et oma kunagises ametis ma väga palju puutusin nendega kokku ja, ja, ja me. Me teadlikult nagu tekitame täna konflikti justkui ettevõtjad oleksid selles olukorras nagu sellised pahad ja, ja, ja me, ja me paneme selle vastutuse nagu neile ja me tahame selle vastutuse ära võtta täna inimeselt endalt. Ja, ja kogu selles diskussioonis ka, mis täna riigis võib-olla on toimunud, et me liiga selgelt nagu noh, võib-olla see tuleb ka sellest, et meie suurtootjad on ise nagu pildil ja, ja, ja ütlevad ja, ja sellepärast nad jäävad ka sinna vahele. Aga ütleme kogu see poliitika, mis selle ümber on ja see väärtuskasvatus, et, et justkui ettevõtlus oleks halb, ka see, et täna on alkoholitootjad, justkui see oleks iseenesest halb, et ja, ja rääkimata metsast ja kõigest muust, Saatejuht: Et. Aga kas see natukene ka lihtsalt ei kõla, et, et ärme nüüd või paneme lihtsalt nüüd inimesele vastutuse, elu on ju näidanud, et jamad on, muidu meil ei oleks ju politseid ka vaja, eks ole. Me lihtsalt ütleme, et vastutus on inimesel ja kui inimene ei vastuta, siis no mis siis parata. Ulla: Tegelikult ongi, ma nagu selles mõttes oli hea meel näha seda diskussiooni hoopis selle ühiskonna poole pealt ja sellise väärtuste kasvatamiste poole pealt ja, ja täna, kui me oleme keskendunud sellele aktsiisipoliitikale, mis on väga selgelt nagu kaubanduse ja, ja ettevõtlusega seotud, et. Et Mari-Liisa minu meelest ütles vähemalt eel, enne kui me arutasime ja, ja korraga Helmeriga ka rääkisime, et, et me nagu just ei vaata tervikuna kõike, et me võtame täna mõnes mõttes, ma ütleksin küll, et. Et vähemalt riigi valitsejatel on see selge roll, et ta peab valima prioriteedid, milliste meetmetega me lahendame ja täna on justkui valitud üks ja, ja mindud ainult nagu selle teed, et see on see ime, imevits, mis meil selle olulise teema ära lahendab ja, ja see on võib-olla see, miks me võimendame ja siis kui me paneme vastanduma. Mis teed me peaksime nüüd minema? Me samal ajal selle aktsiisipoliitikaga, mis selgelt on liialt läinud, seda, seda näitavad kõik tervishoiu kõrgkooli õppejõud täna peavad ütlema, et aktsiisipoliitikaga mindi liiale, et selles mõttes see, et me ju selgelt tervishoiu valdkonna eest seisame, ei, ei tähenda seda, et meil oleks terve mõistus olemas. Sellest ei Saatejuht: Kahtle ju ka suurem jagu Eestis, aga mis on lahendus? Ulla: Oluline on minna ikkagi edasi nende samade nii-öelda ühiskondlike võimalustega, ühelt poolt on see, mida saab teha nii-öelda lasteaias nii-öelda alushariduses või koolihariduses, see, mis puudutab noori. Aga täiskasvanutel, näiteks mina tegin üks aasta läbi sellise asja, et Facebook'is oli kampaania, et teeme sellel aastal null aasta, see oli nagu uus aasta lubadus ja ma tegin selle nagu terve aasta läbi. Ulla: Jah, et ma tegelikult Ulla: siin on Ulla: alkoholipoliitikast palju juttu olnud, et Ulla: need Kristo Anderson: Meetmed olid aktsiisitõusud. Et ma astuksin paar aastat tagasi, et 2015 tegelikult need samad ettevõtjad, kes siin pahad, pahad on, et Kaupmeeste Liidus olevad suuremad jaeketid Saatejuht: Kui ka. Ma lihtsalt selgitan vahepeal välja, minu töömeetod on see, kui ma teid närvi ei aja, siis Kristo Anderson: Vastuseid ei tule. Ma selgitan ära. Äkki te teete isiklikult seda? Ei, ma ei võta isiklikult, et ma räägin lihtsalt, astun kaks sammu tagasi, et, et 2015 tegelikult Kaupmeeste Liit ja Kaupmeeste Liidus olevad suured jaeketid ja tegelikult ka suuremad alkoholitootjad Saku A. Le Coq pakkusid härra Ossinovskile, et palkame rahvusvahelised Kristo Anderson: spetsialistid, töötame korraliku tervikliku alkoholipoliitika välja. Et kõik need osapooled olid nõus selle kinni maksma, Ossinovski jalutas sellest toast välja. Et täna oleme selles seisus, et meil on enamus on, enamus asju on Lätis, kogu sellest kaubandusest kolmandik vähemalt on läinud, ei alkoholi müügist. Et kas, kas nüüd ei oleks aeg asjad tagasi keerata, et minu arust Saatejuht: On see küsimus nagu. Aitäh, aga kui keeraks asjad tagasi, kujutage ette, et järgmisest aastast näiteks on kõik täpselt nii, nagu oli enne Lätit. Kuidas politseile tundub, kas midagi on juba pöördumatult kahjustunud? Oleme midagi õppinud, vastupidi, oleme palju mõistlikumad, elame oma varude peale, Jüri Ratas saab öelda, et juhei, meil ei oodagi. Helmer Hallik: Ma arvan, et nagu on Ulla ja siin Mari-Liis öelnud, et, et asi, asi ikkagi on selles, et kui meil on tarbijaid, kui meil on nõudlust, siis on pakkumus, tuleb see Lätist, tuleb see Eestist või veel mingist kolmandast riigist, et. Asi ei ole Lätis. Asi ei ole Lätis ja ma tahtsin nagu öelda, et minul on ka kaheteistaastane poeg, 22 aastane tütar. Helmer Hallik: Aga minust endast hakkab see pihta, et minu kaheteistaastane poeg praegu mõne aastate pärast oskaks iseendaga hakkama saada, et iga päev isa ütleb talle, et ma armastan sind. Saatejuht: Mida isa veel ütleb siis, kui tuleb üks päev lõpu peole minna ja kaks päeva Rootsi laevas? Helmer Hallik: Aga nagu Mari-Liis ütles, et siis on isal juba hilja öelda, et vaata, et sa alkoholi ei tarvita. Nii et Saatejuht: Kui poeg seda juba ütleb, siis isa on tegelikult oma töö jätnud tegemata ja võib ennast maha kanda. Helmer Hallik: Miks maha kanda? No mis ta siis teeb? Mis ta siis teeb, kui ta ikka räägib 15 aastaselt, jumal, normaalne mõte ju. No ma, ma väga-väga usun sellesse, et, et 12 aastat olen ma teda iga päev armastanud hoolega ja, ja talle seda öelnud. See kõlab nii ilusti, mul on pisar silmas. Helmer Hallik: Oluline on see, et ma olen talle olemas, ma hoian teda, ma olen talle toeks. Saatejuht: Ma olen tõesti heldinud sel hetkel, aga mida on meie isad jätnud tegemata, mida üks isa targalt on teinud, rääkimata sellest, et öelnud oma pojale, et jah, ma armastan teid nagu ka loodetavasti oma naist ja teisi lapsi. Jah. Mida veel võiks teha? Helmer Hallik: Ma arvan, et räägitud on, aga, aga vähe sellest, et, et me ikkagi Helmer Hallik: riigiametid, ühiskonna, kodanikuühiskond ja üksikindiviid, me, me ei tee, me ei tee koostööd. Meil ei ole seda õmblusteta ühiskonda, mida president kogu aeg rõhutab. Ja, ja see on see, mida me saame tegelikult ju ära teha. Saatejuht: Ilmselt on loogiline ka see, et tegeleda lastega. Ma rääkisin siin just samal teemal, mitte küll alkoholi teemal, aga integratsiooni teemal asjatundjatega, kes ütlesid ühemõttelise lause. Ei ole mõtet tegeleda nende inimestega, kes Kohtla-Järvel on saanud seal 60 70 aastat vanaks, elavad seal oma nõukogudeaegses köögis, eks ju, ja räägivad sedasama juttu. Neisse pole mõtet panna mitte ühte kopikat ka. Aga lasteaeda on mõtet panna ja lasteaeda tulebki panna, isegi kooli on juba hilja panna, see on tegelikult teie jutu mõte ka. Et las need vanainimesed olla, aga nüüd kuidas lastega nüüd targemini hakkama saada? Peresse Mari-Liisa Parder: Tuleb panna, peresse tuleb panna. Uuringu tulemused näitavad ka seda, et kui lastel on oma vanematega usalduslikud suhted, siis nad hakkavad alkoholi tarvitama hiljem. Saatejuht: Kuidas neid 34 kuni 40 aastaseid mehi suunata ühiskondlikult sellele teele, et Lätis käimine ei ole popp? Saatejuht: No ma ei räägi küll Läti turismimajandusest ja muust sellisest, eksju, ma räägin ikka konkreetsest. Helmer Hallik: Üritan täna Facebooki üles panna. Helmer Hallik: Kagu politseijaoskonna juht ütleb, et see ei ole okei ja see ei ole popp. Saatejuht: Selle peale võtame. Saatejuht: Tuleb ju niimoodi ära, kas pole? Kuskilt otsast niimoodi tuleb ära. Mari-Liisa Parder: Ma võtan natuke seda, seda küsimust, küsimust tagasi, et kui siin olen võib-olla natuke, natuke skeptilisem kui, kui politsei minu kõrval, et kui me nüüd keeraks kõik tagasi, kas siis oleks kõik hästi? Üks moment, mida ma doktoritöös vaatan, on harjumuste kujunemine ja see, et meil kolmandik eestlasi käib praegu Lätis alkoholi järele, nad ei käi ainult alkoholi järele, nad käivad ehituskaupade järel, nad käivad toidukaupade järel, nad käivad, see on juba ka välisreis tegelikult, lastega koos minnakse. Kui me nüüd keerame kõik tagasi, Mari-Liisa Parder: siis minu isiklik, isiklik skepsis on see, et harjumus ja tee on sisse kujunenud, kui kaua see kestab, ma ei tea. Koop ta, koop. Kristo Anderson: Kristo ei taha seda kõrval. Kristo Anderson: Tema ikka loodab veel. Ei, mina ei looda, et meil on ju tegelikult sellesama aktsiisimuudatuse pealt ehe näide olemas, kuidas Tallinna Sadama turg alkoholile sisuliselt nelja kuu ka kadus. Kristo Anderson: See harjumus muutub ruttu tegelikult. Saatejuht: See võib nii olla, aga seni ei näita ükski märk, et see reis peaks hakkama tagasi tulema ja need vanad head poed peaksid eestlaste meelest olema pühitud, mitte midagi veel ei näita, aga valimised on järgmisel aastal ja siin on nüüd tõesti inimestel omajagu otsustada, mida edasi teha. Aga ma puudutaksin veel Ulla välja käidud mõtet, sest ma olen hakanud ka iseendalegi imestuseks sellesse uskuma, et täiskasvanud inimesi on võimalik mingite Facebooki kampaaniatega tõepoolest mõjutada. Olete pannud tähele, kuidas Eestis on mingi finantsvabaduse teema, puhkenud õide, jõhkrasse õide, kõik tahavad nüüd ise kuidagipidi hakkama saada endaga mingisuguse grupikesed. Siis on mingi selline kummaline grupp, et elame 50 euroga nädalas näiteks, eks ole, inimesed seal jõukad inimesed, isegi õhtul oli selline lugu, et mida nad ostavad meie odava söögi ära, eks jõukad inimesed, nad võiks maksta sellest palju rohkem, eks ole. See on teaduslikult Saatejuht: olemas selline, selline lähenemine nagu natshing ehk Saatejuht: nügimine ehk et see on Saatejuht: siis üks, Mari-Liisa Parder: Üks, üks selliseid, ükskõik millise ennetuskampaania osasid, et sa hakkad nagu kergelt nügima inimesi. Ja Facebooki grupid on üks, üks, üks moment sellest, et sa hakkad nügima inimesi sinna, sinnapoole, et nad oma käitumist muudaksid. Saatejuht: Ma olen nimetanud seda ise mustamäe sündroomiks, see tähendab seda, et kuniks renoveeriti esimene maja Mustamäel ära, siis kõik vaatasid, et noh, need on lollakad, eks ole, et mis mõttega nad kulutavad nii palju raha, et need kukuvad niikuinii kokku. Aga muutus tuli millal? Siis kui 51 protsenti majadest oli renoveeritud, ehk siis ülejäänud hakkasid tundma, et nad on vähemuses. Ja sellisel hetkel on see ülejäänud väga kiiresti läheb, see on täpselt samamoodi nagu õpetajate toas, et kui noori õpetajaid on vähem, siis nad süüakse ära, aga kui noorte õpetajate protsent ulatub üle 50, siis muutub kiiresti ka muu. Ehk siis kuidas jõuda sinna poole peale, aga kuidas jõuda natuke kiiremini, meil ei ole aega, me sureme välja siin enne natukene jah, kas on mõtteid? Andres? Andres Mihkelson: Ma arvan, et võib-olla ikkagi hakata peale, peale noortest, et, et seesama teema, et me mõtleme haridussüsteemis selle ilusti läbi. Me, me teeme noorteühendustega sellel teemal tööd ja. Saatejuht: Siin on nii noor poliitik kui jutumoodi, siin on nii palju nii kandilisi termineid, ma saan aru, et Andres, mõtted on kõige paremad, aga vasta mulle palun ühe lihtsamale küsimusele. Kus me need inimesed saame, kes lähevad reaalselt kooli? Meil on isegi selliseid õpetajaid on Tallinna Ülikoolis, kes õpetavad õpetajaid, kes pole elus päevagi töötanud koolis. Ja nad õpetavad õpetajaid, eks ju, nad kõike teavad, kuidas seda tuleb teha, ainult nad ise ei tea, kuidas õpetajad tuleb. Andres Mihkelson: Ja olen, olen sellega nõus, olen ise koolis õpetanud. Kust me saame need inimesed? Saatejuht: Kas ei tundu, et see on mingi vabatahtlik aktsioon, selline, et tõmbame need inimesed, testime nad läbi, igaüks ei saa. Aga kui sa juba oled välja valitud, siis sa saad endale ühiskondliku koormise. Vot, lähed, käid ühe aasta, nüüd oled sunnismaine seal koolis ja enne sulle passi tagasi ei anta, kui sa pole ära käinud ja tulemuslikult Andres Mihkelson: Veel. Ma arvan, et need programmid, näiteks Noored Kooli ja, ja Noore Õpetaja Huviklubi teevad selles osas praegu väga head tööd. Et, et saada uuesti õpetaja amet piisavalt populaarseks, saada neid inimesi, kes suudavad ka näiteks alkoholi teemal teha, teha koolis head Saatejuht: Tööd. Kas see on eraldi peatükk nende väljaõppes ja nende praktikas? Alkohol, igasugused muud asjad, jumal küll, tabletilugu võib-olla paljudele palju popim, need, kes on kukupaid, ei joo mitte midagi, need söövad tablette, nii et anna olla. Andres Mihkelson: Seda, seda puudutatakse õppekavas praegu, aga, aga mitte läbimõeldult, et see käibki korraks läbi, aga see käib korraks läbi ilmselt ikkagi liiga hilja juba, põhikooli teises pooles. Ja, ja ei ole nagu ikkagi läbimõeldud. Tegelikult peaks seda tegema teatud perioodil põhikoolis, ma arvan, igal aastal, läbivalt. Saatejuht: Väga hea, Helmer, kuidas. No politsei on ju ka käinud ju koolides ja ikka seal mängib oma keefiri mängija, ma olen kõike näinud, eks ole, siis kõnnitakse seal nende imelike prillidega edasi. Aga mis on kõige efektiivsem olnud, kõige tõhusam, need on ühekordsed käigud suuresti. Helmer Hallik: See on, see on tõesti põnev, et ma praegu just ise mõtlesin sellele, et mul on üks hea sõber. Ta nimi on Immanuel, kes on ise siis aastaid vaevelnud alko ja narkootikumide. See on see kirikuõpetaja või, ei ole? Minu teada ta veel ei ole Helmer Hallik: Kirikuõpetaja. Aga, aga tema, Helmer Hallik: Temaga me teeme nüüd koostööd, ta, ta tõesti on kogemusnõustaja, sest me läheme ja räägime selliselt, et kaheksa aastat tagasi mina olin arestimaja juht ja tema oli aresti alune. Nüüd me teeme koostööd selle nimel, et teised seda ei tarvitaks. Ma ei usu ka sellesse, nagu Mari-Liis ütles, et, et õpetaja, kes ei tea narkootikumidest midagi, läheb ja räägib veendunult, et see on paha, et seda ei usu mitte keegi. Samamoodi politseinik, kellel pole sellega kuidagi empaatiliselt kokkupuudet, siis ei ole ka. Saatejuht: Nii et võiks olla üks politseinike lend, kes on korralikud narkarid kolm-neli aastat ja siis saadetakse kooli. Helmer Hallik: Ma ega ütleme niimoodi, et politseisse on ka inimesi sattunud, me nüüd 20 ja 25 aastat hiljem räägime oma. Ilma naljata, eks ole, neil on kogemus, nad teavad. Jah, jah, et ka, ka minu lapsepõlves on olnud komistusi ja, ja ega midagi teha ei ole, on need asjad üles, üles loetletud, sellega tegeldud ja, ja tegelikult teinekord mõistad kedagi. Saatejuht: Selliseid inimesi ka on, Jaan Orassa näiteks on teinud siin ridamisi mingeid õppefilme, eks ju, kuidas seal vanglas olemine on ja siin Aavo Üprus, eks ole, on teadagi ju kriminaaliminevikuga mees, eks ole, kas neid kuulatakse ka rohkem, on neil siis empaatiavõime ka kohe automaatselt tagatud või? Helmer Hallik: Vähemalt minu sõbra Immanueli puhul on see, et noored kuulavad, noored räägivad kaasa ja nad räägivad väga targasti kaasa, et me. Helmer Hallik: Pahatihti arvame, et lapsed on mingisugused objektid, kes ise ei oska, ei tea, ei saa aru, et meie teame, mis on lastele parim. Tegelikult teavad lapsed, mis on neile parim, meie asi on tema eluilma rikastada ja rikastada just nende väärtustega, mis meid edasi viib. Mari-Liisa Parder: Ma ütleksin ka, et võib-olla need üksikud, üksikuid üritusi ei peaks nagu kuidagi neisse negatiivselt suhtuma, need on üks kivi sellest vundamendist, need peaksid oma kohal olema, samamoodi peaks seal tulema teised elemendid juurde. Aga ma hüppan natuke teemaga teise kohta, asi, mida me praegu väga põgusalt puudutasime, et me räägime hetkel ennetusest, aga me peame rääkima ka siis tagajärgedega tegelemisest ehk inimestest, kellel juba on probleem ja mida, mida me nende heaks teha saame. Eestis praegu hetkel ei ole olemas väga head süsteemi sõltlaste raviks. Ja ma ei kujuta ette, kui palju on inimeste tutvusringkonnas inimesi, kes ütlevad, et nad on alkohoolikud või nad on kained alkohoolikud, aga need on inimesed, kes Eestis on praegu veel stigmaga, stigmaga kaetud, nad peavad olema väga tugevad inimesed, et nad julgeksid avalikult välja öelda, et ma ei tarvita alkoholi sellepärast, et ma olen kaine alkohoolik. Saatejuht: Meil on tehtud ka ettepanekuid, et laseme neil endil ravi kinni maksta, siis saavad teada, mida see tegelikult tähendab, ühiskond on sellest patust vaba, no kas turvamees peaks kõrvale panema, seismagi, eks ju, lihtsalt maksab, nutab ja maksab, nutab ja maksab, kuidas mõjub see üldine mõte? Helmer Hallik: Vähemalt minu uurimustöös tuli see välja, et inimene, kellel on, ei ole ressursse tegelikult endaga hakkama saamiseks ja kui me paneme talle koormat juurde, siis me võime suht kindlad olla, et see inimene läheb rohkem ikkagi allakäiguspiraali mööda. Kristo Anderson: See ei ole lahendus kuskilt otsast. Ja, ja Kristjan. Ma olen ka ühe alkohoolikuga lähedalt kokku puutunud ja tegelikult ega alkohoolikut saab aidata ainult alkohoolik ise. Saatejuht: See on üks kõlavaim mõte, mis siin täna on. Narkarile võib juttu pidada nark, kerealkohoolikule alkohoolik, ilma naljata. Publikust: Aga. Saatejuht: Need õpetajad enamasti, kes meie koolides õpetavad, ei ole tavaliselt joomarid, suitsetajad ja veel vähem mingite popide tablettide tegijad, see tegelikult on mõtlemise koht, meil ikkagi on vaja väljast inimesi. Publikust: Ühiskonnast Saatejuht: Siis. Saatejuht: Jah, ma ei pidanud silmas pagulasi, jah. Jah. Helmer Hallik: Ei, seda just seesama, mis ennem sai juba välja toodud, kordan uuesti, et see kodanik ise, meie kodanikuühiskonnale liikumised ja, ja riigiametid, kõige hullem seis on selles, et riigiametid minu arust ei ole valmis inimesele ja kodanikuaktivistidele lähemale minema. Meil on nii suured erialabarjäärid, politseil, võimubarjäärid, et me ei, ei, ei suuda kuidagi inimestele lähemale minna, et, et riigiametitel on palju ära teha, et minna inimeste juurde. Saatejuht: Milles asi, miks me ei suuda lähedale jõuda? Helmer Hallik: Ma arvan, et see tuleb meie ajaloost, et me oleme niimoodi kunagi alustanud. Need ametnikud, kes praegu töötavad, sellel on ajalugu taga, eel, eelnevad meie kolleegid ja, ja, ja see ei tule, siin oli jutt, et võiks kiiresti tulla, et noh kiiresti ta ei tule, see võtab aega kõik. Aga mina olen juba valmis minema inimese juurde ja tegema temaga koostööd. Kristo Anderson: Kihvt. See on sama raske nagu see alkoholikäitumise muutmine on seesama, et miks poliitika või oma need ametnikud ei suuda minna Saatejuht: Rahva juurde. See on tõsi ja kui isegi politseis mõni kõhkleb, ei suuda tegelikult rääkida seda juttu. Teate, mis on tänaste noorte kõige suurem probleem? Ma olen rääkinud koolipsühholoogidega, mis te arvate? Saatejuht: Mida nemad ütlevad? Depressioon, aga millest see tuleb väga tihti? Stress. Jah, see on, see on ka väga lähedane, aga mis seal taga veel on, mis seda tekitab suuresti, mis te pakute veel? See on nelja psühholoogi ühine arvamus, no loomulikult mitte täiesti mastaapselt kandev sotsioloogiline uuring, aga see on praktiseerivate inimeste arvamus. Teate, seal taga on üksindus. Üksindustunne on nii suur, see tekitab väga suuresti stressi. Internet tekitabki üksindustunnet, sest need inimesed, kes seal tegelikult, nad ei ole sõbrad, neil ei ole kellegagi rääkida, see käib laigi ralli lihtsalt, eks ole, laigi saab siis, kui teine sulle ka laigi pani, see on matemaatika, eks ole, võib selle kohta öelda. Ühe küsimuse veel, enne kui ma annan publikule veel sõna. Saatejuht: Suitsetamise vastu võitleme kuidas? Koledad pildid muuhulgas veel, jah? Kas siin on ka mingisugune võimalus alkoholi puhul, et me kuidagi teeme jäledamaks seda alkoholiku kuvandit, noh tõesti siis ma ei tea, kas samasuguse pildi pudelil kõlab muidugi äärmiselt klišeelikult, aga kas siin on ka veel mingisugune kasutamata ressurss või pigem mitte? Kuidas teile tundub? Helmer Hallik: Minu arust nüüd mindi nagu sellega kaugemale, et, et, et alkoholireklaami piiramine muutus suuremaks. Alkoholi enda reklaamimine, aga see vastureklaamimine. Helmer Hallik: Ma vaatan vist vähe, vähe. Terve Saatejuht: Internet on ju täis padu reklaami. Just see, kui kuskilt massimeediast natuke võetakse maha, noored ei ela televiisoris enam. Helmer Hallik: Ei, absoluutselt, ma saan aru ja, ja ise internetis küll surfates, aga järelikult vähe vastureklaami ma väga ei näe. Andres Mihkelson: Praegused reklaamipiirangud muidugi tegelikult laienevad ikkagi ka sotsiaalmeediale, et, et nagu need muudatused on juba tehtud, aga selleks, et nüüd näha tulemusi, me peame lihtsalt ikkagi ootama ja vaatama. Hakata nüüd kohe mingisugust vastureklaami hoopis veel tegema, ma arvan, et see tekitaks liiga palju trotsi nii, nii kaupmeestes kui, kui paljudes teistes osapooltes. Et ja ühiskonnas üldisemalt ka, et ma arvan, et pigem me peamegi praegu vaatama, mis nüüd just praegu alles jõustunud muudatuste tagajärg on ja, ja siis analüüsima, et kas minna edasi kuhugi. Kas Saatejuht: Kolepildid suitsupakkidel on täitnud oma eesmärgi või ei ole, kas keegi oskab siin sel teemal öelda midagi lisaks arvamusele? Mari-Liisa Parder: Üldisemalt ütlevad uuringud, et hirmutamine omab lühiajalist efekti. Saatejuht: Kui lühiajalist, et esimest korda, esimest nädalat vaatan neid kolepilte pärast lihtsalt ostan selle paki ja ei vaatagi. Mari-Liisa Parder: Sinna tagasi, tagasi jah, et praegused uuringud seda ütlevad. See ei ole tõhus. Aga need hirmutamispildid jälle siin on see, et see moment juures, et hirmutab eemale alaealised ja see hirmutab, kuna ta tekitab ikkagi selle lühiajalise efekti, siis nad jõuavad selleni hiljem, kui nad võib-olla jõuaksid ilma piltideta. Saatejuht: Abiks on ikka, aga võib-olla see ei ole liiga tõhus. Hea küll, me oleme päris palju punkte läbi käinud, siin ongi selleks publik, et saaks nüüd kaasa arvata. Kellel on soov? Nii. Publikust: Mina räägin oma kogemustest ja mina julgen arvata küll, et käskude ja keeldudega laste, lapse juures kuskile ei jõua. Tänapäeva kõige suurem probleem on see, et vanematel ei ole aega või nad ei taha oma lastega Saatejuht: Rääkida. Ma ainult segan nii palju vahele, kas te teate, mitu minutit räägib Eesti isa keskmiselt oma lapsega, sihuke Publikust: Uuring on olemas, pakkuge välja, iga päev. Ei tea, no viis, 10 minutit. Kaks, jätkame jah. Ja mina võin öelda, et meie oma kaasaga oleme oma lastega rääkinud. Me ei ole neile öelnud, et ei tohi suitsetada, ei tohi juua viina. Me oleme rääkinud neile väga palju erinevaid lugusid ja nemad on järelduse ise teinud. Ja minu tütar läks ülikooli, eelmine aasta lõpetas gümnaasiumi, kolm aastat enne seda oli see kohustuslik nii-öelda üheksanda klassi paati. Ehk Publikust: tegelikult Publikust: kõik hakkab sellest, kas me räägime, kas sellest juttudest inimesed oskavad hakata sättima omale mingisugust positiivset elu eesmärke, strateegiat. Ja veel ühe Publikust: märkuse ma Publikust: tahan teha. Publikust: Ma ei tea, kuidas Põlvas, aga Tallinnas on küll nii, et mida rohkem alkoholi kättesaadavust piiratakse, seda rohkem tekib tablettidele. Ja Tallinna õpilased ütlevad selgelt, et, et tableti saab palju kergemini kätte kui poest alkoholi. Ja see on suur oht, et, et iga asjaga, et nende vintide keeramisega tuleb jällegi. Heaga, heaga, tarkusega, tarkusega tuleb minna. Vintide keeramisega peab alati mõtlema, et kuna üle ei keera. Noh valitsus keeras selle aktsiisiga üle ja igasuguste keeldude käskudega keeratakse üle. Tuleb rääkida oma lastega ja see aeg tuleb võtta. See on täiesti mõistlik Helmer Hallik: Ettepanek. Helmer Hallik: Tahan härrat tänada, et ta on nii hea isa. Helmer Hallik: Ja teiseks ka Põlvamaal, Võrumaal, Valgamaal on narkootikumid tõsine probleem. Ja palun. Saatejuht: Natuke lühemalt palun ja võtame selle mikrofoni niimoodi hästi suu ette, siis teised ka kuulevad. Publikust: Nii. Mul on üks naiivne mõte sellel samal alko teemal. Siin on sarjatud tootjaid ja Lätist toojaid, räägitud koolitustest, koolis, lasteaias, vestlustest kodus ja pereringis. Aga kui läheneks asjale niimoodi, et looks noortele lihtsalt valikuvõimalusi. Kas hankida pudel ja see sõpradega või üksinda koos ära tarbida või, või luua reaalseid tegevusvõimalusi noortele. Saatejuht: Mida Andres siis teeb? Publikust: Ja ma arvan, et need ei pea mingid väga ülikooliharidusega või kõrgelt koolitatud eestvedajad olla. Piisab sellest, kui kusagil on külaplats, kus saab võrkpalli mängida, nagu meie vanasti tegime, tegime ja kui algul ei ole tulijaid, siis mõne aja möödudes neid tuleb. Saatejuht: Proua, ma olen teiega täiesti, täiesti päri olen teiega, aga seal on üks lüli on puudu ja see on see üks inimene. Kas te teate, et Tuve Kärnerid, siitsamast, mitte siitsamast, ma mõtlesin, ma olen Järvamaal korraks, Arvamusfestivalil on nii tugev identiteet juba jah. Järvamaal Järva-Jaanis on Tuve Kärner nimeline mees, see on uskumatu tegelane, ta suudab üksi selle ühe persooni ümber koondada mingisugused potentsiaalsed vanglasse minejad kõik. Neid on seal 20 30 40 50, ta lihtsalt tegeleb nendega autodega, seal ajab mingisugust värki, ta ise on surnumattest kuni tuletõrjujani, eks ju, kõike teeb. Ta on lihtsalt sihukene mees, üks võrkpalliplatsi ei päästa, ma julgen teile öelda, neid on terve euro rahaga ehitatud meil täis. Saatejuht: Just, nad tuleb kokku viia kuidagipidi. Palun, veel noorem mees, sõna. Publikust: Tervist, ma, mul on kaks noort poega, üks on kolmene ja teine on viiene. Lätis käite? Publikust: Ei käi, ma ise tarbin alkoholi väga vähe. Ja teine asi on see, et Publikust: kuidas mina hakkasin alkoholi jooma, oli see, et minul oli kehv isa eeskuju ja siis minust vanemad inimesed olid isa eeskujuks ja nemad jõid ja nii ka mina hakkasin ka jooma. See selles mõttes, et kui praegu poodi lähen oma kahe pojaga, või. Üks asi, mis mulle igalt poolt vastu vahib, on alkohol. Mu lapsed kõnnivad alkoholilettide vahel, see on nende jaoks sama hea kui maasikas, või. Nad ju näevad, et inimesed võtavad, ahah, see on täiesti normaalne. Alkohol tuleb panna sinna kuskile, kuhu lapsed ei näe seda. Ja teine asi on see, et Publikust: koolidesse tuleb viia lapsed metsa loodusesse ja sealjuures rääkida, et eeskuju ei ole alkoholi joomine, või. Mina olen metsamees ja see, mis näidatakse luu all või juba põhikooli ajal palal, või. Oli väga ebameeldiv alkoholiprobleem, või. Ja probleem on lihtsalt selles, alkohol on väga lihtsasti poeletil, nähtav, see on nagu limonaad, või. Peitke see ära, asjad lähevad paremaks. Saatejuht: Aitäh, no siin võiks ju küll korraks vaadata koobi otsa nüüd, et ega siis mees, kes läheb õlut ostma ja veini ostma, ta ju teab, mida ta läheb ostma, ma ei usu, et teda on väga võimalik mõjutada isegi sellega, et ta näeb seda, seda pudelirivi seal ees, aga mis oleks, kui võõpaks need osakonnad läbipaistmatu värviga üle, eraldatud nad ju paljudes poodides juba on, vähemalt suuremates, kuidas kõlab. Ah pardoo, ma võtsin pulga ära. Kristo Anderson: Et noh, päris sellise, et hakkame kapitaalmahtuslikke ehitusi tegema. Et seina saab ikka värvida ja kõik meie uued kauplused, mis lähevad. Pangi nüüd kirja protokolli, seina saab värvida ütles Coop. Seina saab värvida, aga, aga eks me oleme ka nüüd üritanud kõik, igal pool, kus me kauplused ümber tõstame, teha need osakonnad nagu niimoodi, et neid on võimalik vältida. Aga probleem tekib väikestes maapoodides just, et kuidas seal, et sellega nii, noh, tegelikult me võime väidelda siin sellel teemal väga pikalt, et me oleme seda ju Kaupmeeste Liidus ja igal pool mujalgi väga palju uurinud ja. Aga paneks selle leti alla selle kraami kõik. See on suhteliselt tööjõumahukas jällegi. Tõsta leti alla, tehke suuremad letialused. Keegi peab selle sealt välja ka võtma, et. Kristo Anderson: Kas teil on sellise paindliku. Et ma tahan nagu jõuda pointini, et kui me hakkame päris hakkame seinu ehitama ja mingeid eraldi osakondasid tekitama, siis sealt tekivad kulud juurde ja see kahjuks tuleb nagu efektina igale poole mujale kaubale. Kristo, kui nüüd ausalt ütlete, Saatejuht: Siis asi ei ole ju tegelikult selles, et kas nüüd keegi ei jaksa kummardada või kes seal ruumi on, see on ikkagi turunduslik mõte, et need asjad peavad olema näha. Kristo Anderson: Noh. No öelge nii nagu ma arvan, ega teie varjama Kristo Anderson: ei ole turunduslik mõte. Ei, ei noh ta on võib-olla tootja jaoks turunduslik mõte, minu pärast võiks need viinapudelid olla kõik ühesugused ja ega ega see, kes nagu seda viina tuleb ostma, see valib juba seal poes selles riiulil, mida ta võtab, et selles suhtes kaupmehele ta turunduslik ei ole, ma arvan. Saatejuht: Äkki nüüd küll teie arvamus on kõlanud, ma ühe teema veel siia lõppu viie minutiga tõstatan. Üks põhjus, miks väga paljud täiskasvanud mehed, naised hakkavad jooma. Suur väsimus, lihtsalt lähed koju, tänane päev kisab läbi, võib-olla mõni sõidab kaugemale, kui oma koju siia kõrval külla, eks ma olen väsinud, ah sa pagan nüüd korgiks selle pudeli lahti, eks ju, keeraks selle maha. Vanaks jääb tühi, noh, mis seal parata, ka teise, kolmanda naiste kohta öeldakse, salajoodikud, eks ju, panevad järjest oma veinikest, nad ei saagi aru. Palju see nüüd juba tuleb, stress on selle taga. Paide arvamusfestivalil tulebki üks plokk, tuleb sellest, et see on surnuks töötamise maa, kus me siin praegu oleme. Kui palju iseenesest raviks juba see, kui inimestel oleks rohkem aega, nad ei peaks ennast surnuks töötama. Saatejuht: Palju see üksi juba raviks? Helmer Hallik: No siin oligi jutuks juba see, et, et me kaks minutit, isad jõuame lastele pühenduda iga päev. Helmer Hallik: See on ka üks näitaja, et meid ei ole kodus ja kui me lõpuks koju jõuame, siis on see, et ära sega, isa on väsinud, isa tegi õlle lahti ja vaatab telekat, et. Ma arvan, et see on tõesti üks oluline mõtteviis, mida tuleks murdma hakata, et. Helmer Hallik: Me tuleme kuskilt, kus meil see saavutusvajadus on siiamaani nii suur rahvana, et me tahame olla parimad, me tahame olla viie rikkama sees ja kõik, et me tahaks, tahaks viie kõige tervema rahva sees olla, et see on nagu palju parem. Saatejuht: Mari-Liis, aga see rohkem aega annaks efekti, kuidas tundub? Mari-Liisa Parder: Ma arvan, et aeg üksi ei anna efekti, annab efekti paremate stressimaandumisviiside leidmine. Mari-Liisa Parder: Meie, meie, meie üks suur probleem on mitte see, mitte niivõrd isegi see, et me väga palju töötame, kuivõrd me ei oska rahulikult aega maha võtta ja ennast sellest stressist maandada. Siin on tegelikult koolide suunal on tegutsemas selline MTÜ nagu Vaikuseminutid, kes õpetab lastele, kuidas võtta see üks-kaks-kolm minutit ennast rahustada. Mari-Liisa Parder: Ja tundub, Mari-Liisa Parder: et Mari-Liisa Parder: töötab. Saatejuht: Töötab. Jah, kommentaar siit veel. Publikust: Ma lisaks niipalju, et isad võiksid teha sihukese kampaania, lähme lapsega kalale, siis ei ole teil aega õlut juua, selles mõttes, et te olete looduse keskel. Ja mina käin oma lapsega, nad on üks, kolmene, teine on viiene, nad oskavad ise juba spinningut loopida. Ja see on fantastiline koosolemise aeg ja teil ei jätku aega alkoholi jaoks. Helmer Hallik: Tundub olevat kampaania, et räägime lapsega poole rohkem ehk neli minutit. See on ka juba suur. Saatejuht: Poole rohkem on muide kolm minutit, 50 protsenti juurde teeb kolm minutit kokku ja merel on lubatud 0,8 promilli muide. Ja see on ka ajalugu, mis tähendab, et mees mõtleb kalale ja kala paadile, siis ta mõtleb pudelile. Paat on paraku ettekääne, ma saan aru, et siin on üks avalikkusest võib-olla veel puudutamata jäänud sellest kohutavast elust nii-öelda räsimata jäänud noormees, aga mis parata, üldsus mõtleb kalale mineku suhtes väga paljuski teistmoodi. Ma ei tea, mis aitab, aga mulle tundub ka, et selle jutu kokkuvõtteks peaksime ütlema, et lastega, lastega, kui me ise ei saanud hakkama. Vähemalt lastega võiks mõdistada natukene. Tõstame kõigepealt kahelt minutilt kolmele, kolmelt neljale poolele kogu aeg 50 protsendi kaupa, aga nii iga päev. Saatejuht: Siis varsti on tulemus käes. Mari-Liisa Parder: Ja ma võib-olla lisan siia juurde, et, et kui need teismelised siis alkoholi tarvitavad, siis Mari-Liisa Parder: tasub oma peres mõelda selle peale, et kuidas teha nii, et kui nad selle tõttu mingisse olukorda satuvad, siis nad julgevad oma vanemale helistada, mitte ei jäta sõpra kuhugi lumme magama või bussipeatusesse üksinda. Saatejuht: Neid inimesi on vaja ja kui see ei ole sinu ema või isa, siis kuskil on üks tuvekärner veel, kes võib võtta ja teha selle töö ära, aga kuidas need inimesed üles leida, mul on muide teooria, et kui need inimesed oleksid olemas, siis nad oleks juba üles leidnud. Need tegelased, neid lihtsalt ei ole. Mari-Liisa Parder: Aga võib-olla nad kasvavad praegu. Saatejuht: Väga hea mõte, see on ilus mõte, et ma kuivatan hetke pärast pisara ja tänan kõiki neid daame ja härrasid, kes siin on ja teid ka aplodeerime kõik kõigile, aitäh. audio-S1: Aitäh.

Saatejuht: Mina olen Märt Treier ja alustame aruteluga „ Alkopoliitika: odav viin on inimõigus“. Osalejad on Mari-Liisa Parder, Kristo Anderson, Andres Mihkelson ja Helmer Hallik. Andres Mihkelson: Olen Andres Mihkelson, noorteorganisatsiooni Juvente juhatuse liige. Pakume noortele alkoholi- ja tubakavaba vaba aja veetmist. Saatejuht: Kuidas täpsemalt? Andres Mihkelson: Meil ei ole survet alkoholi tarbida. Saatejuht: Sööte ainult tablette? Andres Mihkelson: Ei. Saatejuht: Mida ikkagi teete? Andres Mihkelson: Käime kultuuriüritustel, matkadel ja sarnaste vaadetega rahvusvahelistel nooreüritustel Euroopas. Saatejuht: Kui keegi teist tahaks väikese õlle teha? Andres Mihkelson: Siis palume seda meie seas mitte teha või leida mõni teine seltskond. Saatejuht: Palju teid on? Andres Mihkelson: Paarkümmend. Saatejuht: Helmer, palun. Helmer Allik: Olen Helmer Allik, Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna juht. Äsja kaitsesin magistritööd lastest perevägivallas. Saatejuht: Kas see on tõsine probleem? Helmer Allik: Jah, kahjuks on. Saatejuht: Mari-Liisa, palun. Mari-Liisa Parder: Olen Mari-Liisa Parder. Oma doktoritöös lahkan noorte suhtumist alkoholi tarbimisse ja ka mitte-joomisesse. Saatejuht: Nüüd Kristo. Kristo Anderson: Olen Kristo Anderson, Coop Põlva Tarbijate Ühistu juht. Saatejuht: Kui viina ei müü, siis võib poe kinni panna. Kristo Anderson: Maapoes moodustab käibest umbes poole viin ja tubakas. Saatejuht: Alla selle pood kinni. Kristo Anderson: Siis ei pruugi välja tulla jah. Saatejuht: Kui käib 50 inimest, siis 25 protsenti neist peavad ostma ainult viina. Kristo Anderson: Ka Roaldi saates külapoodidest oli näha, et pooled ostsid ainult alkoholi. Saatejuht: Kas viin on inimõigus? Mari-Liisa Parder: Inimõiguste definitsioonis on oluline enesemääramisõigus. Kui tahan, joon ennast surnuks, riigil on õigus sekkuda, kui see kahjustab teiste inimeste põhiõigusi. Saatejuht: Kas metsa mahavõtmine kahjustab? Mari-Liisa Parder: Seda peaks küsima minust paremal istujalt. Saatejuht: Andres ja Pearu ei tülitsegi kindla asja pärast, nad lihtsalt ei seedi teineteist. Helmer Hallik: Meie peame selle surnuksjooja päästma. Saatejuht: Keda ta häirib enda surnuksjoomisega? Helmer Hallik: Selle inimese ümber on ju lähedasi, lapsi. Saatejuht: Hoiate lapsi märatseva isa eest? Helmer Hallik: Lapsed on alati esikohal. Saatejuht: Kuidas on alkoholi mõõduka tarbimise ja karskuse vahekord? Andres Mihkelson: Meie taotleme mõõdukust ja et igal noorel oleks valikuvabadus. Kui poleks nii suurt sotsiaalset survet, tarbiksid edasised põlvkonnad palju mõõdukamalt. Saatejuht: Seda kindlamini pannakse maapoed kinni. Andres Mihkelson: Maapoed sulguvad tihti nagunii, sest ümbruskonnas pole enam inimesi. Saatejuht: Kui maale jäävad suuresti joodikud, siis nad just toovad oma rahanatukese maapoodi. Kristo Anderson: Aktsiisi- ehk ka hinnatõusuga langes alkoholi käive poole võrra ja poed ei jäänud ellu. Saatejuht: Aktsiisitõus võib olla hea kate sulgeda poode, mis oleks niikuinii kinni pandud. Kristo Anderson: Leevil andsime poe üle kohalikele õhinapõhistele aktivistidele. Saatejuht: COOP ei oska äri ajada? Kristo Anderson: Õhinapõhiselt on kulud teistmoodi. Mari-Liisa Parder: COOP andis poe Leevi kohalikule kogukonnale odavalt. Hetkel on kogu tööjõud omad inimesed, töötavad ilma palgata. Saatejuht: Kuidas praegu alkoholimüügiprotsent on? Kristo Anderson: Näiteks Ahjal kurdeti, et COOP’i sortiment on kehvem kui Prismas, hinnad Säästumarketist kõrgemad. Pakkusin kohalikele kirjutada suurkettidele, et tehku pood Ahjale, siis oli vaikus. Saatejuht: Kas pole ikkagi küüniline, et kui viina ei müü, siis pood lõpetab? Kristo Anderson: Kui pole katet arvetele ja palkadele, siis peab sulgema. COOP’i suuremad poed peavad väiksemaid üleval, kokkuvõttes töötab COOP kahjumiga. Saatejuht: Kas üleüldist joomapalavikku annab üldse ohjeldada? Helmar Hallik: Mu tuttav kirikuõpetaja käis Lätis ja tõi endale palju odavat alkoholi, et nüüd on mitmeks aastaks, aga kuu hiljem oli otsas. Saatejuht: Väidetavalt joomine ei olegi suurenenud, aga inimeste alkoholivarud on erakordselt kasvanud. Mari-Liisa Parder: Osad joovad varasemast rohkem, osad joovad sama palju või vähem. Noored otsivad võimalusi mitte-joomiseks, aga neil on tugev sotsiaalne surve ühiskonna ja kaaslaste poolt. Saatejuht: Osad noored põhimõtteliselt ei lähe selle juraga kaasa. Mari-Liisa Parder: Juba protestist otsitakse teistsuguseid võimalusi. Saatejuht: Kuidas Läti-reisi ja viinaralli tähenduse samastumine mõjutab noori? Helmar Hallik: See on ohtlik trend. Loodetakse, et hinna tõstmisega ostetakse alkoholi vähem. Saatejuht: Äkki meil ongi selline joomiskultuur ja midagi pole parata. Mari-Liisa Parder: Kultuur muutub vastavalt inimeste tarbimiskäitumistele. Saatejuht: Ulla on rektor Tartust, kelle tudengite uurimustöös on sellest, kuidas Lätist toodud viinaga tegelikult ümber on käidud. Ulla: Uuringus osales tervest Eestist üle 1000 inimese. Põhiliselt käivad Lätis alkoholi järel 32–40-aastased. Kõik ei kulu endale, vaid tuuakse ka teistele. Saatejuht: Nagu alkoholimuulad. Ulla: Trendid pole kindlasti sellised, mida me ootame. Saatejuht: Sõna publikule. Publikust: Mina käin Lätist toomas, ka teistele. Saatejuht: Veel kommentaare? Publikust: Miks riik veab Eesti piiritustehaste toodangu Lätti, et sealt odavamalt kätte saada? Saatejuht: Täna poliitikuid siin pole. Publikust: See on riigimajandamine. Saatejuhid: Veel publikust. Publikust: Kellelgi ei ole õigust end surnuks juua – me peame teda matma, see on maksumaksja raha, minu raha. Saatejuht: Alkoholi kättesaadavuse teema – seda saab liiga kergelt. Helmar Hallik: Püüame tihendada kontrolli, et alaealistele ning juba joobes täiskasvanule ei müü. Saatejuht: Mida reaalselt teha annaks? Helmar Hallik: See on ju tervishoiupoliitika üks osa. Ennetustöö on oluline. Saatejuht: Reaalsuses noor läheb ja saab selle pudeli kätte. Kuidas teha nii, et ei saaks? Mari-Liisa Parder: Alati noor isegi ei peagi seda kuskilt hankima. Kodudes on alkoholi – noor harjub alkoholi kui normaalsusega. Osades peredes aktsepteeritakse, et las peagi 18-aastane võtab lonksukese. Lausa ise tuuakse noorele alkohol kätte, et las parem joob minu silme all kui mujal. Saatejuht: Kas näiteks kampaania „Aitäh, ema, et sa ei pakkunud mulle viina“ on aidanud? Mari-Liisa Parder: Vähemalt avardab vanemate silmaringi – alati ei osatagi niipidi mõelda, et ma ise olen soodustanud alkoholi tarbimist. Saatejuht: Kuidas ikkagi ei müüdaks alkoholi alaealisele? Kristo Anderson: Teeme kontrolle ja teavitustööd, kassasüsteeme arendatakse, et müüja saaks dokumendi järgi automaatselt vanuse teada. Saatejuht: Kui palju teete testoste? Kristo Anderson: Kõigis oma väiksemates kauplustes oleme teinud korra, suuremates rohkem. Saatejuht: Milline karistus ootab alaealisele alkoholi müünud inimest? Kristo Anderson: Kui juhendamisest hoolimata see ka jätkub, siis tuleb sellisest töötajast loobuda. Saatejuht: Mis on politsei arvamus? Helmer Hallik: Alaealisele alkoholi kättesaadavaks tegijal on kriminaalkaristus. Saatejuht: Kas te teatate politseile sellistest juhtumitest? Helmer Hallik: Pole esmatähtis, kas inimene saab kriminaalkaristuse või mitte, olulisem on mõjutada tema väärtusi ja hoiakuid. Saatejuht: Mis on Eestis kõige tõhusam mõttemaailma muutja? Helmer Hallik: Et ühiskond reageeriks tervikuna. Saatejuht: Andres, kuidas võiks reguleerida ühiskondlikku arvamust? Andres Mihkelson: Sellele võiks läheneda läbi haridussüsteemi. Saatejuht: Mõtteid Mari-Liisalt. Mari-Liisa Parder: Praegu on koolides selle teema käsitlemine veel väga ebaühtlane. Saatejuht: Meil pole teadmiste ja oskustega inimesi. Kas selliste inimeste koolitamine on võimalik? Mari-Liisa Parder: Meie koolides on inimesi, kes otsivad võimalusi ja vahendeid. Saatejuht: Mida teinuks õpetaja Laur, kui Toots kooli nurga taga suitsetanuks? Helmar Hallik: Oleks ta viiuli juurde viinud. Saatejuht: Heaga mõjutamine. Aga milline on tegelikult üheksandike lõpupidu? Mari-Liisa Parder: Nimetatakse lõpuläbuks. Saatejuht: Rootsi kruiisil kaks ööd lausjoomist. Mari-Liisa Parder: Internetifoorumites kirjutavad noored, et ei taha enam juua, alkoholi tarvitamine on nende jaoks probleem. Foorumite noorimad on üheksa-aastased.. Saatejuht: Perega Lätis käinud juba lasteaiaealisena. Mari-Liisa Parder: Just, kodudes on alkohol kogu aeg ka laste ümber. Saatejuht: Kristo, teil lapsi on? Kristo Anderson: Kaks. Saatejuht: Kui vanad? Kristo Anderson: Üksteist ja seitse. Saatejuht: Kuidas neile selgitaksite, et vähese viinamüügi pärast poe sulgesite? Kristo Anderson: Miks peaksin selgitama? Saatejuht: Kui küsib ühel päeval. Mari-Liisa Parder: Tahame panna vastutuse ettevõtjatele ja inimeselt endilt ära võtta. Saatejuht: Kui ainult inimesed vastutaks, siis poleks ka politseid vaja. Ulla: Oluline on edasi minna sellega, mida saab teha alus- ja koolihariduses. Kristo Anderson: 2015. aastal plaanis kaupmeeste liit koos rahvusvaheliste spetsialistidega koostada tervikliku alkoholipoliitika. See plaan ei teostunud ja nüüd on vähemalt kolmandik meie alkoholist müügil Lätis. Saatejuht: Kui oleks nii nagu oli enne Lätit? Helmer Hallik: Asi pole Lätis. Kui on nõudlust, siis on ka tootjaid ja pakkujaid. Mul on 12-aastane poeg, pean juba praegu teda õigesti suunama. Saatejuht: Kui käes on poja kooli lõpuläbu? Helmer Hallik: Alles siis alustada on hilja. Saatejuht: Isana oma töö tegemata jätnud. Helmer Hallik: Oluline on, et olen ta jaoks olemas ja toeks. Saatejuht: Mida veel teha? Helmer Hallik: Riigiametid ja üksikindiviid võiksid rohkem koostööd teha. Saatejuht: Kuidas lastega targemini hakkama saada? Mari-Liisa Parder: Usalduslike suhetega perede lapsed hakkavad alkoholi tarvitama hiljem. Saatejuht: Kuidas ühiskondlikult suunata, et alkoreis Lätti pole popp? Helmer Hallik: Püüan täna sellest Facebooki panna. Saatejuht: Selle peale võtame. Mari-Liisa Parder: Ostureis Lätti on juba harjumus. Kristo Anderson: Harjumus muutub tegelikult. Saatejuht: Kas näiteks Facebook'i kampaaniad mõjuksid? Mari-Liisa Parder: Nendega saab inimesi nügida oma käitumist muutma. Saatejuht: Kuidas saaks muutust kiirendada? Andres Mihkelson: Alustada ikkagi noortest, õpetamisest koolides. Saatejuht: Kust saame selleks sobilikud inimesed? Andres Mihkelson: „Noored kooli“ programm teeb head tööd ses suhtes. Saatejuht: Kas seal õppekavas on eraldi alkoholist, tablettidest ja muust? Andres Mihkelson: Neist on, aga mitte veel läbimõeldult. Saatejuht: Politsei käib koolides teavitustööd tegemas. Mis on olnud kõige tõhusam? Helmer Hallik: Kogemusnõustajad mõjuvad hästi. Saatejuht: Kas neid võetakse tõsiselt? Helmer Hallik: Jah, noored kuulavad neid ja räägivad väga targasti kaasa. Mari-Liisa Parder: Lisaks ennetusele peab tegelema ka inimestega, kellel on juba probleem. Sõltlaste ravi pole veel väga heal tasemel. Saatejuht: On tehtud ettepanekuid, et laseme neil endil ravi kinni maksta. Helmer Hallik: Kui inimesel pole neid ressursse, siis langeb ta hoopis veel sügavamale. Kristo Anderson: Alkohoolikut saab aidata ainult alkohoolik ise. Saatejuht: Narkarile rääkigu asjast narkar ning alkohoolikule alkohoolik. Helmer Hallik: Riigiamet pole valmis inimestele ja kodanikuaktivistidele lähemale minema. Üldine muutus võtab aega. Kristo Anderson: Sama raske on alkoholikäitumise muutmine. Saatejuht: Suitsetamise vastu võitleme näiteks suitsupakkide kolepiltidega. Kas kuidagi aitaks alkohooliku kuvandi koledamaks muutmine? Helmer Hallik: Alkoholireklaami piiratakse, aga vastureklaami eriti pole. Andres Mihkelson: Vastureklaam tekitaks pigem trotsi. Saatejuht: Kas kolepildid suitsupakkidel on oma eesmärgi saavutanud? Mari-Liisa Parder: Hirmutamine mõjub lühiajaliselt – alguses ajab eemale, aga hiljem ikkagi jõutakse selle asja juurde tagasi. Saatejuht: Sõna publikule. Publikust: Lastega tuleb palju suhelda, rääkida neile väga palju erinevaid lugusid, järeldused teevad nad ise. Saatejuht: Järgmine, palun. Publikust: Noortele tuleb luua reaalseid tegevusvõimalusi, siis nad loodetavasti ei hangi alkoholi, et seda üksi või seltskonnas ära juua. Saatejuht: Sõna järgmisele. Publikust: Alkohol on poeletil liiga nähtav, peitke see ära. Saatejuht: Kuidas Kristo kommenteerib? Kristo Anderson: Sinnapoole liigutaksegi, aga keerulisem on see väikestes külapoodides, just ruumi tõttu. Saatejuht: Turunduslikus mõttes oleks parem neid ikkagi nähtaval hoida. Kristo Anderson: Pigem on see turunduslik võte tootjale. Saatejuht: Meil on surnuks töötamise maa, paljud hakkavad jooma suurest väsimusest. Kui palju aitaks see, et inimestel oleks rohkem vaba aega? Helmer Hallik: Oluliselt. Mari-Liisa Parder: Rohkem vaba aega üksi ei aita, juurde on vaja leida ja õppida paremaid stressimaandamise viise. Saatejuht: Kommentaar publikust. Publikust: Isad võiksid oma lastega kalal käia – looduse keskel koosolemise aeg. Helmer Hallik: Rääkigem lapsega rohkem. Saatejuht: Ajapikku annab see tulemust. Mari-Liisa Parder: Oluline on usaldus perekonnas – kui teismeline ka tarvitab alkoholi, et ta julgeks vanemale helistada, kui on mingis olukorras. Saatejuht: Selliseid pole palju. Mari-Liisa Parder: Võib-olla nad kasvavad praegu. Saatejuht: Tänan kõiki!

1530007695-alkopoliitika-odav-viin-on-inimoigus

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Reformierakond võitis kindlalt valimised, ent pikalt pidutseda aega ei ole, kuna mõlemad kaalumisel olevad koalitsiooniversioonid tähendavad tõsiseid läbirääkimisi ja ka kompromisse. Mida nendel valimistel parima tulemuse teinud Kaja Kallas sooviks Eesti poliitikas muuta ja milline on tema unelmate koalitsioon? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Reformierakonna juht Kaja Kallas, tere tulemast saatesse ja veel kord palju õnne. Aitäh. No koalitsioonide kokkupanemise aeg on selline põnev aeg, kus võib uudiseid olla minutitega, mis on nüüd viimane selline kolmveerand 10 paiku teisipäeva õhtul seis, kas tuleb kaksikliit kahe suure vahel või kolmikliit? Kaja Kallas: Meil on homme juhatus, et ma olen endale need plussid-miinused joonistanud, aga ma tahaks kindlasti omadega ennem läbi arutada neid, neid variante ja, ja see seis on see, et homme peale juhatust teeme või noh, juhatuses teeme siis otsuse, kellega alustada läbirääkimisi. Saatejuht: No miks te olete valinud sellise nii-öelda kaksikläbirääkimiste alguse? Kaja Kallas: Ei, see ei ole ju, see ei ole ju kaksikläbirääkimiste algus, et no esi, esiteks ikkagi kompame neid ühisosi ja seda me tegime ühe päeva, täna me rääkisime omadega läbi, arutasime siis plusse-miinuseid ühtepidi, homme, homme siis peaks tegema ka otsuse siis lõpliku, rääkima veel kõike seda. Saatejuht: No te ütlete, et te kompate, ma ei tea, võib-olla poliitikud ei ole jõudnud veel valimistest välja puhata, solvumised on õhus, Isamaa juht Helir-Valdor Seeder ütleb, et see, et te kohtute ka Keskerakonna, just usaldust ei tekita. Kaja Kallas: Ja miks, ma saan aru, et kui me peaksime paralleelseid läbirääkimisi, siis see on teine asi, et ma ütlen, et kui homme teeme selle otsuse alustada läbirääkimisi, siis me paralleelseid läbirääkimisi kindlasti ei pea, peame neid läbirääkimisi seni, kuni see on jõudnud mingisse punkti ja, ja tulemusele, nii et et siis on need läbirääkimised, ma ütlesin seda ka selgelt kõigile, et et noh, kaardistame neid ühisosi just selleks, et aru saada, et mis meil, mis meil on sarnast. Kus meil on need kokkuleppekohad, mida me võiksime koos teha, mis on see üldine suund? Saatejuht: No veel solvumisi võis selliseid sarkastilisi märkusi peaministri büroo juht Tanel Kiik Keskerakonnast ütles pärast esimest kohtumist teiega, et erilist vaimustust just ei ole, mis te vastate? Kaja Kallas: Tanel Kiik ei ole minuga kohtunud, et vähemalt mitte selles siis eile, kui me kohtusime erinevate erakondade esindajatega, nii et et ma ei tea, mis Tanel Kiik arvab võib-olla nendest Saatejuht: Asjadest. No meil on natukene täna selline huvitav mäng, et mina küsin ja teie ütlete enamustele küsimustele, et ma ei saa sellele veel vastata, aga me teeme selle mängu siiski elegantselt lõpuni. Mida sellistel koalitsiooniläbirääkimistel või, või siis nimetame seda kompamisteks esialgu räägitakse, kui tugevalt tegelikult nii-öelda kannad teemadega maha pannakse? Ma ei tea, kas teine sammas on näiteks juba jõuliselt laual, kui te Isamaaga räägite? Kaja Kallas: Praeguses faasis noh, tõesti me ju oleme ju kõik käinud läbi selle valimiskampaania, me oleme olnud lugematutest debattides, me teame ju tegelikult, mis on ühele või teisele olulised asjad ja noh, kuivõrd Eestis on koalitsioonivalitsused, meie valimissüsteem on selline, et ükski partei ei võta absoluutset enamust, see tähendab, et alati tuleb teha koalitsiooni. Noh, teistpidi oleks ju väga lihtne, et sa lähed valimistele vastu, sul on kindel, kindel programm ja siis järgmine päev pärast valimisi sa asud seda programmi ellu viima ja vali, valijad saavad sulle ka selge hinnangu anda, et kui sa seda programmi siis piisavalt ellu ei viinud. Aga meil on koalitsioonivalitsused, mis tähendab seda, et sa pead jõudma kokkuleppele ja see mõte ongi esialgu saada aru, et kellega meil see ühisosa on suurem, et kellega on reaalne võimalus siis koalitsioonikõnelustel jõuda selle tulemuseni, mis on siis koalitsioonileping. Ja, ja siis nüüd see ring on ära tehtud, see üks ring on ära tehtud ja, ja homme me seda siis otsustame, et kellega siis meie arvates on, on tulemuslikum siis see läbirääkimine, et me jõuame siis ühise. Saatejuht: Need natukene solvunud noodid on siiski ka siis järelikult taktika või ma küsin teistmoodi, kas te seda ei pelga, et te olete teinud unelmate tulemuse, teil on 34 mandaati ja te keerate läbirääkimiste käigus vindi üle ja maandute opositsioonis. Kaja Kallas: Mina kindlasti ei mõtle seda, et nüüd ma ei tunne, et me oleks kuidagi vähemalt esialgu läinud sellest tulemusest kuidagi upsakaks, et, et ma siiralt ütlen, et 34 häälega, see on küll tõesti hea tulemus, aga 34 häälega sa üksi ei valitse, see tähendab, et sul on vaja partnereid ja. Ja, ja kui koalitsioon teha, siis sa pead neid partnereid ju hoidma, et see ei saa kuidagi olla nii, et, et see on väga ebavõrdne, see kooslus. Saatejuht: Kui heaks läbirääkijaks te muide ennast peate? Kaja Kallas: No nii ja naa, et kui ma olin ikkagi 14 aastat advokaat ja, ja eks neid läbirääkimisi sai oma elus väga palju peetud, et Kaja Kallas: kindlasti on minust paremaid läbirääkijaid. Aga kindlasti on ka halvemaid, nii et ma ei oska ise seda hinnata, aga aga eks praktikat on üksjagu, muidugi ma pean ütlema, et et selliste puhtalt juriidiliste lepingute läbirääkimine, noh, kindlasti erineb võib-olla Kaja Kallas: poliitilise kokkuleppe sõlmimisest, aga, aga teisest küljest ei erine ka, et et. Et noh, et sa pead ikkagi jõudma mingile resultaadile, et see ei ole nii, et ühel poolel on ainult õigused ja teisel poolel ainult kohustused, et sa pead ikkagi, see peab olema tasakaalus, sest kui ta ei ole tasakaalus partnerite jaoks, siis jääb see kuidagi vimm või viha sisse ja see koostöö ei hakka toimima. Ja seda kindlasti ei taha. Saatejuht: Me jätkame seda mängu, me ei tea, kellega te hakkate käima, aga no ühisosa Keskerakonnaga on tore jutt, aga see teoreetiliselt võib tähendada seda, et peaminister Kaja Kallas istub valitsuse istungil koos välisminister Yana Toomiga. Kirjutaksite alla? Kaja Kallas: Iga erakonna enda Kaja Kallas: siis enda õigus on ju öelda, kes on nende ministrikandidaadid. Et Yana Toomiga meil on väga suured erimeelsused, näiteks kui me olime Euroopa Parlamendis, aga samas me saime väga hästi ikkagi suheldud, et, et noh, inimesena ta on tark inimene ja, ja ma pean tast inimesena lugu, et, et ma ei leia, et see oleks nagu ületamatu. Ületamatu, aga, aga noh, ma ei tea, mis ministri positsioon talle täpselt sobib. Et, et selles suhtes need poliitilised erimeelsused jäävad meil alles, isegi vaatamata sellele, et me siis inimestena suudame suhelda. Saatejuht: Lühike küsimus, lühike vastus. Jüri Ratase ülemuseks hakkaksite hea meelega või on parem, kui talle leitakse pehme maandumispaik Tallinna linnas? Kaja Kallas: Jälle selline, selline küsimus, et esiteks see pole kindlasti lõpuni minu otsustada, et kui me otsustame siis minna Keskerakonnaga, et siis Jüri Ratas kindlasti ise on see, kes teab paremini, mis ambitsioon tal on või mis, mis, mida ta tahab. Saatejuht: Ma saan aru, et teil on keeruline vastata mingitele küsimustele, aga ma ikkagi jätkan natukene, aga siis selle teise koosluse poole pealt, et ilmselt ei pea olema selgeltnägija, et prognoosida, et Jevgeni Ossinovski pikalt sotside juhina ei jätka. Ja ma ei tea, kui palju see Reformierakonna jaoks seda olukorda muudab, sest ma võin tõenäoliselt koostada pika nimekirja reformierakondlasest, kelles Ossinovski nimi tekitab sellist raskemat sorti allergiat. Kaja Kallas: Jah, aga nagu ma olen öelnud, et viha või solvumine on, on poliitikas väga halb nõuandja, et et noh, jällegi see, kes mingit erakonda juhib, ei ole ju otseselt meie asi, vaid selle enda, selle erakonna siseasi, et kui me lähme nüüd koalitsioonikõnelustele, siis kindlasti või, või valitsusse, siis kindlasti see ju noh, vähemalt varasem ajalugu näitab, et see mõjutab seda protsessi. Kui, kui see esimees vahepeal vahetub, sest kui tuleb uus esimees, ta tahab ju ka mingi märgi saada ja tema ei ole võib-olla selle koalitsioonilepingu juures nii väga olnud, nii et et kindlasti see muudab, muudab olukorda keerulisemaks siis, kui jälle avada neid asju. Saatejuht: Täiesti omavahel öeldes, ega teil Isamaaga ka ei saaks lihtne olema. Tsiteerides Sven Mikserit Facebook'is, siis kõik selle valitsuse kokkulepped, maksumuudatusest kuni ülemkogu hääletuseni, saab Mart Helme vaid ühe sõrmenipsuga seisma panna, see oli siis selge ja õelavõitu viide Isamaa seisukohtade lähenemisel EKREle. Mis te sellele vastate? Kaja Kallas: Ma vastan sellele, et nad on koos valitsuses praegu, et et selles suhtes, et nad on suutnud kaks ja pool aastat ju valitseda niimoodi, et et jah. Saatejuht: Klaarime ühe asja veel ära. Reformierakonnale on aastaid heidetud ette seda, et vahetate partnerid, kui te võimul olete ja süüa nende kaela. Kas Kaja Kallase juhitud Reformierakond on teistsugune? Kaja Kallas: Esiteks ma ei ole kindel, et see süüdistus on, on õiglane Reformierakonna suhtes, aga tõepoolest mina ei ole olnud ka selliste vahetuste juures ega nende arhitekt, et et minu soov on see, et kui me moodustame koalitsiooni, siis see koalitsioon peaks vastu neli aastat. Tõepoolest sellist praktikat vist väga palju pole olnud, aga, aga noh, nii nii oleks ikkagi lihtsam, et see töötab terve selle koalitsiooni aja. Saatejuht: Lähme korraks valimiste õhtusse tagasi üle 20000 hääle. Öelge ausalt, te ei oodanud sellist saaki? Ei oodanud. Saatejuht: Oli see toetus Kaja Kallasele või protest Jüri Ratase vastu? Kaja Kallas: Ma arvan, et toetus, toetus Kaja Kallasele. Saatejuht: No aga saate sellest küsimuse ivast aru, et inimesed võisid teatud motiividel käituda nagu protestivaimus. Kaja Kallas: Ma ei oska, teate, ma ütlen, et see minu jaoks on, on see lõpuni mõistatus, kuidas valija mõtleb, et, et kuidas need hääled ikkagi kokkuvõttes tulevad. Et, et ma ütlen täitsa ausalt, et selle valimiskampaania ajal oli mul kohtumisi, noh, kus mul oli nii-öelda kohtum Kaja Kallase kohtumine valijatega, kuhu tuli täpselt üks inimene ja ma mõtlesin, et tõepoolest, et et noh, mis see tulemus saab olla, sest et noh, Jüri Ratas on ikkagi väga populaarne olnud ju kõikides küsitlustes. Aga, aga ka ka siis, kui tuli üks inimene, siis ma võtsin seda väga tõsiselt ja, ja ma rääkisin nende inimestega pikalt ja, ja põhjalikult, et, et ma nagu võib-olla ei, ei saanud nii palju kontakte, aga need kontaktid olid, olid siis sisulised, ma ei, ma ei, ma ei tea, ma ei oska tõesti hinnata, mille järgi siis valija lõpuks otsuse teeb. Saatejuht: Olite närvis valimiste õhtul, kuude kaupa oli räägitud, et Kaja Kallas ebaõnnestub. Ja, Kaja Kallas: Ja. Kaja Kallas: Jah, seda oli, oli tõesti räägitud kõikidest allikatest, tuli seda, et et sellest, et kuidas Kaja Kallas on, ebaõnnestub, aga aga ma ütlen seda, et mõõdukas alandus on edasiviiv jõud ja kunagi, kui mul oli üks esimesi ülemusi, ütles, et tema valib endale töötajaid selle järgi, kelle sees on vedru. Et noh, et, et kui sa selle vedru lükkad nagu kokku, siis ta, siis ta, see on meeletu jõud ja, ja, ja noh, ta ütles, et sinus on see vedru. Ja see vedru on see, et sul on tegelikult noh, meeletu töökus, aga tõestamisvajadus nagu, et kui sa ütled Kaja ei saa hakkama, siis sa lükkad selle vedru kokku ja see vedru lükkab siis vastu. Saatejuht: Esimene Eesti naispeaminister naispresidendi kõrval on sellel sõnumil teie jaoks mingisugune eriline tähendus? Kaja Kallas: Ma ei, üldiselt ei tähtsustaks seda sugu, aga tõepoolest meil ei ole olnud naissoost peaministrit, ma arvan, et et see ütleme normaliseerib seda, seda pilti, et jah, riigijuht saab olla ka naine, ma lihtsalt võib-olla räägin jälle sellise Kaja Kallas: valimiskampaaniast või noh, just alguses või, või siis, kui oli väga raske. Ma sain tegelikult päris palju kirju inimestelt, kes tahtsid mulle head, Kaja Kallas: kes andsid mulle selliseid soovitusi, mille, mille algtekst oli see, et et ole mees, no et stiilis, et et, et kannab üks kostüüme, ära kanna neid kleite, lõika juuksed ära või, või noh ütleme ole agressiivsem. Nii et Saatejuht: Naisel on ikkagi raskem poliitikas läbi Kaja Kallas: Lüüa? Ei, ma ei ütle, ma ütlen, et, et mulle endale tundus, et, et need inimesed, kes soovisid head nagu noh, mõtlesid sinuga on nagu midagi nagu midagi nagu valesti, aga see oli see, et, et, et noh, soov suruda sind läbi selle, selle piparkoogi mehikese vormi, aga sa oled selle piparkoogitüdruku vormi kujuga, et sa ei mahtunud sealt nagu läbi ja siis kuna see pilt on alati olnud, et need on mehed, siis see on kuidagi alateadlik, et sa peaksid nagu klappima selle meheliku vormiga, aga ma ei ole mehelik, mehelik naine, et ma olen naiselik naine ja ma arvan, et ma ei pea seda kuidagi kaotama, sellepärast et selline positsioon on. Saatejuht: Nii et poliitik ei pea olema keskealine ülekaaluline hallis ülikonnas jämeda häälega. Kaja Kallas: Sellele see valimistulemus ju näitab ka väga selgelt seda, et, et sellesse Riigikokku sai 29 naist väga tugevate tulemustega, ma ütlen, et me oleme sellest möödas, et, et öeldakse, et noh, ei valita naisi, valitakse küll, Häid naisi valitakse ja, ja, ja see peab andma naistele ka rohkem jõudu tulla ka kandideerima või julgust tulla kandideerima, et, et tegelikult see on, see on normaalne, meil on pooled on naised, pooled on mehed, et naised ei ole kuidagi paremad kui mehed ega mehed paremad kui naised, aga lihtsalt peab olema see tasakaal. Saatejuht: Uues Riigikogus on veel osapooli. Mart Helme ütles esmaspäeva hommikul televisioonis, et nad võivad Reformierakonna opositsiooni saata. Oli see lihtsalt suurustamine? Kaja Kallas: Ei usu, noh, matemaatika ju annab kokku ka sellise võimaluse, et tehakse siis Keskerakond, EKRE ja, ja Isamaa koalitsioon, nii et, et noh, kõik, kõik erakonnad on küsinud valijatelt mandaati selleks, et valitseda, siis on loogiline, et see soov on ju ka see koalitsioon moodustada. Saatejuht: Muide, ma ei tea, kas märkasite, ilmselt märkasite, Jüri Ratas ei välistanud seda varianti eile Aktuaalses Kaameras. Tõsi, Saatejuht: ta ütles, et nad peavad kas siis muutuma või õppima, mis see sõnastus täpselt oli. Saatejuht: Te ei saa sellest EKRE seisukohtades uuest parlamendist päris mööda hakata minema, 19 kohta, mis lugu teil selle EKREga ikkagi on, lihtsalt veregrupid ei klapi või? Kaja Kallas: Ei ole, et see on üsna-üsna põhimõtteline, siis minu jaoks Kaja Kallas: kunagi on selline selline huvitav raamat, nagu dominike Moisi on see autor ja emotsioonide geopoliitika, mis räägib tegelikult emotsioonidest, mis siis nagu, mis siis nagu veavad rahvaid edasi ja põhimõtteliselt ta ütleb, et on kolm emotsiooni, on hirm, on viha ja on lootus. Ja vot see on see vahe, et meie tahame ehitada seda Eestit selle lootuse peale, selle parema tuleviku peale ja päriselt, aga nemad tahavad ehitada viha ja hirmu peale, mis on muidugi tugevamad emotsioonid kui, kui see, see lootus, aga, aga mulle tundub, et need ei ole väga edasiviivad. Aga, aga noh ütleme sisu mõttes noh, need suured küsimused, mis puudutavad näiteks noh, võimude lahususe teemat, kui me räägime sellest kohtunike allutamisest poliitilisele kontrollile, see kindlasti on meie jaoks väga-väga arusaamatu ja, ja Euroopa Liidu vastasus samamoodi, teades, et me oleme sellest ju kõik väga palju Saatejuht: Võitnud. Kui me Jüri Ratast ja Keskerakonda juba mainisime mitmel korral, rääkides Kohtla-Järve koolist, siis ma eeldan, et ebamugava haridusministriportfelli sokutati ikkagi kellelegi partneritest, et seda miini teile oma erakonda vaja ei ole ju. Kaja Kallas: Tähendab praegu me oleme selles faasis, et alustada koalitsiooniläbirääkimisi, positsioonide üle kauplemine jääb ikkagi väga viimasesse faasi, nii et me ei ole seal veel. Saatejuht: Aga te saate selgelt aru, et see on küsimus, mida on kampaanias palju lihtsam kritiseerida, kui seda hakata homne päev ja lühikese tähtajaga lahendama. Kaja Kallas: Ja paljud asjad on muidugi sellised, mida päevapealt ei saa eriti jällegi arvestades, kui me lähme või noh, sa teed koalitsioonivalitsuse, see tähendab, et, et sa pead arvestama kõikide partneritega. Aga noh, meie selge soov on ikkagi minna üle Eesti ühtsele eestikeelsele haridusele alates lasteaiast, nii et et mis iganes siis raha on selleks vaja või või siis programme, et see kõik saaks sündima, see on, on siis ka läbirääkimiste küsimus. Saatejuht: Veidi enne saate lõppu tõmbaks korra pildi laiemaks. Peaministri vastutusalas on ka välissuhtlus. Milline oleks peaminister Kaja Kallase Venemaa poliitika? Saatejuht: Eristuks ta kuidagi sellest valitsusest? Kaja Kallas: Venemaa, Eesti-Venemaa poliitika ei sõltu ju tegelikult Eestist, vaid pigem sõltub see ikkagi noh, Eesti tahtest, ma mõtlen, pigem on see Venemaa tahe, see, mis määrab selle, selle suhtluse, nii et ma arvan, et, et kogu see, Kogu see Venemaa poliitika on sellest, sellest kinni ja ega seal midagi ju praegu muutumas ei ole. Saatejuht: Euroopa Parlamendi valimised lähenevad. Miks ikkagi populistid Euroopas nii jõulist võidukäiku teevad? Kaja Kallas: See on, see on hea küsimus. Kaja Kallas: Mingi, tähendab, on, on selgelt mingi frustratsioon ja, ja kindlasti on siin üks, üks põhjus. Nüüd ütleme, kui me räägime Euroopa Liiduga seoses, siis üks põhjus on see, et, et väga tihti liikmesriikide valitsused ju, kui on midagi nagu halba või midagi keerulist, siis on selles lihtne süüdistada Euroopat, et noh, meie oleme siin head, aga vot paha Euroopa tahab ja, ja see on see tulemus, siis, siis isegi noh, see jääb lihtsalt sisse, et inimesed võtavad, et Euroopa ongi justkui paha. Mul küll on imelik siin sellist reklaami teha, aga mu enda isa kirjutas raamatu Vabaduse ja kurjuse vahel Euroopa Liidu lugu. Ja ma lugesin selle raamatu ka läbi, väga-väga hea raamat, aga noh, räägib seda, et, et noh, väga palju keskendutakse sellele, mis kõik Euroopas või Euroopa Liidus on halba, aga tegelikult palju vähem sellele, kui palju see on meile või kõigile andnud või kogu Euroopale või mis see noh, kasvõi näiteks noh, see, et meil ei ole sõdu või siis, või siis Iirimaa küsimus, mis nüüd Brexitiga seoses on jälle laual. Selle konflikti saadi ju, see konflikt saadi ju lahendatud tänu sellele, et tuli Euroopa Liit ja, ja, ja seda polnud enam vaja sellised nii teravalt, siis see on nii teravalt päevakorras enam. Saatejuht: Ja päris lõpetuseks tagasi koju, milline oleks Kaja Kallase unelmate koalitsioon, ma saan aru, et nimesid ei nimeta, aga millistele tingimustele ta peaks vastama? Kaja Kallas: Ei noh, unelmate valitsus oleks muidugi see, mille saaks üksinda moodustada. Seda Eestis ei juhtu, Eestis ei juhtu, aga kui ma ütleksin, et milline on minu unelmate koalitsioon ja siis järgmine päev, homme lähen siis juhatusse, kus ma tegelikult tahan ju saada mandaati selleks, et alustada läbirääkimisi, tahame neid asju arutada, siis ma jookseksin siiski asjadest väga palju ette. Saatejuht: Ja kaks lauset, kui Kaja Kallas saaks teha või muuta ühe asja Eesti poliitikas, mis asi see võiks olla? Kaja Kallas: Ühe asja Eesti poliitikas? Kaja Kallas: Väga-väga raske küsimus. Kaja Kallas: Jah, mulle mulle meeldiks, võib-olla mulle meeldiks see, et ütleme ka näiteks me lepime kokku selles suures visioonis ja ja nendes sammudes, mis selle nimel siis astuda, et, et võib-olla ka noh, debattides või me omavahel arutaksime rohkem seda, seda tulevikku ja, ja neid võimalusi, mis Eestil on siis siis pikemas perspektiivis või noh, pikas plaanis. Kui ainult seda, et, et millised on need konkreetsed maksuprotsendid siia-sinna, et, et see on ikkagi pikas perspektiivis nagu palju olulisem nii meie lastele kui lastelastele. Saatejuht: Aitäh, Kaja Kallas. Ootame siis huviga uudiseid, kas kaksik või kolmikliit ja jõudu koalitsioonileppega. Aitäh. Ja head vaatajad, homme õhtul on siinsamas Esimese stuudios saatejuht Johannes Tralla, olge tublid.

Saatejuht: Teema on Eesti poliitika tulevik valimiste järel. Saates on Reformierakonna juht Kaja Kallas. Kas tuleb kaksikliit kahe suure erakonna vahel või kolmikliit? Kaja Kallas: Homme teeme juhatuses otsuse, kellega alustada läbirääkimisi. Saatejuht: Miks te olete valinud sellise kaksikläbirääkimiste alguse? Kaja Kallas: Me kompame veel ühisosi. Saatejuht: Isamaa juht Helir-Valdor Seeder ütleb, et kohtumine Keskerakonnaga usaldust ei tekita. Kaja Kallas: Me ei pea paralleelseid läbirääkimisi. Saatejuht: Tanel Kiik Keskerakonnast ütles pärast esimest kohtumist teiega, et erilist vaimustust ei ole. Kaja Kallas: Tanel Kiik ei ole minuga kohtunud. Saatejuht: Mida esmastel koalitsiooniläbirääkimistel räägitakse? Kaja Kallas: Peame esialgu aru saama, kellega meil ühisosa on suurem. Homme otsustame, kellega läbirääkimisi pidada. Saatejuht: Kas te seda ei pelga, et maandute opositsioonis? Kaja Kallas: Mina kindlasti ei mõtle seda. Peame jõudma võrdse koalitsioonini. Saatejuht: Kui heaks läbirääkijaks te ennast peate? Kaja Kallas: Ma olin ikkagi 14 aastat advokaat. Läbirääkimised peavad olema tasakaalus. Saatejuht: Kas olete nõus Yana Toomiga koostööd tegema? Kaja Kallas: Iga erakonna enda õigus on öelda, kes on nende ministrikandidaadid. Meil on Yana Toomiga vaid poliitilised erimeelsused. Saatejuht: Kas hakkaksite hea meelega Jüri Ratase ülemuseks? Kaja Kallas: See ei ole minu otsustada. Saatejuht: Paljudele reformierakondlastele ei istu sotside juht Jevgeni Ossinovski. Kaja Kallas: Erakonna juhi valimine on erakondade siseasi. Saatejuht: Kas Kaja Kallase juhitud reformierakond vahetab koalitsioonis partnereid? Kaja Kallas: Minu soov on see, et kui me moodustame koalitsiooni siis koalitsioon peaks vastu neli aastat. Saatejuht: Kas valimistulemus oli toetus Kaja Kallasele või protest Jüri Ratase vastu? Kaja Kallas: Ma arvan, et toetus Kaja Kallasele. Ma ei oska hinnata, mille järgi valija lõpuks otsuse teeb. Saatejuht: Kas te olite närvis valimiste õhtul? Kaja Kallas: Jah, aga mõõdukas alandus on edasiviiv jõud. Saatejuht: Te olete esimene Eesti naispeaminister naispresidendi kõrval. Kaja Kallas: Ma ei tähtsustaks sugu. Riigikokku sai 29 naist väga tugevate tulemustega. Me oleme sellest möödas, et naisi ei valita. Saatejuht: Mart Helme ütles esmaspäeva hommikul televisioonis, et nad võivad Reformierakonna opositsiooni saata. Kaja Kallas: Keskerakond, EKRE ja Isamaa soovivad samuti koalitsiooni moodustada. Saatejuht: Jüri Ratas ei välistanud seda varianti eile „Aktuaalses kaameras“. Kuidas suhtute EKREsse? Kaja Kallas: Meie tahame ehitada Eestit lootuse peale, aga nemad tahavad ehitada viha ja hirmu peale. Saatejuht: Kas haridusminister tuleb Reformierakonnast? Kaja Kallas: Positsioonide kauplemine jääb väga viimasesse faasi. Meie soov on minna üle ühtsele eestikeelsele haridusele alates lasteaiast. Saatejuht: Milline oleks peaminister Kaja Kallase Venemaa poliitika? Kaja Kallas: Eesti-Venemaa poliitika sõltub Venemaa tahtest, Eesti ei saa midagi muuta. Saatejuht: Miks populistid Euroopas nii jõulist võidukäiku teevad? Kaja Kallas: Inimestel on selgelt mingi frustratsioon ning Euroopat on lihtne süüdistada. Saatejuht: Milline oleks Kaja Kallase unelmate koalitsioon? Kaja Kallas: Unelmate valitsus oleks see, mille saaks üksinda moodustada, aga seda Eestis ei juhtu. Saatejuht: Kui Kaja Kallas saaks teha või muuta ühe asja Eesti poliitikas, mis asi see võiks olla? Kaja Kallas: Mulle meeldiks, et me lepime kokku suures visioonis ning arutaksime maksusüsteemi muudatusi. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-kaja-kallas

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Vana vastasseis poliitikamaastikul püsib. Reformierakond nimetab järgmise aasta riigieelarvet sõnamurdjate eelarveks. Peaminister ütleb, et see aitab kaasa kogu Eesti võrdsele arengule. Kuidas nende vastukäivate sõnumite vahel orienteeruda ja mida ikkagi tähendab plaan loobuda vanadest maksutagadest? Küsime kohe asjaosalistelt endilt. Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja tere tulemast saatesse Reformierakonna juht Kaja Kallas. Tere. Ja Keskerakonna esimees ja peaminister Jüri Ratas. Tere õhtust. Rõõm mõlemad siin stuudios näha. Kaja Kallas, te ütlesite reedel, et tegemist on siis sõnamurdjate eelarvega, mis annab maksukaosele hoogu juurde. No kui täiesti külma peaga võtta, siis riigireiting püsib, maksusüsteem valitakse järjest maailma konkurentsivõimelisemate hulka ja maksud ise laekuvad hästi. Miks te Jüri Ratasele liiga teete? Kaja Kallas: Ma võiks loetleda terve rida neid edetabeleid, kus me kukume, aga räägime konkreetselt sellest eelarvest, siis tõepoolest need lubadused, mida on antud ja need, mis siis tegelikult riigieelarvest vastu vaatavad, on hoopis teised. Pensionäride erakorraline pensionitõus lubati 100 eurot, seda ei ole, seal on, on seitse eurot ja kui Jüri Ratas hakkab nüüd rääkima, et indekseerimise tulemusena tõstetavad pensionid on kõik tema teene, siis, siis see kindlasti ei vasta tõele. Teiseks lubati teadusele üks protsent rahastust sisemajanduse kogutoodangust, seda seal ei ole, lubati põllumeestele top-up'i 15 miljonit, seda seal ei ole. Kaja Kallas: See nimekiri on iseenesest väga Saatejuht: Pikk. Sissejuhatuseks väga hea, Jüri Ratas, kuidas see ikkagi niimoodi läheb, et enne valimisi on kõik üle ja pärast on kõik puudu, miks te olete oma valijaid alt vedanud? Jüri Ratas: Kõigepealt meie lubadus oli 2020 aprillis erakorraline pluss indekseerimine, kui me räägime pensionitõusust 100 eurot, et me suudame astuda esimese sammu tänases fiskaalpoliitilises olukorras ja see on 45 eurot. See on siis tööstaažiga seal keskmiselt 44 aastat ja see on keskmine vanaduspensionitõus, võib julgelt öelda, et see on viimase kümne-kaheteist aasta kõige kõrgeim tõus ja nüüd siis ironiseeritakse selle seitsme euro kallal, et, et see on see erakorraline. Ma tegelikult ei saa nagu üldse aru, et kus selline naeruvääristamise võimalus või üldse soov tuleb, et kui me võtame valitsuse 2008 kuni 2016, sinna mahtus neli Reformierakonna valitsust, siis erakorraline pensionitõus terve selle perioodi jooksul oli null eurot. Ja ma arvan, et iga sent või iga euro, mida me anname oma eakatele juurde, on tänuväärne. Nüüd teine väide, mis siin öeldi, on top-up ehk põllumajanduse otsetoetused. Jah, tõesti, me oleme eelmises valitsuses kolmel aastal hoidnud seda maksimumtasemel, alates 2000 seitsmeteistkümnendast aastast oli suurusjärgus seal 19 pool miljonit. Enne seda oli top-up toetused Eesti riigieelarves kaks-kolm aastat null. Järgmisel aastal on see siis circa 33 protsenti maksimumist ja viis miljonit ja ma vastan ka selle viimase küsimuse, teadus-arendustegevus. Aga teeme seda lühidalt, sest me jubedalt aeg surub peale. Jah, et teadus-arendustegevus, et teadus-arendustegevus saab raha juurde, järgmisel aastal on kokku 216 miljonit eurot eelarves, tõsi, sellega ma olen Kajaga nõus, see ei ole üks protsent ja ma arvan, et see ongi tegelikult see debatt, mis ma olen ka ühiskonnas tõstatanud, et me peaksimegi tegelikult sellest maksudogmadest Saatejuht: Ja eelarvedebattidest rääkima. Läheme, hakkame kerima ühekaupa, muidu me ei jõua mitte kusagile, pensionid. Kaja Kallas: Kõigepealt noh, selles mõttes see kõik on ilus jutt, aga, aga esiteks muidugi Reformierakond näiteks ei läinud kärpima pensione sel hetkel, kui indekseerimisega oleks siis pensioni läinud alla, sest see seadus indekseerimise kohta võeti vastu siis 2007. aastal ja sellest tulenevalt siis pensionid on seotud sellega, et palgad kasvavad, sissetulekud kasvavad ja pensionid ka kasvavad. Nii et indekseerimise enda nimele kirjutamine on justkui seesama, et täna oli tore sügisilm ja täname kõik selle eest Jüri Ratast, et see oli selline tore. Saatejuht: Aga teine väide, et naeruvääristatakse seda seitset eurot. Kaja Kallas: Me räägime sellest, et, et Jüri Ratas lubas erakorraliselt 100 eurot, seda ei ole, me ei naeruväärista seda, et pensionid tõusevad, loomulikult pensionid peavadki tõusma, aga lihtsalt see vahe lubaduse ja reaalsuse vahel on niivõrd suur. Ja kui nüüd Jüri Ratas siin istub rõõmsa näoga ja teeb näo, justkui tema ei olnud eelmise valitsuse peaminister, mille tagajärjel on tekkinud see suur puudujääk, et, et midagi ei ole võime võimalik teha eelarves, siis see ei vasta ju tõele, ta oli ka eelmise valitsuse peaminister, ta on olnud, pannud kokku neli riigieelarvet. Kui keegi teab riigi rahandusliku seisu, siis teab seda Jüri Ratas, ta läks teadvalt inimestele valimiste ajal andma luba, lubadusi, mida ta ei suuda pidada. Saatejuht: Ühele süüdistusele ma ei ole kuulnud vastust, Reformierakonna peaministrid ei kippunud ka just pensione erakorraliselt tõstma, mis te vastate? Kaja Kallas: Aga küsimus on selles, kas me oleme seda lubanud selliselt, mina ütlen, et lubadused ei ole täidetud ja meie oleme teinud pensionisüsteemi suhtes väga palju häid tegusid ja kui me räägime näiteks seda, et me oleme alati hoidnud keskmise pensioni tulumaksuvabana. Mida praegune valitsus siis ei tee, keskmine pension läheb nüüd tulumaksu alla, ehk siis sellest pensionitõusust võetakse veel tulumaksuga siis omakorda ära, nii et, et tegelikult kogumis ju pensionärid ei võida selle selle erakorralise tõusuga. Saatejuht: No see keskmise pensioni hoidmine tulumaksuvaba oli teie üks lipukirju valimistel ka, et miks sellega nii Jüri Ratas: Läks? Et kahtlemata mõlemad teemad olid laual ja erakorraline pensionitõus ja tõesti siis tulumaksuvaba miinimumi teatud koefitsiendi juurde panemine siis eakatele, et see erakorraline pensionitõus maksab Eesti eelarvest maksumaksjatele 20,8 miljonit eurot. Jüri Ratas: Tuli valida üks nendest ja me valisime erakorralise pensionitõusu. Kaja Kallas: Ja aga, aga eelmises eelarves oli 30 miljonit oli katuseraha. Ma väga vabandan, aga ma soovin lõpetada nii nagu sina said Jüri Ratas: Lõpetada oma. Lähme siis ühekaupa muidugi. Aitäh, et öeldi, et, et Reformierakond siin pensionites on kõik teinud hästi, ma väga hästi mäletan 2007 peaminister Ansip, Reformierakonna üldkogu, pensionid tõusevad järgmise nelja aasta jooksul kahekordseks. Et sinna me jõudsime, toona vist olid pensionid, kui ma ei eksi, suurusjärk 6200 krooni, et sinna me jõudsime, et nad kahekordseks tõusid, oli 2017, see võttis 10 aastat aega. Aga tõsi, me lubasime 100 eurot, ma siin ümber seda ei lükka, see oli indekseerimine, pluss erakorraline pensionitõus, täna me teeme 45 eurot, see on viimase 10 aasta suurim tõus ja kindlasti me astume ka järgmise sammu. Nüüd see, et kas keegi ütles midagi valesti seoses eelarvega või riigieelarve strateegiaga, et see on väga vale väide. Rahandusministeerium tuli selle aasta, ma arvan, et kuskil aprilli alguses välja oma sõnumiga, et maksud 2018 lõpus ei ole selliselt laekunud. Mul oli täna õhtul oli kohtumine rahandusministeeriumi ametnikega ja nad ütlesid, et seda langust ei näinud mitte keegi ette, sealhulgas ka peaminister ja sealhulgas ka rahandusministeeriumi amet. Kaja Kallas: Siin on mitu asja, esiteks see, et eelarves on kindlasti prioriteetide küsimus, et kui, kui Jüri Ratas räägib sellest, et 20,8 miljonit läheb selleks erakorraliseks pensionitõusuks ja see on suur raha, see on suur raha. Eelmine aasta katuserahadeks 30 miljonit, 30 miljonit selle eest oleks saanud tõsta erakorraliselt pensionit rohkem. Ja esiteks, esiteks seda, teiseks kui me räägime sellest, et ennem valimisi tegelikult Postimees tegi ka faktikontrolli ja tegi selle kontrolli, ütles, et üheksast pensionitega seotud lubadusest, mida Keskerakond andis. Valimistel täideti 0,5 eelmiste eelmiste valimiste siis lubadustest sellel ajal, kui kui Jüri Ratas on olnud peaminister, nii et, et see tegelikult see lubaduste täitmine läheb edasi. Nüüd, kui me räägime nendest prognoosidest ja maksutõusudest, praeguses eelarves on kirjas, et tulumaksu laekumine suureneb 25 protsenti, 25 protsenti, nüüd on küsimus, et kust see 25 protsenti tuleb. Et kui te ütlete, et rahandusministeerium ütleb, et ohoo, et seda raha lõpuks ei tulnudki, siis mina küsin, et kas selles riigieelarves ei ole tegelikult need numbrid ka kirjutatud selliselt, et pärast need numbrid ei laeku, et seal on bluff sees, kui see 25 protsenti, see tuleb iga inimese taskust, selle läbi, et tegelikult nad kaotavad tulumaksuvabas miinimum. Jüri Ratas: Klaarime ära. Nojah, et, et see on nüüd väga põhimõtteline süüdistus või väide, mida Kaja ütleb, rääkides prognoosidest, et see on seadustes kirjas, et rahandusministeeriumi ametnikud teevad prognoosid iseseisvalt ja sinna poliitikud ei sekku, sealhulgas tulumaksu prognoosi, kas nad tõusevad 25 protsenti, 18 protsenti või 33 protsenti. See on olnud väga tugevasti valitsuste ja peaministrite positsioon läbi aegade. Nüüd, kui on väide see, et meie oleks pidanud prognoose muutma, siis põhimõtteliselt läheksid poliitikud rikkuma seadust ja seda kindlasti mina peaministrina ei tolereeri. Kui küsimus tuleb, et kuskohast tuleb siis see palgatõus, täna tuli uudis eelarve täitmisest, me näeme, et eelarve täitub hästi, paremini kui eelmise aasta samal perioodil ja loomulikult tulumaksu laekumine tuleb eeskätt palgatõusudest, palgakasvudest. Nüüd, kui me räägime järgmise aasta eelarvest, no mulle tundub, et ma ühelt poolt mõistan tegelikult, ega ma ei saa siin ju midagi Jüri Ratas: proua Kaja Kallasele ette heita, et eks opositsioon teebki oma tööd, aga see järgmise aasta eelarve pole mitte nii hull, nagu räägitakse, ühelt poolt on ta läbi aegade suurim eelarve. Teiselt poolt olulised prioriteedid, mis on jah, pensionid, erakorraline tõus, teiselt poolt kaitsekulude panustamine, kolmandalt poolt investeeringud, jätkuvalt on need väga kõrged Eestis. Nii et me näeme erinevates valdkondades tegelikult väga olulist panustamist, sealhulgas siseturvalisuse, õpetajate, sotsiaaltöötajate, väikest, kuid siiski palgatõusu. Aitäh, Kaja Kallas, kas te olete liiga kriitiline? Kaja Kallas: Ma kindlasti tunnustan valitsust selle eest, et palgad tõusevad, õpetajate palgad, politseinike palgad, 2,5 protsenti, aga siiski tõusevad, ma arvan, et see on väga positiivne. Aga kui me vaatame nüüd seda majanduskonjunktuuri ja ma tahaks selle ära korrigeerida, et ma ei räägi, et prognoosid on tehtud valesti. Ma räägin sellest, et tegelikult, kus see puudujääk on tekkinud, see puudujääk on ju tekkinud sellest, et Jüri Ratase valitsus on selle raha ära kulutanud, ka see maksude laekumine, kui me räägime, siis võib-olla juba on unustatud, et, et kõik need otsused, mis te tegite aktsiisipoliitikaga seoses, tõid riigieelarvesse suure miinuse ja selle tagajärjel siis ongi need olukord, kus majandus on kasvanud, aga samas olukord on läinud nagu halvemaks. Saatejuht: Ma küsiks selle aktsiisipoliitika ka ühe asja ära, kas muide alkoholiaktsiisi langetamise mõju jääb lühiajaliseks, selliseid signaale on juba olnud näha? Ma annan kohe sõna tagasi. Jüri Ratas: Et prognoos alkoholiaktsiisi langetamise puhul nii kange kui lahja alkoholi puhul on olnud see, et esimesel aastal suure tõenäosusega on see väike miinus, riigieelarve strateegias on see eelarve neutraalne, nii et ei nähta sealt ei langust ega ka tõusu. Nüüd, kui rääkida sellest maksupoliitilisest aspektist. Mida Kaja, mida Kaja tõi. Ma lasen lause lõpetada, aga ma kohe tagasi jah. Jah, et mida Kaja tõi välja, et ma mäletan ju neid rünnakuid väga selgelt Reformierakonna poolt enne valimisi, et see uus tulumaksuvaba miinimumsüsteem A on suurendanud ümbrikupalkasid ja B on vähendanud motivatsiooni eakatel käia tööl. Nüüd me näeme statistika, nüüd me näeme nagu andmetes, mis selle aasta augustis on tulnud, ümbrikupalk on üks madalamaid, alla viie protsendi ja ümbrikumalga maksmine on vähenenud. Teiseks me näeme seda, et mis tuli samuti augusti statistikaameti poolt, et vanuses 50 kuni 74, viis on tööhõive kõrgeim läbi aegade, circa seal 80 protsendi, vabandust, 59 protsendi juures ja, ja kolmandaks, mida me näeme, mida ka saatejuht ütles, tõesti on olemas seesama rahvusvaheline USA, Tax Foundation, kes on ka sellel aastal 2019 hinnanud Eesti maksusüsteemi. Jüri Ratas: Maksu Saatejuht: Laekumised ületavad riigieelarve ootusi, seda Kaja Kallas: Ütleb maksuamet ka. Maksuamet ja, nad ületavad riigieelarve ootusi, kust sotsiaalmaksu laekub rohkem, tulumaksu laekub rohkem, kust see raha võetakse, see võetakse maksumaksja taskust, et see, et 25 protsenti nähakse ette tulumaksu tõusu, tähendab seda, et kõik inimesed maksavad rohkem riigile makse, ehk siis maksukoormus tegelikult ju inimeste jaoks tõuseb. Pole ülesküsimus. Palgad tõusevad ja, ja sellisel juhul nad kaotavad sellest tulumaksuvaba miinimumist, millest me saime enne valimisi küllalt rääkida ja millele valijad andsid ka selge hinnangu, nad soovivad lihtsat ja selget maksusüsteemi, mitte seda, mida Jüri Ratase valitsus on Jüri Ratas: Toonud. Mul on ainult üks küsimus, kui Kaja Kallas on peaminister ja rahandusministeerium toob maksulaekumise prognoosi, et mul oleks küsimus, kuidas siis teie seda Kaja Kallas: Muudate? Kaja Kallas: Prognoosi muutmisest ma räägin sellest väga selgelt, et kust see raha tuleb, kust tuleb see 25 protsenti, see tuleb maksumaksja taskust, kas ma ütlesin korraks, et prognoosi on vaja muuta, ei ole öelnud, ma lihtsalt ütlen seda, et, et tegelikult see ei ole mitte mingi müstiline 25 protsenti kuskilt laest, vaid see on maksumaksja taskust, mida iga lihtne inimene, kelle palk tõuseb. Ka need inimesed, kelle palk tõuseb 2,5 protsenti käesoleva riigieelarvega, hakkavad maksma siis suuremat tulumaksu, sellepärast et see süsteem on selline. See vastab Jüri Ratas: Tõesti tõele, et me ei hakka jätma tulumaksu ära Eesti riigis või sotsiaalmaksu ära, et see vastab tõesti tõele. Nüüd, kui rääkida maksukoormusest, siis siin tuleb vaadata faktidele otsa, et ja see on olnud ka minu tõstatatud debati mõte, 2023, see on maksudebatt, see on eelarvedebatt ja 2020. Üks Jüri Ratas: hetk, et maksukoormus langeb 2023 lõpuks alla 33 protsendi, samal ajal me räägime kõik oluliselt ühest protsendist teadus-arendustegevuses, kaitses, pensionid, tervishoid ja see ongi tegelikult see debatt, mida me peame vedama, vedama. Et kui me soovime sellist riiki, selliseid teenuseid, siis kui meil maksukoormus langeb, siis me tegelikult ei suuda enam selliseid teenuseid pakkuda. Nüüd edasi rääkides, et kas meie maksusüsteem on siis, ma ei tea, lihtne või keeruline, ma ei ütleks, et see on väga lihtne, ma, minu meelest on rahandusministeeriumi asekantsler ütelnud ühes oma tsitaadis, et alates 2000.-st aastast, kui ma ei eksi, ma olen üle 100 korra muutnud oma, oma maksuseadust. Nüüd me ei saa öelda, et see on väga lihtne, aga tõesti on olemas teatud valemid, et mida saab siis väga kergesti ümber arutada. Kaja Kallas, Saatejuht: Samamoodi maksusüsteemiga edasi minna, lihtsalt ei jagu mingeid. Kaja Kallas: Ma tahtsin seda öelda, et kõigepealt muidugi valija ütles üsna selgelt valimistel, et ta ei soovi, et Jüri Ratas midagi maksudega edasi toimetab, et, et see läks valesti, kõigepealt tuleks alustada vigade korrigeerimisest, need inimesed, kes endiselt saavad karistatud, näiteks sünnitajad, aasta lõpus sünnitajad. Kaja Kallas: Toetuste saajad, kõigepealt vigade parandus, nüüd, kui me tuleme maksude. See tähendab teie maksusüsteemi taastamist. Ja, kui me tuleme maksudebati juurde, siis Jüri Ratas räägib kogu aeg, et tuleb maksudebatti pidada, kus on see debatt, mis on sinu ideed, mis, mida sa tahad siis teha, kus, millised maksud sa tahad kehtestada või mida sa tahad ära kaotada. Et, et selles mõttes minule tundub, et see maksudebati jutt, et tuleb algatada maksudebatt, tähendab seda, et tegelikult valmistatakse pinnast ette selleks, et minna mööda riigieelarve tasakaalust või kehtestada uusi makse. Aga sellisel juhul ma ei ole kuulnud Jüri Rataselt mitte ühtegi ideed, mis on see siis sinu maksusüsteem, mida sa tahad kehtestada, mis on need muutused, mida sa tahad kaasa tuua, ütle üks, üks mõte. Kehtestada, ei aga alustagu selle debatiga, tulgu nende. Jüri Ratas: Väide, et keegi sai mandaadi ja keegi ei saanud mandaadi, et mandaadi said viis erakonda kolmanda märtsi õhtul ja viis erakonda poliitilises konkurentsis pidid moodustama koalitsiooni ja opositsiooni. Nii et ma ei suhtuks ühegi erakonna valijatesse, et teie ei saanud mingit mandaati, kõik viis erakonda on saanud mandaadi. Nüüd, kui rääkida sellest maksudebatist, võtame kas või OECD hinnangud, see on olnud päris mitmed aastad, mis tõesti soovitab Eestile siis miinus eelarvet, tasakaalus väljas eelarvet ja ütleb, et see raha tuleb suunata näiteks ühel aastal infrastruktuuri, see on üks koht, kus pidada debatti, tänane valitsus. Kaja Kallas: Ehk siis sina soovid, ütle otse välja, sa tahad minna riigieelarve tasakaalust välja. Ma ei Jüri Ratas: Saa lõpetada lause. Kaja Kallas: Ei, aga ma tahaks aru saada, mida sa ütled sellega, et ütle selgelt välja. Siis Jüri Ratas: Ma ütlen, kui ma saan lause lõpetada, aitäh. Teine koht, kus see debatt. Kaja Kallas: Ei, aga lõpetanud seda lauset. Jüri Ratas: Kaja Kallas, ootame nüüd sekundi. Võiks ikkagi. Juhi proua Kaja Kallas seda esimest. Jaa. Et teine koht, kus seda debatti tuleb pidada, on kindlasti eelarve revisjoni küsimus, vaadata üle, mis teenuseid me pakume, mis mahus me pakume ja kas me seda struktuuri muudame. Ja kolmas koht on igal juhul maksudebatt, mis tuleb pidada. Kas me tõstame mingeid makse, kas me ei tõsta mingeid makse, võib-olla me midagi langetame ja me peame sellest, sellega arvestama, et teatud teenused ühiskonnas siis ka muutuvad ja seda debatti, ma arvan, tulebki pidada rahulikult. Ja siin kõrval on veel neljas väga suur osa, mis on seotud tänaste kliimaeesmärkidega Euroopa Liidus ja Eestis ja kui tahetakse, ma saan aru, et opositsioon tahab öelda, et kus on see paber, et me saame siis ilusti auklikuks lasta. Ei, see ei ole minu soov, et ma arvan, täna ei ole ühelgi erakonnal tegelikult Riigikogus õigust midagi maksudega kardinaalselt teha selles perioodis. Küll aga tuleks valmistada ette ka kolme poole aasta pärast valimisi ja öelda valijatele, et jah, meie näeme näiteks, ma ei tea, kas autode, ütleme suuremas kilovatis teatud maksustamist või me näeme teatud maksumuudatust maamaksuhindade muutmises. Ei, miks ei tule vastu, vastu, et me oleme valitsusega väga selgelt otsustanud, et me lähme eelarverevisjoni peale ja see on väga suur osa sellest maksudebatist. Saatejuht: Kaja Kallas, kui teie ütlete, et teie eesmärk on taastada Reformierakonna maksusüsteem, siis teil on täpselt sama palju partnereid Riigikogus. Kaja Kallas: Ei, ei, ma räägin, ma räägin, selles mõttes siiski ma ei saanud vastuseid Jüri Rataselt, et mis on need uued maksud, mis ta tahab kehtestada, enam-vähem sellest jutust ma sain aru, et ta soovib loobuda riigieelarve tasakaalu printsiibist, aga, aga mis on siis need uued maksud, mis ta soovib kehtestada, et ma olen selles mõttes sellega nõus, et me peaksime rääkima sellest, et inimesed töötavad, elavad ja teenivad tulu teistmoodi, kui nad teenisid siis, kui maksusüsteem üldse selliselt paika pandi. Me peaksime rääkima sellest, kuidas maksustada töötamist, et see, et töötamisel on liiga suur maksude osakaal, me peaksime rääkima digitaalsete ettevõtete maksustamisest, see oleks see asi, millest me võiksime rääkida. Aga mina ootaks siiski, et kui sa soovid seda debatti alustada, siis palun nimeta need asjad, need maksud, mida sa soovid kehtestada, mida sa soovid ära jätta, et see pidevalt maksusüsteemist või maksudebatist rääkimine ei ole veel debatt. Ja teine asi, mis ma tahtsin kliima osas ära korrigeerida, et, et ma ei tea, siin Jüri Ratas räägib sellest kliimast palju, aga, aga see on lihtsalt sooja õhu võngutamine, et kui vaadata seda, mis eelarves tegelikult tehakse. Eelarves näiteks siis kortermajade soojustamise toetused vähendatakse, mis siis energiasäästu suurendaks, seesama energiatõhususe või ressursi, ressursitoetus, ei, aga see on oluline selles mõttes, et see kaotatakse ära, 39 miljonit kaotatakse ära ja selle tulemusena 124 miljonit eurot energiasäästu läheb tegelikult kaduma, sellest rääkisid täna tööstusettevõtjad. Jüri Ratas: No nüüd täpselt kaks lauset. Kõigepealt, et tuleb aru saada, et kui eelarvet lugeda, et eelarve on tekkepõhine, tekkepõhine ja need väited, mida te toote praegust ei vasta tõele, teiselt poolt see viimane fond, millest te räägite, et, et Kredex saab sedasama asja, teeb natukene teise nurga alt, nüüd, kui sellest maksudebatist veel rääkida, siis jah, tõesti, minu soov on see, et, et kuidas me jõuame üheprotsendini teadus-arendustegevusest, kuidas me hoiame oma kaitseinvesteeringuid. Maks, mida sa tahad teha. Maks ei ole ainukene lahendus. No aga. Maks ei ole ainuke lahendus. Ka see eelarve tasakaalu küsimus on lahendus, revisjon on lahendus. Tahate pakkuda. Reformierakonna auesimees Siim Kallas ettepanek teha kinnisvaramaks on lahendus, neid minu meelest tuleb hoida kõiki neid teemasid laual, sealhulgas. Enne valimisi sa küll ütlesid, et ei ole vaja seda. Mida ka sina hetkel pakkusid, tuleb seda väga tõsiselt mõelda ka nendest samadest suurelt suurtest interneti, ütleme, digitaalsete platvormide ja maksustamise. Saatejuht: Oli erakordselt nauditav õhtu koos teiega, aga meil antud aeg on tänaseks läbi. Aitäh. Jätkame neid debatte siinsamas stuudios ja homme õhtul on siin viie parlamendierakonna esindajad ja eks me seda rahakoti sisu ikka järjest loe, kohtumiseni.

Saatejuht: Teemaks on riigieelarve. Saates on Reformierakonna juht Kaja Kallas ja Keskerakonna esimees ja peaminister Jüri Ratas. Kaja Kallas, miks te Jüri Ratase valitsuse eelarvet kritiseerite? Kaja Kallas: Lubadused ei kajastu eelarves. Pensionäride erakorralist pensionitõusu ei ole, teadusele 1% rahastust sisemajanduse kogutoodangust ei ole. Saatejuht: Jüri Ratas, miks te oma valijaid alt veate? Jüri Ratas: Meil on siiski viimase 10-12 aasta kõrgeim pensionitõus. Sellega ma olen nõus, et ei ole 1% teadusele. Kaja Kallas: Seda pensionitõusu ei saa Keskerakonna nimele kirjutada. Vahe lubaduse ja reaalsuse vahel on niivõrd suur. Saatejuht: Reformierakonna peaminister ei kippunud ka pensione erakorraliselt tõstma. Kaja Kallas: Meie oleme teinud pensionisüsteemi suhtes väga palju häid tegusid. Praeguses eelarves on, et tulumaksu laekumine suureneb 25%, aga pole selge, kust see tuleb. Jüri Ratas: Poliitikud ei sekku rahandusministeeriumi prognoosidesse. Järgmise aasta eelarve pole mitte nii hull nagu räägitakse. Kaja Kallas: Ma tunnustan valitsust selle eest, et palgad tõusevad. Saatejuht: Kas alkoholiaktsiisi langetamise mõju jääb lühiajaliseks? Jüri Ratas: Riigieelarvestrateegias on see eelarveneutraalne. Kaja Kallas: Maksukoormus inimeste jaoks tõuseb, sest et palgad tõusevad. See 25% tuleb maksumaksja taskust. Jüri Ratas, mis on see maksusüsteem, mida sa tahad kehtestada? Jüri Ratas: OECD soovitab Eestile miinuseelarvet ning see raha tuleks suunata ühel aastal infrastruktuuri. Ma arvan, et täna ei ole ühelgi erakonnal Riigikogus õigust midagi maksudega kardinaalselt teha. Kaja Kallas: Ma ei saanud vastuseid Jüri Rataselt, et mis on need uued maksud, mida ta tahab kehtestada. Jüri Ratas: Minu soov on jõuda valimislubaduste täitmiseni. Saatejuht: Saateaeg on läbi.

esimene-stuudio-juri-ratas-ja-kaja-kallas

Saatejuht: Tere õhtust. Välisluure nendib, et üle maailma tehakse Pekingist orkestreeritud lobitööd, mille kombitsad on jõudnud ka Eestisse. Miks teevad Eesti endised ministrid Huaweile lobi? Kas liigne sõprustamine Hiinaga on libe tee? Kohe kuuleme, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast stuudiosse, Keskerakondlane, endine minister, suhtekorraldaja Janek Mägi. Tere. Ja Europarlamendi saadik, endine välisminister Urmas Paet Reformierakonnast. Tere õhtust. Janek Mägi, miks te võtsite vastu töö teha Hiina tehnoloogia Hiiule, Huawei'le lobi nende suhteid korraldada, kui te teadsite, et see võib ju tegelikult natuke ka teie kuue revääri määrida? Janek Mäggi: Ma ei arva, et see seda on teinud ja noh. Janek Mäggi: Hiinas on 90 protsenti töötajatest, töötab eraettevõtetes ja Hiinas on väga palju erinevaid ettevõtteid ja kui me võtame näiteks Janek Mäggi: Euroopa Liidu Janek Mäggi: impordi, siis 20 protsenti sellest moodustab Hiina ja see on absoluutselt kõige suurem kaubanduspartner. Nii et noh, ma arvan, et Huawei on üks täiesti tavaline Hiina ettevõte ja Hiina kaupu on Euroopa ääreni täis. Saatejuht: Nii et teie meelest on Huawei puhas kui prillikivi? Janek Mäggi: Ei, ma ei taha Huawei ühtegi hinnangut anda, ma tahan öelda, et tegemist on äriettevõttega ja noh, me esindame ka mitmeid Eesti äriettevõtteid ja ja ka nende puhul selgub aeg-ajalt erinevaid probleeme. Janek Mäggi: Nii et noh, selles mõttes põhimõtteliselt me oleme ikkagi erakorralise meditsiini osakond. Et patsiendid võivad olla raskes seisus, võivad olla verised, võivad olla ühe jalaga, aga, aga noh, me anname endast parima. Isegi kui nad on koomas, siis enamasti nad lahkuvad ikkagi omal jalal. Saatejuht: Urmas Paet, kas siis peaks hoopis Janek Mägi tunnustama, et ta teatab avalikult, kellele ta vähemalt lobi teeb, et me teame, kes need on? Urmas Paet: Noh, kogu see lobinduse teema on muidugi täiesti omaette pikem jutt ja ma arvan, et siin on Eestis veel kõvasti areneda selles osas, et, et millised üldse peaksid olema lobi reeglid, noh näiteks ka inimestele, kes on värskelt valitsusest tulnud, et kui ruttu nad võivad minna ka selles või sarnases valdkonnas lobi tegema kellelegi pärast seda, kui valitsuse töö on läbi. Saatejuht: Teie arvate, et Janek Mägi tegi seda liiga kiiresti? Urmas Paet: Noh, Eestis ei ole selle kohta reegleid selles mõttes, et, et see on Eestis võimalik, aga noh, kui ma võtan paralleeli näiteks Euroopa Komisjoniga, siis seal on päris mitu aastat, millal näiteks Euroopa Komisjoni liige pärast seda, kui ta ameti lõpetab, ei saa töötada noh, näiteks lobifirmas enam-vähem sarnases valdkonnas, millega ta siis komisjonis tegeles. Saatejuht: Aga kui rääkida nüüd siis ikkagi Huawei'st, millised on siis Hiina tehnoloogiaga kaasnevad ohud, mille pärast me peaksime muret tundma? Urmas Paet: Noh, minu jaoks on siin tegelikult terve rida kohti, kus Eesti ja, ja kogu Euroopa peab väga hästi järele mõtlema, et mis laadseid lepinguid Hiina ettevõttega või ettevõtetega teha ja, ja kui palju siis tekitada seda potentsiaalset Hiina nii-öelda mõjutusruumi nii Eestis kui Euroopas tulevikus. Ja Huawei selles osas oma viis G võrkude pakkumistega on, on väga tõsine lugu, et mina näen siin kahte suurt probleemi. Esiteks seda, et formaalselt võib-olla Huawei ja paljud teised Hiina ettevõtted nii-öelda eraettevõtted, tegelikult on nad kõik väga tihedalt seotud Hiina riigiga, et juba mitu aastat tagasi Hiina tegi otsuse, et et kõik telekommunikatsioonifirmad vajadusel, kui Hiina riik seda tahab, peavad andma kõik andmed üle Hiina julgeolekuteenistustele ja valitsusele. Urmas Paet: Nii et see on asja üks pool, et selline meie, meist totaalselt teises väärtusruumis olev riik võib saada väga palju infot. Ja teine probleem on usalduse küsimus. Et kui me vaatame seda, kuidas Hiina on seni käitunud paljude teiste riikidega, sealhulgas Eestiga, siis noh, seda usaldust minul ei ole, et kui näiteks Hiina saavutab Eestis mingisuguse näiteks infrastruktuuri või telekommunikatsiooni osas olulised positsioonid. Et ta mingil hetkel ei hakka seda kuritarvitama, ei hakka näiteks Eestit või teisi Euroopa riike mõjutama, nii nagu ta on teinud seda praegu mitmes Aasia ja Aafrika riigis. Saatejuht: Janek Mäggi, kuidas te saate olla kindel, et ei pane Eesti julgeolekut ohtu? Janek Mäggi: No ma saan kindel olla Urmas Paeda sõnadele selles suhtes, et 2007. aastal, 24. jaanuaril ütles Urmas, et välisministrina, et Hiina on koht, kus sünnib homne päev ja sellepärast peavad meie sidemed Hiinaga olema väga tihedad. Kahe 1010. aastal ütles välisminister Urmas Paet, et Janek Mäggi: et Eestist võiks saada Hiina kaupade jaotuskeskus, mis võiks olla Hiina kaupadele väravaks Euroopa Liitu. Janek Mäggi: Urmas Janek Mäggi: Paet, soovite vastata? Saatejuht: No Urmas Paet: Ikka soovin jah, et siin on nüüd kaks asja, esiteks kaupade jaotuspunkt kindlasti ei ole võrreldav viis G võrkude ja telekommunikatsiooni ja kogu selle infoga ja selle kaudu tekkiva mõjutusvõimalusega. Seda esiteks, et tuleb vaadata ka sisu peale ja, ja teine pool on see, et kui jah, meenutada aegu 10 aastat tagasi või nii ja tänast päeva, et siis midagi ei ole teha, Hiina käitumine rahvusvaheliselt on väga oluliselt muutunud, see on muutunud palju agressiivsemaks, jõulisemaks. See on ka pigem see, kuigi nad ise väidavad vastupidist, aga nad tegelikult väga tihti oma partnereid ei austa. Noh, võtame ka Eesti kogemusi siiski, näiteks kui meil oli siin mõni aasta tagasi juhtum, kus mõni Eesti poliitikategelane kohtus Dalai-laamaga, noh, selle peale mitu aastat. Urmas Paet: Hiina keskvalitsus ütles Hiina ettevõtetele, et Eestiga sisuliselt mingit äri ei tehta, ehk toimus selline karistusaktsioon. Kujutame ette nüüd tulevikus näiteks kui hiinlaste käes või Hiina ettevõtte käes peaksid olema meie viis G võrgud või, või Tallinna-Helsingi tunnel või midagi strateegilist veel ja siis tekib selline olukord ja siis nad ütlevad, et nii, keegi Eestist kohtus Dalai-laamaga, nüüd me tõmbame teil viis G juhtme välja või, või tunneliga teeme midagi või veel mingit kolmandat, mis nende võimuses on. Nii et seetõttu minu meelest suhetes Hiinaga nii Eesti kui aga ka kogu Euroopa tasandil see usalduse küsimus on väga oluline ja, ja noh, seda täna siiski vaadates Hiina käitumist siin ja seal maailmas, seda ei ole piisav. Saatejuht: Kas teie siiralt usaldate Hiinat ja Huawei'd? Janek Mäggi: No ma ei usalda kedagi, et selles mõttes, et kuidas ma saan usaldada, kui me võtame näiteks kolm aastat tagasi, neli aastat tagasi Eesti pangad. Tulevad, küsivad, et kas me võiksime teile tööd teha, no kus me võisime ette kujutada, et tegemist on no ühe suuremate rahapesu Saatejuht: Paikadega. Noor raport ütleb. Jaa, aga, aga tsiteeriks Janek Mäggi: Ikkagi Valdo Randperet tänasest Äripäevast, et noh, tegelikult selliseid faktilisi tõendeid ei ole, on lihtsalt poliitiline risk, aga poliitiline risk, kui me võtame, mis on näiteks Venemaaga, eks ole, ega see ei ole väiksem. Kui me võtame Indiaga, kõikide teiste suurte riikidega, nendel on selged huvid ja, ja noh, ütleme ega Janek Mäggi: see, kes konkreetselt, kus valetab, no seda ei ole võimalik ajaleheartiklite või jutupunktide põhjalt välja lugeda, et noh, et. Et see on loomulikult Urmasel täiesti 100 protsenti õige, et suured riigid kehtestavad ennast, nende usaldusväärsus on noh, ütleme vaataja poolt tihti väga küsitav, selles mõttes, et ega noh, Ameerika Ühendriikide puhul ka on tegelikult küsitavusi, Janek Mäggi: küsitavusi olnud palju, kokkupõrked, eks ole, kui me vaatame ÜRO Julgeolekunõukogu, mis moodustati võitjariikide poolt. Siis seal on sellised riigid nagu USA, Venemaa ja Hiina, kelle omavahelised suhted on erakordselt keerulised, mis pidevalt põrkuvad ja noh, ütleme selle pinnal teha nüüd mingisuguseid selliseid väga kaugeleulatuvaid järeldusi kõikide üksikute ettevõtete kohta, mis nendes riikides tegutsevad, on väga raske. Saatejuht: Valdo Randpere, teie erakonnakaaslane ütleb, et kogu see Huawei teema on ikkagi osa USA ja Hiina kaubandussõjast. Teie ei nõustu temaga? Urmas Paet: Ei, ma ei ole selle väitega kindlasti mitte nõus, et, et seetõttu ongi oluline veel kord meeles pidada seda, et Hiina hetkel maailma ühe kõige võimsama riigina, kes tegutseb päris agressiivselt, ta ei ole meiega ka ühes väärtusruumis, ärme seda ka alahinda, nii et seetõttu võrdlused näiteks Ameerika Ühendriikidega minu jaoks ei päde. Sest noh, kui me vaatame tänast Hiina inimõiguste olukorda, kui me vaatame seda, et neil on üle miljoni inimese uiguuri on laagrites, kui me vaatame nende agressiivset poliitikat Taiwani suhtes, näiteks seda, kuidas Hiina süsteemselt ahistab veel neid mõningaid väikeriike, kes siiamaani Taiwan'i tunnustavad, et saada neilt otsus, et nad õpetavad Taiwan'i tunnustamise. Kui me meenutame ka seoses selle õnnetu koroonaviirusega otsuseid, kus inimesed, kes kiirelt ei anna teada, et neil on viirused, võidakse rakendada surmanuhtlust, noh, see kõik räägib hoopis teistsugusest süsteemist, teistsugusest maailmapildist ja seetõttu sellise nii-öelda riigifirma Urmas Paet: kätte mina siiski ei annaks meie ligipääsu meie suurele ja ka Euroopa suurele informatsioonivoole. Ehk see 5G lugu, ma ei mõista, miks Eesti ei võiks tõsiselt arutada hoopis variante nagu Ericsson, nagu Nokia, kes on ka väga suured ja väga head 5G pakkujad, näiteks Ameerika Ühendriigid on võtnud just need firmad. Et, et me peaksime selles mõttes palju enesekindlamad olema ka Euroopa oma võimaluste ja toodangu suhtes, eriti sellistes tundlikes valdkondades, nagu seda on telekommunikatsioon, mille kaudu liigub väga palju infot. Saatejuht: Janek Mägi, kui mures te olete, et Hiinas on tõsised probleemid inimõigustega? Janek Mäggi: No ega ma olen igal pool mures, et kaasa arvatud Eestis, et kui inimõigusi. See ei ole vist võrreldav ikkagi. Ei, seda küll, aga ma ütlen, et, et see mure on loomulikult olemas. Aga nüüd, kui selle kaubandusküsimuse juurde ikkagi korra tagasi tulla, ma tahtsin Urmasele siin Janek Mäggi: täienduseks öelda, et noh, loomulikult, kui mul on taskus iPhone'i telefon, eks ole, siis seal on Hiina sisu. Et kui ma mõtlen kogu sellele 20-le protsendile kaupadest, mida Euroopa Liit Hiinast ostab, siis mis on sellele alternatiiv? Loomulikult Hiina on tänasel hetkel, pariteedi alusel, maailma kõige suurem majandus ja nendel on ka sellised eelised, mida ühelgi teisel riigil ei ole, nendel on inimesed. Kui sul on ikkagi 1,4 miljardit inimest, kes hommikust õhtuni tege, teevad tööd, eks ole, noh, Euroopas meile meeldib ikkagi siin noh, tööd mitte eriti teha, rohkem puhata ja mängida, eks ole, tahad kedagi palgata, siis ta leiab, et tegelikult ikkagi noh, 20 tundi nädalas on ikkagi liiga palju tööd teha. Aga hiinlased, noh, ma ka oma kogemusest võin öelda, et töötavad 20 tundi päevas ja kui need on 1,4 miljardit, siis noh, tegelikult loomulikult see on väga suur ähvardus Euroopa Liidule, Euroopale, kes ei suuda omavahel kokku leppida, milline see poliitika siis on. Aga Saatejuht: Eestil on USAga juba kokku lepitud tegelikult, et neil on ühine lähi, lähenemine viis G võrkude osas. Kas te ei õõnesta Jüri Ratase oma erakonnakaaslase püüdlusi nüüd? Janek Mäggi: Kindlasti mitte, vaatame, mis toimub tegelikult Euroopas, millised on Saksamaa seisukohad, millised on Janek Mäggi: Prantsusmaa seisukohad, millised on Suurbritannia seisukohad, eks ole. No Eesti siin, noh, on selline tubli pioneer olnud alati, eks ole. Et kui, kui tal mingisugune mõte kuskil tuleb, eks ole, saab olla esinemine, siis me seda teeme. Aga noh, Eesti selles konkreetses olukorras ja mina ei nimeta seda ainult kaubandusse jaoks, loomulikult on siin poliitika, siin on meeletud erinevad huvid, siis ega noh, vananev Euroopa, kus noh, ma arvan, et umbes 250 miljonit inimest vist oli, Janek Mäggi: mis on siin meil mõnekümne aasta pärast või mõnes noh, ma ei mäleta täpselt seda ajaperspektiivi, aga on vähem, me sureme välja. Ja noh, loomulikult siis tulevad need hiinlased, kes tahavad juua Prantsuse veini, aga ei ole mitte kedagi, kes neile seda toodaks. Saatejuht: Urmas Paet, miks ei ole Euroopal ühtset strateegiat Huawei osas? Urmas Paet: No sellepärast, et Euroopas tänases Euroopa Liidus on 27 riiki, mis tähendab seda, et, et selleks, et mingit otsust teha, on vaja, et kõik 27 oleks nõus ja noh, midagi ei ole teha, Hiina selles mõttes on päris osavalt käitunud siin ka varasematel aastatel, tulles välja justkui nii-öelda lihtsa ja kiire ja suure rahaga, mille õnge ka Euroopas täna mõned riigid on juba läinud, mis tähendab, et sellist täiesti ühtset Euroopa Liidu Hiina poliitikat on igal juhul väga keeruline teha. Sest juba täna Hiinas sõltuvusaste Euroopa riikidel on väga erinev ja, ja noh, seetõttu minu mure ennekõike täna on muidugi Eesti, et me siin Eestis ei teeks, ei astuks samadesse ämbritesse, nagu on astunud mõned Euroopa riigid, aga nagu on astunud paljud riigid väljaspool Euroopat, kes täna on väga hädas nende esmapilgul toredate ja suurte Hiina rahade kasutamisega. Noh, siin on riike, kellel kulub praeguseks veerand nende eelarvest kõikvõimalike laenude tagasimaksmiseks Hiinale. Urmas Paet: On mitmeid riike, kus hüppeliselt on kasvanud korruptsioon seetõttu, et et noh, see korruptsioonikultuur kahjuks ei ole ka selles riigis väga võõras, et selle kohta on ka erinevaid ju rahvusvahelisi uuringuid tehtud ja noh, lõppude lõpuks ikkagi ma tulen tagasi, mis on väga oluline aspekt, väärtusruumi küsimus, ärme alahinda seda. Me kõik Eestis mäletame näiteks kommunistliku parteiga seonduvat jah, täna Hiina poliitikat juhib Hiina kommunistlik partei ja rääkida juttu, et sealsed ettevõtted on kuidagi kõik sõltumatud sellest keskvõimu poliitikast, no ei ole, me oleme ise siin Eestis seda näinud. Kuidas poliitilise otsuse tulemusel lakkasid peaaegu igasugused majanduslikud suhted Eesti ja Hiina vahel pärast seda sama näidet selle Dalai-laamaga kohtumiste kohta, ega see olemus ei ole ju mitte kuhugi kadunud, nii et seetõttu riskiaste uute suurte Hiina investeeringute toomisel Eestisse on igal juhul väga suur ja see puudutab otseselt ka meie julgeolekut, nii et selles mõttes minul meie välisluure või teabeameti ülevaatel ei ole mitte midagi ette heita. Saatejuht: Janek Mägi, kui palju teie firma teenib Huawei loobi pealt? Saatejuht: Noh, Janek Mäggi: Tavaliselt tunnitasu alusel nagu kõikide teiste klientide Saatejuht: Pealt. Et ei uputata teid rahaga üle? Sugugi mitte. Kas teie jaoks on üldse eetilised piirid, keda te esindaks, et kui näiteks Putinilt tuleb pakkumine või Bashar Al-Assadilt, et tehke neile lobi, siis te võtate ka selle kohe vastu? Janek Mäggi: Noh, oleks väga rumal vastata siin kohe midagi nii et ei või ja või, või midagi sellist. Te ei välista siis seda? Janek Mäggi: Ei, ma ütleks, et tegelikult ütleme, sel sellisele küsimusele ei saa vastata ei või ja. Janek Mäggi: Ma võin vastata natuke pikemalt, et loomulikult on meil väga selgelt paigas see, mida me ise teeme. See on eetiline ja me eeldame, et ka kõik kliendid tegelikult teevad eetilisi asju. Aga konfliktisituatsioonides, see võib olla mõni riik, aga see võib olla ka mõni ettevõte või ka mõni Eesti kohalik omavalitsus. Janek Mäggi: Seal hinnang sellele, et kumb pool on õige, kummal poolel on õigus? Janek Mäggi: Noh, see, see ei ole nii ühene kunagi. Ja, ja noh, mina lähtun igal juhul Eesti Vabariigi seadustest, eeldan, et kõik meie kliendid teevad sedasama. Ja, ja noh, ma ei, ma ei näe küll sellist eetika või moraali konflikti näiteks arstil, kui ta, Janek Mäggi: kui ta noh, mõnda. Arst päästab elusid. Ei, Janek Mäggi: ei jah, aga ma arvan, et me teeme sedasama, et psühholoogilises mõttes kindlasti väga paljudel juhtudel. Saatejuht: Hiina saatkond sai Välisluureameti raporti peale väga pahaseks ja nõudis selle ümbertegemist, et miks selline reaktsioon? Urmas Paet: Noh, minu järeldus on see, et, et Hiina saatkond tundis ära seal tekstis selle, mis siis tegelikult toimubki ja selle peale nii äge reaktsioon tuligi. Et noh, üldiselt ei ole tavaks riikidel, eriti riigid, kes peavad ennast suureks ja soliidseks noh, igasuguste selliste raportite peale avalikult reageerida niimoodi. Tõsi on ju ka see, et ega siis Eesti välisluure raport, selle sisuline raport, ei olnud ainuke Euroopas. Samalaadseid raporteid ka viimasel ajal on avaldanud mitmed teised riigid ja nende luureteenistused samamoodi, värskelt siin poolteist nädalat tagasi näiteks Norra oma, kus sisu oli enam-vähem sarnane. Täpselt samasugune, samasugused riskid olid seal loetletud, samasugused käitumismustrid, nii et noh, selles mõttes ega see muster, kuidas täna Hiina soovib oma mõju suurendada Euroopas Urmas Paet: püüdes taustal ka välja mängida seda, et Euroopa Liidus ei tekikski ühtset Hiina poliitikat, et noh, nende seisukohalt on see arusaadav, nad tahavad seda saavutada. Aga meie asi siin Eestis ja Euroopas on lähtuda oma huvidest, ongi lähtuda sellest, et meil on omal Euroopas tugevad, väga suurte patendiarvudega ettevõtted, näiteks selles samas telekommunikatsiooni valdkonnas, mida ma nimetasin Ericsson Nokia. Urmas Paet: Kui me vaatame ka infrastruktuuri, Euroopal on raha küll, et vajadusel ehitada küll tunneleid Tallinna-Helsingi vahele, küll raudteesid, juhul kui nad on majanduslikult põhjendatud. Nii et selles mõttes veel kord, et me peame olema ikkagi tervikuna väga ettevaatlikud ja 10 korda mõõtma, enne kui me laseme antud juhul teisest väga oluliselt teistsugusest väärtusruumist suuri summasid Urmas Paet: siia Euroopasse, sest veel kord kogemus Aasiast, Aafrikast, ka Ladina-Ameerikast räägib seda keelt, et see ei jää ainult selliseks toredaks ühekordseks majanduslikuks investeeringuks, vaid sellega kaasneb ka igasugune muu mõju ja mõjutustegevus. Janek Mäggi: Ükski riik ei tegele heategevusega, ettevõtted ka mitte, et loomulikult seal on huvid, need põrkuvad, kapital koondub ühest riigist teise. Aga antud Urmas Paet: Juhul ei ole ainult majandusteema, et probleem Hiina puhul ongi see, et seal tegelikult poliitiline keskvalitsus juhib kõike. Eesti puhul võib öelda nii, et jah, meie ettevõte teeb seda või teist, aga täna Eesti valitsus ei saa öelda, et noh, meile ei meeldi riigiks mingi tegelase käitumine, kohtus seal vale isikuga Eesti opositsioonist ja seetõttu me keelame kõigil Eesti Janek Mäggi: Ettevõtetel nendega äri ajada. Ma olen ise selle, selle täiesti teistsuguse kultuuriga väga lähedalt kokku puutunud, et eelmisel aastal me võtsime Maailma Kabe Föderatsiooni taivani ja need läbirääkimised, mida ma ise pidin juhtima, olid erakordselt keerulised, et aga me saime selle võtmisega hakkama. Nii et. No küsimus on see, miks nad peavad olema nii keerulised, et küsimus ongi selles, et. See ei ole küsimus mulle, see on küsimus neile. Retooriline, aga selle kirjeldab seda olukorda, et, et noh, millest või kellest me siin tegelikult nagu. Aga no fakt on see, et meie arusaamised on täiesti teistsugused ja siin ei ole küsimus. Janek Mäggi: Aga noh, siin on jälle, et ega nemad leiavad loomulikult seda, et, et meie oleme natukene kummalised ja imelikud, noh, või vähemalt üks osa nendest, eks ole. Ja noh, kui piltlikult öelda, siis meie vaatame, et kõik hiinlased on ühte nägu, aga nemad väidavad ka mulle, et kõik eurooplased on ühte nägu. Nii et noh, see on väga palju ka vaatenurga küsimus, aga lihtsalt meie kõige suurem minu arust ikkagi õnnetus on see, et Euroopa on kaotanud noh, ütleme oma maailma juhtiva rolli, noh, kõigepealt Ameerika Ühendriikidele ja, ja, ja võib-olla siis tulevikus Hiinale, noh, meil ei ole enam neid kolooniaid, meil ei ole kõike seda, mida meil kunagi oli, kui me võtame seda Euroopa tervikuna ja, ja nüüd sellises olukorras, kus erinevatest riikidest tulevad pagulased sisse Janek Mäggi: noh, ühesõnaga me oleme, ütleme oma identiteedi, oma kristliku identiteedi kaotanud. Urmas Paet: Seda sama väärtusruumi, inimõiguste olukorda ja kõike seda, Janek Mäggi: Ma ei näe. Ma kirjeldasin, kirjeldasin, kirjeldasin olukorda ja põhjuseid, aga noh, küsimus on muidugi selles, et kui me ise ei suuda neid Janek Mäggi: võrke luua, eks ole, siis Miks ei suuda, veel Urmas Paet: Kord, Ameerika Ühendriigid on teinud lepingu täna Ericssoni ja Nokial. Ericssonil ja Nokial mõlemal on rohkem patente selle 5G valdkonnaga seotult Janek Mäggi: Kui sellel Huaweil. Aga siis me jõuame ikkagi sellisesse olukorda, kus me tunnistame, et see globaliseerumine on läbi kukkunud. Me tunnistame, et tegelikult ameeriklased tegid meeletu vea sellega, kui nad kasutasid Hiina orjatööjõudu, maksid 100 dollarit Janek Mäggi: kuus palka, ütleme seal 30 aastat tagasi. Me kõik teame, vigadest peamiselt koosneb. Meie tarkus on nendest vigadest õppida. Nojah, seda küll, aga ma tahan öelda, et ega selle olukorra, kus me täna oleme, kogu see tehnoloogia areng, mis seal on toimunud, no see on ikkagi eurooplaste ja ameeriklaste kätetöö. Saatejuht: Suur aitäh stuudiosse tulemast, saateaeg sai läbi, lõpus läks väga tuliseks, aitäh ja ma usun, et sellel teemal räägin veel. Täna õhtuks, Esimene stuudio lõpetab, oleme jälle eetris järgmisel nädalal. Head õhtut.

Saatejuht: Teemaks on Eesti suhted Hiinaga. Saates on keskerakondlane, endine minister ja suhtekorraldaja Janek Mäggi ja europarlamendi saadik, endine välisminister Urmas Paet Reformierakonnast. Janek Mäggi, miks te võtsite vastu töö teha Hiina tehnoloogiahiiule Huaweile lobi? Janek Mäggi: Hiinas töötab 90% töötajatest ning Euroopa Liidu impordist 20 moodustab Hiina. See ei ole midagi ebatavalist. Saatejuht: Teie meelest on Huawei puhas? Janek Mäggi: Tegemist on äriettevõttega, ka Eesti äriettevõtetel selgub aeg-ajalt erinevaid probleeme. Saatejuht:: Urmas Paet, kas peaks Janek Mäggi tunnustama, et ta teatab, kellele ta lobi teeb? Urmas Paet: Peaks paika seadma lobireeglid, kui kiiresti saab valitsusest tulnu minna sarnases valdkonnas lobi tegema. Euroopa komisjonis on see mitu aastat. Saatejuht: Millised on Hiina tehnoloogiaga kaasnevad ohud? Urmas Paet: Formaalselt võivad need olla eraettevõtted, aga nad on tihedalt seotud Hiina riigiga. On ka probleeme usaldusega. Saatejuht: Janek Mäggi, kuidas te saate olla kindel, et ei pane Eesti julgeolekut ohtu? Janek Mäggi: Eesti retoorika on 10 aasta jooksul palju muutunud, varem sooviti sidemeid suurendada. Urmas Paet: Hiina käitumine rahvusvaheliselt on oluliselt agressiivsemaks muutunud. Saatejuht: Kas teie siiralt usaldate Hiinat ja Huaweid? Janek Mäggi: Ma ei usalda kedagi. Faktilisi tõendeid ei ole, on poliitiline risk. Saatejuht: Valdo Randpere, teie erakonnakaaslane ütleb, et Huawei teema on osa USA ja Hiina kaubandussõjast. Urmas Paet: Ma ei ole selle väitega kindlasti nõus. Hiina inimõiguste olukord on väga kehv. 5G osas peaks pöörduma muude firmade poole. Saatejuht: Janek Mäggi kui mures olete, et Hiinas on probleemid inimõigustega? Janek Mäggi: See mure on loomulikult olemas, aga Hiinal on niigi suur osakaal Euroopa majanduses. Saatejuht: Kas te õõnestate oma erakonnakaaslase 5G püüdlusi? Janek Mäggi: Kindlasti mitte. Saatejuht:Urmas Paet, miks ei ole Euroopal ühtset strateegiat Huawei osas? Urmas Paet: Euroopa liidus on 27 riiki ning kõik peavad nõus olema. Tahan, et Eesti ei saaks Hiinast liialt sõltuvaks. See puudutab otseselt ka meie julgeolekut. Saatejuht: Janek Mäggi, kui palju teie firma teenib Huawei lobi pealt? Janek Mäggi: Tunnitasu alusel nagu kõikide teiste klientidega. Saatejuht: Kas teie jaoks on üldse eetilised piirid, keda te esindaks? Janek Mäggi: Meil on eetilised piirid paigas ning ma lähtun Eesti seadustest. Saatejuht: Hiina saatkond sai välisluureameti raporti peale väga pahaseks. Urmas Paet: Hiina saatkond tundis ära tekstis selle, mis tegelikult toimubki ja selle peale nii äge reaktsioon tuligi. Samalaadseid käitumismustreid on täheldanud teised riigid. Me peame olema Euroopas tervikuna väga ettevaatlikud. Janek Mäggi: Loomulikult riikide huvid põrkuvad. Urmas Paet: Hiina puhul on see, et seal poliitiline keskvalitsus juhib kõike. Janek Mäggi: See on vaatenurga küsimus. Meie kõige suurem õnnetus on see, et Euroopa on kaotanud maailma juhtiva rolli Ameerika Ühendriikidele ja võib-olla Hiinale. Tunnistame, et globaliseerumine on läbi kukkunud. Saatejuht: Saateaeg on läbi.

esimene-stuudio-janek-maggi-urmas-paet

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Valitsuskriis on läbi, aga opositsioon kavandab uusi samme ning õhus on vähemalt üks umbusaldushääletus. Kas koalitsiooni hääled peavad, oli siis eelmisel nädalal võim Eestis ripakil ja miks opositsioon ei ühine roheliste petitsiooniga? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Reformierakonna juht Kaja Kallas, tere tulemast saatesse. Tere. No teeme kõigepealt kõige värskema selgeks, niisiis umbusaldusavaldus ja selle hääletamine siseministrile toimub ilmselt kahe nädala pärast. Sellepärast, et kaks reformierakondlast on karantiinis ja Riigikogu nii-öelda distantsistungeid ei tee. Öelge ausalt, kui suur tagasilöök see opositsioonile on, sest ikkagi te kaotate selle teemaga selle värskuse ära. Kaja Kallas: No ma ei oska öelda, vaadates Mart Helme käitumist, siis Mart Helme ei sobi ministriametisse, see on kõigile selge ja me ei tea, mis selle kahe nädala jooksul võib juhtuda. Küll aga ma võin öelda seda, et tegelikult kaugistungite võimalus ju tekitati eriolukorra ajal just selle jaoks, kui keegi on koroonasse nakatanud või nakatunuga kokku puutunud. Täpselt selline olukord tekkis. Me tegime taotluse seda kaugistungit korraldada, kõik testid ja tehnoloogiline valmisolek selleks on, aga siis Riigikogu juhatuse enamus leidis, et seda kaugistungit ei saa teha ja, ja noh, me teame, miks see nii on, sellepärast et nad kardavad seda umbusaldust teha kaugistungi korras, siis kõik need saadikud ei ole seal kontrolli all, seal silma all. Et kuidas sa täpselt hääletad ja, ja seetõttu võib-olla nii, et nii mõnigi saadik, kes on meile öelnud, et ta on absoluutselt nõus, et Mart Helme ei sobi oma ametisse, hääletabki oma südametunnistuse kohaselt ja seda ei saa ju ometi lasta juhtuda. Saatejuht: Kaja Kallas pani nii-öelda gaasi kohe esimese vastusega põhja, lihtsalt üks tsitaat Henn Põlluaas ütleb, et paari liikme puudumine pole kindlasti põhjus, et kas te ikka üritasite natukene lihtsalt nii-öelda tagant ukse kaudu sisse smugeldada teemat? Kaja Kallas: Kuidas nii, et paar liiget, kes see siis ütleb, meie ettepanek oli see, et kui seda nõuab vähemalt üks fraktsioon ja mina oleksin ausalt öeldes väikeste fraktsioonide puhul väga-väga mures, et kui fraktsiooni taotlus ei ole selleks aluseks. Sellepärast et meil on 34 liiget, meie saame ka 21 allkirjaga seda, seda algatatud, kui see peaks olema kokkulepe. Küll aga on probleem mõnel koalitsioonierakonnal ja nagu ma alati ütlen, see võib tunduda koalitsioonierakondadele praegu nii, et nad jäävad igaveseks sinna koalitsiooni, aga tegelikult see ei ole sugugi nii ja nad võivad leida ennast ka teiselt poolt lauda. Saatejuht: Nüüd aga siis päris algusesse ja nii-öelda ABC täiesti selgeks, miks te tahate umbusaldada siseministrit, aga mitte peaministrit, nii nagu sooviksid sotsid? Kaja Kallas: Mart Helme on korduvalt näidanud, et ta ei sobi ministriametisse, ta jätkuvalt kahjustab Eesti mainet, ta tegelikult esineb avaldustega, millel on sise ja välisjulgeolekule reaalne oht ja tema on kõige esimene see selline verstapost, et kes tõepoolest absoluutselt oma töös hakkama ei saa. Ja, ja Mart Helme osas on veendumus ka väga paljudel koalitsioonisaadikutel, et see on selline asi, mis võib läbi minna, kui nad oma südametunnistuse üles leiavad. Saatejuht: Paari tunnise vahega teatavad kaks opositsioonierakonda, et üks umbusaldab siseministrit ja teine peaministrit. Tunnistate, et see väga hea ja koostöövalmis välja ei näe? Kaja Kallas: Milles ma saan nõustuda sotsiaaldemokraatidega, on tõepoolest see, et kogu valitsus vastutab selle toimuva õuduse eest, et et see poolteist aastat, mis on olnud selle valitsusega, see ei ole kuidagi normaalne. Ja varem või hiljem see peab lõppema, lihtsalt ma ei ole nõus sellega, et et see EKRE vaenamine ongi justkui kogu ühiskonna seisukoht, ei ole, Eesti ühiskond on kindlasti tugevam kui see ja, ja noh. Varem või hiljem see valitsus ikkagi vahetub, nii et, et valitsus selle eest vastutab. Saatejuht: Kui palju siis Kaja Kallase matemaatika järgi neid koalitsiooni hääli on, mis kaasa tulevad kahe nädala pärast? Kaja Kallas: Olles suhelnud koalitsioonisaadikutega, siis neid, kes ütlevad, et Mart Helme oma ametisse ei sobi, neid on kümmekond või noh, 10 10 ligi. Saatejuht: Aga te teate küll, need on ju need kohviku jutud, et ikka kirutakse ülemust ju kohvilauas. Kaja Kallas: Jah, aga ma tean, et nendel inimestel on ka väga selge surve oma lähedaste poolt, et, et kuulge, lõpetage see jama ära ja tegelikult ka sisuliselt neil on vaevad sellega, et nad kannatavad selle pärast, mida Mart Helme pidevalt toime paneb. Nüüd, kas nad julgevad hääletada südametunnistuse järgi, eks me näeme. Ma olen hakanud mõtlema, et tegelikult võib-olla noh, nähes neid piinu, mis on, võib-olla peaks olema umbusaldushääletused salajased, et inimesed saaksid oma südametunnistuse järgi anda tagasisidet ministritele. Saatejuht: No 10 tundub väga optimistlik, et siin on ikkagi tugev soov, mõtlemiselement sees. Kaja Kallas: Noh, 10 on umbes neid inimesi, kes on väljendanud seda, et, et nad sellesse ministrisse kuidagi ei usu. Aga viis oleks vaja selleks, et see umbusaldus läheks läbi, et, et kui nii võtta, on seal tugev ülekatte. Aga, aga vaadates seda parteidistsipliini, siis küsimus on selles, et kas nad julgevad hääletada, et kas see lühike valu, mis tuleb sellest, et sa lähed erakonna liinile vastu, kaalub üles selle pika valu, mis tegelikult sa saad sellest oma valijatelt, mida sa saad oma lähedastelt, oma sõpradelt, et, et sul on võimalus see jama ära lõpetada. Noh, kõik läheb ju ajalukku, et kui ma olen siin viimasel ajal lugenud palju 30.-te aastate Eesti, Eesti poliitilist ajalugu ja seal tekib tihti küsimus, et, et noh, miks, Kaja Kallas: miks ei tehtud midagi, miks ei öeldud midagi, siis, siis nii nagu läheb meie hinnang nendele tegudele ajalukku, lähevad ajalukku ka need, kes Eestit lõhuvad ja samamoodi need, kes seda lõhkumist vaikimisi pealt vaatavad. Saatejuht: Muide, selle kujunde juurde ma tulen saate teises pooles tagasi. Kui lähedal siis tegelikult eelmisel nädalal Jüri Ratase valitsuse kukkumine oli? Kaja Kallas: Reformierakond tegeles aktiivselt sellega, et, et alustada läbirääkimisi uue valitsuse moodustamiseks, valitsuse moodustamiseks, kus ei oleks EKREt, aga paraku on nii, et läbirääkimisteks on sul vaja vähemalt kahte poolt ja, ja seda soovi teiselt poolt ei olnud. Saatejuht: No miks Jüri Ratas siis teie häid soove ja ettepanekuid vastu ei võta? Järsku te peaks selle uue trendi kohaselt talle näiteks tordi saatma? Kaja Kallas: No seda peab küsima loomulikult Jüri Ratase käest, et, et mis on tema motivatsioonid ja mis on tema põhjendused oma, oma tegudele, et seda, seda mina ei hakka ütlema. Saatejuht: Ei, seda küll, aga te saate aru, et kusagilt see peab, et muide koalitsiooni ei ühenda mitte ainult parteidistsipliin teie vastu, aga ka vihkamine Reformierakonna vastu, et kas need on ikkagi Kaja Kallase sammud või on need mingisugused varasemad patud, mille eest ka praegu jätkuvalt nuhelda, nuhelda saate? Kaja Kallas: Ma ei tea tõepoolest kõiki neid etteheiteid, mis võivad meie suunal olla, aga ma soovitan vaadata olevikku ja tulevikku ja see näitab seda, et tegelikult valitsuse saab moodustada Reformierakonnaga, palju parema valitsuse, valitsuse, mis ei vaene inimesi, mis ei kahjusta Eesti rahvusvahelist mainet, mis tegeleb tegelikult nende probleemidega, mis Eesti ühiskonnas ees seisavad, olgu see siis tervisekriis või koroonakriisist tingitud majanduskriis, laste vaimne tervis, kas või näiteks, et lapsed saaksid abi. Neid teemasid on väga palju, millega saaks sisuliselt tegeleda, kui kui valitsus oleks valmis. Praegune valitsus ju tegelikult otsuseid vastu ei võta ja, ja üritab ronida inimeste magamistuppa ütlema, mis on õige. Saatejuht: Klaarime mõned asjad ära, juba saite ka etteheiteid, et ajasite jällegi kahel liinil nii-öelda raudu tules hoides, et vastab siis tõele või mitte? Kaja Kallas: Loomulikult me suhtlesime kõigiga, aga indikatsioon siis sooviks alustada läbirääkimisi selle indikatsiooni me andsime väga selgelt Keskerakonnale ja Keskerakonna juhtidele, Et mingit topeltmängu me ei mänginud ja ausalt öeldes vaadates Isamaa juhtide väljaütlemisi, siis nad on terve suve justkui kinnitanud, et et see praegune valitsus vastab nende väärtustele, see praegune valitsus vastab sellele kursile, mida nad ise tahavad hoida. Reformierakond ei ole nende jaoks valik ja mul ei ole põhjust Isamaa juhtide sõnades kahelda. Saatejuht: Lihtsalt mõned detailid. Saatejuht: Kuidas see käis, helistasite Jüri Ratasele, Jüri võttis vastu ja, ja ütles, et ei räägi või saatsite sõnumeid või kuidas see käib? Kaja Kallas: Ei hakka siin meedia vahendusel rääkima, kes rääkis, kuidas rääkis, mida täpselt ütles, et see pole, see pole ju antud juhul tähtis, et tähtis on see, et et see soov moodustada valitsus ilma EKREta ja, ja jätta ära see ühiskonda lõhestav referendum, See soov oli, oli väga siiras ja, ja tegelikult see võimalus on ju endiselt õhus. Saatejuht: Ah nii jah? Saatejuht: Võimalus on õhus? Kaja Kallas: No loomulikult Reformierakond on valmis selle valitsuse moodustama. Noh, vaadates seda poliitilist loogikat, siis igal juhul järgmise valitsuse juhtiv jõud ja kokkupanija on Reformierakond, see on täiesti selge. Saatejuht: Sellisel juhul ma pean ära klaarima veel teise lause, mida tähendab ikkagi see mõte, et Jüri Ratas teatud tingimustel võiks säilitada ka koos teiega valitsust tehes peaministri koha? Kaja Kallas: No ei ole minu minu anda ega võtta ükski amet läbi meedia eriti, et kui, kui me võtame selle, et meie soov oli diskussiooni alustada ja kui selle diskussiooni alustamiseks on, on tegelikult vajalik see sõnum, et, et ühtegi ametit nii-öelda ei võeta või ei anta kellelegi, siis siis see sõnum oli vajalik saata. Saatejuht: Nojah, aga me ei pea siin hetkel ka praegu koalitsiooniläbirääkimisi, mistõttu me võime ka täiesti lahtise tekstiga rääkida, nii nagu need asjad on, et olete siis Jürile, kas selles kriisis või mõnes eelnevas pakkunud reaalselt selgesõnaliselt lühilausega. Jüri sinust saaks peaminister, kui me koos teeksime valitsuse. Kaja Kallas: Nagu ma ütlesin, Reformierakond on selgelt selle järgmise valitsuse juhtiv jõud ja kokkupanija, et need ohjad on sellisel juhul kindlasti meie käes, aga, aga nagu ma ka rõhutasin, siis ei ole minu anda ega võtta ükski amet, et kui tuletan meelde lihtsalt, et praegu peaministriametit hoiab Jüri Ratas ja selleks, et diskussiooni alustada, siis ei saa kohe minna teda ründama. Saatejuht: No korraks lihtsalt kasutades võib-olla Kaja Kallase poliitilist ekspertiisi, et mis siis selle valitsuskriisi resümee on, et nädal aega kakeldi, keegi ei vabandanud ja referendum tuli varasemaks. Kaja Kallas: No selle valitsuskriisi resümee on see, et EKRE sai kõik, mis ta tegelikult soovis. Ta, keegi ei astunud tagasi, Mart Helme ei vabandanud ega mitte keegi teine ka ei vabandanud ja see ühiskonda lõhestav referendum ikkagi tuleb ja ta tuleb veelgi varem. Nii et, et noh, ma ütleks, et EKRE sai kõik või isegi natuke rohkem, kui ta tahtis. Saatejuht: Klaarime siis selle teise tänase huvitava uudis ära, et Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid siis vähemalt nii-öelda tervikuna ei ühine roheliste algatatud petitsiooniga, mis on osutunud ülimalt populaarseks, üle 30000 allkirja ja päris hästi ei saanud ka tegelikult teie oma erakonna liikmed aru, et mismoodi siis petitsioon EKRE huvisid teenib, et järsku Kaja Kallas nüüd tõlgib oma intervjuu mõtte ära. Kaja Kallas: See EKRE, EKRE provotseeris tegelikult ja, ja sellele provokatsioonile siis vastatigi. Ennem seda ei olnud sellist vastasseisu nagu nüüd on, et kui, kui ennem seda oli selge, et et tegelikult abielu institutsiooni otseselt keegi ei ründa. Samasoolistel paaridel peaksid olema samasugused õigused, aga abielu institutsiooni ründa ehk siis seda referendumit ei ole vaja. Sest juba põhiseaduse paragrahv 12 ütleb, et, et kõigil on võrdsed õigused ja nii peabki olema. Aga nüüd mindi seda ründama ja see tekitas kohe ka vastureaktsiooni, et kui, kui ühte äärde kistakse, siis, siis loomulikult see vastureaktsioon on, on see, et see pendel läheb teise äärde. Aga ma arvan, et on oluline rõhutada seda, et Reformierakond on alati seisnud võrdsete võimaluste eest ja võrdsete õiguste eest. Tegelikult meie olime kooseluseaduse algatajad just selleks, et samasoolised paarid saaksid samasugused õigused. Nüüd, mis puudutab seda petitsiooni, siis petitsioon on ju tegelikult võimalus kodanikel pöörduda Riigikogu poole. Kui me ise oleme see Riigikogu, siis on justkui kummaline, kui me ise petitsiooni korras enda poole pöördume. Jah, on meil ka inimesi, kes on sellele petitsioonile alla kirjutanud just selleks, et näidata oma meelsust ja oma toetust. Mis seal on, mäss pardal, erakond on lõhki selles küsimuses? Ei ole. Jällegi ma ütlen, et võrdsete õiguste eest oleme me pidevalt seisnud. Lihtsalt küsimus on selles, et kuidas me seda saavutame. Tegelikult lahendus antud juhul oleks ikkagi kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine ja kusjuures mulle teeb natuke nalja see, et, et praegu justkui selle võrdse abielu eest võitlejad on mõni inimene, kes on väga tugevalt seisnud kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise vastu. Kaja Kallas: No selle te saate kõik ise välja uurida, aga, aga see kahepalgelisus ei, ei tule kasuks, aga mida ma tahan veel öelda, et mida EKRE on saavutanud tegelikult on see, et tegelikult samal pool olevad inimesed on äkitselt üksteise kõride kallal. Ja, ja kes sellest lõhestunud ühiskonnast võidavad, võib-olla EKRE juhid ja tegelikult ka meie suur ja ebasõbralik idanaaber. Saatejuht: Ikkagi, rohelised on teis pettunud ja ütlevad, häbiväärne, et Reformierakond ja sotsid kaotavad igasugused väärtused poliittehnoloogia ning reitingute nimel, punkt. Kaja Kallas: Jällegi ei hakka mina nende kõri kallale minema, meie oleme alati seisnud võrdsete õiguste eest, seisame selle eest ka edaspidi, me ei ole seisnud ainult sõnades, vaid ka tegudes. Kooseluseadus võeti vastu ikkagi Reformierakonna häältega ja me oleme tahtnud ka need rakendusaktid vastu võtta ja ka praeguses koalitsioonis seda toetust ei ole. Need rakendusaktid saaks vastu võtta Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna häältega. Saatejuht: No mul on pikk nimekiri neid tsitaate, ajakirjanik Krister Paris, päevakommentaar ütleb, oravad ja sotsid, et see poliittehnoloogia teil kurku kinni jääks. Kaja Kallas: Jällegi ma võiksin öelda vastu, et poliittehnoloogia on hoopis see, minnes siis võtma justkui poliitilist punkti praegu siis EKREle justkui selliselt vastandudes. Aga, aga ma ei tee seda sellepärast, et me oleme samal pool, me seisame samade asjade eest, meil ei ole mõtet olla üksteise kõride kallal, vaid vaadata seda, kuidas me saame seda olukorda lahendada, et kõikidel Eesti inimestel, kõikidel maksumaksjatel oleksid võrdsed õigused. Et ei oleks nii, et ühed inimesed on justkui õigemad kui teised, vaid kõigil oleks võimalik siis oma kooselu registreerida ja sellest tulenevad õigused siis ka saada. Saatejuht: Ma lubasin tagasi tulla selle kõrvaltvaatamise juurde, ma nüüd toon oma saate viimase tsitaadi, Sven Mikser ütleb, et no põhimõtteliselt ütleb nagu kolm asja, et A, Pariise põhimõte oli õige, opositsiooni juhid peaks rohkem tegema, senine lähenemine samm-sammult ei toimi. Ja nüüd tuleb tsitaat, seda allakäiku, allahoidlikult kõrvalt kaedes osutume kaasvastutajateks, punkt. Kaja Kallas: Absoluutselt saab nõus olla, et seda kõike pealt vaadates olemegi kaasvastutajad ja seetõttu mina ütlengi, et, et me ei jäta mitte ühtegi võitlust võitlemata, et kui meie anname alla, siis, siis me annamegi alla, aga, aga me ei, me ei tee seda, et me need kõik võitlused võtame vastu. Noh, eks igasugust kriitikat on ja ja noh, eks need sõnad on muidugi väga karmid, aga, aga teistpidi ma ütlen, et mulle nagu tundub kohati, et kuna see pettumus selles valitsuses on nii-nii suur, siis see kuidagi kanaliseerub sellesse, et tegelikult opositsioonilt võrdselt oodatakse väga-väga palju ja teistpidi on opositsioon ka see ühiskonna piksevarras, milles nagu maandatakse neid pingeid, mis siis, mis siis on seoses selle valitsusega. Et ka see petitsioon ju minu meelest väga palju annab edasi seda, et et tegelikult inimestel on kõrini sellest, et valitsus ei tegele oluliste probleemidega, mis Eesti ühiskonna ees on, vaid tungib inimeste magamistubadesse ütlema, kuidas on õige. Saatejuht: Kuulge, aga sellest loogikast lähtudes, järsku te kardate siis seda hääletust ilmaasjata, et kui inimesed on pettunud ja hääletaksid Ratase valitsuse vastu? Kaja Kallas: Meie ei karda, aga kui me vaatame kogu nii-öelda rahvahääletuste praktikat meil ja mujal maailmas, siis nendest asjadest ei ole tulnud kunagi midagi head. Kui minnakse rahvahääletusele panema vähemuste õigusi. Rait Marustel oli siin hea artikkel, et tegelikult kui põhiseaduse paragrahv 12 ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed, siis justkui rahvahääletusele ei saakski panna seda, et ühed, ühtedel inimestel pole võrdseid õigusi. Aga igal juhul see lõhestab, see on väga lõhestav küsimus ja see lõhestab ühiskonda väga selgelt. Ja mis iganes pidi see läheb, me oleme näinud siin kas või Brexit, üks rahvahääletus järgneb teisele selleks, et tegelikult siis seda tulemust muuta. No näiteks kui see kaldub väga väikese enamusega ikkagi hoopis teises suunas, mitte vähemuste õiguste suunas, vaid teisele poole, siis seda uuesti avada tähendab uut rahvahääletust ja tegelikult selliselt vähemuste õigused pigem lähevad halvemaks kui, kui paremuse suunas. Saatejuht: Samas te teate suurepäraselt Riigikogu fraktsioonide suurusi ja häälte jaotust, et tegelikult see jutt, et rakendusaktid vastu võetakse, ei jagu peaaegu et ühegi variandiga. Kaja Kallas: Nagu ma ütlesin, rakendusaktide vastuvõtmiseks piisaks Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna häältest, nii et. Ja valitsusest. Ei, ei, kui valitsus oleks teistsugune, et, et selles mõttes kui valitsus oleks teistsugune, siis kindlasti ei mindaks tegema sellist rahvahääletust, mis ühiskonda niimoodi lõhestab ja, ja saaks selle olukorra lõplikult ka lahendada Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna häältega. Saatejuht: On seda sasipundart võimalik üldse lahti harutada nii, et me kõik omavahel tülli ei lähe ja ühiskond lõplikult katki ei lähe? Kaja Kallas: Väga keeruline noh, praegu juba vaadates tegelikult on ju alles esimesed sammud ja esimesed märgid ja, ja juba nagu ma ütlesin, me oleme üksteise kõride kallal, me oleme kapitaalselt tülis, arusaamata, et me tegelikult oleme samal poolel. Et noh, kes sellest võidavad, nagu ma ütlesin, sellest võidavad Kaja Kallas: inimesed ja, ja institutsioonid, kes on väljaspool väljaspool Eestit, et kui me vaatame seda, kuidas Venemaa tegutseb, siis otsib ikkagi seda, et, et ühiskonnas oleksid suured lõhed, kõik oleksid omavahel tülis. Sellised ühiskonnad on nõrgemad ja selliseid ühiskondasid on palju lihtsam rünnata, palju lihtsam manipuleerida ja see on juba otsene julgeolekuoht, millest me peaksime igal juhul hoiduma. Saatejuht: Ja meil on paarkümmend sekundit päris lõpetuseks. Kas kogu selle tüli kõrval ka päris suurte teemadega, meil on siin üks väike eelarve menetluses ja naaberriikides on toimunud, mitte toimumas, aga toimunud koroonaplahvatus. Kaja Kallas: No see ongi kõige kurvem selle juures, et meil oli eelmisel neljapäeval, me algatasime siis arutelu Riigikogus, kuidas elada koroonakriisiga. Meil olid väga head esinejad ja tegelikult sealt koorusid ka ettepanekud, kuidas peaks toimetama, aga samal ajal käis järjekordne valitsuskriis, järjekordne valitsuse skandaal ja see ei saanud praktiliselt üldse tähelepanu. Need on need teemad, mis inimesi puudutavad. Laste vaimne tervis ja eelarve täpselt samamoodi, mis praegu on arutusel ja, ja tegelikult mõjutab väga-väga paljusid inimesi. Saatejuht: Selge pilt, Kaja Kallas, aitäh selle intervjuu eest ja jõudu tööle. Aitäh. Ja head vaatajad, selline oli tänane saade, homme on siin kolleeg Johannes Tralla ja temal on külas õiguskantsler Ülle Madise. Kohtumiseni. Saatejuht: Aitäh.

Saatejuht: Tere õhtust, stuudios on Reformierakonna juht Kaja Kallas. Kui suur tagasilöök umbusaldusavaldused opositsioonile on? Kaja Kallas: Kaugistungit ei tehtud, sest kardeti umbusaldushääletusel kontrolli kaotamist. Saatejuht: Kas üritasite teemat sisse smuugeldada? Kaja Kallas: Ei. Saatejuht: Miks te siseministrit umbusaldada soovite? Kaja Kallas: Mart Helme kahjustab Eesti mainet. Saatejuht: Opositsiooni koostöö väga hea ei ole? Kaja Kallas: Valitsus vastutab selle õuduse eest. Saatejuht: Kui palju umbusaldavad? Kaja Kallas: Kümmekond. Saatejuht: Need on kohvikujutud. Kaja Kallas: Aga surve lähedastelt on suur. Saatejuht: 10 tundub optimistlik. Kaja Kallas: Valik on pikas perspektiivis hea. Saatejuht: Kui lähedal valitsuse kokku kukkumine oli? Kaja Kallas: Polnud kahepoolset soovi. Saatejuht: Peaksite talle tordi saatma? Kaja Kallas: Mina ei tea, mida Ratas mõtleb. Saatejuht: Miks teid kuulda ei võeta? Kaja Kallas: Sisuliste asjadega peaks tegelema. Saatejuht: Kas ajasite kahel liinil raudu tules? Kaja Kallas: Me arutasime kõigiga läbi. Saatejuht: Kuidas te Jüriga kommunikeerisite? Kaja Kallas: Soov oli moodustada valitsus EKREta. Saatejuht: Võimalus on õhus? Kaja Kallas: Loomulikult. Saatejuht: Kas Jüri Ratas tahab peaministri kohta hoida? Kaja Kallas: Ühtegi ametit ei anta kellelegi. Saatejuht: Kas Jürile seda ikkagi pakkunud olete? Kaja Kallas: Ei. Saatejuht: Mis selle valitsuskriisi resümee on? Kaja Kallas: EKRE sai, mis tahtis. Saatejuht: Kuidas petitsioon EKRE huvisid teenib? Kaja Kallas: Rünnak tekitab vastureaktsiooni. Riigikogu ei saa petitsiooni kaudu iseenda poole pöörduda. Saatejuht: Rohelised on pettunud. Kaja Kallas: Me seisame võrdsete õiguste eest. Saatejuht: Oravaid ja sotse halvustatakse teie poliittehnoloogia pärast. Kaja Kallas: Kõigil peaksid võrdsed õigused olema. Saatejuht: Opositsioonijuhid peaks rohkem tegema. Kaja Kallas: Me ei jäta ühtegi võitlust võitlemata. Petitsioon näitab, et ei tegeleta päris asjadega. Saatejuht: Järsku siis kardate hääletust ilmaasjata? Kaja Kallas: Rahvahääletused vähemuste õigustest lõhestavad ühiskonda. Saatejuht: Aga te teate häälte jaotust Riigikogus. Kaja Kallas: Teistsuguse valitsuse sellist hääletust ei tehtaks. Saatejuht: On võimalik rahumeelselt seda olukorda lahendada? Kaja Kallas: Keeruline, kuigi me oleme samal poolel. Saatejuht: Naaberriikides on toimunud koroonaplahvatus. Kaja Kallas: Asi edeneb, aga teised teemad jäävad välja. Saatejuht: Selge pilt. Kohtumiseni.

esimene-stuudio-kaja-kallas-320941

Saatejuht: Tere õhtust. Kas Georgi lint ja Nõukogude sõjaväelase mundrid peaks nägema ohtliku provokatsioonina või on tegu võõrandamatu väljendusvabadusega? Milline on Riigikogu mänguruum vaenulike sümbolite piiramisel, ilma et kehtestataks meelsuskontroll ja mis saab vaenukõne keelamisest poliitilises tupikseisus? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast saatesse, Riigikogu aseesimees Hanno Pevkur Reformierakonnast. Tere õhtust. Ja Isamaa fraktsiooni liige Urmas Reinsalu. Tervist. Hanno, miks oli vaja ikkagi lisada see vaenukõne klausel kiiruga välja töötatavasse seaduseelnõusse, mille eesmärk oli ju piirata vaenulikku sümboolikat või siis kui küsida teravamalt, nii nagu küsis Carri Ginter, milleks võtta head asja, teha strateegiline risk ja ussipurk lahti kiskuda? Hanno Pevkur: No minu jaoks on need vältimatult seotud selles mõttes, et kui me räägime sümbolite reguleerimisest, et kas ja kuidas võiks olla üks nii-öelda pildi kasutamine siis keelatud või lubatud, siis teiselt poolt, kui, kui me ütleme, et pilt on relv, et siis ka tegelikult sõna on relv ja, ja noh, tegelikult see, et, et kui me Hanno Pevkur: oleme praegu kehtivas õiguses reguleerinud nii, et, et see kellegi vihkamisele üleskutsumine või, või kellegi vaenamine, vaenu õhutamine on karistatav ainult juhul, kui on juba reaalne oht, et siis minu arvates lihtsalt Hanno Pevkur: selle sümbolite ja, ja vaenu õhutamise koos reguleerimine oleks olnud mõistlik. Me täna näeme seda, et suure tõenäosusega seda ei ole võimalik parlamendis kokku leppida. Ma olen selle täna välja öelnud, et me oleme valmis kompromissiks, et, et tagada inimestele turvatunne ja selle turvatunde tagamise nimel tuleb, tuleb arvatavasti teha see kompromiss, et see nii-öelda vaenu õhutamise debatt ühiskonnas jätkub. Kuigi ma mõtlen ausalt, ma ei saa aru, et miks need, kes praegu ei ole valmis seda debatti kiirkorras pidama, kuna see muudatus on nii väike, seal see puudutab ainult põhiõiguste osa paragrahvis 12 ka põhiseaduses, aga noh, me ei jõua siin detaili Saatejuht: Minna. No see on üsna põhimõtteline, et kas nii-öelda vaenu õhutamine olukorras, kus kellegi elu, tervisevara reaalselt ohus ei ole, on karistatav või ei ole? Hanno Pevkur: Ja selles mõttes, aga, aga täpselt sama lugu on ju ka sellesama sümboliga, et me võiksime öelda, et kui keegi tuleb Z tähega tänavale, et siis see ei ole ju ohtlik, eks ju. Aga me teame, et sellega kaasneb tegelikult hoopis suurem mõju ja täpselt sama, sama jutt on ju sellega, et noh, et, et me ei saa nagu võtta seda eeldust, et ilmtingimata peab keegi ennem peksa saama, kui politsei saab sekkuda, et tegelikult oleks loogiline see, et, et enne peksa saamist on, on ikkagi need. Hanno Pevkur: Sünt, situatsioonid läbi käidud, kus, kus inimesele ohtu reaalselt veel ei ole tekkinud ja teine asi, kui vaadata nüüd põhiseaduse paragrahvi 12, siis seal on sõnaselgelt öeldud hästi lihtsalt, vihkamisele, vaenamisele üleskutsumine on karistatav punkt. Seal ei ole juttu sellest, et oi, et seal peab oht ka olema, veel kord, inimene ei pea ennem peksa saama selleks, et, et oleks võimalik politseil sekkuda. Saatejuht: Urmas Reinsalu, kas see praegune vaenukõne puudutav seadusandlus ei olegi natuke hambutu ja äkki ikkagi vajakski muutust? Ei, kindlasti Urmas Reinsalu: Mitte, ma arvan, et õigusega nimetas endine õiguskantsler Allar Jõks seda valitsuse esitatud seaduseelnõu tegelikult halva õigusloome praktikaks, et püüti mitu asja kokku segada ja minu meelest just nimelt praeguses kriisiolukorras peaksid kõik, nii opositsioonijõud, koalitsioonijõud käituma selles mõttes vastutustundlikult, et mitte ühiskonnas veel täiendavaid ka poliitilise arutelu konflikte süvendama, et see vihakõneteema on olnud ju aastaid arutusel. Siin on vägagi polariseerunud maailmavaatelised seisukohad ja ma arvan, et siin riik peaks sekkuma võimalikult vähe ja groteskseks muudab selle asja ju tegelikult see, et selle eelnõu järgi, mis esitati praegu parlamenti, et kui ma ütlen, et Putin tuleks maha lasta, tegelikult mul minu suhtes algatatakse menetlus ja ma ütlen, et see on täiesti naeruväärne olukord. On siis Janno Pevkur või? Mida tuleb teha, tuleb teha seda, nagu ma esitasin juba nädalaid tagasi parlamendimenetluse seaduse eelnõu, mis peab olema õiguslikult selge ja ühese suunaga, mida toetas ka õigusteadlane Carri Ginter. Et me ütleme selgelt välja konkreetse asja, et Vene agressioonisõja toetamiseks rahvusvaheliselt Urmas Reinsalu: levinud sümbolite kasutamine on keelatud ja kogu lugu. Saatejuht: Urmas Reinsalu, me lähme kohe nende sümbolite juurde, teeks selle vaenukõne asja enne selgeks, et kui ma ütlen, et ma ei tea, Putin tuleks võlla riputada Eestis, kirjutan sellise Facebooki postituse, järgneb sellele kriminaalmenetlus selle nii-öelda seaduse et muudatuse valguses, mille justiitsministeerium välja töötas või ei ole see nii? Hanno Pevkur: Ma usun, et Urmas Reinsalu on ka Tartu Ülikoolis õigust natukene õppinud. Ma tuginen ka õigusteaduste erialale. Et ainuüksi sellise, sellise üteluse ülespanemine kindlasti ei tähenda automaatset menetlust. Urmas Reinsalu: Aga sa ise ütlesid, et enne peab peksa saama, praegu kehtiv Hanno Pevkur: Õigus seadust. Härra Reinsalu, ma ei seganud sind vahele, eks ju, selles mõttes, et ma saan aru, et sa oled hästi kirglik sel teemal ja väga palju nagu öelnud, aga las ma nüüd räägin lõpuni, eks. Ole hea. Et õiguslikult on väga lihtne, kui keegi midagi ütleb, siis see tähendab ka seda, et see, selle koosseisu tekkimiseks on mitu asja. Esiteks peab tõepoolest politsei siis nägema, et sellel nii-öelda teol ja tagajärjel võib olla seos. Teiseks ka see, et lihtsalt sõnavõlgsus ei tööta. Kolmandaks see, et mis puudutab konkreetselt nüüd Putinit ja üldse poliitikuid, keegi võib öelda veel Reinsalu ahju, eks ju. Et siis see tähendab seda, et, et poliitikutel on kõrgendatud talumiskohustus, seda on kohus korduvalt ja korduvalt öelnud, nii et need on nagu väga erinevad asjad, eks. Aga, aga ühest asjast me peame aru saama veel kord, eks ju, et tegelikult, et et põhiseaduse paragrahv 12 kehtib. Ma usun, et Reinsalu on lugenud põhiseaduse paragrahvi 12, need väikesed muudatused, mis sinna praegu on ette pandud, me saame aru, ei soovi Isamaa, ei soovi EKRE sellega sellega tegeleda. Kena, meie oleme valmis igal juhul selleks, et Eesti rahva turvatunde huvides, sümbolid ja ka näiteks Wagnari sõdalased ja kõik need ja ka näiteks piiriküsimused, et need saaks kiiresti lahendatud. Ja me oleme valmis kompromissiks just nimelt selle nimel, et Eesti inimestele turvatunne tagada. Kui te ei ole valmis selleks debatiks, mina väidan, et Eesti ühiskond seda debatti vajab ja tegelikult põhiseadusega kooskõlla viimist ka karistusseadustik vajab. Aga kena, ma ütlen veel kord, ma, ma arvan, et meil on olulisem täna see, et, et me ütleme signaali välja parlamendi poolt kiiresti sümbolite teemal, sellest me saame kohe rääkida ja, ja eks me peame selle vaenu õhutamise juurde vihkamise kogu selle temaatika juurde tulema ühel päeval tagasi. Urmas Reinsalu: Ma arvan, et ei pea tagasi tulema ja ma arvan, et Hanno tegelikult takerdus ka siin saatejuhi küsimus, mis puudutas Putini saatust ja sellega seoses menetlusi, kui me. Sina pressid selle? Urmas Reinsalu: Saatejuhi osundus oli siis Putini võlla tõmbamise kohta, mis oleks praegu ka Issandale meelepärane tegevus. Aga küsimus oli selles ja siis saatejuhi küsimuse peale sa ütlesid, aga me peame tuvastama tegelikult, mis on see kavatsuse tahe selles osas. Ei, just nimelt kehtivas õiguses ongi seesama, kui on tegelikult oht kellegile, et siis selle nii-öelda vaenu õhutamise eest võidakse võtta vastutusele, kui inimene on nii-öelda intensioon oma tegevust realiseerida. Praegu me kõneleme nii-öelda mõtteroimade kriminaliseerimisest ja ma arvan, me tegelikult seda ei vaja. Saatejuht: Mõtteroimade kriminaliseerimisest räägime me mõnes mõttes ka ju nende sümbolite kontekstis, aga klaarime siis selle ära, ühesõnaga Reformierakond on valmis selle nii-öelda vaenukõne sealt seadusest välja võtma, mis sinna kuidagi ekslikult sisse lipp. Ei, absoluutselt mitte ekslikult. Aga Keskerakond ka teadis seda või? Kuidas seda tõlgendada, et nagu valitsus kiitis selle heaks, aga siis Keskfraktsiooni liikmed Riigikogus ütlesid, et neile see ikkagi ei sobi. Hanno Pevkur: Noh, eks seda peab küsima Keskfraktsiooni käest, eks ju, et aga, aga loomulikult fakt on see, et see valitsuse heakskiidu sai ja parlamenti tuli. Aga nüüd te võtate selle tagasi? Ma ütlen veelkord, et meie huvi on täna see, et, et meil on aprillirahutuste 15. aastapäev kohe ukse ees. Meil on üheksas mai kohe ukse ees. Hanno Pevkur: No saame või, Hanno Pevkur: Urmas Reinsalu? Urmas Reinsalu: Ma tahaks loota. Isamaa toetab? Isamaa toetab kindlasti seda, ma veel kord rõhutan, et ma paar nädalat tagasi andsin sisse, ma arvan, et selgema õigussuunitlusega seaduseelnõu. Saatejuht: Aga Reformierakonna valitsuse heakskiidu Urmas Reinsalu: Ettepanek sobib ka? No see on, kuna see on ka tegelikult samm selles suunas, siis me kindlasti oleme selles osas konstruktiivsed, et me kindlasti homme on parlamendi õiguskomisjon, me kindlasti arutame seda seal tõhusalt, aga ma arvan, et see ongi koht, kus parlamendi jõud peaksid leidma ühisosa. Ma loodan, et see, see leiab sellise sõnastuse, et võetakse viiehitusteta vastu, võetakse vastu laia toetusega ja niisuguses sõnastuses, kus politseil on võimalik ja ühiskonnal on võimalik aru saada ja politseil võimalik ühemõtteliselt seda nii implementeerida, Et Georgi lintidega patseerimine, Z tähtede avalikult välja eksponeerimine sellises olukorras Urmas Reinsalu: mille eesmärgiks on siis Vene agressiooni teda julgustada, et sellel meil ei ole kohta ja need inimesed saavad karistatud ja loodetavasti see siis enamiku nende, neid inimesi, kes soovivad provokatiivselt käituda, ei puuduta. Saatejuht: No võtame siis nüüd ühe konkreetse olukorra, üheksandal mail astub vanaproua bussi peale ja ta käekoti ümber on Georgi lint. Mis siis tähendab, Urmas Reinsalu, ma saan aru, teie just ütlesite, Georgi lindiga patseerimine ei ole lubatud. Politsei läheb selle proua juurde ja alustab menetlust. Urmas Reinsalu: Politseile läheb selle inimese juurde ja kindlasti teeb ta üleskutse õigusrikkumine lõpetada selle loogika järgi. Saatejuht: See peaks olema karistatav, lihtsalt Georgi lint nii-öelda käekoti küljes või rinnus või ma ei tea Urmas Reinsalu: Auto. Ma arvan, et sõltub selle provokatiivsuse määrast, et politseil on siin võimalik ka piirduda hoiatusega, kui me räägime siin näiteks kui hakatakse noh, mida me kõik muretseme, et üheksandal mail hakatakse Georgi lintidega Urmas Reinsalu: siis pronksmehe ümber käima, et ma arvan, et see kindlasti peab lõppema, et seda, neid aktsioone aset leia, seal massilisi inimeste kogunemisi. Et siis loomulikult politseil on võimaluste hoiatus, kui sellele ei reageerita või kui seda on tehtud nii provokatiivsel moel, et see on niisugune tõsine signaali andmine, siis on loomulikult politseil kohustus reageerida, teha meie ettepanek on, aga see on tegelikult siis ettepanek valitsuse istungil on väärtegu. Tõsi küll, me laiendasime seda, et kui on tegemist siis ka, kui sellega kaasneb vägivald või oht vägivallale, et siis see peaks olema kriminaalkuritegu. Saatejuht: On see siis nagu kohe automaatselt väärtegu, kui Georgi lindiga avalikkuse ette ilmub? Minu arusaamises Hanno Pevkur: Ja käsitluses ja vaadates ka valitsuse poolt justiitsministeeriumi koostatud eelnõud, siis minu käsitluses lihtsalt Georgi lint ei ole Hanno Pevkur: kuidagi veel karistatav, et, et sul on olemas Georgi lint. Ei, me, ma ei räägi ikka Georgi lindist kapis. Ei no avalikkuses. Jah, et alustame, alustame sellest, et mis seal tekstis kirjas on, et, et ma arvan, et Eesti inimesed peaksid ka nagu selgelt aru saama, et, et ma räägin hästi lühidalt selle lahti, kuna see ongi lühike paragrahv. Esiteks me räägime sellest, et kui kasutatakse sümbolit avalikult või nii-öelda avalikuks eksponeerimiseks ja, ja see peab olema seotud nelja tunnusega. Agressiooni akt, inimsusevastane kuritegu, sõjakuritegu või genotsiid. Saatejuht: Ma loen selle ette, mul on see välja kirjutatud, see justiitsministeeriumi sõnastus. Agressiooni akti keno, agressiooni akti genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakurja kuriteo toimepanemisel kasutatud sümboli avaliku eksponeerimise eest eesmärgiga neid tegusid toetada või õigustada või teist isikut hirmutada, alandada või muul viisil oluliselt häirida, karistatakse rahatrahvi või arestiga. Ja siin on muidugi küsimus, kuidas noh, seda eesmärki ikkagi nagu mõõta, et eesmärk on midagi, mis võib, aga ei pruugi olla inimese peas, et kuidas politsei sinna pähe näeb? Hanno Pevkur: Ja vaata, see ongi nüüd see koht, kus me tegelikult ütleme, et Eesti politsei on saanud väga hea väljaõppe, Eesti uus politseigeneratsioon, kes on peale kasvanud, on piisavalt hea väljaõppe saanud, mina väidan selleks, et mitte neid muuta nii-öelda liikluskaamerateks, et liikluskaamera nägi kiiruse ületamine seitse kilomeetrit tunnis trahv, vaid me ütleme seda, et see ongi kaalutlusõigus ja sellepärast ei olegi siin kirjas selles eelnõus ei Z tähte, ei Georgi linti ega mitte midagi muud, vaid me peame andma politseile kaalutlusõiguse. Ja, ja kõik need, kes ütlevad, et, et tuleb täpselt kirja panna Z täht või, või Georgi lint, need tahavad muuta Eesti politsei selliseks liikluskaamera moodi käituvaks robotiks. Et see ei ole kuidagi nagu ju eesmärk, eesmärk on see, et, et inimesed vaatavadki olukorrale otsa, just nimelt, et kui jalutab memmekene Georgi lint koti küljes, kui see kedagi häirib või kui, kui ta läheb teadlikult kedagi provotseerima, siis on politseil õigus sellesama tööriistakasti järgi minna ja öelda, et palun võtke see Georgi lint ära. Kui selle tagajärjel memmekene võtabki Georgi lindi ära ju küsimus ei ole, keegi ei ole karistada saanud, keegi ei ole solvatud saanud, kõik on kenasti. Kui see, kui keegi nüüd võtab sellesama Georgi lindi, joonistab endale rinna peale sellest Georgi linnist Z tähe, marsib punaste nälkidega Aljoša poole, siis saavad kõik aru, et see on provokatiivne tegevus, eks ju, ja see, see tuleb lõpetada ja kui ta siis keeldub sellest lõpetamisest, siis on politseil õigus algatada väärteomenetlus. Saatejuht: Urmas Reinsalu, kas see sõnastus ja arusaam koos selgitusega, mida Hanno Pevkur praegu esitas, vastab nagu Isamaa maitsele, tundlikkusele, olete valmis seda toetama? Urmas Reinsalu: Ei, seda nii niisugust tõlgendust me kindlasti seame kahtluse alla, et meie arusaam meie eelnõu puhul ja siis tuleb seda parlamendi õiguskomisjonis umbes selgelt öelda, on see, et avalikkuses Georgi lintide eksponeerimist me näha ei taha. Kui selgub, et siin nüüd tuuakse väga sentimentaalne memmekese näide või siis madrusesärgis onukese näide, ma võin vastu tuua, kes Georgi lindiga ringi jalutab. Et see reaalsus on see, et me praegu just nimelt sisejulgeoleku, väga pingestunud olukorras ja kahtlemata kogu maailmas, et siis praegu sisejulgeoleku huvides, aga ka moraalses perspektiivis me neid sümboleid ei saa tolereerida meie avalikkuses, see oli tegelikult ka Ukraina välisministri palve, millega ta kutsus üles Euroopa riike neid sümboleid keelustama. Välja, et me oleme asunud niisuguse memmekese kontseptsiooni, oldi valitsuse poolt ja selle memmekese doktriini mina ära ei osta. Hanno Pevkur: Härra Reinsalu, et selles mõttes, et ära, ära provotseeri ja ära ütle, nüüd on mindud memmekese teed, jutt oli konkreetsest juhtumist saatejuhi poolt. Saatejuht: Memmekene on saatejuhi näide muidugi, mida on ka üks õigusteadlane välja visanud. Lihtsalt, Hanno Pevkur: Et kui me räägime sellest, et et sa tahad kirja panna lindi või tahad kirja panna Z tähe, siis selle tulemuseks on nagu see, et, et siis tulevadki need nii-öelda vahepealsed juhtumid, kus keegi värvib auto endal selleks oranži ja musta triibuliseks ja siis me hakkame vaidlema, et kas, kas see on või ei ole ehk ehk veel kord. Mina julgen väita, et Eesti politsei on piisavalt pädev hindama iga üksikut olukorda eraldi. Kui on tegemist provokatsiooniga, teadlikult sellega, et õigustatakse agressiooni või kuritegu, siis on võimalik politseil sekkuda, vajadusel karistada. Jutt sellest, et hakata nüüd nagu ma ütlesin, sellist nii-öelda masinliku roboti värki tegema, see ei ole see, mida Eesti õigusruum vajab. Urmas Reinsalu: Vastupidi, Hanno, sul on täiesti vale mõttekäik. Just nimelt õigusriigis lubatud ja lubamatu tegevus peab olema selgelt seadusandja poolt määratletud, mitte ta ei tohi muutuda nii venimaks nagu niisugune närimiskumm. Et praeguses olukorras ja see ongi teie normi, kuigi see täidab sama, taotleb sama eesmärki, mis minu esitatud seaduseelnõu, Isamaa esitatud seaduseelnõu, aga teie normi nõrkus, et ta on liiga abstraktne, see on veel seotud selle eesmärgiga ära. Väärtegude puhul eesmärgi Saatejuht: Tuvastamine on äärmiselt suurem. Saatejuht: Ma loen selle ette, et avalikult Vene Föderatsiooni Ukraina-vastast agressioonisõda toetava rahvusvaheliselt levinud sümboolika kasutamise eest eesmärgiga avaldada toetust Vene Föderatsiooni sõjategevusele Ukrainas, karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. See eesmärk on samamoodi ju teie eelnõus sees. Urmas Reinsalu: Aga minu me sihitud eelnõu puhul on see eesmärk seotud väga selge määratlusega, mis sümbolitest me kõneleme. Rahvusvahelised. Siin ei ole need sümbolid loetletud kusagil. Härra saatejuht, kas me kujutame ette, kas me täna suudame kirja panna, ma arvan, et see nagu härra Pevkur ütles, Eesti politsei on piisavalt intelligentne ja arukas, rahvusvaheliselt levinud sümbolid, mida kasutatakse Vene agressioonisõja propageerimiseks. See osundus on kahjuks valitsuse tekstist puudu, vaid see on määratletud väga avaralt agressioonide ja sõjakuritegudega. Ma olen nõus, et see võib-olla ongi hetk vaadata üle nõukogude, et öelda, et kuna ka Nõukogude agressioon, mis leidis aset meil 44. aastal, et selle mälestamiseks ja selleks agressiooni austamiseks ausammaste kõrvaldamine, mis selle eksponeerimine on karistatav, võib-olla see ongi õige hetk. Aga siis tuleb seda ka selgelt välja öelda, mitte nii-öelda väga abstraktse normi taha minna. Hanno Pevkur: Urmas Reinsalu on olnud ka justiitsminister, on olnud ka välisminister ja teab ja on kokku puutunud mõne normi kirjutamisega. See nii-öelda väga kitsas lähenemine, mida te olete kirja pannud, et see kindlasti praeguses nii-öelda hetkeolukorras võib tunduda väga ahvatlev, aga veel kord üks õigusakt peab olema piisavalt universaalne, et oleks rakendatav ja seetõttu tegelikult ma usun, et noh, mõtleme meil ei ole nagu tegelikult sisulist ju vastuseisu nendes tekstides. Ma rääkisin täna Isamaa esimehega, Helir-Valdor Seederiga ja, ja põhimõtteliselt ta oli päri sellega, et need kaks eelnõud on võimalik ühendada. Põhimõtteliselt oli päri sellega, et, et ka seesama valitsuse poolt pakutud laiem käsitlus katab ära teie kitsa käsitluse ja, ja meil on võimalik seda eelnõud kiiresti menetleda. Ma arvan, et ma arvan, et see nii-öelda juriidilised nüansid ja tehnilised nii-öelda üksikasjad ei ole täna see teema. Ma arvan, et, et see, kui, kui nii sotsiaaldemokraadid, Isamaa kui ka EKRE muuseas, oli valmis täna edasi liikuma selle teksti vastuvõtmisega kiirendatud tempos, siis ma arvan, et seda tulekski hoida. Saatejuht: Räägime siis ühest põhimõttelisest küsimusest, riigiprokurör Laura Aiaots ja Tartu Ülikooli karistusõiguse kaasprofessor Anneli Soe ütlevad, et poliitikud tegelevad praegu emotsiooni pealt tulistatud seadusemuudatustega, mis on hea näide populismist ja tegelikult on tänases õigusruumis need nii-öelda seadused olemas, mille alusel näiteks sõja, sõjalisi provokaatoreid saab kohtu alla saata. Siin on ka näide, praegu näiteks äsja pidas politsei kinni 54 aastase mehe, kes joonistas siis sõjapõgenike ees õhku, Z-tähe ja sellest täiesti piisas, et ta väärteo eest 10-ks päevaks aresti saata. Milles siis see probleem on, miks me tegelikult kiirkorras seadusi muutma peame, kui juba praegu saab sellise teo eest inimese vangi panna? Küsimus Hanno Pevkur: On eelkõige sõnumi andmises ühiskonnale ja me oleme arutanud ja küsinud ka õiguskaitseorganitelt, et kuidas nemad näevad täna tõesti karistusestikku paragrahv 262, kui ma õigesti mäletan, on see, millele siis nii-öelda see konkreetne juhtum tugines. See ei ole saanud oma lõplikku lahendit, see on saanud esimeses kohtuastmes täna tõesti selle otsuse, et kohus on määranud kümnepäevase aresti, see, kas edasi kaevatakse või mitte, me ei tea seda. Hanno Pevkur: Politsei poolne hinnang on see, et, et oleks vaja ka ühiskondlikult laiemalt signaali parlamendi poolt, mis on lubatud, mis ei ole ja ma arvan, et see, et kui me loetleme ülesse seesama inimsusvastase kuriteo, genotsiidi, sõjakuriteo ja agressiooniakti ja ütleme selgelt, et need, neid nelja tegevust toetavad sellised avalikud eksponeerimised mingi mõningate sümbolitega, et need on keelatud ühiskonnas, siis see annab selge signaali. See tihtipeale on ka nii muuseas, et, et teatud normidel ongi preventiivne mõju ja, ja selles mõttes, et kui minna tõesti väga detaili, me leiame ka korrakaitseseadusest näiteks muuseas sätte, kus politseil on võimalik kehtestada näiteks ka ju igakordne viibimiskeeld, eks, et kui, kui tekib mingi olukord, nii et, nii et teoreetiliselt loomulikult on võimalik leida, aga praegu ma julgen väita, et ühiskond vajab seda sõnumit. Urmas Reinsalu: Jah, see mõttekäik on Hannole õige ja ma arvan, et ka õigusriigis on selles mõttes, kui me läheme ikkagi midagi selget raamistama ja keelama, siis ma arvan, et on, on seadusandja poolt mõistlik see signaal anda. Eriti nii kriitilises olukorras ja ma arvan, et see, mis tähendab viibimiskeeldu, ma tõsiselt arvan, et mõistlik oleks siseministril see viibimiskeeld ka pronksmehe ümber üheksandal mail kehtestada. Saatejuht: Siit ka minu järgmine küsimus, et karistusõigus inimeste mõttemaailma ja moraali suunajana, noh, on see kõige sobivam vahend, mitmed õigusteadlased on seisukohal, et ei ole, et kas meil ei oleks mõistlik kasutada siin nagu tõhusamaid vahendeid, mis meil on olemas, näiteks seesama pronkssõduri ümberkogunemise keelamine, selleks ei peaks seadust muutma. Urmas Reinsalu: Ei, aga need ei ole välistavad selles mõttes, et kui on, kui, kui saatejuhi usundus oli, et kui noh, tõesti ütleme, läheme tagasi selle tädikese juurde, et kui neid on väga palju, siis seda olukord ei olegi mõtet tekitada, kus politsei peab nagu massiliselt hakkama sellega tegelema, nende sümbolite ja asjadega klaarima. Et siis on mõtet niisuguse pingeolukorra ärahoidmiseks juba eos reageerida, see on meil tegelikkuses ju, Hanno meenutas pronksmehe nii-öelda viieteistkümnendat aastapäeva. Aga see oli enne pronksmehe nii-öelda nendele rahutustele, eeldas ju aasta otsa seda, kus oli perimeeter piiratud ja kus inimesed kogunesid, laamendasid, seda pinget lasti kasvatada ja kindlasti kui seda oleks varasemalt, oleks see probleem lahendatud, ei oleks nii suurt vastasseisu ehk tekkinud. Saatejuht: Head sõbrad, kuidagi väga kiiresti on see saade ja arutelu siin läinud, meil on umbes 30 sekundit aega, proovime panna maha nüüd selle teekaardi, kuidas siis napilt kuu aja jooksul ka vene kogukonnani need sõnumid viia, et ma ei tea siis Georgi lint mingilgi viisil ei ole lubatud või mingil viisil ikkagi on, et kuidas me väldime seda segadust ja neid provokatsioone, mis kindlasti meie kodurahu huvides ei ole. Hanno Pevkur: See kõige lihtsam ja kiirem sõnum on loomulikult nii Rahvusringhäälingu kui kõikide meediakanalite kaudu kõikide inimesteni. Ja selleks ma väga loodan, et tõesti kahe nädalaga me suudame parlamendis selle seaduse vastu võtta. Ja see sõnum on tegelikult väga lihtne. A, vältige provokatsioone. B, kui te soovite kedagi mälestada, siis surnuaial mälestamine ei, ei ole kuidagi karistatav ega, ega see on, see on igati normaalne tegevus. Aga selle mälestamise käigus ei pea võtma kaasa provokatiivseid nii-öelda siis vahendeid, olgu selleks siis mingisugune plakat, mingisugune sümbol, kui soovite lilli viia, lille viimine on igati normaalne tegevus. Saatejuht: Georgi linti sellel lillemurul võib või ei või olla? Hanno Pevkur: No vot, eks, et kui, kui, kui ta läheb selle lillega, paneb selle lille sinna ära ja seal lille küljes on nüüd Georgi lint, eks ju, et siis ma kujutan ette, politsei sellele ei reageeri. Urmas Reinsalu: Minu sõnum on lihtne, üheksandal mail, ärge minge sinna pronksmehe juurde. Saatejuht: Urmas Reinsalu, Hanno Pevkur, aitäh selle mõttevahetuse eest ja jõudu Riigikogule siis nende töös, et mingi õigusselgus saabuks. Esimene stuudio on tagasi homme.

Saatejuht: Teema on vaenulike sümbolite piiramine Riigikogus. Saates on Riigikogu aseesimees Hanno Pevkur Reformierakonnast ja Isamaa fraktsiooni liige Urmas Reinsalu. Hanno, miks oli vaja lisada seaduseelnõusse vaenukõne klausel? Hanno Pevkur: Minu jaoks käivad sümbolid ja vaenukõne käsikäes, aga ilmselt see debatt ei jõua seekord lõpule. Saatejuht: Kas vaenu õhutamine olukorras, kus kellegi elu või vara reaalselt ohus ei ole, on karistatav või ei ole? Hanno Pevkur: Inimene ei pea enne peksa saama, kui politsei sekkuda saab. Saatejuht: Urmas Reinsalu, kas praegune vaenukõne puudutav seadusandlus vajaks muutust? Urmas Reinsalu: Ma arvan, et praegu ei ole hetk konfliktide süvendamiseks. Seaduseelnõu peaks olema selge. Saatejuht: Kui ma ütlen näiteks, et Putin tuleks võlla riputada, kas sellele peaks järgnema kriminaalmenetlus? Hanno Pevkur: See ei tähenda automaatset menetlust. Eesti ühiskond vajab seda debatti, aga praegu jääme vaid sümbolite piiramise juurde. Urmas Reinsalu: Kehtivas õiguses on võimalik inimest kavatsuste eest vastutusele võtta, aga hetkel kõneleme me mõtteroimade kriminaliseerimisest, mida ei ole vaja. Saatejuht: Mõtteroimade kriminaliseerimisest räägime me mõnes mõttes ka nende sümbolite kontekstis. Hanno Pevkur: Ees on aprillirahutuste 15. aastapäev ja 9. mai. Inimesed vajavad signaali selles osas, mis on lubatud. Urmas Reinsalu: Loodan, et vastu võetakse õiguslikult selgesõnaline eelnõu piiramaks vene agressioonisümboleid. Saatejuht: Kui 9. mail astub vanaproua Georgi lindiga bussile, kas politsei alustab menetlust? Urmas Reinsalu: Politsei teeb üleskutse õigusrikkumine lõpetada. Politseil on võimalik piirduda hoiatusega. Kui sellega kaasneb vägivald või oht vägivallale, siis see peaks olema kriminaalkuritegu. Saatejuht: On see automaatselt väärtegu, kui Georgi lindiga avalikkuse ette ilmuda? Hanno Pevkur: Lihtsalt Georgi lint ei ole veel karistatav. Kasutatav sümbol peab olema seotud agressiooniakti, inimsusevastase kuriteo, õjakuriteo või genotsiidiga. Saatejuht: Kuidas politsei hindab, et inimesel on eesmärk selliseid tegusid toetada või õigustada? Hanno Pevkur: Politseile peab andma kaalutlusõiguse iga olukorra provokatiivsust hinnata. Saatejuht: Urmas Reinsalu, kas toetate sellist sõnastust? Urmas Reinsalu: Ei nõustu. Sisejulgeoleku huvides ei tohiks neid sümboleid avalikkuses tolereerida. Hanno Pevkur: Jutt oli konkreetsest juhtumist saatejuhi poolt. Julgen väita, et Eesti politsei on piisavalt pädev hindama iga üksikut olukorda eraldi. Urmas Reinsalu: Õigusriigis lubatud tegevus peab olema selgelt seadusandja poolt määratletud. Saatejuht: Kuidas selgitate eelnõus kasutatud sõna eesmärk, mis ei ole selgepiiriline? Urmas Reinsalu: See on seotud selgete sümbolitega. Hanno Pevkur: Õigusakt peab olema piisavalt universaalne, et see oleks rakendatav. Saatejuht: Riigiprokurör ja Tartu Ülikooli karistusõiguse professor ütlevad, et õigusruumis on olemas seadused, millega provokaatoreid kohtu alla saata. Miks me kiirkorras seadusi muutma peame? Hanno Pevkur: See on eelkõige sõnumi andmine ühiskonnale, mida praegu vajatakse ka politsei arvates. Saatejuht: Kas seaduse muutmine on siin siiski õige vahend? Urmas Reinsalu: Pingeolukorra ära hoidmiseks on mõtet eos reageerida. Saatejuht: Kuidas me väldime provokatsioone? Hanno Pevkur: Meedia ja seaduseelnõu kaudu. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-hanno-pevkur-urmas-reinsalu

Saatejuht: Tere, tere, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, ee, tere, tere, tere, Saatejuht: tere, ee, ee. Saatejuht: Noh, sellega siis nagu elatakse, eks. Et aga lähme äkki selle tehnoloogia teema nagu nokime edasi ja siis lähme sinna pehmemate teemade üle, mille, mida see uus muutuv tööturg siis meile toob, et. Et ma lugesin ühte raportit, kus räägitakse siis kolmest tüüpi tööst, mis enne kõike ära kaob. Esimene on siis selline töö, mis puudutab igasuguste andmete kogumist. Ehk siis, kui varasemalt keegi sisestas mingeid andmeid kuhugile Exceli tabelisse, siis selliseid rolle enam pole. Siis järgmine amet, mis kaob ära või funktsioon on kõikvõimalik andmeanalüüs. Et kui meil on siin mingit tüüpi andmed kuidagipidi kokku saanud, eks, et siis nende pealt mingisuguse analüütika tegemine, mingite üldistuste tegemine, võib-olla sellised sotsiaalsed järeldused on nagu inimese teha, aga sellised aritmeetilised järeldused, need teeb arvuti ära. Ja kolmas on siis see, et, et füüsiline töö, mis on hästi struktureeritud ja ennetav, nii-öelda sellises Saatejuht: ennetatavas keskkonnas. Ehk siis Selveri müüja näiteks on ju, et ta on hästi nagu noh, funktsioonid loetletud täpselt, mida ta seal teeb, noh klienditüübid, kes sinna võivad sattuda, on ju. Noh, kõik see asi on võimalik, noh põhimõtteliselt ta on nagu defineeritav, ta on manuaali kirjutatav, ehk siis järelikult on algoritmile selgeks, isegi mitte õpetatav, algoritm on programmeeritav sellisel tööl ja, ja lahendab selle asja ära. Nüüd keerulisemaks lähevad jah siis ja tegelikult, kui me räägime maailma mõttes, siis sellest tehnoloogia revolutsioonidest, et noh see arvutilõhkujate põlvkond, me oleme ennem siin näinud, on ju. Aga tegelikult on ju kolm lainet olnud, et esimene oli selline noh, tööstus automatiseerimine või, kus tegelikult siis nii-öelda musklilt pandi juurde. Ehk siis autotööstus tüüpiline näide, eks, kus nagu tegelikult inimkäelist tööd asendati tegelikult tööstusrobotitega, programmeeritud tööstusrobotitega, eks. Noh siis me nägime, et teine laine oli selline lihtsate funktsioonide arvutile üleandmine või, noh panga kontekstis rahaautomaat, eks. Noh, algoritm on ju, mida masin peab tegema, kui sa sinna PIN koodi sisse paned ja ütled talle, mida ta tegema peab. Ehk siis selgelt sellised Saatejuht: noh, defineeritud tegevused anti üle masinale. Ja nüüd kolmas põlvkond ja miks öeldakse, et see on selline murranguline, on see, et tegelikult siis tehisintellekt ehk siis Saatejuht: õppiv algoritm võtab üle mõtlevat tööd. Ehk siis seda, milleks teda ei ole võimalik programmeerida täpselt, et tee seda, kui sajab vihma ja kui vihma ei sajata, tee seda, eks. Aga et ta ise mõtleb ja nüüd on seda arvutit õpetatakse kahte moodi, või algoritmi, üks asi on see, et teda õpetatakse. Et noh, ma ei tea, see on kass ja see on tool ja see on lava, on ju. Ja, ja selle, mida paremini noh, igasugune pildituvastus näiteks on ju, on võimalik, noh õpetatakse ka arvuti teatud parameetrite järgi inimese nägusid näiteks eristama, on ju. Ja teine pool on siis see, et kui see arvuti ise õpib, algoritm ise õpib Saatejuht: siis suurte andmete põhjal. Ja, ja miks see on nagu kiirenenud, on ühelt poolt see, et meil on suured andmemahud, mis on kokku saanud ja täna neid paigutatakse cloud'i, kus on hästi suur arvutivõimsus, arvutusvõimsus. Aga teistpidi meil on tõesti väga palju andmeid, mille pealt me saame arvutit või algoritmi õpetada. Ja see on see küsimus, et, et üha intelligentsema rolli suudab arvuti üle võtta, aga samas öeldakse seda, et see sotsiaalne või empaatiline osa, seda arvuti ei võta üle. Ehk siis seal, ütleme esimese liini töötajate olukord või roll muutub ja muutub üha olulisemaks selles kontekstis, kus tegelikult arvuti aitab mõelda. Ehk siis arst diagnoosi paneb arvuti, arst suhtleb patsiendiga, müüb talle selle idee maha, mida siis tegema hakata või tema perekonnale püüab nagu mõtestada seda asja, eks. Ehk siis kuidas me täna arsti koolitame, ilmselt see roll hästi palju muutub, eks. Saatejuht: Et millest veel räägitakse, Airbnb see on data, data, data, aga data, ei data university on majas sees. Kui nad ütlevad, et kui vanasti oli selliseid business intelligence oli juhtkonna teema, on ju, noh, ma ei tea, mingi nõukogu ja juhatuse koosolekute teema, et meil on liigelt palju kliendiandmeid, mis me nüüd nendega tarka pihta hakkama, eks. Mida me nendel klientidel veel maha müüme, siis tänasel Airbnb näitel me näeme, kuidas tegelikult kõikidele töötajatele tehakse uks sinna nii-öelda data university'sse. Seal on mingi paar 1000 inimest viimase kolme aasta jooksul sealt läbi käinud. Ja, ja selle, selle taustal on siis selline nii-öelda andmepank, mida siis kõik töötajad saavad firmas kasutada ja nad mõõdavad seda, kui suur hulk töötajatest seda andmepanka nagu kasutavad. Ja see kasv on mingisuguse 35 protsendi peal kuhugile 50 juurde läinud. Ehk siis, et nende suurandmetele ligipääs või sellele tarkusele või sellele, mida arvuti oskab meile öelda. Ligipääs peaks olema täiesti tavataseme töötajatele juba olemas. Küll võib-olla mitte sinikraede, et kui sa nagu, ma ei tea, Starbuck siis kohvi müüd või sellest samast Maximast seda müüa tööd teed, võib-olla siis sul ei ole neid suurandmeid vaja, aga niipea, kui sa oled juba selle. Saatejuht: Ma ei tea, sportlandi poe juhataja, tegelikult sul on väga palju andmeid, mille pealt ja kui, kes ei tea, siis sportland või mõni teine spordipood väga täpselt mõõdab, mitu tükki inimesi neil poes käib. Ja mida need inimesed teevad, kui suur on nende ost, mitu, kui suurt protsent töötaja, või külastajatest pööratakse ümber selleks, et nad midagi ostavad, on ju. Et tegelikult meile nägemata toimub väga palju andmeanalüütikat juba täna taga ja see jah, see inimeste tase, kelleni see peab jõudma töötajaskonnast, muutub üha olulisemaks. Ja see võib olla ka põhjus, miks tegelikult täna firmad ei taha minna oma töötajatega tülli, et isegi kui ma võib-olla töötasin kunagi Swedbangas, kus ma ei ole töötanud ja sealt ära lähen, et siis, siis äkki ma kunagi tulen tagasi ja teine asi, ma valdan hästi palju andmeid, on ju. Ja minu selline viisakus neid nagu kuidagi viisakalt kasutada, et ma neid nagu kurjasti ei kasuta, et ja LinkedInil on seetõttu ju tegelikult lausa, kuidas nüüd öelda, alumine mingisugune network. Mida nad hoiavad ka sellised nagu soft seltskond on ju, kes on nende firmas töötanud, enam ei tööta, aga äkki tulevad kunagi tagasi ja seda tegelikult sellega täiesti tegeletakse. Vanasti ainult ülikoolid tegelesid aluminega selleks, et saada mingit pappi, on ju. Aga töötaja või noh, endiste õpilaste käest või pärandusi kätte, täna töötajad tegelikult hoiavad oma endisi töötajaid enda ümber. Aga ma tõmban oma jah monoloogi jälle kokku, ma olen nagu mängiv treener, sest meil üks külaline ei tule mõttesse, siis ma saan rohkem lobiseda, on ju. Aga kuidas teie tunne on selle tehnoloogia kontekstis, muutsin ma teie mõtet selle üle, et, et kas kõik tehnoloogia on juba rakendatud? Annely Akkermann: Ei, ei kindlasti ei ole kõik, et see kõik ju areneb, aga ei tule sellist, ma arvan, et sellist kohutavat murrangut või sellist punkti, et nüüd päevast X on, muutub töötuks suur hulk inimesi, kes kaotavad oma töö selle pärast, vaid see. Töö kogu aeg muutubki, juba ajas muutub, et see, mis sa rääkisid, see kõik see andmeanalüüs ja see on üsna, üsna kenasti sisse tulnud ettevõtetesse, et noh, me näeme kõik, paljud ju me oleme saanud selle nii-öelda emaili või nii-öelda palve kusagil kinnitada, et. Et minu andmeid kasutatakse mingil eesmärgil, et selle taga on ju andmekaitseseadus, eks ju. Et, et, et meie andmed juba kusagil ringlevad, eks, see sama, see andmeanalüüs on ikkagi üks võtme, võtmesõnum. Ja Annely Akkermann: ma ei teagi, kuhu selle jutuga tüürida, öelda on õudselt palju, et aga just see, mis, mis ka puudutab võib-olla seda meie inimeste haridust ja haritust, et ma olen olnud mingi hetk päris mures, sellepärast et me oleme koolitanud kohutavalt palju erinevaid majandusega seotud erialasid. Ja samuti IT, aga täna ma näen, et see on nüüd see hetk, kui nüüd jõudis see business intelligence laiemale, laiema seltskonna kui ainult juhtkonna lauale, ehk siis see BI ja kogu see andme, andmekäsitlus, et see on nagu sümbioos sellest, et majandus ja IT koos, et selles mõttes ma näen, et meil on stardipositsioon igal juhul väga hea, et me võiksime nagu väga hästi sellega hakkama saada, kui me. Oskaksime seda pöörata nagu nüüd seda, seda meie baasi, majandus pluss IT, siis sellise uue hariduse suunda, et me õpetaksimegi seda, mida tegelikult täna vaja on ja mida tegelikult täna me veel ei õpeta päris täpselt ülikoolides, ehk see andmemajandus, andme, andmehaldus ja ka regulatsioonid, ausalt öeldes. Saatejuht: Kui avatud pank on sellele, et anda tudengitele kätte mingeid andmeid, mida analüüsida? Annely Akkermann: No selleks on teised, peab olema avatud, et ega sa ei saa ju töötajaid endale, kui sa kogu aeg. Et, et selliseid, loomulikult on pank ikkagi, me oleme väga konfidentsiaalsed, mis puudutab meie klientide andmeid, aga selleks, et seda turvalisust luua ühe töötajaga, on ikkagi, kaitseb tööandjad ka tööseadusandlus. Nii et ma arvan, inimest tuleb usaldada, tuleb õiged inimesed Saatejuht: Tööle võtta. Nüüd me saime korporat maailmast nagu selle tunde kätte, aga me teame seda, et kui me räägime töö tulevikust, on üks asi, et see korporatsioon on kuningas, suured lähevad veel suuremaks, me näeme seda, eks. Aga samas on, on kogu see noh seesama freelancer no see vabakutselisus ja väikestes kooperatiivides, MTÜ-des, startup'ides töötamine, selline juhutööd. Et, et kuidas on sealtpoolt vaadatuna need inimeste oskused vastavad siis nendele, sellele muutunud rollile. Et kui sa oled iseenda nagu peremees ja sa pead paljude muude asjadega hakkama saama, võib-olla kui eriala, mida sa oled kuskil koolis õppinud, et kuidas ta demograafia vaatevinklist Tiit Tammaru: Tundub? Tulen selle, selle küsimuse juurde tagasi, aga, aga sa alustasid sellest ka natukene, et eks ole, et see tööturg on muutumas ja paljud töökohad on üle võetud ja. Ja noh, alati, kui me mõtleme tulevikku, siis on noh, väga nagu loomulik see, et me oleme nagu murelikud, et noh, et, et mis see tulevik toob, et, et mingid töökohad kaovad ära ja automatiseeritakse, aga samas jälle, kui me vaatame sellises pikas ikkagi ajaloolises perspektiivis, mis tööturul on toimunud, et noh, et. Töökohti ära võtvaid uuendusi on ju läbi ajaloo tehtud ju pidevalt ja, ja noh, mis pigem on toimunud, on see, et inimesed on saanud liikuda järjest tasuvamatele ja, ja rohkem nagu mõnu pakkuvatele ka töökohtadele, et, et ei ole sellist rutiinset ja igavat tööd, et. Et ma arvan, et, et see murelikkus on kahtlemata vajalik, aga tavaliselt ütleme, ajalugu ei kinnita, et see, see oleks väga-väga nagu tugevalt realiseerunud. Saatejuht: Korra, korra segan vahele, sotsioloogi vaatevinklist, et kui suur osa inimestest siis saavad seda mugavat tööd endale lubada? Et te ütlesite, et vaata need, kes hääletavad igast tagasimineku nimel, on ju, nad vist ei saa sellist tööd lubada või? Esineja: Nojah, kui tulla nüüd veel kord, et ma arvan, et päris mõistlik on vaadata ajalukku tagasi, et meile meeldib arvata, et me oleme väga uudses situatsioonis, et. Et no miks masinapurustajad nii-öelda purustasid masinaid, miks sellepärast nad tahtsid tööd saada, vaid sellepärast neil polnud sotsiaalseid garantiisid toonases maailmas. Et noh, kahtlemata neid asju tuleb vaadatagi kompleksselt, et, et väga võimalik, et ka mingite sotsiaalsete garantiidega tegelemine mingis nii-öelda ülemineku faasis või puhverfaasis on ikkagi üsna oluline, seda. Ilmselt saab siin olla teatav korporatiivne vastutus, aga noh, seal on väga paljud tegutsejad üheskoos. Aga noh, mida ma muidugi näen, et, et põhimõtteliselt võibki olla siin nagu nii-öelda kolm, kolm nagu muutuste trendi. Et ühelt poolt kindlasti need, kes on hea meelega, tulevad Swedbanki ja teistesse organisatsioonidesse, kellele pakutaksegi vahvamaid töid, mis ei saa, mis, mis ongi siis sellised, mida masinad ei saa teha. Esiteks küsimuste esitamine, et sa ütlesid, et iseõppivad süsteemid, neile süsteeme peab millegi peal välja õpetama, süsteemidele peab esitama küsimusi. Et see nii-öelda küsimuste esitaja ma isegi ütleksin, see, kes, kes ka valdab niisugust loomingulisust. Teine pool on tõepoolest see nii-öelda empaatia pool ja igasugune selline nii-öelda hoolitsemine, mida võib-olla masinad nii hästi ei suuda. Mis väga võimalik, et on teatav selline tõesti töökohtade nii-öelda suur ümberstruktureerumine, mis on ajaloos toimunud varemgi, tööstuselt teenindusele näiteks. Ja no kolmas asi on nüüd see, mis on nii-öelda võib-olla siis kõige nõudlikum osa ühiskonnast, et ega, ega need uuringud, mis on näidanud, et tööga rikkaks ei saa. Hakkavad üha rohkem levima, piketi ja teised, kes, kelle puhul küll väga palju vaieldakse vastu, aga põhimõtteliselt õpi, mis sa õpid, võib-olla tööandjatele väga meeldib see öelda, et õpi järjest paremini ja saad järjest paremad töökohad, aga. Aga pigem, pigem seda lootust on, on järjest vähematel inimestel, et, et sellepärast ikkagi ka seesama nii-öelda ettevõtlusega tegelemine, iseendale nii-öelda töökoha loomine, ma arvan, et ka see on ikkagi tulevikutrend, mille, mille peale peavad vaatama ilmselt nii hästi. Võib-olla ka nii-öelda ettevõtjad, kui ka kindlasti nii-öelda hariduse pakkujad, et väga võimalik, et siin võib ka nii-öelda olla, et ma ei tea, selle asemel, et minna väga tülli kuidagi järjekordse palgasoovi pärast oma, ma ei tea, tipptasemel töötajaga, mõtle parem, kuidas me saame teha võib-olla mingisuguse nii-öelda ettevõtte koostöö. Saatejuht: Need mugava töö tegijad, need kipuvad olema kõige suuremad töönarkomaanid tegelikult, kui me vaatame LinkedIn andmebaasi, CV'de andmebaas, Valgevene kraad ja oma, see on see kamp, kes töötab üle. Ei tööta üle see, kes pole eriti koolis käinud, sellega on teine probleem, see magab, elab ema juures Saksamaal kuskil maapiirkonnas ja mängib arvutimänge ja ta on teistmoodi nagu tööturult eemal. Aga just, et üle töötab tegelikult see intelligents, kes tegelikult, kui me räägime siin kolmekümnendatel oli sarnased uuringud ju, arutleti, et mida masin teeb inimesega, arvati ka, et ta annab rohkem meile puhkuse aega, et me suur probleem on seda, mida vaba ajaga pihta hakata. Noh tõsi, meil osad sellised headest peredest pärit lapsed kipuvad sinna ISISesse minema, sellistesse asjadesse, kus sotsiaalne roll puudub. Kas sa lähed spordiklubidesse või ISISesse suhteliselt noh, need driver'id on sarnased seal taga, mingi protestivaim ja teistpidi sa lähed enda aega täitma ja rolli otsima. Aga ma nüüd Tiidu mõttel on ka vist katkestasime ära sellega. Jah, ei Tiit Tammaru: Ma tahtsin võib-olla selle koha pealt jätkata, et Tiit Tammaru: kuna see noh, tööturu iseloom ja, ja kõik need asjad nagu muutuvad järjest kiiremini ja, ja ka ütleme see meie tööaeg ju, eks ole. Pensioniiga järjest pikeneb, siis kindlasti üks nagu oluline võtmesõna on see, et, et kas see õppiaeg ikkagi peaks, peaks nagu pikenema, et meil on siin praegu seda kaks ilusat T-tähte seal esimeses kastis, aga. Mida minu ja see nagu Rauli Amets, mu hea, hea kolleeg ütleb, et see on nagu sellist varasemat olukorda hästi iseloomustav, kus meil on nagu mingid üldteadmised ja siis on mingis valdkonnas on süvateadmised. Aga et meil võiks see haridussüsteem minna selliseks, et need kaks T-tähte saaks nagu nende katustega nagu ühendatud, et see, see, see süvateadmine rohkem ja meil on või üldteadmine on nagu olulisem ja, ja mitu sellist nagu süva, süvateadmise võimalust. Ja noh, selle ühe, ühe osana tema näiteks toob ettepaneku, et meil võiks olla kohustuslik keskharidus, et praegu meil on kohustuslik põhiharidus, et. Et see üldharidus meil muutuks järjest tüsedamaks ja meil tekiks nagu mitmeid neid spetsialiseerumisi, mis meie järjest pikeneval tööteel võimaldaks kõigi nende, nende toimuvate muutustega paindlikumalt kohaneda. Annely Akkermann: Et ma tooks võib-olla ühe, see, mis, mis muutub, et see paindlikkus ja kõik need erinevad töövormid, et ma olen tõesti töötanud kolmes suures korporatsioonis, väga palju inimesi näinud tööle võtnud ja teistpidi ka, et. Teate, mis on kõige suurem raskus, kõik teavad, kõigi organisatsioonide personalijuhid ja juhid, muutused. Et tegelikult inimesed ju ei taha muutusi ja see, mis panebki meid mõtlema, et selles paindlikkuse või sellises suuremas ebastabiilsuse nagu kontekstis, mis hakkab tulema. Et, et ikkagi, kuidas inimesed kaasa lähevad sellega, et seesama muutumise kohanemisvõimet, selle teega ma olen väga nõus, ainult et see eeldab seda, et inimesed peaksid ise olema väga huvitatud sellest õppimisest, kohanemisest ja muutmisest. Et kuskilt mingi uuring ütleb, et 15 protsenti on need, kes on hästi motiveeritud Eestis. Nüüd 65 protsenti on need, kes jäävad, kes on juba passiivses või mugavustsoonis, kes väga ei taha midagi ja alumine on siis need 25, kes on nii-öelda mingi vastuhakk või vastutöötamine või mingi midagi sellist. Saatejuht: Aga, aga lasteaias on nad kõik motiveeritud, mis nendega juhtub siis, et nad selliseks stagnantideks? Annely Akkermann: No seda peab haridussüsteem ütlema, mina näen seda, seda seltskonda, kes tuleb tööle ja tööandjad sageli, no miks, miks tööandjad peavad tegelema sellega, et see kõik teavad, et on ikka motivatsioonisüsteemid ja erinevad väärtuspakkumised ja et see ikka kuidagi seda energiat üleval hoida, et inimesed tahaksid teha ja panustada ja oleksid õnnelikud seda tehes. Et midagi siis nagu juhtub sealt teelt kooli ja jõud, siis tööandjana jõudmiseni. Saatejuht: Ma arvan, et kui nagu inimene saab teha mingi otsuse, siis üks otsus, mida tasuks teha, on see natuke naljaga pooleks on, on see, et valida, kas sa oled nagu optimist või pessimist. Et optimist, tegelikult on terve rida uuringuid, mis ütlevad, et optimist elab kauem, tal on viis korda väiksem tõenäosus langeda stressi, tema jaoks on üldiselt klaas pool täis, kui pool tühi. Ja mis on, muidugi seal on teisi asju ka, ma ei tea, korporait maailmas, kuidas sobib, et optimisti, kuidas seda öelda, optimisti minut on pikem kui tegelikult minut. Mis põhjusel optimist näiteks jääb hiljaks alati või tihti või, või tema paneb kalendrisse rohkem asju, kui ta tegelikult jõuab nagu ära teha või, või, või. Aga samas, kui teil on see pessimist seal 10 minutit ennem koosoleku algust kohal, kellest pole muffigi kasu on ju, noh, on ka nagu eks. Et tegelikult ütleme seda viiteteist protsenti, ega me tegelikult ei salli väga korporait maailmas, samamoodi riigimaailmas. See on see, kes tegelikult toob muutuseid sisse, aga tegelikult teda üritatakse sinna nagu raami panna, on ju, et noh, tule see kell, mine see kell, noh, ma ei tea, kes on arhitektide, disaineritega suhelnud, ennem kella üht-teist ei ole mõtet helistada neile, nad ei võta toru või, või kui nad võtavad, nad ei tee tööd, eks. Või, või kui ta ka teeb tööd, siis ta pole lainel, ta ei mõtle, mida ta teeb, et, et seetõttu nagu noh, ütleme, mida loomingulisemaks läheb inimene, seda keerulisem ta teistpidi on ja mida rohkem sa selliste. Saatejuht: Aga nüüd, kuidas sa seda mängu nagu mängid mängiva treenerina selle tõttu, et noh, su tiim koos on nendest Ameerika nii-öelda korvpallimeeskond on ju staarid, staare täis, eks. Et see on omamoodi ooper, kuidas tegelikult sellist orkestrit nagu juhtida, et võib-olla järgmine kord peaks kutsuma Anu ja need talitõed siia, et kuidas selliseid, selliseid muusikuid nagu juhtida, aga, aga, aga ta on keeruline ja neid on jube raske sellesse korporatiivsüsteemi nagu panna. Ma korraks Esineja: Jah, et see on väga hea, et see aeg tuli, et optimisti minut on pikem, et jah, põhimõtteliselt me oleme seda ka uurinud, me oleme nimetanud seda ajakasutus suutlikkuseks, et tõepoolest aeg on nii-öelda. Aja nagu subjektiivset pikkust mõõdetakse, kui palju mul tegevusi sinna mahub ja no muidugi väga palju on ka sellist rööpsat tegutsemist ja tõepoolest on, võin ka kinnitada, et on see selge seos, et, et kellast kellani töö väga kindlalt nii-öelda paika pandud. Seostub sellega, et inimesed tunnevad tööst vähem rõõmu ja nad on ka väiksem ajakasutus suutlikkusega paradoksaalsel kombel, et neil võib-olla isegi rohkem seda nii-öelda täitmata aega tegevustega. Et seetõttu taas tuleks selle juurde, et see nii-öelda paindlikkus või võimalus tõesti valida võib-olla ka seda aega ja kohta, mida on kahtlemata väga keeruline koordineerida. Kahtlemata seda ka niisugust rahulolu juurde annab. Saatejuht: Aga nüüd, kui me mõtleme, me oleme selles konkurentsipõhises maailmas, eks ole, te ütlete, et me peaksime kaks T-tähte veel selgeks õppima, noh, me teame, et inimene, kes saab täna 40 aastat vana, tal on, vanaks, tal on olnud umbes 15 töökohta. Nendest 15-st tõenäoliselt on olnud üks pool nendest, mida ta on algul õppinud ja teine 15 siis millestki, mida ta pole õppinud. Ehk siis tõesti, et sa pead mitmes valdkonnas spetsialistiks suutma saada, aga me teame seda, et kes on tead, noh, ma ei tea, Tallinna eliitkoolid on ju, et, et lapsed nagu õpivad üle, nad õpivad lolliks, nad söövad rahusti, natukese aja pärast narkotsi, see pidi olema odavam kui alkohol täna, on ju. Ja jumala tõsi tegelikult, et ma ei aja udu, eks. Et, et, et me tegelikult sinna päeva ei mahu sellele lapsele rohkem enam pähe tuupimist, et äkki me peaksime seda kuidagi mudelit nagu muutma. Ja, ja selliseks, ütleme probleemi kesksemaks. Et meil see Einsteini oli see, Einsteini oli see, kelle käest küsiti, et, et sul on tund aega mingi probleem ära lahendada, et mis sa selle tunniga teed. Ma ei tea, kes teab, mis ta siis ütles. Saatejuht: Keegi teab vastust? Saatejuht: Magab, no hea mõte. Saatejuht: Ja Saatejuht: on veel mõni mõte? Saatejuht: Kelle käest? Küsib teise käest, teeb uuringu, eks. Saatejuht: Vaata, plakke. Saatejuht: Väide selline, et ta siis 55 minutit tegeleb selle probleemi defineerimisega, et ta püüab aru saada, mis see tegelik see suur mutter on, mida keerata tuleb. Ja siis viis minutit keerab seda. Saatejuht: Või, või siis lahendust, lahendusega tegeleb, et tegelikult need, kes on teadust teinud, teavad seda, et kõige raskem asi on üleüldse nagu adekvaatse uurimisküsimuse püstitamine. Millele vastamine on siis, ma ei tea, teaduslikult uudne ja päriselus adekvaatne, vajalik ja, ja sulle endale huvitav ja nii edasi, eks. Et kui sa selle püstitad ära, siis sa võid tegelikult algoritmi juba treenida, nagu seda vastust otsima. Selles mõttes, et me, meetodid on teada, kuidas nagu ühel või teisel, teist uurimisküsimust nagu lahendatakse, aga just, et see küsimus nagu õige oleks, eks. Samamoodi sa võid varasemat kirjandust täna arvutiga juba analüüsida. Et sa saad palju asju teha, kui sa oled adekvaatse uurimisküsimuse püstitanud ja päriselus on see sama. Et võib-olla poliitikud ka tihtipeale otsivad nagu noh, me näeme enne valimisi minnakse selliste väikeste mõtetega, noh tõstame alkoaktsiisi või seda, teist või kolmandat, aga mis on see suur mure, mida me lahendada tahame ja meil on võib-olla 10 erinevat tegurit, mis seda nagu lahendavad. Et, et tõesti see muutus nagu saavutada, muidu ainult üks on, sul tekibki vastuseis ühiskonnas ja kogu moos, eks. Saatejuht: Et aga, aga ma lähen, me kohe lõpetame selle tulevikutöö teema ära, siis lähme demograafiasse, aga üks asi, et ühelt poolt jah, me peame spetsialistiks õppima, palju nagu asju hästi teadma, aga teistpidi on terve rida ju selliseid. Noh sotsiaalseid asju või oskuseid, mis meil peavad olema ja ma siit ühte uuringut lugesin. Tulevikutöö võtmeoskused, nii mõtestamine, järelduspõhisus ehk siis põhjuste-tagajärg, seoste nägemine, sotsiaalne intelligentsus, et me oskame suhelda, mitte ainult ei ole head patsiga poisid, eks. Loovkriitiline mõtlemine ehk siis me oskame igasugust asja nagu küsida, aga miks, noh teadus on püsti näiteks me teamegi ju kriitikal, eks. Et see, kui kaks teadlast omavahel väitlevad, on üks parem väitlus üldse mida, mida, mida kuulata, ma olen kuulnud Briti teadlasi väitlemas omavahel, nad on väga andekad, kui seda Briti huumorit pannakse sinna sisse üksteisele ära tegemiseks. Aga ei tehta üks, üksteisele nagu inimese tasandil ära, vaid tehakse tegelikult nagu siis argumendi tasandil. Aga mis see uuring veel räägib meil? Kohanemine, kultuurideülene kompetents. No Eestis kindlasti hästi oluline teema, et meie pann on nii väike, et seda pannkooke siin teha nagu noh, raha teenida nii-öelda, et me peame välja minema nüüd, kui suur hulk inimestest Eesti omadest üldse nagu rahvusvahelise turuga tunnevad. Ma ei tea, on väljas õppinud, väljas töötanud, töötanud mõnes ettevõttes, kus on välistöötajad või, või õppinud koolipingis, ma ei tea, välistudengitega teinud koos mingisuguseid lõputöid, eks, või kursatöid. Et, et väikse riigina me sellest ei pääse, et mida laiem on see kandepind sellisest noh, rahvusvaheliste kultuuride tunnetusest, seda parem. Saatejuht: Oh jumal, programmeeriv mõtlemine ehk siis jällegi see agnostic, asjade seoste nägemine, uue meediakirjaoskus, transdistsiplinaarsus, et me suudame eri valdkondi omavahel kokku siduda. Saatejuht: Ja see tegelikult, kui me räägime koolist ja probleemipõhisest õppest, probleem on põhimõtteliselt interdistsiplinaarne, et meil on vaja erinevate isikuomadustega, erinevate teadmistega inimesi kokku panna, et mingisugune probleem ära lahendada. Et kas see probleemipõhisus on näiteks meil siin number kolmes või neljas mingisugune teema, mis siis nagu läbivalt sisse tuua. Saatejuht: Ja millest siin veel räägivad enesejuhtimine, ehk siis igas situatsioonis me oleme ise enda liidrid, et ei ole niimoodi, et meil on mingi postkolhoosi esimees ja siis me teeme tööd, eks. Ja, ja, ja, ja virtuaalne koostöö, et meil on Eestis edukaid ettevõtteid, kes tegelikult Saatejuht: organisatsioonid on virtuaalselt koos. Skype oli esimene, kes tegelikult Skype'i chat'ide peale ehitas üles organisatsiooni, aga meil on täna Eesti startup, kus on tegelikult 100-st inimesest 10 Eestis ja täiesti mõnusalt üle nagu digitaalsete tööriistadega töötatakse. Üks kord aastas on suvepäevad Eestis ja teinekord käiakse siis ühes nendest riikidest, kus on need inimesed, kambakesi ja, ja täitsa toimib. Ja mis on huvitav selle startup'i puhul veel, et, et kõik saavad ühtemoodi palka. Et ei ole niimoodi, et samas rollis Eestis saab vähem palka kui samas rollis, ma ei tea, Itaalias või, või Londonis. Et see on hästi huvitav, kõik täpselt ühe puuga ja kõik on õnnelikud. Saatejuht: Et vot, et meil on terve rida selliseid sotsiaalseid pehmeid asju, on ju, mida nagu noh, me kuskilt peame nüüd saama. Et ma ei tea, kas te usute, et me need koolipingist saame tulevikus? Ei. Aga kust me saame? Annely Akkermann: No tulevikus me ei saa rääkida seda, mis täna on, aga see, mida, mida mina näen, et kindlasti tööandjate roll ja ühiskonna, selles mõttes ka inimeste roll, nii tööandjate kui ka üksikisiku enda roll peab suurenema. Mida suurem on ebastabiilsus või vähem nii-öelda stabiilsus väheneb, seda rohkem, seda suuremaks muutub inimese enda vastutus. Et ma ei ole sotsiaalteadlane, aga ma niimoodi nagu olen nagu aru saanud asjast, et, et nii, et see, see iseenda vastutus, iseenda arengu eest, aga, aga ka ettevõtjate roll. Et mina, mina olen küll ka nagu rääkinud sellest, et need koolid, nii-öelda ülikoolid peaks rohkem koostööd tegema ettevõtetega ja, ja nii edasi, aga ma arvan, et täna on nagu see moment, et ettevõtted peaksid ise tahtma ka rohkem koostööd tegema, teha ülikoolidega. Et mina ei usu sellesse, et kool saab arendada kõiki tööjõuturule vajalikke oskusi, ta pole seda saanud viimase 10 aasta jooksul. Ja nüüd selles muutunud keskkonnas, kus tegelikult tehnoloogia ikkagi toob neid muudatusi kiiremini välja, et erialad muutuvad ja arenevad, siis jääda sellele lootma, et ülikool kasvatab ette kõiki tööjõuturul vajavaid kompetentse, on väga naiivne. Et ja, ja ka kui vaadata meie Eesti nii-öelda siis seda tööjõuturgu ja meie ettevõtteid, et meil ei ole ka nagu niimoodi välja kujunenud selliseid väga kindlaid suundi, meie ootused tööandjatena ongi väga erinevad, et me. Näiteks meil pangas on 340 350 erinevat tööprofiili. Et oleks väga naiivne arvata, et me saame iga profiili jaoks sellise vastava ettevalmistusega inimese. Samas on meil ka töötlev tööstus, kus on nagu väga erinevad sektorid, meil on palju start-up'e, meil on see paljusus on nagu väga suur. Ehk et, ma näen siis, et inimene ise peaks hakkama mõtlema ja rohkem kandma vastutust oma arengu ja kasvu eest. Ja ettevõtted peaksid vaatama rohkem ülikoolide poole ja ülikoolid peaksid seal avatult vastu võtma, ehk et. Aga see tähendab seda, et me ikkagi kujundame ettevõtetele siis või mingitele valdkondadele vastavaid spetsialiste, aga teeme seda koos, mitte üksinda. Saatejuht: Ülikool juba hilja ei ole, et, et kui seal selle tuupimisega on kõik näpud ühe pead pikkuseks taotud inimesele, et siis ta nagu äkki juba nagu. Annely Akkermann: Ja seda muidugi, et see on juba nagu teine probleem, et mida me teeme inimestega lasteaias ja põhikoolis, et ma arvan, et kõige eeldus peaks ikkagi olema väga hea põhiharidus ja väga hea keskharidus ja siis need inimesed saavad ka väga hästi hakkama ülikoolis. Aga hea haridus tähendab ikkagi nagu inimeseks olemise. Absoluutselt ja sedasama, mis sa välja tõid, see mõtestamine, analüüsioskus, see on see, mis juba täna on tegelikult töötajatel puudu ja mida, mida tööandjad püüavad õpetada ja mida, mida inimesed ise püüavad õppida, aga see. Transdistsiplinaarsus, et see oskus nagu nii-öelda erineva, erinevate valdkondade vahel siis Annely Akkermann: mõtestada, analüüsida, otsuseid teha, et see on täna juba nagu puudu, et mis siis veel nagu edasi Saatejuht: Saab. See ühisnimetaja tundub olema see probleemipõhisus, et see, me läheme, päriselu on ju probleemid, pangas lahendatakse mingeid probleeme, kui sa ei tee tükitööd tellerina, eks. Et, et siis nagu, et kui selle oskuse õpetamine lahendab vist paljusid asju, aga ma korra panen ühe asja hääletusele siin, et meil on siin selgelt nagu liberaalne vaade selle üle, et inimene ise peab endaga hakkama saama. Saatejuht: Kuidas teil on tunne, et, et see tulevikutöö, kas me vajame pigem nagu turvavõrku või, või kõik peavad jube tugevad isiksused olema, et, et kuidagi hakkama saada ise? Ise oma õnne sepad, et tõstame käed, kes arvavad, et inimene peab ise hakkama saama? Saatejuht: Nonii, ja, ja kes ütleb, et me vajame mingit turvavõrku? Saatejuht: Kuule, see on pigem nagu liberaalne festival, kui selline sotsiaalne. Sa siis ootasid. Klaasid ära vahetama selle. Saatejuht: Aga võib, Tiit Tammaru: Kui tohib, et ma võib-olla seda kooli teemat, et ma olen täiesti nõus selle, selle mõttekäiguga, mis siin on, aga. Aga võib-olla selle ikkagi selle kooli toetuseks, et ükskõik millist uuringut me vaatame, mis riigi kontekstis, siis. Mida kõrgem on haridustase, noh, seda kõrgem on, on sissetulek ja, ja üldiselt põnevam töö, et, et me võib-olla kipume seda kooli rolli ka ikkagi teistpidi natukene alahindama selles kiiresti muutuvas maailmas, see ei tähenda, et tõepoolest me hiljem ei peaks õppima. Aga, aga teistpidi, mida pikem on meie haridustee ja sealt ka see mõte, et see keskharidus võiks olla kohustuslik, on, on see, see annab sulle ikkagi õppimisvõime. Et ma ei oleks seetõttu selle kooli teema suhtes, võib-olla vabandust, olen siin oma professiooni kaitsmas praegu, aga ma ei oleks siiski selle kooli suhtes nii kriitiline. Saatejuht: Aga kas see keskharidus peaks siis ka nagu muutuma või me saamegi neid hästi trillitud selliseid masinaga lihtsasti asendatavaid inimesi sealt? Kas nad lennutavad droone või? Tiit Tammaru: Nad on nii trillitud, et mul on ka, on kolmeteistaastane tütar käib koolis ja, ja ma näen, et seesama probleemikeskne lähenemine, et pidevalt teevad mingeid uurimistöid, rühmatöid, kannavad ette, et. Et see nagu arvamuse kool üldse nagu muutunud ei ole, et ta on samasugune nagu 19. 19. sajandil nagu, nagu tihti nagu räägitakse, et see lihtsalt ei vasta tõele. Mul oli Saatejuht: Tütrel eliitkoolis klassijuhataja, füüsikaõpetaja, kes esimene lastevanemate koosolek rääkis veerand tundi, miks ta ei taha see klassijuhataja tegelikult olla, on ju. Et meil tegelikult on seda nagu destruktiivset teistsugust ka nagu väga palju olemas. Ja seesama tütar mul käis kunagi Inglismaal koolis, küsisin ükskord, mis sul koolis nagu õppida anti. Vot kuramus, pidime hambaharja disainima, on ju, ma küsin, mis aine on, mis ainest te seda hambaharja siis nagu disainite, science'is. Ehk siis, et meil on tegelikult aineid vähem, aga nad on, seal on sees matk, keemia, füüsika, eks ja, ja noh, see kuidagi lahendab mingit praktilisi asju, et, et meil on see õpikoormuse mahavõtmine küsimus, tegelikult minusugune ei saaks eliitkeskkoolis never hakkama. Mul on 100 muud huvi. Ma ei viitsi tegeleda asjadega, kui ma nende taga nagu mõtet ei näe. Ja ma käisingi, ma arvan Tallinna kõige nõrgemas keskkoolis, ma lõpetasin seda jeeli jeeli ära. Et, et ma ei ole selle üle õnnelik, aga ma selle arvelt sain trenni teha ja muid elukoolis käia. Et, et, et mingi hetk sa jõuad ise selleni, et sa hakkad õppima, on ju. Aga, aga just, et see ütleme, ma ostan selle ära, et mida haritum on ühiskond, seda paremini meil üldjuhul läheb igal juhul. Aga lihtsalt, et see haridus, noh, me peame tema mõttest nagu ennem aru saama, et äkki nagu Saatejuht: noh, kuidagi paremaks tegema ja siis ütlema, et kõik peate seda saama. Annely Akkermann: Ma testisin oma ideed selle mõtestatuse ja suurema nii-öelda selle vabaduse mõttevabadusega. Ma, meil oli 100 tudengit, oli just kohtusime, suveks võetakse ja meil on programm, kohtusin nendega ja, ja testisin ja küsisin, et kuidas te nagu arvate nende tulevikukompetentside, mis me ootame, et kas täna kool võiks juba pakkuda rohkem sellist nagu mõtestatust, mitte ainult faktipõhisust, aga seda analüüsi ka nende numbrite taga ja sellist sotsiaalset analüüsi, siis ausalt öeldes. Seltskond suvel muidugi ei ole väga aktiivne, aga selle peale nad tõesti noogutasid üks veerandik sellest auditooriumist, et seda, nad ootavad nagu täna koolilt juba ülikoolilt, et saaks nagu rohkem mõelda ja analüüsida, on ju, nii et midagi ikkagi võib-olla Saatejuht: Oleks vaja juurde lisada tulevikku silmas pidades. No nagu korraliku teadlasena ma siis küsin seda, et kas õpetajad seda suudavad täna, et alati me saame minna aste sügavamale ja me näeme ikka, et kuskilt king pigistab, et, et ehk siis minu, minu arusaam on see, et Eesti tulevik on kinni tegelikult kahe ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli kasvatusteaduskondades, ehk siis sealt, kus tulevad välja tulevased õpetajad. Ja millised nad sinna tulevad, on ju, et, et aga see selleks, aga muuseas Eestis on üks koolidirektor, Hendrik Agur, kes pidi käima, kes käib ka, ma tunnen teda hästi, mööda linna ringi, tal on paber taskus, kus peal on kirjas tema enda tuttavate nimed, kellele ta teeb ettepaneku hakata koolijuhiks. Ehk siis, et palju on kinnimees endis, et kas me tahame minna neid üldhariduskoole juhtima või kas me tahame minna sinna kasvõi mingi poole kohaga mingiks õpetajaks, et see ei ole, et kuskil tehke keegi teine kuskil teeb, eks. Aga nüüd me läheme pidulikult siit esimese teema pealt siis teisele teemale, milleks on demograafia. Ma ütlen ainult ühe lause. Ma lugesin Kristjan Lepiku mingit analüüsi, kus öeldakse seda, et aastaks 2025 on meid 100000 inimest vähem tööturul. Saatejuht: Et osa läheb minema väljarände tõttu, vist oli 23000. Saatejuht: Viis pooled on umbes see, et, et vananemise tõttu ja seal oli paar, paar argumenti veel, aga kui meid on 100000 vähem ja kui me selle tänase arvuga suudame teha, noh nipa-näpa kasvu, eks. Et majandusinimesena ma ütleks seda, et me oleme negatiivses kasvus järgmine nagu Saatejuht: kümned aastad, seda enam, kui meil seda dopingut nii-öelda euroraha näol sisse ei tule. Et kuidas selle vähemaga nagu rohkem teha? Ja, ja mis te sellest situatsioonist üldse arvate, on lootust? Saatejuht: Vähemaga rohkem teha, keegi tahab. Saatejuht: Pank on pannud juba suure osa kontoritest kinni, eks, masin on asemel. Masin, masinad. Kõigepealt Tiit Tammaru: On natukene lihtsustatud ka see nagu mehaaniline lähenemine, et kui meil tööeas olevate inimeste arv väheneb, et sama palju väheneb ka töötavate inimeste arv, et. Et siin Allan Puur tegi just selle kohta hiljuti põhjaliku analüüsi ja näitab, et noh, et meil on tõesti tööealiste inimeste arv on meil, meil kõvasti kukkunud, aga töötavate inimeste arv pole, pole üldse, üldse kukkunud, et. Et siin on igasugused hõive, hõivekasvud ja, ja nii edasi, mis seda mõjutavad. Nii et noh, päris nii mehaaniliselt me, me võtta ei saa, et, et palju meil on tööeas demograafilises mõttes inimesi. Ja ma ei tea, millal see Kristjan Lepiku uurimus oli, et võib-olla, kas see oli nüüd värske, aga, aga noh, ju rändeuuringud või rändesuundumused näitavad meil ju seda, et, et tegelikult Eesti on, on. On saanud ju viimastel aastatel sisseränderiigiks ja, ja, ja kui ütleme Euroopa Liiduga ühinemise järel oli see peamiselt nagu kolmandate riikide, Venemaa, Ukraina arvelt. Siis päris huvitav on see, et ma väga põnevusega ootan 2017 Soome rände andmeid, et, et kas ka Soomega rändepööre on toimunud või mitte, et me oleme seal kuskil nibin-nabin, et. Tiit Tammaru: Et ka Lääne-Euroopa, Soome, Soomega on, on see rändesuundumus veel muutumas, et. Et mina küll ei ole kindel, et kas see arv ise kahaneb, et pigem ma julgeks panna panuse ikka sellele, et, et see, see arv kasvab. Vaadates seda, kui aktiivsed on tööandjad, kui aktiivsed on ülikoolid, välistöötajate ja välistudengite värbamisel, siis pigem minu panus on, et see arv kasvab. Saatejuht: Keegi teab, kas siin Arvamusfestivalil on mõni inglisekeelne töötuba ka või, või venekeelne või? Sellel alal. Šoti keelne on või, olemas? Et Esineja: Jah, põhimõtteliselt seesama, mida sai enne juba välja, välja visatud, et need nii-öelda paindlikumad töövormid. Et nende otsimine ja ka nendele siis teatava sellise noh, nii-öelda regulatiivse raamistiku loomine, ma arvan, et Eestil tasuks üsna palju panustada igasugustesse pilootprojektidesse, mis uute töövormidega on seotud ja mida Euroopa Liidu liikmesriigid teevad ja noh, ilmselt tehakse ka. Ka Eestis üht ja teist, aga, aga sellest on noh, natuke vähe põhimõtteliselt kuulda, et, et igasugused sellised katsetamised, et noh, nii nagu Tiit ütles ka, et, et võivad töötada nii vanaemad kui miks mitte ka ei, ei pea tingimata olema istuma ilma tööta ja ainult nutiseadmetes meie, meie noorsugu, et. Et igasugused sellised noh, kasvõi seesama, ma toon, toon näiteks, kuna mul mitmed nii-öelda noored tuttavad on seda katsetanud ja ka üks kolleeg, et noh, niisugused Let's make a bit sarnased platvormid, mis on osutunud üpriski, üpriski huvitavaks ja, ja võimaldavad nii-öelda katsetada inimestel. Ja tegelikult ka muuta nii-öelda töökultuuri, et, et ka kõige nii-öelda mehaanilisemate või niisuguste teenindus, rutiinsemate teenindustööde puhul ikkagi nii-öelda tööandja on ka huvitatud, et lahkutakse suhteliselt rõõmsana ja ei kommunikeerita kuidagi, et see on vilets tööandja. Et sellised väiksed noh, nii-öelda arendused võivad, võivad seda, seda tööd, tööhõive enda noh, nii-öelda püsimist, hõives püsimist üsna palju mõjutada. Saatejuht: Jah, ääremärkusena mul tuleb meelde see Go-go-go võit vahendab põhiliselt selliseid lihtsaid töid, eks. Samas on olemas üks portaal, mis on ka lihtsad tööd, aga sellised monteerimise tööd on, on see Task Rabbit, mille ostis ära IKEA. Sest IKEA mööblit käivad mingid tüübid kokku panemas inimestele, sest kõik ei oska panna. Ja nüüd on ja kuivõrd suur osa nendest kokkupanijatest oli vahetatud, vahendatud Taskrabbiti kaudu, siis nad ostsid selle start-up'i ära. Ja, ja, ja sealt edasi on tegelikult portaal täiesti kus professionaalset tööd jällegi tööd, mis on kuidagi defineeritav, saab müüa, disainerid müüvad, programmeerijad müüvad oma tööd. Mul üks EBS'i gümnaasiumi lõpetaja, üks kutt ja tema ütles, et tema elab mingil soojal maal ja teeb aeg-ajalt sellist. Teebki andmeanalüütikat, sellist erinevate uuringute, sellist andmetöötlust. Ja täiesti vabalt võid elada nagu Indoneesias kuskil või Palisaarel ja, ja teha ka sellist tööd. Saatejuht: Ma arvan ka, et Saatejuht: mina olengi Annely Akkermann: Loomult see optimist ja hilineja, eks ju, aga ma olen ka üsna positiivne selle, noh, meil on siin hirmud, et, et meil jääb siin töötajaid väga palju puudu ja ma arvan, et see maailm muutub nii palju selles mõttes küll, et need tööd muutuvad kogu aeg, et ma ei usu, et meil töötajaid väga palju puudu jääb. Et just sellepärast, et ettevõtted ikkagi arenevad väga palju samm-sammult investeerivad tehnoloogiasse. Et ma võtan siin oma eelmise tööandja, kes on Ericsson, et kus, kus mingil hetkel oli ikkagi väga suur masstööde, masstootmise osakaal. Täna ma vaatan aastaarvandest, et nende käibenumbrid on jäänud samaks, aga ma tean, et seal on muutunud nagu tööde sisu. Ehk et me pakume täna palju kallimaid töid Eestis siin ja me pakume inseneridele, kes tulevad samuti üle maailma. Et, et selles mõttes nagu me teeme ja jätkame, aga me hakkame tegema rohkem seda nagu mõtestatult, mõtestatud tööd, et see, kuhu me tahtsime liikuda, mida kunagi Marju Lauristin ütles, et meist me peaksime olema teadmuspõhine. Mulle tundub, et me liigumegi sinna suunda. Et, et, et selles mõttes ma ei oleks, ma ei oleks nii murelik, aga ma olen sellepärast võib-olla murelik, et, et me saame sellega ainult siis kaasa minna, kui inimesed ise nagu lähevad kaasa sellega. Sest uus põlvkond õpib, et see Y ja Z, nad õpivad mingeid muid asju, nad on juba võrgus, eks ju. Et võib-olla see X põlvkond, et noh peaks nagu jalad võtma maast lahti, kes veel ei ole teinud seda ja mõtlema ka, et mida uut ma iga päev õpin juurde või iga kuu. Jutt on minust, ma olen X. Endast ka ja et, et mida uut ma õpin juurde selleks, et minna ajaga kaasa ja, ja olla siis see osa sellest teadmuspõhisest ühiskonnast. Ma arvan, et meil on väga suur võimalus, ainult et üks asi on see, mis mind nagu optimistina paneb muretsema, kas me viitsime õppida nii palju ja kohaneda, et me läheme kaasa nende muutunud töökohtadega. Saatejuht: Aga selles kontekstis ma küsiks nagu kahte küsimust, et esimene, et kas me. Saatejuht: Sest mugav on hea olla, me oleme töötanud nii palju aastaid. Ma natuke olen seda asja uurinud, et kui me, kui me võrdleme näiteks Eesti tööjõustruktuuri Soome tööjõustruktuuriga ja taandame maha riikide erinevused, mis on vist kolm või kolm pool korda umbes suurusjärgnevus. Et me näeme seda, et, et low-tech manufacturing, madaltehnoloogiline töötlev tööstus, meil on 21000 inimest rohkem tööl kui Soomes. Saatejuht: Siis kui nad ühesuuruses taandatud riigid. Teadusmahukad teenused, kõrgtehnoloogiline töötlev tööstus, madalkõrgtehnoloogiline töötlev tööstus, per valdkond, 10000 puudu. Et ja noh, ma ei räägi siin, ütleme, lihtsakoelisest teenusesektorist, mida see uuring ei käsitlenud, ehk siis meil on hästi suur nii-öelda selline noh, tööturu disproportsioon nii töökohtade kui, kui töötajate mõttes. Ja noh, kui sellele otsa vaadata, mul on tunne, et noh, see näitab ainult nagu suuremahulist adekvaatset ümberõpet. Ilma milleta ei ole võimalik nagu nii-öelda seda keerukamat, kallimat, intelligentsemat majandust siin hoida. Et esimene küsimus ilmselt ette paneks nendele samadele peaministritele, et, et, et kuidas nad ikkagi seda siis nagu plaanivad, et selle töö, noh, me räägime sadades tuhandetes inimeste ümberõpetamisest, mitte nagu mõnekümnest 1000-st. Aga see toimub nagu Annely Akkermann: Järk-järgult ja samm-sammult, et nagu ma näen, et vaata neid selliseid suuri ettevõtteid, kus need muudatused on toimunud, toimuvad vaikselt sadade inimeste kaupa, nii see kokku saabki. Meil ka toimus niimoodi muudatus, et õppisime juurde, õppisime nagu ette, sest kool ei saa hakata kasvatama, et nii-öelda neid kogu, kõiki neid muutunud kompetentse, see ei, see ei ole võimalik, töötukassa püüab seda teha ja püüab väga hästi, aga no lihtsalt seda vajadust ei suuda keegi teine defineerida peale ettevõtte enda. Saatejuht: Aga samas, kui me võtame, ma ei tea, Pärnu Kutseõppe Keskus, no minge sinna veebisaadet, vaata mida nad õpetavad, eks ole, noh, ma praegu peast ütlen, ärge tsiteerige, aga põhimõtteliselt on seal nagu autojuht, kokkehoidja, ütleme seda tüüpi tööd. Me õpetame seal hästi lihttöid ja me kuidagipidi ei keera neid kuidagi selliseid tulevikku oskuseid, et me seal, ma ei tea, noh. Esineja: Võib-olla peavad need kõrgharidusega nii-öelda spetsialistid minema, see on viimasel ajal üsna niisugune tasapisi populaarseks muutuv trend, et ma võtan mingisuguse nii-öelda kutse juurde, siis ma tean ka, kuidas mingeid muutusi disainida. Et kui ma seda ise ei ole tunnetanud, kui ma ise ei ole autot juhtinud, noh, ütleme autojuhtimine on halb näide, ma ei tea, ise treial olnud, siis ma ei oska ka võib-olla paremat keskkonda Saatejuht: Disainida. Meil on terve rida koole Eestis, kus on võimalik auto värvi jaoks õppida näiteks maal, eks on ju. Et, et ehk siis me tegelikult kipume ikkagi lihttööd õpetama ja tegelikult maailm läheb meil see unistuste maailm, millest me siin räägime, on nagu siis teistsugune, et mina ütleks seda, et selles valdkonnas võiks nagu haridusministeeriumi eestvõttel tegelikult jalad kõhu alt välja võtta ja vaadata, mis seal nagu sees toimub. Ja minu meelest, mul on tunne, et me seal valdkonnas vajame ka mingit sellist nagu case study või näidet, nihuke äge, kaasaegne selline noh, kutsekool on nagu või, või eriala kutsekooli erinevus tegelikult akadeemiliselt on see, et on elulisem. Ta ei pea olema viletsam, ma ei tea, Brightoni ülikool Inglismaal, Saseks ülikool, kus ma kunagi käisin, oli akadeemiline ülikool, kõrval oli Brightoni ülikool, kus iga eriala lõpus oli töökoht näha. Ka sa lähed tööle teatrisse, sa lähed tööle sinna, on ju, et ta oli, ta oli aasta praktilisem, seetõttu aasta ägedam, aga ta ei olnud kuidagipidi nagu viletsam. Brightoni ülikool oli vana polütehnikum, mis tehti ülikooliks, no põhimõtteliselt meie siis ütleme selline, ma ei tea, tönk või mitte tönk, vaid see tõkatõka, eks. Saatejuht: Ütleme minu üks, üks, mis ma olen ka aeg-ajalt öelnud, et üks asi, mis me võiksime teha, on seal, kus on see tõkatõka, rahandusministeeriumi, superministeeriumi kõrval. Seal kõrval on Vene gümnaasium, seal kõrval on polütehnikum, seal lähedal on tippimajanduskool, millega tippijal ei oska midagi pihta hakata, ta ostis selle, sai lihtsalt selle kaasa, on ju. Ja seal kõrval on ehituskool, kilomeeter. Et miks ei võiks me need ülikoolid kuidagipidi kokku panna, teha ühe ägeda sellise interdistsiplinaarse kutsekooli või rakenduskõrgkooli. Ja näidata, et tegelikult selline praktiline õpe on korda ägedam, kui, kui see akadeemiline selline noh filosoofiks õppimine, mis on ka kihvt muidugi. Aga kus nagu tööd leida on märksa raskem, eks. Et, et aga meie, meie nagu ei viitsi neid ägedaid piloote ka teha, eks. Et ma ei tea, kuidas see Paides nüüd on, Paide ehitab riigigümnaasiumi, et, et kas nad ehitavad selle kutseõppekeskuse juurde või nad ehitavad ta ikkagi eraldi. Saatejuht: Aga ühesõnaga, me oleme demograafiast ühesõnaga, kui, Saatejuht: tegelikult siin võiks ühe teema veel sisse tuua, et oleme me tegelikult ka avatud. Saatejuht: Et, et kui me saame ümber õpetatud ennast ja nii edasi, et, et ja siin juba on sots, soti keeles on debatid, on ju, mul on tegelikult, ma vaatasin. See Sten Tamkivi Skype'i juht kirjutas Memokradis mingi aeg mingi jutu, ta tegi Teleporti juhtis. Ja seal nad loetlesid üles, et mis on olulised siis need teadustöötajatele, kelle maailmas on mingi 700 miljonit, liiguvad ringi, töötavad seal, kus on ägedam. Tean, täna me teame tegelikult, et inimene, kapita läheb sinna, kus on ägedad inimesed. Ägedad inimesed lähevad sinna, kus on teised ägedad ees. Vanasti oli vastupidi, et oli kuskil töökoht, on ju, siis pandi noh perekond ja koer ja naised või naine ja koerad vormeliautosse ja sõid teise osariiki. Päriselt ka, et mingid detroite autotööstusesse näiteks, eks. Et täna on vastupidi, minnakse sinna, kus on ägedad inimesed. Saatejuht: Ja mida siis Memokradis Sten kirjutab? Kõige olulisem asi on madal saastatuse tase. Saatejuht: Erinevad linnade uuringud näitavad ka, et access to green või, või noh, ütleme ligipääs rohelusse on üks hästi oluline argument noh, elukoha valikul. Teine on madal kuritegevuse tase, kolmas on tolerantne ühiskond. Saatejuht: Tõstame käed, oleme tolerantne ühiskond või ei ole, kes arvab, et oleme? Saatejuht: Üks käsi, kaks kätt. Saatejuht: Ei ole. Saatejuht: No näed. Saatejuht: Kuidas on see? Lennart Meri liikuv sitt, seis. Saatejuht: Võib-olla me oleme kriitikameelsed. Olgu see meie tuleviku väetis, eks ole, siin saali teine pool, eks. Ja siit edasi, tolerants ühiskond, järgmine oli madalad elamiskulud, madalad üürid, kvaliteetne tervishoid, jala ja rattasõbralik, hea ühistransport, elav idufirma kultuur, kasvav majandus, madal korruptsioon. Et meil on siin ridu, milles me oleme täitsa okeid ka, aga ühtlasi see tolerantsuse käsi oli hästi ilmestav. Et ja just noh, siin on argumendid, miks see nii on tegelikult ka. See oleks Esineja: Sellisel juhul, kui me pakume välja ennast nii-öelda elamiskeskkonnana. Teine pool on see, et kui, kui needsamad mingid nii-öelda renditööjõu lahendused, noh, ma ei tea, kasvõi noh, meil on küll keeleliselt, me oleme üsna eristatud, aga inglise keele baasil on see lahendatav. Muide, see, see, Esineja: mis me siin tegime, see Esineja: vaatlus, Esineja: et Esineja: kaks kätt oli püsti, et me oleme tolerantne ja ülejäänud jäid ei Saatejuht: Ole. See on tegelikult adekvaatne ja representatiivne selle grupi peal siin küll, aga tegelikult ta ei ole, argument ei ole seal taga, et kui me teistpidi hakkame argumentidega vaatama, näiteks Tallinn on sama, turisti arv Tallinnas on sama suur kui turistide arv elaniku kohta Helsingis või Stockholmis. Et me oleme üsna avatud tegelikult selles kontekstis, aga nüüd on küsimus, et kas me neile enne tagahoovi laseme, et ma olen kunagi Taanis õppinud, ega taanlane ei lase ka teist inimest. Sa seal Taanis ka tegelikult suhtled, kurat, poolaka, lätlase, leedukaga sellisega või võib-olla soomlasega, aga mitte taanlasega. Et tegelikult need väiksed, need rahvusriigid on kinnised niikuinii, eks. Esineja: Kas sa pead sinna tagahoovi tingimata minema kohe? Ei pea, ei pea. Et noh, teisipidi igasugused nii-öelda uuringud näitavad, et siuksed noh, nagu suhteliselt lõdvad seosed, pealiskaudsed noh, Facebook'iski sõber on sul, kes, ega ta ei ole sulle südamesõber enam ju, kasvõi see sõna tähenduski on muutunud. Et need nii-öelda, mida nimetatakse loose relationships on väga-väga levinud, et, et see ma, ma ei, ma ei nutaks nii väga ülemäära sellepärast, et kas ikka eestlane laseb oma tagahoovi või mitte. Las mul olla see tagahoov, see privaatsuse koht, nagunii mujalt privaatsus väheneb. Saatejuht: Selle loose relationship'i pealt on tehtud üks hästi-hästi äge uuring selle üle, et milline see tulevikurass välja näeb. Et kui tegelikult nagu peresuhted on ka diilipõhised, on ju, et kellelgi on last vaja ja noh sätitakse ära, et. Et, et seal hästi-hästi huvitavad olid need inimese, ütleme sellised bioloogilised karakteristikud, ütleme 100 aasta pärast. Et milline see kõik välja viib. Aga, aga sellepärast me elamegi, see on huvitav, eks. Ja aga ma arvan Annely Akkermann: Ka seda, et see paindlikkuse teema, et inimesed ei tahagi enam sinna tagahoovi võib-olla, et see ikkagi, ma näen, et see mingist generatsioonist on nagu väga palju muutunud ja inimesed enam ei, ei väärtusta või ei tähtsusta enam neid piire, nad töötavadki piiri üles, et nad ei koligi võib-olla kunagi Eestisse elama. Et nad käivad siin võib-olla kaks korda aastas mingisugusel oma töötajate üritusel ja see on kogu lugu, aga ta töötab kogu aeg selle ettevõtte jaoks, mis on siin Eestis ja ta tahagi süveneda siia tagatuppa, ehk et see ei pea olema nagu meie nõrkus, et me ei ole nii tolerantsed, et võib-olla maailm ei ootagi enam seda nagu süva sisseelamist teise kultuuri. Saatejuht: Ja ma arvan, et see avatuse nagu teistmoodi mõtestamine ka, et see avatus ei ole ainult see just, et me laseme siis oma selle magamistuppa kõik on ju, aga. Aga see on see, et näiteks kui siinsamas see kutseõppekeskus, mis siin on, et seal võivad põhimõtteliselt ju käia läbi kõik inimesed õpetamas, kes mööda Tartu maanteed sõidavad, Tallinna-Tartu vahet. See, et siin tund aega mingi loeng teha, ei ole mingi probleem. Küsimus, et kas seal, ma ei tea, kes see kutseõppekeskuse juht on ja võib-olla kõik nii käibki juba. Ja põhimõtteliselt see on kinni selle enda koolijuhis ja nendes ärksamates õppejõududes, kas nad siis tegelikult need teised nii-öelda juhu teadlased, juhu ettevõtjad saavad sealt läbi või nad ei saa läbi, et aga see kool on tegelikult magistraali ääres, et võiks kõik nagu nii olla. Saatejuht: Et jah, selle avatuse taas mõtestamine on ka võib-olla isegi poliitilises mõttes, et ei pea kõik inimesed olema nagu mingisuguse rinnamärgiga parteilased, on ju, et, et riigijuhtimises sõna sekka öelda. Saatejuht: Okei, kell läheb, meil on pool tundi aega paneeli lõppu, lõpuni lähme siis siia sellesse näidete kohta. Saatejuht: Kus on siis, et me teame nüüd, milline situatsioon koolis, trillitakse ja ettevõtetes, et ühelt poolt öeldakse, et meil on vaja rohkem keevitajaid, et kas siis peab keevitajaid juurde tegema, kui on, öeldakse tööstuse poolt, mis te arvate? Kui tööstuse poolt öeldakse. Öeldakse keevitajaid, et meil on vaja mööblikomplekteerijaid juurde. Annely Akkermann: No kui neil on vaja, siis, siis neil tuleks anda neid loomulikult, kui see, aga kui see on konkreetne tellimus, et ma lihtsalt olen õppinud kriitiliselt mõtlema, et, et mis ajast see tellimus on, et see on nagu Saatejuht: Meie nõrk. Singapuris pandi laevaehitus kinni, öeldi, et nii madala lisandväärtusega, nii odavat tööd ja töökohti me ei suuda riigis hoida. Ainukesed odavad töökohad, mis seal riigis on, kohalikel on takso, taksojuhid ja, ja kõik ehitajad on välismaalased. Hakkas torne ehitama, tulevad indoneeslased sisse, elavad konteineris, teevad pambusest oma selle 100 meetri või poole kilomeetri kõrguse nagu Saatejuht: estakaadi ja ehitavad valmis, osad kukuvad alla, 10 tükki maja kohta. Ja, ja maja valmis ja lähevad tagasi. Ehk siis inimõigusi ka väga palju ei ole, aga hästi pragmaatiline, et me lihtsalt ei taha neid lihttöölisi enda juures hoida. Võib-olla keevitaja on väga hea näide, et keevitaja ei ole väga madala lisandväärtusega, et. Saatejuht: Ta on spetsialend, aga ta on ikkagi. No, ta on oskustööline, jah, ta ei ole lihttööline. Vabandust, oskustööline. Esineja: Võib-olla alustaks sealt, et enne oli nagu sellest kõrgharidusest juttu ja, ja natukene sellest, et, et kas nüüd see põhivastutus ongi siis võib-olla sellel nii-öelda põhikoolil või, või peaks olema ülikoolil. Eks see ole ilmselt nii ja naa, aga üldiselt igasugused prognoosid näitavad, et ainult keskhariduse baasilt tööd ei saa. Ehk siis see kukub kõigepealt, et lihttööd on isegi veidikene vähem ohustatud, aga just see nii-öelda keskharidus, et sa pead siis juba minema nii-öelda otsustamagi, kas, kas sul on nii-öelda lihtne elu või, või, või pead siis ennast nii-öelda arendama. Ja, ja siin muidugi kahtlemata see, seesama nii-öelda eri, erialade ülesus ja, ja kõik need kenad tulevikuoskused, mida, mida sa siin ette lugesid, on, on noh, nii-öelda vajadus loomulikult, et nad jõuaks nii või naa programmidesse. Mina olen ühe, mille puhul isegi üks haridusministeeriumi ametnik ütles, et see olevat kõige interdistsiplinaarsem programm, mida tema neid silmad on siiamaani näinud. Selle nimi on muutuste juhtimine ühiskonnas, mis esialgu küll ainult sotsiaalteaduslikku teadmist, majandus, õigus, psühholoogia, meedia, kommunikatsioon ühendab. Aga isegi ka seal oli, me olime üsna üllatunud, et meil oli päris suur konkurss ja mitu inimest ütlesid, ma annan endale aru, et see oli ka selline konkursi nii-öelda situatsioon, aga ütlesid, et. Et ma ei, ma ei mõelnud, et ma tulen õppima, et mul on noh karjäär ja, ja mul ei ole vaja. Aga, aga kui tõepoolest tehakse mingisugune selline nii-öelda pakkumus, millest ma näen, et mul on, mille, mille puhul ma saan karjääri katkestamata noh, nii-öelda tasemeõppes olla. Sellest programmis on ka noh, näiteks ei pea olema mingit pikka magistritööd, vaid see tehakse jupikaupa nii-öelda nagu projekt, projekti haaval ja kaitstakse sisuliselt portfooliot lõpuks. Et, et, et kui on sellised nagu praktilised väljundid, et, et noh, ma arvan, et selliste asjade järele on, on suurem vajadus ja, ja tõepoolest noh ma tahaks väga loota, et sellest saab selline julgustav kogemus. Teine mõte on muidugi needsamad praktikad. Et kui sa ütled sõna praktika, ma olin ise üllatunud, siis tavaliselt mõeldakse seda, et, et ettevõte peab ise nagu kuidagi väga siis noh, noh taas see on natukene nagu see, et tuleb mulle mingi lihttöö tegija, et ma annan talle mingi pisikese jõukohase jupi, et. Et mina arvan, et see tuleks ümber mõtestada, et see on ettevõtte enda jaoks ka mingisugune sihuke uuendusmüks, et tulevadki teistmoodi, esitavad natuke lolle küsimusi, aga nad esitavad teistmoodi küsimusi. Et noh, ma isegi julgeks seda nimetada mingiks, ma ei tea, innovatsiooni praktikaks või milleks iganes, et noh, meil on olnud kommunikatsioonistrateegia, noh, niisugused, kus tulebki rühm tudengeid, teeb ettevõttega mingisuguse projekti. Ja seal on väga erinev selline vastuvõtt, et osad tõmbavad ikka väga selgelt kaitsesse ja noh, see ego ei, ei, ei võta seda uuenduslikku ideed, loomulikult see pole nii väga lihvitud, sest lihtsalt ei ole võimalik, tudengitel on 100 muud ainet ka. Aga, aga põhimõtteliselt see, see valmisolek nagu vastu võtta, et kes on nagu lasknud noh, võib-olla natukene enda mõtetest lahti, need on saanud vahel päris häid juppe, mis küll võib-olla täpselt sellisel kujul ei lähe kasutusse. Aga noh, mingisuguses modifitseerinud vormis, et noh, mina paneks ka ette noh, niisuguseid nii-öelda praktikaid juba sedasama probleemipõhist praktikat siis tõesti koostöös ettevõttega, aga selleks oleks vaja ka, et ettevõtted seda nagu natuke ümber Saatejuht: Mõtestaksid. No üks võimalus on jah see, et ta pannaksegi programmi osaks seda tüüpi, näiteks Aalto ülikool Helsingis pandi kokku siis kaupmehe kool, ehk siis ärikool, Tehnikaülikool ja disaini- ja kunstiakadeemia. Ja selle eel käis tegelikult see International Design and Design program, mis magistriprogramm, kus oli siis. Küll te õpetate disainerile natuke tehnoloogiat ja turundust, tulundale siis disain ja tehnoloogiat ja insenerile siis disain ja turundust on ju, et nad said üksteise keelt rääkima natukene. Ja siis antigi tegelikult praktiline ülesanne tööstusprojektina kätte, läksid mingisse Soome ettevõttesse, suundu, polaar, fiskaalskeemi, ra, ma ei tea, Sampo. Praktilist probleemi lahendama ja ettevõte sai lahenduse oma probleemile, ettevõtted osad finantseerisid seda programmi. Ja tudengid said hästi elulise sellise multidistsiplinaarse nagu kogemuse ja praktilise probleemipõhise ja sellest, sellest ajendatuna tegelikult kriisieelselt pandigi terved ülikoolid kokku, kolm ülikooli kokku, et, et kui elu on selline, et miks me siis neid kokku ei pane. Ja meil tegelikult ju Tartu Ülikooli sees ja Tehnikaülikooli sees on enam-vähem kõik need distsipliinid olemas. Et kas me seal nagu õpetame piisavalt interdistsiplinaarselt, üks asi, aga teine asi, kas ikkagi see elupõhine, probleemipõhine, praktikapõhine õpe. On nagu päris elu ka või tegelikult praktika on ikkagi see, et sa oma firmast põhimõtteliselt või oma tööandja juurest saad mingi pappri, et sa oled praktikale ära käinud ja kogu lugu, nagu ta on kogu aeg olnud. Annely Akkermann: No meil on need ikkagi need ka üksikud head näited, et ma alustan headest näidetest, et sa rääkisid Aaltost, et aastaid tagasi sai ju tehtud ikkagi suurepärane asi, Mektori suurepärane maja, mis on ka ju interdistsiplinaarne natukene ju ka selle Aalto näitel, eks ju. Et nüüd Tartu Ülikool on, eks ju, nagu minemas umbes midagi sarnast tegemas delta, delta maja suhtes. Et aga see, et me, kes ei tea, et minge ja uurige, seal see, seal see interdistsiplinaarsus töötab, aga ta töötab ilmselt nende jaoks, kes on ikkagi väga aktiivsed. Et see ongi ju see, et ettevõtlus on seal kohapeal, seal on erinevad, nii-öelda saab võtta ka samamoodi. Annely Akkermann: Muuseas, Annely Akkermann: seesama see uus Annely Akkermann: ettevõtluse IT-maja, Annely Akkermann: mis Tartust tuleb, see on koba, et see tuleb sinna majandusteaduskonna Saatejuht: Kohale, kus on matemaatikud, statistikud, IT ja noh, majandusteaduskond on koos. Ta oleks peaaegu tulnud ka sinnasamma sinna Maarjamõisa mäele. See oli tegelikult Tartu startup'i kogukond ja seal mõned aktivistid veel, kes sai suuseldatud, mitte suuseldatud, aga loovitud, tegelikult ta tuleks sinna. Ülikooli oleks tahtnud ehitada sinna taha. Ja, ja kus me vaatame, kui ehitati viiekümnendatel, kuuekümnendatel tehnikaülikool, meil on selles mõttes kämpus ikkagi, kus koridoridega on teaduskonnad ühendatud. Kui te lähete täna Maarjamõisas, teil on majaparkla, majaparkla, see on selline nagu 18 sajand, noh ehitati kool ja Harvardi ülikool on nii ehitatud, 17 sajand on ju. Et, et me tegelikult, me oleme ideelises mõttes olema ka seal tegelikult ikkagi noh, tagurlikud, nagu te ütlete töö juures, et enamus inimesi tegelikult ei taha muutusi. Akadeemia on samasugune, ega seal ka ei taha. Ja, ja finantseeritakse ka projektipõhiselt ühte ehitust ja teist ehitust, mitte siis noh, ma ei tea, ülikooli arendamist, eks. Saatejuht: Ma Annely Akkermann: Leidsin jutt pooleli tegelikult, et ma ütlesin, et need sellised nii-öelda majad, et nad on kõik väga head ja aga ta on kuidagi nagu ikkagi valitud või käputäiel, eks ju, need, kes on aktiivsemad. Et mis on minu arust nagu hea näide on, kui ma käisin Hiina tehases Ericssonis, kus, kus siis ma küsisin, seal oli nii palju noori, järsku ühel, ühe liini taga, mõtlesin, et kust need noored kõik siia said. Et nad on tudengid ja nad töötavad siin üks aasta, et minu arust vot see on nagu see interdistsiplinaarsus ja päris praktika, et sa tuled kohapeale ja sul ongi ülikooli nagu sisse programmeeritud see, et sa sellel erialal, kus sa, mida sa õpid, sa õpid teda ka praktiliselt, eks ju töös. Siis sa lähed tagasi kooli ja siis sa õpid edasi, et, et võib-olla noh, see on suund, kus me võiksime ka nagu vaadata, et, et me oleme öelnud ikka, et akadeemiline haridus ei peagi andma käsitööoskusi. Ma olen sellega nagu väga nõus, aga, aga võib-olla ta annab nagu sisendit sinna, et me omandaksime seda haridust nagu paremini. Esineja: No see on seesama ikkagi disaini printsiip, et ma ei saa midagi hakata nagu disainima, ma ei tea, kuidagi väga abstraktset, et mul peab see olema kuidagi isegi jah, täiesti kuni keha, kehaliselt läbi tunnetatud, aga mida ma tahtsin öelda selle muutuste kohta, et. See on üsna loomulik, et inimesed ei taha muutusi. Muutused on alati võimuga seotud ja võimuvõitlus ja alati on see küsimus, et võib-olla mul on selles järgmises nii-öelda levelis võimu vähem. Ja, ja seetõttu ikkagi ka see, et, et milleks, milleks need muutused on või, või seesama niisugune noh, mida nimetatakse nii-öelda motivatsioonisüsteemiks, me kipume seda väga isiku tasandil nagu mõtestama, vaid pigem peab see olema nagu ka mingisugune visioon sellest, et okei, aga kuidas siis see, ma ei tea. Esineja: Süsteem, olgu ta siis organisatsioon või isegi ka mingisugune väiksem, et kuidas, kuidas ta siis tulevikus, milline on ka minu sõnaõigus seda näiteks kujundada, nii et. Et need on kindlasti ka asjad, et meil kipub olema nagu väga ainult selle isikukeskne vaade, millest me jõuame niisuguse musta kasti teooriani, et noh sisend ja väljund ja mis vahepeal toimub, mis see Saatejuht: Motivatsioon on. Aga kas sellises kaasaegses teaduspõhises majanduses on, on see võimuteema jätkuvalt sellise alfaisaste teema või sellise? Sellepärast Esineja: Ma räägingi taas, et nendest samadest nii-öelda uutest koostöövormidest ja mis nõuavad ka tegelikult nagu katsetamist, sest see on uus, see on meile tundmatu. Ja noh, mida ma näiteks alati ütlen oma tudengitele, kui, kui nad nagu võib-olla natuke kirtsutavad nina, et miks ma peaksin sellise valdkonnaga tegelema. Ma ei ole, mina, mina armastan teha seda ja teist ja kolmandat ja nüüd ma pean järsku praktikas tegema mingit valdkonda C. Aga see on sul hea võimalus üsna riskivabalt proovida, et noh, et sul ei ole selle, sellega noh, ma ei tea, oma tööl võib-olla katsetamist hakatakse sulle kohe nagu noh, ma ei tea, näpuga näitama. See on võimalus nagu mingis mõttes riskivabalt katsetada, et kuhu ma tahtsin nagu jõuda ka selle, selle võimuga, et, et kui meil on ikkagi ka mingisugune teatav kokkulepe, et noh, et siit pealt me ei loe praegu veel tibusid. Vaid julgeme katsetada, oleme selles mõttes avatud, et sa enne defineerisid seda avatust noh, nagu sellise füüsilise ligipääsuna, aga ka see, et me ei hakka kohe iga, igale projektile nagu ütleme siis seda edukuse või läbikukkumise silti külge panema. Et see nagu katsetamise julgus on, on ka, mida oleks vaja, sest muidu ma kardan, et need praktikaprojektid, mis iganes osalistega neid disainitakse, et noh, et seal peab nagu teatav selline. Saatejuht: Kas me kasutame üldse nagu piisavalt selliseid pilootprojekte ja katsetamise ja selliseid? Annely Akkermann: Mina ja et ma kaitsen ka, ma võib-olla olin liiga äärmuslik siin selle, et inimesed see kohanemis ja muutumisvõime, et ma nagu kaitseks ka inimesi, et see on ka väga loomulik, et inimesed neid muutusi pelgavad, et. Ja kui, kui ma nüüd niimoodi mõtlen, et tuleviku töö muutub ja ametid muutuvad, et siis ma ütleks, et on ikkagi nii riigi kui ettevõtjate roll valmistada inimesi ette nendeks muutusteks, et sest kõik ei tule, ei peagi tulema ühtmoodi kaasa, on need, kes on nii-öelda. Nii-öelda sellise kõrgema, nii-öelda vähema ebastabiilsuse vajadusega ja inimesed ongi need, kes on stabiilsuse vajadusega, et. Et ma paneks nagu ettevõtjatele südame, südamele selle, et no üks näide sellest, ma toon nagu oma näite siin sellest programmist, mida me teeme, see piloot business intelligence. Selline moodulõpe, mida me teeme koos Tallinna Tehnikaülikooliga, et me näeme, et mingid ametid ikkagi ju aja jooksul muutuvad. Me oleme ka ise selle välja öelnud oma ettevõtte sees, et ja suureneb just selline, mis puudutabki kogu seda andmemajandust ja kogu kõik see suund kasvab, me näeme seda ja meil on mingil hetkel vaja oma töötajaid ümber õpetada. Et sellist eriala me leidsime, et meil on vaja seda eriala täna või seda ametit juba täita, me leidsime poolteist aastat tagasi selliseid inimesi Eesti Vabariigis ei koolitata. Ja see on väga normaalne, sest see on täiesti uus, uus nii-öelda eriala või uus amet. Ja me tegime piloot sellise programmi Tehnikaülikooliga, oligi siis selline business intelligence, kuhu said siis kandideerida küll erinevad, ka Tartu Ülikool, Tehnikaülikool, EBS. Tudengid, et Tallinna Ülikool, et kes siis said lisaks oma siis sellele majandusharidusele omandada nagu selles moodulõppes, kus siis õpitigi juba reaalselt seda nii-öelda seda tulevikkuametit. Väga hea programm oli, väga populaarne ja mis me nüüd tegime ja nüüd järgmise sammuga on see, et me nüüd pakume ka sedasama asja oma töötajatele. Sest et noh, nemad näe, me näeme, et peavad hakkama ka mingi hetk õppima juurde uut ametit. Et see on ettevalmistus, see, ma arvan, on natuke selline, ma ei taha ennast kiita, aga see ongi see sotsiaalne vastutus, et inimesed ei peagi ise teadma ega õppima ega oskama õpetada, keegi peab andma selle, selle iva või seemne talle Saatejuht: Kätte. Aga siis selline spiooniõpe või see business intelligence ongi tuleviku M.B.A.D ongi, et, et ärikoolid peaksid ennast profileerima, sest ta on iseenesest soft, on ju. Me ei räägi tegelikult siin veel numbrilisest poolest, on ju. Et, et aga, aga jah, et ütleme, selline oskus on elementaarne, et kui sa mingilgi valitseval positsioonil oled mingis ettevõttes, sa pead suutma nagu noh, argumenteeritud otsuseid teha. Annely Akkermann: Jah, ja ma küsisin tudengi käest, et just selles samas nagu nüüd selle suveprogrammi käigus tudengitelt, et kes selles osaleb, kas nad on rahul ja ta nagu ütleski, et see on tema jaoks just see, mis tal puudu jääb täna selles, selles, et see praktiline pool ja see, mis on juba samm edasi, mida amet nõuab, eks ju. Ja seal ongi just ka needsamad pehmed oskused, ka suhtlemis- ja kommunikatsioonioskused ja läbirääkimisoskused sellesama ameti juures, mida ta esile tõi. Saatejuht: Ma küsin ühe küsimuse spetsiifiliselt Swedpangalt, et teil on suur maja, palju inimesi. Et kui palju te tegelikult teate, milliste isikuomadustega teie inimesed on, et kas, ma ei tea, Indrek Rahi käib teil majas, teeb diskianalüüse ja ütleb, et jagab kuidagi värvidesse või, või. Annely Akkermann: Ei, me ei, ei, me ei tea, milliste isikuomadustega on meie kõik, meie inimesed ja me ei tee selliseid teste. Saatejuht: Mina olen kahes juhtorganis teinud selle, et muuseas töötab. Kui on vaja, siis tehakse, aga kui ei ole vajadus. Aga just, et kui tiim saab aru, millised inimesed sul tegelikult on ja mis on ühe või teise jaoks oluline. See, mis on müügimehe jaoks oluline, on absoluutselt ebaoluline raamatupidaja tüüpi inimese jaoks ja vastupidi. Ja seda ma olen nõus. Saatejuht: Okei, aga nüüd meil on täpselt veerand tundi aega minna siis oma selle viimase ülesande juurde, mis on siis valida välja need kolm mõtet, mis me anname edasi peaministrikandidaatidele. Ja, või ja reastada ja siis küsimus oli jätkuvalt siis see, et, et mis on siis need kolm mõtet või kõige olulisemad asjad, mida tuleks teha selleks, et siis seda tööturu ja hariduse kuidagi silda või suhet dünaamilisemaks viia. Kas siis nende kumbagi sees midagi muuta või siis nende vahel midagi muuta? Saatejuht: Ma enne küsiks Esineja: Veel korraks Tiidu käest, kas kumbki tohib, et demograafid on ju kindlasti vaadanud ka nagu seda niisugust rändeseost majanduse ja haridussüsteemi mingite eripäradega. Kas sa oskad siit midagi välja tuua, et me saaksime, et meie ettepanekud oleksid ka kuidagi tõenduspõhised? Esineja: Ei Esineja: oskagi nagu väga konkreetselt su, su küsimusele Tiit Tammaru: Vastata, noh pigem on selle õppimise osa see, et, et sa saad neid kogemusi, eks ole, et meil oli ju väga palju juttu sellest praktilisest kogemusest, et kuskil tööandja juures. Ma arvan, see on tegelikult ülikoolides ükskõik, mis eriala ma vaatan, arvan ikkagi järjest enam juba, juba levinud ja norm, et. Et ma ei kujuta ette, et kuskil on veel eriala isegi semiootika või mis iganes, võib-olla esmapilgul elukaugel ikka on seal mingi Eesti märgi küsimus, analüüs ja mida iganes, et, et seda praktilist. Dimensiooni on palju sisse toodud, aga võib-olla see teine pool on ka see, see rahvusvaheline dimensioon, et. Tiit Tammaru: Et just see õpirände, välismaal õppimise soosimine, et teame, et ka Euroopa Komisjon, eks ole ju väga toetab seda, et ikkagi iga tudeng mingi osa semestri vähemalt töötaks välismaal, et, et me saaks aru, et miks see Kreeka mingi. Majanduskriis selline on, nagu ta on või Itaalia põgenikekriis, et, et noh, võib-olla see. See just pigem see nagu õpimobiilsuse veelgi nagu tähtsustamine on, on selline oluline, et, et sa saad nii praktilist töökogemust kui ka teiste nagu kultuuride ja keskkondade kogemust. Saatejuht: Ma küsin veel ülikooli poolt, et te olete kahe, kaks inimest Tartu Ülikoolist, et, et ütleme, kui kõrgharidus hakkas tulema, ta oli hästi personaalne, meistrilt selline selline õppimine, siis ta läks selliseks tööstuslikuks, et me üks lektor õpetab nagu 100-le või tuhandetele inimestele, et. Et ja ülikoolis on arstiteaduskond, kus on ju järel see residentuuri teema on ju, et sa noh, tahad mis iganes valdkonnas professionaalseks arstiks saada, sa mingi osa tegelikult oled haiglas ja töötadki mingite mentorite all, ma ei tea neuroloogias või kus iganes valdkonnas, et. Et kas see residentuur täna töötab ja kas see võiks olla üks asi, mida nagu laiendada, et igale tudengile tekib mingisugune mentor ja, ja selline. Saatejuht: Osa, osa, osa kraadist ongi see praktika Tiit Tammaru: Sellisel kujul. See oleneb Tiit Tammaru: haridustase või noh, sellest haridusastmest, et noh, kui ülikoolist rääkida, siis baka, baka tasemel noh, päris me seda veel rääkida ei saa, eks ole, ja doktoriõppes enam teistmoodi üldse pole võimalik. Ja, ja ütleme, et see magistriõpe on seal vahepeal, et, et seal juba on ka kindlasti nagu see. Esineja: See on jah väga erinev, sest näiteks osades valdkondades need, millega mina olen seotud, meil võib-olla viis protsenti ei tööta, ülejäänud töötavad enamasti erialasel tööl, mitte noh, nii-öelda ettekandjana. Et, et see noh, nagu toimib, et pigemini on just küsimus selles, et võib-olla väga nagu kitsalt nähakse näiteks magistriõppes õppijaid, et noh, nende põhitöö ongi õppimine, et ei ole, et meil on tegelikult väga sageli ikkagi see, see nii-öelda töö ja õppimise nii-öelda ühitamine, mis on. Mis, mis võikski olla nagu norm magistriõppes, sa ei jõua niimoodi järjest siin, kes sind üleval peab. Saatejuht: Jah, kunagi ma vaatasin Tippi parklat, et autod olid sellised, et mul on tunne, et need inimesed tööle üldse ei jõua või kooli ei jõua, et nad enamus ajast on ikkagi tööl, et ilma tööta selliseid autosid ei osta. Saatejuht: Mujal maailmas tudengid käivad metrooga tööl, see vahe on. Saatejuht: Okei, aga me jõudsime nüüd selle, me peame selle top kolme mingil viisil siia kirja saama, et, et ma küsin korra teie mõtteid, kas on mõni mõte ja siis küsime kõigi teie käest, et jumala eest midagi välja ei jää. Et mis on mõte, igaüks üks mõte, mis siin top kolmes peaks olema. Esineja: No see on nüüd selline lihtsalt tasapisi mul kujunes. Et ma pakuks välja selle, et, et igaühe, igaühe õppepuhkus võiks olla. Et praegu ta on minu teada vist seotud rohkem sihukese tasemeõppe ja noh juba väga-väga selgelt, aga. Aga noh, mida ma olen näinud ja mida me vaatasime ka oma ajakasutuse uuringutes, et inimesed, kes on kuidagi väga-väga noh, nii-öelda kinni jooksnud, ma ei tea, võib-olla rabavad mitmel töökohal ja nii edasi, et sul peab olema see katkestuse hetk. Et sul peab olema see mingisugune võimalus, kus sa nii-öelda natukene mõtled järele. Me oleme oma tudengitega teinud, meil on selline professionaalse eneseanalüüsi asi ja siis pärast oleme saatnud ikka kirju, et oh, et väga hea, ma mõtlesin järele. Ma ütlesin, et meie oleks midagi väga tarka öelnud õppejõududena, aga ta ise mõtles natuke järele, tal oli nagu mingi katkestuse moment, et alati katkestused on need, et sa valmistud nagu järgmiseks perioodiks. Ja seda on väga mõnus teha tegelikult õppides ja kui sa ennem rääkisid sellest, et võikski olla mingi, ma ei tea, kutsekool ja kõrgkool ja mingid sellised nii-öelda nagu teistmoodi kooslused, siis tegelikult sinna võiksid täiesti vabalt tulla ka võib-olla need, kes praegu teevad. Noh, kes, kes võib-olla pole mõelnudki selle peale, sest lihtsalt see nii-öelda korraks see sutsaka nii-öelda õppimine, millegi uue õppimine, tekitab minus ka nii-öelda uusi mõtteid, võib-olla sedasama motivatsiooni ja ausalt öeldes ka eneseväärikust, et noh, et see ei ole ainult taibudele, eks Saatejuht: Ole. Äkki siis see sümbioos, mis iganes haridusasjad, see võiks olla üks teema ka, eks. Saatejuht: Mis, kuidas me nimetame neid, sümbioos? Esineja: Ma ei tea, kutse, kutsehariduse, kõrghariduse, Saatejuht: Mis iganes. Sümbiooskoolid. Saatejuht: Kuidas see teie mõte jätkuks, mujal maailmas, hästi palju on seda, kus peale keskat minnakse lapsehoidjaks aastaks. Ei minda kohe ülikooli, vaid minnakse, noh, meil sõjaväkke sama lugu, et sul on ikkagi aeg nagu järele mõelda. Ja minu meelest üks asi võib-olla veel, et võiks ära, noh, see on jälle hästi selline võib-olla ekrelik, aga ära võiks keelata selle, et mingit psühholoogiat nendeks saavad õppima minna otse keskast tulnud noh. Et on mingid ained, mida sa pead õppima teatud elukogemuse põhjal. Kui sul seda ei ole, siis sa õpidki põhimõtteliselt nagu, ma ei tea, marsruupüramiide ja muid asju, et sa õpid seda hästi-hästi teoreetiliselt ära, aga sul noh, see kontekst seal taga puudub. Mul lihtsalt üks kadunud sõber kunagi õppis, ütles, et ta oli, ta oli ainuke nagu neljakümnene, et kõik ülejäänud olid kaheksateistkümnesed tüdrukud tal seal ümber, et. Aga see oli ääremärkus. Annely Akkermann: Mul on palju mõtteid tegelikult ja mulle üks mõte meeldib väga, mis on see, need on mõlemad seotud natuke maksudega, et, et noh, üks on see, et kas võiksid, kui me räägime sellest, et me tulevikku, et me peaksime ikkagi olema valmis selleks tulevikuks. Ja et kas oleks võimalik, et riik toetaks neid ettevõtteid kuidagi, kes investeerivad ise oma tehnoloogiasse, ehk et nad vähendavad töökohti ja selle võrra suurendavad efektiivsust. Et kas oleks see nagu nii-öelda mõte, et, Annely Akkermann: et kuidagi innustada ikkagi ettevõtete tehnoloogia, tehnologiseerituse taset, et seda, et me ei jääks nagu tukkuma ja ühel päeval me oleksime hädas, et meil ongi, ongi palju kinnitajaid ja keegi ei vaja enam seda, seda, seda teenust. Saatejuht: Ehk siis regulatiivsed maksu. Annely Akkermann: Jah, noh, see on üks, on ka see, et üks mõte, see, mida ma olen kuulnud, ma ei ole ise tutvunud sellega, aga mida siis. Singapur väidetavalt kasutab, et makstakse inimesele nii-öelda mingisugune summa aastas raha selleks, et ta ennast võtaks endale vajalikke täiendkoolitusi, et ta ise hariks ennast. Annely Akkermann: Ja sinna võiks juurde panna ka siis võib-olla mingisugune lisa pearaha. Täna tundub see meile väga nagu utoopiline ilmselt, aga ühel päeval võib-olla meil on väga vaja seda, samavõrd kui meil on vaja ravikindlustust. Saatejuht: Lihtsalt lisaraha, okei, väga hea. Tiit. Tiit Tammaru: No mina kordaks seda alguse poolel juba välja öeldud mõtet, et, et meil on seda tüsedamat üldharidust vaja ja, ja see haridustee võiks ikkagi keskhariduseni liikuda kohustuslikus korras. Sümbioosis muidugi kõige sellega, millest siin räägitud on, et siin on probleemikesksus, praktika, aga et, et põhiharidusega ei jääks pooleli, et meil ei tuleks põhihariduse peale kutseharidust, vaid kui kutseharidus pigem on ikka selle keskharidusega seotud või selle järgne. Et see võimaldaks kindlasti arvestades pikenemat eluteed, tööteed ja, ja, ja vajadust kohaneda muutustega, annaks ikkagi pikema, noh, ütleme parema paindlikuse ka igale inimesele. Ja need väited, et, et meil ei ole mingi osa noortest piisavate vaimsete võimetega, et, et nii kaugele jõuda, et ma kahtlen, et kas see argument on pädev. Aga kas ta tahab siis selle kesk-kutseharidus kõigile? No vähemalt, et oleks see keskhariduse tase ikkagi olemas, et mingit, mis iganes. Pluss on siis see probleemikesksus on ju? Jah. Saatejuht: Omalt poolt võib-olla lisaks sellele, äkki selle piloteerimise kuidagi julgustamine, mõtestamine ja, ja noh, et suurelt ei julge, tee siis vaikselt, aga tee teda mõttega, mitte asendustegevusena. Esineja: Ega siin keegi praegu valmis tark ei ole, sest noh, see tööjõu maksustamise küsimus nii-öelda uute vormidega on noh, üks asi, millega kõik riigid maadlevad ja tegelevad. Saatejuht: Muidugi Eestis on see pilootprojektide oma nagu saba taga, et kui me vaatame igast asju, elektriautod näiteks, et meil oli, noh. Saame elektriautode paradiisiks, natuke oli maksusoodustus, osteti autosid, täna me oleme Euroopa tagaotsas elektriautode poolest. Isesõitvad bussid, noh kaks tükki me saime eesistumise ajal siia, tahtsime saada jälle platvormiks, noh seal paigas see on, noh üks siin koridoris või seal on ka üks. Ma ei tea, kas see sõidab või ei sõida, see Silveri auto oma, aga, aga ütleme jah, me, me teeme selle piloodi ära, aga selle taga on kaks-kolm inimest, need lähevad laiali ja sinnapaika see jääb, on ju, me teeme nimeliselt, kes on, ma ei tea, Jarmo Tuisk, kes on nagu elektriautode taga või, või, või, või Taavi Kotka, kes on e-residentsuse taga. Et, et meil need piloodid tegelikult, kui seal tõesti midagi õpitakse, tegelikult ka siis nagu ellu lähevad. Pilootprojektid. Üks mõte veel. Annely Akkermann: Et kui me räägime sellest, et me tahame, et inimesed õpiksid ja valmistuksid nendeks tuleviku erialadeks, et kas kõrgharidus ja on omandatud juba hea keskharidus ja hea kõrgharidus, et kas ei võiks seal olla ikkagi rohkem selliseid, mis on täiesti teostatav. Täiend- ja ümberõppeaastaseid programme, just seesama, nagu meil see business intelligence on, et ma tunnen, et ma tahaksin liikuda kõrgemale tasemele ja õppida juurde midagi uut, ehk nendest inimestest võiks ju saada meie nagu nii-öelda selle muudatuse mootor. Et kas võiks olla rohkem paindlikke programme ülikoolide juures? Saatejuht: Äkki ta siis on seesama, see suuremahuline ümberõpe, paindlikud programmid, tulevikukindlad erialad. Saatejuht: Just see täiend- ja ümberõppe vaatest. Saatejuht: Inglise keeles hästi palju see mid-karjäär, asjad. Annely Akkermann: Ja kui me ei saa seda täna anda sinna ministrite arutelu, järsku me saame selle siis haridusministeeriumisse viia, selle listi. Tulevik. Saatejuht: Teie minu meelest võiks teha mingi inventari selle üle, mis asjad tegelikult Eestis õpetatakse ja teistpidi, mida oleks nagu vaja. Aga vist kutsekoda tegelikult sellega tegeleb. Nii, me oleme kõik siia mingid asjad saanud kirja, ma annaks mikrofoni Maarjale. Maarja on seal taga, kes on üks põhisüüdlane, kes on selle asja siin ellu kutsunud. Et nüüd sa saad oma rolli, saad mikriga ringi käia, et kas on siin midagi puudu, mida te kindlasti tahaksite, et siin oleks? Saatejuht: Esimene tuleb. Meil on kaks kätt, esimene ja teine. Saatejuht: See ei tööta. Saatejuht: Seal on nupp. audio-S693: Tere, tere, tere. Tiina Katrinale, mina tegelen igapäevaselt meeskondade arendamisega. Ja audio-S693: näen igapäevaselt nii kommunikatsiooniinimesi kui IT-inimesi näiteks projekteerimas ja ehitamas silda või vormelautot ja sellega rallit sõitmas. Ehk siis täiesti teistsuguses kontekstis ja, ja mis mind natukene kurvastab tänases selles vestluses ka on see, kui eraldi me näeme õppimist ja töötamist. Kui täiesti erinevad maailmad, eks ole, meil on nagu erinevate distsipliinide esindajad, ehk siis on nagu haridusinimesed ja siis on tööinimesed. Kuna mina igapäevaselt tegelen nii-öelda tööinimeste nagu õppimisega, siis, siis mina näen neid nagu hästi ühisena. Ja, ja siit võib-olla ka siis minu nagu selline mõte või küsimus, et, et kas me võib-olla siis kõige rohkem nii-öelda personali inimesele, et kas me võiks nagu vähendada seda, et inimesi näiteks võetakse tööle konkreetsele ametikohale. Et, et sina nüüd tuled mulle siia IT-inimeseks või siia personalispetsialistiks ja, ja sa võtadki tööle inimest organisatsiooni. Ehk siis kui mina vaatan, mida teeb näiteks Swedbank, ma näen, mis väärtuste eest ta seisab, Swedbank on päris tugevat tööd teinud, eks ju, et, et kuidas tema positsioneerib ennast, eks ole, kui nii-öelda korporatiivkodanikuna. Ma tahan minna sinna ja, ja, ja siis ma mõtlengi, et millist väärtust ma pean pakkuma, aga et mind võetakse tööle inimesena organisatsiooni, mitte nii-öelda noh mutrina mingisugusel ametikohal. Nii palju, päris palju ju ka tehakse ka suurtes ettevõtetes juba, et kas see võiks olla üks selline mudel või formaat, et, et ma võtangi mingisuguse grupi erinevaid inimesi, kas siis aastaks või pooleks, et, et on selle defineeritud probleem, seesama probleemipõhisus, eks ole. Meil on probleem, me otsime sinna inimesed ja me paneme need inimesed tööle ja need inimesed sealt tegelikult saavad selle arusaamise, et vot mulle meeldis kõige rohkem see inimeste juhtimine seal. Ma võiks edasi minna personaliteemadesse. Mulle meeldis hullult lahendada see, see IT pool selle, selle süsteemi juures, ma võiks sinnapoole minna. Et mingid nagu sellised, et seesama töö ja õppimine tegelikult muutuksid natukene nagu ühisemaks. Aitäh. Saatejuht: Muidu start-up'ides tihti nii on, et me mehitamegi mingi probleemi lahendamiseks mingi tiimi ja me eeldame, et see kamp saab hakkama. audio-S717: Aga te võite jätkata, see mikker võib edasi liikuda. Hallo, et Pille Munnistas, mina. Ja mind pani mõtlema see, et kui me räägime sellest, et tehisintellekti võiks kaasata nii-öelda selleks, et analüüsida ja nii edasi, eks ole. Et siis tegelikult me võiksime tehisintellekti kaasata ka selleks, et just ennustada tuleviku töökohti, millist kõrgharidust me vajame ja nii edasi. Et see jätab võib-olla kõrvale ka mõnikord sellised pehmed väärtused ja, ja me ei tee sihukeseid ebapragmaatilisi otsuseid, et meil hakkab kahjum millekski kinni panema, sest et. Võib-olla selle paralleeli, et kus see mõte võib-olla tuleneb, on sellest, et püütakse teha näiteks, kus ennustatakse ette seadusandliku poolt, mida riik võiks vajada selleks, et tulevikus mingid start-up'id või tehnoloogiaid oleks võimalik arendada. Et me mõtleksime juba tulevikus ette, mitte et me ei kasutaks seda, et mis siis praegu on. Siis me oleme igal juhul ajast maas, aitäh. Saatejuht: Andmepõhine otsustamine. Jah, ütleme selline jah, jah, jah, okei. Saatejuht: Andmepõhine otsustamine siis ka riigi tasandil. Esineja: Ja just, sest tavaliselt tulevad sinna ikka mingid sihukesed muud kaalutlused otsa. Saatejuht: Tuleb väga selline FSB-lik asi. Esineja: Veel ettepanekuid niikaua kui Ott kirjutab. Mul on mitu rolli. Kohe juba jah, käega märku anda. Saatejuht: On veel häid mõtteid? audio-S731: Üks hästi põgusalt, et võib-olla kui me siin võib-olla kõnetame HTM-i esindajaid või koguni tulevasi potentsiaalseid peaministreid. Et rohkem võiks olla just nimelt neid julgeid noori õpetajaid. Ja neid, neid ei pea tingimata ette valmistama audio-S731: pedagoogika nii-öelda osakonnad või andragoogika osakonnad, vaid need inimesed võiks tulla täitsa kogenud, vigu teinud, julgete praktikutena. Rohkem modulaarsust, legotükke, koolitustes, üldhariduses, kutse, kõrg ja ka rakenduskõrghariduses näiteks. Annely Akkermann: Jah, sest põhi- ja keskehariduses, eks ju, noored kooli on ju olnud väga-väga edukas, et ja väga head tagasisidet andnud. Saatejuht: Okei, ma panin siin rohkem moderaa, modulaarsust sinna nende programmide juurde ja rohkem julgeid õpetajaid ja tegelikult ka juhte, koolijuhte, on ju. Saatejuht: Ma rääkisin siin ühest heast koolijuhist, aga on olemas ka teistsuguseid koolijuhte, kes on juhtinud päris mitut kooli elus ja, ja ei ole väga head. Esineja: Kas mõni eriti hull idee tuleb ka ära? Need on kõik sellised suhteliselt nunnud. Poliitikutele väga meeldivad, öelge üks eriti raju idee, mida ei ole ta nagu võttagi väga. Saatejuht: No ütleme, me teame, et maailma rikastest suur osa või start-up'eritest tegelikult ei ole koolis käinud, mõned on. Sergei, Brin, Google'i asutajad on käinud kooli ära lõpetanud, terve rida, praegu täis on, kes ei ole. Et keelaks üldse või lõpetaks selle kohustusliku koolihariduse ära, et iga vanem teab ise, mis oma lapsega teed. Saatejuht: On meie hääl selle poolt, tuleb vä? Saame partei kokku, üks hääl on olemas. Tiit Tammaru: Millegipärast need ettevõtjad oma töötajad otsivad just nimelt USA tippülikoolidest lõpuks. Saatejuht: Aga ei julge, ei julge, tööandja on see, kes võtab endale targema töötaja, et mina alati mõtlen meie ministreid, on ju. Noh, lugupidav, peetud inimesed kõik, aga, aga mis need kurat, need on nendest lollimad inimesed, nõunik, eks, need juhtmed, on ju, eks. Et lihtsalt noh, ütleme peab ikka julge mees olema või naine, et võtta endast rumalamad nende nõunik, eks ju, siis pidada sihukest ametit. Saatejuht: Aga hääletame veel, et kes arvab, et tulevasest peaministrist sõltub midagi sellest, mis me siin laval rääkisime. Saatejuht: Juhist sõltub midagi Eesti riigis või ei sõltu? Tõstame käed püsti, kellelegi arvab, et sõltub? Ikka sõltub, ikka sõltub. Okei ja käsi keset ei sõltu? Saatejuht: No 50 50 umbes. Esineja: Äkki sõltub? Elutargad inimesed on Saatejuht: Kuulamas. Vaatamata juhtide pingutustele asjad edenevad. Saatejuht: Kas Swedbangas sõltub juhist midagi, Robert Kittist, mis sõltub? Absoluutselt, meil on väga aktiivne juht. Saatejuht: Tark ja Annely Akkermann: Aktiivne, jah. Annely Akkermann: Ma arvan, et see ongi see, mis teeb juhist, eks ju, on see kaasatus, et see, mida, et juht on teadlik sellega, mis tema ministeeriumis toimub või tema allolevas organisatsioonis ja ta on võimeline süvenema ka detailidesse, mitte ainult suurde Saatejuht: Pilti. Aga kuivõrd on juhid oma või firmad või meeskonnad oma juhi nägu, et, et Eesti Vabariik peaministri nägu, Swedbank, Robert Kitti nägu, kunagi, kui suusatajad juhtisid teil panka, siis me toetasime, toetasid suusatamist. Annely Akkermann: No see on, sõltub organisatsiooni suurusest, et ega nüüd, kui ühel päeval muutub ettevõtte juht või muutub ka ministeeriumi juht, siis automaatselt ei muutu kogu töötajaskond, et igat, oleneb sellest, kui suur see laev on, seda laeva ei keera nii kiiresti. Selles on, et me ei taha ju keegi, et homme on uus juht ja kõik töötajad lastakse lahti ja hakatakse uusi värbama, et seda me ju inimestena ka mitte keegi ei taha, et me tahame ju ikkagi endale aega, et kohaneda selle uue juhiga, õppida või siis ära minna, nii et. Aga kahtlemata on pikka aega juhtinud organisatsioonid juhid, siis organisatsioonid on nende nägu, see on nagu enam kui selge. Saatejuht: Jah, samas startup'ide puhul on see teistmoodi, investorina öeldakse, et kõige lollim, mis sa saad teha, on panna tark raha lolli raha järgi. Et ehk siis, kui sa näed, et mingi projekt ei lähe, tõmba pistikust välja, tegele uuega, sest sa ei, meeskonnal ei raiska enda aega ja sa ei raiska raha. Et kunagi ei tohi, kui sa näed, et mingi asi on hapu, sinna juurde panna ja suurtes organisatsioonides on lihtsam, neil on rada sees, põhihäri töötab, eks. Aga aitäh kõigile siia tulemast, ma võtaks selle tänase paneeli kokku ühe väärt lausega, mille ma kuulsin kunagi John Birdilt, kes on John Bird, teate. Saatejuht: Ta on Inglismaa, Londoni linnapeakandidaat. Ta on istunud vanglas, öelnud, et tema alma mater oli vangla. Ta varastas kunagi, aga ta varastas ainult ettevõtetelt, mitte eraisikutelt, see oli põhimõttekindel varas. Ta jäi kodutuks, kui ta oli 10 aastat vana. Ja ta on The Big issue, mis on ajakiri, mida müüvad kodutud metropoolidest asutaja. Ehk siis, et kodutu müüb kolme naela eest teile ajakirja, sellest poolteist naela saab ta endale ja säilib tema müügioskus, ühesõnaga antakse talle õng, mitte kala. Ja tema on öelnud seda, et mida kirju on elu, seda parem on inimene. Ehk siis, et meie taust kõigil on hästi mitmekülgne ja see on tegelikult meie tohutu eelis. Mida vanemad on riigis, seda monotoonsamad on inimeste karjäärid. Ja siis ta ütleb seda, et inimene ilma oma loota on pool inimest. Ehk siis, kus sul peab olema lugu, isegi kui sa oled sealt vanglast läbi käinud, ikka ta on nagu sinu lugu. Ja viimane, mis ta ütleb, on see, et, et ühiskonnas ei tohiks olla klaaslagesid, mis erineva loo tausta tõttu välistavad sul teatud tüüpi elu jätkamise. Et nimesid nimetamata, Eestis on kinnisvarafirmade juhte, kes on noores põlves olnud narkokaupmehed, näiteks. Et, et see meie taust ei tohiks kuidagi defineerida, mida me saame või ei saa tulevikus, võib-olla presidendiks ei saa, kõik ülejäänud asjad võiks saada. Et, et sellised mõtted. Aitäh kõigile tulemast ja teeme aplausi nii kuulajatele kui panelistidele.

Saatejuht: Räägime tehnoloogiast. Tulevikus kaovad tööd, mis on seotud andmete kogumisega või kindlate funktsioonidega. Meil on olnud tööstusrevolutsioon, lihtsate funktsioonide revolutsioon ja nüüd tehisintellekti revolutsioon. Tehisintellekti võib ise õpetada või õpib ise. Tehisintellektil on tulevikus tähtis roll. Ka suurandmetele on parem ligipääs ja neid kasutatakse ettevõtetes palju. Ettevõttest lahkunud inimesi nimetatakse soft seltskonnaks. Jäin lobisema. Kas tehnoloogia areng on lõplik? Esineja: Ei, ühte murdepunkti ei olegi. Andmed ringlevad aina rohkem. Majandus ja IT koos on heal stardipositsioonil, aga andmemajandust peaks rohkem õpetama. Saatejuht: Kui avatult pank annab oma andmeid õpilastele? Esineja: Nad peavad olema avatud, aga tuleb leida õiged inimesed. Saatejuht: Aga mis saab freelanceritest? Tiit Tammaru: Ei tohi karta töökaotust, sest see annab võimaluse paremapalgalisele tööle. Saatejuht: Kui paljud saavad lubada paremat tööd? Annely Akkermann: Tuleb tegeleda sotsiaalsete garantiidega. On tööd, mida ei saagi masinad teha. Keegi peab masinaid õpetama ja empaatiat masin ei korva. Näen tulevikutrendi, et töötaja ja ettevõte töötavad koos. Saatejuht: Töötavad üle just mugava töö tegijad. Inimesed otsivad endale rolli. Tiit Tammaru: Äkki peaks õpiaega pikendama? Üldteadmised võiksid olla rohkem kohustuslikud ja siis oleks võimalus süvateadmisteks. Esineja: Inimesed ei taha muutusi ja muutuste eelduseks on inimeste enda huvi. Üle poole töötajatest on mugavusstsoonis või töötavad organisatsioonile vastu. Saatejuht: Mis siis hariduses stagnantidega juhtub? Esineja: Seda ütleb haridussüsteem, aga miks meil on motivatsioonisüsteemid ja väärtuspakkumised? Saatejuht: Optimistid elavad kauem. Inimesed ei ole kohandatud aega jälgima ja see avaldub loomingulistes inimestes. Loominguliste inimeste gruppi juhtida on omaette ooper. Annely Akkermann: On tõestatud, et mõnede inimeste minut on pikem kui teiste ning kellast kellani töötajad on õnnetumad kui teised, raiskavad aega rohkem. Saatejuht: Tänapäeval peab õppida spetsialistiks mitmel alal, aga lapsed ei jaksa õppida. Mida tegi Einstein, kui tal on tund aega probleemi lahendamiseks? Osaleja: Magab. Saatejuht: 55 minutit püüab mõista suurt probleemi ja viis minutit lahendab seda. Uurimisküsimuse püstitamine on raske, aga siis läheb lihtsamaks. Me tegeleme liiga väikeste asjadega. Tuleviku võtmeoskused on mõtestatus, järelduspõhisus, sotsiaalne intelligentsus, loovkriitiline mõtlemine, kohanemine, kultuurideülene kompetents. Meil on vaja rohkem probleemipõhisust ja enesejuhtimist. Kust me saame pehmeid sotsiaalseid oskusi tulevikus? Esineja: Tööandjate ja üksikisiku roll peab suurenema, koolid peaksid tegema koostööd ettevõtetega, sest koolid ei suuda järge pidada uute tööturuvajadustega. Inimene peab enda eest vastutama. Saatejuht: Ülikoolis tuubitakse end ühesugusteks. Esineja: Eelduseks peaks olema tugev keskharidus, aga praegu on puudu transdistsiplinaarsusest. Saatejuht: Ühelt poolt peab inimene vastutama, teiselt poolt on vaja turvavõrku. Hääletame. Pigem liberaalne vaade. Tiit Tammaru: Me alahindame kooli rolli, sest see annab inimestele õppimisvõime. Saatejuht: Kas keskharidus peab muutuma? Tiit Tammaru: Kool on muutunud. Saatejuht: Destruktiivsust on ka. Ma ei viitsi teha asju, millel pole pointi. Me peame haridusel pointi nägema. Esineja: Õpilased ootavad koolilt mõtestatust ja sotsiaalset analüüsi. Saatejuht: Eesti tulevik on Tallinna ja Tartu Ülikoolis. Kui palju me ise tahame saada õpetajaks? Räägime demograafiast: inimesi väheneb järgmiste kümnendike jooksul. Mida teha? Tiit Tammaru: Inimesed vähenevad, aga hõive jääb samaks. Eesti on saanud ka sisseränderiigiks. Mina ei usu, et väheneb, pigem tõuseb. Saatejuht: Ehk on arvamusfestivalilgi mõni võõrkeelne töötuba? Annely Akkermann: Praegu katsetatakse paindlikumaid töövorme, mis on abiks näiteks vanuritele. Väikesed arendused aitavad tööhõivele kaasa. Saatejuht: On igasuguseid rakendusi, mis lihtsustavad probleemide lahendamist. Sellist tööd saab teha kus iganes. Esineja: Ma olen optimist ja arvan, et tööd puudu ei jää. Ettevõtted investeerivad tehnoloogiatesse ja tööd muutuvad teadmuspõhiseks. Uus põlvkond peaks iga päev midagi uut õppima. Saatejuht: Meil on suhteliselt rohkem madaltehnoloogisi töötajaid kui Soomes, kuid vähem kõrgtehnoloogisi. Tööturg on ebatasakaalus. Kuidas seda muutust üle elada? Esineja: See juhtub järk-järgult, oma töötajaid välja õpetades. Saatejuht: Me õpetame liiga palju lihttöid. Paljud kutsekad on tühjaks jäänud. Annely Akkermann: Kõrgharidusega spetsialistid võiksid siis mingi kutse juurde õppida. Saatejuht: Aga lihttöid tänapäeva maailmas pole enam vaja. Kutsekad on ägedad, sest need on praktilised ja annab konkreetse töö. Aga miks ei võiks ülikoole ja kutsekaid kokku panna interdistsiplinaarseks kooliks? Ehk me oleme avatud ja saame end ümber õpetatud. Inimesed lähevad sinna, kus on ägedad inimesed. Rohelus on hästi oluline argument, aga ka madal kuritegevuse tase ja tolerantne ühiskond. Meil on rida häid omadusi ka. Annely Akkermann: Inimesed jäävad pigem ikkagi oma regiooni. Saatejuht: Inimesed arvasid, et me pole tolerantsed. Meil on palju turiste, aga tagaaeda me neid ei lase. Annely Akkermann: Tagahoovi ei peagi laskma. Tänapäeval on palju loose relationshippe. Saatejuht: On tehtud uuringuid tulevikuinimese kohta. Esineja: Uus generatsioon on piiriülene ja ei tahagi sügavalt ühte kultuuri sisse elada. Saatejuht: Avatusest saab rääkida ka hariduses. Palju oleneb koolijuhtidest. Tööstus määrab ära, mida koolis õpetatakse. Esineja: Tuleb kriitiliselt suhtuda, et mis ajale see tellimus on. Saatejuht: Singapuris lastakse inimestel ehitada ja taksot sõita. Lihttöölisi enda juures ei taheta hoida. Annely Akkermann: Ainult keskhariduse baasil tööd ei saa, nii et nad on valiku ees. On üks väga interdistsiplinaarne programm muutuste juhtimine ühiskonnas, mis on hea õppimisvariant karjääri katkestamata, sest seda õpetatakse jupikaupa. Praktikat võiks vaadata ettevõtte poolt võimalusena, innovatsioonipraktikaks. Valmisolek ideid vastu võtta on langenud ja on vaja mõttemaailma muutust. Saatejuht: Aaltos pandigi ärikool tehnikaülikooliga kokku, kus õpetatakse muuhulgas disaini ja tehnoloogiat koos. See töötas hästi. Tartu ja tehnikaülikool võiksid midagi sarnast teha. Esineja: Meil on Mektory ja Tartus ka Delta maja. Tudeng, ülikool ja ettevõte töötavad koos. Saatejuht: Seda Delta maja taheti mujale ehitada, aga tänapäeval on kõik teaduskonnad eraldi. Hooneid arendatakse eraldi ja tulemus on keskpärane. Esineja: Hiinas on praktika ülikooli sisse programmeeritud. Ülikool ei pea andma käsitööoskusi, aga hariduse omandamiseks tuleb see kasuks. Annely Akkermann: Disainida ei saa tunnetuseta. Muutuseid ei taheta ja muretsetakse oma võimu pärast, oma sõnaõiguse pärast ettevõtte tulevikus. Saatejuht: Võimuteema on alfaisaste värk? Annely Akkermann: Tudengitele, kes ei tegeleda teatud valdkonnaga, ütlen, et see on hea võimalus katsetada. Avatus on ka see, kui me ei pane igale projektile läbikukkumise silti külge. Katsetamisjulgus on tähtis. Saatejuht: On meil piisavalt pilootprojekte? Esineja: Ma kaitsen kohanemisvõimet, aga inimesi tuleb ette valmistada. Tööd muutuvad ja andmemajandus kasvab. Tegime piloodi tulevikuametile, mida veel koolis ei õpetatud. Inimestele peab selle iva kätte andma. Saatejuht: Peabki õpetama kuidas argumenteerituid otsuseid teha. Esineja: Üks osalenud tudeng ütles, et ta tundis praktilisusest puudu. Saatejuht: Kuidas Swedpangas iseloomude paljususega hakkama saate? Esineja: Me ei tee selliseid teste. Saatejuht: Palun kolm soovitust peaministrile, kuidas haridus ja tööturg kokku viia. Annely Akkermann: Tiit, kas ränne ja majandus ja haridus on omavahel seotud? Tiit Tammaru: Pigem on praktilisus tähtis õppimise juures. Õpirännet toetatakse, et saada kogemust teisest kultuurist. Saatejuht: Ülikoolis õpetatakse tööstuslikult, aga kas mentoreid võiks olla rohkem? Tiit Tammaru: See oleneb haridustasemest. Annely Akkermann: Magistriõppes töötatakse ja õpitakse samal ajal, aga kes sind üleval peab? Saatejuht: Meil käidakse õppimas tööl hangitud autodega. Igaühelt üks mõte. Annely Akkermann: Igaühel võiks olla õppepuhkus, et natuke järele mõelda. Ja see annaks võimaluse midagi muud korraks õppida, mis annab motivatsiooni ja eneseväärikust. Saatejuht: Kaitseväes või vaheaastal on aega mõelda. Võib-olla peaks mõned ained pärast keskat ära keelama? Esineja: Peame hoolsad olema, et ühel päeval poleks palju keevitajaid, aga teenust mitte. Saatejuht: Ehk regulatiivne maks? Esineja: Singapuris väidetavalt makstakse inimestele annuaalselt haridusraha. Saatejuht: Väga hea. Tiit Tammaru: Keskharidus või kutseharidus peaks andma paindlikkust ja olema kohustuslik. Saatejuht: Lisan julge piloteerimise. Annely Akkermann: Maksustamise tegelevad kõik riigid. Saatejuht: Pilootprojektid jäävad unustusse, kuid mõned jäävad ka meelde. Esineja: Võiks olla rohkem paindlikke üheaastaseid programme. Saatejuht: Paindlikud ümberõpped. Esineja: Just. Idee Haridusministeeriumile? Saatejuht: Olukorda peaks kaardistama. Küsimusi publikust? Osaleja: Tere, olen Tiina-Katrina. Mind kurvastab, et töötamist ja õppimist nii erinevatena näete. Kas oleks võimalik vähendada konkreetseid ametikohti ja lisada töid, mis oleksid probleemipõhised ning ühendaksid töö ja õppimise? Saatejuht: Start-uppides tihti tehakse nii. Osaleja: Tehisintellekti võiks kasutada tuleviku ennustamisel. Me oleme emotsionaalsed ja teeme ebapragmaatilisi otsusi. Annely Akkermann: Andmepõhine otsustamine. Saatejuht: Ka anonüümne. Veel mõtteid? Osaleja: Rohkem julgeid noori julgeteks praktikuteks! Esineja: Noored kooli on väga edukas. Saatejuht: On häid ja halbasid koolijuhte. Annely Akkermann: Mõni hull idee? Saatejuht: Keelaks üldse kohustusliku hariduse ära, sest rikkad on tihti koolitamatud? Tiit Tammaru: Töötajad on ikkagi tippülikoolidest. Saatejuht: On julge võtta endast targem töötaja tööle. Kes arvab, et minister muudab midagi? Swedpanga juht juhib hästi. Esineja: Juht on võimeline ka detailidesse süvenema. Saatejuht: Ettevõtted ja riigid on tihti oma juhi nägu. Esineja: Oleneb organisatsiooni suurusest. Suuremat laeva keeratakse aeglasemalt, aga pikapeale küll, jah. Saatejuht: Start-uppides öeldakse, et ära pane tarka raha lolli raha järgi. Paljud kuritegijad on jõudnud elus kaugele. Müügioskus on õng, mitte kala. Inimene ilma loota on pool inimest, ja erinevad lood ei tohiks takistada elu jätkamist. Aitäh!

1534259859-demograafia-ja-toojoud-eesti-2038

Saatejuht: Ja tere õhtust, peaminister tutvustas täna parlamendile viirusega elamise plaani. Muuhulgas jäi aga segaseks, kas ja millal avatakse koolid, millal pääsevad inimesed jõusaali ja restorani. Muuhulgas uurin täna saates, mis seis on AstraZenecaga ja räägime vaktsineerimisest. Head vaatajad, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast saatesse, Tartu Ülikooli professor Irja Lutsar. Tere õhtust. Saatejuht: Peaminister tutvustas täna parlamendile siis valget raamatut ja seda, kuidas viirusega edasi elada. Kas me nüüd siis saime kõik vastused ja teame, kuidas tulevikus olla, et riiki kinni tuleks panna? Irja Lutsar: No ega, ega kuskilt ühestki raamatust ei tule ju kõiki vastuseid, et et et see valge raamat on justkui plaan või, või mingisugused seisukohad on paika pandud, et, et, et kuidas, kuidas edasi minna. Irja Lutsar: Samas ootused Irja Lutsar: olid Irja Lutsar: väga kõrged, inimesed küll kuupäevi ei oodanud, sest Irja Lutsar: neid ei Irja Lutsar: lubatud, aga oodati mõõdikuid, noh Irja Lutsar: mille järgi Irja Lutsar: tõenäoliselt oleks mingi Irja Lutsar: valguskiirgus. No seal Saatejuht: Tegelikult see nõndanimetatud Saatejuht: valgusfoor Saatejuht: või, või mis on Saatejuht: see Saatejuht: eesliinil siin maatriks või Euroopa Irja Lutsar: Terviseameti Irja Lutsar: maatriks seal, Irja Lutsar: seal on olemas ja seal on ka ka need tasemed. Et tumepunane ja, ja helepunane ja neli taset on seal, nii et, et need on seal seal olemas ja seal on ka ka teises kohas on jällegi niisugused tabelid, kus, mis me teeme selles tsoonis, mis me teeme teises tsoonis, mis tavakodanik teeb, mis riik teeb, mis asutused peavad tegema, nii et et noh, niisugused põhiseisukohad on ju seal paika pandud, aga seal tõesti ei ole kirjas, et mitmendal mail või noh, aprillis vaevalt, aga et mitmendal mail avatakse see või teine pood või, või see või teine kool, et et seda on nagu väga raske nii pikalt ette ette planeerida. Saatejuht: No saime siis nagu ütlesite, valgusfoori ja vastutus püütakse panna siis inimestele, et nad teaksid, et nende tegudel on tagajärjed, nendest sõltub väga palju. Aga kas me niimoodi ikkagi ühel hetkel ei saa sellist tulemust, et lõpuks ei vastuta keegi? Irja Lutsar: No eks, eks me peame siin ikka kõik vastutama, aga, aga loomulikult peab olema, peab olema siis see, kes ütleb viimase sõna, et me ei saa panna rahvahääletusele, et et, et kuna me selle kinni paneme või selle lahti teeme, et, et niimoodi ei saa muidugi olla, et ja, ja ja, ja ilmselt peaminister ja valitsus võtab ka selle ja kindlasti võtabki selle vastutuse enda peale. Aga ka inimestele on, on antud ka mingid juhised, et mis ma nagu võin selles tsoonis teha ja mida ma võin nagu selles tsoonis teha, nii et et ega, ega me ilma inimeste kaasamata või ilma töötajatega tööandjate kaasamata selle selle plaaniga edasi minna ei saa. Saatejuht: Vaatasin piirangute osas kuni selle punase tasemeni, valitsus proovib ennast lahti siduda nendest sulgemistest ja kas seda valgusfoori seal jääb vahetama siis teadusnõukoda ja Irja Lutsar ehk siis teadlased pannakse vastutama ja inimesed teiselt poolt samamoodi. Irja Lutsar: Ei, teadusnõukoda ei pane midagi kinni, ei tee midagi lahti, teadusnõukoda annab nõu, aga otsused teeb ikka valitsus, et teadusnõukoda ühtegi otsust ei tee. Me võime nõu anda, me oleme nagu konsultandid, aga, aga me ei, me ei tee neid lõpp, lõppotsused ja teeb ikkagi valitsus, keda on rahvas valinud. Kas Saatejuht: Me kuidagi nagu ühe sellise suure vitsaga ei lähe lööma, vaatasin sellist regionaalsust ja paindlikkust on vähe, aga tunnistate seda, et tegelikult on ju suur vahe, kas viirus levib Valgas või levib Narvas, kas hooldekodus või mõnes koolis? Irja Lutsar: No ega, ega see, et see, et seda võib-olla seal täpselt kirjas ei ole, ei tähenda, et seda ei saa kasutada, et me oleme ka näinud, on teatud kohad, kus, kus selle piirkondlikkus ei pruugi töötada. Ja, ja võib-olla me natuke teadsime seda enne, aga, aga, aga ka Teadusnõukoda soovitas ju neid piirkondlikke lähenemisi siin, siin detsembris ja, ja noh, seal see oht oli, et kui on Narva spaa kinni, siis inimene läheb Rakvere spaasse ja, ja täpselt niimoodi, niimoodi siis juhtuski, et, et on teatud asjad, kus piirkondlikkus ei tööta. No vaevalt et keegi Tallinnast Haanjasse kooli hakkab käima, et, et jälle jällegi teatud kohtades see ilmselt töötab, nii et et, et kindlasti sellist paindlikkus peab selles, selles valges raamatus kindlasti ka sees olema. Saatejuht: Ehk siis valgusfoor igale külale, igale linnale? Irja Lutsar: No et mingil määral ja kas nüüd igale külale, igale linnale, aga, aga igale piirkonnale kindlasti on, on oma, oma mõõdikud ja meil on ju veel niisugused piirkonnad, mis on põhimaast eraldatud, need on saared, et, et noh, seal võib natuke kasutada teistmoodi lähenemist. Saatejuht: Kindlasti on inimesi, kes on valmis vastutama, aga midagi pole teha, ühiskonnas on alati inimesi, keda piiravad ainult karistused ja surmahirm. Nemad sellest valgusfoorist kunagi aru ei hakka saama. Irja Lutsar: Jah, noh, kahjuks kahjuks see nii on ja, ja ma näen praegusel ajal ka, ma usun, et enamus eestimaalasi peab nendest piirangutest väga hästi kinni ja nendest me peaaegu ei kuulegi üldse, aga, aga need üksikud, kes rikuvad, need on ka väga häälekad ja, ja, ja need ka sageli rikuvad selle olukorra ära, nii et et jah, see, see, see on juba paratamatus, et et ega, ega me ei saa kõigile panna väga suuri trahve, Sellepärast et üks inimene ei pea või kaks inimest ei pea kinni, nii et eks siin ongi see balansseerimine Irja Lutsar: väga-väga peen balansseerimine. Saatejuht: See lugu ei ole ju ühes ja kahes inimeses. Turu-uuringud, värske uuring, küll märtsi lõpus tehtud, ütleb, et 74 protsenti inimestest peab kinni karantiinist kui nad on siis koroonaviiruse nakkuse saanud ja isolatsioonist vaid 48 protsenti, see on ju päris hull lugu. Irja Lutsar: See on päris hull lugu ja see on kogu aeg olnud niimoodi ja, ja, ja mul on ka mõnikord väga kurb vaadata, kui, kui ka ütleme ühiskonna liidrid teinekord, kui, kui me teame, et ta peab olema eneseisolatsioonis ja, ja nad ütlevad, et ma ootan Terviseameti kõnet, No mida see Terviseamet sulle ikkagi ütleb, mida sa ei tea? Ta ütleb, et sa pead eneseisolatsiooni jääma. Et, et, et kas inimesed ei saa aru või siis on, on mingi fenomen, et ma teen nimelt vastupidi, et ma tahan nagu oma seda protesti näidata, et ma olen väsinud. Et, et see, see eneseisolatsioonist mitte kinnipidamine on ilmselt ka üks osa sellest. Et, et meil see ka vahepeal läks asi väga käest ära, et nüüd on, nüüd on jälle olukord parem. Saatejuht: Aga hämmastav on just see, et venekeelsed inimesed peavad paremini nendest isolatsiooni ja karantiini reeglitest kinni, et see on nüüd küll koht eestlastel peeglisse vaatamiseks, mitte rääkida sellest, kuidas seal Lasnamäel ja Maardus ikkagi asjad käest lastakse. Irja Lutsar: Just, just, et see, see, see on, see on ka väga oluline, oluline teave ja võib-olla, võib-olla venekeelne inimene ongi, et kui juba riigi poolt nii öeldakse, siis ma ka niimoodi teen, et, et, et see eneseisolatsiooni mõte ongi see, et kui meil oleks tegu haigusega, kus nakatab ainult väga haige inimene. No see on selge, väga haige inimene jääb nagunii koju, me ei peagi mingeid reegleid kehtestama, ta ei saagi kodust välja minna. Aga kuna meil on tegu haigusega, kus nakatab just inimene enne haigussümptomite ilmumist, et sellepärast on see eneseisolatsioon ju tehtud. Saatejuht: Räägime ka vaktsineerimisest, sellele on pandud lootused, loodetakse, et see toob meile endise elu tagasi, aga kui kuulata Jevgeni Ossinovskit, ütleb, et me oleme vaktsineerimises läbi kukkunud, põhjuseks just see 80 pluss madal vaktsineeritus. Olete Ossinovskiga Irja Lutsar: Nõus? No ma sain, ma ei ole selles mõttes Ossinovskiga nõus, et me oleme läbi kukkunud, et see on võib-olla liiga dramaatiliselt öeldud, et, et me oleme läbi kukkunud, ma olen selles mõttes Ossinovskiga nõus, et meil on tõesti vaja vaktsineerida ära vanem põlvkond ja miks, sellepärast et see on see põlvkond, kellel see haigus kulgeb väga raskelt. Et, et mida Krista Fischel on väga ilusad arvutused teinud, et et ütleme, see, see niisugune haiglasse sattumise tõenäosus, see hakkab suurenema kuskil 60 pluss, 70 pluss ja eriti 80 pluss, eriti kaheksa, 80 ja 70 pluss mehed. Ja, ja ka see nendes vanustes ka suremus on kõige suurem. Nii et, et kui me neid ja, ja me teame, et vaktsiinid, kui nad midagi väga hästi teevad, siis nad kaitsevad väga hästi raske haiguse eest. Kui me nüüd need kaks asja paneme kokku, et need, kes põevad kõige raskemini ja, ja see ja mida need vaktsiinid kõige paremini teevad, siis on ju väga lihtne selle peale tulla, et me peamegi vanemad inimesed kõik ära Saatejuht: Vaktsineerima. Meie vaktsineerima ikka nooremaid, olime pikka aega peaaegu Euroopa liidrid, liidrid, siis vanuses 20 kuni 50, nüüd siis oleme ka teisel kohal vanuses 50 kuni 60. Irja Lutsar: No ta on mingil määral jah, niimoodi niimoodi läinud ja, ja võib-olla see segadus AstraZeneca vaktsiini vanusega oli ka üks asi, mis seda, seda, seda, seda nagu põhjustas, sest noh, esialgu oli ju immuniseerimiskava oli väga-väga selge, hakkame 80 pluss siis pihta, siis 70 ja siis 60 ja riskirühmad käisid sinna veel vahepeal, aga aga ka see, see niisugune ülemine vanusepiirang, mis tagantjärgi vaadates võib-olla ei olnud näidustatud, Aga tookord kui, kui see vaktsiin turule tuli ja mitte ühtegi andmeid ei olnud vanemate inimeste või väga vähe oli andmeid vanemate inimeste kohta, oli see paratamatus. Saatejuht: Nädalavahetuse vaktsineerimistalgud, kas õnnestusid või kukkusid läbi? Irja Lutsar: Noh, nad selles mõttes ei õnnestunud, et taheti ju vaktsineerida vanemaealisi inimesi ja, ja kui ma vaatasin neid pilte, mida, mida inimesed siis postitasid, siis seal järjekordades olid nooremaealised inimesed, et selles mõttes selles mõttes muidugi ei õnnestunud, aga, aga, aga me saime jälle targemaks, et me teame, et ilmselt vanemate inimeste vaktsineerimisega niisugune mass või suur vaktsineerimine väga hästi ei sobi, aga samas ta sobib väga hästi noortele inimestele. Saatejuht: Ja siis kõlavad veel süüdistused, miks ei vaktsineeritud kõiki, kes kohale tulid, vaktsiine oli, süstijaid oli, miks sellist ressurssi kasutati nii valesti? Irja Lutsar: No küsimus ongi, küsimus ongi selles, et, et need vaktsiinid ei ole ju niisugused, mis kohe halvaks lähevad. Et, et kui me oleksime need vaktsiinid teinud ära kõik noorematele inimestele, siis sellel nädalal me ei oleks vanemaid inimesi saanud vaktsineerida, et et, et nii nagu te ütlesite, et meil on, meil on 45 protsenti 80 pluss inimestest vaktsineeritud, 70 kuni 79 ka enam-vähem samas, samas kategoorias, et, et, et me peame oma vaktsiinid. Kõigepealt nendele tegema teadusnõukoda esmaspäev ka arutas ja leidis, et et me võiks järgmisse või nooremasse kate, vanusekategooriasse minna, kui see vanemas kategoorias on 70 75 protsenti vaktsineeritud. Saatejuht: Mis see viimane seis on, vanemad ealised ikkagi AstraZeneca vaktsiini tahavad või ei taha? Irja Lutsar: Ma nüüd seda ei oska öelda, kas nad tahavad või ei taha, aga see vaktsiin on väga hea vanemaealistele. Et kui te, kui te vaatate nüüd seda, mis see AstraZeneca vaktsiin teeb, väldib rasket haigust, kellel on raske haigus, vanemaealistel inimestel, kus on need, mis on need kõrvalnähud ja praeguseks on õnneks ka teada see kõrvalnäht, et see ei ole ainult trombid Ja me ei räägi siin trombidest, see on nagu spetsiifiline sündroom või vipitsündroom, kus vaktsiini poolt esile kutsutud trombid koos trombutsetopeeniaga on see, et, et võib-olla see kõige lihtsam ongi välja öelda seda vipitsündroomi ja, ja kellel see sündroom esineb noorematel, kellel trombid esinevad vanematel, aga trombidega ei ole vaktsiinil midagi tegemist. Saatejuht: Ehk kui mõnele televaatajale täna helistas perearst, pakkus AstraZeneca vaktsiini, ta ütles, et ta ei julge või kui helistab homme, siis Irja Lutsari garantii, et vanemaealiste puhul need saadavad kasud on suuremad kui võimalikud ohud ja minge tehke ära. Irja Lutsar: Absoluutselt ja, ja veel, mis, mis on, ma tean, et kõigi igale igale vanaemale-vanaisale on lapselapsed kõige olulisemad. Iisraeli värske uuring näitas, et vanemate inimeste vaktsineerimine kaitseb ka neid koolilapsi, keda me noh, sellel aastal tõenäoliselt või väikseid või laste lapsi kindlasti vaktsineerida sellel aastal ei saa, nii et et, et enda vaktsineerimisega vanaemad teevad kingituse ka oma lastelastele niisuguse kaitsena. Saatejuht: Ja neid vanemaealisi ka see teoreetiline trombioht ei ähvarda? Irja Lutsar: Me me ei räägi praegu nagu trombiohust, me räägime sellest hüppetsündroomist ja see on valdavalt vanuses alla 60, nii nagu te eile ka kuulsite, Euroopa Ravimiamet ju andis ka pressiteate välja, seal oli selgelt kirjas alla 60 aasta vanustel ja äärmiselt harv sündroom. No Irja Lutsar: neil päevil on tegelikult Saatejuht: Teist AstraZeneca doosi ootamas päästjad, politseinikud, õpetajad, väga põnev aruteluteema on see, et kas minna tegema või mitte, et mida ütleb teadlane Irja Lutsar? Irja Lutsar: Jah, minna tegema, et, et kui, kui see esimese, Irja Lutsar: esimese doosiga ei olnud, ei olnud mingeid probleeme või kui olid probleemid, siis tuleb loomulikult oma perearstiga rääkida ja, ja, ja eks, eks see on siis otsus, aga, aga üldjuhul on, on väga väikene tõenäosus, et kui esimene kord neid probleeme ei olnud, et, et siis teisel korral tekib. On väga suur tõenäosus, et kui seda teist doosi mitte teha, siis immuunsust ei teki või see immuunsus ei kesta piisavalt. Nii et, et minge vaktsineerima sellel päeval, mis teile, mis teile siis on, on juba ette nähtud. Saatejuht: Aga sakslased ütlevad, et peale esimest AstraZeneca doosi võiks teha siis otsa kas Moderna või Pfizeri, mis te sellest soovitusest arvate? Irja Lutsar: No teoreetiliselt see ei ole halb soovitus, aga selle kohta meil ei ole üldse andmeid, et me ei saa seda praegu soovitada, sest selle kohta me absoluutselt midagi ei tea, kuigi teoreetiliselt võiks see asi, asi töötada, nii et, et me, me seda ka immuniseerimisekspertkomitee arutas, sellist võimalust ja me leidsime, et, et, et me ei saa soovitada midagi, mille kohta andmed täiesti puuduvad. Saatejuht: No see ekspertkomisjon on praegu keelanud Eestis siis alla 60 aastastele sisuliselt AstraZeneca vaktsiini tegemise, et kas see on selline valik, et ongi ohtlik või see on valik, et vaktsineerimine kõigepealt ikkagi vanemaealised ära? Irja Lutsar: Esiteks ekspertkomisjon ei ole kordagi asetanud sõna keelanud see või, või, või, või et keelas kellelgi ära, see on ajakirjanduse valitud sõna, ekspertkomisjon saab jällegi anda valitsusele nõu, aga ekspertkomisjon ei saa midagi ära keelata. Saatejuht: Sõna mittesoovitus, see kõlab nagu, et keelame. Irja Lutsar: No see kõlab, aga mittesoovitatud ei ole, keelame. Et, et me, et ekspertkomisjon ütles, et, et, et me ei soovita praegu alla 60 aastastel, niikaua kui me saame rohkem andmeid. Et andmeid tõesti praegu peaaegu iga, iga päev, iga tund tuleb uusi andmeid ja väga paljud teadusgrupid ka seda, seda, seda viipitsentroopi uurivad. Ja, ja, ja ma usun, et kui me, kui meil on rohkem andmeid, siis me oskame seda ka paremini kontrollida. Saatejuht: On kõlanud ka ettepaneku, et kui inimene ise täie mõistuse ja tervise juures annab allkirja, et jah, ma soovin küll seda AstraZenecat, olgu või 45 aastane, mis te arvate, võiks ta ära vaktsineerida? Irja Lutsar: No kui sellel inimesel on näidustatud see vaktsiin, aga ma arvan, et praegu on meil olukord, et me peaksime kõigepealt vaatama, et, et sellel 45 aastasel inimesel vanaema ja ema ja isa kõik on ära vaktsineeritud, et et, et mina nagu hoolitseks kõigepealt selle eest, et, et minu kõik sugulased on vaktsineeritud ja naabrid, vanemad naabrid ka ja kui nad ei saa ise minna perearsti juurde, siis pakume neile abi. Saatejuht: Aga kas AstraZeneca võikski jääda selliseks perearsti otsuseks siin ka Karmen Joller perearst on öelnud, et perearst tunneb oma patsienti, oskab seda tervisealast riski hinnata. Irja Lutsar: Ja et, et ma, ma usun, et, et et mina isiklikult ei oskakski vaktsiini valida, aga, aga või tahaks kellegiga rääkida ja perearst on siin siin väga hea soovitame soovitaja, tema ju teab, mis mul on ja, ja mida mul ei ole, aga aga veel kord, et, et see praegune prioriteet on, on 60 pluss inimesed ära vaktsineerida, siis me saame sellest haiglate koormuse väiksemaks. Me saame suremuse väiksemaks ja, ja see on mitu-mitu sammu lähemale ühiskonna avamisele. Saatejuht: Kas see segadus selle AstraZeneca ümber oleks olnud ka välditav, sest te olete nõus, et kui alguses üle 65 aastastele ei soovitata, siis soovitatakse jällegi neile ja siis kord on, et noh, keelame küll ei olnud, nagu te ütlesite, aga, aga olgem ausad, seda sõnumi selgust ei ole. Irja Lutsar: Nojah, aga selle, nii nagu ma ütlesin, et see esimene, see 70 aasta piir, see ei olnud tookord välditav nende teadmiste baasil, mis meil tookord oli, praeguste teadmiste baasil, jah, see oli, oli välditav. Kuigi tookord sai väga hoolega kommunikeeritud, et see on ainult niikaua, kui tulevad andmed, andmed tuli, see piir võeti ära. Aga, aga ilmselt kõlama jäi see, et pandi piir, aga mitte enam see lause teine pool, et kui tulevad andmed, võetakse piir ära ja, ja see, see, see jäi kõlama, et et noh, kommunikatsioon vist, vist ei ole kunagi olukord, et kommunikatsioon ei saa parem olla, et, et selles ma sellega ma olen väga nõus. Saatejuht: Ja lõpuks siin täna võite ka öelda, et ei saa välistada, et ühel hetkel vaktsineerima AstraZenecaga ikkagi kõiki, olgu või 30 või 25 Irja Lutsar: Aastane. Ei, absoluutselt ja seda ei saa üldse välistada, kui on väga selgelt ära selgitatud, selgitatud, mis see sündroom on ja, ja me teame, kuidas, kuidas aidata, inimesed teavad, kuidas seda jälgida, seda ei saa absoluutselt välistada. Saatejuht: Mis sõnumi teie arvates saatis, saatsid avalikkusele kultuuriminister Anneli Ott ja Riigikogu esimees Jüri Ratas, kes ei olnud valmis ennast AstraZenecaga veel sel korral vaktsineerima? Irja Lutsar: No ilmselt nad vaatasid ka, mis on riiklikud soovitused ja Jüri Ratas ütles, et, et, et tema rääkis oma perearstiga ja immuniseerimiskomitee ju tõesti soovitas, soovitas seda vaktsiini mitte teha vanuses alla, alga, alla 60 ja minu arust nad mõlemad on alla 60 aastased, nii et et, et nad jälgisid immuniseerimisekspertkomisjoni ja oma perearstide tõenäoliselt soovitusi. Saatejuht: No te olete pikalt Jüri Ratasega koos töötanud, et ta vist on seda tüüpi inimene, et loeb kõik infolehed läbi ibuprofeeni paratsetamooli. Irja Lutsar: Ma ei ole nagu selles mõttes, selles mõttes jah, kas ma ei tea, kas ta loeb ibuprofeeni ja paratsetamooli lehti, aga ta tahab asjadest aru saada, et seda, seda kindlasti, et temale ei müü maha midagi ja, aga, aga täpselt sama käib Kaja Kallase kohta, nii et Irja Lutsar: et nad on selles mõttes väga sarnased. Saatejuht: Briti tüvi meid raputas, selle nädala alguse uudised räägivad, et leitakse tavapärasest rohkem seda LAV tüve, see on teie lemmikteema, kas teeb juba murelikuks? Irja Lutsar: Jah, briti tüvi on, on enamus populatsioon, teda on 80 protsenti, me noh, temaga midagi teha ei saa, tema on siin siinkohal. Nüüd see nädal oli meile jah üllatuseks, et me muidu leidsime üks-kaks LAV-i tüve, aga, aga sellel nädalal tõesti tuli üheksa tüve. No tänaseks me oleme juba ka targemaks saanud, et nad on kõik, kas siis otseselt sisse toodud või siis nagu on kontakt ikkagi sisse toonud, et nad on siiani veel sisse toodud. Kui me siiani need LAV-i tüved tulid meil Aafrikast, Tansaaniast või, või, või, või mõnest teisest Aafrika riigist, siis need tüved siin on tulnud Soomest. Et, et Soomes on ka rohkem ilmselt LAV-i tüve, nii et, et muidugi pannakse mõtlema, et kui, kui Briti tüvega meil probleeme vaktsiinidega ei ole ja me oleme näinud, kui hästi vaktsiinid Inglismaal on töötanud, siis LAV-i tüvedega vähemalt Lõuna-Aafrika Vabariigis me teame ju, et vaktsiini uuring ei tööta, no kas see tähendab, et see vaktsiin ei tööta, seda ma ei julge veel öelda, see oli väga omapärane uuring. Seal olid ainult noored inimesed ja ühtegi raske, rasket haigust ei olnud, aga, aga jah, et, et me seda väga hoolega jälgime ja meil tuleb ka teisi niisugusi huvitavaid mutatsioone lisaks sellele LAV-i tüvele veel sisse. Saatejuht: No tänase päeva uudiseid vaadates siis tundub, et kogu ühiskond on juba rakkes nii-öelda siis ühiskonna avamisega, kas me liiga vara seda ei tee, sest vaadates ikkagi haiglad on täis ja ka eile suri 14 inimest. Irja Lutsar: Ja no plaane võib ikka pidada, aga, aga ma ei ole kuulnud küll, et keegi oleks ütelnud, et ka mingisuguse kuupäeva välja pakkunud, et siis või see või nii või naa hakatakse ühiskonda avama, et me kõik väga loodame, et, et me läheme tegelikult heasse sessiooni, tuleb kevad, viirus ise ka raugeb natukene, et, et kindlasti see avamine tuleb ja plaane ju võib alati teha, aga, aga homme kindlasti ühiskonda lahti ei teha. Saatejuht: Valgustunneli lõpus paistab? Irja Lutsar: Valgustunneli lõpus kindlasti paistab ja, ja suur lootus on, et ka vaktsiine tuleb rohkem ja ja et ka see päev, see on minu unistuste päev, on see, kus on vaktsiinid ja iga eestimaalane, kes vähegi tahab, saab selle vaktsiini. Saatejuht: Kas te mõnes halvas unenäos näete ka seda, et see kõik võib korduda ja ühel hetkel me taas hakkame ühiskonda sulgema või see on ikkagi pigem välistatud? Irja Lutsar: No ma väga loodan, et, et kui, kui ühiskond on ikkagi suures osas ära vaktsineeritud, et siis niisugused ühiskonna sulgemised on, jäävad minevikus, kas tuleb endine elu septembrist tagasi? Selles ma pigem kahtlen, aga, aga, aga uus normaalsus ei ole ka halb elu. Saatejuht: Suur tänu, head vaatajad, see oli Irja Lutsar, sellega esimene stuudio selleks nädalaks lõpetab, kohtume taas teisipäeval. Aitäh. Saatejuht: Aitäh.

Saatejuht: Tere õhtust! Räägime Tartu Ülikooli professori Irja Lutsariga koronast. Kas nüüd oskame koroonat hallata? Irja Lutsar: Mingi plaan on. Saatejuht: Miks mõõdikuid ei tulnud? Irja Lutsar: Nii-öelda valgusfoor on. Saatejuht: Kas keegi päriselt hakkab vastutama? Irja Lutsar: Me kõik ja valitsus. Saatejuht: Kas teadlased pannakse vastutama? Irja Lutsar: Meie otsuseid ei tee. Saatejuht: Kas te suure vitsaga ei lähe lööma? Irja Lutsar: Piirkondlikud lähenemised ikka kehtivad ka. Saatejuht: Ehk valgusvoor igale külale. Irja Lutsar: Piirkonnale vähemalt. Saatejuht: Mõned seda valgusfoori ei järgi. Irja Lutsar: Alati on neid inimesi. Saatejuht: Neid on palju. Irja Lutsar: Eneseisolatsioonist mitte kinnipidamine on halb. Saatejuht: Venekeelsed inimesed peavad paremini reeglitest kinni. Irja Lutsar: Äkki saavad paremini tähtsusest aru. Saatejuht: Kas meil on madal vaktsineeritus? Irja Lutsar: Ei, aga peame vanurite vaktsineerimist jätkama. Saatejuht: Aga vaktsineerime ikka nooremaid. Irja Lutsar: Meil polnud andmeid, kuidas see vanematele mõjub. Saatejuht: Vaktsineerimistalgud õnnestusid? Irja Lutsar: Nii ja naa. Saatejuht: Kõik kohale tulnud ei saanud vaktsiini. Irja Lutsar: Jätsime vanemaealistele alles. Saatejuht: Vanemaealised AstraZenecat tahavad? Irja Lutsar: Ei tea, aga see on vanemaealistele hea. Saatejuht: Ehk soovitate teha. Irja Lutsar: Absoluutselt. Saatejuht: Ja trombioht ei ähvarda? Irja Lutsar: Ei, see on äärmiselt harv. Saatejuht: Kas minna vaktsineerima? Irja Lutsar: Jah. Saatejuht: Mida vaktsiinide segamisest arvate? Irja Lutsar: Pole andmeid. Saatejuht: Kas AstraZeneca on keelatud alla 60-aastastele? Irja Lutsar: Ekspertkomisjon ei keela. Saatejuht: Mitte soovituslik siis. Irja Lutsar: Andmeid kogutakse. Saatejuht: Soovi korral ikkagi saab? Irja Lutsar: Jah, aga peaks lähedaste vaktsineerimisele mõtlema. Saatejuht: AstraZeneca võikski jääda perearsti otsuseks. Irja Lutsar: Toetan. Saatejuht: Sõnumi selgust ei ole. Irja Lutsar: Andmed muutusid ja piir võeti ära, aga seda enam ei kuuldud. Saatejuht: Ei saa välistada, et hakkame vaktsineerima AstaZenecaga ka nooremaid. Irja Lutsar: Ei. Saatejuht: Mis sõnumi valitsusliikmete mittevaktsineerimine jättis? Irja Lutsar: Nad jälgisid soovitusi. Saatejuht: Jüri Ratas loeb kõik infolehed läbi. Irja Lutsar: Tahab asjadest aru saada. Saatejuht: Kas uus tüvi teeb murelikuks? Irja Lutsar: Briti tüvega muret ei ole, aga Lõuna-Aafrika Vabariigi omaga küll. Saatejuht: Kas pole vara ühiskonda avada? Irja Lutsar: Ei ole kuulnud, et konkreetseid plaane oleks. Saatejuht: Kas on võimalik, et ühiskond sulgub uuesti? Irja Lutsar: Loodan, et need jäävad minevikku. Saatejuht: Suur tänu.

esimene-stuudio-irja-lutsar-342741

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Riigieelarve vaidlused on jõudnud lõpusirgele ja nagu ikka, on, mille üle vaielda. Miks opositsiooni ei kuulata, kas kiire hinnatõusu valguses tuleks juba korrektsioone teha ja mida ometi teha kurikuulsate katuserahadega? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja nii olulise teema puhul on esimeses stuudios Eesti poliitika absoluutne raskekahurvägi, Urmas Reinsalu Isamaast. Tere õhtust. Ja Jürgen Ligi Reformierakonnast. Tere. Ja pikisissejuhatusi tänases saates ei ole. No opositsiooni ettepanekutega läks üldiselt nii, nagu Eestis ikka läheb, et tulemus on ümmargune null. Urmas Reinsalu, ega te ei ole ju ometi tulnud täna saatesse selle taktikaga, et te olete väga üllatunud. Urmas Reinsalu: Ma oleksin oodanud valitsuselt ennekõike suuremat otsustavust muutunud keskkonnas ja see puudutab esiteks energiakriisi, et reaalsuses kõrgemate energiahindadega, mida me prognoosime, ma oleksin eeldanud seda, et valitsus tuleb lagedale ikkagi tegelike meetmetega, mis meil on praegu olukord selline, et energiamaksu tõusu tulemusena laekub 150 miljonit eurot, järgmisel aastal eelarvesse rohkem. Aga kodutarbijatele kompenseeritakse sellest selle meetmega, mis oli siis võrgutasude alandamine kolme kuu jooksul üksnes viis miljonit eurot kuus ja ma arvan, et see on kindlasti ainult optiline leevendus. Ja seetõttu oli väga kahju, et valitsusliit ei pidanud võimalikuks toetada Isamaa ettepanekut alandada tähtajaliselt energiakandjate käibemaksu 20 protsendilt üheksale protsendile, mis oli väga huvitav, et rahandusminister ütles selle põhjenduse, aga siis rikkad võidavad ka. Vot see on minu meelest Reformierakonna, Isamaa parempoolsuse vahe, et meile, meie tahame, et ei oleks vaesust, teie on mure selle peale, et näed, rikkad võidavad ka. Väga hea. Selle hinnatõusule vastuseis. Saatejuht: Isamaa agenda täna on teada, Jürgen Ligi sissejuhatuseks tahate opositsiooni kiita ka, teine lugemine neli tundi ja nagunii juhtib ja ka ettepanekute arv ei olnud just üle mõistuse suur. Jürgen Ligi: Nojah, see suhetel pole häda, aga noh, kui muudel nendest olukordadele, kuidas öelda muutusest, muutustest rääkides, siis mina tahaks, et Isamaa vähem muutuks, et et vaesest Isamaast ei ole midagi järel. Muudkui aga kontrollib hindu ja räägib seda, et, et hindu tuleb kompenseerida, et see on suhteliselt hale ja peale selle kui ma kuulusin, vaatasin üle isegi, et mida te siis seal rääkisid eelarvedebattil, siis oli ainult sellel sellest, et mis, miks nii vähe. Eelarve olukorrast polnud mitte midagi, sellest, mis on tegelikult lahendused, polnud mitte midagi. Aga need summad, mis sa räägid, siis käibemaks, käibemaks loomulikult ei öelnud rahandusminister mitte seda, et rikkad võidavad ka, vaid et nemad võidavad rohkem ja, ja võidavad suurema osa. Käibemaksuga on niimoodi, et ülemine detsiil ja ülemised detsiilid saavad selle võidu endale. Ka energia puhul on niimoodi, et mida jõukam, seda rohkem saad ja eelarvesse ei tohiks raha selliselt sõelaga laiali puistada. Samas üks hea asi on seal ka, mina ei oleks ka seda, Jürgen Ligi: mis selle nimi on nüüd võrgutasu, eks ole, alandanud, üks mees siin eksponeeris oma nelja eurost võitu, ise teenib siin peaaegu seitse tonni kuus. Jürgen Ligi: Et tänas valitsus selle eest ja, ja mina ei oleks seda teinud, aga mida ma oleks teinud, on tõepoolest nendele kehvemal järel inimestele kompenseerida ja seda tehti ka 38 miljonit selleks. Jürgen Ligi: Ma ei tea, poole aasta jooksul ja ja põhiline muidugi, mis on tegelik lahendus, on investeeringud, ega turuhindadega ei ole võimalik valitsusel võidelda. Saatejuht: Mul on ettepanek, kuna siin on vähemalt viis teemat korraga laual, klaarime selle energiahindade asja ära, sest tegelikult on lumi maas ja inimestel on see väga südamelähedane. Et Saatejuht: mis saab siis, korrektsiooni eelarvesse ilmselgelt ei tule, öeldakse, et ei ole seda vaja, et kas see on mingisugune varjatud kärpeplaan või? Urmas Reinsalu: Vastupidi, kahtlemata riik saab ju rohkem maksutulu, et moraalne probleem on siin selles ja siin ei ole küsimus mitte, et hindu reguleerida, vaid olukorras, kus meil on hinnashokk hüppeliselt kasvanud energiakandjate hinnad, siis meil on mõistlik mitte võtta nende täiendava maksustamise pealt täiendavat raha riigieelarvesse, vaid jätta see tarbijatele kätte ja see on väga selge parempoolne lahendus. Ja küsimus sellest, et kui me kõneleme nüüd selle hinnaloogika puhul reaalsusest 150 miljonit eurot, inimesed täiendavalt peavad järgmise aasta jooksul maksma maksude kaudu ja tagasi saad kodutarbijatele kompenseeritakse siis selle võrgutasu meetme järgi, mille osas sa oled, nagu ma saan aru ka kriitiline, viis miljonit eurot kuus, kolme kuu jooksul. Ja ma juhin tähelepanu, et meid, Rahandusministeerium prognoosib juba järgmise aasta kevadel siin kaheksaprotsendilist inflatsiooni. See on raha hinna odavamaks muutmine ja meil on küsimus selles, et see käibemaksu alandamine, see, sellist tüüpi hindadel oleks olnud kindlasti ka vähemalt poolteist protsenti aidanud hoida Saatejuht: Inflatsiooni. Klaarime, klaarime selle ära, Jürgen Ligi, te ei kompenseeriks midagi elektri, gaasi, toasooja. Loomulikult ma ei saa hindu Jürgen Ligi: Kompenseerida, saab aidata neid, kes saavad kehvemini hakkama. Aga kas peab ikka minema küsima? Jürgen Ligi: Ja nii käibki see, et kas siis, miks pean mina saama automaatselt seda, seda toetust, et mida mulle topitakse kolm eurot mingid sendid otsa. Teine mees sai neli, et mõtle, kui tore, miks me peame saama, kokku maksab see kümneid miljoneid, aga, aga mitte midagi, midagi parempoolsed selles jutus ei ole, mis sa räägid. Esiteks tõepoolest parempoolsus ei ole loll, kes annab neile, kes juba on ja teeb nendele sotsiaalpoliitikat, teise nende nendele suunab. Teine asi on see, et et sellist asja nagu ülelaekumine ei ole, ei eksisteeri, te jätsite meile eelarve räiges miinuses. Te jätsite isegi enda võetud kärpe eesmärgid täitmata. Saatejuht: Ärme praegu hetkel ajalukku, mitte üks hetk. See ei ole ajalugu, see ei ole ajalugu. Ma tahan teada, kuidas hakkama saavad koolid, teatrid, muuseumid, kontserdisaalid. Saatejuht: Meile ootame korra inimestega, kuidas ettevõtted saavad, kellele? Jürgen Ligi: Ettevõtjad saavad sisendkäibemaksu tagasi, nendel on mõju väike, aga loomulikult energiamahukas ettevõtlus on suures hädas, aga mitte käibemaksu pärast. Koolid, kontserdisaalid? Koolid, kontserdisaalid ütlevad niimoodi, koolid, nende arved makstakse kinni, ei ole probleemi. Ja, ja kontserdisaalid ütlevad, ei, nende põhiraha ei lähe elektrile. Et see on ülepaisutatud, ülepaisutatud hirm, aga, aga see jutt, et me siis kompenseerime hindu, see on, see on lihtsalt tagurlik ja nõme. Tegelikult lahendused on see, et me peaksime veel, veel kord, et meil ei ole mingeid ülelaekumisi, sa räägid ülelaekumisi, ei, meil on väga suur eelarvedefitsiit. Ja, ja, ja eelarve prognoosid lüüakse lukku augusti lõpu seisuga. Ei ole niimoodi, et oi nüüd üks maks tuli juurde, et nüüd on korras, nüüd on, nüüd on raha üle, ei ole, see ei ole ülelaekumine. See ei ole ülelaekumine. Urmas Reinsalu: Vabandust, kui sa räägid kompenseerimisest, siis seda, et palvekirjadega peavad inimesed hakkama minema vallamajja ja linna. Urmas Reinsalu: See on ju teie pakutud lahendus, meie lahendus on, et see maksujagu, mis laekub täiendavalt raha, oleks maksutase madalam, koormiste tase madalam. Küsimus sellest, mis mõttes olen ära teeninud. Sa ära teenid selle käibemaksu võidu? Mina, mitte ükski inimene ei ole ära teeninud seda, et on korraga kordades tõusnud elektri hind, kordades tõusnud gaasi hind ja me peame nende tööriistadega, mis meie käsutuses on, peame seda katsuma leevendada ja see ei saa olla fetiš, eelarve tasakaal, et me ütleme vabandust, et näed, et kõrgepalgaline inimene ei vääri seda, rikkurid ei vääri seda ja sellepärast me ei pea. Jürgen Ligi: Tasakaalust juttu ka, me oleme miilide kaugusel seal, mis eelarve tasakaalust sa räägid, me oleme miinuses. Eelarve prognoos lüüakse lukku ja seda ei korrigeerita sellepärast, et üks hind muutus. Ütle, kui suur on energiatarbimine tegelikult perebütsiitlis keskeltläbi, keskeltläbi. Võin sulle öelda, eelmine aasta oli see kolm protsenti elekter ja me teeme sellist paanikat, loomulikult need, kellel on see 13, ka neid on tõenäoliselt, kuigi väga vähe, nendele tulebki appi minna. Aga minusugustele, kellelt see on paar protsenti, ei ole appi vaja minna, praegu see suurem, aga noh, teised hinnad tulevad ka, praegu on see protsent suurem, aga see ei ole valdav probleem. Tegelik inflatsioon see aasta on neli protsenti, tegelik tarbimiskorvi kallinemine on see, mis loeb, järgmine aasta on ta ka kolm-neli protsenti, ei ole 13 14 protsenti. Jürgen Ligi: On juba hakanud seda inflatsiooni prognoosi korrigeerima, keelata veel suvise inflatsiooni prognoosi. Ja see ongi, et valitsusliit on tegelikult otsustamatu, ta ei suuda kohaneda kriisikeskkonnaga. Ahsoo jah, eks ole, valitsus, valitsuskohta võib igasugu asju öelda, ega mina ei ole kõnnelik paljude asjade üle, aga, aga see on lihtsalt nüri jutt, et sa räägid, et üksikud hinde peab kompenseerima. Kogu tarbimiskorvi tuleb vaadata, see kompenseeritakse pensionäridele, see kompenseeritakse vaestele inimestele, see kompenseeritakse väga paljudele teistele, teadusele, Jürgen Ligi: kaitsele, riigikaitsele ja nii edasi, siis kompenseeritakse, ei ole niimoodi, et, et raha, et valitsus supleb rahas ja tal on kuskil ülelaekumised, ei ole seda. Kuulge, meil on siit kusagil vaja vastust sellele, et eriolukord kõrgem, maksutulu tuleb juurde. Viiskümmend miljonit eurot. Eelarve defitsiit on. Saatejuht: Me peame siit kusagil edasi ka jõudma, sest meil on terve rida teemasid, aga inflatsioon on, noh, ta on käes ja see ei ole mingisugune fiktsioon ega kujund. On probleem, peab midagi tegema või ei pea? Jürgen Ligi: Oleneb kellele, teo, tulebki nõrgematele teha, kokkuvõttes. Aga kui majanduskeskkonna räägime. Reaalpalga kasv, meil on pensionid tõusevad kaheksa protsenti, inflatsioon ei tõuse nii kiiresti, ta oli üks kuu oli seitse protsenti, aasta lõpus prognoositakse praegu neli protsenti. Ja, ja selles mõttes on see paanika on täiesti asjatu, meil, me oleme, loomulikult me oleme turujõudude käes ja see on paha lugu, aga ainus lahendus selleks on investeeringud ja sotsiaalpoliitika. Jaa. Te tahate, te tahate visata ahju lihtsalt uupi raha eelarvest välja nendele, kes tegelikult seda vajavad, sellele ma olen vastu, jah. Saatejuht: Ja ma kuulsin ka ja tegelikult ei saanudki aru, mis see Reinsalu konkreetne ettepanek on siis? Urmas Reinsalu: Konkreetne ettepanek, mille Isamaa tegi ja mille valitsuskoalitsioon tagasi lükkas oma hääletusaparaadiga, on see, et alandada energiakandjate käibemaksu 20-lt protsendilt üheksale protsendile, millega tarbijad võidaksid 225 miljonit eurot järgmisel aastal. Omastasid selle. Ja küsimus on nüüd selles, et probleem on selles, et on kuidagi nagu võõrandunud käsitlus, et kui on, kas on energiahindade kriis meil või ei ole, kui seda ei ole, vaid tegelikult kõik läheb mööda, et pensionid tõusevad ja pensionite koha pealt tuli meil ka selge ettepanek, et see valitsusliit leppis kokku, et teise samba reformist ju iseenesest nelja protsendi maksjate jagu raha vabanes. Ja juttu oli sellest, et, et eelmise valitsuse ajal, et teha see erakorraline pensionitõus esimesest jaanuarist järgmisel aastal, aga siis see uus valitsus lükkas selle aasta. Urmas Reinsalu: Ei, opositsioonis olles peab sul olema selge arusaamine, et mida sa tegid valitsuses ja mida ja kust võtad katte sellele, mida sa oled võimeline lubama ja ka ellu viima, kui sa ise Saatejuht: Tulevikus. Saatejuht: Tsitaat esimesest oktoobrist 2020, kui opositsioonijuht Kaja Kallas ütles, Saatejuht: et eelarves üllatus-üllatus, jääb puudu strateegilisest vaatest ja nimetas seda homselt laenamise põlistamise eelarveks. Tsitaadi lõpp. Urmas Reinsalu: Kes tegi, ise tegi. No Kaja Kallase puhul või selle valitsuse puhul ma tulen tagasi selle juurde, et ei ole praegu kriisikeskkonnas niisugust kiiret otsustavat käekirja ja see puudutab nii energiakriisi, sellest me rääkisime ja siin noh, tegelikkuses Jürgen möönis seda, et ei tulegi aidata siin rikkureid ja nõnda edasi. Ja rikkureid ei tule. Küsimus oli see, et rahvas on rikkurid, seal emad majades, nii nüüd küsimus, teine küsimus puudutab kahtlemata seda näidet, et Reformierakond täna hääletas vastu sellele meie otsusele, Riigikogu otsuse eelnõule, et näha täiendavad vahendid ette. Saatejuht: Pensionide teema tundus Reinsalule praegu pisut ebamugav. Saatejuht: Laenurahaga püsikulusid tõsta. Ei. Saatejuht: See rahaline kate Urmas Reinsalu: Pensionitõusuks, mis oli teise pensionisamba reformist oli vabanenud, kogu see jutt oligi seda, et me ei võta kogu pensionisüsteemist seda raha välja, vaid see raha läheb, suunatakse pensionide maksmisse tagasi ja nii see oleks pidanudki olema eelmise valitsuse kavade järgi. Saatejuht: Tsitaat veel oktoobrist 2020 Ardo Hansson, endine Eesti Panga president, Eesti on kiirtel Vahemere äärde kohale põrutame Ferrariga, tagasi loksub, loksume päevinenud bussis. Huvitav, millest käis jutt? Ikka eelarvest? Jürgen Ligi: Ma võin defineerida, ma võin defineerida, kõigepealt ma ei ole nõus sellega, et opositsioonis on lihtne lubada, et, et, et see. Aga kuidas ei ole siis? See seltskond, mina näiteks ei lubanud, see seltskond lubas koalitsioonis ja ta ei täitnud seda selles mõttes, et meile lükati ette eelarvestrateegia, kus oli miljard miinust ja seda ei üritatud ja oli ka lubadus, et võtame kokku, seda ei täidetud ja nüüd imestate, miks me erakorraliselt ei suutnud kulusid tõsta. Pensionid ei ole midagi erakorralist. Hardo Hansson, selles mõttes ma olen ta tuline liitlane vaates ja ta hoiatas täpselt samamoodi 2000 Jürgen Ligi: 20. aasta sügise seisuga oli meil kõige suurema miinusega eelarve tehtud, struktuurse miinusega. Ja see oli probleem ja see on nüüd ühekordne probleem, see oli viis aastat kestnud probleem ja kui teie praegu räägite kogu selles eelarvedebatis ainult, miks nii vähe, miks sinna, miks tänna ei saa juurde, ei ole ühtegi juttu eelarve tervisest, siis te olete karistanud seda viis aastat, te olete karistanud seda miinust viis aastat järjest ja me olemegi selles olukorras, me oleme kriisi sisenenud väga suures eelarve miinuses ja, ja te võite üle vaadata kõik mu artiklid, kõik minu sõnavõtud Riigikogus. Ma ei ole pidanud oma seisukohta muutma. Jürgen Ligi: Ligiar artiklid üle. Ja aga ma tuletan meelde, et Urmas Reinsalu: Tuli päiksetõusu valitsus, päikesed tõusid ka pärast seda valitsus ametisse astumist ja siis, mis tehti, oli kohe, eks ole, lasti koroonaviirus levima ja selleks tehti, mis tehti, mitte negatiivne eelarvet kokku hoida, nagu sa räägid, tehti positiivne eelarve 700 miljonit eurot ja iseenesest suures plaanis mina ei mäleta, et teie oleksite ka koroonakriisi ajal, mis oli majanduse elavdamise meetmeid eelmise valitsuse ajal kritiseerinud, et neid tuleb loobuda ja majandus ettevõtluse toetamisest. Ja ma väidan seda, et seetõttu Eestis oli see majanduskriis nii laugjas ja me oleme väljunud ka sellest nende meetmete tõttu ka osaliselt nii kiiresti ja intensiivselt ja positiivselt. Ja nüüd ma arvan, on teine probleem. Meil on, ma vaatasin, Kredexi arvel on sajad miljonid eurot ja praegu valitsus järg, jäigalt ütleb, et ja, ja nendele meetmetele, millele tegelikult profileeritud rakendust ei ole praegu ettevõtluse toetamise meetmeid ja finantseerimist, tehingute abistamist ja samas on mõned sektorid, kui, kui ma vaatan praegu turismist, toitlustuse, spordi asjad, kus meil on see vältav niisugune noh, nagu väntsutav kriis paratamatult, mis on kliendibaasi vähendanud. Et tegelikult neid meetmeid ka väiksema rahalise mahuga, aga ei disainita ümber ka lisaeelarve oleksid andnud võimaluse, vaat seda ma nimetangi otsustamatu valitsuse poliitika, nii energiakriisis on ka tegelikult ka koroonakriisis ettevõtluse toetamisel, sajad miljonid on eelarve real, mis on eraldatud KredExile välja makstud, aga tegelikult reaalselt abi vajavad majandussektoritel need ei jõua. Seda ma nimetangi nii-öelda kriisi noh, nii-öelda paindumatuks või kuidagi nagu virtuaal või teise siis reaalsuse elamiseks. Saatejuht: Ja Jürgeni turism, toitlustus, majutus vajaks praegu toetust või mitte? Jürgen Ligi: Vajab ja tegelikult ka saab, aga, aga loomulikult ei suudeta klienti asendada, seal on ka Euroopa raha, Jürgen Ligi: on selle fondi nimi, mis teha, et, et selleks on spetsiaalselt, siis on küll turismimeedia on ka laiemalt, aga, aga ega kliente ei saa asendada. Mis on selle otsustamatuse puhul, mina hindan poliitikute kvaliteeti selle järgi, kui palju nad suudavad otsustada, mitte lollusi teha, et see on mul olnud alati see, see vaade ja sa pakud rumalusi ja, ja see nõuab väga suurt vaprust poliitikul mitte seda omaks võtta, öelda, et ei, teie ei vaja abi, abi vajavad keegi teised. Ja see on see, mida, kuidas tuleks tegelikult riiki ehitada. Jürgen, te lähete isiklikuks nagu? Ei, praegu ta niimoodi ju esitas, ta räägib, ta räägib ju otsustavust nagu, nagu valitsus istuks käed rüpes, midagi ei tee, minule väga meeldib, et, et valitsus ei tee valimatuid piiranguid, et ta teeb piirangud, näiteks kui sa räägid koroonast, et ta teeb vaktsiini. Rääkisime ettevõtluse toetamisest, paindlikumadest meetmetest. Sajad miljonid on KredEx'is. Pakkusime välja, eelmine aasta me kritiseerime, eelmine aasta oli tegelik toetamise vajadus väga suur ja siis me kritiseerisime tõesti, te lahmisite seda laenusõna KredEx, aga seda käiku ei lasknud, sellepärast et ülbad, ülbati, see ei olnud sina. See oli rahandusminister, kes ülbas pankade suunas, et, et nad peavad oma raha juurde panema, pangad keeldusid sellest ja raha jäi seisma. Kredex'i raha oli eelmine aasta vaja, praegu. Aga ära ela minevikus. Jürgen Ligi: Majandustsüklist. Rahu, rahu. Majandustsükkel on selline, et praegu majandus mühiseb ja abi on vaja ainult väga kitsalt, kitsastele kohtadele, mitte lausalise, sest makro seisukohalt. No meil on selgelt. Jürgen Ligi: Meil on, aga meil möllab inflatsioon. Kui sa tahad konkreetselt öelda mingisugust, kuidas. Jürgen Ligi: Siis räägime sellest. Jürgen, see on. Jürgen Ligi: Tsükli seisukohalt ei toimi praegu ettevõtte toetamine ei ole, peab praegu esiplaanil olema. Saatejuht: Nii rahu, võtame nüüd lonksu vett, ma tunnen, et me vahet, vajame väikest käiguvahetust, et aga Reinsalu, te peate tunnistama, et maksud laekuvad hästi ja tegelikult majandus on taastunud oodatust kiiremini, et kelle, kellele me siis medali anname Ratasele või Kallasele? Urmas Reinsalu: Me anname medali meie välisturgudele, me anname medali meie tublidele ettevõtjatele ja tööinimestele, kes on olnud andekad selles kriisis, on vapralt vastu pidanud ja on suutnud ka nende selle väga keerulistes olukordades kohaneda. Ja mõjukatele piirangute. Ülemuste ja valitsejate teeneks, olgu ta eelmise valitsuse või tänase valitsuse ajal, ma seda, et on meie majandus on kiirelt suutnud kohaneda, ma seda niivõrd ei võta, aga ma arvan, et see, et ka see oli tegelikult ju põhimõtteline erinevus võrreldes eelmisega, me räägime noh, 2000 Euroopa finantskriisist, et siin tegelikult. Teistsugune mudel täiesti. Urmas Reinsalu: Mulle tundus, oli sellel ka tead, oli ka laiem kui üksnes valitsuse, vaid ka laiem konsensus oli taga. Jaa, ja kriisi mudel oli Jürgen Ligi: Teine, kriis oli teise iseloomuga. Oli vajagi õhk välja lasta, majanduses praegu on vastupidi, praegu oli vaja üle elada ja raha juurde pumbata, seda on tehtud. Saatejuht: Väga hea, meil oli hämmastav üksmeel siin hetkeks, aga tuleme siis nüüd teravate teemade juurde tagasi, et mis lugu selle Isamaa eelnõuga siis oli, mida Reinsalu nimetas, siis piiritaristu kiirem väljaehitamine. Jürgen Ligi: Noh, see on niisugune, lahtise ukse murdmine, et tegelikult see on pikk ajalugu loomulikult, et mismoodi me hakkasime seda kiiruga 2014 ütlema, et noh, et enam ei ole võimalik loota piirilepingule, et hakkame nüüd kiiresti. Ei, see lugu on kõik selge. Ja, aga lugu oli ka selles, et meile Jürgen Ligi: esitati eelarve, mis oli, oli suurusjärk väiksem kui, kui pärast, pärast see päris eelarve ja sellega joosti niimoodi kinni, et, et noh, praegu Mart Helme ütleb, et tema ajal hakati ehitama, et Mart Helme oli see, kes seda projekti pidi hakkama maha kraapima, et ma teda sellepärast ei süüdista. Sest et tol hetkel on ju nii suur lisakulu ei olnud lihtsalt jõukohane. Aga et tema Isamaa ettepanek oli lihtsalt hakata noh, valitsusele, et, et hakake ruuteme ehitama, noh, see tegelikult sisutusest, et valitsus pingutab ja ja on sellega juba selle omaks võtnud, et tulebki Saatejuht: Ehitada. Muide, kohe annan Rein sellele, ma lihtsalt tahtsin vahemärkusena öelda, et ma olen avastanud, et seda Eesti piiri väljaehitamise või mitte väljaehitamise lugu mäletavad absoluutselt kõik asjaolud seal täiesti erinevalt. Helme mäletab, et tema tegi, Pevkur mäletab, et tema tegelikult tegi juba ennem, kui Helme tegi ja Pevkur ütles ka muuhulgas, et tegelikult üks rahandusminister, kelle pere nimi on Tõnis, ei andnud hoopis raha Urmas Reinsalu: Talle. Ei, see on. Ta on üldse, ütleme. Ja. Päris ei ole, jah. Noh, eks see on alati, et mulle tundub see on sümptomaatiline nii Jürgenile kui võib-olla ka peaministrile, et elatakse kuidagi minevikus, et palju 2009 ja 13. aastal värvilist televiisorit toodeti, aga küsimus on selles, et eks ta meid, me, ma arvan, et see viga on meid saatnud, siin on nagu kogu Eesti poliitikutele tuleb öelda, et, et mis seda piiri välja ehitada, kui on, mis seda katust ehitada, kui on päiksepaisteline ilm. Eks ta osaliselt on olnud nii, aga reaalsus on praegu selline, et juba augustis ma tegin peaministrile ettepaneku, mis puudutas ajutiste tõkete rajamist piirile seoses Valgevene-Leedu piiril oleva kriisiga, siis öeldi, et on julgeolekuanalüüs, mingeid reaalset ohtu ei ole. Noh, nüüd, kus on nii-öelda juba lumi maas, nüüd on õnneks asutud sellega tegelema. Üks oluline samm on veel teha, mida ka politseijuhid jõudsid tähelepanu, mida ma ka augustis ütlesin, me peame oma seadused ära muutma, et meil oleks võimalik neid inimesi ka tõrjuda oma territooriumilt tagasi. Praegu on see küsimus, kui nad astuvad juba paar meetrit Eesti territooriumile, kes tulevad siia, siis me peame neid hakkama nii-öelda nunnutama vastavalt Euroopa, rahvusvahelistele konventsioonidele, lepingutele võtma seal pagulaskeskuse, aga tegelikult peaks Saatejuht: Tänases Eestis see on julgeoleku teema. Jaa, aga mitte eelarve kontekstis. Eelarve kontekstis on teema, et kas riigihangete seadust on vaja kõpitseda, et või on veel midagi vaja kõpitseda, et saaks hankeid Urmas Reinsalu: Vastu võtta. Täita, põhimõtteline küsimus, kui ma vaatasin seda, mis täna tuli uudis, tehti uus. Muuta ei tule, ütleb, ütleb Reinsalu. Ma arvan, et tuleb täita riigihangete seadust, see on esimene elementaarne asi, tehti, allul öeldi meile nende kiirtestidega, mis koolidele soetati, andke Jürgen Ligi: Andeks, see oli see ainukene firma. Jürgen Ligi: Ja nüüd tuli korraga kaks korda. Reinsalu teil lappab natukene. Ma tahtsin küsima, kas see, kas see piiriküsimus on selles, et Isamaa lihtsalt oli see, kes esitas, esitas ta kehva eelnõu või? Ta ei esitanud midagi, ta esitas. Esitasime konkreetse eelnõu, mille lähedase Eesti Reformierakond astub piiri kiiremale välja. Sisuliselt. Asi on ju selles, ta, see oli tühi eelnõu, et hakake ehitama, aga ehitame. Aga miks ta, aga miks te siis ei toetanud seda? Sellepärast, et seda ei. Me niikuinii toetame. Ei andnud midagi, no mida sa murrad, las ta lolli mängida. Jürgen Ligi: See on häbematu etteheide, et kui, et me räägime minevikust, tegelikult kui on nii lühike distants kahe vahel, valitsuse vahel ja kui üks seltskond oma seisukohti on muutnud ja, ja, ja, ja näitab näpuga siis selle peale, et kes, kes tegelikult asja juba teeb, et siis tuleb seda klaarida, et me ei saa teistmoodi. Et ma ei ütle, et keegi on piiri ehitamise vastu olnud, aga seal on asjaolud, miks, miks on ta nii mahukas ja suur töö. Sellel eelnõul puudus igasugune mõte, sest et kõik on omaks võtnud selle, et me paneme selle ajutise sinna piiri maha, tegelikult julgeoleku olukord seda ei nõua tõepoolest, me võime isegi selle üle, selle üle. Ma arvan, et see on vale, ebarelement hindang, see on rumal hinnang. Ütleme nii, et me võime selle üle diskuteerida igaks juhuks jah, ajutine okastraat ja nii edasi, aga sellel alati sellistel dramaatilistel sammudel on see mõju, et me jätame mulje, nagu meie oleksime tegelikult rünnakul. Kuulge, seal on ka. Seda ei ole. Seda ei ole tõesti. Rünnatakse meie naabreid, võidakse rünnata ka meid. Ja meie naabreid. Seal on ka. Jürgen Ligi: Me saatsime oma traadid ka tegelikult, ma ei tea, oli see nüüd Poola või oli see. Jürgen Ligi: Muidugi tuleb aidata. Valgevenesse me ei saadud midagi. Saatejuht: Teie saatsite. Leedu riigile saatsime. Saatejuht: Kui sellega saame. Meil ei ole aega nalja nüüd teha rohkem. Siin erimeelsust ei ole, me. Ei, siin ei ole. Jah, aga lihtsalt, mu küsimus on ikkagi konkreetne, Jürgenile, palju täiendavalt on piiri ehitamiseks raha ette nähtud, et. Oi, ma ei tea. Peaminister. Aga vastus. Saatejuht: Ette nähtud, ongi kõik. Ma olen katuserahadest oma saadetes rääkinud ajast, kui ma väike poiss olin, et Urmas Reinsalu, miks poliitikud ei ole seda piinliku asja ära Urmas Reinsalu: Lõpetanud? Urmas Reinsalu: Alustatakse keldrist ja palju probleemsemaks on muutunud tegelikult täna see, et meil on keldrirahad ja seda käsitles juba ka Riigikogu korruptsioonikomisjon, endine kultuuriminister, rahad, kus eraldati 90 protsenti järgmisel aastal seal täiendavatest investeeringutest, andke andeks, oma valimisringkonda korruptsioonikomisjon tegeleb sellega. Valitsus keld, niinimetatud pimedate keldrirahadega on tegelikult selle aasta eelarvesse on neid sisse ehitanud, Jürgen teab seda suurepäraselt, miljon eurot ühele raudteejupile, kuskil tehakse ausammas. Saatejuht: Energiakrusalle. Need on tegelikult. Vabandust, miks, ma ei saanud vastust oma küsimusele, miks Urmas Reinsalu peab olema 5000 euro eest ühele MTÜ-le, mis on kindlasti väga tubli. Aga ikkagi. Kuuele MTÜ-le. Jõuluvana. Urmas Reinsalu: Kuuele MTÜ-le. Sellepärast, et kui me lepime poliitikute kokku, on teine süsteem, siis on teine süsteem, valitsuskoalitsioon sellise mudeli välja pakkus, valitsuskoalitsioon on tegelikult, see on erinevate koalitsioonide ajal Eesti poliitika, on ta nüüd kõige kuulsusrikam traditsioon, võib arutada, kui lepime kokku, et on mingi regionaalinvesteeringute fond, kus on eksperdid, antakse punkte ja siis saab sinna taotlus esitada. Ma olen ka sellega täiesti päri. No see, ütleme, see ei ole Eesti, ma arvan, et kindlasti, kui on inetu, kui seal on kedagi sõbrameestele või, või noh, ma ei tea siis endale. See on poolenisti Saatejuht: Sõbra. Ärme hakka rääkima, et see ei ole üldse oluline teema ja siis räägime saate lõpuni sellest. Aga Jürgen, Jürgen, ma Saatejuht: saan aru, et selles küsimuses siis Reformierakond ongi lõhki, seitse tükki sealhulgas teie ja ülejäänud jaa. Jürgen Ligi: Reformierakond. Eelmine rahandusminister muide ei osale selles, kõik, kes saavad aru, kuidas riigieelarve, Jürgen Ligi: eelarvenumbrid tekivad, saavad, Jürgen Ligi: nendele ajab see südame pahaks. Eelarvesse peab olema konkurents, peab olema ka seaduslik alus, konkurents, hange, võrdne kohtlemine, võrdsete võrdne kohtlemine, ei ole niimoodi, et tutvuse kaudu. Aga keldrirahadest räägime. See on tülgastav, see sinu komisjon oleks pidanud selle paljastama, see, et, et Anneli Ott on pannud 90 protsenti, see on riigieelarve kontrolli komisjon, see oleks pidanud erakorralise, mina seda ei teadnud, see on, see on täiesti jäle ja ma ütlen, et meie, meie ministrid nii ei tee, aga seda traditsiooni oli eelmises valitsuses. Me nägime väga palju. Teevad ka seda. Jürgen Ligi: Teie teete, meie teeme. Ei, see on probleem, ma räägin oma erakonna ministrit, meie erakonnad seda ei tee, see on. Aga teete, ma ütlen, see valitsus, ka see valitsus leppis kokku. Ja, aga see on seesama raudteejupp, mida tehakse iseendale, kus, kus kunagi ei tule tegelikult reaalset liiklust, samal ajal. Teie rahvusest allkiri. Samal ajal koondatakse Lõuna-Eestis piirkonna neid politseinikke, et see on täiesti ebaproportsionaalne, mismoodi pilluti ja ma hakkasin ju sellega Jürgen Ligi: riigieelarvest stenogrammid on seda täis, ainus põhjus on see, aga inimesed tahtsid ja teie ei teinud. Saatejuht: Aitäh, meil on põhimõtteliselt Saatejuht: saateaeg kohe läbi, meil on 30 sekundit ja täiesti võimatu missioon, Urmas Reinsalu, kui te seda eelarvet loete, öelge ausalt, kas te päriselt ka kõigest saate aru, kuhu raha läheb? Urmas Reinsalu: Ei saa kõigest aru, aga see ja siin kindlasti ka see, mis on valitsuse poolt muudetud. See sündis nüüd pealkiri Reinsalu, ma ei saa eelarvest aru. Kogu eelarvest ei saa aru, sellepärast et see on objektiivsete ja, ja ka kahtlemata tahtliku aktsiooni kaudu on muutunud segaseks ja nende keldrirahade välja keevitamine on sealt tuvastamine, kuidas need sinna sisse kirjutati, see võtab palju aega, et olen täiesti nõus siin Jürgeniga ja seda tuleb uurida. Saatejuht: Jürgen, mitu liiget Riigikogus on, kes siis tegelikult lõplikult aru saavad, mille poolt nad saalis hääletavad? Jürgen Ligi: Kui vahel tundub, et ma olen üksi, sest mina saan aru sellest ja see on teine pealkiri ja ma olen, ma olen, Jürgen Ligi: ma olen täiesti, no ütleme, mul on kõrini sellest jutust, et eelarvest ei saa aru ja, ja, ja kui tulla appi ja aidata see number üles otsida, siis öelda ja siis sellega numbriga ei tehta mitte midagi, mitte mingit järeldust, mitte mingisugust analüüsi, see oli järgne, et oot las ma lõpetan. Me ei jõua debateerida, meil on saateaeg vaba. Jürgen Ligi: Seletuskirjas on need numbrid olemas, sa, see jutt, et ei saada aru, peegeldab tegelikult seda, et ei saa, ei oska saada aru. Saatejuht: Meil on saateaeg läbi, et samas ei saa ka eelarve olla nagu lasteraamat, muna või tibu. Saatejuht: Tegevuspõhine eelarvestamine tuleks ära lõpetada jah või ei? Urmas Reinsalu: Mõlemal on omad nõrkused, aga mõlemad ma oleksin nõus kaitsma. Okei. Jaa, ma arvan, et peaks olema ikkagi kulupõhine, peaks olema see eelarve, mis on nagu raam ja see tegevuspõhine võib rahulikult olla, seletuskiri on nii nagu Saatejuht: On soomlastel. Aitäh, Saatejuht: head poliitikud, tänud teile tulise debati eest ja soovin jõudu tööle ja head televaatajad, homme õhtul vaadake kindlasti Esimest stuudiot, sest Johannes Tralla on külas kaitseväe juhataja, kohtumiseni.

Saatejuht: Teemaks on riigieelarve. Saates on Urmas Reinsalu Isamaast ja Jürgen Ligi Reformierakonnast. Urmas Reinsalu, kuidas suhtute olukorda? Urmas Reinsalu: Ma oleksin oodanud valitsuselt suuremat otsustavust energiakriisi olukorras. Jürgen Ligi: See on hea et kehvemal järjel inimestele kompenseeritakse energiakulusid, aga tegelik lahendus on investeeringud. Saatejuht: Mis saab energiahindadest? Urmas Reinsalu: Kui meil on kõrged energiakandjate hinnad, siis meil on mõistlik mitte võtta nende täiendava maksustamise pealt raha riigieelarvesse. Saatejuht: Jürgen Ligi, te ei kompenseeriks midagi? Jürgen Ligi: Saab aidata neid, kes saavad kehvemini hakkama. Saatejuht: Kuidas ettevõtted hakkama saavad? Jürgen Ligi: Ettevõtjad saavad sisendkäibemaksu tagasi. Urmas Reinsalu: Meie lahendus on, et maksutase oleks madalam. Jürgen Ligi: Me oleme eelarve tasakaalust väga kaugel. Tuleb minna appi neile, kelle elektritarbimine on suurem. Saatejuht: Mida teha inflatsiooniga? Jürgen Ligi: Paanika on hetkel asjatu, ei pea midagi tegema. Urmas Reinsalu: Isamaa ettepanek on alandada energiakandjate käibemaksu 20-lt protsendilt 9-le.Valitsusel pole kriisikeskkonnas kiiret, otsustavat käekirja. Jürgen Ligi: Me oleme kriisi sisenenud väga suures eelarvemiinuses. Urmas Reinsalu: Probleem on selles, et ei osata kriisis ettevõtlust toetada. Jürgen Ligi: Minule meeldib, et valitsus ei tee valimatult piirangud. Praegu ei ole ettevõtete toetamine esiplaanil. Saatejuht: Reinsalu, te peate tunnistama, et majandus on taastunud oodatust kiiremini. Urmas Reinsalu: See on tänu meie tublidele ettevõtjatele ja tööinimestele. Saatejuht: Mis lugu selle Isamaa eelnõuga oli? Jürgen Ligi: Isamaa ettepanek oli hakata taristut rutem ehitama, aga valitsus juba pingutab selle nimel. Saatejuht: Kas piiriküsimus on selles, et Isamaa oli see, kes esitas kehva eelnõu? Jürgen Ligi: See oli tühi eelnõu, et hakake ehitama. Saatejuht: Kui palju täiendavalt on piiri ehitamiseks raha ette nähtud? Urmas Reinsalu: Probleemiks on ka keldrirahad ehk korruptsioon. Saatejuht: Urmas Reinsalu, kui te seda eelarvet loete, kas te saate aru, kuhu raha läheb? Urmas Reinsalu: Ei saa.’ Saatejuht: Jürgen, mitu liiget riigikogus lõplikult aru saavad, mille poolt nad hääletavad? Jürgen Ligi: Mul on kõrini sellest jutust, et eelarvest ei saa aru. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-jurgen-ligi-urmas-reinsalu

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Eesti meditsiinisüsteem näib põdevat kroonilist haigust. Erakorralises meditsiinis põletatakse raha. Arstid on Saatejuht: masenduses, sest teevad liinitööd ja patsiendid ei ole samuti õnnelikud, sest järjekorrad aina pikenevad ja riigikontroll ütleb, et pea pooled EMO-külastused on põhjendamatud. Kust leida sellele olukorrale ravi? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere õhtust, Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini juht Guido Nõmm ja perearst Andres Lasnamäe. No, Guido, te tunnistasite Tartu Postimehes, et EMO-s ohustab nii arste, õdesid kui ka juhti ennast läbipõlemine. Oli see selline avalik appi hüüd? Kuido Nõmm: Kas just appi hüüd, aga pigem tunnistamine, et Kuido Nõmm: on suur probleem, sellest on ka korduvalt varem juttu olnud ka erakorralise meditsiini konverentsil, mis oli, oli juba möödunud aasta ja kahjuks on see tendents süvenenud. Inimesed on järjest rohkem väsinud ja ja väsinud inimesed Kuido Nõmm: ei tee enam nii head tööd ja, ja ka väsitavad juhti. Nii et tõesti, ma leidsin, et on otstarbekas anda kellelegi Kuido Nõmm: tugevamale, värskemale inimesele võimalus ja, ja ise astuda tagasi ja, ja teha ikkagi seda, mida ma tahan rohkem teha ja, ja, ja millesse panustada ehk ehk arsti tööd. Saatejuht: No mis teid lõplikult murdis, oli see piltlikult öeldes see nohuste ninade ravimine erakorralise meditsiini osakonnas? Ei, Kuido Nõmm: Mitte nohuste ninade ravimine, vaid Kuido Nõmm: töötajad, kes väärivad paremat ja kes on väsinud nohuste ninade ravimisest. Saatejuht: Kui suur osa sellest Tartu EMO tööst meenutab sellist elava järjekorraga perearstikabineti? Kuido Nõmm: No kuskil ümmarguselt meie hinnangusse kolmandik patsiente, kes on, kui me kätame jälle need pisidroomaga patsiendid ehk traumapunkti patsiendid ja, ja, ja keskendume ainult siis mitte mitte pisidroomaga inimestele, siis nendest kusagil kolmandik kuni kuni pool on, on sellised, kes võiksid tegelikult abi saada kusagil mujal. Saatejuht: See näitaja Eesti mastaabis Tartus nii väga kõrge polegi, siin on haiglaid, kus on 90 protsendi ligi. Kuido Nõmm: Tõesti, see nii on, et Kuido Nõmm: et selles suhtes on meil tõesti veel veel arenguruumi. Saatejuht: Andres Riigikontrolli audit ütleb, et EMO teeb ikkagi suures osas ära perearstitöö. Miks see nii on? Andres Lasnamäe: Noh, võiks öelda niimoodi, et EMO tegelikult ei tee suures osas perearstitöö ära, et perearstid ise teevad suure osa perearstitöö ära, et umbes seitse miljonit esmatasandi kontakti on aastas ja kui 50 protsenti EMO visiitidest, mis on 270000 visiiti, et see protsentuaalselt ei ole suur osa, aga see on üks kallis osa muidugi. Saatejuht: No EMO ressurss kulub sellele ka märkimisväärselt, riigi niigi vähene meditsiinirahastu põleb. Saatejuht: Nõustuda. Et see on ikkagi probleem. Saatejuht: Kas, kuidas te suhtute sellesse Riigikontrolli kriitikasse, et inimesed väldivad kohati perearste, sest et kvaliteet kõigub? Andres Lasnamäe: Kvaliteet võib kõikuda ja Andres Lasnamäe: Eesti lõikes Andres Lasnamäe: on perearste, kes Andres Lasnamäe: oskavad kuidagi kiiremini reageerida, paremini reageerida, aga noh, see kvaliteet, et kas ta on nüüd nullist 100-ni, et ühes kohas on null, teises kohas 100, et päris nii ei ole, et patsiendid saavad, ma usun ja arvan, et igas perearstikeskuses abi, et see turvavõrk on olemas. Et pigem tuleks küsida, et miks need vähesed, kes oma nimistust kuidagi satuvad EMO-sse või tahavad EMO-sse minna, et miks, miks nad sinna lähevad, et, et mida nad ikkagi perearstikeskusest ei saa, et, et mida nad selle kvaliteedi all mõistavad, et kas nad ei saa piisavalt kiiresti teenindatud, on see liin kogu aeg kinni või ei tee perearst uuringuid ja EMO-s saab need uuringud kohe kiiresti kätte, et milles see täpsem nagu küsimus on. Saatejuht: No te ise käite perearste auditeerimas, hindamas kolmandik Eesti perearste ei ole tahtnud seda hinnangut teilt saada, umbes 40 protsenti on seal kõrgemale kvaliteedi tasemele vastavad ja siis pea kolmandik on madalama tasemega, see on tegelikult väga kirju pilt, et kas meil on see taseme ebaühtlus ikkagi probleemiks Eestis? Andres Lasnamäe: See, et üks kolmandik perearstikeskustest ei ole selle süsteemiga liitunud või et me ei ole jõudnud sinna auditeerima, ei tähenda seda, et nendes keskustes ei tehtaks head tööd. Et vastupidi, seal tehakse väga head tööd, aga lihtsalt me ei ole sinna hindamiseni jõudnud. Me ei tea ju seda, kui te ei ole seda mõõtnud. Kui seal ei tehtaks head arstitööd, siis kõikidest nendest perearstikeskustest patsiendid käiks igal pool EMO-s kogu aeg hästi suures mahus, et seda tendentsi või trendi ei näe, et pigem igast nimistust on mingi osa inimestest, kes satub EMO-sse. Saatejuht: No möödunud aastal 86 protsenti Ida-Tallinna Keskhaigla EMO-sse pöördunud patsientidest oleks võinud minna perearsti juurde, ütleb Riigikontroll. Ja umbes pooled PERHi erakorralisse vastuvõttu jõudnud patsientidest samuti. Kuido, miks EMO-arstid neid patsiente tagasi ei saada, kui tegelikult seadused seda lubaksid? Kuido Nõmm: Seadus on üks asi, tegelikult võimalused on, on, on teine asi. Ma arvan, et põhiline põhjus on siiski see, et, et me üritame patsientidele Kuido Nõmm: võimalikult head teenust pakkuda ja sageli ei ole ka neid patsiente kuskile saata, et kui, kui patsient ütleb, et ta ei, kas ei saa nüüd perearsti juurde või ei saa piisavalt kiiresti perearsti juurde, siis puudub meil ressurss, selle noh, inimesed ja, ja vahendid selle jaoks, et tõesti seda kontrollida ja, ja ise neid, neid siis aegu hakata panema, kuigi me oleme ka seda teinud või proovinud teha ja ja, ja kindlasti selgub ka päris palju seda, et, et need patsiendid ei ole meile õigust rääkinud, et tegelikult nad ei, kas ei ole perearstiga rääkinud või või noh, näiteks perearst on andnud patsiendile aja kell kaks, aga, aga patsient on juba kell üheksa olnud EMO-s. Saatejuht: No teeme selle selgeks, kas perearstide pikad järjekorrad on Eestis probleem? Andres Lasnamäe: Ma julgen väita, et ei ole, et perearstide kättesaadavus on väga hea ja seda on erinevad küsimustikud ka näidanud, et laialdane kättesaadavus, eriti pere juurde saamine, kes ka meie meeskonnas on, et mina julgen väita, et kättesaadavus on väga hea. Saatejuht: Niisiis ikkagi, miks ei või neid inimesi pärast esmast läbivaatust, kui selgub, et nad ei peaks EMO-s olema, ikkagi perearstile suunata? Kuido Nõmm: Kui patsient ütleb, et ta ei lähe sinna või, või tal puudub see võimalus, siis Kuido Nõmm: sageli me hindame siiski piisavalt suureks riskiks selle, et ta tõesti jätab minemata või ei saa sinna ja, ja seetõttu peetakse vajalikuks need, need patsiendid Kuido Nõmm: EMO-s läbi vaadata ja, ja sageli ka uuringud mingisuguseid korraldada. Et see on noh, ühelt poolt nagu riskide maandamise küsimus, et, et, et sageli noh. Saatejuht: Ei taha seda vastutust võtta, et inimesel tegelikult ka on midagi tõsist viga ja teie saatsite ta minema. Kuido Nõmm: Absoluutselt, et see on nagu ka viimase aja kohtu case'id on näidanud, on, on tõsine risk ja, ja, ja keegi ei taha seda riski võtta, eriti, eriti selline Kuido Nõmm: EMO vastuvõtu pool ehk, ehk triaažiõde. Saatejuht: Andres, teil on mõned väga kõnekad arvutused siin ilmunud, internetis avaldatud artiklites, kas on tõesti nii, et piltlikult öeldes EMO-s puugi eemaldamine võtab Haigekassa rahast 80 eurot, perearsti juures oleks see lisakulu null. Andres Lasnamäe: Selline puugi eemaldamine, see on hästi markantne näide, et sama hinnakoodiga võib põhimõtteliselt ka perearst puuki eemaldada, aga tõsi on see, mida sama riigi audit välja tõi, riigikontrolli audit, et EMO-s näiteks kõrvavalu ravimine võib neli korda kallimaks maksta. Et enne, kui patsient jõuab oma kõrvalvaluga üldse arsti juurde, on triaaži eest makstud ja muu personali eest ja lõpus, kui ta jõuab EMO arsti juurde, kes on eriarst, teatud hinnakoodiga tasustav, et see hinnavahe on tõesti umbes neli kuni kuus korda kallim. Saatejuht: Neli kuni kuus korda kallim siis olukord, kui minnakse lihtsalt protseduuri tegema EMO-sse versus perearsti juures. Andres Lasnamäe: Laias laastus niimoodi, muidugi need rahastamissüsteemid on erinevad, et EMO-s saab tükitöö eest perearstisüsteemi rahastamine on teistsugune, et ega perearstiabi ei ole ka tasuta abi. Aga EMO-s need hinnakoodid ja muud protseduurid võivad rohkem maksta. Saatejuht: Kas ma saan aru, et me oleme tegelikult aastatega sattunud sellisesse nõiaringi, et ühest küljest inimesed valivad eriarsti asemel EMO, et pääseda nendest pikkadest järjekordadest, mis sageli uuringute ja eriarstidega kaasnevad ja samal ajal, kui nad EMO-sse lähevad, siis EMO-s põleb see raha, mis eriarstide ja uuringute jaoks on ette nähtud, palju heledama leegiga. Selgitage natuke seda loogikat veel. Absoluutselt nii see on. Et Kuido Nõmm: Kui haigla osutab mingit teenust, noh, näiteks südamearstiteenust ehk kardioloogi, siis, siis haiglal on, on selle eriala Kuido Nõmm: ütleme poole aasta peale teatud summa ja, ja südamearstid ehk kardioloogid saaks selle ära kulutada siis, siis haigete uurimiseks ja vastuvõtmiseks. Nüüd kui see sama sarnaste kaebustega patsient satub või pöördub EMO-sse, siis EMO-s tehakse talle palju küll kiiremini, aga ka palju kallimalt neid samasid asju ja, ja kokkuvõttes see raha siis ei ole mitte EMO jaoks eraldi, vaid, vaid EMO jaoks võetakse raha sealt samast nüüd näiteks kardioloogide rahapotist Ja see raha ülejäänud patsientide kasutamiseks jääb siis selle võrra väiksemaks. Saatejuht: No kui palju kiiremini see raha ikkagi EMO-s ära kulutatakse, kui palju meil võiks olla rohkem neid samu eriarsti aegu, neid visiite, millest inimesed puudust tunnevad, kui süsteemi täidetaks noh pedantsi järjekindlusega. Kuido Nõmm: No jutt on olnud kuskil isegi kuni kahe, ligikaudu 20-st protsendist mõnel, mõnes haiglas, mõnel erialal ehk üks viiendik rahast kulub EMO-s ära ja selle eest tegelikult siis eriarstid sellist spetsiifilist ja, ja täpsemat ja, ja ka samas ka odavamat teenust pakkuda ei saa. Saatejuht: No mis te arvate, kas selle raha võiks need patsiendid ise kinni maksta, kui ikkagi selgub, et nad on uksi kulutanud ilmaasjata EMO-s? Kuido Nõmm: Tuleb kõne alla küll Kuido Nõmm: sellel, sellel ise maksmisel on omad head ja vead, ühelt poolt kindlasti see oluliselt distsiplineeriks patsienti pöörduma sinna, kus, kus ta saab seda, see, seda raha enda jaoks kokku hoida ja, ja ka regi jaoks kokku hoida. Teiselt poolt võiks juhtuda juhtuda ka selline ohtlik tendents, et noh, et inimene siis võtabki, et aga nüüd ma siis maksan ja, ja nüüd ma siis saangi EMO eest selle täispaketi teenuseid ja, ja kohe ja kiiresti. Samas noh, EMO töö spetsiifika on ikkagi aidata ennekõike neid raskelt haigestunuid, raske seisus patsiente ja kui need Kuido Nõmm: nõudvad ja, ja, ja nii-öelda maksnud patsiendid, siis siis hakkavad sinna vahele trügima ja vahele nõudma, siis, siis on suur oht, et tegelikult kannatavad need kes seda teenust tegelikult peaks saama. Saatejuht: Kuidas ikkagi lahendada see olukord, kus inimene tunneb, et tal oleks kiiresti vaja arsti visiiti, ta võib-olla saab aru, et eluohtlik see olukord ei ole, EMO-sse ta minema ei peaks, samas on nädalavahetus või ta perearst on Eesti teises otsas, et kuidas see süsteem muuta paindlikumaks, et inimesed sinna EMO ukse taha tõesti tühja-tähja pärast ei läheks. Aga samas saaksid adekvaatset nõu. Andres Lasnamäe: No Riigikontrolli audit, vähemalt nii palju, kui jõudsin sellega tutvuda, ei avaldanud põhjust, et miks need Andres Lasnamäe: patsiendid siis, kes on sinise rohelise triaaži kategooriaga sinna pöörduvad, et kui nüüd küsida, et kas nad ei saanud siis lihtsalt perearsti vastuvõtule, kuna see perearsti telefoniliin oli kogu aeg kinni. Et kui see on niimoodi, siis palun andke meile peredesse juurde, kes suudaks nende patsientidega siis telefoni teel rohkem konsulteerida või juba arenduses olev perearsti nõuandeliin, et lähme sellega edasi, et see on juba arenduses. Saatejuht: No inimene tahaks ikkagi näha arsti, kas see võimalus võiks olla väljaspool EMO? Andres Lasnamäe: No kui need inimesed, kes seal EMO-s niimoodi käivad ja toovad välja, et tahaks arstile kohe saada, esmatasandil ei ole piisavalt arste, et siis küsiks riigilt, et kuidas neid arste sinna esmatasandile saada, et seda eriala populaarsemaks teha. Saatejuht: Mis teie arvate, mis see lahendus võiks olla? Kuido Nõmm: See on niisugune keeruline, kompleksne probleem, ma olen absoluutselt kindel ja et, et sellel ei ole ühtset, ühte lihtsat lahendust, et, et teeme nüüd selle nii ja siis on kõik, kõik meie probleemid lahendatud. Kindlasti siin saab, peaks olema nagu palju faktoreid, samamoodi on nagu palju faktoreid selleks, et, et need, miks need patsiendid pöörduvad. Alustades tõesti sellest, et oleks patsiendil nõu küsimuse võimalus parem, seesama perearsti nõuandetelefon, mis oleks personaliseeritud ehk saaks patsiendi andmeid vaata, et see perearsti nõuandetelefon mingi esimene kolm või viis minutit oleks ka tasuta. Kuido Nõmm: Siis edasi, kui patsient ikkagi sealt abi ei saa, siis, siis oleks tal loomulikult võimalik, võimalik pöörduda kas siis oma perearsti juurde või, või ka oleks mingisugune laiem ja pikem võimalus pöörduda Kuido Nõmm: sinna, kus kuskil tervisekeskusesse või kuskil siis, kus esmatasand perearst või perearstiga võrdsustatud inimesed võtaks vastu õhtusel ajal ja, ja nädalavahetusel, Sest mida me EMO-s siiski näeme, et, et noh, need ei ole küll küll valdav osa patsiente, kuid siiski õhtusel sellisel viie-kuue kella Kuido Nõmm: kellaajal pöördub päris palju patsiendid, kes tulevad töölt, kas nad tulevad ise ja, või, või sageli on ka need inimesed, kes toovad oma sugulased, et noh, päevasel ajal nad ei saanud Kuido Nõmm: töölt ära, võtavad õhtul oma haige ema või, või, või tädi ja, ja tulevad siis EMO-sse. Et, et nendel võiks olla siiski võimalus pöörduda ka siis sinna kuskile näiteks tervisekeskusesse, kus oleks vastu võtaks esmatasandi inimesed, on need õed, on need arstid ja, ja kindlasti ei pea olema needsamad perearstid, kes päeval on, on ennast juba Kuido Nõmm: tööga väga üle koormanud. Et, et oleks, oleks täiendav rahastus nendele tervisekeskustele ja, ja seal oleks siis siis vastuvõtu võimekus. Saatejuht: No kuidas on Eestis läinud nii, et see klassikaline rahastamise mudel näeb perearstile ette nelja tunnist vastuvõtu päevas, nagu ütles intervjuus anestesioloog Külvar Mänd, et sellega ei jõua ju midagi tehtud. Miks need vastuvõtupäevad nii lühikesed on? Andres Lasnamäe: See on iga keskuse enda teha, et ma tahaks küll kummutada müüti, et kõik perearstid võtavad ainult neli tundi päevas vastu, et on keskuseid, kus on mõistlik nii vähe aega päevas vastu võtta, kui on nimistu väike, aga suuremad keskused suuremate nimistuga võivad kuus tundi vastu võtta. Võivad olla töö niimoodi korraldatud, et kogu perearstikeskuse oleku ajal on ikkagi perearst kättesaadav, rääkimata siis veel pereõdedest. Saatejuht: Rahastusmudel soosib nelja tunnist vastuvõttu? Andres Lasnamäe: No ei saa niimoodi öelda, et perearst saab küll fikseeritud raha kuus erinevalt haiglates, kes saavad tükitöö, aga kui perearst näeb, et rohkem töö tegemine, ennetav tegevus hoiab tulevikus näiteks visiitide arve kokku, siis see tundub väga hea deal, millest meie oleme väga huvitatud. Saatejuht: No Soomes on siin kahe arsti peale päevane vahetus näiteks 16 tundi, lugesin sealt samast Külvar Mändi intervjuust ja, ja nii jõutakse teenindada kahe arstiga kaks kuni 3000 patsienti, on see mingisugune eesmärk, kuhu ka Eesti peaks liikuma? Andres Lasnamäe: No perearstipäevi koosne ainult visiidist, et 16 tundi kahe arsti kohta ehk ühe arsti kohta kaheksa tundi tööd, et võib ka kaheksa tundi päevas vastu võtta, aga dokumentatsioon, kõik muu, raviplaanide koostamine, et see peab ka kuskile mahtuma. Et kui kõik muu hakkab nii-öelda ajale sisse sööma, et kas see visiidi sisu ei muutuks vähem kvaliteetsemaks kvantiteedi arvelt? Saatejuht: Mul on küsimus ka selle perearstide nimistute süsteemi kohta. Kui meil on täna mobiilsed inimesed, kes võib-olla on sisse kirjutatud Võrru perearst asub seal, tööl käivad Tallinnas, neil ei olegi võimalust võib-olla oma perearsti juures käia, siis kui lihtne on jalutada sisse suvalise perearstikeskuse uksest ja öelda, et ma nüüd olen siin. Saatejuht: Palun võtke mind vastu või need inimesed pigem satuvadki EMOsse. Kuido Nõmm: Ma ei oska nüüd perearstidest rääkida, palju siis perearstide juurde selliseid patsiente satub, aga, aga EMOs on see küll kahjuks üsna tavaline, et et noh, näiteks meie Tartu EMO-s, kus Tartu on teatavasti tudengite linn, peale selle, et on heade mõtete linn, siis paljud tudengid tulevad meie EMOsse, sest et ütlevad, et noh, et nad on õpivad siin nädalavahetuseti koolivaheajal on, on oma kodukohas, on see siis Tallinn või Võru või, või mingi teine koht. Ja, ja soovivad siis saada meie juurest oma oma tervisehädadele kergendust. Saatejuht: Miks nad perearsti juurde ei lähe Tartus, kas on lihtne saada jalga ukse vahele suvalises Andres Lasnamäe: Perearstikeskuses? Perearstikeskused on tavaliselt kaheksa tundi, 10 tundi, mõned võib-olla veel kauemgi lahti, et seda aega, millal sisse jalutada, seda leiab, aga perearsti töö on suuresti plaaniline töö, erinevalt erakorralisest meditsiinist, et eks ikka perearste on vähe ja visiidiajad võivad samal päeval täis olla, et kui kohe sisse jalutada, ei pruugi tõesti kohe löögile saada. Kui perearstikeskuse meeskond tuleb näiteks vastu sellisel olukorral, noh, siis saab erakorraliselt kuskile vahele panna küll Saatejuht: Patsiendi. Kas meil võiks süsteemis olla selline vahepealne lüli just nimelt nende nimistutega perearstide ja EMO vahel, et oleks sellised avatud kabinetid, kuhu tõesti inimene igal ajal võib tulla, kui ta ei tunne, et ta just kohe suremas on. Näete te seda puudust Andres Lasnamäe: Süsteemis? No ma ise tunnen seda, et kui meil on tulekahju näiteks EMO-s ja tekiks mingi vahelüli, et kui me liigutame selle tulekahju sinna vahelülisse ja nõuame sellele täiendavat rahastust, et võib-olla sealt patsient saaks mingid uuringud kiiremini kätte ja abi, aga riigi tasemel, et kas see oleks soodsam lahendus ja kui arvestada veel ravijärjepidevust, mis tekib arstil ja patsiendil pikemas ajas Ravi suhtes ühe arstiga suheldes, et kas sellises suvaliselt sisse jalutatavas kohas seda tekkimist tooks võib-olla rohkem kasu hiljem. Saatejuht: No EMO-s ei teki üldse mingit järjepidevust, inimesed lähevad esimese valikuna sinna, eks, et mis teie arvate, kas selline vaheinstants on puudu? Kuido Nõmm: Mina näeksin küll, et, et selline võiks olla ja, ja Kuido Nõmm: noh, siin kolleeg ütles, et, et tulekahju üle kanda, et me ei taha ju tulekahju üle anda, meie annaks pooltulekahju nendele, et siis oleks kummalgi pooltulekahju, et võib-olla oleks mõlemal mõlemal lihtsam ja, ja me endale jätaks ikkagi siis need põhimõttelised, mis meile jääks, oleks sellised. Kuido Nõmm: Kas perearste on Kuido Nõmm: Eestis Saatejuht: Praegu liiga vähe? Andres Lasnamäe: Perearste, ma arvan, ei saa kunagi liiga palju olla, aga noh, tõsisemalt öeldes perearste on tõesti vähe, et juurdekasv on küll peale tulemas ja loodetavasti see trend jätkub, aga konkreetselt personalist, mitte ainult perearstidest, vaid ka pereõdedest, kui arvestada, et kui palju pereõdesid on ühe inimese kohta Eestis ja võrreldes seda kuskil teiste riikidega, siis see arv on madal. Saatejuht: Kui suur see infosüsteemide probleem on? Siit-sealt on kostunud, et perearstid töötavad mingi Windowsi kolm üks üks versiooniga sarnases keskkonnas, mis võtab kohutavalt palju aega. On see probleem tegelikult tõsine? Andres Lasnamäe: Perearstide infosüsteem töötab, aga seal on teatud puuduvajamisi tõesti, et mis võimaldaks siis arstil ja pereõel kiiremini, efektiivsemalt oma tööd teha, rohkem patsiendil otsa vaadata ja küsida ja kuulata, et võib küll nii öelda, et on tegematajätmisi, mida parandada. Saatejuht: Saateaeg hakkab otsa saama, Kuido, ma saan aru, et teie veel perearstiks ei kipu, jätkate EMO-s arstina, aga mida te oma järgmisele juhile soovitaksite, et tema läbi ei põleks ja mida soovitaksite ministrile ja Haigekassa juhile? No Kuido Nõmm: Järgmisele juhile soovitaks, et jõudu ja ja, ja noh, võimalik, et see EMO juhtimise töö ongi, peakski võib-olla olema selline, nagu on trekisõidus meeskonnasõit, kus mingi kindla ajavahemiku tagant vedaja, kelle kõige raskem on, läheb tahaotsa ja järgmine veab ja, ja nii mingigi kindla ajavahemiku tagant. Aga, aga ministrile ja, ja, ja ministeeriumile sooviks küll, et, et oleks sellist Kuido Nõmm: laialdasemat, pikemaajalisemat vaadet, et vähemalt eelmistes ministrite juttu ja tegemisi vaadates, siis, siis minul isiklikult on küll jäänud mulje, et et sealt on need probleemid juba aastaid-aastaid kuhjunud. Kuido Nõmm: Kas nad nüüd lahenduse saavad, eks see nüüd hakkab peale valimisi siis siis paistma. Saatejuht: Kas lahendused lähevad, liiguvad õiges suunas, kas need sõnavõtud praegu markeerivad õigeid lahendusi? Kuido Nõmm: Sõnavõtud küll, aga, aga, aga ma ei tea, kas seal taga ka on reaalselt tegevusi, sellepärast et ka eelmised ministrid on erinevaid asju välja öelnud. See, see audit ei olnud esmakordne, 2012, kui ma õieti mäletan, oli, oli samasugune audit ja sama samasuguste järeldustega. Palju pole muutunud. Peale seda mitte midagi ei muutunud, et, et loodame, et seekord siis siiski midagi muutub. Saatejuht: Andres, mida teie soovitaksite nüüd patsientidele, kes on kohusetundlikud, seda kõike siin kuulavad ja mõtlevad, et nad ei julgegi enam neid ülekoormatud arste tülitada. Andres Lasnamäe: Ma soovitan neid arste ikkagi tülitada ja kindlasti ka mingi tervisemure, pöörduge oma perearstimeeskonna poole, pereõe poole, perearsti poole ja küsige nõu, et et ja kui te ei saa esimese korraga telefoniliinile, siis ärge heituge ja proovige uuesti, et kindlasti te saate. Saatejuht: Head vaatajad, sellised lõpumõtted täna siit esimesest stuudiost. Homme on teiega saatejuht Anna Pihl, aitäh, et vaatasite. Aitäh külalistele.

Saatejuht: Tere õhtust, Tartu Ülikooli kliinikumi EMO juht Kuido nõmm ja perearst Andres lask. Kas arste ähvardab läbipõdemine? Kuido Nõmm: Arstid on aastatega väsinud. Saatejuht: Mis nad lõplikult murdis? Kuido Nõmm: Töötajad väärivad paremat. Saatejuht: Kui palju EMO meenutab perearsti kabinetti? Kuido Nõmm: Kolmandiku võrra. Saatejuht: On ka 90 protsendi ligi. Kuido Nõmm: Arenguruumi on. Saatejuht: Miks teeb EMO perearsti tööd? Andres Lasn: Ei tee väga palju, aga see maksab. Saatejuht: Perearsti kvaliteet kõigub? Andres Lasn: Üldiselt on hea kvaliteedivõrgustik. Saatejuht: Ebaühtlus tuleb auditist välja. Andres Lasn: Süsteemiga mitteliitunud teevad ka head tööd. Saatejuht: Miks EMO arstid pisiprobleemidega patsiente tagasi ei saada? Kuido Nõmm: Proovime patsiendile võimalikult head teenust osutada. Saatejuht: Kas perearstide pikad järjekorrad on probleem? Andres Lasn: Ei. Saatejuht: Miks ei või neid ikkagi perearstile suunata? Kuido Nõmm: Riskime, et patsient ei lähegi. Saatejuht: Te ei taha vastutust võtta? Kuido Nõmm: Absoluutselt. Saatejuht: Kas EMO koormab Haigekassat rahaliselt? Andres Lasn: Jah. Saatejuht: Keskmiselt viis korda rohkem? Andres Lasn: Laias laastus. Saatejuht: Selgitage seda loogikat. Kuido Nõmm: Raha võetakse teiste arstkondade taskust. Saatejuht: Kui palju erivisiite juurde oleks vaja? Kuido Nõmm: Oleneb haiglast. Saatejuht: Kas patsient võiks ise maksta? Kuido Nõmm: On oht, et siis päriselt abi vajavad jäävad maksvatele jalgu. Saatejuht: Kuidas olukord siis lahendada? Andres Lasn: Perearsti nõuandeliiniga. Saatejuht: Kuidas arsti näha? Andres Lasn: Teha EMOs töötamine populaarsemaks. Saatejuht: Mis teie arvate? Kuido Nõmm: Perearstide vastuvõtt töövälistel aegadel ja rahastuse suurendamine. Saatejuht: Miks on vastuvõtupäevad neljatunnised? Andres Lasn: See on müüt. Saatejuht: Rahastusmudel soosib neljatunnist vastuvõttu. Andres Lasn: Ei saa nii öelda. Saatejuht: Kas peaksime Soomest õppust võtma. Andres Lasn: Pikemate vastuvõtuaegadega langeb kvaliteet. Saatejuht: Paljudel pole võimalust perearsti juures käia. Kuido Nõmm: Jah, paljudel on perearst teises linnas. Saatejuht: Miks nad uue perearsti juurde ei lähe? Andres Lasn: Visiidid on täis. Saatejuht: Kas võiks olla avatud kabinet? Andres Lasn: Ei tea, kas see oleks soodsam. Saatejuht: Mida teie arvate? Kuido Nõmm: Võiks olla küll. Saatejuht: Kas perearste on liiga vähe? Andres Lasn: Neid pole kunagi piisavalt. Saatejuht: Kas infosüsteemide probleem on tõsine? Andres Lasn: On, mida parandada. Saatejuht: Mida ametnikele soovitaksite? Kuido Nõmm: Jõudu ja pikaajalist vaadet. Saatejuht: Kas lahendused liiguvad õiges suunas? Kuido Nõmm: Sõnavõtud küll. Saatejuht: Mida soovitate patsientidele? Andres Lasn: Alustage perearstist. Saatejuht: Aitäh.

esimene-stuudio-kuido-nomm-tu-kliinikumi-emo-juht-ja-andres-lasn-perearst

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Valitsus kiitis heaks ja andis Riigikogule üle järgmise aasta riigieelarve, mille maht ületab 13 miljardit eurot. Rahandusministri sõnul on eelarve vastutustundlik ja toetab inimeste heaolu. Peaminister nimetab seda heade uudiste eelarveks. Kuidas hindab riigieelarvet, aga opositsioon? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja tere tulemast saatesse, riigihalduse minister Jaak Aab. Tere õhtust. Ja Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Tere õhtust. Jaak, ma kuulsin täna peaministrit, kes ütles, et järgmise aasta eelarve prioriteediks on haritud ja õnnelikud inimesed ning tugev ja kaitstud Eesti. Aga miks siis ikkagi näiteks rektorite nõukogu ja päästjad aru ei saa, et just neile on tehtud see hea eelarve? Jaak Aab: No siit tuli välja juba kõrgkoolid ja, ja ütleme, siseministeerium ja eesliini töötajad. Eks me tegime ikka pingutuse, kõrgkoolid saavad lisaraha ja palgatõusud, noh, päästjatel tõenäoliselt see miinimum tõuseb ikkagi 12 protsenti, mis tugevalt ületab siis keskmise palgakasvu järgmisel aastal. Saatejuht: Aga lõhe õpetajate ja õppejõudude vahel kasvab palgas? Jaak Aab: No seda peab nüüd täpsemalt üle haridusministri käest küsima, et see on olnud juba pikem probleem, see ei ole sellel aastal tekkinud probleem, nii et kõrghariduse rahastamisega tuleb üldse tublisti sisse vaadata, aga hea meel on, et õpetajatel kasvab ka üle keskmise, nagu kultuuritöötajatelgi ja mõlemal kuskil suurusjärgus alammäär 100 eurot. Saatejuht: Helir-Valdor Seeder, on see siis heade uudiste eelarve, Helir-Valdor Seeder: Nagu peaminister ütleb? Helir-Valdor Seeder: Mina kuulasin täna Riigikogu saalis peaministrit ja mul tuli Helir-Valdor Seeder: tunne, nagu ma oleksin sattunud aega 40 aastat tagasi NLKP kongressile, kus kantakse ette väikestest töövõitudest, aga jäeti täiesti rääkimata, mida see eelarve enda sisaldab. Ja, ja kui selline üldine hinnang anda eelarvele, siis ta on lipp lipi peal, lapi peal, ilma selge eesmärgita eelarve, kus on näha, et koalitsiooni osapooltel on väga erinevad seisukohad olnud. Üks osapool räägib riigi rahanduse korrastamisest ja kärpimisest ja riigireformist ja säästmisest ja teine osapool räägib toetuste, palkade, pensionite ja kõige muu tõstmisest. Aga siis ongi tasakaal. Aga, aga tegelikult on ta täiesti kaootiline ja see tasakaal ongi näiteks saavutatud niimoodi, et isegi see huvihariduse kärbe jäi sisse seitsmest miljonist neli, kujutate ette, 13,13 miljardilise eelarve juures, jäi sisse siis seitsmest neli. Aga samal ajal anti teise käega kohalikele omavalitsustele toetust juurde nii-öelda sildita raha, et nad võivad kasutada seda ka ju huvihariduse rahastamiseks, et nii saavad mõlemad osapooled öelda, et näete, andsime raha juurde, aga kärpisime ka. No millega ta siis rahul ei ole? Aga ma olen rahul terve selle loeteluga, mis sealt välja jäi, näiteks hakkame pihta, mitte mingisugust lahendust ei ole selles eelarves ega seaduste paketis elektrihinna kiirele tõusule, mis on praegu nii tavainimeste, tarbijate üks kõige esmaseid probleeme vastu talve ja ka ettevõtjate ja Eesti majanduse konkurentsivõime küsimus. Seal ei ole mitte mingisugust lahendust, ometigi on tehtud väga erinevaid ettepanekuid nii ekspertide poolt kui ka opositsiooni poolt. Saatejuht: Täna Saatejuht: ikkagi rahandusminister ütles, et töötatakse välja nüüd see skeem, kuidas siis kõrget elektri hinda ühiskonna kõige haavatavamatele kompenseerida. On teil see skeem juba sahtlis valmis? Jaak Aab: No üks teema tegelikult, mis oli kevadel juba nagu probleemina üleval, oli siis see, et aktsiisi langetamine oli planeeritud ju kriisimeetmena, aja jutt is, et järgmise aasta kevadeni eelmise valitsuse poolt. Ja, ja juba siis tundus nii, et kui kiires väljumises kriisist hakkavad hinnad tõusma, siis kindlasti üks asi, mida valitsus saab teha, globaalse hinnatõusu on raske võidelda, elektri hinnast võin ma rääkida. Aga me suutsime ära teha siis sügisel selle otsuse, mis oli küll üks prioriteetset tõsiselt, et me jätsime ära siis selle aktsiisitõusu ja ka see tõus järgmistel aastatel on lauge ja see maksab riigieelarvele 265 miljonit eurot. Saatejuht: No ikkagi, kuidas ja kellele te selle elektri hinnatõusu kompenseerida kavatsete? Jaak Aab: Järgmine otsus, mis oli, tekitas ka tuliseid vaidlusi Riigikogus, näiteks seadustatud on see, et väheväärtuslikku puitu Narva elektrijaamades, mida meil tundub, et läheb jahe ja veel vaja, mis on ka eelmise valitsuse otsustatud, et hoiame need katlad ilusti reservis, nüüd nad töötavad. See kindlasti langetab hinnasurvet elektrile, kuna küllaltki palju seda elektrit lähiajal, eriti talvel, tulebki Narva elektrijaamadest. Saatejuht: No küsin kolmandat korda, kas te kompenseerite ka siis nendele leibkondadel, kelle jaoks ikkagi see hind on liiga kõrge? Jah, Jaak Aab: Ma siin kommenteerin ka Isamaa ettepanekut, Urmas Reinsalu vist ütles, et maksame taastuvenergia tasu kinni, seda teha ei saa. Seal on teatud tingimused selle CO kahe raha kasutamisel, küll saab kompenseerida vähekindlustatud peredele ja see oli üks ettepanekuid, mis jäi momendil lahendamata, aga loodame selle Riigikogu menetluse ajal lahendada. No see Jaak Aab: vastus Saatejuht: Rahuldab Seedrit. Helir-Valdor Seeder: Ei rahulda ju. Jaak ise ka ütles, et oli üks mõte, aga see jäi ka praegu. No aga Riigikogu saab nüüd otsustada. Ja ma tahangi öelda, et küll oleks hea, kui menetluse käigus Riigikogus opositsiooni ettepanekuid arvestatakse. Et Jaak väga kogenud ja osava poliitikuna läks hoopis teistele teemadele. Elektri ja kütuseaktsiisi teemale, mida ma tahaks ka puudutada. Iseenesest peaminister on infotunnis rääkinud, kui ka täna riigieelarve üleandmisel, et see jääb ära. Ma loodan, et need sõnad on täpselt välja öeldud, ma olen korduvalt kuulnud, see jääb ära, mitte ei lükata edasi. Tegelikult esitati meile pakett, millega nähakse ette 2023. aastal elektri ja kütuseaktsiiside tõus. Nii et mitte midagi ära. Aga mis puudutab nüüd taastuvenergia tasu, Samale tasemele nelja aasta jooksul. Mis puudutab taastuvenergia tasu, siis 80 miljonit oli eelarves planeeritud, aga tegelikult prognooside kohaselt kogutakse kokku sellel aastal 200 miljonit, 200 miljonit. Ja see on võimalik kompenseerida kas läbi tootjate või otse tarbijatele või ka siis nii-öelda, nii nagu sa välja pakkusid sotsiaaltoetuste kaudu. Aga see eelarve, mis valitsuselt esitati, ei sisalda neid lahendusi mitte ühtegi. Saatejuht: Hea küll, ma saan aru, et elektrihinna kompensatsioon on veel õhus, Riigikoguga hakata seda arutama, aga rääkige, kuidas see aktsiisitõusudele piduritõmbamine ikka käis, oli Reformierakonnaga vaja seal kõvasti piike murda, kuidas te lõpuks siis selleni jõudsite? Jaak Aab: Noh, ega nii nagu tegelikult Helir viitas, et ega Reformierakond, Keskerakond maailmavaateliselt on ka väga erinev, nägu, et siin tulebki tasakaalu, tasakaalu tuleb otsida. Eelarve poliitilises ja rahapoliitilises mõttes Jaak Aab: on ikkagi Reformierakond, nii nagu Isamaa on eelmises valitsuses rääkinud, ikkagi sellest, et tuleb jõuda kiiresti tasakaalu poole, tuleb vähem kulutada. Ja opositsioonilt, noh, mis ma oskan öelda, et see on selline kompromiss, kus meie tegelikult Keskerakonna delegatsioon pani teatud kulutused kindlasti probleemina lauale, ühed olid aktsiisid, palgatõusud. Ja me leppisime kokku ja saan öelda küll, et see lepe tuli suhteliselt ikkagi lihtsalt, et ju Reformierakond mõistab ka neid probleeme, mis Eesti inimeste Saatejuht: Ees on. Kohalikud valimised on tulemas muidugi, kui saab selliste heade uudistega välja tulla, kellele see siis ei meeldiks? Jaak Aab: Ma ei arva, et see kohalikud valimised siin, see oli nii tõsine protsess, et ausalt öelda valimiste peale polnud küll aega mõelda. Saatejuht: No Urmas Reinsalu on juba jõudnud nimetada seda eelarvet kõige vasakpoolsemaks eelarveks, mis viimastel aastatel tehtud on. Kust teie seda vasakpoolsust siin hirmsasti näete, Isamaa? Helir-Valdor Seeder: Eks Urmas siis kommenteerib seda, mina ei oska seda ei vasak-parem poolt. See on tema isiklik hinnang. Helir-Valdor Seeder: Minu arvates ei ole sellel eelarvel ühtegi poolust. Aga mis nüüd puudutab kohalikke valimisi, siis see on eelarves ilusti kajastatud küll. Ministeeriumite ridadel on katuseraha, suur katuseraha juba ära jagatud ja nagu ma aru saan, on jäetud ka teatud reserv, et ka parlament mingisugust katuseraha ilmselt jagab ja siin mul on küll ainult võimalik üllatuda Reformierakonna nii suure muutuste üle, kes on rääkinud, et katuseraha, kui nad võimule saavad, siis esimesel kuul lõpetavad ära. Saatejuht: Ma tahaks rääkida haridusest, et tulla nii-öelda konkreetsete teemadeni ka. Haridus, peaminister ütleb, et selle eelarve üks prioriteet on haridus, eks ju, aga nagu me teame, haridusminister pidi ikkagi seal üle üheksa miljoni euro leidma oma haldusalast. No ma ei kujuta ette nüüd, ega see väga ilus välja ei näe, kui õpetajate palka hakatakse näiteks, ma ei tea, koolide remondi arvelt leidma või kustkohast see raha tuli siis? Jaak Aab: Ma arvan, et kõige suurem reserv, mis haridusministeeriumil on tekkinud, on ühe riigireformi tegevusena, mida ka mina olen vedanud, kus on konsolideeritud asutused ja ametid haridusministeeriumi valdkonnas ühte ametisse, haridus noorteametisse ja sealt on tekkinud ka teatud kokkuhoid, mida siis haridusministeerium on nüüd otsustanudki lisada palgatõusule. Saatejuht: Ükski koolimaja remontimata ei jää? Jaak Aab: Ma ei ole näinud, et seal oleks ridades kuskil vähendatud tõsiselt investeeringuid, me näeme ka tänastest uudis, uudistest, kuidas kerkivad balletimuusikakoolid ja muud sellised ilusad asjad. Helir-Valdor Seeder: Ma tahan tunnustada ka koalitsiooni ja valitsust eelarves, et seal on ka positiivseid asju ja, ja tõesti tunnustada selle eest, et eelmiste valitsuste saavutused siiski leiavad ka tunnustamist ja te jätkata sellega, et teadusse läheb üks protsent, et seda taset hoitakse. Et ka riigikaitse puhul kaks protsenti pluss liitlaste vastuvõtukulud ja ja investeeringud, mis on planeeritud pikaajaliselt jätkuvad. Aga riigireformist rääkides, siis see on küll müstiline asi, millest ma ei ole aru saanud. Ma uurisin natukene ja, ja riigireform ja kärbe, mida tehakse näiteks kultuuriministeeriumis, 700000 ehk viis protsenti tuleb siis investeeringu arvelt. No mis riigireform see on, Jaak? See ei vähenda ei püsikulusid Helir-Valdor Seeder: riigieelarves, see ei ole tõsiseltvõetav kärbe. Saatejuht: Kas riigireform on teise sõnaga, lihtsalt joonlaugukärpimine või? Jaak Aab: Ei no tahaks teada, ma olen ka peaministrilt uurinud, et mis see kärbe siis on või, või mis, mis see riigireform on, et struktuurseid muutusi ei ole, püsikulutusi alla ei viida, täideti investeeringute arvelt ühekordse kärpena, siis nii-öelda riigireformi raames. Mina saan rääkida rahandusministeeriumi haldusalast, kus me väga tõsiselt käisime need read läbi, tegime ka struktuuris muudatusi ja tõesti nende iga-aastaste püsikulude arvelt selle kokkuhoiu leidsime. Eks see on natukene kiirendatud protsess riigireformist, mina eelistan seda, et me tõsiselt analüüsime läbi kogu struktuuri toimimise, nii nagu me oleme teinud nende konsolideerimiste puhul me jätkame, rääkides IKT baasteenustest, dokumendi haldusest, laboriteenustest, need tegevused on kõik töös ja seal pole ainuke eesmärk, et me saame hirmsasti raha kokku hoida, vaid me saame selle aparaadi ja struktuuri paremini tööle, et tuleks parem tulemus. Saatejuht: No ma tahaks televaatajatele natukene vastu tulla ja rääkida käegakatsutavamatest asjadest, no näiteks päästjad, käegakatsutavad plakatid käes, oli eile Toompeal ja ütlesid, et 12 protsendine palgatõus jätab nad ka tegelikult edaspidi palgavaesusse, no vist keegi siin laua taga ei tahaks, et maja läheb põlema ja siis tuleb päästja, kes on magamata, sest et ta on öö läbi teinud mingit teist tööd. Kuidas siis ikkagi päästjate palgavaesusega on? Jaak Aab: Ega see päästjate palk pole ühe aastaga maha jäänud, keskmisest, see on pikema aja probleem. Vahetevahel poliitiliste otsustega, ka eelmine valitsus tegi teatud otsuseid ühel aastal tõsta neid palku, kus tõusis 20 protsenti vist. Nüüd see aasta ka eelmise valitsuse otsus, me ju külmutasime palgatõusud, arvestades kriisi, arvestades defitsiiti. Ma arvan, et ka see oli vastutustundlik otsus, aga kui me nüüd välja tuleme ja keskmised palgad kasvavad, siis me peamegi nii järgmisel aastal kui järgmistel aastal panustama ka eesliini töötajate palkadesse ja see 12 protsenti õnnestus. Ma arvan, et ka seda tuleb jätkata. Helir-Valdor Seeder: No see, mis puudutab avaliku sektori palkasid, ma pean praegu silmas õpetajaid, politseinikke, päästjaid, kultuuritöötajaid ja, ja siis ilmselge on see, et see, mis on planeeritud eelarvesse järgmiseks aastaks, ei kata ära ei inflatsiooni, ei keskmise palgatõusu ühiskonnas, mis on planeeritud, et see mahajäämus on ilmselgelt ja ei, kindlasti jääb maha. Me näeme praegu prognoose ka järgmise aasta palgakasvuks ja, ja küll te näete, rääkimata sellest eesmärgist ju Jaak, mis on püstitatud läbi mitme koalitsiooni, et hoida 100 kahtekümmend protsenti keskmisest õpetajatel. Nii et me oleme nendest eesmärkidest väga kaugel. Aga üks repliik, mis puudutab seda nii-öelda korras riigi rahandust, et ei jääks nüüd valed numbrid elama, meedias ja igal pool elavad numbrid, et kulutuste maht on 13,13 miljardit ja vabandust, Helir-Valdor Seeder: tulude maht on 13,13 miljardit ja kulutuste maht on 13,64 miljardit. Ehk justkui oleks defitsiit 500 miljonit, ei ole, sinna tuleb lisada 716 miljonit investeeringuid, tegelikult on defitsiidi number 1,2 miljardit. Nii et räägime õigetest numbritest. Saatejuht: Ma lugesin just Helir-Valdor Seederi teie hinnangut kevadel, kui valitsus võttis vastu eelarve strateegiast, ütlesite, et no ei peaks kärpima ikkagi praegusel ajal, et igasugune finantsfundamentalism on tegelikult enesetapp. Nüüd te räägite, et on liiga suur defitsiit. Helir-Valdor Seeder: Defitsiit ongi liiga suur ja, ja, ja defitsiidi puhul, mis ma tahan öelda, et on vaja rääkida õigetest numbritest, ma kuulasin peaministrit ja peaminister räägib ära tulude-kulude vahe. Aga tegelikult on tulude-kulude vahe, kui me liidame kokku mitte 500 miljonit, vaid 1,2 miljardit, ma tahtsin juhtida sellele tähelepanu, räägime õigetest asjadest. Aga mis puudutab kärbet, siis kärpida tuleb õigel ajal ja õigest kohast. Praegusel hetkel ei ole kindlasti mõistlik minna kärpima ja see 60 miljardiline kärbe, mida kevadel planeeriti, mis nüüd väheneb 50-le miljardile, on ju naeruväärne. See, see on asi iseenesest ja kõige suurem selle eelarve probleem, ma tahaks selle ära öelda, sest et see saateaeg on väga lühike ja seda. Ja Jaak ei saagi niimoodi öelda, kui ta siin analoog pikalt jätkab. Ei, ei, aga kõige suurem probleem selle eelarve juures on ju see, mis puudutab pensionäre. Kantakse ette jälle suurtest töövõitudest, kuidas pensionid läbi indekseerimise järgmine aasta kasvavad. Aga see, et pensionireformi tulemusena, Jaak, mida te olete kokku leppinud koalitsioonis, pensionireformi tulemusena laekuv raha peaks minema erakorraliseks pensionitõusuks ja pensionäride keskmise pensioni tulumaksuvabaks tegemisest. Et see toimub alles esimesel jaanuaril 2023, paar kuud enne järgmisi Riigikogu valimisi. Vaat see on Eesti pensionäride nörritamine. Helir-Valdor Seeder: Ma lõpetan ära, ma lõpetan oma mõtte ära. Ma vastangi pensionite. See raha laekub juba sellel aastal ja te tõstate alles ülejärgmise aasta esimesest jaanuarist. Jaak, palun. Jaak Aab: Nelja aasta jooksul annab teise samba vabatahtlikuks tegemine järgmisel neljal aastal seda võitu, arvestades kõiki maksupõrkeid ja nii edasi, üle 600 miljoni. Pensionikuludeks tuleb lisada nelja aastaga poolteist miljardit, arvestades ka maksuvaba tulu, mis rakendub esimesest jaanuarist 2023. Nii et me ei nörrita kedagi. Me tegime nelja aasta perspektiivis selle otsuse. See pensionitõus saab olema 2023 ehk pooleteist aastaga tõuseb pension üle 100 euro. Ja tuleb Jaak Aab: ka tulumaksuvabastus keskmisele vanaduspensionile, nii et nii see raha, mis sealt teisest sambast vabanes, kui ka lisaks maksuraha sinna pensionidesse läheb. Üksi elava pensioni, pensionäri toetus tõuseb järgmine aasta, niisama algatus, 115-lt eurolt 200 eurole. Jaak, Helir-Valdor Seeder: Ma saan väga hästi aru ja olen teadlik, et pensionifondile makstakse riigieelarvest peale. Ma ei arvagi ja ei kujutanud ettegi ja ma arvan, ükski partei ei julge seda teha, et nüüd, kui hakkab pensionireformi raha laekuma sinna sotsiaalfondi, et siis võetakse riigieelarvele raha vastavas proportsioonis ära. No seda ei kujutanud mitte keegi ette, seda ma silmas ei pea. Aga muidugi ma tahan Jaagule olla väga tänulik, sest pensionireform tegelikult viidi ellu tänu Jaagule. Ma mäletan neid koalitsiooni vaidlusi, kus Jüri Ratas kell kaks öösel helistas Jaagule, äratas ta unest üles, et mis me selle pensionireformiga teeme ja Jaak läbi unise pea ütles jah. Et Jaak Aab: Noh, üks asi, mis kõlab läbi opositsiooni praegu, ma kuulsin ka Martin Helme kommentaare, on täpselt see, et defitsiiti tuleks vähendada kiiremini, aga siis teiselt poolt tuleks teha neid, neid, neid, neid kulusid. Jaak Aab: Ma Jaak Aab: arvan, et koalitsioonipoliitikud tegid väsimatut tööd, et anda see eelarve piisavalt varakult rahandusministeeriumi spetsialistidele läbitöötamiseks ja kõigi viimase aja töö tegemiseks. Viimaste numbrit täpseks arvestamiseks ja väga loodan, et seal enam selliseid vigu ei ole. Saatejuht: Lihtsalt kui 2007. aastal ikkagi maailma parima rahandusministri tiitliga pärjatud Aivar Sõerd loeb eelarvet ja ütleb, et no ta ei saa aru, kuhu raha läheb, siis kuidas ikkagi peaks üks keskmine Riigikogu saadik nüüd mõistma, mille poolt või vastu ta tegelikult hääletab, te olete seda dokumenti lugenud? Helir-Valdor Seeder: Mina veel ei ole lugenud, sest täna ju anti alles üle see eelarve ja hakkan loen homsest päevast peale. Juba ütlete, et on halb? Aga ma olen teadlik sellest koostamise käigust ja üksikuid asju, mis seal sees on ja mis seal sees ei ole, aga põhjalik eelarve lugemine seisab alles ees. Selles ei ole kahtlust. Saatejuht: On sellest ikka võimalik aru saada või küsimus on ju tegelikult, kas Riigikogu saab oma põhiseaduslikku kohust täita või Helir-Valdor Seeder: Mitte? Aga see on jälle omaette teema, ma väga ütleks oma arvamuse välja tulevikus pikemalt. Ma kuulasin neid kommentaare ja minu arvates ei ole ei poliitikud ega suur osa avalikkusest aru saanud, kus tegelikult on probleem. Helir-Valdor Seeder: Probleemi tuum ja, ja probleemi tuum on selles, et ka valitsusel ja poliitikutel pole üldse sisuliselt eelarvega aega tegeleda. Toetudes sügisel suvisele prognoosile, majandusprognoosile, mis saadakse teada, noh, umbes 10. septembri paiku ja esimeseks oktoobriks tuleb esitada ära eelarve Riigikogule, see tähendab, et üldse poliitiliste otsuste tegemiseks reaalses ajas ja nende vormistamiseks ja läbiarutamiseks ametnikele on kokku kolm nädalat aega. See on täiesti ebanormaalne eelarve koostamise protsess. Aga see on ainult pool, pool asjast. Ja me koos Jaak Aab: Eelarvega oleme andnud sisse eelarveseaduse muudatuse ja, ja eks sinna on panustatud ka tehnilise poole pealt, et meie ametkonnad on muutunud võimekamaks ja me teeme ettepaneku koostada nii riigieelarve strateegia kui eelarve ühe protsessina sügisel. Kusjuures seda saab koostama hakata poolest augustist, et see võit on peaaegu kolm nädalat ja loodan, et järgmine aasta me saame siis pikemalt ja sisulisemalt süveneda. See protsess on tõesti lühike, aga see ei ole ainult sellel ajal. Seda eelarvet ikka valmistati ette alates rassist kevadel kuni sügiseni ministeeriumides ja, ja muidugi poliitilise otsustuse jaoks on aeg lühike. Saatejuht: Ma tahaks rääkida veel ühest väga suurest eelarvelõigust, milleks on loomulikult investeeringud. Kaks korda on maht tõusnud, ma ei tea, Helir, kui te eelarvet lugenud ei ole, kas ma saan öelda või küsida teie käest, kas need investeeringud lähevad õigesse kohta? Helir-Valdor Seeder: No sellele ma täna vastata ei oska, sellele võib mõne aja möödudes kindlasti vastata, aga eelarve protsessi veel suurem probleem, kui see aeg on kogu see tulemuspõhine jant selle eelarve ümber, mis on täiesti vale oma olemuselt. Saatejuht: Hästi, aga ma tahaks ikkagi kuulda investeeringutest, sest ma kujutan ette Eesti inimesi huvitab, kuhu järgmisel aastal siis raha valama hakatakse. Jaak Aab: Noh, kindlasti üks otsus, mis oli ka väga hädavajalik, me tõstsime IT rahastust erakorraliselt veel 30 miljonit, see on ka investeering. Aga suuremad investeeringud on ikka teedele, raudteele, Rail Baltic ja nii mõnigi suurem objekt, mis on ka juba otsustatud eelmise valitsuse ajal selles investeeringukavas ja tegelikult teatud põhjus selleks investeeringute kiirenemiseks on ka selle perioodi Euroopa Liidu rahade see viimase otsa kasutusele võtmine, mis teatud põhjustel kuskil on veninud ja nüüd on siis nagu kiirendi järgmisel aastal. Kahjuks investeeringute koha peal Helir-Valdor Seeder: Veel ütlema, et jätkuvalt on keskkonnaministeeriumi kontorihoone ehitamine sees mitmekümne miljoni eest, mis on väga rumal ja tobe investeering ja ei ole sees näiteks piiritõkete kiirendatud väljaehitamine ja minnakse edasi jätkuvalt selle plaaniga, et 2026 alles saab valmis. Olukorras, mis on meil kõrval Lätis-Leedus-Poolas, ma arvan, et siin on tõsiselt mõtlemiskoht ka. Siseministeerium täna just. Ma loodan, et need muudatused viiakse sisse. Ütles, Jaak Aab: Et ta tuleb ja tutvustab ka seda plaani, kuidas piiri ehitust kiirendada ja ma usun, et me suudame selle lahendada. Aga keskkonnamaja kohta, see pole ainult büroo, seal on Loodusmuuseum ja kõik need asutused, mis paiknevad praegu üle Tallinna, see on ka kinnisvara optimeerimine. Me toome ühte kokku, nii et sealt tuleb ka võit. Kas see ongi riigireform? See, see vist ongi riigireform. Aga nii me oleme teinud ja kusjuures büroopindasid tuleb üldse optimeerida, sest me oleme harjunud nüüd kaugtööga, meil pole kontoreid nii palju vaja ja sellega me tegeleme ka päris tõsiselt. Saatejuht: Head sõbrad, no riigieelarve esimene lugemine siin esimeses stuudios oli nüüd ütleme selline diagonaalis nobe lugemine. Helir-Valdor, järgmine kord, kui me seda riigieelarvet siin tutvustama hakkame, siis on teil kindlasti see põhjalikult läbi töötatud ja kriitika on veelgi täpsem. Loomulikult, Jaak Aab: Kui ma juba läbi lugemata olin võimeline nii palju kritiseerima, küll läbi lugedes on see tunduvalt suurem. Aga see ongi opositsiooni ülesanne kritiseerida. Saatejuht: Head head poliitikud, suur aitäh saatesse tulemast, head inimesed, aitäh, et olite meiega. Esimene stuudio riigieelarve teemal kindlasti veel jätkab. Rahulikku õhtut.

Saatejuht: Teema on tänavu vastu võetud riigieelarve. Saates on riigihalduse minister Jaak Aab ja Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Jaak, mida arvate riigieelarve hariduse ja julgeoleku aspektist? Jaak Aab: Kõrgkoolid saavad lisaraha ja päästjatel on palgatõusud. Saatejuht: Õpetajate ja õppejõudude palgalõhe kasvab. Jaak Aab: See on pikemaajaline probleem. Saatejuht: Helir-Valdor Seeder, on see heade uudiste eelarve? Helir-Valdor Seeder: Jäeti rääkimata, mida eelarve ei sisalda. See on ilma selge eesmärgita eelarve. Eelarves ei ole lahendust elektrihinna kiirele tõusule ega Eesti majanduse konkurentsivõime küsimusele. Saatejuht: Kas on valminud skeem, millega kõrget elektri hinda kompenseerida? Jaak Aab: Me suutsime ära jätta aktsiisitõusu. Saatejuht: Kellele te elektrihinna tõusu kompenseerida kavatsete? Jaak Aab: Parandasime olukorda Narva elektrijaame toetades. Saatejuht: Kas te kompenseerite gaasis nendele leibkondadele, kelle jaoks elektrihind on liiga kõrge? Jaak Aab: Kvoodikaubandusest tulenevalt on võimalik teha vähekindlustatud peredele kompensatsioonimehhanism. Helir-Valdor Seeder: Tegelikult nähakse ette 2023. aastal elektri- ja kütuseaktsiiside tõus. Sel aastal kogutakse 200 miljonit, millega saab kompenseerida elektrihinda läbi tootjate või otse tarbijale, aga see eelarve ei sisalda neid lahendusi. Saatejuht: Kuidas aktsiisitõusudele piduri tõmbamine käis? Jaak Aab: Keskerakonna delegatsioon pani aktsiisid ja palgatõusud probleemina lauale. Saan öelda, et see lepe tuli suhteliselt lihtsalt. Saatejuht: Kellele eelarve ei meeldinud? Saatejuht: Urmas Reinsalu on nimetanud seda viimaste aastate kõige vasakpoolsemaks eelarveks. Helir-Valdor Seeder: Sellel eelarvel ei ole poolust. Saatejuht: Kust haridusministeerium palgatõusude jaoks raha leiab? Jaak Aab: Haridusministeeriumil on tekkinud riigireformitegevusest kokkuhoid. Helir-Valdor Seeder: Eelarves on ka positiivseid asju, 1% teadusele ja 2% riigikaitsele. Riigireform ei ole minu arvates tõsiseltvõetav kärbe. Jaak Aab: Rahandusministeeriumis tegime me struktuuris muudatusi ja leidsime kokkuhoiu. Saatejuht: Mis saab päästjate palgavaesusest? Jaak Aab: See ei ole maha jäänud keskmisest palgast. Hetkel õnnestus 12% palgatõus. Helir-Valdor Seeder: Avaliku sektorite planeeritud palgad ei kata ära inflatsiooni. Me oleme eesmärkidega maas. Saatejuht: Helir-Valdor Seeder, leiate, et defitsiit on liiga suur. Helir-Valdor Seeder: Defitsiit ongi liiga suur. Kärpida tuleb õigel ajal ja õigest kohast. Praegi toimub valimiste-eelse erakorralise pensionitõusuga pensionäride narritamine. Jaak Aab: Me ei narrita kedagi. Me tegime otsuse nelja aasta perspektiivis. Helir-Valdor Seeder: Ma olen tänulik selle reformi üle. Jaak Aab: Pakutud eelarves on otsitud tasakaalu. Riigikogu saab otsustada, kas see sobib. Saatejuht: Kas eelarves võivad olla vead? Jaak Aab: Ma arvan, et seal enam vigu ei ole. Saatejuht: Aivar Sõerd ütleb, et ta ei saa aru, kuhu raha eelarves läheb. Helir-Valdor Seeder: Põhjalik eelarve lugemine seisab alles ees. Saatejuht: Kas eelarve on arusaadav? Helir-Valdor Seeder: Probleem on selles, et valitsusel ja poliitikutel pole aega eelarvega tegeleda. Jaak Aab: Me teeme ettepaneku koostada riigieelarvestrateegia sügisel. Saatejuht: Kas eelarve investeeringud lähevad õigesse kohta? Helir-Valdor Seeder: Sellele ma täna vastata ei oska. Saatejuht: Kuhu eelarvega investeeritakse? Jaak Aab: Suuremad investeeringud on teedele ja raudteele. Helir-Valdor Seeder: Pean rumalaks keskkonnaministeeriumi kontorihoone investeeringut, kui ei investeerita piiritõkke kiirendatud väljaehitamisse. Jaak Aab: Keskkonnaministeeriumi hoonesse tuleb ka loodusmuuseum, see on kinnisvara optimeerimine. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-helir-valdor-seeder-ja-jaak-aab

Saatejuht: Tere tulemast siia kuulama järgmist arutelu. Sel korral me räägime noortest ning sellest, et mis asjad on need asjad, mis hoiavad noori enda kodukohtades ning maakohtades kohal ning mis tekitab selle sideme noortega, et nad tahaksid panustada kogukonna arengusse. Saatejuht: Ja mina olen Heiki Viso, mina tulen Eesti Noorteühenduste Liidust ja tegelen selle noorte osalusega, arendan osalust kogust üle Eesti. Ja täna on paneelis kolm inimest, kes arutlevad sellel teemal kaasa. Ehk siis kõigepealt meil on Saatejuht: Eesti neli HMTÜ-st Kertu Aras, kes on MTÜ tegevjuht. Saatejuht: Teiseks meil on Roger Tibar, kes on Eesti Noorteühenduste Liidu juht ning ka osalusvaldkonna spetsialist. Ning viimaseks räägib täna meile Marit Toimet, kes tegutseb Põlva gümnaasiumis. Esialgu pidi paneelis osalema ka Võru linnapea Anti Allas. Kahjuks juhtus niimoodi, et ta sai heriliselt nõelata ning kuna ta on allergiline, siis ühesõnaga ta täna siia ei jõudnud. Saatejuht: Nii, aga alustuseks mõned küsimused meie panelistidele selleks, et saaksime nendega rohkem tuttavaks ning, et kuidas nemad on üldse teemaga seotud. Saatejuht: Ehk siis ma kõigepealt küsiksin Gerda käest, et Gerda, sina töötad Eesti neli H's, mis on noorteühendus, mille eesmärgiks on aktiviseerida maa noori ning pakkuda neile võimalusi. Saatejuht: Mida te täpsemalt seal teete ja kuidas te panustate noorte arengusse? Saatejuht: Tere, tere kõigile. Gerda Vares: Meie noorteühing on üle-eestiline noorteühing, meil on kokku kuskil 1100 liiget üle Eesti, kellest siis kaks kolmandikku asuvad maapiirkonnas. Gerda Vares: Ja meil on noorteklubid. Gerda Vares: Siis ütleme, et kui on kolm huvitatud noort, nad leiavad endale täiskasvanud juhendaja, nad moodustavad klubi ja need klubilised tegevused võivad olla hästi erinevad. Et meil on, muidugi meie põhimissioon on maaelu väärtustamine noorte seas, meil on väga palju maaeluga seotud tegevusi. Kuid Gerda Vares: ma noortega ei pea ainult rääkima Gerda Vares: teraviljadest ja, ja näiteks seemnetest, et, et maanoored tahavad ka kõike muud teha, et see on üleüldiselt nende vaba aja sisustamine. Ehk siis sisustame selles mõttes, et nad ei, et nad, see sisustatud oleks sihipäraselt või siis kasulikult kuidagi. Ja meil on näiteks klubisid, meil on matkaklubid, aga siis meil on sellised klubid, kes saavad iga nädal kokku ja teevad midagi vahvat. Meil on klubid, kes käivad suurüritustel. Milleks on meil suvepäevad, talveakadeemiad, sügisakadeemiad. Siis peale selle, et meil on klubiline tegevus ja üle-eestilised üritused, siis meil on päris palju, me tegeleme ka rahvusvaheliselt. Et kuna me kuulume sellisesse üle-Euroopalisse katuseorganisatsiooni nagu Global European Europe ehk siis maa, rahvusvaheline maa, maanoorte ühendus. Siis tänu nendele me võtame osa ka päris palju Euroopas maa noorte erinevatest üritustest. Gerda Vares: Ja Gerda Vares: see oli? Tegevusi on muidugi hästi palju, et ma võiksin jääda rääkima. Aga et kokkuvõtvalt veel midagi? Saatejuht: Jah, ma võtaksingi siinkohal kokku. Saatejuht: Nii järgmiseks Roger, sina oled Eesti Noorteühenduste Liidu esimees ning tegeled ka osalusvaldkonnaga. Saatejuht: Kuidas on Eestis olukord noorte osalusega, et kas noorte arvamust pigem kuulatakse või pigem mitte? Roger Tibar: Ja tervist ka minu poolt kõigile. Eesti maastik noorte osaluse mõttes on äärmiselt kirju, võiks nii öelda. Roger Tibar: Me saame võtta lahti nii kohaliku tasandi kui ka riikliku tasandi. Et kohalikul tasandil, olles siis ise ka osaluskogudega väga palju kokku puutunud ja kohalikul tasandil nõustanud väga palju ametnikke ja noorsootöötajaid selles osas, et kuidas kaasata, mis viisidel kaasata. Siis kohaliku omavalitsuse tasandil on nii häid kui, kui halbu näiteid ja ma tahan, kui ma peaksin üldistama, siis ma ütleksin, et see üldine meelestatus ja sellise mõtteviisi suund ei ole meil veel nii hea, kui ta võib-olla võiks olla ja kui võib-olla on ka Põhjamaades. Just nimelt selle mõttega, et näiteks kui me võtamegi Soome näite, siis sealne kohustus igas kohalikus omavalitsuses noortevolikogu, et peaks olema või kohustus, et igas koolis peab õpilasesindus olema, siis meil on ta pigem vabatahtlik, mis tähendab ka seda, et kohaliku omavalitsuse juhtide mõtteviisi ei ole alati selline, mis kaasaks noori ja igas asutuses siis kaasaks noori. Vaid pigem on see nii-öelda lisakohustus noortega kaasamise näol protsessidesse, kus tegelikult, mis puudutavad noori, et noori ei puuduta ainult skaid pargid, kui me kohalikke valimisi vaatame, et see on justkui põhiteema, et noori puudutab nagu ka seda välja tõi, et tegelikult kõik teemad ühistransport, taristu, avalikud teenused, turvalisus, kõik puudutab noori. Ehk siis kohalikul tasandil meil on hästi kirju see teema ja, ja kindlasti me, me ei ole veel nii kaugel Eesti ühiskonnas, et, et noori kaasatakse igale poole. Kui me vaatame nüüd riiklikul tasandil, siis noorte organisatsioone tegelikult kaasatakse üpriski hästi, olenevalt siis valdkonnast. Aga kui me mõtleme jällegi mõned arengukavad, mõned strateegiad, mõned muud valitsuskomisjoni grupid, siis sellise noorte arvamuse saamine sinna sisse ei ole samuti peamine prioriteet meil alati. Sellepärast, et ma võiksin julgeda öelda, et see peamine mõte, mall või mõtteviis on see, et, et need inimesed, kes juba on selles otsustuskogus, olgu need siis ministrid, olgu need siis kantslerid või ametnikud või mõned muud asustajad. Siis nad peaksid olema justkui spetsialistid, nad ise teavad, kuidas seda protsessi juhtida ja, ja milliseid lahendusi välja pakkuda ja see, et küsida väljastpoolt kellegi arvamust, see on jällegi A, lisakoormus. Ja B, võib-olla noortelt see mõtteviis on see, et noortelt ei saa seda kvaliteetset arvamust kätte justkui sellepärast, et siis kui meie otsustame, nemad on ju koolis. Ja teiseks, nad on alles noored ja rohelised ja nad ei tea veel nii palju. Kuigi selle väite saaks väga julgelt üles ümber lükata erinevate, erinevate uuringutega. Aga võttes nüüd kokku, siis osalus, noorte osalus ja noorte kaasamine Eestis, ruumi on veel palju, aga asi läheb paremaks. Saatejuht: Ja viimane sissejuhatav küsimus Maritile. Et sina töötad Põlva Gümnaasiumis ning Põlva Gümnaasium valiti just hiljuti aasta kooli finalistiks. Mida te teete seal nii head, et noored ja komisjon valis teid nii tubliks? Marit Oimet: Tere ka, tere ka minu poolt. Marit Oimet: Jah, ma natuke nägin ette, et see küsimus võib tulla, samas on sellele küsimusele mingis mõttes väga raske vastata, sest. Marit Oimet: See tuli meile endale ka alles alustanud koolina ja me teist aastat alles tegutseme, selles mõttes natukene üllatusena. Marit Oimet: Kõikide nende pika ajalooga koolide kõrval. Aga Marit Oimet: see initsiatiiv tuli meie enda õpilasesinduselt, et ju siis ongi nii, et nad tunnevad, et nad on kaasatud, neil on hea olla, nad tahavad seal olla ja nad tahavad teistele näidata, et nende kool ongi just nii äge, nagu ta on. Saatejuht: Aitäh nende sissejuhatavate vastuste eest. Ning nüüd läheks täpsemalt selle teema juurde, ehk siis kuidas on maakoos noorte elu ning mis hoiab neid maakohaga seotud. Kõigepealt ütleksin ka seda, et tänase selle arutelu juures, kuigi ma kasutan sõna maakoht, siis ma mõtlen samamoodi ka Eesti väikelinnu. Eks me ei mõtle sellist Tallinn-Tartut, kui väga tihti noored lähevad näiteks ülikooli õppima või tööle, vaid just ka selliseid väikelinnu nagu Võru, Põlva, Valga, kus ka on probleem tegelikult sellega, et noored mingil hetkel kolivad ära. Ma arvan, et see on väga erinev erinevates kohtades. Saatejuht: Et meil Saatejuht: ka on Saatejuht: noorteklubisid Saatejuht: üle Gerda Vares: Eesti laiali. Ja on näha, kuidas Gerda Vares: mulle tundub endale, et see sõltub paljuski sellest, kui suur on kogukond ja kuidas seal kogukonnas, kui aktiivsed seal ollakse, kui palju seal tegutsetakse. Et raske on nendel noortel, kellel on võib-olla see soov ja tahe midagi väga ära teha. Aga neil seda kogukonda ei tule taha ja, ja võib-olla, ja kuna seda kogukonda ei ole taga, siis nende hääl ei kõla ka kohaliku omavalitsuse juures. Gerda Vares: Aga samas meil on ka väga palju Gerda Vares: kohalikke omavalitsusi, kus on noortel, ma arvan, hea olukord, et ei saa öelda, et igal pool on halb. Gerda Vares: Ja kui ma nüüd olen rääkinud liikmetega meie ühingust, siis Gerda Vares: toodigi välja, et tegelikult see on vale arusaam, et kõik noored tahavad hirmsasti linna ära minna. Et tegelikult meie seas on väga palju neid noori inimesi, kes tahavad just oma tulevikku siduda maakohaga ja maaeluga. Et järelikult nad midagi peavad seal nägema. Kuid kindlasti on, kindlasti on arenguruumi, et, et ma arvan, et need asjad, mis noort maal hoiaksid, ongi see kogukonna tunnetus ja siis kaasatus. Ja just ka, et nad tunneksid, et nad on juba varasest east kaasatud selle kohaliku omavalitsuse ja, ja selle piirkonna elu arendamisse. Et kui nad tunnevad, et nad on sinna, sellesse kaasatud, siis nad näevad ka oma tulevikku seal. Saatejuht: Sa tõid välja, et väga paljud noored tegelikult tahavad maale jääda. Saatejuht: Kas tuli ka nendest kõnelustest välja see, et, et noortel on mingisuguseid takistusi maale jäämiseks või? Gerda Vares: No siin tuleb mängu see, et kes on nüüd noored, kellest me täpselt räägime, et noorsootöö seaduse järgi on noor 70 26 aastane. Et kui me räägime nendest noortest, kes on juba keskkooli näiteks lõpetanud ja mõtlevad oma tuleviku peale ja näiteks juba üle 20, kes mõtlevad ka võib-olla perekonna loomise peale. Et siis nende vanemate noorte puhul paraku mis neid nagu maale kutsub tagasi, on töö kindlasti, elukoht, aga ka selles mõttes, et see peab olema ka järjepidev. Gerda Vares: Et Gerda Vares: väga palju toimub maal minu arust projektipõhiselt, mis noh, ühest küljest on muidugi hea, et sul on arenemisvõimalus, toodelda raha, aga teisest küljest on see, et sellel ei ole järjepidevust, et neil ei ole nagu kindlustunnet. Et kui me mõned aastad tagasi tegime oma ühingus siis alla kaheksateistaastaste noorte seas küsitlust, et mis neid maale kutsub ja kas nad näeksid oma tulevikku maal. Siis tegelikult alla kaheksateistaastased noored mõtlevad väga tulevikupõhiselt, et, et ei ole midagi niimoodi, et nad ei mõtle nii-öelda tõsiste asjade peale, vaid nemad mõtlevad samamoodi. Kui nad tulevad maale, et neil peab olema töö ja elukoht ja järjepidevus. Aga nagu ma enne tõin ka välja, et minu arust on kaks hästi olulist märksõna seesama kogukond. Gerda Vares: Mis peab olema tugev, et sa üksi ikkagi maal hakkama ei saa, et sul peab olema seal lähedal inimesi. Ja, ja see. Et kui noor, jah kogukond ja siis ikkagi selline kaasatus on minu poolt märksõnad. Saatejuht: Marit, mis sa arvad, kas ühel aktiivsel noorel, kes ületame, oletame, et ta on lõpetanud Põlvas kas põhikooli või siis Põlva gümnaasiumi. Saatejuht: Kas tal on piisavalt palju võimalusi selleks, et enda elu täisväärtuslikult Põlvas jätkata? Marit Oimet: No tõenäoliselt Marit Oimet: esimese mõttena ikkagi pärast kas põhikooli või gümnaasiumi lõppu, nii ehk nii on väga paljudel, et tahaks jätkata oma õpinguid, mis paratamatult viib mõneks ajaks vähemalt noored maakohtadest väljapoole. Aga iseenesest, iseenesest ei olegi ju selles mitte midagi halba. Kui täpselt tulles tagasi Gerda sõnade juurde, et kui neil on see kogukonna tunne ja see, et see koht, kust ma tulen, on minu koht. Et siis, siis nad suure tõenäosusega leiavad ka ikkagi oma tee tagasi, kas siis kohe pärast ülikooli lõpetamist või siis kutsekooli lõpetamist. Teine asi on ka see, et mõnikord ei ole ka selles midagi halba, kui nad ongi mõned aastad võib-olla elanud väljaspool, saanud kogemusi, inspiratsiooni ja siis nad tulevad, kuna nad tunnevad, et see on tema koht, tal on see kogukond seal. Tal on tugivõrgustik võib-olla seal, et siis, siis ta tahabki tulla sinna tagasi ja rakendada neid teadmisi, mis ta on saanud, aga selle eelduseks on ka see, et ta on juba, juba koolis käies saanud selle kogemuse, et. Noori kuulatakse, tema ettepanekuid on arvestatud või tema, Marit Oimet: tema grupi ettepanekuid selles mõttes, et see saab ilmselt määravaks, et täiesti paigal ja lõpuni paigal ei olegi mõistlik, ma arvan, noori hoida ühes kohas. Saatejuht: Roger, ENL on teinud päris palju erinevaid töötubasid maapiirkondades ja linnades noortele. Kus uuritaksegi just seda, et mis on noorte arvates need kõige olulisemad kohalikud probleemid Saatejuht: millele võiks omavalitsus lahenduse leida, et. Et mis on need kõige tüüpilisemad asjad, mida maanõored toovad välja, et mille järgi nad tunnevad vajadust, et mis võiks maal olla rohkem, et neil oleks parem elu? Roger Tibar: Ja tõepoolest, näiteks eelmisel aastal meie Eesti Noorteühenduste Liiduna käisime circa 40-st koolist jõudes umbes 1200 nooreni üle Eesti, pakkudes koolitusi ja nõustamist ja alati. Üks esimesi küsimusi, mida me noorte käest küsime, siis on, mis on need põhiprobleem, mida te tunnetate, et teie enda jaoks, ehk siis teie noorte jaoks siin kogukonnas, siin teie elukohas. On võib-olla takistusena nii-öelda täisväärseks eluks või, või erinevate võimaluste kasutamiseks või kasvõi huvihariduses Roger Tibar: osalemiseks ja, ja ükskõik millisesse kohalikku omavalitsusse sa Eestis lähed. Isegi peale haldusreformi, kus meile lubati, eks ole, et teenuste kvaliteet paraneb, siis esimene asi, mis probleemina välja tuuakse, on transport. See on läbi ja lõhkimine, ükskõik millisesse kohalikku omavalitsusse, transport on meil kõige suurem puudus kohaliku omavalitsuse süsteemide juures. Ja mis see täpsemalt tähendab noorte jaoks, kellel ei ole perekonnal võimalik näiteks autoga transpordida hommikul kooli, koolist koju või trenni, kui trenn näiteks ei asu sealsamas tema elupaiga lähedal, vaid, vaid ta elab kuskil väiksemas kohas, suure asula lähedal. Siis ühistranspordivõrgustik ei võimalda tal peale kooli näiteks osaleda trennides huvihariduses. Sellepärast, et on kaks varianti, kas sa siis oled koolis ja oledki sealt veel kolm tundi edasi siis linnas, käid huvihariduses ära ja loodad, et vanemad saavad sulle järgi tulla, sest buss peale seda sind enam koju ei vii. Või vastupidi, Roger Tibar: sellel võimalusel, kui see isegi buss viib, siis näiteks hommikul üldse kooli või asulasse saamine on keeruline, sest ühe kohaliku omavalitsuse näide oli see, et. Bussid lähevad täpselt niimoodi, et kõik õpilased jäävad 10 minutit tundi hiljaks ja peavad 10 minutit varem tunnidest lahkuma, sellepärast et ühistranspordivõrgustik on niimoodi üles ehitatud, et nad ei jõuagi õigel ajal kohale, kes siis ei ela seal asulas sees. Ehk siis transport on esimene märksõna, mis on kõige suurem puudulikkus ja teine ikkagi on välitingimustes erinevad võimalused. Ehk siis, kui meil nüüd riiklikult huvihariduse täiendav toetus kohalikele omavalitsustele tuli ja nüüd on juba teine ring, meil on tulemas. See tähendab, et tegelikult erinevate huvihariduste jaoks võimalusi kohalikel omavalitsustel peaks olema ja sellest tulenevalt ka transporti peaks saama täiendada. Aga just välitingimustes Roger Tibar: erinevate keskkondade loomine, noorte jaoks võimaluste pakkumine, kus, mis ei ole ainult võib-olla mingid jalgpalli ja, ja võrkpalli ja korvpalliväljakud, vaid on ka diskolfirajad, välijõusaalid. Tegelikult ka kõik muud ja tervislikku eluviisi propageerivad võimalused. Need on noorte jaoks väga suur puudulikkus, et, et. Üksikud jalgpallid, trummiringid ja tänapäeval ka robootika on aina enam Roger Tibar: selline huvihariduse või trenn, mida pakutakse. Aga tegelikult, kui noor tahab lihtsalt oma sõpruskonnaga väljas olla ja selle juures teha midagi mõistlikku, olgu see siis enda füüsis arendamine või olgu see lihtsalt mõne muu sellise vaba aja tegevuse tegemine, siis selle jaoks jääb, jääb vajaka. Ja kui ma korraks tuleksin tagasi sellesama eelmise teema juurde, et, et kuidas see olukord meil tegelikult kohalikul tasandil on, siis tegelikult ma ütleks, et see on kahepoolne. Mina olen see inimene, kes seisab selle eest, et kui keegi tahab midagi teha, kui noor tunneb, et tal on igav, siis võtku kätte ja ise on võimalik väga palju ära teha, kui sul on seda initsiatiivi. Sest mina ise näiteks olen pärit Haapsalust, mis ei ole suur linn, aga ei ole ka väike linn Eesti mõistes, peale haldusreformi umbes seal 13 14000 elanikku. Et kui mina ei oleks saanud, ma arvan, seda positiivset osaluskogemust kätte seal Haapsalus, et mina saan oma käte ja, ja meeskonnaga muuta reaalselt midagi Haapsalu keskkonnas. Siis ei oleks kindlasti ka mul praegu seda suurt tahet peale Tallinnas neid õpinguid lõpetades ja, ja, ja töö kõrvalt ka tegelikult panustada oma kodukohta. Ehk siis see väga suur märksõna ka eelnevate välja toodud märksõnade kõrval minu jaoks on usaldus noorte suunal, et pakkuda neile võimalust ja teiseks positiivne osaluskogemus. Et see esimene kogemus, kui sa oma arvamust ütled, ei tuleks negatiivse vastukajana, et me praegu ei saa seda kuulata või et okei, me kuulame, aga me ei anna sulle teada, mis sellest arvamusest saab. audio-S178: Kasutaks võimalust rahva, rahva hulgast ka mõned repliigid, kolm mõtet, mis mul tekkis siin kuulates, et kui ma olen rääkinud oma tutvuskonna noortega, mul on oma lapsed praegu selles vanuses 20 pluss, kes neid otsuseid teevad. Et nad tõid välja, kui, kui see küsimus, et miks võiks noor üldse maale elama minna, et praegu ikkagi suhteliselt soodne kinnisvara. Et kui Tartus, Tallinnas maksab kõige lihtsam korter, hakkame rääkima 100-st 1000-st, siis tegelikult ikkagi see inimene, kes tahab maal oma või oma elu alustada, et siis tegelikult ikkagi see on üks, üks selliseid argumente. Et lisaks nendele, mis teie siin tõite, kogukond kahtlemata. Ja siis kolm päeva tagasi oli mul hästi põnev võimalus audio-S178: osaleda Võru valla arengukava sellisel väljatöötamise töögrupis. Ja selline põnev graafik joonistati seina peale. Võru vald, kus siis praegu on 12000 inimest, maapiirkond ja, ja elanikkonna graafik. Alates kuskil seal varateismelisest, kuskil 15.-st eluaastast kuni 60. eluaastani. Hüppeliselt tõuseb meeste arv ja kahaneb naiste arv ja kuskil vanuses 60, seal läksid need graafikud vahetusse. Ehk siis vanemad daamid audio-S178: alates 60.-st eluaastast, neid on märgatavalt rohkem kui mehi. Ehk siis ma tahan selle jutuga jõuda sinna, et selle, sellest on ajakirjanduses olnud ka mitu artiklit. Kõrgharidusega noored naised kipuvad linnadesse ja neil ei ole mehi. Ja maapiirkonnas on pruudi probleem, ehk siis sellised vitaalses eas noored mehed, neil pole jälle naisi. Et ja siis noh, natukene visati seal nalja seal Võru valla arengukava koostamisel, et võiks lausa üks selline programm panna käima, et iga maamees peab linnas tarima ühe, ühe nooriku ja vot. audio-S178: Kolmas mõte oli mul ka, aga praegu ei tule meelde. Et natuke võib-olla teist suunda teie arutelule ka. audio-S178: Küsimust ei olnud, aga palun kommenteerige. Gerda Vares: Ma võib-olla nii palju kommenteerin, et, et ma olen ka tõesti statistikas seda järgi lugenud, vaadanud ja lugenud, et, et see peab paika, et maal on mehi rohkem. Et mul lihtsalt tuli naljakas juhtum meelde, kuidas meie suvepäevadel, maanoorte suvepäevadel siis on alati Gerda Vares: traditsiooniks saanud juba selline mäng, kus maamees otsib naist. Roger Tibar: Jah, võib-olla kiire repliigina, mis puudutab kinnisvara, siis tõepoolest maapiirkondades on kordades soodsam endale osta erinevaid kinnisvarapindasid. Ja, ja nüüd siin teine aspekt on jällegi see ettevõtlikkuse osa noorte pooles, et, et kui palju leiavad selle võimaluse, kasutavad seda võimalust ja mis viisidel nii-öelda sellist finantsvabadust endale arendada juba nooremas eas, on küsimus. Ja teisalt jällegi, et milline see finantskäitumine üldse noortes siis on, et kas see nagu planeeritakse 10 20 aastat ette või isegi 30 40 aastat ette, et, et kas mul oleks tarvilik ja, ja mõistlik ka praegustes tingimustes endale kuskil maapiirkonnas kinnisvara võtta või mitte. Ja, ja milliste Roger Tibar: põhimõtete alusel, millal hakatakse pere looma, neid küsimusi on hästi palju, eks ole, mis muutuvad ajas, et, et noh, kui me vaatame pere loomine ja liigub aina hilisemasse staadiumisse ja mis tähendab seda, et mõeldakse aina kauem iseenda peale ja kuni vaatad 25 30. eluaastani mõeldakse rohkem iseenda arendamise peale ja, ja. Oleks sa valmis selle nimel, eks ole, elama ka vajadusel üürikorterites või ühikutes ja nii edasi, et, et siin lihtsalt märksõnana, mis ma ülesse toon, mul ei ole siin tõenduspõhist fakte kohe siia taha tuua, aga see küsimus ongi noorte nii-öelda ettevõtlikkus, teadlikkus ja selline tulevikku vaatav mõtteviis on, on kindlasti märksõnad. Marit Oimet: Ma omalt poolt võib-olla lisaksin. Marit Oimet: Just tulles pere loomise juurde, et see on ka sageli üks neid punkte, mis toob maalt pärit noore tagasi maale. Et kui ta ongi mõnda aega olnud linnas, mõelnud iseenda peale, ennast harinud, endaga seal toimetanud ja võib-olla oma partneriga koos. Et siis kui ühel hetkel ongi nüüd see plaan, et hakatakse peret looma, et siis sageli hakatakse ka pigem mõtlema selle peale, et tulla tagasi maale. Et laps ei peaks kasvama üles betooni ja kivi vahel, et lapsel oleks võimalik õues ringi joosta, et ta teaks, mis on mets ja metsas ja jala kollid. Et lasteaiakohad kindlasti maal tegelikult, maapiirkondades on palju paremini kättesaadavad sageli noortele peredele kui Tallinnas näiteks või Tartus, kus järjekorrad on ju meeletud. Et see on kindlasti üks aspekt, millal hakkavad noored mõtlema tagasi maale kolimise peale. Saatejuht: Eesti Noorteühenduste Liidus on meil selline tore printsiip, et iga kord, kui me arutleme noorte üle mingisugusel teemal, siis meie arvates on väga oluline ka see, et noored ise räägivad kaasa. Ja ma just tahtsin küsida, et kas mõnel noorel on mõni küsimus ja arvamus, aga mu sealt juba käega viibutati, ehk siis väga hea. audio-S230: Ja tere, Taavi. audio-S230: Kaks mõtet, üks on siis tulles tagasi selle juurde, et mis noored on toonud siis nõrkuseks välja, et see transporditeema, natuke mõhelesin selle üle. Kuna teema on ikkagi see, et mis hoiab mind kinni, aga see on see, mis neil hetkel on ju kooliõpingute ajal nagu ebamugav, et nad ei saa trennis käia, nad ei saa teha kunsti. See on praegu, aga mis neid kinni hoiab pärast kooli, et küsimus on ikkagi see. Aga see selleks. Minu meelest siis teine point on see, et mis hoiab mind kinni, kui ma mõtlen enda peale, siis see peaks olema. See on muidugi üldistades, aga see on ju kõrgharidus ja näiteks Võrus ma ei saa kõrgharidust omandada, okei, kutseharidus võimalus on hea. Aga kui ma tahan kõrgharidust, siis noh, ma pean ju kolima Tartusse või Tallinnasse, mis muud üle jääb ja sellega seoses ma ei. Mu elukoht liigub Tartusse ja kõik sealt kasvabki edasi järjest. Et noh, ma ei tea, üks lahendus, utoopiline lahendus, mida ma ei ütle, et peaks olema reaalne. On ju see, et kui oleks kõrgharidus võimalus ka maakohtades, aga see ei ole reaalne. Ehk siis minu küsimus paneelile on, et kuidas siis üldse tegeleda selle probleemiga, et kõrgharidus saab ainult siis suurtematest maakonnakeskustest? Roger Tibar: Ma remargina võib-olla kõrghariduse osas Eesti Üliõpilaskondade Liit tegeleb kõrgharidusküsimustega väga jõudsalt ja. Ja, ja meie, Eesti Noortenstori Liidus niivõrd selliseid resoluutseid seisukohti selles osas vastu ei võta, aga selles osas ma nõustun sinu esimese repliigiga, et, et kuidas neid ikkagi hoida. Ja siis ma tooksin võib-olla selle märksõna sulle sinna juurde, et võib-olla noh, küsimus ei ole see, et nad füüsiliselt, eks ole, peaksid seal kohal olema, küsimus on nii-öelda see kontakt nii-öelda oma kodukohaga, eks ole, et sa ikkagi tahaksid sinna panustada. Ja võib-olla sa ei suuda nii-öelda seitse päeva füüsiliselt seal kohal olla, aga ikkagi sinu kohalolu, kohalolek, olek on nii-öelda tuntav ja tegelikult sa ka panustad ühel või teisel viisil, et, et. Seal ongi see aspekt minu meelest, et kas näiteks seesama näide sulle, eks ole, et vaja on Tartusse kolida kõrghariduse omandamiseks, aga sa kirjutad ennast Tartusse sisse ka, kui sa jääd sissekirjutusega Võrru nii-öelda, et sinu maksud liiguksid sinu kodukohta, eks ole. Et see põhimõttena muudaks näiteks, mina kolisin ka Haapsalust Tallinnasse just nimelt kõrghariduse teemal, eks ole, sest ma ei saanud Haapsalus sellist kõrgharidust, nagu ma tahaksin. Küll aga mul oli põhimõtteline otsus, et ma olen sisse kirjutatud Haapsalusse, mind ei huvita see Tallinna tasuta transport, mulle seda rohelist kaarti ei ole vaja ja linna ei ole vaja maksta seal selle, selle tarbeks. Just nimelt selles aspektis, et ma näen, et see üks väike võimalus toetada oma kodukohta kasvõi, et ma olen sinna sisse kirjutatud. Ja teiseks, kas sa oled valmis tegelikult panustama ka kogukonna arengusse, nii et kas sa nädalavahetuseti või kord kuus liigudki oma kodukohta tagasi ja panustad sinna. Et, et noh, kõrghariduse küsimuses ma hetkel ei ole piisavalt pädev, et vastata. Aga just ma tulen tagasi sellesama aspekti juurde, et kas sa oled saanud oma kuni gümnaasiumi või põhikooli aja lõpuni, kui sa selle kooli taseme lõpetad ja pead hariduse omandamiseks minema mõnda suuremasse keskusesse, kas sa selle aja jooksul oled saanud selle kogemuse kätte, mis paneks sind mõtlema panustamiseks kodukohta tagasi. Või sa saadki selle alles kunagi tulevikus, võib-olla 30 aastasena mõtled, et nüüd oleks aeg selle asemel, et jooksvalt tegelikult ka kõrghariduse omandamisel ühel või teisel viisil panustada oma kogukonna arengusse. Saatejuht: Nii, siin taga. audio-S261: Ülo Tuvi, endisest Misso vallast. audio-S261: Ma püstitaks ühe sellise vanematele inimestele sellise mureküsimuse, et meil ei ole enam järeltulijaid, kes tahaksid siis vanemate maaelu jätkata ja on tekkinud trend, et tuleb lõpetada ja, ja siis noh, loobuda sellest tegevusest. Et noored on hea meelega tantsu- ja lauluringides, audio-S261: kuid sissetulekut on vaja kuskilt ja, ja kõik ja igal noorel on vaba valik, mida ta teha tahab. Paraku tahetakse minna ikka kas siis piiri taha või pealinna või. audio-S261: Ja üks oluline omavalitsuse audio-S261: kapsaaeda või, või, või noh, teha asi oleks ka see, et oleks õiged planeeringud. Kuna praegu käib väga hoogne audio-S261: kinnisvarade jagamine, maade ja metsade äritsemine ja, ja elamute juurde jäetakse audio-S261: minimaalselt, olenevalt siis selle valla üldplaneeringust, kui väikseks võib selle kinnistu jagada seal isegi noh, pool hektarit või vähem, kuhu enam ei anna juur ehitada ja see tähendab, et seda, et kui keegi selle maakoha ostaks. Siis tal ettevõtluse arendamiseks praktiliselt võimalused puuduvad. Ja peale selle on noh riigi poolt finantstuge vaja, et noored saaksid maal ettevõtlust arendada. Gerda Vares: Minul on siit selline mõte kommentaariks, et mina jälle tean mitmeid noori, kes oleks väga huvitatud maale minemisest, elama minemisest ja ka talupidamisest, aga neil ei ole võib-olla nii suurt sissetulekut, et nad saaksid lubada endale suure laenu võtmist, neil ei ole seda Gerda Vares: perekonnatalu, kuhu minna. Et need kaks poolt võiksid kuidagi omavahel Gerda Vares: infot jagada. Et need, need talunikud siis, kes tahaksid, kellel ei ole järeltulijad, tahaksid oma talu edasi anda ja siis põllumajandushuvidega noored. Gerda Vares: Et neid kontakte saaks kuidagi vahetada. Saatejuht: Juba siin arutelu käigus tuli üles natukene see küsimus, et noored väga tihti lähevadki just vähemalt mingiks ajaks maakohtadest ära, selle tõttu, et minna ülikooli kõrgharidust omandama või näiteks minna kuskile tööle, sest võib-olla maakohas ei ole kõikidel ametitel töökohti. Saatejuht: Et, et see on natukene Eesti süsteemi juures paratamatu, et mingil ajal noored lähevad. Aga sellel perioodil, kui noored ongi näiteks ülikoolis, siis kuidas oleks võimalik nendega hoida omavalitsusel sidet. Et nad tahaksid tulla näiteks nädalavahetustel tagasi enda kodukohta, tahaksid võib-olla seal kodukohas, ma ei tea, näiteks kasvõi mingit tantsutrenne noorematele läbi viia või kuidagi muud moodi panustada siin ja kogukonna arengusse. Siis ma olen kindel, et, et te ise olete ka kõik märganud, et väga tihti just need inimesed, kes on ühiskonnas kõige aktiivsem ning, ning panustavad kõige rohkem, ongi enam-vähem sellised 20.-te algusaastastes noored, kellel on seda teatahet ja aega natuke rohkem ja me tahaksime, et nad tuleksid ka maakohtadesse igasuguseid lahedaid tegevusi tegema. Et kuidas seda soodustada. Gerda Vares: Mina tuleksin selle teemaga siia, et me oleme kogu aeg rääkinud vanematest noortest, aga tegelikult Gerda Vares: armastus sinu kodukoha vastu algab ju varasest elueast, nagu siin ka ennem välja toodi. Et kui sul on juba lasteaiastaadiumis tekitatud seda kodukoha tunnet ja seda minu tunnet, siis ja seda jätku, järjepidevalt kasvatatakse ja arendatakse, siis, siis see on ka üks asi, mis sind kunagi tulevikus tagasi kutsub. Ja näiteks, kui sa oled seal kodukohas mingi seltsi, ühingu liige, siis ja kui see tegutseb aktiivselt, sa oled sinna alati oodatud, siis üldjuhul on see, et kui sul on võimalik seal osaleda ka näiteks nädalavahetustel või kord kuus, et. Et, et mitte see, et nüüd noor läheb ära, me paneme talle ukse kinni, et ei, sa enam ei kuulu siia, sa ei saa on ju, vaid ta on alati oodatud, vastu võetud. Et samamoodi näiteks meil noorte ühingus, et isegi siis, kui noor kolib Tallinnasse või Tartusse, siis me kutsume kogu aeg neid noori tagasi, me kutsume näiteks neid tagasi just oma mingeid kogemusi jagama. Et näiteks Gerda Vares: läheb meditsiini õppima, ta tuleb räägib, või, või on käinud vahetusõpilasprogrammis kuskil välismaal, ta tuleb sinna kodukohta ja räägib noortele sellest programmist. Ühesõnaga, ta tutvustab, jagab teadmisi läbi oma kogemuse, et ja, ja noorematele, väiksematele noortele on see nagu hästi oluline, kui tuleb üks suur, et noh nende jaoks iidol on ju, tuleb ja räägib, et, Gerda Vares: et see võib väga suurt mõju avaldada, et niimoodi me kutsume neid kodukohta tagasi. Roger Tibar: Me räägime küll nii-öelda noortest, kes on juba lõpetanud võib-olla gümnaasiumi või põhikooli ja noh, enamasti siis 18 pluss täisealistest noortest, et kuidas nende sidet siis taas luua või, või parandada oma kodukohaga, aga. Aga tahes-tahtmata selle teema puhul me ei saagi rääkida muust ees nii-öelda esmajärjekorras kui, kui noorematest noortest ja kui, kui juba nagu ka Kertu välja tõi, eks ole, et juba lasteaias sellise kontakti saavutamine. Mis paneb aluse sellele tulevasele positiivsele nii-öelda panustamisele kogukonda, et kui, mis asjad need on võib-olla, mis seda parendavad? Ilmselgelt üks näide, mis on noh, võib, inimesed võivad mulle vastu vaielda, aga on kaasav eelarve ja, ja miks kohaliku omavalitsuse juures kaasav eelarve on oluline, ongi see, et need inimesed, kes reaalselt tahavad panustada oma kodukohta, olgu need noored, keskealised või vanemad inimesed. Selleks on neil võimalus ise mõjutada seda kohalikku tasandit, mitte ainult iga nelja aasta tagant või läbi sõbra Vello, kes juhuslikult vallavolikogus on, vaid tegelikult ka iga aasta jooksul läbi kaasava eelarve anda oma sisend, mida on vaja muuta, mis summa ulatuses ja miks. Ja noortel eriti, et ma näen erinevates kohalikes omavalitsustes, kus on see ellu viidud, siis tegelikult noored väga jõudsalt räägivad kaasa, mida on vaja muuta ja see annab ka selle indikatsiooni, et sa peale seda, kui sa sealt KOV'ist võib-olla ühel või teisel põhjusel lahkud mingiks hetkeks. Et sa tegelikult näed, et sa oled varasemalt mõjutanud oma kohalikku piirkonda ja sa tahad seda peale seda edasi mõjutada. Teine aspekt, mis tegelikult kohalikust tasandist pihta hakkab ja väga suuresti mõjutab, on ikkagi Eesti haridusmaastik. Ja Eesti haridusmaastikust me võime kõikidel Eesti Arvamusfestivalil teha eraldi viietunnised arutelud, ma arvan. Aga kui kiiresti kokku võtta haridusmaastiku puudulikkust, siis lähme põhikooli ja lähme põhikooli valikuvabaduste, põhikooli praktilisuse juurde, mis on meil väga puudulik. Ma olen küll nüüd äärmiselt skeptiline ja kindlasti haridusasutuste juhid astuvad sõtta siin minuga. Aga miks on põhikooliharidus meil äärmiselt puudulik Eestis, on eelkõige praktilisuse ja usalduse aspektist. Ehk siis suurem kodanikupraktika juurutamine, erinevate muude praktiliste võimaluste kasutamine, et kui sa lähedki väljasõidule, siis sa ei lähe kuskile energiakeskusesse, sellepärast et õpetaja arvab, et see on hea, vaid sa küsid noorte käest, milline on see väljasõit, mis on teie jaoks nii-öelda ideaalne. Et sa ei peagi ainult puhkama ja mängima kuskil väljasõidul, aga sul ongi vaja midagi nii-öelda harivat küll, aga kui sa nii-öelda surud peale sellele noorele, et me nüüd lähme kolmeks tunniks kohustuslikus korras sinna väljasõidule, siis noh, see ei anna sulle mingit positiivset kogemust juba, juba kooli eas. Ja kui sul ei anta juba põhikooli eas, ei kodus tegelikult ei looda seda usalduslikku keskkonda ja ka koolis ei looda seda usalduslikku keskkonda, et väärtustatakse ka koolivälist tegevust. Et sa ka koolivälisel ajal tegelikult osaled huvihariduses, et sa osaled noorte ühingute töös, olgu see 4H, olgu see Scoutid, olgu see, olgu see noortevolikogud või muud organisatsioonid. Kui me juba kooli ajast ei, ei tunnusta seda ja ei anna noorele võimalust teha neid asju, mis teda huvitab ja, ja nii-öelda väärtustame seda kahe sektori vaheliselt, mitteformaalse ja formaalõppe keskkonnas. Siis me ei saa rääkida ka sellest tulevikus, et ma tahan kodu, kogu kodukohta siis panustada, kui sul ei ole seda varasemat positiivset kogemust. Marit Oimet: Ja võib-olla, võib-olla see on ka osalt Marit Oimet: vastus sellele päris esimesele küsimusele, mis puudutas aastakooli ja, ja neid finaliste, et. Marit Oimet: Ja tulles või olles siis haridusmaastikul, et siis mul on küll siiralt hea meel selle üle, et vähemalt Põlva noortel siis nüüd nagu otsapidi ikkagi on see võimalus, et nende huvitegevust, juhendatud, eesmärgistatud õppimist väljaspool kooli arvestatakse õppetöö osana formaalhariduses ja neid kaasatakse otsuste tegemisse, et. Et kuidas nemad tahavad, kuidas nemad näevad, et me peaksime edasi minema ja meil ei ole ühtegi dokumenti, mis läheks reaalselt Marit Oimet: kinnitamisele, ilma et see oleks käinud õpilasesinduse käest läbi, ilma et nemad oleksid saanud kaasa rääkida, öelda oma arvamust, ilma et neid oleks kaalutud, arutletud selle üle, et kas see on mõistlik. Kõik mõtted tingimata ei pruugi alati läbi minna, aga vähemalt nad on selles mõttes kaasatud, et nad saavad ka tagasisidet oma mõtetele ja, ja see paneb neid nagu jätkuvalt meiega kaasas olema. Et ma arvan, et see on selles mõttes väga oluline punkt üldse haridusmaastikul ja suund, mille suunas kõik koolid võiksid edasi liikuda. Saatejuht: Te kõik tõite otsapidi välja kaasamise, et kas näiteks noortevaheliste tegevustesse või siis koolis õpilasesinduse või siis üldiselt nagu kogu kogukonna või valla otsuste tegemistesse. Et võib-olla te oskaksite anda ka mõne hea nipi, et kuidas oleks võimalik siis noori paremini kaasata niimoodi, et nad tahakski jääda enda kodukohta. Saatejuht: Sest muidu puhtalt teoreetiliselt ilmselt kõigil tekib tunne, et kaasamine ongi hästi lihtne ja seda nagunii teeme, et aga kuidas seda teha niimoodi, et, et see tegelikult oleks ka sisuline. Roger Tibar: Ma teen starti. Roger Tibar: Mu nimekaimu Roger Hartie Kaasamisredelil on hästi palju erinevaid tasemeid, kes on sellega tuttav, teab, et algab see näilisest kaasamisest ja lõpeb siis ideaalse kaasamisega. Näilise kaasamise juures me räägime siis sellest, et justkui noortele annaks see aimu, et teda kaasatakse, et lihtne näide võib-olla, et mingis otsustusprotsessis küsitakse tema käest arvamust, kuigi tegelikult juba eelnevalt teatakse, et meil on otsus tehtud. Lihtsalt linnukese jaoks on meil vaja see noorte arvamus küsida ja noh, see ei lähe igal juhul sinna dokumenti sisse, näiteks. See on siis nii-öelda see negatiivne pool. Positiivne pool on see, kus sul protsessi väljamõtlemistaadiumis on noored kaasatud, olgu see õpilasesindus, olgu see mõni muu noorteklubi, olgu see lihtsalt üksik noor näiteks. Sinna on ta kaasatud juba, juba mõttevahetusena. Järgmisel etapil küsitakse sisendit, et kuidas siis täpselt teda ellu viia ja kui elluviimiseks läheb, siis antakse ka noortele tagasisidet selles osas, et kuidas tema mõtteid kasutati ja kuidas ta saaks edasises protsessis või analüüsis olla ka kasulik. See on nii-öelda puhtteoreetiline baas, kuidas kaasamine peaks ideaalis toimima. Küll aga praktiliselt, mis viisidel. Siis kui me lähemegi kohalikule tasandile ja, ja et noori hoida ja, ja kuidas me noori peaksime paremini kaasama. Siis väga tihti mina kohtan seda lähenemist, et kui ma ütlen kohalikule ametnikule, et noori on vaja kaasata, siis esimene vastus on see, et. Okei, tema, tema jaoks on nii-öelda linnuke Roger Tibar: kirjas, et Malle ütles talle Roger Tibar: tänava Roger Tibar: peal bussipeatuses, et kõik on hästi, aga nüüd tekibki see psühholoogiline aspekt, et kui see otsustaja tuleb sinu kui noore juurde ja küsib sinu käest, kui esindusisikuna arvamust. Siis suure tõenäosusega ei ole väga palju neid noori, kes julgeks talle vastu hakata argumenteerima, et kõik on halb ja miks on halb. Ja sellise juhtfiguuri juuresolekul enamasti öeldaksegi selliste, või öeldakse seda, mida ka küsija ootab. Nüüd on see küsimuse esitamise pool, kuidas seda küsimust esitada. Kuidas luua see keskkond, et, et noor tahaks sulle anda adekvaatset tagasisidet. Kui me räägime tänapäevast, me liigume aina enam sinnapoole, et sellises formaalses keskkonnas arvamuse avaldamine läbi mingi mandaadi, läbi mingi valituks osutumise ei ole enam niivõrd populaarne, noored tahavad seda teha anonüümselt rohkem või veebikeskkonnas aina rohkem. Ja ei olda valmis ka võib-olla isegi sellistele sündmustele nii palju tulla, tulema arvamust avaldama. Selle, see ongi nii-öelda ka ametnike, otsustajate, koolijuhtide suur küsimus tegelikult, kuidas me saame selle noorte arvamuse kätte. Läbi veebiküsitluste, läbi õigete küsimuste küsimuse, mitte suunamata küsimuste, vaid sa annadki võimaluse nii-öelda argumenteerida, sa annad võimaluse öeldagi ja võib-olla see esimene vastus ei ole alati nii sisukas, kui see küsija ootab. Aga see ongi see protsessi võlu, et see protsessi käigus asi muutub paremaks ja esimesel korral ei saagi eeldada alati kõige suuremat tulemust peale mida me kohe arvame, et noh, noortelt niikuinii ei tule midagi head, eks ole. Me ei hakka järgmistes protsessides ka küsima, see ongi järjepidevuse küsimus jällegi. Ja, ja minu konkreetne, kuna mina ise kohalikul tasandil väga palju olen, on olnud võimalus mõjutada, siis tegelikult Roger Tibar: suhtumine on see esimene asi, millest see asi pihta hakkab. Kui me suhtume patroniseerivalt, siis ei ole vaja oodata ka negatiivset tagasisidet. Seda niikuinii tuleb ja, ja ka tegelikult meil, eks ole, Eesti noortetööliste liidus, me oleme kõik noored, me oleme siin 21 kuni 26 aastased enamasti noortetööliste liidus ja kui me käime kuskil esinemas, siis. Justkui kuueaastased laululinnud tuleksid lehvitama teile ja et nii noomi ja noored on ka siin telgi all kohal. Aga noh, me Roger Tibar: selle, sellest, sellele vaatamata nii-öelda oleme, üritame olla ka professionaalsed. Küsimuste küsimine Roger Tibar: nii, et noorel on võimalik oma arvamust ka avaldada, mitte suunatud küsimune, küsimine tegelikult. Ja kolmas aspekt on erinevate meetodite katsetamine nii veebikeskkonnas, nii füüsiliselt kui ka kui me räägime poliitikutest ja valla esindajatest, siis tegelikult kohalolu uuringud on näidanud, et. Et noori huvitab väga palju peale kohalikke valimisi, mida teeb see inimene, kellele ta hääle andis ja mitte, et need lubadus ei ole ainult õhk, ehk siis tegelikult kohalolu ja sealt edasi hakkab juba see aspekt, kus noored tahavad hakata kaasa rääkima. Gerda Vares: Ma olen selle koha pealt nõus, et suhtumises on hästi suur kaal. Et just see, et see vallajuht tuleb võib-olla samale, üritab tulla vähemalt siis sellele samale tasemele, mitte ta ei vaata nagu ülevalt alla sellele noorele, vaid ta on samal tasandil ja tõesti kuulab ja arutab temaga. Ja Gerda Vares: noh, tegelikult Gerda Vares: on Gerda Vares: ju Gerda Vares: tänases Marit Oimet: Eestis juba. Marit Oimet: Ka neid väga häid näiteid, kus noortevolikogu on täiesti toimiv ja, ja need noored ongi selle paigaga suuresti ka läbi selle seotud, et nende arvamust kuulatakse. Volikogu esimees või vallavanem tuleb, käibki noortevolikogu koosolekutel, ta saab sealt sisendit, samas on need noored kaasatud nii-öelda nende suurte volikogude koosolekutesse. Et see on selline vastastikune usaldamine just nimelt. Ja siis, ja siis need noored läbi selle. Ilmselgelt nad tunnevadki, et neid väärtustatakse, nad tahavad veel rohkem panustada, nad tahavad olla kaasas. Ja, ja kui nad lähevadki Marit Oimet: olude sunnil, eks ole, nad on ju sunnitud minema haridust otsima või oma haridustööd jätkama kusagil mujal, siis nad tulevad tagasi ja tihti. Marit Oimet: Lõpetavad ka tegelikult ise sealsamas volikogus, olles neid järgmisi otsusi tehes, et, et see on nagu selline järjepidev muutumine, aga selle eeldus on ka see, et. Et noored lastakse nii-öelda suurde mängu sisse, et ei ole ainult see, et kui volikogu on paigas või vallavalitsus on paigas, linnavalitsus on paigas, et siis need inimesed põhimõtteliselt nagu. Kuni Marit Oimet: päris lahkumiseni, siis ongi seal paigas, et noored juba teavad, et neil ei olegi mingit võimalust, mis sageli ka ju väikestes kohtades on pigem kergem juhtuma kui mitte nii väga. Et kindlasti on siin Rõuge näiteks on selline hea näide, kus, kus noored ongi otsast lõpuni kaasas ja noored tulevad tagasi, sest see on nende koht ja nad tahavad seal edasi muuta ja nad teavad, et neil on see võimalus arendada ja parendada olukorda veelgi. Saatejuht: Äkki publikul on veel üks-kaks küsimust? audio-S178: Ma üritan siin märkmeid teha ja teiega kaasa mõelda, sest see on tegelikult on see hästi põnev teema, et selle viimase, viimase sõnavõtu peal ma paralleelselt mõtlesin, et. audio-S178: Üks hea märksõna, mis käis siin ka, et on näiline kaasamine ja on tegelik kaasamine, et, et selline suur oht on, et formaalselt küll okei, lastakse see noor inimene sinna kuskile volikokku või otsustajate juurde, aga, aga tegelikult. Üritatakse ta üsna kiiresti kas suukorvistada või siis niimoodi teistpidi jälle ära killida niimoodi, et, et, et päris otsuseid teevad ikkagi need, kes kogu aeg on teinud, et, et saadakse küll see linnuke kirja, et meil on noortevolikogu, et. Et aga kui palju seda tegelikku, tegelikku kaasatust on. Ja kolmas mõte, mis mul siin vahepeal oli, et mind õudsalt ajab nagu karvad turri, kui räägitakse, et me peame noorte vaba aega sisustama. audio-S178: No ma ei tea, võib-olla on see minu kiiks, on ju, mina ei ole kunagi viitsinud osaleda ka siis, kui ma 20 aastane olen, mingites üritustes, kus keegi hakkab minu vaba aega sisustama, et. Et audio-S178: sellised. audio-S178: Et, et noored tahavad tegeleda tõsiste päris asjadega, mitte sellise niivõrd selle bling-bling'iga või, või et keegi sisustab nende vaba aega, vaid et selliseid päris tõsiseid asju. Ja ikkagi see, mis inimese kuskile viib, see on ikkagi armastus ja pere, et, et mina omal ajal tulin maale elama sellepärast, et täpselt ja, ja pere ja armastus ja need audio-S178: võimalused ja, ja noh, need panevad nagu maailma asjad liikuma. Roger Tibar: Igati nõus selle viimase remargiga, et kui me hakkame nagu noorele ütlema, et nüüd sa oled seal ja, ja tule tee seda ja me sisustame enda vaba aja ära, siis see ei ole eesmärk. Miks ma näiteks kaasava eelarve tõin välja, siis ongi see, et me loome lihtsalt selle keskkonna, me loome selle võimaldava keskkonna, kus noorel on võimalik siis teha neid otsuseid, et me ei ütle talle, millist otsust ta tegema peab, me anname talle keskkonna, et asju teha. Roger Tibar: Mis talle endale meeldib ja, ja selle aja sisustamise juures täpselt samamoodi, et selle sisu tegemused, sisu tegemise võimaldamine üldse, et see kaasamine ongi päris, et sul kas siis läbi kaasava eelarve või läbi kooli õpilasesinduse või läbi muude võimaluste sa saad oma arvamuse sekka öelda. Et just see, et nagu, nagu te ise välja tõite, et see ongi see kõige olulisem osa, et, et mitte me ei tee seda sündmust ja ei ütle noortele, et sa pead seal olema, sest meie sisustame nüüd kohaliku omavalitsuse sinu aega. Vaid pigem on see, et meie kohaliku omavalitsusega loome noorte toetuse fondi 10000 euroga näiteks Rõuge valda, kus noortel on võimalik oma aega ise sisustada nii, nagu nad tahavad, selle raha eest, mida KOV talle annab. Gerda Vares: Pigem on jah, õnneks nagu praegu noorsootöös trend on selline, et me loome noortele võimalused ja, ja anname neile ise võimaluse neid siis otsesed tegevused välja mõelda või siis välja arendada. Et praegu on ju väga tõusetrend on ettevõtlikkuse ja ettevõtluse arendamine, et kõik see on hästi positiivne, et ta ei ole muidugi veel üle Eesti laialdaselt levinud, aga see tõusetrend on nagu selles suunas. Marit Oimet: Ja noorte seisukohast ja just sellest, et nad, et kusagil on olemas mingi eelarve, millest nendel on võimalik oma nii-öelda ideaalseid vaba aja sisustamise viise luua. On ju ka tegelikult Nopri üles programm, mis on väga edukas, mis on pidevalt erinevate projektide poolt üle ujutatud, nad peavad aeg-ajalt seisma panema seda, et jõuaks nii-öelda järgi. Ja mis on noortele tegelikult ju väga lihtsaks tehtud iseenesest kogu selle aruandluse ja taotlemise mõttes. Ja samas tehakse suuri asju, et see, Marit Oimet: et tehakse suuri asju, et need ei olegi nagu sellised väikesed Marit Oimet: mõttetud asjad, võib-olla. Roger Tibar: Nii võtaks ühe Roger Tibar: viimase Roger Tibar: küsimuse ja Saatejuht: Sealt vist. audio-S230: Nii ma arvan, et lõputuseks küsimus peaks sobima, et kuigi me arutame selle audio-S230: teema üle, siis ma saan aru, et siin on probleem. Aga kui me arutame, et mis lõpp, mis see lõpptulemus peaks olema, et kui me teeme neid kaasavad eelarvet kaasame, kaasame, et noored jääksid siis meile, et mis see lõpptulemus peaks olema, et millal me siis rahul olema, et see probleem, probleem on lahendatud, et kui te suudate vastata sellele. Gerda Vares: No ma ka alguses mainisin, et tegelikult on Eestis olukord väga mitmekülgne, et see oleneb piirkonnast ja oleneb sellest kohalikust omavalitsusest ja nende juhtidest. Et meil on väga palju häid näiteid Eestis ja on siis ka väga palju kohti, mis võiksid eeskuju võtta nendest headest näidetest, et meil on veel, veel pikk tee, ma arvan, minna, et kogu Eesti oleks sellisel heal tasemel selles valdkonnas. Roger Tibar: Mulle endale indikaatorite loomine ei meeldi, ehk siis kui on kohalik omavalitsus, kes tunnetab, et noorte voolavus on suur, siis kasutada meetodeid, mis siin on välja toodud. Kui on näha, et noored on protsessides kaasas, siis see tegelikult on juba üks hea näide ja kui tõepoolest ikka noored ära lähevad, siis noh, sellist paratamatust aeg-ajalt on keeruline peatada ka ja mõnikord noored peavadki ära käima ja võib-olla nad avastavad 10 aastat hiljem. Nii, ja kuna Roger Tibar: arutelu Saatejuht: Aeg on põhimõtteliselt kohe otsas ja meil ongi umbes täpselt kolm minutit aega, siis igale ühele teile üks minut sellele küsimusele vastamiseks, et kui siin on täna publik. Ja kui nad peaksid ühe mõtte võtma siit arutelult kaasa, siis mis see üks mõte oleks, mis nad võiks kaasa võtta? Roger Tibar: Ma arvan, et ma võtan nüüd hästi Eesti Noorteühenduste Liidu poolse seisukoha, on see, et olenemata, kas siin publikus on praegu lapsevanem, ametnik, kooliõpetaja, juhtkonnas või lihtsalt ettevõtja. Siis mõelda selle peale, et kas praeguses protsessis, kas või siin kodus, lapsi kaasates või on see koolis, noori kaasates, kas selle protsessi juures on antud ka tagasisidet sellele, mis, mida nii-öelda noore arvamus on mõjutanud. Gerda Vares: Või käed, millestki muustki ei tule midagi muud. Gerda Vares: Ei, lihtsalt mõtteid on praegu nii palju erinevaid peaaegu, et nagu siin Roger ütles, et kolm minutit mõtlemisaega on ju. Gerda Vares: Et kui need kõik mõtted nüüd ühte, ühte kokku panna, siis. Gerda Vares: No ma võib-olla kordan kogu aeg ennast, aga minu silmis ikkagi on esmane nii, nii lapsevanemana ise kui, kui ma ei tea, noorsootöötajana, õpetajana, pedagoogina, KOV-i töötajana, juhina. On ikkagi noorte kaasamine varajases staadiumis juba erinevatesse tegevustesse, et ainult nii, et kui noor tunneb, et ta on sellesse koha, sellesse kodukoha arengusse kaasatud, tema arvamus loeb, kedagi huvitab tema arvamus. Siis ta tahab ka tulevikus sellesse kohta arendada. Et kui ta tunneb, et see on üks koht, keegi teda ei kuule, kedagi ei huvita tema mõtted, kõik niikuinii otsustatakse kuskil seal kõrgemal, tehakse ära. Siis, siis noh, siis võib-olla ongi nii, et ta lähebki mujale, leiab oma õnne mujale, on ju, et, et mina leian, et kaasamine. Marit Oimet: Ma arvan, et see on usaldus ehk, et me peaksime tegelikult noori rohkem usaldama, sest nad on võimelised palju rohkem uskuma ja sageli neile võib-olla krediiti anname, et me peaksime lihtsalt neisse rohkem uskuma. Saatejuht: Aga aitäh tänast meie arutelu kuulamast. Kahjuks aeg sai läbi ja kindlasti tuleb siin samal laval kohe-kohe ka uus väga põnev arutelu, mida ma soovitan kindlasti kuulama jääda. Saatejuht: Aitäh.

Saatejuht: Alustame aruteluga „Maanoored – mis hoiab mind kinni, et ma maalt ei läheks?“. Olen Heiki Viisimaa Eesti noorteühenduste liidust. Panelistid on noorteühenduse Eesti 4H tegevjuht Gerda Vares, Eesti noorteühenduste liidu juht Roger Tibar ning Põlva gümnaasiumis tegutsev Marit Oimet. Gerda, mida te Eesti 4H’s täpsemalt teete? Gerda Vares: Meil on üle tuhande liikme kogu Eestist, suurem osa maapiirkondadest. Meie põhimissioon on maaelu väärtustamine noorte seas. Meil on suvepäevad, sügis- ning talveakadeemia, erinevad üle-eestilised üritused, osaleme ka rahvusvahelistel maanoorte üritustel Euroopas. Saatejuht: Roger, kas Eestis noorte arvamust kuulatakse? Roger Tibar: Noorte kaasamises on meil veel palju teha. Näiteks Soomes peab igas omavalitsuses olema ka noortevolikogu, igas koolis õpilasesindus, meil on see pigem vabatahtlik. Saatejuht: Marit, Põlva Gümnaasium valiti aasta kooli konkursi finalistiks. Marit Oimet: Tegutseme alles teist aasta, üllatusime, et pika ajalooga koolide kõrval finaali jõudsime. Ju meie õpilased tunnevad end kaasatuna ja nad tahavad teistele näidata, et nende kool ongi äge. Saatejuht: Kuidas tänapäeval noored maakohtades elavad, kas maakohas või väikelinnas on neil hea? Gerda Vares: See sõltub paljuski sellest, kui suur ja kui aktiivne on kogukond. Raske on noortel, kes tahavad midagi ära teha, aga kogukond ei tule taha ning siis ei kõla nende hääl ka kohalikus omavalitsuses. On ka omavalitsusi, kes võtavad oma noori kuulda. Kõik noored ei taha linna minna. Paljud just tahavad oma tulevikku siduda maaeluga. Kogukonnatunnetus ja kaasatus on olulised, need kindlasti suurendavad maale jäämise soovi. Saatejuht: Kas on mingeid takistusi noorte maale jäämiseks? Gerda Vares: Noorsootöö seaduse järgi on noor 7–26-aastane. Juba üle 20-aastasi noori tooks maale tagasi kindel töö ja muidugi elukoht. Väga palju toimub maal projektipõhiselt, mis ühest küljest on hea, aga see ei anna kindlustunnet. Saatejuht: Kas põhikooli või gümnaasiumi lõpetanud Põlva noorel on piisavalt palju võimalusi, et oma elu täisväärtuslikult Põlvas jätkata? Marit Oimet: Paljud tahaks oma õpinguid jätkata, seega paratamatult lahkuvad mingiks ajaks. Kuid selles ei ole midagi halba, kui tal on oma maakohas kogukonnatunne ja tugivõrgustik – siis ta tahab pärast õpinguid tagasi tulla. Saatejuht: Roger, mille järele maanoored kõige rohkem vajadust tunnevad? Roger Tibar: Hea ühistranspordi – kui noor elab suuremast asulast väljas ja vanematel pole võimalust teda autoga kooli ja pärast trenni või huviringi ning koju sõidutada, siis on kohalik ühistranspordivõrgustik väga oluline. Kõikjal ei ole see veel mugavalt korraldatud. Teiseks on just välitingimustes erinevate keskkondade loomine noorte jaoks – pallimängudeväljakud, diskgolfirajad, välijõusaalid ja muud tervislikku eluviisi propageerivad võimalused. Publikust: Minu tutvuskonna noorte sõnul meelitaks neid maale elama suhteliselt soodne kinnisvara ja muidugi kogukond. Roger Tibar: Maapiirkondades on kordades soodsamad kinnisvarapinnad, aga 25–30. eluaastani tihti veel arendatakse ennast, vajadusel elatakse üürikorterites või ühiselamutes. Marit Oimet: Kui hakatakse peret looma, siis mõeldakse maale naasmise peale, et laps ei sirguks kivilinnas, õpiks loodust tundma. Lasteaiakohad on maapiirkondades palju paremini. Saatejuht: Kas mõni noor publikust soovib sõna? Publikust: Kõrghariduse võimalus võiks olla ka maakohtades, siis ei lahkutaks õpingute pärast. Roger Tibar: Kui õpinguteks tuleb näiteks Tartusse kolida, siis oma sissekirjutuse võib jätta ikkagi kodukohta, sinu maksud liiguksid sinna. Publikust: Meil ei ole enam järeltulijaid, kes tahaksid vanemate maaelu jätkata, paljud lähevad välismaale või Tallinnasse. Vaja oleks riigipoolset finantstuge, et ikkagi huvitatud noored saaksid maal ettevõtlust arendada. Gerda Vares: Tean noori, keda väga huvitaks talupidamine, aga neil pole perekonnatalu. Ilma järglasteta talupidajad ja sellised noored võiksid omavahel infot jagada. Saatejuht: Mida saaks omavalitsused teha, et noor panustaks kodukohta ka õpingute ajal? Gerda Vares: Armastus kodukoha vastu algab varasest elueast, juba lasteaialastes peaks tekitama kodukohatunnet. Õppima läinud noor peab olema alati tagasi oodatud ja kutsutud. Roger Tibar: Kaasav eelarve on oluline, see motiveeriks kodukohta panustada tahtjaid. Koolides peaks noori rohkem kaasama ja kuulama. Marit Oimet: Vähemalt meie koolis kaasatakse noori otsuste tegemisse, neid kuulatakse. Saatejuht: Kuidas noori kaasata niimoodi, et nad sooviks jääda kodukohta? Roger Tibar: Kaasamine peab olema tegelik, mitte ainult näiline. Ehk päriselt kaasad noored aruteludesse ja otsustesse, kaalud nende ettepanekuid, mitte ei küsi ainult n-ö linnukese pärast, aga otsus on juba tegelikult enne ära tehtud. Gerda Vares: Noortega arutades peaks seadma end samale tasemele, mitte vaatama ülevalt alla. Marit Oimet: On häid näiteid, kus omavalitsusest käiakse noortevolikogu koosolekutel mõtteid saamas. Saatejuht: Kas publikust on küsimusi? Publikust: Noor võib-olla küll lastakse omavalitsuse volikokku, aga tegelikult üritatakse ta peagi suukorvistada. Roger Tibar: Peab võimaldama keskkonna, kus noorel on võimalik ise teha otsuseid. Gerda Vares: Noorsootöös on praegu tõusev trend noorte ettevõtlikkuse ja ettevõtluse arendamine. Marit Oimet: Noortele oleks oluline mingi eelarve, millest rahastada endale meeldivaid vaba aja sisustamise viise. Roger Tibar: Noorteühenduste liidul on 30000 eurot aastas erinevate projektide jaoks – noored, võtke meiega ühendust. Saatejuht: Viimane küsimus. Publikust: Mis peaks olema see lõpptulemus, millega me rahul oleks? Gerda Vares: Eestis on olukord piirkonniti väga erinev, eeskuju tasub võtta headest näidetest. Roger Tibar: Kui piirkonnas on noorte voolavus suur, siis tasub kasutada siin välja toodud meetodeid. Saatejuht: Öelge üks mõte, mida võiks täna siit kaasa võtta. Roger Tibar: Noori rohkem kuulata. Gerda Vares: Rohkem kaasata. Marit Oimet: Rohkem usaldada. Saatejuht: Aitäh!

1530006743-maanoored-mis-hoiab-mind-kinni-et-ma-maalt-ei-laheks

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Venemaa tõmbas Ukraina kriisi poliitilisele lahendusele pidurit ja viib väed siis Donetskisse ja Luganskisse. Kuidas ära hoida suurt sõda Ukrainas, millised sanktsioonid tuleks Venemaale kehtestada ja kuidas Eesti saab Ukrainat aidata? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Välisminister Eva-Maria Liimets, tere tulemast saatesse. Tere õhtust. No viimase 24 tunni sündmused on olnud nüüd sellise tempoga, et natukene peaks seda puslet lahti võtma, et veel eile hommikul tegelikult tundus, et diplomaatiline lahendus on võimalik. Õhtuks oli Venemaa visanud Minski lepped prügikasti ja teatanud vägede viimisest Donetskisse ja Luganskisse. Kas nüüd tagantjärgi võib öelda, et Putin tegelikult ei soovinud mitte mingisugust poliitilist lahendust ja see oli üks halb näitemäng ja aja võitmine? Eva-Maria Liimets: Neid sündmuseid vaadates tuleb muidugi esmalt tõde tõdeda tõesti seda, et tagantjärgi vaadates on kõik asjad alati natuke selgemad. No kahjuks on. Kuid see, et Venemaa ei soovi nagu sellist avatud dialoogi ja arutelu, kuidas olukorda lahendada, see ilm seda ilmestas kindlasti ka see, et Venemaa esindajad otsustasid loobuda Müncheni julgeoleku konverentsile tulemisest ja seal tegelikult juba Euroopa ja maailma liidrid väga tõsiselt arutasid, et mida selles Euroopa väga keerulises julgeolekuolukorras praegu teha Ja miks see konverents on oluline just seetõttu, et, et mõelda nii-öelda natuke laiemalt, et kas on veel mingeid võimalusi, kuidas vastata Venemaale niimoodi, et ei tehtaks ka mingeid järeleandmisi olemasolevates põhimõtetes. Kuid tõepoolest, eilsed sündmused kindlasti näitasid seda, et Venemaa viis edasi oma varem valmis tehtud plaani agressiooni Ukrainas, Ukraina suhtes, mis tegelikult ju põlistas seda sõda, mis 2014 aasta, 2014. aastal sai alguse. Ning seetõttu on tõepoolest väga kahetsusväärne näha seda, et Venemaa ei ole huvitatud dialoogi ja nagu te ka ütlesite, on Minski lepped visatud prügikasti. Saatejuht: No mitmed vaatlejad ütlevadki, et see päris pikk süstikdiplomaatia aeg, kus peaaegu kõik, kes on Euroopas või maailmas tegijad, käisid kas siis Kiievis või Moskvas, et seda aega oli Venemaale lihtsalt vaja selleks, et oma sõjalised operatsioonid lõpule viia. Eva-Maria Liimets: Venemaa alustas oma vägede koondamist Ukraina piirialadele nüüd uuesti eelmise aasta sügisel ja on selge, et selle jõuähvardusel tehtud nõudmised, mis olid meile vastuvõetamatu, oli mitmeastmeline tegevusplaan selleks, et viia edasi oma soove ja saboteerida siis Ukraina suveräänsust, iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust veel kord. Ja praegu tõepoolest need sammud, mis on Venemaa astunud, need on selges vastuolus rahvusvahelise õigusega ja kindlasti peab nendele jätkuvalt vastu seisma. Saatejuht: No inimesed kasutavad sõna sõda päris palju ja võib-olla kohati ka rohkem kui seda peaks, aga kui me vaatame ikkagi Ida-Ukrainas toimunud viimastel päevadel, siis me oleme näinud telekaamera ees, kuidas minister jääb ju tule alla, põgeneb. Tegelikult on olnud Ukraina poolel hukkunuid nii sõjaväelaste kui tsiviilisik, inimeste hulgas. Sisuliselt algas sõda ikkagi ennem Putini sõjakõnet. Eva-Maria Liimets: Ja sõda algas Ukrainas 2014. aastal ja kuigi aasta hiljem saavutati teatav vaherahu seal, Eva-Maria Liimets: siis aktiivne sõjategevus lõppes, kuid hukkunuid on olnud ju kõikidel nendel aastatel 2015.-st kuni seniajani. Kahjuks on niimoodi rahvusvaheliste kontakt, konfliktidega, et kui see esimene tuline moment läheb mööda, siis tegelikult nendele sündmustele pööratakse väga palju hiljem tähelepanu. Eva-Maria Liimets: Väga vähe kahjuks tähelepanu, et, et see konflikt on olnud kogu aeg Ukrainas ja nüüd, mille tõttu me hakkasime uuesti rääkima, oli just seetõttu, et sinna on tänaseks üle 170000 Vene sõjaväelase koondatud. Ja siin me räägime ikkagi täiesti massiivsest sõjalisest jõust, millega võimalik väga suur sõjaline konflikt uuesti alustada. Ja tõepoolest ei ole meil alanud täna uut massiivset sõda Ukraina piirialadel, see on suudetud seni ära hoida ja kindlasti tuleb jätkata ka neid püüdluseid, et see ära hoitakse. Kuid selline väiksem sõjategevus on ju kogu aeg seal tegelikult olnud. Saatejuht: No samas me peame olema optimistid, aga me ei tohi olla kindlasti naiivsed, et lootus, et kogu see lugu piirdub Donetski ja Luganskiga, noh, see ei ole väga usutav. Eva-Maria Liimets: Kahjuks see Venemaa poolne retoorika, mis on saatnud neid vägede koondamist ja nüüd ka eilset Eva-Maria Liimets: poliitilist otsust tunnustada kahte Ukraina regiooni iseseisvatena, need loomulikult ilmestavad, et see on üks osa suuremast agressioonist Ukraina suunas. Saatejuht: Ja noh, me kõik saame aru, et jutt mingisugustest rahuvalvevägedest on nonsenss. Ikkagi viimased raportid räägivad, et reaalselt mingid kolonnid liiguvad, et väed lähevad. Eva-Maria Liimets: Ütleme, rahvusvahelise õiguse mõistes rahuvalvevägesid loomulikult saadetakse, kuid selleks peaks näiteks olema ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat ja siis me saame rääkida ausatest ja siis Eva-Maria Liimets: erapooletutest rahuvalvajatest. Hetkel me sellest kindlasti rääkida ei saa. Saatejuht: Ja siin on ka, see ei ole küll kirjutatud ilmselt rahvusvahelisse õigusesse, aga rahuvalveväed ei too kunagi sõda. Saatejuht: Täna on siis see päev, kus kõik ütlevad midagi, kõige värskem uudis. USA president Joe Biden reageeris väga konkreetselt ja Balti riikidesse tuuakse juurde reaalselt Ameerika saapaid. Kuidas te seda otsuste sõnumit hindate? Eva-Maria Liimets: See on väga hea ja tugev sõnum Ameerika Ühendriikide poolt ja tervikuna muidugi tuleb vaadata, kuidas on NATO viimasel ajal tegutsenud. Me oleme saanud ridamisi otsuseid ja kinnitust, et NATO kaitse ja heidutushoiak tuleb üle vaadata, seda tuleb tugevdada. See peab arvestama praeguseid muudatusi Euroopa julgeolekuolukorras ning kõik need positiivsed sammud on need siis Ühendkuningriigipoolne otsus vägesid suurendada või ka Taani ja Prantsusmaa vastavad otsused ja nüüd värskelt ka Ameerika Ühendriikide otsused on kindlasti väga olulised ja kaalukad otsused selleks, et tõesti tagada see kindlustunne siin idatiival. Saatejuht: Teine värske uudis puudutab siis sanktsioone. Euroopa Liidu välisministrid täna seda arutasid, põhimõtteline otsus on langenud. Aga kuna ma saan aru, et, et arutelu veel nii-öelda saadikute tasemel Brüsselis jätkub, siis me 100 protsenti ei saa öelda, kuhu jõutakse. Eva-Maria Liimets: Ja mul on väga hea meel, et Euroopas olid asjad ette valmistatud sedavõrd hästi, et täna me saime ära teha poliitilise otsuse ja saadikud leppisid ka just neil minutitel tehniliselt kokku selles paketis. Protseduuri järgi nüüd veel homme hommikul seda vaadatakse üle, et kõik õiguslikult oleks korrektne ning homme kella neljaks Eesti aja järgi peaks see pakett olema läbinud ka vaikuseprotseduuri ja siis on ta valmis. Saatejuht: Aga me oleme Brüsseli reportaažist juba kuulnud ja ka tegelikult komisjoni enda poolt avalikustatud drafti vist näinud, et jutt on siis nii eraisikutele kui pankadele ja päris suures ulatuses, et on sellistel sammudel ka reaalset mõju Venemaa käitumisele? Eva-Maria Liimets: See on see eesmärk, sanktsioonide eesmärk on alati mõjutada riiki täitma rahvusvahelist õigust ja ja ma usun, et ka nendele sanktsioonidele on see mõju. Kindlasti tuleb vaadata ka, et et mida me sanktsioneerisime, on ju selge, et need isikud, kes olid seotud konkreetsete otsustega rikkuda rahvusvahelist õigust, samamoodi ka Venemaa valitsus ja piirata valitsuse võimalusi kapitali koguda. Et need on kõik selged sammud, millel on ilmselgelt mõju Venemaale nii lühik kui ka pikaajaliselt. Saatejuht: Venemaa presidendi nime seal nimekirjas ei ole, miks hoiate järgmiseks sammuks? Eva-Maria Liimets: Jah. Saatejuht: No Kristi Raik ütles täna Rahvusringhäälingule, et lääneriikide seisukohad sanktsioonide teemal on olnud liigselt seotud ühe stsenaariumiga, see on siis see stsenaarium, et tuleb laiaulatuslik sissetung. Et kas tegelikult Venemaa ikkagi oma käitumisega suutis Saatejuht: Euroopat, Euroopa Liitu natuke üllatada? Eva-Maria Liimets: Euroopas ja laiemalt lääneriikide, samameelsete riikide seas oli kindlasti soov, et Venemaa tuleks dialoogi laua taha. Need pakkumised olid ju ka välja käidud vastuseks Venemaa kirjale eelmise aasta lõpus ja välja on käidud kolm erinevat dialoogiformaati ja loomulikult on, oli suur ootus, et Venemaa tuleb selle dialoogi laua taha. Kuid nüüd viimased arengud eile ilmestasid vastupidist. Saatejuht: No jah, pigem viitasin sellele, et kas Saatejuht: noh, arvati, et lepime kokku Euroopas nii-öelda selle kõige halvema stsenaariumi ja siis saavutame mingi kokkuleppe, aga tegelikult on natuke väiksem. Et, et kas see ongi nüüd see väike sõda siis või? Eva-Maria Liimets: Seda väikest sõda, noh, sõda on alati sõda ja, ja kindlasti tuleb ära hoida loomulikult Eva-Maria Liimets: hukkunud, sest inimeludel meil Euroopa vaates on kindlasti suur väärtus ja, ja ja kõik need pingutused, mis me oleme ju teinud, on selleks ikkagi, et inimelusid päästa ja loomulikult tagada see, et need kokkulepped, mis on Euroopas tehtud selleks, et sõdasid ära hoida, need räägime siis Euroopa julgeoleku ja arhitektuuri aluspõhimõtetest. Et nendest tuleb kinni pidada, sest me ei saa lubada ju uut anarhiat siin Euroopas. Ja on väga selge, et Venemaad on ühel või teisel moel püütud nende aluspõhimõtete juurde ja nendest kinnipidamise juurde tagasi tuua. Ma viitasin praegu Euroopas kokku lepitud julgeoleku alustele, kuid loomulikult me räägime ka ÜRO hartast, mis väga selgelt annab riikidele õigused oma territoriaalsele terviklikkusele. Ja Venemaa on kõiki neid põhimõtteid rikkunud. Saatejuht: No tänane suur uudis on siis see, et Saksamaa kantsler Olaf Scholz ütles, et põhimõtteliselt siis Nord Stream kahe hindamisprotsessile tõmmatakse pidurit. Saatejuht: Oli see poliitiliste ringkondade jaoks ka pisut üllatus, ajakirjandus omakeskis küll räägib nii. Eva-Maria Liimets: Ja kindlasti see, et Saksamaa sedavõrd kiiresti selle otsusega välja tuli, oli mõnevõrra üllatus, aga loomulikult väga hea üllatus. Saatejuht: Aga noh, see ei lahenda tegelikult päris mitut probleemi, et noh, Ukraina jaoks on see loomulikult väga põhimõtteline otsus, nad on ragistanud üsna palju Saksamaaga sellel teemal ja nüüd täna tunnustasid seda, nii et vähemalt see üks tüliõun on laualt maas. Eva-Maria Liimets: Ja, ja minu meelest seda sanktsioonide asja peab vaatama ikkagi suuremas paketis, et lisaks sellele, et Euroopa Liit on kokku leppimas omapoolsed sanktsioonid, on seda teinud ka Ameerika Ühendriigid. Eva-Maria Liimets: Ühendkuningriik samamoodi on tulemas sellega kaasa G7 liikmesriigid, et see on selline suurem kokkulepe, mis kõik praegu siin on valmimas selleks, et Venemaad kutsuda korrale. Öelda Venemaale, et selline rahvusvahelise õiguse rikkumine ei ole lihtsalt vastuvõetav. Saatejuht: No nüüd on proovitud ka natukene naeruvääristada, et noh, mis Briti meetmed näiteks siis on, et paar panka ja paar inimest? Eva-Maria Liimets: Ma usun, et need pangad ja inimesed, keda need konkreetselt puudutavad, need kindlasti seda tunnevad ja, ja, ja see inimeste ring, keda need meetmed puudutavad, on ju sadades ja need on kõik väga kõrged otsustajad, et need inimesed, kes on suunanud seda rahvusvahelise õiguse rikkumist, peaksid seda ikkagi omal nahal peale sanktsioone tundma. Saatejuht: See sanktsioonide pakett on siis esimene pakett, millest me homme umbes siis seal kusagil päeval kella kolme paiku kuuleme, aga kas Euroopa välisministrid on leppinud ka kokku, kuidas see noh, edasi välja näeb, sõda eskaleerub, tuleb pakett number kaks, kas põhimõtteliselt on kokku lepitud, mis seal juba on? Eva-Maria Liimets: No kindlasti jääb meil endiselt sooviks loomulikult see, et see sõda ei eskaleeruks, vaid kuidagi see agressioon õnnestub peatada, see on kindlasti väga oluline eesmärk, mille suunas tuleb jätkuvalt edasi töötada. Eva-Maria Liimets: Ja samal ajal loomulikult me peame olema valmis ka selliseks pikaajaliseks Eva-Maria Liimets: taktikaks, kus me näeme, et osa Ukrainast on paraku okupeeritud naaberriigi poolt. Me peame jätkama seal kindlasti selle mittetunnustamispoliitikaga, me kindlasti ei tunnusta nende regioonide okupeerimist, annekteerimist ega siis ka niinimetatud iseseisvust, tuleb lõpetada kindlasti majandustegevus nende piirkondadega, mida me ei tunnusta. Et siin peab olema valmis väga mitmeteks tegevusteks, samuti kindlasti tuleb käivitada kõik Eva-Maria Liimets: rahvusvahelised organisatsioonid, kes saaksid Eva-Maria Liimets: käsitleda seda rahvusvahelise õiguse rikkumist vastavalt oma põhikirjadele. On need on siis ÜRO, OSCE, et need tegevused kõik tuleb käivitada ja see on selline pikk diplomaatiline töö, mis nüüd osaliselt algab, kuid mõneti ka siis jätkab seda, mis juba on 2014.-st aastast laual. Saatejuht: Kusjuures sotsiaaldus on siis ka tegelikult esimene reaalne energiasanktsioon, mis rakendus, aga noh, ma saan aru, et tänases paketis energiaküsimus ei olnud, kuivõrd te soovitate pöörata tähelepanu noh, nendele väidetavatele vastuoludele, mis on siin näiteks teljel Itaaliaga, kes on öelnud, et võib-olla jätaks üldse need välja või ma ei tea Ungariga, kes ütles, et peame veel debatti, et ärme noh, kohe sanktsioonidele mine. Eva-Maria Liimets: Mina usun, et kuna praegu on ikkagi meil kokkulepe praktiliselt koos, kui see homme ära tuleb, siis ei ole vaja siin ka vaadata nendele teistele poliitilistele arvamusavaldustele, sest oleme siin ju viimastel kuudel seda palju näinud, et sisepoliitilistes aruteludes väga mitmed poliitikud ütlevad üht või teist, aga lõpuks ikkagi Euroopa Liit ja NATO on väga tugevate avalduste, ühisavalduste kokkulepetega välja tulnud. Saatejuht: Nii et kui üks selgitus Putini praegusele käitumisele on olnud see, et ta eeldab, et lääs on nõrk, siis Putin eksib? Eva-Maria Liimets: Lääs on tugevam kui kunagi varem. Saatejuht: Seda on hea kuulda. Saatejuht: Mis mõtteid teis muide tekitas eilne Putini kõne, et sisuliselt tunni aja jooksul eitati Ukraina riiki, Ukraina rahvust ja siis selgus, et ühtlasi on ka Lenin päris paljus süüdi. Eva-Maria Liimets: No see eilne kõne kindlasti tekitas selliseid ebameeldivaid tundeid, sellepärast et me oleme ikkagi ehitanud peale teist maailmasõda üles Euroopat, mis oleks rahumeelne, mis aitaks tõsta inimeste heaolu, mis oleks turvaline elupaik ja see eilne kõne kindlasti õõnestas seda turvatunnet terves Euroopas. No Saatejuht: Ma ei saa jah, kuidagi jätta mainimata, et juba on märgitud, et, et eelmisel sajandil justkui oleks ühelt teiselt diktaatorilt sarnaseid kõnesid kuuldud, aga Putin loetles üles muuhulgas ka Ida-Euroopa riigid, kes siis said NATO liikmeks ja ütles muuhulgas, et Nõukogude Liidu lagunemine 91 oli Venemaa röövimine. Kui murelikuks meid selline jutt peaks tegema? Eva-Maria Liimets: Ma siinkohal tahan kindlasti tunnustada neid Eesti poliitikuid, kes 90.-te alguses, peale seda, kui me saime taas oma iseseisvuse peale Nõukogude okupatsiooni kätte, kiiresti said aru, et ainus suund on lääne suund ja 2004.-st aastast oleme need otsused ka põlistanud, oleme Euroopa Liidu ja NATO liige. Et selles osas Eesti kuulub selgelt läände ning need retoorilised avaldused Venemaa poolt ei ole kuidagi meie jaoks enam asjakohased. Me kuulusime läände enne 1930 üheksandat aastat ja nüüd oleme seal 2004.-st aastast tagasi ja ma tean, et on, meil on Eestis ka poliitikuid, kes on kenasti kokku lugenud, et eelmise aasta 28.-st novembrist on Eesti olnud rohkem vaba kui okupeeritud ja ma usun, et sellel suunal me kenasti jätkame. Saatejuht: No meil Eestis küsitakse ka aeg-ajalt pärast üht või teist riigipea intervjuud, et kas artikkel neli, artikkel viis ja, ja nii edasi, et kas nad ikka kõik kehtivad ja kaitsevad meid? Eva-Maria Liimets: Kindlasti kaitsevad ja seda on ka viimased viimastel nädalatel mitmed maailma liidrid kinnitanud just eelmise nädala lõpus ütles ka president Biden, et nari, NATO territooriumi iga sentimeeter on ühesuguse kaaluga ja väärib kaitsmist ja artikkel viis kehtib igal ruutsentimeetril. Saatejuht: Välisminister Liimets on muidu selline hästi diplomaatiline, aga natukene siin tervitasite hambaid kaitseminister Kalle Laaneti suunal, kes ütles siis välja sellise lause, et kui Venemaa on Ukrainas oma edu saavutanud, on järgmine loogiline sihtpunkt Balti riigid, et mida Laanet valesti ütles? Eva-Maria Liimets: Ma just selgitasin seda, kuidas Eesti on kuulunud läände ja meie selles osas turvalisus on selgelt NATO liikmesriigina tagatud ja mina kindlasti ei näe seda, et Eesti on siin kuidagi järgmine, ma arvan, et see on üldse täiesti vale narratiiv, me ei peaks neid küsimusi sellisena kindlasti käsitlema. Saatejuht: Aga seda kujundit ei mõelnud Laanet ise välja, seda ütles Briti minister, seda ütlevad mitmed mõttekojad üle maailma, noh, nad vähemalt spekuleerivad ja mängivad selle mõttega. Eva-Maria Liimets: Ma ütleks, et see on üks vananenud narratiiv ja kindlasti me nägime seda 2014. aastal ja mina arvan, et me ei peaks selle narratiiviga kindlasti kaasa minema, sest nagu ma ütlesin, et me oleme väga selgelt pikaajaliselt seisnud selle eest, et meie julgeolek oleks NATO liitlasena, NATO liikmena tagatud. Ja ka siis BBC'le pühapäeva hommikul ma ütlesin ka oma seisukoha sellesama hea kolleegi Liis Trassi artikli võtmes ja minu meelest on siin Eva-Maria Liimets: kindlasti nagu teha ka vahet selles, et, et siin ei tekiks nüüd arusaama, et miks me siis neid vägesid siia Eestisse juurde tahame. Me seda loomulikult tahame, sellepärast et julgeolekuolukord on Euroopas muutunud, muutunud on jõutasakaal ja siin me ei räägi ainult nendest vägedest, kes on koondatud Ukraina piirialadele, Vene vägedest, vaid ka nendest, kes peavad Valgevenes õppuseid ja peale õppuste lõppemist enam Valgevenest ei lahku. Nii et see jõudude tasakaal on muutunud ning selles kontekstis on väga oluline, et ka NATO oma kaitse ja heidutuse Eva-Maria Liimets: sammast siin meie regioonis tugevdab. Saatejuht: No veel pisut ikka see sisepoliitika tungib ka välispoliitikasse on tegelikult alati natukene tunginud, et osad opositsioonisaadikud ei ole rahul sellega, et Mihkelson käis Moskvas ja siis osad heidavad teile ette, et miks te Moskvasse ei lähe, et miks te siis ei lähe? Eva-Maria Liimets: No see küsimus ajab mind ausalt öeldes natuke naerma, et et ma läksin Washingtoni ja ma arvan, et see oli väga õige käik, see oli vajalik käik ja Moskvaga loomulikult on vaja meil pragmaatiliselt asju ajada. Kuid Eesti turvalisus ja Eva-Maria Liimets: head liitlassuhted tulevad meil teistest pealinnadest. Saatejuht: Teie erakonnakaaslane Mihhail Stalnuhhin kordas täna üsna selgelt Putini jutupunkte, kuidas Ukraina ähvardab tuumarelvaga ja nii edasi, et mis te siis teete, viskate Stalnuhhini erakonnast välja? Eva-Maria Liimets: Igal poliitikul on loomulikult õigus oma arvamusele ja minu jaoks on väga tähtis loomulikult, et ikkagi meie välis- ja julgeolekupoliitika põhijoonest peaksid Eva-Maria Liimets: kinni kõik poliitikud, kui tehtakse, tehakse vastavaid otsuseid. Mis puudutab aga neid erinevaid väiteid ja vale ja eksitavat informatsiooni, mis tuleb Venemaa inforuumist, siis see on loomulikult väga kahetsusväärne ja minu meelest on väga tähtis loomulikult, et me siin Eestis ei kordaks neid vale ja eksitava informatsiooni sõnumeid, vaid ikkagi püüaks võimalikult tõesti informatsiooni jagada nii Eesti kui venekeelses meedias. Saatejuht: Ma saan aru, et nii Stalnuhhin kui Oudekki Loone jäävad siis Keskerakond edasi. Eva-Maria Liimets: Minu poolest kindlasti mina ei ole keegi, kes nüüd ütleks, et üks või teine poliitik kuulub erakonda või mitte. Kuid minu meelest on väga õige, et iga poliitik oma arvamusi Eva-Maria Liimets: avaldab. Kuid praegu on kindlasti väga tähtis see, et meie siin ikkagi toetaksime Ukrainat, toetame Ukraina suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja aitame kaasa sellele, et julgeoleku olukord Euroopas ei halveneks. Saatejuht: Ja päris lõpetuseks hästi lühidalt, aeg on täiesti ümber saanud. Saatejuht: Me neljapäeval tähistame vabariigi aastapäeva, kas pigem murelikus või ikka rõõmsas toonis? Eva-Maria Liimets: Eestis me tähistame vabariigi aastapäeva rõõmsas toonis, rõõmsas toonis, me oleme vaba riik, vaba maa. Saatejuht: Aitäh, välisminister ja jõudu tööle, ajad on praegu keerulised. Aitäh. Ja head vaatajad, selleks nädalaks Esimene stuudio pakib asjad, aga lubame, et vabariigi aastapäev tuleb meie ekraanil uhke. Head õhtut.

Saatejuht: Teema on Ukraina kriis. Saates on välisminister Eva-Maria Liimets. Tundub, et vägede viimisega Donetskisse ja Luganskisse on diplomaatilised lahendused sõjale läinud. Kas tagantjärgi võib öelda, et Putin tegelikult ei soovinud poliitilist lahendust? Eva-Maria Liimets: Tagantjärgi on kõik selgem. Eilsed sündmused näitasid, et Venemaa viis edasi oma varem valmis tehtud sõjaplaani Ukraina suhtes. Saatejuht: Vaatlejad ütlevad, et see süstikdiplomaatia aeg oli Venemaale vaid selleks vajalik, et oma sõjalised operatsioonid lõpule viia. Eva-Maria Liimets: Venemaa viib edasi oma soove saboteerida Ukraina iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust. See on vastuolus rahvusvahelise õigusega ning sellele peab jätkuvalt vastu seisma. Saatejuht: Sõda algas ikkagi ennem Putini sõjakõnet. Eva-Maria Liimets: Sõda algas Ukrainas 2014. aastal ja kuigi 2015 saavutati teatav vaherahu, siis hukkunuid on olnud kõikidel aastatel 2015.-st tänaseni. Konflikt saavutab uuesti tähelepanu, sest Ukrainasse on koondatud üle 170000 vene sõjaväelase. Väiksem sõjategevus on koguaeg olnud. Saatejuht: Peame olema optimistlikud, et see piirdub Donetski ja Luganskiga. Eva-Maria Liimets: See on vaid üks osa suuremast agressioonist Ukraina suunas. Saatejuht: Raportid räägivad, et mingid väed liiguvad Ukraina poolel. Eva-Maria Liimets: Rahuvalvevägesid saadetakse, aga hetkel neid pole. Saatejuht: Rahuvalveväed ei too kunagi sõda. Eva-Maria Liimets: Ei too. Saatejuht: USA president Joe Biden saadab Balti riikidesse Ameerika vägesid. Kuidas te seda sõnumit hindate? Eva-Maria Liimets: See on väga hea ja tugev sõnum USA poolt. NATO kaitse- ja heidutushoiakut tuleb tugevdada. Saatejuht: EL-is arutatakse sanktsioone. Eva-Maria Liimets: Homme kella neljaks peaks sanktsioonide pakett olema valmis. Saatejuht: Kas sellistel sammudel on reaalset mõju Venemaa käitumisele? Eva-Maria Liimets: Ma usun, et sanktsioonidel on mõju. Saatejuht: Lääneriikide seisukohad sanktsioonide teemal on olnud liigselt seotud stsenaariumiga, et tuleb laiaulatuslik sissetung. Eva-Maria Liimets: Oli soov, et Venemaa tuleks dialoogilaua taha, aga eilsed arengud ilmestasid vastupidist. Saatejuht: Kas see on siis väike sõda? Eva-Maria Liimets: Pingutame, et inimelusid päästa ja tagada Euroopa kokkulepped, mis on tehtud sõja ära hoidmiseks. Saatejuht: Saksamaa kantsler Olaf Scholz ütles, et Nord Stream 2 hindamisprotsessi pidurdatakse, kas see oli poliitilistele ringkondadele üllatuseks? Eva-Maria Liimets: Jah, hea üllatus. Saatejuht: Ukraina jaoks on see väga põhimõtteline otsus. Eva-Maria Liimets: Lisaks ELile on kokku leppimas sanktsioonid ka USA ja UK. Saatejuht: Briti meetmeid naeruvääristati. Eva-Maria Liimets: Ma usun, et need on siiski mõjusad. Saatejuht: Kas tuleb veel sanktsioonide pakette? Eva-Maria Liimets: Oluline eesmärk on agressioon peatada. Peame jätkama mittetunnustamispoliitikaga. Algab pikk diplomaatiline töö, et käsitleda seda rahvusvahelist õigusrikkumist. Saatejuht: Kas on ka sanktsioonide vastaseid riike? Eva-Maria Liimets: Kuna praegu on kokkulepe praktiliselt koos, siis ei ole vaja tähelepanu pöörata teistele arvamusavaldustele. Saatejuht: Putin eksib, et lääs on nõrk? Eva-Maria Liimets: Lääs on tugevam kui kunagi varem. Saatejuht: Mida arvate eilsest Putini kõnest? Eva-Maria Liimets: See õõnestas turvatunnet terves Euroopas. Saatejuht: Kui murelikuks peaks meid tegema Putini repliik, et NSVL lagunemine oli Venemaa röövimine? Eva-Maria Liimets: Eesti kuulub selgelt läände ning need retooriliselt avaldused Venemaa poolt ei ole kuidagi asjakohased. Saatejuht: Eesti kaitse üle tuntakse muret. Eva-Maria Liimets: Biden kinnitas, et NATO kaitse kehtib meile. Saatejuht: Miks te ei nõustunud Kalle Laanetiga, kes ütles, et Venemaa järgmine loogiline sihtpunkt on Balti riigid? Eva-Maria Liimets: Meie turvalisus NATO liikmesriigina on tagatud, see on vale narratiiv. Saatejuht: Paljud ütlevad sama. Eva-Maria Liimets: See on vananenud narratiiv. On oluline, et NATO tugevdaks oma kaitset siin piirkonnas. Saatejuht: Miks te Moskvasse ei lähe? Eva-Maria Liimets: Eesti turvalisus ja head liitlassuhted tulevad teistest pealinnadest. Saatejuht: Mida arvate erakonnakaaslase Mihhail Stalnuhhini tänastest jutupunktidest? Eva-Maria Liimets: See on väga tähtis, et me Eestis ei kordaks neid eksitava informatsiooniga meediasõnumeid. Praegu on oluline toetada Ukraina suveräänsust ja aidata kaasa, et julgeolekuolukord Euroopas ei halveneks. Saatejuht: Kas vabariigi aastapäev tuleb siiski rõõmsameelne? Eva-Maria Liimets: Jah. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-eva-maria-liimets-376494

Saatejuht: Tere, tere. Saatejuht: Eesti rahvuslik. Saatejuht: Nonii suurepärane, inimesi on kogunenud, kes nüüd veel istub eemal, sellel on võimalus leida endale siin nende niidirullilaudade taga koht. Saatejuht: Ja me siis saamegi alustada. Maarja Mõttus: Et me Saatejuht: Tervitame siis kõiki digitervise huvilisi, kes on täna kogunenud ja meie tänase töötubade teema on, disainime koos digilugu. Saatejuht: Meil on täpselt 90 minutit aega, et mõelda siis koos ja pärast neid mõtteid omavahel vahetada. Mis mõtted kellelgi pähe tulid? Kuidas me tahame näha, et üks patsiendiportaal välja näeb? Ja Saatejuht: meil on olemas siis täna kõigepealt väike sissejuhatus, siis Saatejuht: räägivad, räägib, räägime me sellest, kuidas mujal maailmas asju aetakse ja, ja siis hakkame tööle. Keegi küsis, et kas see töö on väga füüsiliselt raske, et ei ole, et see on täitsa nagu kerge töö ja täitsa mõnus. Saatejuht: Seda kartma ei pea ja, ja kuulata saab siis nii kaugemalt kui lähemalt, aga kes aga julge on, see astugu kohe lähedale. Et minu nimi on Kadri Tammepuu, olen Eesti Patsientide Liidust. Ja kui me seda teemat välja mõtlesime, siis küsis üks mu tuttav, et milleks seda digiteenust üldse vaja on? Ja, ja siis ma mõtlesin, kuidas talle hästi lihtsalt vastata ja mul tuli meelde ühe tuttava jutt, kes rääkis, et 60.-te alguses teatas Nõukogude Liidu partei juht Nikita Hruštšov, et me oleme hakanud Nõukogude Liidus hästi elama, et meil on nüüd välja tulnud juba teine kitli mudel. Nii et 50 protsenti meie elanikest saavad juba valida kahe erineva kitli vahel. Ja tõepoolest, et kui meil on selline võimalus, siis meil ei ole digiteenuseid vaja. Aga kui me mõtleme, et me läheme näiteks poodi telefoni ostma, noh oleme siin praegu telialal, eks ole. Siis, siis me ei taha ilmselt alustada sellest, et me võtame ette kõikide telefonide spetsifikatsioonid, mida on võib-olla 10 20 lehekülge, loeme nad läbi ja hakkame siis mõtlema, et, et, et mille vahel valida. Et meil ilmselt, meil on probleem selles, et me tahame telefoni. Me tahame, et ta näiteks, mõni tahab seda, et saaks välismaal rääkida, mõni tahab internetti minna, mõni tahab, et võimalikult harva peaks telefoni laadima, igalühel omad vajadused. Ja, ja selleks on hoopis mugavamaid lahendusi. Et loomulikult võib minna Telia esindusse ja rääkida müügimehega, aga tegelikult võib ka, võib ka internetis ise, ise leida väga hästi e-poest hea, hea võimaluse telefoni ostuks. Nii et digiteenused on ilmsesti vajalikud. Saatejuht: Ja, ja nüüd sellest, kuidas, kuidas meil on, me ilmselt siis nagu teame, et meie see põhiprobleem on tõesti see, et meil on hästi palju miljoneid erinevaid episoode. Meil on igas selles episoodis, kui me avame ta failina, on täna selline olukord, et me Saatejuht: näeme seal olulist infot ja mitteolulist infot. Võib-olla siin on just paras aeg praegu tõsta käed püsti, et kes on käinud ja külastanud näiteks viimase poole aasta jooksul Digilugu ja vaadanud seal oma terviseandmeid. Saatejuht: No super, siis te vähemalt teate, millest me räägime täna. Ja, ja nüüd see, kuidas mujal maailmas seda kõike tehakse, et sellest võib-olla paari sõnaga siis räägibki meile Connected Health, tehnoloogia, tervist, tervisetehnoloogia klastri innovatsioonijuht, Kiti Kuba, palun, Kiti. Kiti Kuba: Suur tänu, võtan selle Kiti Kuba: puldi ka. Kiti Kuba: Okei, natuke liiga palju läks. Nii, tere päevast minu poolt ka, et Connected Health Claster on selline moodustis, mis toob kokku ühelt poolt siis need, kes võiksid uusi digilahendusi tervishoidu tuua. Digitervise ettevõtted ja teiselt poolt need, kes neid lahendusi vajaksid. Arstid, haiglad, patsiendid ja seisame siis hea selle eest, et need lahendused tekiks. Kiti Kuba: Nüüd Kiti Kuba: tänasest teemast või digiloost rääkides ma lubasin väikese sissejuhatuse teha. Et digilugu, kui me sellest suure tähega seda kirjutame, siis ta tähistab tegelikult nagu kahte asja, et 2008 aastal Eesti riik hakkas arendama tervise infosüsteemi, mille mõte oli siis see, et igalt poolt, kus inimene puutub kokku tervishoiuteenuse osutajaga, kõik info talletuks ühte kohta. Ja see on siis 10 aastane ajalugu, et kõigi 10 aasta andmed on siis digitaalselt Eesti riigis olemas. Nüüd teisipidi siis nagu inimese või patsiendi vaates see digilugu tähendab siis seda, et, et kui minna mobiiltelefonist sinna keskkonda, digilugu.ee, siis tulevad sellised ekraanivaated. Mobiiltelefonis seal väga mugav ei ole, mina oma silmanägemisega enam väga hästi ei näe neid ikoone, aga kui teha veebileht lahti, siis täitsa on võimalik seda vaadata. Ja kui Kadri küsis, et paljud seal digiloos siin käinud on, siis siin ilmselt ei ole nii-öelda representatiivne valim, vaid natukene suuremad huvilised koos. Kui vaadata 2016 aastal uuriti ka, et mida inimesed teavad ja, ja teevad seal digiloos, siis umbes Kiti Kuba: kaks kolmandikku inimestest on kuulnud. Kiti Kuba: Sellest, et digilugu olemas on, aga päriselt seal siis käinud ja midagi vaadanud on umbes neljandik. Ja need, kes seal käivad ja rohkem vaatavad, on haritumad naised, need, kes seal vähem käivad, on, on mehed. Kiti Kuba: Noored mehed ja vanemad mehed ja ka siis välismaalased ja, ja, ja, ja Kirde-Eesti inimesed on need, kes vähem käivad. Kiti Kuba: Nüüd, kui Kiti Kuba: vaadata, et mida inimesed seal patsiendiportaalis teevad, mida nad vaatavad, et natukene rohkem saab seal täna vaadata. Natukene vähem saab seal täna teha. Et vaadatakse kolme peamist asja ehk, et oma haigusloo kokkuvõtteid, siis vaadatakse labori tulemusi, et oled siis pisiproovi või vereproovi andnud, saad minna juba enne, kui arsti juurde lähed ja vaadata, et. Et mis need tulemused siis olnud on, ilusasti referentsväärsus on kõrval, saad täitsa ise aru ka, et mis see tulemus siis on. Ja samamoodi vaadatakse siis retsepti andmeid. Et, et need on kolm peamist asja, nüüd kui uuringus küsiti ka inimeste käest, et mida nad tahaksid, siis nad tegelikult sedasama asja, mida nad täna seal juba teevad. Seda ka tahaksid, ehk et inimene on nagu selline olevus, et ta oskab nagu tahta rohkem seda, mida ta näinud on ja mis päriselt olemas on ja vähem ette kujutada seda, mida ta veel ei ole näinud, et tegelikult küsiti ju täitsa selliseid tulevikuteenuseid, näiteks, et kas see süsteem võiks ka meelde tuletada inimesele, et. Et sul on jäänud ravim välja ostmata või et sinu arstiaeg on lähenemas või et, et ka mingisuguseid tervise hoidmise alaseid soovitusi anda või näiteks siis enne kui lähed arsti juurde visiidile, juba paned oma küsimused kirja, mida sa arsti käest küsida tahad, et olla paremini ette valmistatud selleks. Kahekümneks minutiks, mis siis kohtumiseks arstiga tavaliselt antakse. Et sellised Kiti Kuba: rohkem sellised proaktiivsed ja, ja action orientide asjad või tegevust võimaldavad asjad. Täna neid on vähem seal portaalis, aga vähemalt on tore, et need ametnikud, kes selle arendamisega tegelevad, küsivad inimeste käest, et, et kas te neid asju tahaksite. Kiti Kuba: Nüüd, kui vaadata. Kiti Kuba: Kui vaadata seda, et kas meie inimesed on kuidagi teistmoodi kui muu maailma inimesed terviseandmete tarbimisel, siis tegelikult ei ole, et üks rahvusvaheline suur konsultatsioonifirma tellis seitsme riigi uuringu, Eesti sinna ei kuulunud, aga riigid olid tõesti Austraalia, Singapur. Põhjamaadest olid Soome ja Norra, Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriigid, ühesõnaga selline väga ilus globaalne vaade ja tegelikult taheti neid sama kolme põhiasja, mida, mida meie inimesedki tarbivad ja tahavad seal, et olidki laborianalüüsid, arsti kokkuvõtted haigusloost. Ja, ja ravimi siis retseptid, nii et selles mõttes ei ole me kuidagi eestlastena nagu erinevad. Kiti Kuba: Nüüd, kui ma esimese selle slaidiga näitasin ja, ja teile on ka välja trükitud see, et milline täna see pilt siis patsiendile või inimesele välja paistab, kui digilukku minna, siis. See on nüüd ekraanipilt, mida Apple'i telefonikasutajad näevad siis Ameerikas. Et Apple selle aasta alguses tuli välja sellise asjaga nagu Apple Health Rekord ja see oli siis lahendus sellele, mis on Ameerika turul, et. Kuna on hästi palju osariike, hästi palju teenusepakkujaid, hästi palju kindlustusfirmasid, siis sellist luksust, nagu me siin Eestis oleme nagu saavutanud, et, et kogu üle riigi jooksevadki kõik andmed ühte kohta kokku ja siis me nuputame, kuidas need inimesele jõuaksid kasutajamugaval moel. Et sellist asja seal ilmselt ei taotletagi, vaid pigem siis on nüüd küsimus, et kes erinevatest andmeallikatest patsiendi mugavalt need andmed patsiendini tooks. Ja Apple arvas, et kuna inimesed tema seadmeid nagunii kasutavad, et siis tema võiks olla ja Ameerikas selle teenusega turule tuldi, ehk et täna on põhimõtteliselt siis väga kasutajamugaval moel võimalik sul siis oma haiglate või tervisesüsteemidega, kus sa arsti juures käid. Tõmmata nii-öelda nende info siis oma telefoni ja siis oma info, mis sa nagu muidu oma igasuguste liikumisandurite või, või asjadega koguda tahad, see lisandub siis sinna nii või naa, noh, seda on täna võimalik juba ka Eesti inimesel, kes Apple'i telefoni kasutab ju teha. Et see on siis nagu ütleme see, et arusaam, et inimene on oma terviseandmete omanik, temal on need turvaliselt oma telefonis ja pigem siis tema liigub oma andmetega. Et see on siis nii-öelda kasutaja vaade siis täna Ameerikas. Ja võib-olla lõpetuseks veel, et, et tihtipeale on see, et kui sa oled milleski väga eesrindlik ja, ja teistest ees olnud, nii nagu Eesti oma, oma digiloo ja tervise infosüsteemi arendamisel on, siis mingil hetkel hakkab see, see sulle ka nagu vastu töötama. Et natukene on, on need riigid ka Euroopas, kes täna hakkavad alles mõtlema digiloo peale, et milline võiks olla inimesele see vaade, kuidas ta oma terviseandmeid ja terviseinfot tarbib ja suhtleb tervishoiusüsteemiga. Nad nagu alustavad teisest kohast, et meie lähtekoht on olnud selline andmete põhine, et meil on hunnik andmeid, mõtleme, mida sellega teha annaks. Aga kui sul võib-olla ei ole täna seda hunnikut andmeid, siis sa mõtled nagu rohkem seda, et, et näiteks Põhja-Iiri, kes täna hakkab oma patsiendiportaali arendama. Sada dementsuse patsienti ja mõtlesin, et mida nende, sellele patsiendigrupile on vaja ja see on neil täna testgrupp, kus nad lähevad digiloo arendamise peale. Ja seal esimesed funktsioonid ei ole tegelikult üldse see, et toota hästi palju andmeid kokku, vaid see, et teha siis dementsusega inimesele, tema lähedasele, kes teda hooldab ja erinevatele meditsiiniinimestele üks suhtlus või kommunikatsioonikeskkond. Ja esimene funktsioon dementsusele inimesele on muidugi meeldetuletused ja sealt liigutakse edasi järgmiste funktsioonide juurde. Ja suur aitäh, Kiti, et Kiti Kuba: ma küsiks sult ühe küsimuse ka. Et milline on Kiti Kuba: selline Saatejuht: Kõige ägedam teenus, Saatejuht: mida sa viimasel ajal, Saatejuht: millega sa Saatejuht: oled kokku puutunud, kas siis ise teinud või, või kusagil mujal näinud? Kiti Kuba: Ma ei ole sellega ise kokku puutunud, aga klastri alt meil üks start-up arendas toreda teenuse, mis tegelikult võiks Eestis olla ka rohkem teenusena olemas, mis ongi virtuaalsed visiidid. Ehk et see, et sa chat'i vormis saad oma arstiga teha ka nii-öelda digivisiite ja täna on ta Eestis piloteeritud ühe spetsiifilise patsiendigrupi peal, mis on HIV-positiivsed ja laiendatakse onkoloogia patsientidele. Aga tegelikult ka selle rahvusvahelise uuringu tulemus on see, et inimesed rohkem tahavad nii-öelda virtuaalset siis interface'i või kokkupuute kohta nii-öelda tervishoiuteenuse osutajaga, nii et ma arvan, et see võiks olla väga äge teenus ja mitte väga raske teha. Ja Saatejuht: Ma olen täiesti nõus, nagu me võtame sellised haigused, kus inimene peab iga kolme kuu tagant või iga poole aasta tagant käima arsti juures ja niimoodi elu lõpuni ja elu on tänapäeval ju pikk inimestel. Et siis kindlasti tekib peale viiendat aastat või peale kümnendat aastat ilmselt see tunne, et, et no saaks kuidagi kergemini kui see, et ma pean kuskil 50 kilomeetrit arstini sõitma ja siis tagasi. Just. Aitäh, Kiti. Aga nüüd oleme me jõudnud siis põnevamasse faasi, mitte et meie jutt oleks olnud nagu igav, aga nüüd saab ise tegutsema asuda, et. Teeme siis kõigepealt niimoodi, et võtame ette meie grupijuhid, kes meid täna abistama on tulnud ja alustame siis, tavaliselt küll alustatakse naistest, aga meie alustame meestest. Et meil on siin Priit, Priit Kruus on siis TervTesti ehk siis start-up'i, kes enam vist ei ole päris start-up, nüüd temast on juba saanud päris suure ettevõtte. Saatejuht: Tegevjuht ja asutaja ja, ja Priit, sina oled tegelenud sellise popi asjaga ka nagu Saatejuht: e-teenuste eksport, et räägi oma viimasest kogemusest. Priit Kruus: Lühidalt, et, Priit Kruus: et e-teenuste eksport muidugi ei ole lihtne, sellepärast et, Priit Kruus: et kui mingile, mingis keeles mingile sihtrühmale on tehtud valmis teenus. Siis see ei pruugi sobida juba nendele, kes Priit Kruus: juba mingile teise, teise riigi sihtrühmale. Aga üks konkreetne näide on see, et, et mis on meil Eestis hästi, on see, et meil on X-tee, meil on digitaalne autentimine, mida Saksamaal ei ole. Ja, ja see on andnud baasi Eestis tegelikult väga palju teha ja väga palju rohkem teha. Et andmed Saksamaal üle riigi ei liigu, Eestis liiguvad ja, ja see annab tegelikult palju võimalusi. Eksportida on raskem sinna, aga jällegi meil siin teha end teenuse paremaks on lihtsam. Saatejuht: Super, aga sa oled sellega vähemasti hakkama saanud või vähemasti püüad sinnapoole. Et võtame siis järgmise laua. Alina Mugamäe on meil suurepärane kasutajakogemusega teenusetestija ja lisaks nüüd siis ka EKA-s õppejõud. Eesti Kunstiakadeemiast niisiis ja, ja sinul on just see näide ilmselt tuua, et Inglismaal on väga palju erinevaid sihtgruppe ja tehakse palju digiteenuseid, et kuidas sellega siis hakkama saadakse, et millele kõige rohkem tuleb rõhku panna, kui sul on hästi erinevad sihtgrupid. On aafriklased, on asiaadid, on, on eurooplased. Alina Mugamäe: Aasta tagasi õppisin Manchesteris, Hyper Island'is ja seal oli meil kliendiks Nadezda Alina Mugamäe: ehk National Health Car System, mis seal oli projekt, doonoriprojekt. Ja neil on väga palju puudu, näiteks Black Aafrika American Bread. Ja selleks, et sa jõuaksid konkreetse sihtgrupini, sa pead minema nende juurde ja uurima, miks nad ei anna verd. Et see, et teeme rohkem kampaaniat, promome, teeme reklaami, viime telgi sinna, kus nad elavad, see ei pane neid nagu verd andma, ehk sa pead minema ja rääkima nende inimestega ja saama aru need põhjused. Ja me saimegi aru, et neil on põlvkondadest edasi kandunud uskumused, mis on sajad aastad vanad juba, miks nad verd ei anna. Aga nende veri on ülioluline ja seda on väga palju puudu. Ehk siis jah, et mis, mis me teada saime, on see, et tuleb minna läbi nende enda MTÜ-de, kes juba tegelevad selle probleemiga, sest nad lihtsalt valget meest valg, ülikonnas ei usalda. Ehk tuleb saada aru põhjusest. Saatejuht: Suurepärane ja see on ka see, miks meie, teie täna siin olete, et kasutajakogemus peab minema kõigepealt sisendisse. Aga meil on siin üks tore üliõpilane Maastricht'i ülikoolist, kes on tervise, tulevane terviseteadlane. Miks sina, Triin, Audi siis sellest digiteenuse disainist huvitatud oled? Triin Naudi: No ma arvan, et see on väga huvitav teema ja kindlasti Eesti meditsiini ja üleüldse meditsiini tulevik, et. Me, kui me vaatame erinevaid valdkondi, siis, siis noh, meditsiin on üks koht, kus me natukene istume eelmist sajandis. Ja kus tegelikult on väga-väga palju potentsiaali viia nii-öelda kasutajakogemus ja patsiendi keskne meditsiin teisele levelile ja teisele tasandile. Et ma arvan, et digitaalne tervishoid on kindlasti üks põhilisi meetodeid, kuidas me sinna jõuame. Saatejuht: Super, Saatejuht: me teame kõik, et ettevõtluse innovatsiooniminister on vahetunud või vahetumas ja uus ministrikandidaat, tema ütles, et tema tahab väga teha koostööd start-up'idega. Mis sina, Piret Hirv, arvad, connecting health'i klastrijuht, et kas selline mõte on sulle kuidagi meeltmööda? Piret Hirv: Absoluutselt on see mõte meeltmööda ja, ja ütleme nii, et eks need teenused tulevad ikka meie start-up'ide käest põhiliselt. Ja kui selleks luuakse ka soodsad tingimused riigi poolt, siis pole muud, kui ainult edasi minna. Ja ma tahtsin Priidule veel natukene lisaks öelda, et mitte ainult, et meil on head süsteemid, aga ka Eesti inimesed on avatumad ja vastuvõtlikumad digiteenustele üldse ja sellepärast on meil ka väga hea võimalus seda paremaks teha. Saatejuht: No start-up'erite kohta räägitakse mõnikord, et nemad on sellised, kes tahavad ainult luua ja ega nemad ei oska üldse tähtaegadest kinni pidada ja rahanumbreid ka ei tunne ja. Väga hea Saatejuht: küsimus. Saatejuht: Ei, ma arvan, Helen Staak: Et pigem Helen Staak: kui inimesed kokku tulevad nagu ühise eesmärgi nimel, siis kõik toimib, et ei ole. Küll nad peavad nendest tähtajadest ka kinni, kui need on ette seatud ja vaja, nii et. Saatejuht: Super, aga nüüd on küll nii, et kuulajatel muutub igavamaks, sellepärast ma soovitan ikkagi kõigil nüüd vastavalt siis leida endale mõned vabad kohad siin laua ääres, saate kaasa töötada ja ma annan edasi mikrofoni meie tänasele tööde üldjuhile Maarja Mõtusele. Kes on siis Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakonna juhataja, nii et tema oskab juhatada, palun Maarja. Maarja Mõttus: Aitäh, ma, ma juhataks siis veel seda istumist, et need hallid tunded on tegelikult väga mugavad. Maarja Mõttus: Ja seal päikse käes nendes lamamistoolides läheb väga kuumaks. Et kutsun teid veel kord tagaridadest siia laudkondadesse istuma. Nüüd kohe saate sõna teie, Maarja Mõttus: millest oma arutelus ja selle patsiendiportaali kujundamises lähtuda. Maarja Mõttus: Annaksin kaasa teile kolm, Maarja Mõttus: kolm Maarja Mõttus: sellist suunda. Esiteks mõelge just endast kui patsiendist, sellest, mida teil on vaja. Maarja Mõttus: Isegi kui te Maarja Mõttus: argipäevas töötate arstina või, või, või tervishoiusüsteemi korraldajana, siis täna siin arutelus osalege tavainimese patsiendina. Teiseks Maarja Mõttus: pange rõhk sellele, mis võiks olla ja neid aruteluminuteid, mida varsti on jäänud 30, ärge niivõrd kulutage sellele, mis täna kõik on valesti. Ja kolmandaks on palju tehnilisi piiranguid. Maarja Mõttus: Aga ärge neid oma vaevaks võtke. Et oma arutelus ärge jääge kinni sellesse, mis täna on, mida tänased süsteemid võima, ei võimalda või, või millised, millised takistused Maarja Mõttus: võib-olla praegu tehniliselt või, või tervishoiusüsteemis on. Et mõelge patsiendile ja, ja sellest, mida teie kui patsient, selle digiloo kasutaja Maarja Mõttus: tahaks. Nüüd lauajuhtidel on teile kolm küsimust. Maarja Mõttus: Ma näitan, tutvustan neid pabereid veel korra, mis teie lauas on, et oma mõtteid ja arvamust saate avaldada nii sõnas kui ka pildis. Maarja Mõttus: Seal on kaks, äkki Kiti ulatab mulle need valged või Helen, need kaks valget paberit, ma näitan korraks ära. Maarja Mõttus: Et Maarja Mõttus: kriipsujuku stiilis Maarja Mõttus: võite haarata pliiatsi markeri ja sellele paberile mõelda, et milline digilugu võiks olla, kui see digilugu on telefonis. Ja siin on üks teine paber, kuhu on ette joonistatud veebilehe piirjooned, kelle sisu on visualiseerida kriipsujuku stiilis, milline patsiendiportaal, Maarja Mõttus: digilugu võiks olla veebis, siis saate seda põhja kasutada. Maarja Mõttus: Nii, aga siin ma annan sõna teile, ma loodan, et teil saab olema põnev arutelu. Ja esimeseks küsimuseks on, et miks te patsiendiportaalis käite või olete käinud ja kuidas oli? Maarja Mõttus: Head arutelu. Maarja Mõttus: Vaikselt ütlen siia vahele, et nüüd te võiksite olla esimese küsimusega ringi peale teinud ja minna edasi teise küsimuse juurde. Maarja Mõttus: Ehk siis jah. Maarja Mõttus: Ja järgmine on, järgmine küsimus on, mida sa tahaksid näha digiloos? Mida sa tahaksid seal teha? Alustage sellest, et mida te tahaksite seal teha? Maarja Mõttus: Aeg on nüüd sealmaal, et grupid võiksid vaikselt liikuda kokkuvõtet tegema. Ehk siis meie kolmanda küsimuse juurde. Maarja Mõttus: Kes ei ole veel joonistanud, visualiseerinud, milline see patsiendi digilugu võiks telefonis või, või arvutiekraanil välja näha. Siis leidke ka need pastakad ja vildikad. Maarja Mõttus: No Maarja Mõttus: tundub, et Maarja Mõttus: visioonid on kujundatud. Arutelud on Maarja Mõttus: lõppemas. Ja nüüd on aeg kuulata, mida teistes laudkondades mõeldi. Maarja Mõttus: Palve on, et laudkond tuleb oma, ja siin on laudkond number üks, ma paluksingi teid kohe siia ette. Oma visiooni saate panna tahvlile, seal serva peal on magnetid. Priit Kruus: Nii tervitused, siis laudkond number üks näitab, kuhu nad oma aruteluga jõudsid ja, ja laudkonnas olid siis mina, Priit, Sander, Anna. Priit Kruus: Üks liige veel, Kris, kes läks, läks minema. Siis tal oli järgmine arutelu, aga ta andis oma panuse siia. Ja mida me tegime, oli see, et, et me hakkasime mõtlema, et, et millal, et, et kui me läheme siia digilukku, siis mida me näeme, mida me võiksime näha? Nii. Kas kõik kuulevad? Tagantpoolt ka, okei, nüüd on parem vist. Priit Kruus: Ja sisuliselt me joonistasime nüüd selle asja täis, et hakkasime pihta sellest, et, et see peaks olema nüüd minu e-tervis. Ja, ja võib-olla väga oluline ei ole see, et, et on olulised, on olulised uuendused, aga need, need on süsteemi kohta, need ei ole nüüd otseselt minu kohta. Ja kui see mind puudutab, siis peaks olema, ütleme viimased diagnoosid ja analüüsid võiks olla juba sellises jooksvas infos, et see on nagu minu feed, minu tervise feed tuleb sisse. Siis natuke sõnadest, et, et laudkonnas päris paljud teadsid, mis asi, mis, mis asi on ambulatoorne ja mis asi on statsionaarne epikriis, kes teab, kes teab, mis on nende vahe? Priit Kruus: Nii, okei, ütleme niimoodi pool ja, ja, ja, ja ambulatoorne, see tähendab siis tavapäraseid visiite ja statsionaarne tähendab haiglaravi. Aga jällegi üks tiimi liige arvas, et ambulatoorne tuleb sõnast ambulanss, inglise keelest ja see tähendab mingeid kiirabiga seotud infosid. Et, et võib-olla, võib-olla siiski võiks selle sõna peale natukene mõelda. Siis Priit Kruus: ütleme, teavitused jah, võiksid olla pisut personaalsemad. Siis sisse logimise osas, et, et mobiilivaade, et, et seda nagu rõhutati kohe, et, et väga paljudel isegi ei ole enam arvuteid. Tahaks mobiilist sisse logida, ei ole mobiil-ID-d ühe näite puhul, aga on Smart-ID. Et, et, et kohe oleks võimalik seda kasutaja baasi kasvatada, kui on Smart-ID sisse logimise võimalus ka. Ja noh, muidugi kui analüüse vaadatakse, siis noh, vahel on seal PDF-id, vahel on mingi muu info, et, et võiks ikka näha seda sihukest pikemaajalist graafikut. Aga noh, need on sellised, et tahaks nagu, nagu asja paremaks. Aga siin mõned asjad on sellised päris pisikesed nagu ja võib-olla vahel segadust tekitavad, mis võiksid, võiksid olla nagu üpriski lihtsasti muudetavad. Et näiteks, mis on nende värvide põhjused siin selle i-kasti juures, et siin on lilla, kollane, oranž, roheline. Ja siis ühe laudkonna liikme nagu kommentaar oli selle peale, et noh rohelisega järelikult on mul hästi, aga selle oranžiga on nagu midagi, midagi pahasti, on ju. Ja noh õnneks punast ei ole, aga ei tea, mis asi see lilla on. Et, et noh, jälle selline nagu paneb kohe inimese mõtlema, kui on nagu hästi palju nagu sellist erinevat infot, et. Nii, siis Priit Kruus: kogu meedia räägib pidevalt vaktsineerimisest. Siin on immuniseerimine, et äkki ikkagi kasutada seda terminit, mida, mida nagu kõik paremini tunnevad. Priit Kruus: Siis nüüd on nüüd selle Priit Kruus: siia vaatesse on võimalik saada, kui klikkida sellel sinisel alal siin. Ja, ja nüüd on küsimus, et mis on siin nagu oluline, mis mitte. Et aegritilised andmed on siin all lõpus, nad tunduvad kriitilised. Ühe kommentaari, ühe laudkonna liikme kommentaar oli see, et kas ma, midagi on nagu kriitiliselt valesti, et kas ma olen kuhugi hiljaks jäänud, et, et noh, mis, mis see kriitiline tähendab. Et, et noh, natukene nagu viskab nagu üles, on ju, vererõhku, et, et midagi on kriitilist mul siin. Priit Kruus: Siis ütleme, kiirabikaardid, siin on kirjas, et käimas on projekt, mis on iseenesest nagu tore info, et on mingi projekt käimas. Nii siis Priit Kruus: retseptid on väga palju kasutatud asi, Priit Kruus: väga palju kasutatakse visiitide järele, neid vaadatakse pilte, vaadatakse Priit Kruus: labori tulemusi, et nagu selles mõttes, et kasutatakse rohkem ja, ja, ja, ja, ja sellest on kasu. Aga jah, et need sellised pisikesed väiksed detailid, et mis meil siin veel oli, et, et tervisetõendid, tervisedeklaratsioonid, veidikene kattuvad asjad, et sa saad tervisetõendi siis, kui sa oled täitnud deklaratsiooni, et võib-olla piisab ühest nupust ja kuidagi nagu lahti selgitatuna see, et see, mis asi see on. Ja nii, Priit Kruus: siis tahtevalduste puhul, et on, oli see küsimus, et, et kui ma annan, et minu, ütleme, et, et ma keeldun vereülekandest või mingi tahteavaldusest, et ma tahaks teada, et kel, kes seda reaalselt näevad süsteemist ja kellele ma pean eraldi ütlema, et, et kui ütleme, kiirabisüsteem veel ei tööta, et. Ma neile pean võib-olla eraldi ütlema, aga teised peaksid seda nägema, et aga see ilmselt töötab, et see oli lihtsalt üks sihuke näide. Nii, ja, ja hakkamegi jõudma lõpule, et, et see on see nüüd, nüüd mõned väiksed täiendusvõimalused, teha natukene lihtsamaks, võib-olla midagi ära võtta, võib-olla mõelda valgusfoori süsteem siin läbi. Et, et kas on kõik korras ja on ohtlik ja, ja, ja saame ka väikeste muudatustega tegelikult kogu asja nagu käega katsutavamaks ja mõnusamaks. Aitäh, Maarja Mõttus: Teie laudkonnad olid tõesti väiksed, head, kasulikud, lihtsad asjad, mis, mis juba teeksid inimestele siin orienteerumist. Kas kellelgi Saatejuht: Tekkis küsimusi esimese grupi töö kohta? Saatejuht: Ei tekkinud, Maarja Mõttus: Aitäh. Maarja Mõttus: Lähme edasi, laudkond kaks. Osaleja: Me alustame siitpoolt. Osaleja: Et siin siis kõigepealt räägitakse lahti, et kuidas me ja milliste ideedeni me jõudsime ja teisalt siis sellised mobiili ja, ja üldised vaated, et, et me paar asja tegime ka lahti. Ma näitan neid. Osaleja: Hakkan siis altpoolt pihta, et me selle kasutatavuse poole jätsime tegelikult vahele, vaatasime, et see on halb ja liikusime edasi. Osaleja: Ja põhifookus sai siis keskendutud nendele kolmele punktile. Ma arvan, et kõige olulisem neist on personaliseeritud tervise infosüsteem. Osaleja: Millel on hästi oluline märksõna holistlik ehk siis, et praegusel hetkel see digilugu kogub andmeid. Samas andmete kogumist üksi pole väga palju kasu, kui neid ei töödelda, kui sellest ei tehta mingisuguseid järeldusi. Ehk siis, et hetkel on see info seal lihtsalt vaatamiseks, aga seal peal võiks jooksuda ka mingi analüüs, see võiks olla personaliseeritud nagu eelmine grupp ka mainis. Ja, ja nende erinevate infopunktide vahel võiks olla ka mingisugune seos ja see, seal võiks tekkida ka mingisugune andmete rikastamine, et, et, et näed, et. Osaleja: Need kaks punkti viitavad, et sul on mingi see probleem, et või sa peaks tegelema kolmanda asjaga või, või, või noh, ma ei tea, et vaatame, et viimase kahe aasta jooksul näiteks on su veresuhkur liiga kõrge, et, et annaks aega hakata mõtlema selle peale, et mis sellega ette võtta ja nii edasi. Osaleja: Siis terviklik ülevaade oma andmetest ja hetkeseisust. See vist läks siia ja siia kanti. Ehk siis, et tahad sa sellest ise rääkida? Osaleja: Et me tegime siis ka, et milline võiks selline vaade olla siis, mis sulle mobiilist, mis sul nagu mobiilist siis kohe välja paistab, on ju? Panen selle esimese paberi. Osaleja: Et inimene avab siis mobiilist vaate, näeb number seitse, eks ole, et ei ole väga palju nagu, millele fokusseerid, nagu eelmine see oli, et 110 kasti. Mis see seitse siis tähendab, eks ole. Et, et siit vasakule poole on siis alla keskmise, eks ole, ja, ja paremale poole siis üle keskmise, et mis on siis nagu roheline, et sul on nagu parem. Ja sealt siis inimene saab selle avada ja aru saada, et millest see siis nagu koosneb. Saad sa mind aidata korra? Osaleja: Ja see koosneb siis näiteks verest, liikumisest, kehamassiindeksist, unest, enesetunde ja siin võib veel olla mingi veresuhkur, millele on antud siis selline punkt, punktiline hinnang, eks ole. Ja mille põhjal siis arvutatakse see mediaanne keskmine, et mis see siis nagu võiks olla, et inimesel on hea ja lihtne aru saada, et kui ta seitsmest on saanud kaheksa, siis järgmine aasta on järelikult tema tervis paranenud. Kui seitsmest on saanud viis, siis järelikult on see nagu halvenenud. Ja ta saab tegelikult teada ka selle, et noh, et mis asi siis tal halvemaks või paremaks on läinud ja neid andmeid on inimesel võimalik siis korjata ise perearsti juures, töötervishoiu arsti juures või kus iganes, kuhu need andmed siis tulevad. Osaleja: Ja ma maalisin sinna juurde väikse tabeli ka muidugi ilma tabelita ei saa. Ehk siis, et, Osaleja: et enda visiooni sellest, kuidas see ülevaade võiks olla. Osaleja: Natuke võtsin inspiratsiooni kõikvõimalikest Facebooki ja mingitest muudest äppidest. Ehk siis, et sul on mingisugused kriteeriumid. Sinu vanusegrupile, sinu riskigrupile vastavalt vaadatakse, mis on nii-öelda mõistlik sinu jaoks ja hinnatakse sinu enda nagu vastavust nendele kriteeriumitele erinevates valdkondades, kas füüsiline, vaimne, mis iganes heaolu, füüsiline tervis, vereproov, mis iganes seal parasjagu vaja on. Osaleja: Et, et kasutaja mugavust teha suuremaks. Siin on ka näha, et sul on kolm kriitilist asja vaja teha. Mis need on, eks ju, sa pole, ma ei tea, viimased kaks aastat käinud hambaarsti juures. Pole teinud vereproovi, sinu puugivaktsiin hakkab läbi saama. Et sul on kategoriseeritud ja ilusti välja nähtud, et mis need tegevused on, mis sa nüüd pead kohe nüüd homme eile tegema. Osaleja: Mis, mis, mis järgmine nädal ja mis võib-olla noh, oleks tore, kui teeksid, et väikene aeroobne treening näiteks iga päev. Osaleja: Ja siis, et see ikkagi läheks nagu võimalikult hästi massidesse, on ka motivatsioon ja gamefication selle asja juurde. Osaleja: Parandage, kui ma hakkan asju välja mõtlema. Et, Osaleja: et, et kui inimesed käituvad mõistlikult, säästavad enda tervist, teevad sporti, pesevad hästi hambaid. Osaleja: Mis iganes nad kõike, kõike ei võiks teha, siis nad selle eest võiks ka saada mingisugust vähemalt Osaleja: fiktiivset autasu. Et mingis, mingisuguseid punkte, et nad saaksid ennast kuidagi võrrelda teistega või kasvõi endaga. Minu enda mõte on see, et tegelikult selle võiks liita ka mingisuguste reaaleluliste hüvedega. Et näiteks, et kui sa maksad enda tervisekindlustust, sa oled üliterve, kuna sa teed sporti, toitud tervislikult. Osaleja: Ei lase enda stressitaset liiga kõrgele, töötad mõistlikult. Just 10. Siis sinu koormus, sinu reaalne kulu tervisesüsteemile on marginaalne ja selle raha eest, mida sa niikuinii neile maksad, võiks saada ju mingit, mingit hüve. Võib-olla sa saad tasuta, ma ei tea. Korra spaas käia kvartalis või ma ei tea, jooksu jalanõud poole hinnaga või mis iganes, eks ju. Osaleja: Mul Saatejuht: On üks kiire küsimus, aga mida teha nendega, kes ei taha sellega nagu haakuda, noh ütleme, et noh, on küll head vahendid, aga äkki on mingi nipp selle jaoks ka, et inimest kuidagi, temaga kuidagi see nõusolek saavutada. Osaleja: Nõusolek millega täpselt, ma saan aru, et see info liigub selle kõigile, jah? Saatejuht: Ja, ja, aga noh, et minu terviseandmetes, eks ole, et millised on minu andmed. Mul võiks olla need ja need eesmärgid, et noh, näiteks, et jookse rohkem või, või söö paremini. Et Osaleja: Inimene ei hakka ei tervislikult käituma ega paremaks muutuma sellepärast, et ta ise tahab, vaid tavaliselt sellepärast, et ta tahab kuuluda. Ehk siis kindlasti on nagu toetavad sellised sotsiaalsed või töökeskkonnad, mida siis peaksid, mille kaudu on siis tegelikult võimalik inimesi motiveerida, et nad peavad ise tahtma, et mitte kindlasti käskuda. Osaleja: No näiteks, eks see on kindlasti nagu see, eks ole, mis nagu populariseerib. Alina Mugamäe: Ja ma lisan ühe mõtte veel, et kui ma näen, et mina oma vanusegrupis võrreldes teistega asun allpool ja mind ootab ees raske elu. Alina Mugamäe: Arvestades seda, et ma lähen vanemaks ja noh, kui sa oled seal number kahe peal ja ühe peal ja kui sa näed võrdlust teistega, siis sa võib-olla saad aru, et ups, maybe I need to do something. Osaleja: Et tegelikult sellel põhjusel see gamefication sai sinna ka lisatud. Et sa saad võrrelda ennast kõikvõimalike asjadega, neid psühholoogilisi nippe, kuidas seda teha, on väga palju. Ma ise näiteks mõtlesin selle peale, et võiks ju prognoosida, et näiteks sinul on profiilipilt. Ja siis see süsteem vastavalt sinu tervisekäitumisele prognoosib sinu näge, väljanägemist 10 aasta pärast. Osaleja: Ja siis on sul kass, siis selline kõver, kortsus või siis, või siis just. Maarja Mõttus: Küsib su käest, et kas, kas sa tahad sellist passipilti? Kümne aasta pärast. Maarja Mõttus: Aitäh veel kord teile ja lähme edasi kolmanda grupiga, milles, mis on teie ettepanekud? Helen Staak: Nii meil tuli tegelikult päris palju sarnaseid mõtteid eelneva kahe grupiga. Ja me valisime nendest siis neli sellist olulisemat, millest rääkida. Et esmalt me rääkisime samuti ka kasutajasõbralikkusest ja sellest, et võiks olla rohkem visuaale. Ja, ja et sõnastus võiks ka olla lihtsam ja näiteks võikski olla selline variant, et on Helen Staak: kasvõi selline skelett inimesele pildina ees, ta näeb, kus on need probleemid. Ja on skaala siis, kus samuti värvigamma järgi ta näeb, kas see probleem on tõsisem või vähem tõsisem ja siit edasi siis saad klikkida. Tuleb selline keerulisem sõnastus, aga et just see esimene algne versioon on lihtne ja visuaalne, et inimesel on kergem aru saada. Siis tõime ühtlaselt, ühtlasi välja ka tervisekäitumise boonusprogrammid, et kui sa teed Helen Staak: päeva jooksul näiteks 10 sammu, 10000 sammu, siis sellega kaasnevad mingid boonused. Ja samamoodi motivatsiooniprogramm võiks olla kahepoolne nii arstile kui siis ka patsiendile. Helen Staak: Ja ühtlasi portaal võiks patsiendiga otse suhelda, et portaali kaudu ta saab siis erinevaid notification'eid, uudiseid. Samuti näiteks ka sõeluuringute info tuleks otse sealt patsiendile. Et kas tema peaks sellel aastal minema sõeluuringule ja mis sõeluuringule ta peaks minema. Ja siis ühtlasi mõtlesime, et portaal, Helen Staak: otse läbi portaali võiks olla võimalus ka e-konsultatsioone teha näiteks video vahendusel. Et see võiks avaneda ka siis otse portaali kaudu. Ja need põhilisemalt olidki siis olulisemad punktid, mis me mõtlesime, mis võiks Maarja Mõttus: Kohe ära teha, kui oleks võimalus. Aitäh. Maarja Mõttus: Ma tahaks, kas ma saan õigesti aru, et mõte oli, et need haiguslood ehk siis praeguse sõnaga epikrisi ei koonduks Maarja Mõttus: nii-öelda dokumentidena, vaid need oleksid sellel skeletil või inimesel kuvatud, jah? Maarja Mõttus: Aga esmane vaade on inimesel. Nii, küsimusi, kommentaare? Maarja Mõttus: Teistelt gruppidelt. Maarja Mõttus: Aga reast. Maarja Mõttus: Jah. audio-S368: Et mida sisukamaks see portaal nüüd muutub, eks ole, seda olulisem on, et seda infot peaks saama valikuliselt jagada erinevate osapooltega, eks ole. Et võib-olla mingit infot sa jagad oma perearstiga, eks ole. Mingit infot sa jagad mingite teiste, järsku ühel päeval sa tahad kindlustusfirmaga mingit infot jagada, aga mitte kõike. Maarja Mõttus: Selge, aitäh meie kolmandale grupile. Maarja Mõttus: Kuulaks sealt kõrvalt, naabrid. Saatejuht: Et seoses selle 10000 sammu tegemisega mul tuli meelde, et Saatejuht: me peame mõtlema ilmselt ka süsteemi pettjate peale, eks ole, et see on alati nagu asi, millega tuleb ka tegeleda, et paned oma, oma samme lugema, sammu lugeja ja, ja siis on 20000 sammu täis ja siis vaatad televiisorit, on ju. Et seda ka tehakse. Maarja Mõttus: Arvamusfestival paneb ka liikuma, tuleb välja. Nii, aga Piret. Piret Hirv: Ja meie grupis oli selline harukordne võimalus, et meil oli üks inimene, kes ei olnud mitte kunagi näinud kogu seda süsteemi. Ja siis me panimegi ta laua taha ja ütlesime, et nüüd palun joonista, millist asja sa tahaksid näha. Ja põhimõtteliselt ega siin juba on kõik asjad on juba enne ära räägitud, võib-olla, mis oleks eraldi veel välja tuua, on just see erinevate mõistete küsimus, et kõik ei ole alati arusaadavad, kõik mõisted. Pluss siis see, et inimesel tekib küsimus, et miks minu vaates näiteks on kiirabikaart, et ma ei ole mitte kunagi kiirabis käinud, et võib-olla siis erinevate terviseseisundite puhul, kui see ei ole oluline mulle, kui mul ei ole kunagi kiirabis käinud, et siis sellist infot lihtsalt ei olegi vaja kuvada. Aga põhimõtteliselt tegime valmis kogu selle lehe. Piret Hirv: Ikkagi esimeseks ikka minu viimased terviseuudised, ehk siis mis on minu, minuga viimati toimunud. Siis selline aegkriitiline rida, kus on kõik Piret Hirv: minu kõik arsti broneeringud, retseptid, mingid muud haigusloo juhtumid. Siis minu aktiivsus ehk siis ka minu enda sisendid, portaali kõik vererõhud ja muud andmed, mis ma sinna tahan sisestada. Minu teavitused siin jooksis ka juba läbi, et, et kõik need, mis ma peaksin tegema, võib-olla vaktsineerimised, sõeluuringud, aga need ka koos siis kohe linkidega ehk siis call to action, et ma ei pea hakkama otsima, et kus ma seda nüüd teen, aga mulle süsteem viskab kohe ette ka siis selle koha, kus ma siis parasjagu saan endale aega broneerida. Ja kindlasti perearsti nõuandeliin võiks olla ka siin koheselt kõigile kättesaadav nii mõlemas vaates siin, et, et nii kui ma sinna sisenen, et võib-olla ma siis tõesti tahan ka otse perearstiga rääkida. Piret Hirv: Mis siis veel on siin, et võimalikult lihtne, et siis jah, mitte koormata seda igasuguste. Piret Hirv: Et meilt jooksis läbi see, et see, et võib-olla see detailset infot tahab siiski ikkagi arst saada, et patsiendil on selline üldine värviline ilus graafiline pilt aegjoontega, et sellest juba täiesti piisab. Ma tahtsin selle, see teie rühma, see tundus meile kuidagi hirmutav seal selles lauas, et mõtle, kui see number hakkab ikkagi nagu nulli poole tiksuma, et. Maarja Mõttus: Stämmid. Maarja Mõttus: Jah. Piret Hirv: Hea meel jah. Aga meie poolt siis lühidalt kõik. Aitäh. Maarja Mõttus: Mulle hästi meeldib see inimkeelsus, et, et teil ei ole suisa tervise ajalugu, vaid, või need juhtumid, vaid on uudised. Maarja Mõttus: Nagu. Piret Hirv: Minu terviselugu, et, et see ei olekski nagu mingi minu digitaalne tervis või minu e-tervis või minu haiguslugu, aga ta võiks ollagi lihtsalt, et minu terviselugu. Piret Hirv: Aitäh. Kommentaare, küsimusi? Piret Hirv: Võtame viimase rühma. audio-S412: Nii tere ka meie poolt. Meie grupi selline keskne asi, millele mõtlesime ja puudust tunneme, on kalender, ehk sellest on juba räägitud siin eelnevates gruppides ka. Me tahaksime, et see kalender saadaks meile meeldetuletusi, näiteks kui ma pean minema kolme aasta pärast papptesti, siis kalender peaks me saadma meeldetuletuse, et näiteks minu gümnaasiumioloogil on 12. veebruaril papptesti aeg. Ta saab su vastu võtta, sinu aeg on tulnud, kas sa kinnitad või ei kinnita või paned muu aja. Ja kindlasti need teated võiksid tulla ka mitte ainult digilukku sisse logides, sest noh tihti me ikka seda teeme, vaid need peaks tulema nagu su Messengeri, need tulevad näiteks telefoni ekraanile. audio-S412: Sel, siis seal all käivad ka teavitused, ehk näiteks kui audio-S412: doonori pangas on sinu vere, veregrupi veri väga madalal, siis tuleb, et, et mine, mine nüüd. Et, et sellised asjad võiks seal kalendris olla ja loomulikult screening'ud ja, ja üleriigilised need, mis iga aasta siis kutsutakse teatud inimesed uuringutele. Teise asjana me tahaksime kasutada ära seda suurepärast geenivaramut, mis nüüd hakatakse kokku panema. audio-S412: Ja siia võiksid tulla personaalsed soovitused, on siis näiteks, sul on suurem tõenäosus mingisugune südame-veresoonkonna haigus saada, siis tee seda, seda, seda, seda asja. Noh, me nii kaugele ei mõelda, et seal võiks mingid auhinnad ja asjad ka olla, aga noh võib-olla, võib-olla lisad juurde. Väga suurt puudust tunneme arstiga chat'ist, loomulikult seal on küsimus, et kes seda rahastab ja kes see arst on, kes seal teisel pool vastab. Ja, ja näiteks ka sellest, et osad arstid, nagu me teame, ei sisesta asju siiamaani digilukku, et sa saaksid kohe valida, et need arstid, meeldetuletused, palun pange, et ma ootan infot sinna. audio-S412: Lihtsamat kui lihtsalt see, et sa pead meili saatma või helistama või midagi sellist. Ja loomulikult üldiselt selle haigusloo või terviseloo osas ootame rohkem visuaalseid asju, mina kui väike lapsevanem näiteks tahaksin kohe näha, kuidas laps kasvukõveral läheb, et ma ei pea minema iga kuu või mis see on poole aasta või kolme kuu tagant, käin kontrollist taga ja siis, et on, nüüd on nii palju kaalub, nüüd nii palju kaalub, vaid tahan kohe näha graafikul, et on alla, üle keskmise või ei ole. audio-S412: Ja samamoodi kasutada lihtsat keelt, plain language ja diagnooside ja terminite seletused siis lihtsas keeles ka inimesele, et kui näiteks arst on pannud sinna, et mingi. Kreeka etree on, on viis, et siis sa saad kohe linkida, mis asi see mingi üks või teine lühend siis tähendab ikka. audio-S412: Kõik. Aitäh. Jah. Saatejuht: Suurepärane. Ma korra küsiks veel, et kas teie tahaksite ka kuidagimoodi rohkem selliseid visuaale näha või, või sellist mängulisust? audio-S412: Ja siin on kirjutatud graafikud ja isegi joonistatud sinna alla paremale, et, et kindlasti pilti rohkem, vähem teksti. Saatejuht: Nii et kui praegu mõelda, et mis nagu kõige rohkem silma ja kõrva jäi, siis see, et tegelikult inimesed tahavad sellest tõsisest arsti keelest välja, nad tahavad nagu mängulisust ja ei pea nagu ilmselt kartma, et, et kui ka tuleb mõni luukerepilt, et, et siis nagu tõsised eestlased solvuvad Maarja Mõttus: Näiteks. Maarja Mõttus: Rohkem visuaali ja mis mulle siit silma hakkas, on see, et kui praegu seal on andmed, siis see, mida kõik laudkonnad mainisid ühel või teisel moel on, on pigem teenused, et inimesele öelda, et mida sa võiksid kuu aja pärast, kahe kuu pärast teha. Ja mitte, et see, et see on lihtsalt selline Maarja Mõttus: soovitus, et mine nüüd Maarja Mõttus: tegema puugivaktsiini, vaid see juba seob sind selle sinu arstiga ja mingisuguse haiglaga, kes just seda teenust pakub. Et selline linkimine ja, ja see sihuke tihe seos siis teiste Maarja Mõttus: tervishoiusüsteemi tegijatega. Jah, kas tagareast Saatejuht: Äkki kellelgi tekkis veel mingeid mõtteid, millest ei räägitud, et niikaua kui te mõtlete küsimust, siis ma räägin, mis minu sihukene üks ettepanek oleks, et. Et tegelikult võiks olla, nii nagu meil on isikukood, võiks olla ka terviseandmetes meil näiteks veregrupp, mida loomulikult ei saa ise muuta, ei mingi üksik arst ega üksik patsient, aga, aga põhimõtteliselt võiks see olla saadaval. Saatejuht: Võiks täitsa olla, küsisin, mis grupp minul veri on, mille jaoks sul vaja teada, vaata ennem passi. Saatejuht: Pass näitab 70, aga ma ei tea, mis. Passi, passis jah, kahjuks veregruppi ei ole, et see on tõsi. Kas keegi äkki tahab veel kommenteerida? Saatejuht: Tahate veel mõelda? Hästi, aga siis ma tänan Maarja sind väga, et mitmes teenuse disainimise töötuba see sul elus oli, umbes? Saatejuht: Kahekümne, 30 midagi. Kahekümne kolmas, ma mõtlesin, et sa ütled väga hea. No siis loodame, et see jõuavad kiiresti 100-ni. Olgu, aitäh. Saatejuht: Teeme siis meie grupijuhtidele. Saatejuht: Ja, ahah, Priit küsis muidugi väga targa küsimuse, et mis saab selle infoga edasi. Ja infoga, nagu me lubasime ja lubadust me peame. Me korjame selle info kokku, võib-olla me pöördume veel grupijuhtide poole, et midagi täpsustada. Paneme selle kirja, saadame selle TEHIK-usse. TEHIK on siis tervise ja heaolu infosüsteemide keskus, just. Saadame sinna, siis saadame ministeeriumisse ja ka haigekassasse, nii nagu me oleme lubanud. Ja nemad siis juba vaatavad oma pilguga üle, aga me ikkagi aeg-ajalt küsime üle, et mis meie ettepanekutest on saanud ja, ja millal siis hakatakse meid kutsuma aruteludesse, et milliseid. Või tähendab, kuidas siis mingit või teist vaadet või, või probleemi lahendada nii nagu inimesed tahaksid. Me ei arva, et me oleme ise targad. Teeme me ettepaneku, et kõik, kellel nüüd tekkis sihuke mõte, et nad tahaksid kaasa lüüa nendes projektides. Need ei ole kindlasti sellised, et iga päev kaheksa tundi peaks panustama, ilmselt see on võib-olla korra aastas, mõned tunnid. Et need võiksid praegu, lepiks kokku nii, et kirjutage palun Patsientide Liidu üldmeilile info patsiendid.ee. Ja paneme teid kirja, võtame ühendust, määrame profiili, mida te teha tahate või ei taha ja teie tugevused, kus te eriti hästi ennast tunnete. Ja hiljem me muidugi tegeleme selle kogukonna, testijate kogukonna loomisega nagu märksa edevamalt. Mina nüüd ei saanud aru, kuhu ma kirjutan. Info. Info ätt. Ätt, patsiendid.ee, jah, just nii. Ühesõnaga, Patsientide Liidu mingile kontaktandmetele, kust te. Saatejuht: Kui sa tahaksid saada testgruppi, Saatejuht: need, kes teenuseid võiksid tulevikus testida, juhul kui meile antakse neid võimalusi. Ma usun, et Connect It Health igal juhul annab meile neid võimalusi, nagu ta meile juba tegelikult täna andnud on. Aga et seal oleks nagu rohkem arvamuse avaldajaid. Saatejuht: Kas midagi Maarja, sa tahaksid? Mina tahan Maarja Mõttus: Öelda, tänada kõiki osalejaid, et tänane üritus Maarja Mõttus: tihti juhtub, et arstid on paremini kaasatud kui patsiendid ja tavainimesed igasuguste e-tervise lahenduste loomisel, et täna te igaüks andsite oma panuse selleks, et, et digilugu kas siis homme või ülehomme paremaks saab, nii et aitäh teile, headele osalejatele. Saatejuht: Ja aitäh, mina tänan ka kõiki osalejaid ja loomulikult tänan ma meie grupijuhte ja tänan ma Gitit ja Maarjat ja siin ka väikene kingitus.

Saatejuht: Alustame. Täna disainime koos digilugu. Mina olen Kadri Tammepuu. Me disainime, sest igaühel on erinevad vajadused ja digiteenused on oma valiku selgitamiseks hea koht. Paljud on digilugu külastanud, super. Kitty Kubo. Kitty Kubo: Aitäh. Connected Health kluster toob kokku digiterviseettevõtted ja lahenduste vajajad. Digiloos on kümne aasta andmed olemas, mida arvutist on hea vaadata. Digiloost teavad kaks kolmandikku ja käinud on neljandik, peamiselt naised. Vaadatakse haiguslugu, labori tulemusi, proove ja retsepte. Proaktiivseid valikuid tahetakse tulevikus juurde teha. Inimesed terves maailmas tahavad sarnaseid terviseandmeid teada. Eesti väiksus on meile kasuks, Ameerikas on palju teenusepakkujaid. Apple tuli välja teenusega, millega saab kergelt tervishoiusüsteemidega rääkida ja seda saab Eestiski kasutada. Euroopas oleme eesrindlikud ja teised alles mõtlevad digiloo tegemise peale. Meie oleme olnud andmepõhised, kuid lähenetakse ka teistmoodi. Saatejuht: Milline on kõige ägedam teenus, millega oled kokku puutunud? Kitty Kubo: Digivisiidid arstiga. Seda poleks keeruline teha. Saatejuht: See hõlbustaks paljude elusid. Asume grupitegevuse juurde. Priit Kruus, sina oled e-teenuste ekspordiga tegelenud. Priit Kruus: Meil on palju eksportimisvõimalusi. Saatejuht: Super. Alina Mugamäe, kuidas sa erinevate sihtgruppidega töötad? Alina Mugamäe: Sa pead minema ja küsima, saama aru põhjustest. Saatejuht: Triin, miks sina digiteenustest huvitatud oled? Triin Naudi: Meditsiinis istume me eelmises sajandis ja peame arenema. Saatejuht: Piret Hirv, kas minister peaks rohkem koostööd startuppidega tegema? Piret Hirv: Absoluutselt. Saatejuht: Kas start-upperid on lohakad? Helen Staak: Ei usu. Saatejuht: Võtke kohad ja sõna Maarja Mõttusele. Maarja Mõttus: Tulge istuge. Annan kolm mõttesuunda. Esiteks, patsiendi vaatenurk. Teiseks, mis võiks olla. Kolmandaks, ärge mõelge tehnilistele piirangutele. Tutvustan neid pabereid korra, kuhu saab oma mõtteid visualiseerida. Miks patsiendiportaalis käite? Mida tahaksid digiloos näha? Milline võiks see välja näha? Nüüd kuulame. Priit Kruus: Meie laudkonnas oli neli liiget. Digiloos võiks olla minu andmete feed. Termineid võiks kirjutada rahvakeeles välja. Sisse võiks saad logida ka Smart-ID-ga ja telefonist. Andmed võiksid ühtlustatud olla ja värvikasutusele võiks mõelda. Teavitus kiirabiprojektist ei ole digiloos asjakohane. Retseptid ja viisite järelmid töötavad hästi. Tervisetõendid kattuvad. Tahaks teada, kes mu tahteavaldusi näeb. Väikesed muudatused, ühesõnaga. Maarja Mõttus: Väga hea. Saatejuht: Küsimusi? Ei. Kitty Kubo: Lähme edasi. Osaleja: Andmete põhjal võiks joosta personaliseeritud analüüs, mis soovitaks üht ja teist. Terviklik ülevaade tervisest ja siis see näitab, et millest see koosneb. Punktiline hinnang näitab kohe, kui midagi on halvemaks läinud. See ütleb ka, kui midagi on tegemata ja see oleks motiveeriv. Enda parandamise ja heas tervises olemise eest võiks saada ka autasu. Saatejuht: Mida teha nendega, kes ei haaku? Osaleja: Mis mõttes? Saatejuht: Kuidas inimese nõusolek saada? Osaleja: Inimest motiveerib kuuluvustunne, mitte nõusolek. Alina Mugamäe: Mind motiveerib, kui näen, et olen teistest halvem. Osaleja: Võiks näidata tuleviku sind. Maarja Mõttus: Aitäh. Kolmas grupp. Helen Staak: Rohkem visuaale ja lihtsam sõnastus. Kahepoolne boonusprogramm nii arstile kui patsiendile, näiteks sammulugemisega. Portaali kaudu võiks saada otse suhelda ja ka e-konsultatsioone teha. Maarja Mõttus: Aitäh. Esmane vaade oleks siis skelett? Helen Staak: Jah. Osaleja: Infot peab saama jagada valikuliselt. Maarja Mõttus: Aitäh. Saatejuht: Sammudelugemist saab petta. Maarja Mõttus: Piret. Piret Hirv: Vahepeal mingi info ei ole üldse oluline, kui ei ole kunagi kiirabiski käinud. Terviseuudised ühel lehel, kus on kõik info. Lingid asjadele, mida ma peaksin tegema. Perearsti nõuandeliin võiks olla kättesaadav. Info võiks olla lihtsustatud. Maarja Mõttus: Aitäh, head mõtted. Piret Hirv: Terviselugu. Kitty Kubo: Viimane rühm. Triin Naudi: Kalender võiks olla, mis saadab meeldetuletusi, mis tulevad ka telefoni. Ka doonorlust, iga-aastaseid uuringuid ja geenivaramu täiendamist võiks see meenutada. Auhinnad võiksid olla, ja ka chat arstidega. Rohkem visuaalsust, lihtsam keel ja terminite seletused. Saatejuht: Rohkem visuaale siis? Triin Naudi: Pilti rohkem, vähem teksti. Saatejuht: Lihtsamat keelt ja rohkem visuaale siis. Maarja Mõttus: See võiks olla teenus, mis tuletab meelde. Saatejuht: Ka veregrupp võiks olla saadaval. Või kasvõi passis. Maarja, aitäh, mitmes töötuba see sul oli? Maarja Mõttus: Kolmekümnes umbes. Saatejuht: Aitäh. See info läheb ametnikele edasi ja me osaleme tulevastel aruteludel. Kes tahab kaasa lüüa, andku teada Patsientide liidule, et meid arvamuse avaldajaid rohkem oleks. Maarja Mõttus: Aitäh ka minu poolt. Saatejuht: Aitäh, väike kingitus ka.

1534885480-disainime-koos-digilugu

Saatejuht: Tere, tere, Saatejuht: tere Saatejuht: tulemast kuulama arutelu, piirideta anonüümne, ei kellegi maal, koolikiusamine, nutiajastul. Mina olen Audentese erakooli kuuenda klassi õpilane Janne Leks, asendan oma sõpra ja klassikaaslast Riho Trannametsa, kes selle teema püstitas, aga kes jäi kahjuks haigeks. Koos minuga osalevad täna arutelul Audentese erakooli õpilased Elisabeth Ots ja Mirtel Mantpalu, Audentese erakooli ühiskonnaõpetuse ja inimeseõpetuse ajaloo õpetaja Kadi Aaviku ning lastekaitseliidu programmi kiusamisest vabaks koolitaja, Auli Andersalu-Talgo. Richardit plaani järgi arutleme täna selle üle, milline on koolikiusamine nutiajastul, kuidas see erineb tavaliselt koolikiusamisest, mis kiusamises põhjustab ning kes peaks seda probleemi lahendama ning selle eest vastutama. Algatuseks küsingi, milline näeb välja koolikiusamine nutimaailmas? Auli Andersalu-Targo: Teil võib-olla on sellist otsest, otsest kokkupuudet olnud. Mina olen Auli Andersalu-Talgo ja olen tõesti Lastekaitse Liidu programmi kiusamisest vabaks koolitaja. Olen ka töötanud koolipsühholoogina Auli Andersalu-Targo: päris palju aastaid, 2002.-st aastast alates. Nii et mul on ka siis läbi laste või noorte või nii-öelda klientide pilgu see Auli Andersalu-Targo: ettekujutus hakanud tekkima, mis võiks olla nutiajastu või küber, küberkiusamine. Aga ma mõtlen, et äkki teil tüdrukud on sellist Auli Andersalu-Targo: lähemat, selgemat pilku sellest, minu oma võib-olla natuke teoreetiline. Elisabeth Toots: Et mul õnneks isiklikult siis, mina, mind ei ole isiklikult kiusatud, õnneks nii, aga seda juhtub nagu väga tihti, sest inimesed nagu ei mõista. Et see võib päriselt kellelegi nagu väga haiget teha ja värki. Elisabeth Toots: Kuidas see toimub siis tavaliselt, nagu keegi siis kirjutab kellelegi või siis Elisabeth Toots: kirjutab kellelegi midagi nagu halvasti, ma arvan. Või siis levitab mingeid pilte, mida siis see, kes, keda kiusatakse, ei tahaks, et need oleks, oleksid siis internetis. Ja minu arust nagu just viimasel ajal on hästi palju seda, et on nagu need anonüümsed nagu leheküljed, kus sa saad inimesele kirjutada täiesti anonüümselt mingeid sõnumeid. Elisabeth Toots: Küsimusi küsida ja siis nad tavaliselt vastavad nendele sotsiaalmeedias ja väga tihti sinna kirjutatakse anonüümselt nagu lihtsalt põhjenduseta solvanguid. Kadi Aavik: Elisabeth, oskad sa öelda, millised need lehed on? Et ma olen vana inimene. Elisabeth Toots: Sihuke noh, see ongi nagu niimoodi, et sa ise teed nendele konto ja siis sa saad lingi ja seda linki sa saad jagada ja ütled inimestele, et nad siis kirjutaksid sinna. Mirtel Montkla: Jah, et see on, seal saab, inimesed saavad sulle anonüümseid sõnumeid kirjutada ja sa, nad võivad sulle ükskõik mida seal kirjutada, nad võivad sinu saladusi öelda seal välja. Ja internetis ongi tõesti see, et sul ei ole õpetajat juures kogu aeg või sul ei ole kedagi, kes sind aitaks, et see, see ongi nüüd, et kas sa räägid sellest, et keegi kiusab sind või siis jäädki vait. Elisabeth Toots: Et tihti isegi ei, nagu vanemad ei tea nagu üldse, kui suure surve all nende lapsed on tegelikult siis nutimaailmas mingitel põhjustel. Et see on täie, väga-väga õudne, kuidas on nagu tõesti juhtunud mingi väga suured nagu, Elisabeth Toots: nagu lapsed on väga-väga kaugele depressiooni langenud näiteks ja vanemad ei tea üldse sellest mitte midagi. Ja osasid vanemaid on veel hullem, et osasid vanemaid tõesti ka ei huvita, aga see on nagu pigem nagu haruldasem. Kadi Aavik: Mina olen Kadi Aavik ja mina olen nende kolme noore õpetaja. Kadi Aavik: Ja, Kadi Aavik: ja õpetajana, kuigi mul ei ole väga pikka õpetaja kogemust, paar aastat. Olen ma juba natukene kokku puutunud läbi oma õpilaste koolikiusamise või koolikiusamise, aga just nutikiusamise teemadega. Läbi selle, et õpilased tulevad ja räägivad analoogseid lugusid. Ja tundub, et murekoht ongi vist see, et te saate. Kadi Aavik: Teie vanused saavad liiga palju iseseisvalt internetis toimetada. Kadi Aavik: Et kui pikk see aeg siis on kodus, Kadi Aavik: kui te istute kusagil sotsiaalmeedias või nendel lehtedel, mis sa just ütlesid. Et olete ise näiteks enda keskmise arvuti kasutamise aja määranud või, või teate näiteks, mitu tundi päevas te kulutate selle peale? Elisabeth Toots: Mina näiteks üldse ei oskaks pakkuda, sest see on nagu tänapäeva maailmas on niivõrd nagu igapäevaelu osa, väga palju ka meie nagu produktiivseid toimetusi toimub siis nagu nutimaailmas. Ma Elisabeth Toots: mõtlesin, Elisabeth Toots: et Elisabeth Toots: võib-olla Auli Andersalu-Targo: Täiendan kiusamise, küberkiusamise mõiste juurde, annan mõned sellised mõtted või, või väikesed. Auli Andersalu-Targo: Kriteeriumid, asjad, mille järgi võiks üldse aru saada, et kas on tegemist kiusamisega või mitte. Üks on kindlasti see, et see tegevus on korduv. Keegi korduvalt on siis kas solvanud, pannud üles mingeid halvustavaid postitusi, fotosid, kommenteerinud, teinud midagi mitmeid kordi ühe inimese suhtes. Ja päris kindlasti võib kiusamiseks nimetada ka seda, kui Auli Andersalu-Targo: see, kelle suhtes kiusatakse, tehakse siis seal kübermaailmas midagi halvasti. Tunneb, et ta ei saa enda kaitseks midagi ette võtta, ta on, kas tunneb, et on üksi, et ei ole kedagi, kes teda toetaks, aitaks, tõid välja ka seda, et võib-olla tõesti vanemad või täiskasvanud lihtsalt ei oma üldse aimu, mis seal toimub. Ja see suurendab just nimelt seda üksi olemise tunnet või seda abituse ja lootusetuse tunnet. Eriti kui me arvestame, et küberkiusamisel on ju iseloomulik see suur anonüümsuse teema, mis puudutab kiusajaid. Ja seda tunnet, et ah, ma siin panen mingi postituse ja ma nagunii ju kohe ei näe ka, kuidas siis see kiusatav reageerib. Ehk siis ma ei saa ka sellist otsest tagasisidet, et ma tegin talle haiget, lihtsalt panen mingi asja üles ja vaatame. Et noh, mis siis ikka. Äkki ei juhtugi midagi hullu ja ei ole ka noortel või ütleme lastel just ei ole ka väga selget ettekujutust, kui laialt ja kui kiiresti see levima läheb. Et see on ka üks selline keeruline asi seal. Auli Andersalu-Targo: Ja ma mõtlen, et mul tuli kohe siin teie jutust üks mõte, üks selline soovitus, mis ütleme siis kohe alguses ära, ühe mõtte, mis võiks aidata seda lõpetada. On see, kui nüüd näiteks, kuidas see oli, sarahah, mitu iganes ahah-i seal oli lõpus, eks ju. See lehekülg, et kui sinna keegi postitab sulle midagi, mõne küsimuse, kommentaari, midagi. Ja kui seda on mitmeid kordi, see inimene on kuidagi halb, pahatahtlik, solvav, kriitiline, siis jäta vastamata. Kiusajat võib peatada see, kui ta ei saa mingit soovitud reaktsiooni ehk teiste inimeste tähelepanu või seda mingisugust vastust. Blokeeri see kiusaja ka juba enda, mis iganes sotsiaalmeediast, sellest maailmast ja jäta vastamata, see juba võib olla üks viis, kuidas seda olukorda hakata muutma. Saatejuht: Ja meil on juba publiku seast ka esimene küsimus. Publikust: Ma tahtsin sisse tuua teema, mis jookseb praegu Facebookis, on sellised pildid ja siis on kommentaari juures, et täägi siia alla oma sõber viie minuti jooksul, kui ta ei vasta, peab ta sulle tegema välja pitsa. Kas te arvate, et see on ka kiusamine? Sest minul isiklikult on kogemus, kus üks tütarlaps oli väga mures, sest tal ei olnud raha, et seda pitsat välja teha. Minu arust see Publikust: on pisut nagu üle mõtlemine, nagu hästi palju on siukseid postitusi Elisabeth Toots: Praegu ja et see pigem on nagu naljaga või nagu, et sa võid ju teha nagu Elisabeth Toots: sõbra mõttes pitsa välja, kui Elisabeth Toots: sa tahad, aga minu arust see ei ole nagu ähvardus, et tee pitsa välja või muidu ma tulen sulle koju ja ma ei tea, mida iganes. Auli Andersalu-Targo: Ja samas ma kuulen siin, et see võib-olla ka kellegi jaoks natukene tundlikum teema või midagi, mis läheb hinge ja tekibki väike hirm, sest et see on ju seotud sellega, et kui ma siis ei, ei täägi selle viie minuti jooksul, siis juba ühel hetkel mind jääks, jäetakse seltskonnast välja, ma ei vasta nendele nõudmistele või kriteeriumitele, mis selles konkreetses seltskonnas on ja siis võib-olla tõesti ma jään üksi. Ja, ja ühel hetkel ma ei olegi enam selles maailmas üldse kaasas, ei postitata mulle enam üldse midagi ei head ega halba ja olengi isolatsioonis. Saatejuht: Aga siit mina loen isiklikult välja, praegu kui ma kuulasin seda, siis ongi, et üks näiteks oletame, et neljanda klassi tüdruk tunneb, et ta päriselt on süüdi, samas sina, mis, mis klass sa oled? Elisabeth Toots: Mina lähen kaheksandasse. Saatejuht: Lähed kaheksandasse, et sinu jaoks see on nagu nali, aga samas kui me mõtleme nüüd niipidi, et kas siis on päris tihti niimoodi, et üks võib kiusata niimoodi, et ta ei saa arugi, et ta kiusab, et kui sina täägid mõne neljanda klassi lapse sinna, siis sina arvad, et ta teeb nalja, sa teed nalja, aga tema arvab, et sa tegelikult kiusad teda. Et kuidas sellega on? Elisabeth Toots: Nagu seda olukorda juhtub nagu väga tihti, nagu isegi nagu tehakse Instagramis ja Facebookis siukseid nagu privaatkonto suguseid, kuhu sa võtad nagu ainult, ma ei tea, parimaid sõpru sisse, lased sisse üldse näha neid postitusi. Mõtlen Elisabeth Toots: praegu, Kadi, Elisabeth Toots: kas sinule kui õpetajale on mingit sellist infot jõudnud, et kuidas siis, kui sa ei ole otseselt selle looga seotud, aga kuulad, et mis seal toimub? Auli Andersalu-Targo: Mõtlen praegu, Kadi, kas sinule kui õpetajale on mingit sellist infot jõudnud, et kuidas siis, kui sa ei ole otseselt selle looga seotud, aga kuuled, et kellegagi juhtub midagi taolist, mis sa siis teed? Kadi Aavik: Ja õpetaja klassijuhatajana on juba päris mitmeid kordi tulnud tegeleda teemaga, et on postitatud just sellises privaatsemas grupis. Kadi Aavik: Pilt ilma luba küsimata ja nüüd on ka uus andmekaitseseadus, et õpetajana siis kui muud üle ei jää, et kui ikkagi see kordub, siis sa lihtsalt viitadki otseselt mingile seadusele. Et loomulikult enne tuleb lihtsalt ilusti rääkida ja, ja, ja proovida. Kadi Aavik: Jah, seletada siis erinevate inimeste osapoolte tundeid. Et alati tuleb rääkida ka, või noh, tuleb rääkida ka sõpradega nii-öelda minavormis, et ja julgeda öelda, et vot mulle ei meeldi see. Ja kui on normaalse inimesega tegu, siis ta järgmine kord ei teegi seda või jah, ja, ja tihti on jah niimoodi, et, Kadi Aavik: et ega, ega otseselt see, kes midagi Kadi Aavik: postitab, ei võib-olla ma olen aru saanud, ei mõtlegi seda kiusamisena. Et ta teebki nalja või, et see, see, Kadi Aavik: see ju sotsiaalmeedias olemine on samasugune suhtlemine nagu meie siin teeme, et ma võin Mirtelit hakata tõgama, et kiisukene öelda sulle, onju, aga. Aga kui ma panen võib-olla selle kirja teel sinust pildi ja panen enda Instagrami lehele, et siin oleme sinugi arvamusfestivalil, noh. Et, et võib-olla sulle ei meeldiks see. Et aga mis te arvate, et millal see, Kadi Aavik: see küberkiusamine on ikkagi nagu tõsine kiusamine? Et äkki teie, Kadi Aavik: nimesid nimetamata, äkki teil on mingid tuttavate kaudu näiteid olnud, kus asi on ikkagi tõsine ja, ja tuleb tõesti sekkuda. Ja kui võib-olla, kas te olete ise pidanud sekkuma, et teid ei ole küll kiusatud, aga et te ise olete pidanud kuidagi lahendama olukorda, lohutama kedagi. Saatejuht: Ja samamoodi, kui publikust on kellelgi sellist asja jagada, siis võib ka julgelt käega märku anda. Mirtel Montkla: Et minul oli tegelikult ükskord niimoodi, et minu Mirtel Montkla: klassiõed ja paar klassivenda postitasid Youtube'i sellise video, kus nad, kus üks minu klassivend tegi mind järgi ja tegelikult see nagu. Mina ei teadnud, et absoluutselt nad midagi sellist tegid ja nad ütlesid mulle, et see on ainult präänik või midagi sellist. Ja nad ütlesid isegi mulle, et sa ei tohi seda vaadata ja et sa ei tohi kellelegi rääkida sellest. Mirtel Montkla: Ja ma olin nii šokis, sellepärast et üks nendest oli minu parim sõber. Ja ma julgesin ikkagi oma emale rääkida ja nad võtsid selle video maha ja palusid vabandust. Et see oli väga üllatav, et isegi sinu parimad sõbrad võivad midagi sellist teha ja ma olen väga uhke endale, et ma julgesin sekkuda ja ikkagi. Elisabeth Toots: Tihti võib ka niimoodi olla, et sa nagu üldse ei tea midagi, et midagi sellist kiusamis sarnast või päris kiusamist toimub. Sest et näiteks mul isiklikult üks hästi lähedane sõbranna tuli välja, et ta nagu saatis ekraanipilte minu ja tema vestlusest oma sõpradele pidevalt. Ja ma ei teadnud sellest mitte midagi, kuni nagu nad hakkasid nagu, kuni nagu niimoodi, et samal ajal kui sõbranna kirjutas, et ma ei tea, et need vaarikad olid väga maitsvad, siis see tema sõber kirjutas ka, et olid tõesti väga maitsvad ja siis ma sain aru, et nad nagu. Teadsid minu asjadest ka väga ja see oli nagu hästi šokeeriv, et nagu tõesti tihti sa ei tea nagu üldse, mis tegelikult toimub sinu selja taga ja sa ei saa midagi teha selle vastu ka just. Mirtel Montkla: Jan, kas sul ka mõni lugu on? Mul otseselt ei ole, mul on päris hästi läinud sellega. Saatejuht: Aga mõni näide sõbra peal, tuttava peal? Auli Andersalu-Targo: Kusjuures tegelikult ei ole. Ei olegi? Mul on kõik väga hästi, sõpradega ka. Sul on tõesti hästi läinud. Auli Andersalu-Targo: Ma siia enne siia tulekut vaatasin ka veel, mis meil meedias siis on niimoodi otse, et kui panna lihtsalt küberkiusamine otsingusõnaks, mis siis sealt välja tuleb ja üks. Auli Andersalu-Targo: Uuringu põhjal, ühe uuringu põhjal tuli välja, et Eestis neljandas kuni viiendas klassis on see kuidagi üks keerulisemaid teemasid. Ja mitte nüüd, et siis ainult seal see toimub, vaid et noh, siis on ka enamusel lastel juba mingisugused vahendid, võimalused ja ka oskused kübermaailmas liikuda ja selle tõttu seal midagi ette võtta. Ja see võib täiesti vabalt ka siis juba jõuda edasi, et kui me räägime kiusamisest üldse, siis see võib alata tegelikult ka juba lasteaiaealiste laste hulgas. Ja vabalt, täiesti vabalt võib olla ka täiskasvanute hulgas, näiteks töökohtades kiusamist, et see kuidagi tundub, et inimgruppides võib üsna lihtsalt juhtuda. Ka, no ma ei tea, kas see nüüd on liiga palju öelda, kui me võime öelda, et ka mõnikord perekondades inimeste vahel võib ette tulla kiusamist. Auli Andersalu-Targo: Või kogu aeg lausa, okei, eks, et ja, ja mida ma tahaks kindlasti öelda, et see ei pea olema normaalsus. Et kui me räägime näiteks koolist ja räägime sellest seltskonnast siin, kes lähevad sügisel jälle, alustavad seal teiste laste hulgas ja noorte hulgas toimetamist, siis kõigil nendel noortel ja õpetajatel ja ka tegelikult vanematel võiks olla üks ühine arusaamine, et mitte miski ei õigusta kiusamist. Kiusamisel ei ole mingeid vabandusi, ei ole see mitte ühel ega teisel ega kolmandal moel lubatud käitumine. See on täiesti vastuvõetamatu käitumine. Nüüd on ainuke asi siis see tõesti, mis me peale hakkame ja ma kuulsin siin, et sinus oli see julgus. Ma ei tea, kas ongi see nagu see praegu meil üks kampaania on ka olnud, suurim julgus. Üks, üks julguse osi on see, et rääkida mõnele täiskasvanule ja ma usun, et psühholoogid on ammu aru saanud ka sellest ja kõikvõimalikud uuringud toetavad seda väidet, et kui lapsel on vanematega piisavalt hea suhe. Või on tal mõni teine täiskasvanu, keda ta saab usaldada, siis juba on väiksemad igasugused vaimse tervisega seotud riskid, probleemid. Ehk siis see jagamise võimalus, et laps ei pea ise kõige eest vastutama, aga on keegi teine, kes tuleb appi, teeb midagi, ütleb, võtab midagi ette, et see on väga-väga oluline. Kadi Aavik: Ja mina õpetajana võin öelda, et tõesti meie koolis ja, ja kampaaniatest on näha, et tegelikult üldse Eesti koolides on võetud suund nulltolerantsile. Kadi Aavik: Meie koolis ju ka, et nii kui mingi mure on, siis me räägime sellest. Ja, ja mul on hästi hea meel, et mul on enda klassi lapsevanematega väga hea kontakt ja, ja, ja see peabki olema ühel klassijuhatajal ja ka õpetajal. Sest ainult siis saab tegelikult lastega need probleemid lahendada. Aga, aga mis te arvate, et, et kui või mis, noh, mis klassis sellised probleemid, millest me just siin rääki, rääkisime, aktuaalsed on, et kas nad mingis vanuses ka lõpevad või, või muudavad oma iseloomu? Elisabeth Toots: Minu arust nagu sihuke erinevat pidi kiusamine toimub nagu ükskõik kui vana sa oled ja, aga lihtsalt see nagu muutub nagu täiesti teistsuguseks, sest siis nagu enam ei ole sihukeseid lolli nalja ja. Kadi Aavik: Aga just, aga Elisabeth just see tag'imine ja ma vaatan noh, et ma mõne, mõnda Instagrami kontot jälgin ja kogu aeg päevas vahel mitu tükki postitust tuleb, et. Tag'i see sõber ja, ja et, et võetakse screenshot kellegi Instagrami esilehelt, et näete, vaadake, tal on liiga vähe neid jälgijaid, et, et hakake siis nüüd teda jälgima, et noh, et. Et, et kas see mingis vanuses lõpeb ära ka, et noh, mul on endal üks noh, nagu väike arvamus selle kohta, aga mis teie arvamus oleks? Kadi Aavik: Kas see, kas Kadi Aavik: sinu klassis on palju neid sarnaseid postitusi? Elisabeth Toots: Ei, kindlasti ikka on suhtlusringkonnas ja, aga ma arvan, et nagu mingi hetk see ei ole enam nii oluline. Ma arvan, et nagu on, tulevad tähtsamad asjad asemele ja siis sa keskendud neile rohkem kui, sest siin nagu näiteks suvel vaata, hästi palju pannakse, pannakse nagu kõvasti rohkem, kui talvel pannakse üles igasuguseid pilte ja postitusi. Sest sa lihtsalt nagu tegelikult sellega, et a käid kuskil, on rohkem vaba aega, et seda pilti nagu teha. Kadi Aavik: Aga Prantsusmaal nüüd võeti vastu ju seadus, et üldse nutitelefonid koolis keelata. No minule näiteks isiklikult väga meeldiks selline seadus Eestis ka, ma tean, on mul siin kindlasti neid oponente, aga mis teie sellest arvaksite, kui meie koolis enam sügisest näiteks ei tohi üldse telefoni kasutada, võib-olla on telefoninurk nii nagu mõnes töökohas on suitsunurk. Saatejuht: Minu arust oleks väga tore, sellepärast praegu on küll niimoodi, et vahetunni ajal tahad sõpradega mängida, aga näiteks pooled on lihtsalt telefoni, ütlevad ei. Elisabeth Toots: See on tegelikult väga tõsi, meil on, Elisabeth Toots: meil on nagu klassis on nagu üks kolmandik on poisid, kaks kolmandik tüdrukud. Meie tüdrukutega siis, ma ei tea, oleme kuskil klassis, räägime midagi ja siis lihtsalt ongi klassis nagu, meie klassis ei tohi meie koolis telefonis olla. Siis on klassi kõrval on nagu pink, reas istuvad poisid ja mängivad telefonis. Kõik vahetunnid lihtsalt istuvad seal ja mängivad telefonis, omavahel ei räägi, ikka tippivad seal. Ja nagu ma ei ütleks, et seda peab nagu nii karmilt keelustama, sest vahepeal sa loomulikult tahad vaadata seda, et kas keegi on midagi like'inud või, või niimoodi. Aga see nagu see, et sa lihtsalt istud nagu iga vahetund seal reas ja ainult tipid, see on nagu, see ei ole normaalne enam, kaugel normaalsusest. Saatejuht: Aga mis sa arvad, kuidas saaks neid poisse sealt reast ära, kas peaks tegema mingi aktiivse tegevuse vahetundi näiteks, et nad ei tahaks seal olla enam, või kuidas saaks ära? Meile, minu Saatejuht: arust Elisabeth Toots: Meil Elisabeth Toots: koolis juba on seda probleemi vaikselt lahendatakse, meile pannakse igale poole malelaudu ja lauamänge ja ajakirju igast siukseid. Isegi lauatennis on meil kaks tükki mõlemas majas, et ja tegelikult see aitab, tihti poisid mängivad malet nüüd ja see on nagu hea lahendus, et pakkuda muud tegevust. Mirtel Montkla: Et just, et meil on näiteks tüdrukutega, et keegi võtab näiteks palli kaasa, me mängime palliga koridoris. Ja mulle ka väga meeldiks, kui telefonid keelatakse ära, sellepärast et siis sul on rohkem aega sõpradega midagi teha ja telefon ei ole ju tegelikult nagu nii tähtis, sest sõbrad on ikkagi tähtsamad kui sinu mingid like'id või follower'id Instagramis, et siis sõpradega ka natuke tegeleda. Publikust: Aga mis te arvate sellest, kui kõik vahetunnid veedetakse õues? Mirtel Montkla: See oleks ülitore. Mirtel Montkla: Jah, selles mõttes, et õues on kindlasti on see värske õhk on ju ja, ja kindlasti saab õues rohkem teha kui kinnises koridoris. Nagu väljak. Saatejuht: Aga talvel, kui on külm ilm, siis tahaksite ka õue minna või? Mirtel Montkla: Lumes möllama. Nojah, lume seda teha või midagi, aga Mirtel Montkla: nojah, et nojah, meil on need lauamängud, et just neid saabki siis talvel võib-olla rohkem mängida, aga. Auli Andersalu-Targo: Mul, mul on üks, üks väike küsimus, sa ütlesid küll üks, ühe asja ära, mis on võib-olla tähtsam, aga mis siis on tähtsam, kui sa ütlesid ka praegu Elisabeth, või ütleme natuke aega tagasi, et. Et praegu suvel postitad, aga et siis talvel võib-olla oleks vähem telefonis, on ta mingeid tähtsamaid asju teha. Mis siis on telefonis tähtsamad asjad, millega te tegelete või tähtsamad Auli Andersalu-Targo: mis iganes muud? Et just telefoni tähtsamad asjad. Telefonis tähtsamad ja et ma ei olegi telefonis, vaid mul on midagi olulisemat, huvitavamat, põnevamat, ägedamat, mis need on? Elisabeth Toots: Tänapäeval on väga palju koolitööd telefonis, näiteks e-kooli äpp, näiteks vaatad kodutööd iga päev, enamus nagu päevikusse enam ei kirjutagi, vaid sa vaatadki kodutööd iga päev telefonist või arvutist. No siis mingid kooliasjad, kui on mingi referaat millestki kirjutada, siis sa muidugi otsid seda internetist. Aga telefonist Auli Andersalu-Targo: Väljaspool olevad asjad, nii et sa üldse ei tahagi telefoni minna. Kui sa mõtled oma tervikuelu peale, et sa elad, sa käid koolis, sa teed mingeid muid asju ja et mis on need asjad, mida saab teha telefoni vabalt, need toredad, ägedad asjad, kus sul üldse ei ole vaja nagu sinna nutiasja minna. Elisabeth Toots: Ma arvan, et sõpradega kokkusaamine kuskile, midagi näiteks kinno minek, mingid siuksed asjad. Mirtel Montkla: Jah, et kinno minek on ju, et sa lülitad telefoni välja või kasvõi teatris käimine või Mirtel Montkla: noh, üldse siuksed asjad, mis nagu kus sa ei pea vaatama telefoni või kui sa näiteks Mirtel Montkla: lähed sööma, lähed sööma näiteks perega. Ja siis ma arvan, et on ka tähtis, et sa paned telefoni ära ja oledki hetkes, et sa ei vaata oma telefonis ja kõik lauas istuvad telefonis, sest see on nagu, kui me oleme nagu kohal ja kui me oleme otsustanud, et me istume laua taga koos ja viibime Mirtel Montkla: selles hetkes, et siis ma arvan, et me peaksime ikka seda ära kasutama. Saatejuht: Aga millal teil kõigil viiel oli viimane kord selline hetk, kus te unustasite täitsa ära, et telefon on, või unustasite seda täitsa vaadata? Millal oli viimati sihuke kord? Saatejuht: Siis kui läksin Hispaania, Hispaania reisile. Saatejuht: Ja siis sul oli nii palju uut avastada, eks ole, et ei tulnud meeldegi. Aga teistel? Auli Andersalu-Targo: Mina avastasin eile, kui meil oli võimalus esimest korda elus üldse diskolfi käia mängimas. Ja oli üks väga, ütleme siis otse välja Eesti meister, kes meil natuke juhendas, tuttav inimene, kuidas teha ja pärast mõtlesin, et mul polnud mitte ühtegi pilti sellest, mida me seal tegime, sest mul telefon oli lihtsalt kuskil ära kogu see paar tundi, mis me seal väljas niimoodi olime. Ja järelikult see siis köitis sind nii piisavalt. Ja ma olin väga keskendunud sellele, et mingit uut oskust omandada, et kuulata, olla tähelepanelik, jälgida loodust, saada üldse aru, kus mu käsi, jalg või pea peab olema selle mängimise ajal. Ja nii oligi, telefon ei omanud mingit tähtsust sellel hetkel. Saatejuht: Aga huvitav, kui kõik õpetajad suudaksid oma tunnid teha nii huvitavaks, et sa tahaksid kogu aeg seletada, siis ei peaks ju koolist telefon ära keelamagi, sest keegi ei võtakski kaasa. Auli Andersalu-Targo: Tõsi. Auli Andersalu-Targo: Õpetajatel on siis väga suur vastutus jah? Saatejuht: Ja õpetajatel on väga raske töö tegelikult. Saatejuht: Aga teised kolm, millal teie viimati telefoni ära unustasite? Elisabeth Toots: Ma arvan, et see oli kaks pool nädalat tagasi laagris, aga väga huvitav on see, et isegi nagu eel olin sõpradega õues, hästi lõbus, eks ju, ei tahakski telefoni vaadata, aga see nagu. Ma nagu pidin, sest ma vaatasin Google Maps'ist, kuhu me minema peame, et jõuda kohale, et see ei olnud nagu valikuline, kas ma tahan telefonis olla või ei. Et Saatejuht: Tegelikult siis telefon on nagu hästi oluline asi ka, et sa teed seal nagu praktilisi asju, mitte lihtsalt ei veeta aega, okei. Kadi Aavik: Mina lapsevanemana võin rääkida, et meil maakohas, kus me lastega oleme, on kihvt sumb küla. Õnneks on seal teisi samu, samavanaisi, lapsi. Ja tõesti noh, nädalaid on null tahvelarvutit või telefoni ja mina olen üldse selline ema, kes oma lastele nutitelefoni ei ole ostnud, neil on lototelefonid ehk lollid telefonid. Ja olen väga uhke selle üle ja, ja õnneks minu lapsed on ka juba nii targad, neid, neid on nii palju, ma olen, ma olen nii palju neile seletanud, miks neil ei ole, et see ongi cool. Et sul ei ole, et sa oledki teistmoodi ja, ja ma näen, et lapsed ei ole mitte kiusatavad, vaid pigem see kuidagi muutub nagu normaalseks tagasi. Ma olen kuulnud, et Ameerikas üldsegi on tulnud välja selline uus nutiloll telefon, kus on ainult mingid kindlad asjad, inimestel maksab, see pidi ainult maksma väga palju. Et ma ei tea, Uberi või noh, et nii-öelda nendel Kadi Aavik: rikastel start-up'i äriinimestel on noh, nad on teinud tähelepanekuid, et nutitelefon hakkab nende äritegevust, nende, nende tööd segama. Ja, ja siis on inimesed nimelt ostnud endale nii-öelda need teistsugused telefonid, kus saadki Uberit tellida ja, ja võib-olla mingit ja helistada, sõnumeid saata, see on ka kõik. Et eks lapsed on tegelikult targad, nad, nad ise saavad ka aru, mis on see äge asi. Et kui me Soomes käisime Janni ja Mirteliga, me käisime Soomes ekskursioonil. No jah, kui me olime täitsa väsinud, siis isegi õpetajad võtsid ja lapsevanemad võtsid vist korraks telefoni välja, oodates seal tagasisõidu laeva. Aga ei olnud vaja seal olla. Et, et see loodus, see vabadus, see koosolemise rõõm. Et ega seda, seda ei taha eriti ära unustada ja seda ei asenda mingisugune vidin. Aga mul on hoopis küsimus, et Kadi Aavik: jah, Mirtel on jäänud. Millal Mirtel sina olid telefonivaba? Saatejuht: Tuletan vahepeal meelde, et kui publikust keegi sõna tahab, siis tõstke käsi ja toon teile mikrofoni, teil on ka iga hetk võimalik sõna sekka öelda. Nii Mirtel Montkla: Mirtel. No täpselt siis, kui ma näiteks vanematega sõin õhtusööki või siis Mirtel Montkla: kui ma raamatut lugesin. Mirtel Montkla: Või siis, kui ma käisin õues, et siis. Elisabeth Toots: Ma korra lisan siia veidi teise teema, et tavaliselt tahetakse nagu hästi mustvalgeks teha, et telefon on halb, kas, kas arvamus, et telefon on halb, telefon on saatanast, sa ainult istud seal iga päev ja muud ei teegi. Elisabeth Toots: Ja ma mõtlen, et nutitelefon ei ole miski, mis Elisabeth Toots: tekitab Auli Andersalu-Targo: Kiusamist. Vaid see tuleb inimeste omavahelistest suhetest, oskamatusest suhelda või laste puhul ka sageli mingisugusest pingest, mis on selle lapse elus või ka sellest, et kui keegi hakkab kiusama, et ta ei ole piisavalt kogenud oma elu, empaatiat, soojust, hoolimist tema enda suhtes. Ja lapsevanemana ma võin öelda, et tegelikult me oleme ise samasugused Kadi Aavik: Sõltlased. Siin oli just see like'i teema on ju, et ja et kui, kui noored ütlesid välja, et neile meeldib vanematega koos söömas käia ja et siis ei ole telefonides, siis tegelikult teevad vanemad selle vea, et kui on näiteks peresöömise aeg, siis isa või ema võtab ikkagi ise selle telefoni välja ja hakkab seal istuma. Ehk tegelikult ikkagi kõik algab kodust ja, ja, ja kui noh. Kadi Aavik: Aga Kadi Aavik: mul on nüüd sinna kiusamise poole Saatejuht: Peale üks küsimus, et oletame, on niimoodi, et on üks koolilaps, näiteks kuues klass. Saatejuht: Koolis on kõik väga tore, õpetaja on tore, klassikaaslased on toredad, siis läheb huviringi, aga enne huviringi üks suurem laps kiusab teda. See ei ole kooli ajal, see ei ole huviringi ajal. Vanemale ei julge rääkida, vanemad pole kodus, vanemal ei ole aega kuulata, mis see laps tegema peaks. Mis te arvate või mis te soovitate? Mirtel Montkla: No ta võib näiteks rääkida sõbrale, oma klassikaaslasele, keda ta usaldab. Et kui ta ise ei saa ennast aidata, siis äkki see klassikaaslane saab midagi teha. Elisabeth Toots: On olemas, ma olen kuulnud mingid sihukesed vist äpid telefonis, kus sa saad rääkida siis noh, kas tavaliselt inglise keeles sa saad rääkida nagu psühholoogiga, päris nagu psühholoogiga ja. Sest nagu minu arust on väga hea lahendus, sest sa tihti inimesed ei julge nagu tunnistada oma probleeme ja ei julge rääkida teistele ja see on nagu hea lahendus, sest seal nad saavad nagu vabalt rääkida. Anonüümselt rääkida oma probleemidest. Ja, keda nad ei nagu ei tea tegelikult. Mirtel Montkla: Jah, et huvitav asi on see, et Mirtel Montkla: lapsed või üldse noh, tänapäeval siis, et nad Mirtel Montkla: miskipärast räägiksid parema meelega kellelegi, keda nad absoluutselt ei tunne. Oma probleemidest, kui sellele, keda nad on tundnud juba mitu aastat, näiteks. Et see on hästi huvitav ka. Saatejuht: Aga kas sa oskad ka arvata, et miks see nii on? Mirtel Montkla: Ma ei tea, võib-olla sellepärast, et päriselus ta ei tunne sind ja võib-olla ta ei saa sul nagu midagi teha, et rääkida välja su saladusi või midagi, sest nad usaldavad äkki sellepärast rohkem. Auli Andersalu-Targo: Äkki see on see, et muidu võib juhtuda, et ta keerab midagi veel hullemat nässu, kui ma talle räägin. Ehk siis sõltub ka sellest, kuidas täiskasvanud seni on reageerinud ja muidugi meil on olemas näiteks natuke selline anonüümse info andmise koha mõttes või selle sarnane on ka lasteabi telefon, kuhu on võimalik helistada. Kas ma ütlen õigesti, kui see on üks, kuus, üks, üks, number? See on Auli Andersalu-Targo: üks, üks, kuus, üks, üks, üks, ühesõnaga need ühed ja kuued on seal lasteabi telefoni number. Ja muidugi, kui me räägime veel sellest, et võib-olla mul on jah, mul on ka nii kurb kuulda, kui sa ütled, et, et vanemad ei, on nii palju ära, ei jaksa pöörata tähelepanu, ei oska võib-olla märgata, et siis mõelda selle seltskonna peale, kes on koolis, ka need täiskasvanud. Raudselt koolis on olemas mõned normaalsed täiskasvanud, kes tahavad kuulata, kes tunnevad huvi, neil võib-olla ei ole hetkel olnud mahti aega märgata, et midagi on nässus, aga need inimesed on olemas, võib-olla on see, noh, ma ei tea, kuidas me nimetame siis koolitädi. See võib olla raamatukogu tädi, see võiks olla klassijuhataja. Kui on olemas koolis mõni kiusamisvastane programm, seal võib olla mõni kiva tiimi liige, näiteks see võib olla kiusamisest vabaks. Auli Andersalu-Targo: Programmi läbinud õpetaja, see võib olla põhimõtteliselt kes iganes psühholoogidest rääkimata, nemad ongi selleks sinna mõeldud, kui nad seal koolis tööl on või ka sotsiaalpedagoogid. Et kas võib nii olla, et need täiskasvanud varem ei ole võib-olla piisavalt normaalselt reageerinud, teinud midagi head. Ja selle tõttu ei ole nii palju julgust nende poole pöörduda. Ma usun, et nõukogude ajal see võis tõesti niimoodi olla, praegusel ajal ehk on juba parem pilt. Elisabeth Toots: Tihti sa ka ette arvad, et aa kui ma räägin mingi, ma ei tea, õpetajale, siis ta mõtleb, mis nii palju halba ja ma, ma või midagi sellist, aga tegelikult see ei, tihti nagu sa saad nii palju abi sellest, kui sa räägid kellelegi täiskasvanule. Ja nagu probleemid on hästi palju on neid juhtumeid, kus sa ei räägi õigel ajal täiskasvanule või, või kasvõi sõbrale ja see probleem kasvab niimoodi üle pea sul lihtsalt. Auli Andersalu-Targo: Pigem võiks rääkida varem, siis kui juba noh, natuke asi hakkab valeks minema. Publikust: Aga ma korra küsin, et, et sina ütlesid, et on sihukesed äpid, kus saab oma mure ära rääkida. Et kas, ma küsin lihtsalt lapsevanemana, et kas, kas tõesti tundub see kuidagi lapse jaoks turvalisem rääkida kuskil sellises kohas oma mure ära, kus sa isegi ei tea, kes seal Publikust: sellele vastab. Või, või, või võiks siiski mõelda, et see võiks olla keegi, et sa ikkagi tead, kes ta on.

Saatejuht: Alustame aruteluga koolikiusamisest nutiajastul. Olen Audentese erakooli õpilane Janno Leks. Osalevad veel mu koolikaaslased Elizabeth Toots ja Mirtel Montküla, õpetaja Kadi Aavik ning programmi „Kiusamisest vabaks“ koolitaja Auli Andersalu-Targo. Auli Andersalu-Targo: Olen Auli Andersalu-Targo, töötanud ka psühholoogina. Elisabeth Toots: Kiusamine võib väga haiget teha. On lehekülgi, kus esitad inimestele küsimusi ja vastatakse solvangutega. Auli Andersalu-Targo: Millised need lehed on? Elisabeth Toots: Teed seal konto, siis jagad lehe linki, et inimesed kirjutaksid sinna. Mirtel Montküla: Võidakse ükskõik mida kirjutada. Elisabeth Toots: Tihti vanemad ei teagi, millise surve all lapsed on nutimaailmas. Kadi Aavik: Olen Kadi Aavik. Teievanused toimetavad iseseisvalt internetis. Kui palju aega kulutate sellele? Elisabeth Toots: Ei teagi, ei panegi enam tähele. Saatejuht: Publik võib ka küsida. Auli Andersalu-Targo: Kiusamise üks kriteerium on korduvus – keegi paneb korduvalt üles halvustavaid postitusi ühe inimese suhtes. Kiusajale tasub mitte vastata, ta ära blokeerida. Saatejuht: Küsimus publikust. Publikust: Facebookis pannakse pilte, kuhu tuleb sõber täägida. Kui sõber ei vasta, peab ta sulle pitsa välja tegema.“ Kas selline on kiusamine? Elisabeth Toots: See on rohkem naljaga. Kadi Aavik: Mõnes tekib hirm, et täägimata jätmata arvatakse mind seltskonnast välja. Saatejuht: Mitmendas klassis sina oled? Elisabeth Toots: Lähen kaheksandasse. Saatejuht: Sulle on see nali, noorematele mitte. Kiusaja alati ei mõistagi, et ta kiusab. Elisabeth Toots: On ainult lähimatele sõpradele näha privaatkontosid, kus postitatakse naljakaid pilte oma sõpradest – pildilolijat võib see sügavalt haavata. Auli Andersalu-Targo: Mida õpetaja teha saaks? Kadi Aavik: Õpetajana saab viidata andmekaitseseadusele. Mirtel Montküla: Klassikaaslased postitasid video, kus tehti mind järele. Oma sõpradest sellist ei oodanud. Elisabeth Toots: Minu sõbranna saatis meievahelisest vestlusest ekraanipilte oma sõpradele. Mirtel Montküla: Jan, on sul ka mõni lugu? Saatejuht: Ei, mul on vedanud. Mirtel Montküla: Aga su sõpradel? Saatejuht: Neilgi on vedanud. Auli Andersalu-Targo: Eestis on neljandast viienda klassini küberkiusamine üks keerulisemaid teemasid. Kiusamine üleüldiselt võib alata lasteaias ja jätkuda töökohtades. Peresiseseltki esineb kiusamist. Kiusamisel pole mingit õigustust. Kui lapsel on usalduslik suhe oma vanematega, siis ta julgeb kiusamisest rääkida. Kadi Aavik: Oluline on õpetaja ja lastevanemate hea kontakt, siis saab lapsi aidata. Kas mingis vanuses kiusamine lõppeb? Elisabeth Toots: Kiusamist on vist igas vanuses, aga erineval kujul. Kadi Aavik: Need täägimise lood – kas sellised lõppevad? Elisabeth Toots: Mingil hetkel need pole enam olulised. Kadi Aavik: Prantsusmaal on nutitelefonid koolis keelatud. Elisabeth Toots: Väga sobiks! Mirtel Montküla: Meil on klassiruumis keelatud, aga koridoris on pink, kus poisid vahetundidel telefonis istuvad. Saatejuht: Kas aitaks aktiivse tegevusega vahetunnid? Elisabeth Toots: Meil pandi kõikjale malelaudu ja lauamänge. Natuke on aidanud. Mirtel Montküla: Kool võiks olla täitsa telefonivaba. Publikust: Kui kõik vahetunnid oleks õues? Mirtel Montküla: Ülitore! Talvel on keerulisem. Elisabeth Toots: Talvel siis lauamänge sees. Auli Andersalu-Targo: Mis on telefonist tähtsamad asjad? Elisabeth Toots: Sõpradega kohtumine. Mirtel Montküla: Perega söömas naudime hetke, pole telefonis. Saatejuht: Millal telefoni täitsa ära unustasite? Publikust: Hispaania reisil. Auli Andersalu-Targo: Esimest korda discgolfi mängides, keskendusin õpetajale. Saatejuht: Kui kõik tunnid oleks nii põnevad! Elisabeth Toots: Laagris sõpradega ei tahtnudki telefoni kasutada, aga pidime netikaardilt teekonda kontrollima. Saatejuht: Telefon on ka praktiliste asjade jaoks. Kadi Aavik: Minu lastel nutitelefone pole. Neid ei kiusata selle pärast, pigem muutub ilma nutitelefonita taas normaalseks. Mirtel Montküla: Raamatut lugedes, õues käies. Elisabeth Toots: Tihti suhtutakse äärmuslikult – nutitelefon on kas halb ja saatanast või hea ja kasulik. Auli Andersalu-Targo: Nutitelefon ise ei kiusa, vaid see tuleb inimestevahelistest suhetest. Kadi Aavik: Täiskasvanudki võivad olla nutitelefonisõltlased. Auli Andersalu-Targo: Täiskasvanu peab jälgima, millist eeskuju ta annab. Saatejuht: Näiteks koolis ja huviringis last ei kiusata, aga teel huviringi kiusatakse. Vanematele ei julge rääkida. Mida ta teha saaks? Mirtel Montküla: Võiks rääkida klassikaaslasele. Elisabeth Toots: On äppe, kus saad anonüümselt rääkida päris psühholoogiga. Mirtel Montküla: Oma probleemidest räägitakse parem võõraga. Auli Andersalu-Targo: Meil on Lasteabi telefon, kvalifitseeritud õpetajad, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid. Elisabeth Toots: Kindlasti rääkida. Auli Andersalu-Targo: Rääkida kohe, enne kui olukord eskaleerub.

1552137634-piirideta-anonuumne-eikellegimaal-koolikiusamine-nutiajastul

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Valitsuse otsusega on energiahinna hüvitisele õigus kuni keskmise sissetulekuga peredel. Kuidas toetuse saajad välja selgitatakse ja milline on koormus kohalikele omavalitsustele? Ja mis on ikkagi pika perspektiivi lahendused sellest energiakriisist välja tulla? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja saates väitlevad riigihalduse minister Jaak Aab ja sotsiaaldemokraatide aseesimees Lauri Läänemets. Tere õhtust. Tervist, tere õhtust. No Jaak Aab, kuidas te kujutate vaimusilmas ette, et noh, pool või isegi 60 protsenti Eesti elanikest läheb siis elektriarved ja pangaväljavõtted näpus kohaliku omavalitsuse ukse taha seisma, et kas midagi on selles pildis valesti? Jaak Aab: Ma kardan, et saade lõpeb ennem otsa, ma pean ütlema, et valitsus on natuke teisi otsuseid ka teinud, me räägime ühest toetusmeetmest, et kogu hinnatõusude leevendamise ohjeldamise pakett koosneb praeguseks vähemalt neljast otsusest. Et riigieelarve koostamise ajal otsustasime, et me hoiame aktsiisimäärad sama madalad, kui nad kriisi ajaks tehti. Jaak Aab: Elektrivõrguteenuse tasu alandasime poole võrra, see on 90 miljonit, siis gaasivõrgutasu alandasime 100 protsenti, see on veel 24 ja pool miljonit ja siis on nüüd 80 miljonit seda toetusmeedet, mis tuleb jagada Jaak Aab: omavalitsustel küll valitsuse otsusega, eraldatakse need vahendid ja halduskoormus on suur ja, ja see ei olegi lihtne ülesanne, ütlen kohe. Põhipõhjus on see, et CO kahe vahenditest, kaubanduse vahenditest laekuvalt üle tulu on võimalik vastavalt direktiivile ja seadusele jagada toetusteks ainult sellisel moel. Saatejuht: No aga Eesti Energia teenib ju meeletut kasumit, mitte ainult CO kahe hind ei ole see, mis selle raha nii-öelda riigifirmale kassasse toob, seal on ju ka elektri tootmine on väga tulus äri tänapäeval. Jaak Aab: Äriühingult ei saa käskida, las, langetava hindu, see ei ole üldse võimalik tänapäeval, isegi riigi äriühing. Jaak Aab: No need laekuvad dividendidena järgmine aasta tõenäoliselt, eks siis leidub kindlasti ka neid häid asju, kuidas inimestele saab meelehead teha selle raha eest. Saatejuht: Nii et paremat lahendust ühesõnaga ei olnud võimalik puhttehniliselt teha, ütlete teie? Jaak Aab: Kui me räägime CO kahe kaubanduse vahenditest, siis küll, see tuleb maksta välja toetusena Jaak Aab: keskmisest madalama sissetulekuga inimestele. Saatejuht: Lauri Läänemets, no miks ma ei näe, et sotsiaaldemokraadid oleksid korraldanud juba suuri miitinguid, ma ei tea, meeleavaldusi energiakriisile tähelepanu juhtimiseks. See teie valijatele ei olegi oluline teema. Lauri Läänemets: See demokraatliku erakonnana me püüamegi ühelt parlamentaarses protsessis need asjad selgeks teha ja, ja oma ettepanekud teha ja kui tõesti see tulemus ei anna, siis peab midagi rohkemat tegema. Tulemusi ei ole? Ma ütlen, et ja, ja see ei ole küsimus, ei ole sotsiaaldemokraatide valijate küsimus, see on kõigi Eesti inimeste tänane probleem ja, ja noh, minu arvates vaadatakse seda hästi kitsalt, et tõesti täna on inimestel raske, on ka jaanuaris-veebruaris raske, aga sisuliselt toimub täna jõukuse ümberjagamine Eestis. Ehk siis hinnad lähevad kallimaks, inimeste selle aasta, järgmise aasta palgatõus süüakse ära, noh, kui me vaatame politseinikud, päästjad, õed, õpetajad, neile niigi nagu ei suudetud seda palgatõusu teha ja nüüd nüüd noh, võetakse, võetakse, lükatakse käsi nende tasku ja see raha muideks ei lähe mitte ainult Eesti Energiasse, kuskohast seda on võimalik välja võtta. Ja ka sellel aastal tegelikult me ei pea ainult kvoodirahadest neid toetusmeetmeid tegema, see raha läheb tegelikult välismaale ära, lihtsalt lihtsalt täna valitsuse pealtvaatamispoliitika laseb võtta inimeste taskust raha ja viia selle kuskile välismaale. Saatejuht: Pilt on trööstitu, ma kujutan ette, ühel opositsioonierakonnal on ikkagi noh, kaunis mugav positsioon praegu valitsus siin kuulipildujast auklikuks tulistada, aga milline on sotsiaaldemokraatide plaan, et kuidas neid inimesi praegu selles energiakriisis aidata? Lauri Läänemets: See ei ole, ei ole üldse mugav ja hea positsioon, tegelikult vaatame ja nutame, et et noh, et noh, tegelikult me ju näeme noh, suurt pilti vaadates seda, kuidas selline parempoolne liberaalne majanduspoliitika noh, ei toimi onju. Aga sotsiaaldemokraatidel on parem majanduspoliitika, milline see võiks olla siis selles olukorras? See on tasakaalustav majanduspoliitika, ma ütlen, et et noh, et kus kaks kolmandikku riigi elanikest osutuvad sotsiaalabi saajateks, see ei ole normaalne olukord, seal sellistes olukordades tegelikult tuleb teha universaalseid, universaalseid lahendusi, me oleme e-riik. Noh, minu arvates me võiks vabalt vaadata, vaadata midagi sellist, mida on teinud näiteks Norra, onju, või siis need meetmed, millest on räägitud väga palju, on erinevatest võimalustest räägitud, alates siin aktsiisidest, mõned asjad on valitsus täna ära teinud, et seal need kombinatsioonid, aga see, et teha nagu enamus Eesti inimestest keskmistest peredest toimetulekusaajad, noh, see ükski, ükski riik ei tohiks minna inimestelt väärikust niimoodi ära võtma. Saatejuht: Kas siit tuleb üks konkreetne idee ka, millele Jaak Aab saab siis vastata, et kas seda kaalutakse või miks seda ei kaalutud? Lauri Läänemets: Jaa, muideks ma võin kohe enne ette ruttu ära öelda, et seda ei ole kaalutud, et sotsiaaldemokraadid on teinud väga palju erinevaid. Saatejuht: Nii, aga öelge nüüd üks. Lauri Läänemets: Näiteks siis, mis puudutab taastuvenergia tasud, Lauri Läänemets: siis mitte küsimust inimeste käest, 100 miljonit eurot hääletati maha, et siis võimalus, mis aitaks väga palju inimesi järgi toimetuleku toetuse piirmäärade tõstmine on ju, on maha hääletatud riigieelarve tegemisel või siis noh, meil tõuseb alampalk on ju, et tulumaksuvaba miinimumi tõstmine alampalgani väga paljusid aitaks väga oluliselt jälle maha hääletada. Saatejuht: No vaadake nüüd siis sotsiaaldemokraadid tahaksid anda teile rohkem vahendeid, eks ole, alampalgast kindlasti ja kui seda nii-öelda miinimumi tõsta, laekuks palju tulu riigile, miks te siis ei taha? Jaak Aab: Ma võtan ühekaupa, väiteid on väga palju. Jaak Aab: Taastuvenergia tasu mõjub elektri hinnale kuskil kolm-neli protsenti, oli kaalumisel koos selle võrgutasu alandamisega, võrgutasu alandamine lõpparves on seitse kuni 15 protsenti, nii et mitu korda parem meede toetab paremini. Ja nii nagu ütlesin, gaasivõrgutasu on 100 protsenti alandatud, neid universaalseid meetmeid on ka aktsiisid on hoitud madalal. Ja kindlasti on neid meetmeid veel noh, käibemaksust on palju räägitud, eks seegi on universaalne meede. Jaak Aab: Võrgutasudest võidavad nii inimesed kui ettevõtjad, kindlasti käibemaksust ettevõtjad suurt midagi ei võidaks, inimesed küll. Aga need ettepanekud ka jätkuvalt laual. Nüüd see, mis puudutab, et sotsiaaldemokraadid räägivad ilusatest ettepanekutest. Riigieelarve menetluse käigus tehti üks ettepanek, toimetuleku toetuse piiri tõstmine jah, sotside poolt. Sellest võidakse umbes 10000 kuni 12000 leibkonda, kõige vaesemad tõesti, see on tubli. Aga mis ütlevad teised leibkonnad? Meie ettepanek on aidata palju rohkemaid leibkondi ja miks ma sellest räägin, rääkida on ju hea, aga kui on ees konkreetne dokument, millest riik nagu lähtub oma rahapoliitikas ja inimesi saabki selle dokumendi läbi aidata, mis dokument, siis tuleb teha riigieelarves vastav muudatusettepanek, võtta sealt kuskilt siis tükk ära ja panna siis nende toetuste peale. Selliseid ettepanekuid kahjuks Riigikogus ühestki opositsioonierakonnast ei tulnud. Lauri Läänemets: See noh, ütleme nii, et Eesti inimestel pole kasu sellisest pealtvaatamispoliitikast siin praegu noh, need väited. Otsuseid tehakse riigieelarves. Ei pea ainult CO kahe raha kasutama, et meil on võimalik maksupoliitikaga seda mõjutada, meil tegelikult toimub elektriaktsiisi ülelaekumine, 100 miljonit eurot, me võiks seda vabalt kasutada, on ju, et selles mõttes peituda selle taha ja öelda, et nüüd pole võimalik teha selliseid toetusmeetmeid, mis jätaks inimestele väärikuse alles, Jaak Aab: No minu arust. Jaak Aab: Võib teha veel erinevaid toetusmeetmeid, ma ütlen lihtsalt ära, et see toetuspakett, mis valitsus on otsustanud, on 250 miljonit. Norra pakett on 900 miljonit, Norras on neli korda rohkem elanikke, korrutage Eesti pakett neljaga, meie pakett on tugevam kui Norra. Saatejuht: Kas võiks ikkagi teha siis nagu kõigile Eesti. Aga see ka ei piisa. Kas võiks teha siis kõigile Eesti inimestele rahaülekande, sõltumata sellest, millist palka nad saavad, Lauri. Lauri Läänemets: Ja tegelikult me ei peaks üldse rahaülekannet tegema, et no vähemalt noh, kuigi vaadates seda toetusmeedet, siis ma arvan, et selle selle toetusmeetme juures, millest me siin rohkem rääkima hakkame, seal see Eesti e-tiiger nagu karjatab, on ju, et selle paberi majanduse peale, mis toimima hakkab, aga, aga tegelikult me peaks olema nii tugev riik, et me ei pea kellelegi raha üle kandma, vaid lihtsalt riik võiks otsustada, et, et et noh, me lepime parameetrid kokku ja me ei võta nii palju neilt inimestelt raha. Inimestelt on ju, me näeme ära ju, mis on inimeste tarbimine, mis on nende sissetulekud, see kõik on olemas riigil, on ju. Selle asemel noh, üldse muidugi väga huvitav on see, et, et nüüd Eesti ajaloo suurim sotsiaaltoetus, sellega ei tegele mitte Sotsiaalministeerium, vaid millegipärast Rahandusministeerium, et kõik need asjade loogikad on täiesti valesti. Aga sellepärast ma ütlen selle Jaak Aab: Vastuse kohe ära, muidu jälle jääb ütlemata, see ei ole sotsiaaltoetus, see on erakorraline toetus energiahindade tõusu hüvitamiseks, no see ei ole sotsiaaltoetus. Saatejuht: Ja nagu me teame, hakkavad selle toetuse välja jagamisega tegelema siis kohalikud omavalitsused. Jaak Aab, kas te oskate mulle öelda, kui palju inimesi siis nüüd jaanuariks on vaja kohalikule omavalitsusele juurde palgata, et kogu see paberimajandus ära teha? Jaak Aab: Täpset numbrit ei oska öelda, aga see täies ulatuses omavalitsustele riigi poolt kompenseeritakse. Kõik lisatööjõud, mis on vaja võtta, infotehnoloogilised lahendused, kui on seal oma andmebaasidest teha, see kaetakse riigi vahenditest. Jaak Aab: See on maksimaalselt võib kuluda selle administreerimiseks kaheksa ja pool miljonit. Aga see on maksimaalne summa, tõenäoliselt kulub vähem. Saatejuht: See Saatejuht: kohalikud omavalitsused, arvate, võtavad selle rõõmuga vastu ja palkavad hea meelega neid inimesi, kellel võib-olla polegi noh, raskel ajal tööd? Jaak Aab: Ei nad rõõmuga päris ei võta, see tähendab lisakoormust ja ma kummardan kõiki kohalike omavalitsusi, kes selle lisatöö peavad ära tegema. Ma Jaak Aab: mäletan Jaak Aab: Katrin Raigi Jaak Aab: tsitaati, et suurem Jaak Aab: väljakutse kui Saatejuht: Vaktsineerimine ja Saatejuht: valimised kokku. Lauri Läänemets: Ja täpselt, sest sisuliselt peaaegu terve Narva linn kvalifitseerub selle toetuse saajaks, et et noh, et kui me vaatame, mis seal on 20 minutit, siis ennustab ministeerium, et võtab ühe üks menetlusaeg on, omavalitsused ütlevad, et tegelikult võtab rohkem aega, et, et seal on muud asjad juures. Kui me arvestame selle töötundidesse, siis see on umbes pool miljonit töötundi, inimtöötundi, me teeme nagu e-riigis hakkame tegema paberimajandust. Et noh, ma ütlen, siin on palju paremaid ja mõistlikumaid lahendusi arvatavasti, mida mida saaks teha ja siis me mõtleme selle menetlusprotsessi peale, 35 päeva aega menetleda, siis on 10 päeva aega seal veel raha üle kanda. Nii et selleks noh, ma ütlen, et riigivaates ta on niisugune omavalitsuste kaela probleemi veeretamine, sest need probleemid, mis pihta hakkavad, need samad nagu ametnikud hakkavad sealt pihta saama. Saatejuht: Aga kui mõni paber veel koju jääb, ma ei tea, mis paberid üldse kaasa peab võtma sinna kohalikku omavalitsusse, kui näiteks noh, minu vanaema otsustab, et ta tahab seda taotlust sisse anda, mis ta kaasa võtma peab? Jaak Aab: Omavalitsused ja keskvalitsus on kõik üks riik, et siin ei tasu vahet teha ja keegi kelleltki midagi ei lükka, see on jagatud kohustus inimesi aidata ja seda me teeme koos kohalike omavalitsustega. Paberitega, see ei näe nii õudne välja, võib-olla Lauri kirjeldab, on ikka infotehnoloogiline lahendus, kus need andmed sisse kantakse, kes arvutab, eks ju, automaatselt need toetused välja. Inimene peab esitama, enamuses omavalitsustes on ka sellised elektroonilised vormid, kus kodulehekülje peal saab selle ära täita, digitaalsed arved juurde panna, siis ei pea kuskile ise kohale minema ja arvutused tehakse juba omavalitsuse ametnike poolt. Jaak Aab: Kui me räägime, et mis on vaja esitada, siis on vaja öelda, palju on siis leibkonna tulu. Ja see tulupiir, millega nagu saadakse toimet, seda toetust, on päris kõrge, see on see keskmine, ja nagu ma leibkonna liikmete arvuga läbi korrutame, siis ma täna arvestasin, et üks viieliikmeline pere saab netosissetulekuna, on see piir üle 3100 euro. Ehk mis siis brutos on mingi 4000, et kui ema isa teenivad keskmist palka ja neil on kolm last, siis nad kindlasti saavad seda toetust. Pensionärid praktiliselt enamuses saavad seda toetust. Saatejuht: Need, kes on võtnud välja näiteks oma selle pensionisamba raha, käinud selle eest korra Tenerifele, ostnud suurema teleka, need jäävad toetusest ilma. Jaak Aab: Sellel kuul, kui ta on saanud selle toetuse, sellel kuul ta jääb välja, sest tema tulupiir siis ületab Saatejuht: Seda. Aga seda arvestatakse aasta keskmise peale või kuu pealt? Jaak Aab: Taotletud kuude peale, vastavalt septembrist peale oktoober, november. Kõlab nagu lihtsalt. Lauri Läänemets: Tegelikult me võime seal vaidlema jääda nende detailide üle, et tegelikult on seal niimoodi, et võib arvesse võtta üks kuu, kui kuus kuud on ju, et iga omavalitsus saab seda tõlgendada erinevalt, nii et ma arvan neid probleeme, mis inimestele peale sajavad, saab väga palju olema. Kuna see Jaak Aab: On, hüvitatakse tagantjärgi, siis mina ütlen ka näiteks, et mõistlik on minna inimesele taotlema siis, kui detsembriarved on ka käes, siis on nelja kuu arvet ja pead korraga võimalik üks taotlus esitada, ei pea mitu korda käima. Lauri Läänemets: Mure ongi selles, et me keskendume, ma ütlen sellele toetusmeetmele, et siin noh, see, see, see probleemid on ju on näha, tegelikult võiks ühe universaalse lahenduse teha, saaks hakkama, aga ma ütlen, et olulisem asi, see kõik ju kestab ikka veel, Ma pean Jaak Aab: Nii palju ütlema, Lauri, et need universaalsed meetmed, igaüks aitabki seal kuskil 10 protsenti sellest arvest. Nüüd see sihitud meede aitab lõpparves, kui hinnatõus on olnud, inimesel saada 30 40 protsenti toetust. Lauri Läänemets: Mis ma tahan öelda, et see, millega valitsus ei tegele, see teine pool seal on see, et, et miks see kõik edasi saab niimoodi minna, et kuidas saavad need energiahinnad nii kõrged olla, et meil on elektribörs, on ju, kus me oleme, kuidagi on kõlanud selline arvamus valitsuse poolt, et, et me ei saa midagi teha, et see börs ja turg määrab kõik. Saatejuht: Oot, aga sotsid, sotsid ka leiavad siis nii nagu Isamaa, et need eratarbijad peaks sealt elektribörsilt välja viima või? Lauri Läänemets: See on üks võimalus, tegelikult on niimoodi, et turu ja turureeglid on pannud paika turuloojad ehk riigid ja, ja nende esindajad, valitsused, kui ütleme nii, et see turg ei tööta ühegi inimese ega ühegi ettevõtja jaoks täna. Need on ju noh, röögatu ebaõiglus, mis toimub, et seal on Raivo Vare ju tõi ka väga hästi välja võimalusi, mida sa saad teha, isegi aktsiaturgudel on niimoodi, et kui sul noh, tekivad seal mingid suured suured nagu kaldumised ühele või teisele poole, peatatakse turus turul kauplemine ja seal on muid mehhanisme, võiks, võiks ka veel teha, aga meie millegipärast tulistame seda turgu, on ju, ja, ja siis vaatame, kuidas inimeste rahakotist see raha ära võetakse, saadetakse Eestist välja. Ma peaks õudselt põhjalikult Jaak Aab: Põhjendama, miks enamus asju, mida Isamaa ja Sotsid on välja pakkunud, siis kahjuks teha ei saa, nii nagu on, see on riikidevaheline kokkulepe, see börs. Meil on, oleks võimalik küll näiteks kinni maksta mingit tasemet, kui börsipaketid üle lähevad, aga seal on ka ebaõiglus, kellelgi on fiks paketid ja tema siis ei saa toetust, aga, aga see, et see on probleem, kogu süsteem, on mitu kokku langenud asja ja ei tasu mõelda, et meie üksinda oleme siin hammasrataste vahel. Kesk-Euroopas, isegi Lääne-Euroopas praegu elektri hinnad ületavad meie hindu, nii et see on ülemaailmne probleem. Põhiprobleem on koroonakriis, kus siis seesama energiakandjate pakkumine mingil hetkel vähenes, nüüd äkki plahvatavalt nõudlus suurenes ja siin me istume, aga pikaajaline probleem selles regioonis on võimsuste puudumine. Sellega ma olen nõus ja sellega tuleb tegeleda. Lauri Läänemets: Sellega ma olen ka nõus, ma lihtsalt ütleks selle peale, et, et tegelikult, et Reformierakond, Keskerakond, ühe tagumiku kaks kainikat, et, et noh, lihtsalt natukene nägu teha teistmoodi, et, et mis hetkest hakkas Keskerakond rääkima sellist turu usku ja, ja liberaalse majandusmudeli kaitsmist, me ei saa midagi teha, riik ja valitsus ongi selle jaoks, et ebaõigluse korral sekkuda. Me ei ole seda öelnud, et midagi teha ei saa, kõik need ettepanekud Jaak Aab: On tulnud Keskerakonna laualt ja nendest neli on ellu viidud. Saatejuht: Jaak Aab, värske nagu, ma arvan, mitu aastat, noh, Majandusministeerium, Keskerakonna valitsus on olnud, et kui kõik energiaeksperdid räägivad, et noh, see kriis tegelikult oli ammu kaugelt näha, et noh, läheb jamaks, miks midagi siis tehtud ei ole, et seda lahendada? Jaak Aab: Oi jumal seda, ma tuletaks meelde ka varasemaid majandusministreid, miks 10 aastat seisis kogu see tuulearenduste värk praktiliselt, seal on mitu detaili, ei valmistatud ette vastavaid seadusemuudatusi, mis puudutab hoonestuslubade taotlemist, merre näiteks, mereala planeering seisis, ei tehtud, järgmise aasta alguses võtame vastu, seal on vähemalt ära näidata kohad, kus võiks arendada meretuuleparke ja varemaste planeeringutega on ka kohad olemas. Et me oleme päris tõsiselt vaeva näinud, et see asi liiguks edasi, ongi pikk protsess. Neid võimsusi on võimalik ka kiiremini tekitada, et maismaa tuulepargid, arengud tõenäoliselt on kõvasti kiiremad, aga noh, probleemil on mitu külge. Siiski ma tuletan meelde, et me oleks võib-olla veel suuremas jamas, kui eelmine valitsus, millest sai kõvasti kriitikat, otsustas 1000 mega jätta reservi neid sama põlevkivikatlaid, kui meil neid ei oleks, siis me oleks veel suuremas jamas. Saatejuht: Lauri, siin sotsid on rääkinud kiirest Brexitist ja päris pikalt, et mis te arvate, millises olukorras me täna oleksime, kui need põlevkivijaamad oleks muuseumideks muudetud? Lauri Läänemets: Kui sellest on räägitud, siis on räägitud sellest, et teeme ühiskondliku kokkuleppe, lepime kokku ja me teame kõik, mis ajaks, mis ajaks see juhtub, on ju, mitte niimoodi, et noh, paneme täna kinni, et. Saatejuht: Aga ikkagi päris hästi, et nad praegu tiksuvad seal ja elektrit meile toodavad. Lauri Läänemets: Loomulikult meil on ju elektrit vaja, et enne ei saa ju vanasse kaevu sülitada, kui uus valmis on, seda me teame nagu kõik, et. Kas see huvitav, et Saatejuht: See tsitaat on nii palju, Lauri Läänemets: Nii populaarseks läinud? Tsitaat on, et selles mõttes. Elu õpetab. Korra tulen tagasi, ma võin Jaak Aabi nagu aidata, et minu mäletamist mööda viis aastat vähemalt on seda energia ministriportfelli Keskerakond hoidnud, on ju. Me oleme tükk aega liigutanud nüüd, see ei ole kerge. Noh, näha on, et, et tegelikult. Lauri Läänemets: No kas mereradar tuleb või, et me ei saa neid meretuuleparke ehitada, kui noh, neid elementaarseid asju ära ei tee. Saatejuht: Head sõbrad, me kindlasti võiksime siin seda efektset debatti pidada veel tunnikese, aga mul oleks õudselt kahju, kui see saade lõpeks ilma ühegi sellise nii öelda positiivse plaani ja ühe tõesti pikaaegse alternatiivita, et noh, kas siin laua taga istuvad näiteks mehed, kes on valmis minema oma kohalikku kogukonda, ütlema, et me teeme selle tuumajaama ära, et meil oleks see stabiilne juhitav võimsus, kas see on Eesti energiaportfelli lahutamatu osa tulevikus, Jaak? Jaak Aab: Jah, tuumajaam võib olla üks alternatiiv, sellepärast et juhitava võimsusi on vähe. Saatejuht: Alternatiive oleme ju kaalunud siin 10 aastat ja nüüd me olemegi selles olukorras, kus elektrit pole, eks ju. Kas see on tõsiseltvõetav asi, mille poliitikud peaksid oma südameasjaks võtma? Juba Jaak Aab: Tegeleme, juba tegeleme selle kompetentsi ettevalmistamisega, töörühm töötab, sealt tulevad näiteks üks näide. Me ruumianalüüsi sees juba Jaak Aab: võrdleme need kohad ära, kuhu oleks võimalik teha ja sealt edasi saab juba arendada, siis tuleb kompetents välja arendada. Kas see tuleb 100 protsenti, mina kätte ei julge südamele panna, aga täitsa mina toetan ja see on täitsa tõenäoline. Üks asi, mida pidevalt on ettevalmistatud ja tehtud, on taastuvenergia konkursid, et järjest rohkem on ju taastuvenergiat tegelikult tuleb turule. Saatejuht: Aga juhitavaid võimsusi on vaja? Jaak Aab: Aga paralleelselt on ka juhitavaid võimsusi vaja ja tegelikult küll see tuuleenergia ka areneb. Ma ütleks, et kuskil maismaa tuulikuid, noh, Tootsi saab isegi kiiremini. Kolme-nelja aasta jooksul tuleb. Mere tuulepargid on väga kallid ja väga suured arendused, neid hakkab tulema kuskil kaheksa aasta pärast. Saatejuht: Lauri, tuumajaam on Eesti tulevikku lahutamatu osa või ütleme siis nii, et millist energiahokteilid teie näete, mis meid sellest kriisist välja Lauri Läänemets: Tooks? No ma arvan, et riik peaks ikka panustama sinna, kust tuleb kõige odavam elekter. Täna kõige odavam elekter on taastuvenergia, aga no mitte midagi pole teha, on ju. Et ka Rohetiigri tegelikult see rohe, rohepöörde teekaart ju näitab, et Eesti teadlased on arvutanud ja vaadanud, et meretuulepargid, salvestusvõimsused, tehnoloogia areng, annaks väga olulise osa. No mis puudutab nüüd tuumaelektrijaama, jah, me võime sellest rääkida, me kindlasti on mõistlik seda arutada, seda patti ühiskonnas maha pidada, aga tuumajaama valmimine võtab 20 30 aastat aega, selle ajaga peab olema meil kõik juba ära tehtud. Et ühesõnaga tuumajaam selles, selles ajalises loogikas ei ole lahendus. Et, et tuleb ikka vaadata sinna, kuskohast see odavam elekter tuleb ja tehke, mis tahate, ta tuleb taastuvenergiast. Jaak Aab: Ma ei väida, et see on ainus lahendus, noh, palju räägitakse salvestustehnoloogiast, kahjuks ei ole momendil, aga kui nad siin arenevad 10 aastaga, siis on väga hästi võimalik seda taastuvenergeetikat salvestada ja kasutada siis, kui on suurem tarbimine. Et kahjuks ei olegi lõplikke vastuseid tänasel päeval ja keegi pole nii tark, et öelda, et sellel aastal siis on täpselt see Lauri Läänemets: Kompott. Ei no, mis see lõplik vastus, et siin selge on see, et me peame oma tuuleenergia arendamise või taastuvenergia arendamisega edasi minema, ta lihtsalt, et kui me räägime hindadest, sellest, et me teame, et täna ja ka tulevikus on põlevkivi kallis, on ju, tegelikult on tuumaenergia päris kallis, et noh, et pööraks siis pilgud sinna, mis lahendab ja ma ütlen, ütlen veel kord, börsi küsimusega me peame tegelema, et ei saa lihtsalt pealt vaadata. Saatejuht: Miks ma ei näe poliitikuid käimas mööda maakondi, veenmas ümber neid, kes ütlevad, et minu tagahoovi mitte midagi ei tule, kas, kes need eestvedajad siis lõpuks meil olema peaksid, kes seda ühiskonnameelsust kujundama peaks, kui mitte teie, härrad siin laua taga? Jaak Aab: Poliitilised otsused võtavad väga kaua vahel aega. Võtavad nii kaua aega, et me ei saa mängida otsa vahepeal? Jaak Aab: Ma arvan, et siin on mitu Jaak Aab: põhjust, Jaak Aab: miks need Jaak Aab: asjad ei liigu, et on ka ütleme, kohtupraktika on küllaltki karmiks läinud keskkonnamõjude suhtes, kohaliku arvamuse suhtes ja me teame küllalt kohtuotsusi, kus on tõmmatud kriips peale, ütleme Hiiumaa meretuuleala arendamisele või kuskile mujale. Järelikult tuleb need protsessid ikkagi põhjalikult läbi teha. Kui kõik tahab, et nipsust on võimalik seda teha, ei ole, see tulebki kohalikega korralikult läbi arutada, tuua need leevendusmeetmed sinna kõrvale ja siis on võimalik seda edasi teha. Sellega tegeleme. Saatejuht: Lauri, saateaeg on sisuliselt läbi, kaks lauset lõpetuseks. Lauri Läänemets: Ma tahtsin siia lõppu öelda, et noh, see võib-olla nagu laiem teine teema, aga Eesti suur mure on selles, et, et kas energiakriis, kuigi ta ei ole otseselt rohepöördest sõltuv, on ju, siis meie suur mure on selles, et meil ei ole positiivseid poliitikuid rohepöörde eeskõnelejad, inimestele tundub, et see kuidagi on nagu halb või vale, on ju. Tegelikult luuakse seal palju töökohti, majandusharusid uusi, on ju, ja, ja seda on vaja ja siis tekib ka mõistmine, et noh, me ei pea kogu seda, kogu seda energiaraskust, tootmise raskust jätma Ida-Virumaale, vaid noh, meil igalühel on selles oma roll. Saatejuht: Ilus, selge sõnum, millega see saade ühel väga keerulisel ja praktilisel probleemil lõpetada, suur aitäh teile, head poliitikud, ilusat jõuluaega ja aitäh teile, head vaatajad, et olite meiega, homme on Esimese stuudio ajal eetris üks eriline ja teistmoodi intervjuu, vaadake kindlasti, head õhtut.

Saatejuht: Teemaks on energiahinnahüvitis ja energiakriis. Saates on riigihalduse minister Jaak Aab ja sotsiaaldemokraatide aseesimees Lauri Läänemets. Jaak Aab, kuidas te suhtute kavandatud hüvitisse? Jaak Aab: Me räägime ühest toetusmeetmest, aga hinnatõusude leevendamise pakett koosneb vähemalt neljast otsusest. Omavalitsustele eraldatakse vahendid ja halduskoormus on muidugi suur. Saatejuht: Eesti Energia teenib meeletut kasumit. Jaak Aab: Äriühingut ei saa käskida hindu langetama. Saatejuht: Riik saaks seda raha kasutada. Jaak Aab: Need laekuvad dividendidena järgmine aasta. Saatejuht: Lauri Läänemets, miks sotsiaaldemokraadid energiakriisile tähelepanu ei juhi? Lauri Läänemets: See ei ole sotsiaaldemokraatide valijate küsimus, see on kõigi Eesti inimeste tänane probleem. Järgmise aasta palgatõus süüakse praegu ära. Saatejuht: Milline on sotsiaaldemokraatide plaan, kuidas inimesi energiakriisis aidata? Lauri Läänemets: Näeme, kuidas parempoolne liberaalne majanduspoliitika ei toimi. See ei ole normaalne, et 2/3 inimestest saab toetust. Tuleks tõsta tulumaksuvaba miinimumi alampalgani, et inimesi aidata. Saatejuht: Jaak Aab, miks te ei soovi tulumaksuvaba miinimumi tõsta? Jaak Aab: Sellest võidaksid vähesed. Meie ettepanek on aidata palju rohkemaid leibkondi. Lauri Läänemets: Me võiks kasutada elektriaktsiisi ülelaekumist ja teha väärikust säilitavaid toetusmeetmeid. Jaak Aab: Meie toetuspakett on tugevam, kui Norral. Saatejuht: Kas võiks kõigile Eesti inimestele raha kanda, sõltumata palgast? Lauri Läänemets: Me peaks olema nii tugev riik, et me ei pea kellelegi raha üle kandma, vaid lihtsalt ei võta nii palju neilt inimestelt. Saatejuht: Jaak Aab, kuidas kohalikud omavalitsused paberimajandust haldavad? Jaak Aab: Omavalitsustele kompenseeritakse riigi poolt kõik lisatööjõud. See on näiteks Narva linnale tohutu lisa tööaeg. Saatejuht: Mis pabereid on taotluseks vaja? Jaak Aab: Ilmselt leitakse infotehnoloogiline lahendus, mis arvutab toetuse ise. On vaja öelda, palju on leibkonna tulu. Saatejuht: Kas teise pensionisamba raha välja võtnud jäävad toetusest ilma? Jaak Aab: Sellel kuul küll. Lauri Läänemets: Ilmselt saab olema palju probleeme, sest omavalitsused võivad taotluses arvesse võtta 1-6 kuud. Jaak Aab: Mõistlik on minna taotlema, kui detsembri arved on ka käes. Lauri Läänemets: Mure ongi selles, et me keskendume toetusmeetmele. Tegelikult võiks universaalse lahenduse teha. Saatejuht: Sotsid leiavad, et eratarbijad peaks elektribörsilt välja viima? Lauri Läänemets: See on üks võimalus. Jaak Aab: See on ülemaailmne probleem, me pole ainsad, kes kannatavad. Saatejuht: Energiaeksperdid räägivad, et see kriis oli kaugelt näha. Miks varem midagi ei tehtud? Jaak Aab: See on seotud tuulearenduste aeglusega. Saatejuht: Millises olukorras me täna oleksime, kui põlevkivi jaamad oleks muuseumideks muudetud? Lauri Läänemets: See ei oleks olnud nii, et need kohe suletakse. Saatejuht: Kas tuumajaam on Eesti energiaportfelli lahutamatu osa tulevikus? Jaak Aab: Jah, tuumajaam võib-olla üks alternatiiv. Meil tuleb selleks kompetentsi välja arendada. Varsti areneb ka tuuleenergia, aga meretuulepargid on väga kallid. Saatejuht: Lauri, mis meid kriisist välja viib? Lauri Läänemets: Riik peaks panustama taastuvenergiasse, meretuuleparkidesse. Tuumajaama valmimine võtab 20-30 aastat ning see ei ole ajaliselt loogiline lahendus. Jaak Aab: Kahjuks ei olegi lõplikke vastuseid tänasel päeval. Lauri Läänemets: Peame oma tuuleenergia arendamisega edasi minema. Saatejuht: Kes need tuuleenergia eestvedajad olema peaksid, kes seda ühiskonna meelsust kujundavad? Jaak Aab: Kohtupraktika on küllaltki karmiks läinud keskkonnamõjude suhtes. Tuulepargid tuleb kohalikega põhjalikult läbi arutada. Lauri Läänemets: Eesti suur mure on selles, et meil ei ole rohepöörde eeskõnelejaid. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-jaak-aab-lauri-laanemets

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Samal ajal kui riik proovib koole iga hinna eest lahti hoida, teatas Tallinn kaugõppe pikendamisest. Miks ometi pealinn ja riik nii erinevad sammu käivad, millised on koolide masstestimise esimesed järeldused ja kui suured on tegelikult koalitsioonisiseseid erimeelsused piirangute osas? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Haridus ja teadusminister Liina Kersna, tere tulemast saatesse. Tere õhtust. No klaarime kõigepealt ära ühe väga lühiajalise poliitilise tormi, sest meil ministrid iga päev just päris tagasi ei astu. Ma ei taha küsida kultuuriministri pärandi kohta, aga vaadates eilset pressikonverentsi või kuulates uudiseid, kuidas tundus, oli siis Anneli Oti siiras mure koalitsiooni vaktsineerimise ja piirangute kava osas või oli tegemist suhtekorraldusega? Liina Kersna: Mulle tundub, et Liina Kersna: ministri käes on väga palju hoobasid asju teha ära ja seda pressikonverentsi vaadates mulle tundus, et väga palju olid süüdi teised, mitte tema ise. Et kui mind midagi selles pressikonverentsi häiris, siis see, et, et süüdi tundusid olevat kõik teised. Saatejuht: No eelkõige Reformierakond. No me peame ühe asja ära klaarima, kõige teravam kriitika kõlas siis nii, et ei ole õige edastada lastele sõnumit, et teie pärast haigestuvad teie vanavanemad. On siis kuidagi valitsus selle kriisi lahenduse veeretanud laste kaela? Liina Kersna: Iseenesest ma olen väga nõus sellega, et lapsed ja noored on selle pikaajalise Covid kriisi ajal saanud kõige rohkem kannatada. Tõesti, koolid on olnud pikalt kinni Covid kriisi tõttu. Me näeme, et laste ja noorte vaimse tervisenäitajad on halvenenud olulisel määral. Et tõesti, nad on saanud kannatada, aga tänane valitsus on vastupidi teinud erilisi pingutusi selle nimel, et haridussüsteem, süsteemi tervikuna, et nii huviharidus kui ka üldharidus, oleksid ka pandeemia tingimustes võimalikult avatud. Saatejuht: No aga on teil siis seal valitsuse laua taga olnud kaklused, nii et laastud lendavad, ma ei tea, laste vaktsineerimise ja noorte Covidi tõendite hulgas ja Anneli Ott seal esirinnas võitlemas? Liina Kersna: Anneli Otti ma ausalt öeldes ei ole pikka aega üldse näinudki, sest et ta on osalenud valitsuse istungitel elektrooniliste vahendite kaudu, kuigi tema koht on minu kõrval, aga ma teda füüsiliselt ei ole tõesti ammu näinud. Saatejuht: Uueks kultuuriministriks saab siis Tiit Terik, väga ruttu käis, et ma ei tea, kas teil on Terikuga mingisugune kana kitkuda, et alles reedel kirjutas Terik päevalehes, et minister Kersna, ärge norige omavalitsustega tüli, meil peab olema õiguskoole distantsõppele saata, punkt. Nii et te alustate, ma saan aru, rahupiibuga. Liina Kersna: Ta tõenäoliselt viitab põhikooli ja gümnaasiumiseaduse plaanitavale muudatusele, mida ma käisin tutvustamas kultuurikomisjonile või õigemini konsulteerimas, et kas me võiksime sellise muudatusega välja tulla, et koolijuhil oleks näiteks õigus saata kool või klassid distantsile maksimaalselt kolmeks päevaks. Ja kui rohkemaks saata õpilased distantsile, et siis seda peaks juba kindlasti ka Terviseametiga konsulteerima ja see peab olema põhjendatud otsus. Saatejuht: Ja aga samas artiklis käis jutt ka riigi segasest kommunikatsioonist ja, ja avaldus siis teie avaldus olevat olnud segane ja tülinoriv. Ma saan aru, et koalitsioon täieneb ühe koalitsiooni kriitilise poliitikuga. Liina Kersna: Vot ei tea jah, ei, ei oskagi kommenteerida seda. Saatejuht: Väga hea, aga läheme siis teema juurde, mida te kommenteerida oskate? Saatejuht: No Tallinna pressikonverents oli täna üsna, kuidas ma ütlen siis, raju kuulamine, et sealt tsitaate tuli umbes paarikümne jagu vähemalt. Saatejuht: Milles siis ikkagi asi on, kas Kõlvart teeb poliitilist soolot ja üritab natukene, ma ei tea, teid ja võib-olla ka Kaja Kallast kuidagi paika panna või karistada? Liina Kersna: Iseenesest eesmärk, mille nimel nad siis koole praegu distantsile saadavad või neljandast kuni kaheksanda klassi õpilasi distantsi saadavad, on ju õige, et kontakte on vaja vähendada, aga minu meelest nad teevad seda ebaõiglasel viisil. Meil on Tallinnas kaheteist-seitsmeteistaastaste seas 12000 noort vaktsineeritud, täisvaktsineeritud. Meil on Tallinnas 10 kooli, kus on rohkem kui 70 protsenti õpilastest vaktsineeritud ja nendes koolides on reeglina ka enamus õpetajatest vaktsineeritud. Miks me karistame neid õpilasi, neid kooli kogukondi, kes on ühiselt pingutanud, teinud tööd selle nimel, et võimalikult suur hulk kooliperest oleks vaktsineeritud ja nüüd nad lihtsalt ennetusmeetmena peavad minema distantsile, see ei ole õiglane. Saatejuht: Kõlvart ütleb, et viirus levib varjatult. Liina Kersna: Ja ka me püüamegi saada sellesamase koolide screening'uga kätte need õpilased, kes viirust kannavad, aga kui ma vaatasin täna Liina Kersna: koolikollete ülevaadet, siis Tallinnas on hetkel kolmes koolis sellised kolded, kus viimase 10 päeva jooksul on tulnud üheksa või 10 uut nakatumist. Kolmekümne seitsmes koolis on kokku 140 uut nakatumist olemasolevates kolletes. Et jah, Tallinnas on koole, kus on probleem ja tõenäoliselt on ka täiesti põhjendatud osades koolides osad klassid või klassiastmed ka distantsile saata, aga niimoodi, et me teeme seda lausaliselt, et kõik peavad, näiteks 21. keskkooli puhul, ma ei näe, et sellel oleks põhjuseid. Ma olen saanud südantlõhestavaid kirju, tõesti südantlõhestavaid kirju õpilastelt, kes on vaktsineeritud ja, ja kes küsivad, et, et milles ma olen süüdi, mida ma olen valesti teinud, ma olen ise vaktsineeritud, minu vanemad on vaktsineeritud, minu vanavanemad on vaktsineeritud ja ma pean ikkagi minema distantsõppele. Muuseas üks tüdruk kirjutas, 13 aastane, et ta on valmis isiklikult käima ukselt uksele ja rääkima nende vanainimestega, kes ei ole vaktsineeritud, et neid veenda, et nad vaktsineeriksid ennast, et tema saaks käia koolis. Saatejuht: Hea küll, no olete te viimastel päevadel Tallinna koolijuhtidega suhelnud, et tahavad nad siis ise panna või on seal tulnud mõni motiveeriv telefonikõne linnavalitsusest? Liina Kersna: Ma olen koolijuhtide ühendusega olnud väga pidevalt kontaktis, reedel oli meil kohtumine, esmaspäeval oli meil kohtumine. Me päeva jooksul Urmo Uibolehega suhtleme väga tihedalt, et ma olen pidevalt koolijuhtidega kontaktis. Saatejuht: Tsitaat Kõlvartilt, teil ehk siis ministril oleks õige ükskord osaleda ka koosolekutel, kus me koolijuhtidega reaalset olukorda arutame. Liina Kersna: See on, see on tõesti täitsa naljakas, sest et mind ei ole mitte ühelegi koosolekule kutsutud, et ma tõesti ei tea, millal linnapea kutsub kokku Tallinna linna koolijuhid ja nendega koosolekuid peab. Mind ei ole olnud või mind ei ole nendele koosolekutele kutsutud, väga raske on nendel koosolekutel osaleda, kui ei ole kutsutud. Saatejuht: Vastastikuseid, ma ei, ma ei jõua neid kõiki ja ei hakka ka neid kõiki tsitaate ette lugema. Suusad on risti kuidagi otsapidi ikkagi teil pealinnaga, kas te Kõlvartiga maha ei peaks istuma ja asjad sirgeks rääkima? Liina Kersna: Tänasel nende pressikonverentsil kõlasid väga mitmed süüdistused, millel minu teada või, ja ka haridus ja teadusministeeriumi teada ei ole tõe põhja all. Näiteks, et osadesse koolidesse ei ole jõudnud testid. Näiteks, et on kusagile on saadetud tühjad kastid, kus ei olegi sees teste. Meil on infotelefon, kuhu väga paljud koolid helistavad näiteks, et millal tuleb nende järgmine tarne. Meile sellele telefonile ei ole või üldse Haridus- ja Teadusministeeriumile ei ole andnud teada mitte üks Tallinna kool, et neil ei oleks teste või et neil oleks testimisega olnud mingisugused probleemid. Ja minu teada on homme hommikul Tallinna Haridusameti juht, kes lõpuks siis meie kantsleri kõne ka vastu võttis, homme ministeeriumis, et siis arutada neid süüdistusi. Ja kui Tallinna linn Liina Kersna: tegi oma esimese koosoleku koolijuhtidega, kus nad siis arutasid, et, et koole saata osaliselt distantsile, siis mina kuulsin sellest koosolekust mitme Tallinna koolijuhi käest, kes helistasid mulle ja ütlesid, kas sa tead, mis plaan Tallinnal on ja, ja et me ei ole sellega nõus, mille peale mina siis helistasin Tallinna linnapeale ja küsisin, et mis plaanid on. Ja ütlesin ka, et minu meelest see süsteem, kuidas nad seda rakendavad, on ebaõiglane. Saatejuht: Järsku ma pean ikka Kõlvarti mobiilinumbri pärast saadet andma, et Kõlvart ütleb vastu, et nemad kuulsid sellest testimise plaanist ajakirjandusest. Liina Kersna: Me saatsime kõikidele kohalikele omavalitsustele üheaegselt infokirja selle kohta, et, et me plaanime teha screening'ut. Saatejuht: Hea küll, enne kui me sinna testimise juurde sukeldume, noh, koolide lahti hoidmine on vaieldamatult Saatejuht: erakordselt oluline ja tähtis teema. Üks teine pool on veel muide laste treeninglaagrid ja ka võistlused, kuhu sõidetakse kokku üle Eesti. Kas praegusel ajal on mõistlik sellist asja teha? Liina Kersna: Mina arvan, et üldiselt ei ole mõistlik, et kõik sellised üritused, kus erinevatest piirkondadest tulevad inimesed ja ka lapsed kokku, võiks edasi lükata, mitte neid ära jätta, vaid edasi lükata, sest praegu ikkagi on meil selle nakatumise olukorraga väga kriitiline ja, ja kõik kontaktid, mida me saame ära jätta, me peaksime ära jätma. Aga kool ja hea haridus on laste põhiseaduslik õigus ja seda põhiseaduslikku õigust tohib piirata ainult siis, kui see on väga põhjendatud. Saatejuht: Väga hea, aga Pärnu, Pärnus on kinni, mis seal valesti läinud on? Liina Kersna: Pärnu nakatumisnäitajad üldiselt on ka kõrged ja, ja samal ajal Pärnu vaktsineerimisnäitajad on madalad ja mul on väga hea meel, et Pärnu puhul siiski riigigümnaasium, kus on 70 protsenti õpilastest vaktsineeritud ja enamus õpetajatest vaktsineeritud ja Pärnus Süttevaka humanitaargümnaasium, kus samuti on vaktsineerituse tase väga kõrge, ei läinud distantsile. Saatejuht: Väga hea, aga sel nädalal algas siis koolides masstestimine, mõnel pool ei alanud ka. Miks see kõik ikkagi nii viimasele hetkele jäi? Neljapäeval otsus ja esmaspäeval testimine. Liina Kersna: Et tegelikult oli 16. oktoobril. Me tegime valitsuses põhimõttelise otsuse, et pärast koolivaheaega peaksime tegema koolides sellise üldise screening'u, mida väga paljudes Euroopa riikides juba ammu kasutatakse. Ja, ja just pärast koolivaheaega, sellepärast et lastel ja noortel on olnud koolivaheajal palju erinevaid kontakte ja tõenäosus, et, et kooli jõuab ka nakatunuid, on suurem. Ja see ülesanne jäi Sotsiaalministeeriumile, nad tegid ka selleks ettevalmistusi, aga viimasel hetkel selgus, et see ettevõte, kellega nad läbirääkimisi pidasid, tunnistas, et ta ei jõua nii kiiresti seda lausalist screening'ut koolides läbi viia. Ja siis eelmine nädal tõesti see korraldus tuli Haridus ja Teadusministeeriumisse ja me pidime hästi kiiresti reageerima ja see oli tõesti turbatöö, mis me tegime selleks, et koolid saaksid võimalikult turvaliselt. Saatejuht: Lihtsalt kaks asja, et kas ma saan aru, et nagu Kiik on ikkagi lõpuks süüdi? Liina Kersna: Ei, Kiik ei ole kindlasti süüdi, et nad pidasid ettevõttega läbirääkimisi ja ettevõte hindas hea, et ta hindas adekvaatselt, et ta ei saa sellega hakkama. Saatejuht: No Päevaleht kirjutab, et konkurent kahtlustab kiirkorras testide ostmisel korruptsiooni hõngu, et magate rahulikult? Liina Kersna: Ja ma kindlasti magan rahulikult ja ma teadsin, et me võtame riski, kuna me pidime nii kiiresti neid, seda olukorda lahendama ja meie, meile teadaolevalt on Eestis kaks ettevõtet, kes on koolikeskkonnas testide kasutamist piloteerinud. On Synlab ja on self-diagnostik ja, ja, ja Synlab oma metoodikatega ütles, et nad nii kiiresti ei suuda seda screening'ut läbi teha ja kiirtestidega me saime selle kokkuleppe. Saatejuht: No hea küll, aga see teadmine, et tuleb kolmas laine ja koolid tuleb lahti hoida, ei saabunud 16. oktoobril, et miks seda kõike ei saanud ette valmistada näiteks suvel, sest ma ei tea, Ossinovski, Isamaa ja mitmed eksperdid ka erasektorist on koolide testimisest rääkinud kuude kaupa. Liina Kersna: Ma võtan selle kriitika täiesti omaks, et tõesti väga paljudes Euroopa riikides, Austrias, Saksamaal, Taanis, Suurbritannias tehakse koolides screening'ut juba pikka aega ja miks meie ei läinud kohe üldise screening'u peale, oli see, et me rakendasime koolides küll kiirtestimist, aga lähikontaktsete kiirtestimist, kes siis hiljem läksid ka PCR testi tegema. Ja Riigikantselei tegi lapsevanemate seas uuringu, kus me siis mõõtsime või küsisime seda, et milline on lapsevanemate valmisolek last vaktsineerida selleks, et koolid oleksid avatud või siis teha kiirtestimist koolides selleks, et koolid oleksid avatud. Kuuskümmend viis protsenti lapsevanematest ütlesid, et nad on valmis oma last vaktsineerima selleks, et koolid saaksid olla avatud ja vaid 37 protsenti lapsevanematest oli nõus testimisega ja sellepärast me ka rõhutasime seda, et esimene ja kõige tõhusam Liina Kersna: meede koole lahti hoida on vaktsineerimine. Saatejuht: Mis see esimeste päevade tagasiside on, kui palju on neid lapsevanemaid, kes ütlevad, et minu last ei testi? Liina Kersna: Esiteks, see esimeste päevade tagasiside on olnud uskumatult positiivne, sest ma, mul on nii hea meel, ma olen saanud väga palju kirju ja pilte õpetajatelt ja, ja lastest, kes on selle testi läbi teinud, et see on olnud tore. Seda on kasutatud õppeprotsessi osana, küll on teadustunnid ja, ja õpetajad kirjutavad ja seda on liigutav lugeda, et nad tunnevad ennast koolis ja klassi ees turvalisemalt, sest nad teavad, et värskelt on lapsed kiirtestitud ja nende hulgas ei ole viirusekandjaid. Liina Kersna: Et selles mõttes on läinud väga hästi, kui te küsite, et kui palju on keeldujaid, siis näiteks Austrias alguses oli keelddujaid kolm protsenti ja see vähenes ühe protsendi peale. Meil on praegu andmed esimese päeva ehk esmaspäeva kohta, kus Liina Kersna: need on tõesti esialgsed andmed, kus, kus suurusjärk viis protsenti keeldus, aga see on ju alles selline, me ju alles alustasime sellega, et ju vajavad ka lapsevanemad kohanemist ja näiteks täna Marianne Härmaga Terviseametis kohtudes ütles ta, et see on üks parimaid meetmeid üldse, et, et ta on tõhus, me avastasime esimese päevaga. Ju väga palju viirusekandjaid koolides, keda me muidu ei oleks avastanud. Saatejuht: Noh, see on fenomenaalne, et ministrini jõuab positiivne tagasiside, aga ajakirjanikuni jõuab ka negatiivset tagasisidet, muuhulgas on mõned õpetajad öelnud, et koolidele on pandud justkui Terviseameti funktsioon, mõned pelgavad seda vastutust kuni logistiliste küsimusteni välja, mida teha selle prügiga ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult murekohti on olnud palju. Liina Kersna: Loomulikult on, loomulikult on ja sellepärast ma olen äärmiselt tänulik kõigile õpetajatele ja koolijuhtidele, kes on saanud aru, miks me seda teeme ja ma olen täiesti kindel, et kõik koolijuhid ja, ja kõik õpetajad on selles veendunud, et kontaktõpe on efektiivsem kui distantsõpe ja koolipered on valmis pingutama selle nimel, et koolid saaksid olla lahti ja muidugi on see jälle uus ülesanne, millega peab harjuma ja kohanema. Mul oli väga hea meel lugeda täna perearstide seltsi pöördumist, mis samuti kiitis seda kiirtestimist koolides, aga ka nende soovitus oli see, et need testid võiks anda peredele koju ja ma arvan, et seda teed me läheme ka. Saatejuht: Ja jätkata seda pidevalt, mitu korda nädalas, mitte ühekordse aktsioonina. Ma just tahtsin öelda, et selles idees ikkagi on mingisugune probleem sees, et 30 klassi kaaslase ees teha testi ja siis nii-öelda pöidlad peos oodata, et mitu triipu sinna tuleb, et muidu meil on isikukaitse andmed on, on nagu väga salajased ja siis nüüd järsku selgub positiivne 30 klassi kaaslase ees. Liina Kersna: Jah, need erinevates riikides on seda tehtud erinevalt, näiteks seesama Austria, millele ma mitu korda olen viidanud, nemad tegid alguses koolis, siis viisid selle testimise koju ja nüüd täna teevad jälle koolis. Suurbritannias tehakse seda eelkõige kodudes ja ma arvan, et meie liigume ka kodudesse just seepärast, et esiteks Liina Kersna: see vähendab õpetajate koormust. Tõesti, ma mõistan neid eetilisi probleeme, et kui keegi on positiivne, et kuidas sellele reageerida, aga õpetajad on professionaalsed õppinud inimesed, nad kindlasti tulevad nendest situatsioonidest välja, aga siis sellised küsimused jäävad ära Ja, ja vähe sellest, et siis ka see võimalik viirusekandja noh, ei ole jõudnud ka koolis ringi käia või ühistranspordis, et kodus testimine on selles mõttes kindlasti parem variant. Saatejuht: Aga mõned koolid ei testi ka, mis nendest saab? Liina Kersna: No siis Liina Kersna: tõenäoliselt on suurem tõenäosus, et nendes koolides tekivad viiruskolded ja nad tahes-tahtmata peavad minema ühel päeval distantsile. Saatejuht: Ehk siis jälgite murelikult, aga teha ei saa midagi? Liina Kersna: Jah, koolijuhi ülesanne on tagada koolis Liina Kersna: turvalisus ja meie riigi poolt oleme pakkunud ühe väga efektiivse meetodi, kuidas seda turvalisust koolis tagada. Saatejuht: No laste vaktsineerimisest oli paari sõnaga juttu, see on erakordselt tundlik teema ja mitte ainult nii-öelda skeptikute või vastaste radikaalsemas leeris, aga tegelikult paljud inimesed on mures selle pärast, et kuidas see delikaatne teema lahendada nii, et veelgi rohkem lõhestumist ei toimuks? Liina Kersna: No kui ma vaatan Euroopa Liidu riikide võrdlust, siis Eesti on noorte vaktsineerituse seas 15. kohal Euroopas. Väga paljud riigid on meist oluliselt kiiremini saanud noori vaktsineerima ja Eestis on olukord hästi eba või ebaühtlane, Et meil on Harjumaal juba päris palju üle poolte noortest vaktsineeritud, meil on Tartus üle 60 protsendi 12 kuni 17 aastastest vaktsineeritud. Ida-Virumaal on tõesti alla 30 protsendi. Saatejuht: Mis sellega teha annab? Liina Kersna: Tegelikult on see nii kohutavalt kurb, et me ju näemegi seda, et Narvas täna on koolid distantsil. Seal ei ole küsimus mitte ainult õpilaste vaktsineerituses, vaid ka õpetajate vaktsineerituses ja me näeme, et noh, näiteks Narvas on üks kool, kus on 91 nakatunud kooli koldes, 91 nakatunud. See delta tüvi on väga agressiivne ja ta saab kätte need, kes on vaktsineerimata ja tahes-tahtmata kool on see koht, kuhu tuleb kokku palju inimesi ja see on väga magus koht selle viiruse leviku jaoks, nii et mul on nii kahju, et tõesti selle piirkonna noored tõenäoliselt peavad ka sel õppeaastal olema rohkem distantsõppel, kui vaktsineeritus ei kasva. Saatejuht: Ma tegelikult tahtsingi selle suure pildi juurde saate lõpuks jõuda, me tegime täna kurva rekordi üle 2300 uue juhtumi ja kas me tegelikult ei ela natukene ikkagi mingisuguses illusioonis, me räägime koolide lahti hoidmisest, aga me ei taha üheski sektoris karme päris piiranguid, sest siiamaani olnud ikkagi sellised noh, nügivad ja poolpehmed meetmed. Kas koolide lahti hoidmine praeguste meetmete jätkudes on ikkagi reaalne? Nad lähevad lõpuks ise ikkagi kinni. Liina Kersna: Nad lähevad kinni sel juhul, kui koolides vohab haigus ja epidemioloogilist olukorda arvestades on oluline need viiruse ahelad katkestada, siis kindlasti peavad minema koolid kinni, aga ma olen päris kindel selles, et nendes koolides, kus on kõrge vaktsineeritus, seal ei saa, seal ei saa viirus nii hästi levida. Näiteks Krista Fischer on teinud suurepärased tabelid sellest, mis noh, näitavad väga ilmekalt ära, et just noorte seas, kes on värskelt vaktsineeritud, on vaktsineeritute nakatavus ülimadal, need on, need on väga harvad juhud, et noortele annab vaktsiin väga tugeva kaitse ja, ja tänu sellele ka ei saa see viirus koolides niimoodi levida. Saatejuht: Ja päris päris lõpetuseks kogu selle kriisi ja vastuoluliste sõnumite sees tõusevad Eesti tublid õpetajad iga päev üles ja lähevad kooli ja üritavad anda tipptasemel haridust, on see võimatu missioon sellises olukorras? Liina Kersna: See kindlasti ei ole võimatu missioon ja nii nagu ütlevad haiglajuhid meile, et haigla töötajad, õed on väsinud, frustreerunud, neil ei ole enam sellist motivatsiooni pingutada nagu varasemate lainete ajal ja täpselt sedasama ma kuulen ka koolijuhtidelt õpetajate kohta, et see väsimus on väga suur ja tegelikult see on meil laiemalt ühiskondlik väsimus ja pinge on väga suur. Nii et seda enam väga suur lugupidamine ja austus kõigi õpetajate ees, kes hoolimata nii muutlikest oludest iga päev pingutavad, et meie lapsed saaksid maailma parimat haridust. Saatejuht: Jah, ja lapsed on ka tublid. Haridusminister Liina Kersna, aitäh selle intervjuu eest ja jõudu tööle. Aitäh. Ja head vaatajad, soovitan vaadata ka homset Esimest stuudiot, sest Mirko Ojakivi teeb koos Marianne Härmaga ringi peale kogu koroona olukorrale. Saatejuht: Aitäh.

Saatejuht: Tere õhtust, Haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Kas mure koalitsiooni vaktsineerimispiirangute kavas oli põhjendatud? Liina Kersna: Süüdistati teisi. Saatejuht: Kriisilahendus on veeretatud lastele. Liina Kersna: Nad on saanud kannatada. Saatejuht: Kaklete valitsuses? Liina Kersna: Anneli Otti pole kaua näinud. Saatejuht: Uue kultuuriministriga teete rahupiipu? Liina Kersna: Koolijuht võib saata lapsi lühiajaliselt koju. Saatejuht: Teie avaldus olevat tüli noriv. Liina Kersna: Ei tea. Saatejuht: Miks Kõlvart Kallast paika tahab panna? Liina Kersna: Hästi vaktsineerituid koole pole vaja distantsile saata. Saatejuht: Viirus levivat varjatult. Liina Kersna: Jah, aga kõiki pole vaja koju saata. Saatejuht: Kes sellega siis tegeleb? Liina Kersna: Olen koolijuhtidega kontaktis. Saatejuht: Kõlvarti arust peaksite päris kohtumistel käima. Liina Kersna: Mind pole kutsutud. Saatejuht: Kas te Kõlvartiga asjad sirgeks ei pea rääkima. Liina Kersna: Infosulud on ja koolijuhid pole linna otsustega nõus. Saatejuht: Kõlvart kuulis testimisest ajakirjandusest. Liina Kersna: Saatsime omavalitsustele korraga info. Saatejuht: Kas treeninglaagrid praegu on mõistlikud? Liina Kersna: Üldiselt ei. Saatejuht: Mis Pärnus valesti läinud on? Liina Kersna: Kõrge vaktsineerimisnäitajaga koolis õnneks ei saadetud distantsile. Saatejuht: Miks masstestimine alles nüüd hakkas? Liina Kersna: Ettevõte ei jõudnud varem. Saatejuht: Kas Kiik on süüdi? Liina Kersna: Ei. Saatejuht: Kahtlustatakse korruptsiooni. Liina Kersna: Ei, lahendasime olukorda kiiresti. Saatejuht: Koolide testimisest on kaua räägitud. Liina Kersna: Me keskendusime vaktsineerimisele. Saatejuht: Mis esimeste päevade tagasiside on? Liina Kersna: Positiivne, turvalisust on lisandunud. Keeldujaid on umbes viis protsenti. Saatejuht: Murekohti on ka. Liina Kersna: Loomulikult. Saatejuht: Olla positiivne 30 klassikaaslase ees mõjutab psüühikat. Liina Kersna: Me liigume testimisega kodudesse. Saatejuht: Mis saab mitte-testivatest koolidest? Liina Kersna: Viiruskolded on seal tõenäolisemad. Saatejuht: Jälgite lihtsalt murelikult? Liina Kersna: Koolijuhi ülesanne on turvalisus tagada. Saatejuht: Kuidas laste vaktsineerimisele läheneda? Liina Kersna: Ida-Virumaal on noorte vaktsineeritus madal. Saatejuht: Kas koolide lahti hoidmine praegu on reaalne? Liina Kersna: Jah, kui vaktsineerida. Saatejuht: Kuidas õpetajad hakkama saavad? Liina Kersna: Väsimus on suur, ja ma olen tänulik. Saatejuht: Jõudu tööle.

esimene-stuudio-liina-kersna-364359

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Aastaid vaieldud pensionireform on jõudnud lõpusirgele ja kui eelnõu vastu võetakse, saab 2021.-st aastast valida paindlikult pensionil mineku aega. Muutub pensioni valem, hakates sõltuma siis palgast ja tööstaažist ning pisut hiljem hakkab tõusma ka pensioniiga. Kas plaanitavad muudatused viivad meid lähemale väärika pensionisüsteemini või on tegemist aasta halvima eelnõuga, nagu ütleb opositsioon? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja tere tulemast saatesse sotsiaalkaitseminister Kaia Iva ning Reformierakonna juhatuse liige Taavi Rõivas. Tervist. Ma arvan, et aususe huvides me võime öelda, et pensionärid võivad rahulikult meie saadet vaadata, et neid plaanitavad muudatused vähemalt kõige otsesemalt kohe ei puuduta. Taavi Rõivas, te küsisite Riigikogus pensioniteemalisel arutelul, kui kaugele võib selle võrdsustamise ja kommunismiga minna? Hästi lühidalt, miks te nii huvi olete? Taavi Rõivas: No küsimus on selles, et kui seni kõik inimesed teadsid, et kui nad käivad tööl, teenivad ausalt palka, siis see suurendab olulisel määral ka nende tulevasi pensioneid, siis selle eelnõuga võetakse osa sellest kasvust ära ja, ja minu meelest on see põhimõtteliselt ebaõige. Sellepärast et kui on ikkagi nii, et ületööd tegev arst, kes on õppinud, noh, ma ei tea, 11 aastat või kauemgi arstiks ja teeb veel ületööd ja pingutab ja saab tõesti ka kõrgemat palka, saab vaata et sama palju pensioni lõpuks, kui kui inimene, kes töötab näiteks osalise koormuse miinimumajaga, siis ma arvan, et selle võrdsustamisega mindud liiale. Tõsi, opositsioon, see komisjon esitas kompromisse ettepaneku, mis seda veidi seda leevendab, sest valitsuse eelnõu oleks selle palgast sõltuvuse täielikult ära kaotanud, aga isegi see kompromiss on täna selline asi, mis tuli lauale esmaspäeval või otsustati ära justkui esmaspäeval ja juba kolmapäeval pandi see siis nii-öelda kogu ülejäänud Riigikogu fakti ette, et nüüd võtke või jätke ja, ja sellega peate Saatejuht: Elama. Tuleme selle juurde tagasi, Kaia Iva, on see reform siis nii halb, nagu Taavi Rõivas ütleb, aasta halvim seadus? Kaia Iva: Vastupidi, tegelikult on mul pakkuda aasta parimaks seaduseks lausa kaks seadust, üks on eelmisel kuul vastu võetud vanemahüvitise ja puhkuseseadus, mis ju tegelikult tegeleb sellega, et tulevikus oleks meil rohkem lapsi ja rohkem töötegijaid. Ja teiseks ma pakuks küll just nimelt aasta parimaks seaduseks seesama pensioni muudatused, sest nii nagu siin õigesti öeldi, on see väga pikalt ette valmistatud, väga põhjalikult analüüsitud ja ka väga põhjalikult läbi räägitud erinevate huvigruppidega. Et see menetluse aeg iseenesest juba, memorandum, sealt edasi eelnõu valmistamine, siin Riigikogu arutelu, nii et see kindlasti on hästi ettevalmistatud ja nüüd, kui vaadata siis sellele otsa, mida Taavi siin ette heidab, siis ei ole ju nii, et selle eelnõu ega ka esitatud eelnõu, algselt esitatud eelnõu järgi oleks kadunud ära palgast sõltuvus. See ongi väga halb, et sõna jõudu halvasti kasutatakse, sõnal on jõud, me peame sellega arvestama, me teame ju, et Eesti Vabariigis on praegusel hetkel kohustuslik nii esimene sammas kui ka teine sammas. Kaia Iva: Ei, aga asi on selles, et kui me vaatame meie pensionisüsteemi, siis esimeses sambas on tõepoolest baasosa, mis on kõigile ühesugune ja seal on siis praegusel hetkel kindlustusosa, mis sõltub palgast, aga on kohustuslik komponent, sealjuures on teine sammas, mis on ainult palgast sõltuv. Ja mis olukord meil praegusel hetkel on, ongi ju siis see, et peale selle baasosa kogu ülejäänud osa sõltubki palgast, mis oli algne ettepanek, mis me, millega tulime riigikokku, oli selline, kus esimeses sambas oleks tulnud tasapisi üleminekuajaga staažikomponent ja teise sambasse oleks jäänud ju puhas palk. Kui me vaatame seda ettepoole, siis mõnekümne aasta pärast oleks olnudki meil näiteks keskmise palga saaja, oleks saanud sellist pensioni, mis oleks olnud umbes kolmandik, kolmandik, kolmandik. Kaia Iva: Ja nüüd ma tegelikult tahan öelda seda, mis, mis ja mis on see halb, et sõnal on jõud, see valeinfo, et tulevikus inimese pension ei sõltu palgast, on vale ja see väide, et ei ole mõtet ausalt maksu maksta, on ju tegelikult eksitav ja kutsub üles sellele, mis on vale, ei ole õige. Saatejuht: Aitäh, Taavi Rõivas, kas te hirmutate inimesi? Taavi Rõivas: Kaugel sellest, ma arvan, et inimesi hirmutab pigem Isamaa, kes on väga keerulise ja kalli reklaamikampaaniaga enamik meediat täis ostnud, öeldes, et teine sammas lõpeb ära ja, ja see teine sammas, kui lõpeb ära, siis ja seda on rääkinud minu kõrval Riigikogus istuv Helir-Valdor Seeder söögi alla ja söögi peale, siis pärast seda tulla siin erakonna liikmel ütlema või sama erakonna liikmel tulla ütlema, et tegelikult teine sammas on teie tuleviku lootus, ei ole lihtsalt usutav. Nii et räägime täna esimesest sambast, teise samba pensionid, see eelnõu ei muudeta, teise samba me tegime ka paremaks hiljuti ja mina olin juhtivmenetleja, sellel eelnõul me vähendasime haldustasusid ja need on kõik head muudatused, aga kui te teist sammast kavatsete ära kaotada, siis siis see midagi kaasa ei aita. Saatejuht: Teeme kohe siin selle haagi ära, teeme kohe sõna tagasi, teeme selle haagi siin ära, kas see on Helir-Valdor Seederi soolo, sest Kaia Iva ja suur osa Isamaast seda teise samba. Kaia Iva: Ma ütlengi selle ära, et ma pean olema kriitiline järelikult meie reklaamikampaania suhtes, sest isegi Taavi Rõivas pole sellest aru saanud ja väidab pärast seda mahukat reklaamikampaaniat, et kellelgi on tahtmine teine sammas ära kaotada, ei ole sellist plaani. Taavi Rõivas: Ja, ja tegelikult saatejuht lubas mulle selle sõna sõnajärje tagasi anda, Helir-Valdor Seeder on korduvalt öelnud ja on ka teised IRLi liikmed öelnud korduvalt, et teine sammas tuleb ära kaotada, inimesed peavad ise neid finantseerimis ja investeerimisotsuseid tegema ja mulle pakuti ka valikut selles samas küsitluses, kas ma tahan, et minu teine sammas tulevikus osta selle eest ilusaid asju, kulutades kuskile mujale või maksta Saatejuht: Tagasi. Saatejuht: Ma saan aru, Kaia Iva ütles, et Isamaa valimisprogrammi seda ei tule. Kaia Iva: Kindlasti mitte, ei ole mingit plaani teist sammast ära kaotada. Aga räägime, mis tuleb tagasi? Ja, ja, ja kui ma nüüd tohin, ma nüüd räägin ka, mitte ainult Taavi ei räägi, mitte pikalt, aga kõigepealt siis on see, et vaata, mis on kampaanias kirjas, mis seal on, mis seal ei ole ja kui sa ütled, et ainult esimesest sambast rääkida ja teisest üldse mitte, siis jah, me teisele sambale ei keskenduks, kuigi ma ütleks, et ka see eelnõu, millega. Rahandusminister tuli Riigikokku ja millel oled sina tõepoolest juhtivmenetleja, mis muudab teist sammast palju paindlikumaks, paremaks ja loob eeldused selle tootlikkuse kasvuks, tasude vähendamiseks oleks võinud olla juba Riigikogu ees viis aastat tagasi, see on kahju, et ta ei olnud, nüüd on ta olemas. Ja teist sammast, ma arvan, et täna tõesti ei tasu siia rohkem segada, kuivõrd nii palju, et meeles hoida, et palgast sõltuvus on kogu aeg teises sambas olemas. Saatejuht: Aga ma küsin ikkagi ära, see tähendab see, see 50 50 mudel ja see, mida Taavi Rõivas kritiseerib, on tegelikult maailmavaateline debatt, meil on palgaerinevus inimese töötamise ajal olemas, küsimus väga lihtne, ma olen täna selline lihtsate küsimuste saatejuht, miks see pensioni peaks erinev olema? Kaia Iva: Mis asi peaks olema pensioni. Kui Saatejuht: Palgaerinevus töötamise ajal on reaalsus ja on Kaia Iva: Olemas. Ja me peame siin vaatama ka seda, et lisaks sellele, et praegusel hetkel, mis on esimene sammas, see on meie praegu kogutud maksust makstav pensioni osa, ehk et põlvkondadevaheline solidaarsus ja nüüd on tõepoolest küsimus selles, et kui suur on see solidaarsus Kaia Iva: siis praegu selles samas süsteemis siin sama selle põlvkonna sees. Saatejuht: Aitaks sellest. Üks hetk, üks hetk. Kaia Iva: Kas ma ikka tohin natukene? Ja kui me läheks praegu sama süsteemiga edasi ja oleks palgast sõltuvus samas mahus olemas, mis on praegu, siis tulevikus oleks alumise kvintiili, ülemise kvintiili ehk et väiksemate ja suuremate pensionite saajate vahe neli korda, praegu on 1,7. Tulevikus selle süsteemiga, mida praegu välja pakume, jääb see 3,3, see pisut väheneb ja muidugi meil oleks palju parem meel, kui meie pensionikassa oleks nii suur, et kõigile saaks suuremat pensioni maksta, ei ole võimalik. Ja nüüd, kui analüüsiti seda, mis tulevikus hakkab pensionitega juhtuma, siis oli näha, et väga suur hulk eakaid langeb vaesuspiiri, ehk et tuleks hakata koguma kokku täiendavat maksu, et maksta neile toetusi, kuigi nad on käinud täisajaga tööl, teinud selle töö ära, maksnud oma maksud, aga me ütleme juba eos, te olete toimetuleku toetuse saanud. Saatejuht: Üks hetk, Saatejuht: Üks hetk, ma kontrollin, te tunnistate, et pensionivaesus on Eestis reaalne probleem? Taavi Rõivas: Loomulikult on ja see on ka põhjus, miks Reformierakond on väga toetanud seda ja, ja edendanud seda, et näiteks üksi elavad pensionärid, kellel on objektiivselt raskem, saaksid täiendavat toetust, see on ka põhjus, miks me oleme öelnud, et kunagi minu teise valitsuse ajal loodud üksi elava pensioni. Taavi Rõivas: Tagasi. Ja, ja kui räägime nüüd uuesti sellest pensioni esimesest ja teisest sambast, siis fakt on see ja seda võib iga televaataja kontrollida, et teie erakonna esimees on öelnud, teise samba kaotatakse ära, aga okei. Kui teie ütlete teistmoodi, mina väidan, et erakonna esimees ei saa olla soolode tegija, erakonna esimehe. Saatejuht: Ametlik liin. Jätame selle teise. Nüüd Taavi Rõivas: Edasi esimesest sambast, esimene sammas juba praegu kehtiva korra järgi ametlikult võrdsustab olulisel määral, sellepärast et esimese samba, see koosneb kolmest osast tegelikult ja natuke lihtsustati enne kirjeldades. Esimene osa, mis tänases keskmisest sambast on, esimesest sambast on 175 eurot ehk keskmisest pensionist umbes 40 protsenti on baasosa ja see on kõigile võrdne ja see baasosa muuseas kasvab kiiremini kui ülejäänud pensioniosa. Ja, ja see tähendab ka seda, et aja jooksul see võrdsustamine toimub nii ehk naa, ka siis, kui praeguses pensionikorras midagi muudeta, nüüd kuni aastani 99, kuna arusaadavalt nõukogude ajal ei olnud üldse võimalik teha täpselt vahet, et kes kui palju palka sai, ei olnud seda statistikat päris olemas, võib-olla ka need palganumbrid päris õiglaselt töise panusega võrreldavad. Siis kuni 99. aastani arvestati niimoodi, et iga aasta, mis tööl käiakse, on üks aasta ja sealt edasi. Taavi Rõivas: Seda on oluline teada, seda on oluline teada ja sealt edasi hakkas igaühe isiklikust töisest panusest ja sissetulekust pension sõltuma, see oli väga oluline põhimõte, et ei oleks ümbrikupalkasid ja see oli väga oluline põhimõte, et arst peabki saama ka esimeses sambas rohkem pensionit, kui saab näiteks inimene, kes osa ajaga töötab ja saab miinimumpalka, sellepärast et töine panus objektiivselt on erinev. Ja nüüd, kui Kaia Iva ütleb, võib-olla kohe jõuan pointini, kui Kaia Iva ütleb, et teie eelnõu, mis te esitasite, ei kaota ära palgast sõltuvust esimeses sambas, siis ma väidan, et Kaia Iva selles, kas eksib või, või vassib, sellepärast et see eelnõu, mis on mustvalgel Riigikogu kodulehel leitav, kaotab ära palgast sõltuvuse esimeses sambas. Jah, alati saab öelda, et kuskil on veel ka teine ja kolmas sammas ja võib-olla tuleb ka tööandja sammas, aga täna nagu saatejuht ütles, räägime esimesest sambast ja teie esitatud eelnõu kaotab palgast sõltuvuse ära. Kaia Iva: Nii, vaat nüüd sa juba olid täpsem, sa rääkisid esimesest sambast, aga kui te räägite loosungite keeles, siis te räägite kogu aeg seda, et tulevikus ei sõltu enam pension. Jah, pigem esimene sammas. Vot nüüd sa oled täpne, et esimene sammas, aga kuna meil on teine sammas kohustuslik, siis me peamegi, inimene reaalselt saab raha kätte nii esimesest kui teisest sambast. See on umbes seesama näide, kui sa hakkaksid, ma ei tea, pannkooke tegema ja räägiksid ainult arutaksid seda, et kas sinna tuleb täisterajahu panna või niisugust peenemat püüli, aga unustaksid ära, et sinna tuleb ka piil piima ja mune panna, see on täpselt seesama seis, ei saa ainult jahust teha pannkooke. Kaia Iva: Luba ma nüüd räägin, luba ma räägin, kõigepealt sinu selline võib-olla väga suur mure pensionäride pärast on minu meelest pisut silmakirjalik ja, ja siin see jutt, et üksi elava pensionäri toetust tahaksite suurendada, siin on muidugi võib-olla peaksite Meelis Atoneni ka seda arutama, kas selline hüppeline tõus ja astmeline pensionitoetus on asjakohane või mitte. Vabandust, Meelis Atoneniga. Meelis Atoneniga jah, Meelis Atonen on väga tugevalt kritiseerinud seda astmelist. Taavi Rõivas: Ja aga Meelis Atonen on erinevalt minust ühe Reformierakonna juhatuse liige. Aga, aga, aga siin on ta. Ka seda erakonna esimehena ja peaministrina kunagi ellu viinud. Saatejuht: Aga, aga siin ta on, aga siin on ta. Aga see ei ole meie erakonna. Kaia Iva: Täiesti öeldud, populist jagab raha helikopterilt, kiidab ja jutustab. Kaia Iva: Ja selle võib-olla sellise väga ülevoolava arutelu, kuidas teie pensionäre toetate, siis ma tuletan meelde 2014, kui Reformierakond moodustas koalitsiooni sotsiaaldemokraatidega ja mis oli esimene käik, mida te tegite? Te lükkasite edasi ja võtsite emadelt isadelt ära lapsevanema lisapensioni. Kuidas see pensionisüsteemi puudutab? Ja see puudutabki niimoodi, et kui praegusel hetkel rääkida nõrgalt sellest, kuidas Reformierakond pensionäride eest seisab, siis see, et kolm aastat vanemaid jäid sellest pensionilisest ilma, ei ole sugugi mitte hea. Mul on ettepanek. Aga nüüd, kui rääkida praegusest reformist. Saatejuht: Mul on ettepanek, üks hetk, ma annan kohe sõna tagasi. Saatejuht: Meil on seitse minutit saate lõpuni, meil on ettepanek vähem süüdistusi, ajaloolisi ekskursioone ja rohkem pensionisüsteemi. Mõte ära lõpetada konkreetselt. Jaa, Kaia Iva: Aga selle praeguse pensioni eelnõu juurde, kui me vaatame seda, et pidevalt on see võrdlus, et miinimumpalga saaja või siis, et vähe töö tegija, siis minu meelest siin peaks hakkama küll võtma hoopis teist joont ja suhtuma lugupidavalt ka nendesse, kelle palk on napp. Ma arvan, et kui ühel hetkel ükskõik kes meist on hooldekodus ja saab kesisemat palka saavalt hooldajalt seda hooldusabi, siis ma arvan, et need solvangud, mis on viimastel kuudel nende aadressil kõlanud, ei ole üldse kohased. Eile ma vaatasin ka Riigikogu debatti ja kui seal jälle väidetakse, et see inimene, kes saab väikest palka, ei ole kas tööd teinud, on laisk või on kodus töö tegemise ajal või nii nagu eelmise aasta alguses Jürgen Ligi ütles, et see, kes saab väikest palka, käib tööl ja kes teeb, kes saab suurt palka, see teeb tööd, see tegelikult on lihtsalt solvav. Mõistagi, meie eesmärk peab olema see, et inimesed saaksidki rohkem palka, õiglast palka, aga me ei saa seda pensionisüsteemi abil juba ette eos lükata vaesusse. Taavi Rõivas: Enne kui see jutt nagu täitsa muusse kohta läheb, siis tuleme tagasi selle tänase teema juurde. Esiteks, me jõudsime nüüd selleni, nii nagu Kaia Iva ka ise tunnistas, et see valitsuse plaan on esimeses sambas, see on ainuke asi, millest me täna räägime ja kui me ütleme selle kohta pension, siis kõik saavad aru, et me mõtleme esimest sammast, kaotada ära palgast sõltuvus. Mis tähendab seda, et kui inimene käib tulevikus tööl ja, ja saab rohkem palka, ausalt, siis tema pension ei erine sellest, kui ta võtab osa sellest palgast ümbrikus ja see on suur probleem ja kui saatejuht alguses ütles, et see ei mõjuta praeguseid pensionäre, siis kahjuks nii see päris ei ole, sellepärast et iga euro, mis võetakse ümbrikus palka, on 20 senti vähem siis sotsiaalmaksu praeguste pensionäride pensionite katteks. Ja kui sinna laekub vähem raha pensionite katteks, siis selle võrra ka pensionid kasvavad vähem, kui me vaatame, kas ümbrikupalk on Eestis päris probleem või ole, siis statistika näitab, et ainuüksi selle napi vähem kui kahe aasta jooksul, mis Jüri Ratas on peaminister olnud, on ümbrikupalgad Eestis kasvanud kaheksalt protsendilt 13-le protsendile ehk siis kahe kolmandiku võrra. Ja, ja see tähendab seda, et noh, loomulikult siin ei ole olnud eeskätt pensionitega seotud, vaid selle tulumaksu busserdisega, mis samamoodi tegelikult on üks samm samas ahelas, mis demotiveerib ausalt palga maksmist ja, ja mis ütleb, et hea küll, ükskõik kui palju sa palka maksad, eks ole, kui maksad kõrgemat, siis maksad kõrgemat maksu ka. Nii et need on tegelikult üsna seotud asjad. Nüüd teisest asjast, rääkides sellest, et kas need muudatused, mida valitsus on teinud, on head või halvad, ma tuletan meelde, et tegelikult selle valitsuse sammude hulka on kuulunud ka see, et töötavad pensionärid on hakatud kõrgemalt maksustama kui seni, mis on karjuvalt ebaõiglane, sellepärast et minu meelest me peaksime töötamist pensionäride seas soodustama, mitte karistama. Muuseas ka selles eelnõus hiljem pensionile jäämine demotiveeritakse võrreldes praegu kehtiva olukorraga ja teine asi, mis minu meelest on täiesti lubamatu, mida Ratase juhitav valitsus on ellu viinud, on see, et täiendav tulumaksuvabastus pensionitelt on ära kadunud, mis tähendab seda, et praegu kehtivate seaduste järgi juba ülejärgmisel aastal hakkab ka keskmise pensioni saaja maksma tulumaksu. Taavi Rõivas: Selle Saatejuht: Paindlikkuse teema, sest me lihtsalt saade saab muidu läbi, klaarime selle paindlikkuse teema kõigepealt, jätame selle poliitilise mudru praegu kõrvale, et kuidas sellega siis on, et kas Saatejuht: eelnõu soosib hilisemat pensionile jäämist või Kaia Iva: Mitte? Pension, pensionivara on tulevikus aktuaalselt neutraalne ehk et kui inimene. Saatejuht: Ehk siis eesti keeles. Kaia Iva: Ehk et ja kui ta läheb varem pensionile, siis ta saab iga kuu pisut väiksemat pensioni ja kui ta läheb hiljem pensionile, siis ta saab pisut suuremat pensioni, küll aga selle paindlikkuse juures on praegu hästi oluline see, mis muudatused on, et inimesel on võimalik võtta ka näiteks poolt pensioni ja ka eelpensioni ajal töötada, praegu see pole võimalik. Ehk et kui inimene tunneb, et ta saab mingi osalise koormusega töötada, võtta võib-olla poolt pensioni, siis see tulevikuvõimalus tal tuleb, igal juhul me võiksime loota, et inimesed on, võtavad pensioni hiljem, aga praegu on näha, et isegi kuigi see on protsentuaalselt soositud, seda väga vähesed kasutavad. Sellepärast Taavi Rõivas: Tuleks soosida, mitte ära võtta, sest vaata kui ma tohin, ma korraks täpsustan, et aktuaalne neutraalsus muidugi ei tähenda mitte seda, nagu sa praegu kirjeldasid ja Kaia, aktuaalne neutraalsus tähendab seda, et kui sa jääd kolm aastat hiljem pensionile, siis saad täpselt kolme aasta võrra ka pensioni juurde. Nüüd tegelikult praegu kehtiva korra järgi sa saad, ütleme siis noh, näiteks viie aasta võrra juurde, kui sa kolm aastat hiljem jääd pensionile, see tähendab seda, et praegu on hiljem pensionile jäämine premeeritud, selle eelnõuga võetakse see ära. Selge, et paindlikkus on väga-väga hea, Kaia Iva: Aga te praegu muudate kahjulikumaks. Aktuaalsest neutraalsusest ma ikka rääkisin, täiesti õiget juttu, inimene saab, inimene saab oma sama vara, sõltumata sellest, kas läheb varem või hiljem pensionile, aga tõepoolest ei ole eraldi preemiat siin. Aga see ei ole ka see, mis motiveeriks inimesi ekstra minema hiljem pensionile, inimesed tegelikult ja Eesti inimesed väga tõhusalt töötavad, samal ajal kui nad on pensionil, nii et ega see, kui inimene võtab ka pensioni välja, ei sega tal tööl käimast, me näeme, et inimesed töötavad ju ka pensionäridena. Ja see jutt, mida Taavi hakkas siin rääkima tulumaksusüsteemist ja pensionäride ebaõiglasest maksustamisest, tuletan meelde, vastupidi, mitte ei ole ebaõiglane, vaid kõikidel inimestel on nüüd ühesugune pensionisüsteem ja tal on pensionisüsteem samasugu või vabandust, tulumaksusüsteem samasugune, nagu on praegu teistel. Kaia Iva: Ja kui me vaatame, Kaia Iva: kui ta saab kõrgemat palka, siis loomulikult kõrgepalga saajatele, kõrge. Taavi Rõivas: Enamikule töötavatele pensionäridele on see kahjulikum, sest pension tuleb palgale lisaks ja kuna ta läheb sisse töö arvestamise sisse, siis töötavatele pensionäridele on praegune süsteem. Kaia Iva: Faktivea parandan, parandan, kui me võtame selle aasta seitsme kuu tulemused, siis töötavatest pensionäridest 62 protsenti võitis sellest reformist ja 36 protsenti kaotas. Taavi Rõivas: Kolmekümne kuuel, et kas see on okei, et nemad kaotavad? Kaia Iva: Ja nemad maksavad praegu teiste töötegijatega paremat süsteemi, aga. Taavi Rõivas: Kuidas see parem on nende jaoks, kuidas te ütlete näiteks töötavale arstist pensionärile, mida ütleb Kaia Iva, Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister, miks ta peab maksma kõrgemat palka, kas tema, kas te ütlete, sõnum on see, et pensioniealine arst võiks minna koju, sest see on Jüri Ratase valitsuse poliitika. Kaia Iva: Ei pea minema koju, loomulikult ainuke asi, mis tulu toodab, mis sissetulekut suurendab, ongi töötamine, see on ainuke variant. Kaia Iva: Aga praegusel, aga praegusel hetkel oleme me võrdsustanud erinevatel liikidel maksusüsteemi, ehk et inimene, kes on pensionär ja kes ei ole pensionär, ta maksab ühtemoodi maksu. Peame meeles hoidma, et 500 eurot on maksuvaba kõigile, kui tal ei ole. Saatejuht: Aga, Taavi Rõivas: Aga selgelt võrdsustav ja see tähendab selgelt sotsialistlikku eelnõud, mis tegelikult demotiveerib tulevikus ausa palga maksmist ja seetõttu minu meelest on see, on see väga-väga vale suund Eesti arengus. Täpselt nii nagu ka astmeline tulumaks. Saatejuht: See oli nüüd Taavi Rõivase lõpulause ja minister saab öelda, mis selle eelnõuga saab. Kaia Iva: Ja vastupidi, mina julgen väita, et see on väga hea eelnõu, liiatigi tuues sisse selle viimase paranduse, mis tuli sotsiaalministeeriumi poolt, et mitte ainult 36. aastani ei ole pool osa palgast ja pool osa staažist, vaid ka sealt edasi jääb pool osa palgast ja pool osa staažist, ehk et palgast jääb sõltuma terve teine sammas ja ka osa esimesest sambast. Lisaks väärtustatakse ka väikese palgatöö tegijat. Saatejuht: Aitäh, ma tahan, tänan teid selle tulise debati eest, Eesti rahvas sai omale uue lemmiksõna, aktuaalne neutraalsus. Debatt ja vestlussaade Esimene stuudio on eetris teisipäevast neljapäevani. Kohtume taas.

Saatejuht: Teema on pensionireform. Saates on sotsiaalkaitseminister Kaia Iva ning Reformierakonna juhatuse liige Taavi Rõivas. Taavi, küsisite Riigikogus pensioniteemalisel arutelul, kui kaugele võib selle võrdsustamise ja kommunismiga minna. Taavi Rõivas: Eelnõuga võetakse osa palgakasvust ära ja minu meelest on see põhimõtteliselt ebaõige. Saatejuht: Kaia Iva, on see reform siis nii halb? Kaia Iva: Ma pakuks just nimelt aasta parimaks seaduseks pensionimuudatused. See on väga pikalt ette valmistatud ja analüüsitud. See on valeinfo, et tulevikus inimese pension ei sõltu palgast. Saatejuht: Taavi Rõivas, kas te hirmutate inimesi? Taavi Rõivas: Ma arvan, et inimesi hirmutab pigem Isamaa, kes ütleb, et teine sammas lõpeb ära. Kaia Iva: Sellist plaani ei ole. Taavi Rõivas: Helir-Valdor Seeder on korduvalt öelnud, et teine sammas tuleb ära kaotada. Kaia Iva: Kindlasti ei ole mingit plaani teist sammast ära kaotada. Saatejuht: Miks peaks palgaerinevus pensioni ajal erinev olema? Kaia Iva: Peame vaatama, kui suur on põlvkondadevaheline solidaarsus. Tahame vähendada väiksemate ja suuremate pensionite saajate vahe. Saatejuht: Tunnistate, et pensionivaesus on Eestis reaalne probleem? Taavi Rõivas: Loomulikult. Reformierakond on edendanud seda, et üksi elavad pensionärid saaksid toetust. Kaia Iva esitatud eelnõu kaotab palgast sõltuvuse ära. Kaia Iva: Me ei saa ainult esimesest sambast rääkida, sest teine sammas on kohustuslik. Minu mehest peaks suhtuma lugupidavalt ka nendesse, kelle palk on napp. Meie eesmärk peab olema see, et inimesed saaksidki rohkem palka. Saatejuht: Kas see eelnõu soosib hilisemat pensionile jäämist? Kaia Iva: Kui ta läheb varem pensionile, siis ta saab iga kuu pisut väiksemat pensioni. Taavi Rõivas: Praegu on hiljem pensionile jäämine premeeritud, selle eelnõuga vähem. Kaia Iva: Inimesed töötavad ka pensionäridena. Selle eelnõuga on kõikidel inimestel ühesugune pensionisüsteem. Töötavatest pensionäridest 62% võitis sellest reformist ja 36% kaotas. Taavi Rõivas: See on sotsialistlik eelnõu, mis demotiveerib tulevikus ausa palga maksmist. Saatejuht: Minister, mis selle eelnõuga saab? Kaia Iva: Mina julgen väita, et see on väga hea eelnõu. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-kaia-iva-sotsiaalkaitseminister-isamaa-ja-taavi-roivas-reformierakonna-juhatuse-liige

Saatejuht: Nii, kell sai nüüd kolmveerand kolm ja, ja selle rohelise telgi all, mis tegelikult on sirelivärvi lava. Et TAN hakkas kõnelema nüüd Saatejuht: pagulaisest, sisepagulaisest. Pall, siin. Neeme Raud: Tere päevast. Neeme Raud: Tere päevast, mikrofonid on sisse lülitatud ja me hakkame tõepoolest rääkima sellisel huvitaval teemal nagu pagulus, äraminek ja tagasitulek, pagulus ja sisepagulus, need on sellised väga karmid terminid. Et lahkame nad kõigepealt enda jaoks lahti, aga minu nimi on Neeme Raud. Ma olen ise ka olnud nii-öelda pagulane Eesti mõttes. Ma elasin peaaegu 25 aastat Ameerikas, aga tulin viis aastat tagasi Eestisse tagasi. Ja olen seda teemat natuke ka Postimehes arutlenud sel aastal ja me tahame, et ka tänane vestlus saaks osaks sellisest suuremast selleteemalisest arutelust, mis kulmineerub meil suurel Paide Arvamusfestivalil. Ja minuga koos on siin laval veel kaks inimest, kel palun kõigepealt tutvustada. Maarja Yano: Maarja. Tervist. Maarja Yano: Esiteks ma ei saa üldse aru, kas mind on kuulda? On, on kuulda. Maarja Yano: Hästi, mina olen Maarja-Jaan. Maarja Yano: Ma olen pagulane. Et ma olen seotud Jaapaniga nii tööalaselt kui kodus. Maarja Yano: Ma olen, ma õppisin jaapani keelt ja kultuuri, läksin vahetusõpilasena Jaapanisse, leidsin sealt Jaapani mehe, jäin ja tulin tagasi ka koos perega, ehk et mul on see ring nagu tehtud. Neeme Raud: See sõna pagulane sulle meeldib? Sa ei ole ju mingi pagulane. Maarja Yano: See sõna pagulane on saanud sõimusõnaks jah, aga, aga seda enam ma seda julgelt enda peal kasutaksin, et äkki vaikselt tähendus, ütleme laieneb. Neeme Raud: Mis pagulase mõte on see, et sa oled kuskile pakku läinud? Sa ei läinud Jaapanisse pakku. Sõjapõgenikud, väliseestlased läksid pakku Nõukogude Liidu eest. Maarja Yano: Jah, siis meil on veel, meil on see mõiste, see mugavuspagulane, mis on ka natukene valus. Et mina ei ole mugavuspagulane ka, selles mõttes, et Jaapanisse ma läksin ikkagist õppima. Maarja Yano: Ja siis on meil siin laval veel üks mees, kes räägib täna võro keeles, kuna tegemist on siiski võro keelega. Neeme Raud: Ja siis on meil siin laval veel üks mees, kes räägib täna võro keeles, kuna tegemist on siiski Võrumaal toimuva üritusega, siis õige keel ka kohale. Esimene inimene, kes siin Arvamusfestivalil, eelarvamusfestivalil siis ka oma keelt kasutab, Jan. Jan Rahman: Tere, ma olen Jan Rahmon, Võrumaa kirjanik. Ja ma ei tea päris täpselt, mille ma siin nüüd istu, aga kirjanikuna mul on viimase paar kirjaniku tööd tulnud millegipärast, see on sel teemal nagu pagulus. Jan Rahman: Nüüd augustikuun tulles siinsama on vaatemuuseumi näidend, Jan Rahman: pagulased ja tolle kirjaniku tööga ma olen veidikese nagu mõtelnud just, et mida too pagulus tähendas ja jõudnu sinna, et, et kõge nagu hullem või noh, mis ei ole seda sunnitu. Et Jan Rahman: sinnani Jan Rahman: olla jõudnud, et veidikese neid teemasid niimoodi kirjutanud. Esimene olnu pagulus on umbes viis aastat Tartun. Hoopse seal siis tuli Võrumaale tagasi. SA seal midagi asja ja parhila, ma ela Kärgula külan, mis on Võrumaa Veeren ja meil on selline imelik küla, kus oma, on kõik rahvast vahetunud. Nii Jan Rahman: et arvamusi on siin väga huvitavas spektris, Jan Rahman: alates sellest, Jan Rahman: kuidas minnakse välismaale, Neeme Raud: Selleni, Neeme Raud: kuidas minnakse Neeme Raud: Eestis ühest kohast teise ja tullakse tagasi ja siis üldse põgenetakse reaalsest elust ära. Ma ise kirjutan ka tänases Postimehes sellest reaalsest elust äraminekust ja tore on siin vaadata sellel festivalil, et inimesed ei istu siin telefoni käes, mis on see praegune kõige suurem pagulus ehk et inimesed annavad oma aju lihtsalt ära mingisugusesse teise maailma. Aga Neeme Raud: toob, toob nagu, nagu pikem asi või too ei ole Jan Rahman: Nüüd viimatsev asi. Vaid toob niimoodi, et millegipärast, kui inimesel on kõtt tühi, siis ta ei lähe nagu kalale, et saia kala, vaid lähed tüüle, et saia raha, et saia osta siis kalatööst või siis kui inimesel on külm, siis ta läheb ka tüüle, et saia oma asja küttearveid, mitte ei lähe metsa ja ei lõika endale puid ja ei küta ahju. Et toob noh, see on millegipärast inimese oma lännu nagu minu meelest seal sellest õigest reast kohegi, õigest reaalsusest, reaalsusest kohegi kaugemale. Neeme Raud: Nii et näete, siin on teemasid palju, me loodame, et ka te ütlete oma sõna siia sekka, meil ei ole mingisuguseid võitjaid ega kaotajaid ega väitlejaid, me lihtsalt tahame arutleda sel teemal. Aga Maarja, sinu jutust jäi kohe kõlama üks sõna, et sa kartsid Eestisse tagasi tulla. Kui ma hakkasin seda tagasi tulemise teemat Postimehes arutama, siis tõusis paljudega, kes sõna sekka ütlesid, seesama asi, et me oleme Eestist ära läinud ja tahame siia tagasi tulla, koju tagasi tulla, aga me tegelikult kardame koju tagasi tulla. Miks? Maarja Yano: Siin on nüüd hästi-hästi mitu nüanssi. Maarja Yano: Ma katsun neid nimetada. Esimene on. Maarja Yano: Kõige-kõige laiemas plaanis. Kardame oma inimesi. Veel laiemas plaanis, ma arvan, kardame muutust. Ehk et miks, noh, et kui sul on mingisugune elu, mis on stabiilne, olgugi välismaal, mis on stabiilne, sa oled sellega enam-vähem, enam-vähem oled rahul ja siis sa viskad selle kõik ja alustad uuesti siis kodumaal. Neeme Raud: Aga sa oled sinna välismaale läinud, visates kõik kodumaal ja seal ka uuesti juba alustanud ühe korra. Maarja Yano: Ja siis oli ka hirmus. Et, et aga, aga see, seda nagu kodumaal korrata on samamoodi hirmus. Neeme Raud: Panen mikrofon ka suu juurde. Miks? Maarja Yano: Et ja siin on veel üks nüanss on siin, et, et kuidas, kuidas välismaa eestlane tihtipeale kodumaad näeb. Ta näeb seda läbi kodumaa meedia. Kodumaa, mitte paberil meedia, vaid kodumaa netikliki meedia, mis maalib noh, mille idee on maalida, noh rääkida mitte ainult mitte heast peamiselt, vaid peamiselt ikkagi sellest, mis on halvasti. Ja, ja siis vaatad neid pealkirju, loed neid artikleid, siis vanasti vähemalt sai kommentaariumis surfatud. Ja siis, siis kui see on see kuvand, mis tekib kogu Eestist, siis sa mõtled, et. Maarja Yano: Et viha on palju, et sihuke väike tige, tige koht ja kas ma julgen tulla ise, kas ma julgen võtta oma välismaalasest pere, noh välismaa perekonna kaasa või kas mind, kas, kas ma jään terveks ja kas mu perekond jääb terveks. Ja, ja ma Maarja Yano: arvan, et Maarja Yano: see oligi see koht, kust nagu hirmust üle saada või minu jaoks isiklikult oli see hästi konkreetne otsus, et ma tulen Eestisse oma pere juurde, oma sõprade juurde, et ma ei tule Eestisse anonüümsete kommentaatorite juurde. Neeme Raud: See on huvitav, et kui ma hakkasin seda teemat ka ise lahkama, siis ühelt poolt on ju see ametlik nii-öelda kutse Eesti poolt, tulge tagasi, pöördugem koju, talendid koju ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Aga teiselt poolt on ikkagi need hirmud ja siis kui tullakse, siis on ikkagi ka viltu vaatamist. Et aga miks sa siis tagasi tulid, sina läksid ära sinna, kus oli parem sinu arvates, meie jäime siia, jäime siin rasket tööd tegema, pidasime üheksakümnendad aastad vastu. Räägivad, kes vanem, varem ära läksid. Siis tulete siia meie töökohti nüüd ära võtma, kelkima sellega, et olete läänest saanud mingisuguseid kogemusi, samal ajal kui noortele räägime ülikoolides ju pidevalt seda, et minge väljapoole, vaadake, õppige ja tulge tagasi neid kogemusi tooma. Nii et see ära minemine ja tulemine ei ole sugugi nii lihtne. Seda sa juba ise rõhutasid. Neeme Raud: Kui sina vaatad siin niimoodi Eesti sees liikumise perspektiivist. Jan Rahman: No mu meelest kõige tähtsam nigu on muidu inimese enda tahtmine, et igasugustes on see kampaania ja asja tegema elu väga hullus. Et nii küla, Kärgula küla on siis kohe ma kogunen inimese tulnuga, paarikümne viimase aasta jooksul täiesti vahtis inimese. No ma sinna esitulnuga ilma igasuguste kampaaniateta, et meil ei ole vaja maale elama või mingit sarnast kampaaniat. Samas öeldakse, Jan Rahman: et see on just Jan Rahman: see hing ja sool Jan Rahman: ju, mis kohapeal hoiab kohalik seltsielu. Ma arvan, et meie küla hing ja sool on toodud kõik inimese omakki, see on see sise, Jan Rahman: see on see nagu pagulase väikest viisi, et nad tahtva omaette olla. Ja toob neile kõige tähtsam nende inimeste jaoks, oma privaatsus, oma olek, et sa ei pea kellegagi suhtlema. Ja, ja no inimesed, kes meil oma tulnud, omakki niimoodi, niimoodi pagenu sinna ja, ja tahtva toda. Ja me saame väga tihti kokku kõik, me Jan Rahman: ajame üht-teist asja, aga meil ei ole midagi sarnast väga tugevalt organiseeritud. Neeme Raud: Aga see ongi huvitav, et samal ajal on need sidemed ikkagi tekkinud, te olete ikkagi sotsiaalsed olendid, kes üksinda seal metsas ei ela, kõik need tulnud perekonnad, vaid ikkagi tekivad ju kontaktid. Jan Rahman: Ja, ja meil on mõnes seal kõrval üks küla, kus on jällegi seesama külaliikumine ja, ja nüüd ka kohvik tekkima ja me kasutame lihtsalt naaberküla infrastruktuuri tolle jaoks niimoodi targasti ära. No ja just, toda kasutame ära sellepärast, et, et ei pea siin endale õue peale kohvikut tegema. Maarja Yano: Sarnane paralleel, mitte eestlased välismaal, vaid jaapanlased Eestis. Et, et on ka tekkinud kogukond ja, ja püüti kuidagi organiseeruda ja, ja siiamaani püütakse. Aga tsitaat ühelt anonüümseks jääda soovivalt jaapanlaselt. Karmil hetkel, et ma sellepärast tulingi ära, et ma ei peaks sihukeste asjadega tegelema. Ehk et, ehk et see pagulus linnast maale või siis pagulus nüüd jaapanlaste puhul, Jaapanist Eestisse. Et, et võib-olla seda kogukonda ei ole vaja nii tungivalt nagu organiseerida, sest need inimesed tulidki sellepärast ära, et ei, ei peaks üksteisega kokku saama. Jan Rahman: Ja kui noh, Valdur Mikita on kirjutanud päris kõvasti tollest eestlaste, tollest olekist, et tahtva introverdi olla ja, ja nagu omaette ja mõtsan marju korjata. Siis too ilmselt õige jutt, et, et suur osa või noh, määnegi osa rahvast tahtis toda. Aga noh, kui me nüüd paguluse teemal kõneleme, siis mu meelest on pagemine just nimelt olla päris elumanu. Et, et just näete toda, mis on päriselt tähtsa. Neeme Raud: No kõigepealt, noh, me oleme juba rääkinud siin peaaegu veerand tundi, aga teeme selle paguluse, suure tähega paguluse siis selgeks, mis sa ütlesid, et kui sa võrdled ennast nendega. Eestisse tuleb ka võõraid inimesi, kes tulevadki ära sõja eest ja kes tulevad pagulasteks. Ma ei tea, kas siin on olemas üks noormees, kes Süüria pagulastega tegeles siinsamas Põlvas. Nad on kõik siit ju edasi läinud kuskile ära, sest nad ei saanud siin kuidagi kuidagi hakkama. Nii et see on ju see suur teema Eestis olnud, Eestisse saabuvad pagulased ja siis, kui me lisame siia, et eestlased ise veel tulevad ka tagasi ja näevad ennast ka kui pagulastena, siis läheb see arutelu kuidagi väga segaseks ühel hetkel. Kas teile ei tundu? Neeme Raud: Kus me need piiritama hakkame? Jan Rahman: No ma arvan, et too, too pagulaste pelgamise teema või no just nüüd. Jan Rahman: Sõjapagulaste pelgamise teema, et, et toob nagu veidikese ülespuhutud või kuigi see on poliitiline teema, et teda nagu kasutades või noh, ma ei tea, kas kasutades, aga no too on säänemisrahvaste väga nagu üleskütt. Aga noh, nagu ma arvan, et nüüd on näete, ma kirjutasin oma ühte, see on see stsenaariumi, meil oli üks tagamõte, see Võrukeelne teleseriaal. Et seal oli üks osa ka pagulane, et seal oli see toetu külarahva hirmest ja kõigist sellistest asjadest ja et kus, kus siis mõni kasutas toda ära, et oh nüüd sa raha tiini ja nii edasi, et on kõik. Kõik nagu läbi käinud, aga noh, tegelikult ma arvan, et nüüd on juba paar aastat nagu lännu ja me oleme jõudnud üks sinna, et ei taha siia külmale maale, keski nii väga ei. Jan Rahman: Sina sellest Maarja Yano: Teemast arvad? Maarja Yano: Ma usun, et poliitilisel tasandil on asi Maarja Yano: väga keeruline. Maarja Yano: Inimlikul tasandil, Maarja Yano: inimlikul empaatia tasandil võiks aru saada, et see, kui sul on väga halb, siis sa proovid seda parandada, sa proovid teha nii, et, et sul oleks parem ja, ja meie kõik liigume niimoodi, noh maalt linna tööle või, või, või linnast välismaale tööle. Või linnast maale tagasi nagu sinu külas. Või linnast maale tagasi ja see kõik on selle nimel nüüd, et, et on mingisugune probleem, mis vajab lahendamist. Ja nüüd, kui võimendada, noh see korrutada 1000-ga, ütleme, et sa tuled sõjakoldest. Et siis inimlikul tasandil minu meelest me võiksime kõik sellest aru saada, mida tunneb üks päris, päris pagulane. Aga kui ta on teistmoodi ja teise usuga? Maarja Yano: See on juba poliitika valdkond, mis on Maarja Yano: liiga keeruline, liiga keeruline, et öelda kahe, kahe lausega, et, et mis on õige. Et okei, aga ütleme ikka, ikka kahe lausega. Muidugi viisakas, viisakas pagulane peaks proovima. Maarja Yano: Ühesõnaga peaks selles ühiskonnas, kuhu ta tuleb, selle ühiskonna reeglitega oskama mängida. Maarja Yano: Võib-olla väike hüpe, et, et ise välismaale minnes ma olen, ma olen näinud nagu, noh mul enda puhul on ka olnud, ma arvan, et kahte sorti suhtumist, et see esimene suhtumine on see, et, et ma lähen Jaapanisse. Ja siis ma vaatan, nad teevad seda teistmoodi, nad teevad seda teistmoodi, see on imelik, nad võiks seda teha hoopis niimoodi, meil Eestis tehakse niimoodi, see on palju loogilisem. Miks nad on, noh nad on rumalad või et miks nad ei tee, noh ja nii edasi. Aga siis, kui saad enesekesksusest üle, siis järgmine samm on aru saada, et see on Jaapan, nad teevad asju omamoodi ja neil on see õigus. Mina olen immigrant, ma olen väljaspoolt, minu asi ei ole öelda, kuidas asjad peaksid olema Jaapanis. Et, et ma arvan, et seesama suhtumine võiks Maarja Yano: olla ka siis sõjapagulasel. Neeme Raud: No ma arvan, et Eestis muudab selle arutelu veel raskemaks ka see teema, et meile saabus siia pärast teist maailmasõda palju võõraid, kes tundsidki, et nad on sellel maal peremehed ja nõudsid, et meie hakkaksime nende moodi käituma, nii et. See on tekitanud ka sellist võõra võõrastust ja neist paljud neist võõrastest ei ole ju meie kombeid siiamaani omaks võtnud, nii et siin on neid selliseid eelarvamusi palju, aga selle vestluse võiks ju tagasi tulla nüüd, kui me räägime otseselt tulekust ja minekusest, sellisest füüsilisest. Tuuagi selle peale, et, et see on tolerantsus või, mida me vajame rohkem. Et kui tullakse või minnakse ja tagasi tullakse, et siis suhtume sellesse hästi. Maarja Yano: Jah, ma olen nõus, kõik need märksõnad, pagulane ja tolerantsus, need on mingis kontekstis saanud natukene sõimusõnaks või, või noh sihukeseks halvamaiguliseks väljendiks ja sellest on nii kahju. Et aga, aga jah, et, et võiks arvestada, et inimene on inimene ja, ja, ja ta tahab parimat eelkõige endale, enda perekonnale, aga, aga noh tahab ellu jääda. Jan Rahman: Et siin oli just ennem jutt, et Põlvast oma kõik, no Süüria pagulased ära, pagana. Võib-olla tegelikult üks Põlva suurune liin kannatanuite Jan Rahman: hääl Süüria söögikotisse välja küll. Neeme Raud: Ma loodan, aga seda vist ei tekkinud, kuigi olid plaanid, et tekib, aga, aga nad kahjuks läksid Saksamaale enne, nagu ma kuulsin. Kui kellelgi on meie vestlusesse kaasa midagi öelda, siis hea meelega võtame vastu teie arvamusi ja öelge, kes te olete ja öelge, mis te arvate. Mihkel: Mina olen Mihkel Räpina vallast. No kuulan siin, mulle juba öeldi, et ma liiga palju räägin, eks ole. Kõigepealt, mis puutub lühidalt siit ära minemisse, siis tema, kui on saanud hariduse, kõrgema keskmise, no las ta eriala lasta, las see keskmine jääb siis, ta peab töötama siin ja teenima tagasi selle kõik, mis maksumaksja on kulutanud tema ülalpidamiseks. On absoluutselt, kui rääkida endast, mina olen 20 aastat väljaspool Eestit elanud, idas, mitte Ameerikas, Siberis, ka põhjas, lõpetasin akadeemia ja pärast mind suunati. Ma olen väga rahul, väga õnnelik. No see on niimoodi, ainult niimoodi, nagu oli Nõukogude ajal. Teiseks, mis puudub nende sissetungijatega, tungijatega, Neeme, ja teised, siis nad on, vaadake, te nüüd ei näidata seda enam, eks ole, nüüd ei näidata seda. Vaadake, Tarzanid jah, Tarzanid mäletame jah, vot niisugused, niisugused Tarzanid tulid siia sisse ja nad ütlesid kohe ära, et meid ei huvita, meid ei huvita mitte midagi, me tahame hästi elada. Nemad ütlesid, mitte mina ja mina ja minu meeskond on esimene Eestimaal, kes puutus kokku, olles Maardu vangla direktor, 1994 ja märts-aprill. Mul olid sees esimesed sisserändajad, kes nad olid, me ei tea. Nad ütlesid, et me põgenesime, no selle Iraanist, see ära, muidugi üks nendest rääkis vene keelt natukene, vähemalt see oli hea, kes ta oli ja mitte ühtegi dokumenti, mitte ühtegi dokumente. Mul oli siis üks kamber oli mehi, kuhugi panna ei olnud, Mihkel: kaks kambrit olid naised ja lapsed. Mihkel: Nad panid põlema, mehed käskisid panna selle kambrit põlema, kus olid naised ja lapsed. Vot niimoodi ja lõpuks muidugi suured, ma tahaks, ei soovitaks kellelgi teist olla seal, ma olin ise kohal, võib-olla õnneks. No vot niimoodi, niimoodi on nende sisserändajad, ahah, veel korra, me panime filtri, mitmed miljonid läks see filter maksta, saad aru, millest filter on? Selleks mitte midagi, nad tulevad siia, tapavad ja põletavad ja panevad. Aitäh teile, Neeme Raud: Hääl rahva seast, aitäh, aitäh, aitäh. No siin on see teema on niivõrd keeruline, et see võib neid tahke tuua väga palju, aga ma arvan, et kuna siin tuleb see pagulaste etendus ja me ei saa siin nagu seda sissetulemist ja minemist nagu analüüsida rohkem, siis lähme parem selle teema peale. Kuidas me ise oma eludest igaüks meist pidevalt ära põgeneb ja Jan, võib-olla sa räägid sellest etendusest, sest et see on täpselt seesama teema, pagulased, kes need sinu pagulased on, ei ole ju võõramaised, vaid eestimaised. Jan Rahman: No siin näidendil on tõtt-öelda nii, no ei tea, kas eestimaised, aga no kuskilt mujalt tõesti tuleb üks külla üks Jan Rahman: nii-ütelda võõras, et Toomas on klassikaline lugu. Ja tegelikult ta leidis sealt terve küla, terve rahvast, kes oma pagenuhinda Jan Rahman: mingitesse teistesse asjusse, kogu aeg mujal, oma kas telefonin või, või tegeles männišegi Jan Rahman: riigilt millegi väljapetmisega. Ja noh, igaüks omaette on männišegi säärane, säärane kuju, kes tegelikult tollest reaalsest elust on kaugel, on ju. Ja siis tegelikult nad tolle nii-ütelda pagulase abiga, nad lõpus saavad just aru. Aga võib-olla tolle pagulaste tüki lavastaja Kristo Toots, et võib-olla mõist midagi tarka ütelda, ta on lugenud ka, ma olen ainult kirjutanud. Neeme Raud: Kas ainult võro keeles? Neeme Raud: Kristo? Kristo Toots: Tere, minu nimi on Kristo Toots, jah. Jan on selle näidendi kirjutanud ja see on võrukeelne, kuigi jah, üks tegelane ei räägi võru keelt, aga, aga minul nagu põhiline küsimus selles tekib nagu see, et mis on võib-olla selle ära minemise nagu taga või mis on see põhjus? Ehk siis, et mitte, on võimalus, võimalus ka minna füüsiliselt ära. Kas see on põgenemine millegi eest või millegi järele igatsus, mingi õnneotsingu järele. Või, või, või mis asi see on, et mis paneb nagu siis nagu liikuma või ära minema, on see siis noh, jah, siin on nagu laiem, võib. Jan Rahman: No palju, palju inimesi on rahulolematu, lihtsalt rahulolematu ja nad tegelikult seda põhjust väga hästi ei tea, et millega siis oldas rahulolematu. Et nad on nagu kogu aeg teel siis Jan Rahman: või, või, Jan Rahman: või Jan Rahman: midagi otsivad siis ühesõnaga ikkagi, Jan Rahman: kas iseennast Kristo Toots: Siis või? Kristo Toots: Esihinnast võiks jah, keda siis veel? Et ta on mingi nagu mõte peaks olema, eks ju, või mille, mille suunas liikuda, kui see läheb nagu hägustub, et siis ta tükib nagu kõik minema laiali või, või valguma kuidagi. Oota, kas sa nüüd küsid lavastusprotsessi? Ei, ma küsin sinu Jan Rahman: Käest. Jan Rahman: Mina olen kirjanik, sa oled lavastaja, sa pead mu mõtte välja otsima, mul on tekst lihtsalt. Kristo Toots: Jah, aga mul, minul mul endal tekkis selline mõte lihtsalt sellega seoses, et, et, et vaata igas, Kristo Toots: igas tulekus noh öeldakse, on minekut. Et ehk me eeldame, kui keegi tuleb, et seal on nagunii on ka mingisugune minek. Et kas isa tuleb koju ja ma tean, et ta läheb tööle või, aga kas niipidi ka on võimalik mõelda, et igas minekus on tulekut? Vist ei ole. Kristo Toots: Aga kas võiks olla no natukene, et, et kui keegi läheb, et selles, selles minekus, noh ütleme, kui siin me räägime, et on minek siit Eestimaalt ära, keegi läheb kuhugi, kas siis õppima või et, et selles minekus me võikski eeldada ikka rohkem mõelda, et, et selles on tulek või noh, et seal oleks nagu lootust ka anda. Jan Rahman: No vot, sul jutul tuleb ainult vahtsa küsimuse ja ühtegi vastust ei tule, et see on seesama laul, mis meil siin on, see tunnuslaul seal Aapo Ilvese sõna oma. Ta küsis, et kas, kas nõrgem paavst on nõrgem paavst või omane just tugeva ja noh, nii ongi, et ega me, meie ei mõista niimoodi ütelda täpselt, et, et mis siis on. Neeme Raud: Mida teie arvate, kes te meid kuulate, kui palju me oleme oma reaalses elus Neeme Raud: niimoodi kohal ja kui palju me põgeneb oma eludest igal erineval viisil, kaasa arvatud siis telefoni ja mujale. Neeme Raud: Või ongi meie elu praeguses ühiskonnas, kus neid teid ja uksi on niivõrd palju ja niivõrd lihtne on ära minna ka oma nii-öelda tavalise, tavaliste mõtete juurest, et, et me kõik olemegi minemas kuskile, et me ei olegi kohal enam üldse. Jan Rahman: Ega, ega too võib-olla ei olegi äraminek, kui sa lähed ka oma telefoni, too on lihtsalt su, su elu, aga, aga too on nagu veidikene teistmoodi. Mulle Jan Rahman: tundub Jan Rahman: ka oma, Jan Rahman: oma Maarja Yano: Nagu elust peegeldades, et, et igasugune telefon ja arvuti, et mida raskem mul on olnud Maarja Yano: elus, seda rohkem ma sinna põgenenud olen. Et ja, ja väga teadlikult, et ei peaks mõtlema, et lasen mingil asjal nagu sirv, sillül vees virvendada. Et, et inimesed, kas siis rohkem teadlikult või vähem teadlikult, ma arvan, et telefon ja internet ja, ja, ja telekad sellel viisil kasutavad. Et üks asi, mis, ka minekus, kas on tulekut, võib-olla tulles tagasi selle jälle välismaa ja Eesti juurde, et muidugi noh, ma tõin siin, et meedia ja hirmus ja nii edasi. Aga on muidugi väga palju eestlasi, kes lähevad välismaale ja kelle eest ärkab tohutu kodumaa armastus selle peale. Et, et, et mingist nagu vaimses mõttes Maarja Yano: nad, nad seavad ennast, nad on palju suuremad patrioodid, kui nad oleksid kodumaal. Et, et ja, ja võiks argumenteerida, et kodumaa jaoks on see ju võit, mitte kaotus. Neeme Raud: No parem võib-olla jah, tõesti minna siis interneti ja telefoni, kui siin meie kõrvallaval eelnevalt räägitud teemas see alkohol, mis annab ka võimaluse ju reaalsusest ära põgeneda. Noh kõigepealt Lätti põgeneda ja siis tagasi Lätist siia tulla, nii et neid põgenemisi arutatakse siin erinevatel lavadel pidevalt, noh täpselt sama oli see reformiteemaline, maakonna reformi teemaline arutelu, et, et kus siis on kihelkonnad ja kus, mis kogukonnaga inimene ennast identifitseerib, et. Et kui, kui sa ei ela mu kõrval tänavas, siis sa oled juba võõras ja noh. Jan Rahman: No vaata tolle igasuguse Läti teema ja mis siin on, et, et on meedia on väga kõvasti võimendanud seda, sest on huvitav. Ja tegelikult aastakümneid ütleme nii, et kui Võrumaalt või siitkandist mõni uudis Lätti üle riigil, noh nüüd on parem, nüüd on mürgem, tegelikult eks uudiseid ka, aga varem oli nii, et, et, et uudis seal enamuste krimiuudise või seansse. Ja siis nagu noh, mitukümmend aastat sarnast asja, siis sellest piirkonnast nagu jäigi sarnane mulje ja tähendab, et sa selle Läti, Läti asja nii välja, et on, et omake siin joodik on ju. Aga tegelikult no joodiku suurelt jaolt kuuliva välja 2000. aastate alguses. Nii et noh, otseselt, sõna otseses mõttes kuuliva välja. Et on muidugi olnud poodimann ja on ka praegu, aga, aga kõvasti vähem kui kõneldas, aga et kuna nagu huvitava. Jan Rahman: Kui tule, ma nägin uudistesaadet siia, et huvitavat pilti, siis otsitas üks poodimant. Ja, aga tegelikult noh, asi ei ole nüüd nii, nii hull, ma usun ja, ja nagu ma arvan, et me küll on noh, ma kunagi teingi statistikat, et palju meil on seal rahvast, mis nad tegema. No meie küla põhitegevus on tuua, et kasvatada slaatsi. Et meil on seal Osula kool lähedal ja me külastasime sinna umbes 10 last, noh, mis on nagu Osula kooli katsekümne lapse ka noh, terve tolle, terve valla kool vanasti. Et me külastasime nagu iga katsas käib sinna kooli. Jan Rahman: Vot ja joodi ja siis, kui ma tegin statistikat, et kes meil elas siis ma joodikust nagu panen see üte, et nad mingist kategooriast ütles, et umbes tegelik sääne statistika. Neeme Raud: No vot, lapsed on teine teema muidugi, mis seda ära tulekut ja minekut väga iseloomustab ja see on jälle Eesti riigi poliitikaga ju seotud, meil on inimesi vaja. Neeme Raud: Jaapani Maarja Yano: Keeles öeldakse pool, pool jaapanlaste pool välismaalaste kohta haafu, mis on tegelikult inglise keelsest sõnast half pool. Ehk et ma loodan, Maarja Yano: et minu laps on Maarja Yano: 100 protsenti eestlane ja 100 protsenti jaapanlane. Jan Rahman: Aga, aga muidugi tuua märkus, et, et palju on seotud nagu lastega, aga näiteks maaletulekut on täiesti õige. Et mul on hulga tuttavaid, kes on ma kas Tallinnast tulnud ja ka meie külarahvas osa on tulnud hollepärast maale, et Lats saanud asuda. Niimoodi, saanud maakeskkonnana vallana olla, et ei peaks olema suurem kortermaja on nelja saina vahel. Maarja Yano: Ja, ja haridus on ja kas siis linnast maale, et laps oleks. Maarja Yano: Lapsest kasvaks mingit sorti inimene või siis välismaalt Eestisse, et laps kasvaks mingit sorti inimeseks. Et seda ma olen küll vasakult ja paremalt kuulnud, et näiteks kui laps saab kooliealiseks, siis hakkab perekond mõtlema, et kas ta tahab selles noh, antud juhul siis Jaapani koolisüsteemis oma last kasvatada inimeseks või ta eelistab siiski Eesti koolisüsteemi ja mulle tundub, et hästi paljud eelistavad Eesti koolisüsteemi. Eestlased siis? Eestlased jah, kes tulevad mitte ainult Jaapanist, aga, aga erinevatest muudest riikidest tagasi. Neeme Raud: No kõik sõltub tihtipeale emast, öeldakse. Mis keelt see laps rääkima hakkab? Maarja Yano: On nii? Maarja Yano: Sa Maarja Yano: rääkisid, Maarja Yano: et Maarja Yano: tullakse Maarja Yano: peredega Maarja Yano: teie Neeme Raud: Külasse. Neeme Raud: Kas on Eestis erand, et selline küla on tekkinud, kus on kõik tulnud kuskilt väljast ja et oma lastele anda sellist looduslähedast üleskasvamise võimalust või on, või on siiski seda liikumist ka mujal märgata üle Eesti, kui me siin eelnevas arutelus jäi kõlama just, et Eesti jookseb maha, jookseb tühjaks, siis sa räägid just nagu teistpidi liikumisest. Jan Rahman: Et on ka mujal märgata selliseid asju, et oma Jan Rahman: no ikka näete ühes Setumaal on nüüd üks küla, Neitsa ja küla, mis on kuulsas vanu Neitsa ja küla bändiga viimase laul, aga et sinna on ka tekkinud hulga noori. Siis on Karula kandil on jällegi noorte kogukond, Sänna, no ja, ja niimoodi tekkis noideks. Neeme Raud: Nii et me ei saa rääkida sellest, et liikumine on ühesuunaline, ainult teisiti. Jan Rahman: Ega igale liikumisele on vasta liikumine, sääne, aga noh, ma usun, et, et see, nemad hästi teadliku, kes oma nüüd maale tulnud linnast, et noh, tundub teadlik valik, et võib-olla linna minek on rohkem sääne majanduslik või sääne valik, et noh, et lähedki kooli ära ja, ja siis saad seal töökodusse. Aga nüüd just just teadlik ja, ja ikkagi jah, seesama laste kasvatamine, et tahetas lastes kasvatada sellest looduses end kasvama. Maarja Yano: Ma jälle, ma nõustuksin, et seesama mõte kehtib ka nagu Eesti versus välismaa, et, et välismaale minnakse kas majanduspõhjustel või, või lihtsalt on põnev või ühesõnaga minnakse mitte niivõrd teadlikult. Maarja Yano: Samas kui tagasi tulemine nõuab nagu tõsist mõttetööd, tõsist ettevalmistust ja, ja, ja see on palju sihuksem, võib-olla sügavam otsus kui ära minemine tihtipeale. Neeme Raud: Tegelikult me ikkagi Neeme Raud: ma arvan, et me ikkagi, kes me oleme välismaale läinud, tegelikult me kõik tahame tagasi tulla. Ma tean, et Inglismaal on terve kogukond noori naisi, kes on abiellunud araabia meestega ja nad ei julge tulla tagasi. Et nad ei ole läbi löönud, neil on lapsed teist, nad kardavad Eestisse tagasi tulla, aga nad unistavad sellest, mis on jälle omamoodi selline perversne olukord, et no tulge siis, nad kardavad, et neid ei võeta siin jälle omaks. Et neid olukordi, erinevaid olukordi minekut, tulekut on väga palju erinevaid värvideid. Jan Rahman: Ega selle omaks võtmine ei lähe kippest. Ja ta ei ole lihtsas, külapäeval ka, et kui tulevaht, see inimene läheb paar aastat. Isegi teil. Ja isegi meil, lähete ikkagi paar aastat, enne kui noh, tuleneb muidugi inimesest ka, aga, aga, aga lähete niimoodi haigu ja siis tasaka istuda ega siis midagi. Need, et haig pan paika, et ma usun, et no sama naisterahvaselt Inglismaalt võin rahulikult tulla siia, aga nad pead rehkendama tuuga, et neil on paar aastat sarnast tüüd, kus ei ole tõesti kõige mugavam, Neeme Raud: Võib-olla. No New Yorgis öeldakse, et viis aastat pidi elama koha peal, et sinust saaks New Yorklane. Kui palju teie külasi on? No, pakkus kaitse. Neeme Raud: Kellelgi mingisuguseid arvamusi öelda, aga ma tahaks ikka selle etenduse juurde tagasi tulla, see teema ja see pealkiri Pagulased on nii, nii suur, et sa rääkisid natuke, et ära minemised, räägi natuke lähemalt, kes seal siis laval on teil? Siinsamas kohas, kolmandal augustil. Kristo, kõnele sa, kes lava peal on. Kristo Toots: Lava peal on üks selline seltskond, seltskond siis, kes nii-öelda ootavad pagulasi. Aga sa mõtlesid Neeme nagu näitlejatest või? Ei, ma mõtlen lihtsalt tegelastest. Tegelastest jah. Võid näitlejad ka ette lugeda muidugi. Et aga selline seltskond, kes ootab jah, ootavad pagulast ja siis sellega seoses lihtsalt tulevad teatud rahad peale. Ehk siis see käib ümber raha, aga tuleb üks võõras nii-öelda, kes sootuks ei ole tegelikult siis nii-öelda see pagulane, keda siis pagulast suure tähega me siis nagu mõtleme. Vaid, et tuleb siis see inimene, mees, kes siis on, kes siis ütleme, et otsibki siis seda oma mõtet taga või kus ta omadega on või kes ta on. Ja, ja võib-olla siis, et ta eeldab, et siin on nagu selline, siin ta saab rahu või siin ta saab oma mõttele tagasi, siin on seda vaikust või, või noh, et siin on võimalik seda üles leida. Et suures virvarris noh, läheb kaotsi see kõik. Kristo Toots: Ja siis nad võtavad ta vastu, vastu ja loomulikult viskavad ka välja kohe, mis on analoogne siis situatsioon, et New Yorgis siis viis aastat, siin kaks aastat ja siis selles näidendis suhteliselt ruttu viskab ta välja. Ta ei sobi siia. Võõras. Võõras jah, et, et teda ei võeta nagu omaks ja teda hakatakse süüdistama seal teatud tegudes ja nii edasi ja nii edasi. Et, et see on nagu tegelikult väga raske küsimus ka üld, üleüldse minu jaoks ka, et, et kuidas nagu noh, Hiiumaal noh ei võeta ju. See on väga pikk protsess või Saaremaal. Priit Künnapus, ma mäletan kunagi rääkis, et ta kolis Saaremaale Sõrves äärde, et vot teda lihtsalt põhimõtteliselt ei õpetatud, kuidas lesta-kala teha. Kohalikud lihtsalt ei õpetanud. Kõik, vaata ise. Ja see oli ka mitu aastat, enne kui nad siis õpetasid, kuidas siis peab seal tegema, et, et see on päris keeruline. No selle ümber see siis lugu nagu näinud seal käib ja, ja siis ma loodan, et noh, seal juhtub veel sündmusi ja ma loodan, et nad leiavad nagu mingisuguse lahenduse või tähtis on just nagu see, et ma arvan, et leida, et. Et nad saaks nagu puudutuse, et, et noh, nad, nad põgenevad millegi eest. Ehk enda, enda sisse vaadata, et mille eest sa põgened. Sest ma olen ise ka, ma arvan, et mingid rännakud, mis ma olen ette võtnud, et on lihtsalt, et tegelikult on põgenemine kuhugi välismaale. Selle probleemi eest, mis on sinu sees, aga ega see probleem ju tuleb ju sinuga kaasa, ta on kogu aeg sinuga kaasas, et sa pead, ükskõik kus sa, kus sa selle lahenduse leiad. Aga et sa pead sellega tegelema, et lihtsalt nagu eemale tõugata, siis sellel ei ole mõtet. Sa pead ta lahti mõtestama, ma ei tea. Neeme Raud: No, Kitarra. Otsustasid selle näitemängu kirjutada Jan Rahman: Üldse? Ma otsustasin, otsustasin selle näitemängu paar aastat tagasi kirjutada, sest Kristo tuli sealt see mõttega kõigepealt. Ja, aga ma siis lähe tema mõttega ütlen, vaid, vaid ma läksin, läksin siis noh, et kuna selle pealkirja pakkus välja Kristo. Siis ma läksin, läksin siis mõtlema, et kuis tu, kuis tu siis saa olla. Jan Rahman: Ja, ja minu just huvitu, tu sama inimeste hinda sisse pagemine, see oli kõige-kõige rohkem, et. Et minu tu, tu, noh, tu raha ja pagulasteema toob lihtsalt selle sa, sa näide, et. Et, et kuis, millest tänapäeval palju kõneldas, aga just tu hinda, hinda see, et hinda ka sõber või noh, hindaga läbisaamine, et, et tu, tu kohe nagu tegelikult koosneb nagu hindast väga kaugel ja kohe nagu peas selle näidendi lõpus jõudma. Kristo Toots: No hirm oli ka siin väga hea minu meelest selline argument või noh, et, et inimestel on hirm. Kristo Toots: Et noh, kui ma tõesti lähen. See on väga normaalne emotsioon ju. Ja, ja, aga seda peab ka, ma arvan, et seda peab julgema ka teadvustada või noh, et, et millest see tuleb, et, et muidu sealt siis, siis lahendus ei tekigi. Et lihtsalt hirmu eest põgeneda ja loomulikult need küsimused on suured, et, et kuidas mind siin siis vastu võetakse, noh Janni läks kaks aastat, kartis mind, et ennem kui hakkas kirjutama. Jan Rahman: Ja-jah, ja Jan Rahman: kas sa veel reklaamid seda näitemängu või tegelikult äkki kõneles sellest rohkem, vaid kutsus kõiki lihtsalt teda kaema, et kolmas august on esietendus. Aga kui ma võin korraks juhtimist üle võtta, et siis sealt hakkan, istus Lenno. Ütles, et krabi, mis. Äkki sa annad Kristole mikrofoni, et temal on nüüd tugev kogemus jõuda ühte krabi külla. Paar aastat tagasi ja seal hakata tegutsema, äkki sa kõneled, kuis, kuis sa sinna jõudsid ja kuis, mis Dustam tähendab Dustam. Oma tulemisest. Osaleja: No selle pagulase teema kuidagi, Jaak, või? Natukene lähemal. Et ma, ma küll ei ole pagulane. Osaleja: Ma olen eestlane ja, ja kas ma elan Tallinnas või Krabil, ma, ma suurt vahet ei näe. Jan Rahman: Jah, Osaleja: See, see puudutab mind küll jah, et, Osaleja: et. Osaleja: Ma, ma lähtun Osaleja: sellest, et ma pean ise tahtma midagi, mul peab olema motivatsioon. Et mina läksin sinna elama Osaleja: mitte metsa sisse ja üksinda kellegi eest pakku, vaid ma läksin elama sama elu, mida ma Tallinnas elasin. Lihtsalt selle vahega, et loodus on ilusam, õhk on puhtam, autosid on vähem, võib-olla ja, ja Osaleja: kõik muud head, mida ma seal nägin. Aga töö järg? Töö järg ei olnud nagu Neeme Raud: Noh. Said interneti kaudu teha midagi eemalt? Osaleja: Ja seda küll jah, see kõik oli. Jah, kui Osaleja: interneti puudutada, siis oli Krabile just tehti Osaleja: paar aastat enne minu tulekut oli uus mast ja niimoodi, et mul oli seal parem mobiilne internet kui Tallinna kesklinnas tihtipeale. Aga selle, Osaleja: selle vastuvõtu koha pealt ma pean ütlema, et see on hästi palju küsitud, kuna ma olen ikkagi natuke teistmoodi, et ma lähen lihtsalt maal elama ja linnast. Osaleja: Motivatsioon peab olema, kui ma tahan midagi, siis ma, siis ma tegelen sellega. Kui mul on vaja suhelda inimestega, suhtlen inimestega, siis ma lähen juurde ja räägin nendega. Et ma ei oota, et äkki keegi tuleb ja siis võtab jutu üles ja mul on iseenesest minu, minu lugu on see, et ma, ma pean kõrtsi seal oma külas ja, ja külapoodi. Et hästi pehme ja hästi efektiivne integratsiooni projekt on see minu jaoks. Et rahvas igal juhul peab nagu minu juurde tulema. No aga Jan Rahman: Sul on sealt Jan Rahman: umbes katastroofi kilomeetreid kaugel on kornetipuud Lätin. Osaleja: Tõsi jah, see on, Osaleja: sa vihjendad sellele alkoteemale? Neeme Raud: Ma vihjan tollele, et kui sa ellu jääd. Sõna kõrts ja pood, siin räägid, et maapoed surevad välja, kui alkohol ära võtta. Osaleja: No see ei ole nagu põhipõhjus, aga mingi osa sellest on küll jah, et see alkohol on lihtsalt nii suhteliselt kallis toitaine või, või see on mõnuaine ja, ja osa käibest lihtsalt on see. Aga ma nagu selle peale ei rõhuks, vaid äraelamine on Osaleja: Tallinna krabi. Tallinnas kõrged palgad ja, ja kõrged kulud, krabil madalad palgad ja madalad kulud. Ehk siis Osaleja: ellujäämine on täiesti Osaleja: elementaarne, ei ole, ei ole isegi juttu, et, et seal nagu ellu jääks, lihtsalt Osaleja: teenid vähem, kulutad ka vähem. No kui Neeme Raud: Palju sa sellist liikumist näed, samalaadselt nagu sina, Tallinnas või Tartus kuskile krabi külla? Osaleja: Ega väga palju ei näe, aga ma kuulen, et niisugune ihalus on ja ma näen, ma näen enda arust vahet, et kas keegi räägib seda moe pärast, et küll tahaks minna või, või, või siiralt ka ma ma tunnen vahel, et inimesed tõesti tahavad minna, aga nad ei, nad ei suuda otsustada ja nad noh, siin käis ka enne läbi see hirm, hirmuteema, et mis seal, mis seal kõik on. Et Jan Rahman: Ma olen just teie külast ka kuulnud, et on väga palju neid, kes tüütas ja Soomen ja nüüd nad hakkas vaikselt tagasi tulema külla, on ka nii või? On, Neeme Raud: On ja. Sina sellepärast muret ei tunneta, et Eestimaa jookseb maha, Eesti jookseb tühjaks. Neeme Raud: Kas see mure on õigustatud või? Neeme Raud: Tore on kuulda, et on positiivseid näiteid ja teistsugust liikumist ju ka, et me see üldloosung meedias on ikkagi see, et jookseb tühjaks. Neeme Raud: Jookseb tühjaks. Osaleja: Ma ei ole, ma ei pea ennast nii, nii suureks mõtlejaks, et mõtlen nagu üle Eesti probleemide peale. Sa lihtsalt jälgid oma ringkondi? Ma arvan, et ei jookse jah, et on Osaleja: liikumine ja sellel on ka vastuliikumine siin nagu enne jutuks oli, et ja, ja pigem seal on see kvaliteedivahetus, et noored inimesed peavadki minu arust minema, kogemusi omandama, maailma nägema ja, ja kui siin jutuks oli, et nad lähevad, kerge on ära minna, sellepärast et. See on ju kõiksus, kui sa oma külast välja lähed, see on nii palju erinevat informatsiooni, et ükstapuha millise kommi peale sa lähed, sa jõuad juba oma külast välja. Aga pärast sinnasamasse külla või samasse piirkonda tagasi tulla on, on juba sellepärast keeruline, et, et sa pead mõtlema, et mida seal tegema hakkad, on ju. Maarja Yano: Kusjuures see on põhiküsimus, mida ma kuulen oma sõpradelt, kes ei ole tagasi tulnud. Aga mida ma seal teen, et aga mida ma Eestis teen? Osaleja: No ma ütleks, et see ei peaks olema põhiküsimus, selles mõttes, et hästi tihti seostatakse lihtsalt elu tööga ja raha teenimisega. Tegelikult mina tõmbaks need lahku. Mitte elu ei seostata elamisega? Just, et sa pead elama, on ju see, kuidas sa teenistuse saad või, või kuidas sa leiva saad või, või, või noh, toidu ja riided, et see on kuidagi üks osa elust. Ta ei ole küll eluväline asi, aga, aga ta on, ta peab olema eraldi kuidagi mõeldav. Krista: Nii, veel siin arvamusi? Tere, olen Krista Moostest, kuuendat aastat Uus Moostekas. Krista: Ma räägin oma kogemusest. Krista: Mina olen liikunud vähemalt kolm korda. Krista: Pagulasena, ei. Krista: Ühe korra Krista: Viljandist Pärnumaale, Krista: Pärnumaalt Islandi saarele ja siis pikalt seal olnuna tagasi Eestisse Krista: ja Moostesse. Krista: Nii, ja minu liikumise põhjuseks on olnud suur ja üllas või selline, kuidas öelda, hästi-hästi suur idee, mille järgi mina olen jooksnud. Ja minu pere on minule järginud, nagu ma siin kuulsin ka, et naine on see Krista: mootor, siis meie peres olen mina mootor ja minu pere on alati järgi tulnud. Kõigi minu ideeotsingutega kaasa läinud. See suur idee oli tõestada endale ja võib-olla ka kaaslastele, et, Krista: et teistmoodi on võimalik muusikat õpetada ja ka maakohas. Ja ma olen selle, nüüd selle koha leidnud, kus see idee tõesti on juurdunud ja suurelt kasvanud. Huvitav, et Neeme Raud: Neid muusikaõpetajaid on teisi, mul on üks tuttav Tiiu Laur, kes on ka Islandil, kes on siit sinu sõbranna, kes on siitsamast Räpinast minu meelest ju. Nii et ka liikus suure idee tõttu muusikat õpetama, võib-olla tuleb ka tagasi, ei tea. Kas sina oled ka näinud mingit suurt ideed oma liikumises? Maarja Yano: Paaniliselt otsin praegu. Neeme Raud: Kuidas sa üldse praegu ise, toon nüüd oma jutt ka lõpule, kuidas sa ise üldse Eestis hakkama saad siis? Maarja Yano: Aga me põgusalt rääkisime sellest lava taga või kõrval, et, et mina tegin enda maandumise Eestis hästi pehmeks. Ma saan aru, et kõigil ei ole seda luksust, aga, aga ma mõtlesin, ma, ma olin nagu kõrvalt näinud, et noh, et inimesed tulevad suure hooga Eestisse, et noh, see, see fantastiline patriotism, mis välismaal tekib, on ju, selle hooga tuled Eestisse. Neeme Raud: See tekib eriti suvel, kui tullakse suvepuhkuseks Eestisse, et jumal, siin on ju paradiis tagasi. Maarja Yano: Täpselt, mina käisin ka, ma käisin ainult suviti Eestis, vaatan, sõbrad noh pidu, peo järel kõik elavad fantastilistes kohtades, tegelevad fantastiliste asjadega. Mina olen selline peaaegu noh, selline Jaapani koduperenaisestunud sihuke äärelinna Maarja Yano: sihuke noh, et jaapanlaseks ei kõlba, aga, aga välismaalane ei taha olla. No umbes sellel, selles situatsioonis ja siis tulin Eestisse, aga, aga, aga mis me tegime? Ma arvan, et me ei teinud seda viga, et me võtame kohe ette tõsise töö umbes veerandi palga eest, mida välismaal saaks. Vaid, vaid me, mul mees läks Eestis ülikooli, mis on selline keskkond, kus on ideid ja, ja põnevaid inimesi ja kus oli võib-olla see kohanemine uue maaga natukene lihtsam. Ja mina siis ka hakkasin ennast otsima ja, Maarja Yano: ja, ja läks natukene aega, aga nüüd, nüüd ma tegelen siis sellise ikka vist Jaapaniga mu töös seotud, et, et ma jaapanlasi. Maarja Yano: Mida iganes nad siin Eestis teha tahavad, et, et mina neid siin nendes asjades toetan, et. Maarja Yano: Ja, ja, ja Maarja Yano: ma olen hästi-hästi kindlalt, ma olen nüüd neli aastat Eestis olnud ja siiamaani ma hästi kindlalt hoian peas roosasid prille. Ehk et ma ei, ma, ma ei ole selle üle uhke, et ma ei loe Eesti meediat, ma ei ole selle üle uhke, minu meelest inimene, kodanik võiks olla kursis poliitikaga ja ta võiks olla aktiivne. Aga lihtsalt enese nii-öelda kaitse mõttes ma ei tegele sellega. Mul on minu perekond, mul on minu sõbrad. Ja, ja see on, see on see nii-öelda minu, minu Eesti kogemus, millest ma nagu kinni hoian. Neeme Raud: Ja ajakirjanikuna paneb see mind mõtlema. Me oleme sellised hirmuäratavaks muutunud. Jan Rahman: Aga Neeme, tegelikult sa ei ole oma lugu Neeme Raud: Kõnelenud. No mina tulin tagasi seepärast, et ma lihtsalt tundsin pärast kahtekümmend aastat New Yorki kesklinnas, et ma enam ei taha seda elu elada. Ja see oli mu esimene suur ärapõgenemine oma eelmisest elust ja siis teine oli eelmisel aastal, kui see ERR-i aeg sai ka täis ja uudiste tegemise aeg sai ka täis. Ja nüüd ma tulen nagu ringiga tagasi, et teen oma Postimehe artikleid ja saan ka varsti raadios jälle rääkida, nii et. Nii et mina tulin väga teadlikult tagasi. Et ma tahtsin elada Eestis, tahtsin tagasi tulla. Aga just tuua, et kui haigeks saad, et mis see siis tähendas? See tähendab seda, et tuleb üks väga julge otsus teha ja lihtsalt võtta see uus elu ette ja teha see hüpe pea ees vette, kui vaja on. Ja see on sisemine sund ja tegelikult see on päris hirmus, aga sealt tuleb Neeme Raud: väga, need uued peatükid on alati Neeme Raud: väga Neeme Raud: ilusad ja kenad olnud, kui, kui sa selle julgeda ära teha. Nii et ma ei, ja vot siin ongi see teine teema, et ma nagu kunagi ennast ka pagulaseks ei pidanud, ma ikkagi ajasin seda Eesti asja seal kogu aeg ka mingil määral. Et minu meelest see paguluse teema hakkab võib-olla sellest, kui keel kaob ära, sest no ma nägin ise Ameerikas nii paljusid noori, kes tulid, olid kolm kuud seal ja nad ei suutnud enam eesti keelt rääkida. Neeme Raud: Jaapani spetsiifiliselt Neeme Raud: ma märkasin, et seal Neeme Raud: on Maarja Yano: Ka, seal on kahte sorti välismaalasi, ühed, kes on igivälismaalased. Aga teised on need, kes proovivad olla jaapanlased. Ja see on nii, tähendab mina, minu otsus oli jääda välismaalaseks, aga et seda on hästi hirmuäratav vaadata just Jaapani kontekstis, mis on väga Maarja Yano: noh, ühesõnaga. Maarja Yano: Jaapanis 99 koma, ma ei tea, kaheksa protsenti vist on jaapanlased ehk et ja jaapanlastel on jaapanlase välimus ja siis tuleb üks näiteks minu välimusega inimene. Maarja Yano: Ta räägib perfektselt jaapani keelt, tema maneerid on kõik ehedalt jaapanlased, kujutad ette, teeb jaapanlasena, jaapanlase näo ilmelt, aga. Aga, aga see inimene ise on nagu täiesti kaduma läinud. Et, et siis noh, üks asi, mis mind nagu tõukaski Eestisse tagasi tulema, oligi see, et ma proovisin vaadata, et mis minu saatus siis Jaapanis oleks, et kas ma mängin seda välismaalase rolli, mis on ka terve, terve roll. Et sa saad välismaalase töö, su inglise keel peab olema väga hea, parem oleks, et sa oleks ameeriklane, eestlane, noh ma ei tea, mis see on. Maarja Yano: Või, või siis teine asi, et sa, sa mängidki täiesti jaapanlast, aga see, see on liiga karmide reeglitega mäng, see jaapanlase mäng ja mina ei olnud sellega nõus. Neeme Raud: Jah, nii et minust ei saanud ka ameeriklast, pikkade aastatega, aga huvitav oli see, et mul oli veel üks põgus kogemus siin lähedal oleva idanaabri riigiga, sinna oli hoopis raskem sisse sulanduda ja aru saada, mis seal üldse toimub. Neeme Raud: Veel no ütleme kolm aastat tagasi, kui ma elasin seal kaks aastat, siis me ei saanud nagu alguses üldse aru. Kunagi, kui ma käisin koolis Venemaal Moskvas, siis me olime ikkagi veel osa sellest riigist, nüüd me oleme nagu välismaalased, keda ühelt poolt armastatakse kui eestlasi, aga teiselt poolt oleme NATO liikmed ja vaenlased, nii et seal oli mul see identiteedi küsimus hoopis keerulisem. Neeme Raud: Aga meie aeg hakkab varsti täis saama, teeme väikese pausi enne järgmist arutelu ka, sest ikkagi on suvi ja pärastlõuna, et inimesed saaksid natuke ka hinge tõmmata vahe, vahepeal, kui need vestlused toimuvad. Meenutame veel kord teie näidendikuu päevi, et, et siis pagulusteemadel räägitakse siin samas kohas edasi augustis. Kolmas august ja nii edasi. Okei, nii et kohtume siis siin, kolmandal oleme kohal, aitäh. Aitäh. Mingit vastuseid me otseselt ei andnud, aga see ei olnudki eesmärk, oli visata õhku palju küsimusi, millel edasi mõelda, loodetavasti ja neid küsimusi muidugi tekkis siin palju, aitäh. audio-S0: Ja Jan Rahman: Kõrda viil.

Saatejuht: Tere, räägime sisepagulastest. Olen ka ise nii-öelda pagulane. Maarja Yano: Ma olen seotud Jaapaniga. Saatejuht: Sa ei ole ju pagulane. Maarja Yano: Sõna pagulane on saanud sõimusõnaks. Saatejuht: Pagulane on kuskile pakku läinud. Maarja Yano: Ka mugavuspagulane ma pole ega mind ähvardanud kodumaal miski. Saatejuht: Võro keeles räägib meil Jan Rahman. Jan Rahman: Olen kirjanik ja kirjutanud ka pagulusest. Olen pagenud Eesti sees. Saatejuht: On erinevaid pagulusi. Tore, et siin inimesed virtuaalpaguluses ei ole. Jan Rahman: Inimesed ei lähe näljas küttima, vaid tööle. Saatejuht: Maarja, miks on tagasitulijatel kartus tagasi tulla? Maarja Yano: Me kardame muutust. Saatejuht: Aga sina oled selle juba läbi teinud. Maarja Yano: Seda korrata oli hirmus. Väliseestlastele jääb Eestist halb mulje meedia pärast. Saatejuht: Sugulased aitasid? Maarja Yano: Minu otsus oli tulla Eestisse lähedaste juurde. Saatejuht: Tagasitulijatel on palju viltuvaatamist, aga samas ärgitatakse noori välismaale kogemusi hankima minema. Jan Rahman: Inimesed lähevad ja tulevad ilma mingisuguste kampaaniateta. Saatejuht: Kohalik seltsielu on aga tähtis? Jan Rahman: Inimesed tahavad omaette ka olla. Saatejuht: Aga me oleme sotsiaalsed olendid. Jan Rahman: Kasutame naaberküla teenuseid, siis ei pea endale tegema. Maarja Yano: Pagulaskogukondi pole ehk vajagi, sest tuldi rahu saama teistest. Jan Rahman: Mikita sõnul oleme ka introverdirahvas. Saatejuht: Pagulase mõiste läheb segaseks, kui lisada sõjapagulased. Jan Rahman: Sõjapagulaste teema on poliitiline üleskütmine, aga nüüd on rahulikum. Maarja Yano: Inimlikul tasandil saame pagulastest aru. Saatejuht: Aga kui ta on teistsugune ja teise usuga? Maarja Yano: Viisakas pagulane mängib maa reeglite järgi. Välismaalased teevad asju teisiti ja neil on see õigus. Saatejuht: Eestlastel on palju võõrastust ja tolerantsi meilt küsida on keeruline. Maarja Yano: Inimene on inimene ja tahab ellu jääda. Jan Rahman: Pagulastest saaks Põlva suuruse linna. Saatejuht: Võtame publiku arvamusi. Osaleja: Olen Mihkel Räpinast. Olin Maardu vangla direktor, kus kunagi väidetavalt Iraanist tulnud mehed pandi põlema. Nii nad teevad. Saatejuht: Aitäh. Jan, räägi oma etendusest. Jan Rahman: Külla tuleb võõras, kes avastab enda eest põgenejad. Kristo Toots: Tere. Etenduse põhiküsimus on, et miks põgenetakse. Jan Rahman: Paljude jaoks on see rahulolematus. Osaleja: Et siis otsitakse iseennast? Jan Rahman: Jah, keda veel? Kristo Toots: Millegi poole peab liikuma. Võib öelda, et igas minekus on tulekut. Jan Rahman: Vastust ei tulegi. Saatejuht: Kui palju me oma elus põgeneme? Me kogu aeg läheme ja lõpuks pole kunagi kohal. Jan Rahman: Teise inimese puudutusetus on halb. Maarja Yano: Olen isegi palju tehnikasse põgenenud, aga palju välismaale läinud hakkavad palju patriootlikumateks. Saatejuht: Põgenemine on igal pool, olgu see siis alkoholismis või reformiteemades. Jan Rahman: Lätist alkoholi ostmine on aastakümnete pikkune pildi joonistamine. Meil on palju joodikuid külas. Saatejuht: Kas jaapanlasest mees muutub Eestis eestlaseks? Maarja Yano: Selmet et olla pool ja pool, võib olla 100 protsenti eestlane ja 100 protsenti jaapanlane. Jan Rahman: Paljudel lastel on hea maale tulla. Maarja Yano: Ja paljud eelistavad Eesti koolisüsteemi ja tullakse seepärast tagasi. Saatejuht: Oleneb emast ja mis keeli tahetakse õpetada. Maarja Yano: Loodan, et minu laps ei jää ükskeelseks. Saatejuht: Kas küladesse kolimine on sinu küla puhul erand? Jan Rahman: Seda on märgata ka mujal. Saatejuht: Nii et liikumine pole ühesuunaline ainult. Jan Rahman: Igal liikumisel on vastuliikumine. Maarja Yano: Tagasitulemine on tihtipeale sügavam otsus kui äraminemine. Saatejuht: Usun, et kõik läinud tahavad tagasi tulla, aga kardavad. Jan Rahman: Paar aastat läheb aega enne äraharjumist. Saatejuht: Newyorklaseks saab viie aastaga. Kristo, räägi etendusest veel. Kristo Toots: Seltskond ootab pagulasi ja jutt käib ümber raha. Võõras mees visatakse kiirelt välja. Näiteks Saaremaal läheb mitu aastat enne, kui õpetatakse lestakala tegema. Põgenemine on probleemi endaga kaasa toomine. Saatejuht: Miks te selle kirjutasite? Jan Rahman: Paar aastat tagasi. Mind paelus see põhiküsimus. Kristo Toots: Inimestel on hirm, ma arvan. Jan Rahman: Esietendus on kolmandal augustil. Osaleja: Mina pagulane ei ole. Jan Rahman: Kärblas võetakse kahe aastaga omaks. Osaleja: Mulle meeldis loodus. Internet on olemas ja motivatsioon maale tulla ka. Jan Rahman: Sult seal kilomeeter Lätini. Osaleja: Tõsi. Saatejuht: Kas maapoed surevad alkoholita välja? Osaleja: Osaliselt jah. Ellujäämine on maal elementaarne. Saatejuht: Kui palju linnast maale lähevad? Osaleja: Mitte väga, aga ihalus on. Jan Rahman: Palju on ka Soomest tagasi tulnud. Saatejuht: Räägitakse, et Eesti jookseb tühjaks. Osaleja: Ei oska öelda. Noored peavadki maailma nägema. Maarja Yano: Põhiküsimus neilt, kes pole tagasi tulnud, on: mida ma seal Eestis teen? Osaleja: Rahateenimise küsimus on teisejärguline. Osaleja: Tere, olen Krista Moostest. Olen palju pagulane olnud ja minu arvates inimesed liiguvad ka unistuse pärast. Saatejuht: Kas sina näed ka suurt ideed oma liikumises? Maarja Yano: Paaniliselt otsin praegu. Saatejuht: Kuidas üldse Eestis hakkama saad? Maarja Yano: Eestisse tullakse fantastilise patriotismiga. Saatejuht: Eriti lapsed tulevad nagu paradiisi. Maarja Yano: Mina käisin ka suviti Eestis pidutsemas. Tagasi kolides läks mees ülikooli. Ma hoian roosasid prille peas ja poliitikaga ei tegele. Saatejuht: Ajakirjanikuna paneb see mind mõtlema. Jan Rahman: Neeme, mis su lugu on? Saatejuht: Mina tulin teadlikult pärast 25 aastat tagasi, sest tahtsin. Tuleb hüpata pea ees vette. Mõned Ameerikasse tulnud kaotavad keele kiiresti ära. Maarja Yano: Jaapanis on kahte sorti välismaalasi: igivälismaalased ja need, kes tahavad jaapanlasteks saada. Mina tahtsin teada, mis minust saab. Saatejuht: Minust ameeriklast ei saanud. Idanaabrite juures on see identiteediküsimus palju keerulisem. Aga aitäh!

1529555449-sisepagulus-araminemised-ja-tagasitulemised

Saatejuht: Tere, tere. Saatejuht: Kell on saanud kaks. Saatejuht: Jätke midagi selleks paneeliks ka. Saatejuht: Ja noh igaks juhuks hõikan korra veel, et alustame kohe-kohe Saatejuht: aruteluga suhtlevabalt, kiusuvabalt. Saatejuht: Kooli, koolis aga mitte ainult aset leidv kiusamine on viimaste aastate jooksul õnneks jõudnud aina enam meie kõigi teadvusesse. Kui suur see probleem on, kui tõsine see on, natukene hästi põgusalt käime need põhitõed ka üle. Aga selle arutelu käigus tahame tegelikult võib-olla rohkem vastuseid sellele, mis peaks muutuma meie suhtluskultuuris, kodudes, koolis, veebis. Selleks, et kiusamist jääks aina, aina vähemaks. Ja ideaalis ei oleks üldse. Aga kas see, selle ideaalini jõuame või kuidas selleni jõuda, sellest kohe räägime. Minuga siin selle katuse all, kuhu muuseas teie võite ka lähemale tulla ja istuda, et kui tunnete, et, et me oleme liiga kauged, siis tulge aga ligi. Minuga koos, mina olen Triin Toomesaar, kiusamisvabakooli sihtasutuse tegevjuht ja minu kõrval istub Tiit Kõnnusaar, pere- ja paariterapeut, nõustaja ja koolitaja ja koolitab ka Kiva Saatejuht: koolide siis õpetajaid ja tugispetsialiste. Siis Tiidu kõrval Maarja Punak, veebikonstaabel, tunneb juba vormi järgi ära, mis tööd teeb. Saatejuht: Maarja kõrval Kristiina Treial, kiusamisvabakooli sihtasutuse koolitusjuht ja õpetajakoolituse õppejõud. Ma tahan kogu aeg valesti öelda, mis õppejõud ta on, et ma pean selle, selle siit üle vaatama ja psühholoogia eriala doktorant. Ja Kristiina kõrval German Skuja, kes on siis Eesti Õpilasesinduste Liidu esindaja. Meie omavahel arutleme kindlasti, aga ma tahaksin ka teid kaasata sellesse arutellu ja, ja mõtiskellu juba tegelikult kohe alguses. Saatejuht: Ma toon teile paar näidet ja, ja mõelge, mida teie nende näidete põhjal arvate. Kas tegu on Saatejuht: nii-öelda, kui tõsise kiusamisega on tegu, kas üldse on tegu kiusamisega või kui tõsiseks te seda olukorda peate? Ja selleks on selline hästi ebamugav lugu, et tuleb püsti tõusta. Saatejuht: Aga no ei ole hullu. Saatejuht: Null on selles nurgas siin, no ütleme Saatejuht: siin, siin on null. Ja siis siit läheb muudkui suuremaks, ütleme 10 20 30 40, Saatejuht: 60 70 80 ja siis 100 on siin. Saatejuht: Ja mis iganes sinu siis tundmus on, teeme nii, et hukka kedagi ei mõista, õigeid-valesid vastuseid ei ole. Nullist 100-ni paned selle juhtumi või olukorra iseenda jaoks skaala peale. Kui tõsine olukord kiusamise vaatevinklist see on? Kui näiteks sinu meelest see ei ole kiusamine, siis võid minna nulli juurde. Kui see on sihuke, noh Saatejuht: nagu on, aga ei ole ka, siis võid näiteks tulla siia kuhugi 40 50 juurde. Ja kuidas iganes sa aru saad. Saatejuht: Esimene näide. Kehalise kasvatuse tund. Mängitakse korvpalli Saatejuht: ja poisid omavahel hästi tõuklevad palli pärast. Ja Peeter mänguhoos lükkab Mati peaga vastu radiaatorit, veri voolab, särk-särk-möll jube valus. Ja mäng, kehalise kasvatuse tund jätkuda enam ei saa. Saatejuht: Kui hullu juhtumiga sinu meelest tegu on, kas see on üldse kiusamine? Ei ole kiusamine või mis situatsiooniga? Saatejuht: Kuidas te hindate, tunnetuslikult? Saatejuht: Õigeid-valesid vastuseid ei ole? Saatejuht: Jah? Kui kiusamine või kui tõsine see on? Kuidas iganes sa tunnetad ja aru saad sellest küsimusest, et lihtsalt saada need arutelu rakukesed soojaks. Saatejuht: Kas te tahate ka seisukohta võtta? Saatejuht: See on suht kohustuslik. Saatejuht: Nii, aga mõned mõtted, alustame siit otsast. Kas te paari sõnaga ütlete ka, miks, miks te siin olete? Tiit Kõnnussaar: No ma arvan, et see kindlasti oleneb ka sellest, kas see oli tahtlik tegu või mitte, et ma jään selle poole peale, et kui see oli tahtlik, siis ma olen kindlasti väga õiges kohas enda arust. Aga noh, kui see oli õnnetus, siis, siis ma läheks allapoole. Saatejuht: Lähme siit mööda joont edasi. Kas siin on keegi vabatahtlik, kes tahab öelda, mina olen siin sellepärast, et? Maarja Punak: Mina olen siin sellepärast, et mul ei olnud piisavalt infot, ehk ma olen valmis liikuma nulli poole või 100 poole vastavalt sellele, mis sealt välja tuleks. Just see, et kas enne mingeid konflikte või asju on olnud või, või mis nende poiste vahel on. Kuidas suhted enne on olnud? Saatejuht: Aitäh selle kommentaari eest ja liigume mööda joont siia nulli poole lähemale. Kas siin on keegi vabatahtlik, kes tunneb, et ma tahan öelda, miks ma siin olen? Saatejuht: Muidu ma pistan pulga pihku kellelegi. Kristiina Treial: Tahan öelda, et seda juhtub koolis kehalise kasvatuse tunnis väga tihti. Ja siin ongi see suur oht, et kuidas nüüd õpetaja edasi käitub, et siit võib suur jama tulla, kui ta valesti käitub. Saatejuht: No vot ei ole üldse nii lihtne. Siit keskelt tuli see, see märgutus, et oleks vaja rohkem infot, et aru saada, mis olukorraga on tegu. Nüüd õpetaja, see, see, kelle puhul on hästi oluline, et kuidas ta nüüd käitub. See konkreetne õpetaja selles situatsioonis käitub niimoodi. Et ta peatab mängu ja tegeleb selle haavaga ära ja, ja edasi, edasi räägib mõlema poisiga eraldi. Saatejuht: Ja mis sellest loost selgub, et lükkaja on olnud pikka aega Saatejuht: siis erinevate narrimiste, erinevate asjade ärapeitmise ja pilkamiste objektiks. Lükkaja, mitte lükatav. Saatejuht: Milline situatsioon tõsiduse astmes praegu teile see tundub? Kuhu te nüüd selle lisainformatsiooni juures paigutuksite? Saatejuht: See, kellel pea lõhki, Saatejuht: on kiusaja. See, kes lükkas, Saatejuht: on Saatejuht: kiusamise ohver. Või kas on? Saatejuht: Kuidas teile tundub? Saatejuht: Nii, päris mitmed nihkusid siiapoole. Saatejuht: Päris mitmed jäid siiapoole. Ma alustan nüüd siit otsast. Saatejuht: Kas on mõtteid, mida tahaksite jagada, miks te siin olete? Kristiina Treial: No nüüd ongi väga suur oht, et kas see oli tahtlik. Kristiina Treial: Et nüüd algab üks pikk arutelu ja asjade nii-öelda selgeks rääkimine, et see ei ole mitte kerge. Aga see töö tuleb ära teha. Saatejuht: Ehk siis ühest küljest me peame tegelema sellega, et mis toimus lükkaja Saatejuht: peas, kas ta lükkas tahtlikult või tegelikult see võis ka mänguhoos olla, on ju. Saatejuht: Aga kuidas teile siin otsast tundub, miks te liikusite siiapoole? Õigeid, valesid vastuseid ei ole, vabatahtlikke. German Skuja: Et kui tal varasemalt on tema see kiusamise objekt olnud, siis tõenäoliselt ta peale sellist juhtumit muutub suurema tõenäosusega kiusamise objektiks, sest et noh, selline intsident kindlasti ei jää nagu märkamata teistele, et annab põhjust. Saatejuht: Ehk siis koolikeskkonnas justkui ta saab lisa sellise Saatejuht: tähelepanu, et nüüd ta saab äkki ka karistada, sellepärast et, et ta seda, seda, et ta lükkas. Kas on veel mõtteid? Saatejuht: Kes tahavad midagi kommenteerimiseks öelda? Saatejuht: Kristiina. Saatejuht: Et Tiit Kõnnussaar: Nüüd on tegelikult see olukord, kus on teada, et kiusamise lugu on selle juhtumi taustal olemas. Aitäh, Tiit Kõnnussaar: aitäh kõigile Tiit Kõnnussaar: seisukohta võtmast, nüüd võite Saatejuht: Istekoha võtta Saatejuht: tagasi. Saatejuht: See on tore, et me oleme saanud nüüd need arutlemise rakukesed tööle. Saatejuht: Ja natukene mõelda ka selle üle, et mis on kiusamine, mis ei ole, et lükkamine palliplatsil iseenesest ei ole. Aga need erinevad situatsioonid seal taustal võivad viia selleni, et me lõppkokkuvõttes tegeleme ikkagi kiusamisjuhtumi lahendamisega. Ja kui me räägime kiusamisest täna, siis igaks juhuks klaarin selle asja ka ära. Siis me ei räägi ühekordsetest konfliktidest, me ei räägi nalja pärast, õrritamisest võrdsete osapoolte vahel. Me ei räägi mängulistest situatsioonidest või pinginaabrite vahel korraks tekkinud tundepuhangutest. Kiusamine on korduv, Saatejuht: tahtlik, ebavõrdsete positsioonidega laste vahel toimuv püsisuhe. Saatejuht: Mis teeb siis sellele ühele osapoolele väga haiget. Ta saab kas emotsionaalselt haiget, füüsiliselt haiget, tema asjad saavad kahju, mis iganes, kuidas iganes see, see kahju või haiget saamine väljendub, et. See, neid võimalusi on ka, ka väga erinevalt. Ja Eestis iga viies, mõnes koolis isegi iga neljas laps on kiusamisohver. Kuidas teile tundub, German, kas, kas see number sinu jaoks on usutav? German Skuja: Kindlasti number on usutav, põhjendan miks, eriti nagu noorte seas on see sihuke laialdasem värk, sest. German Skuja: Kuidas noortega on, noored väga ei taha kambast nii-öelda välja jääda. German Skuja: Noored väga sõltuvad sellest, mis nende ümber toimub ja väga üksikud on julged avaldama oma arvamust, kui see on täiesti kordinaalselt erinev sellest suurema siis protsendi arvamusest, eks ju. Et see kiusamine on millegi iva. Igal asjal on mingisugune põhjus ja kiusamine ei tule kunagi niisama ja just koolis on see hästi mugav keskkond kiusamiseks, sest German Skuja: seal on hästi palju noori. Erinevatest peredest, erinevate emakeeltega ja, ja väga palju teisi iseloomuomadusi. Ning see on just see koht, kus juhul kui keegi on minust erinev, minu kambast erinev, siis tema on see ohver, kes võikski olla välja jäetud ja minu arust iga neljas ja viies võibki olla omamoodi erilisem ja tegelikult huvitavam kui mingisugune stereotüüpne arvamus või see, millega läheb terve kamp kaasa. Saatejuht: Kuidas veebist paistab? Seal, Saatejuht: kas sina tegeled või kui palju Maarja sina näed küberkiusujuhtumeid, sest et veebis on kindlasti neid asju, millega sa konstaabli tegeled, on, on palju muid asju ka, aga kas sealt paistab, et küberkius on, on palju või mis see tunnetus ütleb? Maarja Punak: Mul, mul ongi väga raske tunnetusest rääkida, sest mina ainult jamaga tegelengi, sellepärast et minu, minu maailmavaade koosnebki ainult probleemidest, ehk siis, et ega noh võib-olla olekski imelik, kui lapsed kirjutaksid mulle, et tead Maarja, et täna mind keegi ei kiusanud. Et see oleks muidugi jube, jube hea, kui oleks selliseks suhtluseks aega, aga, aga kuna mina ikkagi tegelen ainult probleemidega, ehk siis minu jaoks see maailm ongi üsna, üsna must ja kurb on öelda, et tegelikult seda, seda kiusamist on internetis ikkagi väga palju ja, ja seda lihtsustab no iga uus rakendus põhimõtteliselt, et. Ütleme, et kui varem oli näiteks, ma ei tea, kes suhtlesid, oli selline, ma ei tea, ICC ja mingid, ma ei tea, mis iganes suhtlemisrakendused või äpid, eks ju, et ainult sõnad said kasutada, eks ju. Siis tulid emotsikonid juurde, siis tulid pildid juurde, siis tulid videod juurde, nüüd sa saad teha laivi sellest, kuidas sa kedagi parasjagu kiusad ja mõnitad. Ja, ja nii-öelda seda, neid võimalusi, kuidas teisele liiga teha, on tegelikult ikkagi ääretult palju. Ja kurb on see, et neid kasutatakse ära. Ma ei saa öelda, et seda nagu tohutult palju on, sellepärast ma ei tea, millega ma seda peaksin võrdlema, et noh. Tavaelus ega tavaelus on ka halvasti ütlemisi liiga palju, et me ei, me ei oska omavahel ikkagi mõistlikult suhelda, aga, aga seda on kahjuks liiga palju jah. Saatejuht: Aitäh, Tiit, kas sina, sina tegeled perenõustamistega palju? Saatejuht: Kas lapsevanemate kaudu tuleb ka see teema kuidagi esile, oskavad nad sellele tähelepanu pöörata või, või see ei ole nende jaoks esimene mure? Tiit Kõnnussaar: No vanemad kindlasti oskavad tähelepanu pöörata, kui see üldse kiusamisteema kodus jutuks tuleb. Aga tihti on lapsed ka ju või noored huvitatud sellest, et, et see teema jääks suure kella külge, see konkreetne kiusamine ja sellepärast ei räägita seda vanematele, sest see on enam-vähem kõige kindlam vahend, kuidas, kuidas koolis sellest mingi, mingi suurem asi tuleks. Tiit Kõnnussaar: Ja teiselt poolt ma mõtlen seda, et kui sa enne küsisid, et kas see on suur number või väike, et siis mulle tundub see ikka nagu, et noh võib-olla tegelikult seda nii palju ei ole. Aga kui hakata mõtlema, et tegemist ei ole ainult füüsilise kiusamisega, füüsilise vägivallaga, nagu see näide oli, et kellelgi veri voolab ja, ja keegi saab füüsiliselt haiget, et seda emotsionaalset vägivalda. Mida peetakse ju või väga kaua aega on peetud ju praktiliselt mitte millekski, et, et ikkagi seda ka arvesse võtta, siis ma usun, et need numbrid on täitsa adekvaatsed. Et seda on ju uuritud ka, et, et füüsiline ja emotsionaalne valu ajus on täiesti annavad ühtemoodi reaktsiooni ehk et me tajume seda, seda mõlemat ikkagi samasuguse valuna, et. Et ma arvan, et see on täpselt sama oluline teema kui see füüsiline kiusamine. Tiit Kõnnussaar: Aga jah, selleks, et gruppi kuuluda, nagu sa ütlesid, et selleks on kindlasti oluline see, et vanemad ja, ja institutsioonid jätta sellest asjast võimalikult kauaks välja, et kannatan nii kaua, kui jõuan, et äkki ikkagi õnnestub vahetada see heaolu sinna grupikuuluvuse vastu välja kuidagimoodi, et äkki läheb üle. German Skuja: No ma lihtsalt ütlen kiiresti siia juurde, et lõpuks tegelikult, mis võib välja tulla, kui on see grupp kujunenud, kes arvab ühte ja on mingisugune üksik, kes arvab teist. Ja kui see üksik on julge oma seda teistsugust poolt avaldama, siis lõpuks tuleb välja, et pool sellest ühest grupist on tegelikult sama arvamust, on ju. Et point on lihtsalt selles, et te ei julgeta nagu ja arvatakse, et okei, ma ei taha olla see, see valge vares on ju teiste seas. Aga mis tegelikult välja tuleb, on see lihtsalt mask, mida me kanname, et näidata kellelegi, kes me tegelikult ei ole. Saatejuht: Uuringud tegelikult ju näitavadki ka seda, et enamik lapsi mõistab kiusamise tegelikult hukka, et nad saavad aru, et see on väga halb ja, ja nõme asi, et me ei peaks sellega tegelema või, või meie kaaslased ei peaks sellega tegelema. Aga mingil põhjusel just nimelt selle gruppi kuuluvuse pärast või, või hirmust kaotada seegi positsioon selles kollektiivis, seda lihtsalt ei tehta. Kristiina õpetajakoolituse peale mõeldes, millised mõtted või kogemused, müüdid, seisukohad kiusamise koha pealt õpetajatelt tulevad? Kristiina Treial: No tegelikult see esimene tähelepanek seostub just nimelt selle küsimusega, et kas see number iga viies või iga neljas laps on adekvaatne. Ehk siis üks selline tagasiside, mida ma ikkagi õpetajakoolituselt hästi palju saan, on see, et täiskasvanud ei usu, et seda kiusamist nii palju on, eriti õpetajad, et nad ütlevad, et ma ju näeksin. Ma ju teaksin, kui minu klassis on kiusamine, aga tõde on see, et nad tegelikult ei näe, ei tea ja isegi kui nad näevad, nad ei pruugi seda ära tunda. Et me ka meediast oleme näinud õpetajate suust repliike, kus öeldakse, et ka see on ju poiste puhul tüüpiline omavaheline müramine. Aga tegelikult on, kui seda lähemalt vaadata, on see väga tüüpiline kiusamine, kus kannataja teeb jätkuvalt vaprat nägu, püüab asjaga hakkama saada, aga see-eest on täiesti katki juba omadega. Nii et täiskasvanud ei oska ära tunda, ei oska märgata ja, ja seetõttu näiteks kui me vaatame, mida näitavad uuringud erinevate sihtgruppide poolt antud hinnangule koolis. Siis õpetajate hinnangud kiusamise esinemissagedusel on alati kordades madalamad kui see, mida õpilased ise tunnevad. Ja, ja see tuleneb sellest, et lapsed, noored on väga-väga osavad ja väga sihikindlad selle varjamises täiskasvanute eest. Klassikaaslased reeglina teavad, kui klassis on kiusamine. Õpetajad sageli ei tea, veel vähem teavad sellest lapsevanemad. Tiit Kõnnussaar: Et seda kiusamist on raske ära tunda ka sellepärast, et väga tihti kiusamine ei ole mitte millegi tegemine, vaid vastupidi, millegi mittetegemine. Et kas sind ei võeta kaasa, ei kutsuta kaasa, jäetakse välja, see on see, mis ei paista kuskile. Saatejuht: Tõrjumine, grupist väljajätmine on tõepoolest üks varjatud kiusamise viise ja seda on, sellel on väga raske vastu või vahele astuda. Et astud siis tõrjutavale ja, ja tõrjujale kuidagi sinna keskele ja, ja püüad neid kokkupoole lükata, et päris nii lihtsasti selliseid situatsioone lahendada ei saa. Saatejuht: Aga oma õpetajakogemusest ma mõtlen ka seda, et kui ma läksin õpetajana tööle, siis ma mõtlesin, et no ei, minu klassis kiusamine on kindlasti keelatud. See kohe sekkun, kui näen, kui, kui midagi tähele panen. Reaalsus, millega mina pidin leppima, on see, et ma ei näe, ma lihtsalt ei näe. Sellepärast, et seal toimub nii palju muud ja ma võin reageerida hoopis situatsioonile, mis ongi mäng. Ja ma pean selleks võtma eraldi aega, et kuulata, kas see on mäng või ei ole mäng ja paljud tegevused, kuna lapsed saavad aru, et kiusamine ei ole okei, siis seda tehakse ju teadlikult, varjatult. Et selles suhtes Saatejuht: mulle meeldivadki need koolid, Maarja Punak: Kes väga rakendavad neid nii-öelda abiõpetajaid, ehk siis et on õpetaja, kes viib läbi ainetundi ja tema eesmärk on, eks ju, eelkõige anda ainet, loomulikult tegeleda ka kõige, kõige muuga, mis õpetamise juurde käib. Aga et kui on olemas nii-öelda võimalus kasutada abiõpetajat, kes saab jälgida laste omavahelisi suhtlemisi, rääkimisi, gruppide moodustamisi, et kui neile antakse tõesti mingi ülesanne. Et siis õpetaja noh, üldiselt ta ikkagi peab ju keskenduma ka sellele, et lapsed saaksid aru, millest ta täpselt räägib, aga, aga kui ta peab ka keskenduma samal ajal kõikidele nendele. Grupidünaamika teemadele ja, ja, ja et välja selgitada, et kas seal on kiusamist või mitte, et siis selleks lihtsalt ei jagugi silmi ja selleks need abiõpetajad on tegelikult ikka noh, väga hea lahendus, lihtsalt selle nimi on jällegi, et, et ei ole koolidel seda võimekust pakkuda kõikidele klassidele. Kristiina Treial: Ja kui nagu juba selle, selle poole peale vaatamine läks, et kus siis võiks nagu valguskiir paista, siis tegelikult kui me vaatame ka maailma praktikaid, mis töötavad kiusamise vähendamisel. On see, et, et õpetajad tõepoolest ei jõua ja ei saagi kõike märgata, aga kes jõuavad ja kes saavad ja kes näevad, on kaasõpilased. Ehk siis põhiline jõud, kes aitab meil kiusamist ära hoida, on kaasõpilased, aga nad ei tee seda ise, ise oma veaga, vaid nad vajavad selles juhendamist, julgustamist, toetamist täiskasvanute poolt. Kristiina Treial: Kultuuri kujundamist klassis, suhtlemisoskuste kujundamist klassis ja klassis selle normaalseks rääkimist, et kiusamine ei sobi ja meil on õigus igalühel selle vastu astuda. Ja vot see on suur ja järjepidev töö, see ei tule iseenesest. Ja isegi kui mõnel lapsel on see kodust kaasas ja kui klassis näiteks norm ütleb, et kiusamine on ikkagi nii-öelda okei ja, ja kiusajad on võimul, siis ka tema tegelikult ei astu seda sammu sinna vahele. Meil on vaja saada klassikaaslased rääkima, märkama, sekkuma. German Skuja: Nojah, tegelikult arvatavasti see kõlab praegu suure klišee, aga mina 100 protsenti oma olemusest usun sellesse, et selleks, et muuta maailma, tuleb alustada endast. Ja kuidas on seotud selle teemaga siis see, et noh, see grupist välja tõrjumine on tegelikult ju päris loomulik, puhtalt sellepärast, et me igaüks valime, kellega olla, kes on, kes meile meeldivad rohkem, kes ei meeldi. Aga siin edasisamm on lihtsalt see, kuidas sa enda jaoks sellist kiusamist vastu võtad. Kas sa võtad seda südamesse? German Skuja: Kas sa lased ennast häirida sellest, sa lased ennast tunda nördinuna või sa lihtsalt keskendud sellele, et edasi hakkama saada oma teiste muude asjadega. Ja igal juhul, kunagi ei ole niimoodi, et ühel inimesel ei ole ühtegi inimest, kellega ta ei saaks väga hästi läbi. Lihtsalt siin on hästi suur ajaküsimus tegelikult, eriti ka noortel praegu koolivahetamisel on ju. Kui noored on juba 17 16 aastat vana, siis otseselt väga paljud ei otsi mingisuguseid uusi huvitavaid suhtlusi, et neil on omad sõbrad olemas ja kellega nad juba terve põhikooli õppinud, aga uued inimesed. No las nad olla, ägedad. Aga nüüd selle uue inimene põhimõte ongi see, et kas ta tahab tõesti ennast nii kurvalt, kurvalt tunda, et ta ei ole mingisuguse grupiga koos, vaid pigem otsida seda allikat kuskilt teisest kohast, on ju. Kristiina Treial: Ma Kristiina Treial: arvan, Kristiina Treial: et sa tõid Tiit Kõnnussaar: Nüüd välja kaks aspekti, et üks pool on see, et kuidas ma ise selle kiusamisega hakkama saan, aga et see, mida, mida mina olen märganud või, või ma arvan, et mis on ka laiem tendents, on see, et need, kes kiusamise alla satuvad, need on ikkagi need tundlikumad lapsed. Et need on mingil viisil tajuvad seda, seda Tiit Kõnnussaar: noh, enda suhtes suunatud, kas siis emotsionaalselt või füüsilist vägivalda ja reageerivad sellele oluliselt tugevamini, eks neid sellepärast on huvitav kiusata ka. Ja nemad ei ole sellised, et nad saaks sellega ise hakkama ja sellepärast noh, mis minu jaoks nagu üldse kiva jaoks oli võib-olla kõige suurem ahhaa-elamus, kui ma seda kunagi õppisin, on, on mõiste kiusamise sotsiaalne arhitektuur. Et see, millega kiva tegeleb, on see, et ta lõhub seda arhitektuuri, ta lõhub seda, et mitte see inimene ise, keda kiusatakse, ei peaks sellega niivõrd, temal ei lähe kogu vastutus selle lõppemise eest, vaid et just need pealtvaatajad, keda on ju tegelikult suurem osa, et, et nemad hakkaks sekkuma ja, ja rikuks nii-öelda selle lõbu ära. Ja ma arvan, et see on üks suur, suur nagu põhjus ka, miks kiva nii efektiivne on üldse. Saatejuht: Tõepoolest, kiusamise situatsioonis ei ole ainult ohver ja kiusaja, seal on kiusaja kannustajad, kes ise võib-olla nendesse situatsioonidesse ei sekkugi, aga neile tahavad lihtsalt seda põnevust, seda situatsiooni. Ja muudkui utsitavad, et kuule, eile sai palju nalja, kui sa Mikuga seal nii tegid, et teeme täna jälle. Või siis kiusaja abilised, kes on tema sõbrad ja, ja tunnevad mõnes mõttes kohustust oma sõbra ees teha temaga neid tegusid kaasa. Ja siis on need kõrvalseisjad, keda on selles grupis võib-olla kõige rohkem ja kelle hulgas on potentsiaalselt need õpilased, kes ütlevad. Saatejuht: Kuule stopp, see võiks nüüd lõppeda või siis vähemalt jooksevad täiskasvanu juurde rääkima, et meil on klassis selline situatsioon, mis vajab täiskasvanu abi. Saatejuht: Korraks hästi kiirelt räägiks ära ühe müüdi, sest et see on müüt. Ja, ja sellele pikalt isegi ei, ei peatuks. Et mis see tapa, teeb tugevamaks? Selline müüt. Kas, kas see kehtib, kuidas teie tunnete? German Skuja: Mis see tapa võib küll tugevamaks teha, aga selles mõttes väike kriim või isegi mitte väike, aga suur kriim võib ikka jääda. Ja müüt on see tõesti, mina arvan, et sõltub muidugi olukorrast jällegi, on ju, kui tõsine oli olukord ja kas ma õppisin sellest, mida ma õppisin sellest ja kas ma tahan edasi minna. Või ma tahan German Skuja: seda endale nii-öelda sisemisse kuhugi ruumi jätta ja olukorda, tõsisust ma mõtlen selle all, et on asju, mida enda pingutusel on tegelikult võimalik unustada ja edasi minna oma teed. Aga on selliseid asju, mis tegelikult jäävadki kripeldama ja võivad tekitada juba ka füüsilist valu, sest kõik füüsilised valud on ka, on ju emotsionaalselt väga tugevalt seotud ja mõned asjad võivadki jääda, jäävad pikemaks ja, ja jah, et tugevamaks ta võib teha, aga samas võib ta haava jätta küll. Tiit Kõnnussaar: Ma mõtlen seda, et kui me väärtustame ühiskonnas tugevust, et ma ei oska öelda, kas see on nagu hea treenimise viis, aga kui me väärtustame tasakaalu, siis kindlasti ei ole see kiusamise kontekstis midagi sellist, mis muudaks meid kuidagi tasakaalukamaks või, või, või terviklikumaks, et. Maarja Punak: Ma, ma võin lihtsalt enda tuttavate seas ma tean neid näiteid, et inimesed on 35 ja võib-olla veidi vanemad ja ütlevad, et nad näevad kooliajast aeg-ajalt õudusunenägusid, kui. Kui tuleb näiteks september või kui tuleb, räägitakse, ma ei tea, eksamiteks valmistumisest ja neil tulevad mingid mälupildid ajast kus. Mitte õppimisega seoses, vaid just seesama, see kogu see koolis olemise asi oli neile nii, nii halb, vastik, kurnav. Neile tehti väga palju liiga. Ja enamasti mitte füüsiliselt, sest ma noh, ma räägingi pigem tüdrukutest, kellele tehti tegelikult teiste tüdrukute poolt sõnaliselt väga-väga haiget ja nad ei ole nendest asjadest üle saanud, ehk siis et. Tegelikult see, see jätab haava, sellega saab tegeleda, kindlasti on, on teraapiaid, on, on, on, on lahendusi, on spetsialiste, kelle poole pöörduda, aga see ei tähenda seda, et need haavad kaovad. See tähendab lihtsalt seda, et ma oskan, ma õpin nendega toime tulema või ma lihtsalt oskan nendega arvestada. Kristiina Treial: Jah, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Teadusuuringute põhjal ma võiks öelda, et see on väga kaugel tõest, sest esiteks kiusamine võib ka tappa. Kristiina Treial: See on see kurb, kõige kurvem pool selle asja juures, aga teine asi on see, et mida pikaajalisem ja, ja mida tugevam see kiusamine on olnud, seda pikaajalisemaid ja karmimaid haavasid ja harme ta tegelikult inimeste jätab, kuni selleni, et tõesti ka täiskasvanu eas. Ollakse oma tunnetega hädas ja ollakse oma suhetega hädas ja ollakse võib-olla töö juures täisväärtusliku täiskasvanuna tegutsemisega hädas. Aga tegelikult on see kahjulik ka kiusajale. Et see ei ole kahjulik mitte ainult kannatavale poolele, vaid ka kiusajale, ehk siis sealt saab alguse suur osa kuritegevusest. Norra uuringud pikaajalised näitavad, et koolikiusajatel on neli korda suurem risk noores täiskasvanu eas olla politseis arvel kuriteoga. Neli korda suurem risk, kui mittekiusajatel õpilastel. Ja, ja tegelikult jäävad omad armid ja omad kahjud ka pealtvaatajatele. Pidev ärevuse foon iga päev koolis, stressi hormoonid üleval, mõjub meie füüsisele ja vaimsele tervisele. Pluss, moonutunud normid sellest, kuidas meil on õigus kohelda kaasinimest ja milliste vahenditega me võime saada tunda ennast tähtsana tegelikult, mis sobib, mis ei sobi. Saatejuht: Ja kui nüüd kuulates seda loetelu, mida kõike kiusamise kogemine mõjutab, siis rootslased on isegi välja arvutanud, arvutanud nii justiitssüsteemi, kohaliku omavalitsuse sotsiaalsüsteemi, haridussüsteemi. Ja kõik muud süsteemid ja valdkonnad, mis ühiskonnas on, need kulud, kiusamise kulud ühiskonnale on väga suured, ulatudes miljarditesse eurodesse. Ja Saatejuht: ainult nemad võtsid oma uuringus isegi arvesse ainult siis seda, kui 10 protsenti Saatejuht: kiusamist kogenud õpilastest kannatab mingisuguste tõsiste tagajärgede, järgede all. Ehk siis see on ikkagi päris madal latt, et see, kui palju neid kiusamise, Saatejuht: kui palju kiusamist kogevatest lastest tegelikult nende tagajärgedega täiskasvanu põlves maadleb, et. Ma oma kõhutunde pealt, et seda ärge tsiteerige, aga ma, mina ütleks, et see osakaal on kindlasti nagu suurem. Saatejuht: Aga püüame jõuda siis lahendusteni või, või kuhu me siis jõuda tahame, et kui me, kui tänane olukord on selline. Saatejuht: Nagu ta on, nagu me oleme siin rääkinud, siis mida teie jaoks üleüldse nagu tähendab kiusamisvabadus või kiusamisvaba suhtluskultuur? Maarja Punak: Minu arvates see tähendabki tegelikult hoopis teistsugust lähenemist kogu sellele kooli, kooli võib-olla õppele või asjale, et ma. Ma olen igal pool ka näiteks toonud seda, et, et Tartu on selles suhtes täiesti eesrindlik, et nad teevad sellist asja nagu näiteks põhimõtteliselt ongi sotsiaalsete oskuste olümpiaad, kus, kus lapsed peavad näitama, kuidas nad suudavad omavahel koostööd teha. Organiseeruda, ülesandeid lahendada ja, ja kolm aastat järjest ma olen siis olnud kiusaja antud olümpiaadile, ehk siis ma olen olnud arvuti taga. Lapsi kas solvanud, mõnitanud või kutsunud üles, et Taile me teeme mingi käki kellelegi ja püüdnud neid kaasa nii-öelda kutsuda ja nemad on pidanud siis mulle kas ütlema, et tead Maarja, et see, mis sa tahad, eks ju, et see on kiusamine või see, mida sa teed, on kiusamine. Palun lõpeta, kui sa ei lõpeta, mida me siis teeme. Ja, ja, ja seal on, me räägime ainult kolmest aastast ja tegelikult see vahe on täiesti märgatav, et esimesel aastal, mida lapsed mulle vastu tegid, noh väga mitu gruppi näiteks hakkas mind vastu kiusama. Hakkasid mind vastu mõnitama, hakkasid käituma minuga, noh nii-öelda nad ei teadnud, et ma olen politseinik, nad teadsid, et ma olen Maarja kuskil seal, eks ju, chat'i ruumis. Aga, aga, aga viimasel aastal sellist asja praktiliselt polnudki. Ehk siis, et kõik koolid olid võtnud selle teema endale nagu südameasjaks, et nad peavad läbi mängima need olukorrad, et kuidas, kui on nii-öelda veebijalane selline kiusamissituatsioon, et kuidas siis nagu reageerida. Aga see tähendabki seda, et, et sellega tuleb eraldi tegeleda, et, et ei piisa sellest, et ma õpetajana lihtsalt tunnis tuletan meelde, et oleme omavahel viisakad või et ärme ütleme üksteise kohta rumalaid sõnu, et. See, see peab olema midagi muud, et noh, seesama kiva pakub, eks ju, erinevaid võimalusi, aga, aga on kindlasti ka teisi projekte, mis, mis soodustavad seda, et lapsed õpiksid selliseid sotsiaalseid oskusi. Et nad saavad aru, mis on õige ja vale, mis teeb haiget, mis ei tee võib-olla haiget, et, et jah, et see on tegelikult hoopis teistmoodi lähenemine, et sellest, sellest ei piisa, et mida, mida me varem oleme teinud. Ja võib-olla politsei poole pealt ongi jube kurb on ka see, et näiteks, et kui ma olin noorsoopolitseinik Tartus viis aastat, siis no mind kutsutigi kohale, et näed, meil on siin kiusamine, see, see igavene noh, ongi selline juurikas, kes tervet klassi enam-vähem kiusab, et. Tehke nüüd talle trahvi või midagi või pange ta kinni või saatke ära erikool ja et noh, et, et siis tegelikult need asjad ju noh, need ei lahene sellest ühekordsest kokkupuutest politseiga. Ja seda tegelikult nüüd ka politsei püüab Maarja Punak: muuta või üleüldse tegelikult õigussüsteem, et me nüüd kasutame taastavat õigust, mis tähendab seda, et me lapsi püüame üldse mitte enam karistada, vaid me pakumegi nii-öelda muid lahendusi. On see, on see näiteks see, et, et ma ei tea, miks, miks laps rikub seadust. Maarja Punak: Ta ütleb, et tal on, ma ei tea, vaba aega liiga palju, käib joob ja suitsetab, eks ju, kakleb. Jah, pakume talle jalgpallitrenni, et kohalik omavalitsus peab leidma selle raha, et pakkuda talle võimalust minna trenni. Kõik need muud asjad, samamoodi käib kiusamisega, et neid, neid võimalusi on võimalik leida. Aga see lihtsalt tähendab ka politseile täiesti hoopis teistsugust ümbermõtlemist ja see tähendab ka teile hoopis teistsugust ümbermõtlemist, ehk siis, et kui. Politseinik tuleb kooli ja põhimõtteliselt ta ei tee, ta ei tee noh, nii-öelda teistele tundub, et ta ei teegi mitte midagi, ta rääkis ju nende lastega. Ta rääkis lapse õpetajatega, ta rääkis lapse lapsevanematega, et no mis see politsei siis tegi, mitte midagi ei teinud. Ma ütlen, et tegelikult taastava õiguse mõte on see, et nüüd istutakse koos maha ja, ja püütakse leida see põhjus Maarja Punak: miks niimoodi käitus laps ja kuidas me saaks aidata teda edasi niimoodi, et, et rohkem samasuguseid jamasid ei tule. Aga me oleme väga noh, nii-öelda lapsekingades, sest see tegelikult ju alles esimesest jaanuarist hakkas nagu toimima, et. Tiit Kõnnussaar: Ma alustaks, mul on raske kuskilt alustada, et ma alustaks selle koha pealt, et on üks väga levinud eksiarvamus ja, ja see on ei tea miks ja väga laialt levinud ja see on see, et käitumine tuleneb iseloomust. Tiit Kõnnussaar: Ja sellest tulenevalt me saame inimesi defineerida pahadeks lasteks ja milleks iganes kõik veel. Aga käitumine ikkagi tuleneb suures ja isegi väga suures enamuses keskkonnast, ehk sellest, mis toimub selle lapse või selle noore ümber. Ja noh, on jälle võib-olla üks vähe teada asi, et laps käitub halvasti ainult siis, kui ta tunneb ennast halvasti. Ehk et see emotsionaalne turvalisus ja selle, sellise keskkonna loomine, kus keegi ei tunneks ennast halvasti, võtab ära ka suure osa sellest, miks keegi peaks üldse kedagi kiusama, sest kui sa ennast ikka hästi tunned, siis sul ei ole nagu põhjust sellel viisil käituda. Ja ma arvan, et see on ka üks asi, millele ju see kogu see kiva preventiivset Tiit Kõnnussaar: siis igasugused tunnid ja kõik muu, mis sellega seotud on, kõik tegevused on orienteeritud sellele, et seda emotsionaalset turvalisust hakata looma. Ja, ja seeläbi aidata siis, et, et keegi ei tunneks ennast nii halvasti, et ta peab hakkama halvasti käituma. Kristiina Treial: Kristiina. Jah, aitäh Tiidule seda tagamõtte avamast ja mina tahaks veel kommenteerida seda karistamise teemat, ehk siis näiteks kiusamise puhul konkreetselt on olemas ka uuringuid ja päris selliseid suuri. Õnnetult kujunenud loomulikke eksperimente, mis näitavad, et kiusamise puhul kiusaja karistamisest kiusamise lõpetamiseks suurt kasu ei ole, aeg-ajalt isegi rohkem kahju. No näiteks Ameerikas, kui neil seal nulltolerantsi poliitika raames oli, et kui sa koolis jääd teise kiusamisega vahele, sind eemaldatakse kaheks nädalaks koolist, päris tõsine karistus noorele inimesele, eks ole. Ja tulemus oli see, et, et see mitte ei aidanud selles koolis kiusamist vähendada, vaid kiusamise kogemise sagedus suurenes, see läks varjatumaks, varjatumaks ja sellest õpetajatele räägiti vähem. Ehk siis probleem läks hullemaks. Miks see kiusamise lõpetamiseks ei toimi, on see, et kui sa karistad kiusajat, kas sa sellega suunad teda tegutsema teisiti, tegema midagi sellist, mis ei tee teisele kahju. Ei, sa karistad teda ära, aga sa ei aita teda edasi sealt. Tiit Kõnnussaar: Karistus ühtlasi nagu lõpetab kogu selle case'i, eks ole, ja, ja noh tekib tunne, et nüüd me oleme tasa, et hakkame nullist jälle peale. Kristiina Treial: Ja et tal oleks kättemaks olemas, aga tegelikult see ei lõpeta lugu, pigem vastupidi. German Skuja: Ja millegi lõpp on teise algus. Aga me siin räägime küll kiusamist vabaduses, aga ma tahaks nüüd veidikene kiusata. German Skuja: See ei ole siin lubatud. Selles mõttes, et ma arvan, et kiusamise vaba keskkond lihtsalt ei toimiks ja ma saan küsimusest aru, aga ma lähen veidi sügavamale. Puhtalt sellepärast, et tegelikult iga inimene siit ja arvatavasti terves maailmas on kunagi kiusanud. Puhtalt sellepärast, et iseennast on ikka igaüks kiusanud, et, et ma vist ei ole ikka ilus ja ma vist ei saa hakkama sellega. Ja sellised asjad on arvatavasti igaüks kogunud, kogenud ja see on ka loomulik, sest kui me ei tunneks mingisugust. German Skuja: Seda negatiivset emotsiooni, siis me, siis me ei õpiks ja arvatavasti ei näeks rohkem seda positiivsust, aga kui rääkida nüüd üldse kiusamist vabadusest just sellel teemal, millest me peaaegu räägime, et tuleme sellele tasandile tagasi. Siis minu jaoks ideaal oleks selline, kus German Skuja: arvamused oleksid teretulnud, kuid need arvamused oleksid nii-öelda piiritundlikud. Sest ma võin küll öelda seda, mida ma arvan, aga paratamatult see arvamus võib olla. German Skuja: Ma nüüd ei taha kasutada sõna rõve, aga ma võib-olla pean seda ikkagi kasutama. Ja see arvamus võiks olla läbimõeldud ja see arvamus võiks olla tolerantselt vastu võetud enda poolt, kui ka teiste poolt. Kristiina Treial: Kristiina. Ma isegi võtaks siit kohe võttele ka üles, mul on nii hea meel, et sa suuna sinna lükkasid. Ehk siis mina lisaks siia juurde, et see arvamuse avaldus või eneseväljendus võiks olla kaasinimeste austav. Kristiina Treial: Miks ma just selle märksõna välja ütlen, mul oli hiljuti vanematel just 40. pulma-aastapäev ja ma valmistasin südamest tulevat kõnet neile ette ja ma tahtsin öelda, et mida nad on mul eluteele kaasa pannud. Ja, ja üks asi, mida ma, mis hakkas mul kuidagi ketrama, on see, et ükskõik kui meil on hästi kombeks on kogu aeg peres ühise laua taga süüa ja teemasid arutada. Ja üks asi, mida ma nagu mäletan või õigemini, mida ma sealt ei leia, on see, et seal laua ümber kunagi oleks pahatahtlikult teisi inimesi arvustatud. Kristiina Treial: Isegi kui meil oli võib-olla omadega pahuksis naabrimees või kes iganes, et, et ka sellistest juhtumitest räägiti pigem hooliva murega, aga mitte kedagi sõimates, salvates, solvates. Ehk siis austus ükskõik millise kaasinimese vastu. Saatejuht: Et kui me tegelikult juunis eelarvamusfestivalil noortega arutlesime sarnasel teemal, siis see, millest Saatejuht: German rääkis õpilase vaatevinklist ja, ja, ja Kristiina nii-öelda täiskasvanuna mõeldes. Siis tegelikult ma saan aru, et noortel on see küsimus ja, ja see kipub ka täiskasvanutel olema, et aga kust läheb arvamuse ja sõnavabaduse piir? Et kas ma võin teha selle solvava postituse või, või meemi või kas ma võin öelda talle, mis ma temast arvan, iga hinnaga? Või on ikkagi kuskil see Saatejuht: piir ees, kust sõnavabadus, arvamusvabadus enam ei ole nii oluline kui see, kuidas teine inimene, kes selle sõnumi peaks vastu võtma. Kui tema nii-öelda vaimne tervis, emotsionaalne heaolu ja, ja turvatunne. Et selline empaatiline suhtlusviis võib-olla on üks osa sellest nii-öelda ideaalist, mille poole me tahaksime pürgida. Aga kui ma korraks nii-öelda palun meil pingutada ja, ja tegelikult ka teie, et ma tahaksin anda teile täpselt samamoodi selle, selle pulgakese siin, mis minu käes on. Et kui me peaksime õpetajale või õpilasele kirjeldama, millise koolini või ühiskonnani me tahame siis jõuda, et milline see ideaalne kool on, kus võiks olla vähem kiusamist. Ja noh, nii palju ütlen nii-öelda etteruttavalt ära, et kiusamist päris nullini ilmselt viia ei ole võimalik. See on ideaal, mille poole me peame pürgima absoluutselt, aga mõnes mõttes see on selline halb, inimlik omadus, et me aeg-ajalt elame ennast teiste inimeste peal välja. See ei ole õige. Aga, aga seda tuleb ette ja meil peavad olema need tööriistad selleks siis sellisel puhul, et, et seda vähendada. Aga et milline see ideaal võiks olla, et kuhu me õpetajate või õpilastega tahaksime jõuda? German Skuja: Sooviksin alustada sellega, et mainiksin ära seda, et German Skuja: me ei tohiks German Skuja: nii-öelda. Võtame kooli ja kuidas tavaliselt kool on üles ehitatud, on ju, õpetajad on töötajad, on õpilased. Aga need töötajad, õpetajad, õpilased tegelikult on ju üks meeskond lõpuks, kui me võtame hästi-hästi avaralt, on ju, pealt, see on meeskond. Ja selleks, et meeskond töötaks, peab panustama igaüks. Igaüks peab panustama 100-ga. Ja sest kiusamisel on ju mingi asi, ei ole niisama, mingi kiusamine ei ole niisama. Ükski asi tegelikult ei ole niisama, sest no isegi seisma jäänud seinakell näitab kaks korda päevas õiget aega, on ju. Seega tuleb tegeleda selle, selle tuumaga. Igas olukorras on see tuum just tähtis, kuskilt tuleb midagi, on ju. Ja noh, puu kasvab sellepärast, et seeme oli kunagi istutatud ja see seeme oli istutatud sellepärast, et inimene võttis selle seeme ja istutas, on ju, et see on tegelikult palju-palju sügavam protsess. Millega tuleb tegeleda ja see ongi hästi raske ja personaalselt hästi-hästi raske, aga. German Skuja: Jah, just nende arvamuste poolest kiiresti räägin, ei kuluta sellele palju aega. Praegu on Eestis sihukene uus asi hakanud levima. Rain Tunger ja Alar Ojastu hakkasid nüüd seda välismaalt siia tooma, et on siis töötoad, kus inimesed saavadki kokku paariks tunniks ja nad räägivad ausalt üksteisega. Ehk siis praegu, kui sina oleks mulle näiteks öelnud, et, et anna andeks, German, et tegelikult su jutt on juba päris igav ja ma ei jaksa sind üldse nagu kuulata. Ja edasi ongi see, et kuidas mina vastu võtan, kas ma solvun sinu peale, ma ütlen, et kuule, tead, ma vist läksingi mööda oma jutuga, et me ei räägi juba ammu suhteliselt kiusuvabast koolist on ju, et ja et. Et see oli tõesti igav jutt, et anna andeks ja me leppisime sinuga, keegi meist ei solvunud ja me läksime edasi asjaga, on ju. Et minu arust see on üks ka huvitav asi, et kuidas võiksid probleemid rohkem laheneda ja kuidas mingisugune lumepalli veereks hästi suureks ja lõpuks sellest tekiks mingisugune hästi suur konflikt. Ehk siis see on see jah, kuidas mina võtan sinu öeldu ja kuidas sina võtad vastu minu öeldu. Aga kas Saatejuht: Mina sulle üldse suudan öelda seda, et su jutt on täiega igav, sest mina ei suudaks? German Skuja: Täpselt, mina ka arvatavasti ei suudaks seda ka öelda. Haiget teha. Täpselt ja see ongi see, kunagi ei tea, kuidas inimene asja vastu võtab ja sellepärast ongi see väga uus ja värske teema, et harjutada seda ausalt ütlemist ja emotsiooni kirjeldamist. Ehk siis, kui sa oled kuri, siis sa ei karju, et, et, et kurat, et ma ei taha sind üldse näha ja tahaks, et, et ma löön sind kohe, vaid selle asemel sa kirjeldad oma emotsiooni, et tead, et ma tunnen ennast väga kurjalt praegu ja ma tunnen, et ma tahaksin sind lüüa. Aga ma ei tee seda, sest ma austan sind ja ma olen hooliv inimene ja see emotsiooni kirjeldamine tekitab teises inimeses siis seda kaastunnet, eks ju. Aga tuleme nüüd tagasi siia, kus me alustasime ja ma läksin ikka väga metsa. Et jah, see ideaalne keskkond. Kristiina Treial: Ei, sa ei läinud üldse metsa, sa kirjeldasid ausalt ja avameelselt probleemidest rääkimise oskust, mis on tegelikult hästi vajalik, et meil oleks kiusamisest vaba suhtluskultuur. Kristiina Treial: Jah, ja, ja kui koolikeskkonna Maarja Punak: Peale mõelda, et millist kooli ma tahaks, eks ju, et siis, siis see, see ongi see, et, et need koolid, kus ma tean, kus nagu vähemalt nagu tundub, et asjad on, asjad on hästi. Need on sellised koolid, kus seesama koolipere ja just seesama juhtkond, õpetajad, ka lapsevanemad käivad koos tihedamini ja räägivadki probleemidest rohkem. Nad saavadki rohkem kokku, nad püüavad olla ausad ja, ja seega nad saavad nii-öelda ühiselt aru nendest probleemidest, et ei ole see, et igaüks oma nurgas midagi mõtleb ja, ja, ja. Sellest on nagu tihtipeale ikkagi palju rohkem kasu ja, ja tõesti igasugused need tunnetest rääkimised on, mulle väga meeldivad igasugused need mingid tundekaardid ja seesama, see on ju öeldud, et lapsed ei oska tänapäeval enam, nad oskavad öelda mingi emotikonina näidata, et mis tunnet ta tunneb, aga ta ei oska tegelikult sõnaliselt võib-olla öelda. Kas ma olen õnnetu või ma olen noh, et mis, mis tunne mul parasjagu on, et, et me peame ka lastele neid, neid, neid oskusi jah, sellist sõnade kasutust täpselt, et jah. German Skuja: Aga nüüd Facebookis on ju lisatud, et kui sa teed postituse, siis sa võid panna feeling, amazing, feeling, and so on vist. Maarja Punak: Mul ongi tunne, et ega ta ei saa sellest nagu sisust aru, et ta võib ju jah, jah, et kuidagi, kui keegi tegi mingi uuringu ka sellesama emotikonide puhul ja lapsed pidid siis ta kirjutama, et noh, et mida see emotikon tegelikult näitab. Ja selgus, et lapsed saavad väga sarnastest emotikonidest väga erinevalt aru. Et mõned kasutavadki noh, võib-olla see on nagu sõnadegagi, et ma võin ju sarkastilise mingi märkuse teha ja mõni inimene võtab seda hinge ja mõni inimene saab aru, et oi, see on ju tüüpiline Maarja, et mis, mis me siin räägime. Et aga, aga jah, et, et me, me ei saa tegelikult asjadest ühtemoodi aru, ilma et me nendest räägiks, et noh, et, et, et kuidas ma sellest asjast aru sain tegelikult. Tiit Kõnnussaar: Jah, see emotsionaalse sõnavara arendamise teema, teema kohta ma võiks väga pikalt rääkida, aga, aga mulle tundub, et see jutt jõuab tegelikult ikkagi välja harituse juurde. Tiit Kõnnussaar: Selle juurde, et mida targem inimene on, seda heasüdamlikum ta on. Et Tiit Kõnnussaar: see võiks olla see üks aspekt kindlasti, mis. Aga Saatejuht: Kurjad, geeniused? Tiit Kõnnussaar: Ma arvan, et see ei ole seotud tarkusega, et see on seotud millegi muuga, et ikkagi käitumine tuleneb keskkonnast, ehk et midagi on siis seal keskkonnas lahti. Aga teine pool on, on kindlasti see, et, et emotsionaalselt turvalise keskkonna loomine, olgu see siis läbi selle, mida sina mainisid, et, et rääkida, selle asemel, et rääkida teisest, rääkida endast. Ehk et mina sõnumite kasutamine selle asemel, et, et olla hinnanguline ja öelda, et sina räägid igavat juttu, ma võin öelda, mis minuga toimub, eks ole, et see on. Saatejuht: Sa tooksid igaks juhuks ka näite, et, et kuidas see mina sõnumina väljendamine oleks? Tiit Kõnnussaar: No ma võin öelda näiteks seda, et, et mul oli väga raske sind kuulata. Selle asemel, et öelda, et sina räägid igavat juttu, see on üsna erinev tegelikult ja mõjub ka ilmselt üsna erinevalt. Tiit Kõnnussaar: Ja et need on ilmselt need kaks asja, mis, mis aitavad luua tegelikult seda, seda keskkonda, kus seda kiusamist on oluliselt vähem. Ja et Tiit Kõnnussaar: see sotsiaalsete oskuste õpe kindlasti on hästi oluline teema ja enda, enda emotsioonide sõnastamine, mistõttu on vaja neid ju enne teadvustada, on, on ka väga oluline asi sealjuures, nii et siin, siin tuleb nagu pikk rida asju, aga, aga ma usun, et see on ikkagi see kaasaegne haritus, mitte haridus. Saatejuht: Enne kui ma pakun seda võimalust publikule, siis Maarja, ma küsin sinu käest korra, et kas sa, kas sa oled ka selle peale mõelnud, et milline muutus veebikeskkonnas peaks välja nägema, et saaks öelda, et seal on parem ja turvalisem olla? Maarja Punak: Hea küsimus, noh siis, kui seal on parem, turvalisem olla, tähendab seda, et mul ei ole tööd enam, aga, aga, aga no selles suhtes, et. Ja siis sa saad fookuse mujale panna. Absoluutselt, aga Maarja Punak: jah, selleks, selleks noh, tegelikult mõnes mõttes me ka veebis kuidagi mulle tundub, et asjad nagu, nagu veidikene liiguvad, vähemalt kui ma olen rääkinud nende tuntumate Youtubeeritega, et kuidas nemad näiteks tegelevad sellega, kui neid kiusatakse kirjalikult, saadetakse. Või noh, mõnitatakse nende videosid, postitatakse nendest pilte ja nii edasi. Et tegelikult kuidagi mulle tundub, et nad, nad vähemalt ennast sõnaliselt väljendades ütlevad, et nad suudavad sellest olla üle. Et, et selleks, et ütleme, et, et kui, kui, kui, kui sina ütled mulle näkku midagi väga halvasti, et siis mul on nagu võib-olla raskem seda seedida, aga kui, kui, kui sa ütled seda läbi mingi keskkonna. Siis ma saangi panna sulle ploki peale, sest ma tean, et sinu arvamus on selline ja, ja, ja noh, ma saan sellest nagu üle olla. Et, et mul on tunne, et kuidagi jah, ma ei ütle, et internetis seda oleks kergem teha, aga, aga seda oskusi sealse kiusamisega toime tulla on võib-olla nagu lihtsam omandada. Tiit Kõnnussaar: Ma mõtlen seda, et internet on tööriist nagu haamer ja et võib ju arutada, et, et kuidas nagu haamrit paremaks teha, et sellega nii palju haiget ei saaks, aga ma arvan, et see asi algab ikka sealtpoolt, et inimene peaks õppima rohkem nagu paremini toimetama selle haamriga. Saatejuht: Kuidas sealpool läheb, millised mõtted, küsimused kiusamisvaba suhtluskultuuri veebikeskkonna, koolikeskkonna puhul on pähe kerkinud, nüüd on see võimalus, jooksen mikrofoniga teie poole. Osaleja: Mina olen töötanud hästi paljudes koolides ja juba pikemat aega töötan ühes kutsekoolis ja näen seda, et kui ei öelda õpetajatele, et selle jaoks on vaja leida aega, et selle kiusamise teemaga tegeleda. Siis ei julgeta ka seda aega võtta, sest et kõike muud on nii palju vaja teha. Kiusamisega tegelemine nõuab meeletult aega, see nõuab sellist ettearvamatu aja võtmist millegi muu arvelt. Ja kui õpetajad ei julge seda võtta, sest et neid hinnatakse mingisuguste teiste kriteeriumite alustel, siis kogu see ilus jutt, mida räägitakse ja räägivad need inimesed, kes võib-olla ei ole igapäevased õpetajad. See jääb kuskile peitu, sest et kui päris eluks läheb, siis tal on vaja oma matemaatikakontrolltöö ära õpetada. Ja alles siis tegeleme kiusamise teemaga, kui on päev enne vaheaega, klassijuhataja tund. Aga sellest on liiga vähe. Maarja Punak: Aga ma võib-olla küsikski siin nii-öelda teeks sellise müüdi murdmise, et, et te ütlesite, et te olete kutsekoolis, et noh, minule nagu ka väidetakse, et noh, et lapsed kasvavad kiusamisest välja. Et kui ma olen juba mingi 10 11 klass või, või lähen kutsekooli, et seal ju kiusamist enam ei ole, et kuidas sellega tegelikult on? Osaleja: On ikka, ega kui last ei õpetata sellest välja kasvama, siis ta iseseisvalt seda ei tee ja kutsekoolis võib-olla lihtsalt on igas, igal koolil on selline mingi oma kiiks, kuidas tema kiusab. Et kutsekoolis kasvõi näiteks ehitajad ja elektrikud kiusavad teistmoodi, sest et neil on teistsugused keskkonnad, kus nad on. Kiusamine ju nõuab seda soodsat keskkonda ja, ja võib-olla sellist noh, tüüpilist sihukest narrimist nagu võib-olla algklassides on, seda tõesti enam ei ole, sest et nendel teismelistel on kuidagi piinlik seda teha, aga see võtab teised vormid. No veebikiusamine kõige parem, kõige tulemuslikum, kõige, kõige lihtsam asi, mida teha on kedagi netis kiusata. Meie koolis on kõige halvemad asjad, mis tulevad, on need klassid, chat'id, mis Facebooki tehakse ja vaat see, kui sealt asi pihta algab, siis ei saa sellele enam piiri peale, õpilased teavad, et nad sinna õpetajaid ega tugispetsialiste vastu ei võta. Ja see, mis seal toimub, see on ulme, et kui meie vahepeal siis kuskilt näeme, saame mingit screenshot'i sellest, mis on seal tehtud. No vaat siis hakkab elu pihta, eks ju. Maarja Punak: Et jah, see minu, väga-väga hea kommentaar, aitäh, et minu, minu mõte ongi olnud see, et tegelikult see kiusamine ega noh, et me räägime kivast, eks ju, koolikiusamisest, aga tegelikult see kiusamine läheb edasi, kui sellega ei tegeleta, et meie. Nii-öelda nüüd selle aasta lõppu, järgmise aasta võib-olla eesmärk ongi näiteks tegeleda rohkem, rääkida kõigilt töö kiusamisest ja ka täiskasvanute elus nagu meie ümber toimuvast kiusamisest, sest tegelikult on see, et. Me ei ole ka saanud neid oskusi, kuidas sellega toime tulla ja meid, meid on ka vaja õpetada, et, et lihtsalt jah, et sellise, sellise mõtte, et tegelikult see, see müüt, et sa kasvad sellest kiusamisest välja, siis see ei, tegelikult ei vasta tõele. Tiit Kõnnussaar: Ma kommenteeriks ka, et inimene kipub tegema seda, mida tal on mugav teha, mida ta oskab teha. Ja ma arvan, et õpetajad ei ole selles suhtes erinevad. Ja selleks, et kiusamisega tõhusalt tegeleda, kui sa ei tea täpselt, mida on vaja teha, siis on seda ikka jube raske teha, see võtab palju aega ja energiat. Ja meil on siin inimene, kes üsna täpselt ilmselt teab läbi kõigi nende uuringute, mida on siin aastakümneid juba tehtud, et mida on vaja teha. Ja mis aitab ja, ja ma arvan, et kiva on jälle selles suhtes kihvtilt üles ehitatud, et on ju tehtud, proovitud erinevaid asju, uuritud, mis nendest on tõhusad ja mis ei ole tõhusad ja lõpuks on järele jäetud ainult need, mis on tõsiselt tõhusad. Ja see ka paraneb kogu aeg praegu iga, iga aasta ju uuritakse seda, et kuidas nende tegevuste mõjud on. Ja ma arvan, et see annab sellise väga hea guideline'i selle kohta, et mida siis teha ja kuidas täpselt teha nii, et see tõesti töötaks. Saatejuht: Ja mida meie tegelikult oma kogemuse põhjal ka näeme, et tõepoolest, aja mure on õpetajal see kõige suurem mure, oli ka minul ja on kõikidel õpetajatel, kellega me kokku puutume. Et mida me ka näeme või kus see üks võti on, on koolijuht. Me saame tema kätte selle, selles mõttes konksu otsa, et jah, praegu nüüd meie koolis sellest aastast alates on okei, et õpetaja võtab aega ja, ja tegeleb kiusuennetusega kaks korda kuus süsteemselt, näiteks ennetustööga. Ja meil on süsteem juhtumite lahendamiseks, et siis see on okei ja ma ei pea põdema sellepärast, et meil on eesti keeles taseme töö tulemas ja ma pean kõik need käänded ja komad ja asjad veel kõik neile pähe taguma. Et me tõepoolest võime tegeleda inimeseks õppimisega ka. Kas siit poolt on veel küsimusi? Oi, nii palju käsa. Maarja Punak: Mul tuli selline idee, et kui nagu vaatame seda koolikiusamist ja seda ideaalset kooli, siis tegelikult ju hakkab ka mõte või selline ka õpetaja nagu võiks motiveerima õpilasi nagu arvamust avaldama. Võib-olla ta nagu ei pane niivõrd täppi vastusega, aga ta peaks julgustama. Jah, sa vastasid, sa olid tubli, no lihtsalt nagu sa ei läinud nii täppi, aga sa olid väga tubli, et ta nagu innustaks. Siis ka teised klassikaaslased näevad aeg-ajalt, ta vastas valesti, et nüüd saaks ju teda kiusata, ta ei ole ju nii tark, vaid ta ei ole nii pädev selles alas. Et mul nagu lihtsalt oli selline idee, et nagu õpetajad võiks nagu rohkem motiveerida, et okei, sa olid tubli, et sa vastasid ja ma olen väga tänulik sulle selle eest. Aitäh. Saatejuht: Ehk siis kuidas õpetaja reageerib ka ise klassikeskkonnas erinevatele apsakatele või juhtumistele, kas see on nagu normaalne, minul ka juhtus, on ju, või juhtub, nii juhtub, naa, et see on okei, lähme edasi. Et see ka õpetaja oma eeskujuga annab siis märku, et lähme edasi, vigu juhtub. German Skuja: Kusjuures siinjuures mina otseselt ei olegi kunagi näinud seda, et kui näiteks keegi klassis vastab millelegi naljakalt valesti, tavaliselt õpetajad väga kaasa ei naera. Juhul kui see on tõesti humoorikas ja selles mõttes see, kes seda ütles, ise võtab seda huumoriga. Aga minul vähemalt enda isiklikult kogemusest on õpetajad alati olnud, et, et õpilased võtke rahulikult on ju, igaüks, igaüks võib huvitavat öelda ja selles mõttes ei ole valesid vastuseid. German Skuja: Noh, sõltub muidugi teadusest, sellest valest vastusest. Aga, aga jah, ma usun, et õpetajad ja õpilased võiksid selles mõttes koostööd küll teha. German Skuja: Aga päris tihti räägita, et räägitakse, et aa õpetaja kiusab, õpetaja kiusab, õpetaja annab nii palju kuldseid töid, jälle õpetaja kiusab. German Skuja: Aga siis õpilased kaovad sellesse nii ära, et neil tekib see, see mull, et õpetaja kiusab, siis järelikult ainult õpetaja kiusabki ja siis nad unustavad ära tegelikult, et päris tihti õpilane hakkab hoopis õpetajat kiusama. Ja päris tihti õpetaja ei julge väga innustada, sest ta teab, et ta võib õpilastelt saada mingisuguse, on ju vastulöögi. Seega siinkohal jah, võiks see koostöö toimida mõlemalt, mõlemalt poolt. Saatejuht: Tõepoolest, kui me räägime kiusamisest, töö kontekstis me juba rääkisime, ma ei tea, minu meelest me oleme ka liikluskultuuris suht kiuslikud teineteise suhtes. Et aga koolikeskkonnas ka kiusamise osapooled ei pea olema ainult lapsed. Et üks osapool, kas ohver või kiusaja, võib vabalt olla õpetaja. Õpetajad omavahel võivad olla kiuslikud, lapsevanemad õpetajatega ja vastupidi, et see ei tähenda ainult, et õpilased omavahel kiusamisega tegelevad. Sul oli küsimus. Tiit Kõnnussaar: Ei no õpetajad on väga tihedad kiusu ohvrid tegelikult. Seda ütleb palju, aga see ei olnud minu küsimus. Minu küsimus oli selles, et kas on midagi võimalik teha ka nende täiskasvanud inimestega, kes otseselt töötavad vastu sellele ilusale ideaalile, mis teil on? Näiteks need Youtuber'id, kelle fännid on seal umbes neljateistaastased ja kes Tiit Kõnnussaar: esiteks ise valimatult sõimavad kõiki, noh okei. Poolt sellest ma võin võib-olla naljaks pidada. Tiit Kõnnussaar: Ülejäänud poolt enam mitte, aga kes ei näiteks ei reageeri ka sellele, kui ilmselgelt need väiksed lapsed seal räägivad, kuidas nad teistele nüüd hakkavad labidaga näkku ajama. Kuidas ja siis kuidas kogu see asi sealt imbub vaikselt ka nagu pärisellu, et meil nagu üks selline juhtum oli. Ja ma ei oska, oska nüüd nagu seisukohta võtta, et sul on täiskasvanud inimene, kes absoluutselt ei vastuta selle eest, mida ta räägib, teades väga hästi, kes on see kontingent. Kes on, kes on nagu tema, tema jälgijad. Neid nimesid tõenäoliselt Maarja teab väga hästi. Et see ei ole nagu mingi küsimus. Aga et kas on nendega midagi teha, kas näiteks on mingi kontakt saavutatud selliste inimestega ka? Sest ma ei ütle, et nalja teha on vale. Osa, mis nad teevad, on nali ja on päris naljakas, pole hullu. Saatejuht: Maarja, sina oskad ilmselt kõige paremini vastata, et kas sa oled teinud nendega midagi? Me Maarja Punak: Oleme suhelnud teatud tüüpidega ja selgitanud, mis on okei, mis ei ole okei. Oleme vähem kuulsatel palunud mingeid asju maha võtta ja, ja, ja nende esimene reaktsioon ongi see, et oota, mitu vaatamist sellel asjal on või mitu like'i sellel asjal on, et umbes, et kas ma olen üldse nagu. Et mina kui politseinik ütlen, et kuule, et ma soovitan selle sul maha võtta, siis ta ütleb, et ma vaatan palju like'e on, et siis ma mõtlen, eks ju. Et see on jube keeruline teema, et mulle meeldiks väga, kui oleks võimalik ka võib-olla kasutada rohkem mingeid selliseid, ma ei tea, näiteks seesama, et kui Youtube näeb, et, et on väga palju nii-öelda allapoole pöidlaid, eks ju, et sa oled, et sinu video on tegelikult solvav, alandav kellegi suhtes. Et nad rohkem analüüsiksid ja see nii-öelda bänni panemine ja see, see, see näiteks nii-öelda neid ehmatab natuke, et kui ta ei saa ikka enda päris nime alt oma neid asju edasi teha. Aga nüüd väga keeruline ongi seesama asi, et jah, et mille alusel ma nagu ja kuidas ma kutsun su nagu politseijaoskonda, et, et sa oled noh, et oled teiste suhtes käitud inetult, et. Et selleks, see tundub nagu politsei hakkaks siis moraali lugema või mingit eetikat meelde tuletama. Ja ainus, ainus seaduslik lahendus on ikkagi see, et inimene, kes tundis ennast solvatuna, saab eksju minna kohtusse. Ja, ja probleem on selles, et inimesed ei lähe kohtusse. Et kui meil nüüd oleks, tuleks paar sellist konkreetset näidet, kus tõesti inimene kasutab ära selle meie põhiseaduses ja ka meie nii-öelda, no see tuleb siis võlaõigusseadusest juba tegelikult see solvamise paragrahv, et. Et kasutaks need võimalused ära ja me saaks öelda näite, et näed, tema hakkas sellele vastu, ta ütles, et see ei ole õige, ta ei pea seda õigeks. Ja, ja läks kohtusse, siis ma arvan, et kohus ka kindlasti ei jäta seda asja nagu nii-öelda lahendamata. Et kurb on see, et ma, ma olen otsinud neid lahendusi, et noh, et, et oleks kohtulahendid, et ma saaks visata ette, et näed, et see ongi tulemus, aga, aga ei ole neid asju. Õpetajate kiusamise kohta näiteks, no ma usun, et kõik teavad, mis asjad on meemid, eks ju. Ja tehakse õpetajatest tohutult erinevaid meeme, mis on natuke rohkem ja vähem pornograafilised ja, ja, ja sisult väga rõvedad. Aga see ongi, see on solvamine ja see on jällegi see, et, et jah, ma, ma ei tea, ma ühes koolis olen käinud vähemalt kolm korda rääkimas erinevate klassidega, pluss õpetajatega, pluss juhtkonnaga, pluss lapsevanematega. Ja tegelikult probleem ei ole nagu lahenenud, sellepärast et noh, lapsed peavad ikkagi seda naljaks ja senikaua, kuni ei, ei minda kohtusse ja, ja ei, ei näidata seda, et see, et kui ma ütlen, et selle eest võib saada karistada. Noh, et see tegelikult ei ole nagu tõeks, tõeks läinud. Et see ongi kõige kurvem. Tiit Kõnnussaar: Kui siin enne oli juttu sellest, et millised on kiusamise kaugeleulatuvad kahjud, siis ma arvan, et, et see on üks nendest kahjudest, mis siin praegu üsna selgelt välja joonistub, et me oleme harjunud. Olema keskkonnas, kus alandamine on normaalne. Ja tänu sellele me ei ole õppinud piire panema enda töös, noh kuna ma ei tööta, eks ju, nende inimestega, kõikide inimestega, siis ma ei oska öelda, kuivõrd levinud see on, aga need, kes minu juurde satuvad. Suur enamus probleeme teraapiast tuleneb sellest, et inimesed ei oska panna piire. Teine osa probleeme tuleb sellest, et piire ei osata panna sellisel viisil, et see ei ole agressiivne, et ma ei ütle teisele halvasti. Aga et ma isegi ei saa aru, kust see piir läheb ja see on üks kiusamise kaudne tõsine tagajärg, mis tegelikult hakkab hiljem, hiljem avaldama isiklikes suhetes, lähisuhetes, lastekasvatuses igal pool hakkab mõju avaldama. Et muutub normiks see keskkond, kus kedagi alandatakse, minu jaoks ka, et minu skaala nihkub ära. Maarja Punak: Ja et sellepärast on ka see, et tegelikult jällegi, et ma käin päris palju lastevanemate koosolekutel, siis ma tuletan neile meelde, et jah, et teie lapsed jälgivad igasugused istod ja, ja kõik need muud, ma ei hakka, huvid, ma ei taha nende, nende, nende vaatamisi tõsta, jätame ütlemata. Aga, aga et, et ma ütlen selle välja, et lihtsalt see on see teema, et kui teie laps on selles keskkonnas, siis ta ei saagi ühel hetkel enam aru tegelikult, et kus on see normaalsuse piir, et kui ta. Hommikul alustab sellesama Youtube'iga, sellesama kanaliga, mis seda rämpsu toodab, siis tema peas see ongi normaalsus, et see on seesama hea, kui. Kui perekonnas kõik räägivad ainult karjuval viisil, siis see laps ega ta ei oska koolis ka teistmoodi käituda, kui ta, ta hakkabki karjuma. Saatejuht: Ma ei tea, lihtsalt viskan õhku sellise küsimuse, et kui õpetaja võtakski nüüd lastega näiteks vaadata ja analüüsida mingit sellist videot, kas sellel, kas see teeb pigem kahju või on sellest kasu, kuidas teil mõtted selle, Saatejuht: selle viisiga tunduvad? German Skuja: Ma vist õpilase poolt saaks, saaks vist kuidagi seda rohkem konkreetsemalt välja tuua. German Skuja: Kõik need Youtuber'id, kes toodavadki sihukest vähe ebaadekvaatsemat materjali selles mõttes elus. See inimene võib olla täitsa normaalne tüüp, aga miks nad seda teevad puhtalt sellepärast, et see töötab. Inimesed lähevad sellega kaasa, on ju. See, kes seda ära toodab, saab raha selle eest Youtube'i vahendusel, on ju, see töötab. Ja kõik, kõik need inimesed, rohkem populaarsemad, kes siis teevad igasuguseid vihakõnesid, vihavideosid, mis võivadki tunduda inimestele naljakad. German Skuja: Nende analüüsimine, analüüsimine arvatavasti ei toimiks puhtalt sellepärast, sest noored teavad neid inimesi ja kui nad näiteks näevad, ahah, et selle tüübi video on nüüd, nüüd võib vaadata ja otseselt keegi õpetajat ei hakka kuulama, et kui halb see inimene on ja niikuinii. Kui talle meeldib sihukest asja vaadata, siis ta vaatab seda edasi ja lihtsalt seda võetakse, ei võeta tõsiselt, kui see tuleb arutuse alla. Kristiina Treial: Jah, ja tegelikult mida teeb kiusaja päriselus, samamoodi korjab like'e, on ju. Ehk siis ta teeb, klassiruumis saab tegutseda ainult siis, kui teised temale kogu aeg niimoodi näitavad, mõttes või, või, või avalikult. Kristiina Treial: Vastuseks Tiit Kõnnussaar: Sellele küsimusele, et kas selliste videote analüüsimine võib aidata või mitte, siis on ju teada ka Eesti praktikast küllaltki palju selliseid paradoksaalseid narkoennetustöid, mis pigem suurendavad narkootikumide tarbimist. Ehk et kui asja teha ebakompetentselt, siis see mõju on vastupidine. Ehk et siis ta saab like'e juurde ja kui seda teha hästi, siis ta tõenäoliselt on väga Tiit Kõnnussaar: mõistlik õppematerjal. Aga et küsimus nüüd, et kust see piir jookseb? Saatejuht: Väga hea, et me jõudsime ühiselt tegelikult selleni, et ärge neid tunnis kasutage. Et see ei ole hea näitematerjal, täpselt nii nagu narkomaane ei soovita narkoennetuseks tundi kutsuda. Sellepärast, et uuringud näitavad, et sellel on pigem vastupidine, vastupidine mõju. Ise saab täiskasvanuna olla teadlik ja püüda nendel teemadel muul moel noh lastega ja noortega rääkida. Aga, aga näitematerjalina ei ole võib-olla hea koos seal Saatejuht: seda, seda vaadata ja arutada. Publikus ma enne nägin veel käsi, kas küsimused on jätkuvalt õhus, on? German Skuja: Jah, et mul oli selle koha pealt mõte, et praegu me oleme enamjaolt keskendunud siin koolikeskkonnale, aga kui me alguses rääkisime siin selle sotsiaalse kiusamise arhitektuuri või mis see termin oli, et selle lammutamisest, siis. Noh, koolis veedab laps enamuse oma ärkvelolevat ajast, aga noh, teine koht on kodu, et kas see küsimus näiteks ka võib-olla, et kas Kiva, mil määral ta nagu siis kodus vanemate, kui nagu täiskasvanutele keskendub, et noh, nemad on samamoodi eeskuju, et seal oleks ka palju ära teha, et kui me mõtleme sihtgrupile, et okei, meil on õpetajad, meil on kaasõpilased, siis noh, vanemad on kindlasti ka hästi oluline koht siin. Saatejuht: Mida me vanematega pihta hakkame? Tiit Kõnnussaar: Ma võin paar sõna öelda selle kohta, et, Tiit Kõnnussaar: et vanematele orienteeritud programm on Eestis ka praegu, et on siis imelised aastad ja on kord on ju perekond, mis otseselt aitavad seda sotsiaalset suhtlust, hoiakuid, käitumist. Tiit Kõnnussaar: Muuta niimoodi, et võimu kasutatakse vähem kodus, ehk et, et sellised nagu agressiivsed viisid Tiit Kõnnussaar: vahetada ümber natuke tõhusamate suhtlemisviiside vahel, või vastu. Et, et need on täiesti olemas, need programmid. Kristiina Treial: Ja, ja tegelikult on kavas nii-öelda kaudseid vanemate abistamise materjale ka, miniõpik. Koolidel on ülesanne oma lapsevanemaid nendel teemadel harida, kaasata vähemalt kord õppeaastast, kogunemisi korraldada sellel teemal. Pluss me praegu ju kasvatame tegelikult tulevasi lapsevanemaid. Tiit Kõnnussaar: Just, ja noh, seda tasub ka võib-olla öelda, et teadmised ei võrdu oskustega. Ehk et on asjad, mida on vaja harjutada ja on asjad, mida on vaja läbi teha selleks, et need hakkaks tööle, et ainult see, kui ma kuskilt loen või tean, et sellest ei ole veel kasu. Aga ma arvan, et Kristiina ütles väga õigesti, et me kasvatame praegu tegelikult neid tulevasi lapsevanemaid, mis on kõige tõhusam viis, ma usun. Maarja Punak: Ma võib-olla tooksin selle näite, et, et me ei saagi selle ainult lapsega, eks ju tegeleda, sest hiljuti just rääkisin noorsoopolitseinikega ja nad ütlesid, et neil on juba kaks juhust olnud sellised, kus politseimajas on tehtud nii-öelda on, on üks projekt, kuhu saab suunata noori, kes on Maarja Punak: saanud. Sattunud probleemidesse alkoholi ja tubaka tõttu ja, ja nii-öelda on eraldi mingi projekt, eks ju. Ja, ja kahel juhul on näiteks tulnud seal projektis osalevale lapsele järele lapsevanem, kes on joobes. Et ilmselgelt me, me ei saa keskenduda sellele, et me muudame selle lapse väärtushinnanguid, kui pere tuleb kolm sekundit hiljem ja teeb selle kõik nii-öelda maatasa, et. Et jah, igal juhul tuleb selle, kogu selle komplektiga tegeleda ja, ja noh ja, ja see on õige, et ega seda ei saa ainult kooli, kooli ajaks ei saa seda jätta, et ma ei tea, näiteks ma ise olen ka ühes tegelikult noh projektis, mille nimi on spinn. Kuhu saavad siis tulla noored, kellel on ka olnud probleeme ja muresid. Meil ei ole see küsimus, et kas keegi on kiusaja või kiusatav või, aga ütleme, et ongi Maarja Punak: probleemsed noored. Ja me põhimõtteliselt õpetame jalgpalli, aga, aga läbi selle meil on niimoodi, et meil on üks, on siis treener ja mina olen see, kes õpetab nii-öelda eluoskusi. Ehk siis läbi jalgpalli me üritame õpetada agressiivsuse suunamist, üksteisega suhtlemist, meeskonnatööd, Maarja Punak: mõtlemist, et kuidas platsil käitumine võib, millega see päädib, seda saab alati siduda sellega, mis elus juhtub, et noh, näiteks, et. Et kui sa lähed närvi ja kellelegi, kellegile ikkagi ma ei tea, peaga vastu kõhtu lööd, jalgpalliväljakul saab punase kaardi, eks ju. Aga noh, ega elus on samamoodi kõik need asjad, et, et, et see, see, seda aega, kus lapsi saab suunata ja mõjutada, tuleb võimalikult palju ära kasutada, et, et. Nii-öelda see tantsutrenn ei pea olema ainult tantsutrenn või, või see kunstiring ei pea olema ainult see kunstiõpetuse õpetamine, et me, me peame ise kõik natuke sinna kaasa aitama. Saatejuht: Ja noh, tegelikult ka koolikeskkonnas, et matemaatikatund ei pea olema ainult matemaatikatund ja ajalugu ainult ajalootund, et me saame kõikides nendes tundides tegelikult ju väärtuskasvatusega tegeleda. Kristiina Treial: Ja, ja kui te meenutate oma kooliajast õpetajaid, kelle, kes sinus kõige soojema tunde tekitavad, siis need on õpetajad, kes lisaks ainele õpetasid ka inimeseks olemist. Saatejuht: Aga lapsevanemate koha pealt, Saatejuht: noh ma ise õpetajana olen tundnud seda, seda raskust oma õlgadel, et kõik muudkui tahavad, et lisaks laste kasvatamisele ja õpetamisele tegelege siis lapsevanemate harimisega ka. Et okei, ma töötasin eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Saatejuht: Et eesti keele tunnist, siis kolmandiku tegeleme eesti keelega, kolmandiku tegeleme väärtuskasvatusega ja siis kolmandiku ma panen veel sellele, et kuidagi kaudselt õpetada siis neid lapsevanemaid olema parem, noh paremad lapsevanemad. Et nii lihtne see nagu ei ole. Aga mida tõepoolest kool tegelikult lihtsate vahenditega saab, et tänapäeval Saatejuht: ju enamikel koolidel, kui organisatsioonidel on läbi mõeldud, millistest väärtustest me lähtume. Aga kui palju me näiteks mõtleme selle peale, kas meie kevadkontserdid või spordipäevad või mis tahes muud üritused, kuhu me lapsevanemaid kutsume. Kas need on sealt läbi põimitud, kas need teemad kajavad sealt üldse läbi või meil on üks jutt, erinevaid laule, erinevaid tegevusi ja, ja nii ongi. Et tegelikult seda lõimitud väärtuskasvatust saab lapsevanematele tilgutada väga erinevate tegevuste kaudu. German Skuja: Ja kuna me nüüd üldse tulime, tulime õpetajate juurde, siis mida mina tahaks mainida. Tahaks võrrelda kahte, kahte nii-öelda tööd, on, on ju arst, on õpetaja, on siis see arst, kes, kes siis teeb mingisugust operatsiooni, on ju rasket operatsiooni mingisuguse südame väljalõikamisega. German Skuja: See on raske töö, kõik hindavad seda, kõik teavad, et see on raske. Kuid nüüd tuleme õpetaja juurde, tegelikult õpetaja on ju see, kes saab selle lapse südame kätte võtta ja seda väärtust temas kasvatada. Aga miks on õpetaja arst nii erinevatel tasanditel just, just väärtustamise põhimõttel, sest tegelikult just German Skuja: õpetajaga ju laps veedab selle kogu aja, kus on see kõige kiirem arenemise protsess tegelikult. Sest see on noor tühi pea, kelle, kel, milles ei ole veel eriti midagi olemas ja ta õpib, ta, ta on nagu švamm, ta imeb kõike sisse endale, on ju. Seega mina just tahaksin lihtsalt tuua seda, et õpetajad on ju, kui tähtsad tegelikult õpetajad on ja kui palju ikka motivatsiooni on nendel inimestel, mina ei suuda kunagi kokku lugeda ja ära arvata. Aga jah, lihtsalt sihukeseks tänuks, tänuks õpetajatele. Aitäh Saatejuht: Õpetajatele. Aitäh õpetajatele. Aitäh õpetajad. Ja, Saatejuht: ja võib-olla see on ka üks asi, mida saavad teadlikumalt teha lapsevanemad. Kas te olete öelnud aitäh oma laste õpetajatele või kuidagimoodi Saatejuht: andnud märku, kui väga te neid, nende igapäevatöös väärtustate. Seda, et nad tegelevad nende pehmete asjadega, lisaks matemaatika ja ajaloo ja, ja eesti keele ja keemia kõrval. Aga kas publikust on veel ühe küsimuse ma, või teematõstatuse jõuame veel ära võtta? Siis me peame hakkama vaikselt lõpupoole mõtlema. Saatejuht: Rohkem küsimusi ja teematõstatusi ei ole. Saatejuht: Olgu. Saatejuht: See tegelikult, see küsimus, mille või teema, mille German nüüd siin lõpus ütles, kust leida motivatsiooni selle kiusuennetusega tegelemiseks? Ja, ja selleks tööks, mida, mida teed sina Maarja igapäevaselt, nagu sa ütlesid, et sa puutud oma töös igapäevaselt kokku selle, nende probleemidega, mitte nii väga nende, nende rõõmsate hetkedega, kus kedagi ei ole halvasti koheldud. Õpetajad puutuvad või peavad tihtipeale tegelema just nende probleemidega, mitte nii väga nende rõõmudega, kuigi neid mahub sinna päeva kindlasti ka. Kiusuennetusest tuleb tegeleda valdavalt probleemidega, mitte selle rõõmuga, et küll läks hästi, täna, täna keegi kedagi ei kiusanud. Kui me ju ei saa kunagi kindlad olla, kas see nii oli. Et kust seda energiat saada, mis, mis peaks tõukama Saatejuht: muudkui järjest ja järjest selle, selle poole, et me tõepoolest peaksime vaeva nägema kiusamisvabama kultuuri poole pürgimisel? German Skuja: No üleüldse rääkides motivatsioonist, siis mina olen isiklikust kogemusest aru saanud seda. German Skuja: Selleks, et saada motivatsiooni, sa ei pea minema motivatsioonikoolitusele. Selle asemel sa lähed hoopis, ma ei tea, teetseremooniale. Et tegelikult su tahe tegutsema tekib siis, kui sa koged midagi uut ja mõnusat, ilusat. Ja lõpuks ongi see, kui sul on see klaas, igas nii-öelda mees on see klaasike, German Skuja: mis on täitunud energiaga ja vahepeal tõesti seda, seda vett selles klaasikeses ei ole. Ja selleks, et täita seda nii-öelda tassikest, siis on vaja alguses ise kinkida armastust. Sellega sa saad armastust vastu, täita teiste klaase, sellega täitub sinu klaas, aga ka õppida midagi uut, teha midagi uut. Ja selle klaasiga sa saad juba seda energiat lükata sinna, kus, kuhu sul on vaja. Ehk siis, kui sul on vaja tegeleda siis kiusamise mingisuguse vaba keskkonnaga, kui sul on seda energiat, siis sul ei ole konkreetselt energia A selleks, et teha tegu. A energia B-d teha B-s, sul on üks energia ja siis sa valid, kuhu seda suunata. Maarja, mis German Skuja: sind Saatejuht: Elus hoiab? Maarja Punak: Ei no mina olen selle, selline, et tee seda, mida sa tahad, et sulle tehakse ja tegelikult kui sa tahad, et sinu ümber oleksid positiivsed inimesed, kui sa tahad, et sinu ümber oleksid inimesed, kes vajadusel aitavad sind. Toetavad sind ja nii edasi, siis tegelikult sa pead ka seda ise kõike olema. Et ega jube keeruline on olla, ollagi väga nii-öelda. Noh, asjad ei muutu niimoodi, et sa pead, sa pead, sa pead ise natukene ka selle peale mõtlema, et, et, et ma ei tea, ma, ma üldiselt ma ei näe enda, enda ümber väga palju, ma ei tea, kurbi nägusid või selliseid. Stressis nägusid, et siis kui tuleb stress, siis tuleb sellega ühiselt tegeleda ja sõbrad kokku võtta ja, või vajadusel silmast silma vaadata, et kas saab kuidagi aidata, et. Et tegelikult nagu me saame kõik ise sellesama, et kui sa, Triin mainisid ka näiteks, ma ei tea, liikluskultuuri. Võtagi see tee näiteks, ma ei tea, kuuajane eesmärk, et ma kuu aja jooksul mitte ühelegi autojuhile enam ei näita nagu niimoodi, noh et, et, et. Või siis kordagi ei mõtlegi halvasti, et ma isegi ei mõtle selle peale, et ma peaksin näitama talle, et kuule, et mida, mida sa nüüd parasjagu tegid. Et, et needsamad need igasugused, ma ei tea, terapeudid teevad ka ju selliseid nagu kuuajaseid eesmärke, et ma proovin olla kuu aega hea inimene. Ja, ja kui sa saad mingi tsükli, nagu tsükli kätte või juba süsteemi kätte, siis tegelikult nagu ega tagasi langeda on juba nagu palju keerulisem. Et siis sa saad aru, et sulle hakkab see meeldima, ma arvan, ma ei tea. German Skuja: Ja minu arust, kiiresti räägin, üks lihtne asi on, on just komplimendid ja mida mina ise olen kogenud. Ma mingi hetk mõtlesin, et okei. Ma hakkan alati nüüd rohkem komplimente tegema ja märkama ja olema tänulik, on ju, et kui ma ütlengi, et Triin, et sul on väga ägedad kõrvarõngad, ma kohe algusest vaatasin puidust kõrvarõngad. Ja kui sa oledki selles keskkonnas ja sa teed komplimente, siiraid komplimente, mitte et sa oled äge, tšau nüüd. Aga tõesti märkad, et ahaa, uus mingisugune äge pluus, ütledki, et sul on nii ilus pluus. Ja lõpuks päevast päeva sa teed seda, inimesed harjuvad sellega ära, et sina oled see vend, kes teeb komplimente. Ja lõpuks, mis oli, et kui ma hakkasin kiitma inimesi, mingi päev tuli mulle keegi vastu, ütles, et tšau, German, et sul on nii äge soeng täna. Ja siis mina sulasin täiesti ära ja see on nüüd jäänud minu elu motoks rohkem öelda, häid, häid asju selleks, et tagasi saada. Saatejuht: Tiit, sul oli mingi mõte, mis vahepeal ootas väljaumist. Tiit Kõnnussaar: Ma nüüd püüan meelde tuletada, mis see oli. Tiit Kõnnussaar: Et küsimus oli vist selles, et kust leida motivatsiooni, et eks seda motivatsiooni ikka leiab sellest, kui sa näed, et asjad liiguvad õiges suunas, et see on üks kõige suuremaid motivaatoreid ja ma usun, et Kiwa puhul on küll üsna selge see, et, et see asi liigub ja liigub õiges suunas, et ma arvan, et see on üks väga selge motivatsiooni koht, miks selle asjaga tegeleda ja miks sellega edasi tegeleda. Saatejuht: Viimase teemana, aa Kristiina vaba, vabandust, Kristiina Treial: Minu motivatsioon ikka. Kristiina Treial: Ta ei pannud vabatahtlikku tööd suure muutuse sisse, eks ole. Ehk siis ma mõtlesin ka, et mis siis, mis siis paneb mind pingutama ja, ja tõesti ka vabatahtlikku tööd kõvasti tegema selle nimel, et, et koolid oleksid kiusamisvabad, ehk siis ma selles suhtes ma toimetan laiemalt kui lihtsalt ainult oma perekonnas. Ja, ja, ja üks märksõna on mure. Mure iseenda pärast, mure oma laste pärast, kes on kohe-kohe varsti koolilapsed. Ja, ja, ja mure ka kõigi nende laste pärast, kes on kiusamisega seotud, teades kõike seda, mis sellega kaasa tuleb. Ja muuseas teadsite, et umbes pooled kiusajatest on ise samal ajal ohvrid, ka Eesti kivouuringute järgi. Ehk siis mure nende pärast, kes kannatavad ühel või teisel põhjusel, on see, mis mind tõukab tagant ja see, mis mulle jõudu annab, tõesti on seesama, mis Tiit välja tõi. Et kui läheb hästi, kui edeneb, kui inimesed ümber on rõõmsad ja rahul ja, ja, ja austavad 11. Saatejuht: Aga no öelge nüüd ausalt, kas te mõnikord frustreerunud ka ikkagi olete või? Maarja Punak: Jah, et, et see ei ole ainult minu, minu tunne. Maarja Punak: Absoluutselt, mina käin laskmistrennis, ma, ma käin jalgpallis, ma võin väga tugevasti seda palli lüüa, et selles suhtes, et aga see, see on, see on see, et sa saad peaga suunad oma selle negatiivse energia minema. Ja ongi tehtud, no selles suhtes, et ega, ega nende negatiivsete asjadega peabki tegelema, et minu töö on ju praktiliselt läbinisti negatiivne, et selles suhtes, et ega positiivset hetke ka siis, kui ma saan kedagi aidata. Ega see ei tähenda seda, et see nii-öelda kuritegu oleks olnud olemata, et tegelikult keegi sai haiget, mingi, mingi asi läks väga valesti. Aga, aga lihtsalt, et igalühel on omad, ma arvan, sellised oskused oma selle negatiivsusega toime tulla. Saatejuht: Et see on okei, kui me oleme mõnikord kas õpetajatena või lapsevanematena või mis iganes muuduse loojatena kasvõi kiusamisvabast suhtluskultuurist rääkides siis nagu frustreerunud. Et siis tuleb kas leida Tiidu-sugune terapeut, kes aitab ja, või minna laskmistrenni või, Saatejuht: või leida mingisugused muud tegevused, mis, mis aitavad sellest frustratsioonist üle saada. Aga et see on okei, kui mõnikord on see tunne, et, et enam ei jaksa või kõik läheb metsa. Aga kui Eestis iga viies laps on kiusamise ohver, see on, ütleme 20 21 protsenti sõltuvalt uuringutest ja kui kaua aega tagasi need on tehtud. Saatejuht: Millal me võiksime olla natukene rohkem rahul või millise tulemuseni me peaksime jõudma, et öelda, et Eestis on nüüd täitsa okei kiusamisvabam suhtluskultuur koolides, kodudes. Maarja Punak: Sa tood nagu numbrilist eesmärki? Saatejuht: Näiteks. Saatejuht: Aga kui ei tule, siis ma ütlen, et õigeid ja valesid vastuseid ei ole. Tiit Kõnnussaar: Ma mõtlen, et rahul võib-olla juba siis, kui see number väheneb 0,0 ühe protsendi võrra, et siis ma saan rohkem rahul olla, iga kord, Maarja Punak: Kui ta väheneb. Ja võib-olla mina paneks sellise eesmärgi, et, et kui me suudame juba vähendada selliseid väga suuri ja tõsiseid kiusamisjuhtumeid, et. Et eks, eks, eks need astmed ongi erinevad ja kui me saame selle, selle väga tõsisega juba, juba natukene tegeleda. Et eks meil on siis aina rohkem ka aega ja võimalust ja ka oskusi tegeleda selle, selle nii-öelda võib-olla enamlevinumad selle asjaga, et aga võib-olla jah, politsei poolest ma, minu mure on see, et need kõige tõsisemad asjad ära hoida eelkõige. Saatejuht: German, Kristiina. Kristiina Treial: No mina oleks päris palju rahul juba siis, kui iga kooliõpilane oleks täiesti veendunud, et kiusamine ei ole okei ja ma tean ja oskan ja tahan sekkuda, kui ma seda näen. Kristiina Treial: Kui rääkida protsentidest, siis ideaal oleks null otse loomulikult, aga kui vaadata, mis reaalselt maailmas on võimalik, siis kõige madalamad kannatavate laste protsendid on kuskil seal neli. Et, et noh, ütleme, et kui me tõesti kuskile sinna jõuaksime omadega, siis me oleme teinud ära meeletult suure töö ja me oleme kindlasti suutnud läbi selle oma ühiskonda kõvasti paremaks muuta ja iga inimene meie hulgas saaks tunda ennast palju turvalisemalt. German Skuja: Ja nüüd lõpuks jõudiski see koht, kus mu pea pani nüüd errorit selles mõttes, et ma ei oskagi otseselt midagi vastata sellele. Aga juba on hea, kui see protsent hakkab nii-öelda alanema, aga mis on minu nii-öelda point ka see, et, German Skuja: et kas klaas on pooltühi või pooltäis. Et meil on 80 protsenti õpilasi, kes ei ole kiusatavad, hetkel. German Skuja: Seega arvatavasti tuleks keskenduda ka sellele, mis on ka hästi, mitte ainult see, mis on ka halvasti ja kuidas seda parandada. Aga arvu ma vist ka ei hakka otseselt ütlema. Lihtsalt see, et tõesti see number võiks, võiks väiksem olla, sest keegi ei ole sündinud selleks, et teda kiusatakse. See on, see ei ole stamp, et nii nüüd sina oled kiusatav, sina ei ole, sina nüüd jälle oled, onju. Keegi ei ole seda väärt tegelikult. Saatejuht: Ehk siis iga ohver vähem on juba võit. Ja mida rohkem me allapoole selle ohvrite osakaalu poolest suudame tulla, seda parem ja suurem on see saavutus. Saatejuht: Nii nagu kiusuennetuses on oluline see, et kõrvalvaatajad ja ka täiskasvanud sealjuures oleksid hästi teadlikud, reageeriksid, kuulaksid ära, võtaksid tõsiselt, oleksid lahendustele orienteeritud. Siis ole hea, võta praegu, jah, see on kohustuslik hetk, võta praegu üks hetk ja mõtle, Saatejuht: mis on see asi, mis sa uuel õppeaastal kiusuvabale koolikeskkonnale mõeldes. Kas lapsevanema rollist, õpilase rollist, õpetaja rollist, õe või venna rollist, mis on see üks asi, mis sa teed teisiti? Saatejuht: Mis muutub järgmisest õppeaastast? Saatejuht: Kas on keegi, kes soovib ka jagada Saatejuht: seda muutust? Osaleja: Seal koolis, kus mina käin, seal on, seal on ka sellised õpetajad nagu kiusavad lapsi. Ma ei räägi sellest, et nagu oleks palju õppimist või kodutöö raskused või sellised asjad, vaid reaalselt, kui õpilane ei oska vastata, siis õpetaja karjub ta peale. Ja selle asemel, et seletada või siis õiget vastust öelda, ta lihtsalt ütleb, kui, kui halb on õpilane ja ta ei oska õppida ja siis ta ei tegele sellega rohkem mitte midagi. Õpilasele jääb nii halb tunne sisse. Nüüd kooliaastal, mis oli, selle lõpus, kahe nädala jooksul. Osaleja: Mulle räägiti kahest juhtumist, kus õpetaja karjus õpilaste peale ja üks asi juhtus ka minu klassis. Nagu meil on väike kool, meil on koolis 40 õpilast ja ka sellises koolis juhtub selliseid asju. Ja juhtus kõik ühe ja sama õpetajaga. Lõpuks üks mu sõbranna, ta reaalselt rääkis, et ta tahab koolist ära minna. Tal oli nii vastik olla koolis seal, lihtsalt selle ühe õpetaja pärast. Ma läksin lõpuks rääkima klassijuhatajale, sest kõik oli läinud absoluutselt igasuguse piiri. Osaleja: Ja klassijuhataja lubas selle õpetajaga rääkida. Osaleja: Ja, ja Osaleja: ta rääkiski. Ning nendel õpilastel, kellel oli selle õpetajaga olnud kokkupuuteid, halbu kokkupuuteid, siis nemad julgesid ka nüüd minna klassijuhatajale rääkima. Osaleja: Et jah, ja nüüd tulevasel kooliaastal ma kavatsen veel rohkem sekkuda. Sest see lihtsalt ei olnud normaalne. Saatejuht: Aitäh. Saatejuht: Suur tänu, et te osalesite. Saatejuht: Võtke need otsused ja mõtted kaasa, mis te siin olete kõik nüüd ära otsustanud, et te uuel kooliaastal teete teisiti. Ja Saatejuht: meiega olid Tiit Kõnnusaar, Maarja Punak, Kristiina Treial ja German Skoja. Mina olen Triin Toomesaar, kiusamisvabakooli tegevjuht. Ütleme praegu tšau-tšau, et teha ruumi järgmisele arutelule, kus te saate ka tegelikult kiusamisvabama kultuuri poole edasi minna. Ehk siis elavad raamatukogud väga erinevatest inimestest, kes on valmis rääkima teile oma kogemustest, elust, mõtetest, tunnetest. Tulge kuulama.

Saatejuht: Tere, räägime kiusamisvabast koolist ja selle ideaalidest. Meil on siin Tiit Kõnnussaar, Maarja Punak, Kristiina Treial ja German Skuja. Toon näite kiusamisolukorrast ja teie määrake end 100-palli skaalal, kui hull olukord on: Peeter tõukab mänguhoos Mati peaga vastu radiaatorit. Kuidas tunnete? Osaleja: Kui oli õnnetus, siis hindan madalalt. Saatejuht: On veel vabatahtlikke? Osaleja: Mul oleks rohkem infot vaja. Saatejuht: Aitäh, keegi veel. Osaleja: Seda juhtub tihti. Saatejuht: Juhul, kui lükkajat oli kiusatud, kes siis päris ohver on? Päris mitmed liikusid. Osaleja: On oht, et see oli tahtlik. Saatejuht: Kuidas teile tundub? Osaleja: Teda ennast võidakse kiusama hakata. Saatejuht: Veel mõtteid. Osaleja: Tuleb tegeleda olukorraga endaga. Saatejuht: Aitäh. Kiusamist võib olla näiliselt lihtsate olukordade taga päris palju. Iga neljas laps on kiusamise ohver, kas see tundub usutav? German Skuja: Kindlasti. Noored sõltuvad teistest noortest ja erilised paistavad silma. Saatejuht: Kuidas asi veebist paistab? Maarja Punak: Mina näen ainult probleeme. Iga uus rakendus annab võimalusi kiusamiseks juurde. Seda on palju. Saatejuht: Kas lapsevanemad ka sellest räägivad? Tiit Kõnnussaar: Tihti noored ei taha, et asi läheks suure kella külge. Füüsiline ja emotsionaalne kiusamine mõjuvad inimesele samamoodi. German Skuja: Tihtipeale kiusamisgrupis olevad mõtlevad kiusajaga samamoodi. Saatejuht: Lapsed mõistavad kiusamise hukka, aga grupikuuluvuse pärast teevad seda ikka. Kristiina Treial: Õpetajad ja lapsevanemad ei usu, et kiusamist nii palju on. Poiste müramises peitub tihtipeale kiusamist. Noored on osavad kiusamise peitmises. Tiit Kõnnussaar: Ka väljajäetus on kiusamine. Saatejuht: Seda on raske lahendada. Õpetajal on raske kiusamist üldse näha, sest seda varjatakse. Maarja Punak: Abiõpetaja on väga hea lahendus, et õpetaja saaks õpetada ja abiõpetaja jälgida grupidünaamikat. Kristiina Treial: Kaasõpilased aitavad ka palju, kuid neid on vaja juhendada. On vaja arendada suhtlemisoskusi. German Skuja: Väljatõrjumine on loomulik protsess, asi on selles, kuidas reageeritakse. Igaühel on keegi sõbraks. Kristiina Treial: Aktiivse väljatõrjumise ignoreerimine on keeruline. Tiit Kõnnussaar: Kiusamise alla satuvad tundlikumad lapsed. Kiva mõte on rikkuda kiusamise arhitektuuri. Saatejuht: On olemas ka kiusaja kannustajad ja abilised ning kõrvalseisjad, kes mõnikord ka sekkuvad. Kas usute, et mis ei tapa, teeb tugevaks? German Skuja: Jah, aga suured kriimud ikkagi jäävad. Tiit Kõnnussaar: Tervislik see igatahes ei ole. Maarja Punak: Paljud minu tuttavad näevad kooliajast õudusunenägusid. Teraapiaid on, aga haavad võivad jääda. Kristiina Treial: Kiusamine võib ka tappa. Kiusamine jätab halbu jälgi kiusatavale, kiusajale kui ka pealtvaatajale ning tekitab moonutatud suhtlemisnorme. Saatejuht: Kiusamise kulud ulatuvad miljarditesse, ja see on isegi tagasihoidlik ennustus. Milline on kiusamisvaba kultuur? Maarja Punak: See tähendab teistsugust lähenemist haridusele. Tartu sotsiaalsetel olümpiaadidel on lapsed aasta-aastalt kunstlikele kiusamisõhutustele aina vähem vastanud. Kiusamisolukorrad peab koolid läbi mängima. Politsei ei taha kiusajaid karistada, vaid istuda maha ja pakkuda lahendusi. Tiit Kõnnussaar: Kiusamine ei tulene iseloomust, vaid sellest, kui turvaliselt laps ennast tunneb. Kiva tegelebki emotsionaalse turvalisuse tekitamisega. Kristiina Treial: Karistamine ei lahenda kiusamist, vaid muudab seda mõnikord isegi hullemaks. Tiit Kõnnussaar: Karistamine tekitab tunde, et nüüd oleme tasa. Kristiina Treial: Kättemaks ei aita. German Skuja: Minu meelest kiusamisvaba keskkond ei toimiks. Igaüks on ennast kunagi kiusanud. Negatiivne emotsioon õpetab meid. Minu jaoks on ideaal see, kus on teretulnud, kuid piiritundlikud arvamused. Kristiina Treial: Eneseväljendus võiks olla kaasinimest austav. Saatejuht: Aga kust läheb arvamuse ja sõnavabaduse piir? Kiusamist täiesti nullini pole vist võimalik viia, aga mis oleks ideaal? German Skuja: Õpetajad, töötajad ja õpilased on üks meeskond. Kiusamise taga on palju sügavam protsess, millega tuleb tegeleda. Eestis tehakse töötubasid, kus saab yksteisega täiesti aus olla ja seal ongi tähtis see, kuidas öeldule reageeritakse. Saatejuht: Mina ei suuda aus olla. German Skuja: See ongi uus ja värske asi. Vihahoos pead oma tundeid kirjeldama. Kristiina Treial: Rääkimisoskus on tõesti tähtis. Maarja Punak: Kiusamisvabades koolides õpilased, õpetajad ja lapsevanemad saavad tihti kokku ja räägivad ausalt. Lastele peab emotsioonide kirjeldamist õpetama. German Skuja: Facebookis saad lisada oma hetketunde. Maarja Punak: Me saame emotikonidest ja keelest väga erinevalt aru. Tiit Kõnnussaar: Haridus muudab inimese heasüdamlikumaks. Turvaline keskkond loeb, ja mina-sõnumite kasutamine. Saatejuht: Kuidas täpselt? Tiit Kõnnussaar: Räägin enda tunnetest sinu kommenteerimise asemel. Lõppude lõpuks on tähtis haritus. Saatejuht: Kuidas oleks veeb turvalisem paik? Maarja Punak: Veebis öeldust on lihtsam üle olla kui päriselus öeldust. Tiit Kõnnussaar: Veeb on nagu haamer, mida tuleb osata kasutada. Saatejuht: Kas on mõtteid osalejate hulgas? Osaleja: Õpetajatel ei ole reaalselt aega kiusamisega tegeleda. Maarja Punak: Kas kutsekoolis on ka kiusamist? Osaleja: Muidugi, lihtsalt igas koolis on oma kiusamise kiiks. Veebikiusamine on kõige tõhusam. Facebooki grupivestlused on väga ohtlik koht, kuhu teisi ka ei lubata. Maarja Punak: Kiusamisega tegeletakse ülejäänud elus edasi, kui sellega koolis ei tegeleta. Ka täiskasvanuid on vaja õpetada. Tiit Kõnnussaar: Kiusamisega on raske tegeleda, kui ei tea täpselt, kuidas. KiVas tehakse seda, mis on päriselt tõhus. Saatejuht: Ajaprobleem on suur probleem, aga koolijuhti konksu otsa saades asjad paranevad. Osaleja: Õpetajad võiksid rohkem lapsi innustada vastama, isegi, kui nad seda hästi ei tee. Saatejuht: Ehk õpetaja peab oskama reageerima igasugustele apsakatele. German Skuja: Mul pole kogemust, et õpetaja naeraks õpilase vastuse üle. Ka õpilaste ja õpetaja vahel võib tekkida kiusamist. Saatejuht: Just nimelt, ja ka lapsevanemad. Osaleja: Mida teha juutuubeeritega, kes õhutavad kiusamist ja kelle publik on kooliealised? Saatejuht: Maarja, ehk oskad vastata? Maarja Punak: Oleme soovitanud teatud asju maha võtta, aga siis vaadatakse laikide arvu. Aga mis alustel peaks saama kedagi jaoskonda kutsuda? Kohtusse minemise võimalust ei kasutata ja seepärast pole kohtulahendeid ette näidata. Asjad ei lahene ja lapsed peavad kiusavaid meeme lihtsalt naljadeks. Tiit Kõnnussaar: Me oleme harjunud alandamisega ja me ei oska panna piire ning see avaldub ülejäänud elus. Maarja Punak: Kui laps on karjuvad keskkonnas, siis see muutubki tema jaoks normaalseks. Saatejuht: Kas Isto videote analüüsimine lastega aitaks asja? German Skuja: Võib-olla. Neid videoid tehakse raha tegemise eesmärgil ja neid vaadatakse niikuinii edasi. Kristiina Treial: Nagu kiusaja, proovib ka juutuuber saada ajendit ja laike. Tiit Kõnnussaar: Narkoennetustöödki on vahest narkootikumide kasutamist suurendanud. Saatejuht: Ehk siis neid pole vaja tunnis kasutada, vaid noortega saab muul moel sellest rääkida. Veel küsimusi? Osaleja: Kui palju tegeleb KiVa vanematega? Saatejuht: Tiit. Tiit Kõnnussaar: Eestis on vanematele suunatuid programme küll. Kristiina Treial: KiVas on ka miniõpik lastevanematele. Tiit Kõnnussaar: Me kasvatame tulevasi lastevanemaid. Maarja Punak: Perega tegelemine on tähtis osa paketist. Mina proovin ühes projektis aidata probleemseid noori jalgpalli kaudu. Lapsi saab aidata nende hobide läbi. Saatejuht: Igas tunnis saab väärtuskasvatusega tegeleda. Kristiina Treial: Enda elust rääkivad õpetajad õpetavad kõige rohkem. Saatejuht: Õpetajatel on suur surve tegeleda mitme asjaga korraga. Koolid võiksid rohkem oma väärtusi näiteks esile tuua. German Skuja: Õpetaja on nagu arst, kes võtab lapse südame ja kasvatab selles väärtusi. Õpetajad on väga väärtuslikud. Saatejuht: Lapsevanemad, tänage õpetajaid. Lõpetuseks: kust leida motivatsiooni tegelemaks kiusuennetusega? German Skuja: Motivatsioon tekib siis, kui koged midagi uut ja mõnusat. Enne peab kinkima armastust, et seda tagasi saada. Saatejuht: Maarja? Maarja Punak: Tee seda, mida tahad, et sulle tehakse. Me peame üksteist toetama. Proovime kõik kuu aega head inimesed olla. German Skuja: Siirate komplimentide tegemine on väga tähtis! Lõpuks hakati neid ka mulle ytlema. Saatejuht: Tiit. Tiit Kõnnussaar: Motiveerib see, et asjad liiguvad õiges suunas. Saatejuht: Kristiina. Kristiina Treial: Mind motiveerib mure enda ja oma laste pärast. Pooled kiusajatest on ka ohvrid. Saatejuht: Kas te mõnikord frustreerunud ka olete? Maarja Punak: Muidugi, negatiivset energiat peab oskama eemale suunata. Saatejuht: On okei olla frustreerunud ja tunda, et enam ei jaksa. Mis tulemiseni me peaksime pürgima? Tiit Kõnnussaar: Mina olen rahul iga kord, kui see protsendigi väheneb. Maarja Punak: Mina paneks eesmärgiks tõsiste juhtumiste lahendamise. Kristiina Treial: Mina oleks rahul, kui kõik mõistaksid kiusamise hukka ja oskaksid vahele sekkuda. German Skuja: Õnneks 80 protsenti õpilasi pole kiusatavad. Keegi pole sündinud kiusatavaks. Saatejuht: Iga ohver vähem on juba võit. Mõtle korra, mida teeksid sina teisiti? Osaleja: Minu koolis õpetajaid kaudselt kiusavad õpilasi. Meil on väike kool ja meil juhtub ka selliseid asju. Mina sekkun sellesse teemasse ka järgmisel aastal. Saatejuht: Aitäh, suur tänu, et osalesite.

1534020828-suhtle-vabalt-kiusuvabalt

Saatejuht: Ja tere õhtust, head vaatajad. Kopsakad elektri- ja gaasiarved puudutavad otseselt või kaudselt meid kõiki. Kuivõrd suure löögi alla on sattumas Eesti ettevõtted ja nende konkurentsivõime, kuivõrd mures peab olema töökohtade kadumise ja võimalike pankrottide pärast. Head vaatajad, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast stuudiosse, Tööandjate Keskliidu volikogu esimees Kaire Alo. Tere õhtust. No poliitikud viimastel päevadel pakuvad üksteise võidu välja kõikvõimalikke abipakette ja räägivad ka elektrituru reformist. Kui te nüüd ettevõtjana seda kõike kuulate, kas mõni mõistlik ettepanek on ka kõlanud? Kai Realo: Noh, kindlasti neid ettepanekuid tasub kaaluda, mida välja käiakse, aga, aga, aga siin on võib-olla kaks kommentaari, et oleks võinud need ettepanekud juba läbi mõelda tunduvalt varem, sest et see, et meil nüüd jaanuari alguses tulid nii suured arved, ei, ei peaks olema kellelegi üllatuseks ja ilmselt oli selge juba umbes seitsmendaks detsembriks. Aga, aga teisest küljest ma arvan, et Kai Realo: palju on emotsioone, liiga palju on emotsioone, et, et kindlasti saaks seda ratsionaalsemalt läbi mõelda ja, ja vähendada neid emotsioone. Saatejuht: No alati ikkagi see esimene küsimus on, kas midagi saaks kohe korda teha, et kui te mõtlete selle elektrituru peale, kas see toimib või tuleks seda natukene remontida ja turgutada? Kai Realo: Noh, kui mõelda praegusele sellele, et kas siin on lühikese perspektiiviga midagi väga suurt ära võimalik teha, siis ilmselt on, ei ole see võimalik. Ja, ja kui mõelda sellise keskpikka perspektiivi peale, siis kindlasti tuleks suurendada selliste vähem CO kahe emissiooniga tootmisvõimsusi, anda võimalusi tuuleparkidele ja, ja leida neid variante ja, ja pikas perspektiivis me peame ikkagi aru saama, et kuidas vabaneda sellest kahest needusest, mis meil täna on, et, et kuidas teha seda ilma Venemaa gaasita, et me täna ju selles piirkonnas toodame ikkagi gaasi põhjal elektrit ja mil moel siis ikkagi leida selliseid jätkusuutlikke uusi energia tootmise võimsuseid, mis ei ole siis fossiilsetel maavaradel. Saatejuht: Ehk siis arvestada tuleb võimalusega, et kõrged energiahinnad on tulnud selleks, et jääda ja poliitikutel maksab valmis panna ka plaanid pikkadeks toetusperioodideks. Kai Realo: Jah, see mulle kusjuures tekitabki kõige rohkem muret, et seda praegu käsitletakse umbes nagu omaigad, see on detsembri arve, mis meil tuleb ära maksta, et et tegelikult kui see on pikemaajaline probleem, siis me juba teame ette näiteks koroona ajast, et et seda meetmeid ei ole võimalik lõpmatuseni rakendada, et me peame midagi muud tegema. Saatejuht: No vaatame, mis siis laual on. Michal pakub lastega peredele 300 eurot, pensionäridele 200 eurot, Keskerakond maksaks kõigil poole elektri ja gaasi arvest kinni. Millest tegelikult abi oleks? Kai Realo: Noh, tegelikult on sealt statistika kuskil olemas, et, et inimestele ju väljastatakse arveid, teatakse nende tarbimist ja, ja ikkagi tuleks aru saada, et kellel on see kõige suurem probleem, et siin on sellest ka räägitud, et börsipaketiga ja inimesed, kellel on siis väiksem sissetulek. Et, et ja mitte ainult nii-öelda ühe väike sissetulek, me peame mõtlema ka inimestele, kellele see küttearve on lihtsalt proportsionaalselt liiga suur nende sissetulekutega võrreldes. Aga hästi sihitud peaks olema. Saatejuht: Aga kui ellu viia see EKRE Martin Helme ettepanek, et jätke lihtsalt arved maksmata, siis mis selle tulemus oleks? Kai Realo: Noh, minu arvates see on nagu selline lubamatu käitumine poliitiku poolt, et kutsuda üles nii-öelda inimesi arveid mitte maksma, et on selge, et ettevõtjad, kaasa arvatud Eesti Energia, ilmselt astub samme, et võimaldada inimestel järk-järgult neid arveid tasuda. Aga lihtsalt maksmata jättes ei, ei lahene ju mingi probleem. Saatejuht: No praegu peamiselt kõik debatid keskenduvadki kodumajapidamistele, eraisikutele, aga ettevõtetest räägitakse natukene vähem, loodetakse, et nemad saavad paremini hakkama ja tõenäoliselt ka võivad saada, aga kui keeruline on ühel ettevõtjal praegu? Kai Realo: No ettevõtjad, ma ütleks, et võib-olla on sellepärast vaiksemad, et nad on lihtsalt sellisteks asjadeks valmistunud, nad on tõenäoliselt väga paljud neist on sellele mingil hetkel mõelnud ja nad püüavad leida nüüd plaane, kuidas sellest väljuda, aga hetkel on kindlasti raske ettevõtjatel, kellel on väga energiaintensiivne tootmine. Ehk et nende põhikuludes on väga suur osa elektrienergial või üldse energial ja teine osa on need ettevõtjad, kes siis ei, ei, kellel puudub võimekus seda nii-öelda sisendhinda edasi hinnastada, siis oma oma toodete ostjatele või teenuste ostjatele. Ja neid ettevõtteid kahtlemata on, sest et, et turul on, on, on eratarbijad, on teised ettevõtted, on rahvusvahelised turud ja sõltub siis, kuhu müüakse sealt ka siis võimekus seda edasi hinnastada. Saatejuht: Kui te ettevõtjatega suhtlete, kuidas tajutakse lühiajalise või pikaajalise probleemiga, kas pigem oodatakse ka, et riik tuleb appi, et lühikene periood elatakse üle ja siis kõik see endine elu jätkub või ikkagi see reaalsus on ettevõtlussektoris natuke teistsugune? Kai Realo: Eks ka ettevõtluses on inimesi, kes on hetkel väga emotsionaalsed, sest et kindlasti on ettevõtteid, kus see šokk on väga suur ja, ja nii-öelda keskendutakse sellisele hetkel ellujäämisele, aga kui me üldistame nagu ettevõtlust, siis tegelikult ikkagi ettevõtjad tajuvad, et see on pikemaajaline väljakutse ja tegelikult ikkagi on juba pikka aega paljud ettevõtjad ka märku andnud, et tuleks mõelda sellisele energiavõimekuse suurendamisele. Saatejuht: Ehk see tähendab ka seda, et tajutakse paremini, et riik lõputult arveid kinni maksta ei saa vastavalt kõikide vajadustele? Kai Realo: Ojaa, sest et mis see riik on, see on ju ikkagi riik, tuleb, saab raha ikkagi suures osas meie enda tegevuse tulemusena, meie iga inimene, iga ettevõte, et, et selline usk, et kuskilt tuleb see raha, mida riik kasutab. Ma arvan, et see on natuke naiivne. Saatejuht: No majanduses tegelikult mõnda aega on olnud selline suur pidu, aga kõrvaltoas on ikkagi matusemeeleolu, et kuidas teile tundub, kas see energiahindade kriis võib üle kasvada selliseks laiemaks majanduskriisiks? Kai Realo: Jah, ma arvan, et see üksinda kindlasti võib-olla ei avaldaks sellist mõju, aga kui me mõtleme, et mis ettevõtjatel on olnud nüüd viimastel aegadel nii-öelda ees, siis tooraine on kallinenud, on olnud teatud komponentide, materjalide puudus turul, see on viinud hindu ülesse. Me räägime olukorrast, kus juba nii-öelda gaas ja Kai Realo: vedelkütus näiteks on olnud ammu juba kõrge hinnaga ja nüüd, kui me paneme siia otsa elektri hinnatõusu ja mis kõige võib-olla Eesti eri on see, et, et meil on ka veel tohutu tööjõupuudus, mis on hind, palku väga palju tõstnud juba viimastel aastatel ja, ja ka sellel aastal ja on oodata kõrgeid palgatõuse. Siis ühel hetkel tegelikult ei ole selleks kõigeks ettevõtjal enam nagu vahendeid ja, ja sel juhul võib tähendada see seda, et tuleb teha otsuseid, et kas me jätkame, kas me peatame, kas me vahetame inimesi, küsimus on, kelle vastu me siis vahetame. Jah, ma arvan, et võidab sellest ennekõike töötaja, sest et kui töökäte puudus on, siis mõningane aeg saab otsida endale nagu paremat lahendust, aga ei pruugi seda leida. Saatejuht: No selles kriisis on välja ilmunud ka sellised tõelised liberaalid, kes räägivad ikkagi, et turg toimib, et küll ettevõtjad need arved siis laiali jagavad, et no kui vaadata reaalsusele otsa, siis Pädaste mõisa omanik kurdab, et 2500 eurosest elektriarvest on saanud 8000 siis kahesajane elektriarve ja Aura veekeskuse 6000 kaheksasajasest elektriarvest on saanud 37000 detsembrikuune elektriarve, et mis nende arvetega saab? No esialgu küll makstakse ära, aga kui lihtne on seda siis hinnastada siis teenusesse ja see siis anda tarbijakanda? Kai Realo: See ongi see, mis praegust seda kriisi nagu eristab, et kui meil siin koroona ajal tegelikult öeldi, et inimestel seisab raha arvetel ja, ja oli võimalik endale võib-olla lubada neid oste, mida sa muidu oleks kulutanud reisimisele, siis nüüd meil on tegelikult olukord, kus elektriarved on võtnud kõigi tarbijate, eratarbijate rahakotist suure ampsu. Samamoodi ka paljude ettevõtete rahakotist, ehk et igal juhul tuleb tarbimise pidurdumine ehk et rääkimata sellest, et keerata seda nii-öelda hinda, panna seda kulutõusu oma hinda edasi, on, on paratamatus see, et sul üldse võivad kliendid väheneda ja, ja panna kokku siis hinnatõusu mõju kliendi otsusele, pluss siis see, et neil lihtsalt ei ole võimalik seda teha. Siis meil võib olla ikkagi ees selline mõõdukas periood, kus on paljudel ettevõtetel, kes just on suunatud eratarbijatele ja Eesti turule võib-olla ees päris keerulised ajad. Saatejuht: Eks see kõrge inflatsioon, mis ei tule ainult elektrist ja gaasist, aga ennekõike nendest, lõpuks avaldab mõju kõikjal ja seda pikalt välja ei kannata ja mis on kõige hullem, see võib juhtuda nii, et ei ole lühiajaline, nagu esialgu loodeti. Kai Realo: Jah, kindlasti see mõjutab inimesi päris pikalt, sest et isegi need mõned kuud ju viivad ettevõtete kulud nii kõrgele, et ka sellised teatud mõttes vältimatud tooted, mida inimesed tahavad edasi tarbida, nagu toit ja kui me räägime, et siin ka toidul on kõikvõimalikud muud põhjused, miks need hinnad tõusevad maailmaturul, siis, siis see kõik kokku ikkagi on päris keeruline. Saatejuht: Et lihtne on öelda, et jogurtimüüja tõsta oma lõpptoote hinda, aga kui klient jõuab poodi ja tegelikult elektri, energiamüüja ja gaasifirma on tal rahakoti tühjaks teinud, siis ta sinna jogurtiriiuli poole isegi ei vaata. Kai Realo: Jah, see võib küll olla ja inimesed kindlasti korrigeerivad oma tarbimisotsuseid, et võib-olla kui vahepeal on mindud üle selliste premium toodete tarbimisele, siis tuleb taas võtta suund selliste väga baastoodete juurde ja palju toitu valmistada ka ise kodus. Saatejuht: No Toiduaineliidu juht Sirje Potissepp ütleb, et ega ettevõtjad ei ole kunagi käsi pikas riigi poole nii-öelda vaadanud, aga praegu on see piir ikkagi käes ja see kõige suurem mure on see, et see on alles algus, et ka teie tajute sarnaselt, et see, mida praegu tarbija kaupluses näeb, siis see pole see, mis on kusagil jaanipäeva paiku, et. Kai Realo: Jah, hinnatõusud kindlasti tulevad, et see ei ole nagu minu nagu arvamus, vaid seda kindlasti on ka kinnitanud teised ettevõtjad, et paratamatult tuleb hindu tõsta, et olla nii-öelda võimeline jätkama oma tegevust, aga, aga võib-olla see, mida me täna näeme ja need hirmud, mis on ka Eesti tootjatel, on tegelikult see, et, et selliseid teatud rohepöördest tingitud muutusi majanduses ei ole piisavalt varakult hakatud ette valmistama. Ehk et, ehk et sellistesse pikaajalistesse tegevusplaanidesse ei ole ettevõtjad saanud endale neid eesmärke sisse või selliseid teatud nõudeid sisse kirjutada, et, et siin ei ole ainult see elektri hind, siin on ka kõik muud Euroopa Liidu nõuded, mis rakenduvad meile kui ettevõtjatele tänu sellele, et me peame hakkama taaskasutusega tegelema, me peame mõtlema, et kuidas me toodame, mismoodi seda tehakse ja nii edasi, et see on keeruline ühekorraga seda kõike teha. Poliitikud on liiga uljad olnud. Ma arvan, et nad on võib-olla mitte päris adekvaatselt adunud, et, et kui palju on näinud teised riigid, kui me tahame oma põhjala riikidega sarnased, kui palju nad on sellega vaeva näinud, et oma ühiskonda ja oma ettevõtjaid rohepöördeks ette valmistada juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Saatejuht: Ja siis kõlavad ka väited, et tegelikult see kõik on selle tulemus, et liiga vähe on rohepööret. Kai Realo: Ma arvan, et meie oleme hetkel selles olukorras, kus võib-olla paljud riigid võtavad sellist laugjat kurvi, siis meie oleme enam-vähem sellises 90 kraadises kurvis, kus tuleb võtta nagu ikka lapp, laupkokkuvõrke vältimiseks ikka väga drastilisi meetmeid. Kui Saatejuht: Suur see oht on, et see kõrgete energiahindade kriis suretab Eestis välja väga kiiresti energiamahuka tootmise, midagi teha pole, et kui te ütlete ka, et energiahinnad ei pruugi kunagi nii odavaks enam minna, et see oleks konkurentsivõimeline, ma ei tea, Ukraina, Kasahstani või millegi muuga. Kai Realo: Jah, siin on küsimus, et nendes energiamahukates ettevõtetes kindlasti on võimalus riigil lähtuda sellistest Euroopa Liidus välja töötatud toetusmeetmetest, et tänane Eesti toetusmeede on pisut piiravam, ehk et kui Eestis selle praeguse meetme alla kuulub umbes neli kuni kuus ettevõtet, siis tegelikult ikkagi neid ettevõtteid, kes sinna võiks kuuluda, on rohkem. Ja Euroopa Liidu kõikvõimalikud õigused on Eesti, Euroopa Liit annab õiguse neid soodustusi rakendada, nii et ma arvan, et see on üks meede näiteks, mida saab väga kiiresti ära teha, kaitsmaks siis selliseid suurettevõtteid, kes on energiamahukad. Saatejuht: No ühel päeval saabub ka siis see aeg, mil ma ei tea, kodumaine kurk ja tomat varakevadel, kas nüüd Luunjast või kusagilt mujalt, see kõlab ikkagi suhteliselt hullumeelsena. Kai Realo: Ma arvan, et me peame ilmselt hakkama ümber hindama, et kus mingisuguseid Kai Realo: tööstuseid rajatakse, et tekitada sellist sünergiat, et ühe ühe kulutatud energia muundub teise energiaks ja üks jahutab, teine soojendab sellega, et et ma arvan, et see on ka üks selline viis, mis nõuab, et olen kuulnud päris huvitavaid ideid, kuidas, kuidas nagu mõelda selliselt, et teha selliseid vähem energiakulukaid projekte, Et aga, aga see võtab kõik aega, me oleks pidanud sellele ilmselt natukene varem mõtlema. Saatejuht: No natukene tahaks kuulda ka majandusnõu, siin peaminister mõned ajad tagasi soovitas ikkagi inimestel elektrihinna fikseerida, et ma ei tea, kui paljud ettevõtjad on võtnud kuulda peaministri nõu ja selle hinna praeguses tipus ära fikseerinud kartuses, et äkki läheb veel hullemaks. Kai Realo: No ma arvan, et ettevõtjad saavad aru, mida see hinna fikseerimine tähendab, et hinna fikseerimine on ikkagi ka ju sellele, kes seda hinda fikseerib, peab olema tulus ehk et põhimõtteliselt ta ei ole midagi muud kui selline nii-öelda su hinna laiali hõõrumine, keskmise hinna laiali hõõrumine sulle terve aasta peale või siis mingi perioodi peale. Et see, et, et keegi energiamüüjatest võtab nüüd lõpmatuseni sisse sellist tippude kaotust ja kannatab, kannab ise need kulud, siis selles julgen siiralt kahelda, nii et selles osas ettevõtjad on seda meelt, et ikkagi börsil on, on suurem tõenäosus see, et sa saad sellist adekvaatset hinda ja mingil määral ka suudad seda prognoosida sel juhul. Saatejuht: No te rääkisite ka sellest ettevõtluse koormusest laiemalt, et mõnes mõttes on töötajal praegu hea, et palka saab juurde küsida, aga millisesse olukorda see paneb ettevõtja, kus ühelt poolt sul kasvavad sisendid, teiselt poolt tuleb veel ka töötaja ütleb, et midagi pole teha, gaasiarve vajab maksmist. Kai Realo: See ongi väga keeruline, sest et tegelikult sinna otsa tulebki see, et kellele me seda müüme, sest temal on täpselt samamoodi vastas töötaja, kes tahab palka, ehk et meil on selline nagu mõnus selline sisend, kulude tõusu mull kõikidel pooltel, et siit ongi väga raske välja tulla ja ma julgen arvata, et päris kõik palgatõusu ootused ei, ei, ei teostu, sest et seda lihtsalt ei ole hetkel võimalik lubada. Saatejuht: Mis tempoga praegu üldse palka tõstetakse, on see kümnetes eurodes või jutt käib juba sadadest eurodest? Kai Realo: Oo, siin on ikka ettevõtteid, kus palku on tulnud tõusta juba üle 10 protsendi, räägitakse 20-st protsendist lihtsalt selleks, et inimesi hoida, sest et inimeste lahkumisel ei ole kuskilt uusi võtta, et enam ei ole küsimus, et kas ma maksan neile rohkem või vähem, vaid et, et lihtsalt ei ole inimesi. Saatejuht: Mida see kõik meie ettevõtete konkurentsivõimega teeb, sest tuleb ju arvestada seda, et konkureeritakse nii kodumaisel turul, aga ka eksportturgudel, et kas ühel hetkel me avastame, et kodumaist, ma ei tea, muna või kapsast ei ole, sest Poolast, Rumeeniast tuleb kõik see lihtsalt odavamalt. Kai Realo: Noh, siin on kõik küsimus selles, et kui suur on see grupp inimesi, kelle, keda, kes suudavad välja kannatada selle nii-öelda kõrge elektrihinna, kes on sellisel järjel, et, et see tekitab neile tuska, aga ei muuda neid nii-öelda ostuvõimetuks. Et ma loodan siiralt, et need inimesed panustavad endiselt nii-öelda Eesti kodumaise toote ostmisele, aga kui me räägime massidest, siis me näeme kindlasti seda, et paratamatult tuleb siin lidl või tuleb keegi kuskil mujal soodsamalt toodetud toodetega ja see on paratamatus kahjuks Saatejuht: Jah. Aga Eesti majanduse seisukohast, no praegu väga selline aktuaalne on pagarikodade teema, et elektrimahukas tootmine teatatakse üksteise võidu mõtetest lõpetada siis ettevõtlusega, et, et kui suur probleem see Eesti majandusele on, et sellised väikesed tegijad lahkuvad? Kai Realo: No sellest on kahju, sest et tegelikult selline suurtootmine ju Eesti mõistes on nii ehk naa juba ammu selge, et meil ei ole inimesi, meil ei ole võimalik seda teha soodsalt ja kui nüüd sellised väikesed nišitootjad ka lõpetavad, siis, siis tegelikult, mis meile siis järgi jääb, et ongi Saksa keeks ja, ja, ja Leedu kurk, et kui ka Leedus seda kurki enam saab, et, et selles küsimuses on ta kindlasti probleemiks. Aga ma arvan, et võib-olla suurem suund on sellele, mis ma arvan, et paljud ettevõtjad on ka juba ette võtnud, on leida neid viise, kuidas nii tööjõudu kokku hoida kui ka siis teatud mõttes kasutada seda alternatiivenergiat, et ennem kui nad ikkagi lõpetavad, tasuks korra mõelda sellele, et kas on mingi väljund ja võimalus, kuidas seda energiat siis teistmoodi endale saada. Saatejuht: No te ise juhite praegu Ragn-Sells'i, et kuidas teie juhitav ettevõte sissetulevate arvete maksmisega hakkama saab, et võtab hoigama või pole midagi teha, et saab hakkama ka? Kai Realo: Jah, meil on ka, meil on nii, meie, meie suured kulud on tegelikult tööjõukulud, sest et meil on ikkagi valdav osa töötajatest on need, kes igapäevaselt siis kas juhivad prügiautot või, või siis töötavad kuskil käitlusjaamas. Ehk et seal on ikkagi see tööjõu hoidmine äärmiselt oluline. Meil on suured kulud seoses diislikütuse hinna kallinemisega, sest et see töö ja, ja sõitmine ja, ja need masinad võtavad palju kütust. Ja, ja seetõttu ka nüüd elektrihinna tõus sinna otsa kahtlemata see võtab mõtlikuks. Ja kui me mõtleme ka sellele, et väga suur osa Ragn-Sellsi käibest on ka endiselt seotud nii-öelda korraldatud jäätmeveoga, mis on riigihangetega määratud hinnad, siis ei saa öelda, et nüüd väga-väga rahul oleks kõige sellega. Saatejuht: Aga proovite lepinguid hakata muutma, tähendab see, et ühel hetkel ka siis kodumajapidamistele ikkagi prügi äravedu muutub kallimaks või on omavalitsused piisavalt nutikalt need lepingud sõlminud? Kai Realo: Noh, eks nad mingil hetkel ilmselt on ikkagi fakti ees, et, et mingisugused korrektuurid tuleb teha, aga, aga tarbijatele ma ütleks niipalju, et mida rohkem te sorteerite oma jäätmeid, seda vähem te maksate, sest et kokkuvõttes sisuliselt tasuta viiakse ära need asjad, mis on välja sorteeritud, et mina ise avastasin, et kui ma hakkasin sorteerima, siis olmejäätmeid jäi mulle kolm korda vähem. Saatejuht: See on täiesti hämmastav, kuidas inimene kõigega harjub, et meil on täna rekordpäev uute koroona nii-öelda juhtumite registreerimisel, aga koroonast tänases saates praktiliselt polegi rääkinud. Aga siiski siin eksperdid ennustavad järgmise kuue kuni kaheksa nädala jooksul, et 50 protsenti Euroopa inimestest võib korraga olla koroonahaige, et mida see tähendab tööandjate seisukohast ja ka näiteks siis ühe prügiettevõtte seisukohast, kui teil pooled töötajad rivist väljas on? Kai Realo: Noh, eks selles sellel hetkel tegelikult ikkagi töö, töö peatub mingil määral, et tuleb seada väga selgeid nii-öelda prioriteete, kus teenindada ja keda teenindada, sest et ega neid inimesi juurde võtta ei ole kuskilt ka nende oskuste tõttu ja, ja, ja kogemuste tõttu. Et see on üsna suur tõenäosus, et ka oma eelmisest töökohast võin öelda, et ega selline teenindusjaamasid on tulnud ka ajutiselt sulgeda selleks, et oleks võimalik üldse kuskil tööd jätkata. Saatejuht: On teil mõni nõuanne riigile ka, et me ei peaks siin teiega nelja nädala või kuue nädala pärast kohtuma ja rääkima, et jama on majas? Kai Realo: Ma arvan, et riik peaks ka sellistel elutähtsate teenuste osutajatel ikkagi andma teada, et mis on need prioriteedid, et et ühel hetkel, kui see hetk käes on, et siis ka riigi nägemus on see, et mismoodi sellises kriisis siis toimida, keda teenindada, mis on need tõesti need häda, hädavajalikud asjad, et, et need plaanid peaksid tegelikult olemas olema, et et ilma selleta on väga keeruline, kui see hetk käes on. Saatejuht: Ja täitsa lõpetuseks, kas kogu selles loos midagi head ka on, kui te mõtlete selle peale, et praegu Eesti elus või ka majanduses toimub midagi, mille üle saab ka rõõmus olla? Kai Realo: Ma arvan, et see on selles mõttes hea, et ta raputab meid välja sellisest Kai Realo: tardumusest, kus me arvasime, et mitte midagi tehes on võimalik saada kõike seda, mida ma olen endale tahtnud. Et tegelikult see paneb meid uuesti mõtlema nutikalt, see paneb meid uuesti mõnes mõttes vaatama elule kui võimalusele, mitte elule, mida tarbida. Et ma ise arvan, et sellest on ka ikkagi pikemas perspektiivis mingi kasu. Saatejuht: Suur tänu selle intervjuu eest, head vaatajad, selline saigi tänane Esimene stuudio, me oleme taas eetris juba teisipäeval, olge terved ja uute kohtumisteni.

Saatejuht: Tere õhtust, Tööandjate keskliidu volikogu esimees Kai Realo. Tere õhtust. Kas poliitikud on mõne mõistliku ettepaneku teinud toetuste osas? Kai Realo: Seda oleks võinud teha varem. Saatejuht: Kas elektriturgu saaks turgutada? Kai Realo: Pikas perspektiivis peaksime mõtlema roheenergia peale. Saatejuht: Ehk elektrihinnad võivad jääda? Kai Realo: Jah, peame pikemalt ette mõtlema. Saatejuht: Mis siis aitaks? Kai Realo: Hästi sihitud toetused. Saatejuht: Kas jätta arved maksmata? Kai Realo: Ei. Saatejuht: Kui keeruline ettevõtjatel on? Kai Realo: On, aga oleme paremini ette valmistunud. Saatejuht: Kas oodatakse riigi abi? Kai Realo: Tajutakse pikemaajalist väljakutset. Saatejuht: Ehk tajutakse riigi piiratut abivõimet. Kai Realo: Ojaa. Saatejuht: Kas võib laiem majanduskriis tekkida? Kai Realo: Jah, hinnad ja palgad on tõusnud, võimalus on. Saatejuht: Kuidas uute hindadega toimetatakse? Kai Realo: Praegu on inimestel raha vähe, võivad tulla rasked ajad. Saatejuht: Inflatsioon võib siis pikaks venida? Kai Realo: Jah. Saatejuht: Inimesel ei jätku raha teistekski asjadeks. Kai Realo: Jah, korrigeeritakse baaskulutusi. Saatejuht: Toiduaineliidus oodatakse riigipoolset abi. Kai Realo: Ettevõtjad pole pikaajalisi eesmärke oma plaanidesse sisse kirjutanud. Saatejuht: Ehk liiga vähe rohepööret. Kai Realo: Vajame drastilisi meetmeid. Saatejuht: Kui suur oht on energiatootmise vähenemine? Kai Realo: Hea meede on toetada energiamahukaid ettevõtteid. Saatejuht: Saabub kodumaiste toodete aeg? Kai Realo: Kõigele oleks võinud varem mõelda. Saatejuht: Kui paljud on elektrihinna fikseerinud tipus? Kai Realo: Börsil saavat adekvaatset hinda. Saatejuht: Mis olukorras ettevõtted on? Kai Realo: Raske. Saatejuht: Kas tõusud on kümnetes eurodes? Kai Realo: Kümnetes protsentides. Saatejuht: Kuidas see konkurentsile mõjub? Kai Realo: Oleneb meie vastupanuvõimest. Saatejuht: Kui suur probleem on väikeettevõtete lahkumine? Kai Realo: Suur. Peame mõtlema, kust energiat veel saada. Saatejuht: Kuidas Ragn-Sellsil arvete maksmisega läheb? Kai Realo: Tööjõukulude ja diislihinna tõus võtab mõtlikuks. Saatejuht: Kas prügivedu kallineb? Kai Realo: Võimalik, aga prügi sorteerimine teeb prügiveo sisuliselt tasuta teenuseks. Saatejuht: Mida koroonalaine tööandjatele tähendab? Kai Realo: Töö peatub mingil määral. Saatejuht: Mis nõu riigile annaksite? Kai Realo: Elutähtsate teenuste osutajatega prioriteedid paika panema. Saatejuht: Mis head toimub? Kai Realo: Kriis paneb meid teisiti mõtlema. Saatejuht: Suur tänu, kohtumisteni.

esimene-stuudio-kai-realo-372202

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Paavsti visiit on hea võimalus vaadata enda sisse ja muutuda pisut paremaks, seda sõltumata sellest, kas me millessegi usume või mitte. Kirik ja teadus tunduvad esmapilgul vastanditena, ent kui süüvida, siis selgub, et ühisosa on rohkemgi, kui me oleme osanud arvata. Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast saatesse, Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Tere õhtust. Ma olen täna rääkinud paljude kolleegide ja sõpradega, kusjuures keegi neist ei ole usklik ja no ütleme, et erinevas sõnastuses on see jutt, mida nad räägivad, olnud selline, et kuidagi hea, mõnus ja kerge on olla. Kas teil on sama emotsioon? Tarmo Soomere: Pigem on tänane päev olnud väga raske päev, töö hommikust kuni praeguse kellaajani. Aga sellegipoolest nii suure kuulajaskonnaga inimesi visiit Eestisse on see, mis puhub õhu selgemaks. Saatejuht: Teate, milline oli minu tänase päeva emotsioon? Ei tea. Need olid neli sõna. Armastus ei ole surnud. Tarmo Soomere: See on äärmiselt oluline sõnum. Ja kui me küsiksime doktor Google'i käest inglise keeles science and face, me saame umbes samasuguse tulemuse. Me jõuame alternatiivroki ansamblini The Skript ja selle plaadini aastast 2010, mille nimilugu on Science and face ja selle nii-öelda vaba tõlge Felix Steinbergilt. Usku ja lootust teleskoobist ei leia, südant ja hinge tähtedelt ei saa. Saatejuht: No see on võimas. Doktor Google'i juurde me ehk kui jõuame, tuleme saate teises pooles tagasi. Ma arvan, et me peaksime tegema pisikese isikliku ekskursiooni, et võib-olla vaatajal saaks rohkem nii-öelda asjad paika loksutada, miks just härra Soomere täna siin saates istub. Teil on olnud seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel naljaga pooleks öeldes kirjastajakarjäär. Te tõlkisite ja levitasid usulisi tekste ja raamatuid. See oli hullumeelne tegevus. Miks te seda tegite? Tarmo Soomere: Ühe diktatuuri riigi jaoks kõige ohtlikum on vaba sõna. Tarmo Soomere: Ja sellega võib võrrelda lihtsalt adekvaatselt informatsiooni. Me elasime riigis, mis moonutas kõike professionaali käega, kaartideni välja, sõnadeni välja. Ja ei ole paremat relva, kui lasta originaalne autentne informatsioon selle süsteemi kallale. See sööb, sööb süsteemi ise ära. Saatejuht: Teil oleks võinud väga halvasti minna, kui Nõukogude Liit ei oleks kokku varisenud. Saatejuht: Aga ei läinud. Saatejuht: Aga ometi te teate, mis on nii-öelda kinnipidamised ja Tarmo Soomere: Läbiotsimised. Tarmo Soomere: Jah, eks see kogemus hakkab natuke meelest ära minema. Tarmo Soomere: Aga Tarmo Soomere: kui ma peaksin Tarmo Soomere: saama teise võimaluse elada, siis ma elaksin samamoodi. Saatejuht: Mis see teie jaoks oli, oli see noore mehe protest, see oli tudengi vanuses, oli see protest, oli see lihtsalt millelegi vastuhakk või oli see nii-öelda sõna levitamine? Tarmo Soomere: Eks ta oli kõik koos ja natuke julgust, tüki ja seikluse otsimist ka sinna juurde ja küsimus, kas õnnestub süsteem üle mängida. Aga sinna tagasi, et juba kodust peale Tarmo Soomere: on tiksunud peas mõte, et informatsioon, millest me räägime, peab olema nii täpne kui võimalik, nii adekvaatne kui võimalik. Eriti faktide interpreteerimine peab olema hästi adekvaatne, sest teistmoodi ei ole meil võimalik inimkonnale ellu jääda. Saatejuht: Ja siis te pidasite pühavaimu kirikus muusikatunde, kus reeglina mängiti ajatut kiriklikku muusikat ja siis te mängisite seal black sabatit, mis teil ometi arus oli? Tarmo Soomere: Jah, kuulus pastor Arihaamer ütles, et võib-olla peaks kiriku uuesti ära pühitsema. Aga siis ta rääkis kukalt ja ütles, et kui see inimesed tõi välja nii-öelda Tarmo Soomere: unest äratas nad üles, pani protestima, siis täitis oma eesmärgi. Tarmo Soomere: Me ju laulsime Tarmo Soomere: ladinakeelseid tekste, teadmata, mida need tähendavad. Tarmo Soomere: Need muusikud, kes said teada, mida need tähendavad, hakkasid ka elule teistmoodi vaatama. Kui me saame aru, mida meie teod tähendavad tulevikule, alast, alates lastest, ühiskonnale, keskkonnale, me hakkame palju asju teistmoodi vaatama. Saatejuht: Tarmo Soomere, te olete tegelenud matemaatikaga, te olete tegelenud füüsikaga, te olete tegelenud lainetemere ja millega iganes teaduses, reaalteaduse ained. Miks teile see usuteema korda läheb? Tarmo Soomere: Mingis mõttes on muidugi tegemist minu isiklike vaadetega. Aga siin ma tahaksin väga selgeks teha, et üks asi on inimese Tarmo Soomere: isiklik vaade ühiskonnale ja enese kohale universumis. Ja teine vaade on tema professionaalne tegevus. Tarmo Soomere: Need kaks asja ei tohiks segada. Nad peaks nendest täiendama. Saatejuht: No kirik ja teadus on tegelikult olnud nagu kass ja koer natukene, et kas see on natukene nüüd muutunud või tegelikult on see vastasseis ikkagi olemas? Tarmo Soomere: Vastasseis on endiselt olemas ja nende lähenemine, vähemasti Eesti post-atestlikus, ateistlikus ühiskonnas on toimunud hoopis teistmoodi, nagu Linnar Priimägi seda möödunud aasta kevadel sõnastas, et kui Mustamäel nii-öelda pühitses, pühitses asjad sisse hoopis Igor Mang, et siis said Tarmo Soomere: nii-öelda lõuahaagi nii Luteri kirik kui ka Teaduste Akadeemia. Tarmo Soomere: Et mõlemad on natuke marginaalsed meie ühiskonnas, nii kirik kui teadus. Ja eks see ju lähendab. Saatejuht: No aga vehitakse selliste sõjanuia tegelikult, ma ei tea, ükski vale me ei tõesta, et Jumalat, Jumal oleks olemas või midagi sellist, mis te vastate tavaliselt? Tarmo Soomere: Mis ikka vastata, et on olemas hulk igavikulistena tunduvad argumente, et miks võiks inimene olla usklik ja täpselt samuti argumente, et miks ta peab, miks ta ei tohiks mingil juhul olla usklik. Et neid argumente on palju, need on ajalooliselt olnud rohkem ja need on siiamaani kasutuses ja see diskussioon ei lõpe heal ega saagi lõppeda. Sest arvamuste paljusus on inimkonna tugevuse alus. Kui me oleksime kõik ühel arvamusel, siis sellega, ma kardan, evolutsioon lõpeks, inimkond liigina sureks välja. See, et meil on suutlikkus olla eri arvamustel ja sellest hoolimata koostööd teha, on ju tegelikult meie nii-öelda ajatuks liig, inimese kui liigi ajatuks muutumise alus. Saatejuht: Sest tegelikult oleme ausad, ega ka teadus ei suuda vastata kõikidele küsimustele või kui siit-sealt natukene niimoodi nokkida, et me suudame küll kuule lennata, aga me saame väga vähe aru, mis inimese peas toimub või hoidku jumal, kui neid inimesi veel kaks või 20 on koos. Tarmo Soomere: See on üks meie aja, aja, ma ütleks suuri müsteeriume, me ei tea, miks see on nii läinud. Tarmo Soomere: Kui veel sadakond aastat tagasi teadus ja teadmised ühendasid inimkonda, oli võimalik, kas astuda rongi, sõita Euroopa teise otsa või siis Aasiani välja, näha füüsiliselt teist inimest ja temaga suhelda. Nüüd on see läinud veel kiiremaks. Tarmo Soomere: Üle ookeani lend on ühe pika suigatuse pikkune. Aga situatsioon on see, et praegu teadmised kipuvad lahutama inimesi ja usk kipub inimesi ühendama. Et see on müsteerium. Miks see nii on, on raske arvata. Aga me näeme, kuidas Tarmo Soomere: mitte ainult kristlik usk, vaid ka mitmesugused omapoolsed uskumused töötavad äärmiselt efektiivselt ja ei lase ennast vähimalgi määral segada teadusest. Tarmo Soomere: On isegi raske prognoosida, mis võiks tulevikus juhtuda. Aga ka teaduse sees kipuvad teadmised lahutama. Tarmo Soomere: Teadus on ainult selliseks, et, et olla seal eesliinil, tuleb teada tohutult palju äärmiselt kitsast valdkonnast. Ja situatsioon nii kaugel, et paljudel erialadel on maailmas kümmekond inimest, kes saavad aru, mis on tehtud. Tarmo Soomere: Ja paarkümmend inimest, kes mõistavad seda, seda sisu. Ja lihtsaid lahendusi enam ei ole. Saatejuht: Kuulge, mul tuli täiesti teisest ooperist, USA president pidas täna ÜRO Peaassambleel kõne, mille järgi ma küsiksin lihtsalt, et kellele neid fakte tänapäeval üldse enam vaja on? Ta ütles, et tema valitsus on saavutanud kahe aastaga rohkem, kui ükski USA valitsus ajaloos kokku muidugi saalis järgnes naer sellele, aga ta teeb veel kaks tweeti ja võib-olla saab tagasi valitud. Tarmo Soomere: Jah, ta on tõepoolest kahe aastaga lõhkunud rohkem usaldust teaduse vastu, kui on suutnud ükski teine senine suurriigijuht. Tarmo Soomere: Sellel on omad põhjused. Et see, see aeg, kui fakte oli vähe, nad olid selgelt piiritletud, see on möödas, seda peetakse vaeste teaduse kuldajaks, see ei tule kunagi tagasi. Praegu on fakte äärmiselt palju. Nad muutuvad mõttekaks alles siis, kui me need seostame ja neid interpreteerime. Tarmo Soomere: Peale selle on faktid nii-öelda Pythagorase teoreemi tasemelt kolinud tõenäosuste tasemele. Me räägime äärmiselt palju, mingi asi on kas väga tõenäoline, ülimalt tõenäoline, ülimalt ebatõenäoline. Tõenäosuse käsitlemine ei ole lihtne, seda ei õpetata koolides. Sellele lisanduvad väärtused, mis panevad fakte erinevalt interpreteerima. Tarmo Soomere: Edasi Tarmo Soomere: on meil ju, ju probleem sellega, et mõned faktid võivad olla ka inimkonna kui terviku jaoks äärmiselt ohtlikud. Räägime sellisest pisikesest asjast nagu nanoplastik, mille jaoks rakk, rakku kestev ja takistuseks. Nad, need suudavad läbi talveoolid jõuda kenasti ajusse ja kui nad peaksid tegema tõeliselt kurja, siis see on kaalu, kaalul kogu inimkonna kõik ajud. Need panus on äärmiselt suured ja samal ajal otsustamiseks aega ei ole. Et see on see uus normaalsus, milles me elame, see ei ole ei parem ega halvem. Aga nende nelja asjaga peame me arvestama. Ja inimeste arusaamine, eriti nüüd nüüd minuvanuste inimeste arusaamine ei uuene ju nii kiiresti kui nooremapõlvkonna arusaamine ja Trump on minust veel vanem. Saatejuht: Asjad ei ole tänapäeval enam nii, nagu nad on, vaid nii, nagu nad ka sageli välja paistavad, muide isegi paavstil on Twitteri konto. Kuulge, aga ma tahtsin küsida tegelikult üldse meie usu leidmise kohta. Mis meil viga on, et me ei usu Jumalat, aga me usume, ma ei tea, tervendavaid kristalle või torusiili, mida kutsutakse hellitavalt MMS-iks. Tarmo Soomere: Noh, sõna usk ju eesti keeles on, on peaaegu sünonüüm sõnale usaldus. Tarmo Soomere: Ja sealt tuleneb nüüd nüüd hulk aspekte, mida, mille peale me tavaliselt ei mõtle. Tarmo Soomere: Et kui me tegelikult kedagi usaldame, siis me ju loobume kontrollist tema tegevuse üle, usaldame, et ta teeb asju õigesti. Tarmo Soomere: Edasi usalduse ja ka usuga seondub hoopis teine mõiste. See on pädevuse või kompetentsi mõiste. Me ju usaldame inimest, kes meie meelest on pädev midagi ütlema või kompetentne midagi tegema. Tarmo Soomere: Ja sealt edasi tuleb nüüd teaduse roll, teadus on üks suuremaid usalduse loojaid, kuigi ta praegu lahutab. Tarmo Soomere: Ja kui nüüd situatsioon on selline, et fakte on äärmiselt palju, faktid on tummad, nad ise ei räägi. Inimesed räägivad nende eest ja seostavad neid. Saatejuht: Teadus peab ennast paremini müüma. Tarmo Soomere: Seda kindlasti. Selle ettepaneku oleme teinud Euroopa Teaduste Akadeemiate Ühenduse tasemel ja inglise keeles kõlab see siis nii-öelda puu inglisena, okupy Facebook. Kui me teame, et ligemale pool inimestest saab sisuliselt kogu oma informatsiooni sotsiaalmeediast, siis see, et teadlased seal oma mõtteviisi ei levita, on kriminaalkuritegu. Saatejuht: Aga kurb uudis on see, et kui panna kokku demagoogia, jõuline demagoogia ja argumendid, siis kumb võidab? Tarmo Soomere: Siis võidab alati demagoogia. See on see, miks teadus ei saa kunagi jagu või sa isegi õieti võideldud liba teadusega. Teadlase eetiline kompass on äärmiselt lihtne, on teatav hulk fakte, okei, nende taga on eeldused, siis on vahepeal loogika ja siis on järeldused. Nendest eemale või kaugele minna ei saa. Aga liba teaduse esindaja võib väita mida iganes ja nõuda kohapeal tõestust. Et see on raudselt ebavõrdne võitlus ja teadus on selle ette kaotanud. Pigem tuleks teadusel tegeleda ühiskonnaga, et liba teadus ei saaks üldse võimutsema hakata. Saatejuht: Mul käis praegu peast läbi, et arvamusvabaduse hulka kuulub kahjuks ka vabadus vabandust, aga loll olla. Tarmo Soomere: Ja kindlasti. Tarmo Soomere: Põhiseadusega ei ole keelatud rumal olla. Saatejuht: Küll aga ei tohiks sellega kahjustada oma ümbritsevat. Muide, te olete ise ühes artiklis viidanud toredasti Lennart Merile, kes ütles, et teadlaste probleem on see, et kui neile anda anda elevant ette, et siis nad suudavad kirjeldada, kui palju ta vett, vesinikku, süsinikku ja mida veel sisaldab ja mis ta mõõtmed on, aga nad ei suuda öelda, et ta elevant on, kui suur probleem see tegelikult teadusega on? Tarmo Soomere: See on suur ja see on, see on struktuurne probleem, see, mida ma mainisin, et teadmiste hulk jäävad äärmiselt suureks. Teaduse mõte või mittesents on selles, et saada juurde uusi ja olulisi teadmisi. Selle jaoks tuleb äärmiselt sügavale kaevata. Ja see tagala jääb tühjaks. Ja need sidemed nii-öelda Tarmo Soomere: maamullaga jäävad tühjaks või, või, või katkevad. Seda ei ole võimalik niisama lihtsalt lahendada, ei saa öelda kõigile teadlastele, et hakake nüüd oma oma teadusest rääkima lihtsas ja arusaadavas keeles. Et pigem on oluline rääkida seda, et milleks teadus üldse ühiskonnale vajalik on, mis rolli, mis rolli ta ühiskonnas täidab, kuidas ta viib tervikuna maailma edasi. See on Eestimaal selline äärmiselt huvitav olukord, et, et arenenud riikidest kõige suurem protsent rahvastikku usaldab teadust. Saatejuht: Kuulge tänane tsitaat Saatejuht: enne seda paavst sai muide e-residendiks, mis on parim kampaania, mis, et Eesti e-riigile, aga tsitaat on siis, kui panna kogu usk tehnoloogilisse protsessi kui ainsasse võimalikku teesse, võib see viia selleni, et kaob suutlikkus luua inimeste, põlvkondade ja kultuuride vahelisi sidemeid. Tähendab tehnoloogia areneb nii kiiresti, et kui väärtused sellele järgi ei tule, siis. Tarmo Soomere: Jah, et me loeme kokku, loeme praegu, et kui mitu tehnoloogilist revolutsiooni on toimunud, kas need on kolm või neli, selles suhtes ollakse eriarvamusel. Aga seni me oleme suutnud nüüd inimkonnana olla väga efektiivsed teadussaavutuste kasutamises hävitusrelvadena. Tarmo Soomere: Ja ühiskonna mõistmine, ühiskonna juhtimine ja ühiskonna kasvatamine tuleviku suunas on praegu valgusaastate võrra tahaplaanile jäänud. Et paljud väljapaistvad mõtlejad ütlevad, et järgmine tehnoloogiline revolutsioon on sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnas. Et me inimkonnana ei ole suutelised ära seedima seda teadus, teadmist ja tehnoloogia hulka, mis meil on. Selles mõttes paavsti sõnum väljendab olulise osa mõtlejate arvamust ka teadusmaailmas. Saatejuht: Muide paavstis siin käik ja igas riigis käik sunnib inimesi vaatama selliste üld humaansetele väärtustele. Kuidas meil selle väärtuskaalaga Eestis täna on, kui mures selle pärast olete? Ja, ja, ja noh, meil on katkised pered, me kiirustame, me muretseme ennast haigeks. Tarmo Soomere: Ja see on väike loetelu. Jah, et Tarmo Soomere: ega Tarmo Soomere: paavsti sõnadest ka teine tsitaat, et ega siis hea elu ei tähenda seda, et, et me oleme hästi elanud. Tarmo Soomere: Inimestel on ikka komme võrrelda ennast naabriga. Kui naabril läheb sandisti, on tunne ennast hästi. Või vähemasti ei näe probleeme. Ja probleeme siis, kui naabril paremini läheb. Me oleme kahe suure ühiskonna nii-öelda süsteemi vahel ja me näeme, kuidas meie põhja ja läänepoolset naabritel läheb hästi materiaalses mõttes ja, ja see on valus. Tarmo Soomere: See, et meie ühiskonnas on asju, mida me peaksime õpetama teistele. Meie kooliharidus on üks maailma parimaid, kuigi lapsed pole õnnelikud. Keegi ei tea, miks see nii on, meis ise ka aru, miks see nii on. Tarmo Soomere: Meie Eesti teadus on oma väiksuse kohta, Tarmo Soomere: ma ütleks, on imeline edulugu, mida me oleme teinud. Keegi ei saa aru, miks see nii on ja keegi ei oska ka arvata, kas see võiks nii jätkuda. Ja me oleme, meil on nii tohutult palju asju, kus me oleme teistest, noh, kaugel ees. Ei ole küll hea viidata konkreetselt inimestele, aga Arvo Pärt, kaasaegse muusika suurkujuna seitsmes aastat järjest, aasta järjest kõige enam mängitud elav helilooja. Meil on sellised suurkujud, Tarmo Soomere: keda igatseks endale iga rahvas, me oleme õnnetud. Tarmo Soomere: Mis meil viga on? Just nimelt, mis meil viga on, liiga hea elu. Saatejuht: Side põlvkondadega on järjest hapramaks muutunud, kas teadus saab sellega ka midagi teha või usk? Tarmo Soomere: See on jälle see koht, kus teadus lahutab ja usk ühendab. Mis on toimunud Tarmo Soomere: nüüd väga lühikese aja jooksul vähem kui 30 aastat, mis on poolteist põlvkonda. Tarmo Soomere: Et mõnekümne aasta eest oli võimalik teha noorele põlvkonnale eelvalik asjadest, mida ta üldse sai õppida. Kas siis peres, vanemad, vanaisa, vanaema või raamatute kaudu, mis olid kättesaadavad, neid oli vähe ja mujalt ei olnud võimalik saada. Nüüd on situatsioon, oleme situatsioonis, kus me seda eelvalikut teha ei saa. Tarmo Soomere: See teeb haiget. Mitte see, et lapsed valesti valivad, vaid see, et meie ei saa neid eelvalikut teha. Me ei saa enam arugi, mida nad teevad. See on juba sekundaarne, aga kõige rohkem teeb haiget see, et me ei saagi enam olukorda kontrollida. Tegelikult on olukord endiselt kontrolli all, ainult see toimib teistmoodi. Tarmo Soomere: Ja see ei ole hea ega halb. Inimkond ei ole sellega suutnud kohaneda. Paljudel on valus, aga ma olen äärmiselt kindel, et see varsti saab see probleem mööda. See on ülemineku aja probleem. Me läheme sisuliselt feodalismist tippkapitalismi. Ja see on valus, kapitalism esialgne konventsioon alati valus olnud, miljonäriks ei saada vanakese teie aidates. Saatejuht: Ei usku ega teadust ei saa inimestele vägisi peale määrida. Selle usu kuulutamine ei ole õige usk. Tarmo Soomere: See on nüüd üks koht, kus ma ütleksin, et riik on jätnud kasutamata kiriku eriomased oskused. Ja kui me räägime ka libateadusest ja nendest kajakambritest, kes seal ümber on. Tarmo Soomere: Kirik on aastasadu kultiveerinud oskust rääkida teist usku tunnistavate inimestega. Tarmo Soomere: See on unikaalne. Tarmo Soomere: Islam, kui ma nüüd väga nii-öelda jämedalt utreerin, teeb seda asja tänapäeval veel tule ja mõõgaga, pea maha lõikamisega. Kristlik kirik on teinud seda aastasadu sõnaga, selgitamisega. Selle kogemuse rakendamine nii libateaduse kui nii-öelda. Tarmo Soomere: Poolsektantlik arusaamadega nii-öelda kajakambrite kohta. See on, on asi, mis tuleks kindlasti ära teha. Aga me lihtsalt ei oska ja me ei, millegipärast ei julge ka nõu küsida, ega abi küsida. Ma ei mõtle seda, et kirik seda tegema peaks, küsimus on metoodikas, kui me räägime teadusest, ega siis see teadustulemus ei ole see keskne, me peame aru saama, kuidas ta on saadud. Ja kui me oleme aru saanud, kuidas ta on saadud, siis on nii-öelda asi selge ja, ja võit meie. Saatejuht: Tarmo Soomere, kes on Eesti kõige usklikumad inimesed ja kas nad kirikus ka käivad? Tarmo Soomere: Mõni neist käib, aga, aga et kui ma veidikene kastist ütlen, et vaieldamatult Eesti kõige usklikumad inimesed on need, kes panevad kokku riigieelarvet. Et nendel on kaljukindel, lapselik ja läbi ja läbi ja selgust läbi imbunud usk, et Eesti teaduse edulugu võib jätkuda ka sisuliselt ilma rahastamiseta. Saatejuht: No päris ilma rahastamiseta ta ei jätku, küsimus on selles, et kui me tahame tõsta kvaliteeti näiteks ühe protsendi, siis hakkavad kulud hüppama 10 50 100 ja kuni lõpmatuseni. Tarmo Soomere: Me oleme praegu teaduse rakendamise mõttes surmavaru, niinimetatud surmavaru serval. Ja see on suur auk sellest momendist, kui on saadud unikaalne teadustulemus, mida võiks rakendada mingi vinge toote tegemiseks ja siis selle, selle hetkeni kestab arv, kuni see toode valmis saab. See nõuab väga suuri investeeringuid ja palju aega ja riskijulgust. Tarmo Soomere: Eestis on olemas garanteeritult potentsiaal paljude vingete asjade tegemiseks, aga me ei oska seda surmavargu praegu ületada. Saatejuht: Ja lõpetuseks küsimus, mida oleks pidanud ehk küsima saate alguses, kas te oskate ühe lausega öelda, milline on teie jaoks paavsti visiidi sõnum? Tarmo Soomere: Maailma kõige kuulatavama, kõige suurema auditooriumiga inimese visiit Eestisse, tuli siia midagi ütlema, mida ta üheski teises maas öelda ei saanud. Saatejuht: Aitäh selle erakordselt sisuka vestluse eest, Tarmo Soomere. Head vaatajad, homme õhtul on siinsamas esimese stuudios kolleeg Johannes Tralla. Ilusat õhtut.

Saatejuht: Saate teema on paavsti visiit. Saates on Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Kuidas suhtute paavsti visiiti? Tarmo Soomere: Suure kuulajaskonnaga inimese visiit puhub õhu selgemaks. Saatejuht: Minu tänane sõnum on see, et armastus ei ole surnud. Tarmo Soomere: See on äärmiselt oluline sõnum. Saatejuht: Te levitasite 70ndatel-80ndatel usulisi tekste ja raamatuid, miks? Tarmo Soomere: Diktatuuririigi jaoks kõige ohtlikum on vaba sõna. Saatejuht: See oleks võinud halvasti lõppeda, kui NL ei oleks kokku varisenud. Tarmo Soomere: Teeksin seda kõike uuesti. Saatejuht: Kas see oli protest või sõna levitamine? Tarmo Soomere: Kõik koos. Tahtsin levitada adekvaatset informatsiooni. Saatejuht: Pidasite Pühavaimu kirikus muusikatunde, kus mängisite Black Sabbathit? Tarmo Soomere: See täitis oma eesmärgi, sest n-ö äratas inimesi. Kui saame aru mida meie teod tähendavad, hakkame asju teistmoodi vaatama. Saatejuht: Miks teile usuteema korda läheb? Tarmo Soomere: Tegemist on minu isiklike vaadetega, mis on eraldi minu professionaalsest tegevusest. Saatejuht: Kas kiriku ja teaduse vahel on endiselt vastasseis? Tarmo Soomere: On. Saatejuht: Mis te vastate, kui palutakse jumalate olemasolu tõestada? Tarmo Soomere: On olemas usu poolt- ja vastuargumente, aga see diskussioon ei lõpe eal. Eriarvamused on inimeste tugevus. Saatejuht: Ka teadus ei vasta kõikidele küsimustele. Tarmo Soomere: Tänapäeval teadmised lahutavad inimesi, usk aga ühendab. Teadus on liiga spetsialiseerunud ja lihtsaid lahendusi enam ei ole. Saatejuht: Mida arvate tänasest USA presidendi ÜRO kõnest? Tarmo Soomere: Ta on usaldust teaduse vastu palju lõhkunud. Praegu on palju fakte ja need on tõenäosuste tasemel. Panused on suured, aga otsustusaega ei ole. Saatejuht: Miks eestlased ei usu jumalat? Tarmo Soomere: Usk sümboliseerib eestlasele kontrollist loobumist. Tahame teadust sotsiaalmeedias rohkem levitada, sest inimesed saavad sealt palju infot. Saatejuht: Kui panna kokku demagoogia ja argumendid, siis kumb võidab? Tarmo Soomere: Alati demagoogia. Seetõttu ei saa teadus jagu libateadusest. Saatejuht: Arvamusvabaduse hulka kuulub ka vabadus loll olla. Tarmo Soomere: Põhiseadusega ei ole keelatud rumal olla. Saatejuht: Kui suur probleem on teaduses ebamäärasus? Tarmo Soomere: See on suur struktuurne probleem. Peaks rääkima, milleks teadus ühiskonnale vajalik on. Saatejuht: Kui panna kogu usk tehnoloogilise protsessi kui ainsasse võimalikku teesse võib see viia selleni, et kaob suutlikkus luua põlvkondade ja kultuuridevahelisi sidemeid. Tarmo Soomere: Seni on ühiskond olnud väga efektiivne teadussaavutuste kasutamises hävitusrelvadena. Arvatakse, et järgmine tehnoloogiarevolutsioon on sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnas. Saatejuht: Kuidas on Eestis täna väärtusskaalaga? Tarmo Soomere: Eestlased võrdlevad ennast materiaalses mõttes põhja- ja läänepoolsete naabritega. Meil on hea kooliharidus ning me oleme paljus muus kaugel ees, aga me oleme õnnetud. Saatejuht: Miks? Tarmo Soomere: Liiga hea elu. Saatejuht: Kas teadus või usk saavad põlvkondi lähendada? Tarmo Soomere: Teadus lahutab ja usk ühendab. Me oleme nüüd olukorras kus lapsed otsustavad ise, mida nad õpivad ning me ei saa olukorda kontrollida. See on üleminekuaja probleem. Saatejuht: Usku ega teadust ei saa inimestele vägisi peale määrida. Tarmo Soomere: Riik on jätnud kasutamata kristliku kiriku oskused sõnaga selgitada. Saatejuht: Kes on Eesti kõige usklikumad inimesed ja kas nad kirikus ka käivad? Tarmo Soomere: Kõige usklikumad on need, kes panevad kokku riigieelarvet. Neil on lapselik usk, et Eesti teaduse edulugu võib jätkuda rahastamiseta. Saatejuht: Kui me tahame tõsta teaduse kvaliteeti, siis kulud hüppavad. Tarmo Soomere: Me oleme teaduse rakendamise mõttes suurte potentsiaalide lähedal, kuid me ei oska veel õigeid investeeringuid teha. Saatejuht: Milline on teie jaoks paavsti visiidi sõnum? Tarmo Soomere: Paavst tuli siia midagi ütlema, mida ta üheski teises maas öelda ei saanud. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-eesti-teaduste-akadeemia-president-tarmo-soomere

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Riigikogu alustas tööd enam kui 800 miljoni euro suuruse lisaeelarve eelnõuga. Opositsioonierakonnad leiavad, et lisaeelarve eelnõus peaks sisaldama ka sammud hüppeliselt kasvanud hinnatõusuga võitlemiseks. Mida saab ikkagi riik teha, et pidurdada vaesumist? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast saatesse sotsiaaldemokraatide esimees Lauri Läänemets. Tervist. Ja Reformierakonna fraktsiooni liige Jürgen Ligi. Tere. Nagu tähelepanelikud televaatajad kindlasti hästi teavad, pidi tänases saates osalema rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus, aga kuna debatt Riigikogus on läinud muuhulgas ka sellesama lisaeelarve lugemisega erakordselt emotsionaalseks, siis on hea meel killukene seda emotsionaalset debatti tuua ka teieni siin esimeses stuudios ja lasta rahandusministril täita oma põhiseaduslikku kohust ja Riigikogule aru anda seega. Jürgen Ligi, no teie esindate koalitsiooni, miskipärast on ometi jäänud mulje, et see lisaeelarve teile nagu väga ei meeldi, et peate te seda siis heaks või halvaks lisaeelarveks? Jürgen Ligi: Noh, kogumist on ikkagi vajalik, aga aga on umbes neli asja, mille mina alla ei tahaks kirjutada, kui ma saaks eraldi seda teha, aga nad on kogumis. Ja miks Jürgen Ligi: üldse lisaeelarvet tehakse, see on tegelikult halb uudis, see näitab, et midagi on väga valesti. Ja need, mis need kulud on ikkagi valdavalt selgetel põhjustel seotud otseselt Jürgen Ligi: sõjaga vaba vabaduse eest Euroopas, need on mõjutanud hindu, mida on siin alguses Putin ise kruvinud, hiljem on see muidugi sanktsioonid ja kõik need tarneraskused kombinatsioonis. Jürgen Ligi: Pagulaskriis, mida tuleb hallata, kõik need abimeetmed, haridus, kõik, mis sinna juurde on. Ja loomulikult tuleb aidata ka, tuleb lahendada seda, seda juurpõhjust, mis hindu mõjutab, see on see energeetika, energeetika investeeringud ja, ja, ja, ja muidugi jah, need inimeste vahet aitamine, mis puudutab nii pagulasi kui ka siis tõesti puudust kannatavaid inimesi. Saatejuht: Lauri Läänemets, sinu valitsus annab lisaeelarvega igale inimesele peo peale 50 eurot. Kas selline raha külvamine paneb sotsi südame Lauri Läänemets: Laulma? Viiskümmend eurot, see on iga kuu neli eurot ja 17 senti, mina ütlen, et see on mõnitamine, et kui me vaatame seda siis ostujõu vähenemist, siis ütleme nii, pensionäri ostujõud võrreldes eelmise aastaga on vähenenud neli 46 eurot kuus, 46 eurot kuus. Keskmise palga saajal 177 eurot kuus. Selle nelja euro eest ei saa ei lastele mähkmeid osta, ei saa apteegist rohtu osta. Saatejuht: Aga te olete arvutused teinud, kui 177 eurot, võtame siis näiteks selle keskmise palga, eks ju, jagada kõigile Eesti inimestele kätte, kust see raha siis tulema peaks, et see ei oleks mõnitamine, nagu te Lauri Läänemets: Ütlete. Mis ma tahan öelda, et see muutus, mis toimub, on nii suur ja, ja, ja põhimõtteline, et seda ei lahendagi toetust, toetustega ja toetused me tõesti toetused võiks olla lastetoetuste tõus, näiteks üksikvanemate toetus on täna hetkel ikka veel 19 eurot, selle peaks ära tõstma. Aga põhimõtteliselt kogu seda niisugust keskmise sissetulekuga ja madalama sissetulekuga inimese probleemi toetusega ei lahenda, et see on ikkagist maksusüsteemi muudatus, mis peaks olema ka selles lisaeelarves niimoodi, et need inimesed siis saaks rohkem kätte, et asi peab olema põhimõtteliselt oma palgaga, oma pensioniga elad ära, mitte toetustest. Saatejuht: Hästi lühidalt, mis nüüd lisaeelarve võimaluste piires ikkagi oleks võimalik teha nii, et sotsid ei peaks seda Lauri Läänemets: Mõnitama? Lauri Läänemets: Kui maksusüsteemi muudatusest räägime, siis kaks võimalust, näiteks, et üks on miinimumpalk võiks olla tulumaksuvaba ja pension samamoodi täna mitte miski ei keela seda teha, selleks on kõik võimalused olemas. Aga teine asi, et kui me ei taha ka hoogu anda inflatsioonile, siis siis vähendame need inimesed, kes saavad keskmist ja väiksemat palka, vähendame nende makse ja, ja, ja meil on võimalik tõsta nii-öelda teises otsas makse natukene, et teeme seda ümberjagamist, aga me aitame neid inimesi inflatsioonil hoogu ei anna. Saatejuht: Jürgen Ligi, valitsus sai vaevalt selle lisaeelarve Riigikogule üle anda, kui isegi mitte sotsid, vaid Reformierakonna koalitsioonipartner selles valitsuses, Keskerakond on leidnud, et ikkagi käibemaksu peaks energiakandjatelt langetama, et ma ei ole täpselt aru saanud, kas Keskerakond on siis teiega koalitsioonis või on ta rohkem Isamaaga koalitsioonis, kelle idee see maksulangetus oli? Jürgen Ligi: Ma arvan eelkõige ta endaga hädas ja, ja eks ta elab seda välja, mis tegelikult koalitsioonis ei ole kombeks ja mis ei ole ilus, sest meil on ka ridamisi asju, mida neile ette heita, et ma küll või nagu välja käia, nii et neil on piinlik, ma hakkasin praegu nimetama. See käibemaksu alandus tähendab muidugi seda, et kui küsimus oli muide lisaeelarve piiridest, siis sa väljusid kaugelt sellest, et 800 miljonit sai mahtud siin ära, tahad veel mingisuguseid kulusid otsa kirjutada. Saatejuht: Suurem Jürgen Ligi: Olla ju. Tegelikult ja, aga tegelikult probleem on lisaeelarve, mis on probleem, on see, et ta kütab seda inflatsiooni otsa, kui, kui raha läheb valesti ja Keskerakonna see kinnismõte nüüd näidata ennast maksu alandajana, mida ta ju tegelikult ei ole, sest ta on pigem kulude tõstja. Mõjuks sedapidi, mida minu arust ükski sots ega Keskerakondlane ei tohiks toetada, see tähendab seda, et sel, kellel rohkem raha on ja kes rohkem jaksab tarbida, saab riigilt rohkem raha. Pluss ökonoomiliselt on see tähendab seda, et et me stimuleerime konkreetse kauba, milleks on siis energia konkreetse kauba tarbimist, ehk suurendame veel tema defitsiiti, ehk veel suurendame hinnatõusu. Et see on nii lihtne asi, seda on rääkinud Keskpank väsimatult ja, ja, ja see on olnud ammu teada tõde, et kui tahad vaeseid aidata, siis ei tohi seda teha mitte maksude kaudu, vaid toetuste kaudu, just et sest et maksude kaudu toetamine jõuab eelkõige suuremate maksumaksjate ehk suurema tulu saajate kätte. Jürgen Ligi: Pluss ta on äärmiselt kallis, nii et sihitud, sihitud toetamine. Mina olen seisnud selle eest, et et kasvaks toimetulekutoetust, mul on olnud seal veel paar mõtet, mis on riskigruppidele suunatud, aga ma ei hakka neid reklaamima, need ei ole eelarvesse jõudnud. Saatejuht: Räägime sellest, mis eelarves on ja, ja võtame, võtame Lauri, Lauri argumendi nii-öelda sellele praegu, mis, mis nüüd Jürgen välja käis. Lauri Läänemets: Üheksateist, Lauri Läänemets: 19 protsendine inflatsioon, see ei puuduta enam ainult riskigruppe, et tõesti, meil on 300000 inimest vaesuse piiril, nad kukuvad sealt sügavamale, aga see puudutab ka keskmist Eesti peret, et et see puudutab nende laste võimalusi. Neid ka puudutab? Ja, ja, aga, ja ongi väga õige, et tuleb vaadata eelarve poolt, aga inimene kuhugi kipub jälle selles jutus kaduma, et las see siis inimene maksab selle kinni, ei, meil on võimalik teha seda, seda ümberjagamise poolt ja mis ma tahtsin öelda nüüd nendest energiakandjatest, et väga tore, räägitakse kõva häälega, et põllumeestele tullakse appi ja siis erimärgistusega kütus saab odavamaks, ainult seitsmeks kuuks. Et seitsmeks kuuks ainult, et nagu justkui täpselt esimesel jaanuaril lõppeks kõik probleemid ära ja halle luu ja põllumehed pange jälle kallite hindadega edasi, et me ju ainult ei tegele siin inflatsiooniküsimustega, me peame tagama selle ka, et meie Eesti toidu tootmine säiliks ja, ja oma, need on ka julgeoleku küsimused, et need kuhugi lähevad kaduma. Saatejuht: Me pidime rääkima muidugi lisaeelarvest ja nagu arvata võis, kohe jõudsime inflatsioonini ja ma usun, et televaatajad ei pahanda, sest see 19 protsendine inflatsiooninäitaja on tõesti erakordselt kõrge. Jürgen, hästi lihtne küsimus, mis on siis ikkagi see Reformierakonna plaan inflatsiooni ohjeldamiseks, kui kõrgeks see inflatsiooninumber nii-öelda jõuda võiks, et Reformierakond näeks selles probleemi või te noh, lihtsalt jälgite seda nii-öelda murelikult? Jürgen Ligi: Absoluutselt murelikult jälgime, absoluutselt probleemiks näeme. Aga asi on selles, et, et tuld ei saa kustutada bensiiniga ja inflatsiooni ohjeldamise tegelik meetod on kaks meetodit, vähendada tarbimist ja suurendada pakkumist. Muud meetodit ei ole, et keskpank on oma sammu tegemas, tõstmas intressimäära. Riik peaks tegelikult kulusid kokku tõmbama ja aitama neid, kes kes on, kes on hädas. Praegu tehakse Jürgen Ligi: enam-vähem hästi suunatud kulutusi, et tõesti leevendada tulemusi, et noh, pagulasi sa ei saa jätta, eks ole, ilma las ma räägin. Saatejuht: Ma pean ühe asja ära täpsustama, see bensiini tulle valamise viide ilmselt oli kütuseaktsiisi kohta, kui ma sain õigesti aru. Jürgen Ligi: Kui Saatejuht: Inimesed saaksid oma tavapärased sõidud teha autoga ära, ilma et nad jääksid noh, märkimisväärselt vaesemaks, rääkimata sellest, et kütuse kõrge hind kajastub ikkagi pea kõikides teenustes, toodetes, eks ju, või noh, väga paljudes, et, et kuidas see nüüd ikkagi meil seda inflatsiooni veel tagant kütaks, kui me seda kütuseaktsiisi vähendaks? Jürgen Ligi: Ja niimoodi kütte, sellega me tõstaksime nõudluse ainult teise kohta, punkt üks, see tähendab see kätte jääda, jääb raha kindlasti, läheks tarbimise ikka valdavalt, aga aga niimoodi ei ole, et me, see on palju proovitud asja, seda räägivad nii rahandusministrid kui keskpankurid, et kui selle maksumaa maha kirjutad, siis võib hind tõesti teha korraks jõnksu allapoole, aga pärast trend taastub. Ja probleem on selles, et me lähme konkreetset kaupa subsideerima, mille puudus juba on, see on see põhiline probleem, me süvendame selle kauba puudust, me süvendame nõudlust talle ja, ja ei tohi, ei suurenda pakkumist, tegelikult tuleb praegu suurendada pakkumist, milleks on näiteks on see NLG terminali ettevõtlus näiteks, milleks on ka säästumeetmed, et vähendada siis tarbimist, selleks on kodanikele siiski midagi toimumas, ma olen seda ka nõudnud valitsuselt korduvalt ja, ja. Täpselt ei tea, mille taga see seisab, aga vähemalt aasta on see olnud, et vastus energia sellele kasvavale asjale on võimaldada inimestel endal säästu investeerida, et sedalaadi meetmed, mis vähendavad tarbimist, mitte need, mis suurendavad abi aitavad ja, ja teiselt poolt tõesti vaestele, sest riigil ei ole iseenda raha, see on meie endi kodanike raha ja ta ja, ja kuigi kolleeg ütleb, et, et kõiki puudutab jah, puudutab meid küll. Aga ega meil ei ole valus, raha, Jürgen Ligi: tugi on vaja anda neile, kes on tegelikult hädas, kes, kellel on valus, meile ju ei ole valus. Aitäh, Jüri. Ja see on ainult paari-kolme aasta tagant tagasi minemine, mis see reaalpalkade langus praegu põhjustab, mitte rohkem, me ei ole vaesunud massiliselt, on osad inimesed, kellel on väga halb. Lauri Läänemets: Ma just mõtlen, et see on noh, sellise jõuka ja hästi hakkama saava inimese. Kuidas see nüüd, kuidas see nüüd välja tuli, et kui ma ise. Lubage, lubage Lauri ka rääkida. Et noh, küsimus on, küsimus on selles, et mitte ainult selles, mis see eelarve teeb, vaid selles, et inimesed reaalselt. Ma ei öelnud eelarve. Inimesed reaalselt ei saa hakkama ja see ja, ja, ja kui me arvestame sellega, et sügisel tulevad veel kallid energiahinnad suure tõenäosusega otsa, et see ju lihtsalt sul pole võimalik elada, selles on küsimus, et, et, et see, see on see, et ärme räägi nüüd Exceli tabelist ja sellest. Lauri Läänemets: Eelarve, ja teine minu arvates viga, noh, kui me räägime siin seekord selle inflatsiooni põhjused ei ole ainult Eesti valitsuse mõjutada, et kallid energiahinnad, see sõda, et see ei ole see, mida nii-öelda ainult Eesti valitsus mõjutada saab. Aga kuidas ta nüüd vähendada saab või leevendada? Leevendada, leevendada saab põhimõtteliselt nende meetmetega, mida Ligi ütles siin, aga, aga seal sa ei saa panna niimoodi, et, et mingi üks osa ühiskonnast peab selle kandma, ei, me peame kõik nagu võrdselt kandma ja seal, kui, kui kellelgi on sissetulekutes võimalus, siis ta peaks panustama rohkem, nii nagu me täna panustame rohkem, aitame ukrainlasi. Aga mis ma tahaks öelda, et, et see, see toimetulek on otseselt julgeolekuga seotud, hästi otseselt julgeolekuga, et meil jälle on täpselt kehitame õlgu, et ei taha sellest mõelda, aga kui me vaatame Prantsusmaale, Prantsusmaal ei olnud väga kaugel, kui kaks suhteliselt äärmuslikku presidendikandidaati oleks Macroni võitnud ja seal oli üks peamiseid teemasid inimeste toimetulek ja meil, ma meenutan, sügis läheb raskeks ja meil tulevad ka valimised, et ei ole mõtet selliseid vigu teha, kui me saame neid ennetada. Saatejuht: Lauri Laas, ma lugesin lisaeelarve seletuskirjast, et laiapindse julgeoleku ja vastupanuvõime tugevdamiseks eraldatakse siis pea 29 miljonit eurot toimetuleku toetuseks. Ma saan aru, teie siis toetate igati seda, ei näe selles midagi kummalist, et nii-öelda julgeolekupunkti all on toimetuleku toetuse tõstmine, aga Jürgen, ma küsin siia juurde siis, et kas 30 miljoni jagamine ühekordsete toetustena suurendab tõesti Eesti energiajulgeolekut? Sest noh, jällegi ühekordsed toetused on miskipärast selles seletuskirjas siis alapealkirja all energiajulgeolek, see kõlab veidi soovmõtlemiseks. Jürgen Ligi: Samamoodi nagu kangvorsti suurendab, eks ole, see on parteiline vorst, mina seda heaks ei kiida, aga, aga ma ei kiida ka heaks sellist debateerimise vormi, ma just äsja seletasin, et toimetulevad inimesed ei ole hädas ja sa omistad mulle seda, et ma mõtlen toimetuleva inimesena ja justkui ei panusta ise. Mina just see olen, kes ütleb, et ei, mina ei pea panustama, mina, minu heaks ei pea riigieelarve panustama, ma, ma teenin küll riigilt palka, aga ma teenin piisavalt palka, et see asi üle elada ja ma olen elanud tõeliselt vaese inimesena. Kolmkümmend aastat tagasi me tegelikult oli, ei, ei vingunud hindade pärast, me teadsime, et vabadusel on hind ja et meie vastus peab olema tulude teenimine, praegu räägivad kõik nagu see oleks Eesti riik järsku vaeseks jäänud. Saatejuht: Kahekümne protsendiline hinnatõus. Aga mitu aastat Jürgen Ligi: Meil on reaalsissetulekud kasvanud, et võtame mõne aasta tagasi ja rahuneme maha, see on vabaduse hind ja sellepärast ei tohi teha lollusi, öelda, et julgeoleku küsimus on see, et me ei sisendaks inimestele, et te olete kõik vaesed, see on sigadus. Kõik ei ole vaesed, esiteks, teiseks, kui me lähme kõiki rikkaks tegema, siis me lõhume oma riigi ära, sest see on nende endi inimeste raha. Saatejuht: Jürgen Ligi. Lõhume, ega me lõhume, ega me lõhume, ega me lõhume, ega me lõhume, Jürgen Ligi: Me suurendame hinnatõusu, kui me läheme kõigile seda kinni maksma, see on põhiline. Lauri Läänemets: Sellepärast ma olen ka öelnud, et ärme tee toetusi, et lahendus ei ole käinud toetuste. Maksu. Maksusüsteemi saab ümber muuta ja see jutt, et, et ootame valimisteni ära järgmise aastani, siis hakkame maksudest rääkima, meie inimesed vajavad täna abi ja, ja, ja toimetulekutoetus väga oluline asi ja ma selle eest koalitsiooni kiidan. Tõesti tubli, et sotsid esitasid juba kaks korda on esitanud, olete maha hääletanud, lõpuks ometi teete ära, nüüd toimetulekutoetusega on niimoodi, et, et kui inimene sinna toimetulekutoetuseni jõuab ja hakkab peab seda saama hakkama, siis on hilja juba, me peaks ennetama ja minu arvates seda see lisaeelarve ei tee, ta ei paku Eesti. Mida ta siis peaks tegema, kuidas seda peaks tegema? Ma räägin, räägin seda juba mitmendat korda, et meil on oluline vaadata, et inimene saaks hakkama mitte toetuse eest, mitte toimetulekutoetusega. Saatejuht: Et praegu hakata ümber tegema riigis on vist. Lauri Läänemets: Ma olen öelnud, et nüüd juba mingi viies kord siin saates ütleb, et vähendame keskmise ja madalama sissetulekuga inimeste makse ja kui vaja, siis teises otsas tõstame, sellega me ei suurenda inflatsiooni, me ei anna toetuseid juurde, aga me nii-öelda parandame inimeste toimetulekut. Saatejuht: No klaarime siis ära, miks seda teha ei saa? Jürgen Ligi: See on kahjulik majandusele, et mina eeldasin, et sa räägid tarbimismaksudest, milles on enamik debatist, et ja kaitsesin seda, et tarbimismaksude vähendamine tegelikult teistpidi suurendab konkreetse kauba hinda, sest suurendab nõudlust ja ei lahenda pakkumise probleemi, me peame pakkumise probleemi lahendama investeerides. Jürgen Ligi: Ja seda selleks on meil raha vaja, tulumaksuga on see, et see on äärmiselt noh, kõige majandust lõhkuvam maks, sellest sõltuvad investeerimised, ettevõtlus, sellest sõltub kui keeruline majandus meil on ja see sotsiaaldemokraatlik mõte, et võtame nendelt, kes rohkem teenivad, tähendab seda, et me pärsime tootlikumaid majandusharusid, et see on ka see võrdsustamisel on, on, on teatud liinis väga positiivne mõju. See puudutab teenuseid, aga niipea kui sa lähed, lähed lihtsalt inimestelt tulusid ära võtma, siis sa teed ühiskonna laisaks ja tõrjud tegelikult tööjõudu, kelle suhtes Eesti on väga atraktiivne olnud. Et meie ühetaoline maksusüsteem on olnud, olnud hästi atraktiivne kvalifitseeritud tööjõule, sa tahad neile panna kõrgemaid makse, sellega ma ei ole nõus. Aga ma olen nõus tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega, seda ma kaitsesin ka näiteks läbirääkimistel 2015, sotsid ütlesid, neid ei huvita see ja, ja nii oli, noh, sind ei olnud tol korral, sa ei ole süüdi selles. Ja, ja, ja, ja põhimõtteliselt sul on õigus, eks ole, aga eelarve seis on tõesti selline, et ja, ja ei ole ainult kriisidega seotud, ta on krooniliselt miinuses olnud, et see on üks inflatsiooni allikas. Kuludest, tuludest suuremad kulud on üks inflatsiooni allikas. See pensionisamba lõhkumine on üks inflatsiooni allikas, ei ole ainult rahvusvaheline see. Aitäh, Jürgen Ligi, Lauri Läänemets: Lauri. Tulumaksuvaba miinimumi muudatus eelnõu sotsid on selle andnud, see tuleb varsti enne jaanipäeva hääletamist, seda ma loodan siis Jürgen Ligi toetab seda. Ja ma lihtsalt ütlen selle. Mitte sellel kujul. Maksusüsteemi kohta lihtsalt ütlen nii palju, et, et selline ühetaoline, ilma, ilma nii-öelda inimeste sissetulekuid arvestatav maksusüsteem on Venemaal, Ladina-Ameerikas ja sellist ühiskonda ma ei taha. Sa ei taha Eesti ühiskonda? Saatejuht: Head sõbrad, saateaeg on kulunud armutult, lisaeelarve üks oluline punkt, mida adresseeritakse, on nii-öelda põgenikega toimetulek ja nagu ma saan aru, siis hetkel arvestatakse stsenaariumiga, et Eestisse jõuab 50000 põgenikku, mis siis saab, kui tuleb rohkem? Tuleb teine lisaeelarve Jürgen Ligi: Veel? No karta on, et et asi on praegu veel suhteliselt kerge, ega me. Jürgen Ligi: Kaasaegses maailmas aedade taha ei saa minna, aga me proovime loomulikult saat, saada jõukamad riigid ka ukrainlasi vastu võtma, et meie füüsiline vastupanuvõime veel ohus ei ole. Ja ukrainlaste suhtumine on õnneks väga positiivne, mõned Jürgen Ligi: vaadete ja, ja, ja, ja võib-olla siis ka rahvuse eranditega, aga siiski kokkuvõttes on, on meil ju selle 30 35-ga, mis siia jäänud on vist Jürgen Ligi: esialgu on, on hästi ja, ja nad tasub ikkagi eelkõige tööle rakendada ja see probleem sedapidi leevendama, aga õnneks ukrainlased tahavad tagasi minna, et meil on vaja see sõda võita ja siis on nagu ka hinna ja kõik need probleemid ja ohud. Saatejuht: No igal juhul võrreldes koroonakriisi eelse ajaga seisab Eestil ees no ligikaudu laenukoormuse kahekordistumine, kas me näeme nüüd, et nii-öelda riigivõla dogma on murtud ja, ja kas me saame selle nii-öelda laenatu eest siis ka mingisuguse hüppelise kasvu Eesti arengus või piltlikult öeldes me sööme selle raha ära Lauri Läänemets? Lauri Läänemets: Kriisides, kriisidest ei ole võimalik ennast välja kärpida, seda lihtsalt ei ole võimalik teha. Oleneb kriisist, oleneb kriisist. Ma Lauri Läänemets: arvan, et toimetatakse õigesti, lihtsalt et siin ei tohiks juhtuda seda, et me nüüd võtame laenu pikaajaliselt kogu aeg hästi, sõp-sõp-sõp, võtame oma laenukoormused täis, et tasub mõnikord laenu võtta palju ja teha väga olulised asjad ära, näiteks rohepööre energeetika valdkonnas, aga ma tahtsin öelda nende ukrainlaste kohta, et mida siin lisaeelarves ei ole. Me tegime Riigikogu fraktsiooniga visiidi Eestis, käisime erinevad omavalitsused läbi, seal oli kaks muret, millele ühele enam-vähem lahendus suudetakse välja mõelda, aga raske on see, et lasteaiakoht ei ole, aga teine mure, mida kõik omavalitsused ütlesid, nad ei kujuta ette, kuhu pikaajaliselt inimesed elama pannakse, neid elukohti ei ole ja, ja, ja see on pikaajaline küsimus, see ei ole nüüd selle aasta, järgmise aasta, ülejärgmise aasta küsimus. Ehk siis mina näen siin seda, et see ja see mure oli enne, enne kui ukrainlased tulid juba, et me peaks riigi poolt uuesti selle elamuehituse programmi töösse lükkama, mille kunagi sotsid Lauri Läänemets: tegid, sest lõpuks kuhugi peab tööjõud liikuma Eesti sees. Ja lõpuks peaks noored kuskile saama liikuma, liikuda, et oma, oma kodu teha ja teine mure on seal selles, et, et me ei saa siin pealtvaatajaks jääda, kui kõik korterid võetakse ära, siis üürihinnad lendavad veel rohkem lakke, kui nad on ja see lööb jälle Eesti peresid valusalt. Saatejuht: Kinnisvarahinnad suhtes keskmisse palka on tõesti tegemas uskumatuid rekordeid, Jürgen Ligi, kas Reformierakond näeb siin riigil mingit rolli? Jürgen Ligi: On, eks siin tuleb adressaadiga, me ju ei saa nüüd nädalate, kuudega hinnata tegelikku kinnisvara sellist kestvat vajadust, et me noh, pagulased ei saa eeldada, et neil on, neil on hotellitingimused lõputult, et see ükski riik ei taha tegelikult, et neil ka selline kuulsus on, et siia siin saab. Jürgen Ligi: Ja seda ei saa ka kohalik inimene taluda, kui juba praegu on pahameelt köetud selle üle, nagu neid koheldakse, neile tagatakse miinimum, aga, aga üldiselt eluasemeturg kindlasti ka reageerib sellele puudusele ja kindlasti pakkumine suureneb ja kindlasti üürimine suureneb, aga peamine, me ei tohiks nagu praegu kütta veel seda paanikat, et see, et ukrainlased jäävad siia, siia sellistes hulkades väga kauaks, et pigem. Võib-olla see 30000 on, aga ma arvan, et viie, 50000 ikkagi siia püsivalt ei jää, et me saame Putiniga hakkama ja, ja see kodumaa ootab neid väga tagasi. Peale selle noh, afopeerib neid päris hästi ära Euroopa, et Eesti on olnud üks suur vastuvõtja, Poola on olnud, aga noh, kogu koormus ei saa jääda ainult nüüd lähipiirkonda ukrainlaste poolt, nii et no katsume ikkagi kuidagi, ma arvan, et me tuleme toime, praegu on minu arust hästi läinud. Saatejuht: Selle optimistliku sõnumiga on hea panna saatele ka punkt. Jürgen Ligi, Lauri Läänemets, suur aitäh, et saates osalesite, võrdlemisi lühikese etteteatamisega, olgu televaatajale teadmiseks, sest debatt Riigikogus tõesti keris ja keris ja loodetavasti rahandusminister on kõikidele olulistele küsimustele, mis kahtlemata Riigikogu saadikutel hingel olid, jõudnud praeguseks vastata, kui mitte, siis kindlasti tasub seda debatti jälgida, vähemalt päeval oli see üsna värvikas. Head vaatajad, aitäh, et olite meiega. Kohtumiseni. Saatejuht: Kuku klubi.

Saatejuht: Tere õhtust, Sotsiaaldemokraatide esimees Lauri Läänemets ja Reformierakonna liige Jürgen Ligi. Kas teile lisaeelarve meeldib? Jürgen Ligi: Ei, lisaeelarve näitab, et midagi on valesti. Saatejuht: 50 eurot igale inimesele. Lauri Läänemets: See on mõnitamine. Saatejuht: Kust siis raha saada? Lauri Läänemets: Maksusüsteemi muudatust on vaja. Saatejuht: Mida siis tegema peaks? Lauri Läänemets: Vähendada madalatululiste palka. Saatejuht: Kelle idee oli maksulangetus? Jürgen Ligi: Keskerakond näitab end heast küljest. Vaeseid tuleb aidata toetustega, mitte maksudega. Saatejuht: Räägime, mis eelarves on. Lauri Läänemets: Inflatsioon mõjutab kõiki ja keegi peab selle kinni maksma. Saatejuht: Millal inflatsioon probleemiks muutub? Jürgen Ligi: Peab suurendama pakkumist ja aitama hädasolijaid. Saatejuht: Kuidas kütuseaktsiisiga lood on? Jürgen Ligi: Sama lugu. Saatejuht: Kas kütuseaktsiisi vähendamine teeks asja paremaks? Jürgen Ligi: Peame pakkumist suurendama ja aitama päriselt hädas olevaid. Lauri Läänemets: Sügisel hinnad tõusevad, inimesed vajavad leevendust. Saatejuht: Kas ühekordsed energiatoetused aitavad? Jürgen Ligi: Mina ei toeta. Saatejuht: 20 protsendiline hinnatõus päris mitu aastat. Jürgen Ligi: Reaalsissetulekud on kasvanud. Lauri Läänemets: Inimene peab saama toetusega hakkama. Saatejuht: Kas süsteemi ümber teha on mõistlik? Lauri Läänemets: Vähendame madalapalgaliste makse. Saatejuht: Miks seda teha ei saa? Jürgen Ligi: See on kahjulik majandusele. Kui makse suurendada, muutuvad inimesed laisaks. Lauri Läänemets: Praegust süsteemi kasutatakse ka Venemaal. Saatejuht: Mis siis saab, kui Eestisse tuleb põgenikke oodatust rohkem? Jürgen Ligi: Hetkel on olukord hea. Saatejuht: Kas laen tagab Eesti arengu? Lauri Läänemets: Tähtsaid asju võib laenuga ära teha. Ukrainlastele tuleb elamiskohad leida. Saatejuht: Kas riik saab sekkuda? Jürgen Ligi: Tuleb atra seada, aga me oleme hästi hakkama saanud. Saatejuht: Head vaatajad, aitäh, et olite meiega. Kohtumiseni.

esimene-stuudio-lauri-laanemets-jurgen-ligi

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Minu külaliseks on vastuoluline ja sõnakas poliitik, kes ei karda oma vaadetega jääda vähemusse. Samal ajal on vähemalt minule mõned tema põhimõtted jäänud arusaamatuks. Kuidas olla samal ajal euroskeptik ja liberaal? Kuidas kaitsta vaba turgu ja heita Euroopa Liidule samas ette kapitalivaba liikumist? Olgu tema vaadetega, kuidas on, alates tänasest on neil sootuks uus skaal ja kontekst, sest minu tänane külaline asub tööle Euroopa Liidu pealinnas Brüsselis. Saatejuht: Tere tulemast esimesse stuudiosse, Igor Igor Gräzin: Gräzin. Aitäh ja kui tohib, siis noh, see on, eks ole, üks esimesi salvestusi siin stuudios on ju. Saatejuht: See on nii ja me salvestame selle saate täna erandkorras, sest et tegelikult täna, kui on kolmapäev ja meie vestlus läheb eetrisse, olete teie juba Brüsselis ja alustategi tööd Euroopa Parlamendis ja selle puhul vist tuleb teile õnne soovida, te olete seda väga ammu tahtnud. Igor Gräzin: See oligi minu unistus Igor Gräzin: olnud ja siis, kui ma vahepeal ei saanud sinna või noh, tegelikult see oli minu psühholoogiline šokk. Aga kui tohib, nüüd siis tuleme õnnitluste juurde tagasi, tähendab, kuna me oleme ühed esimesed siin stuudios, siis kasutame seda juhust ja ütleme siis ka televaatajatele minu ja kõigi nimel kõigile operaatoritele ja režissööridele ja valgustajatele ja noh, kõikidele. Ühesõnaga no õnnistus teile selles ilusas toredas stuudios, et teil oleks väga huvitavad külalised, et teil oleks sadu tuhandeid vaatajaid, imetlejaid, et ühesõnaga ja sinul ja teil kõigil siin stuudios läheks väga hästi. Saatejuht: Ma väga tänan nende heade soovide eest, aga tuleme tagasi selle õnnitluse juurde, teie unistuse juurde, miks te nii väga Brüsselisse olete igatsenud, nagu te ise ütlete, aastakümneid Igor Gräzin: Juba? Nii ütleme 97 98 juhtus Ameerikas niisugune lugu, nii nagu Ameerikas aeg-ajalt juhtub, et on olemas mingi õppeaine, mis jääb üle ja siis noh kui sa oled Nõukogude Liidust kunagi tulnud ja Eestist ja noh, mul oli kolleeg juristi Jaapanist, kes pidi Jaapanis, Jaapani kabukiteatrit Ameerikas õpetama ja nii edasi. Noh, et eurooplane, no davai, hakka siis õpetama Euroopa Liitu. Ja 97, sa Igor Gräzin: ei tea Igor Gräzin: asjast Igor Gräzin: midagi, 90 Igor Gräzin: kaheksa ei tea, 99 hakkad aimama, siis hakkad jälgima ja hakkabki asi huvitavaks minema. Pluss, mul muidugi oli see asi ka veel, et mul advokaadibraksises jooksid Euroopa Liidu seaduste asjad sisse, need on neli lugu ja need olid kihvtid lood. Ja sa saad aru, et tegelikult ma olen ju päris hea mees sellel alal, järsku see ongi minu, see tuleviku minek, noh esimene kord ei saa, teine kord ei saa, kolmas kord ei saa ja sa unistad. Ja nüüd järsku noh, neli aastat tagasi, voh nüüd. Igor Gräzin: Ja noh, kala läks õnge otsast minema ja see oli noh, ma põdesin mingil määral põen ära, see nii, aga ütleme niimoodi. Dream come true and I not sure, want to wake up. Saatejuht: No te olete euroskeptik ja samal ajal liberaal, te lähete ALDE fraktsiooni, kuidas need kaks minu jaoks üsna vastuolulist omadust ühes Igor Gräzini kehasse ära mahuvad, ALDE-s neid euroskeptikuid väga ei ole olnud. Igor Gräzin: No ALDE juhtkonnas siiski on, ALDE juhtkond üldiselt kipub hääletama euroskeptiliselt, aga no jätame selle kõrvale, see on nende asi, ma pole neid elus näinud, ma ei tea, ma küsin poisid, mis te mõtlete, see ongi väga tore. Ja maailmas on alati palju toredaid inimesi, ma olen kõigiga nendega koos, ALDE, noh, väga tore, see ongi kihvt, nüüd euroskepsis. Ma kardan, et sa päris täpselt ei saa aru, mis asi euroskepsis on, seda enam, et euroskepsise kohta on halbu lugusid. Euroskepsis on meelelaad, mis seisneb selles, et sa vaatad kõiki asju kerge kahtlusega, mis on muide ürgeistilik, tõeline eestlane ei usu kunagi millessegi. Ja see ongi see skepsis, kusjuures vot see skepsisele on üks oluline asi veel, euroskeptikutel pole Euroopa Parlamendis oma parteid, küsimus, miks? Saatejuht: Euroskeptikud on jaganud, jagunenud väga selgelt erinevatesse parem- ja vasakajärmuslikesse fraktsioonidesse. Igor Gräzin: Euroskepsis ei olegi parteipoliitika, taevane arm, euroskepsis on, ja ma ütlen, tõelise Euroopa patrioodi normaalne meelelaad. Seitsesada aastat on Euroopa kultuur arenenud selles, et me oleme kriitiliselt asju vaadanud. Saatejuht: Härra Gräzin, olete te tähele pannud, milliste avaldustega need tõelised euroskeptikud, keda peetakse euroskeptikuteks Euroopa Parlamendis esinevad, seal on eluterve talupoja skepsisest asi üsna kaugel, nõutakse valjuhäälselt Euroopa Liidu lammutamist, tuntakse rõõmu, kui Euroopa Liidul läheb midagi halvasti ja valesti, otsitakse üles detailid ja mängitakse need suureks, see on ausalt öeldes klounaad. Igor Gräzin: Huvitav, minu kohta on sama sõna kasutatud kloun klouna, no okei, fine, tähendab tõepoolest euroskepsis kui meelelaad ja nii edasi on minu jaoks hingeküsimus. See ei ole muide isegi parlamendi debatt ja ma ei usu, et euroskepsis olekski teema, mida võiks Euroopa parlamendis arutada, seal istuvad suhteliselt külma näoga, kala näoga poliitikud, kes 11 sõimavad, mis muide mulle väga ei sobi. Aga ma tahan, et see asi oleks selge. Igor Gräzin: Vot Robert Schumann, eks ole, siis kui ta seda Euroopa Liitu asutasin, mida Robert Schumann ütles? See on hingede liit. See on kristlike hingede, noh, no igatsus olla koos, aga mitte see, milleks see asi nüüd on keeratud, lõppkokkuvõttes ma arvan, et Schumann keerab praegu hauas ringi. Väga paljud inimesed keeravad hauas ringi, sest euroskeptiku, õilsa, ilusa, südamliku, armastava, muide väga humoorika, noh, meelelaadi on kaaperdanud tõenäoliselt mingisugused, noh, tont teab mis, aga veel kord euroskepsise sisu on armastus Euroopa vastu. Saatejuht: Nii nagu armastab Euroopat Nigel Farage, kelle eestvedamisel Suurbritannias tehti ajalooline viga, nagu ütlevad paljud Euroopa Liidu need tõelised armastajad. Kas te jagate näiteks tema vaateid, te olete toonud teda eeskujuks paaris intervjuus? Igor Gräzin: Aga selleks on ka tegelikult põhjus olemas. Jätame vaated kõrvale, seepärast ma ütlesin vaateid, no mul ei saa olla vaateid, sest euroskepsis ei ole vaade, ma ütlesin see on meelelaad ja kui Faragil on vaated, noh, go head. Igor Gräzin: Aga Faragil on üks omadus, muide, mida ma poliitilise profina oskan hinnata. Farage oskab rääkida. Saatejuht: Et teie jaoks on oluline kõne pidamise oskus, aga mitte see sisu, mida tegelikult need euroskeptikud esindavad. Igor Gräzin: Ära väänuta. Igor Gräzin: Et seda, et ma tulen lõppu selles liidu üle nõukogus, siis kui me tegime asju ja nii edasi. Aga ma väidan sulle seda, et Igor Gräzin: kõige geniaalsem idee, mida ei osata esitada, selle idee võib maha matta. Muide, mina oskan ju ka rääkida, eks ju. Mis sa arvad, kui mitu korda on minu käest keegi küsinud, nagu sina praegu küsid, vot sa ise ütlesid ka väga õigesti. Vot nüüd, kus Gräzin on eurobaromees ja nii edasi, vot nüüd omavad tema omandavad vaated mingisuguse kaaluse, ise ütlesid. Teistsuguse kaalu. Jah, ei, ma, Igor Gräzin: see oli sinust viisakas, mingisuguse kaalu. Sa ütlesid õigesti, ma olen 20 aastat rääkinud ühte ja sedasama tegelikult ja kõik teavad seda ja ka sina tead seda. Igor Gräzin: Ma Saatejuht: Tegelikult tahaksin siin saate alguses, mis on veninud üsna pikaks juba, aru saada, mis hetkel teie jaoks Euroopa Liidus läks midagi nii valesti, et te saate ennast nimetada euroskeptikuks, mis on siiski üsna selline, noh, spetsiifiline kategooria Euroopa Parlamendi liikmetest. Igor Gräzin: Kohe ütlen, tähendab esiteks vot sinu saate pärast ma võtsin kaasa kõik euromaterjalid, mis mul on, näed, ma olen seda päevikut pidanud, ma arvan kuskil viis-kuus aastat ja kõik, mis Euroopa Liidus on oluline, on siin kirjas. Kusjuures Saatejuht: Võtame lahti peatükki, kus Euroopa Liit läks vasakule, valele teele. Igor Gräzin: Nii, see leidis aset kaheksandal mail 2006. aastal, Igor Gräzin: kui Eesti parlamenti tuli põhiseaduslepe, mis oli muide läbi kukkunud juba või kukkus läbi Prantsusmaal ja nii edasi. Lissaboni lepe on lõpu algus. Ja ma ütlen, miks, sest Lissaboni lepi ideoloogia on ju see, lõpetame riigid ära ja nagu öeldi, rohkem Euroopat, rohkem föderalismi ja see oli murdekoht. Tähendab 2006. aastal, kaheksandal mail ja ma ütlesin seda vist isegi televisioonis, ma ütlesin, vot see nüüd on Euroopa Liidu lõpu algus, muide, siis tuli ju hääletada selle poolt, no näed, vaata, ma ütlesin, see on mul vana märkmik. Igor Gräzin: Siis hääled läksid 73, üks, 73 Riigikogu liiget olid Euroopa Liidu poolt Igor Gräzin: või selle leppe poolt ja üks oli vastu. Igor Gräzin: Sama asi muide kordus kaks aastat hiljem, 2008, Igor Gräzin: Lissaboni leppega, siis oli 91, üks ja see üks istub siin praegu sinu vastas. Saatejuht: Nii, aga mis siis ikkagi juhtus, kui te ütlete, et Euroopa Liit on nüüd jõudnud mingisuguse föderalismini, siis te ju tegelikult mõistate, et see on jabur jutt, Euroopa Liit on valitsuste klubi, kes on andnud ära väikese osa oma suveräänsusest, aga tegelikke otsuseid ei langeta ju mingisugune müstiline Brüsseli diktaat, Euroopa Komisjoni president, vaid peaministrid, presidendid, kes tulevad kokku, vaidlevad ja liiguvad edasi aeg-ajalt väga väikeste tüütute sammudega. Mis tekitab inimestes mulje, et seal Brüsselis ei toimugi midagi. See on ju see tegelikkus, kuidas Euroopa Liidus otsused langetatakse, mingit müstilist föderalismi või föderaalühendust ei ole ju olemas. Igor Gräzin: Ma peaksin sinult selle küsimuse küsima, sellepärast, vot sina tead, kuidas Euroopa Liit töötab, mina ei tea. Aga ütleme, et ma ei pea seda euroskeptikuks. Lähme uuesti tagasi, see on meelelaad, aga saad aru, ma näen seda alumist otsa, ma ei pea noid seal, aga ma näen neid teisi, kes siin käivad. Tähendab, ma olen näinud Euroopa Komisjoni, no igasuguseid tegelasi, me oleme siin istunud, rääkinud ja nii edasi. Ja saad aru, ma saan aru, et esiteks väga huvitav, neil üldiselt ei ole midagi öelda. Kui näiteks Euroopa Komisjoni esindajad istuvad ühe laua taga. Nad ei saagi väga midagi öelda, sest valitsusjuhid ju otsustavad. Aga tead, millest nad räägivad? Igor Gräzin: Nad räägivad sellest, kuhu me järgmisena sõidame, kas sa mäletad, mis sellest saanud on ja nii edasi. See on see alamastme, aga see alamastme jõuabki Riigikogusse. Ja see, mis nad seal üleval teevad. Tõesti, ma ei tea. Saatejuht: Liigume praktiliste küsimuste juurde, teil on väga värvikas assistentide seltskond. Kes teile soovitas palgata sellised toredad inimesed nagu näiteks Kalev Lillo? Igor Gräzin: No edasi, tähendab noh, kõik need assistendid, ma tahaks teada, kes mu assistendid on. Kalev Lillo on üks värvikamaid. Igor Gräzin: Miks sa nii arvad? Võib-olla tuleb Saatejuht: Veel värvikamaid. Brexiti eestkõneleja ka, kes hakkab tööle Brüsselis, aga tema nimi Eesti avalikkusele ilmselt väga palju midagi ei ütle. Miks Kalev Lillo? Te olete head sõbrad omavahel. Igor Gräzin: Absoluutselt. Kusjuures aastaid, kusjuures aastaid. Te tegite talle hea töökoha. Igor Gräzin: Ta sai selle töökoha ise. Ma ütleksin nii, et oleks minu asemel olnud kes tahes Igor Gräzin: kelle kontsept on sama, mis minul, tähendab, me ehitame uut Euroopat läbi uute kohalike omavalitsuste Eesti-Läti oma ja nii edasi, eks ju, see on ju mis praegu siin sees on ju kõik. Tähendab, kui me ehitame kõike seda, Igor Gräzin: siis mul ei ole teist inimest võtta, muide, sul ka mitte, kes oleks olnud Valga linnapea asetäitja, Jõgeva linnapea, kes tunneb kogu seda, kogu seda skeemi, mul ei ole aega ringi ajada, aga see kontsept, ma ei näe ühtegi. Ütleme, Kalev Lillo on number üks, siis number 24, viis või kedagi paremuselt, järgmine on seitsmes, vahepeal kuus kohta on tühjad. Saatejuht: Te avate sellega laeka ju teadlikult, kus on peidus valge kampsun, ämmalt saadud kilekott rahaga ja nii edasi. Miks Reformierakonnal on enne valimisi seda jama vaja? Igor Gräzin: Mina valisin, Igor Gräzin: ma ütlesin, ei valinud, vaid lihtsalt, Igor Gräzin: saad sa aru, mul on vististi neli-viis kuud, paratamatult, eks ole, ma lähen ju Riigikogu valimistele, see on juba veebruaris, no lööme kokku septembrikuu, nii. Igor Gräzin: Mul ei ole aega eksperimentideks. Igor Gräzin: Noh, tule, kuidas sul läheb ja nii edasi. Mul on vaja inimest, meest või naist, kes hakkab tööle kuuendal kell üheksa null null. Saatejuht: Kas ei oleks lihtsam võtta üle Kaja Kallase assistendid, kes saavad teile täpselt näidata kätte need õiged uksed Brüsselis jätkata seda tööd, Kalev Lillo minu meelest ei ole Euroopa Parlamendi tegemistes aktiivselt kaasa löönud. Igor Gräzin: Ma tahaks kõik teha selleks, et ta ka ei lööks. Sellepärast see, see, mis toimub parlamendis, ei ole tema asi. Kalev Lillo allub minule, see on minu valik ja me teeme koos seda tööd. Sellepärast kaks kolmandikku minu tööst, ei, kolm neljandikku minu tööst on füüsiliselt Eesti, see hakkab peale Paidest ja läheb alla Valmierani välja, vot see ongi see koht ja ma ei saa seda tööd teha üksinda. Saatejuht: Hakata tegelema Euroopa Parlamendis, kus Kalev Lillo saab olla teile kõige kasulikum. Nii, Igor Gräzin: Lähme siis asja juurde. Igor Gräzin: Tähendab, vaadake palun koduleheküljel, Riigikogus on seaduseelnõu 637. Hästi lihtsalt seletage ära, mida see tähendab. Inimesed vist ei jõua praegu vaadata. Nii, Igor Gräzin: siis on väga lihtne. Igor Gräzin: Teatud juhtudel, konkreetselt me räägime Valgast, on võimalik moodustada üks linn ja üks kohalik omavalitsus. See on Valkas, Novots, ja meie Igor Gräzin: Valga vald. Ja see on üks. Igor Gräzin: See allub, otse allub Euroopa Liidu koha, kohaliku omavalitsuse seadustele. Tähendab, mitte Eesti nendele, vaid see allubki Euroopale. See on uus asi. Keegi ei küsi, kes seda enne teinud on. Igor Gräzin: Ja mida ma teen seda, mis teised enne teinud on? Vot mina näitan, kuidas seda asja pead tegema, muide, seda prooviti, seda proovisid prantslased ja inglased. Selle asja nimi oli Igor Gräzin: see oli Briti see värk, aga noh, Igor Gräzin: see asi läks vussi, aga idee on õige. Olukorras, kus Euroopa Liit objektiivselt laguneb ja ma tean, mis hakkab nüüd rääkima, et, et Rootsis jälle võidavad valed inimesed, no aga nad võidavad või nad tulevad teisele kohale, on sfääris Igor Gräzin: nii. Igor Gräzin: Sel ajal, kui kõik jooksevad kuskil igaüks Kataloonia vaatab midagi, eks ole, no Brexit, eks ole, Inglismaa nii-ütelda taas vabaneb ja kõik see. Selles olukorras Igor Gräzin: tahan mina teha ja Kalev tahab teha ja veel paarsada inimest, me tahame teha asja, mis tooks Euroopa kokku. Me paneme Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti omavalitsusena ühte kohta kokku. See on vanades Liivimaa piirides. Kuule, meil on Saatejuht: Ju. Väga huvitav selline riigipiiride ümberjoonistamise plaan. Igor Gräzin: Oh ei, omavalitsuse eriliit, kui naaberriikide kohaliku omavalitsuse üksused omavad ühist piiri, kuuluvad NATO-sse ja nii edasi, siis moodustatakse riikideülene kohalik omavalitsus edaspidi KREIS. Muide, see ei ole keeruline, see on paragrahv ja muide, see on Reformierakonna eelnõu, et seal tehakse. Selle eelnõu algatasid Meelis Mälberg, Liina Kersna, Madis Milling, Igor Gräzin: Toomas Kivimägi, Igor Gräzin ja Kalle Laanet. Ja meil on väga hea meel, et meil on seltskonnas üks hästi tore seltskonna ala spetsialist Vabaerakonnast Krista Aru ja see ei ole fantaasia, vaid see on seaduseelnõu. Igor Gräzin: Ah, et mis Euroopa asjasse puutub, jah, puutub selles mõttes, et me teeme seda mitte ainult Põhja-Liivimaale või Lõuna-Liivi, tähendab Liivimaale ja see, me teeme seda euroopale, me tahame näidata, et kõik need välja mõeldud riigipiirid ja nii edasi. Ongi jama. Tulevik on vabade kodanike kogukondade Euroopa. Igor Gräzin: Ja tähtis on see, et meil on arusaam, et Euroopa Liit ei, too ei ole seal kogukond. Too on, ma ei tea, muide räägime, muidu ma kahe nädala pärast targem, ma ei ole Brüsselis seitse-kaheksa aastat käinud, mul on õrn aimugi, mis seal toimub. Saatejuht: Ma kuulan seda juttu ja ma kujutan teid ette Euroopa Parlamendi kõnetoolist sedasama vahvat monoloogi taas esitamas. Ma mõtlen, et kui siiamaani on Eesti saadikud Euroopa Parlamendis tugevdanud meie digiriigi kuvandit, jätnud meist mulje kui sellisest töökast, tublist reegleid austavast rahvast, siis nüüd astub Brüsselis Euroopa Parlamendi uksest sisse Igor Gräzin, kes võtab välja need vahvad voldikud ja ütleb, et me hakkame siin riigipiire uuesti joonistama olukorras, kus Euroopa Parlamendi mandaadi lõpuni on jäänud vähem. Kui pool aastat. Kas te ei karda jääda klouniks? Saatejuht: Sõu vett. Sõu vett. Kas te kardate teete sellega Saatejuht: Eesti mainele karuteene? Igor Gräzin: Ma mõtlen Eesti eest, mitte Eesti maine eest. Me oleme teinud lollusi juba, noh, no lade mees, hakka nendest Mäo teeristidest ja kogu sellest jamast, ainuüksi Rail Baltic on, noh, tolade projekt selles mõttes, et me täna ei saa Tartust Riiga sõita, sellepärast rongidel on viis minutit vahet, aga me lähme sinna ehitama. Muide, väga huvitav raamat on Ilf ja Petrov, 12 tooli, kuue tolliseid keerme pakke ei ole, aga tahavad trammi käima panna. Muide, Igor Gräzin: kui ma tuleksin kellegi, siis iseenda ja ajakirjanikud on mulle seda öelnud. No ja mis siis? Muide, tead, mul on üks raamat veel kaasas, ma tean, et ei taha, et sellest palju räägitakse, selle raamatu nimi on piibel. Ma väga vabandan. Saatejuht: Meil ei ole praegu vist võimalik võtta läbi seda väga olulist raamatut, mis on tõesti Euroopa kultuuri alus, aga ma küsin teilt paar küsimust veel. Te olete öelnud, et te olete valmis surema Eesti vabaduse eest. Kas Eesti vabaduse kõige parem garantii ei ole siiski tugev ja kindel Euroopa Liit, nii nagu meie kõik valitsused alates taasiseseisvumisest on seda meile korranud? Igor Gräzin: Euroopa Liit tähendab muide, ma tahaks lihtsalt tähelepanu juhtida, tähendab, et piibel on selline raamat, et vot sellest ei tohi Euroopa kontekstis rääkida. Saatejuht: Sellele küsimusele. Ei, sellest tohib rääkida, aga see pole õige saade, lihtsalt. Igor Gräzin: Ma võtsin täna esimest korda, järsku üldse viimast korda, mul on võimalus. Saatejuht: Ja ka vastake sellele küsimusele, kas Euroopa Liit ei ole mitte Eesti vabaduse kõige kindlam garantii? Saatejuht: Eesti tugev lõimumine Euroopa Liiduga. Igor Gräzin: Eesti tugev lõimumine Euroopaga. Liit ei puutu asjasse, Eesti julgeolekugarantii on NATO ja jääb NATO-ks. USA NATO komponendina on see, kes on toonud mõistusele Saksamaa, et anna andeks, muide, sakslaste jõle kihvt lugu. Saatejuht: Nord Stream kaks. Hea küll, Nord Stream kaks on vastuoluline. Teil oleks hea meel, kas teil oleks hea meel, kui Euroopa Liit laguneb? Te olete öelnud, Brexit on vallandanud brittide vabaks saamise. Kas Eesti peaks samamoodi vabaks saama Euroopa Liidust? Oleks see pikas perspektiivis meie geostrateegilisele, geopoliitilisele olukorrale kasulik? Igor Gräzin: Me plõksime sõnu geostrateegia, mis ei tähenda midagi. Igor Gräzin: Me ei saa oma asukohta muuta, me ei saa oma suurust muuta, need on faktid. Silja Härm on hästi tore õppejõud ja ta õpetab usu instituudis vanadestamenti, ma saan aru, jälle ei tohi, vanadestament, leviitide lugu. Igor Gräzin: Kui jumal töötab, siis ta töötab. Ja ta töötab ka läbi Eesti ja kõigi nende asjade ja kogu see geopoliitiline plõksimine ja nii edasi. Kas Saatejuht: Euroopa Liidu lagunemine on Eesti huvides? Ta ei lagune muide. Te olete just öelnud, et Euroopa Liidu lagunemine on juba alanud ja see on ainult aja küsimus. Igor Gräzin: Tead, mis, vahetame selle sõna ära. Laiali visisemine. Igor Gräzin: Kas see on Eesti huvides? Igor Gräzin: Eestil ei ole Euroopa Liidus mingeid spetsiifilisi huvisid. Saatejuht: Oi, meil on palju huvisid, kui te lähete Euroopa Parlamenti, te õige pea avastate. Igor Gräzin: Õige, õige, seda ma olen kuulnud. Euroopa Liit on Eestile tähtis, sest sealt saab ilgelt tappa. Mitte ainult seda. Aga mida veel? Saatejuht: Teeme nii, et mina küsin, mul on mõned, mõni üksikminut on ikkagi jäänud veel, kas te saaksite tuua konkreetse, mõne konkreetse näite, kuidas ikkagi Euroopa Liit on Eestile liiga teinud? Igor Gräzin: Nikolai Stsarkozy poliitiliste aktsioonidega algas Euroopa siirdumine sõdade faasi. Ei maksa unustada, et Nikolai Stsarkozy toetas Venemaad Gruusia konfliktis. Lähme nüüd edasi, lähme vaatame, mis on toimunud Donbassi. Krimmi reaktsioon, oi-oi-oi, kes reageeris Krimmile? Õige, USA. Jah, nüüd Igor Gräzin: need on need asjad, kus. Igor Gräzin: Tead mis Igor Gräzin: see kõlab halvasti, võib-olla, aga noh, ütleme niimoodi, vähem möla, pikem samm. Tähendab, point on tegelikult selles, julgeolek on väga tõsine asi ja sellega peavad tegelema tõsised inimesed, julgeolekut ei ole võimalik endale välja rääkida. Selle jaoks on olemas NATO ja jääme selle juurde. Just nimelt NATO juhtis tähelepanu sellele, et sakslased mahitavad Igor Gräzin: Putini, eks ole, rahapesu läbi Nord Streami ja nii edasi, kui ei oleks Trump öelnud, ütle, kas oleks keegi läinud selle kahe protsendi peale, selle kaitse peale, oi juttu Saatejuht: Ikka. Igor Gräzin, te ei vastanud küsimusele, kas Euroopa Liit on Eestile kunagi nii-öelda kaikaid kodarasse pannud, midagi halba teinud, te rääkisite küll NATO tähtsusest, te rääkisite väga paljudest teistest Saatejuht: küsimustest, alates piiblist, lõpetades Rail Balticuga. Aga meie saateaeg on sellega kahjuks lõppenud. Jääb nii? Suur aitäh teile esimesse stuudiosse tulemast, ma soovin teile edu Euroopa Parlamendis, kindlat meelt. Igor Gräzin: Ja muide, tegelikult ma olen sulle väga-väga tänulik, anna andeks, kui midagi liiga ägedat läks.

Saatejuht: Tere õhtust, Tere õhtust, Igor Gräzin, ja palju õnne Euroopa Parlamenti saamise eest. Igor Gräzin: Aitäh ja minu õnnistus uuele stuudiole. Saatejuht: Tänud. Miks Brüsselisse olete igatsenud? Igor Gräzin: Ameerikas olid ajad, unistasin, sain. Saatejuht: Olete vastuoluliselt euroskeptik ja liberaal. Igor Gräzin: Euroskepsis on see, et vaatab asju kerge kahtlusega. Saatejuht: Euroskeptikud jagunevad äärmustusse. Igor Gräzin: See on normaalne meelelaad. Saatejuht: Nõutakse Euroopa Liidu lammutamist. Igor Gräzin: Ei, euroskepsise sisu on armastus. Saatejuht: Kas tsiteerite Pharazi? Igor Gräzin: Pharaz oskab rääkida. Saatejuht: Teie jaoks on oluline kõnepidamisoskus? Igor Gräzin: Oskan minagi rääkida, või oskasin. Saatejuht: Miks te end euroskeptikuks nimetate? Igor Gräzin: Mul on Euroopa liidu päevik. Saatejuht: Kust siis valesti läks? Igor Gräzin: 8. mail 2006 Lissaboni leppega. Saatejuht: Mingit müstilist föderaalühendust pole olemas. Igor Gräzin: Euroopa liidu esindajatel pole midagi öelda. Saatejuht: Ei olegi, valitsusjuhid otsustavad. Igor Gräzin: Aga mida nad räägivad? Saatejuht: Miks Kalev Lillo teie assistent on? Igor Gräzin: Kalev Lillo oli parim variant. Saatejuht: Miks on enne valimist seda vaja? Igor Gräzin: Mul pole aega eksperimenteerimiseks. Saatejuht: Kalev Lillo pole parim variant. Igor Gräzin: Seda tööd ma üksinda ei tee. Saatejuht: Kalev Lillo saab olla kasulik. Igor Gräzin: Me paneme Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti vana Liivimaa piirides kokku. Saatejuht: Selline riigipiiride ümberjoonistamise plaan. Igor Gräzin: Me teeme seda, see on seaduseelnõu. Riigipiirid ongi jama. Saatejuht: Kas te ei karda jääda klouniks? Igor Gräzin: Me oleme teinud lollusi juba. Mul on piibel kaasas, vabandan. Saatejuht: Kas Eesti vabaduse garantii ei ole Euroopa liit? Igor Gräzin: Eesti julgeolekugarantii on NATO. Saatejuht: Kas Eesti peaks Euroopa liidust lahkuma? Igor Gräzin: Olen öelnud asju, mis ei tähenda midagi. Saatejuht: Mis teie arvamust muutis? Igor Gräzin: Vana testament tuli meelde. Saatejuht: Millal Euroopa liit laguneb? Igor Gräzin: Eestil pole Euroopa liidus huvisid. Saatejuht: On. Igor Gräzin: Ainult pappi saab, aga mida veel? Saatejuht: Konkreetne näide, kuidas Euroopa on Eestile liiga teinud? Igor Gräzin: Julgeolek jääb NATO õlule. Saatejuht: Te ei vastanud küsimusele, aga aitäh saatesse tulemast. Igor Gräzin: Tegelikult olen sulle tänulik. Anna andeks.

esimene-stuudio-igor-grazin

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Elektri hind püstitas sel nädalal taas uue rekordi, aga pikk talv on veel ees. Miks elektri börsihind ikkagi sellist hinnarallit teeb, millised võiksid lähiaja hinnatrendid olla ja kui kaua saame meie toetuda põlevkivile? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter, tere tulemast saatesse. Tere õhtust. No elektrihinna jälgimisest on saanud Eestis vaat et rahvussport, kuigi tuleb tunnistada, et erilist toredat emotsiooni see ei paku. Kas see praegune olukord ikkagi on uus reaalsus, millega me peame kuidagi õppima elama? Hando Sutter: Noh, täna ta on reaalsus, aga ma usun, et ilmselt on uus reaalsus hoopiski see, et elektri hind tulevikus on hästi heitlik ja, ja täna me siis näeme, et ta on hästi kõrge, aga ilmselt ta ühel hetkel saab olema ka hästi madal, millal see täpselt on, ei oska mina kindlasti öelda, aga ma usun, et me juba järgmisel aastal näeme jällegi neid tunde ja päevi, kui elektri hind võib olla ka negatiivne. Saatejuht: Aga ometi on neid, kes küsivad, et noh, selline olukord, kus elekter muutub luksuskaubaks, et esiteks sellist olukorda ei saa olla ja teiseks, et kas me oleme midagi maha maganud, et kuidas me seda ette ei näinud? Hando Sutter: Ja, ja see on väga arusaadav reaktsioon, sest elekter loomulikult on selline kaup, mis on kõigile nagu esmatarbekaup ja ilma selleta ei ole võimalik ja ta on olnud praegult väga-väga kallis. Kolmsada Hando Sutter: miljonit Hando Sutter: eurot ja tõenäoliselt noh, suurusjärk sama võib tulla gaasist juurde Hando Sutter: veel Hando Sutter: siis. Hando Sutter: Gaasi hind on tegelikult tõusnud veelgi rohkem, gaasi küll Eesti tarbib vähem kui elektrit, aga gaasi hind on tõusnud üle viie korra. Nii et jah, et kui me paneme juurde need kulud, mida Eesti tarbijad maksavad rohkem siis gaasi eest ja veel tanklates näeme, et tegelikult ka bensiin ja vedelkütused on kallimad, siis kokku see võib olla veel kaks korda suurem isegi. Saatejuht: Energeetikasektori esindaja ütleb, et see on suur probleem, et hind on kõrge, et mis me selle teadmisega siis peale hakkame, et elekter ei saa ju olla luksuskaup. Hando Sutter: Ja kui nüüd keegi arvab, et Eesti Energia on väga õnnelik, et need hinnad niimoodi hüppavad, siis kindlasti mitte, et meie oleme, oleksime väga palju seda ülemist otsa valmis ära andma selle nimel, et elektri hind oleks stabiilsem. Ja kui võtame eelmine aasta, kus elektri hind oli jällegi väga madal, siis noh, ta oli meile teistpidi, oli probleem, ei saanud teha näiteks tuulepargi investeerimisotsuseid. Ja kui me vaatame nüüd edasi, et tuulepargi investeering tuleb teha 25 aasta peale, noh siis me mõtleme siin pingsalt, et, et mis see hind võiks olla järgmine aasta, ülejärgmine aasta, viie aasta pärast, 10 aasta pärast ja tegelikult ei tea seda mitte keegi. Ja meil on vaja mingit stabiilsust sellel turul, mingit kindlust, mingit nähtavust, et neid investeeringuid teha ja tegelikult, mida on vaja, meil on vaja rohkem taastuvenergia tootmisvõimsusi, rohkem hea hinnaga elektripakkumist turule ja selleks on vaja investeerimiskeskkonda, meil on vaja sadu miljoneid miljardeid tegelikult investeerida, et seda võimsust oleks rohkem. No Saatejuht: Te olete ise Nord Poolis töötanud ja seetõttu on paslik küsida, et kas börsi elektri hind on siis alati õiglane? Hando Sutter: No mis siin elus õiglane on, et, et. No ostja jaoks on alati kallis. Iga, iga turg ju põhimõtteliselt on funktsioon nõudluste pakkumisest ja Nord Pool siis arvutab tõesti igal päeval igal tunnil välja elektrihinna igas hinnapiirkonnas ja kõik elektrivood, kuidas siis elekter liigub riikide vahel. Kuigi ma saan aru, et see viga Hando Sutter: ei puudutanud nii-öelda päevakaubandust? Hando Sutter: Ei, see oli küll süsteemi hind jah, nii et Eesti hinnad olid kõik õieti arvutatud, aga tõesti kredibiilsusele ta pani, pani küll parema pommi sellel raskel ajal. Saatejuht: No kui me alustasime juba selliste fundamentaalsete küsimustega, et siis kui me läksime üle elektrivabale turule, siis tegelikult noh, see asi, mida meile müüdi, oli see, et me saame ühtlasema ja, ja, ja mõistlikuma ja, ja, ja teatud hetkel ka soodsama hinna, et läks nagu läks. Hando Sutter: Ma, ma küll ei tea, kes seda lubas, et, et noh, turu reguleeritud hind on, on ju väga ühtlane, eks ole, see, kust me tulime ja meil oli 2013 oli reguleeritud hind, et siis me läksime turu turumajandusse elektriga. Aga, aga kui me vaatame nüüd, noh, oli mis oli, et vaata, mis tuleb, et meil tuleb hästi palju juhitamatut elektri tootmisvõimsust juurde, tuleb tuuleenergiat, tuleb päikeseenergiat ja juhitavat võimsust jääb vähemaks ja see juhitav, mis jääb, on ka väga kallis. Ehk see tähendab seda, et kui juhit, juhitamatut võimsust ei piisa, siis me peame katma selle juhitamatutega, sealt tulevad need hinnatipud, näiteks see, mida me nägime esmaspäeval ja jällegi, kui tuult on palju, päikest on palju, tuleb selline kaunis juunipäev, võib-olla juba järgmisel aastal Eestimaal, siis võib juhtuda, et meil tuule päikese elektrit Eestimaal jääb üle, et me ekspordime seda ja võime näha ka jälle väga madalaid või negatiivseid hindu. Saatejuht: Muide, kas me näeme ka täpselt seda, mis seal, seal esmaspäeval viie ja seitsme vahel juhtus, kui seal neljasajased tipud olid? Hando Sutter: Noh, kes vähe analüüsida tahab, see saab vähemalt selle selgeks Nord Pooli andmetest, et kus elektri defitsiit kõige suurem oli ja, ja selgelt ei olnud see Eesti, sest Eesti nendel tundidel tootis oma elektri ise ära ja, ja ütleme, et ka Soomest me väga abi nendel tundidel ei saanud, et, et jah, elekter liikus lõuna pool. Saatejuht: Väga hea, aga räägime siis mõnest pahast poisist, üks nendest on mõne jaoks ka väga hea poiss, aga selle nimi on CO kahe kvoodikaubandus, mis on saanud tublisti kriitikat kuni selleni, et opositsioonipoliitikud ütlevad, et astume sealt välja, ma saan aru, Sutter sealt väljaastumist ei otsusta, aga ma küsin siis nii, et mida te muudaksite selles? Hando Sutter: See siin tuleb aru saada sellest, et see on Euroopa Liidu poliitika, need on poliitilised otsused, mis on tehtud ja, ja noh, tõepoolest, et et iga kodanik saab poliitikasse küll sekkuda omal moel, aga, aga, aga meie täna ikkagi võtame seda, et seda poliitikat on vaja ellu viia. Ja kui, kui võtta tõesti, et CO kahe hind on täna 75 eurot tonni eest, ehk kui me võtame nüüd näiteks, kui me toodaks põlevkivist elektrit, siis sinna läheb noh, hästi jämedalt öeldes üks tonn CO kahte emiteeritakse ühe megavatt-tunni tootmisel ehk see on 75 eurot megavatt-tunni kohta, et see on täna umbes 80 protsenti meie muutukuludest ja meil jääb see 20. Et ja, ja, ja selle me maksame ära, nii et keskkonnamaksud on 80, isegi rohkem protsenti meie muutukuludest. Nii et öeldakse, miks Eesti Energia ei tooda odavamalt elektrit, noh, tõesti, aga selle poliitika mõte ongi see, et fossiilsest allikatest elekter peab olema kallis ja ei peaks turule alati pääsema ja nii on täpselt läinud. Hea küll, aga mida te muudaksite? Hando Sutter: Noh, mina pean sellega põhimõtteliselt hakkama saama. Saatejuht: Me võime arutada selle üle, et on räägitud küll mingist varasemast sekkumisest ja, ja. Võib-olla, võib-olla, Hando Sutter: Võib-olla täna, täna natukene ma näen seda, et see CO kahe hinna Hando Sutter: siis tõus on olnud liiga järsk ja, ja ta põhjustab tegelikult tarbijatele liiga ränka survet ja meil on tõesti talv ees, nagu siin saate alguses sai öeldud. Et selleks, et nüüd see poliitika, ütleme, vali, valijate tungival nõudmisel ei pöörduks, võib-olla see, ütleme tõuse peaks nii järsk olema. Ja kuna noh, ütleme, et sellesama mehhanismi juures on ka näiteks tulu, turustabiilsuse reserv, kus poliitiliselt on võimalik näiteks koodi pakkumist lisada, kui ta on nii rängalt üles läinud. Samas ajal, kui põlevkivi hind ehk siis elektri Hando Sutter: hind oli väga madal, Hando Sutter: meie Saatejuht: Põlevkivijaamad ei Saatejuht: pääsenud turule, Saatejuht: kõlas Saatejuht: Eestis ka neid lauseid, et miks me hoiame üldse neid jaamasid, praegu ma saan aru Narva jaamad Saatejuht: uhavad täie hooga. Hando Sutter: Kõik töötavad ja, ja inimesed teevad väga tublit tööd seal. Väga pingelist tööd, osad nendest väga-väga pikki päevi ega ületunde, aga, aga me saame hakkama ja kõik töötab. Saatejuht: Kui palju me täna üldse põlevkivi kasutame? Hando Sutter: Me kasutame põlevkivi järjest vähem, küll hetkel, täna kasutame palju, sellepärast tõesti, et nende hindade tingimustes me teeme kõik, mis võimalik, et elektrit turule juurde pakkuda. Aga eelmine aasta oli tegelikult nüüd esimene, ma ei tea, kas üldse ajaloos või, või igal juhul üle väga-väga paljude aastakümnete, isegi ma ütleks, kus põlevkivi läks rohkem õlitootmisse kui elektrisse. Nii et elektris põlevkivi kasutus on kogu aeg allapoole tulnud ja, ja ilmselt nii ka jääb. Aga, aga täna, kus kõik meie kõige vanemad veel käigus olevad elektrijaamad töötavad, siis ikka põlevkivi läheb päris uhkelt elektri tootmisse. Saatejuht: No aga Eesti Energial on üsna ambitsioonikad jutud ja plaanid olnud loobuda 26 kuni 30 põlevkivi kasutamisest, et on see üldse reaalne jutt? Hando Sutter: Jah, see, see on, see on plaan, aga see ei tähenda seda, et meie soojuselektrijaamad ära kaovad Ida-Virumaal. Nad jäävad alles, osa nendest on ju päris uued, kui me Auvere elektrijaamast räägime, siis ta on üldse piirkonna kõige moodsam Hando Sutter: siis juhitav elektrivõimsus, aga Auvere elektrijaam juba selle aasta lõpus. Me just äsja ehitasime, ehitasime teda ka ümber, on võimeline töötama nii, et ainult 15 protsenti energiast, primaarenergiast on põlevkivi, ülejäänud on siis biojäätmed ja utegaas õli tootmisest. Ehk me tahame needsamad siis soojuselektrijaamad ehitada nii ümber, et nad oleks põhimõtteliselt võimalik elektrit tootma ka ja juhitavat elektrit, ilma põlevkivi kasutamata. Auvere praegu seisab? Hetkel seisab, aga üks nädala jooksul ta peaks saama töösse tagasi. Saatejuht: Ja Auverel on ka väga oluline roll, ma saan aru, nii-öelda sageduse hoidmisel tulevikus, aga ma ei tea, me nii suurtesse teemadesse võib-olla ei jõua. Mida valitsuses just nii-öelda vastu võetud, kuigi mitte sajaprotsendiliselt, aga eesmärk 55 ehk siis suured kliimaplaanid, mida need teie jaoks tähendavad, uusi kohustusi või olete real? Hando Sutter: See on üks äärmiselt, fit for fifty-five on üks äärmiselt-äärmiselt mahukas ja ambitsioonikas regulatsioonide, kavatsuste kogum, et ütleme, et kui keegi Eestimaal on selle kõik läbi lugenud, siis ma õnnitlen teda. Minul on tehtud sellest kokkuvõte ja ka see kokkuvõte on väga mahukas, nii et. No ma paari inimest tean. 1500 lehekülge, et et sellest aru saada võtab aega, aga see, mida tegelikult tahetakse teha ja millise tempoga tahetakse teha, see on muidugi noh, ütleme muljetavaldav ja ta muudab noh, meie kõigi elu, olemata valdkonnast nii eraelus kui ka kui ka ärides. Et see on selge ja kuidas Eesti Energia tahab siin kaasas olla, me tahame olla oma klientidele partneriks sellel teekonnal, kuna enamus ju sellest, mis seal kirjas on, puudutab üht või teist otsapidi energiat. Me pakume lahendusi selleks, kuidas see teekond ära teha nii, et tegelikult konkurentsivõime säiliks ja potentsiaalselt isegi paraneks, et see oleks ka majanduslikult siis mõistlik ära teha. Saatejuht: No te olite üsna ettevaatlik, ma mõneti mõistan teid, aga ma küsin siis nii, et on see eesmärk teostatav või mis hinnaga see eesmärk on teostatav? Hando Sutter: Noh, mina olen õppinud inseneriks ja, ja insenerid tavaliselt kalkuleerivad ennem kui vastuse ütlevad ja ütleme, et ega ma täna veel kõiki vastuseid ei tea, aga samas mulle ambitsioonid meeldivad ja aga, aga noh, selge on see, et, et kui me tahame jõuda viie, 30.-ks aastaks sinna, kuhu me tahame jõuda ja siis veel 50.-ks sinna, kuhu me tahame jõuda, siis noh, tegutse tuleb kohe sellepärast, et aega on meil alla 30 aasta. Saatejuht: Väga hea, meil on natukene sinnani siis aega. Täna on riigi poliitika see, et meil peab olema 1000 megavatti juhitavat võimsust igal hetkel. Kui põlevkivi läheb muuseumi, Hando Sutter: Kust tuleb elekter? Hando Sutter: Hästi lihtsalt öeldes, ta tuleb sealt, kust ta tuleb kõige odavamalt ja noh, see on turu loogika ja, ja täna Eestis kõige odavam elekter tuleb tuulepargist, tuult Eestis on ja, ja, ja lihtsalt neid tuuleparke on täna liiga vähe. Ja ma arvan, et kui neid tuuleparke oleks piisavalt, siis noh, ei oleks me näinud siin ka selliseid hinnatippe, sest tuult ju oli ka samal, kui need hinnatipud olid. Et noh, minu isiklik arvamus on, et peaksime Eestis noh, Baltikumis piirkonnas peaksime oluliselt kiirendama tuulevõimsuste turule toomist. Et. Aga tuult purki ei pane? Ei, ei pane purki, aga, aga, aga kui me räägime ka näiteks meretuuleparkidest ja Eesti Energia arendab ju Liivi tuuleparki, me oleme öelnud, et see võiks mõistliku koostöö ja õnne korral aastal 2028 juba elektrit toota, sealt võiks tulla pool Eesti tarbitavast elektrist umbes neli teravatt-tundi. Seal on ka kasutustegur palju kõrgem, öeldakse, et umbes kaks kuni kolm protsenti ajast üldse on sellist aega, kui mitte mingit tuult ei ole, et ta ei tooda mingit elektrit, et seal on tuul, tuuleolud paremad, kasutus on parem. Nii et kui me sellega ära teeme, siis me oleme juba üsna seal ligi. Et jah, võib-olla tõesti jäävad siis mingid hetked, mida peab juhitavatega katma, aga, aga noh, need hetked ei ole kindlasti nii valusad. Saatejuht: Aga te olete võib-olla viimastel päevadel mõelnud, et milline meie elektrituru seis siis meie hinnapiirkonnas oleks, kui meil on Liivi tuulepark töötaks praegu? Hando Sutter: Oleks palju parem ja olen tõesti mõelnud ja ma olen ka sedapidi mõelnud, et noh, kui mind on surmapattudes süüdistatud, ma julgesin öelda, et investorile, et kaks miljardit eurot, kaks miljardit eurot, see ei ole mitte kaks miljonit, vaid see on 2000 miljonit eurot. Et seda investeerida on vaja mingisugust kindlust, siis nagu turu vaates ja seda võiks arutada, siis öeldi, et super, tahab toetusi. Ma ei rääkinud toetustest, ma rääkisin turu kindlusmehhanismist, mida tegelikult kõik riigid peaaegu Euroopas pakuvad selleks, et meelitada ligi investeeringuid nendesse võimsustesse ja ütleme, et kui see kindlus oleks olnud, et noh, meil on näiteks öeldud, et hinnapõrand on seal, ma ei tea, 55 eurot ja kui hind on madalam, siis saab arendaja toetust, kui hind läheb kõrgemaks, siis arendaja maksab tagasi. Noh, te kujutate ette, et esiteks hind ei oleks nii kõrgele läinud ja isegi kui ta oleks läinud, siis ühes ühiskond oleks saanud tuulepargi operaatorilt raha tagasi. Nii et noh, selliste asjad, neid ei ole mõtet nagu ära parkida, aga nende üle tasuks mõtiskleda, sellepärast et et kui see ikkagi tooks meil investeeringud ja investeeringuid on taastuvenergiasse palju vaja, siis ehk oleks ka see, et, et meie, et me ei näeks isegi rohepöörde tingimustes selliseid hinnatippe. Saatejuht: Vähemalt üks pealkiri tänases saates on sündinud, et Sutter ei taha toetusi. Hando Sutter: Ma arvan, et et kui turukindlus on mingil moel olemas, siis taastuvenergia ei vaja täna toetusi. Aga mis lugu Saatejuht: Meil Eestis ikkagi nende Saatejuht: tuuleparkidega on, et mitte keegi enam ei mäleta, millal viimane turule tuli? Hando Sutter: Jah, see on tõsi, et tuulepark Eestis ei ole tulnud ka kahjuks kaks meie investeerimisotsust, mis me sellel aastal oleme teinud, need tuulepargid tulevad Leetu. Ja, ja noh, siin on erinevaid põhjusi, aga, aga eks ta natukene on natukene on see, et noh võib-olla võib-olla me ei ole kõik aru saanud, kui väga neid tuuleparke meil vaja on, et kui me oleks noh, tõesti nagu ühiskonnas seda mõistnud, et võib-olla oleks meid teid ka leidnud, et kuidas nad tuleksid. Et meie oleme tõesti kõvasti pingutanud, aga noh, täna on parim, mis me oleme saavutanud, et aastast 2016, kui me siis Eesti suurima tuulepargi ehitusega alustasime, pandi see seisma, meid kaevati mitmest poolt mitmelt poolt kohtusse, need kohtuasjad kestavad tänaseni. See tuulepark võiks olla valmis Tootsi suursoos ja toota juba elektrit, aga, aga selle asemel me oleme siin nüüd mitu aastat saanud kohtus käia erinevate vastaspooltega, et noh, nii lihtsalt on. Saatejuht: Kes see paha poiss siis on Elering või Eesti Energia? Hando Sutter: Ma arvan, et, et no paha ja halb on liiga lihtne skaala, et et tegelikult ju esimesed kohtuasjad ei olnud meil üldse Eleringiga, et et siin olid nii-öelda need, kes arvasid, et Eesti Energia liigub liiga kiiresti, et tahaks ka. Ja siis, kuna ise nii kiiresti ei saanud, et siis oli lihtsam Eesti Energia projekte pidurdada, et aga, aga no fakt on see tõesti, et neid tuuleparke ei ole. Saatejuht: Värske uudis räägib sellest, et Elektrilevi tõstab esimesest märtsist võrgutasu tariifi keskmiselt kolm protsenti. Kas seda kogu hinnatõusu pilti vaadata on see üldse mõistlik jutt? Hando Sutter: Ja see on nüüd see koht, kus me peame tunnistama, et ka meie oleme saanud pihta kõrge elektrihinnaga, sest hästi lihtsalt ära öeldes Elektrilevi, kes on siis põhimõtteliselt see ettevõte, kes mööda traati toob elektri siis lõpptarbijateni kohale, seal, seal on süsteemis paratamatult füüsiline kadu, noh, piltlikult öeldes mingi osa elektrist tee peal muutub soojaks nii liinides kui ka alajaamades. Ja seda elektrit Elektrilevi ostab turult börsihinnaga, väga kõrge hinnaga, täna, nii nagu kõik tarbijad ja ostab umbes 300 gigavatt-tundi, mida on väga palju, ehk ütleme, ma arvan, teist nii suurt tarbijat Eestis ei ole. Ja, ja see on, kulu on läinud püstloodis üles ja kui seda ei oleks olnud, siis Elektrilevi oleks saanud hakkama, kuigi kõik muud sisendhinnad on ka kallimaks läinud, Elektrilevi on teinud tegelikult head tööd, nad on kogu aeg tegelenud efektiivsuse kohtade otsimisega. Ja noh, see on juba täna meelest ära läinud, et viie aasta jooksul nad on kolm korda ka tariife alandanud, kuigi THI on läinud ju kogu aeg üles, nii et me oleme väga-väga tundlikud selles suhtes ja me teame, et reguleeritud võrguäride peatööd siis, kui tariifid langevad ja ma luban, et me pingutame, et et kui vähegi need kaoelektrihinnad ehk siis elektrihinnad tulevad tagasi normaalsesse kohta. Saatejuht: Nõustute, et see näeb pehmelt öeldes kummaline välja, et riik kompenseerib täna inimestele võrgutasu ja samal hetkel teatatakse võrgutasu hinnatõusust? Hando Sutter: Noh, kui nüüd päris täpne olla, siis riik kompenseerib Elektrilevile ehk võrguettevõtjatele ja, ja Elektrilevi esitab siis poole võrra väiksema arve ja, ja tänase uudis öeldi küll välja, aga, aga siis kolm protsenti hakkab kehtima esimesest märtsist ja kui veel täpne olla, siis riik kompenseerib 50 protsenti ja see oli siis kolm protsenti, et siin on ka natukene skaalas väike vahe. Saatejuht: Ja aga küsimuse mõte jäi ju samaks, et ühe käega. Aga me saime vähemalt sellest aru, et et nõukogu esimees Sutter ei saa tõsta nii-öelda seda raha vestitaskust pükstetaskusse ja. Hando Sutter: Kahjuks ei saa ja, ja, ja ega see otsus ei tulnud kindlasti kergelt, et et ja, ja kui seda olukorda turul ei oleks, siis ei oleks seda tõusu ka küsitud. Saatejuht: Nii teine teadmine, mis me siis tänastest saates oleme saanud, mida tegelikult me oleme teadnud juba rohkem kui 10 aastat, et Eesti Energia lihtsalt turule hinda langetama minna ei saa. Aga mida inimene nüüd selle teadmisega peab peale hakkama, et te müüte elektrit ja elektrihinnad tõusevad, inimesed jälgivad, see on rahvussport. Et mida siis klient peab tegema? Hando Sutter: Ma ma ütleks, et et võib-olla kui sellest elektrilevi tariifist veel rääkida, et seal uudises oli ka üks teine pool, millest me ei rääkinud, et et kui ennem elektrihinnad olid üsna heitlikud või on tänaseni välja, siis nüüd me tahame pakkuda ka Elektrilevis paketti, kus on võimalik siis nii-öelda võrgutasu tarbida odavat võrgutasu, kallimat võrgutasu. Lüüakse müügiks ära enne saate lõppu? Ei, ma, ma lihtsalt selgitan ja, ja, ja, ja, ja, ja see, et et kui juba rahvussport on, kui jälgida, siis peaks ka midagi tegema, ehk siis on juba mõtet ka tarbimist juhtida. Ja ütleme, et käsitsi see, et, et noh, kodus leppida kokku, et täna pesu ei pese, et elekter on kallis, on nüüd hästi lihtne meetod juhtimistega tulevikus ja juba täna tegelikult on olemas ka tarkus võimalik kodule peale panna, et seda teeb siis algoritm. Ja, ja see on ilmselt tulevik tõesti, et ütleme, et, et tarbijatel on selline tarkus, mis otsibki neid odavamaid tunde, kasutab ära kogu paindlikkuse ja nii võrgu kui ka elektrihinna vastu, siis optimeerib ja üritab arvet alla tuua, et seda tasub Saatejuht: Küll. Ühel teie eelkäijal on ka vist selline startup töös, aga, aga no oleme ausad, ega pesumasina ööseks seadistamine, et ega sellega ka just päris Trumpiks või Rockefeller'iks ei saa. Hando Sutter: Aga nüüd teine pool ja ma arvan, et kõik inimesed ei pea sellega tegelema, et noh, paljud inimesed on niimoodi, et nendel see elektritarbimine ei olegi nii suur ja nad ei tahagi tegeleda, ei peagi tegelema, neil on oma elu ja ja siis tasub lihtsalt ühel hetkel oma elektri hind ära fikseerida. Ja, ja noh, ma tean, et kohe on küsimus, et kas täna on õige aeg, noh täna on ka võimalik fikseerida, aga see hind on kindlasti palju kõrgem kui siis, kui hetke turuhind on madalam. Et noh, lihtsalt siis ei pea seepärast muretsema ja umbes 60 protsenti Eesti näiteks kodutarbijatest on niimoodi teinud ja nende tegelikult ei olegi vaja seda hinda vaadata, nii et nende jaoks on see noh, nagu võõras mure. Saatejuht: Ega ma nüüd ometi sellest ei pidanud välja lugema, et te pelgate hinnatõusu jätkumist, et pigem fikseerida praegu? Hando Sutter: Meie oleme üks küll energiaettevõte, kes on öelnud, et meie oma lubadust täidame, mitu energiamüüjat on öelnud, et nüüd on force majeure, et hind on nii kõrge, et me enam selle madala hinnaga teile ei müü. Meie oleme öelnud korduvalt, et meie oma lubadust täidame, kõik fikseeritud hinnaga lepingud, kliendid saavad osta, olemata turuhinnast hetkel siis saavad selle hinnaga osta ja ja see ongi selle fikseeritud lepingu mõte. Saatejuht: Meil on saateaeg põhimõtteliselt läbi, jõulusoovideks on natuke vara veel, aga mida energeetikasektorile soovida siis sooja, tuulist ja vihmast talve? Hando Sutter: Ma arvan, et et soovida tuleks tegelikult stabiilsust, nii nagu tarbijatelegi, nii energiasektorile ja, ja natuke keerulisem küsimus on see, et mida me selleks teha saame, et see stabiilsus tuleks ja pigem tulebki panna targemad pead kokku ja mõelda, et noh, nüüd on ilmselt see aeg, kus tuleb teha otsuseid, sellepärast et me näeme, et otsustamata enam edasi ei saa ja tarbijad täiesti põhjendamatult ootavad inimestelt, kes seda valdkonda jagavad, otsuseid, et tulevik oleks stabiilsem. Saatejuht: Nii et kui keegi aru ei saanud, see oli ka sõnum poliitikale. Aitäh, Ando Sutter selle intervjuu eest ja jõudu tööle. Aitäh. Ja head vaatajad, homset saadet soovitan kindlalt vaadata, sest kaardistame Eesti majanduse hetkeseisu ja Swedpanga juht Olavi Lepp tuleb saatesse, kohtumiseni.

Saatejuht: Teema on elektrihind. Saates on Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter. Kas praegune olukord on uus reaalsus, millega me peame leppima? Hando Sutter: Reaalsus on see, et elektri hind on tulevikus väga muutlik. Saatejuht: Kuidas me seda olukorda ei ennetanud? Hando Sutter: Elekter on kõigile nagu esmatarbekaup ning see on hetkel olnud tohutult kallis. Ka teised kütusehinnad on tohutult tõusnud. Saatejuht: Elekter ei saa ju olla luksuskaup. Hando Sutter: Turul on vaja stabiilsust, et me saaksime teha investeerimisotsuseid. On vaja rohkem taastuvenergia tootmisvõimalusi. Saatejuht: Kas börsielektri hind on alati õiglane? Hando Sutter: Mis siin elus õiglane on? Nordpool tegi eelmine nädal vea, mis selle usaldusväärsust rikkus. Saatejuht: See viga ei puudutanud päevakaubandust. Hando Sutter: Ei puudutanud, aga usaldusväärsus langes. Saatejuht: Elektri viimisel vabale turule lubati meile ühtlasemat elektrihinda. Hando Sutter: Vabal turul sõltub elektri hind rohkematest teguritest. Saatejuht: Mida te muudaksite CO2 kvoodikaubanduses? Hando Sutter: See on Euroopa Liidu poliitika, mida on vaja ellu viia. Selle poliitika mõte on see, et fossiilset allikatest elekter peab olema kallis. Ma pean sellega hakkama saama. See CO2 hinna tõus on olnud liiga järsk. Saatejuht: Kui palju me täna üldse põlevkivi kasutame? Hando Sutter: Me kasutame põlevkivi järjest vähem, aga praeguses olukorras rohkem. Saatejuht: Kas see on reaalne, et Eesti Energia loobub põlevkivi kasutamisest? Hando Sutter: Jah, aga see ei tähenda seda, et meie soojuselektrijaamad ära kaovad, vaid me tahame ehitada neid ümber, et need toodaksid elektrit ilma põlevkivita. Saatejuht: Mida uued kliimaplaanid teie jaoks tähendavad? Hando Sutter: Need on väga mahukad ning läheb aega, et nendest aru saada. Eesti Energia tahab olla oma klientidele partneriks sellel teekonnal. Saatejuht: Kas need eesmärgid on teostatavad? Hando Sutter: Ma ei tea täna kõiki vastuseid. See on ambitsioonikas ning tuleb kohe tegutseda. Hetkel on tuuleparke liiga vähe. Baltikumis peaksime oluliselt kiirendama tuulevõimsuste turuletoomist. Saatejuht: Milline meie elektrituruseis meie hinnapiirkonnas oleks, kui Liivi tuulepark töötaks? Hando Sutter: See oleks palju parem. Ma arvan, et kui turukindlus on olemas, siis taastuvenergia ei vaja täna toetusi. Saatejuht: Kuidas meil Eestis tuuleparkidega on? Hando Sutter: Inimesed ei mõista, kui väga tuuleparke vaja on. Saatejuht: Värske uudis räägib, et Elektrilevi tõstab 1. märtsist võrgutasu tariifi keskmiselt kolm protsenti. Hando Sutter: Ka meie oleme saanud pihta kõrge elektrihinnaga. Me pingutame, et elektrihinnad normaliseeruks. Saatejuht: See näeb kummaline välja, et riik kompenseerib inimestele võrgutasu ja samal hetkel teatatakse võrgutasu hinnatõusust. Hando Sutter: See otsus ei tulnud kergelt. Saatejuht: Mida klient selles olukorras teeb? Hando Sutter: Võiksid olla algoritmid, mis tunnevad ära odavamate elektrihindade ajad. On mõistlik heal hetkel oma elektrihind fikseerida. Saatejuht: Kas te pelgate hinnatõusu jätkamist? Hando Sutter: Fikseeritud lepinguga klientidel ei muutu midagi. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-hando-sutter-367201

Saatejuht: Tere õhtust, sündival koalitsioonil on nigel rahva toetus ja Keskerakond on kõnelustega kaotanud kõvasti venekeelseid valijaid, arutame stuudios endise peaministri ja praeguse riigihalduse ministriga, kas EKRE, Isamaa ja Keskerakonna võimuliit on ikka õiges suunas minemine, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast stuudiosse, Taavi Rõivas Reformierakonnast. Tere õhtust. Ja Janek Mägi Keskerakonnast. Tere õhtust. Janek Mägi, nüüd on vist selge, et te tegite EKREle kingituse, et värsked uuringud näitavad, et see sündiv võimuliit meeldib põhiliselt vaid nende valijatele, et kas te nüüd olete erakonna sees aru saanud, et see niinimetatud EKRE ikke võimuliit on ikkagi vale samm? Janek Mägi: Ei ole, sest kui me vaatame uuringuid, siis vahetult enne valimisi tundus, et Reformierakonna ja Keskerakonna toetus on võrdne. Janek Mägi: Valimistulemus näitas muud. Ma arvan ka praegu, et valimised on alles nelja aasta pärast ja praegu tuleb teha tööd, et teha Eestile kõige parem valitsus, mis seni kunagi on olnud. Saatejuht: Ehk valimiste vahel teile siis ei huvitu see, ei huvitu sellest, mis siis rahvas arvab? Janek Mägi: Ei, ma arvan, et rahvas on oma hääle andnud. Kui nüüd sünniks nendest kolmest parteist võimuliit, mida me täna veel ju tegelikult ei tea, kas see sünnib, kuna kõnelused on pooleli, siis nende taga on 300000 häält, seda on oluliselt rohkem kui opositsiooni jääva Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide natuke üle 200000, nii et vahe on üle 100000. Saatejuht: Taavi Rõivas, kui palju siis Reformierakond ise on selles olukorras süüdi, milles me praegu oleme, et olite te ülbed ja mängisite oma võidu maha? Taavi Rõivas: No kõigepealt tegelikult Mart Helme tegi selle ju kõik avalikuks, öeldes, et juba juba esimesel päeval peale valimisi sisuliselt löödi käed või, või lepiti kokku eelkokkuleppena see, et, et see kolme erakonna valitsus tuleks ja see paneb ka täiesti arusaadavasse valguses selle, et kui meie tegime Keskerakonnale pakkumise teha ühine valitsus, siis miks oli vaja võtta mitu päeva mõtlemisaega ja seejärel ilma ühegi sellise selge ja nähtavate põhjuseta öelda, et ei, me ei ole isegi valmis mitte laua taha istuma. Taavi Rõivas: Noh, nii et alati saab, alati saab teisi sildistada, aga selle koalitsiooni loomise ja üldse selle protsessi algatamise vastu vastutust langeb ikkagi nendele inimestele, kes selle taga on, nii et eeskätt ikkagi tuleksin öelda, et selle taga on ju Keskerakond, EKRE ja, ja mõneti üllatuslikult ka Isamaa. Saatejuht: Siim Kallas ka helistas Mart Helmele, miks? Saatejuht: Ma ei tea, miks Taavi Rõivas: Ta helistas, aga kindlasti on spinn see nagu selle tagant võiks otsida mingeid tõsisemaid põhjendusi, et praegusel ajal kõik poliitikud helistavad kõigile ja, ja tunnistan ausalt, et olen ka mina helistanud viimastel päevadel nii keskerakondlastele, Isamaa liikmetele. Taavi Rõivas: EKRE omadele mitte, mul lihtsalt ei ole neid numbreid ja, ja ei ole kuidagi nagu olnud ausalt öeldes ka põhjust nendega väga suhelda minevikus. Aga, aga miks ma ei helista EKREle, on see, et mina ei usu, et, et EKRE siinkohal võiks nagu kuidagi mõistust pähe võtta või noh, nende nende see valitsusse minek on ju nende huvides igal juhul. Küll aga ma usun, et, et Keskerakonnas ja Isamaas on kindlasti neid inimesi, kes saavad aru, et sellise äärmusliku ja, ja väga lõhestava ja väga vastanduva partei valitsusse võtmine tegelikult on Eesti jaoks kahjulik. Ja, ja päris mitmed Keskerakonna liikmed ja ka Isamaa liikmed on mulle omavahelises vestluses ka öelnud, et nad ei saa aru, miks, miks partei juhtkonnad sellise tee on võtnud. Aga noh, eks see on paljuski ka partei juhtkondade vastutus muidugi. Saatejuht: Janek Mägi, kui teie nüüd vaatate neid viimaseid EKRE ja Martin Helme näiteks väljaütlemisi ja teiste ka, et tundub teile, et see erakond on siis nüüd muutunud? Janek Mägi: No ma ei saa kahjuks öelda, et Reformierakonna tipp-poliitikud Andrus Ansip, Jürgen Ligi, Kristen Michal, ka Taavi Rõivas on alati väljendanud ennast kordades viisakamalt kui EKRE inimesed. Erinevaid sotsiaalseid gruppe solvatud korduvalt, see vastab tõele. EKRE taga on tänasel hetkel 100000 inimest, 99000 häält. Kas need inimesed meeldivad meile? Mina isiklikult ei ole homoseksuaal, aga kõikide homoseksuaalide eest, kes Eestis elavad, ma seisan. Ma ei ole ateist, aga ma seisan kõikide ateistide eest, kes Eestis elavad. Eestis elab 1,3 miljonit inimest, 1,2 miljonit nendest ei andnud Reformierakonnale häält. Mina tahan ja kui ma ametisse sain, siis ma ütlesin ka, et minu erakond on Eesti Vabariik. Ma tahan absoluutselt iga inimese eest seista ja tegelikult öelda, et ühe ühte sotsiaalset gruppi esindavad poliitikud ei kõlba kuskile või nende väljenduslaad on ebaviisakas. See võib isegi niimoodi olla. Aga nende taga, kui me vaatame näiteks ka vene valijaid, siis minu arvates on Eestis erakordselt tore olukord, kus on võimalik, et keegi juhib vene vali, vene inimese eest. No te olete Saatejuht: Need vene valijad ära kaotanud juba väga suures hulgas, et et 16 seitsmest protsendist alla 50 protsendi, et see on järsk Janek Mägi: Kaotus. No selles mõttes ma olen erinevaid kriise, kriisikommunikatsioone juhtinud väga pikka aega, 20 aastat ja noh, ma mõtlen, et no näiteks Elroni kriis. Janek Mägi: Kui oli kriisi kõrghetk, siis kõik arvasid, et Juhan Parts helistas mulle, ma arvan, et ta ei pahanda, kui ma seda räägin ja 45 minutit Janek Mägi: ministrina, noh, sõimas oleks paha sõna, aga ärritunud häälega ütles, et no tehke midagi. Aga aasta lõpus Andrus Ossip sai Janek Mägi: pressisõbra tiitli, nii et tegelikult ma arvan, et see on töö. Saatejuht: Aga räägime nüüd ikkagi praegustest asjadest, et Taavi Rõivas, teie suunas tuli siin Saatejuht: rünnak, et te olete sama hullu sõnapruugiga, aga nagu siis EKRE inimesed, kes näiteks siis Martin Helme just ütles, et võrdles Euroopa Liitu siis Nõukogude Liiduga. Taavi Rõivas: Nojah, see, see on küll nüüd esmakordne, et keegi, keegi söandaks Reformierakonna tipp-poliitikute väljaütlemisi võrrelda nendega, mida on tõesti EKRE poolt tulnud ja tuleb jätkuvalt veel. Ma ei võrrelnud Taavi hiljuti. Ära pane sõnu suhu. Ma ütlesin seda, et erinevaid sotsiaalseid gruppe solvanud, ei, ma lihtsalt parandan. Ma arvan, et sa pead väga-väga palju pingutama, et leida isegi ligilähedasi sõnavõtte. Muidugi. Rääkimine kaupa. Ja nüüd, kui rääkida sellest, mis, millega tegu on, siis ma absoluutselt olen nõus sinuga, et sa oled suurepärane kriisikommunikatsiooni spetsialist ja, ja tõesti kindlasti sa väga paljusid ettevõtteid oled aidanud ja, ja väga paljudest jamadest oled asju välja vedanud. Aga palun saa aru, et see ei ole mingi kriisikommunikatsioonieksperiment siin, kus sina saad oma võimeid proovile panna, see on Eesti tulevik ja kui te võtate äärmusliku rühmituse, kes põhimõtteliselt on osa ühiskonnast vastu ja see osa on küllaltki suur ja neid osasid tegelikult on mitu, nii rahvusvähemused, nii kõik muud vähemused, ka ka noh, tegelikult väga paljud sotsiaalsed grupid. Et, et kui te võtate nad ise valitsusse lahkelt, see oli teie esimene pakkumine muuseas, esimesena tegite pakkumise, palun äärmuslik partei, tulge valitsusse ja, ja see on midagi palju enamat kui lihtsalt eksperiment Eesti rahvaga ja seda ei tohi teha. Janek Mägi: Ma vastan vahepeal, sa muidu räägid liiga palju juttu vahele. Janek Mägi: Kaja Kallas ütles Postimehes, tema ei näe Jüri Ratas oleks mingisuguseid võimeid ühekski ministriportfelliks. Ei vasta tõele? Ei no ta ju tegelikult ütles, no loe see on mustvalge, olgu, aga kui ma mais sain ministriks, siis Janek Mägi: ettevõtjad, sotsiaalsed grupid, kõik rääkisid mulle, et ja tuleb kindlasti Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus. Mina arvan, et kui see nüüd ei sünni, siis ei sünni mitte sellepärast, et Kaja oleks teinud midagi viimastel päevadel valesti, vaid tegelikult oli kogu Reformierakonna kampaania suunatud ainult iseenda upitamisele. Ja sellel ei ole midagi halba. Aga vaata, valitseda, Taavi, saad sa ikkagi siis, kui sul on 50 üht, üks kohta Riigikogus ja kui sul partnereid ei ole, kui sa ei soovi neid leida, siis on väga keeruline, loomulikult sa Saatejuht: Võid. Teil on praegu juba õõnes jalga all, ikkagi teie enda erakonna sees on väga mitmed öelnud, et nad ei toeta seda võimu. No need on Janek Mägi: Ikkagi Reformierakonna infooperatsioonid, mina. Saatejuht: No isegi Yana Toom ütles, et ta loodab, Taavi Rõivas: Et. Et Yana Toomi kaudu. Taavi Rõivas: Kus Janek Mägi: Tekkis Kivirähk, Kivirähk, Kivirähk, Kivirähk, Kivirähk, Kivirähk, ma kontrollisin, kus see tuli. Nii, kus see tuli siis? Nii, selle taga olid kaks Reformierakonna tipp-poliitikut, ma ei tea, kas nad selle valmis kirjutasid, aga no Kivirähk, ta tunnistas ühele konkreetsele isikule, kellega mina rääkisin, et selle taga oli Urmas Paet ja Andrus Saatejuht: Ansip. Kas see vastab tõele, et Reformierakond käib siis. Janek Mägi: Välismaal halvustada, kuna tekib see uus valitsus. Taavi Rõivas: Vot vot see on nüüd küll midagi, kus ma ütlen, hea Janek, et sa otsesõnu valetad, ma olen käinud mööda maailma ringi alati ainult Eestist teada rääkinud, mitte kunagi mitte ühtegi halba sõna, ka siis, kui mul tegelikult on väga halb maitsesuus sellest, mida valitsus teeb või tegemata jätab näiteks e-riigiga, kus te tegelikult oleks võinud oluliselt palju paremini asju ajada. Aga räägime. Taavi Rõivas: Kas Saatejuht: Seal on oravate kõrvad paistavad? Kaks 1000 Taavi Rõivas: 16 on täpselt samasugune jutt, et meie spinnisime kogu maailma meedia täis seda, et Keskerakonnal on. Taavi Rõivas: Nüüd oleme me siis spinninud kogu maailma täis seda, et inimesed on päriselt hirmul, et Eestis aidatakse Taavi Rõivas: äärmuslased võimule. Minul on. Taavi Rõivas: Minul on. Nüüd on EKRE-s 19. Inimest, kes valisid EKRE poolt. Vaata huvi pärast, näiteks Taavi Rõivas: vist oli eile oli otse Postimehest Ruuben Kaalepiga intervjuu, kiitis Hitlerit, vaata näiteks. Taavi Rõivas: Ma räägin konkreetselt. Taavi Rõivas: Kontrollida. See on nagu teine teema. Vaata Deutsche Welle, sa räägid. Demoraliseeri seda sadat tuhandet inimest. Ja Janek, ma ei demoniseeri mitte sadat tuhandet inimest, vaid konkreetseid saadikuid, kes kiidavad Hitlerit, kes ütlevad, et Eesti õigussüsteem tuleb jalga alla trampida, kes räägivad kohtunike pea veeremisest Riigikogu puldis. Taavi Rõivas: Rahavärviga inimeste pea on tehtud puust ja kes teevad Eestile korvamatut. Saatejuht: Sellele ma ikkagi ei saanud küsimusele vastust, et kas Urmas Paet käis siis kiiberhopsti. Taavi Rõivas: Mul pole õrna aimugi ja mul puudub igasugune info, et ta oleks käinud ja mitte kindlasti, mida ma võin öelda, et kiiberhopst, kes on pikaajaline Belgia peaminister olnud ja kes on Taavi Rõivas: üsna ikkagi väga, ma ütleks isegi väga tugeva kaaluga poliitik Euroopa Parlamendis. Tal ei ole võimalik sõnu suhu panna ja samuti ei ole võimalik sõnu suhu panna nendele Euroopa peaministritele või endistele peaministritele, kes osad, aga mitte kõik, on ka sellest samast ALDE perekonnast, kes on mulle isiklikult öelnud, et nad ei saa aru. Janek Mägi: Ei julge rääkida, ta ALDE on ju tegelikult marginaalne partei Euroopa Parlamendis, alla 10 protsendi, 70 kohta, Taavi Rõivas: 750. See ei ole absoluutselt marginaalne, ta on neljas jõud ja, ja ma julgen väita. Saatejuht: Ikkagi kohalikust võimuliidust, et Taavi Rõivas, kui teile teise riigi poliitik niimoodi näiteks avaldaks survet, kui te oleksite peaministri tooli poole pürgimas, kas te siis käituksite tema soovituste järgi? Taavi Rõivas: Ma käituksin oma südametunnistuse järgi ja, ja kui mina oleks Jüri Ratas, siis minu südametunnistus ei lubaks teha koalitsiooni Ekrega mitte ainult sellepärast, et ta ütles ju enne valimisi, nii nagu Kaja Kallas ütles enne valimisi, et Ekrega koostööd ei tehta. Kaja Kallas pidas sõna, me isegi ei läinud valimiste õhtul EKRE-t õnnitlema, mitte sellepärast, et me oleks tahtnud nende suhtes ebaviisakad olla, vaid me ei tahtnud saata kuidagi nagu valet signaali. Tõsi, EKRE liikmed meid käisid õnnitlemas, aga sellest tuli suur jama ja korraldasid väikse kakluse seal, aga noh, see selleks. Janek Mägi: Taavi, ma ei ütle, et sa valetad, ma ütlen, et sa bluffid, kaks Reformierakonna absoluutselt tipp-poliitikut on minule selgelt väitnud, et nad teeksid hea meelega EKREga koalitsiooni, kui sa tahad neid nimesid, võin pärast saadet öelda. Taavi Rõivas: Jüri Ratas ütles enne valimisi EKREga koostööd ei tee. Kaja Kallas ütles enne valimisi EKREga koostööd ei tee. Aga vaata poliitilistel Oota kuule, Janek, nüüd lõpulise lause, peale valimisi. Sa räägid üle kogu aeg. Esimesena, õkva, läks Jüri Ratas EKRE juurde, olles enne lükanud laualt maha Kaja Kallase ja Reformierakonna poolt tehtud pakkumised. See ei olnud nii. Teha. See on sinu konstruktsioon, minu. See on avalikust infost. Saatejuht: Räägime mainest ikkagi, kuidas see kõik, mis praegu siis Eestiga toimub ja välismaal räägitakse, üldse mõjutab üldisemalt Eesti kuvandit, et kui te ei oleks selle pärast ise mures, te ei oleks neid suursaadikuid sinna riigikokku kutsunud. Ei, mina olen Janek Mägi: Mures absoluutselt kogu aeg, ma olen mures enda maine pärast, Taavi Rõivase maine pärast, Jüri Ratase ja ka Mart Helme maine pärast, kõigi pärast, mina tahaks, et Eestis oleks kõigil hea elada. Ja kõik inimesed ei saa minusuguseks, kõik ei saa, vot meil on juhtunud selline asi, et, et loomulikult võiks Reformierakond, mis on väga tubli erakond, kus mul on palju sõpru, ma kiidan, te olete väga hästi tööd teinud, kõik need pikad ajad ja teile sobib valitsemine, siin ei ole mingit küsimust. Aga Janek Mägi: Eestis on väga palju inimesi, kes Reformierakonda ei vali, kes Keskerakonda ei vali mitte kunagi, meid kumbagi. Ja nüüd vot minu mure on lihtsalt see, ma jagasin umbes 10000 pastakat ja ma sain sellist sõimu, et te lihtsalt ei kujuta ette ja kas, kas neil on õigus ministrit sõimata ja on, igal külal, joodikul on õigus sõimata. Ja Saatejuht: Kuidas see oluline on, ütleme selle küsimuse üle? Praegusel Janek Mägi: Hetkel on rahvas ülestõusnud, selles mõttes need 100000 inimest, kes võib-olla ei ole nii valged, nii ilusad, nii toredad, võib-olla neil on hangud ja vikatid, aga kui me nüüd ütleme. Saatejuht: Aga kas teile siis on EKRE valijad, on teile olulisemad kui Keskerakonna enda valijad, keda te massiliselt. Ma arvan, et Keskerakond. Ei, ma arvan. Et te olete vene valijaid kaotanud kõvasti. Ärme Janek Mägi: Nende uuringutele praegu nüüd siin keskendu, sest me ei ole isegi koalitsioonilepingut veel tegelikult avalikustanud. Siis te alles näete uuringuid, jah? Ei, me näeme väga hea, me teeme väga hea koalitsioonilepingu ja kui see meil ei õnnestu, siis me võime vabalt minna opositsiooni, ei ole mingisugust küsimust ja, ja mina arvan, ma vaatasin täna sealsamal üritusel, kus me Taaviga olime. Kaja ei plaksutanud, kui Jüri esines, ei keeranud isegi tooli ümber, ei vaadanud tema poole, aga ma arvan, et vaata, siin ongi see küsimus tegelikult poliitilise kultuuri küsimus. Ega mina arvan, et sina oled erakordselt hea poliitik ja ma ei ütleks sulle kunagi. Selles on su õigus. Ja. Kas nüüd erakordselt, aga hea? Ei, sa oled hea poliitik, sa oled tegelikult edukas, see kõik on väga tore, aga on Eestis väga palju inimesi, kes ei ole edukad ja, ja mina arvan, et need Saatejuht: Ja need. Kas siis Kaja Kallase persoon on see probleem, mille pärast Keskerakond ei tee Reformierakonna koalitsiooni? Tegelikult Janek Mägi: Siim Kallas ütles, kui ta tegi, kui ta lasi Juhan Partsi peaministriks, ütles, et kui Res Publica on saanud sellise mandaadi, siis tuleb nad lasta valitsusse. Kes võitis seekord valimised? Ei no. Kes sai selle tugeva mandaadi? Kas see võitis, tähendab tegelikult võitis see, kes suudab panna Riigikogus kokku 51 kohta, see on võitnud. Taavi Rõivas: See oli lihtsalt paralleel. Sellega, sellega ma olen nõus, aga see Res Publica paralleel tegelikult oli just ikkagi selles. See on, see on selles, et mina, mina arvan, Saatejuht: Et. Aga räägime ikkagi tänasest päevast. Ja ma tulen selle, ma, ma ütleks. Saatejuht: Ja nii, nii, paneb edasi. Mina küsiks nüüd. Jaa, ole lahke. Et miks te olete nõus sisuliselt oma parteid seestpoolt hävitama, et saada. Me ei ole nõus, me ei ole nõus ja me ei tee seda. Aga vene valijad kaovad ära. Ei kao, Janek Mägi: Ei kao, Mihhail Kõlvart istus eile, ma ei tea, kas see oli täpselt seesama laud, kus ta istus ja selgitas, mida me teeme, mis meie poliitilised valikud on, eks ole. Taavi Rõivas: Taavi Rõivas. See oli, see oli võimas saade, ma vaatasin ka eile, eile oli saatejuht oli teine, aga laud oli vist sama tõesti ja see oli võimas saade, kus selle asemel, et rääkida, mis on siis uue valitsuse positiivne visioon. Mihhail Kõlvart rääkis silmade põlemisel sellest, et on kokku lepitud mesilasperele tulevik, tahtmata kuidagi alavääristada mesilaspere. Taavi Rõivas: Ala, alavääristab praegu Mihhail Kõlvart. Üks kord jätta vahele, rääkimata, palun sind. Et Mihhail Kõlvart, kui ta räägib sellest, et mesilaspere on strateegiline küsimus, millesse koalitsioon kokku leppis, siis mul on hirm mitte ainult Eesti maine pärast, vaid mul on hirm, et on ka totaalselt visioonitu koalitsioon, kõik märgid näitavad, et te lepite kokku mingist täiesti üldises dokumendis, kus tõsi. Ei julge, te ei julge ka ühtegi valijagruppi välja vihastada, sest kõik saavad aru, et see on ju selles mõttes selline kokku klopsitud koalitsioon, et kellegi te vihastate igal juhul välja. Ei vihasta, ei vihasta. Aga ilmselt päriselt on. Sind, sind Janek Mägi: Ka ei vihasta. Kindlasti mitte. Janek Mägi: Ei no. Janek Mägi: Saate täis, paned erinevaid pealkirju punkt punkt punkt ja ma ei saa mitte midagi vahele öelda, nii ei saa teha. Saatejuht: Vahele ei pea. Kas praegu see, et ikkagi on näha sellist vene valijate kaotust, Saatejuht: venekeelsete keskerakondlaste pahameelt viib ükskord selleni, et tuleb vene partei? Taavi Rõivas: Raske öelda, aga ma siiski ütleks, et see valijaskonna kaotus Keskerakonnal ja ka Isamaal on ja ka ilmselt ka saab olema palju laiapindsem, et ma ei ole kunagi näinud nii palju murelikke inimesi kui praegu. Sealsamas ettevõtjate üritusel, kus me olime, väga paljud inimesed tulid juurde, et väga siiras mures. Mul oli täna vaja sõita taksoga kolmel korral, kõik kolm taksojuhti küsisid, mis toimub, mis toimub, miks tehakse sellist otsuseid, see ei ole meile ootuspärane. Ja, ja tegelikult inimesed on mures, see mure on, on siiras ja, ja ma usun, et ega nad tegelikult ei mõista Jüri Ratase eeskätt valikut ja Keskerakonna juhatuse valikut. Ja, ja küllap nad selle vastu ka protesteerivad. Taavi Rõivas: Jättes Keskerakonna poolt hääletamata. Aga noh, ma võiks ju rõõmus olla, et Reformierakond läheb siis äkki paremini, aga ausalt öeldes ma ei ole rõõmus, sellepärast et te jõuate enne, kui te aru saate, mida te teete, te jõuate Eestis väga palju asju tuksi keerata. Saatejuht: Janek Mägi, kui palju neist 26-st keskerakondlasest, kes siis Riigikokku valiti, ei toeta seda niinimetatud EKRE-ike võimuliitu? Janek Mägi: No see selgub siis, kui tuleb hääletus. Saatejuht: Ma Janek Mägi: Usun, et enamus ja valdav enamus, ma arvan, et peaaegu kõik. Saatejuht: Taavi Rõivas, teie olete teinud tööd selle vastu, kui palju te olete ära rääkinud Isamaast ja Keskerakonnast, et nad ei toetaks seda? Taavi Rõivas: Ma ei saa öelda, et selle vastu, aga me oleme tegelikult selgitanud Isamaa ja Keskerakonna saadikutele, et positiivne alternatiiv on ka olemas, on olemas võimalus luua valitsus tugevate partnerite vahel, millel on päriselt võimalik kokku leppida positiivses ja sellises nagu noh, reaalses tulevikuvisioonis, mida sellises praeguses kombinatsioonis kindlasti ei juhtu. Ja, ja me oleme informeerinud ka sellest, et meile tundub, et kui vaadata nagu avalikult, mis on jäänud mulje, mida, mida siis Reformierakond tegelikult on pakkunud, et seda on ka esitatud natukene tendentslikult. Ja, ja me oleme selgitanud, mis selle pakkumise taga on olnud ja me oleme öelnud, et tõepoolest pakkumine nii, nii Keskerakonnale kui Isamaale on, on jätkuvalt laual. Et me loodame, et Enn Kumb teist noh, tahan kuidagi ebaviisakalt öelda, tuleb just nimelt, sa ütlesid, sina ütlesid selle, et tuleb mõistusele. Ja saab aru, et tegelikult see eksperiment mitte ainult oma valijatega, vaid kogu Eestiga ei ole seda väärt. Saatejuht: Kas te tulete siis nii-öelda Reformierakonna juurde tagasi ja kaalute seda ettepanekut? Janek Mägi: Ma ei tea, see on küsimus erakonna juhatusele, mitte mulle isiklikult, kui minu isiklikku arvamust, siis ma ütleks ikkagi ühe repliigi Taavi kommentaaridele, kui palju on öelnud, et kõik on halvasti. Mulle on olnud meeletult palju telefonikõnesid, SMS-e, tublid, pange edasi. Janek Mägi: Ärge jääge poolele teele. Ega siis Eesti ühiskond ei koosne ainult ettevõtjatest, mul on kõikide ettevõtjate pärast hea meel, sellesamal galal, kus me koos olime, ma kõigile ütlesin, mina nii palju, kui minust sõltub, seisan lõpuni ja ettevõtjate eest, ettevõtluskeskkonna eest ja nii edasi ja kui mind ei ole, tuleb Taavi Rõivas ja seisab ja ei ole ka midagi katki. Ja ma võin Taavi Rõivasele öelda ka seda tegelikult, et mitte ükski sotsiaalne grupp ei tohi ennast tunda alaväärtuslikuna ja praegu Eesti ühiskonnas toimub see hüsteeria üleskütmine ja ma kahjuks pean tunnistama, et Reformierakond on siin olnud erakordselt nutikas ja näinud kõvasti vaeva ja kinnitanud, et igal juhul tuleb see koalitsioon. Saatejuht: Kiiresti väike repliik lõpetuseks, sest saade on kohe läbi. Kui sa Taavi Rõivas: Ütled, et mitte ükski grupp ei tohi ennast alaväärtuslikuna tunda, siis ma olen sellega nõus, aga siis ei tohi ka mitte kellegi kohta öelda, parasiteerivad tiblad, mitte kellegi kohta. Mina ei ole kunagi öelnud. Olgu, Taavi Rõivas: suur aitäh, et saatesse Taavi Rõivas: tulite, Taavi Rõivas: kahjuks saateaeg Taavi Rõivas: on Taavi Rõivas: läbi. Saatejuht: Igatahes järgmine nädal hoiame meie samamoodi võimukõnelustel silma peal, aitäh, et vaatasite, ilusat õhtut. Kena õhtu jätku.

Saatejuht: Tere õhtust, Taavi Rõivas Reformierakonnast ja Janek Mägi Keskerakonnast. Valitsuse võimuliit on vale samm? Janek Mäggi: Ei. Saatejuht: Ehk teid ei huvita rahva hääl. Janek Mäggi: Ei, rahvas on hääle andnud. Saatejuht: Kui palju Reformierakond ise süüdi on? Taavi Rõivas: Juba esimesel päeval löödi käed kokku. Saatejuht: Siim Kallas kallistas Mart Helme, miks? Janek Mäggi: Ei tea. Taavi Rõivas: EKRE võtmine valitsusse on kahjulik. Saatejuht: Kas EKRE on muutunud? Janek Mäggi: Mina seisan Eesti Vabariigi eest. Saatejuht: Vene valijaid on kaotatud. Janek Mäggi: See on töö. Saatejuht: Taavi, olete sama hullu kõnepruugiga kui EKRE. Taavi Rõivas: Ma pole erinevaid sotsiaalgruppe solvanud. Janek Mäggi: Ilma partneriteta on raske valitsust moodustada. Saatejuht: Teie erakonna sees on jalgealunegi õõnes. Janek Mäggi: Infooperatsioonid. Saatejuht: Yana Toomi trollpositsiooni viite ellu? Janek Mäggi: Selle taga oli Urmas Paet. Saatejuht: Kas Reformierakond käib sissisõda? Janek Mäggi: Tegid halba mainet. Taavi Rõivas: Olen alati head rääkinud. Saatejuht: Oravate kõrvad paistavad. Taavi Rõivas: Arvatakse, et meil on äärmuslik erakond võimul. Saatejuht: Kas Urmas Paet käis siis kiiver? Taavi Rõivas: Ei tea. ALDE ei saa aru. Janek Mäggi: Marginaalne partei. Taavi Rõivas: Vastupidi. Saatejuht: Kas alluksite välissurvele? Taavi Rõivas: Mina seda valitsust ei moodustaks. Janek Mäggi: Kaks tipppoliitikut tahavad seda valitsust. Taavi Rõivas: EKRE on käitunud valesti. Saatejuht: Mis Eesti kuvand on? Janek Mäggi: Mina olen mures. Mind on sõimatud pastakaid jagades. Saatejuht: Kuidas see oluline on? Janek Mäggi: Võib tekkida ülestõus. Saatejuht: Kas nad on olulisemad kui vene valijad? Janek Mäggi: Edukas olla on hea, aga mitteedukad inimesed on oht. Saatejuht: Kas Kallase persoon on probleem valitsuse moodustamisel? Janek Mäggi: 51 kohta Riigikogus. Taavi Rõivas: 28. Saatejuht: Miks olete nõus parteid seestpoolt hävitama? Janek Mäggi: Valikuid on selgitatud. Taavi Rõivas: Kardan visioonitut koalitsiooni. Janek Mäggi Ta ei vihasta kindlasti mitte. Saatejuht: Kas tuleb vene partei? Taavi Rõivas: Ei tea, aga inimesed on mures. Saatejuht: Kui vähe EKREt toetatakse? Janek Mäggi: Selgub hääletusel. Saatejuht: Enam-vähem teate ju? Janek Mäggi: Peaaegu kõik ei toeta. Saatejuht: Kui palju olete inimesi oma poolele saanud? Taavi Rõivas: Oleme selgitanud, mis võiks olla hea alternatiiv. Saatejuht: Kaalute ettepanekuid? Janek Mäggi: Ükski sotsiaalne grupp ei tohiks tunda end alavääristatuna. Saatejuht: Kiire repliik. Taavi Rõivas: Nõus, aga äärmuslus pole hea. Saatejuht: Suur aitäh.

esimene-stuudio-janek-maggi-ja-taavi-roivas

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Opositsioon jõudis lõpuks kokkuleppele, keda umbusaldada, aga tulemus on siis see, et Kalle Laanet jätkab oma ametis. Kas majanduskasv päästab riigikärbetest? Kus on Eesti presidendikandidaadid ja milline erakond on kõige eestimeelsem? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: EKRE fraktsiooni juht Henn Põlluaas, tere tulemast saatesse. Tere. No grillisite, mis te grillisite täna siis Kalle Laanetit, aga tulemus oli selline, et läks nii nagu läks. Kas see natukene ei olnud umbusaldus umbusalduse pärast, sest tegelikult on ju teada, et hääled ei jagu. Henn Põlluaas: Ja seda küll, eks see ole ju enam-vähem alati teada, et koalitsioon ikkagi umbusalduse puhul hoiab kokku ja ja, ja reeglina need kukuvad läbi. Aga tegelikult see ei ole mitte lihtsalt olnud umbusaldus umbusalduse pärast, vaid täiesti reaalsetel ja konkreetsetel põhjustel. Kui ikkagi pannakse kaalule Eesti kaitsevõime, meie julgeolek ja, ja ka riiklik iseseisvus selle läbi, siis põhjust on küllaga. Saatejuht: No võib-olla kõige huvitavama sõnavõtu, kuigi seal nii-öelda tuld ja nalja sai tänase päeva jooksul kõvasti, tegi Keskerakonna nimel Oudekki Loone, kes ütles, et nende jah on tingimuslik ja loodavad, et kärped siis võetakse ikkagi maha, mitte mõistlikud kärped. Kas oli see mõnes mõttes ultimaatum Kaja Kallasele? No ma usun küll Henn Põlluaas: Sellepärast, et neid samu hääli on ju tulnud ka teistelt koalitsiooniliikmetelt Henn Põlluaas: ja, ja lausa ministritelt, kes on ju nõudnud kärpetest loobumist. Nii et ma tõtt-öelda huviga jälgin seda, kuidas Reformierakond künte ja hammastega hoiab sellest kinni. Aga, aga tegelikku põhjust ja vajadust selleks, sellest ei saa vist ka nad ise aru. Saatejuht: No Kaja Kallas nimetas täna Ratase käitumist kahepalgeliseks seoses RES-iga. Saatejuht: Kuidas sellega on, et hommikul teed kriitilisi postitusi ja õhtul kiidad sama asja heaks, et kui siiras Keskerakond oma käitumises on? Noh, Henn Põlluaas: Eks sellest paistab ju läbi, et mis on siis olulisem, kas, kas tõesti seista Eesti majanduse kaitsevõime meie hariduse ja, ja muude probleemide eest või, või siis lihtsalt hoida võimust kinni ja selle nimel leppida ükskõik millega, et noh, ma arvan, et see ei ole eriti selline kaugele kandev poliitika. Saatejuht: Aga miks ikkagi umbusaldada kaitseministrit, mitte peaministrit, et siin opositsioon ei suutnud päris mitu nädalat omavahel kokku leppida. Henn Põlluaas: No me oleme teinud enda poolt ju korduvalt ettepanekuid ka Kaja Kallase umbusaldamiseks, Tanel Kiige umbusaldamiseks, kes on ju täiesti katastrofaalselt läbi kukkunud ka selles koroonavastases tegevuses. Aga, aga me ei ole siiamaani saanud toetust oma opositsioonikaaslastelt. Henn Põlluaas: Nüüd me leppisime kokku siis tõepoolest, et, et alustame siis kaitseministrist, kuna need kaitseteemad on väga teravalt esile tõusnud ja, ja hästi Saatejuht: Aktuaalsed. Aa, ma saan aru, et siis see on nagu mingisugune selline jätkuseriaal, millest me nägime täna alles esimest osa. Henn Põlluaas: Nojah, ega, ega Henn Põlluaas: opositsiooni poolt võib-olla lubada, et, et ega me valitsusele ja, ja ka Kaja Kallasele sealhulgas peaministrile hõlpu ei anna. No ma ei tea, kas te Saatejuht: Opositsiooni nimel saate siin rääkida, alles nädal aega tagasi ütlesite te Isamaa kohta, et nad on ju kogu aeg olnud sellised poosivõtjad, aga kui reaalseteks tegudeks läheb, pole neid kusagil. Henn Põlluaas: No see kajastas täiesti õieti seda hetkeolukorda. Täna me oleme jõudnud ühe sammu edasi, kas või sellesama umbusalduse Saatejuht: Asjus. Mis lugu teil selle Isamaaga on, te olete ikkagi suuremad konkurendid, kui te seda välja tahate öelda? Henn Põlluaas: Ma ei oska öelda, kas me oleme Henn Põlluaas: kõige suuremad konkurendid just, aga, aga kindlasti me jagame ju ju üsna suuresti sedasama sektorit, seda rahvuslik-konservatiivset sektorit ja, ja selles suhtes jah, me oleme konkurendid, aga, aga teisest küljest peaks selles nägema just Henn Põlluaas: palju-palju paremaid ja suuremaid võimalusi koostööks. Aga kuna Isamaa on ju ise väga keerulises olukorras, nad on peaaegu lõhki minemas, nendes on tekkinud selline parempoolne tiib, kes sisuliselt tegelikult on vasakpoolne tiib ja, ja kelle koht võib-olla oleks koos Margus Tsahknaga kunagise Isamaa esimehega kuskil mujal erakonnas, siis tõepoolest neil ongi väga raske erinevaid selliseid otsuseid ja samme astuda. Saatejuht: Kui me seda poliitikamaastikku juba kaardistame, kas sotsid jõudsid tänase käiguga siis ka lõpuks opositsiooni, et nad alla ei kirjutanud, aga hääletasid ikkagi noh, umbusaldamise poolt? Jah, Henn Põlluaas: See, see on tegelikult väga-väga õige samm nende poolt, et, et siiamaani on nad tõesti käitunud. Henn Põlluaas: Justkui oleks neil Henn Põlluaas: lootus koalitsiooni saada või, või, või mingisugune pettekujutelm, et, et justkui nad olekski seal. Aga, aga ilmselt teatud asjad siis ka neil ajavad nii-ütelda harja punaseks ja, ja, ja nad on nüüd võtnud ju ka üsna teravalt sõna peaministri suunas. Saatejuht: Ain Põlluaas, te peate tunnistama, et praegu on selline opositsiooni unelmate aeg. Sisuliselt ei pea te mitte midagi tegema ja need vaenlaste kehad nii-öelda ujuvad mööda jõge allapoole. Henn Põlluaas: Nojah, eks see on ju selline vana Hiinast pärit tarkus juba, et, et kõige parem sõda on see, kui sa ei peagi lahingut pidama ja, ja vaenlane teeb ise selleks, et kõik, et, et kaotada ja, ja, ja tõepoolest me peame tunnistama seda, et valitsus teeb ühe rumala sammu teise järel, ei suuda seda tunnistada, süüdistab kõikides teisi, ka valetab ja. Henn Põlluaas: Miljard auku. Nojah, just nimelt ja, ja noh, nii see on, aga, aga kahjuks see ju kõik toimub ikkagi Eesti riigi ja rahva arvelt. Oli siis miljard auku või ei olnud? No miljard oli plaanitud tõesti kärpeid, aga, aga see oli plaanitud täita sellise riigirevisjoniga, kus vaadatakse üle kõik täpsed kulutused, tegevused, mis on dubleeritud, Henn Põlluaas: mis, mis on mõttekas, mis ei ole ja sealt ollakse tulnud. Henn Põlluaas: Kas Henn Põlluaas: majanduskasv, Henn Põlluaas: mis Henn Põlluaas: tõenäoliselt Saatejuht: Tuleb üsna kopsakas, päästab meid kärpekääridest ära? Henn Põlluaas: Ma ei oska seda öelda, seda peaks. Sellepärast ma küsingi. Ilmselt koalitsioonilt, millegipärast on nendel sellised mitu, noh, kuidas seda nimetada, ideefikti. Üks on see, et, et ei tohi laenu võtta, eelarve peab olema tasakaalus ja, ja teine on just nimelt see kärpekrokodilli sisse löömine ilma mingisuguse analüüsita. Ükskõik, kas see siis nüüd kuidagi edendab või, või kahjustab majanduskasvu, neil on lihtsalt üks siht silme ees. Ja, ja noh, ma loodan, et majanduskasv suudab leevendada siis kõike seda kahju, mida, mida sellise käitumisega Saatejuht: Tekitatakse. No ma kujutan ette, et Reformierakonna liikmed juba kirjutavad praegu kommentaare, et nad ei ole mitte laenamise vastu, vaid nad on selle vastu, et seda ei kasutataks kusagile, ma ei tea, Porto Franco või, Saatejuht: või messi toetustesse, mis siis nende hinnangul pole kõige õnnestunumad olnud. Henn Põlluaas: No me ei ole ka näinud nende poolt sellist tarka tegutsemist siis selle laenurahaga ja, ja väga mitmed-paljud olulised finantseeringud, mida saaks laenurahaga ära teha, mida oleks pidanud juba 20 aastat tagasi ära tegema, kasvõi meie teede korrashoid, neljarealiste maanteede ehitamine, mis omal ajal oleks ju kordi odavam olnud. Ja täna saaksime me teha seda nullintressiga või, või siis lausa negatiivse intressiga. Aga ka sellest kõigest loobutakse ja kui me vaatame mujale maailma, siis Eesti ju eristub selles kummalises käitumises kõikidest teistest riikidest. Kõik teised on enda infrastruktuurid ja kõik üles ehitanud laenuraha eest, see on neil olemas. Meil ei ole riigivõlgu, aga meil ei ole ka mitte midagi muud. No riigivõlga natukene ikka on ja see tiksub ülespoole ka. No jaa, aga võrreldes teistega on see olematu. Henn Põlluaas: Presidendivalimised. Enn Põlluaas, kus on presidendikandidaadid? Henn Põlluaas: Ega mina imestan seda väga-väga sügavalt. Valimisteni on ju noh, ütleme ma arvan, kui sa oled vaid kaks kuud ja, ja, ja mitte kellestki peale minu ei ole midagi kuulda ja noh, see on, see on tõesti kummaline ja ma arvan, et praegu peaks käima arutelu ja debatt selle üle, et millist presidenti me tahame, millised on meie ootused talle, milliseid väärtusi ta peaks kandma. Kes see persoon võiks olla, aga, aga tegelikult me näeme, käib ainult mingisugune selline salalepete tegemine või, või, või lootus, et, et neid saab teha oma kandidaatide varjamine, kartmine, ma ei tea, et, et need siis auklikuks lastakse või, või mis, nii et, et tegelikult see olukord on Henn Põlluaas: täiesti kummastav. Saatejuht: No aga viis aastat tagasi olukord näitas, et see, kui kõik panevad välja oma kandidaadi, ei garanteeri absoluutselt mitte mingisugust edu. Toimus suvetuur, tohutud debatid, tohutu auklikuks laskmine, nagu te ütlesite ja tulemus läks, nagu me teame. Henn Põlluaas: Me aga väga suur süü selles nii-ütelda oli ju see, et tegelikult kogu see presidendivalimiste fookus toona oli ju absoluutselt vale. Kõik need suured kampaaniad ja reklaamid ja mis toimusid, käisid justkui sellise egiidi all, nagu meil saaks presidenti valida rahvas. Aga, aga tegelikult presidendi valib kas Riigikogu või valijameeste kogu. Nii et, et selline noh, sisuliselt häma kogu selle presidendivalimiste ümber varjutas ju kõik muu. Ja, ja lisaks kõigele kuulutati valimised välja ju ka üsna hilja. Riigikogu esimees on see, kes ju selle stardipaugu annab ja otsustab. Et oleks seda varem tehtud, siis oleks võinud ju nii nagu meil põhiseadus sätestab, see valimiste pall käia ükskõik kui mitu korda siis Riigikogu ja, ja valijameeste kogu vahel, kuni lõpuks president ära valitakse. No EKRE praegusest motiivist Henn Põlluaas: ma saan Henn Põlluaas: suurepäraselt Henn Põlluaas: aru ja selles mõttes Saatejuht: Komplimendid te teete seda väga õigesti ja osavalt. No ma loodan samamoodi ja, ja noh, me oleme Saatejuht: kõike teinud, mis me Saatejuht: teeme, kaasa Henn Põlluaas: Arvatud see presidendivalimine avatult Henn Põlluaas: ja, ja ausalt. Noh, et me ei pea absoluutselt õigeks seda, et, et mingisuguseid selliseid poliitmänge ja, ja spekulatsioone sellega seoses korraldatakse. Henn Põlluaas: Kui, kui presidenti valitakse, kes on ikkagi riigi esimene persoon, siis peabki kõik toimuma ausalt ja avalikult. Saatejuht: No Enn Põlluaas, see ei olnud päris see, mida ma silmas pidasin, et kuidas ma nüüd seda viisakalt ütlen, et Saatejuht: me ju mõlemad teame, et te ilmselt ei saa presidendiks. Henn Põlluaas: No mina ei ole nii kindel. Ja väga-väga mitmed ajakirjanikud on pöördunud minu poole sama küsimusega, me ju teame, et numbrid näitavad, et ei, ei saa, aga Henn Põlluaas: aga ma küsiks vastu, kas, kas teie oskasite tol hommikul arvata, et, et Eesti presidendiks saab Kersti Kaljulaid? No ilmselt ei osanud. Ma arvan, et mitte keegi ei osanud, nii et see loogika, mis nüüd Riigikogus valimistel on, see ju ei päde valijameeste kogus, sest seal on igal valijamehel siiski lisaks sellele nii-öelda parteilisele distsipliinile ka omad eelistused, omad sümpaatiad. Et, et see ei ole nii kontrollitav kui, kui Riigikogu erakonna liikmete hääletamised ja, ja ma usun, et neid üllatusi eriti, kui, kui teised erakonnad kardavad oma kandidaate välja käia, siis. Või neid ei ole lihtsalt. Või neid ei ole just et, et ma usun, et, et siin võib igasuguseid üllatusi veel olla. Ma lihtsalt Saatejuht: Tahaks natukene seda skeemi endale selgemaks saada, et Martin Helme ütleb, et tema peas on olemas skeem, kuidas Põlluaas saab presidendiks. Et kas, kas teie teate, mis Martin Helme peas on? Henn Põlluaas: Mina ikka tean, me oleme ju väga head kolleegid ja, ja, ja me koos arutame neid asju ja strateegiat ja taktikat, aga, aga te saate ju aru, et, et ega ma ju seda siin ei saa välja rääkida. No te pidite kõike ju nii avalikult tegema, et siis kuulame selle skeemi ära. Henn Põlluaas: Avalikult loomulikult, aga, aga noh, eks, eks ju igal tegevusel on ka oma, oma selline külg, mida, mida ei saa lihtsalt ju kõigile rääkida, mitte et selles midagi halba oleks või, või, või, aga noh, Henn Põlluaas: kasvõi selles mõttes, et, et oponendid ju, ju saavad ka siis teada, äkki teevad sama. Palju teil põllul nii-öelda hääli võiks olla, mille peale võib mürki võtta? Ma seda ei julge praegu öelda. Henn Põlluaas: Hetkel, hetkel jään vastuse võlgu. Mul lihtsalt tuli meelde, et Mart Helmel olid ka hääled koos, lõpuks selgus, et neid oli 16. Nojah, nagu ma ütlesin, et, et ega seal ju valijameeste kogu selles suhtes ei ole kontrollitav. Et seal ikkagi sõltub väga suuresti Henn Põlluaas: nendest konkreetsetest inimestest, kes valitakse, mitte niivõrd nende erakondlikust taustast ja, ja noh, kahtlemata siin valija kogu, valijameeste kogu ees on, on üks pluss on ju ka see, et, et mul on lisaks Riigikogu ja, ja, ja selle poliitika taustale ka ju kohaliku omavalitsuse taust, olen ka olnud. Henn Põlluaas: No hea küll, Henn Põlluaas: seda Saatejuht: Enam, teie tunnetus peaks läbi lõikama selle sõlme, et kas Jüri Ratas on sellest mängust täiesti väljas või natuke väljas? Henn Põlluaas: Ma ütleks, et peaaegu väljas, sest noh, tõepoolest need asjad, mis on siin nüüd avalikuks toodud, kusjuures väga sobivalt enne valimisi. Noh, öeldakse, et poliitikas ju juhuseid ei ole, siis noh, need on tõesti noh, pehmelt öeldes magedad. Keda kahtlustate, ajakirjandust või Reformierakonda? Henn Põlluaas: Ma jätan parem need kahtlustused enda teada, aga, aga ja või noh, tegelikult, mis siin ikka tõenäoliselt tuli see poliitikute poolt ja ajakirjandus loomulikult haaras sellest rõõmuga kinni, et, et suurepärane skandaalne uudis. Ja, ja noh, mul on kahju, et, et tõepoolest meil noh, on selliseid poliitikuid, kes, kes käituvad selliselt, et jah, kui nii võtta, siis otsest mingisugust seaduserikkumist ei olnud. Tal on võimalus astuda nii, aga ka selliseid samme, aga alati peaks ju mõtlema, et kas ikkagi tasub niimoodi käituda ja, ja, ja noh, ka oma riigimehelikkusele ja, ja, ja, ja väärikusele. Saatejuht: Muide, see on väga huvitav testikoht. Teie presidendina, kas see oleks olnud see koht, kus president oleks sõna võtnud, ma ei tea, 12 tuhandene Saaremaal käik ja nii edasi? Henn Põlluaas: No ma arvan küll, et, et president võiks sellistes asjades sõna võtta. Henn Põlluaas: Mhm. Saatejuht: Henn Põlluaas on kirjutanud üsna raju raamatu Sotsid, Interrinde teine tulemine, et Saatejuht: ma ei tea, kas ma isegi küsin, meil oli nii palju aega, et raamatule hakata tagasivaadet tegema, aga kas pärast seda raamatut suudaksite te presidendina sotsidega sildu ehitada? Henn Põlluaas: Ma arvan küll. Henn Põlluaas: President peab ju olema ikkagi kogu rahva president, et seda nõuab tema amet ja seda nõuab ka meie põhiseadus. Et kui sa oled valmis juba seda sammu astuma ja kandideerima, siis sa pead ka arvestama seda, et sa ei tohi valida pooli, sa ei tohi eelistada ühtegi erakonda, sa pead olemagi erakondade ülene. Ja, ja noh, ma olen selleks valmis küll. Saatejuht: Nii et sotsid oleks sõbrad, ma ei tea, LGBT kogukond oleks sõbrad? Küsimus ongi ju selles, et president on ju terve rahva president. Saatejuht: No väga osav poliitiku vastus. Saatejuht: Muide, kas te sellist ansamblit teate nagu Viis Miinust? Jah, olen kuulnud. No ma ei tea, kas te saite aru, kuhu ma tüürin, aga EKRE tuli siis välja oma kohalike valimiste strateegiaga, mis on EKRE viis plussi, et olete kindlad, et need ikka natuke ka miinused ei ole? Ei, absoluutselt Henn Põlluaas: Ma olen kindel, et need on plussid, me oleme, olen ka ise selle koostamise juures olnud ja ja, ja selle kiituseks ma ütleks seda, et, et need on lühikesed, konkreetsed, löövad, väga-väga põhjalikud, tõsised ettepanekud ja plaanid ja kavad, mis siin on välja toodud. Henn Põlluaas: Ja, ja noh, võrreldes mõne muu erakonnaga, kes on tulnud siin seitsme leheküljeliste hoopustega välja, mis võivad ju ka iseenesest väga-väga head olla, aga, aga paraku nii pikka teksti ilmselt keegi ei, ei suvatse süveneda. Saatejuht: No, me pikalt ei jõua seda analüüsida, eks valimisdebatid kindlasti ka tulevad, aga üks nope lihtsalt, me ei luba Eestit üle ujutada kaugest kultuuriruumist tulevate immigrantidega. Härra Põlluaas, millise inimesed Soome ja Läti ja te hirmutate massiimmigratsiooniga? Henn Põlluaas: See ei ole ime, hirmutamine, see on ju täiesti selge fakti nentimine. Me oleme ju täna olukorras, kus ränne on võtnud ju taas täiesti noh, väga-väga hirmuäratavad jooned, kui eestlasi lahkub siit palju rohkem, kui neid tagasi tuleb. Kui välispäritolu inimeste arv Henn Põlluaas: ületab seda kordades, meil tuleb neli-viis 1000 inimest aastas juurde, see kogu aeg kasvab. PPA hinnangutel tänavu aasta tuleb meile umbes 35000 Henn Põlluaas: võõrtöölist ja nii edasi ja nii edasi, siis see, see ei ole hirmutamine. Tagajärg on ju väga lihtne, me teame ju seda kõik, et, et nad löövad palgad alla, me jäämegi igavesti vaesuse lõksu. Nad võtavad meie inimestelt töö ära. Mul lihtsalt lühike küsimus. Meil on, meil on 54000 oma inimest ilma tööta. Mul lihtsalt lühike küsimus. Ruhnu volikogu hakkab selle massiimmigratsiooniga võitlema, meil on kohalikud valimised tulemas. Ja kohalike, aga see on ju täiesti selgelt kohalike valimiste teema samamoodi. Henn Põlluaas: Kas neid võetakse vastu, kas neile ehitatakse sotsiaalmaju ja nii edasi, ma arvan, et, et eeskätt me peame muretsema ikkagi enda inimeste heaolu eest, selle eest, et neil oleks tööd, et neil oleks leiba laual. Et meil ei oleks enam kolmekümmet tuhandet last, kes on näljas ja saavad ainult tänu koolile sooja söögi lauale. Need on meie prioriteedid ja, ja neid me peame järgima. Saatejuht: Ja meil on saateaeg täiesti läbi, aga kuna presidendi töökohustuste hulka kuulub ka rahvusvaheline suhtlemis, mul on üks lõpuküsimus, et kuidas president Biden seni oma tööga hakkama saanud või EKRE tipud loodavad ikka natuke veel Trumpi peale? No me Henn Põlluaas: Loodame seda, et, et meie suurima ja parima liitlase USAga suhted jäävad väga heaks. Henn Põlluaas: Noh, me Bidenist rääkides väga-väga kahetsusväärne on näiteks Nord Streami juhtum, kus siiamaani meil USA oli, oli väga hea toetaja. Enam kahjuks ei ole. Aga, aga kuna meil aeg on läbi, siis, siis lootusetult, siis ma ühe asja ütleks veel. Et ma olen kindlalt seda meelt, et presidenti peaks valima rahvas. Selge pilt, aitäh selle Saatejuht: Intervjuu eest ja jõudu tööle. Aitäh. Ja head vaatajad, soovitan vaadata homset Esimest stuudiot, sest külla tuleb Tallinna linnapea, olge tublid.

Saatejuht: Tere õhtust, Henn Põlluaas EKREst. Umbusaldasite Kalle Laanetit, aga see kukkus läbi. Henn Põlluaas: Aga põhjust oli umbusaldamiseks. Saatejuht: Kas kärpelootused on ultimaatum peaministrile? Henn Põlluaas: Vaatab, kuidas Reformid hakkama saavad. Saatejuht: Kui siiras Keskerakond oma käitumises on? Henn Põlluaas: Mitte kaugele kandev poliitika paistab läbi. Saatejuht: Miks mitte peaministrit umbusaldada? Henn Põlluaas. Oleme proovinud. Saatejuht: Nii et jätku tuleb. Henn Põlluaas: Ega peaministri elu kergeks ei tee. Saatejuht: Kas Isamaa teeb reaalseid tegusid? Henn Põlluaas: Umbusaldus. Saatejuht: Mis lugu Isamaaga on? Henn Põlluaas: Ühisosa võiks olla rohkem. Saatejuht: Sotsid hääletasid ka umbusalduse poolt? Henn Põlluaas: Neil on teravaid sõnu peaministrile. Saatejuht: On opositsiooni unelmate aeg. Henn Põlluaas: Nojah. Kärpeotsuseid tehti pealiskaudselt. Saatejuht: Kas majanduskasv päästab meid? Henn Põlluaas: Leevendab küll. Saatejuht: Reformierakond tahaks laenu targalt kulutada. Henn Põlluaas: Pole seda näinud. Teistel riikidel on taristud laenurahadega välja ehitatud. Kummaline, et teisi presidendikandidaate peale minu pole. Saatejuht: Eelmistel presidendivalimistel läks ka halvasti. Henn Põlluaas: Tekkis presidendi määramine olukord, mida tahame nüüd vältida. Saatejuht: Saate praegu palju tunnustust. Henn Põlluaas: Kõik peab aus olema. Saatejuht: Ilmselt te presidendiks ei saa. Henn Põlluaas: Ega Kersti Kaljulaidki pidanud saama. Valijakogus võib üllatusi tulla. Saatejuht: Teate Martin Helme plaani? Henn Põlluaas: Muidugi, aga ei räägi. Saatejuht: Pidite aus olema. Henn Põlluaas: Avalikkuses küll. Hääled alati ei pea, tean seda. Saatejuht: Kas Jüri Ratas on mängust väljas? Henn Põlluaas: Peaaegu väljas. Võimalus on, aga see pole riigimehelik. Saatejuht: Kas see oleks koht, kus president oleks sõna võtnud? Henn Põlluaas: See ongi debati koht. Saatejuht: Kas suudaksite presidendina sotsidega silda ehitada? Henn Põlluaas: President peab olema rahva president. Saatejuht: LGBT kogukond oleks sõbrad. Henn Põlluaas: President on terve rahva president. Saatejuht: Osav poliitiku vastus. Kas EKRE valimisstrateegia on hea? Henn Põlluaas: Loomulikult. Saatejuht: Te hirmutate massiimmigratsiooniga. Henn Põlluaas: Meil on 35000 võõrtöölist, kelle pärast jääme me igavese vaesuse lõksu. Eelkõige peab muretsema enda inimeste eest. Saatejuht: Kas EKRE vaatab Trumpi poole? Henn Põlluaas: Loodame headele suhetele. Presidenti peaks otsevalimistega valima. Saatejuht: Selge pilt, olgu tublid.

esimene-stuudio-henn-polluaas-350527

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Vene armee ründab aktiivselt nii Donetskis kui Luganskis, kuid Ukraina kaitsjad ei taha territooriumi loovutamisest midagi kuulda. Kui palju agressoril jõudu jätkub, kas nende taktika suudetakse läbi hammustada ja kas sellel kõigel on ka hea lõpp? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht Indrek Kannik, tere õhtust. Tere õhtust. No venelane surub siis Donbassi rindel pea 500 kilomeetri ulatuses väga aktiivselt. Kui sissejuhatuseks küsida, mis siis selle lahingu otsustavaks faktoriks saab, kas parim plaan, parimad relvad või parim kaitsetahe? Indrek Kannik: No ma arvan, kõik need mõjuvad lahingule kaasa, et ei saa tuua välja ühte otsustavat momenti nende puhul. Ma arvan, et üsna otsustavalt saad olema järgmised neli-viis päeva. Indrek Kannik: Kui ründaja teatud aja jooksul edu ei saavuta, siis kaitsevõimalused saavutada hea tulemus sellest lahingus on, hakkavad iga päevaga suurenema, et mõnes mõttes oli niimoodi ka ju Kiievljal lahingus, kus venelased saavutasid esimese kahe nädala jooksul teatud edu. Edasi rünnak pidurdus ja noh, paar nädalat hiljem tekkis juba olukord, kus Ukraina küll väga aeglaselt ja aga vaikselt, aga kindlalt hakkas venelasi omakorda tagasi suruma ja mingil hetkel jõuti olukorrani, kus venelaste jaoks muutus olukord liiga riskantseks ja nad olid sunnitud sealt lahkuma. Saatejuht: Kui proovida natukene neid jõude hinnata, siis erinevatel andmetel on Vene armeel piirkonnas seal kusagil 75 80 siis pataljoni taktikalise grupi vahel, seal on siis ütleme, suurusjärk 800 meest per ühik. Aga ikkagi, kui me mõtleme sadade kilomeetrite kaupa rindejoont või territooriumit, et on see piisav jõud, et seal mitte ainult survestada, vaid ka läbi murda? Indrek Kannik: Jah, ameeriklased on rääkinud alla 80-st pataljoni taktikalisest grupist, ukrainlased veidi rohkem, umbes 90-st. Ja no erinevad andmed. Indrek Kannik: Ei tohiks olla, arvesse võttes seda, et ka ukrainlastel ei ole mehi seal vastas vähem, vaid pigem isegi natuke rohkem. Et kui me vaatame seda, kui sõda algas, praegune faas sõjas 24. veebruaril, siis oli, inimeste arvu poolest olid pooled umbes võrdsed. Indrek Kannik: Ja teistpidi, Indrek Kannik: ega Indrek Kannik: siis kogu see Indrek Kannik: rindejoon ei ole ühtlaselt Indrek Kannik: inimestega kaetud, Saatejuht: Et see kontsentratsioon on teatud Saatejuht: punktides. Indrek Kannik: Seda kindlasti mitte, et ei ole niimoodi, et on 500 kilomeetrit järjest mehed teineteise vastas, seda kindlasti mitte, seal on kümnete kilomeetrite pikkused alad, kus tegelikku lahingutegevust ei käi. Saatejuht: Jah, ja seda on ka sõjalised eksperdid öelnud, et selliseid klassikalisi või vanaaegseid, mitte klassikalisi tanki lahinguid ja suuri nii-öelda põllulahinguid me ei näe ja see ei ole ka ukrainlaste mõttes ilmselt mõistlik, et pigem ikkagi natukene sarnast taktikat. Indrek Kannik: No soomuse osas jääb Ukraina jõud kindlasti jätkuvalt venelastele tugevalt alla ja Ukraina ei saa minna nii-öelda vastava jõuga vastu, et nad peavad ootama ikkagi venelaste liikumist, ründama küljelt, tegema varitsusi, võtma maha venelaste teatud kõige ohtlikumad relvad. Et see on võimalus Ukrainas võimalus vastu sõdida. Saatejuht: Prooviks veel aru saada, mida mõtlevad Vene kindralid, et miks nad ikkagi ei julgenud või tahtnud anda vägedele seda pausi, mida eriti nendele regruppeeritud vägedele oleks kindlasti vaja olnud, et muutuda uuesti võitlusvõimeliseks, et selline noh, öeldakse, et kaotuse mekk ei lähe sõduril silmist ja peast ikka mõned head nädalad välja ja see nakkab hullemini kui katk. Indrek Kannik: No siin on tõenäoliselt nii sõjalised probleemid kui ka poliitilised probleemid, et üks on see, et Vene ülemjuhataja president Putin tõenäoliselt ei anna oma sõduritele seda aega, vaid nõuab ikkagi tulemusi üsna kiiresti. Ja teise on sõjalise poole pealt see, et kui me vaatame Vene üksusi, siis paljud neist olid tegelikult õppuste nime all kas Lõuna-Venemaal või Valgevenes juba, küll Lõuna-Venemaal juba alates oktoobrikuust ja ega nende võitlusvalmidus nüüd järgmistel kuudel enam paremaks ei lähe. Indrek Kannik: Pool aastat olnud sisuliselt sõjaolukorras või, või õppus olukorras põllul kusagil ega see paremaks ei lähe. Ja teiseks pead arvestama sellega, et Ukrainale jõuab ikkagi kogu aeg läänest täiendavat varustust, täiendavat relvastust juurde. Et selles mõttes nagu see ei räägi selle kasuks, et venitada operatsiooniga, on teisi argumente, mis räägivad, et tuleks anda täiendavad puhkamisvõimalusi Vene üksustele, ka seda, et võib-olla maastik muutub venelaste jaoks veidi soodsamaks, kui ta jõuab ära kuivada rohkem, et siis on võimalik põlde kasutada rohkem rünnakuks, et praegu tuleb liikuda nagu teid pidi, mis teeb ukrainlastele kaitsmise kindlasti kergemaks. Saatejuht: Nojah, Saatejuht: aga Saatejuht: kuivamisega läheb kindlasti veel aega ja, ja Saatejuht: ega tavaliselt Indrek Kannik: Vist nii palju, kui mina olen aru saanud aprilli teises pooles või aprilli keskel enam sealkandis sellist väga niisket hooaega ei ole, et juba hakkab ikka kevad selgelt pihta, et see on erandlik pigem, mis tänavu on olnud. No Saatejuht: Vene armeel võivad olla logistikaprobleemid, varustuse probleemid, moraaliprobleemid, aga üks asi, mida neil on, on see nii-öelda rumal ja pime maa, mida panna kahuritorusse ja lasta kümnete kilomeetrite kaugusel. No Zelenski ütleb, et nad tahavad lihtsalt Donbassi maa pealt ära Indrek Kannik: Pühkida. No nad on näiteks Mariupoli linnaga on seda teinud väiksemate kohtadega Donetski, Luhanski oblastites samamoodi, et kui me võtame sellised kohad nagu Rubišnõi või Bopasna või, või ka Severonets, siis need on üsna ära pühitud juba, juba maa pealt või Zium, Harkiv oblastis. Et see on nagu üks variant, kas see aitab sõjavõitlusele kaasa, on muidugi omaette küsimus, et niikaua kuni nad ei suuda tabada sellega Ukraina sõjaväge ja Ukraina tehnikat, sõjalist tehnikat, siis otseselt sõjalisele võidule see kaasa ei aita, see on nagu selline pime rahva ja, ja rahva väärt varanduse hävitamine lihtsalt. Saatejuht: Ja senine sõjakäik näitab ka, et nii-öelda see viha, põgenike laine ja kõik emotsioonid võivad kasvada, aga võitlusvaimu niimoodi ukrainlastele ei murra. Indrek Kannik: Ja seda kindlasti mitte, et ma arvan, et see on pigem ikkagi veel ainult tugevdanud seda võitlusvaimu, et et nad saavad väga hästi aru, mis neid ootaks, kui Vene võim nende riigi territooriumile tuleks. Et parem on sõdida praegu ja võtta need kaotused vastu, mis tulevad, kui jääda 50-ks aastaks okupeerituks, nagu me endagi kogemusest teame. Saatejuht: No ukrainlased on väga optimistlikud, vähemalt osaliselt, aga samas on nende jutus ka sees väga mustad toonid ja see must toon ütleb kogu aeg relvi, relvi, relvi, kui relvi ei tule, siis on suur probleem. Kas lääne relvad jõuavad enne kohale ja noh, ma ei pea silmas siin nii-öelda nui ja, ja lihtsaid püsse, vaid tegelikult ka relvad, mis võiksid selle sõjakäiku muuta, jõuavad nad kohale enne otsustavaid lahinguid? Indrek Kannik: No nad jõuavad kogu aeg kohale, et ega me täpselt ei tea, mis päeval, mis relvasaadetis jõuab ja ei peagi teadma, kuna siis teaks ikka. Magama rahulikumalt. Siis teaksid ka venelased, kui me ei tea, kui meie siin teaksime seda praegusel hetkel, aga nad jõuavad kogu aeg kohale. Aga sellega, paljude asjadega oleks tulnud alustada palju varem, see on ka täiesti selge. Et kui Ameerika luurel oli, ütleme oktoobrikuuks üsna selge pilt, mida venelased planeerivad, siis oleks võinud palju suure hulga relvastuse andmist alustada juba enne sõja algust, midagi anti, aga oleks võinud palju rohkem anda. Sõja alguses oleks võinud anda palju rohkem. Nii et hetkel tegelikult, kui vaadata sõjakaarti, siis positiivne pilt nii hullusti kui see ka Indrek Kannik: ei ole. Indrek Kannik: Nii et hetkel tegelikult, kui vaadata sõjakaarti, Indrek Kannik: siis positiivne Saatejuht: Pilt Saatejuht: nii Saatejuht: hullusti kui see ka ei kõla, on tegelikult see, et Ukraina peab rünnakutele vastu ja olukord jääb umbes samaks. Aga sealt murret, seda jõudu, et Ukraina kusagilt tuleks ja hakkaks tohutult territooriumi tagasi võtma, seda pilti ju tegelikult ei paista Indrek Kannik: Kuskil. Ei, ma arvan, esimesel kahel nädalal venelaste rünnaku kahel nädalal on seda raske lootagi, see peabki olema nii-öelda kurnamis lahing Ukraina poolt, et ründaja kaotab rohkem oma varustust, rohkem inimesi ja, ja kui see rünnak siis tulemust ei too, siis tekib kaitse all poolel alati võimalus ka vasturünnakutesse minna. Ja samas mulle Saatejuht: Tundub, et ikkagi osades riikides veel arutatakse selle üle, et et kerge relvastus ja raskerelvastus, et üks siis toob kaasa eskalatsiooni Venemaaga ja teine ei too. Et kuigi noh, ainuüksi kaadrid oleks pidanud sellise arutelu ära Indrek Kannik: Lõpetama. Nojah, ütleksin niimoodi, et Lääne-Euroopas on see pilt läinud palju paremaks, ka sõja algusega võrreldes, aga aga jah, ega need meie traditsioonilised murelapsed kõige rohkem Saksamaa ja Prantsusmaa, kõige rohkem Saksamaa antud juhul on ikkagi oma aruteludes ülejäänud Euroopast arvestataval määral maas. Saatejuht: Ukraina vägedest me muide väga palju ei tea, et ega nad ei jaga ka seda infot, et küll aga me teame, et nad on saanud tegelikult valmistuda üsna põhjalikult ja Saatejuht: noh, mida midagi üllatusena neile vähemalt ei tule. Indrek Kannik: Selles mõttes ma arvan, et ukrainlased on, kui nii võib öelda parim, kes, kes saab venelastega sõdida, et venelaste nii öelda taktikalised kavalused, see, mida vene sõjakunstis nimetatakse ja kõik selline, selle nad näevad väga hästi läbi, et tegelikult on ju paljud Ukraina ohvitserid käinud ka veel vene ohvitseridega samades koolides ja ma arvan, seda vene mõttelaadi, mida vene sõjaväelased evivad, seda ukrainlased tunnevad väga hästi ja nad on hästi-hästi, väga hästi olnud valmistunud arvesse võttes seda, mis on nende Indrek Kannik: nii-öelda eelkõige Saatejuht: No mõned rahvusvahelised triibud siia sisse, USA president pidas just videokõne liitlastega, päris 100 protsenti täpselt ei tea ka, millest räägiti, aga üks kõrge Ameerika ametnik ütles Reutersile, et USA näeb Ukrainas toimuvat prelüüdina suuremale operatsioonile idas, et see kõik väga hästi ei kõla. Indrek Kannik: Ma ei ole jõudnud neid uudiseid veel jälgida, tõepoolest praegusel hetkel ma arvan, et siin mõeldakse ikkagi eelkõige seda, et et see on Ida-Ukrainas suuremale operatsioonile või, või on siis mõeldakse. Saatejuht: Ei no pigem mõeldi laiemat pilti jah, pigem mõeldi laiemat pilti jah. Indrek Kannik: Ei nojah, ma ütleks niimoodi, et kui Venemaa saavutaks oma sõjalised eesmärgid Ukrainas, siis oleksid ohud muidugi palju laiemad. Tänasel hetkel ma siiski õnneks ei näe, et oma algseid eesmärke, mis tal seda sõda alustades 24. veebruaril olid, Ukrainas saavutaks, ükskõik kuidas see lahing ka seal Ida-Ukrainas ei läheks. Saatejuht: Kui tõsiselt te soovitate võtta seda Putini hoiatust, et see, et USA annab relvaabi ja nüüd loodetavasti kiiremini ja kiiremini, kohati isegi rekordkiirusel, et see eskaleerib lõpuks suhteid Venemaaga ja võib viia pagan teab milleni. Indrek Kannik: Ei võta väga tõsiselt, see on klassikaline venelaste hirmutamine. Indrek Kannik: Nad ei ole leidnud muud meetodeid relvaabi peatamiseks ja siis püütakse ähvardamise teel seda saavutada, et üldiselt tuleb venelaste puhul vaadata seda, mida nad teevad. Et tänase Vene juhtkonna puhul ütleme üle nende sõnadest 80 protsenti on otsene vale ja ülejäänud on siis jälle seesama, et millega püütakse meid segadusse ajada, et ma arvan, et see viimane kuulub selle hulka. Saatejuht: Jah, et kui eile oleks keegi neelanud konksu, et millele Vene armee rünnakud siis Lvivi külje all pihta said, et siis see oleks küll kõvasti petta saanud. Jah, just nimelt. Et jah, seal mingisugust USA relvasaadetisi kindlasti ei tabatud, et seal pigem oli juttu mingist garaažist Indrek Kannik: Vist. Noh, jääb mulje, et seal remonditi üheksakümnendatel toodetud autosid. Saatejuht: Jah, ja täppismoona kohta, milline raiskamine, sest seda Venemaal on noh, vähem, ei saa öelda, et see on otsakorral, aga seda noh, ta ikkagi vähenevad need varud. Indrek Kannik: No aga leiburite puhul usutakse, et ega seda liiga palju ei ole juurte toota, praegusel hetkel ei õnnestu. Saatejuht: Täna on üleüldse ajalooline päev, sest Vene uudisteagentuur Daz tsiteerib Vene kaitseministrit Sergei Soigut ja ma lihtsalt pean ühe lõigu siit ette lugema, et televaataja ka aru saaks, kui jabur võib-olla Vene propaganda. Järjekindlalt realiseeritakse Donetski ja Luganski Rahvavabariigi vabastamise plaani viiakse läbi rahumeelse elu korraldamise toiminguid. Vene sõjaväelased näitavad üles mehisust ja kangelaslikust, tsitaadilepp. Indrek Kannik: No ma arvan, et selle võib kommentaarid ette jätta või kui siis kommentaarina lisada, et kas plaani osa oli ka ristleja Moskva põhja minek? Saatejuht: Just. Mille me kohe markeerime ära, ma tahan lihtsalt siia kontrastiks tuua ühe tülgastava uudise eilsest. Vene president andis 64.-le motoriseeritud brigaadile, kes siis osales Putsa massimõrvas, kaardiväe aunimetuse. Et selle uudise võib vist ka ilma kommentaarita jätta. Indrek Kannik: No selle kohta saab kommentaariks öelda seda, et ükskõik ja millal see sõda lõpeb, praegune faas sellest sõjast lõpeb ja, ja millise tulemusega ta lõpeb, näitab see seda, et tänase Vene eliidiga ja Vene juhtkonnaga nagu mingilgi pidev, mingilgi määral normaalsete suhete taastamine ei tohiks olla tõsiseltvõetav võimalus isegi. Vaid kui need inimesed peaksid Venemaa etteotsa edasi jääma, siis ma arvan, ainuke, mida lääs saab teha, on Venemaad isoleerida ja Venemaa eest ennast kaitsta ja neid oma naabreid kaitsta, kes kes tahavad vaba, vabas maailmas elada. Saatejuht: No lipulaev Moskvat te mainisite. Sotsiaalmeedia muidugi ja infosõda, milles ukrainlased on päris head. No nad muidugi rõõmustavad nüüd juba siin mitu ööpäeva. Lihtsalt üks nali, mis meelde on jäänud, on see, et Moskva uppus, aga Kiiev mitte. Indrek Kannik: No eks see on sümboolse tähendusega kindlasti ka, aga noh, sellel laeva hukkumisel oli ikkagi ka väga suuri sõjalisi tähendusi, et esiteks ma arvan, surve Odessale näiteks muutub pärast seda palju väiksemaks, Ukraina saab viia osa üksusi Odessa alt ida poole Mokko laeva alla ja seal oma oma üksusi sellega tugevdada. Venelaste dessandi võimalus Odessa juurde lähiaegadel on, ma arvan, selle selle laeva hukkumisega kadunud. Teiseks venelaste juhtimisvõimekus merel on oluliselt nõrgenenud, venelaste Indrek Kannik: õhutõrjevõimekus seal merel on oluliselt nõrgenenud, et seal on ka ikka sõjalisi argumente päris palju. Saatejuht: Ja oskate pakkuda, mis loogika see ikkagi Kremlil on, et enda korraldatud soperdus või õnnetus on justkui parem variant kui rünnak? Indrek Kannik: No Indrek Kannik: nad ei saa, see on üks asi, et nad ei saa lihtsalt tunnistada seda, et Ukraina riik, kes noh, nende kirjelduste järgi on täiesti värdmoodustis, ei suuda mitte midagi teha, kelle õhuvägi ja merevägi kõik on hävitatud juba saaks millegi sellisega hakkama. Aga no teine, see on pikaaegne Nõukogude ja võib öelda Vene kultuuri osa, et kui mingi asi, mingi suur jama juhtub, mingi suur õnnetus juhtub, siis esimene reaktsioon on valetada. Et toome näiteid ajaloost 1000 900 82 lasid venelased alla või Nõukogude Liit alla Lõuna-Korea reisilennuki, algul, algul oli täielik eitamine, et midagi sellist pole juhtunud. Tšernobõli katastroof, esimesed päevad täielik eitamine, et midagi sellist pole juhtunud. Indrek Kannik: Kursk. Kursk, allveelaev kursk, esimene teade, et meeskonnaga side loodud, kõik on terve, elus ja terved, noh, täielik vale. Indrek Kannik: No kindlasti on Kreml ka nördinud, et Indrek Kannik: nende väed Saatejuht: Ei ole Saatejuht: pea kahe kuu jooksul suutnud Mariupolit vallutada. Mis ime läbi need kaitsjad ikkagi vastu peavad? Indrek Kannik: No vot, see on küll nüüd linn, kus, mille kaitstuseks Ukrainad on kaheksa aastat väga-väga hästi valmistunud ja ma olen üsna kindel, et sinna oli kogutud tohutul hulgal laskemoona, tohutu hulga varustust, ka tohutu hulga toitu, et seda teha. Kuna noh, praktiliselt kõik stsenaariumid, kui Venemaa rünnaku puhul nägid ette, et venelased üritavad luua maismaa silla Krimmiga ja Mariupol jääb sinna, sinna vahele igal juhul. Et Mariupoli ründamine oli igas stsenaariumis sees ja no seal on Ukraina mõnes mõttes sellised kõige patriootlikumad üksused, kes võitlevad tõenäol, et tõepoolest viimase mehena, et nad ei kavatse mingil juhul alistuda. Aga see, et nad hästi vastu peavad, ei ole väga suur üllatus, et kui meenutame kas või 2000 neljateistkümnendat aastat, kui kaua suutsid Ukraina üksused ümber piiratud Donetski lennujaamas vastu pidada, mis oli palju väiksem ala maa-ala mõttes, kui kasvõi see asustalli tehas praegusel Saatejuht: Hetkel. See on mingi 10 11 ruutkilomeetrit, see on Keila linn. Indrek Kannik: Jah, see on nagu Keila linn, nii et, et ma arvan, et. Ruutkilomeetrit siis jah? Jah, et see olukord muidugi halveneb iga päevaga Mariupoli kaitsetel, aga ma ei usu, et see on veel nüüd nii kaugel, et see on päeva-paari küsimus, kus venelased selle ära suudavad. Saatejuht: Ja pluss seal on tohutu siis maa-aluste käikude ja, ja terve nagu maa-alused linnad öeldakse selle kohta. Ja ega nad ei olegi ainult seal, nad on ikkagi ka teistes punktides linnas. Ja et see on nagu baas, nad käivad seal operatsioone tegemas. Indrek Kannik: Ja suudavad ikkagi jätkuvalt ka Vene rasketehnikat. Saatejuht: Aga nad hoiavad 10 kuni 12 taktikalist brigaadi, siis pataljoni taktikalist gruppi, mitte brigaadi, ehk siis 10 kuni 12 korda 800 meest hoiavad kinni seal. Indrek Kannik: Nii väitis täna Eesti sõjaväeluure ülem. Kes teeb maailma, ta teab seda hästi. Saatejuht: No Eesti sõjaväeluure teeb maailmatasemel tööd, selles ei ole mingit kahtlust. On see Mariuopol ikkagi lõunarinde jaoks nii oluline? Ma saan aru, et ta on oluline, aga sellest on saanud nagu Vene armee jaoks mingisugune kinnisidee. Indrek Kannik: No võib-olla see on üks ainuke asi, kus nad ise, äkki ise usuvad, et on veel võimalik võit saavutada praegusel hetkel. Indrek Kannik: Tsiteerides Saatejuht: Välisminister Kulibat, siis pärast Saatejuht: või õigupoolest pärast seda, mis siis teada sai, mis seal avalikkusele teada sai, mis seal toimunud on, muutus Vene juhtkonnaga suhted. Ka läbirääkimine võimatuks, aga Mariuopolist võib saada punane joon. Et kas, kas te saate aru, mida nad silmas peavad, et kas nad ikkagi kardavad keemiarelva, mingisugust massihävitusrelva või miks see Mariuopol ikkagi punane joon on? Indrek Kannik: No ma siin arvan, et on ka natuke sellist poliitilist retoorikat, et et tahetakse Venemaa avalik positsioon, mis on niigi halb, veelgi halvemaks muuta. Et kui ma püüan analüüsida, siis ma ei usu, et ka need läbirääkimise voorud, mis siin olid, olid kummaltki poolt väga tõsised, kuna lihtsalt noh, eesmärgid olid nii erinevad, Venemaa eesmärk oli jätkuvalt sisuliselt Ukraina iseseisvus hävitada või muuta vähemalt Ukraina marionettriigiks. Ja noh, Ukraina ei olnud lähedalgi, et sellele nõustuda ja noh, nende sõjaline seis ei olnud ka kaugeltki nii halb, et nad peaksid seda tõsiselt arutama, et nagu pinnast tõsisteks läbirääkimisteks sõja rahu teemadel ei olnud. Jah, läbi rääkida võib selle üle, et on toimuks vangide vahetus, luuakse mingeid humanitaarkoridore, sellistes asjades võib läbi rääkida, aga seda, et kuidas see sõda lõpetada praegusel hetkel selleks nagu ei olnud tollal pinnast, ei ole ka täna pinnast. Saatejuht: Ja ja järjest keerulisemaks läheb, sest ei kujuta tõepoolest ette, kuidas pärast Putsat istuksid delegatsioonid laua taha ja hakkaksid tõsiselt läbi rääkima mingisuguse ühe või teise territooriumile, et ukrainlastel on raske, aga neil on ka võidumaitse suus. Indrek Kannik: Ja, ja ma arvan, et isegi kui Ukraina ei suuda kõiki neid territooriume, mis venelased on vallutanud alates 24.-st veebruarist tagasi saada, siis ukrainlastel ei ole ikkagi kasulik mingite vaherahulepingut alla fikseerida, see legitimiseerib teatud alla kirjutada, see legitimeeriks teatud määral venelaste selle sõja võidud. Et on üsna selge, et kui see sõja praegune faas lõpeb, siis ühel või teisel moel mõlemad pooled hakkavad valmistuma järgmiseks sõjaks ja ukrainlasi segaks see, kui nad oleksid midagigi tunnustanud. Saatejuht: Mis tähendab, et tegelikult kui siit edasi mõelda, siis rahulepe või mitte või lihtsalt sõjategevuse peatamine, ka neil joon kahe riigi vahel jääb ikka alles. Joon kahe riigi. Mis tähendab, et õnnelikul lõppu sellel lool ei ole. Indrek Kannik: Niikaua, kuni Venemaal jääb tänane režiim võimule, ei ole õnnelikul lõppu sellel lool ja Venemaa naabrite jaoks jääb, kõigi naabrite jaoks jääb olukord endiselt väga ohtlikuks ja murelikuks. No Saatejuht: Nädala alguses Saatejuht: või küll noh, pisut varem saime me näha ühte jah, ikka eile nägime me suurepärast kaadrit, kuidas president Zelenski andis meile hästi tuttavale Mati Maasikale, ehk siis Euroopa Liidu suursaadikule üle täidetud küsimustiku siis Euroopa Liidu kandidaat riigiks saamiseks, et see on tõeline ju see ime, Boltilik kiirus, millega nad selle ära täitsid, et kuidas nüüd selle liikmelisusega hakkab olema? Saatejuht: See on ikka pikk ja keeruline. See Indrek Kannik: On pikk ja keeruline kindlasti, aga ma arvan, et see on muidugi positiivne märk, et et Ukrainal jäeti nii-öelda paar aset vahele, et anti neile siiski selge sõnum, et me aktsepteerime teid ja teie Euroopa Liidu taotlus ja püüdlus Euroopa Liidu poolelt ja anti põhimõtteliselt nende kandidaatriigi staatus, et see on nagu suur-suur samm edasi. Veel enne sõda mitmed Lääne-Euroopa riigid ei olnud valmis sel teemal tõsiselt isegi arutama. Saatejuht: Ja muidugi sõdiva riigi Euroopa Liitu võtmine on üks omaette huvitav teema. Saatejuht: Isegi kui tal on standardid enne staatust ilusti Indrek Kannik: Olemas. See ei ole tänase ega ka veel lähima paari aasta küsimus. Saatejuht: Hea küll, meil saateaeg on sisuliselt läbi. Mis nüüd lähipäevadel juhtuma hakkab? Ukrainlastel saab kindlasti olema raske, kuigi me üritame ka neid positiivseid pooli igas intervjuus leida. Indrek Kannik: Tuleb jälgida lahingute käiku. Ja jälle nii nagu sõja alguses, mida kauem Ukraina peab vastu, mida kauem ei ole venelaste suuri läbimurdeid, seda paremaks Ukraina olukord muutub. Saatejuht: Ja päris päris lõpetuseks kuuldavasti üheksanda mai proovid Venemaal juba käivad, et no ma ei tea julgeolekueksperdina, et peate te ka sellist sündmust selliseks gurmee ürituseks, kus tasub paar head võileiba teha ja vaadata siis neid lahingroboteid ja tanke, millega ei sõdita ja mida võib-olla isegi ei ole olemas. Indrek Kannik: Jah, mille kohta analoogia ei ole maailmas, aga nad on alati armastanud öelda, et et jah, ei, ma ei tea, mina ei ole selle paraadi vaatajate hulka kunagi kuulnud, aga alati on tore kuulda, kui näiteks armaada seal seisma jääb, Punasel väljakul, nagu mõne aasta eest juhtus ja ega seda armaadat ei, ei suudetudki tegelikku tootmisse panna. Saatejuht: Jah, aga selle tanki saab teise tankiga käima tõmmata, teavad vanad tankistid. Indrek Kannik, aitäh ja jõudu. Aitäh. Ja head vaatajad, homme olge kindlasti teleri ees, sest eetris on pikk poliitika debatt ja räägime julgeolekust ja lisaeelarvest. Kohtumiseni.

Saatejuht: Tere õhtust, Indrek Kannik, mis Vene sõjas muutub otsustavaks? Indrek Kannik: Järgmine nädal. Saatejuht: Kas vene armeest piisab läbimurdeks? Indrek Kannik: Venelasi on natuke rohkem, aga ründajal peabki olema. Saatejuht: Kontsentreerutakse ka. Indrek Kannik: Jah, on palju tühja maad. Saatejuht: Põllulahinguid ei ole. Indrek Kannik: Ukraina peab olema kaval, et võita. Saatejuht: Praegu on venelastel kaotuse mekk. Indrek Kannik: Putin nõuab tulemusi ja lääne abi jõuab kogu aeg lähemale. Saatejuht: Ilm on olnud ukrainlaste poolel. Indrek Kannik: Ilm on erandlik. Venelased ootavad kuivust. Saatejuht: Venelased tulitavad Donbassi. Indrek Kannik: See hävitab ainult varandust, aga mitte sõjaväge. Saatejuht: Võitlusvaimu see ei murra. Indrek Kannik: Pigem tugevdab. Saatejuht: Kas lääne relvad jõuavad kohale? Indrek Kannik: Kogu aeg, kuigi ollakse aeglased olnud. Saatejuht: Ukraina vasturünnakut ei paista? Indrek Kannik: Hetkel peavad nad veel kannatama. Saatejuht: Riigid arutlevad, kas tasub relvi anda. Indrek Kannik: Saksamaa on aruteludest maas. Saatejuht: Ukraina väed on valmistunud. Indrek Kannik: Ukraina on parim riik Venemaa vastu võitlemiseks. Saatejuht: USA näeb sõja taga suuremat operatsiooni. Indrek Kannik: Ida-Ukrainas siis. Saatejuht: Ei, laiemas pildis. Indrek Kannik: Kui nad oleks suutnud Ukraina võtta. Saatejuht: Kas kardate olukorra eskaleerumist? Indrek Kannik: See on klassikaline venelaste hirmutamine. Saatejuht: Eilseid uudiseid vaadates oleksid kõvasti petta saanud. Indrek Kannik: USA abi asemel olid garaažid. Saatejuht: Venemaa varud vähenevad. Indrek Kannik: Tõsi. Saatejuht: Venemaal tehakse korralikku propagandat. Indrek Kannik: Ka Moskva põhjaminek oli osa plaani? Saatejuht: Putin aunimetas massimõrvareid. Indrek Kannik: Venemaad peab isoleerima. Saatejuht: Moskva uppus, Kiiev mitte. Indrek Kannik: Sümboolse tähenduse kõrval on ka surve Odessale vähenenud. Saatejuht: Kuidas see ikkagi juhtus? Indrek Kannik: Venemaa reaktsioon on valetada, nad on teinud seda korduvalt. Saatejuht: Mis ime läbi kaitse püsib? Indrek Kannik: Ukrainlased olid selleks ette valmistunud ning nende moraal on kõrge. Mariupol hoiab. Saatejuht: Seal olevat maa-aluseid käike palju. Indrek Kannik: Jah. Saatejuht: Venelased hoiavad neid kinni. Indrek Kannik: Nii väidetakse. Saatejuht: Kas Mariupolist on saanud kinnisidee? Indrek Kannik: Võimalik. Saatejuht: Miks Mariupol punane joon on? Indrek Kannik: Praegusel hetkel pole pinnast rahuaruteludeks. Saatejuht: Ukrainlastel on võidumaitse suus. Indrek Kannik: Ukrainlasi segaks millegigi tunnustamine. Saatejuht: Õnnelikku lõppu ei ole. Indrek Kannik: Praeguse režiimiga mitte. Saatejuht: Kuidas Ukraina liikmelisusel läheb? Indrek Kannik: Kandidaatriigi staatus on suur samm. Saatejuht: Sõdiv riik? Indrek Kannik: Vaatame. Saatejuht: Mida ukrainlased teevad? Indrek Kannik: Peavad vastu. Saatejuht: Antitähistate 9. maid? Indrek Kannik: Pole kunagi vaadanud. Saatejuht: Aitäh.

esimene-stuudio-indrek-kannik-382076

Saatejuht: Tere õhtust, head vaatajad. Koroonanumbrid püstitavad uusi rekordeid ja teadusnõukoda soovitab valitsusele uusi karmimaid piiranguid. Kas meil õnnestub Eesti täielikku lukku keeramist ära hoida ja kas valitsusel jääb ikka aega tülitsemise kõrval kõige olulisemaga tegeleda? Esimene stuudio alustab. Saatejuht: President Kersti Kaljulaid, tere tulemast saatesse. Kersti Kaljulaid: Tere õhtust, tänan kutsumast. Saatejuht: No viimaste nädalate koroonanumbrid on olnud rohkem kui murettekitavad ja tegelikult tundub, et me oleme selle murdepunkti mööda lasknud. Kas tegelikult valitsusel on üldse muud võimalust kui sisuliselt Eesti lukku Kersti Kaljulaid: Panna? Ma veel loodan, et on, sellepärast et kui me tõepoolest kanname maske siseruumides ja, ja hoiame ka kaks pluss kaks reeglist kinni, siis on lootus veel, et see lisanduvate haigete arv võiks stabiliseeruda sinna 200 250 juurde, mis võiks anda noh, ütleme meie haiglatele küll täiskoormuse, aga mitte sellist koormust veel, et peaks kogu plaanilise ravi sulgema. See on midagi, millega me võiksime veel toime tulla, aga see kõik on kalk statistika. Tõsiasi on see, et mingi protsent nendest inimestest, kes sellesse viirusesse haigestuvad, ka surevad. Ja see juhtub paratamatult, kui need arvud on suured. Saatejuht: No need numbrid on olnud tegelikult juba väikese Eesti jaoks lubamatult suured, viis-kuus hukkunut siin viimastel päevadel ka. Me oleme hetkel veel kõige liberaalsemate piirangutega riik ja paratamatult on küsimus, et kas me ikkagi natukene seda koroonat või selle koroonasaba jupikaupa ei raiu. Kersti Kaljulaid: No mingis mõttes on see liberaalsus ka põhjendatud, kui me vaatame oma arv näitajaid, siis nad on ikka veel seal Euroopa, Kesk-Euroopa riikidest isegi kaks, mõnest ka kolm korda veel madalamad. Ja minule väga meeldiks, kui me saame hakkama enesekontrolliga, mitte järjest rangemaks ja rangemaks minemata piirangutega. Et mida rohkem meil on endal mõistust peas hoiduda, seda parem, seda vähem me peame selle päris lukku keeramisega tegelema, et me ei peaks töökohti kinni panema, et me ei peaks kaotama oma sissetulekut, et see võiks olla eesmärk. Meil oli ka eesmärk, et koole ei peaks kinni panema. See ebaõnnestus, et katsume ära teha vähemalt selle, et, et ametid jääksid lahti ja tööd. Saatejuht: No aga peaminister täna tunnistas, et kaks pluss kaks siiski täielikult ei toimi ja see on suur murekoht. Mis siis lugu on, on see ikkagi koroona väsimus? Kersti Kaljulaid: Kindlasti, see on kindlasti koroona väsimus ja ma tahaks väga kiita Eesti rahvast, et ta nüüd tõepoolest neid maske järjest rohkem ka kannab. Nii vähe on jäänud, peame vastu, vaktsiinid on juba leitud, esimesed neist otsivad kinnitust ja, ja müügilube. Vaktsineerimine alates kõige õrnematest gruppidest ja eesliini töötajatest saab loodetavasti alata juba järgmise aasta esimestel kuudel. Nii vähe on jäänud, palun peame vastu. Saatejuht: On see kindlus teil olemas, et me oleme sellel rongil ikkagi peal ja ei vaata tagatulesid? Kersti Kaljulaid: Ka mina toetun selles Vabariigi Valitsuse sõnadele ja minu arusaam on, et Euroopa Liidus on meil kokkulepped, mis tagavad selle, et riskirühmad saavad eelkõige kogu Euroopas vaktsineeritud. Saatejuht: Suurepärane, mulle tundub, et viimastel nädalatel me kõik oleme vajanud häid uudiseid rohkem kui õhku. Eelmisel nädalal kogunesid Tallinnas maskivastased. Tõsi, neid ei olnud noh, tohutult palju, aga neid oli ja need ideed koguvad rohkem ja rohkem kandepinda. On see teatud mõttes valitsuse tegemata töö? Kersti Kaljulaid: Sellel ei ole teaduslikku seletust, küllalt, küllap on sotsiaalteaduslik seletus sellele, et alati tekib neid, kes tahavad liikuda vastuvoolu, esitada küsimusi ja kahelda kõiges, kahle kõiges on huvitaval kombel ju ka teadlaste üks põhiline, põhiline moto. Aga samal ajal me peame aru saama, et kõik teadlased ütlevad meile, maski kandmine on efektiivne. Andres Merits ütleb seda, Peep Talving ütleb seda, Irja Lutsar ütleb, et maski tuleb kanda ja rõhutab, et seda tuleb teha veel ka õigesti. Andres Merits on korduvalt öelnud, kui 80 protsenti inimestest kannab õigesti maski, siis ei ole vaja riiki lukku panna, et see on võrdne olukord tegelikult. Nii et me võime selle üle edaspidi arutel, et kas see maski kandmine vähendab viirusega nakkumise tõenäosust 10 protsenti, 15 või 20 protsenti. Täiesti kindel on, et ei suurenda, igal juhul vähendab. Tõenäosus tuleb nullile lähemale, ühest nullile lähemale, et me jääme haigeks, kui me kanname maske. Ja kui me mõtleme, et meie nakkuskordaja on seal kusagil 1,2, siis oletame, et see vähenemine ongi niimoodi 20 protsendipunkti, eks ole, see tõenäosus. See võib-olla isegi piisav, et tuua see nakkuskordaja sinna ühe juurde ja alla selle, kui me nüüd tõesti väga korraliku pingutuse teeme. Saatejuht: Aga te mõistate neid, kellel on võib-olla hirmud ja kes on lihtsalt skeptilised, nende hulgas on väga erinevaid inimesi, need ei ole ühe profiiliga inimesed ja tegelikult sellised meeleavaldused on levinud kogu Euroopas. Kersti Kaljulaid: Tegelikult mõistan, sest väga paljud inimesed on ka püüdnud süveneda meditsiiniteaduslikesse artiklitesse ja teinud tihtipeale ka valesid järeldusi, et otsitakse absoluuti, otsitakse absoluutset selgust ja kindlust. Üks ongi kindel, maski kandmine vähendab tõenäosust, et te nakatate kedagi ja et te jääte haigeks ja see vähendab ka sissehingatavate viiruse osakeste hulka. Ja ka see tagab ju tegelikult kergema haiguse kulu. Selles ei kahte küll mitte ükski teadlane, et see on tegelikult mõistuse hääl. Aga ma tean, et faktidega usu vastu ongi väga keeruline. Samas ma tahan ka öelda, et loomulikult, kui meil on inimesi, kes tahavad seista teistsuguste äärealamuste eest, siis neil peab olema õigus seda vabalt teha. Aga see ei tähenda, et ma ei oleks kriitiline selle seisukoha suhtes, ma olen väga kriitiline selle seisukoha suhtes. Saatejuht: No piirangud on kohati üsna ja väga ebapopulaarsed, mis siis nüüd ikkagi saab, kas jõulud sel aastal jäävad ära? Kersti Kaljulaid: Ma arvan, et kindlasti ei jää, et ka pereringis jõulud on jõulud, jõulud on traditsiooniliselt perepüha. On tõepoolest selge, et suuremaid kogunemisi ei saa teha, ei saa teha tubaseid jõulupidusid, isegi Kadriorus otsime, et me küll kutsume näiteks siin resideeruvad saadikud vastuvõtule, aga me teeme seda roosiaias õues väikese klöögiga ja, ja piisava ruumiolukorras, et nutikaid välilahendusi, väiksearvulisi, loodetavasti me saame endale ikkagi lubada, aga ainult sel juhul, kui me tõepoolest siseruumides oleme väga-väga korralikud ja me ei ole pidanud minema rangemaks kui praegu. Saatejuht: Te mainisite ise haridust, erakordselt oluline teema kogu selles paketis, kas natukene me ei alustanud valest otsast või, ja ma küsiks ka teistpidi, kas me tegelikult seda tagasilööki hariduse kvaliteedis, mis paratamatult sellega kaasneb, saame endale üldse lubada? Kersti Kaljulaid: Ei, muidugi ei saa, aga me ei saanud lubada ka paljusid muid asju, muuhulgas ka seda kiiret majanduslangust, kiiret laenukoormuse tõusu, kõiki neid asju me samamoodi ei saa endale lubada ja me peame kindlasti mõtlema, kuidas me nendele põlvkondadele, kes täna kannatavad, saame seda järgnevatel aastatel, kui me oleme selle probleemi ületanud, tegelikult kompenseerida just seda kaudu, et, et püüda, püüda nad järele aidata, et see jääks pikaajaline auk praegu koolis käivate laste haridusse. Aga mõned augud muidugi on korvamatud, me teame, et meil on kasvamas enesetappude arv, vaimse tervise probleemid on esil, meil on väga vähe tegelikult viimane 30 aastat jätkunud tähelepanu vaimse tervise probleemidele ja eriti noorte vaimsele tervisele. Me vajame sinna panust, me vajaksime sinna tegelikult juba sellest eelarvest, mis meil ju tegelikult on päris suur, hästi kiiresti panust, et, et meil oleks lastepsühhiaatreid, lastepsühholooge ja abiga suurtele inimestele. Saatejuht: No ma küsin siis natuke teistmoodi, valitsus arutab nüüd tõenäoliselt neljapäeval uuesti neid piiranguid, mis teie kui presidendi ootus on? Kersti Kaljulaid: Ma ei sekku operatiivtasandi töösse, aga mina Saatejuht: Loen. Kodanik Kersti Kaljulaid. Kersti Kaljulaid: Mina loen samamoodi teadlaste, teadlaste hinnanguid ja ja minul on veel lootus, seesama lootus, mida me väljendasime peaministri, Riigikogu esimehega, et kui me oleme ise tublid, siis ei pea hakkama meid selleks sundima, et ma olen alati suurema vabaduse pooldaja. Saatejuht: Veel üks tahk selles maskivastases diskussioonis on teil ehk jäänud ka silma see, et üks ja teine poliitik jutumärkides kutsub korrale endist ja praegust õiguskantslerit, et kas kriisi ajal saab siis seadustesse kuidagi leebemalt suhtuda? Kersti Kaljulaid: Ei, kriisi ajal ei saa seadustesse leebemalt suhtuda ja muidugi on see üsna sümptomaatiline, et ka maskivastased ajavad hea meelega need kaks teemat segamini omavahel. Üks arutelu on sellest, kuidas me juriidiliselt saame kohustada inimesi maski kandma ja selles võib vaielda. Valitsus ütleb, et see on, et see on nakkushaiguste tõrjeseaduses kirjas, et neil on see volitus, sellele võib vastu vaielda, lõpuks võib minna selles küsimuses ka kohtusse. Aga see tuleb hoida täiesti lahus, kordan, täiesti lahus sellest teemast, kas maski kanda või mitte kanda. Saatejuht: Räägime siis poliitikast ka. Saatejuht: Ministrid on siin viimastel nädalatel vaheldunud, kui naljaga pooleks öelda, siis suurel kiirusel ja hulga kaupa. Kas valitsusel teie maja poolt vaadates siis on jätkunud aega ja piisavalt energiat Eesti jaoks hetke kõige olulisemate teemadega tegelemiseks? Kersti Kaljulaid: No tegelikult eks iga valitsuse tegevust tuleb vaadata nii, nagu ta kulgeb ja ka lõpuks kokkuvõtvalt, et mis siis olid selle valitsuse jaoks need tõeliselt olulised teemad, mille jaoks nad leidsid läbi heade aegade ja läbi keeruliste hetkede aega ja tahtmist tegeleda, et see on rohkem küsimus valijale, et hinnata seda, millega siis on täpselt tegeletud. Aga mul on olnud võimalus vist vestelda uue haridusministriga ja ka riigihaldusministriga ja, ja meil on palju noh, ühiseid mõttekohti, et nii nagu Jaak ka, ka Anneli Ott ja mina, me kõik arvame, et tegelikult tuleks Eesti kohalikele omavalitsustele nende tõeliseks võimestamiseks luua mõistlik tulubaas. Seda kummalisem muidugi on, et tegelikult ka praegu on meil valitsuses üks jõud, kes on rõhutanud, et maarahvale ei ole meie areng kohale jõudnud, millega ma olen täiesti nõus. Aga me tegelikult ei näe neid samme, mis looksid omavalitsusele sõltumatud tulubaasi. Mitte ühtegi sellist sammu ei ole astutud. Saatejuht: No te olite väga diplomaatiline selle vastusega, ma teadsin, et te olete, aga olete te viimastel nädalatel hoidnud kahega ka peast kinni ja mõelnud, et mis toimub? Kersti Kaljulaid: Muidugi olen jah, et see, mis paistab täna olevat esmatähtis, olgu see siis järgmise aasta eelarve, katuserahad või diskussioon üldiselt, siis tegelikult kas on üldse õigust inimestele ette heita, et nad võib-olla vaatavad sellest kroonviiruse küsimusest mööda ja mõtlevad rohkem, millega rõõmustada oma lähedasi jõulude ajal. Kas ja kuhu minna talvel puhkusele, kui samamoodi sellest viiruse kriisist on mööda võimalik vaadata ja tegeleda, no näiteks referendumi küsimusega Vabariigi Valitsusel, ehk et tegelikult on ikkagi niimoodi, et mida külvata, seda lõikad. Saatejuht: No siin käis nüüd mitu teemat läbi katuserahadest rääkides, 6,7 miljonit on seekord siis laual ühtse nimekirjaga ja tundub, et kõige pikema kõrre sellest tõmbab abordivastane MTÜ. On see aus, läbipaistev ja selge poliitika tegemine? Kersti Kaljulaid: See on aus, läbipaistev ja selge ja see on selle valitsuskoalitsiooni kõige tähtsam teema, millega nad tahavad tegeleda, mõeldes siis vabaühenduste ja regionaalpoliitika poole raha suunamisest läbi katuserahade. See on nende aus ja selge deklaratsioon. Nende jaoks on see diskussioon, mis minu hinnangul Eesti ühiskonnas puudub, on siia sisse toodud. Kõige olulisem küsimus, vaadates katuserahade jagamist, see on väga selge ja ma loodan, et ka valijale on see samamoodi selge ja rõhutan, see on kogu koalitsiooni ühine nimekiri. Saatejuht: Ma lihtsalt enne saatesse tulekut kontrollisin kalendrit, aastanumber oli 2020, et kas abordivastane võitlus on teema, millega peaks aktiivselt tegelema? Kersti Kaljulaid: Minu arvates ei ole, minu arvates ei ole see ka meie ühiskonnas olnud murekoht. See on meile imporditud diskussioon, see on veel üks selline lõhe, mida meil ei olnud, mille saab luua ja millest siis saab toituda, lootes, lootes siis paremale häältesaagile. Ma saan aru, kes seda teeb ja miks seda teeb, aga ma väga hästi tegelikult ei mõista seda, miks see leiab sellist laialdast koalitsioonitoetust. Saatejuht: No mu järgmine loogiline küsimus olekski olnud, et kui Tanel Kiik ütleb, et me ei peaks, riik ei peaks andma signaali, et arutame abortide keelustamist, Jüri Ratas ütleb, et tema aborti keeldu ei toeta. Et mis siis loeb sõna või tegu? Kersti Kaljulaid: No vot siin on see, et, et tuleb kohe esile see, et aga meil on ju koalitsioon ja koalitsioonilepingu piirid ja nõnda edasi, eks ole. Aga mul on alati see küsimus, kas südametunnistusel on ka nagu mingi roll ja koht? Et minu arvates ei ole võimalik neid kahte signaali korraga saata, mitte kuidagi ei ole võimalik neid kahte signaali korraga saata. Ja vabandage väga, aga sellised arutelud selle üle, kas naisel peab olema kontroll tema keha üle või ei pea olema, need ei peaks kuuluma meie Eesti ühiskonda. Ma ei oleks kunagi arvanud, et nüüd pean ma mõtlema sellistel teemadel, mõeldes oma tütrele, oma tütre tütrele. Meil ei ole seda diskussiooni, see on imporditud siia, see ei ole meile oluline olnud ja ärge püüdke seda meile oluliseks teha. Saatejuht: Abielureferendumist rääkides, kas president saab aru, mida küsitakse, miks küsitakse ja mis kogu sellest loost saab? Kersti Kaljulaid: Ei saa, sellepärast et kui ma mõtlen nendele varem toimunud referendumitele, kas kiita heaks Eesti Vabariigi põhiseadus, siis ma sain täpselt aru, minnes, minnes referendumile, mida otsustatakse. Tuleb selline põhiseadus või ta ei tule. Kui me hääletasime põhiseaduse muutmise Euroopa Liiduga liitumise üle, sain ma ka täpselt aru, et mis juhtub ühel juhul ja mis juhtub teisel juhul. Ja nüüd ma sellest aru ei saa, mis juhtub ühel juhul ja mis juhtub teisel juhul. Seda ei ole sõnastatud. See ei ole selge. Me ei tea, oletame, et selle referendumi vastus peaks olema ei. Kersti Kaljulaid: Mis siis juhtub? Millised on siis need muudatused? Et mõnevõrra on jäänud väljaütlemistest mulje, et jah, on kuidagi siduvam, kui seda on ei. Aga nii ei saa olla. See ei ole mõistlik ja see ei ole ka kuidagi rahva suhtes aus. See lihtsalt ei ole aus panna püsti küsimus, mille jah-vastuse puhul me ütleme, et midagi tsementeerub ja ei-vastuse puhul ütleme, et mitte midagi ei juhtu. Pluss peale selle, see referendum on ju suurem kui see üks küsimus ja seal ei olegi tegelikult selle küsimusega midagi pistmist. Tegelikult on arutelu selle üle, kas iga inimene ikka on teise inimesega samaväärne. Kersti Kaljulaid: Selle üle käib arutelu. Saatejuht: Ma pean alati, kui ma ütlen A, ütlema ka B. Martin Helme ütleb Postimehes, et referendum on võitlus oma rahvusliku identiteedi, kultuuriliste alusväärtuste ja põhiseaduslike vabaduste kaitseks. Kersti Kaljulaid: Meie põhiseadus ütleb, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Kersti Kaljulaid: Ja minu arusaam on siin see, et inimesi ei tohi diskrimineerida, muuhulgas ka mitte nende soolise sättumuse pärast. Ma olengi täiesti teistsuguse väärtusseisukoha poolt siin ja kuigi ma absoluutselt ei tahaks seda diskussiooni pidada, sest ka see, juhin tähelepanu, ei ole tegelikult meile omane põhikonflikt olnud. Ka see on tegelikult jälle üks selline loodud lõhe, millest toituda. Siis kui meid sunnitakse sellesse vaidlusesse, sellesse arutelusse, siis mina seisan selle eest, et kõik Eesti inimesed on seaduse ees võrdsed. Sõltumata sellest, mis on nende kodune keel, mis on nende nahavärv, mis on nende päritolu ja mis on nende sooline sättumus. Saatejuht: Ma ei tea, kas te märkasite Toomas-Hendrik Ilves säutsus Twitter'is, see tunne, kui sinu riiki juhib mingi keskajas kinni harimatu ja madalalaubaline Talibanivalitsus, mis arvab, et gei abielu keelamine on riigi tähtsaim küsimus, panite tähele? Kersti Kaljulaid: Tegelikult ei pannud, mul ei ole tõepoolest aega, aega vaadata iga, igat liiti ja ma üleüldse olen püüdnud rohkem lugeda viimasel ajal müürilehte, kus oli muide väga hea käsitlus viimases müürilehes kõigest sellest, mis meie ümber tegelikult toimub. Soovitan kõigile lugeda, loen KesKusi, loen Sirpi, selline aeglane ajakirjandus. Saatejuht: No aga jätame Ilvese tweeti lihtsalt, ma sirvisin ka mälu jaoks koalitsioonilepingut, mis lubab ehitada sidusat, hoolivat ja sallivat riiki, et kuidas need kaks eelnevat teemat sellega kokku lähevad? Kersti Kaljulaid: Ei lähe nii nagu ei lähe ka see, et ma jätkuvalt tulen tagasi selle kohalike omavalitsuste mure juurde, kohalikud omavalitsused Eestis nii nagu põhiseadus ütleb, toimida ei saa. Ja neile seda võimalust ei anta, seesama katuserahade teema, see on tegelikult ju solvav, et see, palju sinu valda raha voolab, see sõltub ainuüksi isiklikest suhetest, millestki täiesti läbipaistmatust. Miks pead käima käsi pikalt Tallinnas küsimas? See ei ole õige, nii et ka mina olen selles mõttes rahulolematu. Saatejuht: Kaks nädalat tagasi kutsusite te kokku Riigikaitse nõukogu, mis ei ole selline noh, tavapärane rutiinne tegevus ja paratamatult on tekitanud see küsimusi, et kas ei olnud presidendi poolt ülereageerimine ühele noh, ütleme siiski marginaalsele raadiosaatele. Kersti Kaljulaid: Tegelikult me oleme saanud siiamaani riigikaitse nõukogusid pidada ehitavatel teemadel, meie elektrivõrgu desünkroniseerimine Venemaa elektrivõrgust näiteks, eks ole, või arutelu e-riigi turvalisuse ja küber, küberturvalisuse üle, kust on leitud pikka aega kõvasti rahapuuduolevat ja mille vilju me vist ka nüüd täna oleme, oleme juba tegelikult reaalselt näinud, eks ole. Mõeldes nendele küberrünnakutele, mis on toimunud, see oli ja see oli häda, see oli hädasunnil toimunud kogunemine põhjusel, et rünnati meie enda demokraatia põhialuseid, rünnati meie valimissüsteemi ja rünnati konkreetselt väidetega, mis kõlasid, nagu need oleksid põhinenud mingisugustel teadaolevatel asjaoludel. Saatejuht: Kui tohib, ma klaariksin kohe selle ära. Ma arvan, et me ei hakka arutama ja saate aega kulutama teemal, kes võitis USA presidendivalimised, aga mis lugu selle IT-ministri Raul Siemiga siis on, et ta, teie ütlesite pärast pressikonverentsil, et kõik Helmede argumendid lükati ümber ja siis tuli ripurada pidi pressikonverentse, kus selgub, et küberturvalisuse küsimusest ta nagu pole tegelenud. Kersti Kaljulaid: Ja meile ei esitatud mitte ühtegi tõendit, vastupidi, meile kinnitas ka valimiskomisjon, et selliseid tõendeid ei ole nende väidete kohta, nagu oleks häälte lugemine äkitselt seiskunud. Seletati, et selline mulje võib jääda, kui vaadata seda, seda tea, diagrammi, mis kuvab nagu tulemusi, et võib-olla siis inimesed on sellest teinud valed järeldused, et, et oleks, et oleks mingitki põhjust kahtlustada, et mõni nendest väidetest, et kuni 75 protsendini loetakse ära ja siis tehakse vajalikud parandused. Ükski nendest väidetest tegelikult kinnitust ei leidnud ja nende väidete olemasolu kohta ei valimiskomisjon ega MKM esitanud mitte ühtegi väidet. Härra Siem rääkis sellest, et tuleks täiendavalt uurida seda süsteemi, mille peale ma küsisin, ekspressis, verbis küsisin, kas see põhineb mingisugustelgi leidudel, mille peale ta ütles, et ei, aga üldiselt võiks seda süsteemi põhjalikumalt uurida. Mul on üsna hea tekstimälu. Ja mis oli veel üks huvitav arutelu minu jaoks, seal oli just see, et kas on võimalik e-valimisi teha läbipaistvamaks ja vastus on, et muidugi on. Ainult et valimise saladuste hinnaga, mida me vist ka teiselt poolt ei taha. Saatejuht: Pikalt ei jõua, aga millised on teie jaoks Mailis Repsi tagasiastumise õppetunnid? Kriminaalasja ei tulnud, aga väärteomenetlus on. Kersti Kaljulaid: Seal on õppetunde päris mitu, üks on see, et, et niimoodi ei saa riigi varaga ümber käia. Ja loomulikult ei mõtle ma siin seda, et lapsed on autos, kui seal on ka minister ja tegelikult ma arvan, et oleks olnud ka üleelatav isegi see, kui mõnikord tõesti noh, minister ei jookse koosolekult minema, vaid mõni tema abiline käib seal lasteaias või koolis ära. Aga seal oli valetamist ja, ja siiamaani on õhus ka kahtlused nõunike otstarbeka tööjaotuse osas. See kõik on väga taunitav. Aga sellel asjal on veel üks pool, mis on oluline tegelikult. Kas meil ei võikski olla selline riik, kus tööandja vahest ka mõtleb selle peale, kuidas nelja lapse, kuue lapse, kahe väikese, kaksiku ema saab tegelikult meie tööturul tõeliselt ka võrdsed võimalused? See, mida me nägime, ongi klaaslagi, sõbrad, see on klaaslae kehastus ja minul ei oleks midagi selle vastu, kui Vabariigi Valitsus otsustaks, et kui ministril on nii ja nii palju väikesi lapsi, siis pakutakse talle sarnast tuge. Ja loomulikult tekib sellest küsimus, kas ka teised tööandjad ei võiks midagi sarnast välja pakkuda. Ja loomulikult nad võivad. Ma arvan, et seda arutelu tasub pidada, kuidas me tegelikult seda klaaslage purustame, meil on endiselt Euroopa suurim, suurimaid palgalõhesid, eks ole. Me kuulsime ka selles ja ma kuulasin, harva viitsin, aga ma kuulasin nädalalõppu jutusaated raadiotes ära ja need väited ulatusid selleni, et oleks erasektoris keegi edeneks, siis tal kuut last olla ei saaks, eks ole. Selleni, et noh, tegelikult ikkagi ühelgi juhul oleme printsipiaalsed. Otsustage ära, kumba te tahate, naised, kas te tahate nagu kodust elu või te tahate tööelu. Sõbrad, see oli eelmisel sajandil see arutelu, kui naistele pakuti, et hakake meesteks, siis te võite tööturul võrdsed olla. Täna me otsime lahendusi ja me peaksime otsima neid lahendusi ka siis, kui meil on paljulapseline isa, kes töötab vastaval ametikohal, kellel mingil põhjusel ei ole perekondlikku tuge kõrval. Üksikvanemlus ei tohi olla Eestis nii oluline karjääripidu, pidur, nagu see juhtum meile näitas. Aga taaskord, Õhtuleht ei teinud midagi valesti ja Mailis Reps tegi üht-teist valesti. Saatejuht: Meil on paarkümmend sekundit saate lõpuni, kohutavalt kiiresti on täna läinud. Te kandideerite OECD juhiks ja kui mu andmed mind ei peta, siis 11 detsember on kuulamine. Kas on eksamitunne? Kersti Kaljulaid: Ei ole sellepärast, et tegelikult on juba väga suur hulk tööd on tehtud. Ma käisin Pariisis, kohtusin OECD liikmesriikide saadikutega, kes esindavad oma riiki OECD juures. Minu kolmesambaline valimisprogramm, mis tegeleb eelkõige siis kliimamuutustega võitlemiseks ette nähtud Kersti Kaljulaid: turumuutustega, digitehnoloogiatega ja ka sellega, kas meil ei ole mitte liiga vähe võimalik täna teha Keskklassi inimese jaoks siin Euroopas. Need teemad on hästi vastu võetud, see 11. detsembri kuulamine on nii-öelda viimane pingutus ja sealt edasi on juba diplomaatide omavaheliste arutelude teema. Ma olen seda teinud hingega, kirega ja see mulle väga meeldinud, see on jälle olnud üks võimalus hoida meid ka natuke rahvusvahelises pildis, ajal, kus seal valdavalt domineerib kroonviirus. Saatejuht: Selge pilt, meie saateaeg on täiesti lootusetult lõhki, aitäh, president ja jõudu tööle. Aitäh. Ja head vaatajad, homme esimene stuudio taas eetris ja meil on külas uus kriisistaabi juht Urmas Sule. Kohtumiseni.

Saatejuht: Tere õhtust. President Kersti Kaljulaid, kas oleme koroonaga läbi kukkunud? Kersti Kaljulaid: Loodan, et hoiame piirangutest kinni. Saatejuht: Kas me koroonasaba jupikaupa ei raiu? Kersti Kaljulaid: Enesekontrolliga väldiksime edasisi piiranguid. Saatejuht: Kas tegemist on koroonaväsimusega? Kersti Kaljulaid: Vähe on jäänud, peame vastu. Saatejuht: Olete kindel? Kersti Kaljulaid: Riskirühmad vaktsineeritakse eelkõige. Saatejuht: Kas maskivastased on valitsuse tegemata töö? Kersti Kaljulaid: Alati on vastuvoolu liikujaid. Saatejuht: Aga mõistate neid? Kersti Kaljulaid: Mõistan. Saatejuht: Kas jõulud jäävad ära? Kersti Kaljulaid: Suured kogunemised küll. Saatejuht: Kas saame lubada tagasilööki hariduses? Kersti Kaljulaid: Muidugi ei, aga peab tegelema ka vaimse tervisega. Saatejuht: Mis piiranguid ootate? Kersti Kaljulaid: Ootan tublidust. Saatejuht: Kas kriisi ajal seadused vähetähtsustuvad? Kersti Kaljulaid: Ei. Saatejuht: Kas valitsusel tegeleb päris asjadega? Kersti Kaljulaid: See on küsimus valijale. Saatejuht: Kas olete valitsuses pettunud? Kersti Kaljulaid: Muidugi. Saatejuht: On katuserahapoliitika aus? Kersti Kaljulaid: On. Saatejuht: Kas abordivastane võitlusega peab tegelema? Kersti Kaljulaid: Ei. Saatejuht: Vaated on erinevad. Kersti Kaljulaid: Ärge püüdke seda meeleoluliseks teha. Saatejuht: Abielureferendumit mõistate? Kersti Kaljulaid: Ei, küsimus on segane. Saatejuht: Martin Helme sõnul on võitlus rahvuslikust identiteedist. Kersti Kaljulaid: Inimesed on põhiseadusega võrdsed. Saatejuht: Kas märkasite Ilvese säutsu? Kersti Kaljulaid: Ei, loen Müürilehte ja Sirpi. Saatejuht: Koalitsioonilepingus lubatakse sidusat riiki. Kersti Kaljulaid: Olen rahulolematu, ka katuserahasüsteemiga. Saatejuht: Kas ülereageerisite raadiosaatele? Kersti Kaljulaid: Korraldasime nõukogu teistel teemadel. Saatejuht: Mis lugu IT-ministri Raul Seeniga on? Kersti Kaljulaid: Valimisvõltsingutest pole tõendeid. E-valimisi saab teha turvalisemaks. Saatejuht: Millised on Mailis Repsi tagasiastumise õppetunnid? Kersti Kaljulaid: Niimoodi riigi varaga ümber ei käida. Paljulapselistel naistel peab olema võrdväärne võimalus tööturul teistega. Saatejuht: Kas närveerite OECD juhiks kandideerimisel? Kersti Kaljulaid: Ei, palju tööd on juba ära tehtud ja lõpuks diplomaadid otsustavad. Saatejuht: Selge pilt, kohtumiseni.

esimene-stuudio-kersti-kaljulaid-324996

Saatejuht: Tere kõikidele, olete nüüd taas oodatud siia keskmise lava juurde, sest siin keskmise lava juures hakkab väga põnev arutelu. Ja selle arutelu keskmeks on selline oluline isik nagu külavanem. Ja et mis rolli see külavanem siis peaks täitma, et need inimesed, kes külas elavad ja ennem tundsid, enne haldusreformi, et vald oli nendele lähedal ja kas nad siis võiksid hakata tundma, et vald ei ole neile nii lähedal praeguses olukorras, kui külavanemad ei käitu ühel või teisel viisil. Nii et mul on väga hea meel see keskustelu nüüd siin sisse juhatada ja annangi kohe mikrofoni üle moderaatorile ja see vestlus ja arutelu kestab siin siis nüüd natukene vähem kui eelmine, ehk siis see tuleb nüüd 40 viieminutiline. Ivika: Tere, ilusat päeva! Ma ei saagi, ei oskagi öelda, kas on veel hommik või lõuna või pärastlõuna, aga ilusat, ilus päev on igal juhul. Ivika: Mul on väga hea meel selle üle, et te olete meid kuulama tulnud. Ja selle vestluse jah, üheks keskmeks on külavanem, sest selle vestluse lähtepunkt on selline, et viimase pooleteist aasta jooksul on külaliikumine Kodukant sügavuti tegelenud külavanemate teemaga. Aga selle teemaga tegeledes oleme välja jõudnud selleni, et olulised on kõik külade eestvedajad, et külavanem on selleks lihtsalt üks vorm. Ja jõudnud ka välja selleni, et on väga oluline see, kuidas omavahel suhestuvad ja teevad koostööd külad läbi oma esindajate ja omavalitsused. Ja teiseks lähtepunktiks on asjaolu, et me kõik teame, et, et haldusreform ja suuremad vallad on kaasa toonud teatavad hirmud. Ja üheks selliseks hirmuks on, on ikka olnud see oht, et järsku nüüd jäädakse vallavõimust kaugemale nii füüsiliselt kui ka vaimselt, et järsku ähvardab meid nüüd suurem ääremaastumise oht. Ja, ja sellepärast ma kutsusingi endaga vestlema kolm väga erineva kogukonna Ivika: sellist eestvedajat, keda ma kohe ka tutvustan. Et vaadata siis, et kui me teame, et ääremaastumisel võivad olla teatud poliitilised põhjused ja teatud majanduslikud asjaolud, siis sellest ma niivõrd täna ei räägi, et vaatame, mis on seos. Külade aktiivsusel, külade eestvedamisel ja ääremaastumise vältimisel, et kas seal on mingit seost, kas aktiivsed eestvedajad saavad hoida ära ääremaastumist või mitte, et see on selline põhifookus. Ja olen siia kutsunud kolm väga kihvti eestvedajat. Et esiteks Janno Rüütle siitsamast lähedalt Lutsu talust, Põlva vallast. Ivika: Tere. Siis Monika Raugem-Paom, kes on vald, uue, suurema Valga valla volikogu liige ja on olnud aktiivne just Taheva piirkonnas, aasta tagasi oli veel Taheva vallavanem. Aga väga kogukondlik vallavanem ja täna Taheva külade seltsi, oli nii jah, seltsi juhatuse liige. Jaa. Ivika: Korra vaatan, et Timi läheks õigesti, sest teil kõigil on vale nimi kirjas. Kaido Väljaots. Ivika: Mitte küla ots, kuigi külas väga aktiivne, aga siiski Kaido Väljaots, kes on Kuremaa aleviku üks eestvedajatest. Ja Kuremaa külaseltsi, seal tegutseva Kuremaa külaseltsi aktiivne liige ja olnud ka juhatuse liige ja võib-olla hoopis teist tüüpi kogukonna eestvedaja ka natuke teise, võib-olla kogemusega, kui on Monika ja Janno. Ivika: Ja minu esimene küsimus, millega nagu sisse juhatada see teema on, et, et kõigepealt rääkige sellest, kuidas te ise isiklikult üldse kogukonna eestvedamise juurde jõudsite. Tehke seda suhteliselt lühidalt, aga mis, miks see on teile oluline, miks te seda üldse teete? Ivika: Alustame, alustame seekord sinust ja siis vaatame teise küsimuse ajal teised. Janno Rüütle: Mina olen külavanem 2000 Janno Rüütle: üheksandast aastast ehk Janno Rüütle: ja Janno Rüütle: meil läks selles suhtes õnneks Põlva vallas, et Janno Rüütle: vald ise, vallavalitsuse inimesed olid väga huvitatud, et neil oleks külades olemas koostööpartnerid. Janno Rüütle: Ja nii ta läks, Janno Rüütle: et kui ma nüüd õieti mäletan, siis 2006. aastal Janno Rüütle: valiti Põlva vallas, Taevaskoja küla valis esimese külavanema. Ja siis riburadapidi hakkas neid külavanemaid juurde tulema. Noh, eks seal väikene präänik oli ka muidugi. Et kui ma mäletan, Põlva vallas oli tol ajal, kas oli 27 küla, siis enne linnaga ühinemist oli meil külavanemaid oli kokku 17. Janno Rüütle: Ja Janno Rüütle: noh, kuidas võtta, et see, et mina külavanemaks lutsus sain, eks ta juhus oli. Võib-olla, et Janno Rüütle: olen oma loomuselt võib-olla pisut selline aktiivsem, aga Janno Rüütle: nii läks. Ivika: Ja miks see sulle oluline on olla külarestvedaja või mis selle juures sulle oluline on? Janno Rüütle: See on nii hea küsimus, see on kuidagi, kuidagi nagu enda sees, et, et sa võtad seda loomulikult ja, ja, ja kui sa elad külas, sa tegeled, tegeled selle ettevõtlusega, mina tegelen põllumajandusega. Siis ma tunnen nagu mingit sellist, Janno Rüütle: seda ei saa nimetada kohustuseks, aga, aga vajadust midagi ka külale tagasi anda, et mitte ainult, et ma ei. Janno Rüütle: Toimuta seal ja häiri inimeste elutegevust, aga, aga ma annan ka midagi vastu. Ja noh, seda siis külavanemana olles, olles või tegutsedes. Ivika: Aitäh, Monika, kuidas sinuga oli? Aitäh, Monika Raugem-Paom: Ivika. Monika Raugem-Paom: Viisteist, 16, võib-olla isegi 17 aastat tagasi, noh sattusin ilmselt läbi käima Valga maakonnas selliste inimestega, kes ärkasid ja seda kogukondlikku lähenemist Monika Raugem-Paom: järjest enam nagu esile tõid ja, ja kaasasid ja kaasasid ja mina siis ka tollel ajal oluliselt nooremana sattusin sinna ja eks sealt kuskilt sai see alguse. Aga see juhtus ikkagi varem, kui ma omavalitsusse tööle läksin, et, et see vallatöökogemus Monika Raugem-Paom: võttis oma aluse tegelikult just selle kogukondliku noh tegevuse pealt, et, et, et sealt minu maailmavaade oli kujunenud. Aga miks ma, miks ma pean oluliseks, et me nende külaasjadega tegeleme, et, et nii nagu Janagi ütles, et nagu midagi peab tagasi andma, ma ei tea täpselt, et kas ma midagi ära olen võtnud, aga, aga seda vastutust, et, et me ise kujundame oma, oma keskkonna ja oma võimalused, et. Et seda vastutust ma olen võtnud teadlikult kanda, hea meelega ja ei taha lihtsalt kurta, et midagi ei ole või asjad on halvasti, et ka minu võimuses on teha üht, teist ja kolmandat, et, et elu maal oleks selline, et me tahame seal elada. Ivika: Aitäh, Monika. Kaido. Kaido Väljaots: Ma teen siis kiire sellise ülevaate, et muideks mikrofon töötab muidu jah, et minu algus sai külaseltsis siis aastal 2009, kui me külaseltsi alustasime. Ja, ja mõneti võiks öelda, nimetada seda siis selliseks nagu vastupanuliikumiseks, et, et me, see Kuremaa asula on, ütleme siis mõisaajast on ta mõisakeskus ja, ja nõukogude ajast oli siis seal sovhoostehnikum. Et meil seal üheksakümnendatel läks siis see nii-öelda sovhoosi osa läks siis vastu taevast, siis saab pärast sajandivahetust, siis see tehnikum pandi kinni. Ja, ja siis, kui jõudis see äratundmine, et tegelikult see väljapoolt öeldud, ühest küljest poliitikute lubadused, kas siis kohalikul tasemel või, või ütleme sellistel nagu rasketel olukordadel oli siis ka sellistel nagu Riigikogu liikmetel nagu hea seal nagu manti võtta, et anda siis lubadusi. Ja noh, siis nad nagu jäävad, et siis nagu lõpp, lõpuks jõudis nagu kriitilisele massile inimestele kohale, et, et nagu ise tuleb enda jalad võtta tagumiku alt välja ja hakata nagu liigutama, et. Ja, ja meil siis oli jah, selleks oligi siis aastal 2009, kui me hakkasime peale, siis me tegime üks kuus-seitse aastat niimoodi nina maas suhteliselt vaikselt, kuid sisulist tööd ja, ja siis ütleme. Nüüd kuus-seitse aastat tagasi või kuus-seitse aastat hiljem siis, et nüüd me võime nagu numbreid välja öelda, et, et kui meil 2009 oli kuskil erasektori töökohti oli kuus, siis nüüd me oleme selle saanud 32 peale, et me oleme saanud. Et me oleme saanud elanike arvu seisma, et meil oli seal kunagi oli siis 800 hinge oli, loeti üle, et see siis kukkus erinevatel aastatel 300 peale, et me saime nüüd selle lõpuks seisma. Ja võib-olla kõige suurem selline positiivne nihe on see, et seal on meil algkool ja see algkoolis siis laste arv kukkus kuskil 60 pealt. Kaks 1013 oli seal 13 last, et, et nüüd me oleme saanud selle arvu 25 peale, et sisuliselt viimase kolme aastaga oleme saanud siis algkooli laste arvu kahekordselt kasvatatud ja, ja. Ja ütleme, ürituste arv on kasvanud kuskil kuus korda, seal kui me alustasime 2009, võib-olla asulas oli üks selline, oli üks võib-olla kümmekond sellist üritust, et nüüd me oleme saanud ürituste arvu 60 70 peale aastas ja, ja neid külalisi, kes läbi käib, on kuskil suurusjärgus siis 20000, et. Et ütleme, et nagu, et oleme saanud nagu numbrilise mõju, et, et kui niimoodi pea maas tööd teha, et on võimalik siis Kaido Väljaots: noh, saavutada numbrilisi näitajad, mis siis ütleme, üldiselt lähevad nagu allamäge, et. Ivika: Aitäh, Kaido. Nii, nüüd siis rohkem selle sisu juurde, et kuidas siis omavahel selline külade eestvedamine ja, ja kogukondlik tegevus ja ääremaastumine on omavahel seotud ja kas on seotud. Ja täna, tänast päeva ette valmistades ma tegelikult vaatasin, et mis need sõnad siis tähendavad, et mis asi on ääremaa? Et kas te pakute välja, mis on ääremaa definitsioon? On kellelgi idee? Ivika: Tegelikult vaata ei olegi, et ma vaatasin järele, et ääremaa on lihtsalt territooriumi piirialal või äärealal või perifeerias olev nähtus. Et tegelikult sõna ääremaa justkui definitsiooni järgi ei olegi negatiivset tähendust, aga küll on sõnal ääremaastumine negatiivne tähendus. Ääremaastumine, seda seostatakse ühe piirkonna vaesumisega ja elanike väljavooluga. Ja Kaidoga me olime ühel väga põneval, Ivika: põneval esitlusel siin talvel maaeluministeeriumis, kus saksa päritolu doktorant, Tartu Ülikooli doktorant. Bianka Pluške Alttov oli ta nimi, oli täiesti eesti keeles teinud doktoritöö ja uurinud siis seda, kuidas Eesti meedias kajastatakse ääremaad ja mida eestlaste jaoks siis läbi Ivika: kirjaliku meedia, mida, mida siis eestlased peavad üldse ääremaaks. Ja tema jaoks oli see väga suur üllatus, tõenäoliselt meie jaoks mitte nii väga suur, et ääremaa sõna võrdsustatakse maakohaga. Ehk siis maakoht on automaatselt ääremaa, sõltumata sellest, kus ta asub, on ju, ja, ja see tuleb just välja suurtest üleriiklikest lehtedest, et nii käsitletakse ääremaad meil. Et mis siis tähendaks, et Eestis on üks koht ainult, mis pole kohe päris kindlasti ääremaa, et see on Tallinn. Geograafiliselt me võime öelda, et tegelikult justkui nagu oleks territooriumi ääre peal, on ju, ja, ja siis, kui sa juba elad hajakülas, eriti kui see hajaküla on metsa sees, et siis sa oled nagu väga sügav ääremaa. Ja sa võid sealjuures olla ka Eestimaa keskel, et see on see, millist pilti nagu luuakse maapiirkonnast. Aga ääremaastumine on jällegi küsimus, mida ilmselt kõik mõistavad natuke eri moodi. Et ma tahaks teilt küsida, et kas teie kogukond on ääremaal ja kas teie tunnetate, et peale haldusreformi on olemas teie küla jaoks ääremaastumise oht või mida see ääremaa või ääremaastumine teie jaoks tähendab? Janno Rüütle: Mulle isiklikult selline termin nagu ääremaa üldse ei meeldi. Ja mina ei ole ennast tundnud kunagi ääremaal ela, elavana. Janno Rüütle: Võib-olla ka sellepärast, et see küla on valla ja maakonnakeskusele piisavalt lähedal, noh kaheksa või 10 kilomeetrit ei ole mingisugune maa või vahemaa. Janno Rüütle: Aga ääremaaks ma teda kindlasti ei nimeta. Kui nüüd tulla haldusreformi juurde, siis jah. Janno Rüütle: Ma ütleksin niimoodi, et Janno Rüütle: inimesed Janno Rüütle: meie kogukonnas. Janno Rüütle: Ma arvan, et nad ei ole õnnelikumad pärast Janno Rüütle: Põlva, noh valla-linnaga ühinemist ja, ja ma arvan, nad ei ole ka õnnelikumad seda pärast seda viimast haldusreformi. Janno Rüütle: Kas nüüd see ääremaastumine kusagil suureneb? Jah, see võib isegi, see võib isegi niimoodi olla. Sest et mida suuremaks läheb see haldusterritoorium, Janno Rüütle: seda enam loomulikult pannakse rõhku sellele Janno Rüütle: valla, noh, kuidas ütleme selle keskusele. Ja võib-olla tõesti jah, et piirkonnad, mis asuvad kaugemal, saavad vähem investeeringuid. Ivika: Kas see on sinu meelest paratamatus? Janno Rüütle: Raske öelda, et Janno Rüütle: praeguses situatsioonis ta vist tõesti, et. Janno Rüütle: Ma ei tea, ma jään, ma jään selles mõttes vastuse võlgu, et, et tundub, et on paratamatus, aga, aga kindlasti, kindlasti peaks olema ka Janno Rüütle: sellele paratamatusele Janno Rüütle: lahendused olemas ja. Janno Rüütle: Ja ma arvan, et külavanemad, mitte nüüd see, et igas, ma leian, et ei ole oluline see, et igas külas on nüüd üks külavanem ja ta toimetab seal küla sees. Vaid nagu on seda meie vallas, et külavanemaid on palju, nagu öeldakse, üksiksõdur ei ole. Janno Rüütle: Kuidas see ongi, et lahinguväljal, Janno Rüütle: noh, ei ole tegija. Siis ma ütleksin küll, et, et meie külavanemad Põlva vallas, meid on. Janno Rüütle: Nüüd on neid natukene juurde tulnud, üle 20. Et me oleme tegijad ja kõik koos me oleme tegijad ja, ja koos on võimalik neid protsesse muuta. Et noh, paraku jah, ei tule enam seda aega tagasi, mis oli enne linnaga ühinemist. Ma ütleksin, et see oli meie valla külade jaoks kuldaeg. Janno Rüütle: Külavanemad olidki, nad olidki vallale, vallavalitsusele, nad olidki partnerid. Meiega peeti, nõu küsiti, see oli igapäevane suhtlus. Janno Rüütle: Aga pärast seda juba, kui oli see esimene ühinemine linnaga, siis, Janno Rüütle: siis ei tulnudki sealt nagu meelde, et sellised tegelased nagu külavanemad ka olemas on. Janno Rüütle: Et noh, nüüd me peame jälle hakkama ennast tõestama. Et meist võib ka kasu olla midagi, mitte ainult, et me ei löö rusikaga lauale ja ei nõua. Kaido Väljaots: Vot ma, ma ei ole nagu niipidi mõelnud, et, et minu arust see ääremaa mõiste kasutamine ei ole hea, et ta on selles mõttes selline. Kaido Väljaots: Ta, ta, ta on mingisugune klišee, mis ei ava probleemi, probleemi iseennast, et ütleme. Minul läks, mul, mul oli kirgastumine aastal 2013, et see oli siis neli aastat peale külaseltsi loomist ja ma võib-olla räägin selle loo ära, et see aitab võib-olla teistel ka nagu paremini mõista, et. Et ma juhtusin Riias olema ühel, ühel rahvusvahelisel konverentsil, kus siis oli Aalto ülikoolist oli Toomas Anell oli üks selline teadlane. Ja ta näitas seal tund-poolteist slaide Läänemere ümbruses ja, ja ütleme, põhiliselt oli siis näha need kohad, mis siis nii-öelda arengu mõttes kukuvad ära. Ja siis olid toodud seal nii-öelda kohad, mis siis võivad jääda nii-öelda alles. Kaido Väljaots: Ja, ja tema selline lõpplause oli, noh ta oli selline natukene keskmisest arrogantsem teadlane ja ta ütles siis otse, et, et teate, te võite seda euroraha põletada seal maal nii palju, kui te tahate, aga noh, et te jõgesid nagu teistpidi voolama ei pane. Ja, ja Kaido Väljaots: ta tõi välja seal neli õlekõrt, et ütleme, et kui meie hakkasime oma küla seda strateegia kokku panema, et sisuliselt me võtsimegi siis neli kõrts ette ja hakkasime selle peale nagu üles ehitama ja, ja, ja võib-olla see oli nagu see. Et kui ma enne need numbrid välja tõin, mis siis aitas meil siis mingisugust nagu edu saavutada, et. Et, et noh, Eesti mõttes seal oligi, et noh, oli Tallinn juba nimetati ära ja Tartu oli teine siis koht ja, ja võib-olla see põhjus, et miks see niimoodi on, et, et need teised kohad ära kaovad ja, ja need kaks kohta jäävad, et. Et ma ei ole varem kuulnud nagu niivõrd head selgitust, et, et, et nende siis teadusrühma põhjendus sellele oli see, et, et, et alles jäävad mitte kõik linnad, vaid jäävad siis ülikoolilinnad. Kus on asjalikud ülikoolid, kes suudavad toota uusi töökohti. Et mis nagu juhtub, on siis see, et need lihtsad töökohad, mis on maal või väikelinnades, need tasapisi võetakse robotite poolt ülesse ja noh, kui vaadata Facebooki ka, et igasuguseid lahedaid, ma ei tea, roboteid tuleb, et. Viimane kord ma nägin ühte sellist lahedat kõpla klutt, kutt, et noh, kes siis nii-öelda kõplas, kõplas niimoodi peete seal, et, et need lihtsad töökohad võetakse robotite poolt üle ja kõik sellised uued töökohad. Nad tulevad tõsiste ülikoolide teaduskeskuste juurde, et ütleme noh, summa summarum töökohtade arv on küll sarnane, aga ühest kohast kaovad ära ja teise tulevad juurde. Ja, ja, ja need, kuhu juurde tulevad, ongi siis need ülikoolide juures asuvad siis linnakud, et. Kaido Väljaots: Väga-väga põnev, ma olen korra seda ju veel kuulnud, et mulle endale Kaido Väljaots: tundub see Kaido Väljaots: küll väga kummaline, Ivika: Aga ma mõtlesin, et. Et kindlasti rõõmustavad eelmise vestluse inimesed, et, et kui alles jäävad ainult linnad ja maal kedagi ei ole, siis metsa saab olema väga palju. Et selles ma olen veendunud. Aga, aga Monika, et kuidas sina tunnetad, kas tahe, mis tõepoolest on piiri peal, et kas see on ääremaa või mida see sinu jaoks tähendab? Monika Raugem-Paom: No ma oleks sellest alustanud ka, et mina elan Hargla külas ja Monika Raugem-Paom: seon täiesti lahti selle ääremaa mõiste negatiivsusest, et see ongi ääre peal. Ja mina leian, et on väga suur privileeg ja suur rikkus elada seal, kus ma elan. Nende metsade sees, nende inimeste keskel, selle kogukonda, konna tunde keskel, mis tegelikult meie kandis on. Et seda ma ei tea, kas Tallinnas on, mida Ivika sinu sõnul nagu võib ainukesena nimetada kohaks, mis ei ole ääremaa. Aga nüüd, kui selle ääremaastumise mõiste juurde tulla, et jah, et, et tõde on, et laiem avalikkus ikkagi mõtleb, et üks päravõrgu, vähe inimesi, mis neil ikka vaja on ja, ja, ja noh, midagi, midagi kauget ja et, et kellesse see ikka väga puutub, et. Monika Raugem-Paom: Noh ei ole vast õige niimoodi mõelda, et, et, et maal midagi vaja ei ole või et need noh, külahullud, et kui nad toimetavad, et siis Monika Raugem-Paom: las nad seal omaette olla, et, et. Et kõik mõistlikud, arukad ja, ja ettevõtlikud ja tublimad inimesed on ammu sinna Tartusse või Tallinnasse ära läinud, et. Et tegelikult, et maal ellu jääda ja hakkama saada ja midagi luua, et peab sageli olema mitu korda töökam ja nutikam ja tublim ja. Ja see peab olema elustiil, et noh, keegi eriti ei tule midagi ära tegema, et ikkagi ise tuleb käed külge, külge panna ja, ja igaühe teadmistest, kes kohapeal on, igaühe kogemustest on kasu, et see on selline kooslus, mis siis toimib. Haldusreform oli teine osa küsimusest, et, et selle kohta mul on ka päris palju arvata, aga siis läheb kaua aega, et, et mina isiklikult olin haldusreformi pooldaja, sellepärast et nägin, et niimoodi enam ei saa. Et fakt oli see, et tõepoolest ei saanud, et mõne inimesega sa ära ei tee kõike seda, mis ühele omavalitsusele peale pannakse ja neid ülesandeid muudkui tuli ja tuli. Aga lihtsalt vahendeid ju pole, et iga, iga asja jaoks palgata spetsialisti, et, et selline põlve peal nikerdamine lihtsalt noh, igavesti ei saanud kesta. Ja ma tõesti uskusin, uskusin sellesse, et, et reformi tulemusel tulevad meil omavalitsused, kes ongi asjatundlikumad, professionaalsemad. Ma ise arvasin, et ka motiveeritumad oma kohalike elanike eest seismisel ja elu edendamisel, aga, aga algus on ikkagi olnud noh, kuuldavasti kõikjal küllaltki ränk. Ja meie piirkonnas kindlasti, et, et on tekkinud suur Valga vald, Monika Raugem-Paom: ligi 17000 elanikku. Võrdluseks siis, et endises Taheva vallas oli alla 800 elaniku, et enamus meie elanikest on siis Valga linnas. Ja ega nad väga ei mõista, aga kõige suuremaks mureks on kujunenud selline ülepolitiseeritus ja. Ja see, et noh, sellised tänased juhtivametnikud ikkagi häbenemata igal võimalikul juhul ütlevad välja, et aga ah, et. Et mis sinna maale nagu väga vaja on, et seal pole ju inimesigi, et ei ole teil seda noorsootöötajat vaja või, või ei ole teil toda või kolmandat asja, et noh, muidugi absoluutarvudega ongi niimoodi, et ei olegi meil võrreldes linnakeskusega iialgi nii palju inimesi. Ei, ei tule, aga see ei tähenda, et, et meil ei ole vaja omavalitsuse tuge ja, ja et kogukonnad ei tahaks omavalitsusega koostööd teha ja ilmselt noh, meie, meie nägemus on ikkagi, et, et sellesse ka nagu teatud hulk raha panustatakse, aga veel olulisem on, et ikkagi. Monika Raugem-Paom: Nii jah, see, Monika Raugem-Paom: ma arvan, Monika Raugem-Paom: et võib-olla sellest ääremaastumisest Monika Raugem-Paom: me Ivika: Nii Ivika: palju enam nagu vestlema ei peagi, sest Ivika: ma ise olen ka veendunud, et. Ääremaastumine on tegelikult rohkem inimeste peas ja, ja kogukonna psühholoogias kinni kui selles faktis, kus ta asub ja mitu inimest on, et. Lihtsalt huvitav on mõelda, et üks, üks kõige rohkem ääremaa kriteeriumidele vastavaid külasid, mida mina tean, on Metsaküla, on ju, et. Ja siis, kui ma mõtlen, et, et see on see, kus tuli Metsaküla bänd, et ja ma tunnen neid inimesi isiklikult, seal on alla 100 inimese kõvasti. Et noh, et sellist elu nagu neil seal käib, on ju, seda ikka annab otsida, et, et, et võib-olla tõesti, et küsimus ei ole üldse ääremaastumises, küsimus on just selles. Et kui tõsiselt saavad külad kaasa lüüa iseenda kodukandi ja ise oma valla arengus. Et see on peamine küsimus ja, ja sa siin mainisid ka seda, seda provokatiivset sõna, küla hull. Et nüüd on küsimus selles, et kas küla hullud on need aktivistid, keda pidupäeval niiviisi kiidetakse nende panuse eest ja argipäeval kedagi ei huvita, on ju, et otsuste kujundamise juures neid tõsiselt ei võeta, et selles on selline. Võib-olla negatiivne kuvand sellest küla eestvõtjast, et kas see, kas see on pigem nii või on tegelikult külade eestvedajatel ja külavanematel just nimelt see roll, et nad takistavad maapiirkondade. Noh, ütleme siis vaesumist, inimeste kadumist, töökohtade kadumist. Kas küla eestvedajatel on olemas see roll või mitte? Ehk ma küsiks praegu publiku käest käega märku andmise vormis, et kuidas teie arvate, et kas küladel, aktiivsetel küladel, külavanematel, küla eestvedajatel, kas neil on võimalik. Ivika: Taastada või hoida küla elujõudu, et kas neil on võimalik takistada selle piirkonna vaesumist või mitte? Kui te olete nõus, et on võimalik neil takistada. Ivika: Või ütleme, ütleme positiivselt, et neil on võimalik hoida küla elujõudu, siis tõstke käsi ja kui te arvate, et ei ole, siis jätke käsi alla ja kui te arvate nii ja naa, siis vot see hästi märgib, et. Et öelge teie, kas aktiivsetel küladel ja nende eestvedajatel on võimalik takistada külaelu hääbumist? Ivika: Nojah, ma nägin ju ainult neid, kes siin vist üleval olid, on ju. Aga mulle tundus, et nad olid enamuses, et ilmselt teil on selle tõttu ka huvi selle teema vastu. Aga mis see tähendas, tahad sa, tahad sa öelda, et mis, mis see nii ja naa sinu jaoks tähendas? Osaleja: No võib-olla selles mõttes, et eks aktiivse inimesena saad muidugi innustada, aga ühel otsas saab see toss otsa, kui sa oled üksi. Ja teine asi on see majanduslik pool, et võib-olla, noh, Osaleja: vaja ikkagi nagu omavalitsuselt mingit toetust, kui sa tahad tõesti nagu arendada midagi või kuskil on finantsvahendid vaja, siis, siis tihtipeale nagu inimeste enda nagu panusest ei piisa, et selles mõttes. Ivika: Kas on veel keegi, kes oli nii, nii ja naa? Ivika: Sina olid nii ja naa. Et kuidas sina, millega sa põhjendad nii ja naa, et, et optimismi on, aga mitte väga palju. Täpselt sama põhjendus Kaido Väljaots: Nagu tema ütles. Ega lõputult ei jõua ju. Noh, see küla hull tegutseda. Ivika: Kas kellelgi on veel mingi nagu oma vaade asjale, et, et näiteks, et ei, ei ole lootust, kas oli neid? Ivika: Jah, ega sa seal ikka nii väga pessimist tahab olla. Okei, aga küsime siis meie panelistidelt niipidi, et, et siin toodi ka välja, et üksi ei jõua üks küla hull oma küla üleval hoida, et. Et ma alustan võib-olla isegi seekord Monikast, et, et kuidas sina näed, et kas sinu küla sinu piirkonnal. Kui optimistlik sa oled, on lootust Ivika: selle keerulise Valga vallaga niiviisi toimetada või järsku seesama keerulisus ise aitab teid, olema aktiivne? Monika Raugem-Paom: Ilmselt aitab jah, et kui varem ikkagi pigem noh, oli ikka vastuolusid, ütleme valla sees kaks suuremat kanti, Hargla, Koik küla, et kuskilt sovhoosi ajast juba mingi konkurents on ju, mina tollest suurt midagi ei tea, aga ta kandus ikkagi ka tänapäeva. Siis see teema on täiesti maas, et kogu piirkonna, kogu piirkond, kõik need Taheva valla külad, pigem on koondunud ja, ja jõudsime selle haldusreformiga ära oodata selle, et nüüd, nüüd ollakse päris ühtsed, et inimesi liidab selline. Olukord ja, ja, ja noh, ikkagi väike, väike hirm või, või mure, et, et me ei ole võib-olla kuuldavad, nähtavad, piisavalt tõsiseltvõetavad, et. Et nagu ikka, et, et mõne, noh halva asjaga kaasneb ka natuke head ja, ja vastupidi, et. Et see ühtsus, mis on tekkinud, et see on ääretult sümpaatne, et, et inimesed noh pakuvad ennast, ütlevad, et võtame me ka mingit, võtan ka mingid ülesanded täita ja kas on abi vaja ja. Et noh, võib-olla enne oligi nagu väga paigas see asi või et, et see, see on mugavustsoonist on kuidagi välja. Noh tulek praegu paratamatu ja, ja, ja see pigem on loonud uut koostööd. Ivika: Ühesõnaga, et võib-olla on üks lahendus, et võtta küladelt igasugused ressursid ära ja vaadata, kas see läheb aktiivseks, kas läheb madinaks või mitte. Aga Janno, kuidas sina tunned, et kas, kas teil on Ivika: lootust, justkui ütlesid, et ääremaastumine on mingis mõttes paratamatus. Kas 10 aasta pärast teie küla elab ja õitseb, kas seal on rohkem rahvast kui täna, vähem? Ja kas teie külategevustel on selles üldse mingit rolli? Janno Rüütle: Kümne aasta pärast kindlasti õitseb ja rahvast on ka kindlasti rohkem. Janno Rüütle: Kui, kui inimesed ise oleks selles mõttes natukene mõistlikumad, et ma ei mõtle ainult meie külas, aga üldse külades. Janno Rüütle: On kasutult seismas tohutul hulgal kasutamata kinnisvara. Janno Rüütle: Vanu talusid, Janno Rüütle: kus, kus inimesed ei ela, kust on ära mindud, nad seisavad tühjana. Ja samas on Janno Rüütle: väga palju inimesi, kes otsa, otsivad maale oma elamiskohta, tahaksid tulla. Janno Rüütle: Aga, aga omanikud, kes on ära läinud, nad lihtsalt lasevad tal laguneda, mädaneda. Janno Rüütle: Ise ei söö ja teisele ka ei anna, ma ütlen. Ivika: Kas küla saab sellega midagi peale hakata, selle teadmisega? Janno Rüütle: Teadmisega saab peale hakata, aga praktiliselt on võimatu midagi teha. Et üks asi, mida, mida saab teha, on küll ja mis hästi mõjub, on see, et kui inimesed, kes külas elavad, Janno Rüütle: oma elamise, oma majapidamise ideaalses korras hoiavad. Et siis näevad need, need ütleme räämas, räämas hurtsikud veel eriti kontrastselt välja ja tulevad ilusasti esile, et võib-olla, võib-olla see paneb mõtlema, et. Et kui sa ise enam ei jaksa müüda ära noorele perele, nad tulevad hea meelega ja, ja need, kes ikkagi tänapäeval maale tulevad. Janno Rüütle: Ma ei pea seda kampaaniat maal elama silmas, mulle need kampaaniad ei meeldi. Janno Rüütle: Aga, aga kes maale tulevad, need on üldjuhul targad inimesed ja, ja kui nad on linnas hakkama saanud, siis on lootust, et nad ka maal hakkama saavad. Kui sa linnas hakkama ei saa, siis ei saa, siis ei saa sa maal ka hakkama. Janno Rüütle: Et kindlasti lootust, meie küla on küll väike, üle 50, võib-olla püsielaniku niisugune hajaküla, aga mina näen küll, et tulevikku on ja, ja noori peresid tuleb. Janno Rüütle: Väikseid lapsi on päris palju, nii et mina olen selles suhtes väga-väga lootusrikas. Ivika: Aitäh ja Kaido, ma tean, et tegelikult ühelt poolt sa ütlesid mulle, et sina väga sellises külavanemate usku ei ole ja sul oli selleks ka väga hea põhjendus ja samas sinu. Kuremaa alevik on oma tegevusega tõepoolest suisa nagu inimesi juurde saanud, et, et kuidas teie seda tegite ja, ja miks sa ei usu, et, et selle juures võiks olla oluline, et külal oleks ka oma esindaja või külavanem? Ahah, Kaido Väljaots: Ma võib-olla räägin siis mõned kohad läbi ja et, et kui me alustasime, siis meil oli arutelu all kolm varianti, et täna on selleks tulnud juurde neljas variant, et. Et see variant üks on siis see, et, et me siis loome ka külavanema institutsiooni. Variant kaks oli, teeme, teeme külaseltsi. Variant kolm oli ka see, et, et me proovime volikokku saada ühe mõistliku inimese, et meil tekib sild omavalitsusega ja, ja ütleme, et noh, täna on tulnud juurde siis kogukonna kogu teema. Et ja meie valik siis langes hästi tõsiselt selle külaseltsi kasuks, et ta langes sellistel siis põhjustel, et, et seda, kui me lugesime seda külavanema institutsiooni Kaido Väljaots: või seda soovitust, statuuti, siis see natuke ajas meid seal muigama, et seal oli selline uhke märk ja. Ja, ja, ja siis ta seal käib ja ajab asju, et, et ütleme, et ta, ta, ta meie jaoks jättis sellise nagu vormilise isiku mulje ja, ja, ja kusjuures meil tegelikult seal külaseltsis hiljem tekkis see mõte, et tegelikult me peakski võtma selle kõige vanema küla inimese. Kaido Väljaots: Noh, kes näeks umbes nagu jõuluvana välja ja saadamegi ta sinna valla ukse taha, noh kes on ka pensionil, et tal oleks aega seal käia nendel kohtumistel ja, ja viib kogu aeg meie sõnumit. Sest kuna meie inimesed kõik olid suhteliselt nagu kiire elutempoga, kes seda eestvedamisega tegelesid, et noh, et võiks nagu selline üks olla. Aga, aga me ei ole veel sellist leidnud, et, et meie jäime siis, jäime külaseltsi mõttetasemele. Ja, ja kuidas me oleme seda külaseltsi siis juhatust hoidnud töös, et, et kui kasutada võib-olla näidist, siis me oleme kasutanud sellist, vot kes teab jalgrattatempo sõitu. Et seal on niimoodi, et neli tükki sõidavad ja siis üks läheb mingi paari kilomeetri tagant sinna nagu neljandaks, et selleks, et hoida seda tempot kogu aeg üleval, siis käib selline roteerumine ja vot me oleme juhatuses sama asja siis kasutanud, et. Et meil on seitsmeliikmeline juhatus, aga alguses kipub ikkagi nii olema, et üks, kaks, kolm kuidagi jäävad üldse tempost maha, et, et nad ei saa nagu hoogu sisse. Aga ikkagi mingi neli, viis inimest hoiavad siis tempot üleval ja, ja, ja, ja kuna me oleme nüüd ütleme viimased neli, viis aastat töötanud suhteliselt nagu eesmärgipäraselt või et meil on selged eesmärgid, mida me tahame saavutada, noh sellised mõõdetavad tulemused, mida tahaks kätte saada. Et siis me oleme seda tempot proovinud hoida väga kiiresti, et nagu kui ma sinna Toomase Anneli juurde nagu tagasi põrkan, siis, siis tegelikult nagu trendid on meie vastu. Noh, me ei ole ülikoolilinnas. See Toomas tõi välja seal neli õlekõrta, me proovime seda nelja õlekõrtsüsteemselt kasutada. Aga, aga, aga kui me laseme jala niimoodi noh lõdvaks, siis sisuliselt see, see, need muud trendid lükkavad meid niimoodi noh, nagu allavoolu minema, et sisuliselt me peame nagu jõge pidi sõitma vastuvoolu ja selle jaoks on vaja siis teha sellist süsteemset tööd ja hoida seda tempot üleval. Ja me oleme siis jah, nagu seda eestvedajat vahetanud. Kaido Väljaots: Meil on praegu neljas juhatus tööl ja, ja kui ma ja, ja kokku on juhatustes töötanud siis 24 erinevat inimest. Ja, ja, ja mina siis olin jah, esimeses juhatuses olin juhatuse liige, siis proovisin puhata, kolm, teine juhatus meil väga hästi ei õnnestunud. Kolmandas juhatuses olin juhatuse esimees ja nüüd neljandas juhatuses ma olen selline, ei ole juhatuse liige, et olen selline turunduse vabatahtlik, et Kaido Väljaots: et, et seesama teema, see läbipõlemise teema, et kuhu ma nagu jõuan, et, et tõesti, kui sa lased nagu ühe inimese Kaido Väljaots: noh, võitlusesse, et. Ja kui seda süsteemselt teha, et ta põleb läbi, et me ise nägime ka seda, et meil ikka paar inimest, nad ütlesid, et ei, nad ei taha selle külaeluga mingi kuu peale, et, et nad, et kuna aega kulub väga palju, noh, me ikkagi oma isiklike rahade peal ka väga palju seda otsime, noh, külal siis ütleme, et ta on kallis hobi. Kaido Väljaots: Et, et ütleme, me kasutame praegu siis jalgrattasõidu mõttes seda temposõitu ja, ja jah, et üks kolmas võib-olla mõte veel, mida võib-olla, millest on nagu kasu, et, et mida me oleme kasutanud. Et meil on see juhatus selliselt, et meil on pool, pool liikmeid on tavaliselt olnud nagu valla toiduahelas ja pool ei ole, ehk see tähendab siis seda, et noh, kas nad on olnud siis kuskil kooliga seotud või, või, või, või mõnes muu valla asutusega. Et nad ei saa väga suud lahti teha või, või noh, ütleme väike selline alalhoidlik hirm on olemas, et, et üldiselt nagu pannakse tähele. Ja kui läheb mingi koha valikuks või, või preemiate tegemiseks, siis üldiselt nagu mäletatakse seda, et, et neil on raskem sõna võtta, aga tavaliselt siis pool on nagu olnud need, kelles, kelle teenistus tuleb kuskilt mujalt. Siis nemad on olnud siis selles mõttes eesliinil, et, et öelda otse asjad välja, et noh, nii nagu nad on, et, et see on nagu siis selline kolmas taktika, mida me oleme kasutanud praktilises elus ja, ja ütleme, et noh, siiamaani nagu töötab, et. Ivika: Ma nüüd Kaidoga rääkides ma tegelikult kõrvalt vaatasin, et nende küla tugevus nagu põhineb paaril olulisel asjal. Number üks, et neil on olemas tugev inimressurss, teil on ju kuskil 300 elaniku tuuri. Ja mitte lihtsalt inimressurss, vaid tegelikult, et ühe maa aleviku kohta on neil suhteliselt palju haritud inimressurssi. Et ilmselt endise kooli mõjul seal ja teine pool on see, et nad tõesti teevad suure meeskonnaga tööd. Ja kolmas on tegelikult see, mida ma tegelikult ei olegi näinud ühtegi või kuulnud ühestki külast, kes nagu nii strateegiliselt lähendavad oma arenguga, arengule, nii et, et neil on väga tugev strateegia. Ja Kaido räägi, kuidas, Ivika: mulle lihtsalt avaldas see mulje, et kuidas te valisite välja, kellele te oma aleviku elukohana turundate ja mis sellest välja tuli? Kaido Väljaots: No ütleme, ma võtan nüüd Toomase need neli õlekõrta, mida me oleme siis nagu menetlenud siin tükk aega, et, et no tal see esimene soovitus oli see, et kui teil on piirkonnas varasid või maavarasid, mida väärindada, sellest võiks kasu olla. Noh, meil seal maavarasid väga ei ole, aga ütleme üht-teist varasid on, et selle ümber me oleme üht-teist teinud. Siis teine tema soovitus oli see, et kui te olete tunni aja sõidu kaugusel ülikoolilinnast, et teist võiks saada hea magala, kui te olete atraktiivsem kui see kohalik ülikoolilinn. Et see on see üks teema, millega me siis tegeleme ja kolmas teema on siis turismi teema. Et sellega on võimalik raha põletada hästi palju, aga kui nutikalt teha, on võimalik siis nagu teenida ka ja vot selle neljas on nagu võib-olla selline hea strateegiline planeerimine. Mida ta ka soovitas, aga ta ütles kohe otse välja, et noh, et kohalikud omavalitsused ei suuda seda teha, sest, sest nad on nii poliitilised ja tihtipeale see strateegia elluviimine on pikem kui neli aastat, et, et nad ei noh, praktikas ei suuda nagu ellu viia, aga. Aga mida me siis oleme teinud, on see, et me oleme, kui me oma nii-öelda mängisime siis SWOT analüüsid igasuguste tööriistadega, siis et kuna me oleme Eesti keskel, siis meie juurest ja, ja meie nõrkus on see, et meil omal töökohti ei ole, et nagu ma ütlesin, seal erasektorite töökohtade arv. Langes seal kuue peale, et, et siis meil omal töökohti ei ole, siis me oleme keskendunud nende inimeste ja nende perede peale, kes töötavad üle Eesti, noh näiteks meil tuli Hispaaniast üks poiss tagasi, kes on müügi, noh ma ei tea, müügiesindaja, töötab siis Põlvast Ida-Virumaani ja õhtuks on väga hea jõuda Kuremaale magama. Sinna on tulnud paar meelelahutajat, kes teevad bändi üle Eesti ja jõuavad jälle õhtuks Kuremaale magama, on IT-hoolduse inimene, on farmiseadmete hooldaja, kes on tulnud siis elama jällegi hooldab farmiseadmeid üle Eesti õhtuks tagasi, et. Et me oleme siis turundust teinud nagu sellele segmendile, kes saavad ise hakkama. Et noh, selliseid, kuidas öelda, et nagu hädaldajaid on niigi küll, et siis me proovime saada nagu seda, et kes saavad hakkama ja töötavad üle Eesti. Et neil on olemas siis autotransport ja kuna meil on päris hea Kaido Väljaots: lasteaed ja algkool, et sisuliselt ta saab siis jätta nagu lapsed noh, sinna kohalikku kooli õppima ja, ja ta saab siis üle Eesti nagu toimetada, et see on näiteks üks segment, kellega me siis töötame. Et see on toonud edu, et. Ivika: Selle sa jätsid ütlemata, et te avastasite väga kiiresti, et lahutatud lastega naised on need, kes teile tulevad. Kaido Väljaots: Kuigi me keskendusime sellele segmendile, siis huvitaval kombel pool on tulnud lahutatud nagu naisterahvad, et kuna vist ma ei tea, Eestis läheb, ma ei tea, 60 või 70 protsenti abielusid lõhki ikkagi. Siis et kuna see laste keskkond on seal päris hea, siis need lahutatud emad on tulnud jah, meile elama, et. Kaido Väljaots: Et nüüd me peame hakkama kuidagi vallalisi mehi kuidagi hakkama vaatama, et juurde, et siis on veel elanikke juurde. Ivika: Kusjuures ma pööran teile tähelepanu, et me ei räägi siin mingitest looduskaunitest metsataludest, vaid korteritest, on ju, et Kuremaa on valdavalt korteri elanud. Jah, Kaido Väljaots: Ütleme jah, me, me, meil on seal, meil on kuskil 12 kortermaja ja, ja eramaju on kuskil ka kümnekandis, et ütleme selline, selline siis vana mõisasüda, kuhu kõrvale on siis ehitatud selline lehmalauda rajoon. Kümne, 12 kortermajaga nagu ikka vanadesse sovhoosi kolhoosikeskustesse rajati. Nii ja enne kui Kaido Väljaots: ma esitan Kaido Väljaots: viimase Kaido Väljaots: küsimuse Ivika: Kõigile, küsin ma teilt, et tõstke käed kõrgele need, kelle külas või teie kodukandis on aktiivne seltsitegevus ja need, kellel ei ole, need jätke käed alla ja kellel on nii, siis nendel on nii. Et näidake, kuidas teil on, siis me näeme, kes teil siin on. Aktivistid ju. Ivika: Ahhaa, et õnnetu meesterahvas, kellel ei olegi aktiivset küla. Et jah, aga vot nüüd ongi minu viimane küsimus, et mida teie ideaalis ootaksite, et omavalitsus teeks selleks, et külad saaksid areneda. Siis nii teie küla, aga võib-olla ka need, kus tegelikult sellist, sellist aktiivset seltsi tegevust ei ole. Millist hoiakut, millist suhtumist või millist aktiivset panust te omavalitsuselt ootaksite, kui üldse, kui see üldse on oluline? Et järsku Monika Ivika: on esimene, kes Monika Raugem-Paom: Ütleb. No mina ütlen, et ikka ootame jah panust, et. Monika Raugem-Paom: Et see, see, et kui millegi vastu on võidelda, see kindlasti noh, praegusel juhul on ka meid aktiivsemaks muutnud, aga, aga koostöös ikkagi on võimalik palju-palju rohkem jõuda ja. Ja nii nagu külakogukonnad tahavad, et omavalitsus on nende selge partner, nii võiks ka omavalitsus mõelda, et, et see kohtadel tehtav töö, mida noh, mida, mida vald ei jõua nagu iialgi ära teha. Et ta jääb, ta on selgelt kaugemal tänases situatsioonis ja, ja noh, ta ei jõua kohale, ta, ma arvan, et, et küllalt palju neid Monika Raugem-Paom: tänase suure valla ametnikke ja, ja ka volinikke. Ega nad ei ole oma külasid läbigi käinud, et, et neil polegi sellist sidet, et, et aga, aga tark oleks, tark oleks luua ja tark oleks ära kasutada seda, seda potentsiaali, mis kohtadel on. Monika Raugem-Paom: Kui väikeses vallas nagu asjad toimisid, et olid sellised kirjutamata reeglid või, või ka kirjutatud reeglid, et, et mõned dokumendid ka reguleerisid seda kogukondade toetamist ja, ja, ja ühistööd. Siis noh, täna nagu Valga vallas ei ole midagi, et ja, ja see tahe, et mingit süsteemi luua, et noh, no kui see on, siis see on veel kuskil väga-väga alguses. Et midagi nagu lubatakse, aga nii suures koosluses see süsteem tuleb luua, et inimesed peavad aru saama kohtadel, et kuidas neil on võimalik omavalitsusega oma asju ajada. Mitte selles mõttes, et ma ei tea, mingit registrikannet või paberit viia või tuua, vaid et kui nad tahavad oma kohtasid edendada, et missugused need võimalused on, kes peab pöörduma, keda kuulatakse, mis on need regulatsioonid? Kas tõesti ainult tunnistatakse ja tunnustatakse külavanemaid, noh, mismoodi see valimine sel juhul toimib, et, et mina ise tegelikult olen Kaidoga nõus, et pigem noh, pigem ma isiklikult toetan ka sellist külaseltside baasil Monika Raugem-Paom: süsteemi või, või, või et. Et rohkem inimesi oleks kaasatud ja oleks võimalik nagu seda teatepulka aeg-ajalt edasi anda, et ära ei põleks, läbi ei põleks. Aga olgu see süsteem milline tahes, et see tuleb inimestega koostöös luua ja siis, siis ta peaks, siis ta peab kehtima ja, ja mõlemad osapooled peaksid seda tunnistama, et see on täna puudu. Ja meil vähemalt on puudu, kindlasti kuskil on olemas. Et aga ilma, ilma isa, nii suurel, nii suures vallas ilma isa, arvan mina. Ivika: Jah, jah no võib-olla sa saad nüüd kaitsta teie suurepärast Põlva valla külavanemate süsteemi, et kas see on see, mida ka teised vajaks? Janno Rüütle: Mis ma siin kaitsen, ega meid ei ole ju rünnatud kuidagimoodi. Janno Rüütle: Eelmise küsimusele vastates või esimesele küsimusele, et, et kas ootab, et vald midagi ära saaks teha? Janno Rüütle: Tegelikult ega niimoodi ei oota, sest et. Janno Rüütle: Ega nemad seal ei tea, mida meil ju vaja on. Pigem, pigem ootamegi seda ja ma olen Monikaga nõus, et, et vald, vallavalitsus võtaks Janno Rüütle: külavanemaid partnerina. Ja noh, näiteks Põlva vallas on hea algatus tehtud. Janno Rüütle: Põlva vallas on ju külaelukomisjon loodud. Janno Rüütle: Et ma ei tea, kas mujal pool, mujal pool seda on, aga, aga mina olen kindlasti külavanema, külavanemate usku ja. Ja, ja ma kordan veelkord, et me saame üheskoos päris palju ära teha. Ja külavanemad on ka selline, noh, meil vähemalt on niimoodi, et on Janno Rüütle: apoliitiline ühendus. Et kuigi meid on sealt igast erinevast parteist, erakonnast, kust iganes. Aga koos me ajame ikka ühte asja. Ja ma loodan, et see läheb ja toimib, toimib edasi. Et võib ka niimoodi jah, et nagu Kuremaa näide, et arendatakse ja, ja oma seda piirkonda ja, ja väga hea, väga tubli. Aga, aga kui on külavanematel seal üksteisel niisugune küünarnuki tunne, siis, siis minu arust näeb nagu sellist natukene laiemat pilti. Janno Rüütle: Vallas, või no just nimelt valda tervikuna. Janno Rüütle: Ja siis asjad edenevad ka. Ja me peame, me peame taastama selle, selle seisu, mis oli aastaid tagasi, et kui, kui vald meid tõesti partneritena tunnustas, et. Ma ei saa siin nimetada, ütlemata jätta, et sellel aastal oli tõesti esimene kord, kui, kui vabariigi aastapäeval meie vald külavanemaid üldse ära unustas, et. Ivika: No loodame, et seda enam ei juhtu. Aga Kaido, suht lühidalt, aga ikkagi, kas te üldse midagi vallalt ootate või olete teie tegelikult teie tugevamad veel, kui vallavaim ise? Kaido Väljaots: Tegelikult võib-olla, mida, mida ootaks, et kui meil see vald saaks kuidagi mõistlikuks vallaks, et, et meil on seal nagu paar sellist nagu jama, mis, mis nagu takistab selliseks mõistlikuks saamiseks, et selle koha pealt, et. Et noh, Jõgeva on olnud, me ühinesime seal Jõgeva linnaga, et Jõgeva linn on olnud selline, ta on nagu nõukogude ajal tekkinud rajoonikeskus ja, ja meil on jäänud alles see kultuur, et see noh, see käsklus tuleb. Kui varem tuli seal Moskvast Tallinnasse, Tallinnast Jõgevale, siis saadeti kohtadele laiali, et et, et meil praegu on nagu suured parteid võtnud selle võimu üle ja, ja, ja nad viljelevad sellist autokraatlikult, suhteliselt autokraatlikult juhtimisstiili ehk sisuliselt neil tuleb käsk, neil on koalitsioonileping ja nii on, et noh, me, et ei ole mõtet nagu arutada. Siis need väiksed külad või need väiksemad vallad, kes seal ümber on, siis noh, seal noh, ütleme see külaelu on ikka olnud selline kogukondlik ja on tehtud talguid ja ühistööd ja seal on selline. Noh, proovitakse siis mingisugune mõistlik konsensuslik otsus saavutada, et, et praegu on nagu selline, ma ütleks nagu juhtimiskultuuri konflikt on nagu nii suur sees, et. Et kuna see linnaosa on, on, on, on vaata, et nagu pool või, või natuke alla poole sellest inimeste hulgast ja pool on nagu teistmoodi. Siis ütleme pool tahaksid autokraatselt juhtida ja pool tahaksid niimoodi kogukondlikult juhtida. Et, et see on nagu praegu selline konflikt, mis ma ei oska öelda, kaua see, see võib siis nagu laheneda. Ivika: Ootate uusi valimisi põhimõtteliselt jah? Ei, see ütleme sisuliselt Kaido Väljaots: Hetkel vist tundub jah, et, et, et kuidas öeldakse, et see demokraatia ei ole nagu ideaalne valitsemisvorm, aga paremat ei ole võtta ka, et ütleme, et siis noh, meil on praegu nagu see tugev konflikt sees ja muidugi teine jama, mis on, et. Et ka kui võtta nüüd need noh, inimeste kuidas öelda siis erinevad need vanuse tasemed, siis eks seal on nagu palju inimesi on juba jalge alla asunud, et, et kes on Soomes, kes on. Ükskord me siin saunalava peal lugesime, et saime Norrast läbi Afganistani, Austraalia, Filipiinide ja noh, ma ei tea nagu Hemingway juba ütleb, et võib terve maakera nagu täis toppida nõelu, kus, kus need on juba külainimesed on nagu laiali, et. Kaido Väljaots: Et ja siis need vanemad, kes on nagu jäänud, siis nemad jällegi mäletavad oma nõukaaegseid juhte ja meil on vist vallavalitsuse keskmine vanus, ma ei tea, kui välja arvutada, järsku see on mingi 64 65, need on päris sellised Kaido Väljaots: kogenud juhid on meil seal ees. Ivika: Nii, aga Kaido, me oleme nüüd ajast üle ja mind vaadatakse väga tähelepanelikult, et ma lõpetuseks lihtsalt ütlen, mis mulle viimase lausena, mis, mis mulle nagu kõlama jäi. Esiteks see, et külal ja küla eestvedajatel on väga suur roll selles, et küla ja kogu piirkond elaks ja õitseks. Aga parem on, kui seda tehakse meeskonnaga ja, ja, ja, ja et selle tegemine oleks ka fun ja ennast läbi ei põletataks. Ja loomulikult oleks väga hea, aga mitte ka surmkindlalt, eeltingimus, aga väga hea, kui oleks koostöö hea vallaga ja eelkõige ka koostöö hea külade-loomavahel. Et siis annab väga palju ära teha ja ma usun, et 10 aasta pärast külad õitsevad Ivika: veel palju kaunimini kui täna. Nii aitäh teile. Aitäh teile.

Saatejuht: Tere! K�lavanem on �ks asi, millest me r��gime. K�lavanema roll on t�htis. Haldusreformiga kardetakse v�imudest kaugenemist. Meil on t�na siin Janno R��tle P�lvast, Monika Roggenbaum Valga volikogu liikmena ja Kaido V�ljaots Kuremaa alevikust. Kuidas te kogukonna eestvedamiseni j�udsite? Janno R��tle: Vallavalitsuse inimesed tahtsid ja nii l�ks aastal 2006. Saatejuht: Ja mis sulle selle juures oluline on? Janno R��tle: See, et ma saan k�lale tagasi anda. Saatejuht: Ait�h. Monika? Monika Roggenbaum: Sattusin l�bi k�ima Valgas �igete inimestega ja kogemusega omavalitsuses tundsin ka, et pean midagi tagasi andma Saatejuht: Ait�h. Kaido. Kaido V�ljaots: Kuremaa oli muutumas ��remaaks ja me asutasime k�laseltsi vastupanuliikumiseks. Poliitikud lubasid, aga midagi ei teinud ja me saime elanike kahanemise peatuma. Oleme algkoolilaste numbrid kahekordistanud ja �ritusi on ka rohkem. Saatejuht: ��remaal kui terminil pole negatiivset t�hendust. Eestis seostatakse ��remaad maakohaga ja ainult Tallinn pole ��remaa, kuigi geograafiliselt on. Mida ��remaastumise oht teile t�hendab? Janno R��tle: Mulle see termin ei meeldi. Haldusreform ei teinud inimesi �nnelikumaks. ��remaastumine v�ib kasvada t�esti. Saatejuht: Kas see on paratamatus? Janno R��tle: J��n vastuse v�lgu, aga kindlasti on lahendused olemas. Aga enne oli k�lade kuldaeg, n��d on meid unustatud. Saatejuht: Kas Kuremaa on ��remaa? Kaido V�ljaots: See m�iste pole hea. �hel konverentsil �eldi, et ��remaad surevad niikuinii v�lja, sest �likoolilinnad suudavad toota uusi t��kohti, aga maakohtades v�etakse t��kohad robotite poolt �ra. On oluline olla �likoolile l�hedal. Saatejuht: V�ga p�nev. Monika? Monika Roggenbaum: Mina elangi piiril ja olen selle �le uhke. Meie kohta �eldakse, et meid on v�he ja mis meil ikka vaja on. Maal peab olema linnaelanikust mitu korda nutikam, et ellu j��da. Mina pooldasin haldusreformi, sest uskusin paremasse s�steemi, aga algus on r�nk. Absoluutarvudes vaadates pole maal kedagi vaja, aga on ikka. Kogukonnaelu on vallale kasutoov. Saatejuht: Metsak�la on hea n�ide ��remaastumisest, seal k�ib vilgas elu. K�simus on selles, kuidas valla t��s osaleda. K�lahulludel on selles oluline roll. T�stke publikus k�si, kes arvab, et k�lavanemal on k�la elulhoidmises m��rav ja otsustav roll. Osaleja: Aktiivse inimesena muidugi innustad, rahalist toetust on ka vaja. Saatejuht: Kes vastas veel nii ja naa? Osaleja: K�lahull ei j�ua ka �ksinda k�la �leval hoida. Saatejuht: Just. Monika, kui optimistlik oled koost�� suhtes Valgaga? Monika Roggenbaum: Meil on tekkinud kaks suuremat kanti. Kardetakse, et me pole kuuldavad, aga samas oleme muutunud �htsemaks. Saatejuht: Janno, on teid 10 aasta p�rast rohkem? Janno R��tle: Kindlasti rohkem. Suur potentsiaal peitub lagunevates majades. Saatejuht: Kas k�la saab midagi selle teadmisega teha? Janno R��tle: Teadmisega jah, praktiliselt ei. Aga oma kodu saab korras hoida, et ka r��mas hurtsikuid esile t�sta. Noori peresid kolib kogu aeg juurde. Saatejuht: Kaido, kuidas te inimesi juurde saite ja milline on selles k�lavanema roll? Kaido V�ljaots: Variandid olid k�laselts, esindaja volikogus, k�lavanem v�i kogukonnakogu. Valisime k�laseltsi, sest k�lavanem tundus ainult esinduslik roll olevat. Me t��tame roteerumise p�him�ttel ja meil on kindlad eesm�rgid. Me oleme eestvedajat vahetanud, et hoida tempot. K�la hoidmine n�uab palju aega ja raha. Meil pooled inimesed on h�ivatud, aga teine pool on siis niikaua nii-�elda eesliinil. Saatejuht: Teil on tugev inimressurss, kes on ka targad ning teil on v�ga tugev strateegia. Kuidas te end turundasite? Kaido V�ljaots: Maavarad aitasid. Tartu l�hedus aitab, tegeleme sellega. Ja ka turism. Meie tugevus on meie asukoht, aga t��kohti meil pole. Otsime inimesi, kes elavad �le Eesti ja saavad endaga hakkama. Lapsed saab �ppima j�tta ja ise �le Eesti t��le minna. Saatejuht: Ka lahutatud naised lastega tulevad? Kaido V�ljaots: Jah, ja n��d on mehi juurde vaja. Saatejuht: Teil on valdavad korterelamud. Kaido V�ljaots: Jah, aga meil on v�ga hea maastikuarhitekt. Saatejuht: T�ste k�ed, kellel on aktiivne seltsitegevus oma k�las. Saatejuht: Mida ootate omavalitsustelt k�lade arendamiseks? Monika Roggenbaum: K�lakogukonnad tahavad, et omavalitsus oleks nende selge partner. Enne s�steemid toimisid, kuid n��d on vallad liiga suured. Tahetakse teada, kuidas omavalitsusega asju ajada. K�laseltside s�steem on hea variant, aga k�ike peab koos k�ladega koos looma. Saatejuht: Ait�h. Janno. Janno R��tle: Vallas ei teata, mida meil vaja on. Vallavalitsus v�iks k�lavanemaid partnerina v�tta. Meil on k�laelukomisjon ja k�laselts on apoliitiline. Endine suhtlus tuleb taastada. Saatejuht: Kaido, kas teie ootate enam vallalt midagi? Kaido V�ljaots: Valdades v�iks olla m�istlik valitsemine, mitte n�ukogudeaegne k�skimisvalitsemine, nagu praegu J�geval on. See vajab muutmist. Saatejuht: Ootate uusi valimisi? Kaido V�ljaots: Demokraatia pole ideaalne, aga paremat pole ka. Paljud on jalga lasknud ja keskmine vanus on k�rge. Saatejuht: K�lal ja k�la eestvedajal on k�la �itsemises suur roll, aga see peab olema koost��s vallaga ja l�bus. Ait�h teile.

1529555029-kodukant-kulavanem-kas-kulahull-voi-osalusdemokraatia-garant

audio-S1: Tere õhtust, tänase päeva põhiteema on Danske panga rahapesuskandaal, hommikul avaldati Taanis Danske panga siseauditi tulemused, kus selgus, et läbi Eesti Danske panga filiaali liikus 200 miljardit eurot mitteresidentide raha. Kuidas see kõik sai nii kaua toimuda, küsime kohe Eesti finantsinspektsiooni juhilt Kilvar Kesslerilt, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere õhtust, täna räägib kogu maailma meedia, et kuidas läbi Eesti pesti miljardeid eurosid raha, kui te järgmisele konverentsile rahvusvahelisele lähete, kas te lähete sinna silmad maas? Kilvar Kessler: Ja et mis puudutab nüüd rahapesu ja finantssektoreid, siis see temaatika on viimasel ajal pidevalt orbiidil, et kui ma käisin viimati ühel konverentsil, kus esines USA rahandusminister, siis ta ütles, et oma tööst kuskil 60 protsenti panustab ta rahapesu tõkestamisele, terrorismi rahastamise tõkestamisele, rahvusvaheliste finantssanktsioonide järelevalvele, nii et see temaatika kui selline on rahvusvahelises plaanis vägagi õhus. Erinevad asutused sellega pidevalt tegelevad, see asi viimastel aastatel on üha akuutsemaks muutunud. Ehk Saatejuht: Teil sellist kartust, et kuidagi teie peale viltu seal härraste seas vaadatakse, ei ole? Kilvar Kessler: Ma käin ju mitte konverentsidel, aga tööalaselt üsna tihti Frankfurdis, Pariisis, Londonis, kus siis meie Euroopa Liidu finantsjärelevalveta peakorterid asuvad ja seal loomulikult arutatakse ka rahapesu tõkestamise temaatikaid, aga Eesti ei ole siin kuidagi selles mõttes eriline riik, et neid riike, kus pangad ei ole hakkama saanud oma tööga, kus nende riskikontrollid on olnud nõrgad, neid on ikka ja tõenäoliselt neid tuleb ka tulevikus. Saatejuht: No kui vaadata seda täna avaldatud tulemust, siis ikkagi tekib põhiküsimus, kuidas see kõik sai kesta nii kaua ja kuidas see oli nii ulatuslik? Kilvar Kessler: No täna tõesti Danske pank üsna pretsedenditult tegelikult mina oma ajaloost ei teagi, et ükski pank nii põhjalikult ise oleks selliseid oma minetusi uurinud ja ka sellise raporti kokkuvõtte avaldanud avalikkusele hindamiseks, et selles mõttes noh, tuleb seda raportit väga-väga positiivsena vaadata, et pank on ise oma organisatsiooni põhjalikult lahti lammutanud ja vaadanud, mis siis nendel valesti on läinud seal organisatsioonis. Avaldati see raporti kokkuvõte, nüüd need täielikud raportid veel, kokkuvõte ise on juba 80 pluss lehekülge, eks ju, täielikud analüüsid ja raportid antakse veel üle siis nii Eesti kui ka Taani pädevatele asutustele edasiseks hindamiseks, et tegelikult seal raportis iseenesest on see ka kokkuvõttes üsna täpselt kirjas, mis pangal on läinud viltu nii-öelda, miks on läinud viltu ja mis võiksid olla nüüd see potentsiaalsed sammud ka panga poolt, kuidas edasi Saatejuht: Minna. Ma küsin siis uuesti, aga kuidas see sai siis nii kaua toimuda, et kes ei teinud oma tööd, kas siis Eesti järelevalve või Taani järelevalve, et oleks saadud varem sellele jälile? Kilvar Kessler: Noh, vaadake, kui juhtub ju liikluses mingi õnnetus, siis ei ole küsimus mitte selles, et kas liikluspolitsei on oma tööd teinud või kas liiklusmärgid on valesti paigaldatud, vaid sellest, et need inimesed, kes on liikluses olnud, on mingeid reegleid tõenäoliselt rikkunud või on see olnud juhus. Antud juhul on väga selge, et pankurid erinevatel, erinevates linnades Tallinnas, Kopenhaagenis on reegleid rikkunud, on need eiranud ja nendel on ka tähelepanu juhitud, et neid reegleid on eiratud ja, ja, ja, ja, ja on ka lõpetatud see tegevus, et et kui me vaatame ajalugu, hakkame kuskilt pihta, siis siis ju 2015 tegi Eesti Finantsinspektsioon Danske pangale ettekirjutuse, millega ta kohustas Danske panka oma organisatsiooni korda tegema. Ja see oli tegelikult see juur põhjus, kus Danske pank 2015 see nii-öelda riskantsete mitteresidentide äri lõpetas. Saatejuht: No seal on ikka veel põhjused, et 2013 juba näiteks Morgan lõpetas korrespondentpangasuhted näiteks Danskega, sest olid juba märgid, et asi on hapu, et millal te isiklikult aru saite, et asjad on ikka päris halvasti? Kilvar Kessler: Noh, finantsinspektsioon nende asjadega tegeleb, et, et te viitate õigesti, et korrespondentpankade riskiisu ja nii-öelda hoolsusmäär hakkaski kuskilt muutuma 2013 14 ja sealt edasi. Ja loomulikult korrespondentpangad on sellised siis, kes arveldavad mitte eurodes, mitte kroonides, vaid teistes valuutades, näiteks Ameerika Ühendriikide dollarites. Ja kui nende vastavad regulaatorid nende hoolsusmäära reguleerivad hoolsamaks, kõrgemaks, siis nad ka vastavalt reageerivad sellele ja ju siis Danske pank enam nende nii-öelda hoolsusradarile ei mahtunud ja nad vastavad otsused ka tegid. Kilvar Kessler: Ka meie teadvusesse ja tegelikult ka varem juba 2012 ja noh, kui veel minna ajaloos tagasi, et kui Danske ei olnud veel Danske, vaid oli Sampo pank Eestis, siis 2007 käis finantsinspektsioon ka seal kohapeal tegi üsna põhjaliku töö ja ka ettekirjutuse Sampo pangale samade riskikontrollide, riskikontrollide teemal, eks. Kaks 1009 käisime taas seal kohal, tollel hetkel oli asjad juba liikumas paremuse poole ja 2008 oli Danske ei omandanud Sampo ja konverteerinud selle kohaliku krediidiasutuse oma filiaaliks, mis ei ole iseseisev isik ja see kohalik Sampo pank ühines pangaga Taanis, sellest tekkis filiaal Tallinnas, Eestis. Kaks 1009 käisime seal filiaalis kohapeal, selgus asjad on liikumas paremuse poole, järgmised siis hetked, nagu te ka ütlesite, kus korrespondentpangad muuhulgas olid hoolsamaks muutunud ja ka muud muudatused keskkonnas tingisid selle, et 2012 juhtisime oma Taani kolleegide tähelepanu kõrgenenud või kõrgetele riskidele siinses filiaalis. Kaks 1013 juhtisime tähelepanu oma Taani kolleegidele kõrgenenud riskidele siinses filiaalis, 2014 oli meil siis selles mõttes mõõt täis, et me läksime ise kohapeale ja vaatasime, et mis seal toimub ja sellest ma juba rääkisin, mis seal toimus ja kuidas me reageerisime. Saatejuht: Aga 2009 tollane finantsinspektsiooni juht Raul Malmstein ütles selgelt välja, et Venemaa rahapesu kahtlustesse ei tule ülitõsiselt suhtuda, pärast seda, kui Venemaa oli teada andnud, et maksudest kõrvalehoidjad hoiavad Baltikumi pangakontodel ligi 300 miljardit rubla. Te olite ise siis finantsinspektsiooni juhatuses, mis te sellest avaldusest mõtlesite? Kilvar Kessler: Noh, mina kindlasti seda avaldust toona ei teinud, vaid seda tegi finantsinspektsiooni juhatuse esimees. Saatejuht: Aga mis te mõtlesite ise, et kas kuidagi tundus kummaline? Kilvar Kessler: Noh, võib-olla toona, kui me vaatame aastat 2009 ja konkreetselt ka Danske panka, siis ma mainisin, et antud hetkel olid sellised noh, lootused või ootused ka konkreetse panga suhtes ja omaniku vahetuse osas teistsugused, kui nad on praegu. Vaadake Danske pank on Skandinaavia üks kõige suuremaid finantskontsern, noh, võtame siin lihtsalt iseloomustamaks, kui suure pangaga on tegu, meil on kodumaine Coop Pank, Danske pank on sellest Coop pangast 1200 korda suurem pank. Et kui selline suur tegija, kellel on väga hea track-rekord või nii-öelda ajalugu, ka riskikontrollide valdkonnas tuleb ja võtab siinse väikse panga üle, siis on lootus see, et ka vastavad riskikontrollid saavad siinses pangas viidud nii-öelda rahvusvahelistele standarditele vastavaks. Saatejuht: Aga räägime nüüd täpselt siis sellest väga lihtsalt ja põhimõtteliselt, et Danske pank pidi tegema kõik selleks, et rahapesu nende pangas ei toimuks, kes pidi vaatama, et nad päriselt seda teeksid ka, kas Eesti finantsjärelevalve või Taani finantsjärelevalve, just see Danske Eesti filiaal, et kes pidi seda tegema? Kilvar Kessler: Noh, üldiselt pangandusregulatsioonid on sellised, mis on harmoniseeritud Euroopa Liidus. Kilvar Kessler: Need regulatsioonid ütlevad, kuidas üks pank oma organisatsiooni peab üles sättima, kuidas seal peavad olema, millised siseeskirjad nende töötajate tegevusi reguleerivad, millised on need süsteemid, infotehnoloogilised süsteemid ja nii edasi ja nii edasi, et põhimõtted, kui palju kapitali peab pangal olema, et riske katta. Need põhimõtted on reguleeritud üle Euroopa Liidu ühetaoliselt ja nende pangandusreeglitega on ka kokku lepitud, kes siis on see peamine järelevalvaja panga üle ja nende reeglite kohaselt kehtib nii-öelda koduriigi järelevalveasutuse põhimõte. Ehk siis antud näitel Danske panga puhul on koduriigiks Taani ja Taani pädev asutus ja filiaal, kes ei ole iseseisvusjuriidiline isik, tema suhtes teostab Eesti Finantsinspektsioon panga järelevalvelist pädevust ainult piiratud ulatuses, need on Euroopa Liidu, Liidu reeglitega kokku lepitud noh, raamid, eks ju. Saatejuht: Aga teie Taani kolleegid ütlevad oma maikuses raportis päris selgelt, et tegelikult selle üle, kas ikka Danske Eesti filiaal tegi kõik rahapesu Saatejuht: takistamiseks vajaliku, oli teie ehk Eesti Finantsinspektsiooni kontrollida, et kuidagi veeretatakse seda palli edasi-tagasi. Kilvar Kessler: Ma arvan, et väga ei veeretata, et kui nüüd rääkida Taani kolleegidest ja koostööst Taani kolleegidega, siis Eesti Finantsinspektsioonil on see koostöö kogu aeg olnud väga hea, et me oleme nende nendele informatsiooni andnud ja ka infot saanud ja ja loomulikult ka oma tegevustest alati neile märku andnud. Võtame korraks ka sellesama 2015. aasta, 2014. aasta, kui me kohapeal käisime ja ka ettekirjutuse tegime, ka sellest me andsime Taani kolleegidele teada ja selles samas Taani raportis on ju kirjas, et tegelikult see vallandas ka Taani kolleegide vastavad tegevused, kohapealsed kontrollid ja sellele järgnevad ka niisugused etteheited Danske pangale, nii et ma arvan, et siin selles mõttes selline praktiline koostöö Taani ja Eesti järelevalve vahel on üldjoontes toiminud. Saatejuht: Aga ikkagi küsimus, et üks ütleb, et pidi tegema seda siis taanlased ütlevad, et Eesti pidi tegema, eestlased ütlevad, et Taani pidi tegema, lõpuks, kas keegi üldse tegi seda 2000 üheksa-kümme, et et kui ma vaatan kas või rahapesu andmebüroo mingeid tabeleid nende igasugustes aastaraamatutes, siis 2008 2009 2011 joonistavad lausa skeemid, kuidas Venemaalt raha põhimõtteliselt toodi Eestisse, et, et ikkagi oli teadmine olemas, et see toimub, aga lihtsalt keegi ei teinud midagi Kilvar Kessler: Ja lihtsalt eks rahapesu andmebüroo on selline keskne analüüsikeskus. Noh, see jälle tuleneb direktiividest, iga liikmesriik peab endale sellise keskse analüüsikeskuse moodustama, üles sättima ja Eesti puhul on selleks siis loodud rahapesu andmebüroo. Loomulikult ma ei saa kuidagi nende tabeleid kommenteerida, et see on rahapesu andmebüroo, kes oma tabeleid Saatejuht: Aga see on ju teadmine, et ega ma arvan, teadsid ikkagi nendest, et kuidas need skeemid siis ikkagi ma eeldan, et te olete kursis ennast sellega. Kilvar Kessler: Eesti finantsinspektsioon on finantsjärelevalve, mitte rahapesu nii-öelda tuvastaja ja uurijad, nagu ma proovisin ka öelda seda, et selleks on Eestis terve eraldi asutus olemas, kes selle rahapesu riskiga tegeleb. Meie oleme rahapesu riskiga puutumuses ainult läbi meie järelevalve alla kuuluvate finantsvahendajate, kelle organisatsioonide toimivust me peame hindama. Me ei tegele vahetult rahapesu riskide hindamisega, selleks on muud asutused, me ei tegele ka konkreetsete, näiteks tehingute või kuriteo kahtluste uurimistega, selleks on jällegi teised Saatejuht: Asutused. Nii et teie arvate ikkagi, et sellist olukorda ei tekkinud, et ei taanlased finantsinspektsioonist ega eestlased lihtsalt mingi hetk arvasid kogu aeg, et teine teeb ja siis jäi midagi tegemata. Kilvar Kessler: No kui vaadata fakte, mida on kirjeldatud, kirjeldanud Danske Bank ise oma selles uurimisraporti kokkuvõttes, siis sealt ilmneb ju väga selgelt, kuidas 2012 alguses on Eesti Finantsinspektsioon finantsjärelevalvajana võtnud ühendust oma kolleegidega, kes siis omakorda tegelevad oma pangaga. Ja siis ka pank kirjeldab, miks see tegelemine jäi sinna, kus ta jäi, pank nimelt eksitas järelevalvajaid või on tõenäoline, et ta eksitas. Sama on jällegi toimunud 2013, kus siis taaskord Eesti Finantsinspektsioon võtab oma kolleegidega Taanis ühendust ja ja, ja, ja põhimõtteliselt kordub jällegi sama lugu, eks, ja, ja see 2014 ma juba rääkisin, et see oli siis see hetk, millal me tundsime, et meie selliste noh, tähelepanu juhtimistel reaalselt tagajärge ei ole. Midagi nagu ei muutu siin koha peale me siis astusime ise need sammud ja tegime väga-väga põhjaliku kohapealse kontrolli. Võib-olla isegi tavapäratult põhjaliku, mis puudutab finantsjärelevalvajaid, nagu öeldud, see rahapesu tõkestamine, selleks on, selleks on omad, omad analüüsikeskused. Saatejuht: Kui te sinna sisse läksite, mis te siis teada saite, et kas te saate tuua mõned näited, et millised need kahtlased tehingud olid? Kilvar Kessler: Ja, ja et no üldiselt ega see sisseminek nii lihtne ei olegi, et sul on alati vaja sellist küllalt kvaliteetset informatsiooni, et, et seda sihikut sättida, et kui Danske panka üldisena vaadata, toona oli tegu kolmanda-neljanda kõige suurema pangaga Eestis. Ja, ja ega sa seal nende kümnete tuhandete klientide seast ei hakka lihtsalt ise noh, niimoodi suvaliselt neid välja valima, sa pead saama sellist noh, luureinfot või teadmist, eks, ja meil selleks siis ka head sõbrad rahapesu andmebüroost, kellele te viitasite, kes neid skeeme joonistavad, nad mitte ainult skeeme joonistavad, nad. Aitavad ka oma oma kolleege teistest asutustest informatsiooni ja teab, aga et, et me saime nendelt küllalt head sellist algteavet, et oma sihikut kohapealsel kontrolli sättida ja see võimaldas meil selle kohapealse kontrolli üsna noh, efektiivselt teostada, et, et need kõik halvad asjad sai välja toodud, mis seal oli, aga mõned näited ka, et. Noh, need tehingud, noh ütleme mõnikord nende tehingutega selgitused ajavad noh, meie eksperte pisut segadusse, et küll on seal näiteks kraanasid müüdud paberkottides iseenesest, mis võib-olla põhjustab sellist noh segadust või kulmu kerkimist. Küll on näiteks külmutatud kanakoibid müüdud niimoodi, et tegelikult seda ei olegi külmutusagregaatidega kuidagi noh, külmutusrongidega veetud, vaid tavalistes vagunites ja sellised väiksed näpuveod ikka teevad, tulevad sisse meil nendel inimestel, kes neid tehinguid nii-öelda välja nuputavad, neid põhjendusi nendele sellistele näilikele või kahtlastele tehingutele nagu, nagu, nagu me nüüd teame, et neid tuleb nimetada. Saatejuht: Mingi mingeid jaburaid näiteid veel, et. Kilvar Kessler: Noh, neid on piisavalt palju, kõik need peas ei ole, et mul on sellised kõige markantsemad, aga seal on neid igasuguseid, kuidas on torudega hästi suuri ja ütleme torusid müüdud ja ostetud niimoodi, et noh, kui arvutada need torude pikkused kokku, siis võiks terve maakera mitme-mitmekordselt nagu lõngakera Saatejuht: Ümber mähkida. See tähendab siis ju seda, et tegelikult pangatöötajad pidid aru saama, mida nad teevad ja ilmselt ka Eesti filiaali juht Aivar Rehe. Kilvar Kessler: Noh, meil on selline tunne, et Kilvar Kessler: et seal see jah, see riskikontrollisüsteem on paigas ja seda võib ka teisiti öelda, et kindlasti kindlasti teatud juhtimistasandite inimesed ka otseselt said aru, millega nad tegelevad ja kõige kõrgem siis Eesti juhtimistasand saab, sai tõenäoliselt aru, et riskikontrollid ei toimi. Saatejuht: Aivar Rehe teadis väga täpselt, mida ta teeb, teie arvates? Kilvar Kessler: See, kui vaadata seda organisatsiooni ja selle organisatsiooni ülesehitust, siis jääb mulje, et filiaali juht oli kursis, et organisatsioon ei toimi. Saatejuht: Kui nüüd täna tuli teade, et Aivar Rehe kohta ei esitanudki Danske politseile kuriteoteadet, et mis sellest järeldada? Kilvar Kessler: Finantsinspektsioon ei ole uurimisasutus, eks me kriminaalmenetlusi ka läbi ei vii. Et mul on hästi raske ka järeldada sellest midagi, et ega iga seaduserikkumine ei ole ka iseloomult kuritegu, eks rahapesu on kuritegu. Aga kui sa oled juht, kes võib-olla üht või teist aspekti oma organisatsioonis, kas ei oska või ei suuda noh, vaadata õige nurga alt, siis see ilmtingimata ja alati kuritegu ei pruugi olla, et ma lihtsalt spekuleerin, mul on teadmata, miks Danske pank nii on käitunud. Saatejuht: Aga kui nüüd teie kui juureharidusega inimene, et kas on võimalus, et Aivar Rehe tuleb sealt välja, nii et ta jääb puutumata? Kilvar Kessler: Mina arvan, et noh, ma tean jällegi faktina seda, et Eesti prokuratuur on ju käivitanud kriminaalmenetluse, suvel anti sellest ka teada avalikult ja ja, ja see on mu teadmine, kui palju seal uuritakse, mis, milliseid asjaolusid täpselt uuritakse. Et see on nüüd prokuratuuri vedades uurimine ja tõenäoliselt siis, kui on aeg küps, nad tulevad ka omapoolse informatsiooniga avalikkuse ette. Saatejuht: Kui nüüd vaadata veel tagantjärgi kõikidele asjaoludele, kas te nüüd võite öelda, et te ikka oleks pidanud seda bürood puistama varem kui 2014? Kilvar Kessler: Teate, ma olen isegi mõelnud viimasel ajal selle peale, et et milline see infoväli meil toona oli, milline see kogu olustik oli ja ja ma usun, et seal oli hästi palju mängus ka seda, et mis ma ka siin varem ütlesin, et et Danske pank väga hea mainega, põhjamaine pank. Danske pank pikka aega turul olnud, ütleme paarsada aastat, eks. Temal selline noh, kuidas öeldakse riskikontrollide võib-olla puudulikkuse temaatika ei ole varasemalt nii esile kerkinud. Väga avalikkuses tunnustatud juht, eks, et noh, sellised sealpoolseid riskimarkereid nagu väga ei olnud, küll aga riskimarkerid olid meil selles, et mitteresidentide äri on väga suur. Aga sellele oli ka vastus, et kuulge, meil on olemas vastavad siseeskirjad, meil on olemas siin siseauditid, kõik on nii-öelda Taani kvaliteedis ja kõik toimib. Praeguseks me teadsime, 2014, nägime seda 2015 finantsinspektsioonina ja praegu on ka pank ise teinud selle põhjaliku analüüsi, kus ta avalikult ju kõigile ütleb, et igal juhtimistasandil nad ei ole hakkama saanud. Saatejuht: Kui palju teile ikkagi siis otse valetati, mingeid andmeid anti või tehti korda, et näeks pilt parem välja, et püüti nii-öelda jälgi segada? Kilvar Kessler: Ja nüüd selle ulatuse täpselt, milles ja kas ja milles see eksitav käitumine on seisnud, seda me vaatame nüüd selle põhjaliku raporti alusel, mis on siis järelevalve asutustele esitatud ja kuna nagu ma ütlesin, see pea või järelevalve nagu peamine vastutus panga järelevalves on Taani järelevalve, siis me koos Taani kolleegidega otsustame, et mis me siis selle analüüsi baasilt, mis need sammud saavad olema, mis selle Taani panga suhtes astutakse. Saatejuht: Aga räägimegi tagajärgedest, et kas on võimalik Danske pangale Eesti riigile esitada mingi trahv, et me saaksime ikkagi ka midagi tagasi, sest et mainekahju on ju tohutu. Kilvar Kessler: Mainekahju on olemas ja, ja see tõesti ei ole mitte väike ja ma arvan, et see mainekahju on nii, nii Taanil kui ka Eestil mõlemad, et me oleme siin nii ühiskondadena, riikidena kui ka ma arvan pank ise ja kõik need pangainimesed oleme kõik seotud selle kahjuga, eks, ja ma arvan siin noh, võib-olla oleks ruumi, et selle asemel vaadata, kas siin ütleme noh, pankurid kindlasti on eksinud reeglite vastu, aga edasi, et kas Eesti ühiskond rohkem nii-öelda must või Taani oma, võib-olla selle asemel. Meil tasuks taanlastega koos mõelda, et kuidas me siin, mis on need õppetunnid meile mõlemale, eks, kuidas me siis koos nagu välja saame, sest olgem ausad, taanlased, eestlased, kui kaugemalt vaadata, ma olen Ameerika Ühendriikides elanud paar aastat, et kui kaugemalt vaadata, me oleme tegelikult päris sarnased. Saatejuht: No ikka, kui vaadata rahvusvahelisi pealkirju, siis on üks on ikkagi Skandinaavia, puhas riik ja teine on endine Nõukogude Liidu riik, et kes siis selle võitluse võidab? Kilvar Kessler: Ma arvan, et kas siin nüüd seda võitlust ilmtingimata on, ma usun, et nagu väga suur samm on selles osas panga enda poolt astutud nii-öelda tõele lähemale, et nad on näidanud ära, kus on nende vead olnud, millised on nende vead, on olnud. Ma arvan, et nad, nende omanikud, investorid on piisavalt adekvaatselt reageerinud sellele, nad on ise oma juhtkonna suhtes muudatusi teinud, eks ju ka Eestis, nii nagu ka Taanis, eks. Et selles mõttes ma arvan, et pank nagu esimesed sammud on astunud edasi, nüüd nagu ma ütlesin, töötame oma Taani kolleegidega koos läbi selle põhjaliku raporti, otsustame edasised sammud, vaatame, kuhu need kriminaalmenetlused ka välja jõuavad, mis Eestis ja Taanis meil ju on rakendunud. Saatejuht: Kui panemad teatakse panema paberi, paberite järgi ja offshore'ide järgi, siis Eestit teatakse nüüd mille järgi? Kilvar Kessler: Ma arvan, et Eestit teatakse erinevate väga heade asjade järgi, et, et. Saatejuht: Ei jää meile rahapesu sellist rahapesumasina silti külge. Kilvar Kessler: Ma arvan, et kindlasti, kui noh, me oleme ju Kilvar Kessler: nüüd kui seda Danske panga lahendamist vaadata 2014 15, ega seda on ju teada olnud varasemalt ja me oleme ka erinevatel noh, te ennist siin küsisite konverentside kohta, eks ju, me oleme erinevates professionaalsetes foorumites nii Europarlamendis kui ka, kui ka oma järelevalveta seas ju rääkinud nendest asjadest ja milles Eesti tõuseb esile, on see, et Eesti on ise oma küsimused ala alati ära lahendanud. Oleme me lahendanud Danske panga teema ära, kus me panime kinni selle riskantsete mitteresidentide äri, oleme me lahendanud ära Verso panga äri, kus oli ainult Kilvar Kessler: noh, ütleme nii, riskantsed tehingud, kogu ärimudel oli sellele üles ehitatud ja me oleme tegelenud FIEs ka teiste nii öelda riskialakatega, kui vaadata statistikat, eks ju, kui üks riskimarker on mitteresidendid pangasüsteemis, pangakonto jääkidest. Kui me 2014 hakkasime 20-st protsendist mitteresident oli Eesti pangasüsteemis 20 protsenti hoiustajatest, siis praeguseks oleme jõudnud 10 protsendini. Saatejuht: Aga Kristjan Lepik, majandusekspert ütleb, et see, et Eesti finantsinspektsioon ei ole suutnud kohalikku turgu kaitsta, on äärmiselt kahetsusväärne. Mis te talle vastate? Kilvar Kessler: Mina mäletan seda, et Kristjan Lepik aastal 2005 oli seotud sisetäiendava väärkasutamise asjaga ja seda menetles nii Ameerika Ühendriikide SCC, kus ma sellel ajal olin ka praktikal, kui ka Eesti Finantsinspektsioon. Saatejuht: Nii et seda te ei võta tõsiselt, aga küsiks veel seda, et Saatejuht: me teame, et Danske oli kõige suurem ilmselt, kes rahapesuga tegeles, 200 miljardit liikus siit läbi. Kui kindlad me saame olla, et ei tule väiksemaid sarnaseid juhtumeid minevikust välja? Kilvar Kessler: Noh, mind on nüüd järelevalve ja kogemus ja sellised vaistud õpetanud, et milleski ei saa kindel olla, et kõik, mis võib olla algselt näib niimoodi väga tore, elus ei pruugi seda alati olla isegi väga Kilvar Kessler: nagu väärikate Skandinaavia ettevõtete puhul, et, et küll aga ma kinnitan seda, et mis puudutab inspektsiooni ja ma usun ka teisi Eesti riigiasutusi, siis me töötame üsna pidevalt selle nimel, et sedasama riski, millest me siin täna oleme rääkinud, vähendada ja seda ma selle 20 protsendiga 2014 ja selle vähenemist. Kaasajale 10-le protsendile tahtsingi väljendada, et need riskid on vähenenud võrreldes toonase ajaga ja ma usun, et nad vähenevad veelgi. Saatejuht: Kas te kontrollite kuidagi neid teiste suurte tehinguid ka või teiste pankade tehinguid minevikust selle pilguga üle? Kilvar Kessler: Me oleme alates 2014 meie suuremate riskialikatega tegelenud pidevalt ja need riskid ei ole iseenesest vähenenud, see on pidev dialoog ja meie järelevalvetöö tulemus. Saatejuht: Suur aitäh stuudiosse tulemast. Homme on siin juba tagasi Taanist Johannes Tralla ja Esimene stuudio jätkab homme. Ilusat õhtut.

Saatejuht: Teemaks on Danske panga rahapesuskandaal. Saates on Eesti finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler. Kas järgmisele rahvusvahelisele konverentsile lähete silmad maas? Kilvar Kessler: Rahapesu temaatika on finantssektoris rahvusvaheliselt vägagi õhus. Saatejuht: Teil siis pole kartust, et viltu vaadatakse? Kilvar Kessler: Eesti ei ole eriline riik rahapesu poolest, on teisi probleemseid riike. Saatejuht: Kuidas see Eestis nii ulatuslik oli? Kilvar Kessler: Danske panga raportis on täpselt kirjas, mis pangal on viltu läinud ja mida edasi teha. Saatejuht: Kuidas see nii kaua toimida sai? Kilvar Kessler: Pankurid on erinevates linnades reegleid rikkunud. 2015 tegi Eesti finantsinspektsioon isegi Danske pangale ettekirjutuse, millega kohustas Danske Banka oma organisatsiooni korda tegema. Saatejuht: Millal te isiklikult aru saite, et asjad on päris halvasti? Kilvar Kessler: Korrespondentpankade hoolsusmäärad muutusid kuskil 2013. Saatejuht: Kas Eestis on madalamad hoolsusmäärad? Kilvar Kessler: Kui Danske oli veel Sampo, siis 2007 käis seal finantsinspektsioon ja tegi ettekirjutuse, aga alles 2014 sai mõõt täis ning läksime vaatame, mis toimub. Saatejuht: Mida te Raul Malmsteini 2009. aasta avaldusest Venemaa rahapesukahtluste osas mõtlesite? Kilvar Kessler: Selle avalduse tegi finantsinspektsiooni juhatuse esimees. Danske Bank on suur pank ning on lootus, et Eesti filiaalidel oleks vastavad rahvusvahelised standardid. Saatejuht: Kes pidi vastutama Danske Banki rahapesujärelevalve üle? Kilvar Kessler: Pangandusregulatsioonid on üle Euroopa Liidu ühetaolised. Antud näitel vastutas Taani finantsjärelevalve ning Eesti järelevalve oli piiratud ulatuses. Saatejuht: Taani kolleegide sõnul oli vastutus Eesti finantsinspektsioonil. Kilvar Kessler: Taani kolleegidega on meil hea koostöö. Saatejuht: Süüd veeretatakse edasi-tagasi. Miks keegi ei teinud midagi? Kilvar Kessler: Rahapesuga tegeleb Eestis eraldi asutus. Meie põhjalike uuringuteni viis see, et meie tähelepanujuhtimisel ei olnud tagajärgi. Saatejuht: Kas saate tuua kahtlastest tehingutest näiteid? Kilvar Kessler: Me saime rahapesu andmebüroost head algteavet ning kahtlased tehingud olid seotud näpuvigadega. Saatejuht: Pangatöötajad siis said aru, mida nad tegid. Kilvar Kessler: Eesti juhtimistasand sai tõenäoliselt aru, et riskikontrollid ei toimi. Saatejuht: Aivar Rehe teadis, mida ta teeb? Kilvar Kessler: Jääb mulje, et ta teadis, et organisatsioon ei toimi. Saatejuht: Aivar Rehe kohta ei esitanudki Danske politseile kuriteoteadet. Kilvar Kessler: Finantsinspektsioon ei vii läbi kriminaalmenetlusi. Saatejuht: Kas Aivar Rehe jääb puutumata? Kilvar Kessler: Teda kindlasti uuritakse. Saatejuht: Kas riik oleks pidanud enne 2014 tegutsema? Kilvar Kessler: Danske Bankil oli hea maine ja risk tundus väike, aga nüüd nad tunnistasid oma vigu. Saatejuht: Kui palju teile valetati? Kilvar Kessler: Seda me vaatame raporti alusel. Saatejuht: Kas Eesti saab Danske pangale trahve esitada? Kilvar Kessler: Nii Eesti kui Taani peaks mõtlema, mis õppetunnid siin on. Saatejuht: Kes peale jääb? Kilvar Kessler: Pank on esimesed sammud teinud, vaatame kuhu kriminaalmenetlused jõuavad. Saatejuht: Kas meil ei jää rahapesumasina silti külge? Kilvar Kessler: Eesti tegeleb aktiivselt rahapesu vähendamisega. Saatejuht: Kuidas väldime sarnaseid juhtumeid? Kilvar Kessler: Riskid vähenevad võrreldes 2014. aastaga. Saatejuht: Kas nüüd on tugevam järelevalve teistele pankadele? Kilvar Kessler: Tegeleme pidevalt riskiallikatega. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-finantsinspektsiooni-juht-kilvar-kessler

Saatejuht: Ja tere õhtust, Keskerakonna segased rahaasjad ja värske kriminaaluurimine tõstatavad taas küsimuse erakonna sobilikkusest valitsusse. Saatejuht: Erakondade rahaasjade korda saamisest ja ka sellest, kuidas ohjata korruptsiooni, täna saates räägimegi, head vaatajad, Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Ja hea meel on saates tervitada Kaarel Tarandit ja Steven-Hristo Evestust, tere tulemast. Tervist. No alustuseks, täna erakonnad tegelesid ka korruptsiooni ja rahaasjade teemaga. Saatejuht: Kõlas siis kokkulepe, et erakondade rahaasjad väärivad suuremat tähelepanu. Kas alustuseks kõlab Saatejuht: Paljulubavalt või ootasite enamat? Kaarel? Kaarel Tarand: Noh, lootus sureb viimasena ja, ja mulle tundub, et praegu on erakonnad üldisemalt, mitte üks või teine ühekaupa võttes, on ennast mänginud sellisesse positsiooni, kus erakonnasüsteemi üldine usaldusväärsus ühiskonna silmis on selline kehvapoolne, võiks öelda ja, ja et nad on ise aru saanud sellest ka, et midagi peaks tegema. Nüüd, kui on kaks aastat valimisteni, et noh, et siis võiks ju olla natuke puhtama fassaadiga ja see on nii selline hea Kaarel Tarand: väike võimaluste pilukene nüüd. Ja kui poole sõnaga või poole lausega nüüd ka Kaja Kallas ja Mailis Reps mainisid nagu, et, et kavandatakse seadusemuudatusi, siis see on noh, iseenesest ju lootusrikas algus. Jah, me teame, et on terve rida seadusi, mida oleks pidanud muutma ja täiendama, sest elu on läinud edasi ja ja kurja tehakse teises kohas kui see, mida on 10 või 15 aastat vana seadusega reguleeritud. Saatejuht: No samas, kas ei kõla nagu patsiendid ise oleks endale otsustanud ravi määrata? Steven-Hristo Evestus: Nojah, selline põnev teadmatus saatis meid juba mõnda aega, et, et nädala jooksul sai oodatud neid tänaseid otsuseid ja et, et loomulikult Steven-Hristo Evestus: teeb jah, see selle asja nagu hoopis teistsuguseks, et osad siis osalistest, kes neid küsimusi otsustavad, võib-olla peaksid eelkõige just ise olema selleks sihtgrupiks, kelle tegevusi tulevikus reguleeritakse. Saatejuht: No selle teema puhul praegu kõige aktuaalsem küsimus tuleks saate alustuseks ära klaarida, ühed ütlevad, et Keskerakonnal pole uude loodavasse koalitsiooni asja, sest nad peaksid opositsioonis järele mõtlema selle üle, mis on toimunud. Teised ütlevad, et Eesti on õigusriik ja las kohus otsustab. Saatejuht: Kas siis Keskerakond on parketi kõlbulik? Steven-Hristo Evestus: No praegu on sellele vankrile hoog sisse lükatud ja nagu neid rattaid kuidagimoodi vastassuunas enam nii-öelda siis lükkama ei hakka. Et, et selge on see, et üks partner on Keskerakond, aga loomulikult see tähendab ka tõsist usalduskriisi, usalduskriisi just selles osas, et et missugused mõjud on edaspidi sellel meie poliitilisele kultuurile. Saatejuht: Kaja Kallas ei kahtle Keskerakonna parketi kõlbulikkuses, vastupidi, see oli Reformierakonna esimene eelistus. Millest see räägib? Kaarel Tarand: No kahjuks on, on meie nii-öelda poolsuletud või suletud poliitilises süsteemis on ju nii, et et, et see, mis korra nelja aasta tagant on fikseeritud, Kaarel Tarand: et, et see kehtib neli aastat enam-vähem sellepärast, et ja siis nad ütlevadki, et kõige tähtsam asi on parlamendi aritmeetika. Et see, mis parasjagu nendest liidetavatest kokku tuleb, et see tuleb ja kõik muu on selle kõrval teisejärguline. See noh, mõnes mõttes on see halb, et see nii on, aga, aga sellel ei ole ka kuskil keegi leidnud nagu lihtsalt lahendust. Ja nüüd, kui olemasolevat situatsiooni mõelda, et jah, et meil päevapealt kukub valitsus ja mis siis nagu variandid on, et kas hakata uut tegema või siis öelda, et ah Kaarel Tarand: meil ei tule niikuinii midagi välja ja läheme siis ikkagi parem valijatelt uut mandaati küsima, mis võtab kokkuvõttes protseduuriliselt mitu kuud aega, et see saada ja moodustada uus valitsus. Ja siis kahtlemata, kui sa isegi läheksid selle peale, siis ju noh, tekib kohe mõte, et okei, aga kes see siis see kolm või neli kuud seda kriisi meil majandab, kui meil on väga vaja seda kiiresti ja otsustavalt lahendada ja nii edasi. Steven-Hristo Evestus: Aga noh, selle kriisi juures ei saa ära unustada seda, et, et tõepoolest, et tervishoid ja majandus vajab tegelemist, aga kriis sünnitab iseenesest uusi kriise ja kindlasti üks oht on korruptsioon ja igal kriisi ajal siis leiavad aset erinevad korruptsiooni ilmingud. Ja nii et ma leian, et, et kindlasti nagu selle valitsuse, selle moodustatava valitsuse nagu oluliseks ülesandeks on see, et nende üldiste kriiside kõrval nagu tagada ka see, et avalikud huvid on esmajärjekorras esindatud. No Keskerakond on kätte saanud Saatejuht: Ka siis esialgse kahtlustuse, selle läbi lugenud, ütlevad, et nad ei nõustu sellega, kõlab nagu juba vana lugu. Steven-Hristo Evestus: Noh, loomulikult, eks ta nii käibki kriminaalmenetluses, et, et nagu selliste suurte mahukate korruptsiooni Steven-Hristo Evestus: asjade puhul ei tõttagi keegi kiirelt oma süüd üles tunnistama. On väga palju tegureid, mis mängivad selle juures rolli ja ka juba varasemast ajast tean täpselt, et, et see, et Keskerakond üldse eelmises kohtumenetluses Savisaarega seotud menetluses kokkuleppe sõlmis, ka see nõudis mitme aasta pikkust otsustamist. Nii et loomulikult tänasel hetkel ei oska me ennustada seda, missugusele seisukohale Keskerakond jõuab. Kas võimalik kokkulepe või kohtuotsus tuleb enne valimisi või jääb hilisemasse aega, saame näha. No mis see tava Saatejuht: Peaks olema, et patu teinud erakond, kui palju nad peaks patu kahetsema, et kaks kuud, kuus kuud aasta või terve valimistsükli? Kaarel Tarand: Ma ei usu, et seda ühegi seadusega saaks kuidagi fikseerida, et, et ja pealegi, kui meil on Kaarel Tarand: noh, ühesõnaga erakonnale Kaarel Tarand: ka kriminaalsete tegude puhul, eks ole, mingid tõsised tagajärjed on karistusseadustikust kõrvaldatud, võib öelda. Et, et siis see ongi niimoodi, et see on maitse küsimus ja, ja seda peaks mõõdetama ikkagi valimistel, et, et kas ja, ja üldse, kui me vaatame nagu erakonda kui juriidilist isikut, eks ole, siis tema on noh, igasuguse korruptsioonijuhtumist siiski ma ütleksin, et väike kala. Peab olema erakordselt loll, et nagu meie praeguse süsteemi järgi nagu otse erakond sisse mässida, ehk siis kanda keelatud raha erakonna kontole või leppida erakonna ametiisikutega midagi tõendatavat kokku korruptiivset. Et, et ma julgeks küll arvata, et, et mitte ainult meil, vaid eks ole, ka mujal maailmast, vabast maailmast leiame me palju suuri eeskujusid, et et suur korruptsioon, poliitiline korruptsioon toimub ikkagi mujal ja, ja hoopis keerulisemate skeemide järgi, kui see lihtne skeem, et ma maksan otse erakonnakassasse raha ja ostan sealt mingisugust noh, teenust näiteks mingit seadust endale, et see on liiga lihtne, liiga primitiivne ja sellepärast ongi nagu veider, et meil on nii primitiivne erakond, kes niisugustesse orkidesse orkide otsa langeb. Steven-Hristo Evestus: Aga loomulikult see jääb meist igaühe otsustada, see jääb valija otsustada, et kuivõrd puudutavad teda need erinevad korruptsiooniskandaalid ja kuivõrd nagu oluliseks ta peab, et sellisest tugevast demokraatiast ei liiguks me nõrga demokraatia poole, et meil nagu poliitiline korruptsioon ei jääks õitsema. Saatejuht: No täna-homme jagatakse ministrikohti, kas oleks mõeldav, et keskerakondlasest ministri kohale tõuseb keegi justiits- või siseministri kohale, et mõni keskerakondlane tõuseb, et oleks see mõeldav, kasvõi uurimise mõttes, et kas justiitsminister küll ei oma aktiivset positsiooni Eestis kriminaaluurimises, aga kriminaaluurimise all oleva erakonna liige, kas ta saab olla justiitsminister? Steven-Hristo Evestus: Loomulikult see olukord on keeruline ja nagu sellele tuleks kindlasti nagu nendel kõnelustel tähelepanu pöörata, sest et, et lõpuks tuleb ju ka säilitada näiline õigusemõistmise sõltumatus. Et isegi kui see minister ei saa sekkuda või, või kui ta ei sekku, siis on ilmselgelt noh, minu arvates lubamatu, et, et siis näiteks justiitsminister siis kureeriks seda valdkonda, kus siis parasjagu seda suurt korruptsiooniskandaali siis menetletakse. Kaarel Tarand: No sellel asjal on teine niisugune puhtpraktiline pool, et isegi kui noh, reeglid otseselt ei keela midagi, et siis kui noh, ütleme näiteks, et mina oleks peaminister, siis ma ei palkaks oma oma sellesse tiimi, oma oma jõuku, oma meeskonda, oma naiskonda, ei palkaks iial inimest, kes on nagu kogu aeg haavataval, rünnataval positsioonil, kes selle tõttu saabki olla ainult väheefektiivne oma töös. Et sul on ikkagi vaja ju, no sa ise tahad oma tervikuga tulemust saavutada, siis sul on ju palgata vaja võimalikult võimekad, võimalikult puhtad inimesed, keda ei sega muud kõrvalised asjaolud töös, kes ei ole iga päev ei ole mingisuguse ajakirjanduse avaliku surve all, nüpeldatavad, eks ole, kahtlustatavad ja nii edasi. Et, et, et see on tegelikult on erakondade enda huvides on ennekõike see, et neil ja nende palgad oleks puhtad, et mitte keegi teine ei pea seda nagu väljastpoolt kasima ilmtingimata ja survestama, see on nende enda sisemine huvi, et siis nad saaksid oma ideid realiseerida, siis nad saaksid oma asja ajada, ühesõnaga teha seda, mida nad oma põhikirjade järgi lubavad. No. Suurt hüvet luua. Saatejuht: Mailis Reps täna teataski, et tema uude valitsusse ei lähe. Selles mõttes oli tal ka teistsugune valik olemas. Et minna oleks olnud selge rumalus. Steven-Hristo Evestus: No ma arvan, et seda seisukohta oleksime võinud juba kuulda juba nagu mõned päevad tagasi, et, et tegelikult noh, siin oligi juba nii küllaltki suurel määral nagu osaline ka ajakirjandus ja ja erinevad arvamused, mis tegelikult tõid välja selle äsja olnud, toimunud skandaali ja, ja jätkuva väärteomenetluse. Et kahjuks on olukord selline, et me oleme olnud nende erinevate kriiside keskel, kus nagu üleöö otsustatakse kaotada erakondade rahastamise järelevalve komisjon, kus, kus meil on selline avalike vahendite kuritarvitamise kahtlus ja nüüd see suur korruptsiooniskandaal, et me oleme elanud segasel ajal ja seetõttu ei olnud minul küll seda kindlust, et Mailis Reps, kes on erakonna eest pealäbirääkija, ei himusta mõnda ministrikohtadest. Mis Saatejuht: See poliitiline vastutus üldse tähendab, et kas see tähendab seda, et korraks astud tagasi ja siis saan minna edasi või see puhastustuli peaks olema Kaarel Tarand: Järgmise valimistel? Ma olen selle peale viimastel päevadel mõelnud, et mitu tundi see kestab ja kuhu see hajub. Kaarel Tarand: On Eesti sellise vaba, vaba ja demokraatliku riigi praktikas, eks ole, meil on olnud palju juhtumeid, seda vastutust on siis nii-öelda võetud, tagasi on astutud ja, ja väga erinevad on olnud siis need nii-öelda vastutuse kandmise tähtajad. Praegu tundub, et asi on saavutanud lühiduse rekordi siiski mõnes mõttes, et noh, et midagi ei juhtu juba järgmisel ööpäeval. Ja see ongi see, mis on minu meelest selle asja juures halb, et kui me oleme võtnud ikkagi kogu oma selle vabadusaja perioodil olnud noh, nagu püüdnud ja tahtnud sõnastanud selle eesmärgina, et me pürgime ülespoole ja meil on ka ju rahvusvaheliselt aktsepteeritav näitaja või mõõdetav näitaja, mis on riigi arengukavade üldise loogika järgi, eks ole, tähtis, et jah, et me seame endale eesmärke ja siis mõõdame näitajaid, meil on korruptsioonitaju indeks olemas, näiteks lihtne asi. Ja, ja no vot siis ma tahaksin kuulda, et, et Kaja Kallas ja Mailis Reps astuvad mikrofonide ette ja ütlevad, et me mõtlesime siin, et me tahaksime kolme aastaga saavutada selle, et, et meie indeks tõuseb seitse punkti. Kaarel Tarand: Ja, ja teeme selleks, et seda saavutada, teeme seda, seda, seda, aga midagi sellist sealt praegu ei ole kuulda olnud. Saatejuht: Aga sellel mündil on ka teine pool. Maksumaksja või avalikkuse huvi on ju see, et Eesti saaks töötava toimiva valitsuse, et kui meil Saatejuht: Keskerakonna juht tipp-poliitikutest number üks ja number kaks erakonna esimees, erakonna aseesimees, pealäbirääkija valitsusse ei lähe, siis me ei saa ju nii hästi toimivat valitsust. Steven-Hristo Evestus: Ja noh, loomulikult mängib see rolli ja noh, sellest tulenevalt ongi meil selline noh Steven-Hristo Evestus: küllaltki keerukas situatsioon, kus me peame nagu leppima nagu selle olukorraga, mida siin vastaskõneleja ka enne kirjeldas, et, et, et noh meil tuleb see valitsus Steven-Hristo Evestus: kokku panna, et see oleks ilmselt see mõistlik lahendus praegusel hetkel. Aga see, et need paremad, paremad võimalikud lahendused ka realiseeruksid, noh, seda on ilmselt nagu Steven-Hristo Evestus: noh kahjuks see nii praegu on Keskerakonna poolt palju oodata. Saatejuht: Ma saan aru, Repsi juhtumite vältimiseks tulevikus töötab siis loodav valitsus välja ministrite käitumisjuhise. Kaarel Tarand: No see juhis ei vii meid muidugi mitte kuskile, et Kaarel Tarand: olukorra muutmine, parandamine peaks algama sellest, et inimesed, kes otsuseid langetavad, saavad aru, ütleme selle küsimuse kompleksusest esiteks, mis antud juhul tähendab seda, et ühe elemendi muutmine, ühe seaduse paragrahvi parandamine ei avalda olulist mõju tervikule või siis avaldab prognoosimatut mõju mingisugusel määral. Ehk siis selleks, et me tahaksime oma poliitilist süsteemi parandada, et oma ühiskonna juhtimist kvaliteetsemaks muuta, et saada sealt tõesti seda noh, nii-öelda maksimaalset tulemust. Selleks me peame vaatama laiemalt ringi, kuidas see poliitiline süsteem on avatud, millised on selle lausa konkurentsi reeglid, eks ole, kes pääseb sisse, kes mitte. Viimased 20 aastat oleme ehitanud üles ikkagi poolsuletud süsteemi, kus see otsuste langetamine toimub kitsastes parteilistes ringides, millele avalikkusele noh, nagu märkimisväärset juurdepääsu ei ole ja siis on ka niimoodi, et meile satuvad üles esimesse otsa keskpärased inimesed. Aga kas me liiga Saatejuht: Valivad ei ole, kui mõelda selle peale, et eile siinsamas stuudios kõlasid taas küsimused Autorollost, Kristen Michali puhul on taas valget kampsunit hakatud meenutama, et äkki me oleme liiga valivad ja me ei suuda unustada asju? Steven-Hristo Evestus: Noh, loomulikult tuleb piirid tõmmata kuskile, et, et noh, inimesed ei saa vastutada kogu aeg oma minevikutegude eest, aga noh, see tähendab ka seda, et kui mingid karistused on kustunud ja mingid asjad on saanud lõpliku lahenduse ja on möödunud selline mõistlik aeg, et, et siis võiks anda ju uuesti võimaluse. Aga see tähendab ka seda, et, et see retoorika millega siis seejärel välja tullakse ja tegevused, mis seda retoorikat saadavad, oleks ka muutunud ja ma tahaksin korra siia nagu tuua selle välja, mis puudutab just seda käitumisjuhist. Siis mina jällegi usun, et, et igasuguste leidliku koodeksitele, käitumisjuhistel on kindlasti mõju neile, kes on nagu nii-öelda selle pinna Steven-Hristo Evestus: nagu kaotanud ja, ja, ja ütleme, et, et see tasakaal ei ole enam paigas ja kelle moraalne kompass vajab kuidagimoodi seadistamist. Ja tegelikult see käitumisjuhis on juba nagu sellise eelnõu kujul ka valmis, et, et käsitleb ju erinevaid huvide konfliktiolukordasid, samamoodi täpselt seda Mailis Repsiga seotud avalike vahendite kasutamist, kõrvaltegevusi, kingitusi, kõike seda. Et noh, tegelikult on vaja lihtsalt millelegi hoog sisse anda, et me ei peaks nagu või noh, ei peaks ja ei eeldaks, et ministrid ja nende nõunikud juba teavad kõike, kui nad ametisse tulevad, tuleb välja, et ei tea, tuleb välja, et nad on suurte puudustega nagu me kõik, et nagu neid tuleb lihvida ja me peame võtma nagu selle, selle kohustuse vastutuse. Saatejuht: Muuseas endise riigiprokuröri, mis tundega täna lugesite uudist, et Tartu aukodanikuks on saanud inimene, kellele te esitasite süüdistuse, kelle puhul ka riigikohus siis ütles, et jah, ta on nendes kuritegudes või selles kuriteos süüdi, et mis tundega seda uudist lugesite? Ma Steven-Hristo Evestus: Mõtlesingi täpselt samamoodi nagu Keit Pentus-Rosimannuse, Kristen Michali, siis samamoodi ka Neinar Seli peale, et keda on tabanud varasemalt skandaalid. Steven-Hristo Evestus: Neinar Seli nüüd küll lausa süüdimõistev kohtuotsus, mis eristab teda teistest nimetatutest ja see karistatus on kustunud ja see tähendab seda, et ühiskond peaks andma uue võimaluse ja mitte kogu aeg siis vaenama seda inimest. Aga teistpidi, mis puudutab nagu aukodaniku staatust, siis minu jaoks käib see kaasas nagu selliste sügavate väärtuste eetikaga ja sellel inimesel peab ikkagi olema selline laitmatu tausta, peab olema igatpidi austatud, et kui ta on rajanud endale teed nagu ka ebaseaduslikul viisil, siis ei ole see päris aktsepteeritav, nii et, et noh. Teatud kahtlus tekkis küll ja ilmselt nagu tekkis ka selline tunne, et ilmselt riigis võiks ja ilmselt ongi neid aukodanike kandidaate veel, et, et ma ei pea seda väga õigeks. Saatejuht: Kaarel Tarand, linnapea Urmas Klaas ütleb, et see aunimetus antakse ikkagi Selile nende heade tegude eest, mida ta Tartu nimel on teinud, et tartlasena möönate, et Seli ikkagi Tartus on üht-teist head ka korda Kaarel Tarand: Saatnud. Ma ei tahaks selle kohta midagi õigupoolest arvata, aga tulla tagasi üldisema küsimuse juurde, et et, et see, et me nende noh, ka üksikisikute minevikupattidega tegeleme, on teatud ja, ja, ja jälle tõstame neid nuppe, samu nuppe tõstame erinevatele uutele kohtadele. Et see on veenev kinnitus meie poliitilise süsteemi halvast suletusest, et me justkui nagu seda uut verd, noh, puhaste paberitega inimesi noh, ei saagi kuidagi sinna sisse õieti tekitada ja siis laiutame käsi ja ütleme, et a ja et need on, see on meil see poliitiline klass, see omavahel peab jagama, kõik nad on nagunii juba siis lõpuks ühesugused, aga meil teisi ei ole võtta. Teisi tõenäoliselt oleks võtta küll, aga nende sissepääsutingimused on nii keerulised, et, et väga paljud, kes kvalifitseeruksid muidu oma oskuste, oma, oma annete ja teadmiste ja juhtimisvõime poolest lihtsalt ei pääse sinna või peavad enne tegema läbi mingisuguse sellise alanduse parteilise, et, et noh, et nad ei hakka seda ette võtma. Aga väga hea, Saatejuht: Tulemegi selle üldise teema juurde, et üksikust, üksikutest kaasustest, näidetest on räägitud, kui suur korruptsioonirisk Eestis on, kui avatud meie ühiskond korruptsioonil on? Steven-Hristo Evestus: No me oleme ju tegelikult selle korruptsiooni tajumise indeksiga ju üsna kõrgele kohale tõusnud ja me oleme nagu mõni samm põhjamaadest, kes esikohtadel on maas. Ja järgmisel nädalal avaldatakse 2020. indeks ja, ja saame siis teada oma nagu siis sellise positsiooni. Aga ma arvan, et, et nagu need, kes argumenteerivad seda sellega, et me oleme nii kõrgel ja tühja see mõni skandaal, et noh, nii lihtne see lugu kindlasti ei ole. Et me peame siiski vaatama nagu nendele korruptsiooniilmingutele ja tegevustele, mis, mis tegelikult annavad hoogu just korruptsioonile ikkagi otsa ja ma arvan, et neid on parasjagu. Kaarel Tarand: Jah, no esiteks tuleb see hindamine tuleb ju tagantjärele, et see on teatud määral alati minevik, eks ole, me selle mõju, mis meil on juhtunud viimastel nädalatel, näeme selles indeksis võib-olla kahe aasta pärast alles, eks ole, kus ta siis peegeldub või Kaarel Tarand: mitte palju varem. Aga kui me, aga mis me peaksime tegema, minu meelest, mis on, mis on meil puudu, on, et me tajume probleemi olemasolu ühtpidi jah, oma liigas meil on hästi läinud, aga, aga me tahame, tegelikult me tahaks juba olla selles paremas kõrgemas liigas ja, ja seal ennast hästi tunda, mitte seal olla viimane või joonealune. Ja selleks oleks vaja natukene, ma ütleks, et mitte midagi muud erilist, kui natukene rohkem ettenägelikkust, et me oskame päris hästi panna kinni mõned augud, kus midagi halba toimub juba ja, ja meil on nagu õiguses on olemas võtta need malakad ja reeglid, et, et millega seda teha. Aga meil ei ole olnud ettenägelikkust, et näha, et, et kus, kuhu see siis hüppab, millisesse teise ökoloogilisse niši läheb see tegevus, mille me ühest kohast nagu kinni paneme. Et mõistlik oleks teha niimoodi, et see oleks juba ette kinni pandud see koht, kuhu see kuri tahab kolida pärast seda, kui me oleme ta ühest kohast välja ajanud, eks ole. Kui meil on nagu maailm on väga lai, kui mina oleks mõne partei peasekretäri, siis mul oleks nagu terve register igasuguseid ideid, et kuidas me saaksime sohki teha. Saatejuht: Ma loodan, et ei õpeta neid trikke, aga Saatejuht: kuidas seda poliitilist korruptsiooni ennetada, kuidas seda edukalt tõrjuda, et tõenäoliselt selleks tuleks tuvastada probleemi peapõhjused, mis see tuumpõhjus on? Steven-Hristo Evestus: No tegelikult on ju selleks erinevad viisid, et, et eks need meie ühingu poolt, Korruptsioonivaba Eesti poolt tehtud ettepanekud, olgu ta siis, olgu need siis erakondade rahastamisega seotud, käitumisjuhistega, siis lobistide kohtumiste avalikustamine, kriisimeetmete kasutamise üle parem järelevalve, et katuserahade läbipaistev jagamine või, või selle nagu üldse selle teema ümber vaatamine. Et need kõik on ju sellised teemad, mis tegelikult juhtudel, kus, kus siis nagu nende küsimustega ei tegelda, annavad hoopis omakorda nagu kasvulava nagu poliitiliseks korruptsiooniks. Saatejuht: Sotsid ütlevad, et kui kampaaniakulu tuleb panna ülempiir, siis erakonnad suudavad kihku tagasi hoida, et, et ei ole tarvis nii palju. Kaarel Tarand: Ei, sellest ei piisa, tähendab, seda peab jälle vaatama niisugust tervikpilti ja püüdma leida häid vastuseid küsimusele, kuidas vähendada raha mõju demokraatliku valimisprotsessile ja selle võimu, võimu moodustamisele. Et kuidas teha niimoodi, et raha tähtsus mandaatide saavutamisel ja, ja, ja võimu hankimisel oleks väiksem, kui ta on praegu. Ja see on jällegi terve rida asju, mida tuleks teha, mitte et üks, et me paneme siit kinni ja, ja paneme neile lae peale, et ei tohi kulutada. Praegu, kui me mõtleme, et me elame ikkagi tehnoloogilises plaanis, me elame ikkagi sellises globaalses vabas keskkonnas ja kõik maailma Steve bännerid on meile tuntud, eks ole, küllap tekivad kohalikud ka, kui neid juba ei ole, kes mõtlevad aina uusi riukeid välja, kuidas, kuidas, eks ole, kasutada süsteemi ära ja niimoodi, et see järelevalve sellele kunagi järele ei jõua või kui jõuabki, siis nii pika aja jooksul, et tulemus on juba saavutatud, mida tagasi pöörata. Saatejuht: Aga kas see ei olegi see jabur pool, et kui spordis keegi kasutab dopingut, jääb vahele, võetakse olümpiamedal ära, aga meil juhtub niimoodi, et erakond, kes kasutab siis poliitilises mõttes dopingut, saab rohkem mandaati, saab rohkem riigieelarvest raha. Aga kui valimistulemus on välja kuulutatud, siis ega keegi mandaati enam ära ei võta. Steven-Hristo Evestus: Noh, nii see on, et, et eks siin ole nagu mitu tegurit, et üks asi on see, et, et need, kes sellele ebaseaduslikule teele astuvad, et millised on need tõhusad meetmed, et, et nad noh, ei saaks enam selles mängus osaleda, et, et need keelud peale tuleksid, aga praegu ma näen nagu ütleme selliste suhteliselt hambutud seadusandlust, et mis nagu tegelikult erakonnale ei, siis nagu selliste põhikaristuste ega ka võimalike lisakaristuste osas mingeid nagu tõsiseid sanktsioone ette ei näe. Ja samuti on, on nagu see nagu selline asjaolu, mis nagu tegelikult kärbib ka õigusemõistja kohtuvõimalusi, et ei olegi võimalik selliseid karistusi määrata, mis nagu tegelikult seda õiguskorda kaitsevad ja välistavad ka nagu, ütleme siis selliste tegelaste taasilmumise. Saatejuht: Kaarel Tarand, lõppenud nädala uudis räägib sellest, et Keskerakond loobus e-riigikava ehk erakondade rahastamise järelevalve komisjoni likvideerimisest ja selle ülesannete andmisest Riigikontrollile, et kas see näitab seda, et probleemi olemusest saadi aru või kõneleb see millestki muust? Kaarel Tarand: Seda on veel vara hinnata, sellepärast et on küll olnud kuulda ebamääraselt, et, et kavatsetakse hakata välja töötama mingisugust uut lahendust. Iseenesest see on väga hea, kui on mingi kavatsus midagi muuta. Kaarel Tarand: Juurde anda. Aga ma loodan väga, et see seekord nii nagu siin Kaarel Tarand: nende koalitsiooni peakõnelejad tänasest jutust võisid nagu vihjamisi aimata, et nad tahaksid endale kõigepealt pildi selgeks teha, et, et asjatundjate käest ka saada teada, et, et mis siis tegelikult probleemid on, et mitte oma tarkusest hakata tegelema asjaga, millest neil õrna aimugi ei ole. Ja, ja, ja kui see nüüd niipidi peaks minema, siis see hea nõu ja, ja teadmine on ju Eestis tegelikult olemas, et see ei ole niimoodi, et, et meil ei leiaks ühelegi alale ühtegi inimest, kes oskaks öelda, et vaadake, et see lahendus töötab, see lahendus ei tööta, aga peab olema noh, nii omakasupüüdmatut tahet tegeleda millegi muutmisega. Aga mitte kaaluda ainult seda, et aga kas see on praegusel hetkel meie grupeeringu huvides ja sellele kahjulik, et siis me saavutame mingisuguse ajutise tihi võidu või noh, niipea kui selle peale läheb mäng, et siis ei tule midagi Saatejuht: Head. No üks legend räägib sellest, et ERJK oli tarvis likvideerida seepärast, et Kaarel Tarandist lihtsalt lahti saada sealt. Noh Kaarel Tarand: See olgu selline legend, elame üle. Saatejuht: No kui suur probleem tänane uudis veel räägib sellest, et võib-olla tulevikus tuleks kõiki neid poliitilisi MTÜ-sid, mis poliitika kujundamisega tegelevad ka hakata järele valvama ja samamoodi ERIK-s, et on see hea mõte? Steven-Hristo Evestus: No loomulikult on see hea mõte, sest see on ka üks varjatud rahastamise viise ja, ja nagu tegelikult sellel nädalal juba ka vastaskõneleja on rääkinud, sidus organisatsiooni mõistest erakonnaseaduses ja, ja ja, ja ütleme nendest nii-öelda varjatud raha kasutamise viisidest siis erakonna huvides, et et jah, et see küsimus, mis oli täna ka siis selgelt välja toodud, on igati põhjendatud. Steven-Hristo Evestus: Kaarel Saatejuht: Tarand, meie aeg hakkab läbi saama, et kui hea mõte olnuks see, täna seda ettepanekut ei kõlanud, et erakondade rahahäda vähendamiseks tuleks riigieelarvest erakondadele raha juurde anda, et kas see oleks lahendus, kui natukene riigivooluselt panust tõsta? Kaarel Tarand: Ajutine lahendus. Aga jah, tõepoolest võib ju öelda niimoodi erakondade kaitseks, et nad on suured kannatajad, sest et erinevalt teistest riigieelarve ridadest ja nende rida ei ole 15 aastat suurendatud peaaegu. Kuulge lõpetuseks. Ühe, ühe üks ja sama summa, aga see on okei, tõstame selle 5,4 miljoni pealt 10 peale ja 10 aasta pärast on ikka sama probleem, nende kulud kasvavad kiiremini kui tulud ja see on asi, mida tuleb lahendada hoopis teistmoodi kui riigieelarve kaudu. Saatejuht: Lõpetuseks jah või ei küsimus, kas Eestis saabub ühel päeval see aeg, mil me ei pea erakondade rahaasjadest rääkima? Saatejuht: Ja. Saatejuht: Ka. Olen, loodan kindlasti, et see aeg saabub. Jah. Kaks optimistlikku Saatejuht: Külalist ja saatejuht tänaseks lõpetavad. Head vaatajad, rahulikku õhtut teile, kaunist nädalavahetust ja esimene stuudio eetris taas juba teisipäeval.

Saatejuht: Teemaks on erakondade korruptsioon. Saates on Kaarel Tarand ja Steven-Hristo Evestus. Täna kõlas kokkulepe, et erakondade rahaasjad väärivad suuremat tähelepanu. On see piisav alustuseks? Kaarel Tarand: Erakonna süsteemi üldine usaldusväärsus ühiskonna silmis on kehvapoolne. Steven-Hristo Evestus: Need, kes küsimusi otsustavad peaksid ise olema reguleeritud sihtgrupis. Saatejuht: Kas Keskerakond on koalitsioonikõlbulik?. Steven-Hristo Evestus: See olukord tähendab poliitilise kultuuri usalduskriisi. Saatejuht: Reformierakonna esimene koalitsioonieelistus on Keskerakond, millest see räägib? Kaarel Tarand: Kahjuks nii on, kriisi on vaja ruttu lahendada. Steven-Hristo Evestus: Moodustatava valitsuse oluliseks ülesandeks on see, et avalikud huvid oleks esmajärjekorras esindatud. Hetkel ei oska ennustada, mis Keskerakonnast saab. Saatejuht: Kui kaua peaks erakond pattu kahetsema? Kaarel Tarand: Seda ei saa seadusega fikseerida, aga imelik on see, et Keskerakond nii primitiivset skeemi tegi. Steven-Hristo Evestus: See jääb valija otsustada, kuivõrd puudutavad teda korruptsiooniskandaalid. Saatejuht: Kas kriminaaluurimise all oleva erakonna liige saab olla justiitsminister? Steven-Hristo Evestus: Minu arvates on lubamatu, et justiitsminister kureerib seda valdkonda, kus parasjagu korruptsiooniskandaali menetletakse. Kaarel Tarand: See on erakondade huvides, et nende palged oleks puhtad. Saatejuht: Mailis Reps täna teataski, et tema uude valitsusse ei lähe. Steven-Hristo Evestus: See oli ilmselt meedia survel. Saatejuht: Mida see poliitiline vastutus üldse tähendab? Kaarel Tarand: Tundub, et seda võetakse vähem. Saatejuht: Avalikkuse huvi on see, et Eesti saaks toimiva valitsuse. Steven-Hristo Evestus: Sellest tulenevalt ongi meil küllaltki keerukas situatsioon. Kaarel Tarand: Selleks, et saaksime poliitilist süsteemi parandada, peame vaatama, millised on ausa konkurentsi reegleid. Saatejuht: Mis tundega täna lugesite uudist, et Tartu aukodanikuks on saanud inimene, kellele te esitasite süüdistuse? Steven-Hristo Evestus: Mis puudutab aukodaniku staatust, siis minu jaoks käib see kaasas sügavate väärtustega. Kaarel Tarand: Meie poliitilises süsteemis on halb suletus. Me puhaste paberitega inimesi ei saagi kuidagi sinna sisse tekitada. Saatejuht: Kui suur korruptsioonirisk Eestis on? Steven-Hristo Evestus: Me oleme korruptsioonitajumise indeksiga üsna kõrgele kohale tõusnud. Kaarel Tarand: Juhtunu mõju näeme indeksis võib-olla kahe aasta pärast alles. Saatejuht: Kuidas poliitilist korruptsiooni ennetada? Steven-Hristo Evestus: Selleks on erinevaid meetmeid. Kaarel Tarand: Peab leidma häid vastuseid küsimusele, kuidas vähendada raha mõju demokraatlikule valimisprotsessile. Steven-Hristo Evestus: Peaks tegema lisakaristusi korruptsioonijuhtumite puhul. Saatejuht: Keskerakond loobus erakondade rahastamise järelevalve komisjoni likvideerimisest, millest see kõneleb? Kaarel Tarand: Tuleb vaadata, mis edasi saab. Saatejuht: Kas tulevikus peaks poliitilisi MTÜsid valvama? Steven-Hristo Evestus: See on hea mõte. Saatejuht: Kui hea mõte olnuks see, et erakondade rahahäda vähendamiseks tuleks riigieelarvest erakondadele raha juurde anda? Kaarel Tarand: See oleks ajutine lahendus. Saatejuht: Saade on lõppenud.

esimene-stuudio-kaarel-tarand-steven-hristo-evestus

Saatejuht: Tulevikku rääkimata, Saatejuht: kui ma ta korra veel teen. Ain Kallis: Tervist, Ain Kallis: tere! Ain Kallis: On kuulda või? On, on. Oh, väga hea. Me oleme siia täna tulnud, Ain Kallis: et kõnelda ilmast ja kliimast. Ain Kallis: Ja meiega on täna Ain Kallis: kallis Ain, kriis ka Kaie ja Tarand ja Andres. Ain Kallis: Aga te mõistate, Võro keelt ka mõistate vä? Ain Kallis: No nii palju küll. Puust sai ju aru, jah? Aga ma, esimesed ma mõtle, te tutvustasin ennast. Jah. Aa, ma ise, esi, kogu aeg, jah. Ma olen PIA posti, postipIA ja ma olen tegelikult Võrust pärit. Ma olen nüüd tükk aega, ole seal Tartu linna peal olnud, ma ei tea, nüüd on 20 või 30 aastat ja. Saatejuht: Aa, okei. Kas ma pean uuesti alustama? Saatejuht: Aa, too jäänud, aga lindi peale jäi või? Aa, pead uuesti alustama, ei pea? Aa, okei. Aa, niimoodi, et ja nüüd seal Tartu peal ma olen seal ülikoolin ja õpetas seal neid üliõpilasi. Ja kõnelejana näide, näide ka ilmast ja kliimast. Ja tuuaksegi tuuaksegi tuu peale, no teadusse ka tõtt ju. Aga siis Ain, Saatejuht: räägi hindest. Saatejuht: Millest? Hindest, hindest. Saatejuht: Ei sa võid istu, jaa, sa võid istu, ma olen see, kes on harjunud kõnelema, seistan. Ain Kallis: Mina, mina olen ka harjunud seistes kõnelema, ainukene, kui ma kuulsin räägi hindest, siis mul tuli meelde, et üleeile ma jagasin just tudengitele hindeid ja hakkasin mõtlema, et keda see huvitab. Ain Kallis: Muidugi täna on kõige Ain Kallis: põhilisem rääkida ilmast ja kliimast ja kui ma siia sõitsin, siis mõtlesin, et see on väga tore koht, kuna Kagu-Eesti on Eestis ainukene koht, kus Ain Kallis: esineb ka kohalikke ilmasid. Sellepärast enamasti alati Eestis domineerivad importilmad, kõik, mis meile välismaalt saadetakse, kõik see avaldab meile mõju. Aga ainult Kagu-Eestis on põhiliselt niisugune koht, kus Ain Kallis: arenevad kohalikud äikesepilved ja sajab kohalikku vihma, nii et selles mõttes on ta väga tore koht. Ja järgmine asi, Ain Kallis: millega me oleme Andresega kaua aega just tegelenud, on see, et Kagu-Eesti on, asub Trombide ehk Tornado ehk Tuulispaskade teel. Ja siin Kagu-Eestis, Võrumaal, Põlvamaal on neid päris palju kirja pandud, nii et. Ain Kallis: Kui ma viimati käisin ühes metsas, siis seal lausin omaette, ilm on hukas, ilm on hukas, tromb liigub, ulgub ringi, igas metsas hukas. Saatejuht: No ja Ain, sa said valesti aru. Ma mõtlen tegelikult, et sa räägid endast, hindest. Jah, et see pikk jutt oli nüüd Saatejuht: valele, valele küsimusele Ain Kallis: Vastus. Ain Kallis: Ma olen kliimatoloog hariduselt ja, ja kogu elu tegelenud põhiliselt päikesekiirguse uurimisega. Aga tudengitel olen kliimatoloogiat õpetanud, sellepärast on jah Ain Kallis: mingisuguseid teadmisi, mida ma püüan edasi anda ajalehtedes ja ajakirjades vahest ja ega muud ma ei oska nii väga. Saatejuht: Ja jah, ei ole midagi, sellepärast sind kutsutigi, et sa ilmast räägiksid jah. Saatejuht: Tere õhtust, Kaie Kriiska: Mina olen Kaie Kriiska ja hetkel olen Kaie Kriiska: Tartu Ülikooli maastikuekoloogia doktorant ja täpsemalt tegelikult uurin metsasüsinikuringet. Aga mind kutsuti täna siia rääkima kliimapoliitikast, millega ma olen siis kokku puutunud seeläbi, et töötasin aastaid Kaie Kriiska: kliimapoliitika valdkonnas keskkonnaagentuuris ja täpsemini siis vastutasin Kyoto protokolli raporteerimise eest. Kaie Kriiska: Andres. Andres Tarand: Andres on siis ka kliimatoloog, kui Andres Tarand: ma ei saa rääkida kahjuks sugugi võru keelt, ma õppisin ära siin Kanepi kandis küll sõna vigla, aga see oli juba suur edusamm. Rohkem ma palju ei tea ja ei, kliimatoloogia valik oli samuti seotud kolhoosis käimisega, millist võimalust enam tänapäeval noortel ei ole, sest ei ole kolhoosi ja ei saadeta siin kuskile maale. Mõned laagrid vast on, no nii igatahes tuli meile siis noor õppejõud sinna järele, kui me olime üsna. Andres Tarand: Noh, nagu noored inimesed füüsilise töö peale Andres Tarand: tahavad palju süüa ja olime kõhud täis parkinud hirmsasti, siis astus sisse see noor õppejõud ja ütles, et nüüd on teil pool tundi aega, öelge, mis aru. Millisest geograafia arust te tahate õppima hakata. Me polnud ühtegi loengut saanud, sest et kohe esimene päev saadeti kolhoosi. Ja siis me mõtlesime kiiruga ja mina mõtlesin niimoodi, et noh, peaks võib-olla veel füüsikat ja matemaatikat õppima, seal oli kolm semestrit siis. Et siis läksin, valisin klimatoloogia, aga mu huvid uuenesid ülikoolis üsna kiiresti. Aga mis ma veel tahaks lisada ja see on lõpplause, on see, et Andres Tarand: ma ei arvanud iialgi, et see kliima kunagi selle võrdne teemaks kujuneb, nagu ta praegu on olnud. Euroopa Liidu elanike arvates on ta pikka aega olnud teema number üks. Andres Tarand: Kui küsitakse elanike käest, mis teie meelest on kõige hullem siin ilmas praegu. Ja kui veel hakata edasi mõtlema seoste peale, siis. Andres Tarand: Ma ütlen kohe ära, et mul on pudel vett siin, aga suurel jaol inimestel 2,2 miljardit seda ei ole maakeral ja mis te arvate, kui meil on vett ja neil ei ole, kuhu nad tulevad või lähevad? Andres Tarand: See oli küsimus, aga ma ei vasta ise. Saatejuht: Aitäh, Andres. Saatejuht: Noh, tegelikult on meil mingi päevakava ka ette antud. Meil on päevakavas ette antud, et Saatejuht: erandlikult hilised ja soojad talved. Saatejuht: No see päevakava anti meile ette vist ma ei tea aprillikuus või veel varem ja ei tea, viimane talv ei olnud nii soe ja. Hiline, hiline oli. Saatejuht: Oli jah? Saatejuht: Kas sellised talved meil hakkavadki nüüd olema, on küsimus. Saatejuht: Aga kas inimest huvitaks see, et see on niisugune tavainimese lähenemine, et kas sellised talved meil nüüd hakkavadki olema? Ain Kallis: Tavaliselt küsitakse jah, et kas sellised, milline on. Tähendab, minu käest küsitakse tavaliselt, Ain Kallis: milline tuleb suvi ja kas jõulude ajal sajab lund, eks ole. Alati ma vastan, et tahaks isegi kangesti teada. Sellepärast, et noh, seda me ei tea, me teame. Ain Kallis: Kui ma vaatan endi koduleheküljelt ja küsin siin tuttavatelt sünoptikutelt, mis kolme päeva pärast juhtub, seda nad oskavad öelda, aga mis on juba nädala pärast, see on noh, me ise kõik teame juba. Et see on kaunis kahtlane asi ja, ja mis suvel juhtub, no seda me keegi ei tea, rääkimata sügisest ja talvest. Seda oskas ainult üks Põlvamaa mees öelda, kes. Ja nüüd on ta surnud eks ju. Ja nüüd on ta surnud ja tema 100 krooni eest lubas anda järgmise aasta ennustuse ja täpse ennustuse 200 krooni eest. Saatejuht: Ja aga nüüd on kroonid ka läinud. Ain Kallis: Nüüd on kroonid läinud ja. Saatejuht: Ja nüüd me seda ennustust enam ei saa, see on tõesti halvasti. Aga siin on kirjutatud ka niimoodi, et vihmavaba jaanipäev, see oleks praegu hea ennustus. Kas tuleb vihmavaba jaanipäev? Andres. Andres Tarand: No vihmavaba jaanipäev on samasuguse tõenäosusega nagu juunikuus üldse vihma sajud, nii et vaadake kuskilt järele, kui suur on Andres Tarand: sajupäevade arv juunikuus. Ma arvan, et see on umbes pooled, aga ma panen peast praegu, see ei ole teaduslik. Nii et, et sellest tuleneb ka jaanipäeva võime otsa. See, et, et inimesed arvavad, et alati vihma sajab, tuleb lihtsalt meie olemusest, et meile hirmsasti ei meeldi, et rikub jaanilaupäeva ära. Ja siis tuleb see arvamus, oh alati sajab, aga tõsiasjad on veidi paremad. Ei 100 alati, aga mõnikord kohe hullusti ja hirmsasti. Saatejuht: No eks see sõltub tegelikult ju ka sellest, et kus me vaatame, kus sajab, kas seal, kus mina olen või Eestis üldiselt. Et ma saan aru, et neid jaanipäevi, kus Eestis üldse kuskile ei 100, et neid on suhteliselt harva, aga kui mingis konkreetses kohas vaadata, siis ilmselt on tõesti umbes fifty-fifty. Ain Kallis: Umbes ja, aga tähendab Ain Kallis: seal, kus ei 100, neid päevi on noh, ütleme 10-st 10-st kaks, ütleme. On selliseid aastaid küll, kus ei ole tibagi vihma tulnud, aga inimesed alati unustavad ära täpselt, täpselt ilmamälu on üks lühemaid mälusid. Nii et Ain Kallis: üks ajakirjanik küsis, et kas, millal viimati on sellist trombi või tuulispaist olnud ja ma ütlesin, et kus kandist te olete. Ma olen Võrust, ma ütlesin, et viie aasta eest oli väga hävitav tromb oli Rõuges, kas te mäletate seda? Kuule, ei mäleta tõepoolest ja niimoodi see on. Saatejuht: Noh, tänapäeval muidugi, kui on meil Facebook ja muud sellised meediavahendid, siis võib jäädagi selline mulje, et trombe ja, ja vesipükse või ka teisi ohtlikke nähtusi on suhteliselt rohkem, sest inimesed jagavad neid pilte. Nad ei jaga kunagi seda pilti, et, et noh, igav ilm on, et noh pilvealune ja, ja, ja vihma sajab, eks ju, mingit sihukest ühtlast vihma sajab, et sihukest pilti tavaliselt keegi ei jaga, aga kui mingi huvitavam ilmanähtus on, siis neid pilte tuleb palju. Ja sellepärast muidugi paljudel inimestel ilmselt jääbki selline mulje, et neid ongi rohkem, mis ilmselgelt noh, ei ole tõde. Saatejuht: Ja-ja Saatejuht: nüüd Saatejuht: see, oota, kui selle kevade küsimus, muidugi me peaksime selle, me peame selle kevade küll, selle kevade peame küll ära rääkima või ütleme niimoodi, et nüüd vist tuleb suvi jälle tagasi. Aga meil juba üks suvi oli see aasta, on ju Ain? Ain Kallis: Suvesid on meteoroloogiline suvi, see algab esimesel juunil. Ain Kallis: Peale selle on astronoomiline suvi, see algab kas 22. juunil, no umbes keskmiselt. Ja peale selle on veel selline suvi, mida me kõik ootame, see on klimaatiline suvi. Klimaatiline suvi on see, kus ööpäeva keskmine temperatuur püsivalt, ma kordan, püsivalt, see tähendab mitu päeva jutti, ületab 13 kraadi. No keskmiselt ja, ja see on selline temperatuur, kus peaks õitsema juba pihlakad ja ja hakkavad hästi arenema köögiviljad, nii et see on võetud Eestis, ma kordan, Eestis on selle kliima, klimaatilise suve kriteeriumiks ja sel aastal algas ta Tartu kandis seitsmendal mail. Nii et Saatejuht: Juba kuu aega Ain Kallis: On olnud ja see on klimaatiline suvi ja nüüd vahepeal tuli jälle klimaatiline kevad jälle tagasi jälle, nii et. Ja nüüd loodame, et hakkas see täna jälle pihta jälle uuesti, nii et Ain Kallis: selliseid põnevaid aastaaegu on meil Eestis. Saatejuht: Jah, aga me ei rääkinud veel, kas keegi tahab rääkida sellest, et selle suve, selle aasta suve erilisusest, erilisusest? Saatejuht: Et tegelikult noh, see, et meil on praegu olnud noh, see suvi, mis meil nüüd kuu aega juba oli, eks ju, et on olnud väga kõrged temperatuurid maikuu kohta just, et maikuu keskmine oli. Ain Kallis: Maikuu keskmine oli meil üle 400 14 kuus oli ja nii, et see on väga-väga kõrge. Ja, ja selliseid üksikuid aastaid, kus on maikuu on olnud soojem, on, saab ainult leida õige kaugest minevikust. Näiteks 1906 ma leidsin, oli 0,3 kraadi oli. Kuu keskmine temperatuur oli kõrgem kui, kui tänava aasta, tänava aastane mai. Ain Kallis: Tartu kohta. Aga noh, see käib terve Eesti kohta, on arvutatud alles 1961.-st aastast, nii et, et seal on ta tõesti erakordselt soe see mai. Ja teine asi, mis on erakordne, oli see kuivus, eks ole, see põud on see, mis jätab jälje just nendele põllumeestele ja, ja aia, aiameestele. Saatejuht: Minu arust põllumeestele, aiameestele ja põldudele jätab ja aedadele, ütleme niimoodi. Jah, põldurid, jah, nendel jääb see igaveseks hinge muidugi selline, sest ma juba raadiost kuulsin, eks ju, et põldurid andsid juba selle supersaagi hoiatuse. Aga see oli kuu aega tagasi, kui nad andsid supersaagi hoiatuse, et ma ei ole kindel, et nad praegu seda hoiatust enam annavad, kui kuu aega on põuda pärast seda olnud. Jah, Ain Kallis: Aga nüüd hakkas selle, vähemalt siinkandis tuli jälle vihma, nii et, et siinkandis Põlvas tuli kuus millimeetrit vihma Ain Kallis: ööl vastu eilset ja see päästis väga palju asju, nii et ma täna muldasin kartuleid ja ennäe imet, tõepoolest midagi nii väga ei tolmunud, ma kartsin juba, et on juba kartulid on, saan juba küpse kartulit mullast, aga, aga nii hull see veel ei olnud. No kartulid on sügaval. Suhteliselt sügavad, aga, aga seal oli juba üks põldu, põldur ütles, et tema on pannud nagu tuha sisse juba, ta pani. Saatejuht: Mida me Kaie käest küsime? Saatejuht: Ei Kaiel on juba mikrofon, kuidas sinul kartulitega on? Saatejuht: Mina olen linnainimene, et minu kartul tuleb poest. Ja poes on, eks ju? Poes on ja, aastaringselt. Ja, aga Hispaania värske kartul on juba poes. Et samas me võime rääkida ju seda, et, et miks meil tegelikult oli nii soe. Ja, ja Hispaanias tegelikult 100. ju vihma ja meil oli soe ja hea. Aga küsimus on miks? Ma pean vist ise vastama. Jah. Saatejuht: Et küsimus on selles, et atmosfäär oli väga noh, kõrges või noh, suures sambas, atmosfäär oli väga ebaharilikus situatsioonis. Et meil oli väga pikalt, selle aasta ja kohta oli kõrgrõhkkond siin Põhja-Euroopas. Saatejuht: Noh, ta ei olnud isegi Venemaa kohal, eks ju, nagu ta sagedasti on, see kõrgrõhkkond tuleb meile sealt Venemaalt, aga seekord oli ta tõepoolest just Skandinaavia ja siin meie kandis ja ta kestiski, ma praegu päevades ei oska öelda, aga ma arvan, et umbes kolm nädalat oli vähemasti, kui mitte neli. Ja, ja kui selline situatsioon tuleb, siis ilmaennustajad või ütleme niimoodi sünoptikud ütlevad, ah nüüd on hea lihtne ennustada. Et kui see on ja kui see ulatub juba väga paksu õhusambasse, siis see on väga püsiv nähtus ja seda kutsutakse ka atmosfääri blokeeringuks. Ja noh, väidetavalt neid selliseid atmosfääri blokeeringuid on siis soojemas kliimas rohkem. Aga noh, tegelikult seda ei ole nii täpselt uuritud. Aga see igatahes tagas meile sellise sooja ja toreda suve, selle aasta esimese suve. Saatejuht: Nii, aa, me võib-olla räägiks nüüd ka kliimast. Saatejuht: Kas te tahate defineerida kliimat näiteks? Kaie, defineeri kliima. Kaie on mul üliõpilane olnud muidugi, et me saame nüüd kontrollida seda. Seda teadmist jah, et nii palju kui ma mäletan, siis see kliima on pikaajaliste ilmastikutingimuste kogum, eks ole, umbes 30 aasta jooksul oli see periood, mis ta nimetatakse kliimaks. See on Ain, Ainile meeldib ka see definitsioon. Ja et selles Kaie Kriiska: Suhtes ma jätaksin sellised definitsioonid ikkagi meie kliimatoloogide. Kaie Kriiska: Ja, ja sina tahaksid rohkem nagu poliitikast rääkida, eks. Pigem jah, võtaksin sõna, kui nüüd edaspidi hakatakse rääkima kliimamuutustest ja kliimapoliitikast. Saatejuht: Et nojah, see on niimoodi, et mida, kuidas teha vahet ilmal ja kliimal? See on nüüd küsimus suurele ringile, kas keegi tahab auditooriumist vastata? Oh, jälle üks üliõpilane. Saatejuht: Endine muidugi. Kas ma annan sulle mikrofoni? Publikust: Et nii palju, kui minul on meeles, et siis nagu seal eelkõneleja või üle-eelmine kõneleja tuleks nii võib-olla öelda, et ilm peaks olema nagu ta praegu on, võib-olla hetkel ja. Ja selline lühiajalisem asi, aga kliima ikka pikaajalisem asi. Publikust: Et kes kuhu piiri paneb, et näiteks 30 aastat. Publikust: Jah, aga ilm näiteks ühe ööpäeva raames ja niimoodi. Ain Kallis: Ilm on see, millega arvestate siis, kui hommikul vaatate aknast välja, mida selga panna ja kliimaga arvestate siis, kui lähete poodi ja mõtlete, noh maikuus. Mida juuniks, juuliks, augustiks osta, vaat siis te arvestate kliimaga, eks ole. Nii et meie kliima on tunduvalt erinev kui näiteks Austraalia kliima, nii et siis peate alati arvestama erinevate asjadega. Aga ilmaga noh, ükskõik, see on juba lühiajalisem asi. Andres Tarand: Ma lisaks niipalju, et eesti keeles oli saksa keele mõjul Andres Tarand: saksa keeles viterong ehk eesti keeles ilmastik. Inglise keel on sellest sõnast ilma ja sellepärast me tikume praegusel ajal seda ilmastiku mõistet kaotama. See ongi see, millest siin sõbrad rääkisid. Ehk maikuu näiteks ilmastik või kevade ilmastik, see on hulka pikem kui ilm, aga hulka lühem kui kliima. Nii et, et eesti keel on rikkam, ärge kõiki sõnu jumala pärast ära kaotage inglise keele peale. Andres Tarand: Aga mis puutub Andres Tarand: aastaaegadesse, ma tulen korraks tagasi talvede juurde, et neid ei ole, tegelikult on nad ikkagi olemas, ainult et nad on tõepoolest soojaks läinud. Aga meile see kliima soojenemine tähendabki seda, et talved on soojemad. Suvede kohta ei saa üks täpne arvutaja mitte midagi öelda praegu, ükskord on nii ja teinekord on naa, ta kõigub seal endistel tasemetel. Andres Tarand: Aga talv on selgelt soojenenud ja ilmselt see nii ka paistab jätkuvat ja esialgu. Saatejuht: No see talv oli ju päris okei, oli isegi lumi ja jää ja. Saatejuht: Jah, just ja siin Peipsi peal oli ju pikalt veel pärast jää ja, ja mõned ja teised toredad jäänähtused. Ain Kallis: No ja, ja huvitav on see, et ma just paar nädalat tagasi lugesin Vene ajakirjandust ja seal just üks kliimatoloog kommenteeris, et. Ain Kallis: Inimesed on väga harjunud ära juba soojade talvedega ja nii, et kui tuleb üks selline korralik talv, siis küsitakse, et nüüd on siis see lõppenud see rääkimine kliima soojenemisest ja, ja on tõesti juba on sellised külmad tagasi, talved tagasi tulnud. Tegelikult see on normaalne, keskmine talv on tulnud tagasi, aga mitte, Ain Kallis: mitte sellised erakordsed külmad talved. Ja see muidugi on, kui külmad talved tulevad, see tekitab alati suurt paanikat, näiteks 2005. aastal oli, olid kuuldused oktoobrikuus, et tuleb 1000 aasta kõige külmem talv, eks ole. Ja siis hakati otsima, kuskohast see sõnum tuli ja see tuli Poolast ja vaat Poola klimatoloogid ja Poola meedia ei suutnud leida ühtegi inimest, kes oleks selle uudise välja paisanud, nii et. Et see on jah, niisugune üks kliimamuutuste ilminguid, mis, mis viimastel aastatel siiski väga palju mõjutab meie eluolu jah. Saatejuht: Sa mõtled seda, et igaüks võib ise uudise teha vä? Saatejuht: On ju, et me kõik oleme tegelikult uudiste tegijad. Saatejuht: Jah, praktiliselt me oleme muutunud juba kõiki ajakirjanikeks sisuliselt ja nii see on. Saatejuht: Aa, ma tahtsin ise defineerida ilma ja kliimat. Et kliima on see, mida me ootame, ilm on see, mida me saame. Et see on sihuke hea lihtne definitsioon, sihuke tavainimese jaoks. Nüüd natuke läks siin juba selle kliimamuutuse peale jutt. Saatejuht: Ja muidugi see on alati ilmaennustusega ju samamoodi, et kui on ilus ilm väljas ja küsitakse ilmatarga käest, et noh, missugune suvi meil siis tuleb, siis mis te arvate, missugune suvi tuleb? Ilus. Et selle aasta suveennustused on ju kõik ilusad, sellepärast et ilmaennustajate käest küsiti siis, kui oli ilus ilm, aga kui on halb ilm, siis tuleb halb suvi. Saatejuht: Olgu, jah, nad on minuga nõus, väga hea. Saatejuht: Nii. Saatejuht: Aa, jaa, jaa. Aa, me pidime kliimamuutuse peale minema, oli, ütlesin seda juba jah? Aa, see, see tuletas mulle muidugi meelde seesama, mis ilm väljas on. Et kui oli see Kopenhaagenis oli see Saatejuht: kliimakonverents aastal 2009 näiteks vist oli jah, Kopenhaagen. Ma pakuks, et see oli see suur kliimakonverents ja, ja seal oli ju väga külm ilm, sel ajal. Oli 2009 detsember ja oli samal ajal väga külm ilm ja siis kõik ju näägutasid, et, et noh, mis kliima soojenemisest te räägite, et meil on siin praegu väljas nii külm, et me ei saa siin korralikult isegi mitte noh, võidelda kliimamuutuse vastu. Aga siin on selline küsimus meile üles kirjutatud, et, et Saatejuht: kes juhib kliimat ja kui palju mõjutab kliimamuutusi Donald Trump? Saatejuht: Noh, kõik haaravad mikri järgi praegu. Tahtis Andres Tarand: Küll seda mõjutada, aga meil on siin laua peal ka üks artikkel, kus on toonitatud jälle seda, et, et Trump ei suuda midagi teha, sest USA teadlased lasevad edasi. Kui ta nüüd kivisöit rohkem laseb põletada, siis on see muidugi sigadus, sest nad, nad peaksid näitama ka eeskuju, kui nad on ükskord selle alla kirjutanud. Aga selliseid üllatusi on kogu aeg ja on palju riike, kes ükskord austavad, siis reodes on eero sa alla kirjutatud kahte lepingut, mis mõlemad käivad looduse kohta. Üks oli kliimalepe ja teine oli biodiversiteet ehk looduse mitmekesisus. Ja, ja see joperdamine on käinud ja sellest võib lugeda tõepoolest kurbi jutte, aga ei saa öelda, et kõik oleks absoluutselt paigal sees. Kaie Kriiska: Aitäh. Kaie Kriiska: Kui nüüd rääkida kliimamuutustest laiemalt ja kliimapoliitikast, siis tasub meeles pidada, et kliimamuutused ei ole ainult keskkonna probleem. Vaid see mõjutab ka kõikide maailma riikide majanduslikku ja poliitilist olukorda, et selles suhtes võib väita näiteks, et ka Süüria kodusõda on põhjustatud kliimamuutustest. Kaie Kriiska: Või ka näiteks terrorismi levik ISISe esiletõus on kaudselt ka samamoodi kliimamuutustest põhjustatud. Et kui seda teemat nüüd avada, avada, siis Kaie Kriiska: 2007. aastal oli Lääne-Aasia viljakas piirkonnas, kus asuvad Süüria ja Iraak läbi ajaloo suurim põud ja järgnesid veel aastaid põudasid, mis siis sisuliselt hävitasid Süüria põllumajandustööstuse. Ja selle tagajärjel siis 1,5 miljonit inimest oli sunnitud liikuma linnadesse. Kaie Kriiska: Muidugi tekkis tööpuudus. Kaie Kriiska: Ja rahulolematus ja selline võimuvaakum ja ebastabiilne olukord on väga viljakas pinnas just nimelt terroriorganisatsioonidele, kes siis lubavad vaestele nii-öelda paremat elu. Et selles suhtes võib tõesti öelda, et ISIS on saanud olulise tõuke ka kliimamuutustest ja ka meie tegelikult Eestis tunneme seda läbi näiteks nende Kaie Kriiska: Süüria põgenike, kes osaliselt jõuavad ka meile Eestisse. Et selles suhtes me võime täitsa vabalt väita, et kliimamuutused mõjutavad meid nii otseselt kui kaudselt. Saatejuht: Noh, me mõtleme tavaliselt küll tõesti kliimamuutusel mingit looduslikku muutust ja me võime alati küsida ka seda, et mida peaks Eesti inimene teadma kliimamuutusest. Kas noh, Eesti inimene peab üldse midagi sellest teadma, kas see puudutab teda kuidagi? Noh sihukest tavakodanikku, inimest, rahva seast. Andres Tarand: No tavakodanik või aadlik, aga kõike puudutab, sellepärast et viime selle jutu korraks vee peale veel. Andres Tarand: Praegu on niimoodi, et ma seda vist ütlesin, et 2,2 miljardit on ilma ja 2050. aastani tõuseb see arv veel 2,2 miljardi võrra. See on sellepärast, et vee puudus, joogivee puudus on kõige suurem Indias ja Aafrikas ja need kasvavad. Muud maailma kandid enam nii palju ei kasva. Ja see tähendab seda, et kui inimesel ei ole vett, tavainimesel või jällegi neil teistel, siis ometigi muutub ta üsna lühikese ajaga mõnevõrra kas segaseks või hakkab midagi ette võtma. Mis võib olla mitmesugune tegevus, võib karata naabrile harja, kellel on vett. Andres Tarand: Selle peale on julgeolekunõukogule esitatud projekt, kuidas neid sõdu vältida, mis vee pärast käivad, aga kas sellest aitab, ei tea. Ja nii edasi ja eestlased ei, kuigi me oleme õnnistatud rohke veega ja meil ei ole vaja karta, et meil vesi otsa saab, me võime teda ainult veel ja veel rohkem ära saastada. Aga mida me teeme januspõgenikega, kui me juba mõnesajaga läksime, hakkasime vägagi vinguma ja ei, ei noh, poliitiliselt eriti halvasti reageeriti, tükati. Nii et see peaks olema väga selge rida ja mis ma veel lisan, me võime seda võib-olla süvendada. Aga kõik kõhklejad, kes ei, hästi ei usu ja ei, ma ei usu ja niisugust juttu räägivad, siis ometigi tuleks nüüd uskuda, sest jääd sulavad, mis müriseb. Ja kõik polaarjääd alates Arktika ookeanist, teiseks Gröönimaa, kolmandaks Lääne-Antarktika, neljandaks Igi-Kelts. Need sulavad kiirendatud tempos, see tähendab, et magevee varu maailmas tervikuna, mille moodustasid liustikud 68 protsenti, see väheneb. Ise jutt on, kas me jääd juua saame, ei saa, aga, aga ta, see varu oleks olemas. Nüüd see sulab, läheb merre ja läheb soolased. Nii et see puudutab meid üsna-üsna lähedalt. Ain Kallis: No ma tahaksin meelde tuletada seda, et just Andrese juhtimisel teostati esimene Ain Kallis: kliimamuutuste mõjude hinnang. See oli alustatud 1996. Sa mõtled Eesti jaoks? Eesti jaoks jah, ja see oli ja seal esimesel kohal tulemuste osas oli, Ain Kallis: eelviimasel leheküljel või seal oli, et Eestit ähvardab kliimamigrantide sissevool, kui kliima peaks soojenema. Nii nagu meie Ain Kallis: arvutused ette nägid ja ega see kliimamigrandid Ain Kallis: ei olnud, ei olnud, keda me arvasime, tulevad, ei olnud mitte Süüria ega, Ain Kallis: ega Aafrika, vaid olid just Itaalia ja Hispaania millegipärast, kui mäletame jah. Saatejuht: Noh, see on, kui vaadata Euroopat laiemalt, siis jah, need kliimaprojektsioonid näitavad tõepoolest niimoodi, et Põhja-Euroopa soojema kliima puhul peaks muutuma niiskemaks ja Lõuna-Euroopa peaks muutuma kuivemaks, noh et ilmselt nagu sellest tuleb, ma kujutan ette, see arvamus. Sest kui globaalseid kliimamudeleid ja projektsioone vaadata, siis sealt see niimoodi tuleb välja. Eesti on umbes selle koha peal, kus aru ei saa, kas on nii või naa. Saatejuht: Et meist põhja pool üldiselt peaks niiskemaks minema ja meist lõuna pool kuivemaks, aga, aga see, kus see piir täpselt on, ega seda ei tea keegi ja noh, ega Saatejuht: need kliimaprojektsioonid Saatejuht: osaliselt toetuvad ju samamoodi Saatejuht: niinimetatud kasvuhoonegaaside stsenaariumitele. Mis tegelikult toetuvad siis inimkäitumisele ja tegelikult me ei tea, kuidas inimkäitumine tulevikus toimuma hakkab. Et sina, Kaie, olid seotud nüüd selle viimase Saatejuht: Eesti kliima, Saatejuht: ma ei tea, adapteerumise ja kliimamuutusega adapteerumine ja ma ei tea, kohanemine, adapteerumine ja kohanemine on üks ja sama, aga mis see teine oli siis? Saatejuht: Eelmisel Kaie Kriiska: Aastal võttis Eesti parlament siis vastu esmakordselt Eesti kliimapoliitika põhialused aastani 2050 ja kliimamuutustega kohanemise arengukava ja sellega seotud rakenduskava. Kaie Kriiska: Ja see on väga mahukas dokument, mille töös ma osalesin ka ise, mille töös osalesid üle 100 teadlase Eestis ja selle dokumendi raames siis. Kaie Kriiska: Ühesõnaga selgitati välja, et millised on kliimamuutuste mõjud Eestis ja kuidas siis sellega hakkama saada ja kuidas siis tulevikus näiteks Kaie Kriiska: muuta näiteks meie energiasüsteeme või kuidas Kaie Kriiska: edasi minna metsamajandamisega ja nii edasi. Et ja Kaie Kriiska: see dokument on ka keskkonnaministeeriumi kodulehel väljas. Kõik võivad lugeda, lühendatud versioon on umbes 50 lehekülge võrreldes selle 1000 leheküljelise originaalversiooniga on see päris hea. Ja on hinnatud, et need meetmed, mida me siis välja tõime selles dokumendis, kuidas siis Eestis kliimamuutustega hakkama saada, need meetmed, nende meetmete maksumus on umbes 40 miljonit eurot. Saatejuht: See on vähe tegelikult, kui, kui mingit riigieelarvet vaadata või siis 40 miljonit on vähe, aga keda tegelikult muu, mõjutaks kõige rohkem see kliimamuutus? Oskad sa, Ain vastata või? Ain Kallis: See kliimamuutused peaks kõige rohkem mõjutama meie metsakasvatajaid. Asi on selles, et viimastel aastatel, aastakümnetel on tulnud juba väga palju võõrliike Eestisse, mitte ainult taimi, vaid just putukaid ja näiteks. Ain Kallis: Taevaskojas üraskid annavad kaks põlvkonda aastas juba, nii et see olevat juba erakordne, erakordne sündmus. Peale selle on Ukrainas tuleb igasuguseid setikaid ja satikaid, mul praegu ei tule enam kõiki meeldegi. Aga neid on vähemalt paarkümmend niimoodi ja, ja siis Ain Kallis: võõrhaigused, mis kahjustavad meie puid, näiteks punavööd, tõbimänni, mis Ain Kallis: kukutab mändidel okkaid ja nii, et neid on õige palju, nii et. Et põllumehed võivad olla suhteliselt õnnelikus olukorras, kui nendele kasvuperiood pikeneb, aga just õnnetud olevat metsa, metsamehed ja. Samal ajal jälle õnnelikumas olukorras olevat turismi arendajad, kuna nendele, nendel arvatakse saabuvat suve rohkem selliseid turiste, kellel meeldib selline paras suvi, mitte põrgukuum ja kuiv Itaalia või Hispaania suvi. Ja, aga muidugi talvised turismitingimused muutuvad jälle halvemaks. Nii et heal juhul Ain Kallis: ütleme 30 aasta pärast arvatakse, on lund meil paari kuu jooksul leida ainult noh Haanjas, Pandiveres või Otepää kõrgustikul, nii et selles, see on nüüd meie kurb perspektiiv kliimamuutuste osas. Kai, Kaie Kriiska: Kas sa tahtsid midagi lisada või? Sa haarasid mikrofoni järgi. Ja ma lihtsalt korraks mõtlesin ühe näitena veel, kui siin räägiti võõrliikidest, et šaakal näiteks on üks kõige. Kaie Kriiska: Täna vägikaik. Just, just nimelt üks näide sellest, kuidas. Lääne-Eesti. Kliimamuutused mõjutavad meid läbi mitmete valdkondade ja kuidas siis lõuna poolt hakkavad erinevad liigid siis meie alale levima ja vastupidi, meie liigid siis lähevad põhja poole. Saatejuht: Ja, ja Saatejuht: aga mida me saaksime siis ette võtta, Saatejuht: et nende kliimamuutustega kohaneda? Saatejuht: Tegelikult on ju probleem, et tegelikult me ei teagi, missugune see muutus täpselt olema saab. Saatejuht: Kas me saame kohaneda asjaga, mida me ei tea? Andres Tarand: Parameetrid püstitas Euroopa Liit üksmeeles peaaegu. Ei selle kohta, mis on eesmärgid ja seal oli üks siis see piir, mis siiamaale niimoodi kõnedes kõlab, on üle kahe kraadi ei tohi lasta soojeneda. See on hea see 20. Siis säästud 20 protsenti, ma ei tea, kust kõik veel, mis siis süsiniku vähendaks. Ja kolmas kriteerium veel, aga olgu, mul praegu ei tule see meelde. Need nüüd noh, ei ole päris täpselt täitunud, aga midagi on tehtud. No Eesti näiteks ei ole lilli liigutanud. See põlevkivienergeetika on, kui me per capita võtame, et me ühe inimese kohta oleme me üsna maailma esirinnas. Ja, ja. Sa mõtled saaste tasemete poolest või? Jah, riigi monopol Andres Tarand: ütleb küll, et ta on nõus, kui see on pika ajaga, aga siis, kui asi kätte jõuab, ei liigutata lillegi. Saatejuht: No ma ei tea, tegelikult on ju ikkagi vastu võetud otsus, et teatud ajast pannakse põlevkivi, teatud tehnoloogiad kasutavad põlevkivijaamad kinni ja see aeg ei ole minu arvates üldse Andres Tarand: Kaugel. Kaks 1030 on see eesmärk, aga, aga mulle tundub praegu, et jälle läheb lahti aktiivmanöövriteks, eks näe. Saatejuht: Noh muidugi Saatejuht: see artikkel, mis meil siin laua peal on, see on nüüd nendest kliimamuutusega kohanemise meetmetest, et missugused võiksid olla need poliitikad. Ja kahjuks on selles artiklis küll kirjutatud, et enamik neist poliitikatest on läbi kukkunud. Noh, mis need poliitikad muidugi olla võiksid, üks on seesama kasvuhoonegaasidega kauplemine, mis oli Eesti jaoks väga suur edulugu, eks ju, me saime teatud, teatud aastatel saime toredasti osta endal uusi tramme ja ronge ja, ja nii edasi, eks ju, nendesamade kasvuhoonegaaside kvootide eest. Et kui need siis lõpuks avastati, ehkki need kvoodid olid vist juba noh, 10 aastat enne seda olemas ja kasutamata, kasutamata. Et veel mingeid, veel mingeid meetmeid, mille kaudu saaks seda, või poliitikaid selle, mille kaudu saaks seda muuta, ära hoida? Kaie Kriiska: No kõige olulisemad ongi siis rahvusvahelised kliimalepped. Kõigepealt Kyoto protokoll, mis siis Kaie Kriiska: sõlmiti 97. aastal ja see kehtib aastani 2020. Ja Kyoto protokollile järgneb siis Pariisi kliimalepe, aga paraku peab tõdema, et mõlemad need lepped on läbi kukkunud. Saatejuht: Üks neist, ühe periood praegu kestab teadupärast. Pariisi oma. Ei, Pariis tegelikult algab. Saatejuht: Kyoto periood ei ole veel läbi saanud. Kyoto saab läbi 2020. Ja läbi kukkunud Kyoto Kaie Kriiska: On seetõttu, et esiteks Kaie Kriiska: selle raames Kaie Kriiska: anti või pandi siis arenenud riikidele kohustus vähendada kasvuhoonegaase viis protsenti. Kaie Kriiska: Ja kusjuures ainult arenenud riikidele, näiteks arengumaadele või siis ülemineku majandusega riikidele nagu Hiina, mingisuguseid kohustusi ei pandud. Ja siinkohal on oluline öelda, et Hiina on siis esikohal, esi, esisaaste maailmas, et kellelt pärineb siis 30 protsenti kõikidest kasvuhoonegaasidest. Ja tegelikult näiteks USA, kes Kyoto allkirjastas, astus sellest välja. Väitis, et see läheb lihtsalt liiga kalliks maksma. Samat riiki teeb Trump ka hetkel. Ning Kaie Kriiska: lõpuks siis Kyoto eesmärke täitsid ainult vähesed riigid, Eesti, Läti näiteks. Eelkõige tegelikult. Saatejuht: Selle all, alusaasta tõttu, mis oli 1991. Vanad Kaie Kriiska: Need Nõukogude Liidu riigid ja no Kaie Kriiska: tegelikku tulemust nagu kasvuhoonegaaside vähendamise tulemust sellest Kyoto'st üldse ei tulnudki. Kaie Kriiska: Ja nüüd uus Pariisi kliima, kliimakokkulepe erinebki Kyoto'st selles suhtes, et kui Kyoto leppes pandi kõikidele riikidele üks kindel eesmärk, kui palju nad peavad vähendama kasvuhoonegaase. Siis Pariisi leppes iga riik sai ise Kaie Kriiska: nii-öelda omapoolse panuse anda. Kaie Kriiska: Ise valida, et kui palju nad on võimelised kasvuhoonegaase vähendama. Kaie Kriiska: Aga sellega on see probleem, et eesmärk oli hoida globaalne temperatuuri tõus kahe kraadi, kraadi piires. Aga praeguste panustega ehk siis nende kasvuhoonegaaside vähendamise kohustustega ei ole võimalik hoida temperatuuri tõusu kahe kraadi piires. Et isegi kui kõik riigid suudaksid oma nii-öelda neid kohustusi täita, siis siiski tõuseks globaalne temperatuur kolme kraadini või isegi rohkem. Ja teine probleem Pariisi leppe juures on see, et see ei ole õiguslikult siduv. Kaie Kriiska: Igaüks võib välja. See on see nii ja naa selles suhtes, et. Kaie Kriiska: Riigid pidid nii-öelda need kasvuhoonegaaside vähendamise panused kirja panema ja nad peavad neid raporteerima. Aga kui nad seda kohustust ei täida ja kui nad ikkagi emiteerivad rohkem, siis sellele ei järgne mitte mingisuguseid sanktsioone. Saatejuht: See on nagu riigi enda vaba tahe lihtsalt, et päästa maailma. Aga noh, küsimus on muidugi alati selles, et see kaks kraadi suht, mille suhtes, tööstusrevolutsiooni eelse aja suhtes on see kaks kraadi, eks ju. Saatejuht: No umbes üks kraad on täis praeguseks jah, jah, see, et üks kraad on siis jäänud. Aga mis aja jooksul see kaks kraadi on, seda ei ole öeldud. Või lihtsalt? Saatejuht: Sajandi lõpus jah? Saatejuht: No sinna ikka veel on aega. Saatejuht: Jah, seda küll. Nüüd muidugi Saatejuht: siin öeldakse ka seda nende strateegiate või, või nende meetmete kohta, et need poliitikad, mis on välja teed, välja mõeldud ja kokku lepikut, lepitud, et need ei tööta ise. Et tegelikult kogu see Saatejuht: kliimapoliitika majandus on ikkagi selline Saatejuht: eraldi äri täiesti. Et kui me vaatame, et missugused on tuleviku elukutsed, siis tuleviku elukutsete seas, ma ei tea, 10 esimese tuleviku elukutse seas oli ka, et kliimapoliitika spetsialist, et see on selline, selline ametikoht, mille kaudu on võimalik head palka teenida. Nii et, Saatejuht: et jah, et seesama rohemajanduse küsimused on seal ju samamoodi taga, et, et lahti saada, eks ju, üldse fossiilsetest kütustest. Ja noh, paljudel riikidel muidugi on see noh, seotud energeetikaga või noh, ütleme niimoodi, enamusel riikidel on see seotud energeetikaga, sealhulgas muidugi ka Eestil. Saatejuht: No tuleb öelda Saatejuht: siiski Andres Tarand: Ühe asja, et 12 aastat tagasi umbes oli üks inglise parlamendisaadik, kes ütles, kui seda süsiniku müüki börsil muudeti ja läks veel lõdvemaks ja Eesti sealt kasu sai. Et nüüd on see pankurite käes ja enam midagi head välja ei tule. Ja nii, nii umbes juhtus, sellepärast et Eesti, mille peale ta oli tubli, et veneaegne norm oli aluseks 90. Ja, ja, ja see oli nii tohutu suur, sest et me tootsime ju kõigile. Andres Tarand: Eksportisime elektrienergiat. Saatejuht: Et noh, tegelikult on, on siin kirjutatud ka seda, et, et just nendest fossiilsete kütuste vähendamisest, et need strateegiad on sagedasti üles ehitatud sellele, et riik maksab, maksab kellelegi peale. Aga noh, selline pealemaksmine on näiteks Saksamaal või ma ei mäleta, mingis teises riigis oli veel, sest Saksamaal on ju need noh, näiteks päikeseenergia on olnud aastaid väga soositud ja iga, igaüks pani endale päikesepaneelid katusele tänu sellele, et riik ostis ära suhteliselt hea hinnaga nende käest elektri. No Eestis see päris nii ei ole. Aga ehkki ka Eestis on noh roheenergia natuke subsideeritud ikkagi ja, ja siit tulebki välja, et, et kui majanduslikult see iseennast ära ei teeni, siis me peamegi hoidma kogu aeg üleval teatud ametnike. Horde, kes mõtlevad välja uusi poliitikaid ja kes küsivad muidugi palju raha selle eest, iseenesestmõistetavalt. Aga samas, eks ju, see poliitika ennast nagu ära ei tasu. Et see on kindlasti probleem. Muidugi üks vahva, vahva poliitika, mis mul, minule on alati isiklikult väga meeldinud, on see süsiniku kinnipüüdmine. Saatejuht: Kas keegi tahab rääkida süsiniku kinnipüüdmise poliitikast? Saatejuht: Mingis, eelmises mingis selles teadusrahastuse voorus oli võimalik no päris toredaid summasid küsida selle eest, et, et sa töötad välja tehnoloogiaid. Et sa püüad, eks ju, sealsamas, kus sa selle CO2 emiteerid, et sa teed eraldi torustiku seal, eks ju, noh, näiteks meie puhul oleks siis, et, et kui meil seal Ida-Virumaal on need elektrijaamad. Et siis seal kohapeal püütakse see CO2 kinni ja siis tehakse eraldi torustik, mille kaudu see siis juhitakse kuhugi maa-alustesse reservuaaridesse. Aga siis selgus, et Saatejuht: jaa, aga siis selgus, et Eesti kaevandused ei sobi, eks ju, ja tegelikult peaks selle siis transportima kas Soome või Lätti, et Lätis pidi ka olema sobivaid, sobivaid mahuteid maa all. Ja muidugi noh, siin on ka kirjutatud, et, et sedeliiki, sedeliiki tegevused ikkagi ei tasu ennast mitte kuidagi ära, et, et sellele nagu päris palju peale maksta. Jaa, tahad küsida või märkida? Publikust: Et süsiniku püüdmine, et siis mul tuli kohe idee, et looduslikud lahendused. Et võib-olla küll jutumärkides võib-olla, aga on ju looduslikke lahendusi püüdmiseks ja süsiniku talletamiseks, et parem investeerime sinna ja vaatame, et meie maastikud võimalikult võib-olla jätkusuutlikud ja oleks ja, ja, ja terved ja mitmekesised ja samas palju kasvuhoonegaase seoksid. Et selline lühike idee. Saatejuht: Jah, see on väga õige idee, minu teada nüüd selles rahastuse voorus makstakse just selle pealt raha. Et, et need oleksid noh, võimalikult rohelised, need lahendused, kuidas selle süsinikuga või kuidas see süsinik kinni püüda, aga mitte noh, lihtsalt niimoodi tehnoloogilise protsessi kaudu. Saatejuht: Nii. Saatejuht: Oota, aga kuidas selle Trumpiga siis ikkagi oli? Saatejuht: Kehvasti oli, et noh, me saame muidugi aru, et Trump praegu lahkus sealt sellelt koosolekult juba, kus ta praegu on. Saatejuht: Aastal Kaie Kriiska: Siis Trumpi administratsioon, administratsioon teatas, et USA astub Pariisi leppest välja. Aga siin on päris mitu sellist huvitavat nüanssi, et kõigepealt Pariisi leppest saab ametlikult väljuda mitte varem kui aastal 2020. Kusjuures see on üks päev pärast USA presidendivalimisi. Kaie Kriiska: Mis tähendab seda, et kui Trumpi asemel tuleb keegi mõistlikum inimene, siis loodetavasti USA jätkab. Kaie Kriiska: Teiseks on USA-s algatatud väga suur liikumine, milles osalevad siis tuhanded eraettevõtted ja linnapead ja kubernerid ja terved osariigid, kes endiselt on Pariisi leppe poolt ja täidavad selle tingimusi. Ja selles suhtes ma ütleksin, et las Trump haugub, et karavan liigub ikka edasi ja kõik teised riigid on ka endiselt lubanud Pariisi leppest osa võtta. Kusjuures kui Pariisi lepe sõlmiti, siis oli ainult kaks riiki maailmas, kes sellele alla ei kirjutanud, oli Nicaragua ja Süüria. Et praegu võib siis öelda, et USA maine on langenud sinna tasemele. Ja tänaseks on mõlemad riigid, nii Nicaragua kui Süüria, lubanud Pariisi leppega ühineda. Saatejuht: Ja Marko tahab meile midagi vahele öelda, Marko Kaasik. Marko Kaasik: Mul on kommentaar Nicaragua kohta. Te kirjuta on sellepärast talle, et lepe oli tema arvates liiga väheambitsioonikas, tal on vist endal 95 protsenti taastuvat energiat, energeetikat. Saatejuht: Just, Saatejuht: jah. Jah, no niipidi on ju ka võimalik. Nii et Kaie Kriiska: Selles suhtes see Trumpi või USA potentsiaalne väljaastumine Pariisi leppest seda nii dramaatiliselt ei mõjuta. Pigem ikkagi mõjub see kehvasti eelkõige USA enda mainele ja ka majandusele ja majandusele seetõttu, et Pariisi kliimaleppe läbi on siis avatud tohutu suured investeeringud taastuvenergiasse ja säästlikkuse majandusse. Et hinnanguliselt tehakse selle leppe raames 23 triljoni dollari suuruseid investeeringuid. Jah, siin on Kaie Kriiska: tegelikult suured Kaie Kriiska: majanduslikud Saatejuht: Põhjused, aga just see, et lõpuks see noh. Kyoto'st kuni Pariisini tegelikult oli päris pikk maa, see on, ma ei tea, üle 20 aasta vist oli see poliitiliste Saatejuht: vestluste või poliitiliste lepingute ja Saatejuht: kui nad lõpuks ikkagi selle Pariisi leppe ära sõlmisid ja see tegelikult andis väga suure. Saatejuht: Kuidas nüüd öelda, mitte löögi, aga positiivse märgi just taastuvenergeetikale. Nii et pärast seda tegelikult üle kogu maailma hakati taastuvenergeetikasse väga palju panustama. Just nimelt noh, ja see, see tegelikult näitabki, kui palju tegelikult sellised poliitikute otsused loevad. No see on kõik noh rahaga otseselt seotud. Noh, me võime alati küsida, et, et Saatejuht: mida siis poliitikule öelda, Saatejuht: et tema ka aru saaks. Saatejuht: Tahad öelda midagi poliitikule, et tema ka aru saaks? Saatejuht: Tema, tema tegelikult nagu juhib seda protsessi mingis mõttes ja ehkki ei, ei, ei poliitik, poliitik, sina ei ole poliitik, jah. Saatejuht: Ma ehmatasin juba, Ain Kallis: Tähendab iga nelja-viie aasta tagant tehakse maailma valitsuste vahelist Ain Kallis: kliimamuutuste paneeli või komisjoni aruandeid. Need on väga paksud, on need, mis on, räägivad, mis on kliimatoloogid ja meteoroloogid kõige põnevamad. Need räägivad nendest Ain Kallis: kliima ja ilma andmetest, eks ole. Siis on natukene õhemad köited, on see no leevendamise ja adapteerumise kohta ja siis on hästi õhukene vihikukene, see on poliitikutele. Kokkuvõte poliitikutele. Kokkuvõte poliitikutele ja nagu 1996. aastal ühel kliimanõupidamisel Helsingis öeldi, et kas te olete tähele pannud, millises keeles on see poliitikutele tehtud Ain Kallis: kokkuvõte tehtud. See on, peab olema hästi lühikene, lühikeses lausetes ja peab olema arusaadav isegi algkooli õpilastele. Saatejuht: Ega need kliimaraportid on üldse sellised väga toredad, toredasti koostatud ja kirjutatud, et ma soovitan ka noh, nagu tavainimestel neid lugeda, need on muidugi inglise keeles. Nad ei ole, noh ainult Eesti kohta on olemas mingi Eesti kokkuvõte, ma kujutan eesti keeles, aga, aga noh, sisuliselt on need nagu kliima ja ilmastikuõpikud. Väga ilusate piltidega, väga ilusate selliste vahetahvlitega ja, ja noh, eks me teadlastena ka sagedasti peame neid lugema. Saatejuht: Nii, vaatan, kas meil on midagi veel plaanis. Saatejuht: Aa, äkki on küsimusi auditooriumist ja? Saatejuht: Härra Igor Igor Taro: Taro. Igor Taro: Ja aitäh, et kas te võiksite algklassi õpilasele selgeks teha, kas kliima on siis iseenesest staatiline asi, et see ei muutu mitte kunagi? Igor Taro: Ja teine asi, et kas kasulikum kliima seisukohalt oleks siis Igor Taro: metsi raiuda või need raiumata jätta? Ain Kallis: Me kõik võime siin ühest suust öelda, et, et me teame, et kliima on muutunud, muutub kogu aeg ja jääbki tulevikus muutuma. Ainukene asi on see, et, et kuidas seda, kas meil on võimalik seda kliima muutumist mõjutada mingil moel või mitte, see on, vaat see on väga suur küsimus. Aga noh, siin ei ole mingisugust Ain Kallis: küsimustki. Meie kõik, kogu see auditoorium ja siin esinejad teame, et, et metsi ei maksa, maksa Ain Kallis: maha võtta ilma, Ain Kallis: ilma, ilma mõteta, Saatejuht: Eks ole. Minu Saatejuht: isa ütles alati, et, et see, et Krimmi metsad maha võeti, see tõi suure, suured kuivad alad Krimmi. Et neil oli juba kooliõpikusse kirjutatud, ta oli sündinud aastal 1928. Saatejuht: Aitäh. Lugesin just Lõuna-Klubi viimasel raport. Ja seal lubatakse selle aastasaja lõpuks Saatejuht: temperatuuri tõusu. Saatejuht: Noh, keskmist muidugi kolm kraadi. Saatejuht: Sellega seoses, mida see tähendab Läänemere pinna suhtes? Saatejuht: Ja sealhulgas Pärnu linna nagu kuurort. Saatejuht: Küsimus oli siis, et kui lubatakse sajandi lõpuks kolmemeetrist, Saatejuht: kolme kraadist temperatuuri tõusu, et kuidas see mõjub Läänemerele ja tema pinna kõrgusele? Kes vastab? Andres Tarand: Esimeses töös, mida Ain siin nimetas, ei suutetud meie mereteadlaste poolt sellele küsimusele veel vastata. Nüüd on asjad kindlasti täpsemaks läinud, aga Läänemeri on teatavasti Andres Tarand: väga erandlik, sest ta on madalate Taani väinadega nagu ookeanidest ära lõigatud ja see käib natukene isemoodi kui ookeanides. Aga praegu, mis on teada, et ühest millimeetrist mitte väga ammu tagasi, on ammu kaks ületatud ja praegu on vähemalt kolm millimeetrit aastas tõuseb maailmameri. See ei ole mingi midagi õudset ja see annab meil aega küll, aga ühesõnaga niisuguseks aastaks 2100 hakkab see juba suurlinnusid suruma maa poole tagasi ehk mägedesse või kuhugi. Sest et olulised osad linnast jäävad vee alla, no see on meetri juttu umbes. Et ta ei ole jälle kohutav katastroof veel, aga siiski on need suured või suurlinnad tihtilugu ka sadamalinnad ja asuvad madalal. Ain Kallis: No muidugi kõik meie geoloogid alati rahustavad meie saarlasi ja Lääne-Eesti elanikkonna Ain Kallis: elanikke selle läbi, et nad ütlevad, et täpselt samasuguse tempoga nagu Läänemeri, Läänemere tase tõuseb. Tõuseb ka meie rannik, eks ole, tänu sellele, et, Ain Kallis: et meie noh, Skandinaavia vabanenud, on vabanenud jää. Ikest. Ikest jah, aga samal ajal jälle Eesti on jälle nagu Ain Kallis: noh, sellise laua peal, eks ole, kiige peal. Sama palju umbes nii nagu Lääne-Eesti saared kerkivad, niisama palju jälle siin Kagu-Eesti jälle madaldub, eks ole, nii et see. Värska Estuaar, see kogu aeg laieneb, eks ole, nii et see on just tingitud sellest, et siin, siin maapind jälle vajub jälle, nii et. Et see on ühed asjad, mis, mis alati peab Ain Kallis: selgeks endale tegema selle Ain Kallis: Läänemere taseme tõusu suhtes jah. Andres Tarand: Kas ei olnud mitte nii, et Pärnust alates meie Läänemere rannik. Andres Tarand: Ta põhja poole tõuseb, aga lõuna poole mitte. Lõuna poole laskub. Andres Tarand: Kaliningradi oblastini välja või mis ta nimi praegu on, ma ei teagi, on ikka Kaliningrad või? Jah, vist küll. Et, et seal on juba täiesti suured varingud selle tõttu toimuvad, et. Kaugem Saatejuht: Ma ei tea ka. Aga no muidugi väga huvitav on ju see, sa ütlesid siin, et Taani väinadega on Läänemeri seotud Atlandi ookeani või Põhjamerega. Et väga huvitav on see, et mis muutub Läänemere soolsusega seoses, seoses sellega, et kas tegelikult, kui, kui maailmameri tõuseb, et kas tegelikult hakkab rohkem sealt see vett sisse voolama ja kas siis eks ju, kuna Läänemeri on tegelikult väga mageda veeline meri või noh, tegelikult ta polegi päris meri, vaid ta on noh maismaa aluspõhjaga. Et kas siis muutub meil meri soolasemaks või vähem soolaseks ja vähe, vähem soolane vesi oleks tegelikult elusorganismide seisukohalt palju ohtlikum kui soolane vesi. Nii et tegelikult, kui sealt see sissevool suurem suureneb, et siis mingis mõttes võib ökoloogiline seisund tegelikult Läänemeres paraneda. Ma olen teinud Saatejuht: ühe Ain Kallis: Ülevaate. Ain Kallis: Uputustest Pärnu linnas ja huvitaval kombel oli kõige rohkem, oli uputusi kolmekümnendatel aastatel, sõja ajal, ei olnud mitte ühtegi. Siis oli isegi raske aeg ja pärast oli jälle, tulid kuuekümnendad, 67 69. Ja, ja muidugi siis see viimane 2005, eks ole, mis tekitas kõige suuremat elevust, eks ole. Ja, ja kuskilt ma isegi lõikasin välja sellise tsitaadi, et üks ajakirjanik ütles, et kui meie korralikult ei hakka prügi sorteerima, siis Pärnus hakkavad need uputsad korduma iga paari kuni viie aasta tagant. Saatejuht: See oli ajakirjaniku ennustus, eks ju, ja-jah, jah. Kas on veel küsimusi auditooriumis? Saatejuht: Jah, no kommenteeri. Marko Kaasik: Ma olen lugenud sellist asja, et, Marko Kaasik: et uurimust, et maailma riigid tegelikult subsideerivad fossiilenergeetikat umbes nelja triljoni euroga aastas. Et noh, see tähendab seda, et Marko Kaasik: taastuvenergiaallikate mittesubsideerimine selles olukorras oleks noh, täiesti Marko Kaasik: täielik ebavõrdsus ja noh, tegelikult peaks, peaks loobuma sellest söe, söetööstuse subsideerimisest. Tänan. Saatejuht: Poliitiline sõnavõtt. Saatejuht: Mul Publikust: Oleks üks kommentaar ja üks küsimus. Publikust: Mulle tundub mõistlik kuidagi see talupoja tarkuse rakendamine, et parem karta kui kahetseda, et mida võib-olla iga inimene saab kohe ära teha, et pigem vähem lennukiga reisida ja sedasi. Publikust: Vähem kasvuhoonegaase paisata, kui vähegi võimalik. Ja Publikust: samalaadsed asjad, et kõik, kõik võiksid jõupingutusi teha, et Publikust: poliitikud, tavainimesed ja nii edasi. Publikust: Ja et kas muidu laua teispool lauda olijatel on selle kohta mingeid andmeid, et mis valdav osa kliimateadlasi Publikust: ütleb, et, et, et millal seal madalatel saareriikidel elamine võimatuks muutub? Publikust: Aitäh. Publikust: Tahab Andres Tarand: Keegi vastata? Suurelt jaolt see on, ma arvan, et kas oli Mumbai või kus oli üks kliimakonverents. No iga aasta on neid. Ja, aga need järelevalve või neid ei ole iga aasta, need on natuke Andres Tarand: üle toonud. Marrakesh oli ka 22.. Andres Tarand: Jah. Jällegi siis esitasid rühm neid Vaikse ookeani väikseid saari eraldi petitsiooni, et nendest ka keegi välja teeks. Ja, ja noh, mõnest nagu ajakirjandusest võib lugeda, käib laine ammu üle kuskilt keskelt ja, ja see asi ei ole, noh, neid elanikke ei ole neil saartel väga palju kuskil. Andres Tarand: Kas nad ikka tahavad ära minna? No ei taha, aga. Kaie Kriiska: Seal on ju tore elada Andres Tarand: Nendel saartel. Ilmselt. Andres Tarand: Neid amfiibi inimesi veel ei ole. Aga mis kliimateadlased valdavalt praegu ütlevad, et millal seal inimestel võib-olla võimatu, et juba elada. Kui palju seni, praeguste kliimatrendide ja mereveetõusude jätk? Puhu siia. No see kolm millimeetrit on nüüd praegune ilmselt, kuna jää sulab kiirendatult varsti seda numbrit, no teeme viis. Viis millimeetrit, siis võib aastaga korrutada aastate arvuga, millal see saabub. Ma ei oska nüüd nii paugupealt öelda, sest ma ei tea nende saarte kõrgusid täpselt. Aga. Ei, vist üle viie meetri Ain Kallis: Ei olegi. Neid on jah õige, õige palju neid saari, kus on ja neli, neli või viis, kus on sellised saareriigid, kus, mis koosnevad tollidest, eks ole. Aga mõtleme näiteks Bangladeshi peale, seal on väga suur osa maast on kaks ja kaks pool meetrit. Publikust: Allpool merepinda. Kohati on allpool. Ain Kallis: No kohati ja igatahes Ain Kallis: nii kui tuleb üks tugevam tsüklon Ain Kallis: Bengali lahele, siis on juba see uputus juba kaelas, nii et see on, see on seal väga-väga suur oht. Nii et kuskilt ma lugesin, et paarkümmend aastat on mõnele saareriigile selline eluks antud veel aeg. Saatejuht: No see on selline aeg, kui me veel elame ilmselt enamus meie seast siin ja siis me saame näha, sest noh. Saatejuht: Ikka tahaks nagu seda järg, järgmist kolmekümmet aastat näha, et kas tegelikult ka see globaalne temperatuuritõus jätkub nii, nagu ta praegu on jätkunud, sest. Siin eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses oli ju globaalses temperatuuris mitte nii suured tõusu aastad ja, ja tegelikult praeguse teaduse tasemel me ikkagi ei suuda seda päriselt ära kirjeldada, miks see nii oli. Et ja muidugi, kui juhtub mingi ägedam vulkaanipurse, mis meil jõuab stratosfääri, mida pole nüüd juba, ma ei tea, 30 aastat vist olnud või kuidas me 91 oli viimane, nii et. Üheksakümmend üks oli viimane, siis meil saab varsti vist juba jah, 30 aastat täis, nii et, et noh, seal on väga palju erinevaid tegureid, mis võivad tegelikult seda globaalset temperatuuri muutust siiski natuke teises suunas viia. Ja üldiselt on tegelikult ikkagi kliimasüsteem päris hästi tasakaalus. Saatejuht: Ja me ei tea just neid asju, sagedasti neid tagasisidemeid, mis on niinimetatud negatiivsed, mis toovad nagu tasakaaluseisundisse tagasi. Ain Kallis: Üks positiivne Ain Kallis: sõnum veel, tähendab noh, see ei ole nüüd sõnum, aga Ain Kallis: alates 1930.-test aastatest on Tartus mõõdetud päikesekiirguse läbipaistvust. Ja see, mis näitab atmosfääri puhtust, eks ole. Ja vahepeal oli atmosfääri see Ain Kallis: läbipaistvus alanes nii kiiresti, et kaheksakümnendatel aastatel ilmusid juba sellised artiklid, mis inglise keeles oli. Gloval dimming, eks ole, see oli atmosfääri noh pimendumine ja niimoodi oli juba rehkendati, et kui läheb paarkümmend aastat edasi juba, atmosfäär on selliselt saastatud, et läheb kogu aeg nii pimedaks, et. Lõpuks ei paistagi läbi. Lõpuks ei paistagi midagi läbi jah. Ja läheb külmaks all. Jah, aga huvitaval kombel 89. aastal, 88. 89. aastal. Ain Kallis: Ilmusid sellised artiklid, mis näitasid, et atmosfääri läbipaistvus on hakanud paranema. Esimest korda peaaegu Ain Kallis: ilmnes see meil Tartus ja meil Tartus märkasime, et atmosfääri läbipaistvus hakkas tunduvalt paranema. Ja praegusel ajal on ta jõudnud 30.-te aastate läbipaistvuseni, nii et kui te vaatate seda sinist taevast. Siis mõelge selle peale, et meil atmosfäär on tegelikult päris puhas. Mitmesuguste aerosoolidest ja igasugustest muust saastast. Muidugi siin on väga suur Ain Kallis: teene selles, et kaheksakümnendatel aastatel, kui hakkas Nõukogude Liit lagunema, siis pandi Kirde-Eestis paljud saastavad tehased kinni ja samuti tõhustati korstnate filtreid. Sealt on tulnud muidugi see selline efekt, aga muidugi selline efekt on täheldatud mitte ainult meil Eestis ja Ida-Euroopas, vaid peaaegu suures osas maailmas, välja arvatud Hiinas. Saatejuht: No see on lokaalne saaste seal juba jah, sest Eestis on ilmselgelt see lokaalne saaste oluliselt vähenenud. Samas on ju on, et kuna stratosfääri pole ka ammu aerosooli juurde tulnud, siis noh, ka globaalne saaste on selles mõttes vähenenud. Saatejuht: Jah, küsimus või? Aa, ma lootsin, et küsimus on, kas kellelgi on veel küsimusi? Saatejuht: Nii, positiivne vihje või? Ma ütlen kõva häälega Publikust: Vihje jaa. Et õnneks on loodus meist targem, tervikuna loodus. Ja kõik, mis inimene teeb, jääb tema või riikide vastutada ja härra Turovski ütleb nõndaviisi, et kõikide liikide seast on inimene kõige hullem, agressiivsem, kiskjalikum. Publikust: Aitäh, Saatejuht: Me sellega lõpetame tänaseks, kui kellelgi rohkem küsimusi ei ole. On kellelgi küsimusi veel? Tahad? Publikust: Jah, et siin kliimapoliitikast oli juttu, et muidu võib-olla ei ole võimalik, aga kui on võimalik, et kasvõi lühikokkuvõte teha, et mis selles nimetatud dokumendis võib-olla siis. Publikust: Need soovitused, soovitused olid, seal oli võib-olla ainult riikidele, mitte, mitte organisatsioonidele, kohalikele omavalitsustele, üksikindiviididele, et. Laias laastus, kui mingit kokkuvõtet äkki saaks Kaie Kriiska: Teha. Eesti kliimamuutuste areng, areng skaalal. Publikust: Te mainisite vist soovitusi nii-öelda kliima, kliimasõbralikuks käitumiseks. Kaie Kriiska: Ja no kõige suurem eesmärk on üleminek madalale süsinikumajandusele. Kaie Kriiska: Ühesõnaga muuta kogu tööstus, transport, energeetika, kõik eluvaldkonnad Kaie Kriiska: efektiivsemaks, säästlikumaks, kasutada rohkem taastuvenergiat ja nii edasi. Publikust: No selles suhtes. Et kuidas seda saavutada? Andres Tarand: Euroopa Liit on niisugune koht, kus on kokkulepped, sisemised Euroopa Andres Tarand: Liidu omad. Aga teiste riikidega ei keela keegi, kui mida paremini nad teevad neid tõrjevahendeid ja kohanemis, seda parem on, kõik plaksutavad ilmselt. Aga häda on selles, et viilitakse ikkagi enamasti millestki kõrvale ja jälle ei saa teha. On majanduslikud põhjused, mis tegelikult on noh monopolide värk tavaliselt. Jah, Andres Tarand: mina Andres Tarand: muidugi Saatejuht: Kliimateadlasena, mulle meeldiks, kui kliimateadlastel rohkem raha antaks, et me saaksime tegelikult ka kliimat uurida. Mitte ainult, mitte ainult seda, et, et kuidas, kuidas kliima muutub, vaid ikkagi ka seda, et noh, miks see nii on ja selliseid põhjuslikke seoseid rohkem. Saatejuht: Ma ei tea, ma ikka hea meelega, ma lugesin kokku, meil veel 10 kuulajat oli, aga. Saatejuht: Rohkem oli või? Aa, ei, ma mõtlen praegu, praeguseks on juba suur hulk on lahkunud, et ma siis tänan kõiki, kes meil osalesid. Et aitäh, et tulemast siia Lõuna-Eestisse. Ja aitäh mulle ka, jah.

Saatejuht: Tere. Ilmast ja kliimast räägivad Ain Kallis, Kaie Kriiska ja Andres Tarand. Mina olen Piia Post. Ain Kallis: Siin Kagu-Eestis esineb ka kohalikke ilmasid, mujal Eestis domineerivad importilmad. Saatejuht: Ain, tutvusta ennast. Ain Kallis: Olen klimatoloog Ain Kallis. Saatejuht: Kaie, palun. Kaie Kriiska: Olen Kaie Kriiska, Tartu Ülikooli maastikuökoloogia doktorant. Andres Tarand: Olen klimatoloog Andres Tarand. Saatejuht: Viimasel ajal on tihti olnud erandlikult soojad talved. Kas nii jääbki? Ain Kallis: Sünoptikud teavad, mis juhtub kolme päeva pärast, aga juba nädala pärast toimuvat nad ei tea. Rääkimata suvest-sügisest-talvest. Seda oskas üks Põlvamaa mees, küsis täpse ennustuse eest 200 krooni. Saatejuht: Kroone enam pole. Ain Kallis: Pole jah. Saatejuht: Kas tuleb vihmavaba jaanipäev? Andres Tarand: Juunikuus on sajupäevi tavaliselt pooled. Saatejuht: Üle terve Eesti sajuta jaanipäevi on harva, aga konkreetses kohas on ilmselt pooleks. Ain Kallis: Kümnest aastast on kaks küll täiesti sajuta, inimestele lihtsalt tundub, et jaanipäeval alati sajab. Saatejuht: Räägime tänavu kevadest ja juba olnud ühest suvest. Ain Kallis: Meteoroloogiline suvi algab 1. juunil, astronoomiline suvi 22. juunil. On ka klimaatiline suvi ehk kui ööpäeva keskmine temperatuur on mitu päeva järjest üle 13 kraadi. Tänavu algas klimaatiline suvi Tartu kandis 7. mail. Vahepeal tuli tagasi klimaatiline kevad. Saatejuht: Maikuu kohta väga soe. Ain Kallis: 14-kraadise keskmisega maikuud on harva. Erakordne oli ka pikk põud. Saatejuht: Kuuajane kuivus. Ain Kallis: Vähemalt siinkandis tuli nüüd vihma. Täna muldasin kartuleid. Saatejuht: Kaie, kuidas sinul kartulitega on? Kaie Kriisa: Linnainimesena saan kartulid poest. Saatejuht: Miks oli nii soe? Atmosfäär oli väga kõrges sambas, Põhja-Euroopas oli kõrgrõhkkond Skandinaavia ja meie kandis. Mis on kliima? Kaie Kriisa: Kliima on umbes 30-aastase perioodi ilmastikutingimuste kogum. Saatejuht: Mis on ilmal ja kliima vahe? Publikust: Ilm on lühiajalisem, kliima pikaajalisem. Ain Kallis: Ilm on see, kui hommikul vaatad aknast välja, et mida selga panna. Kliimaga arvestad siis, kui lähed maikuus poodi juuniks-juuliks-augustiks asju ostma. Andres Tarand: Meile kliimasoojenemine tähendabki seda, et talved soojenevad. Saatejuht: Viimane talv oli päris tavapärane, lume ja jääga. Ain Kallis: Soojade talvedega on ära harjutud. Saatejuht: Kliima on see, mida ootame, ilm on see, mida saame. Kui palju mõjutab kliimamuutusi Donald Trump? Andres Tarand: Trump ei suuda midagi teha, sest USA teadlased lasevad edasi. Kaie Kriisa: Lisaks keskkonnale mõjutavad kliimamuutused ka riikide majanduslikku ja poliitilist olukorda. Saatejuht: Kas kliimamuutus puudutab tavakodanikke? Andres Tarand: See puudutab kõiki. Ain Kallis: Eesti esimese kliimamuutuste mõjude hinnangu tulemustes oli esimesel kohal kliimamigrantide sissevool. Saatejuht: Põhja-Euroopa peaks soojema kliimaga muutuma niiskemaks, Lõuna-Euroopa kuivemaks. Kaie Kriiska: Mullu võeti vastu Eesti kliimapoliitika põhialused aastani 2050 ja kliimamuutustega kohanemise arengukava ja rakenduskava. Saatejuht: Keda mõjutaks kliimamuutus kõige rohkem? Ain Kallis: Meie metsakasvatajaid. Saatejuht: Kaie soovib lisada. Kaie Kriisa: Kliimamuutused mõjutavad mitut valdkonda. Saatejuht: Me ei teagi, missugune muutus täpselt tuleb. Kuidas kohaneda teadmatuga? Andres Tarand: Euroopa Liit on üksmeelel, et üle kahe kraadi ei tohi lasta soojeneda. Eestil on häda põlevkivienergeetikaga. Saatejuht: Teatud ajast põlevkivitehnoloogiaga jaamad suletakse. Andres Tarand: 2030. aastaks. Saatejuht: Mis oleksid kliimamuutuse ärahoidmise meetmed? Kaie Kriisa: Rahvusvahelised kliimalepped. Kyoto protokoll, Pariisi kliimalepe. Saatejuht: Pariisi leppe kehtivus alles algab. Kaie Kriisa: Kyoto eesmärke täitsid vähesed riigid. Pariisi leppes on riigiti kirjas kasvuhoonegaaside vähendamise plaanid, aga nende mitte-täitmisel ei järgne mingeid sanktsioone. Saatejuht: Senised strateegiad ja meetmed väga ei tööta. Andres Tarand: Kui süsinikumüüki börsil muudeti, läks see pankurite kätte. Saatejuht: Süsiniku kinnipüüdmise poliitika. Andres Tarand: Sellest räägitakse palju. Saatejuht: Eesti kaevanduste juurde ei saa teha vajalikke maa-aluseid mahuteid. Publikust: Võiks luua looduslikke lahendusi. Saatejuht: Kuidas ikkagi USAga on? Kaie Kriiska: USA lahkub Pariisi leppest. Saatejuht: Kommentaar Marko Kaasikult. Marko Kaasik: Näiteks Nicaragua ei allkirjastanud, sest lepe oli väheambitsioonikas. Saatejuht: Ka nii on võimalik. Kaie Kriisa: Lahkumine kahjustab USA enda mainet. Saatejuht: Mida poliitikule öelda? Ain Kallis: Riikidevaheliste kliimamuutuste komisjoni aruanded olgu arusaadavad algkooliõpilastelegi. Saatejuht: Kommentaar Igor Tarolt. Igor Taro: Kas kliimale oleks parem metsi raiuda või mitte? Ain Kallis: Ei tasu asjatult raiuda. Saatejuht: Kuidas oodatav temperatuuritõus mõjutab Läänemerd? Andres Tarand: Aastaks 2100 võib meri just sadamalinnu suruda merest kaugemale. Ain Kallis: Geoloogide väitel pidavat Läänemere taseme tõusmisega käsikäes tõusma ka meie rannik. Andres Tarand: Pärnust alates rannik langeb. Saatejuht: Lõuna pool rannik langeb, põhja pool tõuseb. Andres Tarand: Kaliningradi oblastis on juba suured varingud. Saatejuht: Kas Läänemeri muutub vähem soolaseks? Elusorganismidele on see ohtlikum. Ain Kallis: Pärnu uputuste näitel, kui me ei hakka prügi sorteerima, siis uputused korduvad 2–5 aasta tagant. Saatejuht: Kommentaar publikust. Publikust: Maailma riigid subsideerivat fossiilenergeetikat nelja triljoni euroga aastas. Saatejuht: Poliitiline sõnavõtt. Publikust: Millal madalatel saareriikidel elamine võimatuks muutub? Andres Tarand: Vaikse ookeani väikestest saartest käib laine üle kuskilt keskelt. Elanikud saab evakueerida. Saatejuht: Kas nad tahavad lahkuda? Andres Tarand: Ei. Publikust: Millal ikkagi võimatuks muutub? Andres Tarand: Paugupealt ei tea. Ain Kallis: Mõnele saareriigile ennustatakse paarkümmend aastat. Saatejuht: Mingid teguriid võivad kliimasoojenemist õnneks ka teises suunas mõjutada. Ain Kallis: 1980ndatel täheldati atmosfääri pimendumise trendi, nüüdseks on atmosfääri läbipaistvus jälle paremas seisus. Saatejuht: Veel kommentaare? Publikust: Õnneks on loodus inimestest targem. Saatejuht: Aitäh. Publikust: Soovitusi kliimasõbralikuks käitumiseks? Kaie Kriiska: Madala süsinikuga majandus. Saatejuht: Kuidas seda saavutada? Andres Tarand: Tegutsedes üheskoos järjekindlalt. Saatejuht: Aitäh kõigile!

1530006959-kliima-ilm-on-hukas

Saatejuht: Tere õhtust, head Saatejuht: vaatajad, eetris on Esimene stuudio. Alates tänasest pakume teile kolmel õhtul nädalas siinsamas nii põnevaid intervjuusid kui tuliseid debatte. Minu esimene külaline on endine tipp-poliitik, kes on tuntud kui jõuline reformija ja ta on terava ütlemisega. Täna vastutab ta Tallinna Tehnikaülikooli käekäigu eest ja kuna Tehnikaülikool saab 100, siis on paslik rääkida kõrghariduse kvaliteedist, konkurentsist ja ma luban teile, et me räägime ka päevapoliitikast. Esimene stuudio alustab. Saatejuht: Tere tulemast esimesse stuudiosse, Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo. Tere õhtust. No viitasin sissejuhatuseks, et te olete kibeda käega reformija. Kas te keerate Tehnikaülikooli 100.-ks sünnipäevaks pea peale? Jaak Aaviksoo: No pea peale kindlasti mitte, aga ma usun, et selja taha jäänud kolm aastat on ühte-teist Tehnikaülikoolis muutnud ja ilmselt on vaja veel midagi muuta, aga oleme jõudnud rahulikku vette ja teine aastasada hakkab peale väga hea enesetunde. Saatejuht: No kui Tartust korra läbi käia, siis kevadises Tartu Ülikooli rektorikandidaatide debatis käis läbi selline kujund nagu Rätsepa ülikond või Massiülikool. Kuhu suunas Tehnikaülikool ennast selles kahes valikus positsioneerib? Jaak Aaviksoo: No eks me väikeses Eesti riigis peame kõik tegema mõlemat, et siin väga tööjaotust teha ei saa, et ühed on siis ainult tippülikool ja teised on massiülikoolid, aga loomulikult tahaks pakkuda tippteadmist ja tahaks oma taset tõsta aasta-aastalt oleme seda siiamaani teinud ja ja usume, et ka kvaliteedis pakume konkurentsi nii Eestis kui ka piiri taga. Saatejuht: Väga hea, eestlased on teatavasti edetabeli usku ja ma küsin kohe alguses selle siis ära, mis ikkagi meid lahutab näiteks, ma ei tea, Pariisist, Zürichist või Tšaamersist? Jaak Aaviksoo: No ütleks nii, et võimalus valida parimaid õppejõudusid ja parimaid üliõpilasi, paremad õppejõud on väga kallid ja parimaid üliõpilasi on Eestis täpselt nii palju, kui neid on, et kui, kui Zürich või Arvarsid otsivad kogu maailmast tippusid, siis meie otsime valdavalt Eestist ja natuke piiri tagant. Et ma arvan, et need on objektiivsed piirid, aga isegi väikese valikuga ma arvan, et kõik Eesti ülikoolid ja kindlasti nii Tehnikaülikool kui Tartu Ülikool tõusevad selles edetabelis veelgi. Saatejuht: Kui Eesti saab üks tänapäeva Eesti ülikool olla või on see nii-öelda globaliseerumise rong selles mõttes lootusetult läinud? Jaak Aaviksoo: See on üks kõige raskemaid küsimusi, aga ma arvan, et me peame olema ikkagi väga Eesti, et Jaak Aaviksoo: 1,3 miljonit ja kui me siin ajame ainult maailma asja ja Eesti asja ei aja, et siis, siis meid tegelikult, tegelikult siia Eestisse nii väga vaja ei ole, et see tasakaalu otsimine on keeruline. Eks meil saab inglise keelt tasapisi veel rohkem olema, aga ja ka välisüliõpilasi, aga ütleme kuskil veerandi või kolmandiku peal tuleb ilmselt pidama jääda ja hoida seda eesti keelt ikkagi valdavas enamuses nii Tartus kui Tallinnas. Saatejuht: No siiani välistudengite arv tegelikult kasvab ja ilma selleta ei saa ka kõrgeid kohti edetabelites. Jaak Aaviksoo: No absoluutselt, eks ta niimoodi ongi, et me peame leidma kompromissi, et täna on see üliõpilast, välisüliõpilaste arv 10 protsenti Tehnikaülikoolis, 13, me oleme kõige rahvusvahelisem. Aga no ütleme 20 25, aga siis on vaja väga tõsiselt mõelda, et, et kui kaugele minna. Ja nagu ma ütlesin, et üle kolmandiku kindlasti minna ei saa, ilma et me kaotaksime seda Eesti sisu. Tehnikaülikool sündis 100 aastat tagasi koos Eesti Vabariigiga ja ausalt öeldes ilma Eesti Vabariigita edasi minna on peaaegu võimatu ja ja ei ole ka mingit mõtet. Saatejuht: Väga tore, me tuleme korduvalt Tehnikaülikooli käekäigu juurde tagasi tänase vestluse juures, aga me räägime siiski ka kogu kõrgharidusmaastikust laiemalt. Te ütlesite mõned päevad tagasi Rahvusringhäälingus, see oli minu meelest Aktuaalsele kaamerale, et ülikoolid on oma vastutusvaldkondades kokkuleppele jõudnud. Saatejuht: Jällegi viide sellele samale Tartu Ülikooli debatile, mida me tegime ja, ja noh, ma mäletan, et sealt Tartu poolt oli ikkagi kuulda, et Aaviksoo kisub seda tekki ikka kõige jõulisemalt enda poole, et kas te võtate patu omaks? Jaak Aaviksoo: Ei no tasapisi on tekki tirinud kõik rektorid, see peab, käib asja juurde, aga, aga ma arvan, et kui kuus aastat tagasi sai kokku lepitud need vastutusvaldkonnad, et klassikaline ülikool Tartus, Tehnikaülikool Tallinnas, kunst ja muusika Tallinnas, õpetajad ja sotsiaaltallinnas ja maaelu ja, ja roheline elu Tartus, et siis see on enam-vähem kuus aastat paigas olnud. Et nüüd uute lepingute raamides on, on pigem Tartu poolt seda tekki tirimist kuulda, et kui nüüd elektroonika ja automaatika tahetakse Tartusse viia, et siis see meenutab natuke 30 kuuendat aastat, aga aga ma usun, et me tegelikult leiame mingi mõistliku kompromissi. Saatejuht: Aga teile endale kuuluvad sõnad, ülikoolidest võib aru saada, kui supijagamine on välja kuulutatud, on tark kulbiga kohal olla. Jaak Aaviksoo: Ja see muidugi on õige mõte, et eks ma arvan, et kui inseneriteaduskonda tahetakse Tartusse, et siis võiks ju arstiteaduskonnas Tallinnas rääkida, et eks me nüüd saame aru, et, et need ilmselt kumbki idee lõpuni realiseeru, aga mingid ambitsioonid õhus on ja eks siis tuleb natukene siis jõudu katsuda ja vaadata, mis see mõistlik kompromiss võiks olla. Saatejuht: Tõlgime selle jutu natukene siiski eesti keelde, me räägime siiski rahast, mitte ülikoolide soovist vastutada ühe või teise ala eest rohkem. Jaak Aaviksoo: No tegelikult see ei ole päris raha jagamine, et ta natukene mõjutab raha ka, aga eks ta ole nagu ütleme märgilise tähendusega, et kui Tehnikaülikool ei ole enam ainukene Tehnikaülikool, vaid seda, seda tehakse ka Tartus või et arstiteaduskond tuleb Tallinnasse või õigusteadus, mis on palju realistlikum, tuleb Tallinnasse, et eks see käib nagu eneseau pihta ka. Et asi ei ole ju ainult rahas, et raha on ka oluline, aga tegelikult ma arvan, see akadeemiline sisu ja staatus on isegi tähtsamad kui raha. Saatejuht: No Toomas Asser on lubanud oma positsioone Tallinnas tugevdada, julgelt, kas te magate rahulikult? Jaak Aaviksoo: No ma arvan, et see, mida Tartu Ülikool teeb, olgu see siis klassikalised usuarsti Jaak Aaviksoo: filosoofia või siis õigusteaduskond, et senikaua on kõik okei, aga kui nüüd ütleme, hakatakse insenere koolitama, siis meil muidugi lähevad kõrvad Saatejuht: Kikki. Saatejuht: Nojah, aga midagi selles mehhanismis on ikkagi valesti, kas ma lihtsalt testin seda, et järsku peaks riik üldse ütlemagi jõulisemalt, mida ta siis tahab, tema ju maksab. Jaak Aaviksoo: No ja kui see riik nii hästi teaks, et kõik maailmad on, maailma riigid on enam-vähem loobunud kindlaks ütlema, see, et 13 õpetajat ja 72 inseneri, et tegelikult me ei tea. Ja enamus maailma ikkagi otsustab tegelikult üliõpilaste valikute järele ja siis suunab natukene, et noh, meie ka Eestis teame, et eks meil insenere on rohkem vaja, IT-inimesi on rohkem vaja, võib-olla on sotsiaalvaldkonnas erialasid, kus neid on vähem vaja. Aga samal ajal õiguse lõpetajad saavad väga kõrget palka, et ega nad tööta ei jää, et, et ju siis keegi ikkagi neid tööle võtab. Saatejuht: No veel kord ikkagi see, las see arstiõpe jääb ikka Tartusse. Saatejuht: Te lihtsalt testite neid piire natuke nende läbirääkimiste käigus? Jaak Aaviksoo: No eks, eks rektorid ole alati reljeefselt esinenud, et kunagi kunagi hea eelkäija kadunud Peeter Tulviste ju ütles, et Tallinna Ülikool, see kõlab nagu Tartu kilud, et siin teravaid mõtteid on olnud aegade jooksul ikka, aga aga ma arvan, et inseneriaisandus Tallinnas ja arstiteaduskond Tartus on enam-vähem mõistlik ja kui me sealt siis natuke püüame seda tasakaalu nihutada, siis. Siis peaks ülikoolid omavahel kokku leppima, mida see tegelikult tähendab, et vaevalt et riik saab siin käsu korras midagi paremaks teha. Saatejuht: Mõni aeg tagasi räägiti Eestis ühe ülikooli ideest, on see hullumeelne mõte? Jaak Aaviksoo: Sõltub, mis see tähendab, et eks tegelikult üks klassikaline ülikool meil ju üks on, et see on Tartus, et seda keegi ju ei sea küsimärgi alla, aga on olnud ka see idee, et teeme ühe suure Eesti ülikooli, nii nagu on, ma ei tea, California ülikool, mis tegelikult on ju ka 10. kampuses eraldi ja formaalselt see on üks ülikool. Et noh, paberi peal võib kõike teha, aga päeva lõpuks, mis on oluline, on ikkagi ühe ülikooli sisemine kultuur ja aura ja identiteet, nii et jõuga kokku panna isegi täna noh, Maaülikool ja Tartu Ülikool, et, et ma olen ka kuidagi võib-olla rahumeelsemaks muutunud, kui ma 20 aastat tagasi olin, et ma olen selle mõtte suhtes ka veidi, veidi skeptiliseks muutunud, et täna tõenäoliselt on mõistlik jätkata nende laevadega, mis meil juba laevastikus on. Saatejuht: Kui me räägime ülikoolide rahast, siis me ei saa üle ega ümber tasuta kõrgharidusest, noh, see on selline lihtsustatud koondnimi. Te olite haridusminister. Kas see eksperiment on tänaseks ebaõnnestunud? Jaak Aaviksoo: Ma pigem mõtlesin vastupidi, et tegelikult see oli esimene ja viimane kord sel aastasajal, kus kõrgharidus oluliselt raha juurde sai, et see oli 40 protsenti raha juurde enam-vähem täpselt 40 miljonit. Nüüd on juba neli aastat rahastamine külmutatud ja eelseisvaks neljaks aastaks on ta ka külmutatud, nii et ülikoolidele tuli see igal juhul kasuks. Mis puudutab muid eesmärke, siis meil on täna üliõpilasi on vähem. Jaak Aaviksoo: Lõpetajaid on rohkem, katkestajaid on vähem, nii et ma arvan, suures plaanis on see eesmärgi täitnud, aga mis tulevik toob, ma kardan, et tuleb ka Eestis tasuline kõrgharidus jälle ühel hetkel lauale. Saatejuht: Ma just tahtsin öelda, siin on kriitikuid on päris teravaid, Viktor Trasberg näiteks Tartu Ülikoolist on isegi öelnud, et poliitiline populism lõhkus ära loogiliselt toimunud rahastusmudeli ja ta isegi nimetas seda kõrghariduslikuks bolševismiks. Jaak Aaviksoo: No Viktor Trasberg on muidugi klassik, et ma saan aru, et eks see lõi tema rahakoti pihta nii valusalt, et see reljeefsus tuli veel paremini välja, aga aga see mudel, mis oli Eestis ja teistes teistes postsovjetlikes riikides, et et ilma rahata, ilma rahata saavad õppida targad, aga kes siis muidu ülikooli ei pääse, siis saavad ennast raha eest sisse osta, sealhulgas ka majandusteaduskonda või õigusteaduskonda. Et see oli tegelikult väga halb praktika ja seda heideti meile ka rahvusvaheliselt ette, et see aeg kindlasti tagasi ei tule. Aga nagu ma ütlesin, et ega mulle tundub, et avalikud taskud jäävad hõredaks igal pool Euroopas ja ja Euroopa on ju enam-vähem ainuke kant maailmas, kus kõrgharidus tasuta on, et, et see teema tuleb lauale, tahtku Aaviksoo, mis ta tahab, aga, aga see teema tuleb lauale tuleb. Saatejuht: Aga kui Aaviksoo saaks, siis ta teeks mingisuguse vahepealse versiooni, pisut suurem omaosalus ja stipendiumide süsteem Jaak Aaviksoo: Või? Ma arvan küll, et me liigume sinnapoole, üks on, üks on omaosalus ja stipendiumide süsteem, aga teine on ikkagi see, see nii-öelda sissetulekust sõltuv tagasimaksmine, mida Austraalia mudeliks nimetan, ma detailidesse ei lähe, aga aga igal pool maailmas otsitakse, et me ju teame, et Põhjamaad juba on ju osalise õppemaksu sisse viinud paljudel juhtudel, kes olid väga-väga nii-öelda sotsialistlikud, aga, aga ei ole lihtne tänapäeval kõrgharidust pidada, kui avalikku raha jääb järjest-järjest vähemaks. Saatejuht: Räägime veel konkurentsist, kuidas Tehnikaülikool kavatseb võita selle väga terava konkurentsi Eesti helgemate peade peale ja noh, ma võin ka suunava küsimuse siia juurde panna, noh nii palju, kui ma aru saan, siis kvaliteetselt laia matemaatika eksamisooritajaid on Eesti peale umbes sama palju, kui teie vajadus on. Jaak Aaviksoo: No nii ta on ja me oleme siin aru pidanud, me ei tahaks kuidagi loobuda sellest laiast matemaatikast, meie, meie oleme kogu aeg latti tõstnud tegelikult ja mul on hea meel, et vaatamata latti tõstmisele viimasel kolmel aastal on me, me igal aastal tasapisi rohkem vastu võtnud esimesele kursusele. Me saame rohkem olümpiaadivõitjaid, me saame rohkem kuldmedaliste, et tasapisi me siiski on ka väga head lõpetajad meid üles leidnud ja ma arvan, et see tendents jätkub. Saatejuht: Kui kvaliteetne see materjal on, kellega te siis nii-öelda tööle hakata, et noh, Eestis liigub selline legend, et kuni põhikoolini oleme me maailma klassis ja siis kusagil vahepeal kaob mõistus ära. Jaak Aaviksoo: No nii ja naa, ma arvan, tegelikult meil väike probleem on, et meil ikkagi väga suur hulk noortest läheb pärast põhikooli edasi gümnaasiumisse, mujal maailmas on see protsent palju väiksem ja loomulikult, kui sa valid nii-öelda paremat, siis on ka keskmine lõpus on, on, on parem. Aga mina ei ole kuulunud nende hulka, kes arvavad, et haridus käib alla või mis iganes, on see siis põhihariduse või keskhariduse asemel, et ei ole hullu, et Eesti, Eestis on väga hea haridus, tegelikult kuulake kolleegide juttu rahvusvaheliselt ja siis saate aru, et tegelikult on päris hästi. Nii et jah, muidugi talente tahaks, tahaks ikkagi teraseid noori inimesi, aga kui ma sel aastal avaaktusel käisin, siis neid jätkub ka, et ma olen kurb. Saatejuht: Aga otsapidi sellesama tasuta hariduse teemaga seondub ikkagi see üliõpilaste motivatsiooni teema, noh väljalangevus on jätkuvalt suur ja tegelikult ka, ega see kaks kolmandikku tööl käimist ka vist päris normaalne ei ole. Muidugi. See on oluliselt kõrgem kui Euroopas ja see on juba kaugel sellest, et me räägime, et neil peab olema side tööturuga. Jaak Aaviksoo: No eks meil ongi, et meil on, meie mure on ju laiem, et meie tööviljakus ei kasva. Meie tööviljakus on, on viis-kuus aastat, istub enam-vähem samal kohal. Meie ettevõtluses on pigem, pigem trend sinnapoole, et toome odavat tööjõudu sisse. Me võtame, võtame esimese kursuse, teise kursuse, kolmanda kursuse üliõpilased tööle, kellel tegelikult ettevalmistust ja sellega kaasnevat kompetentsi ja tööviljakust ei ole. Ma arvan, et siin on laiem probleem, et see on ainult ülikoolide probleem, et ei saa Inglismaal ega Ameerikas esimese kursuse üliõpilane täisajaga õppida ja töötada, talle ei anta töödki. Kui välja arvatud võib-olla McDonaldsis nõusid pesta, aga see, et oleks programmeerija, see nüüd ei lähe mitte. Selleks ikka on vaja esi ja esiteks haridusamet selgeks õppida. Nii et meil jah, tööturg pakub nii häid võimalusi, et noored arvavad, et võib-olla polegi vaja seda ülikooli diplomit ja see takistab ülikooli tööd. Saatejuht: Kas ülikooli diplomeid jagatakse Eestis liiga palju? Jaak Aaviksoo: Ja see on niisugune provokatsioon, et ma. Täiesti teadlik. Aga kui või kui südamest, siis ma ütlen, et paljuvõitu jah, aga, aga noh, kes teab, tulevikus on need nõuded võib-olla kõrgemad ja mis me otsustame noorte inimeste eest, kes õppida tahavad, et kui nad väga tahavad ja latt on kõrge, no siis vastu ei ole. Saatejuht: Muide, lühike küsimus, ettevõtja Indrek Neivelt muretses Vikerraadio päevakommentaaris Eesti riigi IT-maine pärast ja tegi muuhulgas ettepaneku viia IT-kolled? Narva Kreenholmi hoonetesse, on see mõistlik mõte? Jaak Aaviksoo: No just äsja lõppes meil siin üks eksperiment, kus mina olin ka osaline ja asutasime siin omal ajal koos Andres Keevallikuga IT kolled?i, Telekom lõi kaasa ja ITL lõi kaasa, püüdsime teha erarahadega eraldi eraldi õppeasutust, mis suudaks pakkuda rohkem kui Tartu Ülikool ja Tehnikaülikool. Jaak Aaviksoo: Tulemus oli selline, et, et lõpetamise efektiivsus ja omad õppejõudusid ei suudetud üles ehitada ja tänaseks on ta liidetud Tallinna Tehnikaülikooliga, nii et uue IT-õppeasutuse ülesehitamine olukorras, kus ei jagu raha olemasolevate jaoks, et see on, see on niisugune ilus idee, aga, aga kui ressurssi ei ole, siis selle, selle täiendav laialijaotamine mitme asutuse vahel, et see ei tee midagi paremaks. Saatejuht: Kui me Narvat juba mainisime, Eestis räägitakse mitut keelt ja valimised lähenevad teatavasti, ilmselt olete märganud. Saatejuht: Kas Eesti on valmis minema lasteaedades ja koolides pigem kiiremini ja jõulises tempos üle eestikeelsele õppele? Jaak Aaviksoo: Ma arvan, et Jaak Aaviksoo: see, mis me oleme viimasel aastal näinud aruteludes ühtluskooli ka keelelise ühtluskooli loomisest erinevas versioonis, olgu see siis Eesti 200 versioonis või või Vabaerakonna või, või sotside versioonis, et tegelikult sinna suunas on mõistlik liikuda ja ma väga loodan, et mingi sammu me suudame astuda. Eks saatan on detailides ja kuidas Narvas seda eestikeelset õpet kohe Saatejuht: Esimesest silmas. Jaanus Toom ütleb, et järgmised 40 aastat ei ole see võimalik. Jaak Aaviksoo: No ärme 40 aastale peale ette mõtle, et mõtleks nelja aasta peale ja astuks ühe sammu, et siis, siis tulevad järgmised 36 aastat võib-olla lihtsamini kätte, et aga liiguks, liiguks, ma usun, et on ka, on ka venekeelses kogukonnas väga palju inimesi, kes juba täna ju tegelikult panevad oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda, eestikeelsesse kooli ja kui me seda mõistlikult teeme, austades, austades venekeelse kogukonna huve, Siis ma arvan, et see on võimalik ja kindlasti annab väga head võimalused integreerida Eesti ühiskonda, sotsiaalne võrgustik, keeleoskus, avalik sektor ja ametid väga palju positiivseid jooni ka ka mitte siis ainult integratsiooni mõttes, vaid ka isikliku karjääri mõttes. Saatejuht: Jaak Aaviksoo, ma külastasin teie Facebook'i profiili ja, ja ma märkasin, et teie poliitiline närv ei ole mitte kusagile kadunud. Võib-olla selle teema sissejuhatuseks oleks õige küsida, et kas Eesti poliitika või siis täpsemalt öeldes parlamendipoliitika on kriisis ja vajab mingisugust, noh, see on klišee, aga restarti või mitte? Saatejuht: No kriisis. Defineeri kriis. Jaak Aaviksoo: Demokraatlik riik on kogu aeg kriisis, et, et eks need valikud on täpselt niisugused, nagu nad on, need alternatiivid, mida meile pakutakse ka uute poliitiliste jõududena, no ütleme, väga paljusid täna ei veena. Et mina ka tegelikult tahaks näha poliitikas uusi nägusid, uusi inimesi, kes on tõestanud ennast väljapool poliitikat. Saatejuht: Usute Eesti 200 suurtšanssi muuta Eesti ajalugu? Jaak Aaviksoo: Tore oleks, kui sealt tuleks midagi, aga elame-näeme. Saatejuht: See ei olnud väga optimistlik vastus. Kuulge, teie endine koduerakond lööb seal päris kõvasti nii-öelda konservatiivsel tiival, aga nad kaotavad selle lahingu igast asendist EKRE-le. Mida Isamaa omad valesti teevad? Jaak Aaviksoo: No on niisugune ütlemine, et liiga vähe liiga hilja, et strateegilised vead tehti siis, kui, kui, kui liituti üsna printsiibitult tegelikult Res Publicaga ja kaotati see, see tegelik side konservatiivse või rahvuslik-konservatiivse tiivaga. Ja kui see asi jätta unarusse, siis käremeelsemalt muidugi on, muutuvad põliseestlasteks ja võitlevad siis nende meetoditega, mis me täna näeme. EKRE tulevik on kindlasti palju Jaak Aaviksoo: noh, roosilisem täna kui Isamaal ja selle olukorra taastamine on väga-väga keeruline. Mille üle mul on ausalt öeldes väga kurb meel. Saatejuht: Ja siis on suured, vaadates Reformierakonna keski, vanad sõjanuiad on juba välja toodud ja tundub jälle, et kogu Eesti arengu võtmeküsimus ongi nende omavaheline kraaklemine, et kas see rahuldab seid, see diskussioon? Jaak Aaviksoo: Ma ei usu, et see on kraaklemine, et eks, eks, eks nad näevadki ühiskonda erinevalt ja, ja valijaskond on ka üsna erinev, aga, aga vaatame, vaatame tõele näkku ja ütleme, et Jüri Ratas on väga hästi hakkama saanud. Ma arvan, et talle tuleb tunnustust avaldada. Et oravatel läks elu vahepeal üle kivide ja kändude. Nii et siin niisugune taktikaline edu on täna Keskerakonnal ja aga oravad ei ole oma potentsiaali veel avanud, et, et ootaks väga ära Kaja Kallase julged ja, ja tulevikku vaatavad seisukohad ja ma arvan, et neil on täielik võimalus valimised võita. Mis Jaak Aaviksoo: on ühe rektori Saatejuht: Suurim hirm seoses lähenevate valimistega? Jaak Aaviksoo: Väga-väga killustunud parlament ja printsiibitud kompromissid, et, et kui me saame, kui me saame väga killustunud parlamendi, siis tõenäoliselt mõistlikku pikaajalist poliitikat on raske kokku leppida, igaüks tõmbab pikemad tikku ja ja tuleb üks printsiibitu kompott ja ebastabiilsus, et see ei ole hea kellelegi kõrgharidus kaasa arvatud. Saatejuht: No väljakukkujaid tänase seisuga tuleb ilmselt, kui me vaatame ka Vabaerakonna tänaseid uudiseid, et seda on piinlik vaadata kõrvalt. Jaak Aaviksoo: No kurb jah, aga ütleme nii, et eks see, eks see Vabaerakonna sündi olid need defektid juba sisse kirjutatud, kui natukene jälgida, mis, mis põhjal ja ja noh, seal oli, oli egotrippi, oli rumalat solvumist, oli palju-palju asju, mille peale ei ole usaldusväärset erakonda, on väga raske üles ehitada. Jüri Adams kahju, kes on nagu suur suur mõtleja, aga seal ümber on seda kvaliteeti, jäi väheks. Saatejuht: Meil on umbes üks minut saate lõpuni, mängime mängu, et saatejuht suudaks täita teie ühe soovi, mida te sooviksite saja-aastasele Tehnikaülikoolile? Jaak Aaviksoo: Ma sooviksin, et Tehnikaülikool Jaak Aaviksoo: leiaks üles oma partnerid, eelkõige siit Eestist ja suudaks tõepoolest panustada Eesti majandusarengusse ja ühiskondliku arengusse, nii nagu ta tegi esimese vabariigi ajal. Elektrifitseerimine, energeetika, ehitusteed, sillad, tänapäeval ka IT, et ma arvan, et Tehnikaülikool on täna väärt seda, et olla tõepoolest Eesti majanduse tõukajaks ja tõmbajaks ja veduriks ja see on minu soov ja ma loodan, et kui ühiskond soovib Tehnikaülikoolile just sellist saatust, siis meil kõigil on hea meel. Saatejuht: Aitäh veel kord, palju õnne Tehnikaülikoolile ja kogu Eesti hoiab teile kindlasti pöialt. Head vaatajad, Esimene stuudio on eetris teisipäevast neljapäevani pärast Aktuaalset Kaamerat. Puhas rõõm on teiega kohtuda. Homme on siin saatejuht Johannes Tralla, kohtume.

Saatejuht: Tere tulemast, Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo, kas keerate Tehnikaülikooli sünnipäeva pea peale? Jaak Aaviksoo: Kindlasti mitte. Saatejuht: Kas Tehnikaülikool on massiülikool või rätsepakool? Jaak Aaviksoo: Mõlemat. Saatejuht: Mis meid edetabelites välismaast lahutab? Jaak Aaviksoo: Tippõpetajate ja -õpilaste vähesus. Saatejuht: Kui Eesti saab Eesti ülikool olla? Jaak Aaviksoo: Raske küsimus, peab tasakaalu otsima Eesti ja maailma vahel. Saatejuht: Välistudengite arv kasvab. Jaak Aaviksoo: Üle kolmandiku see minna ei tohi. Saatejuht: Öeldakse, et Aaviksoo kisub vastutusalade tekki enda poolele. Jaak Aaviksoo: Ei, seda tirivad kõik. Saatejuht: Kui suppi jaetakse, ole kulbiga kohal. Jaak Aaviksoo: Jah, aga peame kompromisse leidma. Saatejuht: Jutt käib ikkagi rahast. Jaak Aaviksoo: Akadeemiline sisu ja au on tähtsam. Saatejuht: Asser on lubanud positsioone Tallinnas tugevdada. Jaak Aaviksoo: Aga palun. Saatejuht: Järsku riik peakski jõulisem olema? Jaak Aaviksoo: Eestis on vaja rohkem insenere, IT-inimesi. Saatejuht: Testite läbirääkimiste käigus piire. Jaak Aaviksoo: Inseneeria Tallinnas ja arstiteadus Tartus on mõistlik. Saatejuht: Kas ühe ülikooli idee oleks hullumeelne? Jaak Aaviksoo: Olen skeptiline. Pigem jätkata sellega, mis on. Saatejuht: Kas tasuta kõrgharidus on ebaõnnestunud? Jaak Aaviksoo: Ei, hästi on läinud, aga tasuline kõrgharidus võib naasta. Saatejuht: Poliitiline populism olevat rahastusmudeli lõhestanud. Jaak Aaviksoo: Mulle tundub, et avalikud taskud hõrenevad. Saatejuht: Aga teeksite vahepealse versiooni? Jaak Aaviksoo: Jah, arvan, et liigume sinnapoole. Saatejuht: Kui suur konkurents õpilaste järgi on? Jaak Aaviksoo: Väga head lõpetajad on Tehnikaülikooli üles leidnud. Saatejuht: Kui kvaliteetsed esmakursuslased on? Jaak Aaviksoo: Usun, et meil on maailmaga võrreldes hästi. Saatejuht: Miks õpilased tööl käivad? Jaak Aaviksoo: Ettevõtjad võtavad esmakursuslasi tööle. Saatejuht: Kas diplomeid jagatakse liialt? Jaak Aaviksoo: On paljuvõitu jah. Saatejuht: Oleks mõistlik IT viia Kreenholmi? Jaak Aaviksoo: Ei, ressurssideta ei aita see midagi. Saatejuht: Kas oleme valmis eestikeelsele õppele? Jaak Aaviksoo: Jah, sinna liigume. Saatejuht: Öeldakse, et 40 aastat pole see võimalik. Jaak Aaviksoo: Vaatame väiksemate sammude kaupa. Saatejuht: Kas valitsus vajab restarti? Jaak Aaviksoo: Mina tahaks poliitikas uusi nägusid näha. Saatejuht: Usute Eesti 200sse? Jaak Aaviksoo Elame-näeme. Saatejuht: Mida Isamaa valesti teeb? Jaak Aaviksoo: Räägitakse minevikust. Mul on kurb meel. Saatejuht: Kas teid rahuldab valitsuse diskussioon? Jaak Aaviksoo: Nii see käibki. Panustan Keskerakonnale. Saatejuht: Mida kardate valimistega seoses? Jaak Aaviksoo: Killistumist ja printsiibitust. Saatejuht: On ka väljakukkujaid. Jaak Aaviksoo: Vabaerakond oli määratud hukule. Saatejuht: Mida sooviksite saja-aastasele Tehnikaülikoolile? Jaak Aaviksoo: Et ta saaks Eesti arengus osa olla. Saatejuht: Aitäh, kohtumiseni.

esimene-stuudio-jaak-aaviksoo

Saatejuht: Tere, tere. Saatejuht: Arutelu pealkiri on siis Seilamine tööjärgsel meediamerel ja kuidas kriitiliselt meedet tarbida. Saatejuht: Võib-olla mõned teist nägid ka seda arutelu tutvustust Arvamusfestivali kavas ja seal võib-olla võis jääda sihuke küsimus õhku, et kes ma sihuke olen ja miks ma seda teen, et. Ma ise olin seal ennast tutvustanud aktiivse kodanikuna ja tegelikult ma selles rollis siin nagu täna ka olen, et. Saatejuht: Et ma ise olen ennast viimase paari aasta sees leidnud olukorrast, kus tarbides siis erinevat meediat, nii, nii Eesti meediat kui ka välismeediat. Mulle on jäänud mulje, et ma ei saa päris täpselt aru enam, mis on see õige meedia, kus räägitakse tõde ja kus on, kus on. Saatejuht: Kus on faktid ja mis on see meedia, kus, kus räägitakse võib-olla natuke nagu mingisuguse vale nurga alt asja. Saatejuht: Ja, ja sellega seoses ongi mul tekkinud päris palju küsimusi ja ma olen sellises nagu ebameeldivas olukorras, et, et mida ma siis nagu tarbin ja millist, millist meediat ma lugema peaks. Et tundub, et Saatejuht: olenemata siis sellisest Saatejuht: meediaväljaandest, kõigil on mingisugune poliitiline või, või, või maailmavaateline agenda, mida natuke siis nii-öelda peale surutakse. Saatejuht: Ja, ja sellega seoses ma tegelikult kutsusingi nii-öelda need inimesed siia, kellega me täna arutleme eesmärgiga, et nad tegelikult minu muredele ja probleemidele vastuse annaksid. Et, et millest ma siis tegelikult, millest me täna teilt rääkida tahaks? Olekski siis, ma tutvustan teile siis seda kava, et kõigepealt me teeme väikse kuulajamängu, kus te saate ka oma arvamust avaldada, saate kohe Saatejuht: aktiivsed olla. Saatejuht: Siis teeme esimese sellise intervjuu Janek Uiboga, kes on sellise veebi, veebiväljaande, veebiajakirja nagu edasi.org, vastutav välja, väljaandja. Saatejuht: Teine intervjuu või teine plokk on kahe faktikontrolli organisatsiooni esindajaga. Üheks on siis Severi Hämar, kes on Soomest ja veab sellist faktikontrolli organisatsiooni nagu Faktabaari. Ja Eesti poolt Herman Kelomees, kes, kes teeb siis koos Eesti Väitlusseltsi, EPL-i ja Delfiga faktikontrolli. Mis siis Eesti, Eesti meediat nii-öelda kontrollib. Ja kolmas intervjuu on siis Siim Ruuli ja Tom Suistega. Siim on minu vana kursavend. Aga veelgi rohkem on ta siis Pärnu Süttevaka Gümnaasiumi ühiskonnaõpetaja, ütlesin õieti? Saatejuht: Ühiskonnaõpetuse õpetaja, täpselt. Ja, ja Tom on siis sellest aastast Pärnu Süttevaku Gümnaasiumi abiturient. Saatejuht: Ja, ja nendega siis tahakski rääkida sellest, et kuidas, kuidas on sihuke Saatejuht: noorte ja siis võib-olla rohkem vanemate inimeste meediatarbimisharjumused erinevad. Ja, ja mismoodi, mismoodi nemad näevad, et, et kuhu see trend nagu liikumas on ja kuidas on, kuidas seda kriitilist sellist mõtlemist meis kõigis arendada. Et, et kuidas seda kriitilist meediatarbimist rohkem, rohkem siis kodanikule lähemale tuua. Saatejuht: Pärast seda teeme teise kuulajamängu ja selle jaoks on needsamad ajakirjad teil ja ajalehed, mida ma siis palun teie käest või mida te võiksite grupiviisiliselt teha, et kõigil vist neid ei ole, aga need on üle kahe, üle kahe pingi. Et võtke ja vaadake siis sõbraga või, või, või uue tuttavaga ka, et millised võiksid olla sellised pealkirjad, mida, kui me paneme ennast sellisesse utoopilisse Eestisse, kus valitseb, ütleme, autokraatlik diktatuur ja. Ja meediavabadust ei eksisteeri, et mis on siis need pealkirjad, mis, mis näiteks Eestis sellises Eestis ei, ei avalda, ei avaldataks nii nagu nad täna siis nendes ajalehtedes avaldatud on. Et ja kui keegi tahab, siis muidugi saab kommenteerida, miks ta nii arvab. Saatejuht: Pärast seda on meil paneeldiskussioon, kus ma tegelikult avan selle Saatejuht: rohkem teile, et teie saaksite küsida. Ja, ja küsimustega on tegelikult nii, et ma hea meelega võtaks küsimusi jooksvalt, et kui kellelgi on küsimusi, siis tõstke käsi üles ja, ja ma arvan, et hea meelega kohe vastame ära. Saatejuht: Ja, ja lõpuks siis väike kokkuvõte, et kõik meie panelistid saavad lõppsõnaks natuke aega. Ma küsin neid ka ühe siukse suunava küsimuse. Ja, ja sellega siis paneme selle arutelu purki. Saatejuht: Enne kui me selle kuulaja mängu juurde läheme, siis ma räägin ka paar sellist administratiivset poolt, mida, mida on hea teada üldiselt Arvamusfestivali aruteludel käies, et. Esiteks see aasta on siis esimene aasta, kus kõiki arutelusid lindistatakse. Et kui te küsite või arvamust avaldate, siis teadke, et see jääb igavesest ajast igaveseks, igaveseks kuhugile internetiavastus, internetiava, avarustesse. Ja, ja seda enam kustutada ei saa. Ja, ja teine asi on see, et osaliselt on meie, meie intervjuud ja arutelud inglise keeles. Et Severi küll on kunagi eesti keelt õppinud. You have learned Estonian and I understand it. Saatejuht: But to make it more easy for you, I think we are going to have some of the question and, and your answers of course in, in English. Saatejuht: Ehk siis osaliselt me räägime inglise keeles, kui kellelgi tekib küsimust, küsimusi selle kohta või vajab täpsustust, siis andke mulle jälle märku ja, ja ma võtan siis nende, nende sellised vastused ja, ja küsimused kiirelt paari sõnaga kokku. Saatejuht: Ja kolmandaks ja võib-olla kõige tähtsamaks, mida kõikidel aruteludel tuleks täpsustada või siis nii-öelda rõhutada, on see, et, et üritame seda hoida sellise Saatejuht: sõbraliku aruteluna. Et kõik arvamused on teretulnud, mingisugust vale või rumalat arvamust ei ole. Saatejuht: Kuulame teised ära, kui teised küsimusi või, või oma arvamusi avaldavad. Saatejuht: Aga selle, seda siis sellise klausliga, et kui te oma arvamust avaldate, siis ärge liiga pikale sellega minge, et, et mul on, meil on täna siin viis panelisti olemas juba, et kuuendalt lihtsalt ajaline, ajaline aeg siis nagu ei, ilmselt ei lubaks, et. Et üritage need siuksed kolme-nelja lauselised Saatejuht: kokkuvõtted on enda seisukohast anda siis meile edasi. Ja sellega ma tegelikult administratiivpoole pealt lõpetaks ja teeme siis selle esimese kuulajamängu. Kuidas see siis välja näeb, on see, et küsin teie käest neli küsimust ja, ja ühe sellise, ütlen siis ühe sellise väite või, või seisukoha. Ja ma palun teil, et te siis kätega annaksite märku, kas te olete sellega nõus või te ei ole sellega nõus, et kui te olete nõus, siis väga selgelt tõstke käsi üles. Kui te ei ole sellega nõus, siis muidugi jätke käsi tõstmata. Saatejuht: Ja esimene küsimus, ma ütlen, küsin seda siis nii inglise kui eesti keeles. Saatejuht: Do you trust the informatiivne you are getting from Estonian media source today? Saatejuht: Okei. Saatejuht: Raisk, raisk your hands up so it's kind of like no, Saatejuht: like no, it's, Saatejuht: it's, it's, it's, it's, it's hard for me to be a little bit more than halb, okay. Saatejuht: Second question, Saatejuht: do you think there is a problem with Estonian media that we have fake news or, or desinformation spreating? Is there, is there problem with fake news and Estonian media? Saatejuht: Ja et jah, vabandust, et eesti keeles siis, kas eesti meedias on probleeme valeinformatsiooni või, või libauudiste levikuga? Saatejuht: Siin vaatan ka, et Saatejuht: pigem sihuke pooled arvavad, et jah, on, okei. Saatejuht: Ja siit selline huvitav siis nii-öelda statistika, et sel aastal Europarameeter avaldas Saatejuht: oma uurimuse, kus küsitleti kõiki Euroopa Liidu kodanikke, sealhulgas ka eestlasi. Ja nendest eestlastest 73 protsenti arvasid, et Eestis on probleeme valeuudiste levikuga. Et tundub, et siin on meil rohkem skeptilisem siis audients. Ja kolmas küsimus, Eesti meediat tarbides sattun regulaarselt uudislugudele, mida võiks klassifitseerida väärinformatsiooni või libauudisena. Et libauudise definitsiooni leiate selle, sellelt lehelt, väikselt flaierilt, mis seal on. Saatejuht: Ja mis ma mõtlen regulaarse all, on siis vähemalt üks kord nädalas, üks kord nädalas, kui ma meediat tarbin. Ma näen uudist, mis, kus on siis valed faktid või, või on üritatud mingisugust olukorda moonutada. Et mu kätt ja merd ei näe. Mis te arvate? Saatejuht: Inimesed pigem arvavad, et ei satu. Saatejuht: Regulaarselt sellistele uudislugudele, okei. Saatejuht: Siin jällegi. Saatejuht: Selline hea või, või toon siis seda Europarameetritel välja, et seal küsitletust, küsitletutest 54 protsenti Eestis, eestlastest arvab või ütles, et, et nad iga, iganädalaselt siis. Satuvad uudistele, mis, mida, mida nad klassifitseerivad siis valeuudistena. Saatejuht: Ja neljandaks küsimuseks. Kas riik ja selle struktuurid peaksid tegema rohkem, et peatada valeinformatsiooni ja libauudiste levikut? Saatejuht: Jah, siis tõstke käsi üles, ei, siis jätke käsi alla. Saatejuht: Pigem arvatakse, et ei peaks tegema, et vähe oli neid käsi, kes või neid inimesi, kes tõstsid käe üles. Ja viies ja viimane. Saatejuht: Traditsiooniline trüki- ja telemeedia on usaldusväärsem kui uus veebimeedia. Nõustun, siis tõstke käsi ja kui ei nõustu, siis jätke käsi alla, et. Traditsiooniline printmeedia is more reliable than new Saatejuht: web meedia. Saatejuht: Ja siin tundub, et rohkem inimesi arvab, et on, olgu. Aga see on siis meie esimene kuulajamäng ja nüüd ma kutsun lavale Edasi.org vastutava väljaande Janek Uibo ja me räägime natuke, milline on Eesti meedia olukord täna. Ja kõigepealt ma annakski Janekile sõna. Et Janek, äkki räägid natuke endast ja mis asi on Edasi ja miks sa seda teed? Janek Uibo: Tervist kuulama kõiki, kas on kuulda ka? Janek Uibo: Väga Janek Uibo: Ma olen siis jah Edasi.org-i väljaandja ja asutaja, see saab järgmisel kuul kaheaastaseks. Ja ma teeksin sellise üheminutilise lifti kõne teile ütlemaks, mis see, mis see Edasi siis on, kes ei ole kursis, et tõenäoliselt annab parema ülevaate. Ma ütlen tavaliselt Edasi kohta nii, et see on innustav ja hariv ajakiri, kvaliteetne ajaviide. Eesmärk on pakkuda kvaliteetset, sisukat ajakirjandust. Miks seda on vaja? Sest infot on isegi ju küll, et just Edasist ju veel oligi veel puudus, eks ole. Janek Uibo: Kui rääkida inimestega, väga erinevate inimestega, siis millega nad on üldjuhul nõus. Nad on nõus sellega, et infot on palju, müra on palju, negatiivsust on palju. Janek Uibo: Oluline on läbisegi ebaolulisega, tõsine kollasega ja see kõik on üle valatud reklaamiga. Et te võite ise mõelda, millega te ise kohakuti rohkem olete. Ja mida see inimestega tavaliselt teeb, on see, et muudab meid pealiskaudsemaks, paneb scroll'ima, muudab ühiskonna suhtes tõenäoliselt ignorantsemaks. Et, et sa ei jaksa seal selles infomeres lihtsalt ulpida. Ja nüüd kuidas Edasi aitab selles olukorras inimesi, on kaks asja, millel põhineb siis Edasi selline pakkumine lugejatele. On rahulik ja puhas disain, mis väärtustab lugejat inimesena tema aega ja teiseks läbimõeldud sisu. See tähendab seda, et me ei paku või, või ei koorma siis lugejat liigse infotulvaga. Ja kokkuvõttes, mis probleemi Edasi lahendab või mis vajadust ta rahuldab? Ütleks lühidalt nii, et see on siis vähem müra, parem lugemiskogemus või siis kvaliteetsem sisu, parem lugemiskogemus. Et see on lühidalt kokkuvõttena, mis edasi on. Janek Uibo: Ja, ja miks ma seda teen? Janek Uibo: Kaks asja. Ma olen oma loomult maailma parandaja ja teistpidi see on eneseteostus. Ja seda tehes ma tunnen, et ma olen kasulik, et ühel hetkel inimene hakkab järjest rohkem endale esitama küsimusi, et kas see, mida ma teen, on kuidagi tähendusrikas, on see, on see kuidagi kasulik. Ja, ja, ja mina tunnen seda tehes täna, et ma olen kasulik ja see on väga hea tunne. Et, et sellepärast ma seda teen ja mul on ka usk, et sellist toodet on vaja. Et kui ma seda, sellega alustasin, ega ma ei osanud arvata, kuidas, kuidas läheb. Mul olid väga suured kahtlused. Ma ei ole ajakirjandust ise õppinud, ma olen selline ise hakanud ajakirjanik või ütleme siis toimetaja. Ja, aga noh, tänaseks ma võin öelda ju, et ei ole läinud üldsegi mitte halvasti. Eestlaslikult, eks ju. Et seal on igakuiselt viimased pool aastat on 35000 unikaalset kasutajat. Ja, ja jälgijaid on ka Facebook'is seal üle, üle, üle 9000 juba, nii et, et võib arvata, et noh, ma ei, ma ei ole oma lähimate sõprade ja perekonna ja iseendaga üksinda, et, et neid inimesi, kes on leidnud, et, et sellel tootel võiks olla. Selline toode võiks eksisteerida ja võiks talle anda võimaluse turul edasi areneda, et neid on rohkem. Saatejuht: Ma võib-olla lähekski siit tegelikult selle juurde, et noh, ma ise olen aktiivne edasitarbija ja minu arust sa teed väga õiget asja ja, ja me oleme ka omavahelises nagu sellises Saatejuht: vestluses rääkinud sellest, et, et noh, minu jaoks edasi on nagu selline Eesti võib-olla ökonomist või time-mägesiin, kus. Kus, Saatejuht: kus, kus see, kus see tarbitav või see, see, see info, mida sa siis saad, on juba natuke nagu sünteesitud ja sinu jaoks nagu välja laotud, et. Et võib-olla ma küsingi sinu käest, et kas sa näed, et see on midagi sellist, mis, mis, mis noh, mul, mulle endale vähemalt on jäänud mulje, et, et nii Eesti inimesed kui üldiselt maailmas inimesed ei usalda enam meediat, et meedia on muutunud selliseks. Noh, nagu ma enne ka ütlesin, et, et selliseks ühe, igal, igal organisatsioonil on mingisugune maailmavaade, mida nad esindavad ja seda push'itakse nagu hästi tugevalt, on ju. Et, et kas, kas sa tunned, et, et, et edasi oma, oma tegevusega nagu on sellisest mudelist välja murdmas või, või, või, või noh, et, et kas see, kas, kas, kas? Et praegu on maailmavaade. Jah, et kas edasi, kas edasi on maailmavaade või, või pigem sa üritad anda nagu kõigile sellist foorumit, kus kõigil on võimalik midagi öelda ja arvata, noh ütleme siis jättes välja võib-olla tõesti mingid väga radikaalsed ja sellised viha Janek Uibo: Õhutavad seisukohad. Janek Uibo: Edasi on, ma arvan, et kõigil on lõppkokkuvõttes maailmavaade, aga edasi nimi ütleb väga hästi, mis ta on, et ta on mõtteviis, ta on, ta on teekond, ta on edasi. Et ja, ja edasi on tegelikult võib-olla teinekord vahel samm tagasi või, või vasakule või paremale või, või ükstakoha kuhugi kõrvale. Et jah, edasit võib tõepoolest kirjeldada väga paljude märksõnadega, aga üks märksõna on ka, mis teda kirjeldab ja ma võin öelda, et mida ta ei ole või mis on taotlus, mida me ei tee ja see on see, et edasi ei ole kuri. Et, et see on taotlus, et, et kui keegi leiab seda kurjust või, või negatiivsust seal, siis ma ütlen, et siis on meie unikaalsus või, või eesmärk peitub selles, et, et mis on seda vähem, et see on taotlus. Aga eesmärk ei ole teha kuidagi väga, kuidas ma ütlen siis softi või, või, või ütleme üldse mitte tõsiseid teemasid käsitlevad ajakirjandust ikkagi teravmeelselt teravat asja. Ja kui sa siin nimetasid time of economy't, siis need on kindlasti ka ühed sellised eeskujud sellise ajakirja formaadi ja tõsiseltvõetavuse mõttes. Aga minu käest on palju küsitud ka, et Janek, et kas see, mida, mida sa tegemas oled või mida teha tahad, kas see on New Yorker? Et, et need kuulajad, kes võib-olla teavad sellest väljaandest, siis, siis jah, ma pigem ütleksin, et ja, et see nii esteetilises kui sellises sisulises kvaliteedis, et ja, et see on selline hea benchmark. Aga ei ole olnud ühtegi väljaannet ees, pigem on see enda vajadusest nagu tekkinud tunne, ka usaldusest, kui rääkides, et kui seda infot on palju igal pool, siis raske on, noh raske on leida enda jaoks juba see, see huvipakkuv info üles ka peameediast. Sest seda kõike on nii palju ja see hea sisu upub sinna kõige muu sisse ka ära. Neli-viissada artiklit, mida peameedia päevas toodab, on selgelt liiga palju, et see ajakirjanike töö ei jõua, noh, sihtrühmani tõenäoliselt. Ja edasi üks selline juhtmõtteid on ka, et vähem on rohkem. Et kulunud mõte küll, aga, aga me püüame seda, püüame selle järgi käituda, et seal on iga päev ainult, ma ei tea, kolm keskeltläbi võib-olla kolm-neli lugu, et mitte rohkem. Ja et, et see vähem on rohkem ja selline slow mõtteviis, et see niisugune sisuline, kvaliteetsem ja ma usun, et seda on võimalik teha nii, et inimesed tahavad lugeda ka sisulisemaid, võib-olla vahel ka pikemaid tekste. Aga neid tuleb varieerida selliselt, on ka, et on ka lühemaid ja kergemaid, tarbitavamaid. Aga maailmavaateliselt ma ei määratleks seda ei kuhugi selliselt, ma ei tea, klassikaliselt. Ütlen nii, et see väljaanne on tegelikult sellisele tegusale, positiivsele inimesele. Et kõik, sõltumata nende parteilisest, erakondlikust kuuluvusest, ma usun, leiavad sealt lugemist ja, ja seal ei käi selline solvamine või, või noh, seda on piisavalt palju juba. Saatejuht: Okei, aga võib-olla veel natuke, et äkki sa räägid ka sellest, et, et kuidas sa noh, et kuidas sa, kuidas sa tahad jõuda või kuidas sa nagu üritad, mis on see nagu vale, millega sa tahad jõuda nagu suurema audientsini, et, et. Saatejuht: Noh, mulle, mulle tundub, et, et Eestis on üha rohkem sellist nagu polariseerumist, et, et tarbitakse ühte väga selgelt, ühte väga selget meediat, meediatoodangut, ühte meediaagentuuri. Ja siis tekib selline nagu noh, see kõlakoja efekt, kus, kus kõik, kõik see, mis sellest meediaagentuurist teha, teha tuleb, seda siis võimendatakse näiteks Facebook'i gruppides ja nii edasi, nii edasi. Et noh, mulle isiklikult jälle jääb mulje, et edasi on ka selles mõttes sihuke märgilise tähtsusega, et, et sa ei ürita. Nagu sa ütlesid, seal ühtegi, ei ole ükski selline väga selge maailmavaade, aga sa üritad kõigini jõuda, sa üritad natuke nagu Saatejuht: noh, nagu maailma parandada ja inimeste, inimestele seisukohti ja selliseid arvamusi selgitada ja et see oleks. Janek Uibo: Ma usun, et iga toode, tähendab ma, ma usun nagu ettevõtliku inimesena, et kui keegi ütleb, et turg on täis, siis ma seda ei usu, alati on ruumi. Ükstapuha, mis alaga võrreldes, kui me praegu räägime ajakirjandusest, siis ma usun, et alati on ruumi, sa pead tegema lihtsalt paremini. Ja sa pead leidma üles selle, selle asja, mis inimestele võiks huvi pakkuda ja inimestele üldiselt huvi pakub see, mis on neile kasulik. Janek Uibo: Ja ma edasi puhul usun ka, et, et kui, kui pakkuda kasulikku infot, harivat, innustavat sisu, siis see läheb inimesele tegelikult korda. Sest inimesel läheb korda kõik see, mis aitab tal paremini hakkama saada. Ja, ja kui seda siis teha ja noh, täna ka edasi, ta on ikkagi algfaasis ja seda saab teha palju, palju paremaks, ideid on, ideedest puudus ei ole. Aga see on ka see koht, kus me täna iga päev, iga jumala päev, teenime lugejate usaldust. Näidates, et kui üks päev, järgmine nädal, järgmine kuu inimene tuleb lugema, ta näeb, et jah, et see ei ole juhuslikult visatud sisu siia, see on läbi töötatud, see hoiab mu aega kokku, see teeb mind kuidagi paremaks, see on mulle kasulik, see on huvitav. Eks, ta ei ole uudismeedia, et ta ei ole uudisportaal selles tähenduses, nagu me tunneme võib-olla Postimeest või Delfit, eks ju. Et need, kes sinna sisse vaatavad, näevad, et seal sellist uudislinti ei ole, seal on noh, ta on nagu arvamusportaal. Aga erinevatel teemadel, ühiskond, ettevõtlus, kultuur, eluviis, intervjuud, seal on videod, podcast'e. Et läbi kõikide erinevate teemade ja, ja turunduslikult tõesti turundusinimesed ütleks, et noh, et nii ei saa toodet teha, nii ei saa rallit sõita, kes su sihtrühm on, eks ju. Et noh, tegelikult on ta ju olemas. Janek Uibo: Ma tean, et Google'i järgi meid loeb 85 protsenti inimestest on vahemikus siis 25 kuni Janek Uibo: 54. Jah, et see on see, mida, mis Google ette annab seal. Et, et see on kõige rohkem on nooremaid ja siis Janek Uibo: ta niimoodi areneb, aga 85 protsenti on neid inimesi. Ja, ja, ja noh, kus ma ütlen, et, et kuna ta ei polariseeri tõesti, et me vähemalt teadlikult hoidume sellest, et visata kütet mingisugustele polariseerivatele teemadele alla, et noh, kõikidest teemadest saab rääkida, aga see on see käsitlusviis minu meelest oluline. Et kuidas sa, kuidas sa seda teed ja need autorid, kuidas meie oleme lähenenud, on see, et ega meil ju toimetust ei ole. Et samas võib öelda, et meie toimetus on kõik need peaaegu 100 autorit, kes on edasile kirjutanud ja nemad ongi need inimesed, kes tegelikult sellele väljaandjale annavad näo. Et nad avaldavad seal omi mõtteid ja neid on kutsutud, Janek Uibo: kutsutud sinna kirjutama peaasjalikult nagu läbi, läbi ühe kriteeriumi. Et sedalaadi mõtteviisi või, või, või, või siis hoiakut, nagu need inimesed esindavad, et seda võiks olla rohkem. Et see juba iseenesest ütleb, et noh, mingisugune selline maailmavaateline pool on olemas, et, et kindlasti me ei tahaks, et edasi oleks selline noh, vinguv väljaanne, vaid ta peaks selline edasiviiv olema, et, et okei, et meil on erinevad probleemid, aga kuidas edasi, mis lahendus on? Niisugune konstruktiivne pool, et, et sinna, sinna võivad, sinna võib kaastööd leida erinevatelt inimestelt, eks, et aga see hoiak on see, et see ei läheks solvamiseks. Osaleja: Jah. Osaleja: Mikrofon. Osaleja: Jah. See lindistus oleks vaja. Et kus see käsi peaks. Janek Uibo: See töötab, on ju. Osaleja: Et mul tekkis ka ühe uudishimu, et kui palju sa oled pidanud kaastööd kõrvale lükkama, sellepärast et see on olnud kas vale, kallutatud või kuri? Janek Uibo: Nimesid nimetamata on üks, üks artikkel siiamaani, mida ma arvasin, et, et ma ei peaks panema, sellepärast et edasilugeja tõenäoliselt ei oota sedalaadi käsitlust. Aga, aga eks neid võib-olla olukordi tuleb tulevikus veel ette ja ega noh, siin ei saa niimoodi mõelda, et, et mis ma siis teen, et see selgub siis. Ja noh, hetkel ma ise olen kuidagi see filter praegu, et, et mis lugu panna, mida mitte. Et, et, et see puudutas lihtsalt jah, sellist Eesti ja, ja eestluse ja Janek Uibo: väga-väga ütleme sellisest vaatepunktist ja sellises sõnastuses käsitlemist, mis mulle tundus, et jah, ma saaksin selle loo panna, aga. Janek Uibo: Mõned asjad tuleks võib-olla kas ümber sõnastada natukene, et, Janek Uibo: et jah, et ütleme üks sihukene juhtum on olnud. Jah, ja no neid lugusid tegelikult mul on saadetud ka eelavaldamiseks, aga, aga jällegi siin ma olen selle perioodi jooksul aru saanud, et tegelikult lugeja on nõudlik ja see, mis mind tegelikult ka julgustab selle projektiga edasi minema, on see, et. Et nii eraviisiliselt, kui tegelikult erinevat tagasisidet ma saan, et, et sellisel formaadil ja sellisel sisulisel ja kvaliteetsel lugemisel on lugeja tegelikult olemas. Seda tuleb lihtsalt uskuda, et see nii on. Ja, aga et samal ajal tuleb ka mõelda selle peale, et nüüd, et, et, et see ei ole selline, kuidas ma ütlen, kooli almanahk. Et kuhu kõik saadavad lugusid ja kõik lood saavad ka siis publitseeritud ja, ja võimendatud, eks ju. Et tuleb tegelikult siis valida, et mida välja anda, et muidu ühel hetkel ei erine edasi väga palju muudest väljaannetest, kus tuleb väga palju infot. Ja nagu me teame, siis ühegi toote või teenuse Janek Uibo: selline põhjendus või ütleme, sisu ei saa olla infovolimatu. Selline jagamine, sa pead ikkagi tegema mingisuguse valiku, et see ongi see mõte, miks lugeja peaks siis tulema, et tema eest on teatav valik ära tehtud, et ta võiks usaldada seda infot, mis siit tuleb läbi nende inimeste, kes siis kirjutavad. Saatejuht: Okei, mina, ma, see, mis sa just rääkisid, tegelikult oli mul endal sama küsimus, et aga, aga mis ma siit veel üles korjasin, on see, et. Et kas sa oskad nagu meile võib-olla nagu natuke indikeerida, et mida on see, mida võib-olla Eesti lugeja tahab ja mis on see, mida edasi lugeja tahab, et. Mida, miks need inimesed tulevad sinu portaalile, noh, mina isiklikult tean, miks ma tulen, ma vist ütlesin selle välja ka, et see on selline lihtne koht, mul on seal võimalik saada juba mingite selliste arvamusliidrite seisukohti, keda ma juba respekteerin ja, ja nii-öelda ma olen neid varem ka tarbinud, on ju. Aga, aga, aga kas on mingisugused sellised punktid veel, mida sa näed, et mida, mida sa tahaksid nagu kommunikeerida läbi edasi ja öelda, et vot see on see, mida Eesti lugeja noh, kui veel täna ei taha, siis võiks Janek Uibo: Kunagi tulevikus tahta. Jah, ütleme kõikide teemadeni me ei, me kahtlematult ei ole jõudnud ja kõiki ei jõua kindlasti ka katta, aga et lisaks autoriteetidele, keda me võib-olla kõik teame ühiskonna ruumis, huvitab, huvitab väga erineva ala, kuidas ma ütlen siis asjatundjate, asjatundjate kaastööd. Nad ei pruugi olla avalikkuses väga tuntud, aga nad on oma ala väga hästi tundvad inimesed. Et noh, loomulikult, kui tekib uus autor, on siin küsimus, et, et okei, et kas ta kirjutab õiget asja, et kas ta ikkagi teab, millest ta kirjutab, et, et noh, selleks on tead mõningaid abilisi vaja, et kui see peaks tulema, ma ei tea, geenitehnoloogiast näiteks mingi artikkel, siis ma kindlasti ei ole parim inimene selle üle otsustama, et, et kas see peaks, kas on õige kõik, eks ju. Aga, aga küsimuse juurde tulles, et, et inimesi huvitab väga see, mis aitab neil paremini hakkama saada. Janek Uibo: Me, me teame ju raamatute edetabeleid, eks ju, millised nad on, et küll on kristallkuulidest lõpetades eneseabi erinevate raamatuteni, eks ju. Et edasist küll seda kristallkuulidest me ei räägi, aga mis puudutab näiteks coach'imist ettevõtluse all, Janek Uibo: sellist inspiratsiooni või enesemotivatsiooni või, või kogemuslugude avaldamist ka. Janek Uibo: Need isiklikud lood, seda isiklikku suhtumist ma väga tahaksin edasi kaudu ka põhjendada, või ütleme, levitada, et seal ongi, ütleme neli peamist märksõna. Innustav, hariv, isiklik ehk autentne, sihuke personaalne ja positiivne on need neli märksõna, millest see sisu pool lähtub. Et, et, et see pool, see isiklik, Janek Uibo: isiklik suhe läheb inimestele väga korda. Et see on üks asi ja, ja tegelikult pakuvad huvi ka sellised ühiskondlikud asjad ja Janek Uibo: ühiskondlikud, ühiskondlikud teemad ka, ma julgeksin öelda. Isiklikkus ja, ja ühiskonna asjad ikkagi ka. Saatejuht: Kas kellelgi Janek Uibo: On äkki kuulajaskonnast mingeid küsimusi? Saatejuht: Ei ole. Võib-olla siis ma küsiks su käest natuke nagu, oli, ja mikrofon. Osaleja: Ja minul on selline küsimus, et natuke vist ka nagu kõlakoja efekt, et inimesed ikkagi otsivad seda infot, mis nii-öelda kinnitaks nende olemasolevaid põhimõtteid. Et kas on ka see, et noh, kas nagu edasi otsib ka tegelikult nii-öelda seda natuke murda ja siis ongi see, et kuidas siis nende inimesteni jõuda, et kui seal loevad inimesed, kes juba niikuinii jälgivad neid inimesi, kes kirjutavad seal, et noh, kas tegelikult nagu saab sellest mullist tegelikult välja murda? Janek Uibo: Kindlasti saab, mina usun sellesse ja, ja jällegi, et, et iga toode on arenev ja see ei ole mõeldud ühesugustelt inimestelt ühesugustele inimestele juttu rääkimisena. Et ma väga tahaksin, et edasi oleks selline noh, kohtumispaik mõnes mõttes, et silla ehitaja või selline keskkonna loomine, et, et minu meelest saab seda teha põnevalt, et see ei pea olema igav. Ja, ja tegelikult on, ma arvan, see on aja küsimus, millal erinevad põnevad autorid ka selle väljundi üles leiavad. Et, et see ei tähenda nüüd seda, et, et kui need, kes seal kirjutavad, et nüüd noh, nii jääbki, et pigem, pigem see on, see on mu enda töö, see on kaasautorite soovitused. Tegelikult tahaks ka üle riigi piiride leida autoreid siia kirjutama ja mõningaid ma ka refereerin seal juba nende, nende nõusolekul. Et, et, et see jällegi see võtmesikune lähtekoht on see, et oleks selline, selline ettevõtlik, tegus lähenemine. Et ma tean, mind, mind huvitab mingisugune asi, tahan seda jagada, aga noh, ja ma püüan seal jälgida ka seda, et see ei läheks ainult nagu väga ühte, ühte teemasse näiteks, et me ei räägigi ainult seal nagu tööelust, eks ju. Et siis muutub ta väga-väga ühekülgseks. Aga, aga põnev on minu meelest just teha sellist toodet, mis on sihukene tervik, et inimene on ka korras siis, kui ta on tervik. Ja kui ta tunneb huvi ühiskonna vastu, seal on piisavalt sellist lugemist, ta on ettevõtlik, ta tunneb huvi kultuuri vastu, eks ju, ja, ja eluviisid ja kõik, reis ja toit ja vein ja niuksed teemad ka. Need kuuluvad meie elu juurde, sihukene lõbu. Et, et, et ta võiks olla selline, selline, kui mitte igapäevane kaaslane, siis mõnikord nädalas võiks ikkagi sinna sisse vaadata, et see on taotlus. Saatejuht: Okei, aitäh sulle Janek. Ma nüüd kutsun siia Severi, Hämeri ja Hermann Kelome. Ja, Saatejuht: aa üks küsimus veel, aga te võite ikkagi lavale tulla ja äkki saavad juba kõik vastata, et mikrofoni, aa kaks küsimust on seal. Härra, aa okei. Osaleja: Mul on hästi kiire küsimus, et kuidas see veebileht elab, et kust tuleb raha, palk, kes on rahastaja? Janek Uibo: Rahastus on, see on, see on eraldi pikem teema, eks ju, aga, aga täna on see minu enda investeeringud ja, ja, ja reklaamitugi teataval määral. Et ei ole ühtegi, ta ei kuulu ühelegi meediagrupile. Ta on täiesti selline kodanikualgatus, täiesti õiges telgis istun siin. Janek Uibo: Et jah, eraalgatus ja, ja eesmärk on ta ikkagi noh, on ka küsitud, kas ta on heategevusprojekt, ei, ta ei ole heategevusprojekt, ikkagi ta on äriline projekt. Aga eesmärk ei ole sellega saada miljonäriks, eks ju. See peab olema, tulema ots otsaga kokku ja siin on eraldi küsimus ka see, et mille eest lugejad on valmis maksma, millise sisu eest ja mille eest mitte. See on teema, mida me täna vist ei jõua siin üldsegi mitte arutada, aga see on hästi oluline koht, millega lugejad saavad ise hääletada, et millist sisu nad siis tahavad, et kui nad on rahulolematud. Ja inimesed on üldjuhul tänase meedia poolt pakutavaga rahulolematud, et mul ei ole küll ühtegi uuringut siia taha öelda praegu, eks. Aga, aga see on isiklik selline tunne, siis tegelikult saavad kõik väga selgeid valikuid teha, et mida nad siis loevad. Aga häda on ka selles, et inimesed ei ole valmis sisu eest maksma, sest kogu üldine foon on, on, on probleemne. Et mõeldakse, et sellise sisu eest ei olegi mõtet midagi maksta ja kõik meediaväljaanded pannakse ühte potti. Aga me võib-olla siin püüame seda asja murda natukene. Osaleja: Nüüd teine Osaleja: küsimus tuleb märkida, et see ei ole enam arvamusfestival. Sest arvamust te ei küsi, te küsite küsimusi ja ta on küsimusfestival juba eelmisest festivalist. Nii et pealkiri tuleks muuta küsimusfestival. Te ei küsi sealt, millised on arvamused, te küsite küsimusi, teie seletate ja me peame küsima. Ja nüüd siis küsimus, kuna ma arvamust ei saa avaldada, kuidas. Te võite arvamust ka avaldada. Osaleja: Ma ei tea, kuhu ma siis jõuan natukese aja pärast. Osaleja: Ja, ja nüüd siis küsimus, nüüd siis küsimus, kuidas tuleb Eesti partokraatlikust valimissüsteemist demokraatia? See on küsimus. Saatejuht: Aitäh. Ma võib-olla natuke siin Saatejuht: esiteks, võib-olla ma ise olen rumal, mis te mõtlete? See läheb natuke teemast nagu praegu välja. Saatejuht: Me, me hetkel räägime rohkem nagu ütleme, demokraatiast ja meediast, kui teil on nagu meediaküsimus, siis, siis selle, sellele ma arvan, et me panelistid hea meelega vastaks. Saatejuht: Ma jätan praegu selle küsimuse vastamata, aga me tuleme võib-olla selle juurde tagasi siis, kui meil aega on, et, et lähme, lähme praegu siit edasi, aitäh. Saatejuht: Ja ma tahangi siis tegelikult siit minna. Saatejuht: If you botht me, introduce yourself. Talk a little bit about what is faktabari and also what is faktikontroll in Estonia. And, and why, why did you, why did you actually find that, Saatejuht: et, et something that is necessary or that, Saatejuht: why, why did you start that kind of organisatsioon here? What's the, what's the reason, what's the story behind it? Saatejuht: It's everything, if you, if you want to go, first, thank you. Thank you, and it's very nice to be here and I have a very, very great about it, for the invitation. I'm from the fact about it, which is a fact-checking organisatsioon in, in Finland. Saatejuht: And. Saatejuht: We, we started four years ago with, Saatejuht: with Saatejuht: trying to print this fact-checking in Finland, we, we just, we just, something that's been going on fifty years in, in, for, in United States for instance, check, for, for this, Saatejuht: talk and then something has changed, because of the, the Herman Kelomees: Communications, the Herman Kelomees: amount of Communications with internet, changed the dünaamics. And, and something had to be done. There is, there is hüüdnumber of, of people getting the, the, Herman Kelomees: the, the, the, opinion's out. And no, no, this is really basic, those opinion is, in fact and, and opinion is, okay, but Herman Kelomees: if you, if you try to pass, pass it off as a fact, with a factualasis, that's wrong. Herman Kelomees: Herman, äkki, maybe from the Estonian side. Herman Kelomees: Tere, mina olen Herman, ma olen väitleja ja ma töötan Eesti Väitlusseltsis. Kõige tähtsam asi, mis me teeme, ei ole tegelikult isegi mitte faktikontroll, vaid on koolinoortele argumenteerimise õpetamine. Ja ma usun, et see on kõige efektiivsem viis jõuda välja sellest faktijärgsest ajastust, kui me tegelikult sellises ajastus oleme. Herman Kelomees: Faktikontroll ise Herman Kelomees: avaldub Delfis umbes korra nädalas, tulevikus loodetavasti kaks korda nädalas, vähemalt siin valimiste eelsel ajal. Tema võime ühiskonnas muutust esile kutsuda on oluliselt väiksem, kui on noortele argumenteerimise õpetamisel. Me oleme siin rääkinud nendest. Herman Kelomees: Mis on conversation bias, eks ole, et, et meil on kõlakambrid ja kõik muu selline ja faktikontroll suudab lõppkokkuvõttes mõjutada, ma arvan, suhteliselt väikest osa lugejatest. Aga põhjus, miks me seda teeme, on see, et, et ka see on midagi, ka see väike osa lugejatest, kes võib-olla ei ole, ei ole nagu veendunud ühes ega teises asjas äkki annab teda mõjutada ja mis on, ma arvan, võib-olla veel olulisem on see, et nii kaua kui meil siiski on kriitiline osa ühiskonnast. Kes, kes, kes soovib kriitilist, kriitiliselt mõelda, kes oskab seda teha, keda on õpetatud selleks, et selliselt, et, et ta oskaks seda teha. Nende jaoks võiks see faktikontroll olla oluline, kasvõi selleks, et mobiliseerida siis seda osa ühiskonnast, keda ma väga loodan, et on jätkuvalt või, või tulevikus enamus. Herman Kelomees: Kes, kes siis suhtuvad lugupidamisega sellesse, Herman Kelomees: mis on fakt, mis on hea argument ja, ja et seda võiks olla rohkem. Herman Kelomees: Okei, Herman Kelomees: my, my own question to bot of Saatejuht: You is, we, we have been talking about this conversation, by like Herman said, eesti keeles on see kinnitatuse eelarvamus vist. Saatejuht: And also about this Eco Chamber and My own reading into fact-checking, Saatejuht: the critical argument against it has oht on bin, that you actually are pitching to the quire. You are talking, you are, you, you are rich, the audience, who already belives that what those politicians or those opinion leaders are saying. Saatejuht: Is, is wrong anyway. It's not going to reach the, the, the, Saatejuht: the, the part of society that is actually convinced by that first fact that the politicians said and was wrong. You actually reach the, the, the part of society that, that already is critical thinking. Saatejuht: This is my kind of this, kind of kritiseerimine, ma not mind, but as a kritiseerimine, I have seen and maybe like to get your, your opinion on that if, if what's the, what's the, Saatejuht: what's the kind of your, your, your idea and that's interesting. Saatejuht: Well, first of all, Saatejuht: what's the other option? The first of all, should be just not check fact, Saatejuht: or did not, with a sort of, well, we need, need to do, do this, we need to Saatejuht: have, let's empiir, people, who, who are Herman Kelomees: Critical. To be critical, you can be critical about these, these matter, matters and, and, and okay, it's, Herman Kelomees: we are not reaching the people who don't, Herman Kelomees: who alreali, in the opinion, that this, this, like a fact. But, Herman Kelomees: is there any, anyway to reach them, is, is, does fact-checking, Herman Kelomees: third-situation, et oh, and that's, I don't think, think it does. I, I think this, Herman Kelomees: it's about the Herman Kelomees: whole, whole media, whole media environment. And about the, all, Herman Kelomees: all the things that happen in the, we need, need case'id, where there's this trust for the information. In, in, on internet, we need, need those case'is. And, and fact-checkings one of, one of the way, to make sure that these, these, these case'is, where you can go, that has informatiivne, that you can trust. So, so it's not just Django, this, this, this also, some, some way to go and check things out. Herman Kelomees: Jah, mul, mul on lühike vastus ja pikk vastus sellele küsimusele, ma saan aru, et ma pean pika vastusega lühidalt tegema, aga lühike vastus on see, et ma usun, et me siiski jõuame rohkem kui ainult nendeni, kes juba, juba usuvad meie asja. Sellepärast, et me teeme seda Delfis ja, ja, ja kui lugeda siis Delfi kommentaare mõnedele meie faktikontrollidele, siis ma võin garanteerida, et need, kes ei usu meisse, loevad ka neid, iseasi kui palju me neid ümber veename. Herman Kelomees: Ma arvan samas, et, et see, et me Herman Kelomees: jutustame koorile või, või, või, või, või et või see, et meie tegemistest hoolivad või, või lasevad kuidagi enda, enda aju skaalal midagi, mingeid muutusi teha. Need inimesed, kes juba usuvad, see on ka okei. Sest et mulle tundub, et praegult me elame ajas, kus tegelikult on, võib-olla on endiselt vähemus neid inimesi, kes, kes on, kes on seal teisel pool, kes on seal. Dark side of the force'i nagu mõjualas. Et neid on nagu vähem, aga neil on rohkem initsiatiivi, neil on rohkem entusiasmi. Ja ma arvan, et seda initsiatiivi ja entusiasmi vaba ühiskonna poolt, ühiskonna poolt, kus faktid maksavad. Seda on vaja genereerida ja ma loodan, et vähemalt seda aitavad kõik need algatused teha. Ehk siis, et kui me oleme reaalselt, mul on nagu, mul on nagu kurb seda tõdeda, aga mulle tundub praegult, et, et me oleme lähenemas ikkagi mingisugusele, enne kui tekib mingisugune laabumine ja leppimine, võib-olla tekkimas mingisugune võitlus. Ja, ja sellest tulenevalt mulle tundub oluline see, et, et mobiliseerida ka neid, kes usuvad faktidesse. Et, et me peaksime elama, et me ei peaks elama mingisugusel tõejärgsel või faktijärgsel ajastul, või kuidas iganes me seda nimetame. Janek Uibo: Ma lühikese kommentaarina lihtsalt siia juurde, et su juttu kuulates ma kuulajatele siin soovitaksin ühte artiklit. Janek Uibo: Paari päeva tagusest Edasist, Janek Uibo: reklaami. Tõnu Õnnepalu kirjutab seal vundamendialismist. Ta nimetab seda V tähega, mitte F tähega ja põhjendab ka miks. Ja see on, see on pikk lugemine, aga see on, see on haruldaselt hea lugemine, et mulle Annika Laats kirjutas isegi selle peale, et üks parimaid tekste, mida ta viimasel ajal üldse Eesti ajakirjandusest on lugenud. See on algselt ilmunud ka Edmund Põrke seltsi lehel ja see on pea aastavanune tekst. Aga, aga kas pole nii, et need asjad, mis on, mis on, kas nüüd tõesed, eks ju. Aga, aga mis on, Janek Uibo: mis, mis on kuidagi jah, mingi, mingite üle aegade, mis on sellised universaalsed, nad kõnetavad meid ikka ja jälle. Ja seal on just võib-olla see aitab ka aru saada, miks näiteks vundamentalism noh, ei sobitu kokku näiteks ka demokraatiaga, eks, et olgugi, et inimesed otsivad lihtsaid lahendusi, kiireid pealkirju. Nad annavad hinnanguid ilma, et nad oleks nagu süvenenud. Et, et see on ühest küljest arusaadav, aga teisest küljest Janek Uibo: jah, et, et see, et, et see ei vii nagu kuhugi, et, et see võiks võib-olla ehitada silda ka nende inimestega Janek Uibo: kes võib-olla noh, ei taha seda, neid fakte tunnistada kuidagi. Et, et kindlasti soovitan. Janek Uibo: Okei, Janek Uibo: another question, Saatejuht: That I'm going to put to, Saatejuht: to you too, is, to Eseveri and Herman is. Saatejuht: What's, what, what has been the response from both your leaders? Do you see that your leaders actively particiipate? Do they come to you with story's? Do they come to you with the fact that, or did they come to you with statement, statement's made by politicians, oponend leaders? That are wrong and they point them out? And do they actually engage? And also from the other side what has been the response, or the, kind of. Saatejuht: The response of the Herman Kelomees: People who fact you are talking and every who's fact you are Herman Kelomees: provint to be wrong. Herman Kelomees: Et for example, do you, do you see in, do you see that the politicians have in anyway become more, Herman Kelomees: kind of, have they become more, not scared, but have they. Are they put more thought into what they're saying outside in the, in the public domain because they know that fact checkers are out there. Herman Kelomees: Jah, meil on no lugejate tagasisidet, Herman Kelomees: kuna me avaldume Delfis, siis on võimalik saada klikkide teel ja seal on näha, et noh, et see, mis müüb, on. On, et mida kuulsam poliitik või siis mida vastuolulisem teema, et seda rohkem sa klikke ka saab. See ei ole meie jaoks mõõdik muidugi, me ei saa, me ei saa rohkem raha, kui me saame rohkem klikke, ausalt öeldes me ei saa tegelikult üldse raha selle eest, mis me teeme. Ja, ja Herman Kelomees: see tagasisidet näeb jah nendes Delfi formaatides, eks ole, noh kommentaarid, mida, mida me tegelikult ei loegi. Ja, ja, Herman Kelomees: ja tagasisidet saab kindlasti ka poliitikutelt. Ma ei ole veel saanud seda tagasisidet, et noh, väga tore, et me nüüd tõesti, me nüüd oleme hoolikamad ja meie, meie, meie pressiinimesed arvestavad teiega ja, ja teevad erakonnasisest faktikontrolli, enne kui nad midagi välja ütlevad. Seda ei ole juhtunud. Herman Kelomees: On küll olnud sellist kurjemad tagasisidet, kus meiega on üritatud üsna agressiivselt vaielda selle osas, mis me oleme avaldanud, noh nagu ilmselt tehakse üleüldiselt ajakirjandusega. Olen siin Herman Kelomees: era, erakondade pressišeffidega pidanud vaidlema ja, ja, ja tihti, tihtipeale on neid vaidluseid meil ka tegelikult seal faktikontrolli tiimi sees. Sest et seal on vaidlus juba ainuüksi selle üle, et kuidas defineerida seda, mis on fakt, kuidas, Herman Kelomees: kuidas, mis, millist otsust anda, me hindame, eks ole skaalal tõsi, tõsi, pigem tõsi ja nii edasi. Ja, ja, ja, ja tagasisidet tuleb ka Delfilt. Delfi on muidugi huvitatud, eks ole, nendest asjadest, millest üks era, eraettevõte ikka on huvitatud. Aga samas on ka noh arutelusid näiteks toimetusega, et mis, et, et, et ütleme üks, üks väljakutse, millega me kokku põrkame, on, on teha faktikontrolle või nagu nõudlust teha faktikontrolle millestki, mis on just hästi päevakajaline. Herman Kelomees: Ja, ja siis meie peame omakorda ütlema, et noh sorry, kammisime kõik need artiklid läbi, et seal ei ole nagu selleks materjali. Aga muidu jah, me ei ole saanud, me, me, me ootame väga tagasisidet, kõige rohkem ootame me ideid uuteks faktikontrollideks aadressil. Faktikontroll.delfi.ee, sest et kõige suurem osa sellest tööst on tegelikult selleks faktikontrolliks materjali otsimine, selle Eesti meedia läbi kammimine. Herman Kelomees: Jah, well, when we for, for first of all Herman Kelomees: the public participation in what we do, has, has been Herman Kelomees: quite, quite promising. We have a, have in sotsiaalmeedia, Herman Kelomees: the, the, we have about, same amount of people following us as, as a decent, decent media. Herman Kelomees: And we are very small, we are, we are, there is no, not that many, many, many people we don't do that much. Artikles, fact-checks, but we have, have, have huge following, Herman Kelomees: regalas. And, and we get, I, I think about half of our, Herman Kelomees: our case is come from, from, from the public. They, they ask for, for fact-checking and, and unfortunely we, we can not always do those fact-checkings because our, our organisatsioon is, is, is so small at the moment. But we, we try to, try to get it, get it going on. But the Saatejuht: Politicians, some politicians have, have been, Saatejuht: not, not happy about what we do. But, but mostly, mosly the politicians have, have in Finland have, have, have found that this, this is a, this is a good thing. And, and they, they, they said that, Saatejuht: can this be fact check in, in poliitical debates for instance. So, so, no, no, no, that's the problem, sest, sest that, that, that something and the other, other was, well, let's see, what the fact check is, we'll see about this. So, so politicians come to you about other politicians, too, too. Okei, that's great. They are at least in public, call out for, for fact check, Saatejuht: do something about, about, about the, what, Saatejuht: what the politicians, other politicians have been saying. Saatejuht: Is there any question from the audience side? Saatejuht: I think, right now, not so, yeah, okei. Saatejuht: Alt jah, käis, sealt kuskilt. Saatejuht: Ta vist praegu ei käi veel. Osaleja: Et oleme rääkinud libauudiste probleemist, et neid tekitatakse ja paisatakse nagu meediasse. Samas, kas võiks samamoodi, samamoodi rääkida ka probleemist, et ei räägita teatud infost või mingi info hoitakse kinni nagu, et äkki, kas see ei ole nagu samavõrd probleem? Osaleja: Sorry, this is also two-way around. Osaleja: That, that, that is, eks, exclement question and that, that is something we've been, we've been loking into, that, that, for the fact checkers. Osaleja: On any better than the Journalis in, inside it lives. Saatejuht: So, so the Journalis we, we need critical Journalists in order for the fact checkers to be efektiiv and critical Journalis to look out what are the things that have, have been said and what have been said. The, the omissioons are, are very important and, and, and that, that those, those things can, omissioons can be, can't be fact, so, so that's, that's job for the Journalist. And, and, and, and Corporation will be in Journalist and, and fact, fact checkers in here are, are very important, because, because we, we can't fight Saatejuht: science. Saatejuht: Ma, ma, ma kohe, ma kutsun kõigepealt siia enne seda Siimu ja, ja Tommi, kes siis on meie kolmandad panelistid ja siis võtame küsimuse sealt Saatejuht: siis audientsist. Saatejuht: Sa võid mikrofoni anda sinna, sellele Saatejuht: neiule seal. Osaleja: Nii töötab. Mina jäin mõtlema, et kuhu selles kõiges asetub Pressinõukogu, kes justkui peaks ju tegelikult vastutama ka selle eest, et meedia oleks tõepõhine. Et mis, nagu kuidas te nende rolli või kuidas te omavahel suhestute? Herman Kelomees: Pressinõukogu tegeleb, eks ole, minu teada, kas ta tegeleb üldse rohkem kui ainult nende kaebuste menetlemisega, mis neile edastatakse. Herman Kelomees: Mul on nagu laiemalt, Herman Kelomees: oli üks saade Vikerraadiost, oli see äkki Reporteritund, kus arutati faktikontrolli teemat. Herman Kelomees: Siis mainiti seda meie väitlusseltsi faktikontrolli ka ja seal mainiti pressi või meediat selle koha pealt, et kas see faktikontroll ei ole selline asi, et mingisugune MTÜ ei peaks kuskil vabatahtlike tiimiga seda tegelema, et faktikontroll on ka elementaarne osa ajakirjanike tööst. Herman Kelomees: Mul ei ole sellele ühtegi head vastust, argumenti. Et ega meile meeldib seda faktikontrolli teha, et miks ajakirjanikud seda tegelikult ei tee, ma ei oska öelda. Mis konkreetselt pressinõukogu roll on, jah, ma ei oska öelda. Aga, aga see, see, see võib-olla võiks mõtteaine olla küll igaühele, et, et kas faktikontroll peab olema selline nagu toidulisanud meediale või võiks olla selle pärisosa. Osaleja: Ja siin on veel üks küsimus, mikrofon läks jälle ära. Osaleja: Töötab, mul on lihtsalt üks väike repliik, et mulle väga meeldib see paber, mis siin on ja siin on teine põhimõte on, et suht ettevaatusega anonüümsetesse allikatesse. Kahjuks selle paberi peal ei ole kuskil kirjas, kes selle paberi teinud on. Saatejuht: Tõsi, see on minu möödalaskmine, see on minu tehtud. Osaleja: Selge. Ma tegelikult tahtsin Saatejuht: Seda paberit tutvustada pärast nagu arutelu lõpus, Osaleja: Aga. Nüüd nagu mul küsimust ei olnud, aga lihtsalt repliik. Saatejuht: Väga hea tähelepanek ja kohe näha, kuidas see kriitiliselt meediat, meediat ja üldse informatsiooni tarbida. Saatejuht: Aga ma läheks nüüd siis võib-olla Siim ja Tom teie juurde, et. Saatejuht: Kõigepealt Tom, sina küsiks sinu käest sellist asja, et kuidas, mis on üldse nagu see, need meediakanalid, mida tänapäeva noored tarbivad, et noh, me oleme siin kõik sinust ilmselt vähemalt 10 aastat vanemad, onju. Et kas te üldse, kas, kas noorte jaoks on oluline näiteks Saatejuht: paber, paberleht või televisioon? Kas te vaatate igapäevaselt AK uudiseid? Ma tean, et sa pead siin üldistama, aga, aga noh, et milline on tegelikult tänane noorte, noorte meedia, meediatarbimisharjumus? Tom: No üldiselt tegelikult väga palju informatsiooni tuleb nagu sotsiaalmeediast ja sotsiaalmeedias selliste uudiste jagamise kaudu ja sealtmaalt. Küll aga järgmine nagu siis selline natuke parem seltskond jälgib isegi Delfit ja, ja Postimeest ja nagu selliseid siis portaale ja saab sealt oma informatsiooni kätte. Küll aga sellist riigikanaleid või ERR-i või, või AK uudiseid ei jälgi väga-väga suur selline nagu seltskond, ütleme nii. Tom: Pabermeediat oma sõpradest näiteks ma tean, ma ainult, ainult ühte, kes loeb, Ärilehte paberlehena. Seega nagu noorte harjumus, kui selline lugeda siis nagu meediat, käib siis läbi sotsiaalmeedia ja kohati läbi siis internetiportaalide erinevate siis kanalite kaudu. Saatejuht: Okei, võib-olla Siim siis sulle selline sissejuhatav küsimus, et, et kui me noh, me oleme sama vanad ja, ja kui ma mõtlen nagu enda kooliaega tagasi, siis absoluutselt. Ma ei mäleta ühtegi tundi, kus oleks räägitud meediaõpetusest, meedia, mis on siis see meedia literacy, meedia kirjaoskus on ju. Et, et, et miks see nagu, kus see nagu plahvatus toimus, et miks see, noh täna ma vaatan, et kui nagu uurida natuke, mis on koolis põnevat õppeainet, siis noh õpilased on, et vot see meediaõpetus, see on nagu äge ja huvitav ja. Siim: Jah, ma, ma ei, ma ei tea, kas, kas on plahvatus tulnud, et ma seda, seda ei oska nagu öelda, et, et mina ise meediatundi ei anna, et annan ühiskonnaõpetuse tundi ja väitlustundi ja seal paratamatult meediaga tuleb kokku puutuda. Et Tom varsti saab teada, aga et meil on üks sihuke jooksev kodune ülesanne alati, et tuleb aasta läbi lihtsalt lugeda meediat ja kui ei suuda lugeda. Või kui ei suuda AK-d vaadata, no vaata Delfisse 100 sekundit ära, et see ka nagu äkki aitab vähemalt, vähemalt nagu käppa peal hoida, et isegi noh. Üldiselt ma arvan, et noore inimese jaoks ilmtingimata ei olegi kohe võib-olla vaja edasisse jõuda, kui, kui ei taha, taha nagu väga targaks saada, et, et piisab ka sellest, et kas sa lihtsalt scroll'id läbi, et ka seda, seda on päris palju, et, et ka ei scroll'i, et ei teagi, ei olegi midagi kuulnud. Et, et, et, et selles mõttes Siim: tegeletakse koolis küll, ma arvan, et nii ühiskonnaõpetuse õpetajad kui noh siis meediaõpetajad, erinevate valikainete õpetajad survestavad noori rohkem leidma ja otsima seda, mis nende ümber toimub. Nüüd see, kuhu nad parasjagu nagu satuvad ja et kas, kas on ka nagu see lõhe, et noh, et mina soovitan minna on ju Delfisse, aga Tom kurat Delfisse üldse ei taha minna, mis Delfi on, et tahaks oodata, kuni keegi talle viskab Facebook'is New Sveta's midagi ette, on ju, et. Et see lõhe, ma arvan, võib-olla ka pärsib seda meie nagu minu eesmärgid on ühesugused. Tomi eesmärgid on võib-olla, võib-olla isegi meie eesmärgid on samad, aga meie meetodid on nagu või need teed selle eesmärgi on erinevad, sest et meil on lihtsalt see nagu vanuseline ja meedia tarbimise lõhe, et. Et ma arvan, et ma arvan, et see on see nagu peamine see murekoht. Siim: Ma ei, ma ei tea, kas tänapäeva noor nagu tarbib vähem kui meie sinuga tarbisime, ma, ma selles mõttes ma nagu, mul on tegelikult noortesse usku, et ma ei usu, et, et keskmine noor tarbib vähem, ta lihtsalt tarbib teistes kohtades seda meediat. Saatejuht: Ei, ma ikka selles mõttes ja et ma ise olen sinuga täitsa, täitsa nõus, et, et sellised nagu Tom tegelikult väga hästi ütles, et, et sotsiaalmeedia on nagu saanud väga suureks osaks, kuidas meediat, kuidas noored meediat tarbivad ja meie ajal lihtsalt ei olnud nii palju seda sotsiaalmeediat. Saatejuht: Aga, aga võib-olla ka sellest vaatevinklist, et kas noored nagu ja te mõlemad, teie mõlema käest küsida, et, et kas noored ise nagu jälgivad või ütleme, otsivad aktiivselt. Saatejuht: Noh, ja vaatavad kriitiliselt meediat, et ma ei tea, Siim, kas sinu tundides, ühiskonnaõpetajate tundides noored sinu õpilased tulevad sinu juurde ja ütlevad, et kuule, vaata, Delfist leidsin sihukese artikli, see on ikka täielik nagu vale ja, ja absoluutselt ei esita, esinda seda, mis tegelikult maailmas toimub. Siim: Ja vot seda, seda tuleb meil tegelikult päris palju ette, et noh, noored inimesed otsivad, otsivad, eks ole, tuge, otsivad noh siis kas autoriteedilt või õpetajalt või, või, või sihukeselt semult tuge ja inimesed, keda nad teavad või võivad usaldada. Et ja noh ikka tuleb meil ette, noh arutame seda, et kas, et kas on laevakaitsjad või on palgasõdurid, eks, et kui Eesti meedia ütleb laevakaitsjad, noh keegi võiks öelda ka palgasõdur, et. Et perspektiivi küsimus on ju, arutame seda, et noh tuleb sihukestest, no võib-olla mitte peavoolu portaalidest ja ma nüüd ei mõtle edasi, vaid objektiiv või Sputnik või, või Asjad to date asjadest erinevaid nagu teistsuguseid seisukohti. Mida Eesti peavoolumeedia avaldab, et siis, siis ikka tullakse küsima ja arutame ja no mina olen nagu võtnud selle suuna enda puhtalt oma nagu professionaalsest perspektiivist, et. Et ma ei, ma nagu ei taha nagu öelda, et mis on õige, aga ma ei tea, et minul, minul ei ole, ma ei ole faktikontrolör, et ma nagu ei tea, mis on õige fakt, et. Et nihukene, nihukene on õige, õige suund, et noh kuidagi peab aitama sellel noorel nagu leida see, see tee, et, et ta suudaks ise hinnata ja. Ma just vaatasin, et ma kindlasti tahan teha, juba vist tegin ka ühe pildi sellest sinu väiksest lipikust, et. Et selle võiks panna klassi üles, et Siim: aitab, aitab mul nagu noh, eks ma annan sarnaseid soovitusi, aga, aga võib-olla sihuke, sihuke lipik aitab igale abituriendile kaasa, et siis ellu astuda on vähe lihtsam meediatarbimise juurde. Saatejuht: Jaa, et on tegelikult teine küsimus, mida ma sinu käest tahtsin küsida, mis mind nagu väga huvitab ja täpselt selles valguses, mis Siim ütles, et. Et noh, et jällegi sa pead üldistama väga-väga suuresti siin, kuidas noored midagi teevad ja ma saan aru, et see on nagu võib-olla natuke nagu ebaõiglane, onju. Aga, aga kuidas noored, noh kõik me jagame sotsiaalmeedias mingisuguseid asju, onju. Et, et kuidas, kuidas sina näiteks, kui sa leiad mingi artikli ja tunned, et see võiks olla nagu sinu sõpradele või, või mõttekaaslastele huvitav. Saatejuht: Kas sa teed üldse mingit sihukest kiiret taustakontrolli, vaatad, mis väljaandega on tegu, kui sa näiteks ei tea, kes on, vaatad, mis fakte nad esitavad, vaatad, palju sinna on võetud arvamust nagu teiselt osapoolelt, võib-olla kui see on sihuke. Saatejuht: Kahe osapoole vaheline arvamuste lahkarnavus, Saatejuht: lahknevus onju. Et, et palju tegelikult üldse nagu sihukest Saatejuht: tehakse sihukest Saatejuht: nii-öelda faktikontrolli või sihukest kriitilist meediatarbimist? Tom: Ja ma, kui ma ise tarbin midagi sellist, kui ma näen midagi, mis on nagu üle maailma mingisugune küsimus või noh, nagu lahknemine või lahkarvamused, siis ma kindlasti kõigepealt vaatan seda, mis ma olen eesti keeles lugenud. Otsin midagi, mis samat teemat puudutab ka kuskil välismaises meedias, kasvõi BBC-s või kuskil, kus ma saan nagu maailma uudistest leida sedasama asja. Küll aga üldistada, kui sellist ma ei oska, kui nagu siis sotsiaalmeedias läheb nagu noh, sõpradele jagamiseks või niimoodi, et kui selline uudis, mida sa tahad kellelegi teisele ka jagada, et, et vaata seda, et oled sa kindel, et kas see on õige, siis. Noh, ega üldiselt oma Facebooki sinna sellist asja nagu väga jagada ei tahagi, sest see tekitab juba veel enam küsimusi ja, ja selliseid asju, aga. Pigem ongi, et küsid oma sõbra käest, et mis sa arvad sellest, et mis sa arvad, et kui legitiimne see on ja kui palju saab usaldada sellist asja, et. Et kas siin saab olla ka mingi teine vaatenurk ja et kui legitiimne on see, kes selle siis nagu uudis, uudise nagu avaldas ja selle nagu tõi meie ette, et pigem on sihukest kriitilisust ikka. Siim: Ma just, Karl, kui ma tohin korra kommenteerida, et minu arust see on hästi nagu huvitav küsimus ja mitte ainult noortele, on ju, et, et kas me peaks ka ise tegema mingit ekstra kontrolli, kui me midagi jagame? Mina arvan tegelikult, et ei pea. Päris siiralt sellepärast, et no ma arvan, et üldiselt Eesti peavoolumeedia puhul, et meil ei ole ka väga tugevalt poliitiliselt kallutatud nagu meediakanaleid või me, või noh, mulle vähemalt tundub, et ei ole väga poliitiliselt kallutatud meediakorporatsioone. Erinevalt noh Ameerika Ühendriikidest näiteks, siis juba see ajakirjanduslik kontroll on minu meelest päris hea. Et see on juba nagu olemas. Mis puudutab nagu muid pea, peavoolumeediast kõrvale jäävaid arvamusi, artikleid ja minu arust ka noorte puhul, siis tegelikult on äge, et need tulevad välja. Need jõuavad paratamatult ka nende inimesteni. Ja tõepoolest see kajakamber ja see conversation bias ja kõik need asjad on olemas. Aga jõuavad läbi selle, selle nagu uudisvoo, jõuavad ka nende inimesteni, kes ei ole nõus ja ma olen nagu päris mitu korda jälginud ka noorte nagu no Facebook'is noored on ka sõbrad, jälgid nende siis nagu diskussiooni, et keegi on potsitanud, ma ei tea, mingi MMS-i loo. Seal kõrval kommentaarides läheb nagu suuremaks vaidluseks, aruteluks, mis on ju tegelikult hea, et on hea sellepärast, et arutletakse, on hea sellepärast, et inimestel tekib see foorum, kus, kus oma arvamusi välja öelda. Ma arvan, et noh, niimoodi oleks küll tänapäeval raske elada, kui peaks faktikontrollima ka kõiki neid asju, mida sa Facebook'i nagu kirja paned, et või mina küll tunnen, et ma ei julgeks endale sellist vastutust võtta, et mina jagan tihti lihtsalt sellepärast, et ma tahaks juhtida tähelepanu. Mingile teemale, mis minu meelest on niimoodi, nii palju, kui mina olen suutnud nagu siis aru saada sellest, et ega noh faktikontrolör, faktikontrolöridel on natuke rohkem aega või ka kompetentsi või ka siis ressurssi, et tegeleda täpselt järele uurimisega. Noh ma, ma, ma ei julgeks endale seda kohustust võtta. Ma ei tea, kas see on õige vale, võib-olla ma olen nõme. Saatejuht: Okei, me siin jookseme kiiresti ajas edasi ja tegelikult nüüd võiks teha selle ühe, selle viimase kuulajamängu. Ma palungi teil siin nüüd võtta võib-olla gruppidesse ja teil kõigil peaks olema kuskil ajalehed, et ma annan teile siin Saatejuht: kolm minutit ja lihtsalt vaadake siis, kas. Sõbraga koos, et kas te leiate sellest ajalehest midagi sellist, mis, mis siis, kui, kui me, kui me mõtleme, mõtleme, et me elaksime täna autokraatses Eestis, kus ei ole sõnavabadust. Siis, et sellist, sellise pealkirjaga artiklit enam avaldada ei saaks ja kui keegi tahab siis jagada seda, siis palun väga, et hea meelega vaataks, mis, milliseid artikleid te välja toote. Et siin kõikidel osalejatel on ka siin pingi all, on. Saatejuht: Aga sealt võitegi edasi jagada ja Siim äkki sa aitad Severit ka, saad kahe peale midagi seal. Saatejuht: Pro nii-öelda, Saatejuht: jah. Saatejuht: Üks, üks, et pealkirja, noh, et ei ole vaja nagu väga tervet artiklit hakata läbi lugema, et siis läheb liiga pikalt, aga, aga pealkirja järgi, et äkki te leiate midagi sellist, mis. No soovitused, kui keegi leiab Ekspressi, siis Ekspressis kindlasti on. Saatejuht: No nii, on keegi leidnud midagi, mida ta tahaks. Ja tema arvab, et kindlasti tsenseeritakse. Saatejuht: Kellelgi käsi, tõstke käsi, kui keegi on. Siim: Ma võin kiirelt juba ühe, ühe öelda siin, Postimees on kohe avalehel, et ma tsiteerin. Paljud Eesti juurtega inimesed ei saa meie riigi kodanikuks, isegi kui arhiivileiud on nagu minister Andres Anveltil. Et noh, see oleks kindlasti, kindlasti tsensuuri all, et kuidas see siis niimoodi, et, et minister, ministrile tehakse eeliseid. Keegi veel? Kellel on veel Herman Kelomees: Mõnda kommentaari? Herman Kelomees: No ma võin siis enda poolt ka pakkuda. Päevalehes on siis artikkel pealkirjaga Lasnamäe korter raadiomajas filmitakse Eesti esimesest venekeelset komöödiasarja. Ma ei ole isegi kindel, et kas see, mida tsenseeritakse, oleks see artikkel või võib-olla poleks isegi põhjust seda artiklit kirjutada, sest sellist sarja ei oleks. Kunagi oli USA-s selline telesari nagu The Cospion Show. Jättes kõrvale Bill Cospion'i isiku ja, ja mis, mis ta kohta on välja tulnud, siis see oli selline esimene sari, mis näitas mustanahalisi inimesi kui normaalse keskklassi perekonnana. Mulle tundub, et see telesari Lasna Korsk on, on midagi sarnast ja küllap oleks Eestis neid, kes ei taha näidata Janek Uibo: Ühte vene perekonda normaalsena. Saatejuht: Nii, keegi veel? Ja, ja. Osaleja: Ma pakun välja, see on siis Päevalehest, et tasuta ühistransport ei pannud rõõmust rõkkama bussijuhte ega sõitjaid. Tõenäoliselt tollel ajal oleks see ühistransport olnud mask ja kõik oleks väga happy'd olnud, et mingisugust negatiivset ütlust tasuta asjade kohta ei oleks tõenäoliselt läbi läinud. Okei, keegi Siim: Veel? Siim: Ma kiiresti ütlen siia ühe vahele, mul on siin üks sihuke artikkel, mis võib-olla ei oleks tsenseeritud, vaid vastupidi, oluliselt suuremalt, et siin Kristi Vanberg kirjutab, et rahvasaadiku palk võiks tõusta. Et selle võib-olla oleks noh sihukse pikema nagu terve üle kahe külje saanud kirjutada seda Osaleja: Arvamust. Ja, ja ilmselt need suured, suured numbrid ka sinna välja toodud. Osaleja: Näiteks siin Päevalehes on üks lugu, orjapidamine Eesti moodi. Ukraina, ukrainlastelt nõutakse topelt tööd ja palka küsides ähvardatakse metsa viimisega. Ilmselt ka ei läheks läbi. Osaleja: Okei, aga saime päris, oli kellelgi veel seal käsi? Ei, ei, ah jah, Saatejuht: Oota, jah peame, see on lihtsalt masstootmine. Osaleja: Ja arusaadav. Vene dissidendi kiri Eesti presidendile. Tahame lõimuda, aga miks on Eestis selleks nii palju takistusi? Ilmselt takistusi ei oleks. Ja lõimumisprobleemi ka ei oleks. Osaleja: Nii, võtame ühe veel. Osaleja: Nii, ja et kui oleks noh väga selline rahvuslik ja parempoolne, võib-olla siis autokraatne Eesti riik, eks ole. Okei, aitäh. Osaleja: See Saatejuht: Kukkus palju paremini välja kui ma arvasin. Saatejuht: Ja tegelikult siit on paslik minna meie hakata otsi kokku tõmbama. Ma tahakski nüüd kõikidelt panelistidelt küsida paar küsimust veel ise ja siis anda jälle siin võimalus küsida teistel. Saatejuht: Ma küsin seda inglise keeles. Saatejuht: So we Saatejuht: are, our panel is happening in this demokracy area, which is this year's opinion festival has promoted demokracy. A lot and it is become one of the big things here. And my question to you is, to all of you is, what would you recommen to an active citizen, how could he or she particiipate more actively in making our Saatejuht: media landscape better and making it more trustworn, Herman Kelomees: More impactful and more, more atest. Herman Kelomees: And, Herman Kelomees: okay, maybe all, all, jah. Herman Kelomees: Ma alustaks võib-olla lihtsamatest lahendustest või vähemalt Eesti, Eesti enamike inimeste jaoks lihtsamatest lahendustest. Herman Kelomees: Kasutan nüüd jälle üht inglisekeelset väljendit, aga, aga selle ütles mulle Rein Taagepera. Herman Kelomees: Nii et ja see väljendus on put your money, when you're out there. See tähendab seda, et kui te hoolite sellest riigikorrast, mis meil on, sellest ühiskonnakorraldusest, siis lisaks sellele, et on võimalik midagi aktiivselt teha, on võimalik ka selle eest maksta. Mina näiteks, lisaks sellele, et need Eesti meediaväljaannet, kellest ma lugu pean, annan raha ka New York Timesile ja Washington Postile, ehk siis ma reaalselt tellin seda kvaliteetset ajakirjandust. Tasub kindlasti kaaluda, kas on mõni teile südamelähedase tegevusega tegelev mittetulundusühing kellele te võiksite annetada või kelle tegevusele te võiksite anda oma vabatahtlikku tööd ja nii edasi. Herman Kelomees: Aga jah, raha on kõige lihtsam, nii et kui teil ei ole aega, siis andke raha. Siim: Ja mina, ma olen Hermanniga nõus, raha võiks anda, väitlusseltsile võiks raha anda, ma arvan, et see on hea mõte. Faktikontrollile väga hea mõte. Siim: Minu nagu võib-olla kõige suurem soovitus. Siim: See, mis ma tegelikult nagu ütlen, ütlen noortele. Et. Siim: Et kui sa mõtled nagu oma peaga, Siim: siis tuleb palju paremini välja, kui, kui sa ei mõtle oma peaga, et mida rohkem sa oma pead sinna nagu oma arutelu protsessi sisse võtad, siis seda lihtsam on ja noh, see tegelikult ka meie sellest tänase diskussiooni mõttes. Läheb ka siia punkti, et, et vaata nagu natukene rohkem ringi, vaata, kes mida teeb, ole kriitiline, et kõlab hästi banaalselt ja noh, eks ülemäära, ülemäära ju originaalseid mõtteid iga kord ei annagi kaasa kõigile abiturientidele, aga. Aga, aga noh, tegelikult nii see ju ongi, et kõik see, millest me täna rääkisime, olgu see edasiviiv, olgu see faktikontroll või olgu see Tommy meedia harjumused, siis noh, et mida rohkem ta oma peaga mõtleb, seda lihtsamini välja tuleb. Tom: Ja nagu ma võin nagu noorena öelda seda, et nagu kui ma peaks nagu teisele noorele midagi sellist ütlema, et noh, et, et mida peaks kaasa võtma, siis see on kindlasti see, et nagu, et. Esiteks kindlasti loe uudiseid, tegelikult jumal lahe on asju teada, mis toimub maailmas, sest see on nagu noh, asi, mida osad ei tee ikka veel millegipärast ei tea, mis asi ühiskonnas tegelikult toimuvad. Teiseks. Tom: Ole, vali hoolikalt, mida sa loed, sellepärast et sinna, kuhu sa klikid, sinna sa annad ka tegelikult raha kaudselt reklaamide kaudu ja see toidab seda, mis ei pruugi alati olla õige. Tom: Ja, ning Tom: ühesõnaga seda ma arvangi, et, et esiteks üldse tuleks lugeda ja teiseks valida seda, mida, mida, mida lugeda, siis kui ma peaksin midagi sellist Janek Uibo: Ütlema oma vanuse lõppude lõpuks. Janek Uibo: Ma ei oska ka midagi väga originaalselt siia juurde öelda, et need head mõtted on siit, siitpoolt tegelikult juba tulnud. Ja võib-olla mulle endale ei sobi seda sellisel kujul noh välja, välja öelda, aga sellise väikse meediastart-up'ina ja olles ikkagi meediaäris ka pikalt sees olnud. Ütlen küll, et jah, et eks me saame seda, mille eest, millele me tähelepanu pöörame, nii seda igal pool elus. Ja meediakvaliteet ikkagi sõltub nii meediatoimetustest ise, eks, et võetakse kätte, et keel oleks korralik, et ei oleks vigu ja kõike, alates sellest. Aga, aga see sõltub tegelikult ka lugejatest, et nad paneksid tähele Janek Uibo: neid, neid tärkavaid ponnistusi, kas siis uutelt või, või olemasolevatelt meediakanalitelt. Ja, ja see, see tasu selle sisu maksmises, noh, see on tegelikult oluline, et, et see kuskilt ega see kvaliteetne sisu ei teki mitte millestki, et see on täpselt samamoodi väga tugev inimeste pingutus ja töö seal taga, nii et tõenäoliselt võtab see lihtsalt aega, et, et see on kindlasti üks, üks valiku koht, väga tugev. Janek Uibo: Demand trustworni informatsioon. There has been, there has been referendums just a coup of years back that, that was Janek Uibo: mockery of demokracy in Brit and, Janek Uibo: because they didn't have Janek Uibo: the informatiivsus, was not good. Janek Uibo: And that's, that's not what should happen. And, Saatejuht: And, and demand trustworni informatsioon. Demand good media literacy education for, for kids and for, for adults. And Saatejuht: that's, Saatejuht: that's Saatejuht: what Saatejuht: I Saatejuht: would say. Saatejuht: Okei, kas kellelgi on veel küsimusi? Saatejuht: Siin, Saatejuht: siin Saatejuht: publikust tundub, et ei ole. Saatejuht: Ja, ja noh ma tegelikult meil aega veel natuke on, aga ma võib-olla hästi palju nagu otseselt juba vastasite seda, aga. Ja kui te nüüd vaatate, ma tegin need, Saatejuht: need 10 meedia, kriitilise meedia tarbimise põhimõtet. Saatejuht: Ma, ma ise alustan, ütlen, ütlen, et, et minu jaoks, ma tahaks, et te sealt ühe valite või siis kui teil on endal mingisugune selline. Saatejuht: Põhimõte, mida, mida teie, mida teie arvate, mis on nagu, mis on nagu selline esimene asi, mida sa peaks endal nii-öelda tagakuklas hoidma ja mõtlema, et okei, et see on nagu teema, kui ma tahan kriitiliselt meediat tarbida, et siis see on nagu Saatejuht: point, mida ma peaks järgima. Et, et, et kui, kui sul on midagi sellist, et äkki te tooksite selle välja või, või siis kui teil on endal selline oma mingisugune point. Et, et noh, minu jaoks ma isiklikult, kui ma viimasel ajal olen meediat või noh, mitte viimasel ajal on meediat tarbinud, aga kui ma, kui ma meediat tarbin, siis minu jaoks on oluline see, et, et seal oleks debatt. Et mulle tundub, et meil on Eestis liiga vähe Saatejuht: debateerimist ja seda debateerimist nii-öelda reaalajas. Et tore on, kui me debateerime üksteisega nagu läbi sellise ajakirjanduse, üks kirjutab artikli, teine kirjutab artikli, aga sellist nagu head debatti, kus mõlemad osapooled on reaalajas esindatud ja nad oma arvamusi üksteisele nagu nii-öelda avaldavad ja siis, ja siis nende üle arutlevad, seda on nagu vähe. Et, et minu soovitus kõigile siin on see, et kui te leiate sellise foorumi, kus, kus see toimub või kui te ise tahate seda teha, siis, siis see on nagu see, kus, kus ma arvan, et nii meie ühiskond õpib paremini arvamust avaldama ja me tegelikult õpime üksteise seisukohti. Ja see, see on nagu oluline asi, kuidas, kuidas siit nagu edasi minna, et. Saatejuht: Gave me an answer but if you have one recommendation that you always keep in mind, if you, if you think how to kriitikally consume media, what's the one thing that, Saatejuht: kind of, helps you kriitilly consume media? Saatejuht: Watch out for your emotions, Watch out for your emotsional reaktsioon to what you see. Because that's, that's, that's the way the, the person who makes the, the, the fake information, is trying to get you. They try to make you mad, they try to get you excited, they try to get you, Siim: To have a Siim: strong emotsional reaktsioon. And when you have a strong emotsional reaktsioon, ask for this, this is a Siim: fact, behind this, or is this something, trying to. Siim: Trying to make me reaks and, and spread this thing, because that's, that's what they try to do, they try to make people spread stuff. They try to use you as an algoritm in their system, that is spread, spread stuff by using your emotions as a, as a hook to get you. And that's what I should say. Look out for your own emotions. Siim: Kaaslaskõneleja võttis tegelikult sõnad suust ära, et ma just ükspäev, Siim: ükspäev avastasin, et. Et lugesin üht Igor Gräzini arvamusartiklit, ma väga harva teen seda, sest mul lihtsalt tekivad kohe juba halvad emotsioonid, kui ma nagu selle lead in'i ära loen lehest, aga siis lugesin ja mõtlesin, et kurat päris, päris hea, päris hea, et täitsa, täitsa nagu mõistlik, mõistlikud mõtted. Ja samal ajal siis ma hakkasin nagu mõtlema, et, et mis see siis nagu on, mida ma siis pean tegema, et sellest üle olla, seesama, mis sa küsid ka. Ja ma arvan, et see ongi see, et sa peaksid otsima argumente, et, et emotsioonidest üle olla, pead otsima, kas selles arvamuses, selles artiklis, selles seletuses, kas on olemas argument ja argument ei ole lihtsalt, lihtsalt arvamus. Argument on selle arvamuse seletus, selle arvamuse põhjendamine, sellest arvamusest tõmmatud järeldused, et, et see peaks olema terve argument, et siis on lihtne hoida emotsioone, isiklikke emotsioone, arvamusi lahus sellest sisust. Ja noh, kas see on fakt või see on hästi argumenteeritud seisukoht, ma arvan, et väga suurt vahet ei olegi. Oluline on see, et see ei oleks lihtsalt emotsionaalne reaktsioon. Herman Kelomees: Jah, mul ei ole ka muud üle, kui nõustuda sellega, mis sa ütlesid, et kui ma faktikontrolli ühe sellise sissejuhatava loo kirjutasin Herman Kelomees: päevalehele. Siis mu keskne sõnum oli ka see, et viha on suur äri. Ja, ja me kõik oleme nagu selle äri hammasrataste vahel väiksemal või suuremal määral. Kõige, kõige suurem väitlustarkus, mis ma kunagi olen saanud, ei ole ma lõpetanud mitte ükski väitlustreener. Et seda ma õppisin sõjaväes, kus veebel pidevalt korrutas, et maru rahulik peab olema. Ja, Herman Kelomees: ja Herman Kelomees: siin ei olegi midagi lisada, nii lihtne see ongi, Herman Kelomees: pealtnäha. Janek Uibo: Täiesti geeniustega siin ühte paneeli sattunud. Tõenäoliselt jääbki ainult üle nõustuda ja ma sellest sinu nimekirjast siit võib-olla nopiksin välja ühe number seitsme. Et murra välja omaenda mullist, et otsi ja tarbi aktiivseid väljaandeid või arvamusliidreid, kelle maailmavaated erinevad sinu omadest, et see on see uudishimu küsimus. Et, et me saame alati sealt midagi uut teada, see, see esitab meile endale küsimuse, et noh, ikkagi tekib tunne, et see ei saa nii olla või. Et muidu me läheme täpselt sinna nagu oma ühte, ühte tõtt, ühte tõesse jääme nagu kinni sellesse fundamentalismi, et see on nagu üks asi on ainult tõde, ei ole. Tegelikult saab asjadele vaadata läbi mitme, mitme vaatenurga. Tom: Ja ma kindlasti nõustun nagu nelja eelmise rääkijaga ja ma tooksin välja selle viienda Tom: nupu siit sellest põhimõtetest, mis siis see, et suhtu statistikasse ettevaatlikult ja see on ka üks väitlustarkus. Tom: Ma arvan, et kindlasti tuleb statistikate puhul väga jälgida seda, et esiteks, kes on selle statistika loonud, kui vana see statistika on ja siis üldse kelle, kelle pealt see tehtud on, sellepärast et. Nüüd, kui on olnud väitluseks olnud tarvis otsida statistikat ja selle põhjal siis mingisugust narratiivi luua või no mingit raamistikku, siis sa tegelikult, tegelikult lõpuks aru saad, et vaata, et. Et seda ei saagi tegelikult võtta tõsiselt, sellepärast et kas seda on mingi keegi kallutatud, Tom: siis tellija loonud või noh, selliseid ühesõnaga punkte, et miks ei peaks statistikat uskuma, seega. Sellega manipuleerimine on väga võimalik ning statistikasse tõesti tuleks suhtuda ettevaatlikult. Saatejuht: Olgu, ma vaatan, et kell on päris palju. Küll Saatejuht: kuus minutit on aega, et ma võtaks viimased küsimused audientsist, kui kellelgi on veel midagi küsida? Saatejuht: Tundub, et ei ole. Üks küsimus, jah. Osaleja: Kommentaar, et ma võib-olla vaidleks selle vastu, et diskuteerige ja just meie Soome sõbra nendele sõnadele tuginedes, et diskuteeri vähem ja reageeri vähem, sest see oli just see, mida ju meilt oodatakse. Ja kui ma tõesti loen mingit, andke andeks, väga lolli artiklit, siis seda ei ole noh, niikuinii ei ole mõtet jagada. Ja, ja seda ei ole ka mõtet minu meelest väga hakata oma seltskonnas siis noh, nagu seda ümber kummutama, sest et nagu me kõik teame, negatiivne tähelepanu on ka tähelepanu. Ja, ja ma, ma isiklikult arvan, et nüüd tuleks nagu, nagu kõrvale jätta, sest et kui see on ikkagi puht, puhas rumalus ja, ja väga rumalad faktid, siis ta ilmselt sumbub ise. Aga kui me seda nagu tõstatame ja tõstatame ja see vaidlus ei lõpe, siis ta, siis ta ei sumbu, aga noh, see on minu isiklik arvamus, võib-olla keegi vaidleb vastu siin. Siim: Mina tegelikult olen täitsa teist meelt. Põhimõtteliselt ma, ma näen, mis te ütlete. Siim: Aga ma olen täitsa teist meelt, minu meelest see on Siim: sarnane või see analoogia võiks olla kiusamine, et kui ma näen kiusamist, aga ma ei, ma ei hakka, ma ei hakka, ma ei tee midagi või ma näen, et ühiskonnas tehakse midagi valesti ja mina jään passiivseks. Siis kes siis peaks tegema või kes peaks olema see, kes välja ütleb, kui ma ise ei ole nõus välja ütlema. Et muidugi on asju, noh et ütleme, et, et vaielda, et ei saa vaielda. Adolf Hitler'iga ei ole mõtet rääkida inimeste võrdsusest, ei ole võimalik vaielda. Ma arvan, et meie ühiskonnas, kas poliitikas või, või arvamusliidrite hulgas ei ole kedagi nii ekstreemset, et meil oleks võimalik seda diskussiooni üles tuua. Kui ka on, siis me peame ja minu meelest siin eelnevalt oli see mõte ka, me peamegi siis võimendama neid või andma nendele inimestele, kes ei arva neid ekstreemseid mõtteid, seda tunnet, et oi, neid, neid on ka, neid inimesi, kes minu moodi arvavad, on ka. Et kui Eesti ühiskonnas näiteks Siim: praegu mulle väga tundub, et hästi palju võimendust saavadki inimesed, kes on kas rassistlikud, võõra viha poolt, homofoobsed. Ja kui, kui need inimesed, kes, kes ei ole nende ideede taga, ei võta sõna ja ei too välja ja ei hakka vaidlema, siis ja diskuteerima, siis mina tunnen, et ma olen jäänud üksi. Olen jäänud üksi nende, nende vihaste inimeste vastu. Osaleja: Ma vist pidasin silmas natuke teist asja, ma pidasin sellist nagu lauslollust ja et noh, ma ei hakka vaidlema lamedama ja MMS-i ja selliste tüüpidega, et, et see on selge muidugi, et kui kellelegi tehakse ülekohut, et siis tuleb alati, alati vahele astuda. Herman Kelomees: Ja mina oleks just tahtnud sinuga vaielda, aga siis ma saan aru, et tegelikult nagu, et ma olen tegelikult, mulle tundub, et see, et paljud asjad, mis täna on nagu hästi prominentselt meedias, on prominentselt mitte sellepärast, et, et, et, et need oleks nagu kuidagi väga head seisukohad. Vaid sellepärast, et meedias on nähtud, et need lihtsalt müüvad, nad on tõstetud esile ja nüüd nad on nagu džinn, mis on pudelist välja lastud ja millega ei olegi nagu midagi muud peale hakata, kui hakata noori otsast peale harima. Janek Uibo: Kellelgi veel mingisuguseid kommentaare, jah, seal. Osaleja: Jah, jah. Selle edasi.org kohta tekkis küsimus, et ma lugesin natukene sealt netilehest ja see oli Kerstan Uudiste portaal ka ja ta on ajakiri. Aga samas te vist ise ütlesite, et on arvamuste portaal ja kui ma scroll'isin, siis ma nägin inimeste arvamuslugusid. Et minu jaoks isiklikult on väga suur vahe uudisel, mis on objektiivne kajastus sündmusest ja arvamuslool, mis on selle objektiivse sündmuse siis võib-olla tõlgendus, järeldused, miks nii juhtus, et kas neil ei tehta vahet või ma sain millestki valesti aru? Janek Uibo: Ma ei ole kunagi, ma lihtsalt olen öelnud, et edasi ei ole uudismeedia. Et selles mõttes seal ei jookse selline uudislint, et, et mis kronoloogiliselt või mis on juhtunud, et ta pigem on arvamusportaal ja pigem sellised, kuidas ma ütlen siis, ajatumad lood või. Selline aeglane ajakirjandus, mis eeldab noh süvenemist ja kus ei esitata lihtsalt infot, vaid läbi töötatud materjali juba, et see autor, kes kirjutab, et ta on selle info läbi töötanud ja see peakski olema mõnes mõttes sellele lugejale siis garantii, et noh seal on eeltöö tehtud. Et see ei ole kuidagi visatud ruttu lugeja ette, et ta jah, ta ei ole uudismeedia. Saatejuht: Selge, aitäh. Aga siinkohal on meie aeg otsas ja ma palun teil kõigil siis teha suur, suur aplaus meie panelistidele ja.

Saatejuht: Räägime, kuidas kriitiliselt meediat tarbida. Tänapäeval on tõest meediat raske eristada, sest väljaannetel on omad vaated. Täna on siin Janek Uibo, Every Hämari ja Herman Kelomees, Siim ja Tom. Teeme mängu, kus te vaadate pealkirjasid ning ütlete, mida autorikraatses Eestis ei avaldataks. Küsimusi võib julgelt küsida. Seda asja salvestatakse. Osaliselt räägime ka inglise keeles. Hoidke oma vastused lühikesed. Kes arvab, et Eestis on probleem libauudiste levikuga? Statistika järgi 73 protsenti. Kes arvab, et ta loeb regulaarselt valeuudiseid? Mitte paljud. 54 protsenti statistika järgi. Kas riik peaks rohkem sekkuma? Pigem ei. Janek Uibo, kes oled ja mida teed? Janek Uibo: Tere. Edasi.org on innustav ja hariv ajakiri, vastukaaluks meediamürale. Inimesed ei jaksa infomeres ulpida. Me tahame anda paremat ja rahulikumat lugemiskogemust. Ma tunnen, et olen kasulik. Edasil on 35000 unikaalset kasutajat, nii et hästi on läinud. Saatejuht: Edasi on nagu Eesti Economist. Kas eestlased ei usalda meediat? Kas Edasil on oma maailmavaade või proovite te võrdset foorumit luua? Janek Uibo: Edasi kindlasti ei taha kuri olla. Me tahame rääkida asjadest, mis on tähtsad. New Yorker on meile eeskujuks, aga Edasi algas vajadusest rahulikuma meedia järele. Me teeme vähem, sest see on rohkem. Edasi on tegusale positiivsele inimesele mõeldud. Saatejuht: Eestis toimub meedia polariseerumine, aga sina proovid siis kõigini jõuda? Janek Uibo: Turul on alati ruumi, kui teha paremini. Meie aitame inimestel edasi jõuda. Iga päev võitleme lugejate eest. See on nagu arvamusportaal erinevatel teemadel. Meid loevad pigem nooremad. Polariseerivate teemade puhul on tähtis käsitlusviis. Edasi autoreid on kutsutud sellel põhimõttel, et nad on avatud. Võib öelda, et see ongi meie maailmavaade. Osaleja: Kui palju kaastöid oled pidanud avaldamata jätma? Janek Uibo: Ainult ühe, mis puudutas eestlust veidi veidra nurga alt. Avaldatud lood läbivad tiheda sõela, sest valik peab olema sisukas. Saatejuht: Mida sa tahaksid veel läbi Edasi öelda peale praeguste arvamusloode? Janek Uibo: Mingeid teemasid on veel katmata ja uusi autoreid ei usaldata nii palju. Ja mina ei oska geenitehnoloogiast öelda, mis on õige ja vale. Kristallkuulidest me ei räägi, aga kogemuslugusid võtame küll. Me oleme innustavad, harivad, isiklikud ja autentsed. Osaleja: Kas Edasi lugejad on ikkagi omas mullis, kõlakojas? Janek Uibo: Ma tahan, et Edasi oleks sillaehitaja ja see on aja küsimus, millal see tööle hakkab. Me proovime mitte muuta seda ühekülgseks, sest me tahame anda edasi terviklikku toodet ühiskonnateemadest toiduni. Saatejuht: Aitäh, Janek, küsimusi? Osaleja: Millega Edasi elab? Janek Uibo: Minu investeeringutest ja reklaamitulust, aga see on kodanikualgatus. Tuleme ots otsaga kokku. Me tahame murda stigmat, kus pannakse kõik meediaväljaanded ühte potti. Ei taheta sisu eest maksta. Osaleja: See ei ole küsimusfestival. Kuidas Eesti demokraatlikuks teha? Saatejuht: Jätame vastamata, sest küsimus läheb teemast kõrvale. Aga palun, Herman. Herman Kelomees: Tere, olen väitleja. Meie õpetame koolinoortele argumenteerimist. Faktikontroll suudab mõjutada väikest osa lugejatest, neid, kes oskavad kriitiliselt mõelda. Saatejuht: Tõepoolest. Herman Kelomees: Faktikontrolliga jõuame rohkemateni kui juba lugevatele. Ka mitte meid usuvad loevad faktikontrolle, iseasi, kas see veenab neid. Me võiksime liikuda faktikesksema ühiskonna poole. Peame mobiliseerima juba faktidesse uskuvaid. Janek Uibo: Soovitan Tõnu Õnnepalu artiklit vundamendalismist. Üks aasta parimaid tekste, sest see on universaalne. Võib-olla paneb rohkem ka fakte uskuma. Saatejuht: Kas tagasisidet saate? Herman Kelomees: Jah, näiteks klikkide pealt, aga klikid ei too raha. Ka kommentaariumist leiab ja poliitikutelt saab tagasisidet. Meil on vaidluseid pressišeffidega, aga ka tiimi sees faktide üle. Meie töö on Eesti meedia läbikammimine. Osaleja: Kas mingist infost mitterääkimine ei ole probleem? Saatejuht: Kutsume Siimu ja Tomi siia. Osaleja: Mis roll on pressinõukogul? Herman Kelomees: Nemad tegelevad kaebustega. On räägitud, et miks faktikontroll ei ole elementaarne osa ajakirjanike tööst ja see on hea mõtteaine. Osaleja: Sellel flaieril ei ole autori nime. Herman Kelomees: Minu viga. Saatejuht: Hea tähelepanek. Tom, millised on noorte tarbimisharjumused? Tom: Enamus vaatavad sotsiaalmeediat, mõned AK-d ja ERR-i, aga vähesed loevad paberlehti. Saatejuht: Siim, kas koolis õpetatakse meediaoskust? Siim: Mina annan ühiskonnatundi, kus puututakse kokku ka meediaga. Noorele piisab alguses ka Delfis skrollimisest. Meie eesmärk noortega on sama, aga teed selleni erinevad. See meediatarbimise lõhe on minu meelest probleem. Saatejuht: Olen nõus, noored on aktiivsed sotsiaalmeedia kaudu. Kui kriitilised te, noored, olete? Siim: Päris kriitilised. Küsitakse sõpradelt, arutletakse. Minult käidakse fakte küsimas, aga mina ei oska öelda, mis on õige. Noori võiks õpetada olema kriitilisem. Väiksed lipikudki aitaks. Saatejuht: Kui palju sina suhtud kriitiliselt artiklitesse, mida sa jagada kavatsed? Tom: Lahkarvamuslike artiklite puhul vaatan välismaiseid meediaid või arutan sõpradega. Kõike ei tahagi Facebooki seinale. Et pigem kriitiliselt ikka. Siim: Kas me ise teeme ekstrakontrolli, kui me midagi jagame? Eestis, ma usun, ei pea seda üldjuhul tegema. Läbi sotsiaalmeedia jõuavad üldsuseni ka teiste arvamused, keda peavoolumeedias pole. Facebook on hea foorum ja seal võiks ka fakte kontrollida. Saatejuht: Teeme kuulajamängu, et otsite artikleid, mida autokraatses Eestis ei avaldataks. Siim: Üks artikkel, kus ministril on eelisõigused. Herman Kelomees: Lasnamäes filmitakse komöödiasarja, aga võib-olla poleks autokraatses Eestis seda sarjagi. Saatejuht: Keegi veel? Osaleja: Negatiivsus ühistranspordi kohta ei oleks läbi läinud. Siim: Rahvasaadiku palgatõusu artikkel oleks saanud hoogugi. Osaleja: Ukrainlastest nõutakse topeltpalka. Osaleja: Lõimumisprobleemid. Saatejuht: Aitäh! Mul on veel paar küsimust. Mida soovitaksite inimestele? Herman Kelomees: Kui hoolite riigist ja ühiskonnast, siis on võimalik ka selle eest maksta. Toetage omale tähtsaid mittetulundusühinguid. Siim: Hea mõte. Ma soovitaksin inimesel enda peaga mõelda. Tom: Noortel soovitan uudiseid lugeda ja valida, mida lugeda. Janek Uibo: Meedia kvaliteet sõltub meediatoimetustest, aga ka lugejatest. Aga see sisu ei teki eimillestki. Saatejuht: Küsimusi? Osaleja: Mis on 10 meediatarbimise põhimõtet? Herman Kelomees: Ma tooksin ühe välja. Minu jaoks on meedias oluline debatt, just reaalajast debatte meil Eestis pole. Me peame õppima arvamust avaldama. Siim: Minu meelest on tähtis, et artikkel oleks argumenteeritud ja mitte emotsioonipõhine. Herman Kelomees: Viha on suur äri, aga peab marurahulikuks jääma. Janek Uibo: Otsi väljaandeid, kelle maailmavaated erinevad sinu omast. Asju saab vaadata mitmelt poolt. Tom: Suhtu statistikasse ettevaatlikult, sest needki võivad kallutatud olla. Saatejuht: Küsimusi audientsist? Osaleja: Ma usun, et lollid artiklid iseenesest sumbuvad ja nendega ei pea tegelema. Siim: Olen teist meelt, sest see on nagu kiusamine. Ei saa passiivseks jääda. Eesti ühiskonnas võib arutleda mille iganes üle. Ja kui ei sekku, jäävad osapooled üksi. Osaleja: Mõtlesin pigem lauslollust. Herman Kelomees: Meedias see müüb ja see on nullinud meie meediapädevusliku arengu. Osaleja: Kas Edasis arvamusloodel ja uudisloodel vahet ei tehta? Janek Uibo: Pigem on Edasi ajatu arvamusportaal. Saatejuht: Aitäh ja aplaus!

1534455867-seilamine-toejargsel-meediamerel-kuidas-kriitiliselt-meediat-tarbida